Ühiskonnaõpetuse eksam I osa (13)

Nüüdisühiskond
Ühiskonna mõiste - inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.
Nüüdisühiskonna kujunemine - Nüüdisühiskond vormus käsikäes rahvusühiskondade ja rahvusriikide moodustumisega 19. sajandil. Samal ajal kujunesid välja ka ühiskonna kolm põhilist sektorit – turumajandus , avalik ehk valitsussektor ning kodanikuühiskond. Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.
(industriaalühiskond - Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.
Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed töökojad ja manufaktuurid
asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Vabrikutöö viis töölised pikaks ajaks (tööpäev kestis 12–14 tundi) keskkonda, kus kõik määras vabriku töörütm. Töödtegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne , omanik pidas ranget arvestust ning jälgis, et tööline kasutaks aega otstarbekalt. Kui agraarühiskonnas sõltus töötegemine ilmastikust, rahvakalendri tähtpäevadest ja usupühadest, siis tööstusajastul polnud see enam nõnda. Ütlus „Aeg on raha!” kujunes juhtmotiiviks.
Ratsionaalsus sai märksõnaks, mis iseloomustas tööstusühiskonda üldisemaltki. Tootmine kujunes
ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid
võimusuhted ning argielu. Vähenes tunnete ja kommete roll, kasvas kiretute riigiametnike ning kirjalike normide tähtsus. Ametnike võim ehk bürokraatia tugevnes just koos tööstusühiskonnaga, millele oli omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine.
Tööstusajastul hakkas tööaeg domineerima puhkeaja üle. Tööpäev oli pikk ning tööl veetis inimene lõviosa oma ajast. Palgatöö määras ühiskonnas valitsevad väärtused ja elurütmi. Üksluise ja üdini ratsionaalse tööelu korvamiseks hakati otsima meelelahutust, mis esitaks otsekui väljakutse kainusele ja pidevale arvepidamisele. Linnades levisid kasiinod , kabareed, loteriid ja õnnemängud. Kui agraarühiskonnas pidutseti mingi suurema tööperioodi lõpul ja pidu oli omamoodi jätk töisele tegevusele, siis tööstusühiskonnas eraldusid töösfäär ja puhkesfäär teineteisest selgesti.
Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Täpsemalt öeldes muutusid
• tööhõive majanduse põhivaldkondades,
• linna- ja maarahvastiku suhtarv ,
• leibkonnamudelid.
Tööstustööliste ja linnainimeste osakaal kasvas ning põllupidajate arv kahanes. Linnades kasvas ametnike, poodnike, arstide, rätsepate ning advokaatide arv, sest tööstuse arenedes tõusis järk-järgult elatustase, mis omakorda suurendas teenuste tarbimist. Varase tööstusühiskonna linnad olid ülerahvastatud ning olme- ja sanitaarolud neis äärmiselt viletsad.
Modernne linnatsivilisatsioon arenes välja alles 19. ja 20. sajandi vahetusel. Siis kujunes linn progressi sümboliks, sest seostus suuremate sissetulekute, moodsate side- ja transpordivahendite (tramm, metroo ), suure kaubavaliku ja mitmekülgsete puhkevõimalustega (kinod, kabareed, kohvikud).
Linnastumine ja tööstuslik areng muutsid ka leibkonnamudelit. Agraarühiskonnas olid ülekaalus suured pered, mis ühendasid mitu põlvkonda. Suurpere olemasolu ei tinginud mitte niivõrd majanduslik kitsikus, kuivõrd põllumajanduslike tööde omapära. Mida rohkem leidus talus töökäsi, seda edukamalt oli võimalik majandada. Talutöö oli mitmekesine , mistõttu oli talus võimalik rakendada ka lapsi ja vanureid. Hoolitsemine väikelaste ja vanurite eest oli agraarühiskonnas pere ülesanne. Tööstusühiskonnas, kus elujõulised mehed ja naised läksid linna tööd otsima, kujunes peamiseks leibkonnatüübiks väikepere. Üheskoos elasid vaid vanemad ja alaealised lapsed, vanavanemad jätkasid elu maal.
postindustriaalne ühiskond - kõrgeltarenenud tööstusühiskonda, millele oli omane
kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kuivõrd postindustriaalne ühiskond on tööstus- ehk industriaalühiskonna jätk, iseloomustatakse
seda sageli võrdluses tööstusühiskonnaga. Suurim nihe ühiskonna arengus puudutas tootmistegevust. Teenindussektori osatähtsus kasvas kiiresti hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Majandusressursid hinnati ümber. Sellest tulenevalt lähtutakse riigi majandusliku võimsuse hindamisel erinevatest kriteeriumidest – tööstusühiskonna puhul peetakse tähtsamaks tööstustootmist ja tootmisvõimsust, postindustriaalses ühiskonnas aga teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Tööstusajastul oli eesmärgiks võimalikult suure kaubahulga tootmine.
Seetõttu hinnati ka riike selle järgi, mitu tonni sütt ja rauda või mitu miljonit paari jalatseid seal toodeti.
Postindustriaalset ühiskonda kirjeldavad aga sellised näitajad nagu insenertehnilise personali ja
teenindussektori osakaal tööjõus. Kui tööstusühiskond vajas rohkesti konveieritöölisi, siis
postindustriaalne ühiskond vajab hoopis teistsugust tööjõudu – haritud spetsialiste, kes on saanud tehnoloogilise, administratiivse ja juhtimisalase koolituse.
Bell analüüsis ka tööstusjärgse ühiskonna juhtimist, leides, et see peab olema tsentraliseeritum ja paremini kooskõlastatud kui tööstusühiskonnas. Viimases koordineeris riik ainult poliitikat ja õiguskorda, nüüd peab aga valitsus hea seisma ka majandusarengu eest. Et ühiskonna juhtimine oleks efektiivne, peavad poliitilised liidrid lubama valitsemisinstitutsioonidesse ka tehnokraate, kes lähtuvad otsuste tegemisel majanduslikust otstarbekusest , mitte poliitilisest või ideoloogilisest eelistusest. 1970. aastatel uskusid paljud, et tehnoloogiline progress suudab lahendada kõik ühiskonnaprobleemid, sealhulgas vähendada vaesust ja poliitilisi erimeelsusi.
Tegevjuhtide mõju tugevnemine majanduses vähendas järk-järgult juriidilise omaniku rolli ettevõtetes, aga ka ühiskonnas tervikuna. Niisugune areng oli sedavõrd üldine, et hakati rääkima koguni mänedžeride revolutsioonist . Kujunes keskklass – kõrge kvalifikatsiooni ning kindla ja suhteliselt kõrge sissetulekuga inimesed, kes töötasid ametnikena büroodes ja pankades, pakkusid haridus -, tervishoiu- või nõustamisteenuseid.
Tehnoloogiline progress lähendas ka inimeste elustiile. Tööstusühiskonda iseloomustas maa ja linna, proletaarlase ja kodanlase elustiilide suur erinevus. 20. sajandi keskpaiku aga inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustus. Selle majanduslikuks eelduseks oli elatustaseme üldine tõus, kuid erilist rolli mängis masstootmine ja massikultuur. Raadio, televiisor, telefon ja külmkapp polnud eurooplastele ning ameeriklastele enam mingid luksuskaubad. Nende omamine oli jõukohane enamikule. Ka kultuuritarbimine ühtlustus tänu heli- ja videotehnika kiirele arengule. Massimeedia kujunes postindustriaalse ühiskonna lahutamatuks tunnusjooneks. Raadio- ja televisioonisaadetel oli üks auditoorium , kuhu kuulusid peaaegu kõik, lihttöölisest jõuka ärimeheni.
teadmusühiskond - Postindustriaalne majandus arenes tänu uue tehnoloogia ulatuslikule kasutusele kiiresti, ettevõtted uuendasid pidevalt toodangut ja tegelesid innovatsiooniga. Senisest olulisemaks muutus suutlikkus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni. Teave oli mõjukas mitte ainult majanduskonkurentsis, vaid ka argielus. Inimesed tarbisid infot rohkem, sest nad olid haritumad ning teave muutus üha hõlpsamini kättesaadavaks.
Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides, hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka infoühiskonnaks.
Teabe edastamise võimalused avardusid tänu satelliit- ja kaabeltelevisioonile, mobiiltelefonidele ja
internetile. Tänapäeval hästi tuntud lühend www (ingl world- wide web – ülemaailmne võrgend) annab hästi edasi põhimõttelist muutust info edastamisel. Teateid saab tänu arvutitele edastada sekundite jooksul üle kogu maailma, mis muudab ümbritseva ühiskonna tajumist. Kui varasematel sajanditel hinnati ühiskonda, lähtudes kriteeriumist „siin, enne ja praegu”, siis nüüd on võrdluskriteeriumiks „praegu, siin ja seal”. Kui varem kõrvutasid inimesed oma elatustaset vanavanemate omaga , siis praegu kõrvutavad nad seda eeskätt endataoliste inimeste eluga teistes maades. Esialgu pandi rõhku infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite arendamisele, et info muutuks tõeliselt massiliseks ja kergesti kättesaadavaks. Peagi aga taibati, et igasugune teave ei ole veel teadmine. Selleks et ühiskond või ettevõte oleks edukas, tuleb osata teavet valida ja rakendada. Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutuvad olulisemaks; nii poliitilised kui majanduslikud otsustused peaksid tuginema uuringutele ja teaduslikele analüüsidele. Seda tüüpi ühiskonda, kus infot majanduses ja poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse, nimetatakse teadmusühiskonnaks.
Teadmusühiskond, nagu eelnevadki ühiskonnatüübid, muudab samuti töö iseloomu. Tööstusajastule tunnuslik konveieritöö asendub paindlikuma ning vabama töökorraldusega. Oluline on loovus , oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi. Ülemuse ja alluva roll pole enam nii rangelt määratud, üha rohkem tekib töökohti, kus töötaja peab oma tegevust ise kavandama ja korraldama. Kui tööstusajastul hinnati töölist, kes oskas kiirelt ja täpselt sooritada üht detailset operatsiooni, siis teadmusühiskonnas eelistatakse laiapõhjalist ettevalmistust ja põhioskusi, mida saab loovalt rakendada pidevalt muutuvates töö- ja konkurentsitingimustes.
Teadmusühiskond kannab endas ka ohte . Eeskätt on need seotud tootmise ja tehnoloogia mõjuga loodusele ning keskkonnatasakaalule. Näiteks võimaldavad teadussaavutused nuumata lihaloomi üha kiiremini, kasvatada üha suuremad maasikaid, saada aastas mitu saaki. Aga millise hinnaga? Teine ring ohte seostub eetiliste probleemidega. Kui teadus suudab kõike, siis kas kõik on ka eetiliselt vastuvõetav? Kas inimese kloonimine on õigustatud lahendus, et korvata rahvastiku vähenemist arenenud maades? Täna kutsuvad need probleemid esile elavaid avalikke arutelusid, ka mõned valitsused on võtnud vastu asjakohaseid otsuseid, näiteks muundatud toiduainete ja geenitehnoloogia rakendamise osas.
siirdeühiskond - periood, mille jooksul üks valitsemiskord vahetub teisega .
Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, üleminekuaja lõppu on aga keerulisem määratleda. Üleminekuaega võib lugeda lõppenuks kui demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnaelu valdkondades ja suhetes.
Siirdeühiskonna ümberkorraldused on eripärased ja keerukad, mõnes mõttes midagi reformide ja revolutsiooni vahepealset. Ühest küljest avaldab rahvas võimule pidevat survet, teisest küljest on reformid ikkagi õiguspärased, st tuginevad parlamendi poolt vastu võetud seadustele ning valitsuse määrustele. Siirdeühiskonna ees on mitmeid ohte, millest jagusaamiseks tuleb poliitiline julgus ja mõõdukus hoida tasakaalus. Rahvas nõuab tihti kiireid lahendusi ja elujärje paranemist ning demokraatia näib mõnigi kord liiga aeglane (ebaefektiivne) ja ebamäärasust tekitav valitsemismudel. Seetõttu võivad populaarseks muutuda autoritaarse valitsemise ja nn kindla käe loosungid. Üleminek ühelt valitsemiskorralt teisele toob reeglina kaasa ka majanduskriisi, mille tagajärjel elatustase esialgu hoopis langeb. Niisugustes oludes on noor valitsus otsekui sundseisus – kas valida nn šokiteraapia ja kiired majandusreformid või anda rahva rahulolematusele järele ning võtta vastu populistlikke, majanduse toimimise põhitõdesid eiravaid otsuseid.
See võib mõjuda hukutavalt rahandussüsteemile, mille tulemusel elanike elujärg halveneb veelgi. Siirdeühiskonna probleemiks on kujunenud ka reformide ebaühtlane tempo. Põhiseaduse reform ja vabad valimised õnnestuvad tavaliselt kiirelt, demokraatlik poliitiline kultuur juurdub aga aeglaselt, ametnikud ja poliitikud pole veel piisavalt asjatundlikud, esineb korruptsiooni ja väärtusvaakumit. Analüütikute arvates kujuneb demokraatliku ühiskonna kujundamisel võtmeküsimuseks just reformide tasakaalustamine.).
Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes - võim on inimeste või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ja saavutada sel viisil oma huvide elluviimine (Max Weber ). Võim on teatud laadi inimsuhe. Võim mõjutab kõiki ühiskonnasfääre, olemasolevaid ressursse, et need saaksid otstarbekalt ja sihipäraselt kasutatud. Võimu peaülesandeks on individuaalse tegevuse suunamine kollektiivsete eesmärkide saavutamiseks. Võim on domineerimine . Iseloomulik on võimule, et see on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu ressursid : ainelised (omand, kapital ), vaimsed (teadmised, kogemused).Ühiskonna arenedes on võimuressursside tähtsus muutunud. Kapitalismi-eelsetel aegadel olid maavaldus ja päritolu peamised tegurid, millest võim sõltus. Just nendele tugines feodaalide ning mõisnike võim. Nüüdisajal on lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile (maa, raha, kinnisvara) tähtsaks kujunenud ka inimkapital (teadmised-oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega).
Majandusliku võimu puhul on mõni firma ja kompanii teistest küll mõjukam, ent nende juhtpositsioon oleneb majanduslikust edukusest. Äriedu võib aga muutuda palju kiiremini kui seadustega paika pandud riigivõimu korraldus. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat tähendust.
Näiteks börsimaailma keskuseks peetav Wall Street New Yorgis omab vaieldamatult majanduslikku võimu, kuid ükski ärimees pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside kõikumisest. Kui aga riigivõimu esindav Keskpank võtab vastu mingi pangandust puudutava otsuse, siis peavad antud riigis tegutsevad erapangad seda täitma.
Võimu tunnused ja teostamise meetodid - eristatakse kahte tüüpi meetodeid – autoriteet ja sund. Sunni korral kuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse ees. Teatud mõttes väljendavad ka seadused õiguslikku sundi, sest nende mittetäitmine toob kaasa karistuse – trahvi, ametist vallandamise, vabaduse võtmise. Kui võim on autoriteetne , siis kuuletuvad inimesed mitte hirmust, vaid veendumusest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad. Kuningavõimule alluti vanasti sageli traditsioonide jõul. Dünastia, kes maad juba sajandeid oli valitsenud, evis rahva hulgas ka autoriteeti. Sellist ühe konkreetse valitseja või isiksusega seotud võimutruudust võib kohata tänapäevalgi. Niisuguseid juhte, kes omandasid ülimusliku autoriteedi tänu oma juhitalendile ja liidrioskustele, nimetatakse karismaatilisteks liidriteks. Karismaatiline võim on ajaloos omandanud mitmesuguseid väljundeid, karismaatiliste poliitikute näitena nimetatakse Leninit, Hitlerit, Churchilli, Castrot, Mahatma Gandhit, Martin Luther Kingi . Nüüdisühiskonnas on liidri karismast olulisemaks võimule kuuletumine põhjuseks mõistuslikud kaalutlused. Näiteks maksavad peaaegu kõik kodanikud ja firmad ausalt oma makse, sest nad mõistavad, et saadavat tulu kasutatakse olulisteks vajadusteks ( korrakaitse , teede- ja sidevõrgud, haridus- ja tervishoid ) Tänapäeval on pea võimatu leida niisugust ühiskonda, kus riigivõimu teostatakse kas ainult sunni või ainult autoriteedi najal . Tavaliselt on kasutusel nii üks kui teine. Vajadus rakendada sundi kerkib tavaliselt üksikutel juhtudel või üksikute ühiskonnaliikmetega seoses. Näiteks tuleb riigil tegeleda maksupetturitega ja nende suhtes ka sundi rakendada.
Selleks, et võimule kuuletutaks, peab ta olema legitiimne - legitiimne domineerimine teostatakse valitsevate nõusolekul ja vastavuses seadustega.
Miks võimule kuuletutakse:
legaalne domineerimine - mõistuslik kaalutlus, valitseja ja valitsevate vahel umbisikulised suhted, korraldust täidetakse, sest nii on kirjas seadustes (bürokraatia).
traditsiooniline domineerimine – põhineb tavadel, kommetel ja harjumustel, korraldust täidetakse harjumusest (näiteks patriarhaat, kuuletumine sugukonna pealikule, hõimujuhile)
karismaatiline domineerimine - põhineb juhi erakordsel võimel või ideede erakordsusel, korraldust täidetakse, sest usutakse ja usaldatakse juhti..
Demokraatia põhiprintsiibid ja –väärtused - demokraatia on valitsemiskord, mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused..
Demokraatia küpsusaste on riigiti erinev. Näiteks demokraatia miinimumnõue on vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Kus valimisi ei toimu, seal pole ka demokraatiat. Samas on valimised ainult üks demokraatia tunnus. Demokraatia „kvaliteet” sõltub ka vabaduse ja pluralismi tunnustatusest, võimude seaduslikkusest ja aruandekohustuslikkusest. Täielik liberaalne demokraatia peab lisaks vabadele valimistele evima järgmisi tunnuseid.
• Kodanikuvabaduste tunnustamine
• Õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees
• Võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus
• Kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite (keskvalimiskomisjon, keskpank, riigikontroll) poliitiline
sõltumatus
• Vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus , mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid
huvide väljendamiseks
• Vähemuste õigustega arvestamine
• Tsiviilkontroll relvajõudude üle
Nende tunnuste ellurakendumine eeldab omakorda põhiseaduse ja mitmesuguste valitsemisinstitutsioonide olemasolu. Põhiseaduslikke norme ja demokraatlikke väärtusi peavad pooldama nii poliitiline eliit, ametnikkond kui ka rahvas. Alles siis, kui kõik tunnustavad demokraatiat, kui nad toimivad demokraatlike normide järgi ja usuvad, et ka nende partnerid ning isegi vastased käituvad samamoodi, on demokraatia ühiskonnas kindlalt juurdunud.
Seadused ja õigusnormid - Seadus on kirjapandud õigusnorm. Õigus on mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogum. Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on riigivõimu üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks on riigi poolt loodud vastavad institutsioonid: politsei, kohus ja muud justiitsorganid.
Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsemist toimetatakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad .
Võimuriik ja õigusriik: õigusriik ja võimuriik tagavad mõlemad ühiskondliku ehk avaliku korra. Erinevus seisneb selles, mida peetakse korra tagamisel kõige tähtsamaks. Õigusriigis on korra aluseks seadused, mis kindlustavad indiviidi vabaduse; tagatud on kõigi inimeste võrdsus seaduse ees ja õigus korrakohaseks õigusmõistmiseks. Võimuriigis on korra aluseks distsipliin, mis kaitseb riiki inimeste eest.
Peamised õigussüsteemid:
mandri-euroopa õigussüsteem – põhineb kodifitseeritud rooma õigusel.
angloameerika õigussüsteem - pretsedendiõigus
šariaadiseadus
Peamised õigusharud:
eraõigus – reguleerib inimeste vahelisis suhteid (tsiviilõigus, tööõigus, kaubandusõigus)
avalik õigus – reguleerib inimese ja riigi vahelisi suhteid (karistusõigus, haldusõigus, riigiõigus jmt)
Õigusaktide hierarhia
Rahvusvahelised õigusaktid ( konventsioonid , lepingud ) → põhiseadus → seadused → seadlused, määrused, otsused, korraldused, käskkirjad, juhendid, eeskirjad
Karistusõigus – sätestatud karistusseadustikus, käsitleb süütegusid. Süüteod jagunevad:
- väärteod
- kuriteod
Süüpõhimõte ja süüvõime
Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu.
Isik on süüvõimeline kui ta on teo toimepaneku ajal süüdiv ja enne kuriteo toimepanekut saanud 14 aastat vanaks. Väärteo eest võib võtta vastutusele ka alla 14-aastast. Võib rakendada mõjutusvahendeid. Ka raskete kuritegude eest vastutus 13-15-aastaselt. 14-18-aastane alaealine on piiratud süüvõimega. Süüd välistavad asjaolud – vaimuhaigus , hädakaitse, hädaseisund
Riigi mõiste - Avaliku sektori tuumaks on riik – institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Nendest eesmärkidest ja ülesannetest tulenevad ka riigi tunnused:
• Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu.
• Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad .
• Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle.
• Riigi institutsioonid on avalikud; nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest.
Riigi institutsioonid - tänapäeva riigile tunnuslik valitsemisinstitutsioonide süsteem on kujunenud sajanditepikkuse arengu tulemusel. Nagu kogu ühiskonnas, toimus tööjaotus ka valitsemises. See tähendas ülesannete jaotamist institutsioonide vahel. Juba Rooma vabariigis kujunes välja iseseisev kohus – seaduslikkuse järelevalve institutsioon . Valgustusajal omandas suure kõlapinna John Locke ’i ja Charles de Montesquieu idee võimude lahususest. Montesquieu arvas , et võim tekitab alati kiusatuse seda üha rohkem ja rohkem tarvitada, mis lõpuks võib viia kuritarvitusteni. Seetõttu on vajalik, et seadusandlik ja täidesaatev võim oleksid eraldiseisvad. Kohus ja keskpank peaksid omakorda olema sõltumatud neist mõlemast. Lisaks kohtule ja korrakaitseorganitele on tänasele riigile iseloomulikud veel mitmed järelevalveinstitutsioonid, nagu riigikontroll, inspektsioonid ja ombudsmanid ehk õigusvahemehed.
Valitsemisinstitutsioonid erinevad koosseisu ja ülesannete poolest, kuid kõigil neil on mõned ühesugused, igale riigiasutusele iseloomulikud tunnused:
• neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia;
• nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks;
• nad saavad oma tegevuseks raha riigieelarvest;
• nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud (avalikud teenistujad).
Valitsemine ja haldus – avaliku sektori põhiülesanded
19. sajandil oli riigi ülesanne valitseda selle sõna otseses mõttes. Riik andis välja seadusi, tagas korra ja turvalisuse, kogus makse oma ülesannete teostamiseks. 20. sajandil laienes seoses heaoluriigi väljakujunemisega hoogsalt võimu täidesaatev haru. Lisaks keskvalitsusele tugevnesid kohalikud ja regionaalsed valitsused, ministeeriumidesse lisandus ametnikke, osakondi, nõukogusid ja büroosid. Lisaks mõistele riigivalitsemine hakati üha sagedamini kasutama oskussõna avalik haldus või ka haldusjuhtimine.
Halduse all mõistetakse laiemas mõttes kindla objekti (maja, mõisa) või valdkonna (hariduse, põllumajanduse) igakülgset plaanipärast korraldamist. Avalik haldus on seega riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus, et ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke. Nüüdisajal ongi tõusnud esikohale avalikku haldust korraldavad institutsioonid ( sotsiaalkindlustusamet , maksuamet), samas kui klassikalised, riigi sisemist ja välist julgeolekut tagavad struktuurid (sõjavägi, politsei, vanglad ) pälvivad valitsemises väiksemat tähelepanu.
Riigivõimu tunnused -
• Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist.
• Riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle.
• Riigivõimul on seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks.
• Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele.
• Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises.
• Riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia.
Ürgühiskond rajanes vanemate võimule laste üle ning usujuhtide ja hõimupealike võimule kogukonnakaaslaste üle. Võimu teostamisel tugineti tollal autoriteedile ja traditsioonidele, erilisi võimuasutusi, palgalisi ametnikke ja kirjalikke seadusi veel polnud. Mida enam võim arenes, seda rohkem hakkas võim vajama asutusi , mille kaudu valitseda, ja inimesi, kelle abil valitseda. Lühidalt, võim vajas riiki. Riigivõimul on mitmed tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed. Nende tõttu on riigivõim ühiskonnas ülimuslik teiste võimuliikide suhtes.
Õigusriik - ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus. Kehtivale õiguskorrale kui õigusriigile viitamine sisaldab endas väidet, et tegu on õiglase ja hea valitsemisega riigiga. (nt Eestis kui õigusriigis ei esine ametnike omavoli.)
Õigusriigis peaksid kokku langema õigus ja ühiskonna ettekujutus õiglusest. Õigusriigi teostamise elemendid on näiteks võimude lahusus (seadusandliku, täidesaatva- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte) ning inimõigused (iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnuistusest).
Avalik ja erasektor - Avalik sektor koosneb riiklikest ja avalikõiguslikest institutsioonidest.
Tänapäeva riigi ülesanded on muutunud nii ulatuslikuks, et riigil pole enam otstarbekas nende lahendamist üksnes enda käes hoida. Riik tagab haridus- ja tervishoiuteenused, annab välja mitmesuguseid dokumente, peab registreid ja andmebaase, edendab kultuuri. Samas ei tähenda tagamine seda, et just riigiasutused ise peaksid kõike seda tegema. Paljud taolisi ülesandeid täitvad avalik-õiguslikud asutused ei allu otseselt riigile (nt mõnele ministeeriumile), vaid korraldavad oma tööd iseseisvalt. Samas säilitab riik kontrolli nende tegevuse üle, eraldades neile selleks raha ja tellides neilt teenust, nagu näiteks riiklik koolitustellimus ülikoolidele. Euroopa riikides, sh Eestis kuulub sedalaadi institutsioonide hulka enamik raviasutusi, ülikoole, samuti avalik-õiguslik ringhääling ja TV.
Erasektor - Nüüdisaegsete riikide majandus on üles ehitatud turumajanduse põhimõtetele. Konkurents ja
ettevõtlusvabadus on viinud selleni, et enamik ärilisi ettevõtteid kuulub erakapitalile. Erasektori ettevõtted erinevad oma õigusliku vormi (täisühingud, osaühingud, aktsiaseltsid jne), suuruse ja ka tegevusala poolest. Kõigi nende ühisjooneks on aga kasumi taotlemine ja eraomandus. Mõnikord nimetataksegi erasektorit ka tulundussektoriks või ärisektoriks. Erasektori osakaalu ühiskonnas mõõdetakse erakapitalile kuuluvate ettevõtete või nendes hõivatud töötajate hulga järgi. Keskmiselt on arenenud riikides avalikus sektoris tööl umbes viiendik kogu tööjõust.
Erasektoril tuleb arvestada avaliku sektori, täpsemalt riigi ettekirjutustega maksude, tegevuslubade, kauplemise , keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta. Lisaks õiguslike normide kehtestamisele sekkub riik majandusse, et pehmendada turutõrkeid, koguda makse ja jaotada neist saadava tulu abil rikkust ringi, samuti selleks, et planeerida ühiskonna majanduslikku arengut.
Avaliku elu sfäär
riik ehk valitsemine ehk avalik sektor
majandus ehk erasektor
kodaniku ehk tsiviilühiskond ehk kolmas sektor
Eraelu sfäär
Kodanikuühiskond - ühiselu valdkond , kus inimeste tegevuse eesmärgiks pole valitseda või teenida kasumit. Kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt kaasav osalusühiskond, mis hõlmab inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamiseks ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone.
Kolmanda sektori areng määrab kodanikuühiskonna tugevuse antud ühiskonnas. Teovõimas kodanikuühiskond on peamine tagatis , et ei riik ega äriettevõtted ei saa karistamatult kahjustada kodanike huve. Kolmanda sektori tegevusvaldkond on lai ja eri riikides hõlmab see erinevaid koostöövorme, mille hulka arvatakse vabatahtlikud organisatsioonid ja sotsiaalhoolekanne , heategevusorganisatsioonid, spordiklubid , sihtasutused, huvigrupid ning tervishoiu, keskkonna, kultuuri ja filantroopiaga seotud ühingud. Igaüks neist juhindub oma sotsiaalsest, religioossest või eetilisest missioonist ja on suunatud kodanike osaluse ja ühiskondliku algatusvõime edendamisele. Kolmanda sektori läbi kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital - inimestevahelised võrgustikud ja usaldus, mille kaudu toimub inimeste lülitumine ühiskonna ellu.
Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit, tugevat erasektorit ja aktiivset kolmandat sektorit. Selles mõttes eristub kodanikuühiskond riigist ja turumajandusest . Ta on omamoodi vahelüliks avaliku sektori, ärisektori ja inimeste eraelu vahel. Siin pole nii palju kohustusi, kirjalikke reegleid ja norme nagu riigivalitsemises, samas edendab kodanikuühiskond avalikke, paljude ühiskonnaliikmete jaoks olulisi asju.
Kolmanda (ka mittetulundusliku, valitsusvälise) sektori moodustavad kodanike enese algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud organisatsioonid ja liikumised. Need ühendused peavad olema:

• legaalsed
  
• vabatahtlikud
  
• mittetulunduslikud
  

Nüüdisdemokraatia analüüsides võib eristada kahte peamist lähenemisviisi. Esimene tõlgendab kodanikuühiskonda poliitilises tähenduses. See rõhutab, et tõeline demokraatia vajab lisaks valimistele ja erakondade tegevusele veel teisigi kanaleid rahva kaasamiseks otsustamisse. Mitmesugused seltsid, ühingud, ühistud, liidud ja rahvaalgatused pakuvad selleks häid võimalusi. Teine lähenemisviis peab silmas kodanikuühiskonna majanduslikku mõõdet. Sellisel juhul kasutatakse tavaliselt oskussõnu mittetulundussektor või kolmas sektor. Mõnikord peetakse kolmandast sektorist rääkides silmas selle koostisosi – kodanikualgatuslikke organisatsioone. Eestis on neid kolme liiki – mittetulundusühingud (MTÜ-d), sihtasutused (SA-d) ja seltsingud. MTÜ-de asutamine ja asjaajamine on kõige lihtsam, seetõttu on neid ka kõige rohkem. Seltsingud on mitteformaalsed ühendused, mida ei registreerita, seetõttu puudub ülevaade nende hulgast või tegevusest. Tänapäeval võib seltsinguteks pidada ka virtuaalseltsinguid – postiliste, kuhu on koondunud ühesuguste probleemide või valdkonna vastu huvi tundvad inimesed.
Kodanikuühiskonna aluseks on inimeste eneste pealehakkamine ja algatus , mis on vaba riigipoolsest sunnist või reeglitest. Tegutsemine seltsides, ametiliitudes, usuühingutes, keskkonnakaitse organisatsioonides, korteri-ja suvilaühistutes on vabatahtlik. Inimesed osalevad neis selleks, et tunda end aktiivsena ja teda puudutavate küsimuste otsustamisel sõna sekka öelda, või lihtsalt veeta sisukalt vaba aega.
Ka demokraatlik võimukorraldus vajab kodanikuühenduste ja -organisatsioonide kaasamist valitsemisse. Seepärast tunnustavad arenenud demokraatlikud riigid kodanikuühendusi oma partneritena. Riik kaasab neid seadusloomesse, toetab neid rahaliselt, aitab luua infrastruktuuri ja tugivõrgustikke. Seejuures ei seata toetuse tingimuseks poliitilist ustavust valitsusparteile, vaid ainult kodanikuühenduse asjatundlikkust oma tegevusvaldkonnas. Partnerlus avaliku ja kolmanda sektori vahel omab erinevates maades erinevaid vorme, ent põhimõtted, millest riigi ja kodanikuühenduste suhted peaksid lähtuma, on sarnased.
• Kodanikuühiskond on ühiskonna mitmekesisuse hoidja, sest selle kaudu leiavad väljundi erinevad huvid ja ühiskonnagrupid. Arenenud kodanikualgatus võimaldab neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasakaalustada, luua koalitsioone. See väldib võimu monopoliseerimist ning stabiliseerib ühiskonda.
• Kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ega lase neil otsuste tegemisel liigselt domineerida. Kodanikuorganisatsioonid mõjutavad poliitikat osaledes seaduseelnõude väljatöötamisel ja avaldades oma seisukohti valitsuse poliitika kohta. See annab rohkem võimalusi niisugustele gruppidele, kellega parlamendierakonnad tihti arvestada ei taha (nt puudega inimesed, noored, vähemused).
• Kodanikuühiskond kasvatab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus, koostöövõime, omaalgatus . Kogemus, mida annab töö Seltside ja ühingute töös omandatud kogemused tulevad kasuks poliitilises konkurentsis ja vaidlustes. Just kodanikuühendustest on alanud mitme hilisema poliitilise liidri karjäär.
• Riik, mis toetab kodanike aktiivsust, pälvib nende lugupidamise. Monopoolne, kodanikuühiskonda tauniv valitsemine seevastu kahandab usaldust ja suurendab rahva ükskõiksust poliitika vastu.
Ühiskonna sotsiaalne struktuur - Sotsiaalne kiht (klass) on sarnaste ressursside (näit. sissetulek, omand) ja sotsiaalsete parameetritega (näit. haridus, päritolu) inimeste kategooria. Tavaline jaotus: kõrgklass, keskklass, alamklass. Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on iseloomulik tugeva keskklassi olemasolu. Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil. Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega . Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass , sugu). Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht , abielu).
Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus – sotsiaalne hierarhia.
Avatud ühiskonnas pole inimesed kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti lõplik – toimub liikumine nii vertikaalselt (keskklassist kõrgklassi) kui horisontaalselt (ühest linnast või riigist teise) - sotsiaalne mobiilsus on kõrge. Suletud, korporatiivsetes, ühiskondades on sotsiaalne mobiilsus väike.
Sotsiaalsed grupid ja huvirühmad eristuvad religioossete, rahvuslike, tegevusala, ea vms. tunnuse alusel. Näiteks pensionärid, õpilased, talupojad, vaimse töö tegijad. Sotsiaalsed grupid ei paikne üksteise suhtes hierarhiliselt.
Huvid - Kodaniku- ehk tsiviilühiskonna peamine tunnus on inimeste vaba koondumine mitmesugusteks ühendusteks, vaba selles mõttes, et nad on tekkinud kodanike vaba initsiatiivi tulemusena. Kuna taolised ühendused püüavad ka ühiskonda mitmel moel mõjutada, nimetakse neid ka huvi- või tugirühmadeks. Me tunneme mitmesuguseid töötajate -teenistujate, ameti- ja kutseühinguid, ettevõtjate ühendusi, firmasid, pöllumeeste liite, pensionäride, seksuaalvähemuste, invaliidide, ülöpilaste ja naiste ühendusi, jne. Asutustel ja ülikoolidel, kirikul jne. on omad erihuvid, sealjuures pole need ühendused, kooslused , asutused seesmiselt ühtsed, nende sees leidub hulgaliselt väiksemaid huvi- ja mõjurühmi.
Metodoloogiliselt jagunevad huvid kolmeks suureks rühmaks:
1) isiklik huvi;
2) grupi huvi;
3) üldine, st- riiklik huvi.
Poliitika üheks keskseks küsimuseks ongi, kuidas leida nende kolme vahel tasakaalu, enamikel juhtudel hakkab ju poliitikas osalemine pihta isiklikest huvidest, mis võib olla nii materiaalne kui ka moraalne , näiteks karjääri tegemise eesmärgil. Huvi realiseerida on raske üksinda, palju efektiivsem on kuuluda kuhugi gruppi, mis muudab inimese osalemise poliitikas potensiaalselt efektiivseks. Kui me räägime üldisestest huvidest, siis me ei tohiks unustada seda, et üldine huvi ei tähenda mitte kunagi üleleüldist konsensust ühiskonnas, vaid ikkagi enamuse huve.Gruppide huvid ühiskonnas on selleks liialt erinevad, et saavutada sellist konsensust.
Avaliku huvi seisukohast on olulised ühishüvised ehk sellised hüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Mittetulundusühendused ei tohi jaotada oma tegevusest saadavat majanduslikku kasumit muudel kui avalikes huvides olevatel eesmärkidel.
Oluline on siinjuures teha vahet avaliku huvi ja kitsama rühma (nt. ühe maja elanikud; ühe ettevõtte töötajad) huvide vahel; see pole alati kerge ja vahe pole lõplik. Tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks võib samuti olla avalikes huvides, nt. kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga ja seega suurendab selle toetamine ühiskondlikku õiglust. Kuigi paljud mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad praktikas avalikes huvides, on nendest seni ainult väike vähemus lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud avalikes huvides tegutsevate ühenduste nimekirja. Seal nimetatud ühendustele tehtud annetusi saab annetaja oma maksustatavast tulust maha arvata.
Huvigrupp või -rühm -

• Teadvustatud ühiste huvide nimel tegutsev ühendus (nt. mittetulundusühendus, liikumine, katusorganisatsioon või võrgustik).
  

• Inimesed või organisatsioonid, kelle huvid mõnes küsimuses ühtivad. Vrd. eestkoste; lobitöö; sihtrühm; survegrupid; tagala . Samas tähenduses on kasutatud ka terminit sidusgrupp või -rühm.
  

Pluralismi olemus ja tähtsus - arvamuste ja organisatsioonide paljusus . Ühiskonda, kus eksisteerivad erinevad vaated, ideoloogiad, organisatsioonid, omandivormid, kultuurid ja sotsiaalsed grupid, nimetatakse pluralistlikuks. Pluralism on demokraatliku ühiskonna oluline tunnus. Pluralism mitte ainult ei luba erinevusi, vaid peab erinevusi väärtuseks, ühiskonna rikkuseks, selle arengu eelduseks ja stabiilsuse aluseks, nende arendamist omaette eesmärgiks. Pluralismiga seotud mõiste on multikultuursus – see on paljude kultuuride kooseksisteerimine , kusjuures nad ei ole üksteisele allutatud, toimub integratsioon ja mitte assimileerimine .
Pluralismi põhilised poliitilised printsiibid:

• sallivuslik hoiak – austatakse õigust olla vastandlikult erinev
  
• koostöö – tegevus, kus võitjad on mõlemad osapooled
  
• dialoog – orienteeritus positiivsele programmile, alati peab leidma ühisosa
  
• solidaarsus – tunne, et ollakse samas paadis, et ühe osapoole kahjustamine kahjustab ka teist
  

Pluralismi vastandmõisted: võitlus kultuuride, sotsiaalsete gruppide jmt. vahel, likvideerimine, assimileerimine, sallimatus, tõe monopoli kuulutamine.
Sotsiaalsed probleemid (tööpuudus, vaesus , kuritegevus jm) - seisund, mille puhul inimene ei osale ühiskonna hüvedejaotuses, võimusuhetes ega kultuurielus .
Mitmesugustele sotsiaalpoliitika meetmetele vaatamata pole ükski heaoluriik suutnud vaesust likvideerida , kuigi selle vähendamisel on edu saavutatud. Mida ulatuslikum on riigi sekkumine tulu- ja sotsiaalpoliitkasse, seda tõhusamalt on vaesust leevendatud. Siin võib vastandlike näidetena tuua liberaalse USA ning sotsiaaldemokraatliku Skandinaavia . Ameerika Ühendriikides elab alla vaesuspiiri pidevalt 15– 18 protsenti rahvastikust, sh 27 protsenti vanuritest ja 20 protsenti lastest, Skandinaavias on need näitajad ainult 2–3 protsendi ringis . Kuivõrd Eesti on jälginud liberaalset arengumudelit, siis on meilgi vaesus kui sotsiaalse tõrjutuse üks näitaja murettekitavalt kõrge.
Tänapäeval ei ole vaesus ehk elatusvahendite puudumine ainuke sotsiaalse tõrjutuse näitaja. Üha enam rõhutatakse ka sotsiaalsete sidemete ja sotsiaalse kaasatuse tähtsust. Puudega inimene võib küll omada rahalisi vahendeid toimetulekuks, aga kui ta oma liikumisvõimetuse tõttu ei saa käia avalikes kohtades ega osaleda üritustel, siis on ta sotsiaalselt tõrjutud.
Sotsiaalse tõrjutuse põhjused on mitmesugused. Peamine on nende hulgas kindlasti töötus. Euroopa riikides, kus kehtib miinimumpalk ning sotsiaalsed tagatised haiguse ja töötajäämise korral, on legaalse töökoha olemasolu kindlaim väljapääs nii ainelisest kui sotsiaalsest tõrjutusest. Just seepärast on enamiku Euroopa riikide sotsiaalpoliitikas esikohal programmid , millega püütakse tuua töötud tagasi tööturule ning suurendada tööotsijate konkurentsivõimet. Näiteks korraldatakse ümberõpet ning täiendkoolitust. Teiseks vahendiks on mõjutada tööandjaid, et nad oleksid huvitatud töötajate koolitamisest ning väiksema jõudlusega inimeste (noorte, väikelaste emade, puuetega inimeste) töölevõtmisest.
Tõrjutust võib põhjustada ka erivajadus või kuulumine vähemusrühma. Need tegurid võimendavad sageli ka majanduslikku tõrjutust (vaesust). Näiteks ei leia puudega inimene tööd, või keeldub firmajuht sekretäri kohale võtmast 55-aastast meesterahvast. Euroopa Liidus on sedalaadi tõrjutuse vältimiseks kehtestatud õigusnormid. Nii peab meestele ja naistele maksma samaväärse töö eest võrdset palka, riigi põliselanikust töötajat tuleb kohelda samaväärselt migrantöölisega jne. Euroopa Liidu õigusnormidest on ajendatud ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus. Bioloogilistest ja kultuurilistest erinevustest tuleneva tõrjutuse likvideerimiseks ei piisa paraku ainuüksi seadustest , muutuma peavad ka väärtused ja avalik mõtteviis.
Kolmandaks tõrjutuse põhjustajaks võivad olla piirkondlikud tulude ning infrastruktuuri erisused. Kaugete äärealadel, kus asustus on hõre ja ettevõtlus nõrk, on ka inimeste sissetulekud ning läbikäimisvõimalused viletsamad.
Regionaalne tõrjutus ei kaasne sugugi ainult ulatusliku territooriumiga, olgugi et Hiinas ja Venemaal on see tõsiseks probleemiks. Eestistki leiab näiteid tõrjutuse regionaalsest mõõtmest – nii on väikesaare elanikel kehvemad kommunikatsioonivõimalused, samuti püsib juba aastaid suur lõhe Harjumaa ning teiste maakondade elanike sissetulekutes. Kuigi moodsad sidevahendid, eeskätt internet, aitavad kaasa piirkondliku tõrjutuse vähenemisele, nõuab olukorra põhjalik parandamine ka riiklikke toetusprogramme äärealade arendamiseks .
Heaoluriik – Kujunemine: 19. sajandi lõpuks oli Lääne-Euroopas aset leidnud kaks põhjapanevat ühiskonnamuutus. Esiteks, tööstusrevolutsioon oli muutnud vabrikutöö valitsevaks, muutes varasemaga teistsuguseks ka inimeste elustiili. Üha rohkem inimesi elas linnades ja töötas vabrikutes . Vajadus elatist teenida sundis ka naisi palgatööle. Lapsed ja vanurid jäid sageli omapäi ning vajasid toimetulekuks üha enam ühiskonna abi. Varem, agraarühiskonnas, riik pidi riik tagama korra ja turvalisuse ning kaitsma maad välisvaenlaste eest, sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse vallas tal alalisi ülesandeid ei olnud. Neid kohustusi kandsid kirik ja perekond, mõnikord ka küla- või vallarahvas. Ühesõnaga, tööstusühiskonnas ootasid inimesed riigilt enamate ülesannete täitmist.
Teise muutuse tingisid kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisrežiimid, samuti kujunes välja kodanikuühiskond. See sotsiaalmajanduslik ning poliitiline olukord tingis erilise ühiskonnatüübi – heaoluriigi kujunemise.
Heaoluriigi kujunemine vältas aastakümneid. Saksamaal võib heaoluriigist rääkida alates 1880. aastatest, Põhja-Euroopas 20. sajandi esimesest aastakümnest. Põhja-Ameerikas seondub heaoluriigi sünd alles 1930. aastate ja Franklin Delano Roosevelti uue kursi poliitikaga
Olemus ja ülesanded: 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasidki Lääne-Euroopa riigid tegelema ka sotsiaal-majanduslike probleemidega. Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Ta pakub teenuseid (nt haridus ja tervishoid), millest turg pole huvitatud, ning pehmendab turukonkurentsist ja inimese elukaarest tulenevaid riske. Näiteks ei suuda inimene oma elu algus- ja lõpuperioodil ise endale elatist teenida, samuti võib igaüks kaotada töö või jääda haigeks. Siis aitabki heaoluriik tal toime tulla. Heaoluriik täidab lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele ( seadusloome , õiguskord, riigikaitse ) ka sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib majandust. Heaoluriik sekkub aktiivselt majandusse – jagab maksupoliitika abil ümber tulusid ning korraldab haridust, tervishoidu ja perepoliitikat. Heaoluriik ei saa olla sajaprotsendilise tururegulatsiooniga ühiskond, kus kehtib täiskonkurents ning üleüldine ostmisemüümise põhimõte. Majanduslikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega. Kas ja kuidas tõhusust ning õiglust tasakaalustada? Selle üle vaidlevad jätkuvalt liberalistliku ning sotsiaaldemokraatliku ühiskonnanägemuse pooldajad. Nii arvavad parempoolsed ( liberaalid ), et sotsiaaltoetusi saab suurendada alles siis, kui majanduskasvuga on kogutud selleks piisav varu. Vasakpoolsed ( sotsiaaldemokraadid ) väidavad, et majandust ei tohi edendada inimarengu arvelt. Heaoluriigi oluliseks eesmärgiks peetakse ka ühishüvede pakkumist. Võttes enda kanda niisuguseid teenuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole, tõstab heaoluriik kaudselt ka turumajanduse efektiivsust .
Heaoluriigil on kaks põhilist tunnust. Esimene neist avaldub nimetuses ülekandeühiskond, mida heaoluriigi kohta ka vahel kasutatakse. See on üpris täpne, kuna ressursside ülekandmine on sedalaadi ühiskonnale tõepoolest omane. Ressursse, eeskätt rahalisi, võib üle kanda valdkonnast valdkonda (nt väliskaubandusest kaitsepoliitikasse või tervishoidu), samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematele. Ülekande ulatus on riigiti erinev ning on üheks aluseks, millest lähtudes tuuakse välja heaoluriigi mudelid. Teiseks annab heaoluriigist tunnistust asjaolu, et umbes pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Majandamis- ja maksutulusid võib riik ju kulutada mitmel otstarbel: kasumi võib suunata majandusse, võib suurendada sõjalisi kulutusi, ehitada transpordi- ja sidekanaleid. Ka neil juhtudel on tegu ühiskonna huvidele vastava tegevusega , ent selline riik ei pruugi veel olla heaoluriik.
Arenguetapid ja tulevik: Laia leviku saavutas heaoluriik 20. sajandi keskpaigaks. Algul arvati, et riigi ulatuslik sekkumine majandusse ja sotsiaaltoetuste maksmine kestab niikaua, kuni riigid on II Maailmasõja hävingust taastunud. Paraku läks areng teistmoodi – 1960.–1970. aastatel teenused ja toetused hoopis suurenesid. Lääne- Euroopas läks sotsiaalkuludele juba kolmandik või enam riigieelarvest, pensioni- ja tervisekindlustus oli umbes 90 protsendil elanikest. Heaoluriigist oli saanud niisugune ühiskonnakorraldus, mille hüvesid ja teenuseid tarbis praktiliselt kogu elanikkond. Kuna maailmamajandus kasvas, siis olid ka riigi tulud suured ning toetuste maksmisega probleeme ei tekkinud. Kõik paistis olevat sedavõrd hästi, et 1960-70-aastaid hakati kutsuma „heaoluriigi kuldajaks”.
1980-ndatel aastatel, kui naftahindade tõus maailmaturul oli majanduskasvu alla surunud, muutus heaoluprogrammide rahastamine raskemaks. Makse laekus vähem, ent samas oli töötuid ja vaesunud inimesi, kes abi vajasid rohkem. Mitmetes riikides tekkis riigieelarve defitsiit ja hakati rääkima heaoluriigi kriisist. Parempoolsed kriitikud väitsid koguni, et heaoluriik ongi kõikides hädades süüdi, kuna kulutab liiga palju ja paisutab riigibürokraatiat. Ometigi näitas areng hoopis vastupidist. Need riigid, kus rahva heaolule tehti jätkuvalt suuri kulutusi riigieelarvest, suutsid 1980-ndate aastate majanduslangusest kiiremini välja tulla ning asuvad täna maailma edetabelite tipus nii inimarengu näitajate kui majandusliku konkurentsivõime poolest. Selliste maade hulk kuuluvad näiteks Soome, Taani, Norra, Kanada . Heaoluriigi suuri kulutusi kritiseeritakse tänagi, kuid heaoluriigi olulist kokkutõmbamist pole kuskil toimunud. Pigem püütakse heaoluriiki ümber korraldada, muuta seda tõhusamaks ja paindlikumaks. Selle saavutamiseks üritatakse jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandja, mittetulundussektori ning kodanike vahel. Sotsiaalsed õigused ei saa eksisteerida ilma vastutuseta ning igaühe enda panustamiseta oma heaolu tagamisse. Enamikus Euroopa maades ongi sellesuunalised reformid käimas.
Tööstusühiskonnas kaasnevate riskide vähendamiseks ( tururisk , bioloogiline risk jmt) kujunes 19.saj. II poolel eriline ühiskonnakorralduse tüüp - heaoluriik. Loojaks on Otto von Bismarck . Iseloomustab sotsiaalpoliitika olulisus valitsemistegevuses. S.t., et lisaks klassikalistele funktsioonidele (seadusloome, riigikaitse, õiguskord), on riik võtnud enda kanda ka sotsiaalseid ning majandust reguleerivaid funktsioone. Majandusliku efektiivsuse kõrvale seatakse siin alati sotsiaalne õiglus .
Heaoluriigi põhimudelid:

• konseravtiiv-korporatiivne - Bismarcki loodud saksa variant, mis on orienteeritud palgatöötajaile ja soosib just kõrge kvalifikatsiooni ja pika staažiga töötajaid.
  
• sotsiaaldemokraatlik heaolumudel - Skandinaavia-tüüpi heaoluriik. Rõhutab solidaarsust ja pakub hüvesid kõigile kodanikele, olenemata nende sissetulekust või ühiskondlikust staatusest. Eesmärgiks on varanduslike erinevuste vähendamine ühiskonnas, mis toob kaasa kõrged maksud .
  
• liberaalne heaolumudel – tagada kõrge tööhõive ja inimeste valikuvabadus ning konkurents kõigis valdkondades.
  

Heaoluriigi suhe heaoluühiskonda - majanduskriisi tingimustes on riigi võimalused oma kodanike heaolu tagada piiratud. Et taolisest eesmärgist siiski mitte loobuda , on vaja jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandjate, mittetulundussektori ja kodanike vahel ära. Taoline vastutuse laiendamine tähendakski üleminekut h.-riigilt h.-ühiskonnale.
Infoühiskond - arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogia laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus; kujunes maailma arenenud piirkondades 20. sajandi viimasel veerandil. Infoühiskond on informatsiooni tähtsustav ja seda kõigis eluvaldkondades maksimaalselt kasutav ( hankiv , tootev, talletav, levitav) ühiskond. Infoühiskond on koondmõiste rõhutamaks info ja infokäitluse mahtude ja tähtsuse suhtelist suurenemist tänapäeva ühiskonnas. See on kõikehõlmav ning haarab kogu sotsiaalset reaalsust. Infoühiskonna peamiseks tunnuseks on arvutite massiline kasutamine ja kõikjale ulatuvad ülemaailmsed, personaalsed kommunikatsioonikanalid (Internet ja sellel baseeruvad struktuurid) ning elektroonilised teenused. Infoühiskonna inimesel on võimalik ligi pääseda tohutule hulgale andmepankadele ja infoallikatele. Tema abivahendiks on võimsad personaal- ja serverarvutid.
Infoühiskonnas valitseb elukorraldus, kus enamus inimkonna loodud väärtusi on kätketud teabesse, mida hoitakse, teisendatakse ja edastatakse universaalsel digitaalsel kujul. Selleks loob võimalused üleüldine andmeedastusvõrk, millele juurdepääs on tagatud kõigile ühiskonna liikmetele . Geograafilised kaugused, nii riigisiseselt kui ka riikidevaheliselt, kaotavad oma senise tähenduse, kaotades äärealasid ning ühtlustades eri piirkondade konkurentsivõimet. Väheneb piirkondlik ebavõrdsus ja pikas perspektiivis ka arenguerisused.
Tehnoloogiline areng ja informatsiooniline infrastruktuur toovad paratamatult kaasa põhjalikke muutusi senistest sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes suhetes. Infotehnoloogia ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) arengul on märkimisväärne mõju tööle, tööprotsessidele, tööhõivele, õppimisele ja kõikidele teistele olulistele tegevusvaldkondadele. Suureneb produktiivsus ja võetakse kasutusele uued paindlikud töövormid. Muutub radikaalselt töö olemus ning kogu ühiskonna struktuur. IKT revolutsioon on muutnud ja muudab meie tänast maailma tunduvalt, kuigi paljusid eesolevaid ümberkorraldusi me veel täielikult ei hooma.
Mitte keegi ei oska ette ennustada, milline hakkab infoühiskond tulevikus välja nägema. See, mis tänasel turul näib võitja olevat, võib homme täielikult läbi kukkuda . Hetkel vähelubavana tunduv uus leiutis võib osutuda äärmiselt edukaks. Infoühiskonna uute toodete ja teenuste arenguprotsessi lahutamatuks osaks on pilootprojektid.
Pilootprojektid:

• tõstavad kasutajate teadlikkust uutest rakendustest ;
  
• kiirendavad majanduse arengut;
  
• stimuleerivad uute teenuste kasvu;
  
• aitavad forsseerida T&T tulemuste kasutuselevõtu.
  

Lisaks sellele, et pilootprojektid kujutavad endast kasulikku ettevõtmist katsetaja jaoks, saab nende teostamisest kasu ka ühiskond tervikuna. Tehnoloogiat on võimalik testida ja täiendada reaalses elukeskkonnas. Võimalikuks saab õiguslike ja regulatoorsete probleemide lahendamine, aga samas kõrvaldatakse ka sotsiaalsed ja poliitilised uue tehnoloogia kasutuselevõttu takistavad tegurid.
Euroopa Nõukogu soovitab liikmesriikidel infoühiskonna arendamisel lähtuda viiest põhimõttest:

ligipääsu tagamine (avalike internetipunktide ja kommunikatsioonivõrkude ehitamine);

võrgusisu ja elektrooniliste teenuste arendamine paralleelselt traditsioonilistega ( ametliku info ja avalike teenuste pakkumine; haridus- ja kultuuriteenuste arendamine);

arvuti- ja infokirjaoskuse levitamine;

avaliku ja erasektori koostöö soodustamine finantseerimisel ja teenuste arendamisel;

monopoolsete ettevõtete tekkimise vältimine infoturul.
Mitmed ühiskonnateadlased peavad infoühiskonda inimkonna ajaloo neljandaks elulaadiks. Üleminek infoühiskonda asetub kusagile 1990. aastate algusesse .
Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus - jätku-suutlik areng on niisugune arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.
Tänane ettekujutus jätkusuutlikkust arengust rõhutab, et vaja on hoida ühiskonna kui süsteemi terviklikkust. Teisiti öeldes – ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga jätkusuutlikust selline strateegia, mis seab eesmärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja unustab, et kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. Keerukus seisnebki selles, et need eesmärgid on ise mõnevõrra vastuolulised, õigemini – võimendatud liikumine ühe eesmärgi suunas pärsib teise saavutamist.
Jätkusuutlik areng hõlmab peamiselt järgmised valdkonnad:

• Rahvastiku jätkusuutlik areng, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõistes. Hõlmab rahvastiku juurdekasvu , tähelepanu pööramist rahvastiku tervisele, haridusele ja heaolule. – kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte kulu, vaid investeering.
  
• Majanduse jätkusuutlik areng
  
• Keskkonna jätkusuutlikkus
  

Jätkusuutlik majandamine eeldab (loodus)ressursside kasutamist nende isetaastumisvõime piirides. Taastuvate ressursside kasutamise piirid on määratud süsiniku, vee ja teiste ainete looduslike ringete isetaastumisvõimetega. Jätkusuutlik ressursikasutus ei tohi ühegi ressursi puhul ületada ressursside taastootmise kiirust ja puhverdusvõimet. Sama oluline kui rahvaarv, on ka rahvastiku kvaliteet – inimeste haridustase, tervis, tööpotentsiaal, kaasatus ühiskonda. Inimarengu mõõtmisel arvestatakse näiteks kinnipidamisasutustes olevate inimeste osakaalu, vägivaldseid surmasid, töötuse määra, krooniliste haiguste levikut, sotsiaalhoolekandeasutustes elavate inimeste hulka, koolist väljalangevust. Need näitajad annavad ettekujutuse, kuidas ühiskond inimressurssi kasutab. Ka väikese rahvaarvuga ühiskond on jätkusuutlik, kui igal lapsel on võimalus toituda tervislikult, kasvada puhtas keskkonnas, saada hea haridus, arendada oma võimeid, kujuneda ühiskonnaasjades osalejaks.
Jätkusuutlik valitsemine – võim peab olema legitiimne ja efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav. Ühtki eelmainitud probleemidest ei tohi lahendada teiste arvelt.
Arenenud riikidele on jätkusuutlikkuse tagamisel majanduslikust heaolust tähtsamaks kujunenud rahvastikutaaste probleemid. Rahvastik vananeb ja väheneb. See on paljusid riike sundinud võtma vastu
võõrtööjõudu, et suurendada töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas ja tõsta maksulaekumisi.
Jätkusuutlikkuse tagamisel lähtutakse maailmas Rio de Janeiros vastuvõetud ülemaailmsest keskkonna-strateegiast Agenda 21. Eesti omakorda lähtub programmist Säästev Eesti 21, mis on arenguprogramm aastani 2030. Säästev Eesti 21 määratleb Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seostab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengud kooskõlas ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajalist arengut määratlevate dokumentidega. Strateegia eesmärgiks on arengus ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Üldise arengusuunana määratletakse riigi liikumine teadmuspõhise ühiskonna suunas.
Säästev Eesti 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus
  
• Inimese heaolu kasv
  
• Sotsiaalselt sidus ühiskond
  
• Ökoloogiline tasakaal
  

Ühiskonna jätkusuutliku arendamise põhimõtted
• Majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslike otsuste langetamisel tuleb arvestada nende mõju
loodusele.
• Kohustus tulevaste põlvkondade ees: silmas tuleb pidada praeguste majanduslike ja poliitiliste otsuste
pikaajalist mõju järgmistele põlvedele.
• Sotsiaalne õiglus: kõikidel inimestel on õigus puhtale keskkonnale.
• Keskkond: keskkonnakaitse.
• Elukvaliteet: inimväärika sissetuleku, eluaseme ning kultuuritarbimise võimaldamine kõigile.
• Osalemine: erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel.
• Kultuur: mitmekesisuse väärtustamine.
• Ressursid: lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel.