Inimene ja ühiskond (0)

 
Sotsioloogiast ja sotsiaalteadustest 
Teadus on meid ümbritseva reaalsuse mõtestamine ja tunnetamise eriline viis. Iseloomustab: 
süsteemsus,  loogilisus,   objektiivsus ,  uuringutel  põhinemine,  täpsed  mõõtmised, 
kontrollitavus,  spetsiifiline  keelekasutus.  Teadusi  eristavad  üksteisest;   uurimisobjektid , 
arusaamad ja uskumused, mõõtmisinstrumendid, keelekasutus.  
Teadus jaguneb: 
● Reaalteadus  ( science ):  täppisteadused  ( matemaatika ,  keemia,  füüsika,  …)  ja 
loodusteadused ( bioloogia , arstiteadus, põllumajandusteadus, …) 
● Humanitaarteadus  (art):  humanitaarteadused  (keeled,  filosoofia,   muusika ,  …)  ja 
ühiskonnateadused (majandus, psühholoogia , sotsioloogia, …) 
 
Sotsiaalteadus:  keeruline  täpselt  mõõta  ja  eksperimentaalselt  tõestada,  seetõttu  puudub 
“absoluutne tõde” (leitud seaduspärasustel on tõenäosuslik, statistiline iseloom).  
Näited: 
 
 
 
★ Psühholoogia – inimpsüühika mõju individuaalsele ja sotsiaalsele käitumisele 
★  Majandusteadus – uurib inimeste poolt loodud hüvede tootmist, jaotust ja tarbimist 
★  Õigusteadus   –  uurib  kehtivate  õigusnormide  sisu  ja  nende  vastavust  ühiskonna 
arengule 
★  Antropoloogia – uurib inimese bioloogilist, kultuurilist ja sotsiaalset põlvnemist 
★ (Inim-)geograafia  –  uurib  inimeste  ruumilist  käitumist,  keskkonna  mõju käitumisele 
(ja vastupidi)  
★   Politoloogia – uurib võimu ja valitsemise vorme, poliitilisi süsteeme ja ideoloogiaid  
 
Sotsiaalteaduste roll ühiskonnas:  
● Ühiskonnas  toimuva  arengu  süstemaatiline  “kaardistamine”,   selgitamine   ja 
tõlgendamine. Tundlike ja ebamugavate teemade
 
ja
  probleemide
 
tõstatamine.
 
 Müütide 
ja  eelarvamuste   kummutamine .  ​Olulised teemad: inimeste elatustase ja  elukvaliteet , 
ühiskonna sidusus, globaliseerumine, poliitiline kultuur, vähemuste kaitse jne 
 
 
 
Alusteadmised loovad uusi teadmisi:  
● sotsioloogia+psühholoogia= sotsiaaltöö  
● sotsioloogia+politoloogia+majandus= sotsiaalpoliitika jne 
 
Sotsiaalteadused ...  on  tegelikult  üks  teadus.  Neil  kõigil  on  ühine  uurimisobjekt  – 
INIMKÄITUMINE .  Ning  nad  kõik  kasutavad  inimkäitumise  seletamiseks  sarnaseid 
põhimõtteid. 
-George C Homans (1967)  
 
Sotsioloogia  on  teadus,  mis  uurib  inimeste  ja  inimrühmade  käitumise  seotust  ühiskonna 
strukturaalse arenguga. Inimloomusele on omane kollektiivsus! 
Sotsioloogiat iseloomustab:  
1. Huvi ühiskondliku elu kui  terviku ​vastu (mitte ainult selle üksikute osade vastu); 
2. Huvi ​sotsiaalsete koosluste ​(mitte niivõrd üksikindiviidide) vastu; 
3. Huvi inimkäitumise  konteksti ​(mitte niivõrd käitumise enda) vastu; 
4. Üldise , ​regulaarse​, ​stabiilse ​eelistamine üksikule, varieeruvale või juhuslikule; 
5. Tunnistamine, et asjade ​tähendus  tekib sotsiaalses ​interaktsioonis.  
 
Sotsiaalsete  probleemide  lahendamine  ei  ole  võimalik  üksikute  juhtumite  haaval  (haigete 
ravimine   ei  muuda  elanikkonda  tervemaks,  makstes  toimetulekutoetust  igale 
puudustkannatavale inimesele ei leevenda vaesust jne); sotsiaalsete probleemide põhjused on
   
ühiskonna  struktuurides  ning  nende  lahendamine  nõuab  ​ühiskondlikku  sekkumist​. 
Sotsioloogiline  ‘sekkumine’  on  suunatud  ühiskonna  suurtele  sotsiaalsetele  gruppidele  ja 
ühiskonna struktuurile, mitte üksikindiviididele.  
 
Sotsiaalsed  võrgustikud:  kollektiivne   reaalsus   →  võrgustikke  on  erinevaid  (kunstlikud, 
loomulikud ); kollektiivne reaalsus → sotsiaalsed grupid. 
Sotsiaalsed  võrgustikud  loovad  sotsiaalse  kapitali.   Kapital   on  iga   tootlik  resurss, mida saab 
kasu teenimiseks kasutada: 
1. Füüsiline kapital : nt maa harimine, tööriistade valmistamine jne  
2.  Inimkapital : inimese võimete, teadmiste, oskuste jne muutmisest tulenev kasu 
3. Sotsiaalne kapital: inimestevaheliste suhete muutumisest tulenev kasu 
 
Kokkuvõtteks:
 
● Kõik  sotsiaalteadused  uurivad  inimese  ja ühiskonna vahelisi suhteid, nende erinevus 
seisneb erinevas  ​uurimisobjektis ja lähenemisviisis 
● Erinevalt  reaalteadustest  puudub  sotsiaalteadustes  ​„absoluutne  tõde“ ,  saadud 
tulemused on tõenäosuslikud ja interpretatiivsed 
● Sotsioloogia  kui  teaduse  lähtekohaks  on  ​inimloomuse  kollektiivne  iseloom  ja 
mõjustatus  ühiskonnast;  inimene  teeb  valikuid  ühiskondlike  struktuuride  raames 
lähtuvalt üldistest tavadest ja normidest 
● Osalemine  sotsiaalsetes  gruppides  ja  võrgustikes  on  määratud  grupi  omaduste  ja 
sotsiaalse võrgustiku struktuuriga  
Kaasagne ühiskond ning info- ja sotsiaalteadus
 
Infoteadus ​:  sotsiaalteadus,  mis  uurib  info  vahendamist  ja  kasutamist,  selgitades  välja 
gruppide  ja  indiviidide  infopädevuse,  infovajaduse,  infokäitumise  ja  inforessurssidele 
optimaalse  juurdepääsu  tegureid  ja  seaduspärasusi  sotsiaal-kultuurilises  kontekstis.  Hõlmab 
ka raamatukoguteadust, raamatuteadust, bibliograafia-, dokumendi-
 
 ja arhiiviteadust.  Teadus 
info  edastamisest  loojatelt  tarbijatele.  ​Eesmärk​:  luua   käsitlus   organisatsioonide  ja 
üksikisikute  infokeskkonnast,  infovajadusest, info  hankimise   viisidest  jne. Peamiselt tegeleb 
eelkõige salvestatud info tõhusa edastamisega.  
 
Infoteaduse funktsioonid: 
● info kogumine 
● info korraldamine (liigitamine, töötlemine, süstematiseerimine) 
●  infootsing  
● info säilitamine 
● info kättesaadavaks tegemine 
● info kasutamine 
● infoloome 
 
Areng:​ raamatukogude, arhiivide kaudu →   tehnoloogia ( arvutid , nutitelefonid) kaudu 
 
 
Infoteaduse uurimisküsimused : 
1. füüsiline  küsimus:  millised  on  salvestatud  infouniversumi  iseloomulikud  jooned  ja 
seadused? (info füüsiline olemus) 
2. sotsiaalne  küsimus:  kuidas  inimesed  hangivad,  seostavad  ja  kasutavad  infot? 
( infokäitumine ) 
3. disaini  küsimus:  kuidas  oleks  juurdepääs  infole  kõige  kiirem  ja  efektiivsem? 
(süsteemid ja tehnoloogiad ) 
 
Andmed: ​objektiivsed faktid sündmuste kohta 
Info: ​töödeldud ja süstematiseeritud andmed, kommunikeeritav sõnum 
Teadmine: ​konteksti asetatud info, mis muudab midagi või kedagi 
Tarkus: ​oskus teadmisi sünteesida, luua uut teadmist 
 
Meie  (tänapäeva)  ühiskond  põhineb  info  tootmisel  ja  jagamisel.  Infot  on  liiga  palju  (infost 
küllastunud  ühiskond).  IKT  (info-  ja  kommunikatsiooniteholoogia)  mõjutab  ühiskonna 
toimimist. IKT vahendid kujundavad inimeste väärtusi ja vajadusi.  
 
„Ühiskond,  kus  on  järjest  enam  ja  enam  informatsiooni  ning  järjest  vähem  ja  vähem 
tähenduslikkust“ 
Jean Beudrillard (Vaikiva enamuse varjus, 1983)
 
„21.  sajandil  ei  ole  kirjaoskamatud  mitte need, kes ei oska lugeda või kirjutada, vaid need, 
kes ei oska õppida, õpitut unustada või ümber õppida“
 
Alvin Toffler  
 
Suurandmed 
Big Data ​– andmed, mille hulk,  variatiivsus  ja komplekssus nõuavad nende kasutamiseks ja 
rakendamiseks  uut  tüüpi  tehnoloogilisi,  metodoloogilisi,  analüütilisi  ja  organisatsioonilisi 
lahendusi.  ​Allikad​:  sotsiaalmeedia , teadusuuringutes kasutatavad  seadmed , mobiiliseadmed, 
sensortehnoloogia.  
Suurandmete  omadused:  struktureerimata,  erinevat  tüüpi,  asuvad  erinevates  kohtades, 
kättesaadavad reaalajas .  
 
Suurandmete  analüüsime  on  metoodiliselt  keerukas:  kasutatakse  spetsiifilisi   meetodeid   ja 
tarkvara . “​Avastav” analüüs:​ milliseid mustreid , struktuure ja trende andmed sisaldavad.  
 
Kaasaegne  infoteadus on interdistsiplinaarne sidusvaldkond täppisteaduste, tehnikateaduste 
ning sotsiaal- ja käitumisteaduste vahel. 
Kaasaegne infoteadus tegeleb infost ja tehnoloogiast küllastunud ühiskonna mõtestamise ja
   
praktiliste probleemide lahendamisega. 
Lapsepõlve sotsioloogia - üks nooremaid 
sotsioloogiaharusid 
Laps on ​ tabula   rasa  (valge leht), arengut kujundab keskkond ja ka  geenid . Laps
 
 on haavatav 
ja sõltuv, täiskasvanud on vastutavad. Laps on sellegipoolest aktiivne sotsiaalne toimija.  
 
Lapsi on keeruline uurida, sest: 
● nad on ebakompetentsed, ei mõista uurimissituatsiooni ega uurija küsimusi  
● nad on ebausaldusväärsed 
● nad on liiga haavatavad 
 
TEADUS ON TÄISKASVANUKESKNE! 
 
52%  lastest  on  kogenud  eemaletõrjutust.  Tõrjutuse  tunne  ei  seostu  soo,  perevormi  ega 
elukohaga.  
Tõrjumise  kaasosalised  on  vanemad  ja  õpetajad.  ​Meetodid (vanemad)​: vähene tähelepanu, 
alahindamine,  ignoreerimine,  autoritaarsed   kasvatusmeetodid ,  ei  ole  lapse  jaoks  aega. 
Meetodid  (õpetajad)​:  mõnitamine,   alavääristamine ,  ebapedagoogiliste  võtete  kasutamine, 
ebavõrdne kohtlemine. 
 
Eesmärk:  ​Täiskasvanute  usaldusväärsuse  taastamine  laste   silmis   (võimalus   usaldada   oma 
muresid ja saladusi). 
 
 
 
 
Laste arvamus ühiskondlikult tundlikel teemadel
 
Homoseksuaalsuse  kohta  on  asenduskodus  elavatel  lastel  vähe  teadmisi  ning  nende 
algteadmiste põhjal kujundatakse arvamus. ​Laste  dilemma : kui  teaks , et on  sünnipärane , siis 
soosiks enam,
 
 kui aga
 
 vabatahtlik valik elu jooksul,
 
 siis oleks raskem
 
sellega
 
leppida.
 
Noortes
 
 
tekitab  ebakindlust  üldine  ühiskondlik  hoiak  ning  hirm,  et  last,  kes  elab  samasooliste 
vanematega, võidakse  kiusama  hakata. Lastel on palju küsimusi, millele tuleb täiskasvanutel
 
 
vastata  enne,  kui  Eestis  nende  elu  otseselt  puudutavaid  seadusi  vastu  võtma  hakatakse. 
Lapsed  soovivad,  et  nende  arvamust  kuulatakse  ning  otseselt  neid  puudutavad  poliitilised 
otsused ei oleks tehtud ilma nende  suhtumist  uurimata. Täiskasvanud ei saa
 
 laste hinnanguid
 
 
esindada! 
 
Lapsed  ei  kopeeri  reaalsust   üksüheselt ,  vaid  võtavad  üle,  seda  aktiivselt  seletades  ja 
taastootes! 
Keskkonnasotsioloogia 
Mis see on? Sotsioloogia allharu, mis uurib:  
1. kuidas kujunevad arusaamad ja hoiakus keskkonnas toimuva suhtes? 
2. kuidas mõjutavad füüsilise keskkonna tingimused inimeste toimimist ja heaolu? 
3. kuidas suunavad sotsiaalsed institutsioonid keskkonnaresursside tarbimist? 
Vajadus:  ​loodus-  ja  täppisteadused  on  piiratud  inimese  ja  keskkonna  vaheliste  suhete 
mõtestamisel  (tehnoloogilistest  lahendustest  ei  piisa,  peab   muutma   ka  inimeste 
käitumusharjumusi  ja  seda  soodustavat/piiravat  ühiskonnakorraldust;  leevendamaks 
inimmõju    loodusele   on  vaja  teada  ka  inimkäitumise  reeglipärasusi  ja  selle  sotsiaalseid 
ajendeid);  20.sajandil  alguse  saanud  ökoloogiline  kriis:  1960-1970  suurenes  teadlikkus 
loodusvarade  piiratusest,  inimetegevuse  mõjudest.  Loodusteaduste  areng  ja  ökoloogia 
esiletõus  1980ndatel  (keskkonnaobjektid  ei  eksisteeri  üksteisest  sõltumatult,  vaid  on 
omavahel  seotud,  inimliik  on  1  lüli  ökoloogilistes  süsteemides;  inimliigi  mõju  ületab 
ökosüsteemi  vastupanu  ja  taastevõimet);  ​sündmused​:   Tšernobõli   katastroof;   Nevada  
elavhõbe kaevandus , Virumaa fosforiidisõda .  
Teadmised   inimgruppide   ja  indiviidide  hoiakutest  ja  käitumisest  aitavad  teha  poliitilisi 
valikuid, hinnata inimeste valmisolekut muutusteks.  
 
 
Keskkonnakäitumisvalikuid mõjutavad tegurid: ​(Fishbein ja Ajzen)  
 
Hoiakute kujunemine 
Psühholoogilised tegurid:  
1.  ankurdamine   -  keeruliste  nähtuste  mõtestamine  olemasolevate  teadmiste  ja 
mõtteseoste  (isiklikud  kogemused,   emotsioonid )  abil.  Tundmatute  mõjudega  riskid 
( tuumaenergia ) on enam kardetud. 
2. kontrollitavuse tunne​ - kuivõrd pealesunnitud või inimese tahtele alluv risk on 
3. ajalise ja ruumilise distantsi mõju​ - kaugete mõjude alahindamine 
4.  kalduvus   optimismile  -  kahju   tekitajaks   ja  kannatajaks  peetakse  pigem  teisi  kui 
ennast; inimene püüab säilitada endast positiivset pilti 
 
Objektiivse ja tunnetatud riski seosed tervisega  
Otsene füsioloogiline mõju: ​kokkupuude õhusaastega mõjutab terviserikete teket. 
Mõju  terviseriski  tunnetamise  ja  häiritusekaudu:  saaste   tajumine   ja  negatiivsed 
assotsiatsioonid tekitavad stressi-vastuse autonoomses närvisüsteemis. 
Kõrgemad   õhusaaste   tasemed  tööstuspiirkondades  seostuvad  kõrgemate  hirmu  ja 
depressiooni  tasemetega.  ​Eestis​:  1,38  korda  suurem  šanss  omada  ärevust,  depressiooni, 
migreeni , kui liiklussaaste häirib. 
 
 
 
 
Keskkonna väärtustamine 
Eesti  on  võrdlemini  keskkonda  väärtustav  ja  säästlik  riik.  Keskkonnast  hoolitakse  ning 
ollakse ka üpris säästlikud.  
Inimesed, kes väärtustavad keskkonda, on keskkonnateadlikumad. 
Keskkonna väärtustamine mõjub negatiivselt sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. 
 
Toimija ja struktuuri vahekord käitumisvalikutes 
● Toimija  teeb  oma  käitumisvalikuid  lähtuvalt  (sotsiaalses  suhtluses  kujunenud) 
teadmistest, hoiakutest ja väärtustest.  
● Sotsiaalsed tavad, normid ja
  institutsioonid
 
 ning füüsiline
 
 elukorraldus (kättesaadavad
 
 
teenused  ja   infrastruktuur )  loob  tingimused,  mis  võimaldavad  aga  ka  piiravad  meie 
käitumisvalikuid. 
● Toimija,   üksikisik   mõjutab  ühiskondlikke  ja  füüsilisi  struktuure  (kaupade,  teenuste, 
infrastruktuuri pakkumust) tarbijana ja valijana poliitilises süsteemis. 
 
Keskkonnakoormust tingiv elukorraldus ja seadusandlus  
Prügimajandus:  jäätmete  sorteerimine  tundub  mõttetu,  kui  sorteeritud  prügi  arve  ei  ole 
oluliselt väiksem sorteerimata prügist 
Toit:​ pakendite vältimine on raskendatud tervisekaitse kaalutlustel 
Transport:  ​lennutranspordi  kättesaadavus  ja  odavus  võrreldes  mõne  teise  ja  säästlikuma 
transpordiliigiga; autoteede ja kergliikluse arendamise proportsioonid.  
 
Elukoha mõju 
Linnalistes  asulates  väiksem   energiatarve   kui  maa-asulates;  transpordi  ja   eluaseme  
energiatarve moodustab vaid poole kogutarbimisest. 
 
Transpordikäitumine 
Transport  põhjustab  23%  kogu  kasvuhoonegaaside  emissioonist  EL-is. Transport on ainuke 
energiakasutussektor,  kus  emissioonid  on  pidevas  kasvamises.  EL-i  eesmärk  on  vähendada 
CO2   heite   vähenemist  60%  võrra  aastaks   2050 .  Eesmärgi  saavutamiseks  on  vaja  mõista 
tegureid, mis soodustavad või piiravad autokasutust. 
Millised tegurid võiksid aidata muuta autodest sõltuvat reisikäitumist? 
 
Väärtused,  uskumused  ja  hoiakud  (!!!)  on  olulised   mõjurid .  Säästlikud  hoiakud  saavad 
käitumist  mõjutada  vaid  siis,  kui  alternatiivsed  võimalused  on  kättesaadavad.  Indiviidi 
positsioon  sotsiaalsetes  struktuurides  kujundavad  inimeste  vajadusi  ja  tahtmist,  aga  ka 
võimalusi  reisida.   Maakasutus   ja  teenuste  ​kättesaadavus  piiravad  ja  võimaldavad 
transpordikäitumist.  
Sotsiaaltöö, inimene, ühiskond
 
Sotsiaaltöö  peab  tegelema  tagajärgedega:  tõrjutus,   töötus ,  vägivald,  lagunevad  pered, 
hoolimatus , vaesus , kodutus , haigused ja puuded . 
Sotsiaaltöö  ülesanne  on hoolitseda, et igal inimesel oleks katus pea kohal, piisav sissetulek 
põhivajaduste rahuldamiseks, võimalused aktiivseks osalemiseks ühiskondlikus elus. 
Sotsiaaltöö sünd: 19.saj lõpul, kui toimus
 
suur
 
 sotsiaalmajanduslike ja
  kultuuriliste
 
muutuste
 
 
periood.  ​Põhjused:  tööstuse  kiire  areng,   linnastumine ;  traditsiooniliste  kogukondade 
lagunemine ;  sotsiaalsed  probleemid,  nagu   alkoholism ,  vaesus,  prostitutsioon,  vägivald; 
vajadus sotsiaaltöö järele.  
Sotsiaaltöö 2 mõtteviisi :  
1. tegeleda  konkreetsete  probleemidega:  ​inimeste/perede   abistamine ,  suunamine  ja 
nõustamine individuaalse käitumise muutmiseks, et paremini sobituda ühiskonda 
2. tegeleda 
probleeme 
soodustavate 
sotsiaalsete 
oludega: 
kogukondade 
võimestamine, ennetustöö; haavatavate sihtgruppide abistamine
 
kogukonnas ;
 
 inimeste 
ühtekuuluvuse suurendamine ja ühisabi edendamine 
Nüüdisajal   seostatakse   sotsiaaltööd  vaeste  ja  iseseisvalt  mitte  toimetulevate  inimeste 
abistamisega. 
​Nüüdisaja  probleemid:  ebavõrdsuse  uued  vormid,  üksildus, 
kohanemisraskused;   globaalsed   probleemid,  põgenikud,  kriisid;  ennetada  inimeste 
eemaldumist  ühiskonnast;  aidata  “triivima  läinud”  inimesed  tagasi  ühiskonda.  ​2 
vastandlikku suunda hakkavad kokku sulama! 
Sotsiaaltöö  professiooni  ülemaailmne  definitsioon:  Sotsiaaltöö  on  praktikal  põhinev 
professioon  ja akadeemiline teadusala, mis aitab kaasa sotsiaalsetele muutustele ja arengule, 
inimeste  võimustumisele  ja  vabanemisele  ning  edendab  sotsiaalset  ühtekuuluvust.  ​ Õiglus , 
inimõigused , kollektiivne vastutus, erinevuste austamine! 
 
 
Probleem  ei  ole  mitte see, et inimesed ei saa hakkama, et nad on haavatavad, 
vaid kuidas meie (perekond, klass, tänav, institutsioonid,  kogukond , ühiskond) 
teeme nad haavatavaks ja kuidas saame teha, et nad seda ei oleks! 
 
Sotsiaalpoliitika:  ​poliitikutel  pole  “tavaliste  inimeste”  probleemidest  head  ülevaadet,  sest 
nad  pole  ise  sellise  tööga   tegelenud . Sotsiaaltöötajate ülesanne on abivajajatega  suhtlemine , 
nende  kodudes  käimine;  neil  on  täpsem  ja  sügavam  pilt  inimeste  argielust.   Sotsiaaltöötaja  
peab  märkama ,
 
 sõnastama,  uurima  ning  edastama
 
 sotsiaalseid probleeme avalikkusele.
 
Nõnda
 
 
saab mõjutada sotsiaalpoliitikat ja edendada ennetavat sotsiaaltööd.  
Sotsiaaltöö   toetub :  sotsioloogia;  sotsiaalpoliitika;  psühholoogia;   eetika ;  majandus;  õigus; 
filosoofia: haridus ja kasvatus; õendus ; arstiteadus jne 
Sotsiaaltöötaja oskused: ​nõustamine
 
ja
  abistamine
 
(individuaalne,
 
 pere- ja grupinõustamine; 
praktiline  abistamine,  abi  korraldamine);  ennetustöö;  töö  kogukonnas  (kogukonna 
aktiveerimine,  vastastikuse  abi  soodustamine);  sotsiaaltöö  korraldamine  ja  juhtimine; 
uurimis - ja arendustöö; enesearendamine, enda töökorras hoidmine. 
Eetika:  erinõuded  inimeste  teenimisele  pühendunud  professionaalidele,  kelle  vastu  on suur 
avalik  huvi.  Kaitsta  igas  olukorras   inimõigusi   ja   inimväärikust !  Enesemääramisõigus; 
asalemisõigus; õigus terviklikule kohtlemisele; õigus privaatsusele. 
Psühholoogilised eeldused 
Väited   selle  kohta,  milline  on  või  peaks  olema  ühiskond  sõltuvad  suurel  määral  sellest, 
milliseks peetakse ​inimese olemust.  
Neli põhilist psühholoogilist eeldust: 
1. Inimene  on  arukas  -  inimene  mitte  üksnes  ei  pruugi  ​ soovida   ​tasakaalu,  vaid  tal 
puudub  ka  ​võime  ​ratsionaalselt  välja  arvutada,  mis  on  vaja   parima   tasakaalu 
saavutamiseks.  Heaolu  muutub  sõltumatuks  rikkusest: materiaalsete hüvede saamine 
ei  ole  ainus,  mida  inimene  oma  elus  järgib;  teatud  hetkest  alates  ei  ole  rikkus  ja 
materiaalse kasu saamine ainus inimese käitumise motiiv . 
2. Inimese  omadused  tulenevad  kultuurist  -  kultuur  ja  kasvatus  määravad  inimese; 
inimese  põhimõtted  ja  uskumused  omavad  mõtet  vaid  tema  enda  kultuuri  sees 
 
(kultuuriline  relatiivsus);  “keskkonna  lõks”  (20.saj),  kuna  inimese keel, harjumused, 
tavad  ja  kombed  tundusid  olevat  inimesel ainuomased, siis valitses arusaam, et kõik 
need  omadused  on  täielikult  kultuuri  loodud;  valitses  arusaam,  et  looduse  poolt  on 
antud  vaid  üks  omadus  -  ​ PAINDLIKKUS  võtta omaks ükskõik milline kuju, mille 
kultuur  või  keskkond  peale   surub ;  koos  ja  erladi  kasvanud  kaksikud  eo  erine  oma 
isiksuse  omaduste  sarnasuse  poolest,seega,  ühiselt  jagatud  keskkond  ei  avalda 
isiksuse omadustele märkimisväärset mõju.  
3.  Altruism   tuleneb  ainult  moraalist  -  altruism  ei  ole  meie  geenides!  Altruism  saab 
olla  vaid   isekas !  Selleks,  et  ellu  jääda  tuleb  teiste  vastu  olla  hea  ja  neid  abistada  - 
sellega  suurenevad  ka  enda  ellujäämise  võimalused.  Ühiskonna  areng  ei  tähenda 
paratamatult  individualismi  kasvu.  Kõik  kaasaegsed  ühiskonnad  käsitlevad 
autonoomset ja sõltumatut inimest kui ülimat väärtust, kelle
 
õigused
 
 tulenevad temast
 
 
endast ja pole kellegi poolt võõrandatavad. 
4. Kõik inimesed on võrdsed ​- eitada väidet, et kõik inimesed
 
on
 
võrdsed
 
on
 
sama,
 
mis
 
 
lõhkuda  ühiskonda. Lääne demokraatlikud ühiskonnad on rajatud põhimõttele – kõik 
inimesed,  sõltumata nende keelest, usust ja nahavärvist, on Jumala või looduse poolt 
loodud  võrdsetena.  Seega  ei  saa  olla  seda,  et  üks   etniline   grupp  on  ​ bioloogiliste  
eelduste   poolest  teisest  targem  või  rumalam.  ​Kõik  erinevused  on  sotsiaalse  või 
kultuurilise  päritoluga.  ​Ühiskondlik  psühholoogia  tegeleb  sotsiaalsete  nähtuste, 
institutsioonide  ja  kultuuri  uurimisega  keskendudes  nende  seostele  inimtegevusega 
ühiskonnas.  Tähelepanu  all  pole  mitte  inimtegevuse   uurimine   individuaalselt  või 
väikestes  gruppides,  vaid  makrosotsiaalsed  nähtused  nagu   vägivaldsus ,  rassism. 
Demokraatia  ei  tähenda  seda,  et  kõik  inimesed  on  oma  füüsilistelt  või  vaimsetelt 
võimetelt võrdsed. Samuti mitte seda, et kõiki hüvesid
 
 tuleb ühiskonna liikmete vahel
 
 
jagada  võrdselt.  Võrdsed   vabadused   ja  ühesugune  vastutus  seaduse  ees  ei  tähenda 
tingimata  seda,  et  tuleb  hakata  iga  hinnaga  ära  kaotama  või  maha  vaikima  kõiki 
loomulikke  erinevusi,  mis  on  meeste-naiste,  noorte-  vanade  ja  eri  nahavärviga 
inimeste vahel. 
 
 
Õigus ja õigusteadus ühiskonnas 
Õigus on ühiskondlik nähtus. Inimene on poliitiline=ühiskondlik=õiguslik loom. 
Tänapäeva ühiskond: ​võrdne vabadus, vabade võrdsus. 
Probleem​: ..vendluse ja vabaduse vahel säriseb demokraatia kontekstis selge pinge. 
Lahendus​:  kokkuvõttes  võib  tänapäeva  liberaaldemokraatlikku  riiki  kenasti  kirjeldada 
põhinevana ulatuslikul vabadusel, arvestataval võrdsusel ja teatud lõikudes ka vendlusel. 
 
“Vabadus,  võrdsus  ja  vendlus  ning  liberaaldemokraatliku  riigi  üleilmastumine”   Leif  
Kalev 
“Prantsuse  revolutsiooni  juhtmõtted  vabadus,  võrdsus  ja  vendlus  on  kujunenud  tänase 
poliitilise  korralduse  harjumuspärasteks  alusteks.  Siiski  on  toimunud  mitu  olulist 
teisenemist..” ​ http://www.vikerkaar.ee/archives/12522  
Söömiskäitumine 
Inimese söömiskäitumist mõjutavad lisaks füsioloogilistele aspektidele veel: 
1. situatsioonilised faktorid  
2. emotsioonid 
3. impulsikontroll 
4. pikaajalised eesmärgid (nt kaalulangetamine) 
 
Stress ja söömine  
Akuutne   stress  on  seotud  põgene-või-võitle  (​ flight -or-fight​)   seisundiga ,  millega kaasnevad 
muutused  füsioloogilisel  tasemel  ( glükoos   vabaneb  vereringesse,  mis  pärsib  isu).  Stressile 
tekkiv füsioloogiline  reaktsioon
 
 sarnanaeb täiskõhutundega. Seega on söömise mahasurumine
 
 
tavapärane bioloogiline reaktsioon.  
 
Emotsionaalne söömine 
Söömine  vastusena  negatiivsetele  emotsioonidele.  Süüakse  emotsioonide   ajel :  kurbus, 
pettumus, igavus, üksildus, viha, frustratsioon , häbi , väsimus .  
 
Tarbitakse ebatervislikku, nn lohutustoitu (comfort food): kõrge kalorsusega;  kiirtoit ; vähem 
juurvilju → ülekaal ja rasvumine   
 
Liigsöömishood 
Emotsionaalne söömine on seotud liigsöömishoogudega.  
Liigsöömishoog:  oluliselt  suurema  toidukoguse  tarbimine  lühikese  aja  jooksul;  tunne,  et 
söömist  ei  ole  võimalik  kontrollida.  ​ Bulimia   nervosa  (kehakaalu  reguleerimiseks 
oksendatakse/kasutatakse   lahtisteid /tehakse  ebanormaalselt  palju   trenni );  ​liigsöömishäire 
(puuduvad katsed kehakaalu reguleerida).  
Liigsöömine ja emotsionaalne söömine esinevad koos. Nende vahel on selge seos.  
 
Söömishooge kategoriseeritakse vastavalt sellele, kas kogeti kontrollikadu või mitte.  
Ülesöömine = kontrollikaota; liigsöömine = kontrollikaoga  
 
Teooriad:  
● psühhosomaatiline  teooria;  igasugusele  ebamugavale  füsioloogilisele  aktivatsioonile 
kiputakse söömisega reageerima 
● söömise  piiramine;   fookuses   söömise  piiramine  kaalu  alandamise  või  madalal 
hoidmise eesmärgil → piiramine viib söömasööstudeni 
● emotsioonide regulatsiooniga seotud teooriad: 
1. põgenemisteooria;  ego  ohustavad  stiimulid  tekitavad  ebameeldivat  eneseteadlikkust 
→ toiduga välditakse ebameeldivat ja stressi tekitavat eneseteadlikkust 
2. afektiregulatsiooni  mudel;  liigsöömishood  halva  meeleolu  leevendamiseks, 
ülesöömine  on  kutsutud  esile  negatiivse  afekti  poolt,  sellega  hoitakse  käitumist  alal 
ehk ülesöömine on õpitud käitumine 
3. emotisooniregulatsiooni raskused; negatiivsed emotsioonid → söömishoog 
 
Negatiivne  impulsiivsus  -   tendents   käituda  impulsiivselt  negatiivseid  emotsioone  kogedes, 
raske  taluda  tugevaid  neg.  emotsioone;  tugevate  negatiivsete  emotsioonide  olemasolu 
riskifaktor liigsöömishoogude väljakujunemiseks. 
 
Positiivne impulsiivsus - ​lisaks negatiivsele impulsiivsusele on
 
hakatud
 
 uurima ka
   positiivset 
impulsiivsust.  Kalduvus  käituda  impulsiivselt  positiivseid  emotsioone  kogedes.  Seostatud 
riskikäitumisega →  alkoholi tarvitamine, hasartmängurlus, ülesöömine. 
 
Ka  positiivsed  emotsioonid  võivad  viia  ülesöömiseni  (positiivse  filmiklipi   vaatamisel   ajal 
tarbisid  emotsionaalsed  sööjad  rohkem  jäätisekokteili  kui  negatiivse  filmiklipi   vaatamise  
ajal).  Positiivsete  emotsioonide  ajel  söömine  ilmneb  sotsiaalsetes   situatsioonides . 
Tähistamine  →  suurendada  positiivseid  emotsioone?  ​Positiivsete  emotsioonide  ajel 
suureneb toidu tajutud meeldivus, tervislike toitude tarbimine, motivatsioon toitu nautida.  
 
Hedooniline söömine​ - toidu söömine naudingu tõtttu.  
Positiivne ja negatiivne emotsionaalne söömine on eraldiseisvad nähtused! 
Kultuur kui avalikkus  
Kultuur kui:  
➢ inimkollektiivi tegevusmuster 
➢ mälu, kollektiivne varamu  
➢ ideed, vaimsus , mõttelugu 
➢ tunded, emotsioonid 
➢ keel, kui tekst 
➢ jagatud tähendused, märgisüsteem 
➢ protsess ja tegevuste kogum 
➢ käitumisvorm 
 
Tegelikult  mõistab  ja  tõlgendab  igaüks  meist  maailma  unikaalsel  ja  individuaalsel  viisil. 
Sellest  hoolimata  oleme  me  võimelised   suhtlema ,  kuna  jagame  suures  osas  samu 
kontseptuaalseid  kaarte  ja  seega  mõistame  maailma  sarnaselt.  Seda  tähendabki  ütlus, et me 
„kuulume   samasse   kultuuri“​;  kuna  me  tõlgendame  maailma   laias   laastus sarnasel moel, 
oleme võimelised ehitama jagatud tähenduste kultuuri. 
 
 
Koodid​: Koodid  fikseerivad  mõistete ja märkide vahelised
 
suhted.
 
 Nad ütlevad meile, millist
 
 
keelt kasutada, et teatud mõtet edasi anda. Üks kultuurikoodide argumendi
 
tulemus
 
 on see, et
   
kui tähendus on millegi sellise tagajär
 
g, mis
 
 ei ole kuskil väljaspool looduses
 
fikseeritud,
 
vaid
 
 
meie  sotsiaalsete,  kultuuriliste ja lingvistiliste tavade tulemus, siis ei saa tähendus olla mitte 
kunagi ​lõplikult  fikseeritud. 
Kuidas toimub kommunikatsioon?​ Saatja → sõnum → vastuvõtja  
Aja ja ruumi käsitlus;​ muutusi põhjustab meediumide ja uute tehnoloogiate areng 
● Ruumi  muutus  –   vahemaade   vähenemine,  füüsilise  koha kadumine, läheduse mõiste 
muutumine,  globaalse  –  kohaliku  eristav  võrdlemine,  kohaliku  ruumi  väiksemad 
elemendid (sh subkultuurid , dialektid) väärtustatud. 
● Aja  muutus  –  aja   tajumise   muutumine,  aja  distantsi  vähendamine,  ‘kiire’  mõiste 
muutumine,  ‘igavikulise’  mõõde  ‘kõrges’  kultuuris,  kultuuri  muutumine  ajas  – 
traditsioonilisus – modernsus – postmodernsus . 
 
Ajakirjandus ja avalikkus 
Avalikkus  kui  ühiskonna  sfääride  ( poliit -,  kultuuri-,   majandussfäär )  kommunikatsiooni 
keskkond. Ajakirjandus on ühiskonna avaliku mõtte protsess avalike tekstide vahendusel.  
 
Tekst ja avalik tekst 
Tekst  on  kultuuris/ühiskonnas  praegu  kindlasti  üks  enim  kasutatud  mõisteid.  Tekstid 
peegeldavad  kultuure,  inimeste  mõtteviise  ja   olukordi ,  samas  ka  kujundavad  neid.  Kõige 
üldisemalt  võime   tekste   nende  funktsioonide  järgi  jagada  privaatseteks  tekstideks 
(kommunikatsioon inimeste vahel või väikese grupi sees) ja
  sootsiumis
 
 ringlevaiks avalikeks 
tekstideks  (sotsiaalne  kommunikatsioon,  meediatekstid  jm).  Avalikke  sotsiaalseid  tekste 
iseloomustab nende  üldisus ,  seotus
 
 aja ja kohaga teatud viisil ning
 
 selle seotuse
 
 väljendumine 
otseselt  või   kaudselt .  Neid  tekste  võib  käsitada  kui  üht  liiki  avaliku  elu  vormi  ning  need 
osalevad  avalikus  elus  oma  rollide  ja  funktsiooni  kaudu.  Selleks  aga  tekstist  üldiselt, 
vaatleme   ajakirjandusteksti  kui  avalikkuses  esitatavat  märki.  Ajakirjandustekst  omakorda 
representeerib ja tähendustab oma keskkonda; määratleb selle tähendusi. 
 
 
 
 
Kultuuriuuringud 
● juhatab  kaasaegse  kultuuri   uurimisse ;  selles  on  oluline  aspekt  meedia  ja  meedia 
vahendatav kultuur 
●  juhatab erinevate kultuurinähtuste mõistmise ja kriitilise analüüsi juurde 
●  kujundab kultuuriteoreetilise baasteadmuse 
●  toetab kultuuri kirjeldamise-analüüsimise metakeele kasutamist 
●  annab ainest kultuuri analüüsiks ja analüütilise diskussiooni arendamiseks  
● teemad:  kultuur,   identiteet ,  ideoloogiad,   popkultuur ,  keel  ja   representatsioon , 
retseptsioon ja auditoorium , kultuurikonfliktid ja globaalsus , kultuurisotsioloogia jms 
● annab  vahendid  maailmaprotsesside  mõistmiseks,  tõlgendamiseks  ja  mõtestamiseks, 
sh  avaliku  sfääri  –  poliitilise  sfääri,  majandussfääri,  sotsiaalsfääri,  kultuurisfääri  jt 
valdkondades 
● võimaldab  longituude  kui  pikkade  protsesside   uuringuid ,  sh  ka  kultuuridevahelisi 
võrdlusuuringuid 
 
Kultuuri  käsitlevad  sotsiaalteaduste  suundi:  ​kultuurisotsioloogia  (väärtused  ja  normid 
ühiskonnas);  kultuuriuuringud  (identiteet,  subkultuurid,  popkultuur,  emotsioonisotsioloogia, 
kultuuritüübid); 
tarbimisuuringud 
(preferentsid, 
popkultuuri 
tarbimine); 
kultuurikommunikatsioni  uuringud  (tekstid,  semantilised  süsteemid  ja  süsteemidevahelised 
tähendused) jne.  
Kultuuriuuringute  teoreetilisi  suundi:  ​Makrostruktuuri  uuringud  (Marx,   Simmel , 
Durkheim);   dekonstruktivism   (Derrida);   kriitilised   uuringud  ( Adorno ,  Bourdieu  jne); 
kriitilised sisu-uuringud (Gerbner) jne.  
Poliitika. Politoloogia. Politoloog . 
Poliitikat  kõige  paremini  määratlev  märksõna  on  võim  (sh  võitlus  võimu  pärast,  võimu 
teostamine , võimusuhete korraldamine, võimu
 
jaotus,
 
võimule
 
allumine).
 
Poliitikat
 
 võib leida 
igast „püsivast“ ehk korraldatud inimkooslusest, kõige olulisemalt aga riigist kui poliitilisest 
ühendusest,  kuna  suhted  lähedaste,  sõprade,   naabrite   ja  töökaaslastega  on  meil  valdavalt 
erinevad, suhted riigiga aga ühised. 
 
Politoloogiat  kui   teadusharu   iseloomustab  maailmavaadete,  uurimuslike  lähenemiste, 
meetodite ja  seisukohtade   paljusus , milles erinevaid  koolkondi
 
(nagu
 
 nt  feminism ,
 
marksism,
 
 
positivism ,  konstruktivism ) ühendab mitte jagatud teadmine, vaid jagatud uurimusküsimused 
riigist,   võimust   ning  kodanike ja gruppide poliitilisest käitumisest. Politoloogid on eri  meelt  
selles,  kas  mõtestada  poliitikat  lähtuvalt   vajadustest   või  konfliktidest,  eliidist  või 
kodanikkonnast; kas keskenduda sellele, mis on toimunud ning mida saab näha ja mõõta
 
 või 
vaadelda  ka  seda,  mida  ei  ole  näha  ning  otsida  vastust  ka  küsimusele  „miks  ei  ole 
toimunud?“;  kuidas  mõtestada  gruppide  vahelist  (eba)võrdsust  ja õiglust ning peetakse riigi 
rolli  ja  vastutust  selliste  gruppidevaheliste  suhete  kujunemisel,  mida  osapooled  saaksid 
õigustatuks pidada. 
Politoloogi suhe poliitikaga on kahepalgeline – oma erialalt ja kutsumuselt ei ole politoloog 
poliitik ,   ehkki   tema  kui   eksperdi   hinnang  poliitikas  toimuvale  on  oma   olemuselt   alati 
poliitiline. 
Politoloogid  on  need,  kes  tegelevad politoloogia või poliitikateadusega, politoloogia kui 
teadusvaldkond  uurib  poliitikat.  Poliitikat  teevad  kõige  otsesemas  tähenduses  need 
poliitikud ja riigiametnikud , kelle jaoks poliitika on elukutse ja töö. 
Aristoteles ​:  “Poliitika  on  teadustest  kõrgeim,  sest  ta  kasutab  ära  teadmisi  kõikidest 
teadustest;  poliitika  eesmärgiks  on  korraldada  kogu  riiki;  poliitika  ja  politoloogia  on 
nõudlikud ja rasked tööd, eeldavad oskusi ja teadmisi.” 
Poliitika 
Poliitiline  teadmine  on  parim  siis,  kui  selle  toel  saab  ühiskonda  kõige  parimal  võimalikul 
viisil  korraldada,  kõige  paremini  korraldatud  riik  on  selline,  kus  iga  inimene  saab  tegeleda 
sellega, millega ta oma südames tegeleda tahab (nt heita  ketast  või olla ​ stand -up comedian​), 
liikuda oma loomuomase eesmärgi suunas ning nii olla õnnelik. 
Poliitika  on  kõikjal,  kus  riik  midagi  korraldab,  reguleerib,  kohustab,  delegeerib  või  on 
otsustanud  jätta  otsustuse  kodanike  eraasjaks.  Näiteks  kui  riik  on  andnud  naistele 
abordiõiguse, siis ta ei kohusta  lapseootel  naist ei  aborti  tegema ega ka sellest
 
  loobuma . Küll 
aga on riik
 
 korraldanud asjad nii, et otsus abordi
 
üle
 
on
   naise enda
 
valik,
 
 mida ei
  või
 
 takistada 
ükski teine kodanik ega vaidlustada ükski huvigrupp . 
See, et riik ühiskonda korraldades ja korrastades toimetab, reguleerib, kohustab
 
 ja delegeerib 
nii  nagu  keegi  teine  seda  teha  ei  saa,  ei tähenda, et ​riigipoolne tegevus oleks alati vajalik 
või  kõigile  osapooltele ühtmoodi hea. Riik võib korraldada või toimetada ka nii, et mõned 
 
kodanikud  ja   huvigrupid   tajuvad  sellest  pigem  kahju  kui  kasu,  halba  kui  head.  Näiteks kui 
riik  nõuab  „kõikide  kasside  kiibistamist“,  võib  sellest  olla  kasu  Lasnamäel  ja  Tartus 
Annelinnas, kuna paneelmajarajoonides aitab
 
 kiibistamine mingit probleemi lahendada,
 
 ent ta 
võib  ka  „üle  reguleerida“   koduloomade   pidamist  metsatalus  või  väikeses   alevikus   (ehk 
tekitada  rohkem  probleeme  kui  lahendusi)  ning  sellise  poliitika  „soovimatuks  tagajärjeks“ 
võib  olla  kodusel  pidamisel  olevate  kasside  üldise  arvu   drastiline   langus. Riiki on kindlasti 
vaja ning riik teeb palju vajalikku  milleta  ei saa. Ent see ei tähenda, et
  riik
 
ei
   teeks
 
teinekord
 
 
ka rohkem kui vaja, või midagi sellist, mis oleks võinud ka tegemata jääda. 
See,  et  riik  toimetab,  reguleerib,  kohustab  ja  delegeerib  rohkem  kui  varem,  ei  tähenda 
automaatselt  ka  seda,  et  kodanikel  oleks  täna  suurem   moraalne   kohustus  käia  valimas  kui 
varem. Kui kas kaaskodanik või  president  ütleb, et „kes valimas ei käi, sel pole õigust peale
 
 
valimisi ka viriseda (arvamust avaldada) poliitiliste otsuste üle“
 
 või „kes
 
 valimas ei käi,  laseb  
teistel  (nendel,  kes  valimas  käivad)  otsustada  enda  tuleviku  üle“,  siis  on  tegemist 
manipulatsiooniga.  Meie  elu  puudutavaid  poliitilisi  otsuseid  ei  tee  „need,  kes  käivad 
valimas“, vaid teevad valimiste tulemusel moodustunud Riigikogus loodud valitsus. 
Umbes 99% meie
 
 igapäevast elu reguleerivaid otsuseid
 
 on toimimas sõltumata sellest, milline
 
 
valitsus  järgmiseks   neljaks   aastaks  moodustub,  valijate  antud  hääled  ei  oma  otsest  ega 
suunavat  mõju  sellele,  milline   valitsuskoalitsioon   Riigikogus  moodustub  ning  millistes 
küsimustes  ja  millise  koalitsioonikokkuleppe  see  koalitsioon  saavutab  (nad  lepivad  kokku 
tavaliselt ca 3 nädala jooksul peale valimisi ning kinniste uste taga).
 
 Sellest ühest
 
 protsendist 
otsustest,  mida  valitsuskoalitsioon  vastu  võtab  ja  lisab  meie  elu  reguleerivatele  reeglitele 
juurde,  tuleb  omakorda  vähemalt  90%  märkamatult  (ehk  ilma  suure  meediakärata). 
Kokkuvõtteks  ei  tee  poliitikas  tehtavaid  otsuseid otseses tähenduses ükski kaaskodanik, kes 
„käis valimas“. 
Politoloogia 
Politoloogiat  kui  teadusharu  iseloomustab  maailmavaadete,  uurimuslike  lähenemiste, 
meetodite ja seisukohtade paljusus. Politolooge eristab laias
 
 laastus see, kuidas
 
 nad lähenevad
 
 
viiele suurele küsimusele: 
1. Kas  poliitika  on  pigem   neutraalne   (konsensuslik)  protsess,  mille  käigus  täidetakse 
ilmselgeid  VAJADUSI  või  on  poliitika  pigem  ala,  kus  leiavad  lakkamatult  aset 
ühiskondlike  gruppide  ja  maailmavaadete  vahelised  KONFLIKTID,  vastuolud  ja 
pinged ? 
 
2. Teine  politolooge  läbiv  ehk  neid  koolkonniti  eristav   lõhe   puudutab  eliiti  ja 
kodanikkonda.  Kas  läheneda  nii,  et  poliitikasse  puutuvas  on  kõik  võrdsed  –  kõik 
saavad  osaleda,  arvata  ja  mõjutada,  soost,  haridusest,  sotsiaalsetest   sidemetest   ja 
varast sõltumata – või on nii nagu korvpallis, milles küll igaüks, kes tahab, võib küll 
korvpalli   mängida  –  igaüks  võib  sõprade  keskel  või   Facebookis   korvpalli  (või 
poliitika)  kohta  midagi  ka  arvata  –  ent  viimselt  jaguneb  professionaalne  korvpall 
liigadesse, olulist mängu mängitakse vaid kõrgliiga  finaalis  ning viimselt
 
 kujundab ja 
kontrollib seda kõige olulisemat korvpalli vaid paarkümmend mängijat, mänedžeri ja 
sponsorit. 
3. Kuidas  mõtestada  võrdsust  ja  õiglust.  Kui  kõrgharidusega  inimesed  oleksid võrdsed 
kõrghariduseta inimestega, poleks kõrghariduse omandamisel suurt mõtet. Õigustatud 
ebavõrdsus  („väljateenitud   privileegid “,  eripension,  kõrgem  staatus  jms)  on  oluline 
eesmärk,  mille  poole  ise   püüelda ,  või,  kui  ise  enam  ei  jõua,  siis  püüelda  edasi oma 
järeltulijates.  
4. Milline  on  RIIGI  OSA  (ja  vastutus)  selles,  kuhu  keegi  jõuab?  Isegi  kui  sotsiaalne 
konkurents  on aus, mõjutavad reaalset edasijõudmist lisaks võimetele ja töökusele
 
 ka 
positiivne (õnn) ja negatiivne  juhus  (nt haigus) ning ka inimese päritolu ja stardikoht
 
 
(sh vanematelt päritud vara). 
5.   Kas  uurida  ainult  seda, mida saab näha (mõõta ja arvutada; seda, mis on toimunud) 
või uurida ka seda, mis on nähtamatu ja-või mida ei ole toimunud?  
 
Politoloog 
Politoloog  ei  ole  poliitik  samamoodi  nagu   poliitikateadus   ei  ole  poliitika  teostamine 
(praktiline poliitika). Nagu igal teiselgi teadusharul, on politoloogia
 
põhieesmär
 
giks eelkõige 
teadmised  uuritavast  nähtusest.  Kui  politoloog  toetab  eksperdina  teatud  konkreetset 
maailmavaadet  (nt  on   liberaal   ja  toetab  Reformierakonda,  on   keelelis -etnilistes  küsimustes 
avatum ja toetab Keskerakonda), siis sellise
 
 olukorra vooruseks on,
 
et
  politoloog
 
on
 
kontaktis
 
 
reaalse  elu  ja  poliitikaga  ning  lähtub  poliitika  mõtestamisel ka veendumustest ja normidest, 
mitte ainult teaduslikust meetodist. 
 
 
Ajakirjandus ja ühiskond. Eriti ERR. 
Mõisteid:  
Ajakirjandus  -  meedia  osa,  kus  aus  faktipõhisus,  kriitiline  ja  analüütiline   lähenemine , 
loominguline lähenemine, toimetamine 
Meedia - kommunikatsioonivahendavja kujundav laiem keskkond 
ERR 
Esimees on Rein Veidemann .  
Pädevus ​:  eelarve  kinnitamine  ja  täitmise   järelvalve ;  vara  kasutamise-käsutamise  korra 
kinnitamine;  eesmärkide  ja ülesannete täitmise järelvalve; struktuuri kinnitamine ja juhatuse 
nimetamine 
ERRi struktuur 
Programmid : ETV; ETV2; Vikerraadio; Raadio 2; ETV+ jne 
Toimetused:   uudiste -  ja  sporditoimetus;  päevakajaliste   saadete   toimetus;  elamussaadete 
toimetus; programmiteenistus; arhiivid 
Rahvusringhääling  
on 
usaldusväärseim 
ja 
sotsiaal-kultuuriliselt 
mõjukaim 
meediaorganisatsioon Eestis. Missioon : Rahvusringhääling arendab ja hoiab Eestit.  
Väärtused  -   usaldusväärsus   ,  objektiivsus  ja  tasakaalustatus;   sõltumatus ;  professionaalsus; 
avatus ja läbipaistvus; otsingulisus ja loomingulisus; tõhusus