Geopoliitika lühikonspekt (0)

Rakendusliku geopoliitika lühikonspekt

Geopoliitiline faktor poliitikas ja geostrateegia. Geopoliitikas uuritakse välja- ehk ruumifrnomeeni ärakasutamist riigi poliitiliste, sõjaliste kui majanduslike huvide ja eesmärkide teostamiseks nii agresiivsetel kui kaitseeesmärkidel.
Mõiste geopoliitika sai oma nime rootsi riigiteadlase Rudolf Kjellénilt (1864-1922), kes võtis selle termini kasutuseke 1899.a. Ta hakkas riiki vaatlema kui sotsiaalset ja majanduslikku jõudu. R. Kjelléni kohaselt moodustavad geopoliitika, majanduspoliitika , rahvastikupoliitika , sotisaalpoliitika ja võimupoliitika riigi kui eluvormi, mille eemärgiks on saavutada geograafiline täiuslikkus. Kjelléni definitsiooni kohaselt on geopoliitika kui õpetus riigist, mis on ühtlasi geograafiline organism ja ruumifenomen. Kjellén andis geopoliitikale selgepiirilise raamistiku. Oma teoses Staten som lifsform ("Riik kui eluvorm" 1916) tõi ta välja, et geopoliitika objektiks pole mitte maa, vaid poliitilistest organisatsioonidest läbipõimunud riigi territoorium . Riigile on omased enesesäilitamine, enese maksmapanek, armastus elu vastu ja võimuihalus. ( Berg , 1998). Kuid geopoliitika tekkis juba enne Kjellénit, ning sellest lähtusid kõikide suuriikide ja impeeriumi loojad veel enne kristuse sündi. Sõna geopoliitika koosneb kahest sõnast, geograafia (geo) ja poliitika. Poliitika üheks tunnuseks loetakse N. Machiavelli väljendust, et seal on lubatud kõik, ehk lubatud ja lubamatud moodused oma huvide realiseerimisel. Geopoliitikat iseloomustab: George Renner (1942), arvas , et kontrolli saavutamine maailma üle on vaid geograafiliste teadmiste tunnustamise ja nende alusel tegutsemise küsimus.
Napoleon – iga riigi välispoliitika (ka julgeolekupoliitika ) sõltub tema geograafilisest asupaigast. Seega asupaik dikteerib omad poliitilised, s.h. ka majanduslikud ning sõjalised huvid ja eesmärgid.
Poliitika üheks eesmärgiks on olnud ja ilmselt ka jääb võõra territooriumi hõivamine või hegemoonia kehtestamine oma huvides ( Sergei Baburin). Geopoliitikas subjektiks on poliitika, objektiks geograafilkine ruun või tasapand. Ggeopoliitika kui teadus kuukub rahvusvahelise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonda aja ja ruumi mõõtes. Sealt tulevad teadmised võimaldavad uurida, analüüsida, prognoosida, õigustada, püstitada eesmärke ja planeerida välispolootilisi sihte. Geoõpetus.
Ruumiuuringutes (Geoõpetus) uuritakse ja kasutatakse maakera tasapinnalist ja ruumilist (maailmaruum, päijesesüsteem) geoprojektsiooni selle praktilise ärakasutamise eesmärkidel. Tasapinnaline geopoliitika on traditsioonile ja seal uuritakse maailma või selle regioonide geograafiat tasapoinnaliselt. Ruumiline geopoliitika ilmus peale selle, kui inimkond pääses õhu-, ja maailmaruumi ning süvitsi maapinna sisemusse ning hakkas seda ärakasutama oma poliitliste huvide realiseerimiseks. Ruumiuuringud on suunatud tuelvikku ja need riigid kes oskavad nii õhu-, kui maailmaruumis (kosmos) ja maakera sisemuses avastada geograafilis fenomeene poliitika teostamiseks on tulevikuriigid ja edukad. Selles ruumis kus käib poliitiline ja sõjaline tegevus nimetatakse teatriks (sõjalis-poliitiline teater).
Geoprojektsioonide uurimisel kasutatakse kujutavat geomeetriat, mis võimaldab vaadelda, uurida ja ärakasutada ühe ja sama objekti projektsiooni erineva vaateburga all. Ruumiline gepgraafia (geopoliitika) väjendub maailmaruums ja päikesesüsteemis ning maakeras, kus kõik protsessid kukgevad looduseaduste kohaselt. Looduseaduste kohaselt on planeedid ja nende kaaslased omavahelistes sidemetes, mõjutavad vastastikku üksteist, mida inimkonda omakorda oma huvides ärakasutab. Kuu mõjutused maakerale (tõusud ja mõõnad, kuu ligiseisust tekkivad maavärinad ja vulkaanide akriivsus). Oma osa on poolustek ja maakera gravitatsioonil. Viimasest sõltub kosmoseaiaraatide väljalennutamine ja ilmselt ka maaväliste neteoriitide trajektoorid. Need gravitatsiooniga kaasnevad nähtused on tulevikku suunatud teadmised. Maakera iseloomustamiseks tasuks võrrelda omavahel maakera ja õhupalli , kellel on rida sarnasusi .
 
VähendaMaa läbimõõt on 12 756 kilomeetrini. (12756000 m), maakoore paksus kesk. 50 km ehk 50000 m. Õhuüslli läbimööt 0, 6 m, seina paksus 0,1 mm ehk 0, 01 cm, ehk 0,0001 m. Seeja on maakera oma läbimõõdus 21260000 korda suurem õhupalli diameetrist. Kui kujutame ette, et õhupall, oleks ka maakeraga samamõõtmeline, siis õhupalli seina paksus oleks vaid 212 m, ehk 0,212 km. Kuid ka maakeral on üliõhukese maakoorega kohta, näiteks sama õhukese maakoorega kohti, näiteks seal kus kuumavee allikad. Kui nüüd ettekujutada, et kas toimub maakera kokkupõrge kosmilise kehaga selles „nõrgas“ kohas, või avatakse maakoor selles kohas, sii selle tuelmuseks on globaalne katastroof. Seega maakeral on tunlikke kohti mille puudutamine võib lõppeda geofüüsikalise katastroofiga. Meditsiinis on teada n.n. nõüelteraapiam ehk kui teha torge ühte teatid kohta, siis see avaldab mõju mõne teise inimorgani tööle.
Geofüüsikas toimub sama, kui näiteks sooritada maaailune tuumaplahvatus, siis plahvatuse mõju vib tekitada katastroofilisi tagajärgi ka tuhandete km. kaugusel. Nii on Armeenia linna Spitaki maavärinat seostatud nõukogude tuumakatsetusega Kesk-Asias möödunud sajandi 80. AASTATE lõpul. Nõukogude teadlane A. zaharov tegi mõõdunud sajandi 50. Lõpul paigutada tuumapommid mõlemale poole Ameerika kontinendi ookeandies olevatesse veealystesse maakera murdekohtade sügavustesse ja vajadusel need lõhata. See oleks hävitanud kontinendi täielikult. Nagu märgitud, maakera ruum on tinglikult mitmekihiline, maapinna sügavused, õhuruum , lähi- ja kaug kosmos. Maakera (gloobus) tasapinnaline projektsioon on kas geograafiline, poliitiline, loodusresurssi, etniline jne. kaart.Kaart on kokkuleppeline maakera projektsioon koos oma tingliku meridiaasnide ja paraleelide võrgustikuga ( Greenwichi, Ladina, Pukovo), mis põhast lõunasse ühendab omavahel põhjapoolust lõunapoolusega, ehk nullmeridiaan.
Ka mitte midagi ei muutu, ku pöörame maakera ringi, „jalad“ ülessepoolwe. Siis võime maakeral avastada hoopis midagi huvitavamat ja poliitliserlt tähtsat. Samas võime mõne asupaiga kaardil nihutada kaardi keskele jas siis näeb jälle midagi vajalikku. Näiteks Eesti nihutamine Euroopa kaardi keskpaika ja siis on näha sealt paremini julgeolekualased ganntiid ja ohud.
Seega geoõpetus tagab meile ajas ja riimis juurdepääsu maakera tundlikele oluliselt tähtsatele punktidele, mis võimaldab luua kontrolli nende üle.
Geograafilised ja geopoliitilisdäärtused ja ressurss (Geopoliitika (GP) varakamber). Juba kaasaegse GP üks looja, R. Kjellén kirjutas, et geopoliitika koondab endasse majanduspoliitika, rahvastikupoliitika, sotisaalpoliitika ja võimupoliitika jõudu, mille eemärgiks on koondada ja luua sellest jõust selline geograafiline fenomeen, mida saab kasutada poliitikas. Gegraafiline fenomeen dikteerib ka poliitilised eesmärgid ning poliitika vormi phe või teise riigi suhtes. Seal hulgas ka sõjalise strateegia (piitife muutmine enda või teiste riikide kasuks, riikide liitmine endaga kas GP või majanduslikust huvist, oma müjusfääri lülitamine ja riigi kui sellise füüsiline hävitamine). GP fenimeeni määratlemiseks on vaja väljaselgitada ja tundmaõppida GP koode, kui hivisid ja eesmärke.
Geopoliitilised koodid Mõistmaks suurriikide käitumismustreid on vaja lähemalt tähelepanu pöörata veel ühele punktile. Selleks on geopoliitilised koodid, mis on geopoliitiliste maailmakordade ehituskivideks. Mis siis on geopoliitiline kood? Eiki Bergi kohaselt: „Need on tõekspidamised, seisukohad, mis mõeldakse välja selleks, et seletada võimu ja territooriumi seost ning ka pretensioone ja taotlusi ühele või teisele territooriumile“. Geopoliitilised koodid väljendavad välispoliitilisi orientatsioone ning neid saab tajuda diplomaatiliste sidemete ja majanduspoliitiliste lepingute kaudu. Selle paremini mõistmiseks võib tuua paar näidet ajaloost. Kõige ilmekamalt väljendusid geopoliitiliste koodide kasutamine mii Venemaal, kes on püüelnud Euroaasia impeeriumiks, Suurbritannia ja USA mere- ja majandusvõimu riikideks ja natsionaalsotsialistide põhjendustes Saksa riigi laienemisel – oli vaja eluruumi. Geopoliitilised koodid on lokaalsed (naaberriigid), regionaalsed (riikidel, kelle mõju ulatub naabritest kaugemale) või globaalsed (tüüpilised suurriikidele ja käsitlevad maailma tervikuna oma huvisfääris. ( Ibid .) Globaalsed koodid hõlmavad endas suurriikide välispoliitilisi ehk rahvusvahelisi plaane . Geopoliitika seab esikohale rahvuslikud huvid.
Kaasaegses geopoliitikas saame eristada kolme peamist teoreetilist suunda, mis on abiks seletamaks rivaalsust rahvusvaheliste suhete valguses:
1. Võimusuhete analüüs - keskendub regionaliseerumisele, riikide süsteemi hierarhilisusele ning püüab leida vastust küsimustele millised võimukeskused on maailmas esindatud , kuivõrd suudavad kõrgema järgu võimud mõjutada maailmapoliitikat? 2. Valitseva ideoloogia analüüs - püüab leida vastuseid küsimustele: millele tugineb riikluse idee? Kuidas õigustatakse tegutsemist piirialadel, sekkumist regionaalsetesse konfliktidesse? Mida tähendab "õigus ajaloolisele territooriumile", "demokraatlike põhimõtete kaitsmine"? 3. Poliitökonoomiline analüüs - geopoliitikat ei saa mõista eraldi maailmamajandusest, sest toimub võitlus ressursside pärast. Riikide välispoliitika lähtub majanduslikest huvidest. Kes saab mida, kus ja kuidas? Kuidas jagunevad ressursid ja kus paikneb võim? ( Kilvits , 2008).
Geopoliitilised võtmed ( ikoonid ) ja ikoodid.
Geopoliirilised võtmed (ikoonid) on konkreetsed moodused, millega realiseeritakseriikide poliitilisi ja sõjalisi eesmärke, ehk avatakse GP koode. Võtmed võivad olla positiivse või negatiibse tähendusega. Nad koosnevad:
Riigipiirid . Ühenduste välis- ja sisepiirid (head ja halvad piirid);
GP keskused, tugi- ja võtmepunkrid ( regioonid ja tsoonid, millega saavutakse kontroll mered , kontinentide, regioonide üle. (näide Suurbritannia 4 tugipunkti (Gibraltal, Aden, kaplinn ja Singapur). Tugipunktide all võib käsitleda sõjaväebaase (s,h, ka radarikeskused), näiteks Venemaal Krimm , Kaliningradi obk. Ja varem Balti riigid). Tänapäeval on GP tugupunktideks ka n.n. „ujuvad saared“, ehk USA laevastik (Vietnani ja Korea sõjas 6. Laevastik, Afgani operatsioonis laevastik Araabia mers jne.). Navigatsiooni-, side-, luure jne, sateliidid kosmoses;
Platsdarmid: sõjalisteks operatsioonideks (Dnepri ületus, Nevski Pjatok); Preisimaa roll Saksasmaale. Norra, Taani, Põhja-Prantsusmaa, Kreeka II m.s. lähteaqla maagikonvoide ha naftaväjade kaitseks, MRP, Petseno Soomele kui välhapääs Norra merele . Ida-Saksamaa Külmas sõjas NSV Liidule;
Mereäärsed territooriumid, väljapääs meredeni ja kontroll väljapääsude üle.
Rahvusvahelised ja rahvuslikud jõed , järved , kanalid. Nende laevatavatus, sadamakohad. Lootsi vajadus.
Blokeeritud ja blokeerimata riigid. Avatus meredele. Blokeeritud riigid (Kesk- Aasia , Austria, Šveits . Poola ja Leedu ajalooline pingutus mereriigiks saamisel. NSV Liit sulges Soome Läänemere tiigiks, kui ta 1944. Võttis talt ära juurdepääsu Norral merele (Petsamo). GP aknad ja koridorid (Peeter I „aken Euroopasse“ , „Poola koridor “, õhuliikluse kordorid, merekoridor rahvuslikes vetes (Taani väinas, Bosporus);
GP kaar (Spaykmani (Kurjuse kaar) ja NSV Liidu väliskaar (Kesk-Ameerikas, Kesk- Afrikas , India, Birma, Laos, Vietnam ). Balti kaar Läänemere lõunakaldal;
GP tiivad ja telg ( Skandinaavia ja Türgi-Balkani tiib ). GP telg. Telg tiibade ja tugupunktide vashel (vahe-Euroopa). ( Berliin – Tokio telg jne,);
GP väravala ( Gateway ).
Riskiterritoorium (Eesti alal Soomele).
Kõikide poliitiliste ja sõhaliste eesmärkide realiseerimise aluseks on GP huvid, mida maskeeritakse poliitiliste loosungitega, nagu ajalooline õigus, etno-teligioosed sarnasused, rahva tahe jne. (Venemaa laienemine slaavi - ja õigeusu aladele , Balti riikide hõivamine, MRP jne.). Georafiliste täpsustusdte ja määranguteks kasutatakse GIS süsteemi (geograafilised infosüsteemid ).
Geopoliitikat toetavad geograafilised valdkonnad. Loodusgeograafia . Loodusgeograafia juurde kuukub riikide
merejoon ja selle iseloomustus. . Lahed, väinad , poolsaared ja saared. Mere või veekogu sügavused, ligipääsud kaldale (kõrge kallas, kivid meres jne.). Maastiku läbitavus (mäed, kõrgustikud (Golani kõrgendik), orud, madfalikud. Metsavöönd (Okas või lehtpuu mets). Steoivöönd, kõrbed, dzunglid. Soine pimmas jne. Territoorium allapoole mere pinda, tsunamiohtlikud, vulkaanilised ja seismilised piirkonnad, . Mere ja maa süntees. Kliima. Temoeraruurid, sademed, tuuled jne. Loodusresurss ja maavarad.. Vesi (Jordani jõgi ja sõda vee pärast).
Sõjategevuse ettevalmistamisel võetakse ette geograafilisi tingimusi ja sõjaliste operatsioonide käigus teostatakse maastikuluuret.
Tsuvilasitsioonide geograafia ja konflikt.
Harvardi ülikooli professor Samuel P. Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria kohaselt on maailmas 8 erinevat tsivilisatsiooni, kelle vahel toimuvad kultuuride vahelised ebakõlad ja konfliktid, mis omakorda avaldab mõju maailma poliitilisele mudelile, poliitilitele süsteemidele ja maailmamajandusele ning rahvusvahelistele sihetele tervikuna.
Politiline geograafia Poliitiline geograafia uurib maailma poliitilist kaarti , mis pidevalt muutub. Väga laialt vaadetes võib eristada poliitili kaarte, kus kujunesid riikide liidud ja ühendused 30. aastase sõja, Napoleoni sõdade, I ja II maailmasõja, külma sõja ja selle järgseva perioodi konfliktide eel ja ajal.
Zbigniew Brzezinski on maailma iseloomustanud kui suurt malelauda oma geograafiliste erisustega raanatus „Suue malelaud ” ajas ja ruumis, kus toimub pidev politiline võitlus. Selles mõttes on poliitiline kaart sarnane
mängväljaga, kus mängitakse mänguvahenditega kehtestatud mängureeglite kohaselt. Poliitika kuulub mängukunsti alla oma strateegiliste kui taktikaliste eesmärkidega. Sõjalis-poliitilises keskkonnas nimetatakse mänguvälja teatriks (sõjaline teater). Teater võib olla ühe riigi territooriumil ning ületada riikide piire .
Poliitilise geograafia põhiobjektiks on riik. Riigi põhitunnuseks (Mondevideo doktriin ) on territooriumi, elanikonna ja poliitilise võimu olemasolu. See eeldab esmajärjekorras piiritletud territooriumi, kus riigi geograafiline asend ja asupaik on rahvuslik väärtus ja varakamber. Riigi territooriumi võib käsitleda ka kui kinnisvara, millel on erinev kuid muutuv väärtus. Riigi terrotooriumi tuleb osata hoida ja kaitsta. Riigi territoorum on ka rahva eluruum (piisav ja mitte piisav). Riigi rahvas on riigi põhirerrurss . Cicero : "Riigi rahvas ei ole mitte igasugune suur inimeste ühendus. Ta on selline suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu". Riigi poliitiline võim koosneb seadusandvast ( parlament ), täidesaatvast (valitsus) ja kohtuvõimust. Iga riik loob oma kultuuriliste iseärasuste kohase sotsiumi.
Riikide poliitilise süsteemi spekter koosneb põhiliselt kas vabariikidest või monarhiatest, mis omakorda jagunevad kas parlamentaarlseteks või presidentaalseteks riikideks. Need on demokraatlike riikide põhilised tunnused. Kuid riigis valitseva demokraatia vorm sõltub omakorda tsivilisatsiooni vormist ja korrast. Peale selle on tegemist ideoloogilise valitsemisvormiga, kus võimul on mingi kindel ideoloogiline valitsusvorm (kommunistlik partei endisest kommunistlikes riikides, kirikuvõim ( Vatikan ) ja islamivõim (ajatolla võim Iraanis ). Peale selle on tegemist siktaatorlike reziimidega, mis on võimule tulnud ka valimste (nats – Saksamaa) või riigipoorete (NSV Liit jne.) teel.
Riigid omakorda jagunevad ülisuutrteks, suurteks, keskmisteks ja väikesteks kas siis territooriumi ülsatuse või rahvaarvu järgi. Poliitiline geograafia uurib ka riikide sarnasusi ja erisusi. Poliitilise geograafia juurde kuuluvad ka riikidevahelised ühendused ja liidud nagu ÜRO , Euroopa Liit, NATO , SRÜ , Euroaasia Liit jne.
Majandusgeograafia . Maailmapanga 2004 .aassta hinnangul moodustab 64% rahvuslikust rikkusest rahvas, 20% loodusresurss ja 16% riigi SKP. Loodusressurss ei piirdu ainult maavaradega, vaid ta sisaldab hed kliimat, puhast magevett, puhast õhku ja pinnast ning seal kavavat taimestikku, metsa ja ulukeid ning oskust selle kasutamiseks ning selle väärtustamiseks ja ümbertootmiseks. Kaasaegses majandusmaailmas ei ole enam oluline, kus üks või teine loodusvara asub, vaid see kes seda käsutab ning ümberpaigutab. Majandusgeograafia uurib, kus loodusressurssi kaevandatakse, hangitakse ja ümberpaigutatakse ning töödeldakse lõppproduktiks. Enam edukamad ja rikkamad on need riigid kes valmistavad lõpptppdangut. Sellekohaselt ühed riigid tegelevad tooraine ksaevandamisega (Venemaa, araabia riigid nafta ja gaas .), teised loodusresurssi ümbertöötlemine toorainest lõpuproduktiks (Jaapan, USA, Euroopa Liidu vanemad riigid) ja kolmandad muu tootmise juures transiidiga ( Egiptus ja Panama läbi oma riiki läbivate kanalite . Belgia linn Antverpen on rahvusvaheline trandsiidikeskus oma suure ja süvisadasmaga.
Majandusgeugraafia valdkonsa kuuluvad ka terminalidega varustatud suured rahvusvavehlise tähtsusega transiidikoridorid ja nende võrgustikud. Sellepärast omavad suursadamad ja –lennuväljad poliitilist tähtsust, mis tagab nii asupaigariigi kui teiste riikide majanduse toimimise. Paljude riikide majandus on teeninduspõhine (pangandus, kaubandus, turism, meditsiin (Sveitš) jne.). Riigi ja rahva rikkus: arvestatkse SKT kogutoodangu kohaselt ning jagatuna riigi elanikkonna arvule leitakse elanikonna elatustase.
Geopoliitilised teooriad.
Anglo-saksi kontinentaal- ja merevõimu koolkonnad.
Suurbritannia professor Halfor Mackinder (1861-1947), oli moodsa geopoliitilise kontinentaalvõimu teooria rajajaks. Ta väitis, et Euroaasia on maakera keskus ja ülejäänud on selle perifeeria. Mackinder kirjutas, et kes valitseb „südaterritooriumit” (Heartland), (Pivot Areat, see valitseb Euroaasiat. See kes valitseb Asiat, see kogu maaioma. Südsaterritooriumina nähi Mackinder Ida – Euroopat, ehk läiemas mõistes seda riikidegruppi, kes taasisesisvus 1918. Aastal peale Austria – Ungari, Saksa-, vene- ja Osmanite Impeeriumi lagunemist (vahe –Euroopa).
Ta tõi välja viis seost poliitika ja geograafia vahel: 1) füüsilisel geograafial on otsene mõju poliitilistele protsessidele;
2) iga riigi poliitiline võimsus sõltub tema geograafilisest asukohast;
3) tehnika ja tehnoloogia areng muudab poliitiliste jõudude vahekordi, kuna selle tulemusena muutuvad füüsilised keskkonnatingimused;
4) maailma mandriline tuumik avaldab strateegilist mõju maailmas toimuvatele poliitilistele protsessidele;
5) 20.sajandi maailm on muutunud suletud süsteemiks. Kõik ajaloo suurimad sõjad on inimressursside ja strateegiliste võimaluste ebavõrdse jaotuse tagajärg. Mackinderi teooria kohaselt on maailma kõige tähtsam piirkond Euraasia , mis on tsiviliseeritud maailma „südamaa“ oma geograafilise asendi, suuruse, looduslike iseärasuste ja ressursibaasi tõttu. Klassikalise geopoliitilise teooria järgi kontrollibki maailma poliitikat see, kes kontrollib Euraasiat. (Berg, 1998) Seega juba 20.sajandi alguses ennustas Mackinder, et Euraasia piirkond, kuhu kuulub ka Kaukaasia , on väga tähtis.
Nicholas Spykman (1869 – 1946) esitas Mackinderile vastu väite „südamaa debatile“. Spykman näeb Euraasia tõelist jõudu hoopis vööndis, mida Mackinder oli defineerinud „sisemiseks poolkaareks“ ning Spykman „äärismaaks“. Spykmani arvates on see kõige kriitilisem geopoliitiline regioon maailmas – tohutu puhver , kus põrkuvad maismaa- ja merejõudude huvid.
Mackinderi ja Spaycmani Südaterritooriumite ja Rimlandi süntees
Spykman väitis, et see, kes kontrollib äärismaad, valitseb ka Euraasiat; kes aga valitseb Euraasiat, see kontrollib maailma saatust (Spykman 1944). Praktikas toimus külma sõja ajal just sellel ääremaa pärast USA ja endise NSV Liidu rivaalitsemine.
Kontinentaaljõu koolkonda kuuluvad: Venemaa, Saksamaa, kunagine Austria-Ungari, Türgi, Hiina. USA admiral Alfred Thayer Mahan (1840 – 1914) oli merevõimu geostrateeg ja temalt pärineb mõte, et mereliste jõududel on eelised ülemvõimu saavutamiseks maailmas. See põhineb kontinentaalriikide merelt blokeerimises ja nende rannajoone kontrolli alla võtmises. Mahan pidas merega ümbritsetust märksa olulisemaks kui maismaa tähtsust. (Berg 1998). Tema seisukohaselt sõltub riikide poliitika ajastu vaimust ja valitsejate iseloomust ning ettenägelikkusest.
Maailmas toimub lakkamatult olelusvõitlus rahvaste vahel. Võitjaks tuleb see, kes on tugevam sõjalises konfliktis või kes suudab kujundada soodsa võimaluste tasakaalu liitlassidemete sõlmimises näol. Ülemaailmastumine viib riigid pidevasse konkurentsiolukorda, mis nõrgendab nende positsioone võitluses ülemvõimu pärast maailmas teiste riikidega. Merejõu koolkonda kuuluvad: USA; Suurbritannia, Jaapan, kunagised Hispaania ja Portugal suurriigid .
Mere- ja maajõudude kokkupõtge oligi Külm sõda. Kus ühed tahtsid suurele merele, teised surusid karu koopasse.
Wallerstein üritas ajaloosündmustel tuginedes ennustada maailma tulevikku. Ta teeb järelduse, et kõik suuremad sõjad maailma ajaloos on toimunud mere- ja maismaajõudude vahel, kusjuures peale on jäänud alati esimesed ja seda maismaajõudude abiga. Erinevate riikide ajalugu on erinev, nii ka tõlgendatav. Saksa „eluruumi” teooria rajaja Karl Haushoferi (1869 – 1946) kohaselt Geopoliitika uurib maailma riikide sõltuvust nende geograafilistest aluspinnast ja annab juhiseid välispoliitika teostamiseks. Geograafia põhjalik tundmaõppimine avab uusi poliitilisi võimalusi. Teooria kohaselt oleks see Saksamaa eluruumi kaitsmine ja võimalik laiendamine saksa rahva arvu suurendamiseks.
Peale 1956. asastat, kui maa orbiidile lasti esimesed satellidid, tekkis maailmaruumi GP mõiste. Kes valitseb kosmilist ruumi, see valitseb maailma. 20. sajandi seitsmekümemdatel hakkas USA väljatöötama „Tähesõdade“ programmi, mille kohaselt kosmosesse paigutatus side-, navigatsiooni-, asupaiga määramise- ja luuresateliitide abil on võimalik fikseerida kõiki militaarset huvi palluvaid objekte ning orbiidil paiknevatel taketiplatformidelt on võimalik neid hävitada. Sama käsitleb ka potensiaalse vastase sateliitide rivis väljaviimist või hävitamist. Sama programmi asus väljatöötama ka endine NSV Liit. Käisid kosmosesüstiku, ehk mitmekorse kasutusega kosmosehävitaja Burani katsetused. Buran pidi olema valvewreziimis urbitaalhaama haagituna ja käsu saabudes, seal lahtihaakima ning väljatulistama kuni 12 iseseisvat ja individiuaalselt juhitavat tuumamürsku, mis josmosest maandudes on sihitud kindlale sihtmärgile. Maailmaruumi GP juurde kuukuvad ka ideed, teiste taevakehade asutamine ühe või teise riigi baasil.
Geopoliitilised mudelilid sõltuvalt sellest, millist maailmavõimu taotletakse.
Poliirilised
Sõjalised (sõjaväebaasid ning tugipunktid. Platsdarmid (nafta- ja metallimaagi tarnete tagamiseks, Norra II m.s. kui saksa lennuväe lähteala)); Majanduslikud (laenud, aktsiate ja võlakirjade omansamine, dollari ülemvõim. Transiidikoridorid ja loodusressurss); Ideoloogilised (kommuniustliku ideoliigia levik, või erinevate uskude ja nende lahkude levi ja kinnistanie (kirkute ja kloostrite rajamine));
Kommunikatsioon (kommunikatsioonivahendite ja info monopol). kas suurriikide tekkimisest. Kasvust ning nende GP huvidest ja eesmärkidest (piitife muutmine enda vüi teiste riikide kasuks, riikide liitmine endagakas GP või majanduslikust huvist, oma müjusfääri lülitamine ja riigi kui sellise füüsiline hävitamine); suured sõja ja nende baasised poliitiliste huvide realiseerimisel; väikeriikide GP (Eesti);
Geopoliitika ajalugu
Antiik-, vana- ja keskaja geopoliitika. Impeeriumid ja nende tekkimise eeldused olukorras kus riigi mõiste oli veel hägus ja iga kultuur mõistis riiki kui sellist nii nagu antud tsivilisatsioonis mõisteti. Selles mõttes olid suurriikideks oma geopoliitilise mõtte kohaselt kuj8nemas:
Aleksander Suure riik, Rooma . Põhja-Rooma. Bütsants . Osmanite Impeerium , Tšingishiidide impeerium, Hiina, Inkade Impeerium. Suur soome-ugri ala, jne. Põhjamaade Rooma, Püha-Saksa –Rooma keisririik , Hispaania ja Portugalm Kalifaad). Soome hõomude muinas riik, inkad. Siia kuukuvad ka muistne Russide Impeerium ja selle muinasaeg. Ukraina ei ole Venemaa. Ka Nikolai Trubetskoi märkis et Kiievi Rus pole Russia, meid seob ainult üks nimetus. Seda väitsid ka saksa geoiokuurujud II m.s.- ajal. Moskva ja Venemaa õigeusu kirik eraldus peale Moskvasse ülekolimist ja mongolite- tatarlaste ajal eraldus lõplikult Konstantinopoli kirikust. Seega ei saa venelased mingit eesõigust eesti alade Tarbastule, mida Kiievi sõdalased nimtasid Jurjeviks, kuhu rajati õigeusu kirik . Sest teemist oli Konstatinopolile alluva kirkuga ja tegemist ei olnusd Moskva, vaid Kiievi sõdalastega.Venemaa on soome hõinude ja tatarlaste - monglite süntees, ehk tõepoolest Euroaasia. Ajaloolist geopoliitikat on mõjutanud ka vana - Hiina, Tšingisiidide impeerium jne.
Geopoliitiline teater. Globaalne- ja regionaalne suurvõim. Suurriikide geopoliitika ja geostrateegia ning selle kujunemine Rooma impeeriumist tänaseni. Liitude ja ühenduste geopoliitika. Suurriikide geopoliika ja geostrateegia.
Geopoliitika viitab hegemooniale ja selle kehtestamisest geopoliitilistes maailmakordadest. Hegemoonia tekib siis, kui mõni riik saavutab poliitilise, majandusliku ja kultuurilise ülemvõimu teiste üle. Hegemoonia peetakse rivaalsuse lõpptulemuseks. Kuna selline riik domineerib maailmamajanduses, siis on ka esimesel kohal ka maailma poliitikas. Ribaalitsemise tulem on igal juhul konflikt oma positiibses või negatiibses mõistes (mäiteks positiivne on sport, teaduse ja tehnika arend, negatiine riijide poliitilised huvid ja eesmärgi.). Sega suurriikideks nimetatakse riike, kes omab võimet oma mõjuvõimu kasutamiseks kas refionaalses või globaalses ulatuses. Nad valdavad teatud potentsiaali (rahva arv, territooriumi ulatus, SKP, poliitiline ja sõjaline võimekus) maailmas toimuva mõjutamiseks.
Suurriikide geopoliitika väljendub pma poliitiliste või majandusliku mõjusfääöride laienemises, millega ajaloos on kaasnenud ka võõraste territooriumite piiride muutmone ja hõivamine enda kasuks. kõige erinevatel moodustel ja põhjustel. Üheks selliseks on olnud poliitilised või majanduslikud „eluruunid”. GP on suurriikide teadus ja valdkond . Selleoärast on tuntumad GP teooriad nii UK, USA, Saksamaa ja Venemaa päritoluga.
Suurriikideks on ÜRO Julgeolekunõukogu
oüsiliikmed (USA. Venemaa, Hiina, Ühendatud Kuningriigid, Prantsusmaa), G-8-1 (Venemaa) (G8 on maailma juhtivate tööstusriikide ja Venemaa ühendus, kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid , Itaalia, Jaapan, Kanada , Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Venemaa. Nimetus G8 tuleb sõnadest "kaheksa grupp" (inglise keeles: The Group of Eight).
G-8 riigid. G-20 liikmesmaad, kellel on 85% ülemaailmsest GNP või 80% maailma kaubandusest ( LAV, CAN, Mehhiko , USA, Aegenriina, Brasilia, Hiina, Jaapan, Lõuna Korea, Itaalia, India, Indoneeria, Saudi Araabia, Venemaa, EL. Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, UK. Austraalia ).
G-20 ja erasldi EL liikmesriigid
Immanuel Wallerstein, George Modelski ja Peter Taylor täheldavad maailma poliitilises arengus tsüklilisust – korrapäraste sagedustega toimub „geopoliitiline lainetus“, millel on oma majanduslik ja poliitiline põhjus. Selle tagajärjel on osa riike kaitanud oma suurriigi staatuse, mimg nende asemele tulevad teised. Näiteks peale I maailmasõda lahkus suurriikide keskelt Austria ja asemele tuli Jaapan.
Ajaloost võib välja tuua üksnes kolm tõelist hegemoonia perioodi – Hollandi 1625 – 1672, Inglismaa 1815 - 1873, USA 1945 – 1967.
Wallersteini hinnangul tekkis kaasaegne maailmasüsteem ehk kapitalistlik maailmamajandus ajavahemikul 1450 – 1640. ja 16. sajandist kuni 18 sajandi lõpuni on arenenud tohutud kaubanduslikud suhted Euroopa ja ülejäänud maailma vahel.
Venemaa Geopoliitika Venemaa geopoliitiline jõud tugineb kontinentaaljõule. Venemaa ja endise NSV Liidu geopoliitika aluseks on jäävalt „ideoloogiline eluruum” ( õigeusk või kommunism mis põhineb omasele kultuurile ), ning tuguneb L. Gumiljevi Euroaasia kontseptsioonile. Euroaasia ehk Mackinderi Südaterritooriumi (Headlandi) teljeks ja tugipinktiks on Venemaa. Kuigi Euroaasia on täpselt piiritlemata,, on tal Tšingishiidide- ja Nõukogude Impeeriumi ulatus, Euroaasia on sisemaa (Venemaa, Hiina, Mongoolia ), kus Läänes on peetud Euroaasia piiriks Lääne- ja Musta mere vahelist ala, mis kulgeb mööda Valdai kõrgustikke Dnepri ülemjooksule ja sealt Musta mereni. Vahelduvalt on Venemaa tunnistanud K. Haushoferi Vahe-Euroopat. Euroaasiat ümbritsev on perifeeria, kus Euroopa, india ja Indo-Hiina on Euroaasia poolsaared. Teiseks, Venemaa (Moskva, Venemaa ja Vene impeerium) loeb geopoliitiliselt läänes omadeks kõiki õigeusklikke ja slaavlasi (Potjemkini doktriin ja Molotovi 1940. a. läbirääkimised Hirleriga Balkanite ja Türgi suhtes).
Kõik vene tsaarid, s.h. ka diktator I. Stalin on lugenud oma pühaks kohuseks laiendada Venemaad Euroaasia, panslavinismi, õigeusu ja kommunistliku maailmasüsteemi kontekstis. Omakspeetav Tuhandeaastate Kiievi-Venemaa on demagoogia , nii Kiievi Rus ja Moskva Rus on erinevad, nii nagu germaani riigid Euroopas.
Venemaa laienemine: Rjurikud lõid vene riigi, Romanovid vene impeeriumi. Tekkimine ja Rjurikute periood (879- 1598 ); Kristluse vastuvõtmine (988); III Rooma idee (1453.a.Ivan III ahal, kui valitses veel Tatari-mongoli aeg ( 1223 -1480 Vaiksest ookeanist Dneprini)). 16. Sajand: Kaasani ja Astrahani khaaniriigid ning Siber ;
Romanivite periood (1598 - 1917): Õigeusklik ja Euroaasia maailmariik (kõok slaavlased ja õigeusklikud, nig tsinfishiidide territootium). 18 sajand Liivimaa , Ingerimaa ja Karjala, Kaspia äärne, Aasov, 3 Poola jaotust (Ukraina, Valgevene, Leedu); 19 sajand Türgi alad (Novaja Rossiha, Krim, Besaraabia), Kaukaasia, Kesk- Aasia , Kaug-Ida. Alaska; 20 sajand. Mandzuuria. Mõjusfäärid (Mongoolia, Burjaatia, Afganistan, Põhja- Pärsia , Balkamid.
Põhja Ookean Ida-Preisimaa
Taani väinad
Euroaasia
Atlandi Vaikne ookean
Venemaa
Kaug-Ida
Mandzuuria
Kollane meri
Balkanid
Lähis-Ida
Vahemeri
Pärsia laht
India Ookean
Euroaasia geostrateegilise võimu mude nekja ookeani vahel
Kommunistlik naailnasüsteem (Trotski – Lenini (1917 - 1928) ja Stalini (1928 – 1991) mudelid) 50-89 aastad NL-ule. Peale 15 liiduvabariigi ja sotsmaade oli Kesk-Ameerikas eriperioodidel kuuba , Nikaraagua, Tshiili, aafrikas Alsheeria, Maroko, Liibpa, Efiptus, Etiooia, Sudaan, Angoola ja Mosambik, Aasias Jordaania, palestiina , Süüria, iraak , Iraan , India, kambodsha NSV Liidu kommunistlik maailmasüsteem: Hiina, Mongoolia, Vietnam, Korea, Kesk- Eutoopa riigid, Balkanid, Kuuba , Nigaragua, Angoola ja Mosambik.) Kokku 1945 – 1991 vahemikus 37 riiki, mis kõvas 39,9% kogu maismaast maailmas. NSV Liidu Teine kaar allapoole Spaykmani kaart kus Kesk Ameerrika, Angoola, Mosdambiik üleminekuga aasiasse . Tänapäeva Venemaa otsib uusi lähenemisi oma ajalooliste geopoliitiliste unistuste realiseerimiseks. See väljendub loodusvarade omamises sisemaal ja nende transiidis perifeeriasse . Venemaa eksistents ilma impeeriumita ei ole võimalik, sest tema riiklus tugineb „Velikii Rus”-le. Venemaaa regioonid, mis võivad iseseisvuda Ru lagunemisel.
USA Geopoliitika
USA geopoliitika algas Monroe dokriiniga ja aluseks on kindlale finants-majanduslikule grupeeringule orienteerutud „majanduslik eluruum”, ja selle laiendamine ning tagamine oma sõjalis-poliitiliste vahenditega.- Ameerika eluruumi kontseptsioon formuleeriti 1839 a. John O’Sullivani poolt kui „jumalik saatus”( divine destiny ). Selle doktriini kohaselt oleks Ameerikale justkui jumala poolt ette määratud olla ülemaailmse impeeriumi loojaks1. . - Oma raamatus „Ameerika impeerium” („American Empire ”, 1911) nägi Brooks Adams ette Ameerika maailmaimpeeriumi tulekut ja kogu Euraasia geopoliitilise ruumi vallutamist.2Admiral Mahoni formuleeris merevõimu geostrateegia ( Monroe doktriin), mida hakati ellu viima T. Rooseveldi ja Franklin Delano Roosevelt poolt.USA „majandusliku eluruumi” kontseptsiooni autoriks on ameerika Haushofer, president Rooseveldi erinõunik Isaiah Bowman (1878-1950). Selle kohaselt kõik turud oleksid avatud USA-le.USA GO mängib rolli n.n. „Ujuvate tugipunktide GP“ whk lawvastiku kohalviibimine (vahemere laevastik, 5.-s Laevastik, Afgaani sõha ujuv tugupunkt Araabia meres jne)- NL ja USA GP kükkupõrge oli „Bipolaarnr kokkupõrge“ Külma sõjs perioofil ehl merejõudue ja kontinentaaljõudude kokkuüõrge. Riigisekretär Hughes arendas avatud uste poliitikat ühinemiseks USA majandusliku elutiimiga kõigile Euroopa kolooniatele, Ida- Euroopale ja Venemaale.
Nicholas Spykeman kirjutas oma raamatus „Maailma geograafia” (1944), et USA peamine poliitiline eesmärk nii sõja kui ka rahu ajal peab olema Ameerika huvisid ohustavate Vana Maailma jõukeskmete koalitsiooniks ühinemise ärahoidmine. Ta kutsus üles Mandri-Euroopa suhtes rakendama samasugust poliitikat, mida teostas Inglismaa Henry VIII ajal. USA põhieesmärguks aga Euroaasia kontrollimine. Külma sõja ajal rivaalitses NSV Liiduga Euroaasia pärast. Kaotuse puhul oleks jäänus isoleerituks Põhja Ameerika kontinendil. Sellele põhines ka „ Anakonda silmus “.Tugineb merejõu põhimõtetele.maailmavõimu välja.
„Anakonda silmus“.Atlantismi geopoliitiline surve. Musta värviga on näidatud maad mis on atlantismi strateeglise kontrolli all.3
Euroopa Liidu Geopoliitika. Euroopa liit on Euroopa suurte ja väikeste riikide vabatahtlik ühendus, kus ühenduse aluseks on ühised väärtusede ja huvid.
Euroopa Liit ja tema regioonid (Lääne-Euroopa, Kesk-Euroopa (vishegradi riigid)Lõuna- Euroopa, Põhja-Euroopa, Balkanid, Ida-Euroopa (Lääne Rooma), Vahe-Euroopa) EL laienemise seos geopoliitikaa (endiste suurriikide ning nende gepoliitiliste huvide kogum). Põhjala;
Kuid ei tohi unustafa, et EL on koondunud endised impeeriumid ja suurriikid, kes nüüd pritavad realiseerida oma ajaloolisi GP hucisid ja eesmärke läbu EL- . Selleks tuleb neid vaadelda eraldi ja hiljem EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika (üvjp) kontekstis. Kuid see võib viia rivaalitsemiseni suurriikide vahel. Ameerika majandusteadlane H. F. Armstrong rõhutas, et ei tohi lubada Euroopa ühinemist. EL üvjp üheks eesmärgiks on oma rahvusvahelisel mõju suurenemises ja esmajoones oma partnerriikides (Idapartnerlisriigid, Venenaa, Vahemere partnerlus ) EL teostab rahupartnerlust nii endises Jugoslaavias, Afrikas ja osaleb sõjalistes operatsioonides Iraak, Liibü.
Ühinenud Kuningriigid, ehl endine Briti
Imoeerium (ehk üks n.n. G-3.st). Suurbritannia geopoliitika põhines isolatsionismile Kontinentaal-Euroopa suhtes ning liidrirollile ingliskeelses maailmas. Suurbritannia (UK) üheks kaasaegse GP väljendiks on Falklandi saar Lõuna Atlandil, kui tugipun kt Prantsusmaa (ehk üks n.n. G-3.st). Prantsusmaa geopoliitika põhineb juhtiva rolli saavutamisele Lääne-Euroopa- ja EL ruumis, ning prantsuskeelses maaulmas. Presudent Charles de Gaulle oli Atlandismi ja USA hegemoonia vastane.
Saksamaa (ehk üks n.n. G-3.st). Saksamaa geopoliitika tugineb Karl Haushoferi ühtse saksa riikide eluruumi doktriinile, mis pidi suurendama saksa rahvuse kasvuruumi. Põhineb kontinentaalteooriale. Peale Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa kuukuvad Euroopa Liitu ka teised endised koloniaalriigid Itaalia, Hispaania, Portugal, Belgia, Holland ning kunagist suurvõimu omavad Rootsi ja Poola, kellele on jäänud mälestus suurvõimust, ning mis vahetevahel uuesti kerkib. Nii üritab Rootsi domineerida Euroopas Liidu ses Põhjamaades, Poola aga Ida – Parterluses Valgebenes ja Ukrainas.
Hiina geopoliitika alused kujunesid juba enne esimest aasstatuhandet ning selle aluseks on kunagine tsingishiid imeerium, millega Hiina moodustas tookord ühise riigi. . Sõma Hiina tähendab hiina keeles keskset territooriumit, mida ümbritsevad Hiinaga tihedalt seotud rahvad ja riigid. Sellesse vööndisse kuukuvad täna Venemaale kuuluv Kaug- Ida, Baikalimaa, Mongoolia, Siseaasia (tänane Kesk-Aasia), Malaisia ja Birma. Täna on juba puht ajaküsimus, kui Hiina asub oma geopoliitilist ruumi taaslooma temale iseloomulike mooduste kohaselt.
India kujutab geograafiliselt robikujulist riiki, mile alumine osa asub Indias ookeanis ning ülwemine piirleb Hiina ja islamimaailmaga ( Pakistan ), mis piirab territoriaalselt tema laienemist. India huvisfääri kuukub Tiibet . Ilmselt on puht ajaküsimus, millal tekkib teine kalifaat islamiriikide ühenduse näol.
Keskmiste ja väikeriikide geopoliitika. Puhverriigid. Riikide klassifikatsioonid suurteks, keskmisteks ja väikesteks ei ole üheselt kõigi riikide poolt omaksvõetud liigitus, kuid erinevad autorid jaotavad riike erinevalt. Rahvusvahelistes suhetes saab riike liigitada vastavalt nende mõjuvõimule maailmapoliitikas. See mõjuvõim seisneb eelkõige riigi sõjalisel, majanduslikul, ideoloogilisel ja diplomaatilisel võimekusel. Juriidiliselt on kõik suveräänsed riigid võrdsed, kuid poliitilises reaalsuses esineb palju ebavõrdsust – suuremad riigid mõjutavad maailmapoliitikat rohkem kui väikesed.
Peamiseks keskmise riigi tunnuseks võiks olla mingis valdkonnas suurema võimekuse omamine võrreldes väikeriikidega. Näiteks Šveits oma rahandussektoriga või Saudi Araabia ja Kuveit naftaäriga võiks liigitada keskmiste riikide gruppi.
( Neumann , Iver B.; Gstöhl, Sieglinde (2006) Peatükk: „ Introduction – Lilliputians in Gulliver ’s world?“ raamatust Small states in international relations , Seattle , University of Washington Press, lk 8). Euroopa keskmisterks riikideks võivad olla ka Ungarit, Tsehhit, Slovakkiat, Rumeeniat, Soomet.
Euroopas loetakse väikeriikideks riike, mille rahvaarv on alla 16 miljoni elaniku
(Neumann, Iver B.; Gstöhl, Sieglinde (2006) Peatükk: „Introduction – Lilliputians in Gulliver’s world?“ raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 6). Väikeriikide kaitstus suurriikide eest sõltub suuresti nende geograafilisest asendist. Mida lähemal on väikeriik suurriigile, seda suurem on ka oht suurriigi mõjuvõimu alla sattuda. Teisalt sõltub palju sellest, kui ahvatlev on väikeriigi geopoliitiline asukoht suurriigi jaoks. Väikeriigi püsimajäämist mõjutab ka tema majanduse tugevus, selle sõltuvus väliskaubandusest ning riigi ajalooline taust. Mida kauem on väikeriik olnud iseseisev, seda kindlam on ka tema püsimajäämine suurriikide vahelise sõja korral. (international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 40 Siirdu üles ↑ Fox, Annette Baker (2006) Peatükk: The power of small states – Dplomacy in World War II raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 49-50). Euroopa väikeriikideks võib lugeda näiteks Balti riike, Luksemburgi, Albaaniat jne.
Väikeriigid: Väikrtiikideks loetakse riike, kelle elanikkond on 8 - 1 miljoni elaniku piires ja neil on piiratud territoorium. Sellesse nimistusse mahuvad näiteks Euroopas asuvad Balti ja Lõuna – Kaukaasia riigid. Nii elanikonna arvu kui piiratud territooriumi suhtes on väikeriigiks ka Iisrael. Väikeriikide geopoliitiline mõte on erinev. Ühed piirduvad oma väikeriigi staatusega ja püüavad sellest teha omanäoga fenomeeni. Teised pügivad suuremateks, nagu kunagi Moskva vürstiriik. Iisraelil olid möödunud sajandi 60.- datel Niilusest Eufratini ulatuva Suur Iisraeli loomise kavatsused. Mõningad Soome poliitilised ringkinnad mõtestatsid teise maailmasõja perioodil Suur – Soome loomist Karjala liitmise teel Soomega. Samal perioodil kavatseti Eestiga liita Peipsi taguseid piirkondi koos Novgorodiga. Esimese maailmasõja lõppus üritati Eesti ja Läti alade ühendamise teel luua Balti Hertsogiriik (saksa Vereinigtes Baltisches Herzogtum, läti Apvienotā Baltijas hercogiste) pealinnaga Riias. Tegelikkuses oleks see olnud Suur – Läti loomise katse. Väikeriihide püsimajäämine sõltub nende geopoliitilisest kuukuvusest ja neile sobivatest liitlassuhetest.

Üliväikesteks riikideks loetakse riike, mille rahvaarv on 100 000 – 1 miljon elanikku. Euroopa mikroriigid on seega Andorra, Liechtenstein, Monaco, San Marino, Vatikan, Island, Küpros, Malta ja Luxembourg. Mikroriike iseloomustab ka administratiivsete ressursside puudus ehk suutmatus omada minimaalset esindatust rahvusvahelises riikide süsteemis. See tähendab, et mikroriigil ei jätku ressursse enda esindamiseks rahvusvahelistes organisatsioonides ega saatkondade avamiseks olulisemates pealinnades. Samuti võib mikroriigi tunnuseks lugeda armee ehk eneskaitsevõime puudumist, mis tuleneb suuresti rahvaarvu väiksusest.

(Neumann, Iver B.; Gstöhl, Sieglinde (2006) Peatükk: „Introduction – Lilliputians in Gulliver’s world?“ raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 6). Väikedriike võib jagada ka puhverriikideks, rahvusriikideks, platsdarmriikideks, ajaloolise kodukolde riigiks (israeal) ja kirikuriikideks(Vatikan).
Puhverriikideks on ajalooliselt loetud väiksemaid ja keskmisi riike, mis jäävad erineva süsteemiga riikide või riikidegrupi vahele, näiteks Vahe – Euroopa riigid, ehk väravala Lääne –Euroopa ja Venemaa vahele. Ajalooliselt oli ka Lääne – Eruroopas peale 18123. Aasta Viini kongressi põhja ja lõuna puhvertsoon „hall samettsoon“Benelux riikide näol põhjas ja , Lõuna puhver Shveits ja Põhja Itaalia. Rahvusriikideks on riigid, kus rahvad on rahvusliku enesemääramise õiguse kohaselt moodustanud rsahvusriigi. Nende püsimajäämine sõltub nende rahvaste omatiiluse – ja kaitsetahtest. Väiksed rahvusriigid on suurriikide poolt kergelt haavatavad. Rahvusliku olemise tahe muudab rahva muutub poliitiliseks rahvaks. Kui rahvus tahab luua rahvusriiki, siis rahvas muutub piluutuluseks rahvaks, kes on võomeline eristama vaenlast sõbrast (Nikolai Kreitor; platsdarmriigid (Panama arenes Kolumbiast Panama kanali tsooni loomiseks, Israel – kui Suessi platsdarm). Ajalooline kodukolle (Iisrael); - ümberasustatute riik (katse luua juuduriik madagaskaril, Birobadshanis). Kirikuriigid, nis on tekkinud teatud ajalooliste traditsioonide kohaselt ja nende majanduspoliirikas on võtteldes ümbritsevate riikidega teatud eelistus , nis tagavad ja garanteerivad nende sõlyumatuse. Need riigid on tihti nii raha-kui tolliliitudes oma naaberriikidega.
Regionaalne Geopoliitika
Maailm on jagunenud nii suuremateks kui väiksemateks regioonideks, kus igas regioonis on teatud ühtekuuluvuds ja uhkus sinna kuukuvuse järgi. Samas on aga ka selline regioonide jaotus, kus riigid sinna lihtsalt kuuluda ei tagha ja otsivad kuuluvuseks muid teid. Näiterks baltimaad ei taha kuuluda ida-Euroopasse, vaid kas Põhja- või Kesk-Euroopasse, Iisrael tahaks kuuluda Euroopasse jne.
-Esimene jaotus:
Globaalkontinrntaalne, kus Euroaasia, Ameerika, Afrika , Australia ja Antartika kontinenduid. Selles on juhtivaks kontinendiks Euriaasia nii oma elanikkonna arvu, suuruse, loodusresurssiga ja altiivsusega välispoliirikas. Kõik suuremad sõjad ja konfliktid on tüimunud Euroaasias. Komtinendid jagunevad omakorda: Euroaasia Euroopaks ja aasiaks, Amerrika Põhja-, kesk- ja Lõuna-Ameerikaks. Jõigiöl neil on omad tunnused nii kokkuhoiu või tõukava iseloomuga . Euroopa jaguneb omnakorda Lääne-, Kesk-,Ida-, Põhja- ja Lõuna-Euroopaks.
Saul B. Cohen jagas XX saj. viimasel veerandil maailma geopoliitilisteks regioonideks. Tema kohaselt jaguneb kogu maailm geopoliitilisteks (väiksemad) ja geostrateegilisteks piirkondadeks (suured – ehk maailma mõjutajad ).Kus merelise Põhja-Ameerika ja Euroopa Liidu ning endise NSV Liidu (Euroaasia) vahele jäi eelpool nimetatud Baarentsi merest kuni Musta- ja Vahemereni ulatuv Gateway, ehk “väravala” regioon. (skeem 2.1 “States in a Canging Wold a contemporary analysis ”. Edited by Robert H. Jacson and Alan James. Oxford University Press 1993.). Ensisest NSV Liidust ekvaatori suunas jäid Euroaasia geopoliitiklised subregioonid islamimaailm, India ja Hiina.Omaete regioonidena nägi ta Lõuna-Ameerika ja Aafrika ning Vaikse-ookedani regiooni.
Maailma peab jagama ka regioonideks rsivilisatsioonide tunnuste kohaselt, mis määravad ühiskondliku elu põhialused ja omakorda vastuolud ehk konfliktid.Kus Ameerika, Euroopa ja Austraalia on kristliku tsivilisatsiooni ala. Need jagunevad onakorda lääne- ja idakristluseks (katoliku, protestantliku ja kreeka- ning vene õigeusu aladeks). Aasias domineerib islam (2 lahku), budhism, taoism, induism ja Konfutsionalism. Põhja-Aafrika on islami piirkond, mis üritav pidevalt laieneda lõuna poole ja Kesk- ning Lõuna afrika on kristkuse piirkond.
Rahvaste rände ja riigid. ( hunnid , momgolid, turkid -Türgi)
Coheni innangute kohaselt koosneb maailm geostrateegilistest ja geopoliitilistest suurregionidest. Kaks suur geostrateegilist regiooni, mereline ja kontinentaalneEuroaasia kosnevad omakorda väiksematest geopoliitilistest piirkondadest. Geostrateegilised suurregioonid peavad olema selleks küllatki suured, et mõjutada maailmas aset leidvaid sõjalis-poliitilisi ja majanduslikke sündmusi. Coheni kohaselt domineerib majandus sõjalise poole ees.
Geopoliitiline Vahe-Euroopa USA geopoliitiku Saul B. Cohen’i (1991(skeem 2.1 “States in a Canging Wold a contemporary analysis”. Edited by Robert H. Jacson and Alan James. Oxford University Press 1993.). (kaart: Gateway Europea ) kohaselt moodustub Baarentsi merest kuni Musta- ja Vahemereni ulatuv Gateway, ehk “väravala” või teiste sõnasega Vahe-Eiroopa (ka Suur-Vahe-Euroopa, v.t. kaart) geopoliitiline regioon, mis jääb Euroopa ja endise NSVL -du vahele. Sinna kuuluvad peale Balti riikide Poola, Valgevene, Tšehhi , Slovakkia , Ungari, Ukraina, Rumeenia ja Moldova kas Soome või ilma Soometa. Seda geopoliitilist regiooni võib nimetada ka Diagonaalliiduks, mis on ühlasi ka kahe supperregiooni puhveralaks. Coheni arvates peitub globaalne stabiilsus ja süsteemisisene tasakaal väravriikides (gateway states). Need on väiksed, piiratud iseseivusega territoriaalsed üksused, mis on kas täielikult või osaliselt eraldunud suurematest rahvuskehadest. Coheni maailmsüsteem on hierarhiline . Kõrgemal tasandil on kaubandusest sõltuv mereline ja Euraasia kontinentaalne suurregioon.
Nimetatud regioon piirdub idas Vaddai kõrgustikest Dneprile ja sealt Musta mereni. Kui lugeda kokku nimetatud regiooni potensiaali (elanikkonna arv, SKP, ning relvastatud jõud) siis ei hää taha maha Venemaast ning moodustab geopoliitilise tasakaalu Lääne- ja Ida-Euroopa vahel.
Arvestades nende riikide arenguvõimalusi kas Euroopa Liidu või Ida-Partnerluse raamides. Ajalugu on näidanud et see regioon mis asub lääne ja idahuvide vahel on edukals saanud hakkama mõlemi poolt tulenevate ohtudega. Täna kujutab GP Vahe-Euroopa endast veritkaalset telge Lääne- ja Mustamere vaheliste tugiüinktide vahel, millest nii põhjas kui lõunas asuvad GP tiivad (Skandinavia ja Balkanite-Türgi.)Kuivõrd Vahe-Euroopa on ajaloos olnud nii ida kui lääne huviobjektiks ning nende omavaheliste sõdade tallermaaks ja läbisõiduteeks, siis peab vahe-Ruroopa moodustama monoliidi. Värav asend loob nii positiivseid kui negatiivseid geopoliitilisi ilminhuid.
Venemaa
Euroopa
Vahe-Euroopa
Euroopa geostrateegilse ja geotriangulaarse mudeli ja sõjateatri laiused ning tasakaalu muutus XVIII sajandi lõpul Mitte nii sunniviisiliselt, vaid ühiskaitse eesmärgil kujunes vabatahtlikult nii Leedu Suurvürstiriik ja hilisem Poola-Leedu ühisriik. Lõhenemine (Poola süü). Z. Bzerzibski on Ukrainale ennustanud positiivser tulevikku. Ajalugu on tõestanud, et kes valdab Vahe-Euroopat, see domineerib ka Eurooas. Vahe-Euroopa on nagu täiendav raskus jõudude tasakaalu võu tasakaalutuse saavutamiseks. Vahe-Euroopa ei ole nii Mitteleuropa (sakslaste nägemus ) kui ka venelaste Sredinnaja Euroopa.
GP tiivad aga vastupidi on üritanud jääda ida-lääne konfliktis neuraalseks. GP tiibadest ei ole kubagi ajaloos olnud neid läbivaid sõdu. Lääne-Euroopas asub Väike Vahe-Euroopa ( Burgundia vaheriikide süsteem) Põja- ja Vahemere vahel
Skandinaavia tiib
Läämemeri ja taani väinad Vahe - ERuroopa
Venemaa
Lääne - Euroopa
Must meri ja tema väinad
Türgi –Bsalkani tiib
Ehk vertikaalselt Baarentsi-, Musta- ja Vahemere vahele jääv Gateway regioon, ehk läbikäigu Euroopa territooriumile, mida piirneb mõlemilt poolt kaks suurt geopoliitilist piirkonda,
Vahe –Euroopa üks mudeleid , mis moodustavs nende riikide grupi, mis iseseisvusid peale Uued riigid 12. aprillil 1918.
Karl Haushoferi kes-Euroopat ehk Middle -Euroopat ei tohi segi ajada Vahe-Euroopaga, Esimene on Saksamaa ittalaienemine, teine on saksa-romaani ja Venemaa Euroaasia vahel olev ala Läänemerest Musta mereni.. Sellele viitas ka K. Haushofer. Middleeuropa ja Euroaasia piiride kokkuviimisel teostati kolm Poola jaotamist, ning hiljem sellele põhines ka MRP leping.
Balti riikide ja Eesti geopoliitiline kuuluvus.
Balti riike on rahvusvaheliselt loetud kuuluvaks Ida-Euroopasse koos teiste post - nõukogude vabariikidega (Valgevene, Ukraina ja Moldova) ja Venemaaga.
Venemaa on seda nimetanud lähivälismaaks, ehk lähimaks mõjusfääriks. Kuigi Euroopa keskpunkt asub Minski ja Vilniuse vahel. Teiste andmete kohaselt asub Euroopa maqailmajao keskounkt hoopis Saaremaal Kärla vakka Mõnnuste külas. Ilmselt see kuukuvus pärineb 20. Sajandi algult, kui eelpool nimetayud riigid olid Vene Impeeriumi koosseisus . Kuid nüüd elame juba 21. sajandil ja balti riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Teiste määrangute kohaselt kuuölub Eesti Põhjamaade koossseisu. Selle kohaselt tuleks Baltimaid liigendada Kesk-Euroopasse.
Eesti GP Eesti geopoliitiline kuukluvus on läbi ajaloo olnud palju vaidlust valmistatav. Eesti asub erinevate huvide ristteel, kus domineerivad nii läänekui Ida huvid. Viimasele , ehk Venemaale ön läbi ajaloo olnud vajadus Eestit puudutavad GP võtmed (väravala, ehk aken Euroopasse, Soome lahe koridor Läänemerre, Soome lahe suudmes olevad tugipunktid Soome lahe sissepääsude kaitseks. Läänermere lõunakalda valdamine ehk lõunakalda platsarm on Venermaa teinud Läänemere yuhevamaks mereriigiks. Väljajõudmine Läänemerni 1710.a. andis Peeter I-le aluse kuulutada Venemaa impeeriumiks. On kujunennud nii, et kui Venemaa on ense kindlustanud nii Läänemere lõunakaldal ja Musta mere põhjakaldal, siis tal on olnud vpimalus osalemiseks Euroopa asjades. Kui Venemaa on sealt väkjatõrjutud, siis pole tal Euroopa asjadesse asja ). Põhjamaade riike huvitab eelkõige eesti (kõikide Baltimaade) iseseisvus eeelkõige sellepärast, et Venemaa on Läänemere lõunakaldas kõrvale tõrjutud ning Baltimaad on omapäraseks Lääne platsdarmiks Läänemere kaldal , ehk vene huvide eemaletõrjujaks. Eesti asub Venemaa põhjapealinna Peterburi vahetus läheduses ja avaldab sealt teatuid julgeolekualaseid mõjusid Venemaale.Venemaale on Eesti alade üle kontrolli saavutamine sama tähtis, kui 1939.a.a Karjala kannase hõivamine Soomelt.
Eesti geograafiline ja geopoliitiline kuuluvus.
Esiteks, Kuuluvus Balti – Poola, 1569. aastal loodud Lubini uniooni kroonioalana, geopoliitilkisse regioni, mis oleks jäänud Saksamaa ja Venemaa vaheline. Sellest kirjutas Eesti president H. Ilves Eesti Ekspressis 1998.a.
Teiseks, Kuuluvus Põhja-Euroopasse. Kunagise Eesti riigipea , Jaan Tõnisoni poeg Heldur Tõnison (1938) lii8gitas Eesti Põhjamaade hulka lingvistililiste tunnuste kohaselt, sõna JOULU (soome,eeesti, rootsi, taani, island , briti keelde tunnussõba kohaselt. Keegi ei ole vaidlustanud, et Põhjamaad on meile suureks eeskokils, kui GP kuuluvuse suhtes kõlbmatu ja jykeolekut mitte tagav. Nimelt kuuluvad Põjkamaad Euroopa GP põhjatiiba ja memdes ei ole ajaloos toimunud neid läbivaid sõdasid. Mõlemad pooled, nii ida kui lääs on neid meelitanud oma poole, kuid on eelistanud nende neutraalsust. Sellest ka põhjenudus, mils nii Rootsi kui Soome ei prpgi NATO-sse.
Kolmanda varjandina on käsitluses olmud eelpool nimetatud Vahe-Euroopa geopoliitiline mudel. Neljandana on tegemist Euroopa Liidu GP ruumi ja asupaigana, kus Vahe –Euroopa kuukub täielikult Euroopa Liitu.
Viienda mudeli taga seisab vene geopoliitika, kes näeb Vahe-Euroopat Vene Impeeriumi (NSV Liit, Venemaa Fõderatsion) kas koossseisus või mõjusfääris. See põhineb Peeter I geopoliitliselöe doktriinile, kui Venemaa toetub ühe õlaga Läänemere ja teisega Musta mere kaldale, siis ta kontrollib Euroopat )ka Mackinderi Ida –Euroopa kuukuvuse küsimus).
Eestil tuleb neis küsimuses leida kõigist halbadest varjantidest parim, sest tegemist suveräänsuse osalise või täieliku loovutamise küsimusega. See tuguneb nn „haakevaguni“ poliitikale, millekohaselt tuleb liituda selle poolega, kes osutab eesti aladele suurimat julgeokugarantiid ja vabaduse. Selles mõttes on parim varjant Euroopa Liit. Kuuuvus Põhja - Euroopasse on eelkõige unistuslik eeskuju, kuid ei taga kaitset Venemaa poolse agressiooni vasti. Kuigi vahe – Euroopas domineerib slaavi kultuur, võib Vahe – Euroopa osutada Eesti aladele toetust, sest selle regiooni riikidel on ühine saatus. Vahe – Euroopa põhiküsimuseks on see, kas õnnestub Ukrainat kujundada euroopalikukls riigiks. Sest sellisel juhul oleks Ukraina geopoliitiliseks tasakaalustajaks poola üleliigsete ambitsioonide vastu, kes soovib selles regioonis domineerida. Juba Zbigniew Brzezinski on kirjutanud, et Ukrainal võib olla suur tuelvik.
 
 
Teised geopoliitilised ühendused Regimaalste ühenduste gruppi kuukub veel 1991. Aasta detsembris loodud ülemineku liit Sõltumatute Riikide Ühenduss, kuhu on kuulunud kõik endised NSV Liidu liiduvabariigid , va. Balti rigid. V- Üutini võimuletueluga on seal hakatud süvendama Venemaa, kui vanema venna rolli. 1998. aastal kerkis Venemaale päevakorda uue NSV Liidu loomine Euroaasia ühenduse nime all. SRÜ riigid on loonud ka oma ühendatud relvajõud Kollektiivse julgeoleku organisatsiooni nimeall.
Rahvusvahelised geopoliitilised regioonid. Üheks selleks on raahvusvahelise statuudiga tAntartika kontinent, mis ei tohi kuukuda ühelegi riigile ning seal ei lubata käeoleval ajal teostada kasevandatavaid tõid ning kontinenti militariseerda. Rahvusvahelist staatust omab osaliselt ka Artika. USA riigisekretär 1997—2001Madeleine Albright on väitnud , et Siber oma tohutute loodusvaradega tuleb anda rahvusvahelise kontrolli alla.
Geopoliitilised ruumimudelid Erinevad ruumimudelid on toodud Geoffrey Parker ruumikonstruktsioonide kohaselt.
- Multipolaarne -, ehk pluralistlik mudel eksisteerib palju õimukeskusi ning toimub võimu dekonsentratsioon, võimu suhtes lepitakse kokku. Iga riik loobutab osa oma suveräänsusest. Võimu kese liikumine tagab võimude paljususe ja tasakaaluseisundi. Näited – Supprt ÜRO, G-8 ja G-20;
-Trinaarne ehk tripolaarsuse mudel. Kas maailm või regioon on jagatud kolmels sõjalis-üoliitilöiseks või majanduslikuks blokiks vüi kolmeks jõukeskuseks.Näiteks külma sõha perioodil üritas NL liia kolmandat jõudu- Mitteühinenud riikide blokk. EL on kolm jõukeskust, kes üritavad lahendada võtmerküsimusi G-3 (UK, Saksamaa ja Prantsusmaa;
-Tsonaalne mudel – võimukeskus on põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopilises tsoonis, seega võimukeskuste paiknemise määravad loodusgeograafilised tingimused. Põhjapoolkera võimutuumiku moodustavad Põhja-Ameerika, Euroopa, Venemaa ja Jaapan.
- Bipolaarne ( binaarne ) GP mudel, kus maailm olõhestatud kaheks erinevaks pooleks, mis on imavahel tasakaalustatud (külma sõja periood, kus oli tegemist mere- ja kontinentaaljõudude konfliktiga). Bipolaarsuse erivprm on marginaalsus, kus põkkuvad 2.-e vasrastikuse võimukeskuse huvid ääremaadel. See kes seal domineerib, omab geostrateegiliselt tähtsat asendit ja saavutab kontrolli ressurssi üle;
-Monopolaarne- ehk tsentraalne või ka unipolaarne mudel, mis on sõjalis-poliitiliselt ja majanduslikult maailma tuumakm, mis domineerib ja ekspluateerib ülejäänud maailma. Tuuma edu on sõltuvuses kapitalivoogude kontrollist ja tehnoloogilisest edumaast teiste ees. Samas ta domineerib ja ekspluateerib ülejäänud maailma. Tuuma edu on sõltuvuses kapitalivoogude kontrollist ja tehnoloogilisest edumaast teiste ees. Tekkis peale bipolaarse maailmasüsteemi kokkuvarisemist, Sedaq võib nimetada ka Globalismiks, kus monopolaarne riik domineerib ja dikteerib kõigis eluvaldkondades (USA).
Ameerika politoloog Samuel P. Huntingtoni arvates on rahvusvaheline poliitikailm käesoleval ajal pigem mono -multipolaarne, mis tähendab, et on üks ülivõim (USA) ja mitu suurvõimu. (Kilvits, 2008)
Igas mudelis tekkib alati võimukeskus või liider, selle munel toimub äge võitkus. Suurriikidele on regiomaalsed keskused või rahvusvahelised otganisatsioonid oma võimu realiseerimise vahendiks .
GP lainetus
Maailma ajalugu mäletab, kui tekkisid suured ja võimsad riigid ning kuidas nad märkamatult kadusid igavikku. Samuti on ajalugu rikas riikde vaheliste ühenduste tekkimises ja ka nende kadumuses. Ühel ajaloo perioodil on teatud riigid loonud omavahel liitlassuhteid ja mõne aja nõõdudes on nad juba vaenlased ning nende vahel toimuvad sõjad. Nii riikidel kui riikidevahelistes suhetes tekkivad tõusud ja mõõnad. Seda nimetatakse kas globaalseteks, regionaalseteks või siseriiklikeks tsükliteks ja lainetuseks. Ajalugu mäletab n.n. Berliin - Moskva tekge, ehk Saksa-Vene suhete tsükleid. Vene riigi ajaloos on teada 4 suurt „Smuta“ –t (tatari-mongoli ike, 17 sajandu riikluse kaos , 1917 aasta kommunistlik riigipööre , 1991 aasta NSVL -du lagunemine jne.). Peale igat Smutat on toimunud Venemaa uus tõus. Täma räägitakse USA, EL ja Vebenaa positiivsetest suhetest.
Neid lainetusi ja tsükleid saab vaadata kui hegemoonia ja rivaalsuse dünaamilisuse mudelit (Taylor’i kohaselt 1993) (teel hegemooniale, hegemoonia saavutus, hegemoonia kõrghetk, hegemoonia langus (H. Kissinger – iga sajandil ilmub uus riik, kes püüab korraldada maailma oma nägemuste kohaselt) ja geopoliitiline lainetus. Need on sisuliselt Wallersteini (1984) globaalsed tsüklid , ehk riikide tõusud ja mõõnad mille käigus üks või teine riik üritab lõigata kasu ja domineerida maailmas (majanduses, poliitikas, sõjanduses ). George Modelski globaalpoliitilised tsüklid, kes püüdis tõestada, et siiani valitsenud ettekujutuse, et rahvusvaheliste suhete süsteem ei ole anarhiline, vaid rahvusvahelistes suhetes valitseb sümmeetria ja seaduspärasused. Need tsüklid algavad 1500 aastal ja on 100 aasta pikkused (pikad lained). Ig tsükkel on seotud maailmavõimuga.
Maailmavõimuks on riik, kes kontrollib vähemalt pool „maailmakorda hoidvaid” funktsioone globaalpoliitilises süsteemis. ( Modelski globaalpol. Tsüklid Neli maailmavõimu, mis tuginesid maailmavõimu alustugedele, millele järgnevad globaalsõjad ja rahulepingud ja langused. (maailmavõimu alustoed Portugal – kolooniate globaalne võrgustik, Holland – mare liberium, GB- ülemvõim merel ja vaba kaubandus ning USA ÜRO) Geopoliitiline maailmavõim koosneb nendest geopoliitilistest koodidest, mis kujundavad vastaval ajahetkel rahvusvaheliste suhete raamistikku.. Selle all mõistetakse kindlakskujunenud reeglite, tegevuste, strateegiate ja institutsioonide kogumit (Agnew, Corbridge 1995). Seda iseloomustab stabiilsus ja enamik riike aksepteerib seda korda. Seda seadustab rahvusvaheliste organisatsioonide roll, kaubandusrežiim ja riikidevahelise suhtluse eri tasandid .
Uute lähenemiste ja uute mängureeglite juures tekkivad uued strateegiad, ehk uued lahendid poliitilises mängus.
Kogu maailm ei ole ühesugune, on üleminekuperioodid, võimuvaakumid, erinevad huvid ja eesmärgid ning nende realiseerimine , erinevad tsivilisatsioonid ja arenguastmed (rikkus ja vaesus , keskkond). Kui maailm oleks globaliseerumud ühesuguseks, on seal raske midagi muuta. (Näide peale II m.s. kui Euroopa ja NSVL olid saanud sõjas tohutuid kanatusi ja purustusi oli USA käes oli 50% kogu maailma toodangust.- see viis amerikanismi ja USA hegemooniale);
Nende lainetuste ja tsüklite tulem on Rahvusvaheliste suhete ja Rahvusvahelise julgeoleku süsteemid: Rooma ja Post-Rooma süsteem aastast 0 – 1648); Vestfaali süsteem (1548 - 1815); Viini Kongressi (1815)järgne süsteem (1815 - 1920); Versailles – Wasgingroni süsteem (1920 - 1945); Jata – Potsdasni. Ehk bipolaarne spstee (1945 - 1991): Post-bipolaarne süsteem (1991 - ...). Eel toodoid põhimõtete kohaswlt toimub Uute tasapinnaliste ja ruumiliste geopoliitiliste mudelite tekkimin XXI sajandil. Kui Tulevikumudelid.
Kriitiline GP Kaasajal on esile kerkinud mõiste kriitiline geopoliitika. Kõige paremini kirjeldab selle olemust üks tuntumaid kriitilise geopoliitika uurijaid Gearóid Ó Tuathail: “Kriitiline geopoliitika ei ole, ta leiab aset” ( Critical geopolitics is not an “is”, it “takes place ”). (Ó Tuathail, 1996). Sisuliselt viitab see geopoliitilistele riskidele ja ohtudele.
Seega kriitilise geopoliitika ülesandeks on juhtida riikide tähelepanu eelkõige riikide igapäevasele poliitilisele tegevusele valitsevate GP riskide ja ohtude maailmas. Kriitilist HP defineeris juba 200 aastat tagasi, ilma kriitilise GP nimetuseta Napoleinm kes kirjutas, et riikide välispoliitika sõltub riigi geograafilisest asupaigast.
Kriitiline geopoliitika tegeleb ka GP kujutelmadega, millega õpgustatakse riigi välispoliitikat. Selle näiteks on Eesti – Vene poliitilised suhted (ajalooline vene oht). Kui Eeesti 1918 aastal iseseisvus . Siis geioikuurukuselt oleks olnud sinisilmselt uskuda vene poole deklaratsiooni Tartu rahus , kus Venemaa tunnistas igaveseks ajaks eesti iseseisvust. Selle mittemõistmine viiski 1940 aastal riikluse katastroofini. Ja mitte ainult Eestis, vaid kogu MRP ja Münceni lepingute ala riikidele.
Kriitilisel GP on vahetu side GP lainetusega, s.t., et vaatamata heade suhete tsüklile, võib tulla järjekordne agresdiivne tsükkel, mis asub realiseerima ajaloolisi GO guvusud ja eesmärke. Sellele viitab ka Venemaa läguvälismaa poliitikas. Sellekohaselt, kriitiline geopoliitika tekkis vajadusest rõhutada geopoliitilise mõtte varjatud poliitilisust ning peab lisaks riigivõimudelt lähtuvale geopoliitilisele arengule arvestama ka riigi müütide ja põhjendustega riigi erilisusest. (O Tuathail jt, 1998)
Kriitilise geopoliitika alla kuuluvad reaalset ulatust omavad füüsilised piirid ja ka mõttelised piirid seespooluse ja väljaspoolsuse vahel. Riik saab toetuda oma identiteedile või üheskoos läbielatud sündmustele ning riigi asukoht teiste riikide seas sõltub sellest, kuidas ja millisena kodanikud oma riiki tajuvad. (Berg 2002 lk. 10-11).
Geostrateegia Strateegia kõige lihtsam tunnus seisneb eesmärkide püstitamises. Geopoliitikasd on selleks geopoliitilised huvid ja eesmärgid. Geostrateegias on oliline geostrateegiliste prioriteedide valik. Geostrateegia kohaselt valitakse välja geostrateegilised proriteedid ning sihtmärgid geostrateegiliste ideede kohaselt ja nende realiseerimise järjekord .
Geostrateegia valdkonda kuukub ka riigi välispoliitilised eesmärgid ja nende realiseerimine alates riikidevahelistest lepingutest kuni ähvardusteni ja sõjaliste konfliktideni. Geopoliitiliste eesmärkide lahendamisel peab riigil olema peale välispoliitilise mehhanismi ka olema armee , relvastus ja majanduse võimsus, mis toetub relvajõule. (Ibid.). Rakenduslikus mõttes on parim geostrateegia näide selles, kuidas tekkis tänapäeva Eesti suurusel alal Moskva vürstiriigist Vene Impeerium, kus väga hoolikalt olid valitud järjestikused uute alade hõivamised ja liitmised Venemaasga. Üheks selleks geostrateegiaks oli Peeter I destament («Завещание Петра Великого» (pr. K. Le Testament de Pierre le Grand ). Iga vene tsaar või imperaator võttis omale kohustuse, laiendada oma valitsemise perioodil impeeriumni territooriumi ja see õnnestus. Seda jätksadid vene (nõukogude) liidrid ning sellega tegeleb ka tänane venemaa.
Geopoliitika vektoriaalne analüüs Geopoliitika vektoriaalne analüüs põhimeb sellele, kuidas üks või teine riik on laiendanud oma territooriumi või mõjuvõimu läbi ajaloo teiste riikide või alade arvel erinevatel vektoriaalsetel suundadel. Sellise analüüsiga võib lahtikirjutada ühe või teise riigi poliitilise käekirja ning käitumistavad . See aga võimaldab omakorda töötada välja geopoliitiliste agressorite järjekordsete kavade peatamise ja lõpetamise. Geostrateegia kuukub ka geopoliitilise lainetuse juurde.
Kohustuslik ja soovitatav kirjandus
(* on Euroakadeemia raamatukogus)

Ratzel, F. Politische geographie, München 1897 ;
Rudolf Kjellen Staten som Lifsforus 1916 (Riigid kui elusorganism )
2. Mackinder, H.J. the geographical pivot history. Geographical Journal 23, 421, 1904 ;

Taylor, P., Political geography , london 1996.
4. Spykman, N. J. The Geography of the Peace . Harcourt. Brace. N. Y. 1944;
5. Short, R. j. An Introduction to Political Geography, Routledge and Kegan Paul, London 1993,
6. Berg, E. Geopoliitika. Tartu Ülikooli kirjastus 1998.

Leito, V. Eesti geopoliitika. Tallinn, 1999

Varrak , T. Balti riikide geopoliitiline seisund maailmapoliitikas. IV Välis-eesti kongress . Tallinn, 1999.
9. Dugin, A. Geopoliitika alused. 1997. M. (asub TA Raamatukogus);
10. Nartov. Geopoliitika;
11. Brzezinski, Z. (1997) “The Grand Chessboard” American Primacy and its Geostrategic Imperatives. Basic Books a Division of Harper Collins Publishers 1997; *
- Brzezinski, Z. „Suur Malelaud. Ameerika ülemvõim ja geostrateegilised kohustused.“ Varrak 2003, 271 lk*
- Бжезинский Збигнев. Великая шахматная доска (Господство Америки и его геостратегические императивы). //Перевод О. Ю. Уральской. М.: Междунар. отношения, 1998. Книга опубликована в Интернете;
12. Huntington, S. P. (1999) Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra
ümberkujundamine “Fontes” 1999. Tallinn;
krahv Rishard Coudenhove - Kalergi (Praktischer idwalismus Viin – Leibxig 1925)
Soovituslik kirjandus:
- Ó Tuathail, Gearoid 1996. Geopolitics, in Ó Tuathail Critical Geopolitics: The Politics of Writing Global Space . Routledge, pp. 21-55
- Ó Tuathail, Gearoid 1996. Critical Geopolitics, in Ó Tuathail Critical Geopolitics: The Politics of Writing Global Space. Routledge, pp. 57-74
- Ó Tuathail, Gearoid 1997. At the End of Geopolitics? Reflections on a Plural Problematic at the Century ’s End. Alternatives 22, pp. 35-55
 - Barnes, Trevor and James Duncan 1992. Introduction: Writing Worlds, in T. Barnes and J. Duncan Writing Worlds: Discourse , Text and Metaphor in the Representation of Landscape. Routledge, pp. 1-12
- Agnew, John 1995. Geopolitical Discourse, in J. Agnew and P. Routledge Mastering Space: Hegemony, Territory and International Political Economy . Routledge, pp. 46-77
- Dalby, Simon 1988. Geopolitical Discourse: The Soviet Union as Other . Alternatives 13, pp. 415-442
- Luke , Timothy 1993. Discourses of Disintegration, Texts of Transformation: Re-Reading Realism in the New World Order. Alternatives 18, pp. 229-258
 - Ó Tuathail, Gearoid 1998. Introduction, in G. Ó Tuathail, S. Dalby and P. Routledge Geopolitics Reader, pp. 15-26
- Dodds, Klaus 2000. Popular Geopolitics, in K. Dodds Geopolitics in a Changing World. Prentice Hall, pp. 71-91
 - Dijkink, Gertjan 1996. The National Experience of Place, in G. Dijkink National Identity and Geopolitical Visions: Maps of Pride and Pain. Routledge, pp.1-16
  - Albert , Mathias 1998. On Boundaries, Territory and Postmodernity: An International Relations Perspective. Geopolitics 3, 1, pp. 53-67
- Medvedev, Sergei 1999. Across the Line: Borders in Post-Westphalian Landscapes , in H. Eskelinen, I. Liikanen and J. Oksa Curtains of Iron and Gold . Ashgate Publishers, pp. 43-56
- Paasi, Anssi 1998. Boundaries as Social Processes : Territoriality in the World Flows. Geopolitics 3, 1, pp. 69-87
- Ó Tuathail, Gearoid 2000. Borderless Worlds? Problematizing Discourses of Deterritorialization. Geopolitics 4. 2. (forthcoming)
 - Jauhiainen, Jussi 1999. A Geopolitical View of the Baltic Sea Region , in H. Haukkala (ed) Dynamic Aspects of the Northern Dimension. Jean Monnet Unit , University of Turku, pp. 47-68
- Rygel, Kim 1998. Stabilizing Borders. The Geopolitics of National Identity Construction in Turkey , in G. Ó Tuathail and S. Dalby (eds) Rethinking Geopolitics. Routledge, pp. 106-130
- Häkli, Jouni 1998. Manufacturing Provinces: Theorizing the Encounters Between Governemntal and Popular ‘Geographs’ in Finland . in G. Ó Tuathail and S. Dalby (eds) Rethinking Geopolitics. Routledge, pp. 131-151
- Berg, Eiki and Saima Oras 2000. Writing Post-Soviet Estonia Onto the World Map. Political Geography (forthcoming)
 - Campbell, David 1992. Foreign Policy and Difference , in D. Campbell Writing Security: United States Foreign Policy and the Politics of Identity. Manchester University Press, pp. 73-90
- Dodd, Klaus 1994. Geopolitics and Foreign Policy: Recent Developments in Anglo-American Political Geography and International Relations. Progress in Human Geography 18, 2, pp. 186-208
- Dalby, Simon 1998. Geopolitics and Global Security: Culture, Identity and the ‘Pogo Syndrome’, in G. Ó Tuathail and S. Dalby (eds) Rethinking Geopolitics. Routledge, pp. 295-313
- Ó Tuathail, Gearoid 1998. De-Territorialized Threats and Global Dangers: Geopolitics and Risk Society. ( Working Paper )
 - Dodds, Klaus 1998. Enframing Bosnia : The Geopolitical Iconography of Steve Bell, in G. Ó Tuathail and S. Dalby (eds) Rethinking Geopolitics. Routledge, pp. 170-197
- Ó Tuathail, Gearoid 1995. An Anti-geopolitical Eye: Maggie O’Kane in Bosnia, 1992-93. Working paper
- Ó Tuathail, Gearoid 1996. Between a Holocaust and a Quagmire: “Bosnia” in the U.S. Geopolitical Imagination, 1991-1994, in G. Ó Tuathail Critical Geopolitics. Routledge, pp. 187-223
- Ó Tuathail, Gearoid 1996. Visions and Vertigo : Postmodernity and the Writing of Global Space, in G. Ó Tuathail Critical Geopolitics. Routledge, pp. 225-256
 
Tekstid ja kaardid
- Sõjad kaartidel. Eesti Entsüklopeedia kirjastus. 2005. Tallinn;
- Wood , Denis 1992. Maps Work by Serving Interests, in D. Wood The Power of Maps. The Guilford Press, pp. 4-27
- Wood, Denis 1992. Maps are Embedded in a History – They Help Construct , in D. Wood The Power of Maps. The Guilford Press, pp. 28- 47
- Pickles, John 1992. Texts, Hermaneutics and Propaganda Maps, in T. Barnes and J. Duncan Writing Worlds: Discourse, Text and Metaphor in the Representation of Landscape. Routledge, pp. 193-230
- Herb , Guntram 1997. Maps as Weapons. The Development of Suggestive Cartography, in G. Herb Under the Map of Germany : Nationalism and Propaganda 1918-1945. Routledge, pp. 76-94
 
- Hajdu, Zoltan and Anssi Paasi 1995. The Changing Representations of Finland in Geographical Texts in Hungary: A Contextual Analysis. Fennia 173. 1., pp. 33-51
- Kivimäe , Jüri 1999. Re-writing Estonian History? National History and Identity. Studia Fennica Ethnologica 6, pp. 205-212
- Veemaa, Jaanus 2002. Eesti sotsiaalruumilise teadvuse kujundamine. Eesti tähendused, piirid ja kontekstid, koost . E. Berg, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 137-176
- O. Tuathail, gearoid 1998. Introduction, in G. O. Tuathail, S. Dalby and P. Routledge. Geopolitics Reader,
1 John L. O'Sullivan on Manifest Destiny, 1839: http://www.civic - sonline.org/library/formatted/texts/manifest_destiny.html
2 Brooks,A. The New Empire. University Press of the Pacific , 2003.
3 Дугин, А. ibid.