Maailma majandus ja poliitiline geograafia (0)

Maailma majandus- ja poliitiline geograafia

1.Kaasaegse poliitilise geograafia kujunemine ja areng. Friedrich Ratzel

Poliitiline geograafia tekkis koos esimeste riikide kujunemisega. Rajajateks olid J. Bodin , C. Montesquieu, Turgo. Eelkäijateks loetakse Immanuel Kanti , J. M- Frants’i, Büschingut.
Aluseks oli kameraalstatistika, mis alguses hakkas käsitlema riigisiseseid, seejärel ka rahvusvahelisi poliitilisi seoseid . Tolleaegsed teadmised olid, et riigid on kui organismid, kes sünnivad, arenevad ning ka surevad, sõltudes oma rahvastiku tihedusest, koosseisust, maa-ala suurusest , põllumajandusest jms.
Kaasaegse poliitilise geograafia rajajaks on Friedrich Ratzel ( antropo - ja pol. Geograafia). Sündis 1844 Karlsruhes, suri 1904 . Õppis geoloogiat ja zooloogiat, oli Münchenis 1975 eradotsent geograafias ning 1976 ka professor . Tegi Saksamaa kohta mitmeid töid, ka Ameerika ühendatud linnade kohta. Ta on öelnud : „Poliitiline geograafia uurib sidemeid riigi ja maapinna vahel, sest need on omavahel orgaaniliselt seotud.
Ratzeli riigi, kui organismi tunnused:

• Riik on kõrgemat järku terviku orgaaniline osa
  
• Riik pole mehaaniline moodustis , vaid elav terviklik vorm.
  
• Riik on looduse loomusunniline saadus
  
• Riiki iseloomustavad loomulikud eluprotsessid
  

Ratzeli poliitilis-geografilised käsitlused tulenevad rahvaste ja riikide immanentsest ajaloolisest liikumistest ja vastuliikumistest.
Ratzel tegi ka riigi ruumilise kasvu seadused. Näiteks: Riikide ruum kasvab koos kultuuriga , riik püüdleb kasvamisel poliitiliselt väärtuslike alade hõivamise poole jms.

2.Geopoliitika aine, areng ja võtmekujud

Geopoliitika on politoloogia haru. Ta jaguneb: Teoreetiline ehk sündmusi seletav ning rakenduslik ehk poliitilisi juhendeid suunavadi sõnumeid jagav väljund. Teisalt : Traditsiooniine geopoliitika ja nn uus geopoliitika
„Millised negatiivsed tagajärjed on Baltimaade mitteühinemisel SRÜ -ga?”

3.Saksa ja anglo-ameerika geopoliitilised koolkonnad. Rudolf Kjellen, Klaus Haushofer ja Halford Kackinder.

Rudolf Kjellen: sündis 1864, 1880 läks Uppsala Ülikooli ja 1891 -sel aastal sai filosoofiadoktoriks. Õpetas Göteborgis politoloogiat ja geograafiat. 1905 võttis esmakordselt kasutusele geopoliitika mõiste. 1908 hakkas käsitlema riiki, kui organismi. „Riik kui eluvorm“: (Peatükid: Riigi üldine olemus, Riik kui territoriaalühik, kui rahvas, kui majanduslik organism ning Riik elu seaduse all)
Angloameerika geostrateegia koolkond: A. T. Mahan, H. Mackinder, N. Spykman, E. Huntingtom
Halford Mackinder: Oxfordi Ülikooli rektor, defineeris Südamaa. Hüpotees : Kes valitseb Ida-Euroopat, see käsutab südamaad. Kes valitseb südamaad, see käsutab Maailmasaart. Kes valitseb Maailmasaart, see käsutab maailma.
Saksa geopoliitiline koolkond: Mõjutatud Ratzeli, Kjelleni ja Mavkinderi vaadetest. Esindajad: K. Haushofer, O. Maull, H. Lautensach, E. Obst , E. Banse
Saksa geopoliitilise geograafia seisukorrad:
Riik peab alati õigustama oma eluruumitaotlusi (laienemine peab olema põhjendatud). Vt: Edgar Kant ja Karl Inno
Suurem ruum võimaldab autarkiat ja sõltumatust oma naabritest.
Riigi ruumilisest struktuurist (geopoliitilistest manomeetritest) sõltub kasvu edukus. Geopoliitilisteks manomeetriteks on pealinna asukoht, riigi raskuskese, võimuväljad, kultuuri dünaamika. Suurvõimul on vaja veel “sisemist telge”, mis on tugevuse kasvu jooneks .
Dünaamilised riigid neelavad vältimatult need väikeriigid, mis jäävad teele ette või mis ei ole võimelised arendama välja edukaid poliitilisi struktuure. Alles jäävad üksnes vähesed, kelle huvid põrkuvad territoriaalsete valduste pärast.
Riigi võimu olemus ja potentsiaal sõltuvad eelkõige geograafilistest asjaoludest. Dünaamilise ja elujõulise riigi elanikud on loodud vallutuslikeks missioonideks. See aga tuleneb looduskeskkonnast, mitte aga rassitunnustest.
Lisaks eluruumi vajadusele eksisteerib tõmme merede poole. Merd nähti rikkuse allikana, mis lisas riigile elujõudu. Maismaaline jõud on piiratud riigipiiriga, merelised jõud aga sirutavad oma haarde üle kogu maailma.
Klaus Haushofer: 1933 Müncheni Ülikooli professor. Tema jaoks oli geopoliitika rakenduslik teadus, mille eesmärgiks sai välispoliitika kujundamine rahvusvahelistes suhetes. Geopoliitika on õpetus poliitiliste sündmuste seotusest maapinnaga. Ta toetub geograafia laiale alusele, eriti poliitilisele geograafiale. Geograafia poolt hõlmatavate maakera ruumide olemasolu annab geopoliitikale raamid, milles poliitilised sündmused peavad kulgema. Tema teooria seadis kahtluse alla väikeriikide eluõiguse. Väikeruumid olevat lagunemus- ja purunemisvormid, majanduslikult eluvõimetud.

4.Euroopa (geo)poliitiline kaart I ja II maailmasõja vahel

1648- 1814 ( Vestfaali )
1814-1914 (Viini)
Kuni esimese maailmasõjani suunasid Euroopa rahvusvahelisi suhteid “Euroopa kontserdi” riigid – Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa, (Preisi)Saksamaa ning Austria. … Suurriikide viisik kujundas Euroopa poliitilise kaardi. … Väikeriigid ei sattunud Euroopa kaardile juhuslikult, pelgalt sisemiste või regionaalsete, poliitiliste või sotsiaalmajanduslike arengute tulemusel. Et väikeriik Euroopa poliitilisel kaardil oma aktsepteeritud koha sisse võtaks, selleks oli vaja suurriikide-vahelist kokkulepet. Ajavahemikus 1815-1914 Euroopa kaardile ilmunud väikeriikide iseseisvumise taga oli reeglina “kontserdi” liikmete vaheline kokkulepe.
1919-1939 ( Versailles ´i)
28. juunil 1919 sõlmitud ja 10. jaanuaril 1920 jõustunud rahuleping lõpetas ametlikult I maailmasõja. Pariisi rahukonverentsil osales 27 riiki, kellest 26 (v.a Hiina) + Saksamaa kirjutasid alla rahulepingule. Lepingu tingimused määrasid põhiliselt Suurbritannia , Prantsusmaa ja USA. Saksamaa kaotas mitmed alad ning kohustus tunnustama iseseisvate riikidena Austriat, Poolat ja Tšehhoslovakkiat.
Saint Germaini rahuleping (10.09.1919) lõpetas Austria-Ungari kaksikmonarhia eksistentsi
Trianoni lepinguga (4. juuni 1920) sai Ungari tänased piirid: Austria-Ungari ja Rumeenia enne 1. maailmasõda
Ungari tükeldamine - kaotas 72% maast ja 64% elanikest.
maailmasõja järel püüti esmakordselt viia Euroopas kokku rahvus- ja riigipiirid (rahvaküsitlused).
1945-1991 (Jalta-Podstami)
Alates 1991 (Berliini müüri ehk Belovežje)

5.Geopoliitilised arengud II MS järgses Euroopas

1949-1990 – Saksa DV
1991-1992 – taastusid Eesti, Läti ja Leedu; uutena tekkisid Valgevene, Ukraina, Moldova , Sloveenia , Horvaatia , Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia
1993 – Slovakkia
2006 – Montenegro
2008 – Kosovo

6.Riigipiirid ja geograafiline asend

3 etappi rahvusriikide tekkes Euroopas:
Esimesed kaasaegsed rahvusriigid: Belgia (1830) ja Kreeka ( 1832 ); hiljem Rumeenia (1878), Serbia (1878), Bulgaaria (1878) ning Albaania (1913)
I maailmasõda (Austria-Ungari ja Vene impeeriumi lagunemine rahvusriikideks) – püüd rahvus- ja riigipiire kokku viia
RIIGIPIIR :
Riigipiir kui riigi olulisim tunnus
Riigipiir kui poliitiline, ajalooline ja sotsiaal-kultuuriline nähtus
Riigipiir kui kontrollitav joon, mis fikseerib riigi territooriumi maastikul , kaardil, teadvuses
Riigipiir kui eraldusjoon, millelt üldjuhul riigid tõukuvad (Rudolf Kjellen: piir rõhutab riikide eraldatust)
Riigipiir tavatähenduses: joon, millel reguleeritakse inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste liikumist (samas ei pea riigi- ja tollipiir kokku langema ; näit Livigno)
Riigipiirid pole midagi igavest (vägivaldne resp. rahumeelne muutmine)
(Kontrollitavate) riigipiiride kadumine: näit Schengen 1985/95
Riigipiirid kui poliitilise geograafia objekt ja aines:
Loomulikud ehk looduslikud barjäärid ( rannik , jõed, mäeahelikud ; Kjelleni ideaalriik on saarriik, seevastu puhtakujulised mandririigid jäävad sellest kõige kaugemale – Kjellen lk 51-54)
Kunagiste jõuvahekordade (sõdade) poolt paikapandud kokkuleppelised jooned
“Joonlauaga tõmmatud” ehk geomeetrilised piirid
Merepiirid
Riigipiirid eraldavad või jaotavad (näit rahvuse erinevatesse riikidesse)
Riigipiiride dünaamika
Riigipiirid on: Poliitilised ehk poliitilis-majanduslikud ning Majanduslikud ehk majanduslik-poliitilised
Vaeste riikide piirid on kaupadele palju raskemini läbitavad.
Kjellen: Riigipiir peab olema liiklemistakistuseks, aga ta ei tohi olla liigselt piirav. Ta võiks olla müür – et pakkuda kaitset, kuid mitte liiga kõrge, et ta väljvaate mataks ja tervet riikidevahelist liiklust takistaks. Ka merepiir omab varjukülgi – näiteks Uus- Meremaa , kus ta on täielikult isoleeriv.

7.Maailma asustamine inimese poolt

Maailma asustamine out-of- Afrika . 2,1 milj aastat tagasi tekkinud Homo Habilis oli paikne.
I Laine 2 milj – 200 000 a tagasi tekkinud Homo Erectus oli püstine inimene → Heidelbergi inimene → Neandertaallased.
300 000- 30 000 a tagasi tekkinud Homo Neandertalis Euroopas.
II Laine Tarkinimene Homo Sapiens rändas välja esimest korda 125 000 a tagasi.
III Laine – Tarkinimene Homo Sapiens Sapiens rändas teist korda Aafrikast välja 85 000 a tagasi --» Kromanjooni inimene Euroopas 40 000 a tagasi.
Heidelbergi inimese jäänuseid on leitud mitmelt poolt Euroopast: Saksamaalt, Hispaaniast, Itaaliast , Prantsusmaalt.
Neandertaallastest on aga väga palju jälgi leitud:
Homo Sapiensi ränne:
Homo Sapiens alustab Euroopa vallutamist 35 000 a tagasi ning saavutab selle 5000 aastaga.
Toba vulkaanipurskel jäi hinnanguliselt ellu vaid 1000- 10 000 Neandertaallast – oleks peaaegu viinud inimese, kui liigi hävinguni. Plahvatus tõi endaga kaasa jääaja, keskmine temp langes 5 kraadi.
Maailma rahvaarvu muutumine:
Maailma suurima rahvaarvuga riigid.

8.Rikkad ja vaesed riigid. Riikide klassifitseerimise alused ja klassifikatsioonid

SKT on levinuim riigi majanduse suuruse mõõtmiseks kasutatav näitaja.
Arvestatuna 1 elaniku kohta on see aluseks erinevate riikide arengutaseme võrdlustele
SKT-d mõõdetakse kas tegelikes hindades või vääringu ostujõudu arvestavalt, mis elimineerib riikidevahelistes võrdlustes siseturul tarbitavate kaupade hinnaerinevuse (vääringu erineva ostujõu erinevates riikides). Viimast tähistatakse lühendiga ppp (purchasing power parity / ostujõu pariteet ) või EL-i statistikas PPS (purchasing power standard).
Maailma suurima majandusega riigid 2012:
USA – 22,5% maailma majandusest.
Hiina + Hing Kong – 11,7%
Jaapan – 8,3%
Saksamaa 4,7%
Prantsusmaa – 3,6%
Eesti on 101. kohal.
2000
USA – 30,8%
Jaapan – 14,6%
Saksamaa – 5,9%
Suurbrittannia – 4,6%
Hiina, Hong -Kong - 4,2%
1980
USA – 25,8 %
Jaapan – 10,1%
Saksamaa – 7,6%
Prantsusmaa – 6,4 %
Suurbrittannia – 5%
Riikide majanduse suurus ei korreleeru riikide territooriumi suurusega.
Maailma rikkamad riigid 2013 – Luksemburg , Katar , Norra, Šveits , Austraalia. Usa – 10, Jaapan – 12, Eesti 43
Maailma vaeseimad – Aafrikamaad – Kongo DV, Malawi , Burundi , Niger , Libeeria
Maailma jaotus majandusliku ja sotsiaalse arengutaseme järgi :
Kahene : põhi-lõuna
Kolmene: esimene, teine ja kolmas maailm (NSV Liidus levinud kontseptsioon : arenenud tööstusriigid – sotsialistlikud riigid – arengumaad)
Tuumik -perifeeria kontseptsioon (Meier, Baldwin ; 1957)
Neljane: esimene, teine, kolmas ja neljas maailm / first , second, third and fourth world ( least developed countries)
IMF-i jaotus: arenenud riigid ( advanced economies ), läve- ja arenevad riigid ( emerging and developing economies), kõige vähem arenenud riigid (least developed countries)
Arenenud riike 35 189-st (2013)
Vähem arenenud riike: ÜRO klassifikatsiooni järgi 49 riiki (29% maailma rahvastikust):
Tunnused: väga madal rahvuslik kogutulu 1 elaniku kohta (viimase 3 aasta keskmine mitte üle 992 USD); vilets toitumine, tervis, haridus ja madal kirjaoskus; majanduse haavatavus
World Bank ´i klassifikatsioon 2009
High- income riigid – rahvuslik kogutulu (GNI) 1 el kohta üle 11 905 USD
Upper -middle-income riigid – rahvuslik kogutulu 1 el kohta 3856-11905 USD
Lower -middle-income riigid – rahvuslik kogutulu 1 el kohta 976-3855 USD
Low-income riigid – 975 USD ja vähem
Alates 2010.a-st klassifitseeritakse riike kvartiilideks jaotumise alusel, varem indeks absoluutväärtuse alusel. 2009 ja hilisemad absoluutväärtused pole siinkohal võrreldavad
Väga kõrge inimarenguga riigid – Norra, Austraalia, Uus-Meremaa, USA, Iirimaa .
Väga madala inimarenguga riigid: Zimambwe, Kongo DV, Niger, Burundi
Inimarengu Indeks - Kasutatakse riikide ja selle regioonide võrdlemisel. Indeks arvestab erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke tunnuseid nagu elatustase (rahvuslik kogutulu ehk rahvuslik kogutoodang 1 el k ostujõu pariteeti arvestavalt), haridustee pikkus (alates 2010.a-st) ja tervishoid (oodatav eluiga).
Euroopa Liigendus:
Põhjamaad ( Skandinaavia - ja Baltimaad , Island)
Atlandi maad (Suurbritannia, Iirimaa, Belgia, Holland , Luksemburg, Prantsusmaa)
Kesk-Euroopa (Saksamaa, Šveits, Austria, Poola, Tšehhi , Slovakkia, Ungari, Sloveenia)
Vahemere maad ( Hispaania , Portugal , Itaalia, Kreeka, Malta, Küpros)
Taga-Euroopa (Albaania, endise Jugoslaavia jagunemisel tekkinud riigid, v.a Sloveenia, Bulgaaria, Rumeenia
Ida-Euroopa (Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova)

9.Teraviljakasvatus (peamised kultuurid, päritolu ja kasvatuspiirkonnad)

Hankiv majandus: Põllumajandus, kalandus , metsandus
Põllumajanduse osatähtsuse muutumune ajas:
•1950 – 15,4%
•1980 – 9,1%
•1990 – 9,4%
•2003 – 7,7%
•2012 – 6%
Põllumajanduse areng: Esimene agraarrevolutsioon: Inimese paigastumine, üleminek koriluselt ja küttimiselt maaviljelusele ja loomade kodustamisega karjakasvatusele. Esmane tööjaotus ja linnade teke (9000 a tagasi).
Teine agraarrevolutsioon: Intensiivistuv tootmine, mille eelduseks sa kõigepealt manufaktuurne tootmine (~1700 Inglismaal) – hobuste rautamine, härgade asendamine hobustega , pöördader, hiljem traktor , mitmeväljasüsteemid.
Kolmas Agraarrevolutsioon: Põllumajanduse mehhaniseerimine ja kemiseerimine ( masinad , väetised , taimekaitsevahendid). Põllumajanduse industrialiseerimine (19 saj lõpp).
Neljas agraarrevolutsioon: Biotehnoloogia ( geenitehnoloogia )
Esimene traktor – 1930. 1950 – maailmas 7 milj traktorit ja 1,5 miljonit kombaini. 2001 27 miljonit traktorit. 1950 – 2000 mineraalväetiste tohutu kasv. 1980-ndad biotehnoloogia. 1990-ndad geneetiliselt muundatud taimed (mais, soja , kartul , raps, tomat , puuvill ).
Hõive hankivas majanduses 2013:
Eesti: 4,4% Läti 8,8%
Rumeenia 30% Türgi 23%
Nepaal : 93% Suurbrittannia: 1,2%
Saksamaa 1,6% Norra 2,5%
Läti 8,8% Rumeenia 30,1%
Türgi 23% Nepaal: 93%
Etioopia 80%
Maal on põllumajanduslikus kasutuses 37% maast sh haritav põllumaa 11%, heina- ja karjamaa 26%
Põllumajandisliku tootmise arengutegurid: niiskus, soojus, pinnamoodi , mullastik .
Suurimad tootjad: Hiina (21% maailma toodangust), USA (4,2%), India (6,7%), Jaapan (1,3%), Prantsusmaa (1,3%), Brasiilia (2,5%), Itaalia (0,9%), Indoneesia (2,7%)