Eesti kultuuri alused ja tähendus (18)

Eesti kultuuri alused ja tähendus.
Kordamiseks.
1.Kultuur kui teine olemine (tekst ja protsess). Kultuur semiootilisest aspektist :
Kultuur on teine olemine. Esmane olemine on loodus. Inimelu on evolutsiooni üks suurimaid paradokse. Me ei tea siiani ammendavalt, kas inimeseks arenemine oli evolutsiooni juhuslik hälve või seaduspära. Ja kuna me ei tea inimese algust, loodusteaduslikult võttes bio- ja ökosüsteemset otstarvet, piltlikult väljendudes aga inimese iseeneselikku eesmärki, siis pole ka võimalik tõsikindlalt väita, kas  tegemist on evolutsiooni negatiivse tulemusega lõppeva eksperimendiga või jätkusuutliku liigiga. Teame küll seda, et inimese enda evolutsioon   on sõltunud sellest, milline on tema vahekord esmase loodusega, kas ja kuidas ta on kohastunud nii füüsilises kui vaimses mõttes. Siin on olnud kaks strateegiat, mis kujutavadki endast kultuuri kui teise olemise sisu.
Esiteks, kultuur on harimine, viljelemine, töötlemine, vääristamine ja väärtustamine. See kujutab endast kultuuri tehnoloogilist aspekti. Tunneme selle ära ladinakeelses sõnas cultura , mille esimene tõlkevaste seostub  maaharimisega (cultura agri), kuid milles tuleks näha  ümbritseva keskkonna muutmist , kohandamist inimeluks. Maaharimine on siiski  kultuuri tekkeprotsessis üks hilisemaid  kontsentreid, keskmeks peetakse hetke, mil inimene õppis valitsema tuld , laiemalt võttes kõiki energia-allikaid. Päikese ja selle erinevate esinemiskujude austamine on põhjaks inimkonna vanimatele uskumustele ja rituaalidele. Kultuuri  teine aspekt on märgiline ja seostub teadvuse arenguga. Kultuur on ühelt poolt olemise peegeldus teadvuses, aga ka inimese enesepeegeldus. Sel puhul on kombeks rääkida tsivilisatsioonidest kui ühes või teises aegruumis elanud või elava inimkollektiivi tehnoloogia ja  (enese)peegelduse, lihtsamalt väljendudes teo ja vaimu teatavast ühtsest esinemusest.
Kultuuri märgilises olemuses omakorda võib eristada kahte polaarset aspekti. Ühelt poolt väärib kultuurina olemist kõik see, mis leiab nime, tähistatuse. Inimkeele kui suhtlemisvahendi teke oli otsustavaks teguriks inimese eristumises looduskeskkonnast. Keel on mitte ainult loodusmärkide ülekandmiseks  kultuurimärkide keskkonda (inimene lahutas end loodusest seeläbi, et näiteks välgust kõneldes ei pruukinud ta ise välku näha), vaid  keelest sai  ise meedium , keskkond  (keelemärkide abil püüti välku esile manada). Keel on olemise koda, nagu on seda kujundlikult nimetanud Martin Heidegger . Teiselt poolt kuulub aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida. Selles kätkeb kultuuri tabuistlik ja metafoorne , poeetiline olemus. Vana-Kreekas iseloomustati inimloomet techne ja poesise mõistete abil, milles esimene rõhutas jäljendamisoskust, teine tegelikkuse taasloomisvõimet.
Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. Lotman on võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka  mütoloogilise Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog , tõlkelisus, süsteemi avatus oli mitmekesisuse allikaks. Ent  seesama kultuuri mitmekesisuse allikas võib muutuda ühel hetkel  kaose võimendiks. Kultuurile olemuslikus paisumises, selle teise olemise lõpmatuses kätkeb samas lõplikkuse lõks. Lõks sulgub  hetkel, kui kaob side olemise endaga. Tõsiasjast, et "olevikuhetk on veel lahtirullumata mõttelise ruumi sähvatus /mis/ kätkeb endas kõigi tulevaste arenguteede võimalusi" (J.Lotman) järeldub tehtava valiku olulisus. Igal hetkel seistakse silmitsi juhusega, millest võib saada paratamatus. See omakorda rõhutab valikutegemis(t)e, kõigi inimese poolt tehtavate otsustuste eksistentsiaalset ja moraalset kaalukust.
2.Kultuur ja rahvuskultuur (etnosest kultuurifundamentalismini):
Tavapärases ajakirjanduslikus diskursuses on identiteedi sünonüümiks rahvuslik ühtekuuluvustunne. Kultuuriteoreetilises kasutuses hõlmab identiteet enamat . Identiteet on kõige üldisemalt öeldes kokkuleppeline enesemääratlemine: sage käitumuslik ja/või diskursiivne (teadvustatud või teadvustamata ) vastamine küsimustele "Kes ma olen?" ja "Kes ma ei ole?"
Rääkides Eesti identiteedist ja Euroopast on olulisim kogukondlik tasand, s.t rahvus. Rahvusliku identiteedi konstrueerimise tähtsaimad komponendid on ühine etniline päritolu, keel, territoorium , õiguslik-poliitiline solidaarsus , ühised väärtused ja traditsioonid, ühine kultuur ja sümbolsüsteem. Rahvusest on nii laiemaid (nt eurooplane) kui ka kitsamaid (nt kihnlane, mulk ) kogukondliku identiteedi tasandeid.
Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine. Vähemusrahvuste integreerimine toimub Eestis eelkõige ühise keele kasutamise nõude kaudu just poliitilises ja mingil määral ka majandussfääris.
Eesti identiteedi aluseks oleva etnilise identiteedi ja rahvuskultuuri konstrueerimisele pandi alus 19. sajandi teisel poolel. Valgustusideede mõjul hakkasid estofiilid ja esimesed eesti soost haritlased kujundama eesti rahvale ühiste traditsioonide ja ühise ajaloo kontseptsiooni . Selles protsessis on olnud määravaks faktoriks suhestumine teiste rahvuste ja rahvuskultuuridega. Alguses avaldasid siinsele kultuurikeskkonnale kõige enam mõju kaks keele- ja kultuurisfääri: saksa ja vene. Paljude tolle aja eesti kultuuri nähtuste kujundamisel võeti eeskuju (balti)saksa kultuurist ( ajakirjandus , laulupeod, seltsid, kirjandus, haridussüsteem, teater, muusika , kunst ). Saksa kultuuriga seostumisele aitasid kaasa saksa ülemklassi kohalolu , jagatud religioon ja ladina tähestik. Viimased eristasid eesti kultuuri selgesti vene kultuurist (vrd õigeusk ja kirillitsa). Samal ajal kuulus Eestimaa 18.-19. sajandil Vene impeeriumi koosseisu, mis ühtlasi tähendas osaliselt ühtlustatud poliitilist ja majandussüsteemi ning sellega kaasnevas bürokraatias vene keele kasutamise paratamatust. Vene impeerium püüdis vene keele ja venekeelse kohustusliku õpetamise kaudu teostada kultuurilist venestamist (~1880- 1895 ).
Erinevatel põhjustel jäi saksa kultuuri mõju siiski tugevamaks. Eesti kultuur ja seeläbi ka rahvuslik identiteet kujunesid algetapis pigem seostudes saksa kultuuriga ( domineerib kommunikatiivne funktsioon) ja pigem vastandudes vene kultuurile (domineerib blokeeriv funktsioon). 20. sajandi alguses tekkis eesti intellektuaalse eliidi seas ka teistsuguseid nägemusi, mis üritasid eesti kõrgkultuuri vene ja saksa kultuurilistelt eeskujudelt mujale orienteerida. Näiteks propageeris Noor-Eesti Skandinaavia maade, Prantsusmaa ja ka Itaalia eeskujusid.
Eesti riigi territooriumil elab täna mitmeid rahvusrühmi, kellest arvuliselt suurim on eestlaste kogukond . Faktiliselt mitmerahvuselises ühiskonnas on riik siiski rajatud (monoetnilise) rahvusriigi põhimõtete järgi. Etnos viitab rühmale, kellel on ühine kultuur kõige laiemas mõttes. Rahvus (inglise k nation ) viitab rühmale, keda koondab ühine territoorium (või mälestus sellest), ühtne majanduslik ja poliitiline süsteem. Rahvus võib olla monoetniline, kui teatud piiritletud territooriumi ja poliitilis-majandusliku süsteemi sees toimivad (peaaegu) ainult ühe kultuuri kandjad.
Instinktiivne kaitsepositsioon ja teisetüübiliste kultuurikogemuste tõrjumine on moodustanud peaaegu sissepoole suletud enklaavi - Eesti etnost teadvustanud inimesed olid kinnistatud maa külge, nad identifitseerisid ennast maa kaudu. Ei saa väita, et teiste kultuuride tähendusmustrid siia ei jõua, aga mul on tunne, et siinne kultuuriline enklaav tõrjub nende elusat sulandumist ja püüab ikka veel kaitsta mingit hüpoteetilist ( baltisaksa ja vene kultuurielementide sulandumine on juba toimunud) kultuurilist puhtust. Tänases Eestis tuleks monoetnilise rahvuse mõistest loobuda , sest me elame multikultuurses ühiskonnas. Eestlased võiksid mõista, et just kultuurikontaktid hoiavad kultuuri dünaamilises protsessis, dialoogis - ilma dünaamikata kultuur võib hääbuda (nt. Egiptuse kultuurifundamentalismi puhul).
3. Eesti kultuuri lätetest. “Oma” ja “võõra” küsimus:
Oma ja võõra piir on suuresti kokkuleppe asi. Võtame konkreetse näite. Pärast Põhjasõda ja 1710.–1711. aasta katku oli Eesti ala kõvasti tühjenenud, rahvaarv ei ületanud 170 000. Eestisse valgus rohkesti talupoegi naaberaladelt – Soomest, Ingerist, Venemaalt ja Lätist. Mitte-eestlastest taluperemeeste osa (rannarootslasi ja Peipsi ääres asuvaid vanausulisi arvestamata) tõusis 1720. aasta paiku 20 protsendini. Kuid 1782. aastaks oli suur osa taludesse asunud mitte-eestlasi, rääkimata nende järglastest, täielikult eestistunud ja saanud harilikeks pärisorjadeks. Ega need piirid rahvuste vahel pole tänapäevalgi veekindlamad. Sellel sõdade tallermaal on puhtavereline eestlane tegelikult segavereline krants. Määrav on olnud üksnes see, millist keelt on hakatud pidama emakeeleks. Saksa keele äraõppinutest said kadaka- ja väikesakslased (Kleindeutschen). Linnade baltisakslased olid geneetiliselt suurel määral eesti tõugu, Saksamaalt siia asunuid oli tühine kogus, maal aga assimileeriti eestlasteks kõik siia jäänud sõjamehed ja muud uusasukad. Kas võtta võõras omaks või mitte, on sõltunud puhtjuhuslikkusest.
Mis on üldse oma? Öeldav ainult vastanduse najal. Ilma teiseta ei ole võimalik ennast defineerida ega identifitseerida. Teise omailma jaoks tõlkimise kaudu luuakse mingi kultuurisemioosis, milles tõlgitud tekstid (võõrad) muudetakse omaks. Kuid see « omastamine » pole kunagi täielik, assimileeriv, «võõrast» elementi annihileeriv. Just kinnisväljendid näitavad, et kuigi me tajume neid oma keeleski loomulikena, samas sisaldavad nad oma põhjas viiteid teisele. Igas keeles sisalduv algne «võõras» saab dialoogi käigus «teiseks», mis tähendab seda, et igas identiteedis on ühtlasi ka midagi «teist». See jäljeks redutseerunud «teine» on ühtlasi embrüonaalseks sillaks erinevate kultuuride vahel.
Hulga sajandeid valitses vastandus Deutsch –Undeutsch, ehk maamehe jaoks saks ja mittesaks. Rahvusest, täpsemini ehk rahvustundest, mida tollal ei olnud olemas, olulisem oli sotsiaalne seisund. Saksa keele oskamine ja haridus andis võimaluse tõusuks sotsiaalsel redelil. Mats muutus uhkeks oma matsiseisusele alles 19. sajandi lõpul rahvusliku ärkamise käigus. Tegelikult tekib Eesti rahvas koos nn katkestuse kultuuriga, otsustavalt lahti rebides ennast oma talupoeglikkusest ja luterlikkusest. Tänase eestlase kultuur ei juurdu kuigivõrd kunagises ugrilises karukultuses ega kristlikus feodaalajas, vaid 19. sajandi positivistlikus teaduses ja sotsialismiideedes. Eestlaste õnnetus ja samas ka õnn on geopoliitiline asend kahe tsivilisatsiooni piiril , mis soodsal hetkel võimaldas seda positsiooni vormistada poliitilise omariiklusena.
Teine kultuur on paratamatult vajalik, sest selleks, et oleks olemas mina, peab olema ka teine. Identiteet on dünaamiline ja dialoogiline, see defineeritakse suhtes Teisega . Eestis on üldine ettekujutus kultuurist pigem seotud vastandamise, endassetõmbumise, kultuuri museaalsuse ja kaitsepositsiooniga. Alguses vastandumine sakslastele, siis venelastele – need teised andsidki tõuke eesti rahvuse kujunemiseks. Viimase aastakümne jooksul on rahvuse ühtse identiteedi positsioon kõikunud, sest ei suudeta otsustada, kas tuleb vastu võtta multikultuursuse idee või mitte ( kas tuleb vastandada end maailma teiste kultuuridega).
4. Reformatsiooni (resp. religiooni) osast eesti kultuuris:
Sakraalsus, tõlkelisus-mugandatus, saksa kultuuriruumi mõju – need iseloomustasid sajandeid eesti kirjanduskultuuri. Tallinna ja Põhja-Eesti alistumine Rootsile oli luterliku reformatsiooni alguseks Eestis. Katoliku kiriku ja selle usunägemuse lagunemine tähendas suurt muutust.
Piibli ja ülepea sakraalse teksti hajumine erinevatesse keeltesse reformatsiooni käigus lõi esiteks eeldused lugemisoskuse levikuks seisusest sõltumata, seega oli see esimeseks sammuks seisuslike barjääride ületamiseks; teiseks, soodustas lugemis- ja kirjaoskuse teket ja levikut; kolmandaks , lõi uue dimensiooni kultuurimälu säilitamiseks (varasema suulise ja ümberkirjutamise kõrvale ja asemele astus mälu massiline tirazeerimine); neljandaks, lõi kanali arhetüüpsete süzeede, motiivide, tegelaste, olukordade, väärtushoiakute levikuks; viiendaks, «iseseisvustas, autonomiseeris» kirjutamise ja lugemise, mis võis sest peale alates eksisteerida lahus kirjutajast ja lugejast nii ajas kui ka ruumis, soodustades sellega interpretatsioonilist mitmekesisust (vaatepunktide rohkust). Eesti keel sai kiriku ja koguduse keeleks ning omandas uue staatuse, mis pidi olema kõigile eestlastele eriliselt suure tähendusega sündmus.
Nii või teisiti, eestlaste ristimine tähendas Eesti ala muutmist 10.–13. sajandini Lääne-Euroopa kultuuri orgaaniliseks osaks ja seisuslik Eesti (jagunemine saksa- ja eestikeelseks seisuseks) oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks . Eesti ühiskond kujunes kristluse rüpes ja just balti erikord soodustas eesti rahva ja keele püsimist.
Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, Ariadne lõng, mis seob meid kristluse algkoduga ja mille abil suur osa elukogemusest kodeeritakse tähendamissõnasse. Piibli ainet, lugusid , selle motiive kasutataksegi kirjanduses koodina, piiblimotiivide abil kodeeritakse mingi sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks. Jumalasõna «tähenduslikkus» kirjanduskunstilises ümbruses isegi võimendub, kuigi kunstilises kujundis kaotab see sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv . Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles.
5. Kirjakultuuri kujunemisest. Eesti keel kui eesti vaimsuse kandja:
Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine. Vähemusrahvuste integreerimine toimub Eestis eelkõige ühise keele kasutamise nõude kaudu just poliitilises ja mingil määral ka majandussfääris. Eesti kirjakultuuril on eriline roll eesti kultuuri eestilikkuse määramisel. Eesti kultuur on keelekeskne. Eesti keel on suust - suhu kantud, eesti kultuur on suuline kultuur. Eestlased-maarahvas vahendasid kuni 18.sajandini kultuuri eesti keele keskkonnas. Eesti keel rõhutab sümbolina eesti kultuuri erilisust.
Eesti rahvuskirjandus sündis alles 19. sajandil, kuid K. J. Petersoni luule või Fr. R. Kreutzwaldi loodud rahvuseepos ei tekkinud tühjale kohale. Enne seda, kui sule haarasid esimesed eesti kirjanikud , tekkis ja arenes eesti kirjakultuur, kujunes välja eesti kirjakeel. Alistatud eestlased kuulusid seisuslikus ühiskonnas kõige madalamasse , talupoegade kihti. Neil oli raske haridust omandada ja seetõttu viljelesid eestikeelset kirjasõna sajandite vältel vaid võõramaalased, lähtudes sealjuures muidugi omaenda vajadustest ja eesmärkidest.
Rootsi valitsuse ajal 17. sajandil hakati üha enam mõtlema sellele, et talupoeg peaks suutma ka iseseisvalt jumalasõna uurida. Maarahva harimiseks asutati koole, lugemise õpetamiseks anti välja aabitsaid. Enne kui jõuti Piibli täieliku eesti-keelse tõlkeni, ilmus mitu kirikukäsiraamatut ning ka Uue Testamendi tõlkeid. Ajaloolistel põhjustel kujunes eestlaste alal kaks kirjakeelt: põhjaeesti (tallinna) ja lõunaeesti (tartu) keel. Eesti keele kujunemisel ühiskeelena oli oluline roll rahvuse koondamisel, tänapäevalgi on see rahvusliku identiteedi pagulaks.
Esimeste eestikeelsete raamatute ilmumine 16.–17. sajandil oli seotud Saksamaa reformatsiooniliikumisega ja trükikunsti levikuga . Erinevalt ladinakeelseid jumalateenistusi pidanud katoliiklastest nõudsid luterlased, et jumalasõna peab kirikus kõlama selles keeles, mida kõneleb kohalik rahvas. Samuti oli luterluse põhimõte, et igaüks peab saama pühakirja lugeda oma emakeeles, olgu tegemist kui tahes väikese rahvakilluga. Eesti kirjanduse ajaloo esimesi suursaavutusi on täieliku eestikeelse Piibli ilmumine. Piibel oli tõlgitud põhjaeesti keelde ja selle laialdane levik rahva hulgas pani aluse ühise põhjaeesti murretele tugineva eesti kirjakeele kujunemisele. Kirjanduskultuuri, sh eesti kirjanduskultuuri aspektist lähtudes tuleb rõhutada piibli olulisust järgnevalt: 1) täispiibli ilmumine 1739 põhja-eesti murdes tähendas aluse panemist eesti kirjakeele; 2) eestlased ühendati piibli kaudu üheks keelekollektiiviks.
19.sajandi alguskümnendid tõid Eesti ühiskonda suuri muutusi. Kaotati pärisorjus, levisid valgustus - ja romantismiideed. Tegevust alustasid esimesed eesti päritolu kirjamehed. Et selleaegsed kirjamehed olid enamasti eestihuvilised muulased , nimetataksegi kõnealust perioodi estofiilide ajaks. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul panid estofiilid aluse eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule uurimisele. Estofiilide ideed ja algatused said 19. sajandi II poolel sündinud rahvusliku liikumise lähtepunktiks.
Eestis on vaimsust ja kultuurilist kontinuiteeti aidanud hoida ja säilitada perekond ja kodu kui kollektiivse kultuurimälu kandja, laialdane omaalgatuslik ühistegevus ning kollektiivse rahvakultuuri vormide kujunemine rahva elulaadi orgaaniliseks osaks. Rahvusliku arengu olulisimaks eelduseks jäi emakeelne haridus. Emakeel on eesti vaimsuse põhiline kandja.
Eesti kultuuris on toimunud tähelepanuväärselt kiire areng eesti talupojakultuurist euroopalikuks kirjakultuuriks. See on äärmiselt kohanemisvõimeline. Emakeeleoskuse kasvuga kirjakultuuri arenedes tõusis ka ümbritseva maailma ja seda seletavate tekstide mõistmise oskus, sest keel tekstina on vahend, midagi, mille abil mudeldada maailm. Keel väljendab mõtlemist, see on kultuuri piirväärtus. Eesti keel on eesti kultuuri mälu, sündmuste jada ja tõlgendus. Kõik väärtuslik, mis leidub kultuuris saab ju keelise väljenduse – keelel on aktiivne roll tegelikkuse suhtes. Rikas ja arenenud keel on kõrge vaimsuse tunnistaja. Keele arengu taset ei iseloomusta mitte üksnes kirjakeele olemasolu, vaid keele väljendusrikkus (eesti keeles on mitmeid täiesti eestile omaseid ja tõlkes kaduma minevaid väljendeid). See on rahvuse säilimise alustala, rahvusliku vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus.
6.Haridus kultuuri (all)tekstina. Rahvakoolidest-Eesti Aleksandri koolist Eesti ülikoolini:
17. sajandi esimese veerandi lõpuks läks Eestimaa Rootsi Kuningriigi alluvusse, millega koos jõudis Eestisse luterlik kirik . Luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni oma emakeeles ja seega vajati ka rahvakoole. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele kooliharidusele põlisrahva hulgas. Religioon soodustas eesti kirjakeele kujunemist, käivitas eesti kirjakultuuri ning jumalasõna aitas kujundada rahva eneseteadmist. Kirik ning selle ümber moodustunud kogudus toimis esialgse rahva ühendajana. Rahvakoolide kaudu levis ka koduõpetus, mille tulemusel eestlaste lugemisoskus mitmekordistus.
18. sajandil saab laialdase leviku hernhuutlus . Pietism rõhutas isikliku usukogemuse tähtsust ja iga uskliku vahetut piiblilugemust, seetõttu pöörati suurt rõhku eestikeelse kirikukirjanduse arendamisele. Jumalateenistusi saatis vaimulik laul ja muusika . Tekkis ka vennaste omavaheline eestikeelne kirjavahetus , samuti levisid eestikeelsed käsikirjalised autobiograafiad, mida loeti kogudustes ette. Seega andis vennastekoguduse liikumine talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka seal, kuhu vennastekogudus ise ei jõudnudki.
Positiivselt mõjutas eestlaste kooliharidust ka Katarina II aegne "valgustatud absolutism ", mil täienes rahvakoolide võrk. 19. sajandi algul loodi eestlaste jaoks ka mõningaid kihelkonnakoole ja õpetajate seminare , mis valmistasid ette rahvakoolide õpetajaid.
19. sajandi keskel ja teise poolel toimusid suured muutused eesti ühiskonnaelus ja kultuuris. Tugevnes antifeodaalne vabastusliikumine ja leidis aset rahvuslik ärkamine. Pärisorjastatud ning haritud eesti maarahvas hakkas tajuma end ühtse rahvana ja nõudma endale nii sotsiaalseid kui ka rahvuslikke õigusi. Rahvuslikuks arenguks oli vaja ka emakeelset kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust. Veel 19. sajandi keskpaiku olid Eestimaa keskhariduses tugevad seisuslikud vahed.
Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest. Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa. Rahakogumisliikumisest Eesti Aleksandrikooli asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega, mis tegeles rahvusliku agitatsiooniga ja korraldas mitmesuguseid üritusi. Baltisakslaste vastuseisu ja sisemiste lahkhelide tõttu see teatavasti siiski ei teostunud, kuid liikumine aitas ette valmistada järgnevat haritlaste põlve. 19. sajandi lõpul oli rahvaharidus kõigest hoolimata muutunud nii laiapõhjaliseks, et tegi võimalikuks rahvusliku ärkamise ja suutis toetada eestlaste iseolemispüüdlusi.
Peagi avati Tartus ja Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid ning loodi Tartu ülikool. Kirjandustegevuses, eesti keele alal ja rahvatraditsiooni kogumises olid mitmed pastorid juhtivaks jõuks. Tartu Ülikooli avamine tähendas pastorkonna moodustumisel üsna palju, sest suur osa teoloogidest sai hariduse kodumaal. Väike rahvus jõudis niisiis kõrgkultuuri olulisima saavutuseni, mis tähistab kultuurilist küpsust.
7.Kultuur ja rahvusmütoloogia. Eestlaste rahvuslik ärkamine läbi kultuuri:
Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, eesti muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. 19.saj teisel poolel toimus eestikeelse värsi aeglane üleminek baltisaksa autoritelt eestlaste kätte. Eestlaste ettekujutuses hakkas tekkima muinasaja jumalate parnass . Taanduva rahvausundi ja maagilise mõtteviisi (vennastekoguduste mõju) kõrval toimub 19.saj teisel poolel eesti pseudomütoloogia sünd. Faehlmann ja Kreutzwald tõstsid esile terve rea „eesti jumalaid“ oma töödes. (Uku, Ahti, Vanemuine, Ilmarine jne).
Eesti haritlaskond nägi eepose koostamises teed natsiooni sünniks. Oli vaja tõestada, et eestlased on inimesed nagu teisedki ja et neilgi on vanad kultuuripärimused. Rahvasuus liikuvad jutud Kalevipojast andsid ainest „Kalevipoja“ kirjutamisel. Faehlmann oli arvamusel, et see, mis oli puudu, võis juurde kirjutada ja et eesti luulepärand tuleks esitada nii, et seda peetaks rahvapäraseks. Peale „Kalevipoja“ ilmumist hakkab levima riimiline rahvalaul .
Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja loodi rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjatööst. Ilmuvad käibele sõnad Eestimaa ja eesti rahvas (varem nimetasid eestlased end maarahvaks, s.t. maa põlisrahvaks ).
Rahvuslik ideoloogia väljendub ka tolleaegses uuemas rahvaluules. Tekkisid poliitilised laulutsüklid, mida levitati käsikirjaliselt ning loeti ette, osalt ka lauldi poliitilistel rahvakogunemistel, mida peeti sageli kõrtsitubades. Eriti populaarne oli mitmest laulust koosnev, Lõuna-Eestis pärinev tsükkel "Eesti mees ja tema sugu". Eestlasi vastandatakse saksa mõisnikele, kes seitsmesaja aasta eest rahvalt priipõlve röövisid. Järgneb pikk tagasivaade ajaloole ning esimesele feodaalorjuse kaotamise reformile, mis ei toonud kaasa lõplikku vabanemist. Neis lauludes sisaldub juba selgesti teadvustatud rahvuslik ning ühtlasi sotsiaalne identiteet. Oli tekkinud uus nähtus eesti kultuuris - käsikirjaline poliitiline rahvaluule.
Eesti rahvaluule sihipärasele kogumisele pani aluse Jakob Hurt rahvusliku ärkamisaja kõrgperioodil ja tema üleskutsele rahvaluule kogumiseks vastati üle kogu maa. Selline vabatahtlik kollektiivne folkloorikogumise aktsioon rahva enese osalusel on maailmas ainulaadne ja kuulub eesti rahvusliku liikumise tähelepanuväärsemate nähtuste hulka.
Rahvusliku liikumise oluliseks mõjutajaks võib pidada ka eestikeelset ajakirjandust. Üldrahvalikuks kujunes mitte ainult ajalehtede lugemine, vaid ka neile kirjutamine. See oli tähtis viis avalikus elus osalemiseks.
Amorfse maarahva konsolideerumisel eesti rahvuseks olid niisiis olulisteks eeldusteks aja jooksul välja kujunenud haridustraditsioonid. Kirjaoskamatu rahva hääl polnuks jõudnud avalikku ajakirjandusse. Kirja tundmata polnuks kohalikud inimesed üle Eestimaa suutnud vastata ka Jakob Hurda üleskutsele koguda rahvaluulet ja murdetekste. Koos sellega jõudis eestlase teadvusse arusaam, et eesti keel ja põlvede vältel loodud kultuur on midagi väärtuslikku.
8.Kultuur ja kommunikatsioon. Ajakirjanduse osast eesti rahvuskultuuri kujundaja ja vahendajana:
Rahvusliku liikumise oluliseks mõjutajaks võib pidada ka eestikeelset ajakirjandust. 19.saj teine pool on pidevalt ilmuva eestikeelse ajakirjanduse algus. Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Kui eestikeelne ajakirjandus avaldas teateid sellest, mis Eesti maakondades sündis ja missuguseid rahvuslikke üritusi toimus, siis oli sellel informatsioonil ärksamaid ja haritumaid eestlasi ühendav ja aktiviseeriv tähendus. „Perno Postimees ehk Näddalileht“ J.Jannseni toimetamisel, sai suure leviku osaliseks . Jannsen toetas rahvuslikku eneseteadvust, arvustas ümberrahvustumist, propageeris koolihariduse tähtsust, nõudis kihelkonnakoolidesse ilmalikke õppeaineid ja võitles väljarändamise vastu, võttis senise „maarahva” asemel omanimetusena kasutusele mõiste “eestlased”.Teda hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma.
Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi avastada. 19.saj. teisel poolel saabki ilmalik kirjandus kultuuriliselt tugevama positsiooni. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ja organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise Vene võimudele. Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksa-vene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kultuuri rajamist ja arendamist . Poliitilise lõhestusega seoses kogunesid klerikaalid Eesti Postimehe ümber, samas kui radikaalid kogunesid Sakala ümber. „Sakala“ hakkas arvustama rahva põhilisi hädasid, majandusliku viletsuse põhjusi, õigusetust ja vähest haridust ning ründas pidevalt Balti erikorda. See põhjustas baltisakslaste ägedaid vasturünnakuid. „Sakala“ tähendus seisneb eelkõige selles, et ta oli esimene eesti poliitiline ajaleht.
Venestusaeg muutis eesti ajakirjanduse üldpilti selles mõttes, et lisaks endistele rühmavastuoludele toimus nüüd ka jagunemine venestust aktiivselt toetavaks ja sellele võimaluste piires vastuseisvaks rühmaks. Sajandi lõpul tõusis tähtsamiaks ajaleheks „Postimees“ K.A. Hermanni eestvedamisel, kes püsis läbi venestusaja kindlalt rahvusmeelsel liinil, olles venestusideoloogia vastaseks.
Eesti ajakirjanduse üldine sisu oli ärkamisajal ja venestusperioodil ühesugune. Tsensuur ja poliitilised piirangud tõkestasid mitmete oluliste teemade käsitlemist, nagu näiteks sisepoliitiliselt õrnad rahvusliku kultuuri ja baltisaksa kiriku ning sotsiaalsed probleemid. Selleaegsetes lehtedes oli rahvuslikul kultuuril suur osaseltsielu ja koolide ning üldise hariduse käsitlemisel. Lehtedes ilmus ka palju algupärast ilukirjandust . Nüüd kui Eesti Kirjameeste Selts oli suletud, kandis rahvuskirjanduse propageerimise, tutvustamise ja väljaandmise osa just ajakirjandus. Kuna ajalehed olid ka väga populaarsed , nende tiraaž oli tavaliselt väga suur, siis kindlustati ka ilukirjanduse laialdane levik. Eriti oluliseks tuleb pidada ajakirjanduse kaudu levinud taust-teadmisi, mis tekitasid (koos eesti keele kasutamisega) eesti haritlaste keskrühmas ühise tunnetuse eestlaste ajaloost ning propageerisid rahvusliku teadvuse teket.
9. Eesti vaimueliit eesti kultuuri kandja ja mõtestajana (Eesti haritlaskonna kujunemisest):
Pärisorjuse kaotamine ning peale seda alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks, kasvas eestlaste rahvaarv ning Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel algas rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, kultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine.
Eesti esimese põlve haritlastest moodustasid rõhuva enamuse õpetajad. Neile sekundeerisid kirikuõpetajad. Vaimulikud ( preestrid ) olid esimesed haritlased, kellega eestlastel tekkis püsiv kontakt. Rootsi ajal lisandusid koolmeistrid, alguse sai eesti talurahvakooli ajalugu. Rootsiaegseid koolimehi nagu Ignatsi Jaak jt nimetatud eesti intelligentsi eelkäijateks. Nad olidki oma aja kohta koolitatud koolmeistrid.
Veel 19. sajandi algul domineeris nn lugemiskool, kus õpetati lugemist, usuõpetust, veidi laulmist . Nendegi koolide võrk oli hõre ja puudulik. Koolmeistritele ei esitatud kuigi kõrgeid nõudmisi, koolmeistriks õppida ei olnud õieti kusagil.
Rahvakooli arendamist nägid ette talurahvaseadused ning 19.sajandi alguses kujundati kihelkonnakoolide võrgustik. Need koolid andsid täieliku kirjaoskusega ametimehi, sh külakoolide õpetajaid. See oli sammuks edasi, nüüd oli koolmeister haridust saanud astme võrra kõrgemas koolis, kui seda oli külakool, kus ta ise õpetas. Paremini korraldatud kihelkonnakoolid kujunesid koolmeistrite kasvulavadeks. Kihelkonnakooli õpetajad ja köstrid pidid üldreeglina oskama saksa keelt ja selles ringkonnas oli saksastumine üsna intensiivne, kuid ametitöö koolis ja kirikus sidus neid ikkagi rahvaga ja eesti keele ning kirjasõnaga.
Talurahvarahutuste järel tundsid rüütelkonnad hirmu eestlaste massilise venestumise ees. Baltisaksa ülemkihid püüdsidki oma seisundit tugevdada, ühtlasi regiooni põlist omapära kaitsta rahvahariduse edendamisega. Üheks selle mõjuvamaks väljenduseks oli koolmeistrite seminaride asutamine ja ülalpidamine rüütelkondade poolt. Üldjoontes moodustasid seminaristid rahvakooliõpetajate harituma osa, mis annab omakorda alust neid arvata intelligentsi hulka.
Eesti intelligentsi kujunemine algas ometi hoopis teisest otsast. Nimelt hakkas juba 19. sajandi esimesel veerandil Tartu ülikooli jõudma eesti soost noormehi, sagedamini mõisaametnike, mõisateenijate poegi. Astunud lõpuks Tartu ülikooli, nägid nad, et kõrgesti haritud inimeste hulgas on neid, kes talurahva elu ja vaimset kultuuri hindavad , koguvad ja uurivad. Need olid estofiilid, päritolult baltisakslased, mõne soontes voolas aga ka eesti verd. Mitmed otse rahva keskelt tulnud tudengid leidsid oma koha estofiilide ringkonnas. Rahva keele, kommete , uskumuste heade tundjatena olid neil seal tegutsemiseks suurepärased eeldused. Nendest eesti päritolu ja eesti keele ja rahvakultuuri vastu huvi säilitanud tudengitest said esimesed eesti rahvuslikud kõrgharitlased. Eesti rahvuslus sündis kõrgharitlaste ringkonnas, eeskätt Tartus, Pärnus, arenes edasi Peterburis jm. Kõrgharitlased olid tihedamalt omavahel seotud, neid ühendas alma mater , samuti teaduslikud seltsid. Ideed, sh rahvusideed liikusid selles ringkonnas elavalt . Rahvuslus jõudis eestlasteni peamiselt saksa keele ja kirjanduse kaudu. Lihtsate maakooliõpetajateni, kes ei olnud omavahel pealegi kuigivõrd seotud, need ideed esialgu ei ulatunud.
19. sajandi esimesel poolel on raske kõrgharitlasi ja koolitamata külakoolmeistreid ühendada intelligentsi kui kindla sotsiaalse kihi mõiste alla. Ärkamisajal on see aga võimalik. Alguses hakkavad väikerahva keele, kommete, ajaloo ja muistendite vastu huvi tundma ning neid väärtustama üksikud haritlased. Siis viivad seminaride kasvandikud kui rahvuslikud agitaatorid rahvusteadvuse algmed juba paljude inimesteni, seega jõuab rahvuslik liikumine rahva sekka. Seminaride kasvandikud andsid rahvuslikke ideid edasi kihelkonnakoolides oma õpilastele, kes omakorda läksid valdadesse koolmeistriteks ja uuelaadse kultuurielu (näiteks koorilaulu) edendajateks. Koolmeistrid omakorda muutusid rahvameesteks, oma ümbruskonna kultuurilisteks, vaimseteks valgustajateks, koori- ja seltsitegelasteks, rahvusliku liikumise kandjateks. Töö rahvuskultuuri levitamisel ja osavõtt rahvuslikust liikumisest tegi koolmeistri ja kõrgharitlase aatekaaslasteks.
Tänu sadade koolmeistrite tõusule nii koolituselt kui oma ühiskondliku tegevuse vaatekohast haritud inimese tasemele, saavutas eesti intelligents kriitilise massi ja laia toetuspinna, mis võimaldas kujundada modernset eesti ühiskonda.
10.Kultuurilise iseolemise kujutelmadest rahvusideoloogiani. Eesti kultuur rahvusideoloogia kandja ja peegeldajana(kultuurirahvuslusest poliitiliste ideoloogiateni):
Kõige vanem ja kestvam ühiskondliku mõtte vool ja liikumine on eestlastele rahvuslus ( natsionalism ). Kui räägitakse rahvuslusest mõistetakse selle all rahvuse vaimset külge ja omadust, seisundit ja põhjendust, indiviidide selliste ideede, hoiakute ja tunnete väljendust, mis moodustab rahvust koos hoidva ühiskondliku jõu.
Eesti esimene rahvusteoreetik oli Jakob Hurt. Hurt põhjendas oma kõnedes ja kirjades esimesena teoreetiliselt eestlaste kui rahvuse olemasolu. Tema tõstatatud põhiküsimus oli eestlase kui rahvuse püsimajäämine ning euroopalikuks kultuurrahvaks tõusmine. Hurda elutööks sai eestlaste kultuurilise ümberkasvamise vastu võitlemine. T. Karjahärma hinnangust Hurda tegevuse kohta 19.sajandi lõpus joonistub välja “mõõdukalt kultuuriline” suund.
Carl Robert Jakobsonile kuulub prioriteet eestluse poliitilise ja majandusliku eestkava sõnastamisel. Teda peetakse oma vaadetes küllaltki radikaalse poliitilise suuna esindajaks.
20.sajandi alguse rahvuslikud liidrid sünteesisid ning arendasid Hurda ja Jokobsoni ideid. Tõnissoni ettevaatlik taktika , tema rahvusfilosoofilised abstraktsioonid ja mentaliteet lähendasid teda rohkem Hurdale. Viimasest eeskuju võttes püüdis Tõnisson konstrueerida eesti rahvusluse terviklikku ideoloogiat üheaegselt teoreetilisel ja rakenduslikul tasandil. Eesti rahvusluse ideestik kujunes Suure Prantsuse revolutsiooni ideede, saksa klassikalise filosoofia ja romantismi mõjul ja õhutusel. Herderi kultuurinatsionalism, Hegeli arenemisõpetus, Kanti kõlblusõpetus, Rousseau ideed inimeste ja rahvaste loomulikust võrdsusest ja suveräänsusest andsid impulsse eesti rahvuslikule mõttele.
Hurt ja Reimann põhjendasid oma etnotsentristlikku maailmapilti apellatsioonidega kõigekõrgemale. Nad kinnitasid, et rahvused on Jumala loodud maailma elemendid ja ainult loojal on õigus otsustada nende sünni ja surma üle. Vägivaldne ümberrahvustumine on inimese lubamatu vahelesegamine jumalikku maailmakorda. Rahvuslaste meelest polnud mingi kultuuriline või muu identsus võimalik väljaspool etnilist identsust. Nad arvasid, et rahvuse mõiste seisab kõrgemal, kui üksiku isiku tähtsus ning, et üksikul on ainult kui rahva liikmel väärtus, väljaspool rahvust oleks ta null.
Hurt lähtus väikerahva enesetunnetusest ja teme rahvusemääratlus oli etnilis -kultuurililne, mitte poliitiline. “ Ma mõistan rahvuse alla üht rahvast ühise päritolemise ja kodumaaga, ühise ajaloo ning traditsiooni ja ühise keele ning kombega. Veresugulus ja samad füüsilised ning ajaloolised mõjud tekitavad iga natsiooni juures teatud kindla kehalise rahvatüübi ja tingivad hingeelus ühise rahvuskarakteri”. Rahvuslik on Hurda järgi põlvnemine ja päritolu, kehatüüp ja meelelaad, keel ja komme , mõtteviis ja religioon. Samuti nägid hiljem paljud eestluse ideoloogid rahvuses eeskätt keeleliskultuurilist kooslust. Eestilist omapära esile tõsta ja väärtustada pidasid rahvuslased vajalikuks, kuna probleemina esines ikka veel eestlaste ümberrahvustumine - võõraste kultuuride ülekaalukas surve. Hurta huvitas ka Eesti geograafiline asend - eelkõige rahvuse julgeoleku aspektist. Ta pidas Eesti asendit eriti soodsaks looduslike piiride poolest, mis isoleerivad meid naaberrahvastest ja moodustavad koos hariduse ja kirikuga “ühe läbimurdmata vaheseina ”. Reinman seevastu pidas Eesti asendit äärmiselt ebasoodsaks, lausa “õnnetuse allikaks”. Julgeoleku seisukohalt oleme me “suuremate rahvaste jalus ”, kellele see ala on ülimalt oluline. See tegur olevat määranud eestlaste saatuse sajanditeks. Geopoliitika rakenduslik tähtsus kasvas järsult rahvusvahelise olukorra teravnedes Euroopas 20. sajandi algul. Esimese maailmasõja eel ja ajal Baltimaade sõjalis-strateegiline väärtus kasvas veelgi.
Mitte ainult Eesti-Vene suhetes, vaid Eesti ja Euroopa ning Eesti ja ülejäänud maailma vahelistes suhetes kujutab eesti kultuuri heterogeensus ja samal ajal selge omapära meie identiteedi määratlemisel üht tugevamat argumenti. Rahvuseks kujunesid eestlased kõigepealt kultuurilise iseseisvuse saavutamise kaudu, jäädes samal ajal avatuks erisuunalistele mõjutustele. Tähtsa kultuuritegurina tuleb arvestada seda, et isegi Vene impeeriumis avanes Eesti itta, kuid jäi avatuks ka läände. On ilmne, et eesti kultuuri tekkimine ja areng kahe tsivilisatsiooni piirialal ühelt poolt kiirendab kultuuri innovaatiliste protsesside omaksvõttu, sest semiosfääri piirialal toimuvad semiootilised (märgitähenduslikud) protsessid kiiremini kui selle keskmes, teiselt poolt leiab aset võitlus piiri valdamise pärast selle muutmiseks ükskeelseks. Geokultuuriliselt kujutab eesti kultuur vene kultuuri jaoks üleminekupurret läänekristlike mõjudega kultuuri, Eesti poolt vaadatuna on vene kultuur maailmakultuuri avaldumisvõimalusi ja vorme.
11.Kultuur kui loovus . Kaunite kunstide osast eesti kultuuris. Rahvuslikud tüvitekstid, sümbolmärgid ja stiililine mitmekesisus :
Eestlasi ühendab maa. Aga ka juured, mis on just sellest maast läbi põimunud. Ja miski just meile omane, miski, mis meid eestlasteks teeb. See miski on meie kollektiivne alateadvus.
Meis peitub nii kaugemast kui lähemast minevikust pärit arhetüüpe, mis paratamatult mõjustavad meie lähemat tulevikku.  Mineviku varjud määravad suures osas ka kaugemast tulevikust rääkimise võimalused.
Eesti tulevikustsenaariumide olemasolu sõltub sellest, milline arhetüüpide kombinatsioon domineerima hakkab. Jäämisest või kadumisest kõneldes on olulised kaks pärandit –“700-aastane orjapõlv” andis alaväärsuse ja ENSV leebelt öeldes eetikaprobleemi – suutmatuse eristada isiklikku ja võõrast. Lisaks neile kahele võiks esile tõsta kolme “rahvuslikku” omadust: kollektiivsust, omakasu ja loovust. Oleme aastasadu võõrvõimudele allunud. See tekitab rahvuslikku alaväärsust, aga sellel pärandil on ka positiivseid jooni.
Eristumine valitsejatest on meid ühendanud – klassivastuolud varjusid rahvuslike erinevuste taha. Alaväärsus viib soovini võõrastega samastuda. See on kaasa toonud kadakasaksluse, pajuveneluse, tänapäeval anglitsismide vohamise ning võõrkeelse popkultuuri kultuse. Eestis on neidki , kes tahaksid väga assimileeruda, saada ameeriklaseks või eurooplaseks. Kui see tendents kasvava põlvkonna seas dominantseks muutub, on Eesti tulevikustsenaarium must – kaugem tulevik puudub. Samas võib eestlaste kollektiivsustundes peituda lahendus loova kultuuri allesjäämiseks. Eestis on ikka aus olnud ühistöö, naabrile abi pakkumine (talgud), meid liidab laulupeotraditsioon ja keel. Eesti rahvas on üle elanud nii ordu kui tsaari, nõukogude võimust rääkimata. Eestlased on laulurahvas, käsitöörahvas. Kultuurrahvas, kes võib oma annete üle uhkust tunda ning kelle loov vaim elab.
Kui me muutume üksnes (massikultuuri) tarbijateks, kaob meie identiteet. Loovus ja rahvuslik enesetunnetus õilistavad ka ainelist kultuuri - omakasu, soovi edasi jõuda. Loovus, aga ka aineline kultuur, toidab rahvuslikku uhkust ning lämmatab alaväärsust.
Eesti rahvuskultuur on suuresti olnud talupojakultuur, milles töökus ja kasinus olid põhiväärtusteks. Kõige selle juures ei unustanud rahvas ka laulu ja tantsu, ehtsat ja rõõmsat eneseväljendust. Naispere leidis oma ilumeelele väljenduse imekaunites ja väga mitmekesistes vöö- ja kindakirjades ning tikandites – sündisid värvirikkad rahvariided. Eestlaste elulaad ei soosinud ülemeelikut tunnete väljendust. Kõik sügavamad südamerõõmud väljendati mustrites, kirjades ja pitsides, mille ilu ja mitmekesisus ka tänapäeva inimesi lummab. Eestlased ei ole jäänud ainult talurahvaks, vaid on kõigis kultuurivaldkondades paistnud silma kõrge taseme ja omanäolisusega. Maailm tunneb väga mitmeid eesti rahva hulgast võrsunud nimekaid kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, kirjanikke ja paljusid teisi kultuuritegelasi. Maailm tunneb ka meie laulu- ja tantsupidusid, mis on väga haruldaseks nähtuseks kogu maailma kultuuris.
Iga rahva kultuur ja selle lugu on loetav mingi tekstikoguna. On tarvis vaid teada, et tekstina käsitleme sel juhul mingis märgisüsteemis ehk keeles “vormistatud” tähenduslikku tervikut.
Mõnede tekstide tähendus on nii suur ja kaugeleulatuv, et neid võib nimetada kultuuri tüvitekstideks. Kirjanduse poole pealt on näiteks ühe niisuguse tüvitekstina käsitletud “Kalevipoega”, aga sellesse ritta võib vist nüüd asetada ka juba “Tõe ja õiguse”. Tüvitekstiks muutub mingi kultuuriavaldus just oma siirete rohkuse tõttu teistesse kunstivaldadesse, oma seotuse tõttu teiste tekstidega, aga samuti selle tõttu, et ta mõjuväli laieneb kogu ühiskonnale. Tüvitekstile saab toetuda, tüvitekstid on mingi kultuurilise identiteedi keskmes. Tüvitekste iseloomustab ka sakraalsus. Laulupidu on eesti kultuuri tüvitekst. Laulupidude enesestmõistetavuses pole me ehk märganud seda nii käsitleda ega nimetada, kuigi vaistlikult seda tunnistame. Laulupeo kujunemises kultuuritekstiks võib täheldada kolme etappi : 1) sakraalsus 2) rahvuslikkus 3) vabaolek. Ajakontekstist sõltuvalt osutub üks või teine tunnus domineerivaks. Laulupidu on midagi erilist, erinevat igapäevaselt elatavast elust. See on argielust kõrgemale tõusmine. Laulupidu on alternatiiv eestlase individualistlikule, üksteisest lahku vedavale, omaette olemist väärtustavale loomusele. Laulupidu ütleb meile, et me oleme ikka veel üks rahvas, üks tõug, üks püha ja vaba olemisviis.
Meie tänapäevane ja väga kaasaegne kultuur on mitmetahuline, selles on globaalset ja kohalikku koloriiti, midagi, mis sobitub maailmakodaniku maitsega ja midagi, mis on vaid meile omane ja südamelähedane.
12.Eesti kultuuri tähendus:
Kui läheneda kultuuri mõistele semiootilisest vaatenurgast on kultuuri defineeritud kui teksti. Iga teksti, aga siis ka kultuuri unikaalsus seisneb selles, et ta on üheaegselt avatud ja suletud, piiramata ja piiratud, realiseeritud ja lõpetamata – ühesõnaga, tekst on pidevas liikumises ja arengus. See liikumine on paradoksaalne, sest kultuuri üheaegset avatust ja suletust saame mõista ainult paradoksi kaudu. Näiteks, kui ühelt poolt rõhutatakse rahvuskultuurilist avatust, eeldatakse vaikimisi, et selles avatuses on ometi üks suletud tervikstruktuur – nimetame seda tuumaks –, mis ei lase kultuuri avatusel hajuda määramatusse.
Eesti kultuuril on selleks tuumaks eesti keel. Eesti kultuur on kahtlemata keelekeskne kultuur. Eesti keel on eesti kultuurile seega nii värav kui ka kindlus . Eesti kultuuri terviklikkuse tagaja on ka territoorium. Selles mõttes on eesti kultuur fokuseeritult lokaalkultuur. Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Niisiis Eesti (suure algustähega) ja eesti kultuur on identsed.
Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline. Kusjuures sellel dialoogil on nii ajaline kui ka ruumiline mõõde. Kui üks neist jääb teostamata, nõrgeneb või kaob ka dialoogilisus. Dialoog on kultuuri kujunemise ja kestmise vältimatu eeltingimus. Eesti kultuuri sisemise dünaamika jälgimine näitab veenvalt, et tema produktiivsus sõltub otseselt dialogismist. Seda enam, et eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis “puutepunktide eikellegimaal”.Eesti rahvuskultuur tekkis 18. sajandi Euroopa romantismi ühe haru, baltisaksa järellainetusena. Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. 20. sajandi algul vallandunud Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu. Nõukogude totalitaarse korra tingimustes õnnestus eesti kultuuril säilitada elujõud ja dialoogiline suhe maailmakultuuri ja omaenda traditsiooniga. Nõukogude ajal kujundas eesti kultuur selle dialoogi pidamiseks koguni spetsiifilise keele, nn ridadevahelise keele.
1990-ndate algul, kui Eestist sai taas iseseisev riik, selgus ühtlasi kummaline seik : ühelt poolt leidis aset kvantitatiivne kultuuriplahvatus, teisalt nõrgenes dialoogiline side eesti kultuuritraditsiooniga. Eesti kultuur fragmenteerus ning tervik hakkas kaotama oma nägu ja identiteeti. Selgelt on ilmnenud tendents suutmatusest ja tahtmatusest pidada dialoogi kultuurilise lähiminevikuga. Eesti kultuuri probleemiks ongi lahustumine pidevalt vahelduvates trendides, dialoogi süvenev nõrgenemine traditsiooniga, keeleline kreoolistumine inglise keele kasuks. Eestlaste kultuurilise identiteedi kõikuvus peegeldub vastu ühelt poolt ksenofoobiailmingutes, teiselt poolt rahvuslikus fundamentalismis. Kuigi Eestit iseloomustatakse ühiskonnana, kus domineeriva rahvuskultuuri kõrval on jäetud piisavalt ruumi rahvusvähemuste kultuurilisele eneseteostusele, on tõsiasi, et kultuuril on üha vähem võimalust kaasa rääkida eesti ühiskonna kujundamises ning et praegusel perioodil on tegemist dialogismi kriisiga eesti kultuuris.
Ava järgmised aastaarvud eesti kultuuriloos:
Umbes 9 – 5 tuhat aastat e KR – mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg Eestis. Kunda kultuur.
1227 – Muistse vabadusvõitluse lõpp. Algab võõrvõimu aeg Eestis.
1343 – Jüriöö ülestõus.
1535 – trükitakse Wanradt- Koelli (saksa/eesti k.) luterlik katekismus .Kohtu otsusel hukatakse mõisnik J.Uexküll talupoja tapmise eest.
1601 – Tallinna Pühavaimu kirikus astub ametisse Georg Müller, kelle 39 eestikeelset jutlusteksti on säilinud. Rootsi võimude korraldatud maarevisjon Eesti- ja Liivimaal.
1632 – avatakse pidulikult Tartu Ülikool
1739 – Hernhuutluse tõusulaine jõuab Saaremaale, avaldades rahvakultuurile negatiivset mõju.
1766 –Põltsamaal alustab ilmumist arstiteaduslik ajakiri „Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse...“,mille materjalid eestindab kirikuõpetaja A.W. Hupel.
1802 – Tartu Ülikooli pidulik taasavamine . Eestimaa talurahvaseadus „Iggaüks“.J.C.Petri saksakeelne raamat „Eestimaa ja eestlased“, milles kritiseeritakse Balti olusid.
1819 – algab talupoegade priikslaskmine, koos perekonnanimede panekuga.
1821 – Ilmub O.W.Masingu „Marahwa Näddala-Lehe“ esimene number.
1813 – 1832 – ilmub vene inpeeriumi seaduste täielik kogu.
1857 – ilmub „Perno Postimees“ I number, järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algus.
1857 – 1862 – Kalevipoja väljaandmine, algul anti vist osade kaupa ja 1862 ilmus terve korraga
1869 – ilmub Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamat.“I üldlaulupidu Tartus.
1870 – „Saaremaa onupoja“ lavaletoomisega sünnib eesti rahvuslik teater. Asutatakse Eesti Aleksandrikooli Peakomitee.
1872 – Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse algus.
1905 – Ilmub Noor-Eesti esimene album, milles Gustav Suits esitab uue liikumise kreedo: olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks?
1913 – Asutatakse Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimise toimkond .Avatakse „Estonia“ teatrimaja.
1919 – Tööd alustavad kaks muusikakõrgkooli ja üks kunstikõrgkool?
1926 – hakkab kehtima perekonnaseisuseadus. Kiriklikud talitused jäävad eraasjaks.Raadio-ringhääling annab eetrisse esimese saate. Ilmub „Tõde ja Õigus“ esimene köide.
1940 – Eestis teostub kommunistlik riigipööre.Keelatud kirjanduse hävitamine, seltside sulgemine , aga ka „töötava rahva lastele“ tasuta haridus Tartu Riiklikus Ülikoolis.
1957 – Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamine.
1958 – ilmub „Keel ja Kirjandus I number; ka „Kultuur ja Elu.“ A.H. Tammsaare muuseumi avamine.
1962 – Koolinoorte I laulu ja tantsupidu . Kasset-väljaandega „Noored Autorid 1962“ tuleb Eesti kirjandusse uus põlvkond kirjanikke.
1969 – Juubelilaulupidu Tartus. XVII üldlaulupidu Tallinnas, millega tähistatakse eesti laulupidude 100.aastapäeva.
1980 – Tallinna koolinoorte rahutused seoses venestamispoliitikaga. 40 haritlase avalik kiri venestamispoliitika vastu, mis levib käsikirjaliselt ja väliraadio vahendusel.
1986 – ilmuma hakkab kirjandus ja kultuuriajakiri „Vikerkaar.“
1988 1.- 2. aprill – Toimub Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum. Eestile nõutakse poliitiliste õiguste laiendamist, majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ja stalinismi ohvrite rehabiliteerimist.
1989 – Võetakse vastu keeleseadus , mis sätestab eesti keele, kui riigikeele staatuse. 24.veeb,kuulutatakse Iseseisvuspäevaks. Iga kümnes eestlane teeb sõidu välismaale.
Allikas: „Eesti ajalugu. Kronoloogia – 13000 – 2006.“ I. Talve. „Eesti kultuurilugu“.
Tähtsamaid daatumeid eesti kultuuriloos:
98. m.a. j. – Rooma ajaloolane Tacitus nimetab oma teoses „Germania“ teiste rahvaste kõrval I korda „aeste“, keda peetakse protoeestlasteks.
1227 – vabadusvõitluse lõpp. Algab võõrvõimu aeg Eestis.
1343 – Jüriöö ülestõus.
1525, 1535 – Lüübekis trükitakse eestikeelset teksti sisaldav luterlik käsiraamat/trükitakse Wanradt-Koelli (saksa/eesti k.) luterlik katekismus.Kohtu otsusel hukatakse mõisnik J.Uexküll talupoja tapmise eest.
1600 –1606 –Tallinna Püha Vaimu kirikuõpetaja Georg Mülleri jutluste käsikirjad
1632 – avatakse pidulikult Tartu Ülikool
1739 – Hernhuutluse tõusulaine jõuab Saaremaale, avaldades rahvakultuurile negatiivset mõju.
1857 – ilmub „Perno Postimees“ I number, järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algus.
1861-1962 –...?
1869 – ilmub Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamat.“I üldlaulupidu Tartus.
1870 –„Saaremaa onupoja“ lavaletoomisega sünnib eesti rahvuslik teater. Asutatakse Eesti Aleksandrikooli Peakomitee.
1905 – Ilmub Noor-Eesti esimene album, milles Gustav Suits esitab uue liikumise kreedo: olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks?
1906, 1913 – Vanemuise teatrimaja avamine, Estonia teatrimaja avamine. Asutatakse Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimise toimkond
1919 –
1922 – võetakse vastu riigilipu seadus, sini-must-valge trikoloor seadustatakse.
1923 – toimub esimene iseseisvusaegne (muidu VIII) üldlaulupidu. Asutatakse Eesti Haridusliit vabaharidustöö koordineerimiseks.
1927 –.Tallinna Toomkirikus I eestikeelne jutlus , mis sümboliseerib kiriku üleminekut saksa koguduselt eestlaste kätte.
1935 – Perekonnanimede korralduse seadus, mis paneb aluse nimede eestistamise kampaaniale .
1940 – Eestis teostub kommunistlik riigipööre.Keelatud kirjanduse hävitamine, seltside sulgemine, aga ka „töötava rahva lastele“ tasuta haridus Tartu Riiklikus Ülikoolis.
1.-2. aprill 1988 – Toimub Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum. Eestile nõutakse poliitiliste õiguste laiendamist, majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ja stalinismi ohvrite rehabiliteerimist.
Kokkuvõte.
1.Kultuur kui teine olemine (tekst ja protsess). Kultuur semiootilisest aspektist:
Kultuur on teine olemine. Esmane olemine on loodus.
Inimese enda evolutsioon  on sõltunud sellest, milline on tema vahekord esmase loodusega, kas ja kuidas ta on kohastunud nii füüsilises kui vaimses mõttes. Siin on olnud kaks strateegiat, mis kujutavadki endast kultuuri kui teise olemise sisu: Esiteks, kultuur on harimine, viljelemine, töötlemine, vääristamine ja väärtustamine.(cultura agri). Teine aspekt on märgiline ja seostub teadvuse arenguga. Kultuur on ühelt poolt olemise peegeldus teadvuses, aga ka inimese enesepeegeldus.
Kultuuri märgilises olemuses omakorda võib eristada kahte polaarset aspekti. Ühelt poolt väärib kultuurina olemist kõik see, mis leiab nime, tähistatuse. Teiselt poolt kuulub aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida.
Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises.
2.Kultuur ja rahvuskultuur (etnosest kultuurifundamentalismini):
Tavapärases ajakirjanduslikus diskursuses on identiteedi sünonüümiks rahvuslik ühtekuuluvustunne. Kultuuriteoreetilises kasutuses hõlmab identiteet enamat.
Rahvusliku identiteedi konstrueerimise tähtsaimad komponendid on ühine etniline päritolu, keel, territoorium, õiguslik-poliitiline solidaarsus, ühised väärtused ja traditsioonid, ühine kultuur ja sümbolsüsteem.
Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine. Vähemusrahvuste integreerimine toimub Eestis eelkõige ühise keele kasutamise nõude kaudu.
Valgustusideede mõjul hakkasid estofiilid ja esimesed eesti soost haritlased kujundama eesti rahvale ühiste traditsioonide ja ühise ajaloo kontseptsiooni.
Alguses avaldasid siinsele kultuurikeskkonnale kõige enam mõju kaks keele- ja kultuurisfääri: saksa ja vene. Erinevatel põhjustel jäi saksa kultuuri mõju siiski tugevamaks. Eesti kultuur ja seeläbi ka rahvuslik identiteet kujunesid algetapis pigem seostudes saksa kultuuriga ja pigem vastandudes vene kultuuriga. On ka teistsuguseid nägemusi, mis üritasid eesti kõrgkultuuri vene ja saksa kultuurilistelt eeskujudelt mujale orienteerida.
Faktiliselt mitmerahvuselises ühiskonnas on riik siiski rajatud (monoetnilise) rahvusriigi põhimõtete järgi. Eesti etnost teadvustanud inimesed olid kinnistatud maa külge, nad identifitseerisid ennast maa kaudu /hüpoteetiline kultuuriline puhtus/dialoog kultuuride vahel.
3. Eesti kultuuri lätetest. “Oma” ja “võõra” küsimus:
Oma ja võõra piir on suuresti kokkuleppe asi. Puhtavereline eestlane on tegelikult segavereline krants. Määrav on olnud üksnes see, millist keelt on hakatud pidama emakeeleks. Kas võtta võõras omaks või mitte, on sõltunud puhtjuhuslikkusest.
Tegelikult tekib Eesti rahvas koos nn katkestuse kultuuriga, otsustavalt lahti rebides ennast oma talupoeglikkusest ja luterlikkusest. Eestlaste õnnetus ja samas ka õnn on geopoliitiline asend kahe tsivilisatsiooni piiril.
Teine kultuur on paratamatult vajalik, sest selleks, et oleks olemas mina, peab olema ka teine. Alguses vastandumine sakslastele, siis venelastele – need teised andsidki tõuke eesti rahvuse kujunemiseks. Praegu ei suudeta otsustada, kas tuleb vastu võtta multikultuursuse idee või mitte.
4. Reformatsiooni (resp. religiooni) osast eesti kultuuris:
Sakraalsus, tõlkelisus-mugandatus, saksa kultuuriruumi mõju – need iseloomustasid sajandeid eesti kirjanduskultuuri. Piibli ja ülepea sakraalse teksti hajumine erinevatesse keeltesse reformatsiooni käigus. Eesti keel sai kiriku ja koguduse keeleks ning omandas uue staatuse, mis pidi olema kõigile eestlastele eriliselt suure tähendusega sündmus.
Seisuslik Eesti oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks.
Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, esmatekst.
5. Kirjakultuuri kujunemisest. Eesti keel kui eesti vaimsuse kandja:
Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine. Eesti kirjakultuuril on eriline roll eesti kultuuri eestilikkuse määramisel. Eesti kultuur on keelekeskne. Eesti keel on suust-suhu kantud, eesti kultuur on suuline kultuur.
Kirjasõna viljelesid sajandite vältel vaid võõramaalased, seejärel asutati maarahva harimiseks koole. Estofiilide ideed ja algatused said 19. sajandi II poolel sündinud rahvusliku liikumise lähtepunktiks.
Eesti keele kujunemisel ühiskeelena oli oluline roll rahvuse koondamisel, tänapäevalgi on see rahvusliku identiteedi pagulaks. Esimeste eestikeelsete raamatute ilmumine reformatsiooniliikumisega ja trükikunsti levikuga. Eesti kirjanduse ajaloo esimesi suursaavutusi on täieliku eestikeelse Piibli ilmumine.
Eestis on vaimsust ja kultuurilist kontinuiteeti aidanud hoida ja säilitada perekond ja kodu. Rahvusliku arengu olulisimaks eelduseks jäi emakeelne haridus. Emakeel on eesti vaimsuse põhiline kandja. Eesti keel on eesti kultuuri mälu, sündmuste jada ja tõlgendus. Rikas ja arenenud keel on kõrge vaimsuse tunnistaja. See on rahvuse säilimise alustala, rahvusliku vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus.
6.Haridus kultuuri (all)tekstina. Rahvakoolidest-Eesti Aleksandri koolist Eesti ülikoolini:
Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele kooliharidusele põlisrahva hulgas. Religioon soodustas eesti kirjakeele kujunemist, käivitas eesti kirjakultuuri ning jumalasõna aitas kujundada rahva eneseteadmist. Kirik ning selle ümber moodustunud kogudus toimis esialgse rahva ühendajana.
Vennastekoguduse liikumine andis talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Positiivselt mõjutas eestlaste kooliharidust ka Katarina II aegne "valgustatud absolutism", mil täienes rahvakoolide võrk.
Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest. Rahakogumisliikumisest Eesti Aleksandrikooli asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon. 19. sajandi lõpul oli rahvaharidus kõigest hoolimata muutunud laiapõhjaliseks. Peagi avati Tartus ja Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid ning loodi Tartu ülikool.
7.Kultuur ja rahvusmütoloogia. Eestlaste rahvuslik ärkamine läbi kultuuri:
19.saj teisel poolel toimus eestikeelse värsi aeglane üleminek baltisaksa autoritelt eestlaste kätte. Eestlaste ettekujutuses hakkas tekkima muinasaja jumalate parnass. Taanduva rahvausundi ja maagilise mõtteviisi (vennastekoguduste mõju) kõrval toimub 19.saj teisel poolel eesti pseudomütoloogia sünd.
Eesti haritlaskond nägi eepose koostamises teed natsiooni sünniks. Ilmuvad käibele sõnad Eestimaa ja eesti rahvas. Rahvuslik ideoloogia väljendub ka tolleaegses uuemas rahvaluules. Eestlasi vastandatakse saksa mõisnikele, kes seitsmesaja aasta eest rahvalt priipõlve röövisid. Eesti rahvaluule sihipärasele kogumisele pani aluse Jakob Hurt.
Amorfse maarahva konsolideerumisel eesti rahvuseks olid niisiis olulisteks eeldusteks aja jooksul välja kujunenud haridustraditsioonid.
8.Kultuur ja kommunikatsioon. Ajakirjanduse osast eesti rahvuskultuuri kujundaja ja vahendajana:
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad.
Kui eestikeelne ajakirjandus avaldas teateid sellest, mis Eesti maakondades sündis ja missuguseid rahvuslikke üritusi toimus, siis oli sellel informatsioonil ärksamaid ja haritumaid eestlasi ühendav ja aktiviseeriv tähendus. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi avastada.
Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kultuuri rajamist ja arendamist. Poliitiline lõhestus. Venestusaeg muutis eesti ajakirjanduse üldpilti selles mõttes, et lisaks endistele rühmavastuoludele toimus nüüd ka jagunemine venestust aktiivselt toetavaks ja sellele võimaluste piires vastuseisvaks rühmaks.
Eesti ajakirjanduse üldine sisu oli ärkamisajal ja venestusperioodil ühesugune. Tsensuur ja poliitilised piirangud tõkestasid mitmete oluliste teemade käsitlemist. Eriti oluliseks tuleb pidada ajakirjanduse kaudu levinud taust-teadmisi.
9. Eesti vaimueliit eesti kultuuri kandja ja mõtestajana (Eesti haritlaskonna kujunemisest):
Eesti esimese põlve haritlastest moodustasid rõhuva enamuse õpetajad. Neile sekundeerisid kirikuõpetajad. Eesti intelligentsi eelkäijad. Veel 19. sajandi algul domineeris nn lugemiskool.
19.sajandi alguses kujundati kihelkonnakoolide võrgustik. Talurahvarahutuste järel koolmeistrite seminaride asutamine.
Tartu Ülikooli astunud eesti päritolu ja eesti keele ja rahvakultuuri vastu huvi säilitanud tudengitest said esimesed eesti rahvuslikud kõrgharitlased, kes leidsid oma koha estofiilide ringkonnas.
19. sajandi esimesel poolel on raske kõrgharitlasi ja koolitamata külakoolmeistreid ühendada intelligentsi kui kindla sotsiaalse kihi mõiste alla. Ärkamisajal on see aga võimalik. Töö rahvuskultuuri levitamisel ja osavõtt rahvuslikust liikumisest tegi koolmeistri ja kõrgharitlase aatekaaslasteks.
10.Kultuurilise iseolemise kujutelmadest rahvusideoloogiani. Eesti kultuur rahvusideoloogia kandja ja peegeldajana(kultuurirahvuslusest poliitiliste ideoloogiateni):
Kõige vanem ja kestvam ühiskondliku mõtte vool ja liikumine on eestlastele rahvuslus (natsionalism). Eesti esimene rahvusteoreetik oli Jakob Hurt. Hurt lähtus väikerahva enesetunnetusest ja teme rahvusemääratlus oli etnilis-kultuurililne, mitte poliitiline. Carl Robert Jakobsonile kuulub prioriteet eestluse poliitilise ja majandusliku eestkava sõnastamisel. Hurt ja Reimann põhjendasid oma etnotsentristlikku maailmapilti apellatsioonidega kõigekõrgemale
20.sajandi alguse rahvuslikud liidrid sünteesisid ning arendasid Hurda ja Jokobsoni ideid. Tõnissoni ettevaatlik taktika, tema rahvusfilosoofilised abstraktsioonid ja mentaliteet lähendasid teda rohkem Hurdale.
Eesti rahvusluse ideestik kujunes Suure Prantsuse revolutsiooni ideede, saksa klassikalise filosoofia ja romantismi mõjul ja õhutusel. Samuti nägid hiljem paljud eestluse ideoloogid rahvuses eeskätt keeleliskultuurilist kooslust.
On ilmne, et eesti kultuuri tekkimine ja areng kahe tsivilisatsiooni piirialal ühelt poolt kiirendab kultuuri innovaatiliste protsesside omaksvõttu, samas leiab aset võitlus piiri valdamise pärast selle muutmiseks ükskeelseks.
11.Kultuur kui loovus. Kaunite kunstide osast eesti kultuuris. Rahvuslikud tüvitekstid, sümbolmärgid ja stiililine mitmekesisus:
Kollektiivne alateadvus./ Oleme aastasadu võõrvõimudele allunud. See tekitab rahvuslikku alaväärsust, aga sellel pärandil on ka positiivseid jooni, eristumine valitsejatest on meid ühendanud. Eestlaste kollektiivsustundes võib peituda lahendus loova kultuuri allesjäämiseks. Kui me muutume üksnes (massikultuuri) tarbijateks, kaob meie identiteet.
Eesti rahvuskultuur on suuresti olnud talupojakultuur. Eestlased ei ole jäänud ainult talurahvaks, vaid on kõigis kultuurivaldkondades paistnud silma kõrge taseme ja omanäolisusega. Maailm tunneb ka meie laulu- ja tantsupidusid, mis on väga haruldaseks nähtuseks kogu maailma kultuuris.
Iga rahva kultuur ja selle lugu on loetav mingi tekstikoguna. Mõnede tekstide tähendus on nii suur ja kaugeleulatuv, et neid võib nimetada kultuuri tüvitekstideks. Tüvitekstiks muutub mingi kultuuriavaldus just oma siirete rohkuse tõttu teistesse kunstivaldadesse, oma seotuse tõttu teiste tekstidega, aga samuti selle tõttu, et ta mõjuväli laieneb kogu ühiskonnale.(laulupidu).
Laulupidu on alternatiiv eestlase individualistlikule, üksteisest lahku vedavale, omaette olemist väärtustavale loomusele. Laulupidu ütleb meile, et me oleme ikka veel üks rahvas.
12.Eesti kultuuri tähendus:
Kui läheneda kultuuri mõistele semiootilisest vaatenurgast on kultuuri defineeritud kui teksti. Iga teksti, aga siis ka kultuuri unikaalsus seisneb selles, et ta on üheaegselt avatud ja suletud; tekst on pidevas liikumises ja arengus. See liikumine on paradoksaalne. Tuum. Eesti kultuuril on selleks tuumaks eesti keel.
Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline, eesti kultuur on dialogismist sõltuvuses. Eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis “puutepunktide eikellegimaal”.
Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu.
Eesti kultuuri probleemiks ongi lahustumine pidevalt vahelduvates trendides, praegusel perioodil on tegemist dialogismi kriisiga eesti kultuuris.