Rahvuslik liikumine 19. sajandil (0)

1.Rahvuslik liikumine 19. sajandil
19.saj esimesel poolel kuhjus terve rida väga olulisi protsesse ja arenguid, mis kõik omal moel valmistasid ette sajandi teise l poolel toimunud rahvuslikku ärkamist.
Kõigepealt toimus uus elavnemine vennastekoguduste liikumises. Venastekogudustega oli osaliselt seotud mitu tähtsat nihet eestlaste kultuuris ja kultuurielus. Nimelt taunisid usuliselt ärganud vanu kombeid, rahvariideid, rahvapille jne. Nende maailmapildis oli tekkinud mingi tühemik-otsiti uut tõde ja uut maailmavaadet .
Üldiselt oli eestlastel kaks valikut: kas sulada mõne teise rahva sisse või kujuneda uusaegseks rahvuseks . Ajalugu näitas, et valiti viimane.
1.1.Rahvusliku ärkamisaja tekkimise eeldused
19. saj keskel elas Eesti üle vapustavaid muudatusi. Paari aastakümnega tehti läbi hüpe harimatust ning tulevikuväljavaadeteta maarahvast sotsiaalselt kihistunud rahvusesse. Uute ideede ja inimsuhete sissetung , talude päriseksostmine, kaubalis-rahaliste suhete areng, tehaste ning elanikkonna kasv, raudteede vahendusel järjest laienenud sidemed maailmaga - kõik see kujundas Eesti umber peaaegu ühe inimpõlve jooksul.
Pikkamisi kasvas maarahva mõju kohalike asjade otsustamisel . Vallakohtud õpetasid neid pabereid vormistama ja asju ajama. 1863. Aastaga laiendati uue passiseadusega talupoegade iikumisvabadust, seejärel kaotati mõisnike kodukariõigus. Eriti suure tähtsusega oli eestlastele aga 1866. A. vallaseadus, mis kohalike vallavalitsuste õigusi määratlevalt suurendas. Selline asjaajamise üleminek eestlaste kätte nõudis haridustaseme kasvu ning tõi kaasa koolide võru märgatava tihenemise. Just koolmeistritest ja vallasekretäridest kujunes välja rahvuslikku liikumist algatanud jõud.
“Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani” Rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg M. Laar Tallinn “Koolibri” 1992
2. Eesti rahvusliku liikumise eesmärgid
Kui kõnelda eesti rahvusliku liikumise eesmäkidestüldises planis, siis oli selleks kõigepealt uue rahvuse kui kultuurilise terviku väljaarendamine: emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste ning emakeelel etuginevate kultuuriinstutsioonide loomine, rahva silmaringi laiendamine, kutseoskuste jne arendamine, euroopaliku rahvakultuuri loomine talurahvakultuuri asemele.
Teisalt oli üheks põhieesmärgiks eesti oma eliitkultuuri väljaarendamine – sest miks oleks pidanud siinmail domineerima saksa kultuur?
Rahvusliku liikumise eesmärgik oli ka uue, modernsele ühiskonnale omase struktuuri väljaarendamine. Siht oli kõigepealt “oma” haritlaskonna kui eesti eliidi kujundamine. Uus ühiskond, mis end nüüd eesti ühiskonnana määratles, tekkis otsekui vana kõrvale; sellele ühiskonnale olio mane ka uus organisatsiooniline struktuur- eestlaste vabatahtlikud ühendused ja (esialgu küll vaid alama astme) omavalitsused.
Kolmandaks eesti rahvusliku liikumise põhitaotluseks sai rahvuse eksistentsiks soodsate poliitiliste tingimuste loomine. Liiguti aina edasi eestlaste rahvuslik-territoriaalse autonoomia suunas. Eesti rahvuslased lootsid balti aadli ja tsaarivõimu süvenevale konfliktile. Mida enam tugevnes Saksamaa, seda enam kahtlustati balti aadlit separatismis. Kavas oli tühistada Baltimaade aristokraatlik autonoomia, laiendada Balti provintsidesse vene omavalitsus -, kohtu- ja politseisüsteem. Enamik reforme 1880. Aastate lõpul ka teostati , kuid karm surverežiim ei pidanud kaua vastu. 1905. aasta revolutsioon vallandas rahvaste poliitilise ja rahvusliku enesemääramise idee võidukäigu.
Eesti rahvuslasi innustasid 19. Saj keskpaiku ja teisel poolel edukad rahvuslikud liikumised mitmetes Euroopa maades. Lootustsisendavaks eeskujuks ja ideaaliks sai naabruses asuv, sama Venemaa koosseisu kuulunud Soome, kellel ometi oli oma konstitutsioon ja eestlaste arvates tõeline autonoomia. Imeteldi soomlaste edukat põllumajandust ja kultuuri kõrget taset. 1860. Aastaist sai alguse soome ja eesti rahvuslike tegelaste elav suhtlemine .
„Eesti indentiteet ja iseseisvus “ Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg E. Jansen lk 93-97 AVITA 2001
3.Kirjasõna, keel ja haridus
Oluliselt sai 19.saj esimesel poolel täiendust eestikeelne kirjasõna.. Tehti katset esimese eestikeelse ajalehega, milleks oli “ Tarto maa rahwa Näddali-Leht”. Võimud käskisid ajalehe sulgeda, kuna kardeti rahutusi talurahva seas. 1820ndatel pidas mõnda aega vastu O.W. Masingu “Maarahwa Näddala-Leht”.
Arenes keel ise, propageeriti uut kirjaviisi. Masing omalt poolt kinkis eestlastele õ-tähe.
Ühtlasi arenes lugejaskond , seda nii arvuliselt kui nõudmistelt. 18.saj lõpuks oli rajatud juba küllalt tihe koolivõrk. 19.sajandi keskpaigaks olid eestlased saavutamas üldist kirjaoskust.
Eestlaste ärkamise üks soodustaja ja toetaja oli lätlaste vastav liikumine, mis kulges eesti omega paralleelselt, seda mõnikord ka edestades.
1857. a hakkas Johann Voldemar Jannsen välja andma ajalehte “ Perno Postimees ”. Leht sai kiiresti populaarseks. Rahvust ühendav ja võiks isegi öelda et rahvust loov suundumus avaldub juba “Perno Postimehe” avalausetes:
“Terre, armas Eesti rahwas! Minna, Perno Postimees kulutama olen wahwas keik, mis sünnib ilma sees,”
Nimetust “eestlane” olid seni kasutanud peamiselt teadlased ja estofiilid , eestlased ise kutsusid end maarahvaks, sakslastele olid nad talupojad ja venelastele tšuhnaad. Lõpuks said eestlased endale nime, millel puudus halvustav kõla või seisusele osutav tähendus.
Samal aastal, kui Jannsen pani käima oma “Perno Postimehe”, hakkas Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes ilmuma Friedrich Reinhold Kreuzwaldi regivärsiline eepos “Kalevipoeg”.
4.” Vanemuine ” ja isamaakõned
1862 . aastal oli ilmunud “Kalevipoja” rahvaväljaanne. 1864. Aastal hakkas ilmuma “Eesti Postimees”. Tartu kujuneski nüüd rahvusliku liikumise tähtsaimaks keskuseks. Lisaks Jannsenile lülitusid aktiivsesse rahvuslikku tegevusse tema tütar Lydia, kes sai tuntuks oma luulega . Jannsenite perekonna initsatiivil oli rajatud ka esimene laulu-ja mänguselts “Vanemuine” 1865. Aastal.
“Vanemuise” hoone Tartus sai rahvusliku liikumise südameks ja just seal pidas 1868. Aastal oma kuulsa esimese isamaakõne nor Carl Robert Jakobson . Kokku pidas Jakobson kolm isamaakõnet ja neil oli tohutu mõju. Tema kirglik vastuhakk sakslastele, tema idealiseeriv vaade muistsele iseseisvusajale ja lootus paremale tulevikule erutasid kuulajad ning lugejaid. Kui Jannsen oli eestlastele andnud nime, siis Jakobson andis neile ühtäkki ajaloo.
5.Seltsid
1870. aastal hakkas “Vanemuisele” ja Tallinnas asutatud “Estoniale” ridamisi olulisi seltse lisanduma. Kõigepealt sai asutamisloa Eesti Põllumeeste Selts. Ärkamisaegsed põllumeesteseltsid koondasid endasse mitmekülgseid isikuid ja arendasid mitmekülgset kultuurilis -poliitilist tegevust.
1870. aastal pandi alus veel Eesti Üliõpilaste Seltsile. See selts andis aastate jooksul Eestile terve hulga silmapaistvaid rahvuslikke tegelasi ja sini-must-valge lipu. EÜSi põhieesmärgiks olio ma liikmeskonna harimine ja kõlbeline, kasvatamine , mitte poliitika.
Hariduse edendamiseks laiema rahva hulgas loodi Eesti Kirjameeste Selts, mis alustas tegevust 1872.aastal. Seltsi eesmärgiks oli rahvavalgustusliku, teadusliku ja õppekirjanduse väjaandmine, eesti keele ja kirjanduse arendamine ning rahvaluule kogumine. Esimeheks valiti Jakob Hurt . EKmS pooldas alguset peale uut kirjaviisi ning toimetas trükki hulgaliselt raamatuid.
6. Aleksandrikool
1860ndate algul tekkis Viljandimaa ärksamatel talunikel mõte, et oleks vaja priikslaskmise lähenevat 50. Aastapäeva kuidagi tähistada. Esialgu mõeldi püstitada Aleksander I ausammas , kuid peagi võeti sihiks rajada eestikeelne kool –Aleksandrikool-tema auks. Raha pidi selleks kogunema annetustest. Raha kogumiseks ja kooli rajamiseks oli vaja taotleda riigivõimude luba. Aktsioon lülitusid mitmed rahvusmeelsed haritlased, nagu Jakob Hurt ja Kreuzwald, tuge saadi ka eesti soost maalikunstnikult Johann Kölerilt.
Kahjuks suhtusid baltisakslased Aleksandrikooli ideesse tõrjuvalt ja nii venis loa saamine kuni 1869. aastani.
1870. aastal sai Aleksandrikool endale nn peakomitee. Selle etteotsa valiti Hurt. Komitee muutus rahvusliku liikumise tähtsaimaks ja keskseimaks organisatsiooniks. Peakomitee ja abikomiteede iga-aastasi suurkoosolekuid hakati koosseisu esinduslikkuse ja arutelude tähtsuse tõttu nimetama koguni “esimeseks Eesti arlamendiks”.
Murranguliseks kujunes 1872. Aasta, mil moodustati tervelt 54 Aleksandrikooli abikomiteed. Abikomiteed olid rahvusliku liikumise kohalikeks keskusteks. Neisse koondusid ärksamad tegelased, kes organiseerisid annetuste kogumist ja korraldasid selleks mitmesuguseid üritusi, nagu näitusmüügid, kontserdid, teatrietenudes, pidu-ja kõneõhtud. See tegevus mõjus nagu laulupidu - viis inimesi kokku ja liitis neid ühise esmärgi nimel.
7. Laulupidu
1869. aastal kroonis Jannsen oma elutööd Eesti ajaloo ühe tähtsündmusega, milleks oli I üldlaulupidu. See pidi olema pühendatud pärisorjuse kaotamise 50. aastapäevale.
Laulupidi kujunes suureks üksteiseleidmiseks. Kokku said sajad rahvuslikult meelestatud inimesed kogu malt , need kokkusaamised vimustasid ja rõõmustasid, ning koju sõites kandsid laulupeolised Tartus kogetud vaimustuse laiali üle Eesti.
Lauri Vahtre "Eesti ajalugu" gümnaasiumile Ilo kirjastus 2004 lk 158-178
Laulupeo ettevalmistamine nõudis visa ja kannatlikku tööd. Ametliku loa saamine venis kahele aastale. Ka 1868. Aasta ikaldus ja sellele järgnenud näljahäda ei soosinud korraldajaid. Vastukihutust tegid Johann Köler ja Carl Robert Jakobson, pidades laulupidu liig saksikuks ettevõtmiseks.
Laulupidu kasvatas eestlastes rahvuslikku kokkukuuluvustunnet ja andis jõudu ning julgust tulevikuks.
18.-20. Juunini Tartus toimunud esimesele eestlaste laulupeole tuli ligi tuhat lauljat ja pillimeest. Esinesid üksnes meeskoorid. Segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusvastaseks ja “ülimalt ohtlikuks”.
Eesti Ajalugu II Mati Laur , Ago Pajur, Tõnu Tannberg AVITA 1995
8. “Sakala” ja nn suurlõhe
1878. aastal sai Jakobson lõpuks kätte kauaoodatud loa oma ajalehe “Sakala” käimapanekuks. Seda tervitasid enam-vähem kõik rahvusliku liikumse tegelased, kaasa arvatud Jakob Hurt. Septembris ilmunud esimene number teateas, et tegemist on “poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajalehega”. See oli esimene kord, kus eesti rahvuslik liikumine ennast valikult ja ühemõtteliselt poliitikas kuulutas.
“Sakala” tõi uut elevust. Järgnevail aastail asutati rida uusi seltse ning rahakogumine Aleksandrikooli jaoks võttis sisse uue hoo. “Sakalat” iseloomustas võitlev mõisnike-ja kirikuvastane hoiak. Juba mõnekuulise ilmumisaja järel oli Jakobsonil kaelas rida kohtuasju ja leht isegi suleti pooleks aastaks.
Jakobsoni kirikuvastasus tabas märki, sest valdavalt baltisakslastest pastorid olid rahvusliku liikumise suhtes valikult vaenulikud.
Hurt kirjutas Jakobsonile avaliku kirja, milles ta süüdistas Jakobsoni kiriku ja usu pilkamises ning mahalõhkumises. Hurda vahekord saksa pastoritega oli just õige teravaks muutunud. Sõnast sündis sõna ja rahvusliku liikumise suurlõhe oligi teoks saanud.
Tekkis kaks leeri. Ühele poolele jäi Jakobson oma poolehoidjatega, teisele Hurt enda omadega. Jakobson seadis esikohale majanduslikud ja sotsiaalsed nõudmised ning lootis abile Venemaalt. Hurt luges tähstamaks haridus -ja kultuuriküsmusi.
Vaatamata sellele jäid Hurda ja Jakobsoni isiklikud suhted enam-vähem korrekseteks.
Jakobson suri ootamatult 1882.aastal. Paraku ei toonud tema surm lepitust ja tülid jätkusid. Teravnes olukord Hudra ja Köleri vahel. Viimane tahtis laenata raha, kuid Hurt oli sellele loomulikult vastu. Hurt kandis omavahelised tülid ametivõimude ette. Ametivõimud nägid selles aga vaid teretulnud ettekäänet sekkumiseks: Aleksandrikooli peakomitee suleti, samuti abikomiteed ja kõgu ettevõtmine allutati Liivimaa kubernerile.
Sellega oli rahvuslik liikumine sattunud tõsisesse kriisi, mida komplitseeris algav venestuspoliitika .
Hurda lahkumise, Jannseni halvatuse ja Jakobsoni surma järel nihkusid esile seni varju jäänud tegelased nagu Hugo Treffner, Ado Grenzstein , Karl August Hermann, Mihkel Veske, Johann Köler jt.
9. Kultuurirahvuslus
Rahvusteaduse äratamist taotlevate publitsistide ja poeetide loomes tõusis 1860. Aastatest alates koos eesti keele ja vana folkloori, soome-ugrilise runolaulu ihalemisega väga olulisele kohale rahvusmütoloogia. Estofiilidelt päritud folklristlike ja ajalooliste müütide abil püüti õhutada rahvusteadust ja sisendada usku eesti rahvuse tulevikku. Eelkõige peeti rahvuse väärtuse ja elujõu tõestuseks oma eepost „Kalevipoega“. „Kalevipoeg peaks seisma igas eesti kodus piibli kõrval, „ kirjutas oma 1867. a koolilugemikus C.R.Jakobson.
Kõige emotsionaalsemalt ja mõjukamalt väljendus romantiline isamaa- ja tema mineviku kultus 1860. a esile kerkinud poetessi Lydia Koidula värssides. Just tema luule kaudu sai eestlastele omaseks isamaa kui rahvuse sümbol. Koidula kirjutas pateetilisi hümne isamaale ja meenutas dramaatilistes värssides esiisade kannatusi sõdade keeristes ja orjastajate raske käe all.
„Eesti indentiteet ja iseseisvus“ Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg E. Jansen lk 93-97 AVITA 2001
10. Venestamine
Lühikese aja jooksul Eestit tabanud venstusreformid lõid sensed arengud ja lootused segamini. Vastupanu avaldus veel mitmel moel. Oma eneseleidmist jätkas Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884. Aastal pühitses Otepääl poolsalaja ära oma lipu – sini-must-valge. See ajalooline lipp on tänini EÜS-I valduses.
1888. aastal algatas Peterburis elav Jakob Hurt suure rahvaluule ehk vanavara kogumise. Venestusaja oludes oli vanavara kogumine ühtlasi sobilik patriootilise meelsuse avaldamise viis.
Tugevenes ja tihenes ka seltsiliikumine . Karskusseltsid tegelesid nii laiahaardelise rahvaharidustöö kui meelelahutustega, teenides sellega kaudselt rahvuslikke eesmärke.
Lauri Vahtre "Eesti ajalugu" gümnaasiumile Ilo kirjastus 2004 lk 158-178
Eesti talupoegkonna iseteadvuse tõus, mis algas juba rahva pärisorjusest vabastamisega ja kasvas jõudsasti koos suurte muudatustega maa majanduselus 19.saj keskel, lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Alles äsja mõisaorjusest vabanenud eestlased ei saanud veel eesmärgiks seada omariiklust ja iseseisvust. Nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste, esmajoones baltisakslastega.
Jakobson pöördus eesti talupoegadest lehelugejate poole tungiva manitsusega austada iseend ja oma rahvust. Ta püüdis väärata nii kohalikes kõrg- kui alamkihtides levinud kujutlust , et haritud või karjääri teinud isik on paratamatult kohe sakslane. Rahvus tähendas Jakobsoni järgi sünnipära, mida ei saa muuta: sakslane jääb sakslaseks, eestlane jääb eestlaseks, ükskõik missugune tema elukutse või seisus ka poleks ja kus maal ta ka ei elaks.
Eesti indentiteet
11. Venestuse algus Eestis
Aleksander III troonile astumine 1881. Aastal tõi Eesti oludesse suuri muudatusi. Erinevalt oma isast oli uus keiser piiratud ja tagurlike vaadetega. Tema valitsus tõi kaasa piirimaade venestamise laine.
Aleksander III oli esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. Lähtudes baltisakslaste eneste kaebustest, nagu ei suudaks kubermanguvõimud kasvavat eestlaste ja lätlaste rahvuslikku liikumist „ vaos hoida“, saabus 1882. A Balti kubermange revideerima senaator Manassein . Manasseini revisjoni eesmärgiks oli koguda Balti erikorda halvustavaid andmeid. Manasseini kogutud materjali kasutas valitsus hoopiski venestamise teostamiseks.
Balti kubermangude etteosta nimetati 1885. Aastal uued kindralkubernerid: Riiga kindral Mihhail Zinovjev ja Tallinnasse vürst Sergei Šahhovskoi. Šahhovskoi nägi oma ülesannet „eestlaste liitmist tõeliselt suurde vene perekonda“. Kõijkal määrati ametisse vene ametnikud, kes ei tundnud siinseid olusid ega keelt. Ametiasutustes seati sisse vene keel. Talurahvakohtud kihelkondades kaotati.
11.1. Hariduse ümberkorraldamine
Kõige valusamalt tabas venestamine Eestis hariduselu . 1887. a. sai sunduslikuks õppekeeleks vene keel. Vallakoolides jäi emakeelseks vaid usuõpetus. Eesti keele tarvitamine keelati isegi õpilaste omavahelises läbikäimises. Osa õpetajaid, kes vene keelt piisavalt ei osanud, vallandati. Uued Vene-kesksed kooliprogrammid heitsid kõrvale kodumaa ajaloo, maateaduse ja kirjanduse õppimise. Venstamine tõi kaasa kirjaoskuse languse: kui 1886 . A. oskas lugeda 98% sõjaväkke võetud eesti noormeestest, siis 1901. Aastal vaid 80%.
Aleksandrikool avati 1888. A. vene õppekeelga. Vanim eestis tegutsenud kool- Tallinna toomkool- lõpetas venestustingimustes tegevuse hoopis. 1893. A. viidi vene keelele üle ka Tartu Ülikool. Senine baltisaks professuur sunniti lahkuma . Uued Venemaalt kutsutud õppejõud ei suutnud enam ülikooli endist kõrgtaset hoida.
11.2. Õigeusu levitamine
Hariduse ümberkorraldamise kõrval püüti eestlaste meelsust muuta õigeusu levitamise teel. Üle kogu Eestimaa rajati vene õigeusu kirikuid. Kindralkuberneri Šahhovskoi ettevõtmisel ehitati suur õigeusu katedraal otse Toompeale. Šahhovskoi asutatud on ka Pühtitsa (Kuremäe) nunnaklooster Ida-Virumaal. Vaatamata ägedale kihutustööle, polnud Põja-Eestis õigeusku astunuid üle 1/5 rahvastikust.
11.3. Eesti ühiskond venestusajal
Rahvusliku liikumise aegne elavnemine asendus ängistuse ja pessimismimeeleoluga. Kuigi enamik seltse jätkas tegevust, asendus senine aatelisus kergete meelelahutustega. Laulu- ja mänguseltside kavva ilmusid sisulagedad näidendid ja kerged komöödiad. Eesti Kirjameeste selts jäi soiku, kuni see 1893. a. valitsuse korraldusel hoopis lõpetati.
Allakäiku soodustasid eestlaste eneste keskelt võrsunud venestuse toetajad. Venestuse eestvedajaks sai Jakob Kõrv, kes asutas 1882. A. Tallinnas ajalehe „Valgus“. 1880. Aastate lõpul asus venestust toetama ka varem rahvuslikus liikumises osalenud Ado Grenzstein. Tema ajaleht „Olevik“ püüdis selgeks teha ainelist ja kultuurilist kasu, mis ootavat eestlasi venestudes.
Ainsaks rahvuslikku vaimu ärkvel hoidvaks ajaleheks jäi Karl August Hermanni toimetusel Tartus ilmuv „Postimees“, mis 1891 . A. muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Hermanni teeneks oli eeskätt kultuurilise edenemise õhutamine.
Eesti soost haritlaskonna kujunemisel omas suurt tähtsust 1883. A. Tartus tööd alustanud Hugo Treffneri eragümnaasium. Just siin said ettevalmistuse suurem osa Taru ülikooli õppima asunud eestlastest.
11.4. Uus rahvuslik tõus
1890. aastate keskel hakkas venestussurve nõrgenema ning rahvusluse jaoks saabus uus tõusuperiood. Kui varem olid rahvusliku liikumise kandjaiks peamiselt maaharitlased ja talupojad, siis nüüd kandus liikumise raskuspunkt linnadesse, kus kõrgintelligentsi juhtimisel aktiviseerus linnaelanikkond. Rahvuslike hüüdsõnade kõrval tõstatusid ka sotsiaalset vabanemist ja poliitilisi õigusi nõudvad loosungid. Rahvusluse uus tõus sai alguse Tartust ning selle eesotsas seisis Jaan Tõnisson.
Eesti ajalugu Tõnu Tannberg, Ain Mäesalu, Tõnis Lukas , Mati Laur, Ago Pajur lk 180 Avita 2001
20. sajandi algus oli Eesti ajaloos murranguline. Järsult elavnes ühiskonnaelu, hoogustus võitlus sotsiaalse ja rahvusliku vabanemis eest. Pitseri kogu ajastule vajutas läheneva demokraatliku revolutsiooni hingus. Ühiskonna sisepinged teravnesid äärmuseni.
Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani ühiskonnaelu 1905.aasta eel T. Karjahärm
Kõneõhtute, näitemängude ja kontserdite korraldamisega püüti rahvuslikku ärkamisaja vaiu alal hoida. Paljudes kohtades leiti just venestamisoludes vahendeid ja võimalusi seltsimajade ehitamiseks, millest said rahva kooskäimise paigad.
Eesti Ajalugu II Mati Laur, Ago Pajur, Tõnu Tannberg AVITA 1995