Budismist üldiselt, budismi sümbolid (7)

BUDISM

ÜLDISELT

B Kuldne Buddha Tais
udism sai alguse ühest India printsist, kelle nimi oli Siddhartha Gautama ja elas umbes 2500 aastat tagasi. Palju inimesi hakkas teda järgima juba tema eluajal. Siddhartha jutlustas kaasinimeste aitamisest sõltumata nende rikkusest ja sõja ning klasside vastu. Ta ei toetunud imedele, jumalatele ega millelegi ebatavalisele. Selle asemel õpetas ta inimesi jälgima oma tegusid ja nende tagajärgi. Ta näitas neile, et kui nad mõistlikult ja hästi toimivad , elavad nad õnnelikku elu. Mehi ja naisi, kes on asunud Siddhartha õpetust järgima, kutsutakse budistideks.
B Budism sai alguse praegustel Nepaali aladel. Budismile pani ligi 2500 aastat tagasi aluse Siddhartha Gautama Buddha. Budism on religioon , mis lubab oma järgijail tunnistada teisigi usundeid .
uddha on tiitel – see tähendab “virgunu”. Sõna tuleb tüvest budh, mis tähendab nii ärkamist kui teadmist. Kui inimesed arvavad , et nad enamuse ajast on ärkvel, siis Buddha arvas, et enamuse osa elust inimesed unelevad. Buddha tähendab ka “valgustatu”, st inimene, kes on mõistnud elu tõde ja on võimeline aitama inimkonda. Budistid arvavad, et ajaloos on olnud teisigi inimesi nagu Siddhartha ning neid tuleb veelgi.
Budismi kutsutakse vahel jumalata religiooniks. Budism on religioon, mis lubab järgijail tunnistada teisigi usundeid. Budist peab püüdlema kõlbluse poole, tegema palverännakuid pühapaikadesse ja tähistama pühi päevi ja usupühi. Kuigi budistid ei usu jumalasse, usuvad nad reaalsust, mis on näilisuse taga. Seda nimetatakse tühjuseks, see on kõigi asjade olemus, ent tal endal puudub kuju.

SÜMBOLID

R Dharmaratas
atas on budismieelne kuningavõimu sümbol. Kuigi Siddhartha ütles lahti kuningaseisusest, jäi ratas sümboliseerima tema vaimset autoriteeti ning hiljem Buddha õpetust. Buddha esimest jutlust nimetati “Dharmaratta (seadmuseratta) esimeseks pöörlemapanekuks.” Budismi sümbolina kujutatakse sageli kaheksa kodaraga ratast, mis viitab budistlikus õpetuses kesksel kohal olevale üllale 8-harulisele teele. Dharmaratas võib olla ka hulgaliste kodaratega, sel juhul sümboliseerivad kodarad lõpmatut sündide ja taassündide ahelat.
Budismi tähtsamad sümbolid on dharmaratas ning lootoseõis.
Lootos sümboliseerib puhtust ja jumalikku sündi. Budistide pühakiri ütleb: “inimese vaim on plekitu, nagu tärkav lootos mudases vees, mis ei saa ometi selliseks (mudaseks)”. Inimeste süda on nagu veel avanemata lootoseõis. Erinevates budismi suundades on lootosel veidi erinevad tähendusvarjundid, samuti on lootoseõie värvidel erinevad tähendused.
Valge lootos sümboliseerib Bodhit, täielikku mõistuslikku puhtust ja vaimset täiuslikkust ning vaibumist meie loomusest. See on Buddhade lootos.
Punane lootos sümboliseerib südame algset loomust. See on armastuse, kaastunde ja kõigi teiste südame omaduste sümbol.
Sinine lootos sümboliseerib vaimu võitu meelte üle. See on intelligentsuse, tarkuse ja teadmise sümbol. Sinist lootost kujutatakse alati pooleldi avatud nupuna ja selle südant pole kunagi näha.
Roosa lootos on ülim, see sümboliseerib kõrgeimat jumalikkust, vahel aetakse see segi valge lootosega, mis on ajaloolise Buddha sümbol.

RAJAJA JA TEISED TÄHTSAMAD ISIKUD

Sanskriti ja paali keeles tähendab sõna buddha “ärganu, virgunu”. Seepärast võib Siddhartha Gautamat alles pärast tema virgumist nimetada Buddhaks. Sageli kutsutakse teda ka Bodhisattvateks, nirvaana poole püüdlevaks virgumisolendiks.
S Tema sündi kuninganna Mahamaja ja kuningas Šuddhodana perekonda saatsid üleloomulikud sündmused. Esmalt nägi kuninganna unes , et ta sünnitab suure hinge: vaimud olid Mahamaja viinud kõrgele platoole puu alla lebama, kus valge kuninglik elevant tegi tema ümber kolm tiiru ning sisenes seejärel tema üska. Õukonna preestrid tõlgendasid seda unenägu kangelase sünni endena. Sünd ise oli maagiline . See ei toimunud mitte kuninglikus Kapilavastu linnas, vaid Lumbini puudesalus, kui kuninganna läks külastama oma perekonda. Seal kõndis ta kõige suurema ja uhkema puu juurde ning haaras selle oksast. Puu paindus tema poole ning oksast kinni hoides sünnitas kuninganna püstijalu. Legend räägib veel ühest imeväärsest episoodist. Sündides oli tulevane Buddha täie teadvuse juures. Ta tegi seitse sammu, pöördus kõigi nelja ilmakaare poole ja hüüdis: ”Ma olen sündinud, et saada virgunuks. See on mu viimane sünd näivuse maailmas.”
iddhartha Gautama sündi kirjeldavad paljud legendid . Maa olevat värisenud ja pimedad saanud nägijaks, halvatud kõndisid ja vangid said vabaks oma kongidest. Ajaloolised faktid on, et Siddhartha Gautama sündis umbes 2500 aastat tagasi, ta oli kuningas Šuddhodana, Kirde-Indias (praeguses Nepalis) asuva väikese kuningriigi valitseja poeg. Šuddhodana oli Šakja hõimu valitseja.
Buddha sünd Lumbini puudesalus
Buddha sünd
Legend räägib, et kuningas Šuddhodana küsis ennustajatelt, mis saab tema pojast tulevikus. Kõik targad olid üksmeelel, et Siddharthast saab kas suur, kogu India valitseja, või hülgab ta maailma püha elu nimel ja temast ei saa valitsejat vaid maailma päästja. Kartuses kaotada troonipärijat, otsis kuningas Siddharthale naise. Samuti sulges ta Siddhartha lossi ülakorrustele, kus naismuusikud “rõõmustasid teda sulni hääle ja joovastava vallatusega”. Printsil oli lubatud küll kuninglikku parki minna, kuid kuningas keelas vaevatud inimestel aiateele ilmuda . Kuningas tahtis, et pojast saaks valitseja ja lubas talle kõik, mida printsi hing ihaldas, et ta oleks õnnelik. Ent ilusad riided, mida ta kandis ja peened hobused , millel ratsutas, ei tähendanud talle midagi ning ta tundis, et peab kuhugi minema ja rohkem elu nägema.
L Prints Siddhartha elu muutsid kohtumised kohtumised vanuri, haige, surnu ja askeediga. Pärast seda elamust otsustas prints minna kerjusmungana rändama ning tõde otsima .
egendid räägivad, et ennustajad keelasid Siddharthal näha vana meest, haiget ja surnut . Niisiis nõudis kuningas, et kõik vanad, haiged ja surnud peavad hoidma printsist eemale. Kuigi kuningas tegi kõik, mis tema võimuses, nägi Siddhartha ükskord väljas käies vana tudisevat meest. Ta küsitles oma kaarikujuhti, kes teatas talle: “Kõik inimesed vananevad.” Järgmisel päeval nägi ta tee ääres istumas haiget ja kahvatut meest, kolmandal päeval nägi ta surnut, kelle juures nuttis kogu perekond. Siddhartha tundis end selle kõige pärast väga halvasti. Ta imestas, miks inimestele tulevad sellised kannatused. Neljandal päeval, kui ta välja läks, nägi ta meest kollases rüüs, paljaks pöetud peaga, kes näis tark ja rahulik. Kaarikujuht ütles, et see oli askeet , inimene, kel pole kodu, vaid kes elutseb koobastes ja kes kerjab igal päeval enesele süüa. Askeet püüdis elada puhast elu ja mõista inimeste olemise mõtet. Siddhartha otsustas, et tema tahab olla selline.
Sel ööl lahkus Siddhartha salaja lossist ja ratsutas metsa serva. Temaga tuli kaarikujuht, kes ajas tal pea paljaks. Siis läks Siddhartha üksi metsa. Ta läks kuulsate õpetajate juurde, ent ei leidnud vastust, miks inimesed kannatavad. Mõned rändaskeedid ütlesid talle, et ta peab end näljutama ja siis näeb ta tõde. Kuus aastat näljutas Siddhartha end, kirjade järgi sõi vaid ühe riisitera päevas. Ta püüdis oma keha ja meele täielikult kontrolli alla saada. Kuid kuus aastat askeesi , mille jooksul ta muutus nõrgaks ja haigeks ning kõhnaks kui luukere , oli nagu “aeg, mis kulus katseteks õhku sõlme siduda”. Ta tõotas mitte kunagi enam nälgida ning valis kesktee – ei liiga vähe ega liiga palju.
Siddhartha eraldus askeetidest ja läks oma teed. Kuue aasta eest oli ta lahkunud lossist. Rännates jõudis ta ühe suure puuni ja otsustas istuda selle alla mediteerima ning tõotas mitte tõusta enne, kui on virgunud. Ta istus seal tõusmata ning söömata nelikümmend üheksa päeva ja ööd. Siis oli ta täielikult valgustatud ja leidnud tõe, miks inimesed kannatavad.
Buddha leidis tõe mediteerides. Seejärel läks ta kuulutama ka teistele oma õpetust ning asutas sangha – munkade ja nunnade kogukonna (kloostri). Olles mitukümmend aastat õpetanud, suri Buddha ning siirdus nirvaanasse.
Virgumisele eelnes väga hirmus nägemus, kus teda ründas Mara , “kurjuse kehastus”, “ dharma vaenlane”. Mara keelitas teda tõusma ja järgima oma seisusekohast teed (dharmat), “printsil ei sobi elada kerjusena”. Kuna meelitused ei kandnud vilja, vihastas Mara ja kihutas kõik oma käsilased tulevase Buddha mediteerimist segama . Öö laskudes puhusid rajutuuled ja maa vappus, kuid Mara deemonid ei häirinud tulevast Buddhat rohkem kui lapsukesed vallatus mänguhoos. Mara deemonid raevusid, nad loopisid mäesuurusi kive, puid, kirveid ja leegitsevaid palke. Tuuled lammutasid linnu ja külasid pihuks ja põrmuks. Sadas tulist sütt, kaheteralisi relvi , liiva, pori ja siis oli jälle pimedus. Kuid Siddhartha enesevalitsemine ja kaastunne peatasid Mara relvad poolel teel või muutsid need lootose kroonlehtede valinguks.
“Siddhartha!” hüüdis Mara. “Tõuse sellelt istmelt! See kuulub mulle.” “Mara, sina pole näinud vaeva teadmise nimel ega ka maailma hüvanguks või virgumiseks. See iste ei kuulu mitte sulle vaid mulle.” See oli sama tarkuseiste, millel kõik minevikus Buddhaks-saanud olid jõudnud virgumisele. “Aga kes annab tunnistust, et sa olid eelmistes eludes pühendunud ja suuremeelne?” päris Mara. Kuna Siddharthal polnud muud tunnistajat peale paiga, kus ta istus, sirutas ta käe ja puudutas maapinda. Seepeale kärgatas maapind : “Mina olen tunnistaja!” Mara oli alistatud.
Buddha õpetas dharmat ka teistele – meestele, naistele, lastele, rikastele ja vaestele, kõigis vanustes ja ühiskonnagruppides olevaile inimestele, et ka nemad võiksid virguda. Ta asutas sangha, munkade ja nunnade kogukonna, et säilitada õpetusi peale oma surma. Buddha suri umbes 80 aasta vanuses, enne surma andis ta veel järgijaile nõu olla hoolikas dharma täitmisel ning seejärel suundus ta nirvaanasse.

Dalai -laama

D 1950. aastal tungis kommunistliku Hiina sõjavägi Tiibetisse ning 9 aastat hiljem korraldasid tiibetlased ülestõusu, protestides Hiina valitsuse vastu. Ülestõus suruti maha ja järgnevatel aastatel üritasid Hiina võimud välja juurida Tiibeti budistlikku kultuuri, hävitades religioosset kunsti, tuhandeid kloostreid ja raamatukogusid. Alates 1980. aastast hakati kloostreid taas avama ning Tiibeti budistlikke pühakirju uuesti trükkima.
alai-laama on Tiibeti budistide usujuhi tiitel. Tiitel Dalai tähendab Tarkuse Ookean ning laama tähendab õpetajat. Usutakse, et dalai-laama on läbi aegade seesama. Dalai-laamade vaimset identsust seletab kaks erinevat taassünniteooriat. Esimese järgi sünnib surnud laama uuesti lapsena. Väljavalitud laps troonitakse ja hiljem saab ta pühitsuse ning väljaõppe mungana, misjärel asub ametisse. See arusaam taassünnist erineb vanemast budistlikust teooriast, mis õpetab, et taassünni määravad isikliku karma elemendid.
Praeguse, 14. Dalai-Laama kodanikunimi on Tenzin Gyatso. Ta on sündinud 1935. aastal ning Dalai-laamaks sai 1940. aastal. 1959 . aastal, peale ülestõusu mahasurumist hiinlaste poolt, siirdus ta eksiili. 1989. aastal anti talle Nobeli rahupreemia. Auhinnakomitee tahtis tunnustada Dalai-laama pidevat võitlust Tiibeti vabaduse eest ning seda, et ta on vastu astunud vägivallale. Dalai-laama on püüelnud rahumeelsete lahenduste poole, mis põhineksid vastastikusel austusel . Tema soov on säilitada oma rahva ajalooline ja kultuuriline pärand.
Ta on kirjutanud autobiograafia „Vabadus paguluses “, mis on ka eesti keeles ilmunud.
Tema Pühadus 14. Dalai-laama.

LEVIK JA SUUNAD

K Budism jaguneb kaheks peamiseks suunaks: theravaada ehk nn lõuna budismiks ning mahajaana ehk nn põhja budismiks. Theravaada koolkond järgib rangelt Buddha õpetusi. Mahajaana koolkonnale on tähtsad Buddha õpetused, ent nad järgivad ka hilisemal ajal tekkinud põhimõtteid. Lisaks kahele suuremale suunale on veel hulgaliselt väiksemaid budistlikke koolkondi .
ui Buddha suri, oli tema järgijateks hakanud juba tuhandeid indialasi. 3. saj eKr valitses suuremat osa tänapäevase India territooriumist kuningas Ašoka, kes saatis budistlikke misjonäre teistesse maadesse Buddha õpetust levitama. Budism juurdus Kaug-Idas, sulandudes kohalikesse usunditesse (nt Jaapanis šintosse ja Hiinas taoismi). Osa budiste jumalustas Buddha, teised pidasid teda aga filosoofiks – nad järgisid tema põhimõtteid, kuid jätkasid teiste jumalate austamist. Paljudes kohtades segunes budism traditsiooniliste uskumustega . Tänapäeval on üle 500 miljoni budisti Indias, Nepalis, Hiinas, Jaapanis, Koreas , Tiibetis , Kambodžas, Laoses, Vietnamis, Malaisias, Birmas , Tais ja Sri Lankal . Budism on 350 miljoni toetajaga maailmas suuruselt neljas religioon, jäädes pooldajate arvu poolest maha vaid kristlusest , islamist ja hinduismist. Kuigi budismis on erinevad suunad, on kõigile iseloomulik 4 õilsa tõe tunnistamine, 8- osalise tee järgimine, vägivallatus, dogmade puudumine, erinevuste sallimine ja tavaliselt ka mediteerimine.
Budismi levides kujunes välja kaks peamist suunda, mis arenesid üksteisest sõltumatult.
T Theravaada budismi levik
heravaada e. lõuna budism pärineb konservatiivsest hinajaana koolkonnast . Theravaada budism peab rangelt kinni paali kirjasõnast, ta on asutanud vägevaid kloostreid ning hoidnud suhteid ilmaliku valitsusega. Theravaada budism on osanud ka eksisteerida kõrvuti budismieelsete rahvausunditega ja nende elemente endasse sulatada. Theravaada on olnud valitsev koolkond valdavas osas Kagu-Aasiast alates 13. saj, mil rajati kloostreid Taisse, Kambodžasse, Birmasse, ja Laosesse. See budismi haru on valitsev ka Indias ja Sri Lankal.
M Mahajaana budismi levik
ahajaana e. põhja budismi tunnistatakse peamiselt Hiinas, Jaapanis, Tiibetis ja Koreas, Mongoolias. Mahajaana budism tekkis vastukaaluks vanemale hinajaana koolkonnale, mis oli praktiliselt ainult munkade pärusmaa. Mahajaana pooldajad aga pöördusid nii munkade kui ka ilmikute poole. Mahajaana puhul nihkus tähelepanu virgunult bodhisattvale (virgumisolendile). Bodhisattva tähendas aga mahajaana budistidele isikut, kes on loodud virguma. Bodhisattvad tõotasid virgumisele jõuda. Kuid virgumist ei taotlenud nad mitte üksnes endi hüvanguks, vaid selle eesmärgiks oli teiste päästmine. Sellise seisukoha altruism mõjutas nii usku kui ka ettekujutusi, sest eesmärgile jõudmiseks pidid bodhisattvad taluma loendamatuid kordi taassünde. Tõotuse võis anda aga ka lihtsurelik ja see tõi budistliku usu keskmesse üleüldise kaastunde väärtustamise.
Need kaks budismi haru koosnevad omakorda paljudest erinevate usuliste tõekspidamistega koolkondadest. Siiski võib neist eristada veel Tiibeti budismi, mis imas endasse nii hinajaana kui mahajaana õpetuse. Tiibetlased olid viimane Aasia rahvas, kelle juurde India misjonärid jõudsid. Keskvõimu toel toimus tiibetlaste pööramine suhteliselt kiiresti ja põhjalikult. Kuid Tiibeti religioon bön ei surnud välja, vaid mitmed böni aspektid imbusid budistlikku õpetusse.1 Erinevad kloostrikoolkonnad erinesid üksteisest mitmetes asjades, ent neid ühendas kangelaslik soov tõlkida kogu budistlik kaanon tiibeti keelde. Samuti kujunes kloostrites välja tohutu algupärane budistliku maali, metallikunsti ja arhitektuuri traditsioon.
Jaapan on aga heaks näiteks sellest, kuidas paljud erinevad budismi koolkonnad võivad üksteise kõrval rahus elada. Jaapani kuus olulisemat budistlikku koolkonda on: tendai, shingon, jodo, jodo shinshu, zen ja nichiren. Kõik järgivad sama põhiõpetust, erinedes vaid tavades. Näiteks zen keskendub meditatsioonile, nähes seda teena virgumisele. Shingon’is peetakse aga oluliseks sümboleid ja rituaale.
Samuti võib theravaada ja mahajaana budismist eristada 19. sajandist alates tekkinud nn moodsat budismi, mis on saanud rahvusvaheliseks liikumiseks. Moodne budism sai alguse katsest luua üksainus budismi vorm ilma piirkondlike erinevusteta, budism, mis oleks kõigile budistidele vastuvõetav. Läänes on budism üha populaarsust võitnud ehk seetõttu, et budism on rahulik religioon ja ei käsi inimestel uskuda midagi ilma, et nad ise leiaksid, et see on tõde. Budistlikke õpetusi hakati Euroopa keeltesse tõlkima 20. saj algul, ajapikku tuli munki ja nunnasid Tiibetist ja Jaapanist Euroopasse elama. Nüüdseks on Läänes palju budistlikke keskuseid ning tuhanded inimesed Euroopas ja Ameerikas järgivad Buddha õpetust.

PÜHAD TEKSTID

B Tipitaka palmilehtedel
uddha ise oma õpetusi kirja ei pannud . Sajandeid andsid budistlikud mungad ja nunnad Buddha õpetusi edasi suuliselt. 1. sajandil eKr pandi need õpetused Sri Lankal palmilehtedele paali keeles kirja. Budistlike pühade tekstide kogu nimetatakse Tipitakaks (paali keeles või Tripitakaks sanskriti keeles), mis eesti keeles tähendab “Kolmikkorv”. Nimi tuleb sellest, et käsikirju hoiti kolmes punutud korvis. Tipitaka sai pühakirjaks 3. sajandil. Tipitaka kolm osa on Sutta, Vinaya ja Abhidharma . Sutta sisaldab Buddha jutlusi ja sellesse korvi kuulub ka budismi kõige populaarsem raamat Dhammapada, Vinaya käsitleb elureegleid ja eetikat, Abhidharma on filosoofiliste tekstide (suutrade) kogu.
H Budistlike pühade tekstide kogu nimetatakse Tipitakaks (Tripitakaks) e. kolmikkorviks. Nimetus tuleb tekstide kolmeks liigitamisest. Sutta sisaldab Buddha õpetuskõnesid, Vinaya käsitleb eetikat, Abhidharma on filosoofiliste tekstide (suutrade) kogu.
iljem tekkinud mahajaana budismil on arvukalt pärastpoole pühaks kuulutatud raamatuid. Mahajaana budismi pühakirjad pandi sanskriti keeles kirja 1. saj pKr. Ka neis on jäädvustatud Buddha sõnu, ent mahajaana koolkond lõi ka hulgaliselt uusi tekste , mis omistati Buddhale, kuid mida theravaada budistid keeldusid Tipitakasse lisamast. Need uuemad tekstid on aga väga olulised Hiina ja Tiibeti budismile.

BUDDHA ÕPETUS

Kui Buddha oli virgunud, järgnesid inimesed talle ja kutsusid teda Gautama Buddhaks. Ta oli 35 aastat vana ning kuni elu lõpuni 80. eluaastal, rändas ta Indias ringi ja õpetas inimestele eluviise, mis aitavad leevendada nende kannatusi. Buddha õpetas keskteed ehk mõõdukust.
Buddha alustas õpetamist Varanasis, hindude pühas linnas. Tema esimest jutlust nimetatakse ka seadmuseratta pöörlemapanekuks. Selles jutluses selgitas ta budistlikku mõtlemise ja elu aluseid. Ta rääkis keskteest, neljast õilsast tõest ja õilsast kaheksaosalisest teest. Buddha joonistas maha ratta ning selgitas, et olemine on nagu lõpmatu ring. Buddha ütles, et inimesed on ringis seepärast, et nad tahavad seal olla, st nad tahavad sündida, elada, surra ning taas sündida. Buddha võrdles end arstiga, kes ütleb patsiendile esmalt, et ta on haige, siis haiguse põhjuse. Kolmandaks ütleb ta, et haigust saab ravida ning neljandaks, kuidas seda ravida saab.

Neli õilsat tõde

Buddha selgitas oma kuulajaile, miks inimesed on õnnetud ja vihased ning mida saaks teha, et maailm ja inimesed paremaks muutuksid.

Maailmas on kannatus. Aja ja ruumi maailmas ei koge keegi kunagi täielikku rahuldust. Isegi kõige õnnelikumad hetked kaovad.

Kannatus põhjuseks on elujanu . Inimesed kannatavad, sest nad üritavad endale saada ja hoida asju ning pole kunagi rahul. Nad muutuvad ahneks ja enesekeskseks. Ahnus ja viha lahutavad rahvaid ja toovad sõda.

Kannatusest saab vabaneda . Seda, miks inimesed võtlevad asjade pärast, on võimalik näha. Sellised tunded saab ära tunda ja välja juurida.

Kannatusest vabanemine käib kaheksaosalist teed pidi. Seda “väljajuurimist” saab teha järgides uut mõtte-, kõnelemis- ja tegutsemisviisi. Kogu suhtumist elusse võib muuta järgides lihtsat ja mõistlikku kaheksaosalist teed.

Kaheksaosaline tee

Buddha õpetas,et kannatuse kaotamiseks tuleb muuta nii mõtlemist kui käitumist. Kaheksaosalise tee järgimiseks otsivad paljud budistid endale õpetaja ning mõistnud kaheksaosalise tee tähendust, püüavad nad sellel teel püsida.

Õige arusaam tähendab nelja õilsa tõe mõistmist. Siia kuulub ka selle taipamine , mis põhjustab järgmises uuestisünnis karma seaduse järgi head ja mis halba.

Õige meel on himudest, pahatahtlikkusest ja julmusest vabad mõtted.

Õige kõne on hoidumine valest, kuulujuttudest, ebasõbralikest sõnadest ja tühjast jutust.

Õige tegutsemine on tapmise , varastamise ja ebaseadusliku suguühte vältimine.

Õige eluviis tähendab, et ei peeta ametit, mis põhjustab verevalamist või kahjustab elusolendeid.

Õige püüdluse abil välditakse halva meeleolu tekkimist ja tõrjutakse kõrvale juba ilmnenud kahjulikud mõtted. Ühtlasi palutakse esile kutsuda ja süvendada häid tundeid ja mõtteid.

Õige ärksus on see, kui inimene mediteerides teadvustab oma keha, tunded, meeleolud ja sisimad nähtused.

Õ Neli õilsat tõde

Maailmas on kannatus.

Kannatuse põhjuseks on elujanu.

Kannatusest saab vabaneda, kui elujanu on täielikult vaibunud.

Kannatusest vabanemine käib kaheksaosalist teed pidi.
Kaheksaosaline tee

Õige arusaam.

Õige meel.

Õige kõne.

Õige tegutsemine.

Õige eluviis.

Õige püüdlus.

Õige ärksus.

Õige keskendatus.
ige keskendatus annab võimaluse kõrvaldada viis takistust, milleks on himu, pahatahtlikkus, lodevus ja unisus , rahutus ja vaimne murelikkus ja kahtlemine. Lõpuks jõutaks meelerahu ja ärksuse seisundisse, mis toob kaasa kirgastumise, nirvaanana.
Kaheksaosaline tee on viimane Neljast õilsast tõest ning jaguneb omakorda kolmeks. Õige arusaam ja õige meel viivad tarkuseni, õige kõne ja õige tegutsemine kuuluvad eetika juurde. Õige püüdlus, õige ärksus (tähelepanelikkus) ja õige keskendumine on mõtluse (meditatsiooni) osad. Viis esimest on mõeldud nii munkadele kui ilmikutele, viimased kolm aga vaid munkadele.
Sõna „õige“ võib mõista kolmel erineval moel. Esiteks tähendab see vastavust õpetusele: õige vaade või arusaam Neljast õilsast tõest. Teiseks, eetilises mõttes nõuab sõna „õige“ vägivallatust ning ausust kõnes, mõtteis ja tegudes. Kolmandas suhtes eeldab „õige“ tasakaalu – oskuslikku püsimist keskteel. Õige püüdlus Kesktee järgimisel võib viidata tarmukale püüdlusele, mida tasakaalustab mõistmine, mis võimaldab vältida fanatismi, vagatsemist ja enesepiitsutust. Õige tähelepanelikkus ja keskendumine tasakaalustavad teineteist. Õige tähelepanelikkus on hinnangutest vaba, enesekesksuseta pidev tähelepanu pööramine budistlikule teele, igapäevatoimingutele ja teistele olenditele. Pidev tähelepanelikkus on avatud, kohanev ja muutuv – see kuulub igasse ajahetke. Keskendumine on aga suunatud ühele valitud punktile. Kõik häiriv jäetakse tähelepanuta, mõte koondatakse vaid sellele. Sisemine vaikiolek on vajalik tarkuse arendamiseks . Ilma keskendumiseta moonutavad sügavamat tõde meelesumin, ärevus ja ootamatud vaimsed vaevad.

Nirvaana

N Nirvaana poole püüdlemine on budistide jaoks elus olulisim. Nirvaana on elujanu ja ihade hääbumine. Karma seadus ei kehti enam ning inimene vabaneb uuestisündide ringkäigust.
irvaana tähendab vaibumist või kustumist. Kuigi see termin pärineb hinduistlikest pühakirjadest, on ta eeskätt budistlik. Hinduistliku pühaku eesmärgiks oli puhastada oma hing karmast, kuni hing ise (atman) kogeb samasust kõikjaloleva vaimuga (Brahman) ja need kaks sulanduvad ühte.
Buddha õpetus oli „mitte-hinge“ või „mitte-mina“ õpetus.2 Seega on nirvaana teistsugune seisund, mida sai kogeda vaid see, kes oli ületanud „ise“ ja igasuguse kujutluse sellest. See on midagi ülimat, igavest, mida pole võimalik kirjeldada kaduva maailma mõistete abil. Buddha sõnadega on see: “Rahu. Absoluut. Inimisiksuse lõpp. Kõige selle lõpp, mis võiks taassündida. Ihade surm. Eraldumine. Vaibumine.“ Ja nagu sansaara tähendab lõpmatut taassündimist, on nirvaana „sündimatu, algupäratu, loodamatu, kujundamatu. Kui ei oleks olemas sündimatut, loodamatut, kujundamatut, siis poleks pääsu sündinute, loodute ja kujundatute maailmast.“

Sansaara

Indialaste arusaama hingede rändamisest nimetati Buddha eluajal sansaaraks. Sanskrit keeles tähendab see „igitiirlemine“, mis viitab hingede rännakule läbi lõpmatu hulga soovimatute elude . See surma ja taassünni tsükkel toimub universumis, kus toimub samuti hävimine ja taasloomine.
Praeguses elus kordasaadetud teod tingivad järgmise ümbersünni. Milline osa inimesest ümbersündi läheb, puudub budistide seas üksmeel. Mõnikord võrreldakse ümbersündi leegi üleandmisega ühelt küünlalt teisele: kas see on sama tuli, mis läks teisele küünlale? Samamoodi võib küsida: kas see on sama hing, mis sünnib ümber uude kehasse. Inimene on osa põhjuslikust ahelast: see, mida teeme täna, mõjutab homset ja nii edasi kuni surmani. Buddha on keegi, kellel on õnnestunud pääseda sellelt igavesti pöörlevalt karusselilt. Ta on vaba uuestisündidest – ta suundub nirvaanasse.
Buddha on öelnud: „Muidugi viib minu õpetus teid voolusest üle. Kuid kui olete juba teisel kaldal , kas on siis enam vaja parve? Parv on üleminekuks, mitte selle külge klammerdumiseks.“ Õpetust sellest, et budistliku õpetuse külge ei ole vaja klammerduda, arendasid mahajaana õpetlased hiljem edasi.
Enamasti usutakse, et uuesti sünnib inimese surmaeelne teadvusseisund, kuna hinge kui sellist pole. Nii hinduism kui budism kujutavad kannatusi ja taassünde kui ookeani või jõevoogu, mis lahutab inimkonda nirvaanast. India budistidele on Gangese jõgi olnud sansaara lõppematuse sümboliks.

K Kui inimene kasutab oma sõbralikku olekut selleks, et saada kelleltki midagi, siis nähakse seda tõsise vägivallateona, kuna kavatsus oli vägivaldne. Kui aga inimene lükkab teise jõhkralt läheneva auto eest ära, või kui lapsevanem tõstab lapse peale häält, kui see tulele liialt lähedale läheb, siis see ei ole vägivald, kuna nende kavatsustes oli kaitsta või hoolitseda.
arma

Inimeste ja ka teiste elusolendite üle valitseb peale sansaara ka teine seadus, mis määratleb nende elu ja olemise universumis (vt sansaara). See on karma (e.k. tegude seemne) seadus. Karma seaduse kohaselt kujuneb igaüks vastavalt oma tegudele. Hea tegu tingib muutust paremuse suunas, ning see viib soodsale taassünnile
B Budistlike arusaamade järgi on kõigil kõigega seos. Kõik tehtu tuleb inimesele tagasi. Seda põhjuse-tagajärje seost nimetatakse karmaks. Inimene ise on karma looja ning ta saab oma karmat muuta.
uddha õpetuse kohaselt on kõik kõigega seoses. See tähendab, et kõik, mis inimene teeb, pöördub see talle kuidagi tagasi. Kui inimese siht oli halb, kui ta käitus kasuahnelt, vihaselt või ükskõikselt, siis tuleb taassünd halb. Kui ta kavatsused olid aga head, saab talle osaks hea taassünd. Karma ei piirdu vaid konkreetseid tegusid tegeva inimesega, vaid mõjub ka ta sõpradele, sugulastele, lastele. Samuti võib karma ilmneda ka kollektiivsel tasemel. Näiteks riigid, mis toimivad kaastunnet tundmata ja tarkuseta, riigid, kus tahetakse valitseda teiste rahvuste üle ja valmistada neile kannatusi, võivad luua halva karma mitte ainult endile, vaid ka kõigile seal elavaile inimestele. Kuid täiuslik käitumine pole tagatis taassündimise vastu. Kindlad teed sansaarast vabanemiseks viisid läbi askeesi või meditatsiooni.

Dharma

Dharmal on budismis kaks tähendust: see tähendab nii üleüldist seadust, reeglit, kohustust kui ka Buddha õpetust. Üleüldine kogu universumis kehtiv seadmus tähendab inimese jaoks kohustust eelmiste elude tagajärgedele alluda ja halbadest tegudest hoiduda. Iga inimese dharma on tema kohustus, varasemast pärinevate arvete tasumine. Kedagi või midagi ei saa süüdistada selles, millised me praegu oleme ja millistes oludes elame, kuna oleme selle „väja teeninud “.

Dukkha

Dukkha on kannatus, ahistus. Dukkha tähendab nii füüsilisi kannatusi kui südamevalu, masendust ja meeleheidet. See hõlmab ka asjaolu, et inimkogemusel on valdavalt rahuldamatuse , lõpetamatuse ja seosetuse maik. Isegi kui ei olda õnnetu, on elu lõpetamata mõtete, suhete ja tegude jada. Inimese elu on lühike, kogemused on põgusad ja katkendlikud. Dukkha tähendab ka kõige püsitust ja kaduvust.
Inimene põhjustab endale kannatused ise. Ta võib aga kannatust võita ilma kõrvalise abita – (1) leppides sellega, (2) kannatuse olemust teadvustades, (3) oma meeli arendades.

MAAILMA ALGUS

Kristlased ja juudid usuvad, et maailma on loonud Jumal üksi ning loomine on ainukordne sündmus. Budistid usuvad, et on palju maailmu, kuhu võib sündida/ ümber sündida. Igas maailmas on mingid piirangud (näiteks ei saa naine habet kasvatada või mees sünnitada). Budistide jaoks kogemuste maailma loojaks pole üleloomulik olend , vaid inimese enda karma. Karma täidab budismis jumala rolli, kuid ta on alati inimesega seotud. Mõeldud mõtted, öeldud sõnad ja keha määravad piirid praeguseks ja praegused teod seavad piirid tuleviku kogemusteks.
B Igal hetkel maailmas keegi sünnib ning sureb . Kogu universumis toimub loomine ja hävimine igal hetkel.
uddha õpetas, et kogu maailm muutub igal ajahetkel, kõik on püsimatu. Igal hetkel keegi sünnib ning keegi sureb. Ükskõik milliselt tasemelt me universumi vaatame, kas aatomi või galaktika, kogu aeg on ta muutumises ning ei saa kunagi valmis. Budistide arvates toimub loomine ja hävimine igal hetkel. Pidev muutumine tähendab ka seda, et asju saab paremaks muuta. Maailma parandamist tuleb aga alustada enese muutmisest.

INIMESE SUHE LOODUSEGA

Budism näeb maailma tervikuna . Hoolimata suurtest erinevustest budistlike traditsioonide vahel, tunnistavad kõik, et kõik elavad olendid kogevad kõige tähtsamaid seisundeid – sündi, vanadust, kannatust ja surma. Budism suhtub armastuse ja kaastundega nii loomadesse, inimestesse kui taimedesse ja maasse üldse.
B Budistid püüavad elada loodusega kooskõlas. Inimesed tunnevad tugevat sidet loodusega.
udistid püüavad elada loodusega kooskõlas, kuigi budistlikes tekstides pole kuigi palju keskkonnaga seotud mõtteid kirja pandud. Selle põhjuseks on aga, et Buddha eluajal ja mitmeid sajandeid peale tema surma elati selles kultuuris palju suuremas harmoonias keskkonnaga, kui praegu ette kujutada osatakse. Inimesed tundsid väga tugevat sidet loodusega. Seda illustreerib ka Buddha elu, kus kõik märkimisväärsed sündmused juhtuvad maal ja on seotud puudega: tema sünd Lumbini salus, kus ema haaras kinni puuoksast, tema lapsepõlves mediteerimine puu all, tema virgumine bodhipuu all ning tema nirvaanasse suundumine.
Budism leiab, et loomad on võimelised tunneteks, kangelaslikkuseks ja eneseohverduseks. Budismis on enam lähedust kogu elava loodusega, kui Lääne usulises mõtlemises. See lähedus on olemuslik osa suurest ja kõikehõlmavast filosoofiast, mis ei jäta tähelepanuta ühtki olemise aspekti. Budistid ei pea küsima “Miks Jumal lõi vastikud asjad nagu kobrad, skorpionid jt?” Kassipoeg süles ja võimalik kobra voodis on mõlemad osa maailmast, mis pole küll parim võimalikest maailmadest, ent ei saa olla ka teistsugune, kuna selle looja (inimene) ihaldab. Nii on budistlikes tekstides loomi alati kirjeldatud suure sümpaatiaga ja mõistmisega. Mõningaid loomi, nagu elevandid, hobused ja Naga, üllas madu, kasutatakse vooruste isikustamiseks.

INIMENE BUDISMIS

Sa pead lõpetama kurja tegemise, õppima head tegema ja puhastama oma mõistuse. - Buddha
Igapäevane elu ei tähenda budistile raha ja võimu ihaldamist ja teenimist. Budist näeb maailma, mis on täis elavaid olendeid ja et neid peab alati kaitsma ja aitama.

INIMESE ELUKAAR JA SELLEGA SEOTUD RITUAALID

Kombed, mis seostuvad inimese elu tähtsündmuste tähistamisega, varieeruvad suuresti sõltuvalt maast ja budistlikust traditsioonist. Pea kõigi inimese elu tähtsündmuste tähistamise juures viibivad budistlikud mungad või nunnad, kelle roll piirdub sageli annetuse vastuvõtmise ja jutluse pidamisega. See kehtib nii sündide, täisealiseks saamise kui abiellumise puhul.

SÜND

Budistid usuvad, et iga inimene on omaenda karma laps. Kõik siin maailmas on karma loodud. „Kõik, mis me oleme, on meie mõtete tulemus,“ ütles Buddha. Kõik – nii füüsilised kui vaimsed omadused ja ka keskkond, kuhu inimene sündinud on – on ta ise oma mõtete ja tegudega määranud. Buddha õpetab, et alles siis, kui inimene on leppinud karma seaduse õiglusega, võib ta teadlikult oma elu muutmist alustada. Karmaga on s Inimene on omaenda karma laps. Ta on oma mõtete ja tegudega määranud oma uuestisünni: vaimsed ja füüsilised omadused ning keskkonna, kuhu ta sünnib.
eotud dharma, mis tähendab seadust, reeglit, kohustust, õpetust. Iga inimese dharma on tema kohustus, varasemast pärinevate arvete tasumine. Kedagi või midagi ei saa süüdistada selles, millised me praegu oleme ja millistes oludes elame, kuna oleme selle „väja teeninud“. Kui inimene selle tõsiasjaga lepib, siis püüab ta hoolikalt vältida selliseid mõtteid ja tegusid, mis põhjustavad halba karmat. Ka kõige igapäevasemat argitoimetust püüab ta õigesti teha. Karmas pole pattu ega süüd.
Eelmise ja praeguse elu vahelist suhet selgitatakse karma tagajärjena (mitte hinge rändamisena), kuna budism ei tunnista personaalset hinge. Eelmises elus sooritatud nii head kui halvad teod kannavad uuestisünnis vilja. Seda võiks piltlikult kujutada spiraalina, mis võib olla kas tõusev või laskuv, teisisõnu – mis toob kaasa kõrgema või madalama elu. Nii saab inimene järelikult oma tulevast elu planeerida ja ette valmistada.
Budistidel pole olemas ühtset tseremooniat lapse sünni tähistamiseks. Budistlikud pered järgivad kohalikke tavasid, kuigi neil tavadel võib olla väga vähe pistmist budistlike uskumustega. Budistid usuvad, et iga sündiv laps on ka varem juba sündinud. Vanemad kasvatavad oma lapsi Buddha õpetuse vaimus ning õpetavad neile inimeste armastuse, lahkuse ja kaastundega kohtlemist. Samas ütlevad nad, et inimene saab budistiks alles siis, kui ta mõistab, mida tähendab öelda, et ta on budist.

USULISE KÜPSUSE SAAVUTAMINE

Budistidest vanemate poeg omandab religioosse täisealisuse piduliku toiminguga. Esmalt riietatakse ta kaunisse kuningapoja rõivasse. Seejärel vahetatakse see munga kollase rüü vastu ja juuksed aetakse maha. Seejärel jääb poiss mõneks nädalaks või terveks aastaks kloostrisse , et munkade juhendamisel õppida. Ka tüdrukutele korraldatakse samalaadne tseremoonia . Selle abil samastuvad noored Buddhaga, kes hülgas kuningapoja elu ja hakkas askeediks, et õppida tundma tõde kannatusest. (vt Igapäevane usuelu)

ABIELU

Abielluda võivad ilmikutest budistid – need, kes ei ole otsustanud oma elu sanghale pühendada. Budistid peavad abielu ja perekonda väga oluliseks, kuid siiski pole olemas ühtset budistlikku abielutseremooniat. Abiellutakse oma elukohamaa kommete järgi. Tavaliselt abielu registreeritakse vastavas ametis. Mõned paarid soovivad aga lisaks ka õnnistamistseremooniat ning selleks pöördutakse sangha poole. Õnnistustseremoonia käigus külastatakse tavaliselt budistlikku pühamut, kus avaldatakse austust Buddhale ning seejärel meenutavad mungad pruutpaarile nende kohustusi teineteise ees. Peale abielu õnnistamist toovad pruudi ja peigmehe pered toidu ja jagavad pidusööki kerjusmunkadega.

SURM

Budistid pigem tähistavad surma, kui leinavad, sest surm usutakse olevat taassünniga ühenduses. See aga viib budisti nirvaanale lähemale.
K Theravaada budistid ei usu, et see konkreetne isik sünniks uuesti. Kuid nad usuvad, et hea ja halb energia, mida inimene elu ajal lõi, lisatakse uuele inimesele sünnihetkel. Energiad mõjutavad uue inimese elu. Theravaada budistid järgivad oma riitustes hinduistlikku tava põletada surnud. Buddha keha põletati ja see on avaldanud mõju isegi Lääne budistidele.
Birmas tulevad mungad surnu lähedastele toeks . Samal ajal, kui surnut põletusmatuseks ette valmistatakse, laulavad mungad lõike pühakirjast, et aidata surnute heal energial vabaneda hääbuvast isiksusest. Mungad osalevad koos lahkunu perega matustel. Pere ja matusel osalejad toovad munkadele toitu ja küünlaid, kuna usutakse, et heldus aitab surnud inimese hääbuvat hinge.
Hiinas, kus mahajaana eksisteerib kõrvuti konfutsianismi ja taoismiga, on budistlikud templid eriti populaarsed matuste ja surma-aastapäevade ajal. Samuti on theravaada maades matus ilmaliku elu kõige religioossem riitus.
Tiibeti budismis on surmaga seotud rituaalid ja uskumused nii tähtsad ja mitmekülgsed, et neid on kirjeldatud „suremise teadusena “. Need uskumused on kirjas „Tiibeti surnuteraamatus“.
ui budistliku kogukonna liige sureb, pestakse ta ihu ja asetatakse kirstu, mis kaunistatakse lilledega. Kirst kantakse lähimasse sanghasse või templisse. Kui surnu on sanghas, annetab lahkunu pere munkadele toitu. Pühamus toimub matusetseremoonia. Surmaga seotud rituaalid varieeruvad kogukonniti. Budismis on enamasti kombeks põletusmatused ning tuhk raputatakse jõe-, järve- või merevette.

ETTEKUJUTUS SURMAJÄRGSEST

Budismi erinevatel koolkondadel on erinevad seisukohad inimese surma järel toimuva kohta. Siiski on kõigile ühine, et räägitakse üksiku inimese surmast ning sellele jägnevast ning ei räägita inimkonnast, budismis pole üldist inimkonna üle kohtumõistmist.
Tiibetis, peetakse surmapäeva ülimalt oluliseks. Usutakse, et niipea, kui keha on surnud, läheb isik neljaks päevaks transiseisundisse. Selle aja jooksul inimene ei tea, et ta on surnud. Seda perioodi nimetatakse esimeseks bardoks, mille ajal mungad saavad surnuga kontakti lugedes teatud suutraid. Usutakse, et selle aja lõpus näeb surnu säravat valgust. Kui see teda ei hirmuta, siis katkeb ta sünniahel. Enamik inimesi aga põgeneb valguse eest ning sünnib uuesti. Nüüd saab inimene teadlikuks, et ta on surnud, see on teise bardo algus. Inimene näeb kõiki oma eelnevaid mõtteid ja tegusid. Sel ajal tunnetavad surnud oma keha, kuid kui nad mõistavad, et neil pole keha, ihkavad nad seda endale uuesti saada. Siis algab kolmas bardo, mis on uue sünni otsimise aste. Kõik eelnevad mõtted ja teod suunavad inimest valima endale uusi vanemaid, kes annavad talle uue keha.

INIMESEKÄSITLUS

B Inimlikul mõistusel on piiramatu võime muutuda ja kasvada kogemusega.
udistlik inimesekäsitlus erineb tunduvalt pildist, mille annab inimesest lääne psühholoogia. Budismis usutakse, et inimlik mõistus on loov keskus ja mõistusel on piiramatu võime muutuda ja kasvada kogemusega. Siiski võib leida teatud kokkupuutepunkte. Psühholoogias on mõiste „hirm“, mis vastab budistlikule „kannatusele“. Selle ahistuse või kannatuse tõttu puudub inimesel täielik olemise ja elamise julgus ning ta pole ka kunagi iseendale päris tõeline. Buddha õpetas vabanema sellest olemist ahistavast painest. Inimene valmistab kannatusi endale ise, himustades palju liigset, kahjulikku ja niikuinii saavutamatut. Buddha õpetuse järgi pole igavene omamine võimalik, sest see, kes omab, muutub kiiresti, võibolla isegi kiiremini kui see, mida ta väidab end omavat. Seepärast pole mõistlik tahta rohkemat, kui juba omatakse või mida ollakse suuteline saama.
Inimene valmistab endale kannatusi himustades palju liigset, kahjulikku ja saavutamatut. Seepärast pole mõistlik tahta rohkemat, kui juba omatakse või mida ollakse suuteline saama. Buddha õpetas keskenduma jäävatele ning rõõmu toovatele väärtustele.

HOOLIKUS

Buddha õpetuse järgi on kogu valu ja kannatuse põhjuseks soovid ja enesekesksed teod. Budistlik tegevus püüab vähendada enesekesksust ja arendada kaastunnet, seda nii tegevuses kui mõtetes. Et enesekesksusest vabaneda, peab budist kõigepealt teadlikuks saama. Kaheksaosalise tee seitsmenda osa kohaselt tuleb kõiki tegevusi, ka kõige maisemaid, sooritada hoolikalt. Hoolikus tähendab tähelepanu pööramist mõtetele ja tegudele ning mõistmist, et need mõjutavad teisi inimesi.

KAASTUNNE

Kaastunne on budistidele väga oluline. See tähendab isetut käitumist – teiste asetamist endast ettepoole . Seega, mida enam kaastundlikke inimesi, seda vähem on isekat mõtlemist. Kõik juhendid, mis Buddha oma õpilastele andis, on ühel või teisel moel mõeldud inimese muutmiseks tähelepanelikumaks ja kaastundlikumaks. Budistlikud reeglid hoiatavad alkoholi eest, sest need põhjustavad tähelepanematust. Et mitte kahjustada elusolendeid, on paljud budistid taimetoitlased ja osa varaseid munki ei kasvatanud endale isegi mitte vilja, sest kündmine võis mullas elusolendeid kahjustada. Kuna Buddha juhendeid võib ilmikutel raske järgida olla, peavad budistid tavaliselt munkade ja nunnade eluviisi isetu elu parimaks näiteks ega eelda , et keskmine ilmik peaks neid täielikult järgima.

EKSISTENTSIAALSED KÜSIMUSED

KANNATUS

Buddha õpetuse keskseks teemaks on kannatuse probleem. Ükski teine usund või filosoofia ei ole sellele nii põhjalikult keskendunud. Lääne inimesele võib Buddha õpetus tunduda üsna trööstituna: „Sündimine on kannatus, vananemine on kannatus; lein , kaebus, meelepaha ja rahulolematus on kannatus, ka soovitust ilmajäämine on kannatus.“ Buddha järgi on ka kõige paremini korraldatud elu ebarahuldav, sest näiteks vanadust ja haigust ja surma ei saa kuidagi vältida.
Karma järgi põhjustab inimene oma kannatused ise. Kõik inimesed kannatavad soovide, viha ja kujutluste käes. Selle kõige algpõhjuseks on inimese pettekujutlus oma erilisest ja püsivast minast, hingest. Buddha õpetab inimesele sellest enesekesksest mina-illusioonist ja karma põhjustatud kannatusterohkest uuestisündimisest vabanemist nelja õilsa tõe ja õilsa kaheksaosalise tee kaudu.
Inimene suudab seega ise purustada olude ahelad ja aktiivselt juhtida oma elu. Kuna kannatus on inimese lahutamatu kaaslane , tuleb tal sellega leppida ja suhtuda sellesse rahulikult . Alles siis võib alustada pingutusi selle võitmiseks. Kannatuse ja selle põhjuse tundmist peetakse meele arendamise alguseks. Alles seejärel võivad harjutused meele puhastamiseks olla püsivate tagajärgedega. Meele puhastamine on võimalik meditatsiooni abil.
Kuna kannatus on inimese lahutamatu kaaslane, siis tuleb tal sellega leppida. Kannatuse ja selle põhjuste teadvustamine saab meele arendamise alguseks.

E Budisti igapäevaseks ülesandeks on järgida budistlikke reegleid ning püüda oma karmat parandada. See võimaldab nirvaanale lähemale jõuda. Budisti püüdluste lõppsihiks on nirvaanasse jõudmine.
LU MÕTE

Budistid peavad väga oluliseks moraalset vastutustundlikkust, kuna moraalsed otsustused ja nendele järgnevad teod mõjutavad mitmeid tulevasi elusid . Kannatusest vabanemise tee, tee nirvaanasse, nõuab moraalseid otsuseid ja meditatsiooni. Budistidele on kogu moraalsuse aluseks heldus, mis vastandub isekusele. Budisti ülesandeks igapäevaelus on järgida budistlikke reegleid ning püüda oma karmat parandada, mis võimaldab nirvaanale lähemale jõuda.
Budistlike reeglite järgimine tähendab oma tahtejõudu arendamist . Inimene otsib, mis on tema elu mõte, mida tähendab tema jaoks raha, tervis jne. Otsingute tulemusena avastatakse, et kõik füüsilised asjad nagu ka inimese elu, on kaduvad . Kõik nad valmistavad mingil ajahetkel inimesele suurt kurvastust. Raha, tervis, kuulsus ei paku püsivat õnne ja seepärast pole väärt olema inimese püüdluste lõpp-punktiks.
Nirvaana võib olla viimne püüdluste siht, kuid tavalisel inimesel on selleni raske jõuda. Seepärast seatakse lähemateks eesmärkideks kaastunne, soe süda, teiste inimeste teenimine , teiste aitamine , teiste inimeste austamine, vähem isekas olemine. Harjutades neid omadusi, saab inimene püsivama õnne osaliseks . Kui elu mõtet otsida ning samas püüda täita ülal nimetatud eesmärke, areneb hea süda, kaastunne ja armastus. Püüdes kogu elu sedaviisi elada, on iga päev kasulik ja tähendusrikas.
Kõigi püüdluste viimne siht on siiski igal budistil nirvaanasse jõudmine. Lääne inimesed samastavad nirvaanat paradiisi või taevaga. Tegelikult tähendab nirvaana aga lihtsalt lõppemist, hääbumist. See on kire, viha ja ükskõiksuse hääbumine. See tähendab, et lõpeb võitlus enda eksistentsi tõestamiseks maailmale, et ellu jääda. Inimene ei pea sugugi võitlema, et ellu jääda. Ta on juba ellu jäänud ja võitlus oli lihtsalt üks raskus, mille ta on lisanud oma ellu, sest oli kaotanud kindluse selles, kuidas asjad on.

OLULISEMAD PÜHAD, RITUAALID, PALVE

Budistlike pidustuste aeg ja kombed sõltuvad vastava maa traditsioonidest ja kultuurist. Kuna budism tunnistab igat ilmalikku kultuuri, mis ei ole vastuolus põhimõttega, et Buddha tee viib lõpliku vabanemiseni, siis tähistavad nad ka teiste religioonide pühasid (näiteks jõulud).
Kalender
Enamasti kasutavad budistid tänapäeval kristlikku kalendrit , mis algab 1. jaanuaril. On aga olemas ka budistlik kalender, mis algab Gautama Buddha surmaga. Mis aastal ajaarvamine algab, selle üle puudub ajaloolastel üksmeel. Theravaada budism kasutab budistlikku kalendrit. Selle järgi algab aasta aprillis ning 1956.-1957. aastal tähistasid theravaada budistid Buddha 2500. surma-aastat. Tiibeti ja Hiina budistid aga kasutavad Hiina kalendrit, mis koosneb kuuekümneaastasest tsüklist, kus üks neljast elemendist kombineeritakse teatud looma nimega (nt maa + lammas). Kalendriaasta algab veebruaris , uusaastapäev on liikuv. Kõik budistlikud kalendrid kombineerivad elemente päikese– ja kuukalendrist. Aasta on päikesekalendris, nii et kõik pühad langevad igal aastal samale aastaajale. Päevi ei loeta budismis keskööst keskööni, vaid koidikust koidikuni.
Kõik budistlikud pühad järgivad kuukalendrit ja enamust suuri pühasid (v.a uusaasta), tähistatakse täiskuu päevadel. Kuna budistlik kalender sisaldab aga nii päikese kui kuu elemente, siis pühade aja täpne välja selgitamine on spetsialistide töö. Kui kristlased otsivad ülestõusmispühade aja teada saamiseks välja kalendri, siis budistid loodavad samuti trükitud kalendritele, kus kõik pühad ära märgitud.

PÜHAD

Paljudel pühadel tähistatakse Buddha elu, õpetust või virgumist. Teistel meenutatakse bodhisattvasid, õpetajaid või sündmusi budismi ajaloost. Peale nende pidustuste on palju rahvalikke või kohalikke pühasid, mille juured ei ole budismis. Buddha soovitas oma järgijatel saada kokku regulaarselt ja suurte hulkadena. Pühad on budistlikus kogukonnas kogu elu keskmes. Need annavad võimaluse pühitseda ja väljendada oma pühendumist ja tänulikkust Buddhale ja tema õpetusele.

UPOSATHA PÄEVAD

U Mahajaana maades on neil päevadel on keelatud põllutööd ning hoidutakse söömast kala. Sel ajal tehakse ka annetusi munkadele, eriti annetatakse toitu, käiakse ka budistlikes pühapaikades (enamasti kloostrites). Theravaada maades riietab vaga ilmikust budist end valgesse rüüsse ja viibib enamuse osa päevast kloostris. Sel ajal pühendavad nad endid religioossetele mõtetele ja harjutustele: võtavad osa igapäevastest ohverdustest Buddha kuju ees, kuulavad jutlust, loevad pühasid tekste ja mediteerivad. Kõige tähtsam neil päevadel on aga järgida kaheksaosalist teed. Järgides seda Buddha õpetust, käituvad kloostrisse läinud ilmikud ajutiselt nagu sangha liikmed. Mungad ja nunnad järgivad neid reegleid kogu aeg.
posatha päevad on igal täis – ja noorkuul. Sel ajal pühendavad inimesed end rohkem pühakirjale ja usulistele harjutustele. Seda aega tähistavad nii ilmikud kui mungad-nunnad üle maailma.
Kloostriga liitunuile on need päevad olulised enese ja elu üle järele mõtlemiseks ja mediteerimiseks. Paljudes kloostrites on füüsiline töö keelatud. Noorkuu ja täiskuu päevadel toimub pihtimine ja retsiteeritakse kloostri reegleid. Ilmikud mediteerivad, et leida tuge kaheksaosalise tee järgmiseks. Kui iganes on võimalik, siis ilmikud kasutavad neid päevi, et külastada kohalikku kloostrit ning teha erilisi annetusi sanghale, kuulata pühakirju ja mediteerida hiliste õhtutundideni.

UUSAASTA

Uusaasta on suur püha kõigi budistide jaoks, kuid seda tähistatakse eri maades eri aegadel ja viisidel. Theravaada maades (Tais, Birmas, Sri Lankal jne) tähistatakse uut aastat kolm päeva enne täiskuud aprillis. Mahajaana maades tuleb uus aasta jaanuari esimese täiskuupäevaga. Hiinlased, korealased ja vietnamlased tähistavad aga uut aastat jaanuari lõpus veebruari alguses arvestades kuu kalendrit. Ka pühade pidamise viisides on suuri erinevusi. Ühes äärmuses on Hiina uusaasta, millel pole mitte midagi budismiga pistmist, teises – Tiibeti uusaasta, Losar , mis sisaldab palju budistlikke elemente.

KÕIGI PÜHAKUTE PÄEV (Sangha päev)

(veebruari täiskuu)
Buddha elust meenutatakse sel ajal kolme sündmust: kui ta võttis endale peale virgumist 3 õpilast, kui ta andis munkadele reeglid, mille järgi mungad elama peavad ja sai ilmutuse, mis teatas, et ta sureb kolme kuu jooksul. Teise pärimuse järgi tähistab see püha sündmust, kus peale esimest vihmaperioodi ( Vassa t) Sarnathis, läks Buddha linna, kuhu kogunes 1250 virgunud pühakut, kes kõik olid Buddha õpilased ja tema ametisse pühitsetud. Pühakud olid kokku tulnud ilma eelneva kutseta või kokku leppimata. Tavaliselt tähistatakse seda püha kloostrites. Laoses ja Tais on see suur valgusepüha. Sel päeval loetakse pühasid kirjutisi ning meenutatakse hiljuti surnud lähedasi. Nende heaks mediteeritakse sel pühal, et aidata ja toetada neid, kus iganes nad olla võivad.

MONLAM TŠENMO

(veebruar)
See on mahajaana budistide suur palvepüha. Pidustuse haripunkt on kuu 15. päev, mil kloostrites näidatakse kaunistatud võikujusid. Tiibetis esitatakse sel ajal käpiknukuetendusi, mis jutustavad Tiibeti budistlikke lugusid . Palju aastaid olid Hiinas traditsioonilised kaunistused ja rituaalsed söömaajad valitsuse poolt keelatud. Nüüd toimuvad need taas.

WESAK (Buddha päev)

(mai või juuni täiskuu)
See on kõige tähtsam püha theravaada budistide jaoks. See tähistab Siddhartha Gautama sündi. Theravaada budistid aga meenutavad sel pühal kolme tähtsat sündmust Buddha elus: tema sündi, virgumist ja surma. Sel päeval püütakse eriti hoolsalt Buddha õpetust järgida. Lahkus ja heldus on kaks peamist voorust, mida püütakse üles näidata. Seda püha tähistatakse erinevate kommetega: jalutatakse kolm korda ümber templi või stuupa , kastetakse bodhipuud lõhnaveega, kaunistatakse maju, süüdatakse laternaid või ehitatakse tänavale müügilette ja teatreid. Kõigis theravaada budistlikes maades peetakse seda püha värvikalt ja suurejooneliselt. Kodud koristatakse ja kaunistatakse. Inimesed käivad templites annetamas ja Buddha kujud pestakse lõhnastatud veega. Tänavatel ja kodudes süüdatakse laternaid. Wesak on kõige tähtsam püha budistliku aasta jooksul.
Sri Lankas meenutatakse selle püha ajal Buddha sündi, virgumist ja surma. Usutakse, et kõik need sündmused juhtusid samal päeval eri aastatel. Põhirõhk on siiski virgumisel, mis on märksa olulisem, kui füüsilised sündmused. Templid kaunistatakse süüdatud lampidega, mis sümboliseerivad ilmutust. Wesaki laternad valmistatakse õhukesest paberist, mis kleebitakse kergele puust raamile. Templite juures on bodhi -puud ja stuupad tihtipeale ümbritsetud väikestest õlilampidest. Inimesed saadavad wesaki-kaarte oma sõpradele (see komme on üle võetud jõulukaartide saatmisest) ja laulavad populaarseid wesaki-laule (samuti jõulud eeskujuks). Sel ajal hoidutakse põllutöödest, käiakse
templis , annetatakse munkadele toitu, kuulatakse jutlusi
ja kui võimalik, järgitakse kaheksaosalist teed.
Birmas kastetakse sel päeval bodhipuud. Puud, mille all
istudes Buddha virgus. Birmas ei ole wesak valguse püha.
Tais on wesak/ visakha, suur püha, kus valgus tähistab
Buddha virgumist. Loojangu ajal ilmikud tulevad
kloostritesse, kandes süüdatud küünlaid, lilli ja
viirukitikke. Nad teevad ringkäigu ümber templiõue
mille järel kuulavad jutlust Buddha elust.
ASALHA (Dharma päev)
(juuni või juuli täiskuu)
Asalha pühal meenutatakse Buddha õpetuse algust. Peatselt peale virgumist läks Buddha oma endisi õpilasi otsima, et neile õpetust jagada. Buddha esimese jutluse päeva peetakse kõigis budistlikes maades. Buddha esimest jutlust nimetati ka dharmaratta pöörlema panemiseks ning seepärast nimetatakse püha dharma päevaks. Ta jutlustas Põhja- Indias Varanasi eeslinnas Sarnathis. Dharma päeval loetakse budistlikke pühakirju, kuulatakse jutlusi ja mõtiskletakse nende sisu üle. Theravaada munki ordineeritakse tavaliselt enne seda pidustust.
Sri Lankal algab dharmapäevaga vassa ehk vihmade periood. Sel päeval mungad meenutavad jutlustes seda sündmust, millega algas Buddha teenimine.
Birmas usutakse, et samal päeval, kui Buddha oma esimese jutluse pidas, oli ta aastaid tagasi lahkunud ka oma mugavast kodust, et minna tõde otsima. Samuti algab Birmas selle päevaga vassa. Ja Birmas on kombeks mõnedel meestel elada järgmised kolm kuud mungana. Paljud, kellel pole nii kaugele võimalik minna, püüavad vähemalt sel päeval kaheksaosalist teed järgida. Vihmapüha aga mõjutab paljusid inimesi – näiteks ei abielluta sel ajal.
Tiibetis on see eriliselt värvikas ja rõõmus sündmus, mida peetakse kesksuvel, kui ilm on alati ilus. Igas piirkonnas oli oma klooster ja igal kloostril olid oma Buddha kujud ja ksülograafid (pühad kirjad, lõigatud puust kitsastele pikkadele nelinurksetele klotsidele). Kogu kogukond – mehed ja naised, ilmikud ja mungad, kannavad neid ksülograafe ja kujusid ümber piirkonna suures protsessioonis. Pärast protsessiooni peetakse piknikku.

VASSA ( Vihmaperiood )

(juuni/ august – september/ november)
Vassa on oluline iga-aastane periood munkadele ja nunnadele ning kestab kolm kuud. Põhja- Indias, kus Buddha jutlustas, algas vihmaperiood tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses. Vesi ujutas mõned linnadevahelised teed üle ning reisimine muutus sel ajal raskeks ja äärmiselt ebamugavaks. Budismi algusaegadel pidid mungad, kes tavaliselt ringi rändasid, vihmaperioodil jääma paikseks. See komme arenes rangeks kloostrireegliks: iga munk peab vihmaperioodiks jääma ühte kohta ning ei tohi sealt lahkuda välja arvatud hädaolukorras, kui ta võib sealt eemal olla kõige rohkem seitse päeva. Tänapäeval peatuvad mungad peamiselt kloostrites, kus nad elavad ka ülejäänud osa aastast, kuid theravaada maades annetab vaga inimene mungale spetsiaalse koha, kus olla vihmaperioodil. Näiteks maja, mille ta on just ehitanud ja möbleerinud, kuid pole veel ise sisse kolinud. Sellisel juhul munk pühitseb maja sisse lärmaka protsessiooniga ja siis jutlustab. Perioodi lõpul korraldavad koos olnud mungad erilise tseremoonia, kus paluvad üksteiselt andestust, kui nad on üksteisele halba teinud. See tseremoonia on vaid munkadele.
Vihmaperioodi tähtsaim päev on Assajudža. Pärimuse kohaselt läks Buddha oma eluajal taevasse ja jättis oma õpetused emale. See pidustus tähistab tema naasmist taevast ja vassa lõppu.

KATHINA

(august/ november)
Vihmaperioodi viimasel päeval või järgneva kuu jooksul (sõltub kohast) kingivad ilmikud munkadele rüüd. Rüüd, mis tseremoniaalselt kingitakse, nimetatakse kathina rüüks. Ühele mungale igast kloostrist, teoreetiliselt kõige vooruslikumale, praktikas enamasti abti (kloostriülema) poolt valitule, kingitakse rüü, mis on valmistatud arvestades pühakirjas esitatud ettekirjutusi õmblemise kohta. Sel pühal tuuakse nähtavale kloostrile tehtud annetused – keerukate tseremooniate ajal demonstreeritakse eelkõige uhkeid rüüsid. Theravaada maades, on kathina tseremoonia ja vassa olulised sündmused.

IGAPÄEVANE USUELU

Budistid püüavad järgida Buddha õpetusi igapäevaelus mitmel moel: meditatsiooni kaudu, taimetoitlusega (mõningatel juhtudel), almuste andmise ja ohvriandide toomisega pühamutes, templites ning kloostrites. Neis riikides, kus budism on valitsev usund, on Buddhale ja bodhisattvatele pühendumine igapäevaelu lahutamatu osa. Pühamud, templid ja kloostrid on maastiku loomulikuks osaks. Kui budism levis väljapoole Aasiat, tekkis ka mujal maailmas palju budausu keskusi, kuhu budistid kogunevad aega veetma , mediteerima ja puhkama .

PALVE

B Budistid palvetavad oma sügavaima olemuse poole. Tiibeti budistid loevad pidevalt ja kõikjal mantrat „Om mani padme hum“.
udismis ei ole Jumalat, kuid budistid palvetavad Buddha poole. Nad usuvad, et Buddha virgunud olemus on nende endi tõeline olemus, milleni nad pole veel jõudnud. Seega nad palvetavad oma sügavaima olemuse poole.
T Palve
iibetis palvetatakse kogu aeg. Tiibetlased palvetavad erilisel viisil – nad usuvad, et kui teatud helisid ja sõnu (mantrad) öeldakse päevas korduvalt, tekivad inimeses head võnked. Mantra on püha maagiline silp või õnne toov häälik, mida kasutatakse m editatsioonis, jumalateenistustel jm. Nagu hinduismi nii ka budismi jaoks on tähtsaim silp Om. Seda öeldakse kas omaette või „Om mani padme hum.“, mis tähendab: „Oo kalliskivi lootoses. Seda võib mõista mitmeti. Üks võimalus on, et kalliskivi sümboliseerib dharmat ja lootos Buddhat. Seda on aga tõlgitud ka: “Tõde on õpetuse tuumas“. Seda mantrat korratakse kõikjal. Inimesed ütlevad seda, kui kõnnivad tänaval, mungad lausuvad seda pidevalt, poepidajad lausuvad seda klientide teenindamise vahel
P Palveveskid Bhutanis
alvelippe ja palveveskeid võib pidada üsna ebatavaliseks palvevormiks. Palveveski on silinder, millele on kirjutatud kirjutatud mantra „Om mani padme hum“. Palveveskid võivad üksteisest üsna suuresti erineda – alates käes hoitavates kuni suurte trummideni pühamute juures. Palveveski sees on rull, millele on kirjutatud tuhandeid palveid. Igas templis on palveveskid, mida kõik möödujad ringi ajavad, nii et palveveskid liiguvad pea kogu aeg. Palveid kirjutatakse ka lippudele, mis paigutatakse tuulisesse kohta. Budistid usuvad, et iga lipu liikumine tuule käes ja veski pöörlemine on sama tähendusega kui palve lugemine.

SANGHA (Klooster)

Buddha asutas juba oma tegevuse algul järgijatest munkade ühenduse sangha ning hiljem tekkis ka naistele vastav ühendus. Mungaks võisid saada kõik, vaatamata päritolule ja kastile, välja arvatud kurjategijad ja haiged. See tähendas kastisüsteemist loobumist ja kõikide inimeste võrdseks tunnistamist. Algse budismi ideaaliks oli igapäevaelu askeldustest eemaldumine. Mungaelu on budismis üks kesksemaid nähtusi. Lõunapoolses budismis peetaksegi vaid munki tõelisteks budistideks.
K Sangha on Buddha poolt rajatud munkade (hiljem ka nunnade) ühendus. Mungaelu ideaaliks oli argiaskeldustest eemale tõmbumine. Mungaks astudes antakse tõotus usaldada Buddhat, õpetust ja sanghat. Sangha ülesandeks on ilmikutele Buddha õpetust jagada. Kloostrite juures tegutsevad ka koolid.
loostrid on enamasti templite juures ja on avatud ka ilmikutele. Paljudes budistlikes maades lähevad noored poisid alates umbes 11. eluaastast mõneks kuuks kloostrisse õppima, et saada teadmisi nii nö tavaainetest kui Buddha õpetustest. Birmas peetakse kloostrisse minevatele poistele eriline pidu, kuhu kutsutakse ka mungad. Poisid on riietatud kui printsid säravasse siidi , et sarnaneda Siddharta G
Mungad ja õpilased Bhutanis
autamale enne tema lossist lahkumist.
Mungad ja õpilased.
Nad ratsutavad valgetel hobustel värvikas protsessioonis kloostrini, kus nende pead paljaks pöetakse ning kollased rüüd selga pannakse. Klooster pole range koht, vaid pigem küla keskus, nii et lapsed võivad oma vanemaid tihti näha.
M Tavaliselt on munk riietatud kollasesse rüüsse, jalas lahtised sandaalid. Buddha õpetuse kohaselt peab ta söögi muretsema kerjates. Ilmikute ülesandeks on munkade toitmine . See, kes annab mungale süüa, saab võimaluse sooritada heategu, mistõttu tänulik peab olema andja, mitte munk. Peale oma rüü ei tohi mungal olla kaasas muud, kui kauss kerjamiseks, nõel, 108 nöörile aetud palvehelmest, mida loendatakse Buddha õilsate omaduste üle mõtisklemiseks, habemenuga juuste, habeme, kulmude pügamiseks, sest juukseidki peetakse liigseks ehteks . Joogivett kurnatakse enne tarvitamist, et mitte kogemata elusolendeid alla neelata.
Buda munk elab väga lihtsat elu. Hommikul vara läheb ta toitu kerjama – süüa tuleb enne keskpäeva, päeva teine pool on paastuaeg . Suure osa ajast ta mediteerib, uurib pühasid raamatuid ja õpib.

Tõotan, et ma ei tapa ühtegi elusolendit.

Tõotan, et ma ei võta seda, mida mulle antud ei ole.

Tõotan, et ma hoidun kõlvatust elust.

Tõotan, et ma ei valeta iial.

Tõotan, et ma ei tarvita joovastavaid aineid.

Tõotan, et ma ei söö keelatud kellaaegadel.

Tõotan, et ma ei tantsi, laula, mängi pilli ega osale näitemängudes.

Tõotan, et ma ei kanna ehteid ega tarvita lõhnaaineid.

Tõotan, et ma ei heida magama kõrgele ja laiale voodile.

Tõotan, et ma ei võta vastu kulda ega hõbedat.
ungaks võidakse noormees pühitseda 20-aastaselt. Kui keegi tahab saada sangha liikmeks, peab ta riietuma mungarüüsse, ajama oma pea paljaks ja minema teatama oma kavatsusest mõnele mungale. Tal tuleb anda munga ees kolmekordne usaldusvanne. See on budistide usutunnistus , mis sisaldab õpetuse kõige tähtsamaid punkte: „Mina usaldan Buddhat. Mina usaldan õpetust. Mina usaldan sanghat.“ Seejärel kohustub ta täitma mungatõotuse nn kümmet käsku.
Tavalisele budistile on oluline kinni pidada viiest esimesest tõotusest. Sangha liikmetele ja neile, kes kloostrielu kasvõi ajutiselt elavad, on kohustuslikud ka järgnevad viis tõotust.
Buda mungad ja nunnad kannavad erinevat värvi rüüsid alates hallist kuni oranžini sõltuvalt piirkonnast ja traditsioonidest. Paljudel juhtudel ajavad nii mungad kui nunnad pead paljaks.
Buda munk külastab kodusid, et jagada õpetust, juhatab meditatsiooni ja sooritab ilmikute jaoks usulisi toiminguid, näiteks matuseid. Kloostritempleis korraldab ta religioosseid pühasid ja hoolitseb noorte usulise kasvatuse eest. Ilmikutele on ta budistliku eluviisi eeskujuks, näidates teed nirvaanasse.
Munk peab täitma kolme põhinõuet: ta peab olema vaene, vallaline ja ta ei tohi kellelegi kannatusi põhjustada. Munk võib ka ilmalikku ellu tagasi pöörduda.

ANNETUSED

A Annetatakse peamiselt sanghale. Annetamine aitab budistil muutuda osavõtlikumaks ja kaastundlikumas. Annetamine aitab parandada karmavilju selles ja järgnevas elus.
nnetamine on budistide jaoks väga oluline. Annetamisega kaasneb voorus, mis tekitab paremaid karmavilju selles ja järgnevas elus. Sanghale on almused eluliselt vajalikud, kuna usuline kogukond sõltub suurel määral sellest toidust, riietest , majapidamis- ja muudest esemetest, mida ilmikud neile annetavad. Iga ilmik budist peab aitama munkasid ja nunnasid, kes ei tööta endale elatise teenimiseks, vaid elavad annetustest. Budistid on sangha liikmetele tänulikud, et nad annavad võimaluse teha heategusid. Vastutasuks pakub sangha õpetust. Lisaks kloostrile annetavad budistid ka haiglatele, koolidele; pidustuste ja matuste korraldamiseks, ordinatsiooniks, usuliste tekstide trükikuludeks ning organisatsioonidele, mis mõjutavad ühiskonna elu ja heaolu. Annetuste kaudu muutuvad budistid osavõtlikumaks ja kaastundlikumaks teiste suhtes. Annetamine on vooruste arendamise alus ning see on kujunenud eetikareegleid täites.

PALVERÄNNAK

Palverännakud on budistlikes maades populaarsed. Kuna India oli Buddha kodumaa, siis asub palju palverännakute sihtkohti justnimelt seal. Tähtsamad kohad on Lumbini puudesalu praeguses Nepaalis, kus Buddha sündis. Bodhgaya on koht, kus Buddha bodhipuu all virgus. Puu all on kivi, millel väidetakse olevat Buddha jalajälg ning ka p Budistidel on neli peamist palverännaku sihtkohta : Buddha sünnikoht- Lumbini puudesalu, Buddha virgumise koht – Bodhgayas, Buddha esimese jutluse pidamise koht Sarnathis ja Buddha surma koht Kušinaras. Lisaks austatakse mitmeid stuupasid ning Dalai-laama sünnikohta Dharasalas.
uu ise on tähelepanuväärne ning on sageli kaetud värviliste palvelippudega. Sarnath, mis tänapäeval on Varanasi eeslinn ja seepärast on see kõige sagedamini külastatav paik tänu oma ligipääsetavusele. Sarnathis pidas Buddha oma esimese jutluse. Kušinara, kus Buddha suri ning põletati. On ka teisi palverändurite kogunemiskohti, näiteks Dharasala, Dalai-laama kodukoht ning paljud stuupad, mis väidetavalt sisaldavad Buddhast säilinud reliikviaid (pühad säilmed, vm esemed)või on kuidagi Buddha või bodhisattvatega seotud.
P Palverändur Šakja kloostris.
alverännakuid peetakse rõõmsaks sündmuseks ning sageli saadavad inimesi sel teel muusika ja tantsud. Need meenutavad inimestele, et ka nemad võivad virguda ja aitavad neil mõelda Buddha õpetusele. Tseremooniate ajal helistatakse kellasid, mis sümboliseerivad tarkust.

MEDITATSIOON

K Mediteerija. Ü. Suursaar
uigi maailmas on palju asju, mis ei allu inimese kontrollile , on siiski võimalik vastutada meeltes toimuva eest. Oma meelte puhastamine ja soovide kontrollimine on kõigile raske. Budistid on välja arendanud meetodeid, mis aitavad seda teha. Üheks enam levinuks neist on meditatsioon, mis aitab mõistusel saavutada rahulik selguse ja avatuse seisund. Tavaliselt inimese pea kubiseb mõtetest. Mõistus toimib kommentaatorina – see on halb, see hea. Meditatsioon on viis sellise hinnangulisuse kaotamiseks ja rahu ning vaikuse saavutamiseks. Buddha ütles: „Nägemises peaks olema vaid nägemine, kuulmises vaid kuulmine ja mõtlemises vaid mõte.“ Nad istuvad ja tunnetavad, kuidas õhk neisse voolab ning kuidas ta välja voolab. Istudes saavad nad teadlikuks oma kehast, nagu ka neid ümbritsevast – vihmast ja tuulest. Mõtted võivad küll pähe tulla, ent nad lasevad neil minna. Sel viisil loodavad nad oma tõelist mina leida, leida vabadust hirmust ja leida õnne. See ei juhtu ühe korraga, harjutamine on oluline. Sajandite jooksul on budistlikus traditsioonis tekkinud erinevaid meditatsiooniviise. Kõiki saab kirjeldada kui vaimu treeningut, kuid neil on erinevad lähenemised. Eesmärgiks on siiski kõigil rahu ja positiivsuse saavutamine.
Meditatsioon on abivahend oma mõtete kontrollimiseks ja meelte puhastamiseks. Mediteerides püütakse vabaneda hinnangulistest mõtetest ning mõtetesse klammerdumisest. Meditatsiooni eesmärgiks on rahu ja positiivsuse saavutamine.
Zen-budismis mediteeritakse erilisel viisil. Õpetaja küsib küsimuse või mõistatuse, nagu „Lõpeta kauge kellahelin.“ Kuid ükski kell ei helise. Ometi peab õpilane midagi vastama. Nii mediteeribki ta päeval ja öösel kuni lõpuks jõuab järeldusele, et kui ta ise oleks kell, saaks ta lõpetada selle helisemise. Seeläbi õpivad nad olema midagi muud, kui ise (nt kell). Zen-budismis on oluine enese nägemine teises asjas, sest see on viis, kuidas bodhisattvad aitavad kõiki olevusi – teades, mis tunne on saada nendeks. Zen-budismis pooldatakse ka kõikjal ja igal ajal mediteerimist.
T Tiibetlased kasutavad mediteerimisel kontsentreerumiseks erilisi pilte, mandalaid, mis aitavad kontsentreeruda meditatsioonile.
iibetis ei püüta mediteerides samastuda igapäevaste nähtustega, vaid eelistatakse kontsentreeruda erilistele piltidele –mandalatele Mandala on kujutis ringi sees. Vahel on see pilt figuuridega, nagu dharmaratas või mitmed pilkupüüdvad üksteisega põimunud mustrid, mis peaksid aitama mõtteid koondada. Sagedamini on see ruut, mille sees on ring, mis sümboliseerib maad. Mandalat peaks püüdma näha kolmemõõtmelisena. See on täis värve ja iga värv sümboliseerib mõnd kindlat Buddha omadust. Valge puhtust, sinine tema õpetuse suurust ning tõde. Värvid peaks aitama keskenduda mõtetes neile omadustele.

PÜHAD PAIGAD

Enamikul budistidel on kodus väike pühapaik, kus aukohal on Buddha kuju. Kuju ees on alus, millel põleb viirukitikk ning samas lähedal on ka küünlad. Süüdatud küünal sümboliseerib valgust, mille Buddha suur tarkus maailma tõi. Põlev viiruk sümboliseerib pühendumist ja ühtlasi loob meeldiva õhustiku ruumis, kus mediteerima või mõnd riitust läbi viima hakatakse. Pühapaigad on kaunistatud lilledega. Vahel pannakse kodusesse pühapaika ka ohvriande. Näiteks panevad tiibeti budistid sinna kausi värske veega. Sinna võidakse panna ka sööki, pühi tekste, mis on mähitud siidi ja ka miniatuurseid stuupasid.

TEMPLID JA STUUPAD

B Vasakpoolne ja keskmine on stuupad, parempoolne on pagood
udistlike pühamute välimus on muutunud nii aja jooksul kui ka religiooni arenedes. India pühamud, stuupad, olid kellakujulised. Kui budism liikus itta , muutusid pühamud saledamaks ja neid hakati kutsuma pagoodideks. Iga stuupa ja pagood on üles ehitatud sarnaselt ning koosneb 5 elemendist, mis meenutavad universumi viit elementi.
Algselt ehitati stuupad Buddha reliikviate säilitamiseks, kuid ehitada taheti rohkem, kui reliikviaid jätkus. Seepärast hakati nendesse stuupadesse panema pühakirju, kujusid ja teisi õnnistatud asju. Stuupasse ei saa siseneda, see on monument meenutamaks Buddhat ja tema õpetusi. Kui enamik neist on üsna väikesed, siis suurim on kuulus Shwedagoni tempel Birmas, mis on 113 meetrit kõrge ja kaetud kuldlehtedega. Teine ülisuur stuupa asub Boroboduris Indoneesias.
B Shwedagoni tempel Rangoonis, Birmas
udistlikud pühamud on sageli rikkalikult kaunistatud ja sees on hulgaliselt kunstiteoseid, mis on äärmiselt hoolikalt valmistatud. Peamine budistlik ehitis on lihtne tempel, kus on pühapaik buddharupaga (Buddha kuju). Religioossed tseremooniad ja meditatsiooni seansid viiakse läbi just neis majades. Sellise templi juures võivad olla ka majutusvõimalused munkadele. Need templi-kloostri kompleksid võivad olla väga väikesed ja tagasihoidlikud, aga neid võib olla ka kolossaalsete mõõtmetega. Viimase eredaimaks näiteks on Drepungi klooster Tiibetis, mis majutab umbes 8000 munka korraga.

JUMALATEENISTUS

Kuigi budistid ei usu jumala olemasolusse, on ka neil kombeks vahepeal aeg maha võtta, austust ja tänu avaldada. Tinglikult nimetan seda edaspidi siiski jumalateenistuseks. Budistid võivad jumalateenistust pidada nii kodus kui templis. Templis käimine ja teistega koos teenimine ei ole kohustuslik.
Kuna maailmas on mitmeid budistlikke koolkondi, siis on ka palju erinevaid viise jumalateenistuseks. Mahajaana maades on valitsev pühendumine Buddhale ja bodhisattvatele. Austajad istuvad põrandal paljajalu Buddha kuju ees ning leelutavad, samuti kuulavad nad munki religioosseid tekste leelutamas ning võtavad osa palvetest.
Templisse sisenedes võetakse kingad jalast. Buddha kuju ees kummardatakse tavaliselt kolm korda hoides käsi rinnal koos. Iga kummardus on ühele budismi nn juveelile: Buddhale, dharmale ja sanghale. Seejärel süüdatakse viiruk või küünal, mis on virgumise sümbol ning ohverdatakse lilli või sööki tänulikkuse ja austuse märgiks.

Kuidas templis käituda?

Templisse sisenemiseks peab olema korralikult riides . Ei tohiks kanda lühikesi pükse ega lühikest seelikut. Templisse minnes peab kõigepealt võtma kingad jalast ning jätma ukse taha. Templis pole istmeid nagu kristlikus kirikus. Kui siin istutakse, siis lihtsalt põrandale. Jalad peaksid aga olema tõmmatud enda istumise alla. Tai kultuuris on oluline, et pea oleks madalamal, kui Buddha kuju või ükski kohal olev munk.

EETIKA

Inimene tegutseb ja sellel võivad olla tema enda ja teiste jaoks head või halvad tagajärjed. Budistlik eetika tegeleb põhimõtete ja praktikatega, mis aitavad käituda viisil, mis pigem aitab kui kahjustab inimest. Buddha ütles, et tahtlus loeb: kui inimene tapab kellegi tahtmatult, siis pole ta moraalselt vastutav tapmise eest, kuid on süüdi hoolimatuses.
Budistlik eetikakoodeks on tuntud viie põhimõttega. Need pole reeglid või käsud, vaid harjutamise põhimõtted, mida järgitakse vabalt ja rakendatakse mõistlikult ja tundlikult. Budismis tunnistatakse, et elu on keeruline ja sisaldab palju raskusi, ning seetõttu ei ole võimalik soovitada üht õiget käitumisviisi, mis on õige igas olukorras. Ja niivõrd ei räägita õigest või valest käitumisest, kuivõrd oskuslikust (kusala) või mitteoskuslikust (akusala) olemisest. Viis budistliku eetika põhimõtet on:
1. Mitte tappa või põhjustada kannatusi teistele elavatele olenditele. See on budistliku eetika keskne põhimõte ja kõik teised põhimõtted on sellest tuletatud . See põhimõte eeldab vägivallatut käitumist kus vähegi võimalik ja seetõttu on paljud budistid taimetoitlased. Selle põhimõtte positiivne pool on armastus.
2. Mitte võtta seda, mida pole antud. Vargus on ilmselge viis, kuidas inimene võib teisi kahjustada. Võidakse ka ära kasutada inimesi, manipuleerida nendega – kõike see käib ülalnimetatud põhimõtte vastu. Selle põhimõtte positiivne pool on heldus.
3. Vältida seksuaalselt sündsusetut käitumist (sh abielurikkumist). Seda juhist on tõlgendatud aegade jooksul mitmeti, aga põhimõtteliselt tähendab see teiste ja enda kannatustest hoidmist seksuaalses vallas. Selle põhimõtte positiivne pool on rahulolu.
4. Vältida valetamist ja halvasti ütlemist. Kõne on meie ja teiste inimeste suhetes üks tähtsamaid elemente, kuigi kõneldes võib tekkida palju vääratusi ja mittemõistmist, tänu millele võib endalegi arusaamatult teistele halba teha. Ausus, selle juhise positiivne pool on seetõttu äärmiselt oluline eetilisele elule. Kuid sellest üksi ei piisa, lisaks peaks kõne olema lahke , abivalmis ja harmooniline.
5. Hoiduda joogist ja ainetest, mis hägustavad ja rikuvad vaimu. Positiivne pool on hoolikus ja teadlikkus. Hoolikus on hädavajalik kvaliteet, et areneda Buddhat järgides; alkoholi ja narkootikumide tarbimine takistab seda aga oluliselt.
Paljud budistid üle kogu maailma retsiteerivad viit juhist iga päev ja püüavad neid ellu rakendada.

MÕISTED

Askeet – inimene, kes eetilistel või usulistel põhjustel on keeldunud naudingutest
Bodhgaya – paik, kus Buddha virgumise saavutas. Tänapäeval palverändurite sihtkohaks.
Bodhisattva – kutsutakse sageli ka Kaastunde-Buddhaks. Tema jääb alati maailma, et aidata teisi inimesi virgumise poole.
Buddha – tiitel, mis anti Siddharthale, kui ta virgunud oli. See tähendab: „virgunu“.
Dalai-laama – Tiibeti budistide usujuht ning Tiibeti eksiilis elav valitseja
Dharasala – Dalai-laama kodukoht, tänapäeval palverändurite sihtkoht
Dharma – muutumatu loomulik seadmus, mis on kõige oleva aluseks. Buddha õpetus
Karma – praeguses ja eelmistes eludes tehtud teod; teo ja tagajärje seadus
Kušinara – koht, kus Buddha suri ning põletati. Tänapäeval palverändurite sihtkohaks.
Lumbini – Siddharta Gautama sünnikoht oli Lumbini puudesalu. Tänapäeval palverändude sihtkoht.
Mahajaana- „Suur vanker “, budismi haru, mis on levinud nii põhjaskui idas
Mantra – jumalateenistusel, meditatsioonis või palves kasutatavad spetsiaalsed sõnad
Meditatsioon – meelte arendamine keskendunud mõtlemise teel
Nirvaana – seisund, milles on vabanetud uuestisündidest ning jõutud täielikku rahusse ja kõrgeimasse tunnetusseisundisse. Kadunud on soovid, kannatus ja surm.
Pagood – budistlik pühamu. Kõrgem ja saledam kui stuupa ning on levinud enam idas.
Sangha – munkade ja nunnade kogukond
Sansaara – lõpmatu taaskehastumiste jada
Sarnath – peale virgumist pidas Buddha Sarnathis oma esimese jutluse. Tänapäeval on see palveränduritele sihtkohaks.
Siddhartha Gautama – budismi rajaja, prints
Stuupa – tavaliselt templi juures asuv kellakujuline ehitis, kus algselt hoiti reliikviaid
Theravaada – Lõunapoolne budism.
Tipitaka – „Kolmikkorv“ ehk „Kolm korvi“; kolmeosaline budistlik kaanon.

KASUTATUD KIRJANDUS JA PILDID

KIRJANDUS

Breuilly, E., O’Brien, J., Palmer, M. Maailma usundid. Avita , 1999.
Buddha Dharma Education Association & BuddhaNet. Buddhist Festivals and Ceremonies. Buddhist Festivals and Celebratory Days , Devotional Practices, Personal Ceremonies. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.buddhanet.net/e-learning/history/festivals.ht m
Buddha Dharma Education Association & BuddhaNet. Dharma Wheel (dharmacharka). Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.buddhanet.net/e-learning/history/bud_wheel.ht m
Buddha Dharma Education Association & BuddhaNet. The Symbol of the Lotus . Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.buddhanet.net/e-learning/history/b_lotus.ht m
Buddhism. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.lapraik.com/cordeaux/Buddhism/buddhism.htm#HOLY%20TEXTS
Buddhist Ceremonies. Festivals and Special Days. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.buddhanet.net/festival.ht m
Buddhist Festivals - Notes . Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://re-xs.ucsm.ac.uk/gcsere/revision/buddhism/bud2/14.html
Festivals of World Religions.
Heininen, S., Mauranen, M- L., Mäkituuri, M., Peltola, L. Kiriku ajalugu ja teave. Leeriõpik nr 3. Keuruu, Otava, 1990.
Hinnells, J. R. ( editor ) Buddhism. The Penguin Dictionary of Religions. Penguin Books , 1997.
http://www.fwbo.org/articles/buddhism&environment.html Nick Wallis
http://www.fwbo.org/festivals.html
Lowenstein, T. Buddha tee. Tallinn, Ilo, 2001.
Religious Tolerance .org Menu : Buddhism... based on the teachings of Siddhartha Gautama. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.religioustolerance.org/buddhism.ht m
Self, D. Suurusundid. Tallinn, Koolibri, 1998.
Swearer, D. K. Introduction to Buddhism. Buddhism and Ecology: Challenge and Promise. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://environment.harvard.edu/religion/religion/buddhism/
Dalai-Laama. Living Life with a good Heart . The Purpose of Life. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.zamba.com/BuddhasVillage/teachings/hh_purpose.ht m
The Buddhist World
Underwood, L. Maailma usundid. Tallinn, Koolibri, 1999.
What is Buddhism? Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.fwbo.org/buddhism.html

KASUTATUD PILDID

Sümbolid:
Geur , R. Dharmaratas
http://www.pbase.com/image/22873755
Rajajad ja teised tähtsad isikud
Siddhartha Gautama sünd
http://www.fsinet.or.jp/~myweb/nepal/lumbini/lumb06.jpg
Nälginud Siddhartha
web.ukonline.co.uk/buddhism/ skeleton .jpg
Mediteeriv Buddha
http://www.info2india.com/buddhist/
Suursaar, Ü. Tema Pühadus
http://www.sea.ee/~ys/KARAK/PAKIND.HTM
Budismi levik
Ameerika suurim Buddha kuju
www.watkeller.com/page2.html
Pühakiri
Tipitaka palmilehtedel
http://www.mnh.si.edu/treasures/Images/pmt97-1-052.jpg
Pühad
Wesak
http://www.sacredindia.com/explore/srilanka/festival.ht m
Palve
Suursaar, Ü. Jumala sõnum.
http://www.sea.ee/~ys/KARAK/PAKIND.HTM
Geur, R. Palveveskid Bhutanis.
http://www.pbase.com/image/22873750
Sangha
Geur, R. Mungad ja õpilased
http://www.pbase.com/image/22649889
Palve
Nebel, C. Palverändur Šakja kloostris
http://www.myhimalayas.com/tibet/image/pilgrim.jpg
Meditatsioon
Suursaar, Ü. Mediteerija, Amritsar.
http://www.sea.ee/~ys/VEEL/PIN.HTM
SOOVITAV KIRJANDUS EESTI KEELES:
http://www.mahayana.ee/
Tenzin Gjatso. Kunst olla õnnelik. Tallinn, K-Kirjastus, 2000.
Tenzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tartu, Elmatar, 1999.
Uku Masing . Budsimist. Tartu, Ilmamaa, 1995.
Vaata ka T. Lowensteini raamatu Buddha tee lõpust lugemissoovitusi.

TEST

Karma on:

ümbersünniahel;

teo ja tagajärje seadus;

pääsemine taassünniahelast.

Põhjapoolset budismi nimetatakse:

mahajaanaks;

theravaadaks;

zen-budismiks.

Budistlike pühakirjade hulka kuuluvad:

Abhidhamma; Sutta ja Vinaya

Upanišaadid;

Brahma raamatud, eeposed.

Kes oli budismi rajaja

Krišna;

Siddhartha Gautama;

Sankara.

Mantra on:

hinduistlik sümbol;

püha silp;

eriline pilt.

Stuupa on:

hinduistlik pühakoda;

budistlik madal lai kellakujuline pühakoda;

budistlik tornikujuline pühakoda.

Dharma on:

üleüldiselt kehtiv kohustus;

hinduistlik püha;

Siddhartha Gautama naise nimi.

Sansaara on:

teo ja tagajärje seadus;

ümbersünniahel, hingede rändamine;

hinduismi koolkond.

Lõunapoolset budismi nimetatakse:

vadžrajaana;

theravaada;

mahajaana.

Nirvaana on:

ümbersünniahel;

teo ja tagajärje seadus;

pääsemine taassünniahelast.

Sündimine, vananemine, lein on Buddha sõnul ...:

õnn;

kannatus;

elu mõte.

Sanghasse võib astuda noormees, kes on:

vähemalt 13-aastaselt;

20-aastaselt;

30-aastaselt.

Dharmaratas sümboliseerib:

inimese hinge;

kuningavõimu ja Buddha vaimset autoriteeti;

inimese elukäiku.

Buddha õpetust nimetatakse:

dharma;

asalha;

mantra.

Pagood on:

hinduistlik pühakoda;

budistlik madal lai kellakujuline pühakoda;

budistlik tornikujuline pühakoda.

Nimeta neli õilsat tõde ja mõtesta lahti!

Mis on budistliku käsitluse kohaselt kannatus? Millest see tekib? Kuidas sellest vabaneda? Leia selle arusaama 5 positiivset ja 5 negatiivset külge!

Nimeta õilsa kaheksaosalise tee osad ja seleta lahti.

Miks peab budist vabanema elujanust? Leia selle nõude 5 positiivset ja 5 negatiivset külge.

Mida hindad budistlikust õpetusest? Mida on tänapäeva eesti inimesel budismist õppida? Millega pole Sa nõus, miks?
1 Bön. Enne budistlike misjonäride saabumist oli bönil kaks peamist voolu – üks oli preestriusund, mis teenis varaseid Tiibeti kuningaid. (vt järgmine lk)
Kuna kuningad olid pühad valitsejad ja nende matuseriitused olid eluliselt tähtsad, oli böni preestrite peamiseks ülesandeks monarhiat toetavate rituaalide järjepidevuse hoidmine. Teine böni vool oli šamanistlik usund, mis toetus külakogukondadele. Šamaanid olid jumalakartlikud pühitsetud, kes suutsid kontrollida kohalikke jumalusi ja vaime, kellest paljud olid kurjad ja keda usuti suurel hulgal igas Tiibeti maanurgas ringi luusivat. Kuna õnnetusi seostati tavaliselt vaimudega, oli šamaani ülesandeks neid nõrgestada rituaali ja maagia abil tervendades, ennustades ja kogukondi kaitstes.
2 „Mitte-mina“ õpetus ütleb, et kõik nähtused on ilma hingeta ehk „iseta“. Inimisiksuse keskmes pole püsivat hinge, „mina“ ega ego. Inimolendid koosnevad viiest püsitust „kogumist“. Need on: kehaline vorm, tunne, taju, päritud karmilised moodustajad ja teadvus. Need klammerduvad ego mõiste külge, mis neid ühendab, kuid tegelikult on tegemist vaid rea protsessidega.