Keskkooli kogu materjal budismist (0)

Usundilugu
Budism
Dharma – seadmus, kohustus, õpetus. Iga inimese kohustus on alluda eelmiste elude karmale ja püüda selles ümbersünnis, kus ta hetkel on, vältida halbu tegusid . Kaheksa kodaraga ratas on budismi sümbol.
Kogudus
Sangha – kitsamas mõistes mungakogudus, laiemas kogu budistliku ühiskonda.
Kogudus jaguneb kaheks – ilmikud ja mungad (ja nunnad).
Ilmikud on inimesed, kes pole andnud mungavannet, kuid elavad budistlike põhimõtete järgi.
Kõige kõrgemal astmel olev nunn on madalam kui kõige madalamal astmel olev munk .
Varjupaiga tõotus (kolm kalliskivi )
“Ma otsin varjupaika Buddhas”
“Ma otsin varjupaika Dharmas”
“Ma otsin varjupaika Sanghas”
Kümme lubadust (5 esimest ilmikutele ja munkadele, 5 viimast ainult munkadele):

• Ei tapa ühtegi elusolendit
  
• Ei võta seda, mida mulle antud ei ole
  
• Hoidun kõlvatust elust
  
• Ei valeta iial
  
• Ei tarvita joovastavaid jooke
  
• Ei söö keelatud aegadel
  
• Ei tantsi, laula, mängi pilli ega osale näitemängudes
  
• Ei kanna ehteid ega tarvita lõhnaaineid
  
• Ei heida magama kõrgele ja laiale voodile
  
• Ei võta vastu kulda ega hõbedat
  

Munka nimetatakse Bhiksuks
Nunna nimetatakse Bhiksumiks
Mõlemad on tõlkes “kerjus”
Hinajaana ehk Theravaada
Nirvaana võimalik vaid munkadele
Tipitaka - “kolme korvi õpetus”
Põhiline meetod nirvaana saavutamiseks, mida kasutatakse, on meditatsioon (mõtlus)
Mahajaana
Nirvaana võimalik kõigile
Suutrad, õpetused
Bodishattvad – inimene, kes on otsustanud aidata kõigil inimestel jõuda nirvaanasse
Tühjuse sümbol – 0
Gurud – vaimsed õpetajad

Õpetuse põhimõisted

Neli õilsat tõde

Budismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis "Seadmuseratta käimapanemine" (eesti keeles "Budismi pühad raamatud" 1. Tartu, 2004, tõlkinud Linnart Mäll), mille vaateid jagavad kõik budismi koolkonnad . Seal räägib Buddha neljast õilsast tõest; need on:

tõde kannatusest,

tõde kannatuse põhjusest,

tõde kannatuse lakkamisest ja

tõde kannatuse lakkamisele viivast teest.
See tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele.
Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda – kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on õilis kaheksaosaline tee. Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Sansaara ja nirvaana

Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism india kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara ja nirvaana. Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud olemasoluviisi. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu.

Tegu

India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (skr karma , pali kamma) ja teovilja (skr karmaphala, pali vīpaka) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head. Inimene saab aga valida, milliseid tegusid ta teeb ja seetõttu oma teovilja määrata. Buddhad ja bodhisattvad on teo ja teovilja seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel , vaid isetult teisi olendeid aidates.

Sõltuvuslik tekkimine

Tegu on seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik on omavahel seotud. Seda väljendab budismis eelkõige sõltuvusliku tekkimise õpetuses (skr pratītyasamutpāda). Siin Buddha kirjeldab kaheteistkümne lüli abil sansaara toimimise sõltuvuslikku mehhanismi. Selle põhjusliku jada alguses on teadmatus ehk nõmedus (skr avidyā), mis on kannatuse algpõhjus. Sõltuvusliku tekkimise õpetus seletabki lahti teise õilsa tõe kannatuse põhjusest. Kannatuse kadumiseks on vajalik kaotada teadmatus, mille tulemusel kogu sansaarat kandev ahel lakkab toimimast. Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki seadmused (skr dharma) iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, ning nad on pidevas põhjuse-tagajärje seoses – s.t et nad ka ise on põhjuseks teistele seadmustele. (Eesti keeles vt "Riisitaimesuutra"; Akadeemia, 1994, nr 4, lk 757-771, tõlkinud A. Herkel.)

Tühjus

Sõltuvusliku tekkimise sünonüümiks on tühjuse ( sanskriti śūnyatā) mõiste, mille järgi seadmustel puudub püsiv omaolek (skr svabhāva). Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima, ja tänu sellele on võimalik ka virgumine . Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb - kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism rumaluse ehk mõistmatuse aluseks. Seega kannatuse põhjustajaks.

Isetus

Tühjuse mõiste teiseks väljenduseks on isetus (skr anātman), mis samuti viitab seadmuste püsiva omaoleku ehk ise puudumisele. Inimese kirjeldamisel tähendab see, et puudub see, mida nimetatakse iseks ehk minaks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr skandha ) kogum. Selle pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse aga budismis kannatuse põhjuseks.

Kolm kalliskivi

Kolm kalliskivi (skr triratna, pl.k. tiratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr: śaraṇa) ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.
Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru.

Meeleharjutused

"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde. Buddha ei andnud oma õpilastele abstraktseid teadmisi, vaid suunas neid lähtuvalt igaühe meeleseisundist. Nii tekkis palju erinevaid õpetusi ja traditsioone. Mõned põhimõtted on aga säilinud üsna sarnastena pea kõigis budismi vooludes.
Meele harjutamisel on olulised kaks meetodit, mis üksteist täiendavad: meelerahu ja analüüsiv vaatlus .

Meelerahu

Meelerahu (skr śamatha) abil keskendatakse püsimatu meel ühele objektile . Kuna inimese meel on tavaliselt püsimatu, siis sügava analüüsi teostamiseks tuleb seda taltsutada ja rahustada, peatada kontrollimatu mõttevool ja tunnetetulv. Kuid meelerahu ei ole eesmärk omaette.

Analüüsiv vaatlus

Analüüsiva vaatluse (skr vipaśyanā) abil aga uuritakse seda objekti põhjalikult. Objekti analüüsides jõutakse selle omaoleku tühjuseni. Analüüsi eesmärk on mõista, et nähtustel puudub ise ehk püsiv omaolek, et kõik seadmused on tühjad.

Brahmaseisund

Brahmaseisund (skr. brahmavihāra) on budismi eetikas oluline nelja kõlbelise kategooria üldnimetus. See hõlmab kaastunnet, sõbralikkust, rõõmu ja võrdset suhtumist . Need neli, eelkõige aga kaastunne , on olulised eetilised printsiibid, aga ka harjutused meele muutmisel. Meel, mis on teiste suhtes kaastundlik ja sõbralik, unustab enda mina, mis on kõikide kannatuste põhjus.
Kaastunne (skr. karuṇa)) tähendab kõigisse olenditesse positiivset suhtumist, teiste olendite kannatuste märkamist ja tegutsemist nende kannatuste leevendamiseks. Sõbralikkus (skr. maitrī) väljendab tegutsemist teiste hüvanguks tasu ja kiitust ootamata. Rõõm (skr. muditā) tähendab rõõmustamist teiste heaolu üle. Võrdne suhtumine (skr. upekṣā) on kõikidesse olenditesse eelistuseta suhtumine, vaenlaste ja sõprade võrdne aitamine .

Kosmoloogia

Budismis tekkis suurelt osalt india mütoloogia põhjal oma mütoloogia ja kosmoloogia. Budismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse tihti ringina ehk olemisrattana (skr. bhāvacakra). Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk preetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena , jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele.

Kogudus

Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (pali: saṅgha; sanskr: saṃgha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasidkerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini.
Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalttraditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase . Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskr: vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster -ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā.
Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond . Algselt kuulusid ilmalike (ilmikute) hulka eeskätt jõukad linnakodanikud , kes moodustasid Buddha ajal majandusliku ja poliitilise eliidi. Nende ülesandeks oli eelkõige koguduse majanduslik toetamine . Nad järgisid igapäevaelus Šākjamuni õpetust, mille keskme moodustasid ilmalikele mõeldud käitumisjuhised. Hiljem tõusis ka ilmalike seast tuntud õpetajaid ning ilmalike roll on erinevates budistlikes kultuurides olnud erinev.
Seadmuseratas ehk Dharma ratas ( Vello Väärtnõu illustratsioon )

Tekstid ja koolkonnad

Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Juba esimestel sajanditel peale Buddha parinirvaanat hakkasid Buddha sõna erinevate versioonide ning tõlgenduste põhjal kujunema koolkonnad. Buddha jutlused ning munga - ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismisuurkogudel, mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli; viies suurkogu toimus 1871. aasta novembris ja kuues suurkogu 1954. aasta mais.
2. sajandi lõpul või 1. sajandil e.m.a hakati budistlikke tekste kirja panema. Esimeseks kirjapandud tekstiks oli tõenäoliselt Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra (Kaheksatuhanderealine ületava mõistmise suutra ). Selle järel kirjutati üles Tripitaka ehk "Kolmikkorv". (Paali 'ti - kolm, 'Piṭaka' - korv ).
Paalikeelne Tipitaka on tänini ainsana tervikuna säilinud vanim budistlik kaanon. Tipitaka koostati juba esimesel budismi suurkogul vahetult (umbes kolm kuud) peale Buddha surma. Seda peetakse kõige autentsemaks Buddha õpetuseks. Tänapäeval on Tipitaka theravaada koolkonna põhiline pühakiri, mis osaliselt kattub ka teiste koolkondade pühakirjadega.
Põhjuseks, miks munk Mahakassapa esimese suurkogu kokku kutsus, oli hilisemalt ordineeritud munga Subhadda (kes oli ordineeritud vanas eas) levitatav arusaama, et kuna Buddha on surnud, siis pole enam tema poolt antud kõiki reegleid vaja järgida. Soovides Buddha õpetust autentsena säilitada, otsustasid 500 kokku tulnud arahanti Buddha Dhamma (õpetuse) kirja panna. Buddha nõbu Ānanda, kes oli veetnud kogu oma ordineeritud aja koos Buddhaga, tsiteeris peast Buddha õpetusi ning 500 arahanti kinnitasid selle ehtsust. Esimene suurkogu kestis seitse kuud.
Kuna erinevate Buddha järgijate arusaamad tema õpetusest ja Buddha poolt antud reeglite kinnipidamise vajalikkusest lahknesid, tekkisid ka mitmed koolkonnad. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. sajandil e.m.a toimus lahknemine, mille tulemusel tekkis kaks suunda: hinajaana ja mahajaana. Selle põhjuseks võib pidada lõhet 'vana' (kes eelistas järgida autentset Buddha õpetust) ja 'uue' (kes polnud nõus järgima kõiki Buddha ettekirjutusi) koolkonna vahel. Vabameelsemat suunda esindas algselt Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra. Selle pooldajad nimetasid ise ennast mahajaanaks e suureks sõidukiks.
Mahajaana pooldajad arvasid, et Buddha sõnu ei pea täpselt järgima, vaid et Buddha õpetus võiks olla arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Theravaada koolkonnad, kes eelistasid järgida Buddha õpetust autentsel, muutumatul kujul, hakati nimetama hinajaanaks ehk väikeseks sõidukiks. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid. Theravaada koolkond järgib aga Buddha autentset õpetust, mis on kirja pandud Paali kaanonis (Tipitaka's).
I aastatuhande jooksul levis budism paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Lõuna- ja Kagu-Aasias jäi püsima eelkõige hinajaana budism, millest tänaseks on säilinud vaid üks suur koolkond – theravaada. Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias aga hakkas levima mahajaana suund, mis on jagunenud paljudeks väikesteks koolkondadeks.

Budismi levik

Budismi kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis esimese aastatuhande keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma. Kesk- ja Põhja-India suured kloosterülikoolid Nālandā, Vikramašīla ja teised toimisid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. sajandi lõpuni, mil Indiasse tunginud muslimitest türklased need hävitasid.
Budismi levimisel on läbi aegade olulisteks tähisteks olnud budistlike tekstide tõlkimine selle maa keelde ja mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles. Seetõttu on budismi levik mingil maal saanud alguse budismi tekstide tõlkimisest kohalikku keelde.
Budism on alati püüdnud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida Hiina budismist, Jaapani budismist, Tiibeti budismist, Tai budismist, Sri Lanka budismist jne. Seega Buddha õpetus on üks (mis on kirja pandud Tipitaka's) kuid Buddha õpetuse segunedes kohaliku kultuuriga on tekkinud paju erinevaid budismi koolkonde.
Väljakujunenud ajaloolisest budismi traditsioonist võib rääkida paljudes Aasia maades, kus kujunes välja omanäoline kombestik, kommenteeriv kirjandus, kloostrihierarhia ja hulgaliselt erinevaid õpetusviise. Budism on alati olnud pluralistlik ning aktsepteerinud erinevaid vahendeid Buddha sõna edasi andmisel.
Budism jõudis Sri Lankale ja Birmasse 2. sajandil e.m.a, kust juba levis edasi Kagu- Aasiasse . Hiinasse jõudis budism 1.-2. sajandil ja sealt edasi Koreasse ja Jaapanisse . Tiibetis on budismi alguseks 7. sajand, sealt levis budism Mongooliasse ja mongoli hõimude kaudu ka Venemaale. Kesk-Aasias õitses budism kuni muslimite vallutuseni.
Munk (Vello Väärtnõu illustratsioon)
Viimane aastasada on teinud budismi populaarseks ka Läänes. Kloostreid, templeid ja budismi keskusi on rajatud enamikes Euroopa maades, Ameerikas ja Austraalias. Budism on õppekavas mitmetes Lääne ülikoolides.

Budism Eestis

Budoloog Alexander Staël von Holstein (1877–1937) ja filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada otseselt Eesti budistliku kultuuri alusepanijateks, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit.
Budismi nn. praktilist külge esindas, peamiselt 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud, budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962). Ta oli esimene Eestis tegutsenud budistlik laama (munk), kes juba 1893. aastal oli Burjaatias budismiga kokku puutunud. Lõpetanud siin regioonis tegutsemise, jõudsid Tema ja ta järgija Friedrich Lustig enne Teist maailmasõda Birmasse, kus nad ka edaspidi aktiivselt tegutsesid budistlike munkadena.
Budismi laialdase leviku üheks oluliseks osaks on alati olnud (lisaks buddhadharmat vahendavate elavate õpetajate ja Buddha õpetust järgiva/teostavasangha olemasolule) ka emakeelse pühakirja olemasolu. Sellest seisukohast lähtudes võib eesti budismi laialdasema leviku alguseks pidada eelmise sajandi 60.-ndate lõppu ja 70.-ndaid, mil eestlastest teadlased, eesotsas Linnart Mälliga, alustasid budistlike tekstide tõlkimisega algkeeltest. Alates 1960.-ndatest on Linnart Mälli tõlkes algkeeltest ilmunud mitmed budismi alustekstid: "Seadmuseratta käimapanemine" (2004), "Dhammapada" (1977, 2004, 2005), "Teemantsuutra" (1975, 2005), "Südasuutra" (1989, 1998, 2003, 2005)," Šāntideva 'Bodhitšarjāvatāra'" (1982, 2008), "Ühetähesuutra" (2005) jpt tekstid (erinevatel aegadel on üksikuid tekste ja katkendeid tõlkinud algkeeltest ka Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome,Martti Kalda, Alari Allik , Rein Raud). Samuti oli, tulevikus toimuvat silmaspidades, oluline see, et 70.-ndate paiku sagenesid teadlaste uurimisekspeditsioonid ja budismijärgijate nn. palverännakud NSVL nendesse piirkondadesse, kus oli veel säilinud elav budistlik keskkond, traditsioon jakultuur. 70.-ndatel käidi sel eesmärgil peamiselt just Burjaatias ja Burjaadi Autonoomses Rahvusringkonnas, kus veel olid alles kaks gelukpa (gelugpa,gelug-pa, geluk, gelug, geluk-pa) traditsiooni esindavat budistlikku kloostrit Ivolginski (Ivolga) datsan ja ajalooline Aginski (Aga) datsan), mis kogu NSVLterritooriumil olid sel perioodil ainsatena veel tegevad. Karl Tõnissoni poolt toodud budistlik gelukpa traditsioon oli Eestis selleks ajaks juba kaotanud oma järjepüsivuse. Sel perioodil kujunesid traditsioonilisteks nn. Orientalistikapäevad, mis tolleaegse Tartu Riikliku Ülikooli juures asuva orientalistikakabineti (juba 1956. aastal Pent Nurmekunna asutatud ja aastaid Linnart Mälli juhitud ) poolt üsna regulaarselt suudeti läbi viia (läbi suruda). Orientalistikapäevade budismiteemalised loengud olid tol ajal üheks faktoriks, mis kinnistasid kuulajates budismihuvi ka tulevikuks.
80.-ndate esimesel poolel, süveneva kultuurilis -poliitilise stagnatsiooni perioodil, asutati Tallinnas esimene organiseeritult toimiv budistlik grupp Eestimaa Budistlik Vennaskond ehk Taola. Vennaskond järgis tiibeti budismi nyingma koolkonna traditsiooni. Samal aastakümnel rajas Vennaskond 4 stuupat, tõlgiti peamiselt inglise- ja vene keelseid budismiteemalisi raamatuid ja kirjutisi, valmistati budistlikke thankasid ja kujusid. Käidi Burjaatias budismiga tutvumas ning tegeleti ka sealt toodud budistlike tekstidega ning viidi läbi rituaale. Tänu Burjaatias loodud kontaktidele saabusid paaril korral Eestisse ka sealsed laamad . 80.-ndate lõpupoolel, Eesti jaoks murrangulisel perioodil, hakkasid mõned Vennaskonna liikmed aktiivselt osalema ka poliitikas. Poliitikas kaasalöömine tõi kaasa ka Vennaskonna grupi põhiliikmete Eestist lahkumise ning organisatsiooni lagunemise. Aastakümne vahetusel toimunud ühiskondlik-poliitiliste ja kultuuriliste muudatuste tõttu oli budismijärgijatel võimalik gruppidena vabamalt tegutseda ning budistlikke organisatsioone ja ühendusi ametlikult registreerida. Esimeseks selliseks ühenduseks sai pärast 1988. a. tegutsema hakanud Eesti Budistlik Liit. Eesti Budistlik Liitu kuulusid varem iseseisvalt või mitteformaalsetes väikegruppides budistlike meeleharjutustega tegelevad inimesed, kelledest mõned järgisid budistlikku eluviisi juba 70.-ndate algusest. Järgiti üldbudistlikku suunda, oldi avatud kõikidele budistlikele õpetustele ja harjutustele, keskendumata mingile konkreetsele koolkonnale , kitsamale õpetusliinile või sektile. Kooskäimistel tegeldi peamiselt meeleharjutustega, toimusid budismiteemalised vestlused- arutelud . Budistliku Liidu kutsel saabusid Eestisse õpetama esimesed õpetajad väljastpoolt endist NSVL territooriumi, s.h. külalisõpetajad FWBO (Lääne Budistliku Vennaskonna Sõbrad) Soome keskusest . Rootsi ja Ungari karma kagyu keskustelaama Chöphel edastas oma koolkonna meeleharjutusi. Tiibetist pärit drikung kagyu koolkonna auväärne laama XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche andis edasi vadžrajaana-harjutusePhowa (Wylie: 'pho ba; sanskr: saṃkrānti), tema vahendusel saabus Eestisse õpetama sama koolkonna laama auväärne tulku Lamkhyen (Lamchen) Gyalpo Rinpoche. Tallinnas registreeritud Eesti Budistliku Liidu liikmeskonnast lähtusid hiljem mitu iseseisvat budistlikku organisatsiooni ja ühendust, nende hulgas ka Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus (esimene budistlik usukogudus Eestis), Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade (FWBO) Tallinna keskus ehk Sulevimäe budismikeskus (praeguse nimega Triratna Budistliku Kogukonna Tallinna keskus -Budakoda) ning hiljem ka Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus (selle tekkimine ja tegevus lähtus otseselt tiibeti budismi nyingma koolkonna elava traditsiooni õpetajast Nyichang Khentrul Rinpochest ega olnud Vennaskonna ega ka tolle hilisema järeltulija MTÜ Eesti Njingma'ga seotud). Mõned Eesti Budistliku Liidu endised liikmed on aktiivselt tegevad ka mitmetes teistes budismiga seotud liikumistes ja ühendustes, sealhulgas Eesti Akadeemiline Orientaalselts, Budismi Instituut ja teised.
Eelmise sajandi 90.-ndatel saabunud poliitilise- ja liikumisvabadusega algas periood, mil budismijärgijad said vabalt minna õppima või palverännakutele ning lühemaks või pikemaks ajaks harjutama Aasias asuvatesse budistlikesse kloostritesse, õppeasutustesse. Samuti hakati õpetuse saamiseks külastama ka Läänes asuvaid budismikeskusi ja -instituute. Väljaspool Eestit on mitmed eestlased läbinud tiibeti budismi traditsioonilise 3. aasta pikkuse harjutuslaagri eralduses. Budismiuurijad on pikemalt õppinud ülikoolides ja instituutides, nii Läänes kui ka Aasias. Toimub ka vastupidine liikumine, mille käigus on Eestisse saabunud mitmeid kümneid teadlasi, lektoreid, õpetajaid ja munkasid - nii on Budistliku Koguduse Drikung Kagjü Ratna Šri Keskuse laamaDrubpon Sangye Rinpoche püsivalt Eestis alates 2001. aastast.
Uuest aastatuhandest alates on asutatud kümneid budistlikke ühendusi, keskusi ja budistiku kultuuriga seotud kodanikuühendusi, mis kõik edendavad erinevaid budismiga seotud valdkondi, sealhulgas nii usk kui ka teadus. Näiteks Budismi Instituudis toimuvad juba rohkem kui kümne aasta jooksul budismiteemalised loengud ja seminarid , kusjuures loengupidajateks on olnud nii budistlike koolkondade usujuhte kui ka teadlasi nii kodu kui ka välismaalt. Eesti-Tiibeti Kultuuriselts on juba 15. aasta jooksul korraldanud mitmesuguseid harivaid üritusi s.h. Tiibeti (kultuuri) päevad, filmifõhtud-festivalid, näitused, budismiuurijate ja laamade loengud, üritusi Tiibeti toetuseks jms. Paljud budistlikud ühendused on praeguseks korraldanud mitmesuguseid avalikke kursusi, läbi viinud rahvusvahelisi meeleharjutuslaagreid, rajanud oma templi- ja altariruume jne. Budistlikud keskused (s.h. Khordongi Ühing Eestis jt.) on tõlkinud ka otse algkeeltest rituaali- ja meeleharjutustekste. MTÜ Eesti Njingma rajas järjekordse stuupa ning palveveski, organiseeris rahvusvahelisi konverentse "Budism ja Põhjala". Eesti teadlastel, budismiuurijatel ja tõlkijatelt on sel perioodil ilmunud mitmeid budismiteemalisi tekstikogumikke ja raamatusarju (s.h. "Budismi pühad raamatud" mitu köidet). Eestikeelseid budismialaseid kirjutisi ja raamatuid on ilmunud ka muudesse keeltesse tõlgituna. Eesti keelde on tõlgitud mitmeid kümneid erineva suunitlusega budismiteemalisi raamatuid ja teatmeteoseid paljudest keeltest. Tänu interneti laialdasele levikule on mitmekülgne budismiteemaline teave kättesaadav väga paljudest veebi-allikatest, nii võõr- kui ka emakeeles. V. Väärtnõu eestvedamisel valmis, erinevatest allikatest kopeerituna/kokkupanduna, budistlikule kultuurile keskendunud eestikeelne "Budismi Entsüklopeedia" veebis. Linnart Mälli, kes oli juba eelmise sajandi 60.-ndatel alustanud budismi teadusliku uurimisega, toimetamisel ilmus "Ida mõtteloo leksikon" (2006, 2011), mille terminoloogiline osa on samuti veebis kättesaadav.
Budistliku kultuuri kui maailma- või rahvuspärandi säilitamiseks ning edendamiseks on mitmed Eesti budistlikud-, haridus -, kultuurilis-, poliitilised organisatsioonid ja ühendused koostööd teinud - niiviisi on Eestis toimunud Tema Pühaduse XIV Dalai -laama ning teiste tiibeti budismi koolkondade juhtide ning tähtsamate õpetajate korduvad visiidid ; poliitilised meeleavaldused; budismiteemalised konverentsid , seminarid, loengud, raamatuesitlused; kunstifestivalid, (kontsert) esinemised , näitused, töötoad; budistlikud loengud, õppekursused, harjutuslaagrid jms.
Budistliku kultuuriga seostatavad Eesti haridusasutused , instituudid, kultuuriorganisatsioonid, meditsiiniorganisatsioonid, poliitilised ühendused: Budismi Instituut, Eesti Akadeemiline Orientaalselts, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, Eesti-Tiibeti Kultuuriselts, Tibetoloogia Instituut, Himaalaja Kultuuride selts; Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Akadeemia (s.h. Ngak-Mang Instituut ja Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Ühing), Tiibeti Meditsiini Keskus MEN LING , Tiibeti Teraapiakeskus LHAMO, Tiibeti meditsiini ja astroloogia keskus GEWA , Ratna - Tiibeti teraapiad;Riigikogu Tiibeti toetusrühm, Rahvaste Õiguste Instituut, Tiibeti Sõbrad ( Friends of Tibet, Estonia) jt.
Budistlikest usulistest ühendustest (registreeritud kogudustest) tegutsevad Eestis praegu Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus,Pärnu Budistlik Kogudus Tiibeti Budismi Keskus Sangye Ling (kasutab nime Pärnu tiibeti budismi keskus Drikung Dordže Tšö Dzong), Tiibeti Budismi Karma Kagyu Tallinna Kogudus (ehk Teemanditee Budismi Keskus). Samuti on tegevad Eesti budistlikud organisatsioonid ja ühendused: Eesti Dzogcheni Ühing, Drikung Dzogtšeni Eesti Kogukond Drikung Namtšag Mebar Dzong,Tartu Drikungi Keskus, Triratna Budistliku Kogukonna Tallinna keskus Budakoda (endine Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade Tallinna keskus), RIGPA Eesti, Tallinna Zen Kogukond,Khordongi Ühing Eestis, Lochen Jangchup Tsemo keskus (Bodong-traditsioon), Dagchang Rime Eesti Sangha.