UUSAEG - kokkuvõte (0)

5 VÄGA HEA

UUSAEG
Kokkuvõte
SISSEJUHATUS
Uusaja mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.-16.sajandil, eristamaks oma kaasaega eelnenud ajaloost. Lähtuti uuest ideoloogiast – humanismist, mis kujunes välja renessansiajastul. Uusaja algust on erinevate autorite poolt erinevalt määratletud. Enam on pakutud järgnevaid sündmusi:

1453.a. – Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt, kus purunes Bütsantsi tuhandeaastane riik,

1492.a. – Ameerika avastamine, mis muutis eurooplaste maailmapilti ja Euroopa majanduselu,

1517.a. – usupuhastuse algus Saksamaal, mille järel hakkas levima uus mõtteviis ja uuendused nii usuelus kui kogu ühiskonnas

1789.-1799.a. – Suur Prantsuse revolutsioon , mis tõi endaga seisusliku korra ja feodaalsuhete lõpu, kapitalistlike suhete arengu ja parlamentarismi kujunemise

1640.a. – Inglise kodanlik revolutsioon, mille järel hakkas kujunema põhiseaduslik monarhia .
Uusaja algusele Prantsusmaal on iseloomulik aadlivõimu vähenemine ja keskvõimu tugevnemine, Inglismaal levis puritaanide maailmavaade ning käis võitlus parlamentarismi eest, Venemaal pandi alus Romanovite dünastiale, Rootsi sai Euroopa suurriigiks, Eestis algas Rootsi aeg.
Uusaeg oli kapitalismiajastu, kapitalistlikud tootmissuhted kujunesid valitsevaks. Maadeavastused olid Euroopa rahvastele toonud täiendavaid kasumeid, kapitalistlikud suhted said esmalt ülekaalu kaubanduses. Kauplemisest saadud kasum soodustas linnade esiletõusu ja tihedamat läbikäimist eri piirkondade vahel. Ajapikku kujunes välja maailmakaubandus. Kaubandusest akumuleeritavat kasumit kasutati manufaktuuride, hiljem aga vabrikute rajamisel, kaubanduse areng soodustas ka kultuurialast koostööd ja uute ideede levikut.
Tootmise areng tõi endaga 1760.-1780.aastate paiku tööstusliku pöörde (ülemineku masinate abil tootmisele = vabrikutootmisele), selle tagajärjel hakkas kujunema tööstuse saavutustele põhinev ühiskond, mida nimetatakse industriaalühiskonnaks ja uus elulaad , sai alguse linnastumine . Põllumajandusliku tootmise valdkonnas olid Euroopa eri piirkondade vahel olulised erinevused: Lääne-Euroopas oli sajandite jooksul pärisorjus kaotatud, Ida-Euroopas püsis aga 19.sajandini.
Vaimumaailmas jätkus esialgu usuline võitlus, mis kõige teravamalt tõusis esile 17.sajandi Inglismaal, kus puritanismi alusel kujunes välja uus maailmavaade ja ellusuhtumine.
Selle kõrvale tekkis uus ilmalik ideoloogia – valgustus , mis muutis riigivalitsemist, ühiskonnakorraldust ja kooliharidust. Väga mõjukaks kujunes rahvuslik liikumine, mis tavaliselt algas rahvuse eliidi tegevusega rahvuskultuuri edendamiseks, jõudis rahvahulkadesse peamiselt seltsiliikumise näol ja saavutas kulminatsiooni võitluses rahvusriigi eest (juhul kui rahvas oli mitme riigi vahel killunenud).
Valitsemisviisina oli uusaja algul valdav absolutistlik monarhia, hiljem parlamentaristlik monarhia. Paljudes maades toimus võitlus konstitutsioonilise riigikorra saavutamiseks, mis viis sageli revolutsioonideni.
Uusaja lõpu kohta on 2 enamlevinud seisukohta – osa uurijaid peab selleks Esimese maailmasõja puhkemist 1914.aastal, teine osa samastab uusaja lõpu 19.sajandi lõpuga.
Uusajale järgneb 20.sajandi ajalugu ehk uusima aja ajalugu ehk lähiajalugu.
VALGUSTUSAJASTU
Valgustus oli vaimne liikumine 18.sajandi Euroopas. Valgustajad olid haritlased, kes püüdsid laiemaid rahvahulki harida ehk valgustada, kes kritiseerisid kaasaegset ühiskonda ja õpetasid, kuidas seda paremini korraldada.
Valgustusideed tekkisid Inglismaal (tolle aja Euroopa kõige demokraatlikumas riigis), üle Euroopa levisid aga Prantsusmaa haritlaste kaudu.
Valgustajad hindasid inimmõistust, ideaaliks oli ratsionaalne maailmakäsitlus. Nad uskusid, et ideede alusel saab maailma muuta, uusi ideid on vaja levitada, ideede mõistmine eeldab haridust ja teadmisi. Inimühiskonna eeskujuks peaks olema loodus. Kui mingi nähtus esineb looduses, siis on see mõistlik. Nende maailmakäsitlusele oli omane uus humanism , nad pidasid oluliseks inimest oma vajaduste ja kirgedega. Sellega astuti välja kristliku asketismi vastu, mida oli eriti rõhutanud katoliku kirik .
Valgustaja Rene Descartes arvas , et teadmiste ainus allikas on mõistus. Tõsikindla teadmiseni jõudmiseks on vaja kahelda kõiges. “Ma mõtlen, järelikult olen olemas”.
Voltaire võitles katoliku kirikuga, mida pidas peavaenlaseks. Samas uskus ta kõrgema olevuse olemasolusse. “Kui Jumalat ei oleks, tuleks ta välja mõelda”. Inimühiskond peaks lähtuma loodusseadustest. Õiglane on ühiskond, mille aluseks on vabadus ja omand. Ühiskonna ümberkorraldamine saab lähtuda ülaltpoolt lähtuvatest reformidest. Tema poliitiline ideaal oli valgustatud absolutism – tugev kuningas või keiser suudab ühiskonna filosoofide nõuannetest juhindudes ümber korraldada.
Montesquieu pidas ideaalseks riigikorraks konstitutsioonilist monarhiat, kus on tagatud võimude lahusus : seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema eraldatud. Ta rõhutas kodanike vabaduste kaitset ja seetõttu peetakse teda liberalismi üheks isaks. Ühiskonna arengut käsitledes esitas ta geograafilise keskkonna teooria, mille kohaselt ühiskond oleneb teda ümbritsevatest geograafilistest oludest – eeskätt kliimast, aga ka pinnavormidest. Ta väitis, et külm kliima teeb inimesed tugevaks , aktiivseks, sihikindlaks ja teotahteliseks; kuumus seevastu muudab inimesed laisaks ja ükskõikseks; mäed sünnitavad vabadusearmastust, tasandikud despootiat.
Rousseau arvas, et kauges minevikus elasid inimesed kooskõlas loodusega ja õnnelikult. Kuna ühiskond ei saa sellise ideaali poole tagasi pöörduda, siis pidas ta õigeks vabariiklikku korda, kus võim lähtub rahvast. Ühiskondliku korra alus on eraomand, kuid on vaja ka abinõusid ebavõrdsuse vastu. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sai Rousseau õpetusest jakobiinide ametlik ideoloogia. Valgustusideede levitamisel haritlaste seas oli oluline koht “Entsüklopeedial”, mida andis välja Diderot . Teose uudsus seisnes selles, et see käsitles alfabeetilises süsteemis teaduse ja ühiskonna probleeme oma aja eesrindlike ideede seisukohalt, kritiseerides samas feodaalkorda.
PRANTSUSMAA UUSAJAL
Kuningas Henri IV valitsemisajal( 1589 - 1610 ) olid Prantsusmaal lõppenud ususõjad ja trooni ümber käiv võimuvõitlus.
Uueks valitsejaks sai Louis XIII (1610- 1643 ). Tema võimuloleku ajal oli Prantsusmaa tegelikuks juhiks kuninga usaldusalune kardinal Richelieu . Richelieu tugevdas keskvõimu, nõrgestas aadli vastupanu, surus maha hugenottide vastupanu. Sel ajal levisid vahistamise või maalt väljasaatmise käsud, millel oli juba kuninga allkiri ning täitmata ainult lahter karistatava nimega. See lõi pinnase kuritarvitusteks, sest kuninga allkirjaga dokumendi võis hankida iga soosingusse sattunud õukondlane.
Kuningas Louis XIV (1643- 1715 ) sai võimule juba 4-aastasena, regendina valitses kuninga ema, tegelik valitseja oli ema armuke Mazarin. Kui kuningas oli saanud 14-aastaseks, tunnistati ta täisealiseks, valitsema sai ta aga hakata alles pärast Mazarini surma.
Louis XIV valitses ainuisikuliselt – “Riik – see olen mina” olevat olnud tema lemmiklause. Tema valitsemisaega on peetud absolutismi kõrgajaks, sel ajal ehitati Pariisi lähedale Versailles ’ loss, Prantsusmaa pidas vallutussõdu. Kuningas Louis XV (1715- 1774 ) ei olevat tundnud erilist huvi riigiasjade vastu (“Pärast mind tulgu või veeuputus !”); moraalne lodevus , mitmekesised orgiad, kuninga ametlikud armukesed, kes sisuliselt juhtisid riigiasju – see oli iseloomulik tema valitsemisajale.
INGLISMAA UUSAJAL.
17.sajandi keskpaigaks teravnesid Inglismaal ühiskondlikud vastuolud:

majanduse vaba arengut (=kodanluse ja uut moodi majandava aadli majandustegevust) takistasid seni eksisteerivad feodaalsuhted

usuelu pingestas puritaanide tagakiusamine riigivõimude poolt

poliitilist elu pingestas terav vastasseis absolutistliku kuningavõimu ja parlamentliku opositsiooni vahel
Parlamendi ja kuninga vastasseis kulmineerus 1640.aastal ja 1642.- 1649 .a. toimus kodusõda. Sõjas olid vastamisi kuningas Charles I Stuarti toetajad ( aadlikud , anglikaani kirik, Põhja- ja Lääne-Inglismaa) ning parlamendi toetajad (uusaadel, kodanlus, puritaanid , Kagu- ja Lõuna-Inglismaa).
Parlamendi vägesid juhtis Oliver Cromwell (“Looda Jumala peale, aga hoia püssirohi kuiv!”) ja nad saavutasid ülekaalu.
1649.a. kuningas Charles I hukati, teda süüdistati türannias ja riigi reetmises. Inglismaa kuulutati vabariigiks. Vabariik ei olnud sugugi demokraatlik, seda juhtis piiramatu võimuga lordprotektor Cromwell, kes asus Inglismaad ümber korraldama puritaanlike põhimõtete järele. Rahva rahulolematus uue võimuga süvenes.
1660.a. toimus restauratsioon – taastati kuningavõim.
1689.aastaks kujunes Inglismaal välja parlamentaarne konstitutsiooniline/põhiseaduslik monarhia (= riigivalitsemise vorm, mille puhul monarhi võimu ulatus on määratud põhiseadusega).
Kuninga võim ei olnud enam piiramatu; kuningale jäi täidesaatev, parlamendile seadusandlik võim. Kuningas oli küll riigipea , kuid allus seadustele nii nagu kõik teisedki kodanikud. Ministrid kandsid oma tegevuse eest vastutust parlamendi ees. Inglismaal kehtestati trükivabadus, kuid usuvabadust tookord ei kehtestatud, riigiteenistusse said vaid anglikaani kiriku liikmed.
Inglismaa parlamendil olid 17.sajandi alguseks seljataga juba väga pikaajalised traditsioonid. Parlament oli kokku tulnud esmakordselt 1265.a. Parlament koosnes kahest kojast: Alamkoda , mille valis piiratud hulk valimisõiguslikke mehi ja Lordide koda, millel olid ülemkoja funktsioonid. Inglise parlament on olnud eeskujuks kogu Lääne tsivilisatsioonile ja hiljem kogu maailmale (riigivõimu korraldus, parlamendi nimetuse muutumine üldnimeks). 17.sajandil tekkisid Inglismaal viigide partei, mis hiljem sai nimetuse liberaalide partei ja tooride partei – hilisem konservatiivide partei. 18.sajandil kujunes Inglismaa välja tava, et valitsuse moodustab see partei, millel on parlamendis enamus.
PÕHJA-AMEERIKA ASUMAAD JA AMEERIKA ÜHENDRIIGID.
Pärast suuri maadeavastusi hakkas Ameerikasse ümber asuma kõigepealt hispaanlasi ja portugallasi, seejärel läksid inglased , prantslased , hollandlased , rootslased ja paljud teised rahvad .
Euroopast väljarändamise põhjused olid mitmesugused.
* Esimesed minejad lootsid ookeani tagant kulda, paljud otsisid lihtsalt seiklusi. *Uusasunikud ei osanud sageli küttida ega kala püüda ning ei tahtnud tööd teha, esimese talve aitas paljudel üle elada indiaanlaste abi.
* 1620 .aastatel hoogustus väljaränne usulistel ja poliitilistel põhjustel, 1620.a. jõudsid Ameerikasse esimesed 102 puritaani. Need olid töökad ja tõsiusklikud inimesed, kuid uutes oludes elasid esimese talve üle vaid pooled.
* Peale kalvinistide rändas Ameerikasse ka teisi inimesi, keda kodumaal usu pärast taga kiusati, näiteks reformatsioonijärgse Inglismaa katoliiklased ja prantsuse hugenotid. Ameerikas leidsid kandepinda ka Euroopas tekkinud uued usuvoolud , näiteks metodism, 1830.aastal rajati Ameerikas uus usulahk – mormooni kirik. *Vaesed inimesed rändasid Ameerikasse lootuses leida tööd ja leiba, sama soovisid tööstusliku pöörde järel tööta jäänud käsitöölised. Töö oli ainus edasijõudmise võimalus. Ameerika ühiskonda iseloomustas tervikuna töökus ja ettevõtlikkus. *Inglise riigivõimud saatsid Ameerikasse kurjategijaid, 1619.aastast alates hakati Ameerikasse vedama neegerorje.
Aja möödudes muutusid kõige tugevamaks Inglismaa asumaad Ameerikas. Asumaade edenedes soovisid kolonistid ise oma elu üle otsustada, mitte maksta Inglise kuningale makse ja arvestada tema reeglitega. Esialgu pakkusid põliselanikud valgetele sisserännanutele heatahtlikku inimlikku toetust. Kuid sisserändajaid tuli üha juurde ja nad hõivasid indiaanlaste elupaigad ja jahimaad.
Täiesti erinevaks osutusid ellusuhtumine ja väärtushinnangud – indiaanlased kui loodusrahvas ei suutnud mõista äriinimesi. Indiaani -hõimude eripalgelisus ja omavahelised vastuolud takistasid ühistegevust. Indiaanlaste relvastus ja sõjapidamisviisid erinesid valgete omast. Indiaanlased pidid oma asualadelt järjepidevalt taanduma.
Üle poole sisserännanutest olid inglise päritolu, see tugevdas Inglismaa kultuurimõju, samuti oli oluline puritaanide tegevus hariduse valdkonnas.
18.sajandi II poolel teravnesid asumaade ja Inglise kuningavõimu suhted sedavõrd, et puhkes Põhja-Ameerika asumaade Iseseisvussõda (1775-1783). Sõja võitsid asumaad ja 4.juulil 1776.a. avaldati Iseseisvusdeklaratsioon , millega 13 asumaad kuulutasid end iseseisvaks. Uus riik sai nimeks Ameerika Ühendriigid, tegemist oli liitriigiga, mis koosnes osariikidest.
Riigivõimu ülesehituse eeskujuks võeti Montesquieu võimude lahususe põhimõte. USA hakkas laienema lääne ja lõuna suunas, maad kas vallutati või osteti.
SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON
Prantsusmaa oli absolutistlik monarhia ja range seisusliku ühiskonnakorraldusega riik.
I seisuse moodustasid vaimulikud ,
II seisuse aadlikud – need olid eesõigustega ehk priviligeeritud seisused (= maksuvabad, suuremate poliitiliste õigustega, juurdepääsuga parematele ametikohtadele).
98% elanikkonnast kuulus III seisusesse , mis oli kirju nii koosseisu kui ka varandusliku olukorra poolest. III seisuse hulgas oli väga jõukaid (suurkaupmehed, pankurid), jõukaid (advokaadid, arstid, ametnikud, suurtalunikud), toimetulevaid (käsitöölised), vaeseid (väiketalunikud, poodnikud) ja viletsaid (juhutöölised).
III seisus maksis kõik riigimaksud . Väljaspool seisusi olid kerjused ja kodutud. Seisuslik ühiskond (“vana kord”) oli 18.sajandi keskel jõudnud sügavasse kriisi. Talupojad ja kogu III seisus oli rahulolematu kõrgete maksudega, III seisuse jõukam osa taotles priviligeeritud seisustega võrdseid õigusi (maksuvabastust ja poliitilist võimu).
Kuningas valitses ainuisikuliselt. 175 aasta jooksul ei olnud seisuste esinduskogu kokku kutsutud. 1780.aastatel Prantsusmaa majanduslik olukord halvenes, riigikassa oli tühi, seda tingisid pidev osalemine sõdades, viljaikaldus, kuninga ja õukonna priiskav eluviis jt. asjaolud .
1789.a. 5.mail kutsus Prantsusmaa kuningas Louis XVI kokku
Generaalstaadid ( seisuste esinduskogud), et kehtestada uued maksud (oli arvamusi , et tuleks maksustada ka aadel ja vaimulikud).
III seisuse saadikud polnud nõus senise hääletamiskorraga (seisuste kaupa), nad eraldusid esinduskogust ja kuulutasid end kogu rahvast esindavaks Rahvuskoguks. Nendega ühines osa I ja II seisuse saadikuid ja moodustus Asutav Kogu. Asutav Kogu otsustas Prantsusmaal kehtivat riigikorda muuta ja hakkas koostama põhiseadust.
Masside rahulolematus ja rahva kasvav poliitiline aktiivsus viisid mässuni. 14.juulil 1789.a. vallutas lihtrahvas Bastille kindlusvangla Pariisis, seda sündmust loetakse Suure Prantsuse revolutsiooni alguseks. Tänapäeval on 14.juuli Prantsusmaa rahvuspüha.
Bastille vangla lammutati, üle kogu maa algas aadlike ja vaimulike vastane mäss. Aadel ja vaimulikud põgenesid vägivalla eest naabermaadesse (Belgia jt.), kus hakkasid organiseerima vastutegevust.
Suure Prantsuse revolutsiooni eelset aega on nimetatud vana korra ajaks. Talleyrand on kõrgvaimulike elu vana korra ajal iseloomustanud kui “ magusat elu”.
Suure Prantsuse revolutsiooni ajal muutus elu Prantsusmaal väga olulisel määral.
Kaotati seisused ja nende eesõigused, võeti vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ”, mis lubas inimõigusi ja vabadusi, õigust omandile ja julgeolekule, vastupanu rõhumisele, mõttevabadust. Rõhutati eraomandi puutumatust.
1792.a. kaotati kuningavõim ja Prantsusmaa muudeti vabariigiks.
Kiriku ja Prantsusmaalt emigreerunute maad müüdi, talupojad vabastati feodaalkohustustest ja nad said maaomanikeks.
Seati sisse üldine valimisõigus meestele 21 eluaastast alates.
Kirik eraldati riigist.
Kirikumaade võõrandamisega suutsid Prantsusmaa uued võimud vähendada riigivõlga ja nõrgestada endise vaimuliku seisuse mõju.
Kirikult võeti ära mitmeid funktsioone.
Katoliikluse väljatõrjumiseks püüti juurutada ülemaailmse moraali kultust, Mõistuse ning Kõrgema Olevuse kultust.
Kaotati sisetollid, tsunftid , hindade piirmäärad, sellega pandi alus vabale turumajandusele.
1793.aastast seati sisse uus ajaarvamine – revolutsioonikalender, kus ajaarvamise alguseks võeti Prantsuse vabariigi kehtestamise päev – 22.september 1792. Kalender oli üles ehitatud 10-süsteemi põhimõtetele. Selline kalender kehtis kuni 1808.aastani, siis mindi tagasi kristliku ajaarvamise juurde.
Revolutsiooni ajal võeti kasutusele kümnendsüsteemile tuginev meetermõõdustik.
Revolutsiooni ajal püüdis lihtrahvas hävitada kõike, mis sümboliseeris vana korda. Vägivalda kasutasid revolutsioonitegelased endiste priviligeeritud seisuste ja kuninga, samuti mässuliste suhtes; kriisiolukordade lahendamisel kasutati vägivalda “kahtlaste” (nende, kellel oli eriarvamus või kes olid ebakindlad) suhtes.
Mineviku eitamise väliseks vormiks oli kultuuriväärtuste hävitamine, lõhuti kirikute sisustust: kujusid , maale, sarkofaage, samuti raamatukogusid ja arhiive, hävitamaks dokumente, kus olid kirjas maksud ja kohustused.
Revolutsiooni käigus muutusid oluliselt inimeste väärtushinnangud. Revolutsiooni algul püüdsid rikkad oma jõukust varjata, revolutsiooni käigus rikastunud uusrikkad – vastupidi – üritasid omandatud jõukust igati demonstreerida. Tõusikud ei teadnud, kuidas peaks rikas inimene elama.
Vana aristokraatiat püüti järele aimata, selleks puudus aga piisav haridus ja kasvatus.
Muutus riietus, soengud , kõnepruuk.
Aristokraatliku elulaadi eitamise ning kõigi inimeste ühetaolisuse rõhutamiseks hakati kasutama pöördumist “Sina”, aupaklikkust väljendav kõnetlusvorm oli “kodanik”.
Hääbus toretsev rõivastusmood, kasutusele tulid pikad püksid, Rahvuskaardi vorm (sinine kuub , punased reväärid, valged püksid, vest , saablid, mütsimärk = kokard või lint rahvusvärvidega), punane früügia müts, kuub, kaela seotud rätik.
Naistemood lihtsustus, pidulik rõivastus võttis eeskuju antiikajast. Kõige rohkem muutusid soengud, kadusid parukad ja kõrged ülespandud soengud.
Suure Prantsuse revolutsiooni ajal moodustusid esimesed poliitilised parteid, kujunesid ka mõisted parempoolsus ja pahempoolsus.
Prantsuse parlamendis istusid vasakul pool ägedamad saadikud, need, kes toetasid võimude suuremat ja olulisemat sekkumist ühiskonna ellu.
Paremale poole olid kogunenud need saadikud, kelle meelest võimud peaksid võimalikult vähe sekkuma ühiskonna ellu.
Kõikuval positsioonil olevaid rahvaesindajaid nimetati “soo”.
Revolutsiooni ajal tugevnes Prantsusmaal sõjaväe ja endisest III seisusest välja kasvanud uusrikaste mõju. Tooni andvaks muutus elunautimine, püüd esile tõusta, tööharjumuste kadumine, tõusiklikkus.
Revolutsiooni tulemusena saavutasid Prantsusmaal juhtkoha uusrikkad – üks osa kodanlusest.
1792.a. aprillis ründas Prantsusmaa revolutsiooniline valitsus naaberriikides asuvaid revolutsiooni vaenlasi (Prantsusmaalt põgenenud aadlike ja vaimulike sõjajõud ning teiste riikide armeed).
Prantsusmaa vastu olid koondunud enamuse Euroopa riikide monarhid , kes kartsid revolutsiooniliste ideede ja mässumeelsuse levimist oma maale. Nii algasid revolutsioonilised sõjad, mis ajapikku kaitsesõdadest vallutussõdadeks üle kasvasid. Prantsusmaa vallutas ulatusliku osa Euroopast ja jõudis välja Moskvasse Venemaal.
Euroopa monarhide Prantsusmaa-vastane koalitsioon suutis lõpuks oma üleoleku realiseerida ning 1815.a. Waterloo lahinguga Prantsusmaa vallutussõjad lõppesid.
Sõdadega seoses levisid Euroopas uued ideed ja ühiskonnakorralduse põhimõtted. Mitmes piirkonnas viidi läbi progressiivseid reforme, sh kaotati pärisorjus. Esialgu Prantsusmaal, hiljem aga kogu Euroopas hakati oluliseks pidama valgustuslikke ideid, hakati väärtustama rahvust, hakkas kujunema rahvuslik liikumine, sh ka Eestis.
Napoleon Bonaparte ( 1769 - 1821 ) oli Prantsusmaa sõjaväejuht ja 1804.- 1814 .a. ning 1815.aastal keiser. Sõjaliste teenete eest edutati teda brigaadikindralist ülemjuhatajani. 1799.a. korraldas ta riigipöörde ja sai esimeseks kolmest Prantsusmaad juhtima hakanud konsulist. Konsulina piiras ta süvenenud anarhiat, tegi lõpu kodusõjale ning kehtestas tugeva keskvõimuga sõjalis-bürokraatliku diktatuuri, säilitades vaid need Suure Prantsuse revolutsiooni saavutused, mis vastasid suurkodanluse huvidele.
Napoleoni diktaatorlikku võimu aitasid tugevdada Prantsusmaa sõjalised võidud. 1804.a. kuulutati Napoleon pärandatava võimuga keisriks. Tema algatusel loodud seadusandlus “Tsiviilkoodeks” oli eeskujuks teistele riikidele.
Napoleon soosis teaduste ja kunsti arendamist . Geniaalse väejuhina rakendas ta oskuslikult revolutsiooniliste sõdade ajal sõjaväe varustamiseks kasutusele võetud uuendusi (magasinisüsteemi asendamine rekvireerimisega võimaldas sõjaväe liikumist tunduvalt kiirendada), asendas joontaktika sügava lahingukorraga (ründekolonnidega), oskas meisterlikult manööverdades peajõude tähtsaimasse lahingupaika koondada, kasutas oskuslikult suurtükiväge jne. Sõjaväe juhtkonna komplekteeris ta lahinguteenete, mitte päritolu järgi.
Napoleoni keisriks kroonimine toimus 1804.a. Pariisis, kuhu selleks puhuks saabus paavst . Kindral Bonaparte võttis Püha Isa vastu jahiülikonnas ja klähviva koerakarja saatel. Kroonimisel haaras Napoleon paavsti käest krooni ja asetas selle ise endale pähe, märkimaks sellega, et ei ole krooni kellegi käest saanud. Seejärel pani ta krooni pähe ka oma abikaasale Josephine’ile.
Napoleon saavutas leppimise Rooma paavstiga, kellega sõlmiti 1801.a. konkordaat (sobimus). Sellega tunnistati katoliiklus enamiku prantslaste usuks , samas kindlustati sallivus ka hugenottide suhtes. Vaimulikud määras ametisse riigivõim, kuid kinnitas paavst.
Keisririigi ajal kaotati igasugused majandusalased piirangud ja mindi üle vabale turumajandusele. Järjest olulisemaks muutus sõjavägi, mis koosnes suuresti lihtrahva hulgast pärit sõduritest. Revolutsiooni kaitseks sõjaväkke astunud endised talupojad või manufaktuuride töölised olid saanud elukutselisteks, oli kadunud soov ja harjumus teha tööd, sõjaväelased pidasid end tsivilistidest paremaks. Kujunesid uued väärtushinnangud. Veelgi sügavamalt võõrdus rahvast ohvitserkond, kes püüdis igati jõuda uusrikaste tõusiklikku seltskonda.
Napoleon taastas aadlitiitlid ja lõi nende jagamisega uue – keisririigi aadli. Aristokraatlikud daamid hakkasid pidama salonge, kus kohtusid uusrikkad, poliitikud , ohvitserid ja haritlased. Moes olid Antiik- Kreekast inspireeritud rõivad, see vastandus revolutsiooniaja lihtrahvalikkusele.
Napoleon I keisririik hävis sõdades Euroopa riikide koalitsioonivägede vastu. 1814.a. aprillis loobus Napoleon troonist ning ta saadeti Vahemeres asuvale Elba saarele . Prantsusmaal taastati kuningriik .
1815.a. märtsis õnnestus Napoleonil oma võim taastada ja 100 päeva jooksul taas riiki valitseda . 1815.a. juunis purustati Napoleoni armee Waterloo lahingus. Keiser pidi uuesti troonist loobuma , ta saadeti üksildasele Püha Helena saarele Atlandi ookeanis, inglaste vangina suri Napoleon Bonaparte 1821.a.
Prantsusmaal toimus 1815.a. suvel teistkordne Bourbonide restauratsioon (kuningavõimu taastamine).
RAHVUSVAHELISED SUHTED 19.SAJANDIL
Napoleoni sõdade järel kutsusid võitjariigid Viinis kokku rahvusvahelise kongressi (1814-1815).
Viini kongress oli väga esinduslik (riigipead, õukondlased, diplomaadid), toimus arvukalt teatrietendusi, paraade, balle jne., tooni andis uus moetants – valss (sellest tuli nimetus “tantsiv kongress”).
Kongressil püüti taastada Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade käigus segi paisatud Euroopa poliitiline kaart ning endiste valitsejasuguvõsade võim.
Kongressi juhtriigid olid Prantsusmaa-vastase koalitsiooni juhtriigid – Inglismaa, Venemaa, Austria ja Preisimaa .
Eriti oluline oli kongressil Austria välisministri Metternichi roll.
Kongress taastas Bourbonide dünastia võimu Prantsusmaal ja Hispaanias ning endiste valitsejasuguvõsade võimu enamikus Itaalia riikides, taastati Šveitsi konföderatsioon. Saksa Rahva Püha Rooma keisririiki endisel kujul ei taastatud.
Võitjariigid siiski üksmeelt ei saavutanud.
Jagatud Poola ühtsust ei taastatud.
Suurem osa Poolast jäi Venemaa võimu alla, Lääne-Poola anti Preisimaale, Kagu-Poola Austriale.
Poola kunagisest pealinnast Krakovist moodustati eraldi vabariik.
Venemaa sai endale Soome, Rumeenialt Bessaraabia ja Türgilt Lääne- Gruusia . Oma valdusi laiendas Austria Lõuna-Saksamaa, mõnede lõunaslaavlaste alade ja Itaalia arvelt.
Preisimaa sai endale kunagi Rootsile kuulunud alasid. Inglismaa omandas Küprose ja Joonia saared.
Eraldi riigina moodustati Madalmaade kuningriik (Holland, Belgia, Luksemburg ). Rootsiga liideti varem Taani võimu all olnud Norra.
Saksamaa probleemide lahendamiseks loodi Saksa Liit. See pidi säilitama enamiku väikeriikide dünastiaid, takistama Saksamaa rahvuslikku ühendamist.
Inglismaa positsioon maailmas oli tugevnenud.
1837 .-1901.a. juhtis Inglismaad kuninganna Viktoria . Tema valitsemisaega on nimetatud Viktoria- ajastuks . Kuninganna oli Briti maailmariigi sümbol.
Juba 18.sajandist alates püüdis Inglismaa teostada Euroopas jõudude tasakaalu poliitikat. Inglismaa oli huvitatud sellest, et ükski riik Euroopa mandril ei muutuks liialt tugevaks ega saavutaks ülekaalu.
Rahvusvahelise tasakaalu säilitamiseks toetas Inglismaa tavaliselt nõrgemat tugevama vastu.
Inglismaa ajas samuti “hiilgava isolatsionismi” poliitikat, st. ta hoidus astumast püsivatesse liitudesse, laveeris, vahetas pooli.
Inglismaa oli maailma juhtiv tööstus-, rahandus- ja kaubandusmaa.
Majandusedu aluseks oli teistest riikidest varem toimunud tööstuslik pööre ja üleminek vabrikutootmisele.
Inglismaa tootis odavaid ja kvaliteetseid kaupu, mida müüdi kogu maailmas. Inglismaal oli kõige rohkem kolooniaid, kust saadi odavat toorainet ja tööjõududu; kolooniad olid samuti turuks Inglise kaupadele.
19.sajandi keskel teravnes Idaküsimus. Paljud suurriigid olid huvitatud Balkani poolsaarest ja Musta mere piirkonnast .
Balkani poolsaare rahvad võitlesid vabanemaks Türgi võimu alt. See võitlus aga rikkus jõudude tasakaalu ja muutus Austriale ohtlikuks – Habsburgide impeeriumi rahvad võisid tulevikus samuti taotleda vabanemist.
Venemaa püüdis saavutada kontrolli Musta mere üle, Inglismaa käsitles seda otsese ohuna oma huvidele Vahemeres.
Teravnenud Idaküsimus viis Krimmi sõjani ( 1853 -1856), mille tulemusena muutus Viini kongressil kujunenud jõudude vahekord Euroopas.
Venemaa tähendus rahvusvahelistes suhetes vähenes, nõrgenes Türgi, samas kasvas Inglismaa ja Prantsusmaa tähtsus Euroopa asjade otsustamisel .
19.sajand tõi endaga suuri muutusi sõjapidamises. Sõtta tuli arvukalt vabatahtlikke, väed muutusid mobiilsemaks ja efektiivsemaks.
Mindi üle üldisele sõjaväekohustusele ja massiarmeele.
Tehnika areng muutis sõjapidamise efektiivsemaks, seega ka ohvriterohkemaks. Teisalt aitasid uuendused osaliselt sõjakoledusi leevendada.
Raudteed tegid võimalikuks sõjaväe kiire ja massilise ümberpaigutamise, massiteabevahendid tõid sõjasündmused inimestele lähemale.
Üldine sõjaväekohustus ja suhteliselt lühike teenistusaeg tähendasid seda, et tavakodanik sai täita oma kohustuse riigi ees ja võis seejärel jätkata tsiviilelu.
1863.a. loodi Rahvusvaheline Punane Rist eesmärgiga reguleerida rahvusvahelisel tasandil suhtumist eraisikutesse, sõjavangidesse ja haavatutesse.
Revolutsioon on järsk murranguline poliitiline muudatus .
Evolutsioon on rahulik järjepidev pöördumatu muutumine.
Kontrrevolutsioon on võitlus (ka relvastatud võitlus) revolutsiooni-eelse riigikorra taastamiseks.
Klassid on ühiskondlikud rühmitused, suured vastandlike huvidega inimrühmad. Rojalism on kuningavõimu pooldamine.
RAHVUSLIK LIIKUMINE
Suur Prantsuse revolutsioon tõstis esile rahvuse mõiste ja seega ka killustatud rahvaste rahvuseks ühendamise idee.
Rahvusliku liikumise etapid on olnud järgmised:

kirjanike, kunstnike, teadlaste ja teiste tippharitlaste kantud rahvuskultuuriline liikumine, eliidi liikumine ehk elitaarne etapp

haritlaskonna laiemaid ringkondi (üliõpilased, kooliõpetajad) hõlmav liikumine

seltsiliikumise etapp koondas rahvuse ulatuslikumaid kihte nii elukutse (käsitöölised, kaupmehed ) kui ka tegevusalade (võimlemisrühmad, laulukoorid) järgi

poliitiline liikumine, mis võitles rahvahariduse edendamise, sh ülikooli rajamise eest, mis tõi kaasa erakondade loomise ja mille eesmärk oli rahvuse muutmine etnilisest ühendusest kultuurrahvuseks

võitlus omariikluse saavutamise eest oli rahvusliku liikumise kõrgeim etapp.
Saksamaa
Rahvuslik liikumine algas Saksamaal Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul eliidi tegevusega kultuuriliselt ühtse Saksamaa kujundamiseks.
Napoleoni sõdade, valgustuslike reformide, Saksa Rahva Püha Rooma riigi likvideerimise ja Viini kongressi mõjul hakkasid tegutsema üliõpilased.
1817.a. tähistati reformatsiooni ja Rahvastelahingu aastapäeva, sh esitati Saksamaa ühendamise nõue.
1818 .a. üliõpilaspäevade ajal loodi ülesaksamaaline üliõpilasliit, mille lipuvärvideks valiti must-punane- kuldne .
19.sajandi keskel loodi üle Saksamaa võimlemis- ja meestelaulu-seltse, toimusid piirkondlikud seltside ja kooride ühislaulmised.
1845.a. toimus esimene Saksa laulupidu , levisid patriootlikud laulud.
Saksamaa rahvuslikku ühendamist taotlev poliitiline liikumine tärkas seoses majandusliku arenguga.
Saksamaal tekkisid suured tööstuspiirkonnad, rajati raudteed, kujunes uus ettevõtjate klass, keda huvitas maa ühendamine eeskätt majanduslikel põhjustel. Tööstuse arenedes ja haritlaskonna kasvades levis liberalism.
Mõju avaldas ka revolutsiooniline liikumine teistes Euroopa maades.
1832 .a. toimus Hambach-Fest (pidustused Pfalzis Hambachi lossi varemete juures). See oli ülesaksamaaline rahvakogunemine, kus 30000 inimest esitasid ühtse Saksa riigi loomise nõude.
19.sajandi keskel oli Saksamaa endiselt killustatud, teiste Saksa riikide hulgas olid mõjukamad Austria ja Preisimaa. Mõlemad taotlesid Saksamaa ühendamist ja sellega oma liidrirolli kindlustamist.
Saksamaa ühendamise vastu tegutsesid Venemaa ja Prantsusmaa, kes ei soovinud uue tugeva konkurendi kujunemist.
Saksa keisririik kuulutati välja 18.jaanuaril 1871.a. Prantsusmaal Versailles’ lossi peegelsaalis – Prantsuse kuningate kroonimise kohas.
Saksamaa ühinemist takistada püüdnud ja Preisimaa vastu sõda alustanud Prantsusmaa sai lüüa ja keiser Napoleon III kaotas võimu.
Ühtne Saksa keisririik oli tekkinud Preisimaa poliitikute Otto von Bismarcki ja Wilhelm I juhtimisel.
Otto von Bismarcki kindlakäelist poliitikat, kus eesmärkide elluviimise vahendeid eriti ei valitud, hakati nimetama “raua ja vere poliitikaks”.
Saksamaa ühendamise eest peetavas võitluses tõrjus Preisimaa Austria kõrvale ja Austriast ei saanudki Saksa keisririigi osa (tekkis nn Väike-Saksamaa = Saksamaa ilma Austriata).
Hiljem on see asjaolu andnud alust Saksa poliitikutele taotleda Austria ühendamist ja Suur-Saksamaa loomist (Adolf Hitler ). Ühinenud Saksamaa välispoliitika oli kantsler Bismarcki ja keiser Wilhelm I ajal suunatud eelkõige Euroopa mandrile.
1888.a. troonile astunud keiser Wilhelm II hakkas orienteeruma maailmapoliitikale.
Saksamaa hakkas sekkuma kõigi maailmajagude asjadesse ja alustas võitlust ülemvõimu eest maailmas. Sellega kaasnesid maailmavallutuslikud ideed (Suur-Saksamaa, eluruumi laiendamine).
1884.a. algas kolooniate hõivamine esmalt Aafrikas, seejärel ka Aasias.
Itaalia oli nagu Saksamaagi kuni 19.sajandi II pooleni killustatud.
Erinevad väikeriigid olid Hispaania , Austria ja Prantsusmaa mõju all.
Itaalia ühendati rahvusriigiks 2 etapis – 1861.a. ja lõplikult 1870.a.
Ühendamist juhtis Sardiinia (Piemonte) kuningriik, selle vabameelsete vaadetega kuningas Vittorio Emanuele ja peaminister Camillo Benso Cavour. Olulist rolli mängisid vabadusvõitleja Giuseppe Garibaldi juhitud väeüksused.
Kõige keerukam oli Kirikuriigi ühendamine, sest paavsti toetas Prantsusmaa.
1870.a. pärast Prantsusmaa lüüasaamist Prantsuse-Preisi sõjas vallutasid Itaalia väed Rooma, mis kuulutati Itaalia pealinnaks.
Paavsti ilmalik võim jäi kehtima üksnes Vatikani territooriumil. Paavst kuulutas end Vatikani vangiks ja keeldus osalemast Itaalia avalikus elus. Alles 1929.a. Lateraani kokkulepetega reguleeriti Vatikani ja Itaalia riigi suhted.
Türgi oli vallutanud Lõuna-Euroopa ja jõudis 17.sajandi II poolel kuni Viini linnani. Türklaste ülemvõimu all võttis osa rahvaid vastu islami usu, see süvendas vastuolusid teiste rahvastega, eriti Balkani ps. rahvaste seas.
Türklased nõudsid alistatud rahvastelt 6-aasta vanuseid poisse , kellega täiendati Türgi sõjaväelaste (janitšaride) üksusi (seda koormist nimetati vereandamiks). Poisid võeti vanematelt ära, kasvatati muhamedlasteks ning innukateks ja julmadeks võõrvõimu käsutäitjateks. Türgi teenistuses olevate endiste kristlaste ülipüüdlikkust nimetati janitšari kompleksiks.
Kreeklased sattusid Türgi ülemvõimu alla 15.-16.sajandil. Kreeklased olid osavad laevnikud ja kaupmehed, nad olid üldiselt edukas; rikkaid kreeklasi elas kogu maailmas.
Kreeklaste vabadusvõitlust toetasid nii rikkad ja mõjukad kreeklased väljaspool kodumaad , teised Euroopa riigid ja ka arvukad vabatahtlikud.
Vana-Kreeka kultuur oli olnud eeskujuks kogu Euroopale , kreeklaste vabadusvõitlusse suhtuti suure sümpaatiaga, seda tõlgendati kui tsivilisatsiooni kaitsmist barbarite vastu.
Kreeklaste vabadusvõitlus oli traagiline ja ohvriterohke.
Iseseisvaks kuulutati Kreeka 1822.a., 1830.a. tunnustasid suurriigid Kreeka iseseisvust.
VENEMAA
Vene impeerium oli saavutanud oma suurima ulatuse 20.sajandi alguseks.
Vene tsaari võimu alla kuulusid Baltikum , Soome, Poola, Bessaraabia, Valgevene, Ukraina, Kesk-Venemaa, Volgamaad, Siber, Kaug-Ida, Taga- Kaukaasia , Kesk- Aasia , Kasahstan .
Venemaa koloniaalpoliitikale oli iseloomulik 3 põhimõtet:

unifitseerimine (kogu riigi ühetaoliseks muutmine),

bürokratiseerimine

venestamine (alates venelaste asustamisest vallutatud aladele kuni selleni, et põlisrahvail keelati rääkida ja kirjutada emakeeles).
Venestamine oli kõige ulatuslikum keiser Aleksander III valitsemisajal 1880.-1890.aastatel. Koloniaal -poliitika varieerus piirkonniti ja eri aegadel , näiteks Poola ja Soome aladel rakendati ulatuslikku autonoomiat, hiljem laienes venestamispoliitika ka sinna.
19.sajandil oli Venemaa vallutuspoliitikas olulisel kohal Kaukaasia alistamise lõpuleviimine. Selle piirkonna pärast olid võidelnud Pärsia, Türgi ja 18.sajandist alates ka Venemaa. Seejuures püüdsid mitmed Kaukaasia ristiusulised rahvad (grusiinid, armeenlased) leida Venemaalt tuge Türgi-vastases võitluses. Kõige rohkem võttis Venemaal aega islamiusuliste rahvaste (tšetšeenid, dagestanlased) alistamine, sest need mägirahvad asusid pidama “püha sõda”. Mägilaste võitlust juhtis 1834.- 1859 .a. silmapaistev riigi- ja sõjamees ning usujuht Šamil.
Kogu Vene impeeriumi kujunemine tugines paljuski regulaararmeele, mille rajamisele oli aluse pannud Peeter I. Sõjaväelisi põhimõtteid rakendati Vene riigis paljudel elualadel.
Peeter I pani paika ka Venemaa sotsiaalse struktuuri, mis püsis vähemate muudatustega kuni 1917.aastani.
Priviligeeritud seisused Venemaal olid aadel, vaimulikkond ja kaupmeeskond, kes olid vabastatud maksudest, ihunuhtlusest ja nekrutikohustusest.
Keiser Aleksander II aega (1855-1881) on nimetatud suurte reformide ajastuks. Olulisem oli 1861.a. Venemaa kubermangude talupoegade vabastamine pärisorjusest
(Balti kubermangude talupojad oli Aleksander I vabastanud juba 1816.-1819.a.).
Reformide tulemusena vähenesid seisuslikud vahed, elavnesid majandus ja kultuurielu , toimus ühiskonna vaimne vabanemine ; reformid olid katseks kujundada isevalitsus ümber kodanlikuks monarhiaks .
Uuendused ei suutnud pidurdada mässumeelsuse kasvu Vene ühiskonnas.
1870.aastail kujunes narodnikute liikumine. Selle kandjaiks olid madalamatest sotsiaalsetest kihtidest pärit vene haritlased, tugeva missioonitundega ja uutele ühiskonnakriitilistele ideedele vastuvõtlikud inimesed.
Nad tuginesid Lääne-Euroopa revolutsiooniteooriatele ja ürgvenelikele arusaamadele. Esialgu propageerisid narodnikud oma ideid rahulikul teel, läksid rahva sekka ja kutsusid talurahvast ülestõusule.
Alalhoidlik talurahvas ei hakanud mässama ja narodnikud otsustasid üle minna terroritaktikale: hakati tapma kõrgemaid riigiametnikke, et sel viisil kehtivat riigikorda muuta. 1881.a. tapsid narodnikud keiser Aleksander II.
USA-s oli 19.sajandi keskpaigaks küpsenud sisepoliitiline kriis, mille keskmes oli orjanduse küsimus.
Põhjapoolsed osariigid eesotsas orjandusevastase presidendi Abracham Lincolniga võitlesid orjuse säilitamist toetavate lõunapoolsete osariikidega.
Kodusõda toimus 1861.-1865.a.
Sõja ajal (1863.a.) kaotati orjandus ja võeti vastu Jaosmaade seadus (1862.a.), millega iga USA kodanik võis saada riigi lääneosas endale kuni 65 ha maad, tasudes selle eest 10 dollarit riigilõivu ning pärast 5-aasta pikkust maaharimist sai maavaldaja maa tegelikuks omanikuks.
Kodusõda lõppes põhjapoolsete osariikide võiduga.
1865.a. kaotati orjus kogu USA territooriumil ja 1866.a. anti neegritele kodanikuõigused.
Paljudes lõunapoolsetes osariikides ei lepitud orjade vabastamise ja võrdsusega. Loodi rida rassistlikke ja terroristlikke organisatsioone
(tuntuim neist Ku- Klux -Klan), mille eesmärk oli valgete eelisseisundi kindlustamine ühiskonnas.
TEADUS
16.sajandil oli Mikolaj Kopernik esitanud heliotsentrilise (Päikese-keskse) maailmasüsteemi idee.
1600.aastal põletati ketserina tuleriidal Giordano Bruno, kes oli jõudnud järeldusele, et universum ei ole loodud, vaid eksisteerib igavesti ja et maailmu on palju.
Galileo Galilei valmistas teleskoobi, uuris selle abil Kuud ja leidis, et Kuul on mäed ja mered , avastas Jupiteri ümber tiirlevad kuud, samuti kinnitas heliotsentrilise maailmasüsteemi õigsust. Ta avastas ka vaba langemise seadused ja inertsi. Inkvisitsioonikohtus oli ta sunnitud elu päästmiseks lahti ütlema oma vaadetest Maa tiirlemise kohta ümber Päikese. Pärimuse järgi olevat ta pärast seda öelnud: “Ta tiirleb siiski!” Galilei jätkas uurimistööd koduarestis. Ta rõhutas meelelise kogemuse ja eksperimendi tähtsust.
Rene Descartes rõhutas inimmõistuse olulisust: “Ma mõtlen, järelikult olen olemas!”
Füüsik Isaac Newton leiutas peegelteleskoobi, avastas spektri, tegi kindlaks, et planeedid liiguvad ümber Päikese elliptilist trajektoori mööda, avastas gravitatsiooniseadused.
Loodusteadlane Karl Linne süstematiseeris taime- ja loomariigi.
Keemik Lavosiere uuris metallide oksüdeerumist.
Cavendish avastas vesiniku ja sünteesis vee.
Arstiteadlane Jenner alustas rõugete vastu vaktsineerimist. Jenner uuris rahva hulgas levinud arvamuse, et veiserõugeid põdenud inimesed ei haigestu pärisrõugetesse, paikapidavust. Ta nakatas 8-aastase poisi esmalt veiserõugetega ja hiljem pärisrõugetega. Poiss ei haigestunud, hilisemad katsed kinnitasid teadlase oletust. Laste kaitsepookimine tegi lõpu rõugeepideemiatele. Kuna kaitsepookimine tuli kasutusele lehmade kaudu, hakati seda nimetama vaktsineerimiseks (ladina keeles on vacca – lehm ).
Volta ehitas esimese elektripatarei.
Faraday ehitas elektrigeneraatori,
Henry konstrueeris elektrimootori,
Maxwell – uuris elektromagnetismi,
Comte töötas välja positivismi filosoofia,
Baer rajas embrüoloogia,
Darwin rajas evolutsiooniteooria ,
Lister pani aluse desinfitseerimisele,
Pasteur töötas välja pastöriseerimise meetodi,
Leeuwenhook avastas bakterid ,
Manteuffel hakkas operatsioonidel kasutama steriliseeritud kummikindaid,
Koch avastas tuberkuloosibakterid,
Röntgen avastas röntgenikiired,
Morse leiutas telegraafi ,
Bell konstrueeris telefoni,
Edison leiutas fonograafi,
Hertz uuris elektromagnetilisi laineid .
Raadio väljatöötajad olid Popov ja Marconi ,
fotograafia leiutaja oli Daguerre ,
kino leiutajad olid vennad Lumiere’d.
Positivistlik suund filosoofias rõhutas seda, et teaduse arengu eesmärk on tegelda ainult olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega.
Humanitaarteadlased hakkasid senisest enam tähelepanu pöörama uute faktide väljaselgitamisele.
Positivism aitas kujundada uut kainemat maailmavaadet , andis tõuke realismile kunstis ja kirjanduses.
26

.DOC Laadi alla originaalfail 26 lk · .doc · 56 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

56 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

karlike Õppematerjali autor

revolutsioon napoleon prantsuse revolutsioon poliitika keiser uusaja kongress suure prantsuse parlament valgustus asumaad monarhia preisimaa ameerikasse kuningavõim terav juhtis krooni

Sarnased õppematerjalid

doc

10. klassi ajaloo III kursus

1 26.02.08 Prantsusmaa, kui absolutismi näidisriigina Tunnusjooned on Prantsusmaa puhul kõige paremini täheldatavad. Teised riigid võtsid Prantsusmaa eeskuju juhindusid oma absolutismi väljakujunemisel Prantsusmaa. Kõige olulisem oli see Louis XIII ja Louis XIV ajal. Louis XIII sai troonile 1610. aastal, seda kuni 1643. aastani. Ta oli võimule saades alles 9 aastane. Esialgu valitses tema eest regent (isik, kes valitseb kuninga eest, siis kui kuningas ise on alaealine). Tema regendiks oli ta ema Maria d'Medici. Täisealisena ei tundnud ta eriti huvi valitsemise vastu. Tema eest oli võimul peaminister kardinal Richelieu (1624-42 valitsusaeg).Tema tegi tolleaegsest Prantsusmaast tugeva riigi. Tema jaoks tuli kõike teha riigi huvides. Riik oli kõige tähtsam. 1614. aastal kutsuti viimast korda kokku generaalstaadid. Alustati võitlust hugenottide vastu, tühistati nende eriõigused. Alustati otsest võitlust feodaalaadli vastu

Ajalugu

doc

UUSAEG

UUSAEG Sissejuhatus: Uusaja saab jagada kaheks perioodiks: 1. Absolutismiajastu (1718 saj) 2. Industriaalühiskond (19 saj) Neid eristavad üksteisest Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. Absolutismiajal saab valitsemisvormina rääkida eeskätt absoluutsest monarhiast (mitte kõikides riikides, osades oli ka konstitutsiooniline põhiseaduslik monarhia või vabariigid). Industriaalühiskonna valitsusvormiks oli kõige rohkem konstitutsiooniline monarhia . Absolutismiajal oli tegemist agraar ehk põllumajandusliku ühiskonnaga enamik inimesi on hõivatud põllumajanduses ja see annab majanduses kõige olulisema osa. 19. sajandil oli siis tegemist industraalühiskonnaga enamik inimesi on hõivatud tööstuses ja see annab peamise sissetuleku majandusse. Valitsev vaimsus absolutismiajastul oli 17. sajandil barokk ja 18. sajandil valgustusaeg. Industriaalühiskonnas on

Ajalugu

doc

Uusaja algus

Õpileht. 1. Uusaeg on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõja lõpuni. Selle võtsid kasutusele humanistid. Seda on jaotatud ka varauusajaks ja uusajaks. Uusaega on periodiseeritud mitut moodi. Uusaja alguseks on loetud: a) aastat 1453, mil türklased (Osmanite impeerium) vallutasid Konstantinoopoli; b) aastat 1492, mil Christoph Kolumbus avastas Ameerika; (vähemtähtsad:) c) aastat 1500 kui üldistatud daatumit, mida

Ajalugu

docx

8. klassi ajaloo eksam

8. KLASSI AJALOOEKSAMI PROGRAMM 1. ABSOLUTISM EUROOPAS (õpiku I osast lk 10-13) Mis on absolutism, mis sajandil ja millistes Euroopa riikides (nimeta 3 riiki) see valitses, kuidas absolutistlikke riike valitseti, millised olid absolutismiaja seisused, nende õigused ja kohustu-sed, Louis XIV aeg Prantsusmaal, õukond ja Versailles´ loss. Absolutism on riigivorm, milles kõrgeim võim kuulub piiramatult ühele isikule. Absolutism oli 17. ja 18. sajandil. Näiteks Prantsusmaa, Venemaa ja Rootsi. Absolutistlikke riike valitseti ainuisikuliselt. Valitsejale võis kuulata nõuandeid, kui keegi ei tohtinud talle oma tahet peale suruda. Absolutismiajal oli 3 seisust: I seisus vaimulikud, II seisus aadlikud ning III seisus talupojad ja linlased. III seisus pidi koguaeg maksma makse. Louis XIV ajal jälgis arvukas rahvapolitsei rahva meeleolu ning karistas kuninga tahte vastu väljaastunuid. Õukonda kogunes aadlikke kogu Prantsusmaalt, kus neile anti kõrget tasu tühise töö eest. Vers

Ajalugu

docx

8. klassi ajaloo eksam

AJALOO EKSAM 1.ABSOLUTISM EUROOPAS Mis on absolutism, mis sajandil ja millistes Euroopa riikides (nimeta 3 riiki) see valitses, kuidas absolutistlikke riike valitseti, millised olid absolutismiaja seisused, nende õigused ja kohustu-sed, Louis XIV aeg Prantsusmaal, õukond ja Versailles´ loss. Absolutism on riigivorm, milles kõrgeim võim kuulub piiramatult ühele isikule. Absolutism valitses 17.-18. Sajandil Euroopa riikides, näiteks Venemaal, kus valitses tsaar, Türgis, kus valitses sultan ja Prantsusmaal, kus valitses kuningas. Absolutistliku riigivormi peamisteks tugedeks oli ametnikkond ja sõjavägi. Ametnikkonda kuulusid sageli madalama päritoluga inimesed, väikeaadlikud ja linnakodanikud, kelle truuduses võis valitseja kindel olla. Selline ametnike valik aitas silmas pidada inimeste tegelikke võimeid. Tänu ametnikkonnale toimis absolutistlik riigikord ka siis, kui seaduslik valitseja oma nooruse või vähese huvipuuduse tõttu

Ajalugu

doc

Ameerika Ühendriikide sünd

Ameerika ühendriikide sünd Põhja-ameerika koloniseerimine: -konkistadoorid, 16.saj euroopa rannikul -mängis rolli emigrantide usuline taust -inglise puritaanid asustasid ühendriikide kirdepoolsemad rannikuosariigid- uus-inglismaa -prantsuse hugenotid- califnornia -NY- asustasid hollandlased, vallutasid inglased -lõplikult kaotasid prantslased oma asumaad 1763.a seitsmeaastase sõja tagajärjel Inglise kolooniate elukorraldus: -18.saj keskpaigaks P-Ameerika idarannikul 13 eripaigalist Inglise kolooniat(esinduskogu ja omavalitsus olemas) -kuningavõimu esindas veteoõigusega kuberner -Põhjapoolsed kolooniad: farmerlik põllumajandus(haris ise põldu, käis jahil, tegi sepatööd jne) -Selle tõttu kujunes ameerikas eriline elulaad( aktiivne ja ettevõtlik) -Lõunapoolsete asumaade aluseks olid puuvilla-ja tubakaistandused ( ei jätkunud kohalikku tööjõudu), veeti sisse orje. Konflikt kuningavõimuga: -18 saj teisel poolel suhted teravnesid -London hakkas sihiteadlikult takistam

Ajalugu

pdf

Uusaeg

Inglismaal kujunes välja uus aadel, kelle rikkus põhines lambavilla müümisel Flandriasse. Kapitalism tõi kaasa hindade revolutsiooni. Suurenes kontrast vaeste ja rikaste vahel, vaeste laostumine. Tekkis ulatuslikum kerjuste kiht. Maadeavastused tõid kaasa kaubateede ümberpaiknemise. Vahemere kaubatee asemel muutus kesksemaks Atlandi ookeani kaubatee. Tähtsaimateks linnadeks muutusid Antverpen, Amsterdam, London, Lissabon, Sevilla. Keskaeg vs Uusaeg Alguseks võib pidada renessanssi kujuneb tsentraliseeritud riik. Keskaega isel universaalsus e kõikehaaravus. Taotleti ristiusu ühetaolisust, autoriteedid olid paavst ja kirikuisad, lingua franca (ladina keel). Universaalne polnud ainult sisu vaid ka vorm. Universaalsuse tulemused: vaimne autoriteet (kammitsetud mõtlemine), kiriku struktuur funktsioneeris paremini kui ilmalik, kirik allutas maised valitsejad. Hiliskeskajal esindas

Ajalugu

doc

Euroopa 19.sajandil

EUROOPA 19. SAJANDIL Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju ja tagajärjed. Viini süsteem ja selle lagunemine. Industriaalühiskonna kujunemine. Rahvuse sünd, rahvuslik liikumine (etapid) ja maa ühendamine Saksamaa näitel. Poliitilised õpetused: konservatism, liberalism, sotsialism. Majandusõpetused: merkantilism, majanduslik liberalism, utilitarism, füsiokraatia teooria Prantsuse revolutsioon 1789 – 1799 Revolutsioonisõjad 1792 – 1802 Napoleoni sõjad 1803 – 1815 I Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju ja tagajärjed. I 1. Revolutsiooni mõju ja tagajärjed: 1) Asutava Kogu põhimõttelised reformid: - 1789 - AK võttis vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis koosnes 17 artiklist ja algas sõnadega: Inimesed sünnivad ja jäävad vabaks ning õigustelt võrdseks - 1791.a. konstitutsioon - sellega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia, võimude lahusus, jagunemine parem- ja vasakpoolse

Ajalugu

Rohkem sarnaseid