Tervisepsühholoogia konspekt (4)

Tervisepsühholoogia
yldbak – Adler284 eksam 27.oktoober
Tervisepsühholoogia kujunemislugu
Mis on tervis? Tervis vs haigus. Disease – tuntud ja objektiivselt määratletud patoloogiline protsess. Ilness – olukord, kus objektiivselt määratav patoloogia puudub ja/või mehhanismid pole veel täpselt teada ja/või vastavad uurimismeetodid puuduvad tehnoloogiliste võimaluste või teadmiste piiratuse tõttu.
Vaimne – füüsiline – sotsiaalne TERVIS.
Tervis on kõrgeim hüve. Valitudo bonum optimum
Olemas on sotsiaalne ja personaalne tervise väärtus. On ka ajastukeskne. Erineval ajal erinev sotsiaalne väärtus. On ka kultuuriti erinev, kultuurikeskne. Tervise tähendus võib erineda ka sotsiaalsete klasside lõikes.
Tervis kui täielik füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte pelgalt haiguse või puude puudumine (see,et ma pole haige, ei tähenda, et ma ei ole terve). (WHO, 1946)
Tervis kui teatud tase, milleni indiviid või teatud grupp inimesi on võimelised realiseerima oma püüdlusi, rahuldama vajadusi ning muutma ja tulema toime keskkonnaga. (WHO, 1980)
Haigus on psühhofüüsilise struktuuri häire, mis põhjustab ajutist või püsivat kahju, funktsiooni piiratust või invaliidsust (haigus ja sellega seotud tunded ja reaktsioonid).
Enamasti hinnatakse tervist kvalitatiivse hindamise läbi, st, et puuduvad haiguse ilmekad tunnused ja kõik organismi funktsioonid on füsioloogilise normi piires.
„Seni kuni me ei suuda jõuda kokkuleppele tervise tähenduses, olemuses ja selles, kuidas seda mõõta, ei saa me täpselt vastata ka küsimusele, kuidas tervist hoida, edendada ning taastada.“ Stone, 1979
Haigus – lapsel pea valutab = kooli või ei? Kuidas siis tervist mõõta ja mida mõista selle all?
ÜHISKOND: Tervis peaks looma hea elukvaliteedi , ta määrab elukvaliteedi. Kui elukvaliteet on hea, siis saab areneda isiksus. Jätkusuutlikkus, et inimkond püsiks = töö- ja maksuvõimelisus. Ühiskonnale on tervis väga oluline ja tähtis!! Rahvatervise strateegias on kaks suunda: tervisearenduse suund ja haiguste ennetamise suund. Oleneb riigist ja majandusest.
Tervise erinevad kontseptsioonid:
Funktsionaalne: organismi suutlikkus täita ühiskonnas oma rolli. Põhinetakse ühiskonnas kehtivatele väärtushinnangutele.
Majanduspoliitiline: Sellisel puhul rõhutatakse indiviidi vastutust tervise eest. Ning alahinnatakse tervise sotsiaalseid, keskkondlikke ja teisi aluseid.
Sotsiaalpoliitiline : Peetakse tervist kujundavaks sotsiaalset keskkonda ja seda kujundab omakorda poliitiline kontekst.
Meditsiiniline : On defineeritud negatiivse kaudu e tervist mõistetakse kui haiguse puudumist. Siin ei räägita sotsiaalsetest, kultuurilistest, käitumuslikest, keskkondlikest ja teistest teguritest.
Akadeemiline : On kaks suuremat valdkonda seotud: psühholoogia ja sotsioloogia. Nende teaduste piirialal nähakse tervist kui biopsühhosotsiaalset kontseptsiooni .
Statistiline: Tervise mõiste statistiline norm on määratletud organismi erinevate näitajate kaudu. Kui biomeditsiinilised näitajad on korras, on inimene terve; kui ei ole korras, ei ole inimene terve.
Holistlik : Hõlmab kõiki, kuid on liiga lai, raske määratleda, kinnitada, sest ei tea, kust piirid lähevad.
Käsitlused läbi ajaloo
Vaimu ja keha suhe. Psüühika + füüsis. Kiviajal tehti koljudesse augud. Usuti , et haigus seotud kurjade vaimudega. Et vaimud tuleksid koljust välja. Haigus oli seotud kehavälise jõuga, mis on inimesest kõrgem.
Antiik-Kreeka. Hippokrates . Nägi vaimu ja keha kui üht kooslust. Tema ei seostanud kurje vaime. Seevastu selgitas ta haiguse tekke nelja kehavedeliku tasakaalust lähtuvalt. Humoraalne teooria. Seda võib lugeda esimeseks püüdluseks selgitada haiguse tekkimist. Seostas haigusseisundit keha funktsioonidega, kuid rõhutas kehaliste protsesside seost psüühikaga. Oluline, et need neli kehavedelikku oleksid tasakaalus: veri , kollane sapp , must sapp, lima. Mõju tuleb väljast. Peamine on toitumine. Seostas kehavedelikke ka aastaaegade domineerimisega. Nt lima seostas talvega, veri kevadeda , must sapp sügisega ja kollane sapp suvi. Lisaks oli seos kindla isiksusetüübiga. Sangviinik (jõuline, optimistlik) domineeriv veri.
Platon. Tema vastupidiselt vaatas keha ja vaimu kui eraldiseisvat kooslust. Need üksteist ei mõjuta. Ütleb, et keha on noorem kui hing ja et hingel on erinevad osad.
Galenos . Vana- Rooma arst ja anatoom . Arendas edasi Hippokratese vaateid. Tema teadmised pärinesid suuresti gladiaatoritega töötamisest ja loomade lahkamisest. Hiljem oli lahkamine keelatud nii et kuni 15.sajandini jäid tema ideed ületamatuteks. Inimesi ta ei lahanud. Tema arvates põhineb nii kehaline kui ka psüühiline haigus kehalisel baasil. Usus, et need neli kehavedelikku ei määra ainult need temperamendi tüübid vaid need tüübid toetavad ka teatavate haiguste teket. Nt melanhoolikud põevad sagedamini rinnavähki.Psüühika ei oma rolli haiguse tekkes . Sest nt see melanhoolia on esilekutsutud mustast sapist. Keha kutsub esile. Ta oli esimene, kes rõhutas,e t haigus ei pea haarama inimest tervikuna vaid võib olla kuskil lokaliseerunud. Toob haiguse tekitajana sisse mikroobi. 1315 sooritati esimene avalik lahkamine üliõpilaste jaoks.
Keskaeg. Galenose teooria kaotas oma mõju. Seostati üha enam usu ja vaimsusega. Keha ja vaim töötasid üldjoontes üheskoos või vähemalt paralleelselt. Haigus = jumala viha. Haiguste ennetamiseks kasutati palvet, karskust, rasket tööd, iseenda karmi kohtlemist. Sellised vaated püsisd kaua. Need, kes püüdsid ravida, olid „nõiad“. Müstifikatsioon.
Renessanss 14-15 saj. Muutus. Siis muutud individuaalne mõtlemine domineerivaks, enne oli kollektiivne mõtlemine. Sellele järgnes 15-16 saj teaduslik revolutsioon , mis viis edasi selle teadusliku seletuseni.
Rene Descartes (1596- 1650 ). Cogito ergo sum. Oletas, et vaime ja keha on omavahel lahutatud. Kuigi nad on lahutatud, siis mingi koostöö nende kahe üksuse vahel on võimalik. Hing lahkub kui keha sureb ja tänu sellele hakkas kirik lubama lahkamist. Descartes arvas , et loomadel hinge ei ole. Kuidas võib mõte, mis ei ole materiaalne, põhjkustada muutusi materiaalses? Sestap ongi lahus.
18.saj. Hakati rohkem pöörama tähelepanu keskkonnale (mustus jne). Tekkis biomeditsiiniline lähenemine e igal haigusel peab organismis olema mingi põhjus. St,et defineeritakse tervist neg kaudu, tervist mõistetakse kui haiguse puudumist. Jätab kõrvale psühholoogilised ja sotsiaalsed mõjutused. On konkreetne, vähe võimalust subjektiivsuseks. Faktikeskne lähenemine. Reduktsionistlik e baasidee on selles, et vaim, keha ning täitumine võib olla taandatav ja seletatav rakutasandul: biokeemilisel või närvisüsteemi tasandil. Reduktsionism eirab tõendeid, et erinevad inimesed reageerivad erineval viisil samasugusele haigusele. Inimese omaosalus tervise tagamisel hinnatakse pigem madalaks. Biomeditsiinilise lähenemisega koos arenes ka diagnostika ja ravimeetodid muutusid tehnilisemaks.
20.saj. Leiti, et biomeditsiiniline ei seleta kõike ära nagu peaks. Tekkis biopsühhosotsiaalne mudel / lähenemine. See on lähenemine, mille kohaselt haigused ja sümptomid võivad olla esile kutsutud üheaegselt füüsiliste, psüühiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite poolt.
Kaheaspektiline monism- ühte haigust võib vaadata nii subjektiivsest kui ka objektiivsest aspektist. Haigusi võib esile kutsuda orgaaniline põhjus, kuid samas on ka individuaalsed mehhanismid ja nende aluseks on psüühika. Uskumised, ootused ja tunded on interaktsioonis kehaliste reaktsioonidega ning omavad olulist rolli sümptomatoloogias ning selles, mil moel haigust kogetakse.
Seda võib käsitleda ka kui süsteemiteooriat. Ükskõik, mis mutus kuskil neist kolmest ringist kutsub esile mutuse ka teistes. Oluline on terapeut -patsient suhe. Diagnooosimisel tuleb arvesse võtta ka süsteemide suhet.
Mis on tervisepsühholoogia?
„Tervisepsühholoogia on psühholoogiateadmiste kasutamine tervise edendamiseks ja säilitamiseks, haiguste ennetamises, diagnostika sja ravis ning tervishoiusüsteemi parandamisel ja tervisepoliitika kujundamisel.“ (Matarazzo, 1980). Biomeditsiinis ei olnud psühholoogial midagi teha, biopsühsots juba oli veidi.
Tervisepsühholoogia põhiküsimused: kuidas haigusi ära hoida; kes jääb haigeks ja miks; kes paraneb ja miks; millised tegurid on seotud haiguse kulu ja lõppega; kuidas paranemist soodustada?
Tervisepsühholoogia: jälgib, hindab; määratleb probleemi; kogub andmeid; analüüsib andmeid; loob teooria; kontrollib teooriat.
On kujunenud välja erinevate sotsiaalteaduste valdkondadest. Näiteks on mudelid sotspsühholoogiast kasutusel, kliinilisest psühholoogiast, kognitiivsest psüh, sotsioloogiast, meditsiiniline sotsioloogia jpm. Kahtlemata on seotud terapeutiliste ravidistsipliinidega.
Terevisepsühholoogia kujunemislugu
J.Watson hakkas propageerima psühh kutsuste läbiviimist meditsiini ülikoolides 1912 aastal.
S. Freud 1920. Psühhosomaatilise meditsiini kujunemine.
F.Dunbar ja F. Alexander – hakkasid seostama isiksuse profiile kindlate haigustega. Alexander väitis, et konfliktid tekitavad ärevust, mis tõrjutakse teadvusest välja ning pidevad füsioloogilised muutused põhjustavad organi kahjustusi. Alguse oli saanud psühhosomaatiline med.
Biotagasiside – protsess, mille käigus inimene saab tagasisidet oma füsioloogilisest seisundist õppides kontrollima oma reaktsioone.
1970 käitumisliku meditsiini teke. Raken datakse käitumisteraapia tehnikaid hindamaks, ennetamaks ja ravimaks füsioloogilisi düsfunktsioone või somaatilist haigust.
Tekkis terviseõpetuse õppeaine. 1974 a hakati kasutama „tervisepsühholoogia“ kui terminit . Tekkis tervisliku käitumise liikumise propaganda . 1978 asutati APA juurde tervisepsühholoogia haru. 1984 esimene rahvusvaheline tervisepsühholoogia sümpoosium Havannas. 1997 tunnustas APA tervisepsühholoogiat kui omaette spetsialiteeti.
Tervisepsühholoogia einevad valdkonnad
Psühhosomaatika valdkond: Freud ja Alexander. Oli varane väljakutse biomeditsiinilisele lähenemisele. Keha ja vaim on seotud tihedalt. Kui ei leia orgaanilist põhjust, võib leida psühholoogilise. Kuni kuuekümnendateniolid psühhosomaatilises valdkonnas uurimised peamisel psühhoanalüütilised: astma , haavandid, migreen jm. See on tänapäeval seotud nii sotsiaalse, psühholoogilise kui füsioloogilises vaimus.
Kliiniline psühholoogia.Tegeleb peamiselt vaimse tervise probleemidega. Kuid käsitleb ka isiksuse kohanemist haigusega ka käitumuslikke reaktsioone, mis haigusega kaasnevad.
Meditsiiniline psühholoogia. Põhineb mehanistlikul mudelil . On suunatud ravile . Tegeletakse näiteks ka sellele, kuida arsti-patsiendi interaktsioon mõjutab ravi.
Käitumuslik meditsiin . Biotagasiside. Med+psühh+sots+pedagoogika. Kasutatakse kõige rohkem biheiviorismi.
Meditsiiniline sotsioloogia. Üritab mõista tervist ja haigust erinevate sotsiaalsete faktorite baasil, mis võivad isikut mõjutada. Makrotasand, millel haigusele lähenetakse.
Tervisepsühholoogia osutab:
o Otsest abi: Konkreetsele inimesele. Klient /patsient. Nt kohanemine haigusega.
o Kaudset abi: See hõlmab uurimusi, propagandaüritused jm
o Informatiivset eesmärki praktikutele: Koolitused meedikutele psühholoogiat ja vastuidi.
Uurimismeetodid tervisepsühholoogias:
Ex post facto uurimus (tagant järele). Uurin konkreetset situatsiooni saades aru, miks see nii juhtus. Tahan teada tekkepõhjuseid. Sõltumatuteks muutujateks olnud sündmused on juba toimunud. Saan teostada ainult sõltuva muutuja vaatluse. Seda on olemas kaht tüüpi:

kriteeriumirühma uuring, nt uuritakse psühholoogide töö edukust seostatuna nende õppeedukusega. Neid on väga palju. Ka on uuritud õppetöö tulemuslikkuse seoseid haigestumisega.

Võrdlev uurimus. Nt päeva- ja kaugõppe õppijate uuring.
Üksikjuhtumi uuring case study. Kas konkreetses ajaühikus või kindlaskeskkonnas ja situatsioonis toimunud inimeste empiiriline uuring. See võib liituda ükskõik, millise teise meetodiga. Võtmeküsimus on info valik. Kas valida tüüpilised juhtumid või harva esinevad juhtumid. Infot kogutakse dokumentidest, arhiivisalvestustest, intervjuudest (kõige olulisem), otsesest vaatlusest, osalusvaatlusest ja füüsilised artifaktid. Meetodi kasutamisel on oluline mõista ühe juhtumi olemust sügavalt. Üldistusi teha ei saa. Tuleb silmas pidada,e t mingi juhtumi ilmingud võivad olla mitmetähenduslikud.
Eksperiment . Uurimismeetod, kus tingimused on uurija otsese kontrolli all. Võimaldab vajalike tingimuste täpse kujutamisega tekitada test-olukorra, mis laseb inimkäitumist uurida huvipakkuvais näitajais. Samas võib olla küsimus ka ökoloogilise valiidsusega. Kas ta käituks tavaolukorras ka nii nagu eksperimendis? Probleem!
Ristlõikeuuring/läbilõikeuuring. Uuring, mis on esindusliku valimi peal ja uurib haiguse või muu tervisega seotud karakteristiku seost teiste huvipakkuvate muutujatega, mis eksisteerivad ühes kindlas populatsioonis ühel kindlal ajal.
Longituuduuring . Tegemist on teatava nähtuse või objektide grupi vaatlemine ajas, kus eri ajahetkedel kogutud andmed annavad uurijale aimu protsesside olemusest.
Korrelatsiooniuuring. Juba kogutud andmete analüüsi meetod ehk leitakse muutujate vahelised seosed. Nt kui on kahed andmed ja sealt väita midagi kolmandat, siis kuidas teada, kumb on sõltuv, kumb sõltumatu.
Prospektiivne uuring. Eristatud on riskigrupp ja kontrollgrupp. Neid jälgitakse aja jooksul. Nt suitsetajad ja mittesuitsetajad.
Retrospektiivne uuring. Sel puhul on enamasti tegemist longituuduuringutega ja kasutada on eelnevate uuringute andmed. Miks selline seos võis tekkida? Analüüsitakse varasemaid andmeid,et leida seoseid ja põhjuseid.
Katsed. Enamasti ravimkatsed. Kuidas teatav ravim toimib?
Tervisekäitumine
Internaalne – ise
Eksternaaalne – midagi teist: saatus, õnn jm
Võimukad teised – meedikud
Internaalne kontrollikese vs eksternaalne : Aktiivsem info otsimine keskkonnast (on seotud eesmärgi saavutamisega); Internaalse puhul suurem spontaansus saavutustele orienteeritud tegevustes ( otsin ise midagi, et tervist parandada): enam valitakse väljakutsuvaid ülesandeid; lepitakse tasu edasilükkamisega (ka kinnituse edasilükkamisega e kui kohe ei saa kinnnitust), eksternaalne võtaks pigem valuvaigisti , et saaks ruttu kinnitust; Suuremad ja järjekindlamad püüded ennetada terviseprobleeme; Internaalsema tervisekontrolli keskmega isikut on raskem teistel mõjutada (kõik suitsetavad, siis tema ikkagi ei hakka); Üldjuhul on nemad ka teistele sümpaatsemad ja edukamad suhtlejad, enesekindlamad; Neil on parem emotsionaalne kohanemine (enesehinnang on kõrgem, ärevusprobleemid on madalama näitajaga, neil on parem huumorimeel, kõrgem rahulolu oma eluga).
Bonetti jt 2001 tõid välja, et internaalsema kontrollikeskmega inimesed võivad nad hoolimata sellest, et arvavad , et ise kontrollivad, nad jätta sümptomid unarusse ja mitte võtta kasutusele ettevaatusabinõusid. See on seotud sellega eelkõige, et teatud tegevuste elluviimisel võivad nad omada vähest usku oma võimetesse.
Poortinga, Dunst ja Fone 2008: peale viiekümne viiendat eluaastat hakkab inetrnaalsuse tase langema. Ja järsult suureneb nii eksternaalne kese kui ka võimukate teiste näitaja.
Sotsiaalne mõju:
Sotsiaalsed normid
Sotsiaalne keskkond
Hoiakud
Isiklikud eesmärgid:
Motivatsioon
Demograafilised faktorid :
Kliimavööde, vanus
Vanus on oluline mõjur. Haigustumus ja suremus on suur imikueas ja vanaduses . Immuunsüsteemi iseärasused (arenev vs nõrgenev). Ka noorukite suremus on kõrge: riskikäitumine (madal enesehinnang, elukogemust vähe, olukorra hindamine on ebaküps). Täiskasvanutel: eluviisist tingitud kroonilised haigused
Tajutud riskiga seotud käitumine:
Weinstein, 1987a. Üks põhjus, mispärast inimesed mittetervislikku eluviisi jätkavad, on see, et on tegemist ebaadekvaatse riski ja vastuvõtlikkuse/seotuse mõju tajuga. See on ebarealistlik optimism . See, kuidas ma tajun riski. Oma uurimustes on palunud hinnata isikutel terrviseprobleeme võrreldes teistega (minu omad vs teiste omad) ja need teised on samasugused (vanus, sugu jm). Kas Sinul oleks suurem/võrdne/väikesm võimalus saada sama haigus, mis teistel. Nt allergia. Enamiku arvates oli neil väiksem võimalus neid terviseprobleeme saada.
Neli kognitiivset faktorit , mis võiksid ebarealistlikku optimismi kirjeldada:

• Puudub isiklik kogemus või on see vähene/ebapiisav. Nt kui ei ole ise põdenud.
  
• Uskumus , et probleem on ennetatav individuaalse tegevusega.
  
• Uskumus, et kui probleem ei ole veel ilmnenud, siis ei ilmne see ka tulevikus. Nt suitsetan, aga ei ole mingit probleemi olnud, siis ei tule ka.
  
• Uskumus, et probleemi esimeminine on harv või ebatõenäoline. Nt allakukkunud lennuk.
  

Seega ei ole isikliku riski tajumine ratsionaalne protsess. Ei hinda adekvaatselt. W arvates ignoreeritakse riske tasakaalustamise teel. Nt suitsetan palju, aga ei joo ja toitun korralikult. On teada, et ebaratsionalistlik optimism on seotud arvamusega, nagu kontrollitakse oma käitumist enam kui teised (tema ei tea, millal peab joomise lõpetama, aga mina oma piiri pean).
Juurdepääs tervishoiu teenusele
Erinevad terviseharjumused on mõjutatud erinevate tegurite poolt. Seotud ka haavatud populatsioonidega (kõrge haiguse riskiga populatsioonid, lapsed- noorukid -vanurid).
Kristiansen, 1985 on toonud kolm tervisekäitumise korrelatsiooni

• Tervise kõrge väärtustamine
  
• Korrelatsioon, mis on seotud uskumusega, et maailmas, sinu tervises valitseb rahu. Saab rahus elada. Turvalisuse näitaja. Ka keskkonnas. Seda kõrgemalt hindab inimene seda, et peaks elama tervislikult.
  
• Madalalt väärtustatav elamusterohke elu. EI väärtusta ise, et peaks olema, aga teistel peaks olema. Ei loo ise.
  

Turvakäitumine riskiolukordades: Ka tervisekäitumine.
Kasmel, 2005 Turvavöö kinnitamise sagedus on hakanud tõusma, meeste ja naistevahelist statistilist erinevust ei ole. Aga tagaistmel on ainult 29% inimestest, kes kinnitavad turvavöö.
Need, mis keskendusid riskifaktoritele, personaalsele vastutusele jm tekitasid tunde, et inimene vastutabki. 1970 avastatimidagi kampaaniad .. Siis avastati, et käitumised.. midagi. Kampaaniad.
Ryan , 1971: ohvri süüdistamine. Käitumuslik lähenemine. Kampaaniad ei töötanud ja toodi sisse sotsiaalsed mõjurid. Toodi sisse, et torvise käitumine paraneks. Tuldi ainult käitumuslike lähenemise pealt.
Tervisekäitumist mõjutavad tegurid:

• Intrapersonaalsed tegurid: hoiakud
  
• Tnterpersonaalsed tegurid: isikutevaheline: suhted, sõprade mõju
  
• Institutsionaalsed tegurid: arsti vastuvõtuajad: kuidas lubatakse tööl/koolis kompromisse teha
  
• Kogukonna tegurid: kogukonnad
  
• Rahvastiku tegurid: mehed surevad varem
  

Terviseharjumuste muutmine

Need teooriad aitavad näha probleeme ja põhjusi, miks probleemid tekivad. Lisaks aitab teooriate kasutamine sekkumisi planeerida. Kõik ei ole kõigi puhul kasutamiseks.
Terviseharjumuste muutmine 1
Baasiks on alati hoiak. Hakkame muutma hoiakuid. Hoiak – kindel arvamus või seisukoht; tendents hinnata või väärtustada objekti poolehoiuga või mitte poolehoiuga. Hoiak toetub uskumusele. Uskumus = tajutud seos/seosed objekti ja tema tunnuste vahel. Hoiakul on ka A-B-C mudel: A – afektiivne komponent (emotsionaalne, tunded objekti ja suhtumise osas, nt suitsetamine on nauditav vs suitsetamine on vastik); B – behavior-käitumine (käitumuslikud reageeringud sisaldavad tahte pingutust, nt ma ei suitseta); C – kognitiivne (uskumused objekti ja suhtumise osas, nt ma suitsetan, sest see rahustab mind).
Otsest seost hoiakute ja käitumise vahel on leida raske. Suitsetamine on paha, aga ikka suitsetan. Ambivalentsed suhtumised.
Hoiakud üldjuhul toimivad väärtuste ja ootuste süsteemis.
Hoiaku muutus = ma annan infot – siis muutub hoiak – siis muutub käitumine. ( varased käsitlused). See ei toiminud eriti (seitsmekümnendatel kasutati). Siis hakati üha rohkem peale hariduslike lähenemistega, mis baseerusid rohkem info andmisele kui väärtuste süsteemi loomisele. Seejärel hakati hirmu tekitama (mis ei pruugi töötada). Noorukitele on see eriti keerukas ja ebasobiv. Siis tekkis olukord, kus oli vaja hoiakut muuta, et see oleks efektiiv ne.
Terviseuskumuse mudel (HBM-mudel)
Võimalus, et isik muudab oma tervisekäitumist, on seotud demograafiliste faktoritega: vanus, sugu ning uskumuste määraga, mis võivad tekitada vajaduse järgida kindlaid internaalseid või eksternaalseid märguandeid tegevuse suunamisel. Need uskumused hõlmavad ettekujutusi võimalikust hädaohust ning küsitava käitumise väärtustamisel, mis annab tõuke tegevuseks ja tervisealasek infootsinguks hilisemal ajal.Toimib kaks asja: ohutunnetus ja enesetõhusus.
Veendumus ohust oma tervisele

• Üldised terviseväärtused (olen mures)
  
• Üldised ja spetsiifilised uskumused haavatusest (suits=vähk; vastuvõtlikkus??)
  
• Uskumus haiguse tõsidusest
  

Veendumus, et teatud tervisekäitumine vähendab ohtu

• Uskumused, et teatud käitumine võib olla efektiivne mingi ohu suhtes.
  
• Uskumus, et teatud käitumine toob rohkem kasu kui kahju
  

Tervisekäitumine: ei suitseta enam, lõpetan.
Põhjendatud tegutsemise teooria
Tervisekäitumise kognitiivne mudel. Põhineb subjektiivselt oodatud kasu teooriale. See tähendab, et indiviid on aktiivne ja ratsionaalne otsuse langetaja, kes on mõjutatud uskumusest kasulikkusele.
Inimese käitumine on mõjutatud järgmistest teguritest:

Suhtumisest teatavasse käitumisviisi. Kas suhutmine võib olla omakorda uskumusega seotud. Kui on uskumus, et suitsetamine põhjustab vähki, siis see mõjutab minu uskumust. Uskumused võivad olla kas positiivse või negatiivse varjundiga. Võib olla ka vastuolus . Käitumise tuleneb suhtumiste üldmõju tulemusest.

Käitumine on mõjutatud subjektiivsete normide poolt. Kuidas hindavad minu käitumist teised olulised isikud. Millised on tesite oluliste inimeste ootsued.
Nende kahe peamise teguri koosmõjul tuleb välja kavatsus . Ja kavatsusest kujuneb käitumine. Kui kavatsen lõpetada suitsetamist , on see seotud minu uskumisega suitsetamisesse.
Terviseharjumuste muutmine 2
Planeeritud käitumise teooria (eelmise teooria täiendus)
Selle teooria järgi eelneb käitumise muutmisele kontrolli tunnetus. See mõjutab käitumise muutmise kavatsust.
Uskumus, et käitumise muutus on tulemuslik. Uskumus, et oodatavad tulemused on väärtuslikud. Normatiivsed uskumused. Kontrollitunnetus. Suhtumine käitumise muutusse. Subjektiivsed normid.
Kontrollitunnetus saab mõjutada käitumist vaid juhul, kui see peegeldab realistlikku olukorda. Kui pereema otsustab,et tema hakkab õhtuti käima trennis (kui lapsed koju tulevad jms). See ei peegelda realistlikku olukorda.
Teooria defineetib, et isiku uskumuse kohaselt on tal olemas kontroll oma käitumise üle kindlates situatsioonides isegi siis, kui erinevad barjäärid takistavad tal seda teha.
Hoiakud teatud käitumise suhtes.

• Uskumused teatud käitumise tulemuse suhtes Käitumuslik
  kavatsus
  
• Käitumise tulemuse hindamine Tervislik
  dieet
  

Subjektiivsed normid käitumise suhtes

• Normatiivsed uskumused
  
• Motivatsioon (olul teised)
  

Tajutud käitumuslik kontroll
(olen võimeline seda tegema)
Muutumise transteoreetiline mudel
Rõhutab uskumuste dünaamilist olemust, aega ning tasu ja kulu omavahelist sidet. Mudel selgitab käitumise muutuste protsessi tüüpilisi faase. Mudelil on kaks mõõdet. 1) See räägib muutuste erinevatest faasides ; 2)muutuste protsissist erinevates faasides. Mudel põhineb eeldusel, et käitumise muutus on protsess, mitte sündmus ning inimesel on motivatsioon ja valmisolek muutuseks.

Kaalutlemiseelne staadium. Inimene ise siin probleemi ei tunneta. Teised tähtsad peavad ütlema, et on probleem, keegi, kes on inimese sotsiaalses mõjusfääris.

Kaalutlemisstaadium. Siin isik juba teadvustab probleemi olemasolu. Nad teavad, et muudatust on vaja ja kaaluvad seda tõsiselt. Muudatus võetakse teoreetiliselt ette lähima kuue kuu jooksul (teoorias). Mõtleb,e t on probleem ja et muudatusest võib kasu olla.

Ettevaatusstaadium: Otsus lähema aja jooksul oma käitumist muuta (u 30 päeva piiridesse jääb). Teoreetiliselt võiks siit alguse saada terviseharjumuste muutmine. „On aeg midagi ette võtta“.

Tegutsemisstaadium. Siin on juba midagi ette võetud käitumise muutmiseks. Nt on mõni strateegia välja töötatud. Siin on juba näha, et midagi toimub. Siin on mõte „teen seda, sest see on mulle kasulik“.

Säilitamise staadium. Et ei tekiks tagasilangust. Säilitamise staadiumisse paigutuvad inimesed siis, kui nad on u 6 kuud olnud tegutsemisstaadiumis. „Ma ei ole enam suitsetaja/ alkohoolik “.

Kuues faas. Inimestel on tõusnud enesekindlus , uus käitumine on tavapärane. Puudub kiusatus muudetud käitumisest.
See on protsess, teised mudelid ei olnud protsessikesksed. On võimalik ka tagasilangus mööda seda redelit . Kuuendast ei saa tagasi langeda. Kui langed, pead jälle sealt pihta hakkama, kuhu kukkusid. Esimestes staadiumites on kulu, alates viiendast mõtleb ta juba tulule.
Kognitiivkäitumuslikud meetodid
Pavlovi klassikaline tingimine – kaks stiimulit: tingimatu ja tingitud. Õppimine toimub siis, kui kaks sündmust esinesid ajas koos. Saab rääkida stiimulite generalisatsioon e stiimulid, mis on sarnased algsele tingitud stiimulile hakkavad esile kutsuma sarnast reaktsiooni. Läheb valgeks, hakkab sülge eritama.
Kõrgema järgu tingimine – tingitud stiimule seostumine mingi muu stiimuliga, mis hakkab esialgset reaktsiooni esile kutsuma. Kustumine – kui korduvalt esineb tingitud stiimul ilma tingimatu stiimulita.
Operantne käitumine – See käitumisviis, mida keskkond karistab või ei kinnita, esineb vähem. Stiimul – reaktsioon – kinnitus (positiivne/negatiivne või karistus).
Enesekontrolli meetodid – seire , enesekontrolli treening . Nt tabelit täita. Kõrgriskiga situatsioonide määratlemine. Eesmärkide püstitamine. Alternatiivsete käitumiste leidmine. Enesetasustamine. Lõdvestamistehnikate õpetamine.
Tagasilanguste ennetamine – nõustamine, toetus, abi, alternatiivide leidmine. Perekond, tuttavad. Lubavate veendumuste vaidlustamine – lõdvestustreening jne.
Käitumist on võimalik mingil määral modifitseerida kognitiivkäitumuslike meetodite abika, eriti sõltuvuslike käitumiste puhul.
Eesmärgi püstitamise mudel
Eesmärgi püstitamine viib reeglina eduka tegutsemiseni. On teada, kuhu suunas liigun. Tegevus muutub sihipäraseks. Tunnetan ülesannet ja kontsentreerun. Tänu sellele, et on eesmärk, hakkan koostama ka tegevuskava.
See mudel kirjeldab käitumise muutuse metoodikat. Väga tõhus on see just tervisekäitumise teemade puhul. Näiteks: kehakaalu kaotamine. Eesmärgi puhul on oluline, et ta peab olema mõõdetav, jälgitav, spetsiifilne. Eesmärk ei saa olla see, et mul „on parem“. Eesmärk peab olema käitumuslik (ABC mudel). Edukaks toimimiseks on vaja seada pigem suurem ja kättesaamatum eesmärk, kuid tee selleni tuleb jaotada etappideks, et motivatsioon ei kaoks. Tunnustus on vajalik! Tunnustus tuleb kolmest kohast: ABC, aga muutus peab tulema käitumuslikust. Bioloogiline tervisenäitaja – tunnustus (nt kehakaal ). Kui on seatud ebarealistlikud vaheesmärgid, sisi muutub asi mõttetuks: ei tohi olla liga lihtne ega liiga raske.
Eneseregulatsiooni teooriad
Kuidas indiviid korrigeerib enda käitumist. Clark ja Zimmermann on seda kirjeldanud kui protsessi, millel on oma etapid.

Enda tervisega seotud käitumise jälgimine. Sellest saab alguse.

Saadud tulemuste võrdlemine normaalsete näitajatega. Võrrelda võib veel dünaamikaga (enda eelmise tulemusega). Jooksin 20 km sellise ajaga . Hakkan vaatama, miks see muutus on toimunud, mis ma tegin selle heaks.

Tervisega seotud käitumise korrigeerimine. Tsükliline. Tagasi etappi üks, kui on korrigeeritud.
Eelkõige kasutatakse krooniliste haiguste puhul.
Motiveeriv intervjuu
On direktiivne, kliendikeskne nõustamisviis. Eesmärk on aidata kliendil uurida ja lahendada ambivalentsust käitumise muutmise suhtes. See lähtub eeldusest, et igasugune sekkumisviis on efektiivsem, kui see on seotud kliendi valmisolekuga muutuseks. Kui kaamel juua ei taha, siis sada meest ei pane ka teda jooma.
Üldpõhimõtted:

• Vastutus muutumise eest on kliendil.
  
• Strateegiad on toetavad. Mitte ei esitata vaidlevaid, suunavaid strateegiaid.
  
• Eesmärgiks on tõsta kliendi sisemist motivatsiooni.
  
• Argumendid muutumise poolt peavad tulema kliendilt endalt.
  
• Eeldab tingimusteta aktsepteerimist.
  

Motiveeriva terapeudi tegevuse põhimõtted:

• Empaatia
  
• Kliendis vastuolude tekitamine ja arendamine
  
• Koos vastupanuga liikumine (mitte vastupanu vastu). Ei tööta selleks, et vastupanu maha suruda. Laps ei taha riidesse panna. Mängulisus. Las testib ise. Spontaanusus ja julgus olla pöörane. Enne leppida kokku, kus on piirid (Margaret magama).
  
• Toetav uudishimulikkus.
  
• Kliendi enesetõhususe toetamine . Näidata riske ja suurendada teadlikkust.
  

Ei tohiks nõu anda vaid tõsta sisemist motivatsiooni. Motivatsiooni modifitseerib see, kui saadakse aru (empaatia), oskuslik peegeldav kuulamine. Tekitan kliendis vastuolusid, pinget ärevust, aga on võimalus saada tagasisidet.
Kui jõuab kaalutlevasse staadiumisse, võiks uurida, mis on praeguse olukorra head küljed ja mitte head küljed. Peaksin hakkama vaikselt kaalukaussi kallutama selles suunas, et need head ja positiivsed küljed on väärt hoidmist/saavutamist. Emotsioone tuleb õhutada väjendama. Võiks võrrelda tulevikuvisiooniga tänast päeva.
Järgmises, ettevalmistavas staadiumis , aitan tegevusplaani koostada. Eneseusu suurendamine. Tuleb sõnastada eesmärk. Kaaluda erinevaid variante eesmärgini jõudmiseks. Tööemotsioonid.
Järgmine on tegutsemise staadium. Tuleb leida neid tegevusi, mis viimad eesmärgile lähemale. Vaheeesmärgid. Pidev kinnituste pakkumine. Sotsiaalsete oskuste õpetamine/täiendamine. Kas klient tegutseb kõikides eluvaldkondades: toitumine, magamine, suhted, trenn jm. Mis võiks olla veel paremini?
Säilitamise staadiumis tuleb klienti õpetada, kuidas hoida seda, mis on juba käes.
Haiguskäitumine
Haiguse ennetamine. Sellel on kolm tasandit.

• Primaarne dimensioon: kõik tegevused, mis on suunatud haiguste ja traumada ärahoidmisele.
  
• Sekundaarne dimensioon: võimalikult täpne haiguse diagnoos ja sellele vastav ravi.
  
• Taastusravi: haiguste või traumade tagajärjel tekkinud probleemide parandamise või edasiarengu pidurdamisega.
  

Tervist märgatakse alles siis, kui midagi on haige-katki-valutav. Probleemid tervisespetsialistidega. Raha ja prioriteedid poliitikas.
Haiguse käsitlused
Haigus on psühhofüüsilise struktuuri häire, mis põhjustab ajutist või püsivat kahju, funktsiooni piiratust või invaliidsust (haigus ja sellega seotud tunded ning reaktsioonid).
Haigus on alati mitmetähenduslik ning haiguskogemused ja sündmused kätkevad tavapäraselt endas enam kui üht tähendust.
Veel kirjeldatakse, et haiguse puhul võime me räägida läbielatud kogemusest, mis puudutab seda, kuidas on kehalisi protsesse jälgitud. Näiteks valus kurk , valutav pea. Toimub hinnangu andmine. Mis ma arvan, mis ma tunnen .
Haigus viitab sellele, kuidas haige isik ja perekonnaliikmed või laiem sotsiaalne võrgustik tajuvad sümptomeid ja puudeid, elavad koos nendega ja reageerivad neile.
Haiguse olemuse klassifitseerimisel kasutatakse kaht dimensiooni : haiguse suhe peremehega ja haiguse materiaalne alus.
Ontoloogiline lähenemine – haigus kui iseseisev nähtus.
Antropoloogiline lähenemine (holistlik) – haigus on osa inimesest, on tervik.
Haiguskogemus hõlmab liigitamise ja seletamise terve mõistuse abil, mis on kättesaadav kõigile sotsiaalse grupi hiktidele, vaevuste vormid, mis on põhjustatud haiguslike protsesside poolt.
Haiguskäitumine hõlmab ravi algatamise (dieedi, puhkamise, kehalise aktiivsuse jm) ja otsustamise, millal otsida abi professionaalilt või alternatiivmeditsiini praktiseerijalt. Õpitud mudel, omandatud. Kopeerivad meie elu sotsiaalset struktuuri. St määrab meie aru saamu , kuidas haigust mõista. Seega on ka haiguskäitumine kultuurikeskne. Lisaks kõigele muule, mõjutab haiguskäitumist ka oluliselt juriidika.
Pool loengut puudu
Kroonilised haigused

• Koostöö raviarstiga: plaanid, info ja juhised, kontrollikese on dünaamiline (võib muutuda) ja koostöö raviarstiga võib aidata seda muuta.
  
• Enesekontroll ja enesehinnang:
  
• Plaanide tegemine:
  
• Stressi ohjamine: Usaldusisik, elustiil, elurütm, trennid, hobid , toitumine. Lõdvestusharjutused, füüsiline aktiivsus, sotsiaalne aktiivsus, nõustamine, hingamisharjutused, info, toitumine.
  
• Majanduslik toimetulek : Terve pere peaks raha planeerima
  
• Lähisuhted: ei tohi üleabistada ja abistajal on ka vaja nõustamist ja teadmisi.
  

Bioloogilist enäitajate ja patsiendi vaevuste vahelist seost on raske selgitada. On ravimatu. On ennustatava arenguga (pigem). Võivad esineda valud või teised elutähtsaid funktsioone piiravad sümptomid. Võivad esineda valud või teised elutähtsaid funktsioone piiravad sümptomid. Raske on oma meeleolu kontrollida. Enamasti on meeleoluhäiretel negatiivne suunitlus . Depressioon ja ärevushäired. Harvem on tegemist meeleolu kõrgenemisega: ekstaas , eufooria. Enamik kroonilisi haiguse põhjustab tahte aktiivsuses mõjusid. Aktiivsus võib tõusta või langeda. Nõuab igapäevast distsipliini . Kui on valulik haigus, siiss ee valu suurendab ka stressitundlikkust.
Kroonilisele haigele ei tohi kindlasti anda mingit kinnitust, milles ei ole 100% kindel. Lähedased küll tihti ütlevad, aga tegelikult ei tohiks öelda: sul läks isegi hästi, diagnoos oleks võinud veel hullem olla; oi kui kurb, aga räägi nüüd millestki positiivsest; sa muretsed üle; ma olen täiesti kindel, et kõik saab korda; muretsemine ei aita jne.
Perekond ja haigestunu peres
Perekonda võib vaadelda kui süsteemi, millele on omeane pereliikmete pidev mõju üksteisele.
Perekond mõjutab petsineti ja tema probleeme.
Patsiendi probleem võib mõjutada perekonna teisi liikmeid.
Perekond ja haigus

• Sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid. Haigus on laetud väärtusega. Samamoodi on sümptomid väärtusega laetud. Põhjamaades on viis korda väiksem noorukite sattumine õnnetusjuhtudesse, meil on viis korda kõrgem: info, vastutustunne
  
• Geneetiline eelsoodumus. Keeruline leida.
  
• Perekondlik taust. Nt lihatüki lõikamine.
  
• Haiguse ja haiguskäitumise määratlemine.
  
• Teatud peredes dispositsioon sagedasemateks haigestumiseks : vaesus, haritus , suured pered.
  

Pere kohanemine pereliikme haigusega

• Probleemi eitamine
  
• Abituse tunne
  
• Depressioon, ärevus, süütunne
  
• Ülemäärane sekkumine probleemi
  
• Probleemiga leppimini, olukorraga normaliseerumine
  

Surmahaiguse psühholoogilised probleemid

• Pere tugi: kui palju peret haigusesse haarata
  
• Jätkuravi küsimused: peab aitama normaalselt surra.
  
• Eutanaasia seaduslikud ja moraalsed küljed?
  
• Suremise psühholoogilised ja sotsiaalsed küsimused
  

Kübler-Rossi leinastaatiumid
Onloodud leinastaadiumeid kirjeldama. Selle peale on loonud Gfeller ja Assali kroonilise haiguse mudeli.

Eitamine: ootamatu ja vastuvõetamatu, see ei ole võimalik, see ei juhtu minuga. Kiiresti mööduv staadium, aga võib muutuda ka tõeliseks kaitsemehhanismiks.

Viha: Ollakse vihased kõige ja kõigi peale. Enda lähedaste, jumala, kõige peale. Tunde väljaelamine. Selles astmes on inimestega eriti raske suhelda.

Kauplemine : Tingimine. Saatusega kauplemise viis. Kui näen ära, kuidas laps saab lapselapsed, siis olen valmis. Kaubeldakse fataalsusega.

Depressioon: See ei ole kliiniline depressioon. Siin on haiguse aktsepteerimisse kuuluv meeleolu langus, ei vaja ravi. Kuid võib muutuda kliiniliseks. Üldjoontes positiivse progressiooniga. Saavad aru, et asjad ei ole enam nii nagu vanasti, valmistuvad suremiseks, on kurvad.

Leppimine (aktsepteerimine): Saab aru, et elu ongi jäädavalt muutunud. Et surebki. Hakkab valmistuma suremiseks.
Gfelleri ja Assali astmed juurde (kroonilisel haigusel):

Algne šokk (kroonilist haigust käsitletakse katastroofina, väga oluline on arsti-patsiendi suhe);

Eitamine

Mäss: on teadvustanud Miks mina? Noorukieas võib viia emotsionaalse kriisini.

Tingimine-kauplemine toimub ennekõike ravi osas. Püüab säilitada kontrolli olukorra üle.

Kurbus ja võõrandumine. Nagu depressioon eelevast mudelist.

Leppimine.

Stress

Antiikaeg. Hing, mis paneb meid tegema liigutusi ja tundma tundeid. Pärineb filosoofidelt, kes ususid, et on hing, millest algab kõik. Hing liigub mööda sensoorseid ja motoorseid närve, paneb neid liigutusi tegema ja tundma tundeid. Spiritus normalis lad keeles. Arvati, et haigus on süsteemne. Võtmise ja andmise tasakaaluhäire. Ravi eesmärk oli tasakaal taastada.
14. sajand hakati rääkima stressist haiguste või õnnetuste tähenduses. Stringere ladina keeles pingule tõmbumine: surve, pinge.
17. sajandil Stress kui surve. Robert Cook ’i tööd. Surve, mida konstruktsioon suudab vastu pidada. Descartes hakkas rääkima, et inimese keha on masinaga võrreldav. Masina katki minnes inimene lõpetab eksistentsi. Inimesel oli hing, loomal mitte. Descartes arvas, et hing mõjutab keha väga piiratud moel, et töötavad tegelikult omaette. Descartesiga tekkis mehhanistlik mudel, patoloogiale keskendunud lähenemine. Nagu auto remont . Oluliseks peeti aga seda, mis materjalist auto oli. Tekkis arv amus , et ei ole sellist ravimatut haigust, lihtsalt ei ole meil õiget ravimit.
19. sajandi lõpus hakkas tekkima psühhosomaatika. Keha ja vaimu õpetuse meditsiin: Heinroth 1818 . Klassikalise psühhosomaatika seitsmik (nt stressist põhj) : maohaavad, soolepõletik, kardiaalne arütmia, astma, kõrgvererõhutõbi, neurotermiidid, hüperpüreodism (kilmnäärmega). Tänapäev al on psühhosomaatikas toodud välja ka sümptomid, nt peavalu, kõhuvalu jms.
20.sajand mehhanistlik mudel. 20.saj lõpp: biopsühhosotsiaalne mudel e tervik. Haigus võib kasvada välja kuskilt psüühikast.
Stressi mõiste. Stress kui kohastumuslik nähtus. Kohastumine uute olukordadega. Iseloomustatav vastumeelsuse või negatiivsete tunnete või meeltega. Osa uurimusi näitab, et stress on positiivne.Osa uurijaid rõhutab, et stress on samaaegselt bioloogiline ja psühholoogiline aktivatsioon ja seega me räägime emotsioonist. Stressi on kirjeldatud ka kui üldine virgeseisund,mis on tekkinud stiimulite kõkkupõrkel. Stress kui stiimulit ja reaktsiooni hõlmav protsess; kui spetsiifilist ja mittespetsiifilist reaktsiooni ohule.
Stress kui evolutsiooniline nähtus: mida paremini hakkama saad, seda tugevam oled.
Stress on negatiivne emotsionaalne kohemus, millega kaasnevad biokeemilised, füsioloogilised, kognitiivsed ja käitumuslikud muutused, mis on suunatud kas stressi olukorra muutmisele või selle mõjuga kohanemisele ( Baum , 1990).
Eustress – hea stress. Nt armumine . Distress – negatiivne stress. Nt elukoha vahetus.
Stressorid on stressi tekitavad sündmused, asjaolud. Samas tuleb mõista, et kõik stressorid ei ole universaalsed , et üks asi ei pruugi kõigile stressi tekitada, nt müra: kes on harjunud valjut muusikat kuulama, kes mitte. Stressorid on: keskkondlikud (nt müra), sotsiaalsed (nt suhtluse üleküllus või puudus), füüsilised ja psühholoogilised (vigastused sportlastel, eksamipalavik), kognitiivsed.
Vegetatiivne närvisüsteem Sümpaatiline närvisüsteem ja parasümpaatiline. Mõlemad koosnevad aferentsetes ja eferentsetest närvikiududest. Sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem avaldavad vastupidist toimet mõnedes organites (nt süda), kuid samasuunalist mõnedes organistes, nt süljenäärmed. Kui on aktiveeritud parasümpaatiline närvisüsteem, siis on rahuloluseisund. Lihtsalt oled.
Sümpaatilised ja parasümpaatilised toimed: Mõlema erutusefektid on suures osas vastassuunalised. Sümpaatiliste närvide äriitus südame löögisageduse ja löögimahu suurenemise, soole motoorika pidurduse ja bronhide lõõgastumise, para sümpaatiline innervatsioon aga vähendab südame löögisagedust ja kontraktsioonijõudu, elavdab soolemotoorikat ja kontraheerib bronhide silelihaseid. Füsioloogilistes tingimustes on enamasti parasümpaatiline innervatsioon. Et ellu jääk, peaks peamisel olema parasümpaatiline innervatsioon ülekaalus. Muidu oleks elundite töö kogu aeg üleintensiivne.
Hüpotalamus Peaaju osa, mis ei ole teravalt piiritletud. On kõige tähtsam organismi sisekeskkonda reguleeriv ajupiirkond. Arengulooliselt on üks varemaid ajuosi, mis on oma ehituselt jäänud suhteliselt konstantseks. Selle funktsioonid on nii vegetatiivsed, somaatilised kui ka hormonaalsed . Hormonaalsed produktsioonis on hüpotaalamus kõige aktiivsem öösel. Muuhulgas mõjutab see termoregulatsiooni, janu ja nälja regulatsiooni, endoriinset regulatsiooni ja une-ärkveloleku rütmi regulatsiooni. Selle poolt kontrollitavateks kääitmusviisideks on kaitse- ja põgenemiskäitmine, söömine ja joomine, reproduktiivne termoregulatoorne käitumine. Need käitumisviisid tagavad liigi ja indiviidi enesesäilitamise.
Bioloogilised teooriad
Alguseks loetakse Cannoni töid (avaldatud u 1920a). Tema oli psühhosomatika uurija. Ühendas stressi ja haiguse teooriaks, mille kohaselt haiguse tekitab mittesobiv variant tavalisest kaitsereaktsioonist stressile. Kaitsereaktsioon stressile on mittesobiv. Uuris stressi toimet sümpaatilisele närvisüsteemile. Ja uuris homöostaasi, eriti keskkonnamõjude kontekstis. Homöostaas tähendab bioloogias organismi parameetrite hoidmist teatud piiratud vahemikus. Isegi väike muutus keemilistes või füüsilistes raku sisekeskkonna omadustes võib organimsi biokeemilisi protsesse häirida ning ekstreemjuhtudel koguni organismi tappa.See, kuidas organism reageerib keskkonna mõjudele, on seotud autonoomsete või endokriinsete mehhanismidega. Kui meil on stressirikkad sündmused, tekivad meil neg emotsioonid . Kui on neg emots, siis aktiveerub sümp närvisüsteem, homöostaas läheb paigast ära. Kehasüsteemisde tasakaal on häiritud. Sümp närvisüsteemi aktiveerimisel hakkab keha eritama adrenaliini, noradrenaliini. Kui see aktiveerum, on tekkinud erutus , et peab end kokku võtma: võitle või põgene reaktsioon. Cannon keskendub neerupealise hormoonide vabanemisele, sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumisele, aga ei täpsustanud aktivatsiooni määra ega kestvust.
Hans Selye . Loetaks meditsiini Einsteiniks. Alustas stressiteooria kallal töötamist juba siis, kui oli teise aasta meditsiini tudeng. Järeldas, et stressil on oma osa kõikide haiguste etioloogias (kujunemisloos). Sellest lähtuvalt ütleb, et haigused on mittetoimetulek stressoritega. Kuulus postulaat: meid ei kahjusta mitte stress ise vaid see, kuidas me reageerime stressile. Stress on mittespetsiifiline keha vastus igasugusele välismõjule.
Liigitab stressi:

• Eustress: tõstab motivatsiooni, inspiratsiooni, paneb looma midagi.
  
• Neustress: See ei ole hea ega halb, on neutraalne.
  
• Distress: Negatiivne stress. Jaguneb ägedaks ja krooniliseks. Äge on näiteks eksamisess, see on lühiajaline ja saab otsa kindla perioodiga, on pidevalt intensiivne. Kroonilise puhul on tase kõikuv ja kauakestev, nt krooniline haigus, elukeskkond: tõusud-langused.
  
• Hüperstress: Ütleb, et see on igasugune stress liiga suures koguses. Liiga palju, et toime tulla. Ka eustress võib muutuda hüperstressiks, nt ka armumine.
  
• Hüpostress: Ebapiisav hulk stressi. Vajalik on mingi hulk stressi, et terveks jääda.
  

Hüpotalamo-hüpofüsaar-adrenokortikaalne telg
KK stiimul: mõju ajukoorele Kõrgemad ajupiirkonnad
Hüpotalamus
kortilostend
Hüpofüüs
Neerupealiskoor
Neerupealissäsi
Ja siin jooksis juhe nii kokku, et ma ei saa ühestki sõnast enam aru. Sorri, Piret!
Üldise adapatatsioonisündroomi kolm astet:
Tekib stressor – tekib häire – tekib vastupanu – tekib kurnatus.
Häire juures aktiveerub sümpaaitline, on mingeseisund, kõik keha ressursid tuleb mobiliseerida, vallanduvad hormoonid. Nende mõjul keha vastupanuvõime suureneb, südamelöögisagedus tõuseb, seedesüsteem aeglustub, lihaspinge tõuseb, higistamine tekib (sest energiat kulub rohkem), verehüübivus tõuseb.
Tekib vastupanu: keha üritab kuidagi kohaneda. Oluline on see, et stressori mõju peab jätkuma, muidu on katkestatud. Organism on väga tundlik ja vastuvõtlik. Keha püüab hakkama saada, kohaneda selle stressoriga. Selleks, et kohaneda, on vaja toimetulekustrateegiaid.
Kurnatus: Tekivad kahjustused, vastupanuvõime hakkab kahanema, ei jõua enam. Suureneb oht stressist tingitud haiguste tekkeks. Energiavarud on tühjenenud.
Selye toimetuleku käsitlust on liiga laialt kasutatud, kuid see ei selgita, millesed faktorid kaitsevad inimest kurnatuse staadiumi eest ning mis mõjutavad toimetulekut stressi situatsioonis. Ehk: stressi situatsioon on palju keerulisem, kui ta esitas. Näiteks ei arvestanud ta sellega, millised on psühhosotsiaalsed faktorid stressi kujunemisel. Hindan ma olukorda välja kutsena või ohu/katastroofina?
Klassikaline Henry psühhoneuroendokriinne stressimudel.
Viha-reaktsioon: suureneb katoholamiinide toodang
Hirmu-reaktsioon: kateholamiinid tõusevad (nt noradrenaliin ), pisut tõuseb kortisool , testosteroon ei muutu
Kurbus-reaktsioon: Pärsitakse testosterooni, tõuseb kortisool.Kortisooli eritumine saab domineerivaks siis, kui ohtu tõlgendatakse millegi sellisena, millele vastu hakata ei ole mõtet või ei ole jaksu ja ära joosta ei jõua või pole kuhugi joosta. On suunatud maksimaalsele energia kokkuhoiule.
Kõrge katehoolamiinide produktsioon: südame löögisagedus tõuseb, kontraktsioonijõud tõuseb, veresooned ahenevad . Vererõhk tõuseb. Veresuhkru nivoo tõuseb.
Kortisool: vähendab organismi reaktiivsust teatud põletikuliste reaktsioonide korral. Pärsib antikehade produktsiooni (võivad tekkida infektsioonid). Võivad kaduda põletiku sümptomid. Pidurdub kudede armistumine. Nt maohaavand ägeneb. Stimuleerib mao soolhappe sekretsiooni. Seetõttu haavandite paranemine raskeneb.

Psühholoogilised teooriad

Lazarus rõhutas indiviidi ja keskkonnastressori vastastikust toimet ja toimetulekut. Olulised on selles mudelis esmane hinnang ja tunnetatud stress. Eeldatakse, et psühholoogilised tegurid vähendavad stressi olukorda ja kehalisi reaktsioone. Stressiolukord kui dünaamiline protsess. Olukorra pidev ümberhindamine vastavalt uuele infole.
Folkman ja Lazarus: Stress kui suhe indiviidi ja keskkonna vahel, mida indiviid hindab, kui tema ressursse koormavat või ületavat ning tema heaolu ohustavat. Sündmuste stressilaadungi hindamine: Oma transaktsionaalse stressimudeli järgi pole stiimulid „head“ ega „halvad“, vaid see muutub vastavalt sellele, millise hinnangu me anname.
Ühesõnaga, inimene on aktiivne osaleja, ei ole ainult hormoonid. Inimene võib reguleerida kõitumuslike, kognitiivsete ja emotsionaalsete strateegiate abil neid stressoreid. On aktiivne osaleja.
Stressilaadungile võib anda kahte tüüpi hinnanguid.

Situatsioonile :on tegemist mingi kahjuga( on tegemist kaotusega, on hädaoht, ähvardav, on see hirmus -hull-halb) või on tegemist väljakutsega.

Sedotud ressurssidega. Kas mul on olemas see, et hakkama saada sellega, milliseks ma ta hindasin. Ma ei saa hakkama nelinurgaga, sest ma hindasin ta kolmnurgaks.
Hobfoll: Inimestele on omane säilitada ja kaitsta seda, mida nad väärtustavad. Need asjad, mida ma väärtustan, on ka minu ressursid. Ressurssideks võivad olla näiteks objektid (nt auto, mis teenib seda eesmärki, et saan elatist teenida; maja=kodu, töövahendid). Hobfoll nimetab energiateks ressursse, mis on näiteks raha (et kuskilt tuleb püsivalt mingi sissetulek). Personaalsed omadused (ka ressurss): sotsiaalsed oskused, hääl, enesekindlus, füüsilised omadused. Veel toob ta välja olukorrad: on olemas sotsiaalne toetusvõrgustik, stabiilne töö- ja õpikeskkond. Grupiprotsessid.

• Psühholoogiline stress tekib, kui ressursid on ohustatud.
  
• Ressursid on kaotatud
  
• Investeerin ressursse, aga see ei too oodatud kasu.
  

Inimesed tulevad toime läbi ressursside paigutamise ja investeerimise. Eriti keerulised on olukorrad, kus tunnetatakse oluiste personaalsete ressursside kaotust, mida uuendada ei saa. Nt krooniline haigus, nägemise kaotus jms.
Stressi soodustavad tegurid: olulised elusündmused, igapäevaelu aspektid, stressi sotsiaalne aspekt.
Sarafino on rääkinud igapäevaelu aspektidest, et need on tihemini stressi tekitavad, kui olulised elusündmused. Lazarus konstrueeris igapäevamurede skaala. Koosneb 117 sündmusest, kus alguses on rumalad pisivead , kuni tõsised situatsioonid (nt pole raha, et toitu osta). 9 kuud järjest igal kuul küsitleti 100 inimest, keskealist. Tõi esile kuus kõige enam esinenud muret igapäevaelus. Liiga palju tegemisi, pereliikme tervis, asjad kadunud või vales kohas, tarbekaupade hinnatõus, kodused tööd, kehakaal. Lazaruse teine skaala on tuju tõstvad asjad. On 135 sündmust, mis tõid rahu, rahulolu ja rõõmu. Kolm kõige sagedamist tujutõstjat: head suhted elukaaslase või armastatuga; hea tervis; saadakse hakkama püstitatud ülesannetega.
Stressi sotsiaalne aspekt: kas stress soodustab koostööd või takistab. Ühine eesmärk vs võimuvõitlus.
Selle lähenemisega on see progbleem, et me ei tea, kas elusündmused kutsuvad esile stressi või stress kutsub esile elusündmusi (nt stressi tõttu kaotan töö).
Akuutne stress on lühiajaline. Stressireaktsioon kaob, kui stressor lakkab.
Krooniline stress tähistab jätkuvat olukorda, jätkuvat ohtu ja pidevaid reageeringuid sellele.
Stressikogemus koosneb erinevatest komponentidest, mis on omavahel seotud: kognitiivne, emotsionaalne, füsioloogiline, käitumuslik.
Individuaalne stressikogemus: sündmus ise, olemasolevad ressursid ja võimalused toimetulekuks. Võin hinnata stressi pos, neut või neg. Negatiivne hinnan: palju ma kahju sain, palju ma veel võin kahju saada. Positiivne: palju ma kasu olen saanud, palju ma veel kasu võin saada. Kui ma oma kahju ära olen hinnanug, siisma võtan ette ressursid. Kui tunnen ressursside puudusi ja sündmuse suurust, on stress pigem suurem, kui tunnen, et sündmus on suur ja hirmus, aga mul on ressursid,et toime tulla, siis ma hindan stressi madalamaks.
Toimetulekuprotsess nõuab pingutust, pingutatakse, et situatsiooni ohjata. Toimetulek on õpitud käitumine stressiolukorras reageerimiseks. Pidevalt muutuv protsess. Kogu aeg õpid midagi juurde, kuidas paremini toime tulla.
Toimetulekustrateegiad: Folkman.
Emotsioonidele suunatud toimetulek:

• Distantseerumine – püüdsin kogu asja unustada, püüdsin vähem tõsiselt võtta, nagu poleks midagi juhtunud.
  
• Põgenemine – Soovisin, et see olukord muutuks olematuks . Püüdsin enesetunnet parandada: sõin, jõin, suitsetasin, võtsin rahusteid.
  
• Enesekontroll – Ma ei tohi mõelda sellele enam. Ma varjasin teiste eest tegelikku olukorda.
  
• Vastutuse võtmine – Tegin endale etteheiteid. Lubasin, et järgmine kord teen teisiti.
  
• Olukorra positiivne hindamine – Leidsin uue sihi elus. Kasvasin isiksusena.
  

Probleemile suunatud toimetulek:

• Vastandumine – jäin endale kindlaks ja tegin kõik selleks, et saada, mida ma tahan. Näitasin oma viha neile, kes selles süüdi olid.
  
• Planeeritud probleemi lahendamine – tegin tegevusplaani ja järgisin seda. Kasutasin oma varasemat kogemust ja tulin toime.
  

Probleemilahenduse etapid:

• Probleemi määratlemine: Emotsioonid võivad muuta selle raskeks, võivad muuta probleemi tähendust. Veel mõjutavad eelarvamused, eelnev kogemus + kuhjunud stress, sotsiaalne toetusvõrgustik, isiksus jne..
  
• Alternatiivsete lahendusvariantide otsimine
  
• Valiku langetamine
  
• Lahenduse täideviimine ja hindamine: tulevad kogemusest. Aga eesmärk ei tohi muutuda.
  

Toetuse otsimisele suunatud toimetulek: Suhestumine mingi sotsiaalse kontaktiga . Otsin mingit inimest, et muret jagada.
Püsi- ja situatsiooniärevus
Lazaruse järgi on ärevuse põhiteemaks eksistensiaalne oht. Selleks, et hakkama saada:

• Küpsed kaitsed : huumor
  
• Vahepealsed kaitsed: isoleerimine
  
• Ebaküpsed kaitsed: eitamine
  

Toimetulekuviiside efektiivsust mõjutavad tegurid ja asjaolud

• Stressori tüübist ja sellele antavast hinnangust
  
• Toimetuleku personaalsest ja sotsiaalsest kontekstist
  
• Millal toimetulekut hinnatakse
  
• Kas stressiolukord on esmakordne või korduv
  
• Mille suhtes tagajärgi hinnatakse
  

Toimetulekuviisi efektiivse hindamise kriteeriumid

• Konflikti või stressiollukorra lahendamine
  
• Füsioloogiliste ja biokeemiliste reaktsioonide normaliseerumine
  
• Häirituse vähenemine
  
• Sotsiaalse funktsioneerimise taastumine .
  
• Naasmine stressieelsete tegevuste juurde
  
• Enda ja teiste olukorrast mõjutatud inimeste heaolu
  
• Eneseväärikuse püsimine
  
• Strateegia subjektiivne tõhusus
  

Kohanemise võimalikud näitajad:

• Psühholoogiline heaolu/heaolutaseme muutus
  
• Hakkama saamine sotsiaalses elus
  
• Kehaline tervis
  

Kohanemisvõime – indiviid suudab hinnata olukordi ja omaenda ressursse ja toimida vastavalt neile nii, et psühholoogiline heaolu säilib või taastub.
Keskkondlike faktorite võimalikud seosed stressiga toimetulekul

• Asustuse tihedus
  
• Saastus
  
• Müra. Müraga seostub ka hirmutunne.
  
• Mitmekülgne surve. Seotud ka sotsiaalse poolega.
  

Stressiga toimetulek ja isiksus. Evokatiivne - Esinevate isikuomadustega inimesed kutsuvad esile erinevaid situatsiooni. Nt kui ei meeldi ekstravertsed, ei kutsu neid enda seltskonda.
Proaktiivne – ilmneb siis, kui inimesed valivd või loovad ise endale olukordi.
Reaktiivne mõju – ilmneb siis, kui samas situatsioonis olevad inimesed tõlgendavad ja reageerivad situatsioonis erinevalt.
Isikuomadused on seotud olukordade ja võimaluste hindamisega, nt ekstravert saab paremini hakkama stressiolukorras. Isiksuseomadus mõjutab ka seda, millised konfliktid elus valdavalt ette tulevad. Ja samuti, millise toimetulekuviisi valime.

Vastupanu stressile

Stressiolukordade kontrollitavus
Isiksus

• A-tüüpi isiksus. Käitumine on seotud sagedasemate südame-veresoonkonna haiguste esinemisega. Selel käitumsega seostub sage stressikegemine. Ka maohaavandtõbi. Seosed nahahaigustega. Isikuomadustena isel teda kannatamatus: kiire kõneleja ja väga kehv kuulaja. Pidev liikumine. Ajataju on moonutatud, kogu aeg on aega vähe. Saavutustele orienteeritud. Eesmärk on kõige tähtsam. Kehv kaaslane lõbutsemiseks. Küüniline. Raske on tal teisi usaldada, on pidevalt kahtlustav. Ükskõik kui palju kiita või tunnustada, ei võta ta ikka aega maha. Tal on huvigrupid . Kergesti ärrituv ja solvuv. Kahtlustav ja üleolev.
  
• B-tüüpi isiksus. Isikuomadused: kannatlik , ei ole võistluslik, ei tunne ajapuudust, sest oskab planeerida. On rahulik. Keha vaadates on lõdvestunud ja rahulik olukord märgatav. Tal ei ole erilist vajadust juhtida. Oskab lõbutseda, võtta aega ka puhkamiseks.
  
• C-tüüp ei ole veel teaduslikku kinnitust leidnud, kuid seda uuritakse. Depressioonile kalduvus , madal või vähene sotsiaalne toetus, suruvad tundeid alla. Endasse suunatud. C-tüüp on pigem iseloomulik naistele ja seotud kehaliste somaatiliste haigustega. Aga see kõik vajab veel uurimist . Perfektsionist.
  

Stress ja emotsioonid
Emotsioonid on motivatsiooniseisundid. Emotsioonikeskus on kõige vanem ja arenenum ajuosa . Anatoomilisel tsuudab see esmotsionaalne süsteem tegutseda ajukoorest sõltumatult. Seega on võimalik tekitada emotsionaalseid mälestusi ilma vähimagi teaduvtamiseta.
Emotsionaalse reaktsiooni triaad:
Subjetiivne kogemus – neurofüsioloogiline mingi asi....
Meeleolu on pikemaajalisem, emotsioon lühiajalisem. Emotsioon loob meeleolu.
Enesetõhusus isiku uskumus selle blablabla.

Tööstress

Tööstress on kogum emotsionaalseid, kognitiivseid ja füsioloogilisi ja käitumislikke reaktsioone, mid akutsuvad esile töö sisu, töökorraldusega soenduv ja töökeskkonnas toimuv. On ka olemas eustress ja distress. Eustress nt loomisega, distress seotud piirangute/nõudmistega.
Stressorid.

• Tööd iseloomustavad tunnused: töötempo, masin vs mina. Korduste arv. Vahetustega töö: muutub füsioloogiline rütm ja raskused sotsiaalses funktsioneerimises. Ülesandega seotud tunnused: varieeruvus (e ülesannete arv, mida töö ette näeb), autonoomia valikuvabaduse näol, kohustuslik suhtlemine (kui palju on näost-näkku suhteid). Mittekohustuslik suhtlemine. Vajalikud teadmised ja oskused e missugune on ettevalmistus selleks tööks.
  
• Rolli iseloomustavad omadused: rollikonflikt . Rolli alakoormatus/rolli ülekoormatus (seotud nõusdmistega, võib olla kvantitatiivne , tuleb anda märku, oskuste puudus = kulub rohkem aega). Rolli ebaselgus.
  
• Füüsilist keskkonda iseloomustavad tunnused: valgus, müra, temperatuur (tõstes väsimus, agressiivsus, parasümpaatilin ns, kurblikkus), vibratsioon, saastunud õhk, ergonoomilised tegurid.
  
• Inimestevahelised suhted tööl: suhted kaastöötajatega (suhted on mitteametlikud ja on tööga seotud), suhted juhiga (on mõjutatud juhtimisstiilist ja sellest, milline on juhi tervislikseisund), suhted klientidega (inimesed, kes ei ole töökaaslased). Mida rohkem on kontakte, seda suurem on emotsionaalne kurnatus.
  
• Organisatsiooni struktuur: v õib olla tsentraliseeritud või detsentraliseeritud. Organisatsioonikultuur ehk kliima ehk võistluslikkus. Personaalse ruumi olemasolu. Keeruline on see, kui alustatakse uues töökohas. Sotsialiseerumine. Milline on ettevalmistatus konkreetseks tööks ja kuidas töökoht seda toetab. Kasjäärivõimalused. Tagasiside tööalasest tegevusest.
  

Tööstress ja terviseriskid

• Läbipõlemine. Hakati uurima kohtu- ja meditsiinitöötajaid. See sündroom on iseloomulik inimestele, kelle negatiivsed pinged on põhjustatud intensiivsest inimestevahelistest suhtlemisest. Läbi saab põleda ainult see, mis on enne intensiivse ja ereda leegiga põlenud. Teine grupp, kes on väga ohustatud, on noored. Ka üksikud ja lahutatud on sensitiivne grupp ja ka põhjapoolsemad rahvad. Ka need, keson üleminekueas, eriti mehed.
  
• Langeb kontsentratsioonivõime, juhtuvad õnnetused
  
• Psüühilised ja füüsilised tervisehäired
  
• Alkoholi ja uimastite tarbimine.
  

Tööstress. Läbipõlemine
Läbipõlemine ei ole emotsionaalne kurnatus, sest see üksi ei näita läbipõlemist. Peab olema ka depersonalisatsioon (distantseerumine ja küünilisus) ja alanenud personaalne suutlikkus (tunnen, et ei ole võimeline ülesandeid täitma, tegemist on enesekaitsega).
Väga selgelt on läbipõlemine seotud ka töötingimustega.
Terviseedendus – õpetada inimesi tervislikumalt käituma. Kujundatakse riiklikku tervisepoliitikat. Ervist toetavaid keskkondi. Ühiskonnas osalemise aktiveerimine . Isiklike oskuste arendamine ja vastavalt vajadusele orienteeritakse ümber terviseteenused. Mõjutatda poliitilisi otsuseid ni tervishoiu süsteemis kui ka väljaspool seda. Nii näiteks indiviidid kui grupid oleksid kindlustatud töö olemasolu ja elamistingimustega, et tervislikud valikud oleksid kergeimad valikud selleks siis kindlustataks ehariduse kvaliteeti, keskkonna kvaliteeti ja hariduslike propagandasid. Sotsiaalsete võrgustike arendamine. Sotsiaalselt tundlike gruppide tervishoiuteenuse tagamine. Mikrotasand on seotud eelkõige väikeste tasanditega, on kõige pisem.
19