Mis on tervis ja mis on haigus? Erinevad kontseptsioonid (0)

Tervisepsühholoogia
Mis on tervis ja mis on haigus?
tervis – täisväärtuslik elu, haiguste puudumine, kultuur
haigus – mitteterve olemine, kultuur ja geneetika , sümptomid
Kuidas mõõta tervist?
Tervise kohta on umbes paarsada tõsiseltvõetavat definitsiooni.
Tervis – personaalne vs sotsiaalne tähendus.
Inimene võib enda arvates olla terve, aga kõrvaltvaatajate seisukohast haige.
Samamoodi on haigust raske defineerida.
Tervis, erinevad kontseptsioonid
* funktsionaalne – organismi suutlikkus täita oma rolli. Sõltub palju ühiskonna väärtushinnangutest, mida loetakse normaalseks funktsioneerimiseks.
* majanduspoliitiline – rõhutab personaalset vastutust oma tervise eest. Alahindab sotsiaalseid, keskkondlkke ja teisi mõjusid.
* sotsiaalpoliitiline – peab olulisemaks sotsiaalset keskkonda ja seda kujundavat poliitilist konteksti.
* meditsiiniline – konkreetselt tervis kui haiguse puudumine. Ei puudutata mingeid muid tegureid, oluline on ainult haiguse olemasole või puudumine.
* akadeemiline – tervisega on seotud kaks suuremat valdkonda – psühholoogia ja sotsioloogia. Nende teaduste puhul nähakse tervist kui biopsühhosotsiaalset konseptsiooni. Kõik on omavahale seotud.
* statistiline – kui biomeditsiinilised näitajad on normis , siis on inimene terve, muidu mitte. Statistiline norm on määratletud organismi erinevate näitajate kaudu.
* holistlik – kõikehõlmav terviklik kontseptsioon .
disease – tuntud, objektiivselt määratletud patoloogiline protsess
illness – objektiivne patoloogia puudub. võib kujuneda diseaseks, aga ei pruugi.
Seni kuni me ei jõua kokkuleppele tervise tähenduses ja olemuses ning selles kuidas seda mõõta, niikaua ei saa me ka täpselt vastata kuidas seda hoida ja edendada.
Ajalugu.
Vaimu ja keha suhe. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud, et kiviajal olid koljul väikesed avaused, need on olnud puuritud. Aeti paha vaimu välja. Arvati, et haigus on seotud kurja vaimuga ja lahkub koljusse puuritud augu kaudu.
Antiik-Kreeka. Hippokrates (460-377 eKr). Nägi vaimu ja keha kui ühte kooslust. Tema ei seostanud haiguseid kurja vaimuga. Seletas haiguse tekke kehavedeliku tasakaalust lähtuvalt – humoraalne teooria. Seda loetakse esimeseks püüdluseks seletada haiguse teket. Humoraalne haigestumise teooria seostas haigusseisundit kehafunktsioonidega. Rõhutas kehaliste protsesside seost psüühikaga. Neli kehavedelikku, pidid olema tasakaalus. Tasakaalust välja lähevad väliste tegurite mõjul.
Hippokrates räägib aastaaegade varieerumisest, avaldab inimesele esmajärjekorras mõju ilmastiku läbi. Kuum, külm, märg, kuiv. Lima – talv (külm ja kuiv). Veri – kevad (kuum ja märg). Must sapp – sügis (külm ja märg). Kollane sap – suvi (kuum ja kuiv).
Seostas kehavedelike taset mitte ainult haigustega vaid ka kindla isiksusetüübiga. Kõige olulisem väline jõud oli toitumine. Võis kehavedelikud segamini ajada….
Platon . Tema arvates keha ja hing üksteist ei mõjuta. Hing saab olla igavene , see on püsiv. Keha on noorem, aga tekkiv ja kaduv.
Galenos (129-199). Vana- Rooma arst ja anatoom. Võttis kokku antiikaegse teadmise ja panustas ka ise. Eelkõige anatoomi karjääriga seostuv. Põhineb Hippokratesel. Töötas gladiaatoritega ja sai sealt palju teadmisi kehast. Lisaks lahkas loomi. Laiendas loomade lahkamise teadmisi inimestele, näiteks lülisamba vigastuste osas. Uskus, et neli kehavedelikku mitte ainult ei määra domineerivat temperamenditüüpi vaid need tüübid ka toetavad kindlate haiguste esinemist . Nii kehaline kui psüühiline haigus põhinevad füüsilisel baasil. Interpreteerib Hippokratest nii, et kui sul on mingi sapp kõrge, see tuleneb kehast. Psüühika ei oma rolli haiguse tekkes . Tema loodud seisukohad valitsesid sajandeid , need hakkasid muutuma alles 17-18. saj. Isegi 20ndal sajandil on dokumenteeritud uurimusi ja praktikuid kes toetasid Galenose seisukohti. Tüüp ütles ka, et haigus ei pea inimest haarama tervikuna , asi on lokaliseeritud.
Esimene avalik lahkamine toimus 1315 Bologna ülikoolis. Seda tegi anatoomik Mondino de Luzzi.
Keskaeg .
Tervist hakati rohkem seostama religiooniga. Haigust hakati nägema kui karistust isiku pahategude eest või soestati seda kurja vaimuga. Personaalset rolli tervise eesti hoolitsemisel ei tähtsustatud. Keha ja vaim üheskoos, tähistasid pmst sama asja. Valitsesid müstilised haiguste seletused . Haiguste ennetamiseks oli tähtis palvetamine, karskus , raske töö, iseenda karm kohtlemine. Murdepunkt tekkis 14-15 sajand, kus individuaalne mõtlemine muutus domineerivaks ja kollektiivne mõtlemine jäi tahaplaanile. 17 saj. alguses algas teaduslik revolutsioon , hakkas arenema teaduslik meditsiin , haigestumise selgitused muutusid orgaaniliseks ja füsioloogiliseks. Psühholoogiline seletus jäi, aga oli seda kasutati vähesel määral.
Rene Descartes ( 1596 -1650). Oletas, et vaim ja keha on omavahel lahutatud kuid tõi sisse võimaluse nende piiratud koostööst. “Kuidas võib mõte, millel ei ole füüsilisi omadusi, põhjustada kehalist reaktsiooni?” Materiaalne ja mittemateriaalne osa, dualism . Ta pidas neid omavahel sõltumatuteks. Arvas , et loomadel hinge ei ole. Arvas, et vaim jätab keha surma hetkel. Selle tõttu lubas kirik sooritada lahkamist. Arvas, et käbikehas(?) asub üks keskus mis ühendab keha ja vaimu.
Sel ajastul oli veel selline käsitlus, et keha nähti masinana.
18. saj. Hakati tegelema üha rohkem bakteritega, hakati neid uurima rohkem. Uurima ka keskkonna mõju. Põhjuseks oli see, et epideemiaid oli palju.
19. saj. esimesel poolel hakati rajama veetorustikke, keskkonda puhastama . 19. saj. teisel poolel tuli sisse desinfitseerimine . Samas olid nakkushaigused peamiseks surma põhjuseks euroopas.
18-19. saj. Meditsiiniline teadmine kasvas märgatavalt. Ühelt poolt epidemioloogiline pool ja vajadus, teiselt poolt lubati teha lahkamisi, anatoomia ja rakutasand muutus selgemaks. Saadi aru, et haigus on seotud inimese keharakkudega. Tähtuse kaotas humoraalne teooria (yay!). Hakkas kasvama biomeditsiiniline lähenemine. Toetub faktidele, kõik häired on seletatud füsioloogia alusel. Haigus on konkreetne, kehakeskne, lokaliseeritud, määratletud. Psühholoogiline ja sotsiaalne pool jäi kõrvale. Ravimetoodika muutus tehnilisemaks. Samuti arenes diagnostiga, et täpselt määratleda haiguse koht ja ulatus.
Biopsühhosotsiaalne mudel hakkas arenema 20ndal sajandil. Mitte-reduktsionistlik lähenemine. Vaim, keha ning käitumine võib olla taandatav ja seletatav rakkude tasandil, biokeemilisel või närvisüsteemi tasandil. Eitati seda, et võivad olla erinevused selles kuidas keegi haigeks jääb, põeb ja terveneb. Vahet pole milline on sotsiaalne toetus või millised uskumused sul on, vaja on terveks teha. Selle mudeli põhjal võivad haigused ja sümptomid võivad olla esile kutsutud üheaegselt füüsiliste, psüühiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite poolt. Biopsühhosotsiaalset mudelit nimetatakse.. õigemini saab seletada läbi kaheaspektilise monismi . See tähendab, et ühte haigust võib vaadata nii subjektiivsest kui objektiivsest aspektist. Sisse tuleb oluliselt suurem subjektiivsus kui biomeditsiinilise lähenemise puhul. Uskumused, ootused ja tunded on interaktsioonis kehaliste reaktsioonidega. Need omavad olulist rolli sümptomatoloogias ning ka selles kuidas haigust kogetakse. Hüpnoos ka siin. Mudeli puudus on subjektiivsus. Lähenemine on kohandatud süsteemide teooriale , mis tähendab, et kõik on organismis omavahel hierarhiliselt seotud.
Tervisepsühholoogia.
Definitsioon on loengumaterjalides, Matarazzo, 1980.
Tervisepsühholoogia uurib seoseid vaevuste ja haiguste psühholoogiliste ja füsioloogiliste tegurite vahel.
Silmas peetakse seda, et lähtutakse empirismist. Teadmine saab tulla vaid läbi kogemuse. Psühholoogia pani jala ukse vahele mälu, taju, keele, kõne, sotsiaalse käitumise, hoiakute muutmise teemadega. Tervise teemas on nad nüüd täiega sees. Nad.. me
Tervisepsühholoogia põhiküsimused:
* kuidas haigusi ära hoida?
* kes jääb haigeks ja miks?
* kes paraneb ja miks?
* millised tegurid on seotud haiguse kulu ja lõppega?
* kuidas paranemist soodustada?
Tervisepsühholoogia jälgib, hindab, määratleb probleemi, kogub andmeid, analüüsib andmeid, loob teooria, kontrollib teooriat.
Kujunemislugu.
* J. Watson . Tema teene on see, et 1912 aastast alates hakkas propageerima psühholoogiakursuste läbiviimise vajadust meditsiinikoolides.
* S. Freud . Hakkas rääkima alateadvuse teemast jne.
* Flanders Dunbar (1943) ja Franz Alexander (1950) seostasid isiksuse profiile kindlate haigustega. Ehk siis kindla haigusega seotud isiksuse tüüp, näiteks mädapaisele kalduv isiksus. Põhjuslikku seost kinnitavaid tõendeid ei leitud. Küll aga nende töö viis järgmise punktini:
* psühhosomaatiline meditsiin. Arenes välja psühhoanalüütilisest paradigmast. Haigustest näited – maohaavad, astma .
* biotagasiside. Protsess, mille käigus inimene saab tagasisidet oma füsioloogilisest seisundist ja õpib kontrollima oma reaktsioone.
* 1970-ndad käitumusliku meditsiini teke. Sisaldab endas meditsiini, psühholoogiat, sotsioloogiat ja pedagoogikat (terviseõpetuse teema). Tekkis olukord kus hakati mõtlema tendents hakata mõtlema kuidas saab tervist edenedada mitte ainult ravile keskendada. Teemana tuli sisse operantne tingimine. Hakati rääkima terviseõpetuse vajalikkusest .
* terviseõpetus õppeainena.
* 1974. a. tervisepsühholoogia kui termin.
* tervisliku käitumise liikumine.
* 1978 asutati APA juurde tervisepsühholoogia haru
* 1984 Esimene rahusvaheline tervisepsühholoogia sümpoosium Havannas
* 1997 tunnustas APA tervisepsühholoogiat kui omaette spetsialiteeti.
Tervisepsühholoogia erinevad valdkonnad.
* psühhosomaatika valdkond – arenes välja psühhoanalüütilisest paradigmast. Puudub kehaline/orgaaniline vastus sümptomile või häirele, siis saab seda anda teadvuse kaudu. 1960ndateni oli kogu psühhosomaatiliste uurimuste pagas valdavalt psühhoanalüütilise suunitlusega. Püüti seletada astmat, haavandeid. RHK-s on psühhosomaatiline nimetatud psühhofüsioloogiliseks. S.t. psühhosomaatiline meditsiin on seotud psüüholiste, füsioloogiliste ja sotsiaalsete teguritega.
* klliniline psühholoogia – käsitleb isiksuse kohanemist haigusega ja käitumuslikke reaktsioone mis haigusega kaasnevad. Peamiselt tegeletakse vaimsete probleemidega. Eesmärk on käitumise muutmine.
* meditsiiniline psühholoogia – põhineb mehanistlikul mudelil. Tendents on holismi suunas. Tegeleb põhiliselt patsiendi-meediku omavaheliste suhetega ja orienteeritud peamiselt ravile.
* käitumuslik meditsiin – algas umbes siis kui algas biopsühhosotsiaalne lähenemine. Siin on ühendatud meditsiin, psühholoogia, sotsioloogia, pedagoogika. Peamine rõhuasetus on ennetuslik. Skinneri operantne lähenemine sobib siia väga hästi. Käitumusliku meditsiini laiendina tekkis biotagasiside. Õppida saama tagasisidet oma bioloogilistest reaktsioonidest ja protsessidest ning seeläbi õpib kontrollima oma reaktsiooni.
* meditsiiniline sotsioloogia – seotud omavahel sotsioloogia ja psühholoogia. Makrotasand, ehk siis kogu ühiskond. Samas ka pere, lähedased, jne.. mis hõlmab rohkem kui ühte inimest.
Kriitika on see, et tervisepsühholoogia püüab olla liiga isikukeskne. Liiga vähe pöörab tähelepanu sotsiaalsetele teguritele.
Tervist võib jagada objektiivsete ja subjektiivsete faktorite kogumiks. Objektiivsed on sümptomid, jne. Subjektiivsed on kõik see mida mõõta ei saa.
Tervisepsühholoogia proovib osutada otsest abi, kaudset abi ja informatiivset eesmärki.
* otsene abi – toimetuleku, kohanemise toetamine . Suunatud nii abivajajatele kui tervisespetsialistidele.
* kaudne abi – uurimused, propagandaüritused.
* informatiivne eesmärk praktikutele – kuidas käituda, et patsiendil oleks võimalikult hea platvorm terveks saada. Teiselt poolt ka see kuidas ise ellu jääda, a’la kuidas surmadega toime tulla.
Uurimismeetodid tervisepsühholoogias.
* Ex post facto uurimus – analüüsib olemasolevaid tingimusi, olukorda või käitumist. Uurimus tehakse pikema aja peale, mitte hommik-õhtu vahel. Siia alla kuuluvad:
- kriteeriumirühma uuring (näiteks meedikute õppetöö tulemuslikkuse seosed nende haigestumisega.. ehk siis millegi uurimine mis on juba juhtunud).
- võrdlev uuring. Näiteks tavakoolis õppinute võrdlus poistekoolis õppinutega.
Näidis ex post facto uurimus.
- teema:
- muutuja: sõltumatu – enamuses autoga sõitmine viimase kolme aasta jooksul, sõltuv – stressi tase loengu alguses, stressi tase peale loengut.
- mõõdikud: stressitesti skoorid
- hüpotees 1 : autojuhtide stressi tase on alguses kõrgem kui ühistranspordi kasutajatel.
- hüpotees 2 : autojuhtide stressi tase on kõrgem kui ühistranspordi kasutajatel ka peale loengut.
- oletatav tulemus: stressitase säilib läbi loengu
teema – TLÜ tudengite tervislikkus võrreldes kehakultuuri tudengite audenteses.
muutujad – sõltuv on tervis
sõltumatud – üliõpilaste tervis pisteliselt enne õpinguid, pärast õpinguid ja sama kehakultuuri tudengite kohta.
mõõdikud – haiguspäevade arv, magamise pikkus, hommikusöök
hüpotees – tervise õppijad on pärast õpinguid tervemad, tervise õppijad on tervemad kui teised.
oletatav tulemus – teadmine mõjutab käitumist.
* üksikjuhtumi uuring. Võib liituda ükskõik millise teise meetodiga.
* eksperiment – tingimused on uurija otsese kontrolli all.
* ristlõikeuuring – uuring, mis on läbi viidud populatsiooni esindusliku valimi peal ja uurib haiguse või muu tervisega seotud karakteristiku seost teiste huvipakkuvate muutujatega, mis eksisteerivad ühes kindlas populatsioonis ühel kindlal ajal.
* longituuduuring – pikaajaline uuring sama valimi peal
* korrelatsiooniuuring – teatavate muutujate vahelise seose leidmine. Keerukas on vahe tegemine sõltumatute ja sõltuvate muutujate vahel
* prospektiivne uuring – on mingi hüpotees ja jälgid kuidas see hüpotees käitub. Enamasti on tegemist longituuduuringutega.
* retrospektiivne uuring – on kasutada olemasolevate uuringute andmed. Teadaolev tulemus on olemas, siis luuakse hüpotees miks see tulemus võis tekkida ja analüüsitakse vanemaid andmeid, et leida seos ja/või põhjus.
Eraldi teema on kliinilised katsed, aga sellega me eriti kokku ei puutu . Kliinilised katsed on näiteks ravimkatsed. Jagatakse erinevatesse faasidesse:
* toksilisuse kindlakstegemine ja optimaalse doosi leidmine
* mingisugusegi kliinilise efekti olemasolu kindlakstegemine
* ravimi võrdlus parima leiduva alternatiiviga
* turustamisjärgsed pikaajalised uuringud
Sellised uuringud on kõige suurema tõenäosusega leida põhjuslikkus.
Mis on tervis?
Mõningad uurimused 1.
Bauman , B. (1961) – inimese enda jaoks, subjektiivne pool, mis määratleb tervise käsitlust? Oluline on märkida, et Baumani valim koosnes tõsise diagnoosiga haigetest. Sai kolm peamist kategooriat:
* peeti tähtsaks üldist heaolu
* haiguse sümptomite puudumine
* kõik see, mida füüsiliselt terve inimene on suuteline tegema
Bauman väitis, et need kolm kategooriat on seotud tunnetega/emotsioonidega, tegutsemisvõimega, sümptomitega.
Morrison & Bennet (2006) – isiku konkreetne tervislik seisund mõjutab tervise käsitlust.
Benyamini, Y., Leventhal, E.A. & Leventhal, H. (2003) – küsisid, et mis on tervis. Haiged keskenuvad sümptomatoloogiaga kirjeldama ja tegevusega piiritlema tervist. Point selles, et haiged kirjeldavad füüsilist enesetunnet . Terved keskenduvad elurõõmule, õnnelik olemisele, emotsioonidele.
Krause, N.M & Jay, G.M. (1994) – vanuse erinevused. Nooremad arvasid, et terve olemine tähendab tervislikku elustiili. Vanurite jaoks tähendab terve olemine haiguste puudumist.
Blaxter (1990) – uuris 9000 isikut juhuvalimiga ja vaatles sotsiaalseid tervisekäsitlusi. Tõi välja viis suuremat kategooriat:
* tervis ei ole haigus
* tervis kui käitumine – tervislik elustiil ja iseendast hoolimine
* tervis kui psühhosotsiaalne heaolu, vaimse heaoluga seotud, näiteks tunded
* tervis kui funktsioon, ehk mida inimene saab teha (teovõime?)
* tervis kui pagas, ehk tugev perekond
Jõudis järeldusele, et inimese tervisekäsitlus seostub tugevuse ja jõuga, teatud resursside omamisega, meeleolu ja tunnetega, sotsiaalse taustaga.
Uurimuste sõnum on – võib öelda, et me lähtume inimesena tervisekäsitluse sõnastamisel sellest milline meie roll igapäevases elus on. Lisaks seisundist, kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast, jne. Tervise mõiste kujuneb igaühe jaoks läbi tema enda kogemuse. Näiteks füüsilist tööd tegevate inimeste jaoks on tervis seotud mehaanilise mudeliga , kas liigesed töötavad, lihased on tugevad, jne.
Tervis kui sümbol.
Sümbol on vahend millegi käsitlemiseks.
kommunikatsioon iseendaga , oma organitega.
Suhtumist inimesesse mõjutab rohkem haigus kui tervis. Haiguse puhul on hoiakud ja suhtumine rohkem märgatavamad kui tervete puhul. Haigus võib muutuda ka sümboliks ühiskonnas. Sotsiaalsed sümbolid võivad olla haiguse allikaks, soodustavad rollikäitumist. Näiteks anoreksia .
Tervist mõjutavad tegurid.
* keskkond – 20%
* bioloogia – 20%
* tervishoiusüsteem – 10%
* elustiil – 50%
Elustiil
Tervis, kui teatud tase, milleni indiviid või teatud grupp inimesin on võimeline realiseerima oma püüdlusi ja rahuldama vajadusi ning muutma toime tulema keskkonnaga (WHO, 1980).
Riskid – kutseala , vaba aja tegevus, tarbimise riskid, jne.
Elustiil on käitumise, suhtumiste, harjumuste ja väärtuste kogum, mis võib olla iseloomulik grupile kuhu kuulutakse või grupile kuhu isik tahab kuuluda . Elustiilil on kultuuriline ja sotsiaalne taust.
Belloc & Breslow 1972, uurimus tervislikust elustiilist.
* uni 7-8 tundi ööpäevas
* hommikusöök
* ei söö toidukordade vahel
* kehamassiindeks
* ei suitseta
* alkoholi vähe või üldse mitte
* regulaarne füüsiline treening
Kuidas keegi peaks käituma tahtes tõsta haigestumise riski. Tuleks suitsetada, palju rasvast toitu süüa, vähe liikuma, stressirikast töd tegema, vähe magama, sotsiaalselt isoleerima ennast.
Kolmas loeng.
Käitumine võib olla elustiili osas olla suunatud läbi teadlikkuse, kogemuse, väärtusmaailma.
Bioloogia.
Saab teha kaks eristust – mees ja naine (hmm?) Kõige selgemad on need uurimused, mis tehakse sooerinevuste põhjal. Meeste eluiga on lühem, naistel on rohkem akuutseid haiguseid, naistel on kõrgem immuunsus .
Naistel on kõrgem östrogeenide tase, seetõttu on on neil madalam südameveresoonkonna haigustesse haigestumise risk. Samas suureneb südameveresoonkonna haigustesse haigestumise risk peale menopausi. Immuunsus on kõrgem tänu suguhormoonidele.
Testosteroon on hormoon , mis tõstab vere hüübivust. Sealt risk, et südameveresoonkonna haigused suurendavad oma osatähtust. Samas on seal suur mõju ka töö iseloomul jne.
Ehk siis keskkond ja bioloogia mõlemad mõjutavad tervist.
Samuti on bioloogia pool kõik pärilikkus, sealhulgas hammaste tervis ja eluiga jne.
Keskkond.
Sugudevahelised teemad jätkuvalt. Naised pöörduvad rohkem arsti poole,
Courtney (2000) ütleb, et mehed on mõjutatud sotsiaalsetest tähendustest, mida erinevast soost inimesed tervisele annavad. Mehed käivad elu jooksul harvem arsti juures kui naised. Meeste hulgas rohkem käivad madalama sissetulekuga mehed.
Courtney sõnum on see, et sotsiaalse maskuliinsuse varjus on hea haigusel süveneda.
Abbott (1988), uuring. 40% uuringus osalenud naistest ütles, et juhuslik mees ei olnud nõus kondoomi kasutama kuna väitsid, et on terved.
Suuremad sissetulekud on meestel, kehvemad elutingimused on naistel, leseks jäävad kõigepealt naised, jne. Ehk siis sugu ja tervis on palju mõjutatud nii bioloogiast kui keskkonnast.
Keskkond üldinimlikust (mitte bioloogilisest) aspektist.
On olemas lähim elukeskkond ja üldine keskkond.
Tervishoiusüsteem
See võiks olla preventiivse eesmärgiga ja rehabiliteerivam.
Tervisekäitumine
Kasl & Cobb (1966)
Tervisekäitumine /health behaviour/ – defineeritakse selliseks käitumiseks kus inimene usub, et ta on terve, teeb midagi et ennetada või avastada haigusi võimalikult vara.
Haiguskäitumine /illness behaviour/ – sellised tegevused, et inimene ette võtab selleks, et diagnoosida ja võimalikult vara tekkinud probleemi lahendada. Tekib tervisehäire või häirete ilmnemise järel.
Haige rollikäitumine /sick role behaviour/ – inimene käitub nii nagu käitub haige inimene, ehk siis pühendub mõneks ajaks enda ravimisele. Sellel on ainult üks eesmärk – ravida end võimalikult efektiivselt terveks.
Matarazzo (1984) räägib sellest milline on:
* käitumuslik patogeen – näiteks suitsetamine
* käitumuslik immunogeen – näiteks tervisesport
Tervist kaitsev käitumine. Eesmärk on kaitsa, tugevdada ja parandada. See on erinev kui tervisekäitumine. Siin peab olema sisemine veendumus , et kui ma nii teen, siis ma teen head tervisele.
Kõik need käitumised on ajas muutuvad. Mõlemat pidi, et inimese puhul tema enda käitumine muutub ajas ja teiselt poolt, need terminid muutuvad ajas.
Tervise- ja haiguskäitumine ei pruugi olla mõjutatud samadest asjadest, hoiakutest.
Tervisekäitumist mõjutavad tegurid:
* isiksuseomadused – neurootilisus , ekstraversioon, avatus uuele kogemusele, meeldivus, kohusetunne . Need on antud konteksti jaoks “Uriko suur viisik”, mitte segamini ajada psühholoogia suure viisikuga, mis on tulnud faktoranalüüsist.
Goldberg, Strycker (2002) – isiksuse ja toitumusharjumise käitumise seos. Avatus uuele kogemusele oli seotud tervislikumate toitumisharjumustega. Erinevad uurimused on seostanud kohusetunnet positiivse tervisekäitumisega. Neurootilisust negatiivse tervisekäitumisega.
* kontrollikese . Ehk tajutud kontroll. Teoreetik on Rotter. Selle puhul on tervisega seotud uurimist edasi teinud Wallston, Wallston & de Vellis (1978). Nad lõid sellise jaotuse:
1) internaalne – tugev uskumine , et inimene ise kontrollib oma tervisega seonduvat
2) eksternaalne – tugev uskumus , et välised jõud mõjutavad enam tervisega seonduvat kui isik ise
3) tajutud/võimukad teised – inimese usk, et teised kontrollivad tema teised, siin mõeldakse nende all meditsiinitöötajaid.
* Sotsiaalne mõju – sotsiaalsed normid, keskkond, hoiakud
* isiklikud eesmärgid ( motivatsioon , erinevad kognitiivsed faktorid)
* demograafilised faktorid (vanus jne),
* tajutud riskiga seotud käitumine. Weinstein (1987) räägib sellega seonduvalt põhjendamatust optimismist. Seda võib tingida: 1) puudulik kogemus ja teadmus olukorrast mis on seotud probleemiga, 2) uskumus, et isiku konkreetne individuaalne tegevus võib ennetada probleemi, 3) uskumus, et kui probleem ei ole juba praegu ilmnenud , siis ei ilmne see ka tulevikus, 4) uskumus, et probleem on harv (näiteks “vähk on harv võrreldes sellega kui palju suitsetatakse”). Mida kõrgem on põhjendamatu optimism, seda rohkem sa enda käitumist kontrollid (?) samas seda vähem käiakse arsti juures.
* juurdepääs tervishoiteenustele – kõik see kuivõrd kättesaadav, kuivõrd taskukohane, kuivõrd mõistetav, jne. Ehk siis mitte ainult füüsiline juurdepääs.
Terviseharjumuste muutmine 3
Muutumise transteoreetiline mudel
* kaalutlemiseelne staadium
* kaalutlemise staadium
* ettevalmistuse staadium – plaani tegemine, erinevate lähenemiste kaalumine , inimese endaga arutlemine. Väiksed sammud esmalt . Oma osalusmäär peab olema kõrge, seatud mõistlikud väikesed eesmärgid, motivatsioon peab olemas olema.
* tegutsemise staadium – inimene võtab konkreetselt käitumise muutmiseks midagi ette. Klient mõtleb: “ma teen sellega endale head”. See ei käi ainult konkreetse hetke kohta vaid ka kaugemate eesmärkide peale. Pidevalt peab edu tunnustama . Eesmärgid peavad olema saavutatavad. Vaja leida üles ka haavatavad/nõrgad kohad kuna inimene ise ei pruugi neid märgata. Suurem osa haavatavaid kohti on tegelikult sotsiaalne surve.
* säilitamise staadium – eesmärk mitte pöörduda tagasi esialgse käitumise juurde. Muutub ka isiklik identiteet , näiteks “ma ei ole suitsetaja ”, mitte et “ma proovin maha jätta”. Inimene peab õppima eduelamust ise looma, nägema ära haavatavad kohad. Aitaja peab suutma tekitada tunde, et inimene ise suudab väärtustada seda kelleks ta on muutunud, et tal oleks sisemine enesekindlus .
Kogu selle protsessi juures on üks raskemaid asju aru saada, et millises staadiumis inimene on.
Kognitiivkäitumuslikud meetodid
* klassikaline tingimine
* operantne õppimine. stiimul -> reaktsioon kinnitus. Oluline, et õppimise aluseks on tagajärg. Käitumise muutmiseks on oluline see, mida ma näen käitumise tagajärjena. Tuvide tantsu teema.
* stiimuli kontroll
* enesekontrolli strateegia – eesmärkide püstitamise oskus, enese juhendamine, oskuste treening, enese tasustamine, suhtlemisoskuste treening, relaksatsioonitreening, probleemilahendustreeningud, negatiivsete emotsioonidega toimetulek .