Nimetu (0)

Tervise kontseptsioonid ja intrapersonaalsete muutuste
teooriad psühholoogia perspektiividest lähtuvalt
Tervis ja heaolu aines
Referaat
Sissejuhatus 3
Tervise psühholoogiline tähendus 7
Tervise kontseprtsioonid psühholoogilisest aspektist lähtuvaslt 8
Psühholoogiline lähenemine 10
Psühholoogilised mõjurid mikrotasandil 10
Enesetõhusus 10
Koherentsusetunne 10
Interpersonaalsete käitumismuutuste mudelid 12
Kokkuvõte 17
Kasutatud kirjandus 19
Sissejuhatus
Inimkonna “kvaliteet” kajastub inimese elu biogeneetilises ja sotsiaalpsühholoogilistes karakteristikutes: füüsiline tervis, intellektuaalsed võimed, psühhofüsioloogiline elujõulisus jm. Tervis on see, mis lubab kasutades organismi reserve, suhteliselt kiiresti kohaneda eksisteerimise looduslik- bioloogiliste ja sotsiaalsete tingimuste üha kasvavate nõudmistega.
Inimese elu “kvaliteedi” sõltuvus tema tervisest määrab motivatsiooni tervise väärtustamiseks. “Valitudo bonum optimum” (“tervis on kõrgeim hüve”) - see antiikaegadest pärit postulaat ei kaota oma sisulist tähendust kuni eksisteerib inimkond . Selle hüve säilitamine (ja võimaluse korral suurendamine) eeldab tervist edendavat mõtlemis- ja käitumisviisi ning teadmisi tervist kujundavatest ja häirivatest faktoritest. (Tamara Janson)
Tervise ja haiguse mõisted tunduvad esmapilgul olevat selged igauhele. Tervist on aga aastate jooksul defineeritud enam kui paarisajal erineval viisil. Isegi vaid põgus tutvumine tervist käsitleva kirjandusega teeb selgeks, et tervist mõistetakse väga mitmeti ning et tervise erinevaid kontseptsioone on hulgaliselt. Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et tervist võib mõista nii personaalse väärtusena kui sotsiaalse väärtusena. Teiseks pohjuseks võib aga olla poliitiline aspekt – tervis nõuab igalt indiviidilt ja riigilt suuri finantsressursse. Sellest tulenebki arusaam, et nii kuidas me tervist mõistame, nõnda me sellesse ka investeerime (Rootman ja Raeburn, 1994).
Tervist võib indiviidi tasandil defineerida kui heaolu ning kaebuste ja haigussumptomite puudumist. Calnan (1987) uuris tavakäibel olevaid tervise erinevaid tõlgendusi ning leidis, et enamik inimesi kasutabki tervise terminit ainult seoses haigestumise ning haiguse kontseptsiooniga. Nii tervist kui haigust tuleb mõista ühelt poolt kui personaalsete, teisalt aga kui sotsiaalsete vaadete susteemi . Mõne jaoks on see õoiste kattuv heaolu või õnnetundega. Mõnele tähendab tervis organismi suutlikkust tulla toime ulemaarase stressiga.
Tervise mõiste lahtiseletamiseks on mitmeid lahenemisi, mis tulenevad erinevatest tervise käsitlusviisidest. Tervise definitsioonide erisus sõltub ka sellest, milliseid vahendeid peetakse
teatavas sotsiaalses ning kultuurikontekstis sobivateks ja vajalikeks tervise taastamisel, sailitamisel ja edendamisel . Sellest tulenevalt maaratletakse ka vastutus tervise eest – kas selleks on indiviid (uksikisiku vastutus) voi sotsiaalne keskkond (kogukonna vastutus) voi poliitiline keskkond (riigi vastutus).
Referaat käsitleb tervise kontseptsioone ja intrapersonaalsete muutuste teooriatele toetudes psühholoogilist lähenemist. Interpersonaalsete muutuste teooria all mõistetakse neid teooriaid , mis selgitavad indiviidi käitumise muutust tema psühholoogiliste protsesside, suhtumiste, uskumuste, kavatsuste, enesetõhususe jms tulemusel.
Tervis psühholoogilises tähenduses
Tervis, kui teatud tase, milleni indiviid või teatud grupp  inimesin on võimeline realiseerima oma püüdlusi ja rahuldama vajadusi ning muutma toime tulema keskkonnaga (WHO, 1980)
Tervis on lai mõiste ja omab palju erinevaid definitsioone ning kontseptsioone. Psühholoogilistest aspektidest lähtuvalt on tegemist nii psüühilise kui füüsilise heaoluga, ning mida mõjutavad paljud erinevad tegurid. Peamisteks tervist mõjutavateks teguriteks on bioloogia (20%), keskkond (20%), elustiil (50%) ja tervishoiusüsteem (10%). Märgatava tähtsusega mõjuteguriks on elustiil, mida suurel määral mõjutavad hinnangud, suhtumine ning inimese varasemad kogemused seoses tervisedenduse ja haigustega.
Psühholoogilisest aspektist on määrava tähtsusega, kuidas inimesel kujuneb välja suhtumine tervisesse, tervisedendusse, haigusesse, haiguskogemustesse jne. Lühidalt, kuidas on inimene meelestatud ja motiveeritud enda tervist hoidma. Isegi kui inimene on teadlik terviseedenduse kontseptsioonidest, on alati olemas mõnuprintsiip, mispärast ei suudeta järgida tervislikku eluviisi. Näiteks kiire elurežiimi tõttu ei jõua korralikult lõunat süüa, ning eelistame kiirtoidu kohti aja limiteerituse tõttu, kuid ka suuresti mugavuse ja kättesaadavuse pärast.
Tervisedendust individuaalsel tasandil mõjutavad inimese endaga seotud probleemid. Thitipeale märgatakse tervise tähtsust alles siis kui juba ollakse haigestunud. Suur tähtsus on ka inimese sisemistel barjääridel: palju on motivatsiooni tervislikult toituda, palju jätkub kannatust, et näha tulemust, kas tervislikust toitumisest on kasu. Kindlasti aitab kaasa tervistoetav keskkond ning tervisedenduse alla kuuluvate komponentide kättesaadavus, mis lihtsustab inimesel püüelda tervislikku elistiili poole.
Haiguskogemuse saavad kõik juba väiksena, ning see ei pruugi olla alati seotud füüsilisete tüsistustega. Näiteks väike laps võib esile kutsuda haigusi just sellel põhjusel, kuna näeb, et vanem laps saab rohekm hoolitsust emalt haigena olles. Endale nö välja mõeldes füüsilise haiguse, soovib laps lihtsalt saada ema tähelepanu ja hoolitsust. Laps võib endale tekitada mõne füüsilise haiguse tänu vaimsetele vajadustele, antud näite puhul ema tähelepanu ja armastuse saamine. Haigus on alati mitmetähenduslik ning haiguskogemused ja sündmused kätkevad tavapäraselt endas enam kui üht tähendust.
Elustiil on käitumise, suhtumiste, harjumuste ja väärtuste kogum, mis võib olla iseloomulik grupile kuhu kuulutakse või grupile kuhu isik tahab kuuluda. Elustiilil on kultuuriline ja sotsiaalne taust. Tervis kui ka haigus võib muutuda sümboliks ühiskonnas. Sotsiaalsed sümbolid võivad olla haiguse allikaks, soodustavad rollikäitumist nagu näiteks anoreksia.
Tervis on kui terviklik dimensioonide kogum, mis koosneb füüsilisest, sotsiaalsest, spirituaalsest, seksuaalsest, emotsionaalsest ja vaimsest tervisest. Psühholoogiaga on otseselt seotud vaimne tervis, mis sisaldab endas toimetuleku uskumust ja enese-vaartuse ning enese-tõhususe naitajaid. Kuid kõik dimensioonid on tihedalt seotud ning mõjutavad üksteist
Tervise kontseptsioonid psühholoogilisest aspektist lähtuvalt
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratluses tervise kontseptsioonist öeldakse, et
tervisedendus nõuab tervise ressurssidele kindlat alust, vajalikku teavet, oskusi ja kogemusi,
toetavat keskkonda ja tervise üldseisundit parendavaid tingimusi majanduslikus, füüsilises,
sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas. (Eesti Tervisekasvatuse Keskus)
Tervise biomeditsiiniline kontseptsioon
Tervise moistet on meditsiinis defi neeritud haiguse kaudu, st tervist moõistetakse haiguse puudumise tahenduses. See, nn biomeditsiiniline ehk negatiivne lähenemine, valistab üksikisiku elukvaliteedi ja heaolu dimensiooni . Biomeditsiinilist kontseptsiooni on palju kritiseeritud, kuna see ignoreerib sotsiaalseid, kultuurilisi, kaitumuslikke, keskkondlikke ning teisi tervisemõjureid.
Tervise teaduspõhised kontseptsioonid
Kõige lähedasemalt on tervisega seotud kaks suurt teadusvaldkonda: psuhholoogia ja sotsioloogia, kuid olulised on ka keskkonna-, poliitika-, majandusja paljud teised teadused. Viimastel aastatel on tähelepanu keskmesse tõusnud just kogukonnateadused. Nimetatud teaduste kokkupuutealal nähakse tervist kui bio-psuhho-sotsiaalset kontseptsiooni ning tervist selgitatakse kui indiviidi bioloogiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete, keskkondlike , poliitiliste
jm aspektide omavaheliste mõjude tulemusi (Sarafi no, 1990). Erinevad teadused kirjeldavad tervist erinevate tegurite mõjuga indiviidi suhtumistesse, uskumustesse, vaartushinnangutesse ja kaitumisse ning keskenduvad uuringutes valdavalt haiguste pohjuslikele teguritele, mitte niivõrd tervisele (Rootman ja Raeburn, 1994).
Tervise majanduspoliitiline kontseptsioon
Majanduspoliitiline käsitlus tervisest rõhutab indiviidi vastutust tervise eest ning alahindab tervise sotsiaalseid, keskkondlikke ning too iseloomust tingitud mõjusid (McKinlay ja McKinlay, 1986). Taoline seisukoht paneb kahtluse alla ka uksikisiku oiguse arstiabile, kuna inimene ise vastutab haiguse tekke eest. Majanduspoliitiline tervisekasitlus nihutab haiguste ravikulude koorma nii tervishoiuteenuse kasutaja kui tooandja kanda, loobudes (too)keskkonda reguleerivatest ja muudest lahendustest.
Tervise kultuurilised eripärad
Tervis on kultuuriomane kontseptsioon – ta pohineb valdavalt väärtushinnangutel ja oleneb suuresti kultuurikeskkonnast. Seda kujundab uhelt poolt indiviid ning teisalt kultuurikeskkond, mis omakorda mõjutab ja vormib indiviidide tervist ( Williams , 1983). Viis, kuidas me tervist defi neerime, peegeldab meie maailmavaadet ja seda, kuidas me teeme oma otsuseid. Paljudes
kultuurides suhtutakse haige-olemisse torjuvalt ja suudistavalt ning põdurust peetakse indiviidi enda suuks ning vastutuseks. Sellise motteviisiga poliitikud peavad tervist igauhe iseenda vastutusvaldkonnaks.
Tervise liblika mudel demonstreerib tervise ja keskkonna tihedat seost (Van Leeuwen jt, 1999), kus keskkonda mõjutab inimese kaitumine , suhtumised ja kultuur ning mida omakorda mojutab sotsiaalpsuhholoogiline keskkond. Nii indiviidil kui keskkonnal on tervis ja heaolu, mille kvaliteet soltub vastastikusest toimest. Mudeli jargi eksisteerivad väline ja sisemine biofüüsiline ning väline ja sisemine sotsiaal-psühholoogiline keskkond, mis kõik on omavahel seoses, kujundades ja mojutades üksteist. Vastastikused seosed on dunaamilised ja komplekssed . Keskkonna ja uksikisiku muutusi ja mojusid vahendab ja kujundab uksikisiku kaitumine ja bioloogia, mis justkui fi ltreerib vastastikuseid toimeid ja mojusid, neid voimendades, mahendades ja vormides .
Tervise holistlikud kontseptsioonid
Green ja Kreuter (1999) defi neerivad tervist kui holistlikku (holism – kreeka keeles koiksus, terviklikkus) kontseptsiooni, mis sisaldab endas nii sotsiaalset, vaimset kui hingelist elukvaliteeti. Tervise holistlikke ehk terviklikke kasitlusi on mitmeid. Alljargnevalt tutvustame neist kolme. Ameerika Uhendriikidest alguse saanud tervise holistlik liikumine kannab endas sellist arusaamist tervisest, mis on üsna lahedane WHO tervise definitsioonile, mille jargi tervis on enam kui vaid haiguse puudumine. Holistlik kontseptsioon selle liikumise alusel defineerib tervist kui kõrgelt vaartustatud eesmärki, mida peetakse keha ja hinge täiuslikkuseks ning millega kaasneb kõrgetasemeline heaolu. Holistlik tervis on heaolu tunnetus, mis saavutatakse
suureparase hoolitsemisega oma keha eest, suutlikkusega vaimselt hasti ja loovalt funktsioneerida ning emotsionaalselt tasakaalus ja stabiilne olemisega (Alster, 1989). Taolist tervise holistlikku kontseptsiooni on kritiseeritud peamiselt seetottu, et kogu vastutus tervise eest langeb vaid üksikisikule.
Tervise mandala ehk tervise Kanada kontseptsioon
Tervise mandala on koostanud Hancock ja Perkins (1985). Mandala moiste tuleneb sanskriti keelest ja tahendab ringi, lopuleviidud ja valjakujundatud terviklikku objekti. Mudel demonstreerib nelja teguri – inimese bioloogia, käitumise, psühhosotsiaalse ning füüsilise keskkonna – mõju inimesele ja ta perekonnale . Terminit eluviis mõistetakse siin indiviidi käitumisena, mida elu jooksul kujundab sotsialiseerumine ning psühhosotsiaalne keskkond oma kultuuriliste iseärasustega, sotsiaalsete normide ja standarditega (Rootman ja Raeburn, 1994).
Tervise laiendatud kontseptsioon
Tervise laiendatud kontseptsiooni on koostanud Raeburn ja Rootman (1989). Mudel demonstreerib tervisedenduse esimeses rahvusvahelises alusdokumendis, Ottawa Hartas, toodud viit peamist tegevussuunda kui tervise mõjureid ehk sisendeid ning terviseindikaatoreid kui väljundeid. Mudeli jargi on sisendid juhisteks tervisedenduse planeerijatele ning väljundid naitavad tervisesektori huve ja ootusi. Nimetatud mudel oliesimene, mis demonstreeris tervise ja elukvaliteedi vahelist seost.
Tervise funktsionaalne kontseptsioon
Tervist moistetakse funktsionaalse normina kui organismi suutlikkust täita ähiskonnas oma rolli. Funktsionaalsete normide määratlemine nõuab aga kokkulepitud vaartushinnangute olemasolu (Erben jt, 1992). Funktsionaalse kontseptsiooni jargi käsitletakse tervist kui ressurssi igapaevaseks eluks (Keleher ja Murphy , 2004). Nimetatud mäiste on lahedane Maailma Terviseorganisatsiooni poolt uuendatud tervisemõistega, mis avaldati esmakordselt Ottawa Hartas (WHO, 1986) ning kus suutlikkust on mõistetud indiviidi ja/või kogukonna võimelisusena kontrollida oma elukorraldust ja tervisemõjureid (vt ka Glossaar).
Psühholoogiline lähenemine
Psühholoogiline lähenemine on eelkõige tervise valdkonnas vaadeldav mikrotasandi mõjurite hulka kuuluvate teguritena, kuhu kuuluvad lisaks psühholoogilistele veel käitumuslikud, füsioloogilised (vererohk, vere kolestroolisisaldus jmt) ja bioloogilised (parilikkus, sugu jmt) mõjurid. Psühholoogiline aspekt põhineb suhtumuslikul küljel, emotsioonidel ja hinnangutel. Arvesse tulevad vastastikused sõltuvused isiksuse, temperamendi, käitumise ja sotsiaalse keskkonna vahel. (A. Viru) Psühholoogilised mõjurid mikrotasandil on näiteks enesetõhusus, koherentsitunnetus jmt.
Enesetõhusus on hinnang indiviidi suutlikkusele mingit käitumist teostada (olen kindel, et suudan regulaarselt käia tervisejooksu tegemas). Tulemuslikkuse ootuste ja enesetõhususe vahel on selge seos – mida kõrgem on enesetõhusus, seda kindlamad ja selgemad on tulemuslikkuse ootused. Kui aga enesetõhusus on madal, voib käitumine üldse mitte muutuda, hoolimata kõrgetest ootustest tulemuslikkusele.
Koherentsusetunne sisaldab kolme komponenti – muutuste mõistmist, muutuste juhtimist ning muutuste mõttekuse mõistmist. Nimetatud komponendid on indiviidi omadused, mida mojutab keskkond ja mis kujunevad umbritseva keskkonna toimel (Naidoo ja Wills, 2000).
Antonovski nimetab koherentsuse tundeks (sense of coherence ) kindlustunnet. Ta on seisukohal, et inimese terviseseisund oleneb suurel määral ta suhtumisest maailma ja oma tervisesse. Samas Antonovski küll tunnistab , et ka teised, nii välised kui sotsiaalsed tegurid mõjutavad samuti tervist. Ta peab indiviidi tunnetusi, emotsioone ja motivatsioone olemasolevate ressursside kasutamisel ja rakendamisel olulisteks .
Antonovski defineerib koherentsuse tunnet kui globaalset orientatsiooni, mis valjendub inimese kindlustundes, et:
1) sisemised ja valised muutused ta elu jooksul on ootusparased,
2) ressursid nende muutustega hakkama saamiseks on olemas ja
3) nende muutustega hakkama saamine vaarib investeeringuid ja pühendumist
(Antonovski, 1979).
Salutogeneesi mudeli järgi peavad koherentsuse tunde saavutamiseks olema inimesel piisavad elukogemused ja üldised vastupanu ressursid, mida aitavad kujundada sellised allikad nagu haridus , sotsiaalne toetus,finantsressursid, kultuur, suhtumised, uskumused jmt.
Interpersonaalsete käitumismuutuste mudelid
Interpersonaalsete käitumismuutuste mudelite jargi sõltub inimese käitumine teda ümbritsevatest sotsiaalsetest teguritest, st teiste inimeste käitumisest, toetusest , veenmisest ja nõustamisest.
Intrapersonaalsete muutuste teooriate all moistetakse neid teooriaid, mis selgitavad indiviidi kaitumise muutust tema psühholoogiliste protsesside, suhtumiste, uskumuste, kavatsuste, enesetohususe jms tulemusel.
Tervise uskumuste mudel
Tervise uskumuste mudel (Rosenstock, 1966) on üks tervisedenduses enim kasutatud mudelitest. Selle mudeli kohaselt tõenaosus, et inimene muudab oma terviskaitumist, soltub sellest, kas ta usub, et on isiklikult vastuvõtlik teatud haigusele (mina kui keskealine ulekaaluline suitsetav mees voin saada infarkti ) ja sellest, kas ta peab nimetatud haigust tõsiseks ja eluohtlikuks (infarkt võib olla surmav ) (Stroebe ja Stroebe, 1995).
Mudeli hilisemad analüüsid on leidnud selles rea nõrkusi. Näiteks ei arvesta see mudel mitmete oluliste käitumise muutumist mõjutavate faktorite olemasolu, nagu personaalsed iseärasused, sotsiaalsed tingimused, meedia mõju, isiklikud elukogemused jne. Tervise uskumuste mudeli järgi eelneb käitumise muutusele indiviidi sisemine kulutulususe analüüs, kus kaalutletakse tegevusest saadava kasu ja barjääride ületamise vaeva suhet.
Kaitse motivatsiooni teooria
Kaitse motivatsiooni teooria autoriteks on Rogers ja Mewborn (1976). Selle teooria jargi mõjutavad indiviidi kavatsust muuta oma käitumist ja kaitsta tervist uhelt poolt hirmu ja teiselt poolt toimetuleku tunnetamine . Mudel sisaldab kolme psühholoogilist komponenti:
■ terviseohu tosiduse tunnetamine,
■ iseenda haavatavuse tunnetamine,
■ soovitatud muudatuse tulemuslikkuse tunnetamine.
Terviskäitumise muutust takistavad vähene tunnetatud tulemuslikkus (ei tea, kas mul sellest ikka kasu on?) ning madal enesehinnang (ma ei saa sellega niikuinii hakkama) (Boer ja Seydel, 1996). Kõrge hirmutunnetus võib mõjutada terviskäitumise muutust vaid siis, kui indiviidil on kõrge enesetõhususe tase (Rogers, 1985). Madala enesetõhususe korral ei pruugi terviskäitumises muutust tekkida.
Põhjendatud tegutsemise teooria
Põhjendatud tegutsemise teooria selgitab seoseid inimeste suhtumise ja käitumise vahel (Ajzen ja Fishbein, 1977). Autorid väidavad, et inimeste käitumine on mõjutatud järgmistest teguritest.
Esiteks tema suhtumisest teatavasse käitumisviisi. Suhtumised omakorda on mõjustatud uskumustest ( suitsetamine pohjustab vahki) ning võivad olla negatiivse või positiivse värvinguga. Uskumus võib olla tunnetatud tugevalt ( veendumus ) voi nõrgalt. Inimesel võib olla samaaegselt mitmeid vastuolulisi suhtumisi teatavasse käitumisse. Käitumine kujuneb suhtumiste üldmõjul.
Teiseks on käitumine mõjustatud subjektiivsete normide poolt. Subjektiivsete normide all mõistetakse inimese arusaamist, kuidas mõtlevad tema teatavast käitumisest tema jaoks olulised isikud, st millised on lahedaste (oluliste) inimeste ootused tema käitumisele. Nimetatud kahe peamise teguri mõjul kujuneb kavatsus kaituda teataval kindlal viisil. Kavatsus on kaitumisele juba vaga lahedal. Naiteks inimeste kavatsus lopetada suitsetamine soltub nende suhtumisest suitsetamise lopetamisse, mis omakorda voib olla mojutatud uskumustest, et suitsetamise lopetamisel on positiivsed tagajarjed.
Vaga oluline on teada, et inimestel tekib kavatsus lopetada suitsetamine ainult siis, kui nad tajuvad, et suitsetamise negatiivsed tagajarjed puudutavad konkreetselt neid endid. Suitsetaja voib olla kull teadlik ja veendunud, et suitsetamine on uldiselt ebatervislik , kuid arvab , et temal isiklikult on toenaosus kannatada suitsetamise negatiivsete tagajargede tottu vahene. See uldine teadmus ei mojuta sel juhul aga inimese suhtumist oma kaitumise muutmiseks.
Planeeritud käitumise teooria
Planeeritud käitumise teooria on Ajzeni poolt (1988) täiendatud põhjendatud tegutsemise mudel. Planeeritud käitumise teooria jargi eelneb käitumise muutusele kontrollitunnetus, mis on sarnane enesetõhususe kontseptsioonile. Mudeli jargi mõjutab kontrollitunnetus kaitumise muutmise kavatsust.
Transteoreetiline mudel
Transteoreetilise mudeli autoriteks on Prachaska ja DiClimente (1984). Mudel selgitab käitumise muutuste protsessi tuupilisi faase . Mudelil on kaks moodet: esiteks kirjeldab see muutuste erinevaid faase ja teiseks muutuste protsessi erinevates faasides. Mudel põhineb eeldusel , et käitumise muutus on protsess, mitte sündmus ning et inimesel on motivatsioon ja valmisolek
muutuseks.
Eesmärgi püstitamise mudel
Eesmärgi püstitamine viib reeglina edukamale tegutsemisele, kuna tegevus muutub sihiparaseks – indiviid tunnetab ulesannet, kontsentreerub paremini ning sageli ka koostab kaitumise muutuse saavutamiseks tegevuskava (Bartholomew, 2001). Eesmärgi püstitamise mudel aitab sageli terviskasvatu sekkumistes, näiteks liigse kehakaalu vähendamisel või kehalise aktiivsuse
suurendamisel.
Eesmärk peab olema spetsiifi line, moodetav või jälgitav. Tulemuste saavutamiseks peab eesmärk olema käitumuslik, mitte laiem, üldist terviseseisundit peegeldav eesmärk (Strecher jt, 1995). Edukaks toimimiseks on parem seada eesmärgiks raskemad kui kergemad eesmärgid, seejuures peavad need olema realistlikud. Raskemate eesmärkide seadmise positiivne mõju ilmneb siis, kui indiviid tunnistab need eesmargid sobivaks ning tal on hea enesetõhusus, piisavalt kogemusi nende saavutamiseks ning ta saab pidevalt tagasisidet oma tegevuste tulemustest ( Locke ja Latham, 1991). Tunnustus ja otsene kasu, mis indiviid eesmärkide täitmisest saab, ei ilmne ainult tervisenäitajates, vaid ka korgenenud rahulolus iseendaga ning suurenenud enesekindluses.
Eesmärgi püstitamine ei ole mitte alati tõhus mudel, eriti siis, kui eesmärgid on saavutamiseks liiga rasked või kui indiviidil on mitmeid barjääre, mis seda takistavad. Kompleksse ja raske eesmärgi puhul on kasulik ning tõhus seada alaeesmärke, mida indiviid võib kergemini saavutada, jõudes sammsammult mitme vahe-eesmärgi kaudu põhieesmärgini.
Omistamise teooria
Omistamise teooria selgitab kaitumist selle tulemustele omistatud edukuse või läbikukkumise tunnetusega. Omistamise teooria jargi tuleneb käitumine kolmest asjaolust:
■ kaituja pohjendab oma kaitumist,
■ kaituja puuab leida oma kaitumisviisile toetajaid ja samamoodi kaitujaid,
■ kaitumist pohjendatakse erinevates olukordades uhesuguselt.
Käitumist määrab enesetõhusus. Madalam enesetõhusus viib puudlustest loobumiseni ja õpitud abituse kujunemiseni – kõrge enesetõhusus aga käitumise eduka muutmiseni.
Omistamise teoorial põhineb õpitud abitus, mille jargi depressioon ei ole mitte niivõrd negatiivsete sündmuste tulemus, kuivõrd sisemine abituse omistamine , kontrollitunnetuse kadumine oma elukorralduse üle, mida veelgi suvendavad negatiivsed sundmused (Abramson jt, 1978)
Meetodit, mille kaudu saab parandada enesetõhusust ning mõjutada omistamisi, nimetatakse omistamise umberõppimiseks ehk uuestiõppimiseks (Kok jt, 1992). Tervisedenduse praktik püüab aidata indiviidil oma ebaõnnestumisi põhjendada teisiti, kasutades stabiilsuse mõõte muutmist (sul oli lihtsalt nork hetk) ning rõhutades eelnevate positiivsete kogemuste stabiilsust
(sa suutsid nii kaua vastu pidada). Omistamise ümberõppimist kasutatakse sageli käitumise muutuse tagasilöökide valtimiseks. Tavaliselt tulenevad sellised tagasilöögid toimetuleku oskuste vahesusest ning neid on võimalik ennetada oskuste õpetamisega.
Eneseregulatsiooni teooriad
Eneseregulatsiooni teooriad selgitavad, kuidas indiviid korrigeerib oma käitumist. Eneseregulatsioon toimub protsessina. Eneseregulatsiooni protsess on tsükliline ning viib korrigeerimise järel taas jälgimisele. Teooria tootab hasti terviskaitumise muutuste saavutamisel,
mille eesmärgiks on toimetulek krooniliste haigustega. Eneseregulatsiooni oskuste õpetamist on kasutatud nii koolikeskkonnas kui arstikabinetis. Näiteks õpetatakse õpilasi jaägima oma astmasumptomeid, analuusima põhjusi ning otsima võimalusi nende vältimiseks.
Spontaanse protsessi mudel
Spontaanse protsessi mudel on formuleeritud Kruglanski (1989) poolt. Spontaanne käitumine tekib peamiselt suhtumisest objekti, mitte niivõrd suhtumisest käitumisse (Facio, 1986). Mudel toimib juhul, kui käitumise tulemused ei ole eriti olulised. Suhtumine on sageli seotud inimese mälus olevate assotsiatsioonide ja nende tugevusega mingi objekti suhtes. Kaitumine on sellisel
juhul automaatne ja ei ole seotud teadliku valikuga (Eagly ja Chaiken, 1993).
Ainult siis, kui hinnang on objektiga tugevalt seotud, on tõenaone, et objekti nähes tekib käitumise spontaanne muutus. Kui seos objekti ja tema kohta käiva hinnangu vahel on nõrk, siis ei kaivitu suhtumisest tingitud käitumine. Mudelile võivad mõningal määral mõju avaldada ka teised normatiivsed tegurid, nagu ootused või käitumisreeglid.
Kokkuvõtteks
Tervist mõistetakse väga mitmeti ning et tervise erinevaid kontseptsioone on hulgaliselt. Tervist võib mõista nii personaalse väärtusena kui sotsiaalse väärtusena. Tervis nõuab igalt indiviidilt ja riigilt suuri finantsressursse. Sellest tulenebki arusaam, et nii kuidas me tervist mõistame, nõnda me sellesse ka investeerime.
Tervis ei ole üheselt mõistetav kontseptsioon. Erinevaid definitsioone on erinevate autorite poolt pakutud veelgi. Uhisel meelel ollakse aga selles, et tervis on multidimensionaalne, sisaldab endas nii fuusilist heaolu (positiivne kehatunnetus, haiguse sumptomite puudumine) ja psuhholoogilist heaolu (rõõm, õnnetunne, rahulolu eluga) ning ka tegutsemisvoimet, eneseteostusvõimet ja elu mõtte tunnetust (Bengel jt, 1999). Tervis soltub eksistentsist, tunnetustest ja stressiga ning riskidega toimetuleku oskustest sotsiaalses ja fuusilises keskkonnas ning ressursside kasutamise oskustest.
Tervis on kui terviklik dimensioonide kogum, mis koosneb füüsilisest, sotsiaalsest, spirituaalsest, seksuaalsest, emotsionaalsest ja vaimsest tervisest. Psühholoogiaga on otseselt seotud vaimne tervis, mis sisaldab endas toimetuleku uskumust ja enese-vaartuse ning enese-tõhususe naitajaid. Kuid kõik dimensioonid on tihedalt seotud ning mõjutavad üksteist.
Märgatava tähtsusega tervise mõjuteguriks on elustiil (50%), mida suurel määral mõjutavad hinnangud, suhtumine ning inimese varasemad kogemused seoses tervisedenduse ja haigustega. Thitipeale märgatakse tervise tähtsust alles siis kui juba ollakse haigestunud.
Inimeste käitumine on mõjutatud esiteks tema suhtumisest teatavasse käitumisviisi. Suhtumised omakorda on mõjustatud uskumustest (suitsetamine põhjustab vähki) ning võivad olla negatiivse või positiivse värvinguga.
Teiseks on käitumine mõjustatud subjektiivsete normide poolt. Subjektiivsete normide all mõistetakse inimese arusaamist, kuidas mõtlevad tema teatavast käitumisest tema jaoks olulised isikud.
Puudes mõista terviskäitumist või kavandada käitumise muutusele suunatud sekkumist, on arukas alustada teooriast. Terviskäitumise komplekssus on tinginud mitme teooria ja mudeli tekke. Teooriad ja mudelid ei pruugi peegeldada tõde, kuid nad aitavad mõista probleeme ja näha põhjusi. Teooriate kasutamine aitab sekkumiste planeerimisel ning aitab vätida oluliste tegurite unustamist planeerimisel.
Kasutatud kirjandus
Eesti Tervisekasvatuse Keskus. 2001. Paikkonna tervise arengu käsiraamat. Koostanud: Linda Norheim.
Kasmel, A. ja Lipand, A. 2007. Tervisedenduse teooria ja praktika I: Sissejuhatus salutoloogiasse.
Tamara Janson. Tervise olemuse käsitlus. Viimati vaadatud 03.05.2011 www.ut.ee/tervis/opetajatele/T_Janson.html
Viru, A. Tervis ja adaptiivsus. Viimati vaadatud 03.05.2011 www.ut.ee/tervis/opetajatele/tervis_adapt/tervis_adapt_viru.html