TERVISEKÄIUMISE EKSAM (0)

Epidemioloogia mõiste ja peamised uurimisteemad.  
Epidemioloogia on  teadusharu , mis uurib mingil  piiritletud  rühmal esinevate haiguste (ja teiste 
tervisega seotud nähtuste)  esinemist  ning neid nähtusi esilekutsunud mõjureid. Epidemioloogid 
hindavad  
näiteks 
haiguste 
esinemise 
sagedust 
ja 
levikut 
ning 
riskitegureid. 
Nakkushaigused,  väärtoitumishaigused,  pahaloomulised   kasvajad ,   vereringe   elundite  haigused, 
minevikus  lühikese   kuluga   haigused,  nüüd  kroonilised  haigused,  kutseoht,  ravimite 
kõrvaltoimed, haiguse esinemise seos tervishoiuteenuste  vajaduse, nõudluse ja pakkumisega 
Haiguste esinemisnäitajad ja nende tõlgendamine (absoluutarvud ja rahvastiku suurusega 
seotud 
suhtarvud; 
haigestumus 
ja 
levimus ; 
elulemisaeg; 
levimusmäär; 
kumulatiivhaigestumusmäär; haigestumuskordaja). 
Alguses peab haiguse esinemisnäitajaid käsitlema lahus andmetest rahvastiku suuruse kohta, ent 
hiljem  tuleb  haigusjuhtude  arv   seostada   inimeste  arvuga  rahvastikus.  Juhtude  absoluutarvu 
võidakse  vajada  juhtimistegevuses,  kuid  süvaanalüüsil  peab  arvesse  võtma  rahvastiku  suuruse, 
mis suuresti määrab haigusjuhtude arvu. 
Haiguse  esinemisnäitajad  võivad  kirjeldada  nii  olemasolevate  kui  ka  uute  haigusjuhtude 
esinemist.  Levimusnäitajad  osutavad,  kui  suurel  osal  rahvastikust  esineb  uuritav  haigus  mingil 
ajamomendil. Haigestumisnäitajad  kirjeldavad  uute juhtude ehk esmasjuhtude esinemissagedust 
mingil ajavahemikul. Võiksime ette kujutada, et iga isikut iseloomustab üks kahest võimalikust 
seisundist: ta on kas haige või haigusvaba. Toodud skeemi kohaselt kirjeldab levimus seda osa 
rahvastikust,  kes  mingil  ajamomendil  on  haige.  Haigestumus  kirjeldab  haigusvabast  seisundist 
haige  seisundisse  ülemineku  kiirust.  Loomulikult  sõltub  levimus  haigestumusest,  sest  mida 
rohkem uusi haigusjuhte tekib, seda  suuremaks  saab kujuneda olemasolevate juhtude arv, sams 
sõltub  levimus  ka  haiguse  kestusest.  Järelikult  levimuse  muutus  võib  olla  tingitud  kas 
haigestumuse  muutusest  või  haiguse  kestuse  muutusest.  Haiguse  kestus  sõltub  omakorda 
asjaolust,  kui  kaua  aega  kulub  tervenemiseni  või  kui  pikk  on  elulemisaeg(käsitletava 
haigusega elus olemise aeg). 
Levimusmäär-  Levimuse  suhtelist  intensiivsust  iseloomustab  levimusmäär  PR=  isikute  arv, 
kellel esineb uuritav haigus mingi ajamomendil/ isikute arv rahvastikus samal ajamomendil. 
Levimusmäär  väljendab  antud  haigusega  inimeste  osatähtsust  ehk  proportsiooni  rahvastikus 
mingil ajamomendil. Nagu  proportsioon  ikka, on levimusmäär  nimetu  suurus ning ta ei saa olla 
väiksem kui 0 ega suurem kui 1. 
Kumulatiivhaigestusmäär-  CI=  isikute  arv,  kes  haigestusid  uuritavasse  haigusesse  mingil 
ajavahemikul/ isikute arv rahvastikus sama ajavahemiku algul.  
Lugejas   ja   nimetajas   on  ainult  need  isikud,  kellel  ajavahemiku  alguses  käsitletavat  haigust  ei 
esine  ja  kes  järelikult  on  selle  haiguse  suhtes  avatud  riskile  ehk  riskiavatud.  Seega 
kumulatiivhaigestusmäär  näitab  nende  isikute  proportsiooni,  kes  mingi  ajavahemiku  algul  on 
haigusevabad,  kui  kes  selle  ajavahemiku  vältel  haigestuvad.  Väärtused  asuvad  0  ja  1  vahel. 
Kumulatiivhaigustemääraga peab alati esitama ka riskiperioodi pikkuse, mida tuleb arvesse võtta 
iga avaldatud väärtuse tõlgendamisel. Mõjutab ka  suremus : paljudel isikutel oleks võinud uuritav 
haigus tekkida, kui nad poleks enne ära surnud muudesse haigustesse . 
Haigestumiskordaja-  IR=  uuritava  haiguse  juhtude  arv,  mis  leiab  aset  rahvastikus  mingil 
ajavahemikul/üksikisikute  koguarv rahvastikus riskiaja jooksul. 
Haigestumiskordaja  mõõdab  just 
haigestumisjõudu. 
Eelnevast  
tulenevalt 
leitakse 
haigestumiskordaja juhtude arvu jagamisel rahvastiku arvu ja ajavahemiku pikkuse korrutisega, 
see  korrutis  on  võrdväärne   summaga ,  mille  saame  rahvastikus  kõigi  üksikisikute  vastavate 
ajavahemike   liitmise  teel.  Juhtude  arvu  jagamisel  riskiajaga  oleme  arvesse  võtnud 
vaatlusperioodi. Pole võimalik arvutada üksikisiku riskiaega. Erinevalt kahest eelnevast näitajas 
pole  haigestumiskordaja  proportsioon,  sest  murdavaldise  lugejas  on  juhtude  arv  ja  nimetajas 
inimajaühikud.  Haigestumiskordaja  väärtus  ei  saa  olla  kunagi  nullist  väiksem,  kuid  puudub 
ülempiir. 
Subjektiivsed 
haigustunnused , 
objektiivsed 
haigustunnused 
ja 
testitulemused . 
Laboritevaheline   hajuvus   testitulemustes.  Haiguse  esinemise  kirjeldamisel  tuleb  jõuda 
selgusele,  kellel  inimestest  esineb  käsitletav  haigus.  Eristamiseni  jõutakse  iga  üksikisiku 
uurimise  teel,  võttes  arvesse  subjektiivseid  haigustunnuseid,  objektiivseid  haigustunnuseid  ja 
testitulemusi. 
Enamiku  vaatlusetega,  mis  moodustavad  diagnostiliste  otsuste  tegemise  aluse,  mõõdetakse 
pidevaid  tunnuseid.  Nende  pidevate  tunnuste  jaotus  erineb   uuritavate   rühmade  kaupa 
märgatavalt.  Subjektiivsed  haigusetunnused  osutavad  nähtudele,  mida  uuritav  isik  võib  ise 
märgata,  nt  valu,   iiveldus ,  väsimus.  Sümptoome  tunnetavad  ja  kirjeldavad  eri  isikud,  samuti 
sama  isik  erinevates  olukordades,  muidugi  erisuguselt.  Subjektiivsete  haigustunnuste 
üleskirjutamise õigsus sõltub andmete kogumise viisist. Reprodutseeritavuse  suurendamiseks  on 
töötatud  välja  standardsed  usutlus  ja  ankeetmeetodid.  Vastuseid  subjektiivsete  haigustunnuste 
kohta  mõjutab  küsitluse  käigus  mitte  ainult  küsimuste  sõnastus,  vaid  ka  küsitleja  ehk 
intervjueerija 
isik 
ja 
küsitlusasjaolud.  
Objektiivsete  haigustunnuste  all  mõistetakse  neid  nähte,  nt   ohatis   või  paistetus,  mida  saab 
kindlaks  teha  uurija.  Nende  sümptoomide  kindlakstegemist  mõjutab  ühe  uurija  isiklik 
otsustusvõime. Isiklikule arvamusele tuginetakse ühtviisi nii südame ja kopsude auskultatsioonil 
kui ka kõhu palpatsioonil.   
Laboritevaheline  hajuvus  testitulemustes     selgub ,  et  on  suhteliselt  suur.  See  hajuvus  võib 
mõjutada  epidemioloogiliste  uuringute tulemusi, kui analüüsid on tehtud eri laborites. Tulemuste 
lahknevus  tuleneb  omakorda  aparaatide,  analüüsimeetodite  ja  töövõtete  erinevusest.  Selliste 
erinevuste  suurust  on  vaadeldud  mitmetes  teadusuuringutes,  milles  leitut  saab  kasutada 
mitmekesiste abinõude rakendamisel vähendamaks laborivahelist hajuvust. Vastavate paranduste 
tegemisel  tuleb  lähtuda  just  sellest  tõelisest  väärtusest,  mitte  aga  eri   laborite   andmete  alusel 
arvutatud keskmisest väärtusest. 
 
Diagnostiliste kriteeriumide erinevad tüübid haiguste klassifikatsioonis. Diagnoosi õigsus. 
Tunnuseid,  mida  peetakse  antud  haiguse  korral  tüüpilisteks,  on  kasutatud  diagnostiliste 
kriteeriumide,  s-o  diagnoosi  määramiseks  vajalike  nõuete  väljatöötamiseks.  Diagnostiliste 
kriteeriumide valik määrab seega, kas uuritav isik liigitatakse käsitletavat haigust põdejate hulka. 
Rangete kriteeriumide rakendamisel on vaid väike tõenäosus, et inimesi, kellel haigust ei esine, 
peetakse   haigeks ,  kuid  samas  ilmneb  suhteliselt  suur  tõenäosus  liigitada  haigust  põdevad 
inimesed 
tervete  
hulka 
kuuluvaks.  
Haiguste  üldklassifikatsioonides  määratletakse  mõistet  haigus  võrdlemisi  laialt.  Nii  võib 
haiguste 
nimistu 
sisaldada  
vigastusi, 
mürgistusi 
ja 
võimetusilmingeuid.  
Diagnoosi  õigsus-  meditsiiniliselt  uuritud  isikud  jagunevad  sellisteks  ,kellel  tegelikult  esineb 
käsitletav  haigus,  ning  sellisteks,  kes  on  liigitatud  haigust  põdevate  inimeste  hulta,  st  neile  on 
ekslikult pandud vastav  diagnoos . Epidemioloogilised andmed tuginevad suuresti diagnoosidele. 
Püües hinnata või parandada diagnoosi õigsust, tuleks arvesse võtta järgmisi tegureid: 
1.  Subjektiivseid  haigustunnuseid,  objektiivseid  haigustunnuseid  ja  testitulemused. 
Tulemusele  avaldavad  mõju  patsiendi  ja  arsti  subjektiivsed  otsustused  kui  ka 
testiprotseduuride  õigsus.  Reprodutseeritavust  saab  tihti  parandada  standardsete 
uuringumenetluste ja klassifikatsiooniskeemide abil. 
2.  Diagnostilised  kriteeriumid.  Diagnostilised  kriteeriumide  valik  mõjutab  tõenäosust,  et 
käsitletavat  haigust  mitte  põdevad  isikud  liigitatakse  haigeteks,  ning  vastupidi.  Paljude 
haiguste jaoks puuduvad selgelt määratletud diagnostilised kriteeriumid. 
3.  Haiguste   klassifikatsioon .  Klassifikatsioonisüsteem  sisaldab  üksteisele  lähedasi 
diagnoose  ning  eri  tasanditel  erijaotisi  ebaselgete  ja  täpsustamata  juhtude  jaoks.  On 
paratamatu,  et  valiku  tegemisel  eri  võimaluste  vahel  tekivad  raskused  osa  isikute 
liigitamisel. 
 
Testi  tundlikkus  ja  spetsiifilisus.  Väärklassifitseerimise  liigid:  väärpositiivsed  (ehk 
valepositiivsed  ja  väärnegatiivsed  (ehk  valenegatiivsed)  juhud.  Prognoosiväärtuse  ja 
tundlikkuse erinevus. 
Tundlikkus  näitab,  kui  suur  on  tõenäosus,  et  haige  isik  liigitatakse  haigeks:  haigeks  liigitatud 
haigete inimeste arv / haigete inimeste koguarv. Spetsiifilisus näitab, kui suur on tõenäosus, et 
terve  isik  liigitatakse  terveks:  terveks  liigitatud  tervete  inimeste  arv/  haigete  inimeste  koguarv. 
esineb 
kaht 
liiku 
väärklassifitseerimist: 
osa 
tervetest 
liigitatakse 
ekslikult 
haigeteks(väärpositiivsed), 
osa 
haigetest 
aga 
terveteks(väärnegatiivsed).  
Teine  situatsioon,  mille  korral  tuleb  võtta  arvesse  väärpositiivseid  ja  väärnegatiivseid,  ilmneb 
skriiningul.  Nende  isikute  proportsioon,  kelle  skriiningutest  osutus  positiivseks  ja  kes  on 
õigepositiivsed, kannab nimetus prognoosiväärtus.  
Standarditud (ehk  standardiseeritud ) haigestumuskordaja. Üheks võrreldavust parandavaks 
võtteks  on   standardimine .  Selle  võtte  mõistmiseks  tuleb  omaks  võtta,  et  üldkordaja  kujutab 
endast  kihtide  kaupa  esitatud  erikordajate  kaalutud  keskmist,   kusjuures   kaalud  on 
proportsionaalsed  isikute  või  inimaastate  arvuga  kihtides.  Vanuse  järgi  standardimisel 
arvutatakse  üldkordaja  ümber  kordajateks,  mis  esineksid  siis,  kui   kummagi   rahvastiku 
vanusjaotus 
oleks 
sarnane 
standardrahvastiku 
vanusejaotusega.  
Standardimine  on  piiratud  võte,  sest  standarditud  näitajate  arvväärtuse  määrab  ära 
standardrahvastiku  valik.  Põhimõtteliselt  peaks  standardrahvastik  peegeldama  selle  rahvastiku 
jaotust,  kellesse  toimimise  efekti  hinnatakse,  ent  selle  põhimõtte  rakendamisega  kaasneb  tihti 
ebamäärsus.  
Riskitegurid .  Kui  haigus  H  on  teatud  tunnusega  T  isikutel   sagedasem   kui  nendel,  kellel  seda 
tunnust ei esine, siis T ja H vahel on seos. Kui T  ilmnes  enne kui H, või T on olemas H korral, 
siis isikud, keda iseloomustab T, omavad suuremat riski haiguse tekkeks: T ja H riskiindikaator. 
Paljud  haigused  on  sagedamad  teatud  geograafilistes  piirkondades,  sagedamad  meestel  kui 
naistel, mingites vanustes või kutserühmades, sagedamad suitsetajatel kui mittesuitsetajatel jne. 
Elukoht,  sugu,  vanu,  elukutse  ja   suitsetamine   on  seega  paljude  haiguste  riskiindikaatorid. 
Riskiindikaatorite  tundmine  aitab välja selgitada suure riski rahvastikurühmi kui sihtrühmi, kelle 
hulgas  oleks  sobiv  rakendada  profülaktilist  sekkumist  või  korraldada  sihipäraseid  arstlikke 
läbivaatusi. 
Põhjuslikkus  ehk   kausaalsus   on  mitmekülgset  käsitlemist  leidnud  filosoofias  ning  eriti  teaduse 
metodoloogias. 
Otsesed   ja  vahepõhjused.  Piisav  põhjus  ja  tarvilik  põhjus.  Tegelikult  on  igas  põhjuslikus 
olukorras  peaaegu  alati  võimalik  eeldada  vahepõhjuste  olemasolu.  Põhjuse  ja  hiaguse  vahelist 
seost 
võib 
illustreerida  
mudeline- 
põhjuslikkuse 
ahelana.  
Põhjus, mis  omaette  pole piisav põhjus, on kaaspõhjus. Haiguse tarvilik põhjus on põhjus, mis 
peab olema, et haigus tekiks.  
Epidemioloogia  uuringukavad.  (1)  Kohortuuring.   Ekspositsioon   (ehk  eksponeeritus). 
Eksponeeritud  ja  eksponeerimata   kohort .  Randomiseerimine  (uuring,  kus  eksponeerituse 
määrab  uurija).  Kohtuuring  ehk  tegurilähtne  uuring  pakub  lahendusele  lähenemiseks  otsemat 
teed.  Uuringu  alguses  rühmitatakse  uuringurahvastiku  kõik  liikmed  ekspositsiooni  järgi.  Seda 
laadi  rühmitamisel võidakse  rahvastik  jagada kaheks või mitmeks kategooriaks. Kui on tegemist 
eksperimentaalse  tööga,  määrab  uuritavate  eksponeerituse  uurija,  kes  järgib  protokollis  selleks 
toiminguks ette nähtud randomiseerimise ehk juhuslikustamise võtteid.  
Eksponeerimata  rühma  määratlemise  viisid  (sisevõrdlus,  välisvõrdlus,  võrdlus 
üldrahvastikuga).  
1.  Sisevõrdlus-  eristatakse  üksainus  kohort  ja  moodustatakse  teine  kohort,  mis  sisaldab 
küllaldase arvu eksponeeritud ja eksponeerimata isikuid 
2.  Välisvõrdlus-  eristatakse  eksponeeritud  kohort  ja  moodustatakse  teine  kohort,  mis  on 
eksponeerimata, kuid mis muus suhtes sarnaneb eksponeeritud kohordiga 
3.  Võrdlus  üldrahvastikuga-  eristatakse  eksponeeritud  kohort  ja  tehakse  haigestumuse 
võrdlused näiteks mingi kindla geograafilise regiooni kogurahvastikuga. 
 
Prospektiivne 
ehk 
edasivaatav 
kohortuuring; 
retrospektiivne 
ehk 
tagasivaatav 
kohortuuring; 
segatüüpi  uuring.  (2)  Juhtkontrolluuring  ( case - control    study ). 
Haigestumuskordaja;  inimriskiaastad( person - years   at  risk).  Šansside  suhe  ( odds    ratio ). 
Kohortkavandi  ja  juhtkontrollkavandi  eelised  ja  puudused.  Eristatakse  edasivaatavat  ja 
tagasivaatavat  kohortuuringut.  Edasivaatava  uuringu  ehk  prospektiivse  uuringu  korral 
moodustatakse  kohordid  ja  hakatakse  siis  nende  haigestumust  või  suremust  eelseisvate  aastate 
kestel  jälgima.  Tagasivaatav  uuring  ehk  retrospektiivse  uuring  tugineb  aga  ekspositsiooni  ja 
haiguste  iseloomustavale  infole,  mis  on  kogutud  kunagi  varem,  minevikus.  Samas  tuntakse  ka 
segatüüpi  uuringut , milles on ühendatud edasi ja tagasivaatava uuringu tunnusjooned.  
Juhtkontrolluuringud.  Enamiku  haiguste  korral  on  uute  juhtude  esinemine  suhteliselt  harv 
sündmus.  Seega  kohortuuringus,  tagamaks  küllaldast  juhtude  arvu,  tuleb  teada  paljude  isikute 
eksponeeritust  ja  jälgida  neid  pikka  aega.  Lahenduseks  on  kasutada  infot  ekspositsiooni  kohta 
mitte kogu uuringurahvastikus, vaid sellest moodustatud valimis. Selline lähenemine on omane 
juhtkontrolluuringule 
ehk 
haigelähtesele 
uuringule. 
Haigestumiskordaja   ligikaudne   arvväärtus  on  umbes  kaks  korda  suurem  eksponeeritutel, 
võrreldes  
Juhtkontrolluuring  [Case-control  study]  –  uuring,  mis  alustab  uuritava  haigusega  loomade  (või 
karjade)  määramisest  ja  sobiva,  ilma  haiguseta  loomade  (karjade)  kontrollgrupi  (võrdlus-) 
määramisest. Seda liiki uuring eeldab andmete kogumist nimetatud kahe grupi suhtes toimivate 
haiguse  riskitegurite  kohta  ning  nende  andmete  analüüsi.  Tavaliselt  on  see  retrospektiivne 
uuring, kuna haigusjuhud on ilmnenud enne kui selgitatakse välja eksponeeritus. 
Matemaatiliselt 
saab 
eristada 
kahte 
tüüpi 
haigestumuse 
näitajaid. 
Need 
on 
HAIGESTUMUSKORDAJA (incidence  rate ), milles lugejaks on uute juhtude arv ja nimetajaks 
on  ohustatud  isendite  arv  loom-ajaühikutes;  ja  HAIGESTUMUS  RISK  (incidence  risk),  milles 
nimetaja   on  ohustatud  loomade  arv  vaatlusperioodi  alguses  (nagu  see  on  esitatud  ülal  toodud 
valemis). 
Šansside  suhe  [Odds  Ratio]  -  kahe  šansi  suhe.  Juhtkontrolluuringus  on  see  šansi,  olla 
eksponeeritud  ja   kuuluda   haigete  isendite  rühma  suhe  šanssi,  olla  eksponeeritud  ja  kuuluda 
tervete  isendite  rühma.  Kohort-  või  läbilõikeuuringus  on  see  šansi,  et  haigus  esineb 
eksponeeritud  isenditel  ja  šansi,  et  haigus  esineb  mitteeksponeeritud  isenditel  suhe  . 
Matemaatiliselt arvutatakse šansside suhet samasuguselt kõikide uuringuliikide puhul. 
2. Stress ja sellega toimetulek 
Huumori  oletatav  mõju:  situatsiooni  ümberstruktureerimine;  seos  stressi  ja  hinnanguga 
( appraisal ,   Lazarus   jt);  seos  toimetulekuviisidega.  Artikli  põhitulemus:  tajutud  stressi  seos 
probleemidega. 
 
Krohne (2002). Süsteemne stress ja üldine adaptatsioonisüsteem (Selye) ning selle idee kriitika. 
Mittespetsiifiliselt  põhjustatud  muutused.  Üldine  adaptatsioonisüsteem  –  stereotüüpiline 
reageerimismuster, millel on kolm staadiumit 1. Alarm reaction – šokifaas 2. Stage of resistance 
– šokifaasi sümptomid kaovad, näivalt organism adapteerub stressorile. 3. Stage of exhaustion – 
väsimusfaas  Kriitika  –  stressil  pole  väga  kindlat  definitsiooni,  sellest  sai  sünonüüm   paljudele  
teistele  sõnadele.  Teiseks  loomade  ja  inimeste  tajutud  stress  pole  alati  sama.   Kriitilised  
elusündmused.  Kriitilised  elusündmused  põhjustavad  muutusi,  mis  omakorda  põhjustavad 
väljakutseid  organismile.  Psühholoogiline  stress  (Lazarus).  Stress  on  relational  kontsept  ehk 
stressi  ei  defineerita  kui  spetsiifilist  välist  stimulatsiooni  ega  ka  spetsiifilist  füsioloogilist, 
käitumuslikku  või  subjektiivset  reaktsiooni.  Stress  on  pigem  suhe  individuaali  ja  keskkonna 
vahel.  Hinnang  (appraisal)  ja  toimetulek  ( coping ).  Emotsionaalsed  protsessid  on  sõltuvad 
reaalsetest ootustest, mis inimestel on. Sinna arvestatakse ka tõsidust ja tulemust kindla olukorra 
puhul.  Esmane  (primaarne)  ja  teisene  ( sekundaarne )  hinnang.  Primaarne  hinnang:  eesmärgi 
tähtsus,  eesmärgi   kongruentsus   (ehk  kui  väga  inimene  on  kooskõlas  oma  personaalsete 
eesmärkidega), egoosaluse tüüp. Sekundaarne hinnang: süü või au ehk vastutus sündmuse eest. 
Stressi liigid (kahju, oht, väljakutse) ja nende seos hinnanguga. Kahju – kahju või kadu, mis on 
juba juhtunud. Oht – ootus, et midagi halba kohe juhtub. Väljakutse – väljakutse, mida inimene 
tunneb kindlalt, et suudab saavutada. Toimetuleku liigid. Trait-oriented vs state-oriented Trait – 
eesmärgiks varajane individuaalide  identifikatsioon , kelle toimetulekuviisid ning võimalused on 
ebaadekvaatsed  spetsiifilise  stressoriga  olukorras.  State  –  reaalne  toimetulek,  mis  on  üldisema 
eesmärgiga.  Ehk  kuidas  toimetulekuviis  aitas  inimesel  stressiga  toime  tulla.  Microanalytic  vs 
macroanalytic  Micro  –  suur  number  erinevaid  toimetuleku   strateegiaid   Macro  –  keskendutakse 
peamistele  konstruktidele  Stressi  ressursiteooriad.  Stressi  ressursiteooriad  ei  keskendu  tihti 
stressi  tekitavatele  faktoritele,  vaid  ressurssidele,  mis  säilitavad  heaolu  stressisituatsioonides. 
Sotsiaalne toetus, kooskõlatunne ( sense  of coherence), enesetõhusus,  optimism . Kooskõlatunne – 
uskumus,  et  maailm  on  meaningful,  ette  ennustatav  ja  põhimõtteliselt  heatahtlik.  Ressursside 
säilitamise teooria (Hobfoll). Selle järgi eeldatakse, et stressi kogetakse ükskõik millises kolmest 
kontekstist: inimesed kogevad ressursside kadu,  ressursid  on ähvardatud, inimesed investeerivad 
enda  ressurssidesse  ilma  kasu  saamata.  Dispositsonaalsed  (trait-oriented,  dispositional) 
lähenemised  toimetulekule:   repression -sensitisatsioon;  seiramine  vs  ähmastamine.  Repression-
sensitisatsioon: kui sattutakse stressisituatsiooni, siis inimene ühes  dimensiooni  otsas (repressers) 
pigem ei tunnista võ minimiseerivad stressi olemasolu, ei verbaliseei stressitunnet ning väldivad 
võimalikele  negatiivsetele  tagajärgedele  mõtlemist.  Dimensiooni  teises  otsas  olevad  inimesed 
(sensitizers)  aga  reageerivad  stressiga  seotud  märkidele  ülemuretsevalt.  Seiramine  vs 
ähmastamine  (monitoring  vs  blunting):  inimesed  reageerivad  stressile  selle  järgi,  kui  palju 
tähelepanu  nad  stressorile  pööravad.  Stressi  tekitava  situatsiooni  omadused  toimetulekuviiside 
(coping  modes ) mudeli järgi (Krohne): aversiivne  stimulatsioon ; ambivalentsus/ ebakindlus . Selle 
kaudu  tegeletakse  individuaalsete  tähelepanu  pööramiste  ja  emotisonaal-käitumusliku 
regulatsiooniga stressi olukordades. See seob eelnevad teooriad kognitiiv-motivatsioonilisusega. 
Stressi tüübid (positiivne, talutav, toksiline ). “Toksilise” stressi mõju aju arengule lapseeas ning 
täiskasvanute  heaolule.  ACE  uuring  ning  selle  põhitulemused  (stressi  tekitavate 
lapsepõlvesündmuste 
mõju 
tervisekäitumisele 
ja 
heaolule, 
sh 
suitsiidikatsetele). 
Sotsioökoloogiline  mudel:  riski-  ja  kaitsetegurid  erinevatel  tasanditel.  Sekkumisvõimalused 
indiviidi, suhte ja ühiskonna tasandil. 
3. Liikumine ja istuv eluviis 
( 2017 ). Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015. Tallinn: Tervise Arengu 
Instituut. (Liikumissoovitused: lk 45-59) 
Eesti  liikumissoovitused  eri  vanusrühmadele.  Kehalise  aktiivsuse  tähtsus  ennetuses  ja 
kaitsetegurina 
Lapsed  ja   noorukid   peaksid  aktiivselt  liikuma  vähemalt  60  minutit  päevas  •  Täiskasvanud, 
sealhulgas  eakad , peaksid iga nädal aktiivselt liikuma 150 minutit keskmise intensiivsusega1 või 
75  minutit  kõrge  intensiivsusega2  •  Soovitatav  on  nädalane  koormus  jagada  ühtlaselt,  näiteks: 
viiel  päeval  nädalas  keskmise  intensiivsusega1  vähemalt  30  minutit  või  kolmel  päeval  nädalas 
kõrge  intensiivsusega2  vähemalt  25  minutit  •  Vajaliku   liikumishulga   võib  kokku  koguda 
vähemalt  10-minutiliste  järjepanu  kestvate  tegevustena  •  Keskmise  intensiivsusega1  liikumise 
soovituslik  (tervist  toetav)  optimaalne  maht  on  300  minutit  nädalas  •  Kõigil  inimestel  on 
soovitatav vähendada istumisaega 
Lapsed 
Liikuda   regulaarselt  iga  päev  vähemalt  60  minutit,  osa   liikumisest   peaks  olema  kõrge 
intensiivsusega  2.  Teha  vähemalt  kolm  korda  nädalas  kõrge  intensiivsusega  luid  ja  lihaseid 
tugevdavaid  tegevusi.  •  kehalised  tegevused  peaksid  olema  nii   mitmekesised   kui  ka   igat   last 
köitvad 3. Vähendada istumisaega ja viia miinimumini igapäevane vaba aja ekraaniaeg: • alla 2-
aastastele  ei  ole  ekraaniaeg  soovitatav  •  2–4- aastastel   maksimaalselt  üks  tund  päevas  •  5–19-
aastastel maksimaalselt kaks tundi päevas 4. Viibida värskes õhus nii palju kui võimalik 
Liikuda  igal  nädalal  keskmise  intensiivsusega  vähemalt  150  minutit  või  kõrge  intensiivsusega 
vähemalt 75 minutit • Tervisele täiendava kasu saamiseks suurendada keskmise intensiivsusega 
kehalise  tegevuse  aega  300  minutini  nädalas  või  kõrge  intensiivsusega  liikumist  150  minutini 
nädalas • Soovitatav on nädalane koormus jagada ühtlaselt, näiteks viiel päeval nädalas mõõduka 
koormusega  (keskmise  intensiivsusega)  vähemalt  30  minutit  või  kolmel  päeval  nädalas  kõrge 
intensiivsusega  vähemalt  25  minutit  •  Vajaliku  liikumishulga  võib  koguda  vähemalt  10-
minutiliste järjepanu kestvate tegevustena 2. Teha vähemalt kahel päeval nädalas lihaseid ja luid 
tugevdavaid  harjutusi  3.  Säilitada  liigesliikuvus  ja  lihaselastsus  venitusharjutustega,  mida  võib 
teha  eraldiseisvalt  või  vastupidavus-  ja  jõutreeningu  lõpus  4.  Viia  miinimumini  igapäevane 
istumisaeg ja ekraaniaeg 
Eakatel on soovitatav: 1. Liikuda igal nädalal keskmise intensiivsusega vähemalt 150 minutit või 
kõrge  intensiivsusega*  vähemalt  75  minutit  või  leida  võrdväärne  kombinatsioon  keskmise  ja 
kõrge  intensiivsusega  tegevustest  •  Soovitatav  on  nädalane  koormus  jagada  ühtlaselt,  näiteks: 
viiel  päeval  nädalas  mõõduka  koormusega  (keskmise  intensiivsusega)  vähemalt  30  minutit  või 
kolmel päeval nädalas kõrge intensiivsusega vähemalt 25 minutit • Vajaliku liikumishulga võib 
koguda  vähemalt  10-minutiliste  järjepanu  kestvate  tegevustena  •  Igasugune  liikumine  tuleb 
tervisele kasuks  ka siis,  kui  liikumisvõime on piiratud  • Mida ühtlasemalt on liikumine nädala 
peale ära jaotatud, seda parem tervisele 2. Treenida lihaseid kaks või  rohkem korda nädalas 3. 
Teha tasakaaluharjutusi kolm või rohkem korda nädalas 4. Säilitada liigesliikuvus ja lihaselastsus 
venitusharjutustega  5.  Viia  miinimumini  igapäevane  istumisaeg  ja  ekraaniaeg  6.  Viibida 
võimalusel värskes õhus 
Ülekaalulistel  on  soovitatav:  1.  Liikuda  regulaarselt:  •  Edukaks   kehamassi    langetamiseks   ja 
languse säilitamiseks tuleks liikuda keskmise intensiivsusega vähemalt 60 minutit päevas • Kui 
esialgu ei ole soovitatav liikumiskogus jõukohane, siis tuleb alustada endale sobivast ajalimiidist 
ja koormust tõsta 2–4 nädala järel • Vajaliku liikumishulga võib koguda vähemalt 10-minutiliste 
järjepanu  kestvate  harjutustena  •  Kasuks  tuleb  ka  kõrge  intensiivsusega*  treeningu 
kombineerimine  mõõduka  koormusega,  kui  tervis  seda  võimaldab  •  Mida  ühtlasemalt  on 
liikumine nädala peale ära jaotatud, seda parem tervisele • Kehamassi langusele on liikumisest 
kasu ainult kontrollitud dieedi korral 2. Treenida lihaseid 2–3 korral nädalas 3. Viia miinimumini 
igapäevane istumis- ja ekraaniaeg – lähtuda vajadusest, mitte võimalusest 
Kehalise aktiivsuse seos vaimse tervise ja elukvaliteediga. 
 
Kehalise aktiivsuse intensiivsus. Madala, keskmise ja kõrge intensiivsusega tegevused (sh näited 
lisast 3.1). 
Tugev kehaline aktiivsus / kõrge intensiivsusega liikumine (vigorous intensity  physical   activity ) 
–  kehaline  tegevus,  millega  kaasnev   energiakulu   on  rohkem  kui  6  metaboolset  ekvivalenti 
(MET) ja mille tagajärjel südame löögisagedus kiireneb oluliselt ning sagenenud hingamise tõttu 
on rääkimine raskendatud. Mõõdukas kehaline aktiivsus ehk keskmise intensiivsusega liikumine 
(moderate  intensity  physical  activity)  –  kehaline  tegevus,  millega  kaasnev  energiakulu  on  3–6 
metaboolset ekvivalenti (MET) ja mille tagajärjel südame löögisagedus ja  hingamine  kiirenevad, 
kuid  samaaegselt  on  võimalik  vabalt   vestelda .  Kerge  kehaline  aktiivsus  ehk  madala 
intensiivsusega  liikumine  (light  intensity  activity)  –  kehaline  tegevus,  millega  kaasnev 
energiakulu on 1,5–3 metaboolset ekvivalenti (MET), näiteks seismine ja aeglane kõndimine 
Aeroobne  
treening. 
Maksimaalne 
pulss. 
Lihaste 
treenimine. 
Venitusharjutused. 
Tasakaalutreening.  Vastupidavustreening  ehk  aeroobne  treening  ( endurance   training)  –  korduv 
liikumistegevus  (näiteks   ujumine ,  käimine,  rattasõit  jt),  mis  arendab  südame- veresoonkonna  
võimekust.  Jätkuvalt  on  vaidlusküsimuseks,  kas  suur  kehaline  koormus  tingib  kõrgenenud 
valguvajaduse.  Aeroobne  treening  suurendab  absoluutnäitajates  valkude  oksüdatsiooni  lihastes. 
Kuid  valkude  suhteline  panus  energiakäibes  on  märkimisväärselt  väiksem  võrreldes  rasvade  ja 
süsivesikutega.  Kuna  keha   rahuldab   eelkõige  energiavajaduse  –  isegi  kui  valgukäive  on 
suurenenud  –  on  andmete  analüüsimisel  94  2.   Makrotoitained   oluline  olla  kindel,  et 
energiavajadus   on  kaetud  piisaval  määral,  enne  kui  järeldatakse,  et  suurenenud  kehalise 
koormuse korral on suurenenud ka  valguvajadus (28). 
Motivatsiooni komponendid. Kehalise aktiivsuse levinumad motivaatorid ja takistavad tegurid 
küsitlusuuringute põhjal. Istuva käitumise korrelaadid. 
Hoiaku komponendid. Terviseuskumuste mudel (health belief model) ja selle komponendid. 
Planeeritud käitumise teooria. 
Kontrollimotivatsioon. Sisemine  motivatsioon . Autonoomia  (isemääramine), kompetentsus ja 
sotsiaalsed suhted kui vajadused. Kontrollkese ( locus of control). Võimekuse kasvu- ja 
jäävusteooriad (Dweck). 
Eesmärgile  orienteeritus  ja  selle  seosed  motivatsiooniga  (“ task    goal ”  vs  “ego  goal”). 
Enesetõhusus 
(self-efficacy) ja selle põhjused. 
4. Uni 
-Kantola P (2007). Sleep deprivation: Impact on cognitive performance . 
Neuropsychiatr Dis Treat . 3(5): 553–567. 
Unedeprivatsioon ja (osaline, krooniline) unerestriktsioon. 
Une  regulatsiooni  kahe-portsessi  mudel  (two- process   model  of  sleep  regulation)  ja  unepuuduse 
kaks 
peamist mõju (üldine mõju ärksusele ja tähelepanule; selektiivne mõju teatud ajupiirkondadele, 
nt 
prefrontaalse tundlikkuse hüpotees). 
Akuutse  täieliku  unedeprivatsiooni  mõju  tunnetusele  (sh  tähelepanu  ja  töömälu,  pikaajaline 
mälu, 
motivatsioon, oma kognitiivse soorituse hindamine). 
Kroonilise unepuuduse mõju. 
Taastumine unedeprivatsioonist. 
 
Treatment of  Insomnia : An Update. An American Academy of Sleep Medicine   Report . 
Sleep 29(11): 1415-1419. 
Tõenduspõhised soovitused unetuse raviks (sekkumised; stiimulikontroll; lõõgastumine; 
unerestriktsioon; KKT; multikomponentne teraapia; paradoksaalne intentsioon; biotagasiside; 
unehügieen; kujutlusteraapia; kognitiivteraapia). 
-Rodin S et al. (2008). Clinical Guideline for the Evaluation and  Management of 
Chronic Insomnia in Adults. J Clin Sleep Med 15: 487–504. 
Unetuse hindamine ja diagnoosimine. Sekkumise eesmärgid ja soovitavad tulemused. 
Psühholoogilised ja käitumisteraapiad. Farmakoteraapiad. Kombineeritud teraapiad. 
(Lugeda tuleks kogu artiklit , kuid põhjalikumalt peaks teadma lk 487-489 st „summary 
recommendations“). 
 
Medicine Reviews, 7(3): 215-225. 
Unehügieeni reeglid ja nende põhjendus. 
5. Toitumine 
Makronutrientide  keskmine   energiasisaldus .  Energiakulu  komponendid.  Tegurid,  mis 
suurendavad 
või  vähendavad  energiakulu.  Millest  sõltub  põhiainevahetuse  energiakulu?  Toitainete 
omastamise 
energiakulu (sh kui suur on selle osakaal tavaliselt päevasest energiakulust?). Kehalise aktiivsuse 
energiakulu. Päevase energiavajaduse hindamine. Päevane energiavajadus eri vanusrühmadel. 
Kehalise  aktiivsuse  tase  (PAL).  Missugune  on  PAL  väärtus  keskmisel  väheaktiivsel 
kontoritöötajal? 
Optimaalse tervise tagamiseks sobiv PAL väärtus. 
Kehamassiindeks ja selle mõistlikud ja ebamõistlikud vahemikud (sh ülekaalu ja rasvumise piir). 
Vööümbermõõt.  Rasvumise  ja  ülekaaluga  seotud   riskid .  Energiasisendi  (toiduga  saadava 
energia) soovituslik jaotamine toidukordade vahel. 
Makrotoitained. Energiasisendi soovituslik jaotus makrotoitainete vahel (vt ka tabeli 4.14 
allmärkust 2 valkude ja rasvade tarbimise soovituse kohta negatiivse energiatasakaalu korral). 
Asendamatud  ja  asendatavad   aminohapped .  Ohud  valgupuuduse  korral.  Toidurasvad  sh 
kolesterool  ja   rasvhapped .  Küllastunud,  monoküllastumata  ja  polüküllastumata  rasvhapped  sh 
nende  allikad  ja  tarbimissoovitused.  Rasvade  ala-  ja  ületarbimise  ohud.  Süsivesikud  (sh 
kiudained). 
Tarbimissoovitus  sh  lisatud   suhkrute   ja  kiudainete  kohta.  Kiudainete  energiasisaldus. 
Tärkliserikkad toidud. Glükeemilised süsivesikud ja nende erinevus kiudainetest. Glükeemiline 
indeks. Millise 
toitaine glükeemiline indeks on kõige suurem? Toitainetihedus. 
Vesi. Organismi veesisaldus . Veevajadus . Vitamiinide ja mineraalainete vajadus. Soola 
ületarbimine.  Oksüdatiivne  stress.  Antioksüdandid.  Alkoholi  tarvitamise  riskipiirid. 
Alkoholiühik.  
Madala riskiga  tarvitamise piir. Alkoholi mõju tervisele. Kofeiini mõju organismile ja ohutud  
tarbimiskogused. 
Toidusoovituste koostamispõhimõtted. Toidugrupid. Toidugruppide tervisemõjud sh 
täisteraviljatooted, köögiviljad ja  puuviljad ; küllastumata rasvhapete allikad ja vajadus; piim ja 
piimatooted ;  punane  liha;  suhkur  sh  suhkrut  sisaldavad  joogid.  Toitude  energiatihedus. 
Soovitused 
toitumispõhiste terviseriskide vähendamiseks (lk 267). Probleemid, millele peaks tähelepanu 
pöörama enesepiiratud toitumise korral. Toidupüramiid ja selle „korrused“.  Taldrikureegel . 
Soovitused toidugruppide tarbimise kohta.