TervisePsühholoogia-eksami-küsimused ja vastused (0)

1. Millega tegeleb tervisepsühholoogia? Tervisepsühholoogia (edaspidi ka TP) on psühholoogia haru, mis rakendab 
psühholoogia põhimõtteid ja uurimistulemusi tervise parendamiseks 
ning haiguste ennetamiseks ja raviks. TP eesmärgid on nt tervise 
edendamine, haiguste ennetamine ja ravi; käitumuslike ja sotsiaalsete tegurite 
osatähtsuse uurimine haiguste puhul; tervishoiupoliitika arendamine. Tervisepsühholoogia tegeleb tervise/haiguse kõigi aspektidega läbi kogu inimese
eluaja, otsides vastuseid nt järgnevatele küsimustele - kuidas kujundada lastel 
häid terviseharjumusi; kuidas eri vanuses inimeste seas regulaarset liikumist ja 
treenimist populariseerida; kuidas luua meediakampaania, mille mõjul inimesed 
oma toitumusharjumusi tervislikumaks muudaksid jm. Tervisepsühholoogia 
tegeleb ka haiguste tekkepõhjustega (etioloogia). 2. Millised tegurid aitasid kaasa TP kui iseseisva psühholoogiaharu  kujunemisele?  muutused haigustes/surmapõhjustes   tervishoiukulutuste suur tõus   oodatava eluea pikkuse oluline tõus   uute tehnoloogiate areng   tervise tähendus on muutunud – positiivne psühholoogia, mis sisaldab 
heaolu    tekkinud arusaam psühholoogiliste tegurite osatähtsusest tervise vallas 3. Kuidas defineerib tervist WHO? Tervis on täielik kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte pelgalt 
haiguse ja kehalise kahjustuse puudumine 4. Kuidas käsitletakse tervist biopsühhosotsiaalse lähenemise raames? Mida biopsühhosotsiaalne mudel võiks tegelikult öelda?
Kõige lihtsamalt öeldes tähendab biopsühhosotsiaalne mudel seda, et inimene on mõtlev ja tundev 
keha, mis eksisteerib teda ümbritsevas keskkonnas ja on sellega vastastikmõjus.  Mida see 
tähendab? a) keha, psüühika ja keskkond ei ole eristatavad üksused. Juba raku tasandil toimivad organellid 
ainult siis, kui nad on membraaniga ümbritsetud. Nii ka keha, sh närvisüsteem, mis tema toimetamist 
juhib, on üks üksus. Närvisüsteemita keha ei toimi inimesena. Kehata närvisüsteem ei suuda mõelda 
ega tunda. Meie geenid avalduvad keskkonnas. Keskkonnast pärineb kogu meie taju, käitumine ja 
tunnetus endast kui inimesest, rääkimata sellest, et kõik omadused (nt sõbralikkus, jutukus, 
positiivsus), mida me endale omistame.


Pilt 2. Biopsühhosotsiaalne mudel inimesena b) kuna me ei saa eristada keha, psüühikat ja teda ümbritsevat keskkonda, ei saa me rääkida ka 
vastastikmõjudest - koosmõjud oleks võib-olla parem sõna. Kui sa oled hirmul, siis pulss kiireneb ja 
hingamine muutub kiiremaks küll, ent siin on peaaegu võimatu eristada, milline neist toimub enne. 
Siin võib muidugi vaielda - inimene saab kogeda kiirenenud pulssi ja hingamist ilma, et ta tunneks 
hirmu. Saab - sel juhul annab aju sellele keskkonnast või varasematest kogemustest tuleva info põhjal
mingi muu sildi. Hirm/ärevus/põnevus/ärrituvus, nagu valugi, on aju sildid mittespetsiifilistele 
muutustele kehas, mis valitakse keskkonnast tuleva info põhjal. Jäta üks komponent ära ja - nagu 
paljud paanikahoogudega maadelnud inimesed ilmselt teavad - tekivad kohe igasugused probleemid. 
Süsteem kui tervik jookseb justkui kokku. Pilt 3. Biopsühhosotsiaalia c) biopsühhosotsiaalne mudel ei ole matemaatiline mudel, ta ei ole oma komponentide 
summa. See on ka põhjus, miks esimesel pildil toodud Venni diagrammi analoog ei ole kuigi hea viis 
selle visualiseerimiseks. Me ei saa neid kolme komponenti liita ja lahutada. Kroonilisele valule ei ole 
koogiretsepti, mis koosneks ühest osast kehast, kahest osast keskkonnast ja kolmest osast 
psüühikast. See on ka põhjus, miks füüsilise haiguse välistamisel saata inimest psühholoogi juurde 
oma "peaga tööd tegema" või soovitada tal vähem istuda (st keskkonda muuta) ei toimi. See eeldab, 
et sa saad puuduva osa võrrandist lihtsalt juurde liita ja välja tuleb tervis. Biopsühhosotsiaalne mudel 
näitab aga, et sa pead kõigi kolme komponendiga tegelema kogu aeg koos, tervikuna, sest nad 
on üks ja seesama süsteem. Mida see praktikas tähendab? 
Mudelitega tervishoius ja sellega külgnevatel erialadel kipub olema ka see viga, et kuigi nad on 
toredad, tihtipeale põhjalikult läbi uuritud ja visuaalselt selgelt esitatud, ei ole alati selge, mida nad 
praktikas, selles hetkes, kui patsient su vastas istub, tähendada võiks. Mõned mõtted, mis mul on 
biopsühhosotsiaalset mudelit rakendades tekkinud, loeteluna.  Aktsepteeri kaebust, millega inimene pöördub, olgu see siis füüsiline, psühholoogiline või 
sotsiaalne. Kaebus on alati reaalne ja olemas, see on see silt, mille selle inimese aju on tema 
sümptomite kogumile andnud. Mida rohkem tundub, et kaebuste intensiivsust ja hulka 
mõjutavad lisaks füüsilistele ka muud (psüühilised, keskkondlikud) faktorid, seda olulisemaks 
muutub inimese tõlgenduse kaardistamine ja aktsepteerimine.   Kuula, mida inimene sulle räägib[2]. Kuulamisel on siinkohal mitu funktsiooni, a) info 
edastamine - isegi kui kaebused üldplaanis tunduvad tüüpilised ja sa arvad juba teadvat, 
milles asi, võib alati ette tulla mingeid olulisi, tavapärasest kõrvalekalduvaid detaile; b) 
inimene saab ennast välja elada, nö üleliigsest lahti, mille järel on suurem tõenäosus, et tal on


ruumi ja võimekust võtta vastu uut infot, mida sa talle juurde tahad anda; c) kuulamine, 
päriselt kuulamine, loob kontakti, suurendab sinu autoriteeti inimese silmis ja tema 
turvatunnet sinuga koos olles. Turvatunne on aga efektiivse õppimise oluline eeldus; d) nii 
nagu kirurg ei asu kasvajat märgates seda kohe skalpelliga lõikuma, tuleb ka muude 
probleemide puhul kõigepealt hinnata, sekkutav koht kaardistada ja ette valmistada ja alles 
siis, täpselt ja sihipäraselt, sekkuma hakata. Tark ei torma.  Kuigi igal hetkel ei ole mõistlik kogu tervikuga toimetada ja kõike ei saa osata, st 
biopsühhosotsiaalne mudel ei tähenda, et arst peaks hakkama sotsiaaltöötajaks või 
psühholoogiks, võta see hetk, et seletada inimesele tervikut, mitte ainult seda osa, 
millega sina midagi ette oskad võtta. Seda, kas patsient võtab talle välja kirjutatud ravi, 
mõjutavad muuhulgas tema emotsionaalne seisund, eneseregulatsioonioskused, koostöö 
arstiga ja finantsolukord[3]. Nendest kahte on võimalik selgitamisega ja kuulamisega olulisel 
määral mõjutada. Võimalusel ära jooksuta inimest erinevate spetsialistide vahel -  konsulteeri,
vaheta info, koostage inimesega koos ülevaade erinevatest probleemi komponentidest ja 
viisidest, kuidas nende puhul sekkuda saab, las ta teeb teadliku valiku.  Kustuta põhjuslikud seosed oma seletusstiilist. Meil ei ole enamasti piisavalt infot, et 
teada, mis mida täpselt millises suunas mõjutab.   Küsi, mida/kuidas inimene su seletusest aru sai. Vajadusel seleta uuesti. Nii saad 
ülevaate, mis info kohale jõudis (sest kõik kunagi ei jõua) ja vajadusel parandada. Lisaks 
saad väärtusliku kogemuse, kuidas edaspidi paremini seletada võiks. 5. Mis on ja millega tegeleb tööalane tervisepsühholoogia (OHP)? (Occupational Health Psychology, OHP) sisaldab psühholoogia põhimõtete 
rakendamist eesmärgiga parandada tööelu kvaliteeti ning edendada inimeste 
turvalisust, tervist ja heaolu töökohal. 6. Mis on tervisekäitumised? Kuidas need jagunevad? Too näiteid. Tervisekäitumised (health behaviors) on käitumised, mida inimesed võtavad ette
oma tervise parandamiseks või hoidmiseks, või ka kahjustamiseks. Üldiselt – 
käitumised, mis on seotud inimese tervisliku seisundiga. 7. Millised tegurid mõjutavad terviseharjumusi?  korrapärane töö- ja puhkerežiim,  ratsionaalne toitumine,   optimaalne kehaline aktiivsus,   loobumine kahjulikest harjumustest, sh psühhoaktiivsete ainete 
kasutamisest. 8. Miks erinevad terviseharjumused ei ole omavahel oluliselt seotud? Terviseharjumused on omavahel vaid nõrgalt seotud, nt usin 
trennitegija ei pruugi kanda turvavööd või oma kehakaalu jälgiv 
isik võib jätkata suitsetamist ning on ajas väga vähe püsivad (nt 
loobub suitsetamisest aastaks, kuid tugeva stressi all jätkab 
uuesti; 
kaalu jälgiv isik võib kaotada 10 kg, kuid aasta pärast uuesti juurde võtta).
Miks ei ole omavahel seotud? 
Eri käitumisi juhivad eri faktorid: - suitsetamine võib olla seotud stressiga, 
samas kui trennitegemine võib olla seotud nt juurdepääsuvõimalusega 
spordiklubisse vm teguritega. - Erinevate inimeste puhul võivad sama 
käitumist mõjutada erinevad tegurid– ülemäärane söömine võib mõnel 


inimesel olla sotsiaalset laadi - ta sööb peamiselt teiste seltskonnas. Teise 
puhul võib söömine oleneda pingetasemest ja tema võib liiga palju süüa 
vaid stressiolukorras. - Lisaks - tervisekäitumist mõjutavad tegurid võivad 
elu jooksul muutuda – koolieas toimub regulaarne sporditegemine seoses 
kehalise kasvatuse tundide kohustuslikkusega, täiskasvanuna tuleb seda 
käitumist endal teadlikult korraldada 9. Terviseuskumuse mudel ja käitumise muutus. Terviseuskumuse mudel: The Health Belief Model (Hochbaum, 1958; 
Rosenstock, 1966) Kõige mõjukam hoiakute teooria selle kohta, miks 
inimesed praktiseerivad tervisekäitumisi. Seda, kas inimene rakendab 
teatud tervisekäitumist, saab mõista teades kahte tegurit:   kas inimene tajub ohtu enda tervisele     kas inimene usub, et teatud tervisekäitumine annaks tulemusi selle   
ohu vähendamisel  Nt võib isik toitumises üle minna madala kolesteroolisisaldusega 
toitude tarbimisele, kui    väärtustab tervist,   tunneb end ohustatuna südamehaigusest,   usub, et see südamehaiguse tekke oht on tõsine ning   usub, et käitumise muutus aitab ohtu vähendada 10. Enesetõhusus ja selle olulisus tervisekäitumise muutmisel. Oluline tervisekäitumise praktiseerimise määraja on enesetõhususe tunne 
(self-efficacy) - uskumus, et isik on suuteline ise kontrollima oma teatud 
käitumise praktiseerimist. Nt suitsetaja, kes ei usu, et ta suudaks oma 
suitsetamisharjumust muuta, ilmselt ei püüaks loobuda, kuitahes palju ta 
ka ei usuks, et suitsetamine on kahjulik ja loobumine soovitav. 
Enesetõhusus mõjutab selliseid tervisekäitumisi nagu nt suitsetamise 
mahajätmine, kehakaalu kontrollimine, kondoomikasutamine, 
trennitegemine, toitumise muutmine. Tavaliselt näitavad uuringud tugevat
seost tajutud enesetõhususe ja nii tervisekäitumise muutmise kui ka selle 
muutuse pikaajalise püsimise vahel. 11.Käitumise muutmise transteoreetiline ehk muutuste astme mudel  (Prochaska jt 1994) – astmete nimetused, sisu ja astmetega sobivad 
sekkumisviisid.  Kavatsuse puudumine ehk kaalumise-eelne staadium 
(Precontemplation)  Kaalumine  Ettevalmistus  Tegutsemine  Muutuse hoidmine 12. Stressi definitsioon (Baum); kuidas on stressi olemus ajas  muutunud?
„STRESS on mistahes negatiivne emotsionaalne kogemus, millega 
kaasnevad ennustatavad biokeemilised, füsioloogilised, kognitiivsed ja 


käitumuslikud muutused, mis on suunatud kas stressirohke 
sündmuse/olukorra muutmisele või selle mõjuga kohanemisele“ (Baum, 
1990). 13. Miks keskendumine stressirohketele sündmustele ei aita  ammendavalt seletada seda, kuidas erinevad inimesed stressi 
kogevad?(vt kriitika elusündmuste skaalale)
Keskendumine sündmustele ei aita ammendavalt seletada stressi 
kogemist – mitte kõik inimesed ei taju samu sündmusi stressirohketena 
(oluline on inimese enda hinnang stressorile). Nt naabrite poolt öösel 
kostev müra - kelle jaoks on see sündmus stressirohke? 14. Teooria: Isiku-keskkonna sobivus. Psühholoogiline hinnang  (esmane hinnang, teisane hinnang) ja stressi kogemine (Lazarus 
ja Folkman 1984).
Lazarus ja Folkman (1984): Isiku-keskkonna sobivus (person-environment 
fit): Lazarus’e ja Folkman’i (1984b) käsitluses: stress on inimese hinnangu 
tagajärg – inimene hindab (pingelises, ootamatus olukorras) seda, kas 
tema isiklikud ressursid on piisavad, et tulla toime keskkonna 
nõudmistega. Stressi taseme määrab seega ära isiku ja keskkonna 
omavaheline sobivus:   kui isiku ressursid on piisavad, et raske olukorraga toime tulla, võib
ta tunda vähesel määral stressi ja tajuda olukorda kui väljakutset 
(challenge).   kui inimese hinnangul on tal olukorraga toimetulekuks vahendid 
olemas, kuid seda suure pingutuse korral -  mõõdukas stress   kui inimese hinnangul on tema võimalused olukorraga toime tulla 
ebapiisavad - tugev stress. 15. Võrdle Salye käsitlust (üldine kohanemissündroom: kolm  faasi; millal stress ilmneb?) ja Lazaruse käsitlus stressist.
H. Selye: üldine kohanemissündroom Oluline varane panus stressi 
uurimisse - Hans Selye (1956/1976) – uuris rottide reaktsioone erinevatele
stressoritele (äärmuslik külm, kurnatus), jälgides nende füsioloogilisi 
muutujaid. Selye järeldus: olenemata stressori liigist on füsioloogiline 
vastus sama. Üldine kohanemissündroom: 1. häire faas – organism 
mobiliseerub vastuseks ohule 2. vastupanu faas – organism püüab ohuga 
toime tulla 3. kurnatuse faas tekib, kui stressor on kestnud pikka aega ja 
organism ei suuda sellega toime tulla (tekitab füsioloogilist kahju, mis 
seotud haigustega). 
Kriitika Selye stressi-mudelile:   ei omista erilist rolli psühholoogilistele teguritele (puudub inimese 
enda hinnang)  selle kohaselt on vastused stressile ühetaolised (praeguseks 
olemas tõendid: mitte kõik stressorid ei põhjusta sama 
hormonaalset reaktsiooni)   käsitleb stressi kui tulemust – stress on ilmne alles siis, kui on 
läbitud kõik kolm faasi; ! Tegelikult kogetakse stressi mõju ka siis, 
kui stressirohke sündmus alles toimub ja isegi sündmuse ilmnemist
oodates (nt enne eksamit). 16. Kaks üldist toimetulekustrateegiate tüüpi: probleemi  lahendamisele suunatud ja emotsioonidele suunatud toimetulek; 
millest sõltub toimetulekustrateegia kasutamise efektiivsus?


???????????????? 17. Kanalid, mille kaudu stress võib viia haiguseni.  Otsesed füsioloogilised mõjud (immuunsus, vererõhk, 
rasvumine)  Muutunud tervisekäitumine (magamine, söömine, alko)  Psühholoogia (enesehinnang, optimismi vähenemine)  Ravi kasutamine (ei otsi abi, segane diagnoosimine) 18. Pikaajalise (kroonilise) stressi mõju tervisele. Eelkirjeldatud füsioloogiliste süsteemide korduv aktiveerimine pikema aja 
vältel võib viia organismi kahjustusteni. Nii võib juhtuda, et füsioloogiline 
reaktsioon, mis on kunagi loodud inimese kasuks, eesmärgiga ellu jääda, 
võib tänapäeval viia krooniliste haigusteni. Ühelt poolt on võitle-või-
põgene reaktsioon kasulik, sest aitab meil kiirelt ohule reageerida. Teiselt 
poolt võib see olla kahjulik, sest stress häirib emotsionaalset ja 
füsioloogilist toimimist ning kui stress ei möödu/vaibu, tekib alus 
terviseprobleemidele. ! Mõnel inimesel esineb stressitekitavas olukorras 
väga vähesel määral füsioloogilisi reaktsioone, samas kui teisel võib 
esineda tugevaid reaktsioone. Need erinevused võivad olla olemuselt 
geneetilised, või areneda looteeas või varases eas. 19. Sotsiaalne toetus, selle erinevad vormid; sotsiaalse toetuse  võimalikud kahjud.
materiaalne abi – teenused, finantsabi, teatud asjad (toit, riided jne). 
informatsiooniga seotud toetus – nt stressi korral jagatud info stressirohke
sündmuse kohta, soovitused toimetulekuks, oma sarnase kogemuse 
jagamine; 
emotsionaalne toetus – nt kurvale/masendunud inimesele kinnitamine, et 
ta on väärtuslik ja tema eest hoolitsetakse, olles soe ja osavõtlik; 
Need on näited tegelikust abist; kuid on ka teada, et paljud sotsiaalse 
toetuse kasutegurid võivad tuleneda juba ainuüksi selle tajumisest, et 
sotsiaalne toetus on kättesaadav. Tegeliku abi saamine (sotsiaalse 
toetuse vastuvõtmine) võib sisaldada inimesele siiski mitmeid võimalikke
kulusid/kahjusid: - teise inimese aja ja tähelepanu kasutamine võib 
tekitada süütunnet - vajadus teiste poole pöörduda võib kahjustada 
inimese enesehinnangut, sest see näitab vajadust kellestki teisest sõltuda.
! Need võimalikud soovimatud tulemused võivad sotsiaalse toetuse 
kasulikkust ohustada 20.Mis on psühhosotsiaalsed ohutegurid? Miks nende hindamine,  ennetamine ja vähendamine on oluline? Ennetamise ja 
vähendamise üldpõhimõtted.
Psühhosotsiaalsed ohutegurid ehk stressorid võivad olla nt järgmised 
töötingimused: 
‣ liigne töökoormus või ajapuudus 
‣ liiga kõrged või vastuolulised nõuded 
‣ vähene kaasatus või otsustusõigus tööl 
‣ töötaja rolli ebaselgus 
‣ ebatõhus suhtlus 
‣ halvasti juhitud organisatsioonimuutused,  samuti ebasoodne sotsiaalne kontekst, nt 
‣ puudub juhtkonna või kolleegide toetus 


‣ inimestevahelised suhted on halvad 
‣ esineb ahistamist, agressiivset käitumist ja vägivalda 
‣ töö- ja pereelu on raske sobitada 21. Mis on tööstress? Tööstress on kogum emotsionaalseid, kognitiivseid, käitumuslikke ja 
füsioloogilisi reaktsioone, mida kutsuvad esile mitmed töö sisust, 
töökorraldusest ja töökeskkonnast tulenevad tegurid (Euroopa Komisjon). 22. Tööstressi mudel (Palmer ja Cooper 2004); tööstressi  põhjuste 6 kategooriat koos näidetega (nt. 1 nõudmised ja mis 
sinna alla kuulub, st selgitused); tööstressi sümptomid (kuidas 
see tõenäoilselt avaldub?) ja võimalikud tagajärjed. Palmer & Cooper: tööstressi mudel (2004) Tööstressi põhjused (6 
ohutegurit): 
‣ nõudmised – töökoormus, töömustrid ja töökeskkond (nt tööülesannete
hulk ja keerukus, vahetustega töö, ebarealistlikud tähtajad) 
‣ kontroll – kui palju sõnaõigust ja kaasatust töötajal on oma töö 
tegemise viiside valikul (nt iseseisvuse puudumine, liiga palju 
juhendamist); ! ohuteguriks on vähene või puuduv kontroll oma töö üle 
‣ toetus - sisaldab julgustust, toetust ja vahendeid organisatsiooni, 
juhtkonna ja kolleegide poolt (nt tööalane väljaõpe, individuaalsete 
erinevustega arvestamine) ! ohuteguriks on vähene või puuduv toetus 
tööl. 
‣ suhted – sisaldab positiivse töötamise edendamist, et ennetada 
konflikte ja tulla toime lubamatute käitumistega (kiusamine, ahistamine)
 ‣ roll - kas töötaja mõistab oma rolli organisatsioonis ja kas org. tagab, et
töötajal ei ole vastuollu minevaid rolle (vastuoluliste rollide vältimine; 
hägusad ametijuhendid) 
‣ muutused – kuidas org-s muudatusi juhitakse ja kommunikeeritakse (nt
töötajate arusaam muudatuste vajalikkusest; vähene või olematu 
teavitamine) 23. Tööstressi vähendamine: stressijuhtimine ja organisatsiooni  muutmine, kummagi eelised ja puudused; nende kahe lähenemise
kombineerimise vajalikkuse põhjendus.
Variandid on:  Ignoreerida... ja tegelda hiljem tööstressi kahjulike tagajärgedega 
(väga ebatõhus, kahjuks levinud)   muuta töötajat   muuta organisatsiooni   kasutada teadlikult kombineeritud lähenemist – see on parim 
variant. 24. Tööstressi ennetamise kokkuleppelised sammud;  ennetamine kui pidev protsess.  Probleemi tuvastamine  Ennetuskava koostamine ja elluviimine  Ennetuskava hindamine


25. Läbipõlemine – mis seda tõenäoliselt põhjustab, kuidas  avaldub, keda eelkõige ohustab?
LP on psühholoogiline seisund, mida iseloomustab pikaajaline kurnatus ja 
vähenenud huvi oma töö vastu; LP vastandiks on engagement 
(emotsionaalne seotus oma tööga) – energia, seotus ja tõhusus tööl. LP 
defineeritakse enamasti kui afektiivset reaktsiooni pikaajalisele 
tööstressile, peamiseks iseloomulikuks komponendiks on inimese 
sisemiste energiavarude järkjärguline kadumine, sh emotsionaalne 
kurnatus, füüsiline kurnatus ja kognitiivne kurnatus (Shirom, 2003). 26. Võrdle Maslachi jt ning Kristenseni jt käsitlust  läbipõlemisest (sh MBI vs CBI).
Christina Maslach’i ja tema kolleegide käsitlus (levinud mõõtevahend 
Maslach Burnout Inventory e. MBI): Läbipõlemine - vastus kroonilisele 
tööstressile, mis koosneb negatiivsetest hoiakutest ja tunnetest 
kaastöötajate ja oma töörolli vastu ning emotsionaalse kurnatuse tundest.
Koosneb kolmest komponendist: 
‣ emotsionaalne kurnatus 
‣ depersonalisatsioon (negatiivsete, kalkide ja küüniliste hoiakute 
kujunemine kliendi ja tööülesannete suhtes) 
‣ vähenenud isikliku saavutatuse tunne - ilmneb oma töötulemuste 
alahindamises, millega kaasneb tööalane madal enesehinnang ja 
küündimatuse tunne. (Maslach, 1993; Maslach & Jackson, 1986). Taani teadlaste Tage S. Kristenseni ja tema kolleegide käsitlus (2005): LP 
kolm dimensiooni (st, et LP võib kujuneda ka neil inimestel, kes ei tööta, ja
mitte ainult klientidega töötades): 
‣ isiklik läbipõlemine - väljendab füüsilise ja psühholoogilise kurnatuse 
taset ; 
‣ tööga seotud läbipõlemine - väljendab füüsilise ja psühholoogilise 
kurnatuse taset, mida tajub indiviid, kes teeb oma tööd; 
‣ klientidega seotud läbipõlemine - väljendab füüsilise ja psühholoogilise 
kurnatuse taset, mida tajub indiviid klientidega töötamisel. 27. Mida saab juht teha tööalase läbipõlemise ennetamiseks? Töötajate läbipõlemise ennetamise strateegiad juhile (Workplace 
Strategies for Mental Health, 2019) 
• sõnasta selged ootused kõikidele töötajatele ja veendu, et iga töötaja 
saab aru, mida temalt tööl oodatakse 
• taga, et töötajatel on olemas vajalikud ressursid ja oskused nende 
eelnimetatud ootuste täitmiseks 
• võimalda töötajatele nende pädevuse hoidmiseks ja arenguks vajalikke 
koolitusi/ väljaõpet jm vahendeid
• aita töötajatel mõista, mille poolest nad organisatsiooni jaoks 
väärtuslikud on ja milline on nende oluline panus organisatsiooni 
eesmärkide saavutamisel 
• sea sisse mõistlikud tööajad; vajadusel saada tööpäeva lõpus ära koju 
need töötajad, kellel ei ole endal (parajasti) hästi piiride seadmisega 


• aita hinnata töökoormust (ja tööülesandeid) nendel töötajatel, kes 
tajuvad survet teha tööd rohkem, kui näeb ette nende kokkulepitud 
töökoormus; leia lahendused. 
• sea mõistlikud ja realistlikud eesmärgid; organisatsioonis peaks olema 
selge, millised tegevused eeldavad kõrgeima standardi järgmist ja millistel
juhtudel on võimalik ka vähemkõrge lati ületamine. 
• julgusta üksteise toetamist ja austamist meeskondade sees ning 
meeskondade vahel 
• toeta tööpäeva sees toimuvat kehalist tegevust (mistahes liigutamist). 
• julgusta töötajaid tungivalt tegema puhkepause väljaspool töökeskkonda
• kasuta juhtide mõeldud ressursse, mis aitavad läbipõlemist ennetada 
(uuringud, koolitused/töötoad ja juhendmaterjalid) ning analüüsi 
(vajadusel eksperdi abiga), kuidas Sinu tegevus/tegevusetus juhina võib 
töötajate heaolule mõjuda 28. Mis on töö-elu tasakaal (work life balance)? Töö ja pereelu tasakaal = 
• madal rollide vaheline konflikt ja 
• kõrge rollide vaheline positiivne mõju 
(Frone, 2003)