Õiguspsühholoogia konspekt (0)

1. Õiguspsühholoogia aine, objekt, meetodid. 
Õiguspsühholoogia  on  teadusvaldkond,   omaette   ajalooga  ning  välja  kujunenud  õiguse  ja 
psühholoogia  piirimail.  Õiguspsühholoogia  on  psüühika  ja  õiguse  piiri  probleemide  uurimisest 
tekkinud   teadusharu ,  st  mõlemad  distsipliinid  püüavad  seletada  inimeste  käitumist, 
ennustada/prognoosida  seda  ning  ka  reguleerida  inimkäitumist  sotsiaalses  keskkonnas.    Nende 
vahel on mitmeid erinevusi, nt: 
• 
Õigus rõhutab kindlustunnet  – psühholoogia tugineb suuresti tõenäosusele; 
• 
Õigus tugineb autoriteedile – psühholoogia empiiriline; 
• 
Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele; 
• 
Õigus on ettekirjutav – psühholoogia kirjeldav; 
• 
Õigus on operatiivne – psühholoogia akadeemiline. 
• 
Õigus on idiograafiline – psühholoogia nomoteetiline. 
 
Õiguspsühholoogia  rakenduskoht  on  kriminaaljustiitssüsteem.  Definitsiooni  järgi  on  riigi 
kriminaaljustiitssüsteem  osa  õigussüsteemist,  mille  tegevuse  eesmärgiks  on  reguleerida  ja 
kontrollida  käitumisviise,  mis  on  määratletud  kriminaalõiguse  normidega.  Õiguspsühholoogia 
ühte   ossa   kuulub  kriminaalpsühholoogia.  Kriminaalpsühholoogia  eesmärk  on  analüüsida 
kriminaalse  aktiivsuse  varieerumist  ning  selgitada  selle  põhjuseid  indiviidi  tasandil. 
Kriminaalpsühholoogia  objekt  on  sama  mis  psühholoogialgi,  s.o  inimpsüühika  ja  –käitumine 
oma  terviklikkuses  ja  kriminaalpsühholoogia  uurimisaineks  on   kriminaalne   käitumine  ja 
kurjategijate isiksus. 
 
Õiguspsühholoogia meetodid: 
1) teadusliku uurimise meetodid ( vaatlus , tegevuse produktide analüüs,  biograafiline  meetod, 
psühholoogiline  eksperiment  – alaliigiks testid) 
2)  psühholoogilise  mõjustamise  meetod  (rakendatakse  õigusametnike  poolt  kriminaalse 
käitumise kontrollimiseks; menetlustoimingud – küsitlused, ülekuulamine, kohavaatlus );  
3) psühholoogia ekspertiisimeetod (afekti  tuvastamine ). 
 
Õiguspsühholoogia seotus teiste valdkondadega à ajalooliselt seotud kriminoloogiaga, eriti selle 
osaga, mis tegeleb uurimustehnikaga (kuidas eeluurimust läbi viia, hüpoteesi püstitamine jne).  
 
2. Eelteaduslik etapp õiguspsühholoogias. 
Eelteaduslik psühholoogia, mis on vanim ja levinuim, on esimene süstematiseerimata praktiliste 
teadmiste  kogumi  inimese   hingeelu   ja  käitumise  kohta.  Niisugused  teadmised  on  saadud 
individuaalse  ja  sotsiaalse  kogemuse  omandamise  kaudu.  Õigussfääris  on  sedalaadi  teadmised 
väga  tähtsad  ning  neid  on  kasutatud  juba  vanadel   aegadel   –  kasutatakse    tänapäeval  edasi. 
Eelteadusliku  psühholoogia  puuduseks  on  stereotüübid.  Nt  keskajal  õunarahakatse  (laps  pidi 
valima  õuna ja raha vahel -> laps ei vastuta oma teo eest). 
 
3.  Filosoofiline  õiguspsühholoogia. 
Filosoofiline psühholoogia tekkis koos  filosoofiaga , sest paljud filosoofia  uurimisprobleemid  on 
tihedasti  seotud  psühholoogia  uurimisainega.  Filosoofiline  psühholoogia  erineb  eelteaduslikust 
psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest. Samas võrreldes 
eelteadusega on see etapp abstraktne ja seetõttu on filosoofilise psühholoogia järeldusi suhteliselt 
vähe  õiguspsühholoogia  valdkonnas  kasutatud.  Selle  põhifunktsioon  on  tegelikkuse 
süstemaatiline  ja  ennetav  mõtestamine  inimühiskonna  tarbeks,  oluliste  tunnetusteoreetiliste  ja 
ontoloogiliste  (olemisõpetusega  seotud)  probleemide  tõstatamine  ja  lahendamine.  Filosoofilist 
kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20. sajandi  alguseni  järgmised aspektid: 
• 
Kriminaalpsühholoogia  oli  liialt  seotud  psühhopatoloogiaga,  st   kurjategija   käitumises 
nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid. Tulemuseks oli see, et normaalse vaimselt  tervete  
kurjategijate isiksuse ja psüühika  uurimine  jäi tagaplaanile. 
• 
Loodeti luua mingit erilist kurjategija psühholoogiat, nähes kriminaalses käitumises väga 
erilist  käitumist  oma  kindlate  seaduspärasustega.  Tegelikult  peab  kurjategija  käitumine 
olema   seletatav   üldiste  psühholoogiliste  seaduspärasuste  kaudu,  sest  kurjategija  on 
reeglina samasugune vaimselt normaalne inimene kui teisedki inimesed. 
Sellega tegeles näiteks prantsuse  matemaatik  Laplace, kes avaldas 1814. aastal essee tõenäosuse 
filosoofiast,  kus  ta  pakkus  välja,  et  tõenäosuse  kaudu  on  võimalik  hinnata  tunnistajate  ütluste 
tõepärasust ja pakkus välja  algoritmi , kuidas neid hinnata. Filosoofiline psühholoogia hääbub 19. 
sajandi lõpus, mil tekib teaduslik õiguspsühholoogia. 
 
4. Teaduslik õiguspsühholoogia. 
Psühholoogia  muutus  teaduseks,  kui   1879 .  aastal  rajas  Wilhelm   Wundt   esimese 
eksperimentaalpsühholoogia  laboratooriumi   Leipzigi .  Tema  teeneks  loetakse,  et  pani  aluse 
teaduslikule  psühholoogiale.  Iga  teaduse  eesmärk  on  luua  teaduslikke  teadmisi,  mille 
usaldusväärsus  tagatakse  kasutatavate  mõistete  täpse  defineerimisega,  rangete  ja  objektiivsete 
mõõtmisprotseduuride  kasutamisega  (nt  eksperiment,  testid)  ning  teadmiste  usaldusväärsuse 
piiride  määratlemisega.  Wundti  idee  oli  tuua  psühholoogia  välja  filosoofilisest  etapist  ja  teha 
sellest “päris” teadus, mis  vastaks  eelnimetatud kriteeriumitele. Esimene teadaolev eksperiment 
teadusliku õiguspsühholoogia valdkonnas oli 1893. aastal  Columbia  ülikoolis New  Yorgis , mil J. 
M.   Cattell    palus   üliõpilastel  vastata  triviaalsetele  küsimustele,   andes   igale  inimesele  aega  30 
sekundit  mõtlemiseks  ning  hiljem  vastates,  samal  ajal  hinnates,  kui  kindlad  nad  oma  vastuse 
õigsuses on. Analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada, kui head infoallikad on inimesed – ütluste 
tõepärasuse  hindamine.  Lisaks  1901.  a  Berliini  Ülikoolis,  mil   Stern   ja  Liszt  korraldasid 
loomuliku  eksperimendi  –  loengu  vaheajal  lavastati  vaidlus  2  õpilase  vahel,  mis  lõppes  tüliga 
ning päädis sellega, et üks õpilane võttis püstoli. Seejärel tuli ruumi  professor  ning katkestas tüli 
–  pealtnägijad  osalesid  tunnistajatena.  Analüüsist  selgus,  et  ükski  ütlus  ja  seletus  ei  olnud 
vigadeta.  Sellest  eksperimendist  kasvas  välja  omaette   valdkond   –  tunnistajate  ütluste  analüüs. 
Moderne kaasaegne õiguspsühholoogia sai just alguse ütluste eksperimentaalsest uurimisest. 
Tehti  ka  teisi  eksperimentaalseid  katseid.   1904 .  Wertheimeri  programmartikel,  kus  kasutati 
esimest  korda  väljendit  kuriteokoosseisu  psühholoogiline   diagnostika   –  kas  süüdioleva 
katsealuse  teadvuses  on  mingisugused  kokkupuuted  toimepandud  kuriteoga?  1921.  aastal  võeti 
kasutusele esimene eksperimentaalne polügraaf.  
 
Wilhelm Wundt 
W.  Wundt  oli  saksa  füsioloog,   filosoof   ja  psühholoog,  keda  loetakse  üheks  eksperimentaalse 
psühholoogia  rajajaks.  Nimelt  asutas  ta  1879.  aastal  Leipzigi  ülikooli  juurde  esimese 
eksperimentaalpsühholoogia  laboratooriumi.  Ta   arvas ,  et  teaduspsühholoogia  peab  sisaldama 
kolme  elementi:  1)  mõistete  täpne   defineerimine   teaduspõhiselt  2)  mõõtmisprotseduuride 
sissetoomine (põhiline  protseduur psühholoogiline eksperiment, testid on eksperimendi eriliik)  
3)  teadmiste  usaldusväärsuse  piiride  määratlemine.  Wundti  idee  oli  tuua  psühholoogia  välja 
filosoofilisest etapist ja teha sellest “päris” teadus, mis vastaks eelnimetatud kriteeriumitele. 
 
Stern 
Stern  lõi  eraldi  ajakirja  (+1903)  1906  —  üldse  esimene  ajakiri  mis  puudutab 
rakenduspsühholoogiat (artiklid ütluste psühholoogia kohta). 
 
Marston 
Keegi W. Marston oli ameerika juristidele ja kohtusüteemile vastuvõetum kui see  eelmine , uuris 
eksperimentaalselt  kuidas  vererõhk  valetamist  mõjutavad  ( korrelatsioon   valetamise  ja  vererõhu 
vahel)  —  läbimurre  õiguse  ja  psühholoogia  koostöös.  Marston  ütles,  et  ka  naised  saavad 
hakkama vandekohtuniku ametiga, eelmine ütles, et ei saa hakkama ja naised on  emotsionaalsed  
(subjektiivsemad – kergemini mõjutatavad). 1920. a. uus Ameerika põhiseadus, kus naised said 
hääleõiguse. Marston on ka imenaise autor ( koomiks ). 
 
5.  Füsiognoomika  ja   frenoloogia   kui   varased   katsed  kasutada 
psühholoogiat õiguse sfääris (J. K. Lavater, F. J.  Gall ). 
Teema  sellest,  kas  kriminaalsed  kalduvused  peegelduvad  inimese  välimuses,  on  teadlasi 
huvitanud  juba   sajandeid   ning  selliseid  näiteid  näo  teatavate  anatoomiliste  isepärasuste 
sidumisest  inimese  sisemise  rikutusega  leiab  Vanast  Egiptusest,  piiblist  jne.    Eraldi  saab 
nimetada kahte tänapäevases mõttes mitteteadust, mis mõlemad sündisid 18.sajandil.  
Esiteks  füsiognoomika   ehk  teadus  inimese  näojoonte  ja  psühhiliste  eripärade 
omavahelistest  seostest. Selle doktriini rajajaks oli Zürichi pastor Johann Kaspar Lavater (1741-
1801). Tema arvates olid olulised eelkõige erinevate näoosade tunnused (näiteks nina väljendab 
tundeid,  huuled  pehmeloomulisust  või  viha,  lõug  sensuaalsust,  kael  isiksuse  siirust  ja 
paindlikkust).  Tema  loodud  distsipliin  teadusringkondades  tunnustust  siiski  ei  leidnud.  Uus 
füsiognoomika  laine  19.saj  lõpul,  eriti  just  kurjategijate  erilise  välimuse  teema  F. Galton   à 
proovis  luua  üldistatud  portreed  kurjategijatest  kasutades  selleks  paljude  kurjategijate  piltide 
kombineerimist, et näha, kas midagi kattub–  üsna tulutu. Füsiognoomika küsimustega tegeles ka 
C.   Lombroso   à  arvas,  et  kurjategijate  on  tüüpiline  välimus  nende  identifitseerimiseks;  ka 
tänasel päeval õiguspsühholoogias uuritakse näojoonte  seoseid . 
Teiseks eelteadusliku etapi  distsipliiniks , mille  problemaatika  ulatub tänapäeva, on olnud 
frenoloogia ehk teadus  kolju  väliskuju ja psüühiliste omaduste seostest. Selle loojaks on Franz 
Joseph Gall (1758-1828), kes arvas, et kõik võimed ja  isiksuseomadused  on kaasasündinud ning 
lokaliseeruvad  aju  erinevates  piirkondades.  Kolju  kühmukeste  ja  lohukeste  kompimise  järgi 
püüdis ta hinnata inimese psüühilisi omadusi. Gall jagas inimese “vaimujõud” kolme gruppi: a) 
madalad  ehk  loomalikud  meeled(võimed),  b)  tundmismeeled  ja  c)  arusaamismeeled,  millest 
kõige  kõrgemaks  pidas  ta  mõtlemisvõimet.  Tuginedes  oma  praktilisele  kogemusele  määratles 
Gall  kõigile  võimetele  vastavad  kolju(aju)piirkonnad.  Nende  hulgas  oli  ka  hävitamis-  ja 
võitluskühmuke, mis pidi tõestama inimese kalduvust vägivallale ja vägivaldsele  kuritegevusele . 
19.sajandil said Galli frenoloogilised ideed populaarseks.  
 
Gall 
F.J. Gall (1758-1828) ta tegutses praktiseeriva arstina ning pidas frenoloogiateemalisi loenguid 
Viinis, süüdistatuna determinismis ja materialismis sunniti teda 1807 Viinist lahkuma, elu lõpuni 
töötas  Pariisis.  tuntuim  nimi  on  Gall  (Austria  arst)  1810-1819  avaldas  oma  neljaköitelise 
“Närvisüsteemi anatoomia ja füsioloogia”, kus esitas oma tervikliku doktriini à arvas, et kõik 
võimed,  andmed,  isiksuseomadused  on  kaasasündinud  ning  lokaliseeruvad  inimese  aju 
erinevates  piirkonandes.  Kolju  kühmukeste  ja  lohukeste  kompimise  järgi  püüdis  ta  hinnata 
inimese psüühilisi omadusi – isiksuseomadused on kaasa sündinud ning lokaliseeruvad kindlates 
ajupiirkondadaes  (hindas  koljut  muhkude  ja  kühmude  järgi),  Gall  arstina  väitis,  et  ta  on  need 
piirkonnad kindlaks teinud, koostas ka mudeli, jagas inimese vaimujõud 3 gruppid: a) madalad 
loomalikud  (sinna  alla  läksid   muuhulgas   ka  agressiivsus);  b)  tundmismeeled  (kiindumuslikud 
võimed);  c)  arusaamismeeled  ( intellektuaal   –  mõtlemisvõime).  Tuginedes  oma  praktilisele 
kogemusele määratles Gall kõigile võimetele vastavad kolju(aju)piirkonnad. Nende hulgas oli ka 
hävitamis-  ja  võitluskühmuke,  mis  pidi  tõestama  inimese  kalduvust  vägivallale  ja  vägivaldsele 
kuritegevusele. 
 
5. C.Lombroso teooria sünnipärasest kurjategijast. 
Lombroso (1835-1909) – Itaalia vanglaarst, kes oli esimene, kes hakkas uurima kurjategijat ja 
kurjategija  isiksust,  seetõttu  on  teda  sageli  nimetatud  modernse   kriminoloogia   rajajaks.  Tänase 
arusaama  järgi  oli  tegemist  siiski  kriminaalpsühholoogiaga,  sest  Lombroso  lähenemise 
nurgakiviks oli kurjategija isiksus. Tema peateos “Kurjategelik inimene”(1876) juhatas sisse uue 
suuna  kurjategijate   uurimisel   –  kriminaalantropoloogia.  Tema  vaated  oli  tugevasti  mõjutatud 
Charles Darwini liikide evolutsiooniteooriast ( 1859 ). Lombroso peamine idee oli, et on olemas 
liik inimesi, sünnipärased kurjategijad, kellel on tugev  eelsoodumus  kuritegelikuks käitumiseks. 
Tema  arvates  olid  sünnipärased  kurjategijad  omamoodi  bioloogilised  tagasilöögid  inimese 
evolutsioonis.  Lombroso  märkis,  et  paljud  metslaste  tavapärased   toimingud   nagu   tapmine , 
vägistamine  ja   kannibalism   on  alles  inimliigi  ja  ühiskonna  arenedes  muutunud  kuritegudeks. 
Seetõttu  on  võimalik  niisugustel  indiviididel  leida   kindlaid   füüsilisi  tunnuseid,  stigmasid,  mi 
ssolid  iseloomulikud  primitiivsetele  inimese  eellastele.  Lombroso  leidis,  et  sünnipärastel 
kurjategijatel  on  sageli  tohutult  suured  lõualuud,  kõrged  põsenukid,   puhmas   kulmukaared, 
hiigelsuured  silmakoopad  ja  suured  kõrvalestad,  madal  ja  kitsas  laup,  suhteliselt  pikad  käed, 
tumedam,  s.o   pigmendirikkam  nahk.  Füsioloogilisteks  ja  patoloogilisteks  eripäradeks  olid 
alanenud  tundlikkus,  mistõttu  on  nad  võimelised  taluma  suurt  valu,  varakult  tekkivad   kortsud , 
teravam  nägemine,  värvipimedus,   kogelemine ,  varastel  näo  ja  käte  liikuvus,  ekslevad  silmad. 
Kurjategijate  kõlbelise  taseme  üseloomustamiseks  nimetas  suurt  huvi  orgiate  vastu,  julmust, 
sadistlikkust, kergemeelsust, kättemaksuhimu ja teised negatiivsed omadused. 
Lombroso  vaated  tegid  läbi  arengu  ja  hiljem  ei  pidanud  sünnipärast  kurjategijat  ainukeseks 
kurjategija tüübiks. Ta jaotas kurjategijaid: 
1.  Hullumeelsed - idioodid, alkohoolikud,n arkomaanid 
2.  Kriminoloidid – kurjategija sarnased, kes rikuvad seadust 
3.  Kirekurjategijad - kurjategijad mõne oma kire tõttu 
 
Atavism à mõiste, mis pärineb evolutsiooniteooriast; see on niisuguste tunnuste ilmnemine, mis 
puudusid nende vanematel, kuid eksisteerisid nende kaugetel esivanemtael. 
 
Lombroso 
Lombroso  (1835-1909)  –  Itaalia  vanglaarst,  hiljem  kuulsaks   saades   oli  ta   Torino   ülikooli 
psühhiaatriaprofessoriks,  ta  oli  esimene,  kes  hakkas  uurima  kurjategijat  ja  kurjategija  isiksust, 
seetõttu  on  teda  sageli  nimetatud  modernse  kriminoloogia  rajajaks.  Tänase  arusaama  järgi  oli 
tegemist  siiski  kriminaalpsühholoogiaga,  sest  Lombroso  lähenemise  nurgakiviks  oli  kurjategija 
isiksus.; suurteos “ Kuritegelik /kriminaalne inimene” (1876), teised tuntumad teosed “Geniaalsus 
ja hullumeelsus” (1863), “Naine kui kurjategija ja prostituut” (1893); kriminaalantropoloogia – 
logos   on  teadmine,  teadus;  antropos  –  inimene  (teadus  inimesest  on  antropoloogia)  teadus 
kuritegelikust inimesest, mõjukas suund kuni II MS, tema vaated ja kriminaalantropoloogia oli 
väga  mõjukas.  Oma  ajastu  kohta  oli  ta  väga  eesrindlik  inimene.  Oli  esimene,  kes  hakkas 
kurjategijat  teaduslikult  uurima,  tema  teoorial  oli  suur  mõjujõud.  Lomborosol  õnnestus  oma 
sünnipärase kurjategija teooriaga jõuda ka avalikkuseni.  
 
8. C. Lombroso kriitika. 
Lombroso  püüdu  kuritegevust  biologiseerida,  samuti  suhteliselt  väikest  katseisikute  arvu 
fundamentaalsete järelduste jaoks ning vähest objektiivsust on palju arvustatud .  
1) Kuritegevus  on sotsiaalne nähtus – sellest ta eriti ei hoolinud. 
2) Lombroso püüdis  aspekte , mis tema teooriaga kokku ei läinud, kõrvale jätta. 
3) Füüsilisest antropoloogiast tehti täppisteadus. 
Kõige  suurem  Lombroso  kritiseerija  oli  tema  kolleeg  Goring  ning  tema  uuringute  tulemus  oli 
Lombroso  stigmasid  põrmustav.  Nimelt  oli  Goringi  järeldus  see,  et  ei  saa  rääkida  niisugusest 
antopoloogiliselt  teisest  inimestest  erinevast  inimtüübist  nagu  sünnipärane  kurjategija.  Goring 
tutvustas  õiguspsühholoogias  uut  teemat  –  intelligentsuse  ja  kuritegelikkuse  seost.  St  et 
kurjategija ei ole füüsilises mõttes eriline, vaid nad on vähem intelligentsed. Kriitika Lombroso 
suhtes ei ole alati olnud õiglane, eriti tema hilisemate vaadete suhtes. Ühest küljest oli Lombroso 
oma aja mõttes väga nutikas, eesrindlik ning tema teened õiguspsühholoogias suured. Ta jõudis 
oma sünnipärase kurjategija teooriaga avalikkuse ette ning see tekitas palju vaidlusi. Nimetatud 
teooria  oli   tugevaks   tõukeks  antropoloogiale  ja  õiguspsühholoogiale.  Psühholoogiline 
kriminoloogia on Lombroso poolt loodut täiendanud, antropomeetilised mõõtmised on muutunud 
süstemaatilisemaks,  korrektsemaks.  Lombroso  alustatud   sound   –  keskenduda  kurjategija 
uurimisele,  kasutades  uuemaid  uurimismeetodeid  ja  rakendades  nüüdisaegseid  inimarengut 
selgitavaid teooriaid, on jäänud põhimõtteliselt samaks. 
 
9. Õiguspsühholoogia-alase tegevuse  elavnemine  19. sajandi lõpul. 
Uus elavnemine ehk nn kriminaalpsühholoogia taassünd leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mil 
loodusteadlased  ja  meedikud  hakkasid  julgemalt  käsitlema  juura  valdkonda  kuuluvaid 
probleeme.  Kuritegevuse  küsimustega  tegelesid  vaadeldaval  perioodil  mitmed  väljapaistvad 
psühhiaatrid,  nt  R.Krafft-Ebbing,  R.Sommer.  Sel  ajal  hakkasid  eri   teadused   suuremal  määral 
omavahel põimuma, mis oli samuti kriminaalpsühholoogiale soodne.  Juristid  hakkasid julgemini 
tegelema  seni  arstide   pärusmaaks  peetud  problemaatikaga.  Kõige  olulisemaks 
kriminaalpsühholoogia  alaseks  teoseks  sellest  perioodist  on  Saksa   juristi   Hans  Grossi  (1847-
1915)  “Kriminaalpsühholoogia”  (1898),  kus  autor  defineeris  kriminaalpsühholoogiat:  “KP  on 
rakenduspsühholoogia haru, mis tegeleb kõigi hingeliste aspektidega, mis kuritegude avastamisel 
ja uurimisel kõne alla tulevad.”Oma teoses tugines ta tähelepanekutele kurjategijate, tunnistajate 
ja kohtunike praktikast. Seda teost loetakse esimeseks puhtalt püshholoogilise kriminoloogia alla 
kuuluvaks teoseks. 
 
Kriminaalpsühholoogia  taassünd  leidis  aset  1960.  aastatel,  mil  hakkas  ilmnema  uus  huvi 
kurjategijate  psühholoogia  vastu.  KP  elavnemine  seostub  suurel  määral  Hans  Jürgen   Eysencki  
nimega, kes esitas 1964. aastal originaalse kuritegeliku käitumise teooria.Tema käsitluse puhul 
loetakse oluliseks nii isiksuse pärilikke omadusi kui ka keskkonnatingimusi. 
 
10. H. Münsterberg ja õiguspsühholoogia. 
H. Münsterberg (1863-1916) oli  sakslane . Ta oli Wundt’i õpilane, kuid erinevalt Wundtist pidas 
ta vajalikuks rakendada psühholoogiat praktiliste probleemide lahendamisel. Tema jaoks tulenes 
teadvusekogemus  käitumise  või  käitumisvalmiduse  tajumisest,  mida  tekitavad  situatsioonid. 
1892.  läks  ta  ära  Ameerikasse  Harvardisse,  kus  suhtuti  asjasse  tunduvalt  leebemalt.  Teda 
loetakse 
rakenduspsühholoogia 
rajajaks. 
Teda 
huvitas, 
kuidas 
seda 
uut 
eksperimentaalpsühholoogiat  rakendada  –  nt  kuidas  kasutada  inimese  omadusi  töövõime 
tõstmiseks.  
Oma  1908.  aasta  vastuolulises  peateoses  „On The Witness Stand“  käsitles  Münsterberg 
kohtuprotsessi käigu ekslikkust eeldamisel, et advokaadid,  kohtunikud  ja kuritegude pealtnägijad 
on piisavalt hästi varustatud võimete ja oskustega, et selgitada välja objektiivne tõde. Mitmeid 
eksperimente   läbiviinuna  viitas  Münsterberg  põhjustele,  miks  pealtnägijate  tunnistused  on 
kaheldava  väärtusega,  sh  inimtaju  ekslikkus  nii  visuaalsete  kui  ka  ajaliste  stiimulite  tajumises 
ning  mälu  muutuv  ja  moonutatav  olemus.  Näiteks  võib  kahe  pealtnägija  meenutus   samast  
sündmusest  radikaalselt  erineda, ilma et neil oleks motivatsiooni fakte moonutada. 
Oma Harvardi loengute ajal tegi ta katseid oma tudengitega, millest ühes palus tudengitel 
5  sekundi  jooksul  suurel  valgel  papitükil  olevaid  täppe  vaadata  ja  hiljem  nende  arvu  hinnata. 
Münsterbergi  jaoks  oli  šokeeriv,  et  isegi  sellistes  soodsates  oludes  võisid  inimeste   hinnangud  
erineda seitsme- või kaheksakordselt.  
1914.  teine  raamat  ‘’The Mind of the Jury’’.  Münsterbergi  uurimused  psühholoogiliste 
häirete põhjustest põhinesid psühhofüsioloogilisel parallelismil – lähenemisel, mille kohaselt on 
teatud  vaimsetel  häiretel  rakutasandil  metaboolsed  põhjused.  Tegeledes  vaimsete  häirete 
põhjuste  uurimisega  intervjueeris  ja  püüdis  Münsterberg  aidata  mitmeid  vaimsete  häiretega 
inimesi, keskendudes põhiliselt oma patsientide motiveerimisele uskumaks, et nad suudavad oma 
pingutuste  tulemusena  olukorda  parandada.  Tema  arvates  ei  olnud  psühhoosi  võimalik  ravida, 
kuna selle põhjuseks pidas ta närvisüsteemi allakäiku. 
 
11. Õiguspsühholoogia Eestis (A. Bjerre, H. Madissoon). 
Kriminaalpsühholoogia  ajalugu  Eestis  ulatub  19.  sajandi  algusesse.  Tartu  Ülikoolis  loeti 
kriminaalpsühholoogia kursust pärast TÜ taasavamist. 
Eestiga   seotud  kriminaalpsühholoogia  uurimistööga   tegelenud   teadlastest  kõige  tuntum  isik 
on   kahtlemata   Rootsi  päritolu  Andreas  Bjerre  (1879-1925),  kes  töötas  1920-1925  Tartu 
Ülikoolis  kriminaalõiguse  professsorina.  Esimene  eestikeelses  TÜ-s  kriminaalõigust  lugev 
professor. Tema  luges  saksa keeles loenguid ja lisaks ka kriminaalpsühholoogiat, õigusfilosoofiat 
ning  kriminaalõiguse  teooriat.  Õppinud  Berliinis  F.von   Liszti   juures,  ilmutas  juba  tollal  huvi 
kriminaalpsühholoogia  vastu.  Tema  väga  mainekas  peateos  on  ‘’Mõrva  psühholoogia’’  1925 
(ilmunud saksa, rootsi ja inglise keeles) – kuulub kriminaalpsühholoogia klassikusse. Lõpetas elu 
enesetapuga. 
Empiirilise materjali kogus Bjerre Stockholmi keskvanglas, kus küsitles mõrvu toime  pannud  
kurjategijaid.  Bjerre  vestlusmeetod  on  lähedane  nn  mõistva  psühholoogia  põhimõtetele.  Tähtis 
pole mitte ainult see, mida isik enda kohta räägib, vaid ka see, mida ta  jutuga  iseenda kohta enda 
jaoks märkamatult  teatab . Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele, et kõik sellised isikud 
on  loonud  enda  jaoks  uue  psühholoogilise  reaalsuse.  Üldine  iseloomujoon  oli  nõrkus,  st  eluks 
kõlbmatus,  suutmatus  toime  tulla  nõudmistega,  mida  elu  inimestele  esitab.  Tema  arvates  on 
selline  nõrkus  on  seostatav  mõne  orgaanilise  kehalise  puudega.  Nimetatud  nõrkustel  oli  Bjerre 
meelest kolm peamist avaldumisvormi, mille abil saab iseloomustada mõrvaritüüpe: 
• 
Röövmõrtsukas  –  kelle  nõrkus  seisneb  enesepetmises;  kergemeelne  elu  ja  põgenemine 
reaalse elu probleemide ja kohustuste eest 
• 
Loobuja – kõikidest oma püüdlustest lahtiütlemine ning täieik passiivsus kõige suhtes 
• 
Täielik,  kuid  pealiskaudne   kohaneja   ümbruse  reeglite  ja  normidega;  elas  näivas 
reaalsuses  ning puudub lapsest saati elujõud. 
Püüdes  selgitada  kuritegude  psüühilisi  tagamaid  ja   motiive ,  leidis  ta,  et  mõrvarite  hingeelu  on 
primitiivne  ja vähearenenud. 
 
Teine  kuritegeliku  käitumise  olulisem  uurija  Eestis  oli  (kohtu)arst  Hans  Madissoon  (1887-
1956).  Tal  oli  arstiteaduste  doctor  ning  1925.  kaitses  oma  tööd  (väitekirja  kohtuarstiteaduse 
doktorikraadi  saamiseks). 1926. a. andis välja lühikokkuvõtteid (“Sugemeid alaealiste ulakuse ja 
kuritegevus üle Eestis” – see on  kriminaal -antropoloogiline ja sotsiaalmeditsiiniline uurimus; see 
uuring  oli  tehtud  Harku  alaealiste  poisslaste  koloonia  kohta;  teine  selline  kool  oli  Koloveres 
poisslastele).  1928.  a.  TÜ  kriminaalantropoloogia  ja   kriminalistika   tehnika  eradotsent. 
Madissoon oli eugeenik. 
Noorte  kuritegevuse  põhjused  jagas  Madissoon  kahte  liiki:  seesmised  (alge)  ja  valise 
(miljöö) ning nende kombinatsioonid. Madissoon pidas olulisemaks alget ja leidis, et  alaealised  
kurjategijad on rõhuvas  enamuses  alaväärtuslikud isikud. Võitlust noorte kuritegevusega tuleks 
vaadelda suurel määral pärilikkusega seotud probleemina. Muu hulgas võttis ta vaatluse alla ka 
kasvandlike  edasise  elukäigu  pärast  nimetatud  kasvatusasutusest  vabanemist.  1925.aastal  viidi 
tema   algatusel   läbi  üldine   anketeerimine   kõikide  lendude  kasvandlike  kohta,  millest  tuli 
kuritegude   liigiline   jaotus.  Kõrvuti  kriminaalse  käitumisega  vaadeldi  ka  endiste  kasvandlike 
toimetulekut  töösfääris.  Madissooni  uuring  on  Eesti  kriminaalpsühholoogia  ajaloos  olulisel 
kohal,  kuna  tõstatas  nii  kasvatusasutuste  efektiivsuse  uurimise  vajaduse  kui  ka  püüdis  seda 
empiiriliselt  määratleda.  Madissoon  oli  esimene  Eestis,  kes  uuris  kriminaalseid  karjääre.  Tema 
ettepanekud,  kuidas  kuritegevusega  võidelda  kandsid  tolle  aja  vaimu.  1945.  a.  arreteeriti  ning 
kuni 54. eluaastani oli vangistatud ja asumisel Venemaal. 
 
10.  Inimkäitumise  determineerituse  problem  (eksternaalne, 
internaalne , jäik, pehme  determinism ). 
Kriminaalne käitumine on  unikaalne , ainult inimesele omane käitumisviis, mis tuleneb inimese 
kontseptuaalse  mõtlemise  võimest.  Determineeritus  inimkäitumises  tähendab  põhjuse  päritolu, 
olemust  ja  lokaliseeritust,  asupaika  ehk  vastust  küsimusele  –  mis  on  need  jõud,  mis  panevad 
inimesi üldse midagi tegema; kas need asuvad inimese sees või väljaspool. Determineeritus on 
rohkem orienteeritud tuleviku mõistes käitumise seletamisele.  
Kui käitumise põhjused on eelkõige indiviidis endas, siis saab rääkida internaalsest ehk 
seesmisest  determinismist.  See  tähendab  seda,  et  inimesed  on  suuresti   juhitavad   oma 
instiktiivsete tungide ja  bioloogiliste  vajaduste poolt.  Otsides  inimkäitumise põhjuseid sotsiaalses 
keskkonnas,  tuleb  rääkida  välisest  ehk  eksternaalsest  determinismist.  Selle  mudeli  järgi 
sarnaneb inimene suuresti robotile, mis reageerib automaatselt keskkonnast pärit stiimulitele. 
Determinismil  võivad  olla  erinevad   astmed .  Jäik  determinism  tähendab  uskumust,  et  nii 
inimeste kui loomade käitumine on determineeritud mingite jõudude või sündmuste poolt. Jäiga 
determinismi pooldajad on veendunud, et efektiivsed  stiimulid  on universaalsed, inimese tahtest 
ja kontrollist sõltumatud. Nad usuvad, et maailmas ei esine juhuslikkust. 
Pehme  determinismi  korral  jäetakse  kõrvuti  stiimulitega  käitumise  kontrollimisel  roll  ka 
enesedetermineeritusele  ehk  nn  vabale  tahtele.  Osa  pehme  determinismi   pooldajaid    arvab ,  et 
inimesed kontrollivad ise enamikku oma käitumisaktidest. 
Kui  psühholoogia  baashüpotees  on  determinislik.  Õigusteaduslik  ettekirjutus  inimesest  on  aga 
pigem indeterministlik, st eeldatakse tahtevabaduse olemasolu, ilma  milleta  ei saaks rääkida nt 
vastutusest. 
 
11. Kriminaalse käitumise pärilikkus. 
Kriminaalse  käitumise  päriliku  komponendi  osatähtsuse  käsitlemisel  on  laialt  levinud  mitmed 
eksklikud arvamused (nt see, et üks geen võib olla otseselt kriminaalse käitumise eest  vastutav ). 
Geenid   võivad  luua  üksnes  teatava  individuaalse  eelsoodumuse  kriminaalseks  käitumiseks. 
Kriminaalne  käitumine  kujuneb  välja  bioloogiliste  eelduste  ja  keskkonnamõjude  koosmõjus. 
Pärilikkus  on  populatsiooni  tasemel  kasutatav  tõenäosuslik  kontseptsioon,  mis  pole  taandatav 
indiviidi  tasemel  tehtavaks  ennutuseks.  Uuringutes  püütakse  eelkõige  selgeks  teha  teatavate 
pärilike  eelsoodumuste  olemasolu  ehk  osa  indiviididel  on  suurem  tõenäosus  pärilike  faktorite 
mõjul  kujuneda  kurjategijaks  kui  teistel.  Täna  usuvad  juhtivad  kriminoloogid  seda,  et 
kriminaalse käitumise juures peab võtma arvesse nii bioloogilisi faktoreid kui ka keskkonda. Nt 
tuvastati 1991. aastal Hollandis perekond, kelle meessoost esindajate hulgas esines regulaarselt 
vägivalda.  Nimelt  leitigi  neil  olevat  defektne  geen  –  monoamiinoksidaas,  mis  tingiski  selles 
perekonnas  meeste  vägivaldse  käitumise.  Pärilikkuse  kohta  on  tehtud  ka  rida  klassikalisi 
uuringuid .  
1) Kurjategijate füüsise uuring – füüsilised  erisused , kui võrreldakse nende üle- või alaesindatust 
Nt 1939. a. Hooton, 1940ndad Sheldon – somatotüüpide käsitlus. Sheldon leidis, et kurjategijate 
puhul  esineb  mesomorfsuse  üleesindatud  (ka  poliitikute  seas).  Mesomorf  –   kasvult   lühike, 
atleetlik, agressiivne). 
2)  Suguvõsa  uuringud  –  mingites  perekondades  on  kriminaalsus  enam  levinud  kui  teistes 
perekondades.  Nt   1960ndate   Faringtoi  poolt  algatatud   Cambridge   longituuduuring.  Kaksikute 
uuringud. 
3) Adopteerimise uuringud – suhteliselt kaasaegne meetod ning läbi  viidud  enamasti Euroopas. 
Kõige  mahukam  uuring  pärineb  Taanist,  kus  vaadeldi  kõiki  1924-1947  aastatel  adopteeritud 
lapsi. 
 
 
 
 
 
13. Kaksikute ja suguvõsa uuringud (H.  Goddard ). 
Teaduslikult paremal tasemel on pärilikkuse ja keskkonnamõjude vahekorda käsitletud kaksikute 
uuringutes.  Niisugused  uuringud  baseeruvad  faktil,  et  ühemunarakakaksikud,  kes  on  arenenud 
ühest viljastatud munarakust on geneetiliselt identsed. Disügootsed (kahemunarakukaksikud) on 
aga  geneetiliselt  sama  lähedased  kui  teisedki  õed-vennad,  st  kattuvad  geneetiliselt  keskmiselt 
50% ulatuses. Siinjuures tuleb teha täpsustus, sest kõik inimesed on geneetiliselt 99% identsed, 
kuna  valdava  osa   geenidest   moodustavad  fikseeritud  ehk  liigitunnuseid  määravad  geenid  (nt 
kõigil inimestel on kaks kätt, jalga, üks pea).  
Käitumisgeneetikas  on  pööratud  suurt  tähelepanu  sellele,  kuidas  hinnata  kaksikute 
uuringu puhul kahe olulise eelduse kehtivust à  
1) võrdsete kasvukeskkondade eeldus – kekskonnamõjud mõlemat liiki kaksikute puhul 
peavad olema samasugused;  
2) erapooletu välimuse eeldus – MZ kaksikute sarnasus mingi tunnuse osas ei ole seotud 
lihtsalt selel faktiga, et nad on välimuselt sarnased. 
  
Esimesena uuris kuritegeliku käitumise pärilikkust kaksikute meetodiga J. Lange. Nimelt 
pärineb temalt kuulsaim kaksikuteuuring Saksamaalt. Tema raamatu “ Kuritegu  kui saatus” mote 
seisnes  selles,  et  ta  tegi  kindlaks  30  meessoost  kaksikute  paari  ning  leidis  monosügootsete 
konkordsus kuritegeliku käitumise korral 77% ning disügootsete puhul 12%. Ühemunakaksikute 
korral kümnel paaril kolmeteistkümnest langes kuritegelik käitumine kokku (oli ka kurjategija) 
ning  kahemunakaksikutel  oli  kokkulangevus  kahel  seitsmeteistkümnest.  Tema  uuring  juhatas 
sisse sedalaadsed uuringud ning tõestas, et pärilikkuse roll on kriminaalses käitumises suur. 
 
1977. a. võttis K. Christiansen vaatluse alla peaaegu kõik kaksikud, kes sündisid Taanis 
ajavahemikus   1881- 1910 .  Ta  leidis,  et  konkordsus  meessoost  MZ  kaksikutel  50%  ja  DZ  21%. 
Kokkuvõtvalt  –  kaksikute  uuringud  näitavad  pärilikkuse  suurt  rolli  kuritegeliku  käitumise 
kujunemise.  Kuritegeliku  kokkulangevuse  näitajad,  on  konkordsuse  näitajaid  MZ  kaksikutel 
siiski kõrgemad.  
 
Suguvõsa  uuringu  viis  esimesena  läbi  R.  Dugdale.  Ta  vaatles  Jukes’i  suguvõsa  arengut  alates 
1750-1870 ning avastas, et 709 järglastest ligi 20% olid kurjategijad ning 40% sõltusid vaesuse 
tõttu riigi toetustest. 1912. aastal töötas H. Goddard (esimesena tõi intelligentsustestid USAsse) 
nõrgamõistuslike  koolis  New   Jerseys   ning  tema  uuring  kajastus  raamatus  “Kallikakide 
perekond”,  mis  rääkis  ühest  tema  kasvandikust,  kelle  päritolu  ta  uuris  ning  avastas,  et  seda 
suguvõsaliini  pidi  oli  pärandunud  põlvest-põlve  mõrgamõistuslikkus,  prostitutsioon  ja 
kuritegelik  käitumine.  Näiteid  selle  kohta,  et  kriminaalne  käitumine  on  põlvkonniti  järjepidev 
nähtus  on  esitatus  ka  uuemates  uuringutes.  1960ndate  Cambridge’i  longituuduuringus  leiti,  et 
korrelatsioon  isade  ja   poegade   kriminaalsuse  vahel  on  üsna  kõrge  (poegade  kriminaalsed 
karjäärid  on  lühemad  ligikaudu  4  a  kui  isadel).  Seaduspärasus,  et  antisotsiaalsed   indiviidid  
kalduvad leidma endale antisotsiaalseid partnereid, suurendab ilmselt sotsiaalsete mõjude kaudu 
nende järeltulijatel kriminaalsuse esinemise tõenäosust. 
14.   Intelligentsus   ja  kriminaalne  käitumine  (ajalooline  kujunemine, 
A.Binet intelligentsuse testid) 
Intelligentsus  avaldub  produktiivse  mõtlemise  võimes,  oskuses  edukalt  jõuda  ülesannete 
lahendustele,  samuti  oskuses  rakendada  oma  teadmisi  ja  vilumusi  ümbrusega  edukal 
kohanemisel. Intelligentsus isiksuse omadusena on lahutamatult seotud kognitiivse arenguga, s.o 
tähelepanu, mälu, mõtlemise, tegevuse kavandamise ja probleemide lahendamisega.  
Tänapäevased  uuringud  näitavad,  et  madala  intelligentsuse  ja  kuritegeliku  käitumise 
vahel  on  selge  ja  stabiilne  seos.  See  tähendab,  et  kui  võtta  ühte  gruppi  kõik  kurjategijad  ja 
võrrelda seda mittekurjategijatega, saaksime resultaadi, mille järgi kurjategijate keskmine üldine 
vaimne võimekus on madalam kui seaduskuulekatel inimestel. Tänapäevatestid näitavad, et kui 
populatsiooni  keskmiseks  IQ-ks  (Intelligence  Quotient)  on  100  punkti,  siis  delinkventide  ja 
mittedelinkventide võrdlus annab konservatiivselt hinnates  vaheks  vähemalt 10 punkti esimeste 
kahjuks.   
 
Intelligentsuse ajalugu 
Intelligentsusest  hakati  kõnelema  XIX  sajandi  teisel  poolel.  Üks  esimesi,  kes  hakkas  uurima 
intellektuaalsete  võimete   jaotumist   ja  pärandumist  ühelt  generatsioonilt  teisele,  oli  Francis 
Galton, kes lootis leida objektiivset inimese tarkust näitavat indeksit – tema jõupingutused jäid 
aga edutuks.  
Saksa  psühholoog  Hermann  Ebbinghaus  (1850–1909)  oli  üks   nendest ,  kes  pidas 
intelligentsuse  põhikomponendiks  meeldejätmise  võimet.  Kuni  XIX  sajandi  lõpuni  jätkati 
praktikat, mil inimese vaimsete võimete üle otsustati arstide poolt kliinilisel meetodil – mõnikord 
kasutati ka praktiliste ülesannete lahendamist ja mäluteste.  
XX  sajandi  alguseks  kujunes  välja  vajadus  inimeste  vaimse  võimekuse  täpsemaks 
mõõtmiseks,  sest  seoses  industriaalriikides  viljeldava  üldise  koolihariduse  ekspansiooniga 
mingeid  ühiseid  standardeid,  et  teha  kindlaks  erinevatest  kultuuridest,  sotsiaalsetest  kihtidest 
pärit  inimeste  kooliküpsus  ja  potentsiaal  kõrgemate  haridusastmete  jaoks.  Teiseks  tingis 
industrialiseerimine  koos  keerukate   mehhanismide ,  nende  käsitlemise  oskuste  ja   teenindamise  
vajadusega  soovi võimekamate ja paremini õpetatavate inimeste väljaselgitamiseks.  Kolmandaks  
oli  võimete  mõõtmise  idees  endas  vähemalt  alguses  suur  annus  demokraatlikku  ollust,  st  et 
inimese  võimalusi  saada  hea   haridus   ja  hiljem  seeläbi  parem  koht  ühiskonna  hierarhiates  ei 
määraks siis mitte päritolu, rahvus ega  rass , vaid  intellektuaalne  võimekus. 
 
Binet 
Prantsuse psühholoog  Alfred Binet (1857 - 1911) alustas oma intelligentsuse uuringuid 
möödunud sajandi 90ndatel aastatel samuti mäluomaduste määramisega, kuid leidis õige pea, et 
see pole küllaldane. Tema poolt loodud esimesed intelligentsuse testid  erinesid  Galtoni  testidest  
kahe põhimõtte poolest – Binet püüdis mõõta intellekutaalseid võimeid ja oskusi vahetult (mitte 
reaktsiooniaeg,  kuulmine , nägemine jne) ning töötas välja testid  erinevas  vanuses lastele (Galton 
tegeles  eranditult  täiskasvanute   intelligentsusega ).  Ta  tõi  sisse  “vaimse  vanuse”  mõiste,  mis 
tähendas kindla vanusegrupi suutlikkust lahendada teatava raskusastmega ülesandeid,  kusjuures  
ülesannete raskus kasvas koos vanusega. Intelligentsuse koefitsient (IQ) on seega  vaimse vanuse 
ja kronoloogilise vanuse suhe, mida väljendati protsentides. 
Esimesed  intelligentsuse  skaalad,  mis  Binet  töötas  välja  koos  arst  Theodore Simon`iga 
(1905), olid ette nähtud niisuguste õpilaste väljaselgitamiseks, kes jõudsid koolis halvasti edasi 
nind  vajasid  akadeemilist  abi.  Mõned  küsimused  on  aga  siiani  diskuteeritavad,  nagu  näiteks 
küsimus vanuse ja intelligentsuse seostest. Vaimne vanus kasvab lapsena ja saavutab  maksimumi  
umbes  varses  täiskasvanueas  (17  -  18  eluaasta).  Teadmised  ja  kogemused  jätkavad  kasvu, 
intellektuaalsed võimed aga mitte. Kui mõõta täikasvanute intelligentsust samal viisil kui lastel, 
jõuame  absurdse  tulemuseni,  et  mida  vanemaks  inimene  saab,  seda  väksem  on  tema 
intelligentsuse  koefitsient.  Teine  probleem  on  intelligentsuse  sünnipärasusest.  Algselt  arvas 
Binet,  et  see  omadus  pannakse  lõplikult  paika  sündides,  hiljem  ta  muutis  oma  seisukohta  ja 
väitis,  et  intelligentsi  tase  (IQ)  on  osaliselt  mõjutatud  ka  eksternaalsetest,  sotsiaalsetest 
faktoritest. Millises vahekorras need faktorid on, pole siiani lõplikult selge. 
 
15.  Tänapäevane  arusaam  intelligentsuse  ja  kriminaalse  käitumise 
seostest. 
Tänapäevased  uuringud  näitavad,  et  madala  intelligentsuse  ja  kuritegeliku  käitumise  vahel  on 
selge ja stabiilne seos. See tähendab, et kui võtta ühte gruppi kõik kurjategijad ja võrrelda seda 
mittekurjategijatega, saaksime resultaadi, mille järgi kurjategijate keskmine vaimne võimekus on 
madalam.  Kaasaegsed  testid  näitavad,  et  kui  populatsiooni  keskmiseks  IQ  on  100  punkti,  siis 
delinkventide  ja  mittedelinkventide  võrdlus  annab  konservatiivselt  hinnates  vaheks  umbes  10 
punkti esimeste kahjuks.  
Põhjused, miks intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoseid raske tuvastada, on järgmised: 
•  Kui  püüda   elimineerida   kõik  muud  tunnuste  erinevused  võrdlusgruppides,  väheneb 
paratamatult  ka  IQ  erinevus,  kuna  on  paljude  niisuguste  tunnustega  korrelatsioonis 
(sotsiaalmajanduslik staatus, perekonna kultuuriline taust jt.); 
•   Vangla   populatsioon  ja  kurjategijate  populatsioon  erinevad  üksteisest,  kuna  andekamad 
kurjategijad  panevad  toime  väiksema  vahelejäämise   riskiga    kuritegusid   ja  saavad 
soodsamaid otsuseid kohtus; 
•  Ei  ole  päris  selge,  mida  mõõdavad  intelligentsuse  testid  ja  osade  kriitikute  arvates  on 
tegemist  sama  tunnusega,  mille  puudusele   viitab   kuritegelik  käitumine(näit.  käitumise 
vastavus keskklassi ootustele, respondendi staatus). 
Alates  1930ndatest   aastatest   kasutatakse  Wechsleri  metoodikat  ning  selle  kaasaegsemaid 
versioone, milles mõõdetakse mitte ainult summaarset intelligentsi taset, vaid alatestid näitavad 
ka umbes 12 võimete komponenti. Alatestide tulemused summeeritakse kahte gruppi:  
1.  verbaalne (verbal)  andekus  - sõnavara, sarnasuste leidmine, aritmeetilised, 
matemaatilised võimed. 
1.  kujundiline  ( performance )  andekus  -  pildi  koostamine,  lõpetamine,  osade 
ühendamine, sümbolite kasutamine. 
Kurjategijatel on madalam eelkõige verbaalne andekus, mistõttu rehabiliteerimisel tuleks toetuda 
eelkõige  nende  nende  suhteliselt  suuremale  kujundilisele  andekusele.  Suhteliselt  kõrge   IQga  
seostuvad  võltsimine,  altkäemaks,  kelmus  ja  madala  IQ-ga  kehavigastuste  tekitamine, 
vägistamine, tapmine jms, millede puhul seos kindlasti  kahepoolne . 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajalooliselt tunnistati  esmalt  kindlat seost madala intelligentsuse ja 
kuritegeliku  käitumise  vahel,  kuid  alates  umbes  1930ndatest  eitati  niisuguse  seose  olemasolu 
umbes 40 aastat. Praegu on taastumas objektiivsem suhtumine, et seos on olemas. Kuritegeliku 
käitumise  puhul  on  eelistatud  sotsioloogilist  lähenemist,  mille  järgi  igaüks  võib  õppida  ja 
saavutada kõike nii heas kui  halvas  mõttes. Kui  seostada  intelligentsus kuritegeliku käitumisega, 
on järeldus külaltki  fatalistlik . 
 
16.  Psühhopaatia  ja  kriminaalne  käitumine  (ajalugu,  üldised 
seisukohad). 
Psühhopaatia on isiksuse psüühilise struktuuri oluline kõrvalekalle, mille juures on kõige enam 
häiritud  tunde-  ja  tahteelu   harmoonia   ning  mis  põhjustab  pidevaid  reageerimisiseärasusi  ja 
käitumishäireid. Kõik käitumishäired, mille puhul karistatakse kriminaalsels korras on hälbelised 
käitumised.  Psühhopaatia  peamine  eripära  on  see,  et  see  on  seisund,  mitte  protsess. 
Psühhopaatiat võib rohkem seostada geneetiliste soodumuste kui keskkonnaga – Vene koolkond 
räägib jällegi palju keskkonna mõjust.  
Psühhiaatrias  sai  suhteliselt  kiiresti  selgeks,  et  psühhopaate  ei  saa  pidada  klassikalises 
mõttes  vaimuhaigeteks  ning  see  seisukoht  püsib  tänapäevani.  E.  Kraeplin,  TÜ 
psühholoogiaprofessor,  andis  välja  kuulsa  kliinilise  psühholoogia  õpiku,  kus  ta  jagas  haigused 
kolme  suurde  gruppi:  psühhoosid,  neuroosid  ja  vaimse  arengu  peetus.  Psühhopaatia  ei  mahu 
neist ühegi alla, sest tal puuduvad klassikalised tunnused.  
On olemas 7 psühhopaatide tüüpi: ärrituvad, ebastabiilsed, impulsiivsed, ekstsentrilised, 
valetajad  ja  petised,  antisotsiaalsed,  agressiivsed  ( viimased   kolm  on  selgelt  seotud  kriminaalse 
käitumisega). 
•  Psühhopaat oskab mängida normaalset inimest. 
•  Psühhopaadid  on  sarmikad,  kõrgema  intelligentsusega,  rahulikud,  külmad, 
tuimad ,  külmaverelised,  isekad,  esineb  empaatiapuudus  ning  vajavad  teravaid 
elamusi. 
•  11-15% vanglapopulatsioonist on psühhopaadid. 
 
 
 
 
 
 
 
17. Psühhopaatia kontrollküsimustik (Psychopathy Checklist - R. 
Hare ). 
Käesoleval ajal on psühhopaatia diagnoosimisel kõige laiema tunnustuse leidnud Hare koostatud 
psühhopaatia  kontrollküsimustik  (Psychopathy  Checklist  à  PCL,  selle  täiendatud   versioon  
Psychopatchy  Checklist  Revised  –  PLC-R),  mille  eesmärgiks  on  indentifitseerida  psühhopaate 
kurjategijate ja psühhiaatriliste patsientide hulgas. 
Kontrollküsimustiku   kasutamisel   viib  vastava  ettevalmistusega  spetsialist  läbi  esmalt 
poolstruktrueeriud  intervjuu  uuritavaga (ca 2 h). Seejärjel tutvub institutsioonis olevate haigusloo 
materjalidega ja hindab kokkuvõttes iga tunnuse  esinemist  kolmepunktilisel skaalal.  
0 – tunnuse täielik puudumine;  
1 – tunnuse mõningane esinemine; 
2 – tunnuse ilmne esinemine.  
Kui  summaarse  skoorina  kogutakse  kokku  30  või  enam  punkti  à  tegemist  ilmse 
psühhopaadiga; 
21-29 punkti à mõnede psühhopaatiliste isiksusejoonte esinemist ja kuulumist nn vahegruppi; 
alla 21 punkti à tegemist ei ole psühhopaadiga.  
20  tunnust,  mille  esinemist  isikul  kontrollitakse:  kõneosavus  ja  isiksuse  šarm,  enese 
väärtuse  oluline  ületähtsustamine,  võimetus  tunda  igavust,   patoloogiline    valetamine , 
manipuleerimine ,  kahetsuse  ja  süütunde  puudumine,  näivad  tugevad   emotsioonid , 
empaatiavõime puudumine, parasiitlik eluviis, puudulik käitumiskontroll, promiskiuteet, varased 
käitumisprobleemid,  realistlike  pikaajaliste  käitumisplaanide  puudumine,   impulsiivsus , 
vastutusvõimetus,  lühiajalised  abielusuhted,  delikventsus  noorena,  varajane   seksuaalelu   algus, 
eanormidega mitte kooskõlaline käitumine, kriminaalne mitmekülgsus. 
 
18. Aktsentueeritud isiksused ja  iseloomud  (K. Leohard, A. Litshko). 
Aktsentueeritud isiksuse mõiste võttis esmakordselt kasutusele Saksa psühhiaater Karl  Leonhard  
(1904–1988),  kes  nimetas   selliselt   normaalseid  inimesi,  kelle  mõned  omadused  väljenduvad 
rõhutatult ehk aktsentueeritult. Sellistel temperamendi- ja iseloomujoontel on  tendents  süveneda 
ja  areneda  patoloogia  suunas,  jättes  mingis  väljendumisastmes  sügava  jälje  kogu  isiksuse 
struktuurile. Nende isiksusejoonte olemasolust lähtudes saab inimesi kirjeldada, klassifitseerida 
ja nende käitumist prognoosida.  
Aktsentueerituse  mõiste  on  aluseks  ka  Vene  psühhiaatri   Andrei   Litško  (sünd  1926) 
kontseptsioonile   noorukite  aktsentueeritud  iseloomudest.  Aktsentueeritud  iseloomu  all 
mõistetakse  noorukieas  ilmnevaid  tunde-  ja  tahteelu  kõrvalekaldeid,  millega  kaasnevad 
käitumishäired.  Niisugused  iseloomu  kõrvalekalded  ei  vasta  aga  psühhopaatia  diagnostilistele 
tunnustele.  Tegemist  on  psühhopaatia  ja  normi  vahele  jääva  piiriseisundiga.  Litškol  on 
klassifikatsioon 11 tüübist, tuues paralleele teiste  autorite  samateemalistest töödest. Litško lähtus 
iga  tüübi  kirjeldamisel  noorukieas  nelja  põhilise  intensiivselt  areneva  reaktsiooniga  erinevast 
avaldumisviisist  à  grupeerumine  eakaaslastega;  püüd   vabaneda   vanemate  eestkostest; 
tegelemine huvialaga; konflikti otsimine vastassugupoolega. 
Leonhard märgib korduvalt, et aktsentueeritud isiksus on normaalne inimene. Ta pakkus välja, et 
50% Berliini elanikkonnas on aktsentueeritud ja ülejäänud 50% standardsed indiviidid. Lisaks oli 
Leonhard  seisukohal,  et  negatiivse  üldpildi  puhul  eelistavad  arstid  rääkida  psühhopaatiast  ja 
positiivse  üldpildi  puhul  aktsentueeritusest.    Litško  arvab  aga,  et  on   latentsed   ja  ilmsed 
aktsentuatsioonid  ning  keskmise  ja  raske  astme  psühhopaatia.  Aktsuenteeritus  on  üleminek 
psühhopaatiasse.  
 
19. Aktsentueerituse tüübid. 
A.  Litško  klassifikatsioonis  on  toodud  11  aktsentueerituse  tüüpi.  A.  Litško  lähtus  iga  tüübi 
kirjeldamisel  nelja  põhilise  noorukieas  intensiivselt  areneva  reaktsiooni  erinevast 
avaldumisviisist  (s.o  grupeerumine  eakaaslastega,  püüd  vabaneda  vanemate  eestkostest  – 
emantsipeerumine  –, tegelemine harrastuse, huvialaga ja kontakti otsimine vastassugupoolega). 
 
1)  Epileptoidne tüüp – sellele tüübile on iseloomulik ägedalt kulgevate düsfooriahoogude 
(düsfooria  –  meeleoluhäire,  pahurus,  tujutus,  sisemine  kärsitus)  esinemine;  afektid  on 
tugevad;  julmus;  liikumatus,  inertsus,  raskepärasus;  korraarmastus;  sihipärasus,  tugev 
seksuaaltung;   enesehinnang   ühekülgne;  kiivus;  mure  tervise  pärast.  Sellel  tüübil  suur 
soodumus   õigusvastaseks  käitumiseks.  Moodustavad  suure  osa  kõigist  alaealistest 
õigusrikkujates  –  sellised  iseloomujooned  kujunevad  välja  halvas  keskkonnas. 
Kohanevad  hästi   rangelt   reglementeeritud  korraga,  neist  saavad  tihti  kinniste  asutuste 
aktivistid . Düsfooriaseisundis on nad akontaktsed.  
2)  Püsimatu  tüüp  à  püsimatud,  sõnakuulmatud,  samas  arad;  puudub  soov  õppimiseks; 
noorukieas  huligaanitesemine;  vajavad  üha  teravamaid  elamusi;  kodust  põgenemine; 
seksuaalelulodevus;  välditakse  agressiivsusega  seotud  ülesastumisi;  vargused;  taluvad 
halvasti  üksindust.  Eriliselt  suur  kriminaalne  nakatavus  ja  halb  käitumisprognoos. 
Vajavad ranget režiimi – neid on raske veenda, kuid kerge sundida.  
3)  Hüsteroidne  tüüp  à  suur  egotsentrilisus;  vajadus  olla  tähelepanu  keskmes; 
ebaobjektiivne enesehinnang; soov mitte töödata või õppida; liidrid; seksuaalelulodevus; 
allaandjad;   anomaalne   väljatõrjumise  võime.  Sellised  tüübid  väldivad  tõsisemaid 
õigusrikkumisi. Suudavad ka unustada kõik, mida ei soovi mäletada, võimelised valetama 
endale  seda   teadvustamata .  Hüsteroidseid  iseloomujooni  tekitab  liigne  hoolitsus, 
ülemäärane hellitamine, lapse iga kapriisi rahuldamine.  
4)  Hüpertüümne  tüüp  àlärmakad;  ettevõtlikud;  iseseisvad;  aktiivsed;  kamandavad; 
püsimatud;  leidlikud;  kavalad;  harva  tusased;  liidrid;  armastavad  riske;  seksuaaltung 
intensiivne  ja  varakult.  Seadustesse  ja  eeskirjadesse  suhtuvad  kergemeelselt.  Ei  talu 
ranget  distsipliini  ega  üksindust.  Soodumus  muutuda  alkohoolikuteks.  Jätavad  tihti 
alustatu pooleli. Tulevikku suhtuvad optimistlikult, kalduvad ülehindama oma võimeid ja 
võimalusi.  
5)  Tsükloidne  tüüp  à  sarnaneb  eakaaslastele.  Esimene  subdepressiivne  faas  saabub 
puberteedieas,  edaspidi  hakkavad  meeleolus  vahelduma  tõusud-mõõnad  ning 
tasakaaluperioodid.  Tõusuperioodil  käituvad  nagu  hüpertüümid,  subdepressiivsel 
perioodil apaatne ja üldine toonuse langus. Raske õppida,  seltskond  ärritab,  seiklused  ja 
risk   kaotavad   oma  võlu.  Väikesi  ebameeldivusi  elatakse  väga  raskelt  üle,  märkustele-
etteheidtele võivad reageerida jõhkralt, südames langevad aga suurde ahastusse.  
6)  Konformne tüüp à vähene kriitikavõime; teiste jäljendamine; kohanemisvõimetus uute 
oludega.  Ei  armasta  milleski  teistest  maha  jääda  ega  ka  esiletõusmist.  Igapäevaelus 
lähtuvad  sageli  mõtteteradest,  millele   raskel   hetkel  toetuvad.  Tihti  jätkatakse  õpinguid 
seal,  kuhu  lähevad  sõbrad.  Neid  on  kerge  kaasa  tõmmata  initsiatiivi  puudumise  tõttu. 
Järsk muutus võib konformsetel isikutel tuua kaasa reaktiivse seisundi.  
7)  Skisoidne  tüüp  à  täiskasvanulik  vaoshoitus;   sulgumine   oma  sisemaailma;  eakaaslaste 
ja  seltskonna  vältimine;  mängivad  omaette;  ootamatud  reageeringud.  Noorukieas 
skisoidsed  jooned  süvenevad.  Võib  taluda  nurisemata  ranget  režiimi,  tugevaid 
ebamugavusi, reageerib tormiliselt  katsele  tungida tema sisemaailma. Nn valged varesed. 
Seksuaalne  aktiivsus  ümbrusele  vähemärgatav,  sisemised  seksuaalsed  fantaasiad  aga 
rikkalikud.  
8)  Sensitiivne  tüüp  à  arad,  ujedad,  kardavad  pimedust,  võõrastavad;  kuulekad;  kõrged 
moraalsed  nõudmised;  alaväärsus  tunde  üle   kompenseerimine ;  omaste   kiindumus ; 
objektiivne  enesehinnang.  Kool  hirmutab  neid  oma  lärmakusega.  Tõsisemad  rasksued 
saavad  alguse  16-18-aastaselt,  mil  tuleb  alustada   iseseisvat   elu.  Märkustele  karistustele 
järgnevad   pisarad   ja  meeleheide.  Sõprade  valimisel  nõudlikud.   Alkohol   neile  pigem 
negatiivse emotsiooni tekitajaks.  
 
9)  Labiilne  tüüp  à  nn  hall  hiireke;  kalduvusega  neurootilistele  reaktsioonidele;  tihti 
põevad  külmetus-  või  nakkushaigusi;  sage  meeleolu  muutlikkus;  kiinduvad  sügavalt; 
lähedaste kaotuse üleelamine raske; otsivad  teistega  eelkõige emotsionaalseid sidemeid; 
tugev;  seksuaalne  aktiivsus  madal;  võivad  kalduda  ajutisele  homoseksualismile; 
enesehinnang objektiivne;  soojad ja südamlikud. 
10) Psühhasteeniline  tüüp  à  otsustamisvõimetus;   kalduvus   eneseanalüüsiks;  viljatuteks 
targutusteks;  sundnähtude  tekkimise  kergus;  eriline  pedantsus;  otsustusvõimetus; 
intensiivne  onaneerimine;  Lapsepõlves  võivad  ilmneda   arglikkus ,  kohmakus,   kartus  
võõraste/ pimeduse   jne  ees.Selle  tüübi  teket  soodustab  liigne  nõudlikkus  lapse  edukuse 
suhtes, mis võib lapsel esile kutsuda pideva hirmu selle suhtes, mida ta ei suuda muuta.  
11) Asteno-neurootiline  tüüpà  kõrgenenud  ärrituvus,  kerge  väsimine,  hüpohondrilised 
tendentsid,  ärritus  –  afektiivsed   pursked ;  neuropaatia  tunnused  juba  Lapsepõlv  võib  ka 
normaalselt  mööduda,  alles  noorukieas  avalduvad  tüüilised  jooned.  Vajavad  toetust  ja 
juhtimist. Taluvad halvasti rangelt reglementeeritud korda ja kinniste asutuste atmosfääri. 
Kasvatusasutustes satuvad sageli teiste rünnakute ja mõnitamise alla.  
 
20. H.  Eysenck  isiksuse teooria üldmõisted. 
Hans  Jürgens  Eysenck  on  20.  sajandi  üks  kõige  tuntumaid  psühholooge,  kelle  tööd  on 
mõjutanud  olulisel  määral  paljusid  psühholoogia  valdkondi  ning  kes  avaldas  1964. 
aastal   raamatu  “Kuritegevus  ja  isiksus”,  milles  esitas  originaalse  kriminaalse  käitumise 
käsitluse. H.J.Eysencki poolt  pakutud lähenemine oli eriline järgmistel põhjustel: 
• 
See baseerus originaalsel isiksuseteoorial; 
• 
Tema kontseptuaalseid seisukohti sai eksperimentaalselt kontrollida; 
• 
Tema  teooriast  tulenesid  mitmed  olulised  praktilised  järeldused  kriminaalse  käitumise 
individuaalse prognoosimise, profülaktika ja kurjategijate kohtlemise osas. 
Eysenck  arvas,  et  psühholoogiat  tuleks  pidada  peamiseks  teadusdistsipliiniks,  mille  peavad 
toetuma  kriminaalpreventsiooni  ja  kurjategijate   kohtlemise  strateegiad.  Tema  teooriat  loetakse 
interaktsionalistlikuks,  kuna  selles  vaadeldakse  kuritegelikku  käitumist  isiksuse  bioloogiliste 
omaduste ja keskkonnatingimuste koosmõju ehk  interaktsiooni  resultaadina. Eysencki arvates 
ei  piisa  kuritegeliku  käitumise  seletamiseks  üksnes  keskkonnafaktoritest  nagu  seda  teeb 
sotsioloogia, sest ühesugused  keskkonnatingimused  võivad eri inimestele avaldada väga erinevat 
mõju.  Oli  veendunud,  et  igal  inimesel  on  sünnipäraselt  kindlate  eripäradega  närvisüsteem, 
mistõttu on mõned inimesed sünnipäraselt kõrgema riskiga ehk vastuvõtlikumad antisotsiaalse ja 
kuritegeliku  käitumise  suhtes  kui  teised.  Samuti  määravad  erinevad  keskkonnategurite  ja 
neurofüsioloogiliste faktorite kombinatsioonid selle, miks erinevad isiksusetüübid kalduvad 
toime  panema just teatavat liiki kuritegusid. 
21. Isiksuse dimensioonid H.Eysencki järgi ja kriminaalne käitumine. 
Eysenck  eristas  isiksuse  kolme  baasdimensiooni  komponenti   nimetades   neid  ekstraversuseks-
introvertsuseks,  neurosmiks-stabiilsuseks  ja  psühhoismiks.  Kuigi  nimetatud  dimensioonid  ei 
määratle absoluutselt kõiki isiksuse omadusi, moodustub neist põhiline inimese käitumise alus ja 
individuaalne  muster.  Isiksuse  dimensioonid  e  mõõtmiseks  töötas  Eysenck  välja   spetsiaalsed  
self- report  küsimustikud (isiksuse testid). Tema poolt leitud isiksuse dimensioonidest 2 (ekstra-
introvertsus ,  neurotism-stabiilsus)  kuuluvad  nüüdisaegses  psühholoogias  kõige  enam 
kasutatavasse “viie faktori mudelisse”. 
 
Ekstravertsus  – introvertsus à  
Eysenck  leidis,  et  ekstraverdid  on  sotsiaalselt  avatud;    armastavad  suhtlemist;  palju  sõpru; 
armastavad  põnevust;  teatav  impulsiivsus;  optimistlikud;  taluvad  hästi  valu;  sagely 
kannatamatud; pole alati usaldatavad. Kalduvus agressiivsusele. 
Introvertne   inimene  on  käitumiselt  rahulik,   tagasihoidlik ,  enesevaatlusele  kalduv,   kinnine   ja 
avameelsust  lubab  endale  ainult  intiimses   ringis ,  vähe  sõpru;  tegevuses    väga  ettevaatlik; 
planeeriv; korrapärane; suur enesekontroll ; kalduvus pessimismiks; usaldatav. 
 
Ambiverdid  on  2  äärmuse  vahel  asuvad  inimesed.  Umber  16%  inimkonnast  on  ekstraverdid, 
16%  introverdid  ja  68%  ambiverdid.  Eysenck  hüpoteesi  järgi  määravad  inimese   asumise   E-I 
dimensioonis kesknärvisüsteemi omadused, mis on pärilikud. 
 
Neurotism – stabiilsus à  
Neurotism on Eysencki poolt defineeritud sõltuvalt reaktsiooni tüübist stressiolukorrale. Kõrge 
neurotismiga  inimesed:  emotsionaalselt  labiilsed,  tundlikud,  kartlikud,   rahutud ,  kergesti 
aktiveeruvad,  suur  soodumus  foobiate  tekkeks,   tunnevad   end  sageli  alaväärtuslikult.  Madala 
neurotismiga inimesed ehk stabiilsed: püsivad, aeglaselt vahelduvate emotsioonidega, rahulikud, 
usaldavad, kindlald, stabiilsed, muretud. Eysenck arvab, et kõrge neurotismiga inimesed panevad 
kuritegusid sagedamini toime kui stabiilsed, sest kaotavad stressiolukorras kiiremini ratsionaalse 
kontrolli  oma  tegevuse  üle.  Pingelises  olukorras  hakkavad  käituma  harjumuspäraselt. 
Kuritegusid  pannakse  toime  sagedasti  pingeolukorras.    Umbes  16  %  kõrge  neurotismiga,  16% 
stabiilsed ja 68% ambiverdid.  
 
Psühhotism à  
See  sarnaneb  Eysencki  arvates  psühhopaatiaga.  Eysenck  esitas  oletuse,  et  psühhotism  seostub 
organismi testosterooni kõrge taseme ja monoamiin-oksüdaasi-nimelise ensüümi madala taseme 
kombinatsiooniga. Kõige tüüpilisemad psühhootilised käitumuslikud jooned olid järgmised: huvi 
puudus  teiste  inimeste  vastu,  kaastunde  ja  kaaselamise  tunde  puudus  ,vaenulik  suhtumine 
teistesse  inimestesse,  püüd  eraldumisele  ja  üksindusele,  agressiivsus,   ekstsentrilisus ,  teravate 
elamuste  otsimine,  ohu  alahindamine  ja  ülemäärane  vaprus.  Kurjategijatel  eeldas  Eysenck 
kõrgemat psühhotismi taste kui mittekurjategijatel. 
 
Eysenck  tegeles  ka  kuritegeliku  käitumise  omandamise  probleemidega.  Kuritegeliku  käitumise 
puhul pidas Eysenck esmatähtsaks kahte õppimise viisi: 
• 
Tingitud reflekside  omandamine  klassikalisel  viisil, s.o assotsiatsioonimeetodil. 
• 
Instrumentaalne   õppimine,  kui  mingi  käitumisviisi  omandamine  on  seotud  selle  eest 
saadava tasu või karistusega. 
Just nende kahe õppimisviisi abil kujuneb välja õigusvastane (antisotsiaalne) käitumine. Tingitud 
refleksid omavad kahesugust  efekti kuritegeliku käitumise jaoks: 
a. 
Preventiivne efekt, st hoiab ära niisuguse käitumise 
b. 
Tekitab süütunde pärast sel viisil käitumist 
Kurjategijad  saavad   sellistest   inimestest,  kelle  pole  niisugused  refleksid  lapsepõlves  välja 
kujunenud  kas  halbade  sotsialiseerumistingimuste  või  tingitud  reflekside  vähese 
omandamisvõime  tõttu.  Ekstravertsetel  inimestel  kujunevad  tingitud  refleksid  välja  palju 
halvemini  kui  introvertidel.  Siit  tuleneb,  et  ekstraverdi  kõrge  neurotism  võimendab  tema 
kuritegeliku  käitumise  ohtu.  Eysencki  teooria  põhijäreldustele  toetudes  peaksid  kurjategijad 
grupina  demonstreerima  madalamat  tsentraalse  närvisüsteemi  erutuvuse  taste  (ekstravertsus), 
kõrgemat  autonoomse  närvisüsteemi  sümpaatilise  osa  aktiivsust  (neurotism)  ja  vaimset 
ebastabiilsust (psühhotism).  
 
22. Eksimine ja valeütlused. 
Kriminaalasjade  eeluurimises  on  tegevuse  põhiline  eesmärk  leida  ja  kasutada  usaldusväärset 
informatsiooni  uuritava  sündmuse  kohta.  Eelkõige  saadakse  informatsiooni  tunnistajate 
ülekuulamise  käigus  ning  sealt  saadud   informatsioonil   on  sageli  määrav  tähtsus  kriminaalasja 
lahendamisel-mittelahendamisel. Kriminaalasja lahendamine sõltub tunnistuste kvaliteedist ning 
paraku on tunnistajate ütlused ka enamiku juriidiliste vigade põhjustajaks. Ebaõiged tunnistused 
on  ainus  kõige  sagedamini  esinev  põhjus,  mille  alusel  mõistetakse  kuritegude  toimepanemises 
süüdi  neid  mittetoimepannud  isikud.  Kõik  tunnistused  võib  jagada  nende  tõelevastavuse  alusel 
kaheks:  tõelevastavad  tunnistused  ja  valetunnistused.  Valetunnistused  võivad  aga  omakorda 
pärineda kahest allikast, tegemist on kas teadmatu eksimisega või  teadliku  valetamisega. 
Valetamine 
Eksimine 
Teadlik, tahtlik tõe salgamise akt 
Mittetahtlik tegelikkuse väärtõlgendamine 
Kujuneb  välja  ja  realiseerub  üksnes  informatsiooni  Formeerub  väga  erinevates  tunnistuste 
edasiandmise käigus 
kujunemise staadiumites 
Tekitab  teistele  inimestele  (eelkõige  ülekuulajale)  Ütluste 
andjal 
endal 
kujuneb 
ebaõige ettekujutuse tegelikkusest 
väärettekujutus tegelikkusest 
Seega  on  tegemist  keerulise  mitmetasandilise  probleemiga,  mis  tuleb  lahendada  kriminaalasja 
uurimise käigus. 
23. Vale tuvastamine verbaalsete karakteristikute abil.  
Valetamist on võimalik  avastada  mitmel moel. Heaks indikaatoriks vale tuvastamisel on see, kui 
“valetaja”  väljendab  ennast  lohakalt.  Niisugust  enese  nn  sisserääkimist  saab  põhjendada 
eelkõige  asjaoluga,  et  valetada  on  intellektuaalses  mõttes  keerulisem  kui  tõtt  rääkida.  Seetõttu 
tekivad valetaja ütlustes vastuolud, mis viitavadki ühemõtteliselt sellele, et tema jutus midagi ei 
klapi. Veel saab valetunnistusi sageli ära tunda just selle järgi, et isik püüab oma tunnitustele 
juurde  anda  terviklikkust  ja  kõrvaldada  seal  esinevad  vastuolud.  Siiras  tunnistaja,  kes 
lihtsalt esitab tema poolt kogetud sündmusi ja ei tea samal ajal  terviklikku  sündmuste  ahelat , ei 
muretse  asjaolude  pärast,  et  tema  tunnistused  ei  lähe  kokku  muude  detailidega.  Kolmas  sageli 
esinev  valetamisele  viitav  sõnaline  tunnus  on  keelevääratused,  eksimised  millegi  nimetamisel 
või  muu  selline.  Sellel  juhtis  tähelepanu  juba  S.   Freud   kui  väitis,  et  sedalaadi  eksimused  on 
seotud  alateadvusega  andes  märku  varjatud  psühholoogilistest  konfliktidest.  “Kõnevääratusest 
saab nõnda vahend, mille abil väljendatakse seda, mida ei  taheta  avaldada ning niiviisi antakse 
ennnast  välja”.    Neljas  valetamise  sõnaline  tunnus  on  nn  tiraadide  esinemine  –  eksimused 
tervetes  fraasides,  lausetes.  Niisugune  verbaalne  käitumine  viitab  vajadusele  vähendada 
psühholoogilise  pinge  taset.  Viies  valetamise  sõnaliseks  tunnuseks  on  otsesest  vastusest 
kõrvalehiilimine  ja  (rafineeritud)  puiklemine  –  jäetakse  ebameeldiva  või  neile  kahjuliku 
informatsiooni esitamata. 
 
24. Mitteverbaalsete  karakteristikud  ütluste hindamisel. 
Politsei  ja  teiste  õiguskaitseteenistuste  töös  tuleb  kõrvuti  verbaalsete  karakteristikutega  osata 
kasutada  ka  mitteverbaalseid  karakteristikuid.  Ja  seda  järgmistel  põhjustel.  1.  Sageli  ei  ole 
otsustamiseks piisavat sõnalist materjali; 2. Sageli ei ole võimalik kasutada ka kõne salvestusi (nt 
tolli töös). Seega operatiivsed, kiired otsustused tehakse  tegelikus  elus paratamatult suures osas 
toetudes mitteverbaalsetele karakteristikutele. 
 
Mitteverbaalsed karakteristikud kohta: 
1.  Hääle 
(vokaalsed) 
karakteristikud: 
mõttetud 
parasiitväljendused, 
mõtestatud 
parasiitväljendused, hääletämbri ja valjususe muutus, rääkimise kiirus, latentsuse  period . 
2.   Näo karakteristikud: partnerile otsavaatamine, naeratamine  või naermine.  
3.    Liigutused:  kehaliigutused,  käeliigutused,  jalaliigutused,  pealiigutused,  positsiooni 
muutmine. 
 
 
 
 
 
 
25.  Teoreetilised  alused  vale  tuvastamiseks  (emotsionaalne, 
kognitiivne , kontrolli katse). 
Teoreetiliselt  peaks  valetaja  teadvuses  toimuma  valetunnistuste  andmise  käigus  kolm  erinevat 
protsessi:  emotsionaalne,  kognitiivne  ja  kontrolli  protsess,  mis  kõik  jätavad  jälje  tema 
mitteverbaalsesse käitumisse. 
•  Emotsionaalselt  peaks  valetamisega  kaasnema  sõltuvalt  isiksuslikest  eripäradest 
süütunne, hirm või põnevus. Need emotsioonid avalduvad  erineval  viisil mitteverbaalselt. 
Süütunde korral tavaliselt ei vaadata partnerile otsa, hirm ja põnevus võib aga avalduda 
liigutuste sageduse suurenemises või hääletämbri kõrgenemises. 
•  Kognitiivse  lähenemise  järgi  kujutab  valetamine  endast  kognitiivselt  mitmetahulist 
ülesannet,  mistõttu  valetada  on  alati  ka  kognitiivses  mõttes  keerulisem  kui  tõtt  rääkida. 
Seetõttu  tehakse  valetades  rohkem  kõne-eksimusi,  räägitakse  aeglasemalt  ja  peetakse 
pikemaid  pause  enne  vastamist.  Samuti  tehakse  vähem  tahtmatuid,  spontaanseid 
käeliigutusi,  mis  on  seletatav  kehakeele  vähenemise  ja  üldse  liigutuste  arvu 
vähenemisega suurema kognitiivse pinge tõttu. 
•  Kontrolli  kaitse  à  valetaja  püüab  oma  käitumist  kontrollida,  suurendada  oma 
tõepärasust;  näoemotsioone  on  kergem  kontrollida  kui  kehalisi  emotsioone,  kuid  eriti 
raske  on  kontrollida  mikroliigutusi  (nt  valetamise  ajal  mikrosekundiks  tuleb  inimese 
näole  kuri  ilme).  Näiteks  häält  on  raskem  kontrollida  kui  näoilmeid,  inimese  näol 
väljenduvad emotsioonid on kergemini tahtele  alluvad kui häälekarakteristikud.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
26. Praktilised juhised vale tuvastamiseks. 
Juhised vale avastamiseks 
• 
Valet on võimalik avastada ainult juhul, kui valetaja tunneb hirmu, süüd või põnevust või 
tal on valet raske välja mõelda; 
• 
On  oluline  pöörata  tähelepanu  vastuoludele  kõne  sisu  ja  kõne  mitteverbaalsete 
karakteristikute vahel ja püüda neid seletada.; 
• 
Tähelepanu tuleb pöörata isiku  tavalisest  ( normaalsest ) käitumismustrist kõrvalekalletele, 
kui see on teada.; 
• 
Isik,  keda  kahtlustatakse  valetamises  tuleb  (ahvatleda)  rääkima,  sest  mida  rohkem  ta 
räägib, seda suurem on tõenäosus tabada teda valetamise tunnistuselt; 
• 
Tegelikud head vale äratundmise indikaatorid on järgmised: kõnevääratuste sagenemine ja 
kõnelemise  tempo  aeglustumine  (kehtib  eelkõige  kognitiivselt  keeruliste  valede  puhul), 
hääletämbri  muutus  (eelkõige  kõrgenemine),  käte  ja  jalgade  liigutuste  vähenemine, 
näoilmete vastuolulised mikromuutused (kestavad 1/25 sekundit ning nende äratundmine 
on  suhteliselt  lihtsalt  treenitav).  Samas  tuleb  silmas  pidada,  et  mitte  kõikidel  juhtudel  ei 
ilmne just need tunnused ja nende esinemine ei anna valetamise kohta 100% garantiid . 
 
Tänaseks  on   empiirilised   uuringud  näidanud  aga  ühte  olulist  asja  professionaalsetele  vale 
avastajatele (politsei nt). Nimelt, et tuleks püüda vabaneda valedest stereotüüpidest, uskumistest 
valetamise vaieldamatute tunnuste osas, sest nende kasutamine viib soovimatute effektideni (nt 
rassidevahelised kommunikatsiooni häired).  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
27.  Emotsionaalsete   seisundite   instrumentaalne  diagnostika 
(ajalugu, üldpõhimõtted, tänapäev ja perspektiivid). 
Üks  psühholoogia   rakendamise   võimalusi  kriminaalmenetluses,  kus  põimuvad  õiguslikud, 
psühholoogilised,  füsioloogilised  ja  tehnilised  küsimused,  on  emotsionaalsete  seisundite 
instrumentaalne  diagnostika.  Laiemalt  on  see  valdkond  tuntud  valedetektori  ehk  polügraafi 
kasutamisena. Valedetektori toime täpsuse kohta on teada vähe teaduslikke tõestusi. Autoriteetne 
ekspert,  psühholoog   P.   Ekman   väidab,  et  ligi  4000   artiklist   ja  raamatust,  mis  olid  pühendatud 
sellele küsimusele 1990ndate aastate alguseks, pretendeerisid teaduslikkusele vähem kui 400 ja 
vastasid minimaalsetele teaduslikele standarditele mitte üle 40. Praktikas täidab aga  detektor  talle 
pandud õigustatud lootusi suhteliselt sagedasti.  
 
Ajalugu 
Inimese  psüühilise  seisundi  ja  füsioloogiliste  näitajate  vahelised  kindlad  seosed  on  teada  juba 
ammustest aegadest ning neid on ka õigusemõistmisel rakendatud. XX saj. alguseks oli hakatud 
seoses  tunnistajate  ütluste  vähese  usaldusväärsusega   otsima   uusi   meetodeid   kuriteo  asjaolude 
selgitamiseks ja abi loodeti saada muuhulgas eksperimentaalpsühholoogiast.  
1904.  aastal  ilmus  programmiline  artikkel,  kus  võeti  kasutusele  mõiste  “kuriteo 
koosseisu  psühholoogiline  diagnostika”.  Idee  ise  oli  järgmine:  eksperimentaator  püüab 
mõõtmise  abil  kindlaks  teha,  kas   katsealune   teab  tuntud  fakte  või  sündmusi,  mis  on  vahetult 
seotud  kuriteoga  või  mitte,  sellisel  juhul,  kui  isik  seda  ise  eitab.  Seega  eeldati,  et  inimese 
teadvuses  esinevad  üleelamiste  spetsiifilised  jäljed,  mille  olemasolu  tuvastamine  tõendab 
kuriteoga kokkupuutumist.  
Teine suhteliselt neutraalne ja vähepretensioonikas mõiste on polügraaf, ehk siis lihtsalt 
mõõteriist  paljude  protsesside,  impulsside  üheaegseks  (sünkroonseks)  mõõtmiseks.  Antud 
kontekstis  tähendab  see  inimorganismi  füsioloogiliste  funktsioonide  näitude  fikseerimist  – 
hingamise  rütm  ja  sagedus,  südame  löögisagedus,  vererõhk,  lihaspinge,  higieritus  (naha 
galvaaniline   reaktsioon )  jt.  Niisugune  diagnostika  põhineb  psühholoogiast  teada  assotsiatiivsel 
eksperimendil,  mille  olevat  esmakordselt  läbi  viinud  inglise  antropoloog  Sir  Francis  Galton 
(1822-  1911).  Assotsiatiivse  eksperimendi  kasutamise  võimalus  kuritegude  uurimisel  seisneb 
järgnevas.  Isikule  esitatakse  sõnu-ärritajaid,  millele  järgnenud  vabad   assotsiatsioonid  
fikseeritakse (näit. laud). Isiku reaktsioonide abil saab kindlaks teha, millised stiimulid on tema 
jaoks neutraalsed ja millised mitte.  
Kõrvuti  assotsiatiivse  eksperimendiga  arenes  samal  ajal  ka  teine  suund  afektiivsete 
(emotsionaalsete) seisundite äratundmiseks, millest kujunes välja “valedetektori” tehniline külg. 
Esimene  teadlane , kes olevat püüdnud kahtlustatava valetunnistusi vererõhu kõikumiste abil ära 
tunda,  oli  C.  Lombroso.  Ta  olevat  seda  teinud  juba  1895.  aastal,  kuid  tänapäeval  kaheldakse 
selles,   kas  see  ikka  oli  tehniliselt  võimalik.  Esimene  polügraaf  ehk  mõõteriist,  mis  mõõtis 
üheaegselt mitut organismi talitlemise erinevat parameetrit,  leiutati  1921. J. Larssoni poolt, kes 
oli   politseinik   ja  õppis  samal  ajal  ülikoolis.  Põhimõtteliselt  selline  on  polügraafi  tehniline 
aparatuur   ka  tänapäeval.  Kaasajal  on  konstrueeritud  eksperimentaalseid  polügraafe,  mis 
registreerivad  kuni  20  erinevat  parameetrit,  mille  ühiseks  omaduseks  on  tahtele  mitteallumine 
või vähene allumine.  
 
Tänapäev 
Praegusel  ajal  kasutatakse  polügraafi  erinevates  valdkondades  ligi  50  maal  (st  selle  aparaadi 
kasutamine  ei  ole  seadusega  keelatud).  Kõige  laialdasemalt  tehakse  seda  Ameerikas,  kus 
hinnatakse  ekspertide  arvuks  ca  10  000.  Ameerikas  viiakse  aastas  läbi  vähemalt  1  miljon 
testimist ning see arv kasvab. Kõige enam kasutavad detektorit tööandjad erasektoris.  Ehkki  
18  osariigis  on  detektori  kasutamine  keelatud,  leitakse  võimalusi  sellest  kõrvale  hiilida.  30 
osariigis on lubatud. 
Teisel  kohal  kasutamise  sageduselt  on  õiguskaitseteenistused,  mis  tegelevad  kuritegude 
uurimisega.  Testitakse  mitte  ainult  kahtlusaluseid,  vaid  ka  ohvreid  ja  tunnistajaid,  eriti  kui  on 
kahtlusi  nende poolt antud tunnistustes. Justiitsministeerium, FBI ja politsei kasutavad detektorit 
reeglina siis, kui juurdluse käigus on kahtlusaluste ring vähenenud mõne isikuni, kuigi paljudes 
osariikides  on  keelatud  kohtus  esitada  testimiste  tulemusi.  22  osariiki  aga  kasutavad  neid 
tõenditena,  kui  selles  on  varem  kokku  lepitud  ja  saadud  nõusolek  kaitselt  ja  süüdistajalt. 
Advokaadid  kasutavad  sellist  kokkulepet  prokuröriga  asja  lõpetamiseks,  kui  detektor  näitab,  et 
isik räägib tõtt. 
Kolmandal  kohal  kasutamiste  arvult  on  föderaalteenistused  nagu  näieks  LKA  (CIA)  ja 
Rahvuslik Julgeoleku  Agentuur  (NSA) - nii luures kui vastuluures. Polügraafi kasutatakse palju 
Kanadas,   Jaapanis   ( armees   alates  1951.  ja  politseis  alates  1956.),  Israelis  (alates   1959 .).  Nt 
Austrias ,  Saksamaal  on  polügraafi  kasutamine  kuritegude  uurimisel  seadusega  keelatud,  kuna 
meetodit loetakse inimväärikust alandavaks.  
 
Detektori (polügraafi) töötamise põhimõte ja probleemid   
Ühes  on  kõik  autorid  ühel   meelel ,  et  detektor  ei   avasta   “valet”  ega  saagi  seda  põhimõtteliselt 
teha. Ainuke asi, mida see  aparaat  teeb, on  vegetatiivse  närvisüsteemi ärrituse (erutuse) taseme 
tõusu fikseerimine, kuid mitte selle põhjuse fikseerimine. Detektor toob välja kõige väiksemadki 
vegetatiivsed muutused, mis kaasnevad stiimulitele reageerimisega. Paljud sellised muutused on 
fikseeritavad  ka  ilma  detektorita  (higieritus,  naha  temperatuuri  tõusuga  kaasnev   punetus ),  osad 
aga  mitte  (pulss,  vererõhk).  Spetsialistide  arvates  on  võimatu  kvalifitseeritult  testida  inimesi, 
kelle  vererõhk  on  kõrgenenud  või  alanenud,  kellel  on  südame-veresoonkonna  haigused, 
hingamiselundite haigused (registreeritavate vegetatiivsete funktsioonide häired).  
 
Raskustega  on  seotud  selliste  isikute  testimine,  kes  ei  reageeri  piisavalt  emotsionaalselt  enda 
valetamisele (patoloogilised valetajad ja fantaseerijad, retsidivistid ehk veendunud kurjategijad, 
kes  põhimõtteliselt  ei  räägi  “võmmidele”  tõtt  ja  ei   karda   enda  paljastamist  ega  karistust, 
kroonilised  alkohoolikud  isiksuse  degradeerumise  staadiumis,  aju  ateroskleroosi  põdejad, 
vaimselt  alaarenenud  isikud,  vaimuhaiged,  neurootikud  ja  psühhopaadid).  Ilmneb,  et  detektor 
avastab  kõige  paremini  normaalse,  korraliku,  õiguskuuleka  inimese  valetamise,  kes  üldse  väga 
harva valetab ja seetõttu suurt häbitunnet ja erutust läbi elab. Testimise käigus formuleeritavate 
ja  kasutatavate  küsimuste  puhul  jääb  väga  palju  otsi  lahtiseks  ja  sõltub  olulisel  määral  testi 
läbiviija kvalifikatsioonist.  
 
Omaette  küsimuste  ringi  moodustavad  aga  vastumeetmed,  mida  saab  kasutada  valedetektori 
testi  korral,  sest  need  võivad  olulisel  määral  vähendada  vale  avastamise  efektiivsust. 
Vastumeetmed  jagatakse   laias   laastus  kaheks  -  esiteks  füüsilised  (nt  keelde  hammustamine, 
jalgade   surumine   vastu  põrandat).  Seda  tehakse  näiteks  vastamisel  kontrollküsimustele,  et 
suurendada  taustaerutuse  taset.  Teiseks  psühholoogilised,   mentaalsed   vastumeetmed.  Nende 
näideteks  võib  olla  mõttes  “ lammaste   lugemine”  või  arvude  lugemine  suuremast  väiksemani. 
Tulemuseks  on,  et  testitav  tegelikult  ei  jälgi  üldse  küsimusi  ja  igale  küsimusele  järgneb 
ühesugune  või  vähemalt  sarnane  reaktsioon.  Siiski  on  tõestatud,  et  polügraaftest  on  efektiivne 
üksnes naiivsete, testiks mitte ettevalmistatud subjektide puhul. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
28.    Otsene  ja  kaudne  meetod  emotsionaalsete  seisundite 
instrumentaalses diagnostikas. 
Polügraafi kasutamise põhilised meetodid: 
a)  Otsene  meetod  ehk  kontrollküsimuste  test  baseerub  assotsiatsioonidel  -  relevantsetele 
(kuriteoga  seotud)  küsimustele  järgneb  tugevam  reaktsioon  kui  irrelevantsetele 
küsimustele.  Kontrollküsimuste  meetodit  kasutatakse  alates  1947.  aastast  (Reid).  Küsimused 
jagunevad kolmeks: 
1.  relevantsed ehk kriitlised, otseselt seotud uuritava kuriteoga; 
2.  irrelevantsed  ehk  neutraalsed,  kuriteoga   mitteseotud .  Nende  ülesanne  on  vähendada 
emotsionaalset pinget, et selle alusel saada foon relevantsetele küsimustele; 
3.  kontrollküsimused - ei ole seotud uuritava kuriteoga, kuid on  sisult  ja vormilt “süüdistavad” 
(Kas Te enne 18. aastaseks saamist olete midagi varastanud?).  
Psühholoogiline   loogika   niisugusel  puhul  järgmine.  Kõige  tugevam  reaktsioon  relevantsetele 
küsimustele  peab  järgnema  süüdlasel.  Süütutel  peab  järgnema  kõige  tugevam  reaktsioon 
kontrollküsimustele, kuna tajuvad sealt ähvardust. Küsimuste formuleerimine toimub põhjaliku 
testieelse intervjuu käigus ja küsimused koostatakse nii, et vastata saab ühe sõnaga (kas “ei” või 
“jah”).  Intervjuu  lõpul  loetakse  ette  kõik  hiljem  kasutatavad  küsimused,  et  ära  hoida 
üllatusmomenti  ja  tehakse  kindlaks  küsimustest  arusaadavus.  Samuti  peab  intervjuu   veenma  
isikut selles, et meetod võimaldab paljastada valeütlusi. Tõenäosus on suur (mõnedel hinnangutel 
kuni 75%, teistel vähem), et süütu vabaneb kahtlusest (D. Raskin). Kontrollküsimuste meetodi 
puhul tuleb sagedamini ette olukord, kus tõeseid ütlusi ei usuta (P. Ekman). 
 
b)  Kaudne  meetod.  Meetodit  kasutatakse  juhul,  kui  on  alust  arvata,  et  kontrollitav  isik  teab 
detaile, üksikasju kuriteo kohta, kuid eitab seda. Seejuures ei kontrollita mitte eitavate  vastuste  
tõepärasust,  vaid  püütakse  välja  selgitada  spetsiifilise  info  teadmine,  mis  saab  olla  teada 
ükses  kuriteoga  kokkupuutunud  inimestel.   Praktikas  kasutatakse  seda  meetodit  kas 
iseseisvana  või  otsese  meetodi  täiendusena.  Teoreetiline  põhjendus  on  järgmine:  inimene,  kes 
on seotud kuriteoga, reageerib füsioloogiliselt tugevamini neile ärritajatele, mis on seotud 
kuriteoga,  kui  neile,  mis  kuriteoga  seotud  ei  ole.  Süütu  inimene  reageerib  nii  ühtedele  kui 
teistele  ühtviisi.  Selle  meetodi  puhul  puhul  puuduvad  vormilt  relevantsed  küsimused  ja  nende 
relevantsus  ilmneb  sisus  sõltuvalt  konkreetsest  juhtumist.  Kõrvalisele  isikule  peaksid  kõik 
stiimulid olema samatähenduslikud. Kaudse meetodi kasutamine eeldab, et kuriteo kohta ei ole 
infot  “lekkinud”  (press,  kuuldused).  Samuti  ei  tohi  enne  testimist  korraldada  põhjalikke 
ülekuulamisi,  mille  käigus  süüdistatav  saab  teada  olulisi  üksikasju.  Kaudse  meetodi  puhul 
tuleb sagedamini ette  olukordi , kus valetamist peetakse tõeks (P. Ekman).