Õiguspsühholoogia konspekt (0)

1. Õiguspsühholoogia aine, objekt, meetodid. 
Õiguspsühholoogia  on  teadusvaldkond,   omaette   ajalooga  ning  välja  kujunenud  õiguse  ja 
psühholoogia  piirimail.  Õiguspsühholoogia  on  psüühika  ja  õiguse  piiri  probleemide  uurimisest 
tekkinud   teadusharu ,  st  mõlemad  distsipliinid  püüavad  seletada  inimeste  käitumist, 
ennustada/prognoosida  seda  ning  ka  reguleerida  inimkäitumist  sotsiaalses  keskkonnas.    Nende 
vahel on mitmeid erinevusi, nt: 
• 
Õigus rõhutab kindlustunnet  – psühholoogia tugineb suuresti tõenäosusele; 
• 
Õigus tugineb autoriteedile – psühholoogia empiiriline; 
• 
Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele; 
• 
Õigus on ettekirjutav – psühholoogia kirjeldav; 
• 
Õigus on operatiivne – psühholoogia akadeemiline. 
• 
Õigus on idiograafiline – psühholoogia nomoteetiline. 
 
Õiguspsühholoogia  rakenduskoht  on  kriminaaljustiitssüsteem.  Definitsiooni  järgi  on  riigi 
kriminaaljustiitssüsteem  osa  õigussüsteemist,  mille  tegevuse  eesmärgiks  on  reguleerida  ja 
kontrollida  käitumisviise,  mis  on  määratletud  kriminaalõiguse  normidega.  Õiguspsühholoogia 
ühte   ossa   kuulub  kriminaalpsühholoogia.  Kriminaalpsühholoogia  eesmärk  on  analüüsida 
kriminaalse  aktiivsuse  varieerumist  ning  selgitada  selle  põhjuseid  indiviidi  tasandil. 
Kriminaalpsühholoogia  objekt  on  sama  mis  psühholoogialgi,  s.o  inimpsüühika  ja  –käitumine 
oma  terviklikkuses  ja  kriminaalpsühholoogia  uurimisaineks  on   kriminaalne   käitumine  ja 
kurjategijate isiksus. 
 
Õiguspsühholoogia meetodid: 
1) teadusliku uurimise meetodid ( vaatlus , tegevuse produktide analüüs,  biograafiline  meetod, 
psühholoogiline  eksperiment  – alaliigiks testid) 
2)  psühholoogilise  mõjustamise  meetod  (rakendatakse  õigusametnike  poolt  kriminaalse 
käitumise kontrollimiseks; menetlustoimingud – küsitlused, ülekuulamine, kohavaatlus );  
3) psühholoogia ekspertiisimeetod (afekti  tuvastamine ). 
 
Õiguspsühholoogia seotus teiste valdkondadega à ajalooliselt seotud kriminoloogiaga, eriti selle 
osaga, mis tegeleb uurimustehnikaga (kuidas eeluurimust läbi viia, hüpoteesi püstitamine jne).  
 
2. Eelteaduslik etapp õiguspsühholoogias. 
Eelteaduslik psühholoogia, mis on vanim ja levinuim, on esimene süstematiseerimata praktiliste 
teadmiste  kogumi  inimese   hingeelu   ja  käitumise  kohta.  Niisugused  teadmised  on  saadud 
individuaalse  ja  sotsiaalse  kogemuse  omandamise  kaudu.  Õigussfääris  on  sedalaadi  teadmised 
väga  tähtsad  ning  neid  on  kasutatud  juba  vanadel   aegadel   –  kasutatakse    tänapäeval  edasi. 
Eelteadusliku  psühholoogia  puuduseks  on  stereotüübid.  Nt  keskajal  õunarahakatse  (laps  pidi 
valima  õuna ja raha vahel -> laps ei vastuta oma teo eest). 
 
3.  Filosoofiline  õiguspsühholoogia. 
Filosoofiline psühholoogia tekkis koos  filosoofiaga , sest paljud filosoofia  uurimisprobleemid  on 
tihedasti  seotud  psühholoogia  uurimisainega.  Filosoofiline  psühholoogia  erineb  eelteaduslikust 
psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest. Samas võrreldes 
eelteadusega on see etapp abstraktne ja seetõttu on filosoofilise psühholoogia järeldusi suhteliselt 
vähe  õiguspsühholoogia  valdkonnas  kasutatud.  Selle  põhifunktsioon  on  tegelikkuse 
süstemaatiline  ja  ennetav  mõtestamine  inimühiskonna  tarbeks,  oluliste  tunnetusteoreetiliste  ja 
ontoloogiliste  (olemisõpetusega  seotud)  probleemide  tõstatamine  ja  lahendamine.  Filosoofilist 
kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20. sajandi  alguseni  järgmised aspektid: 
• 
Kriminaalpsühholoogia  oli  liialt  seotud  psühhopatoloogiaga,  st   kurjategija   käitumises 
nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid. Tulemuseks oli see, et normaalse vaimselt  tervete  
kurjategijate isiksuse ja psüühika  uurimine  jäi tagaplaanile. 
• 
Loodeti luua mingit erilist kurjategija psühholoogiat, nähes kriminaalses käitumises väga 
erilist  käitumist  oma  kindlate  seaduspärasustega.  Tegelikult  peab  kurjategija  käitumine 
olema   seletatav   üldiste  psühholoogiliste  seaduspärasuste  kaudu,  sest  kurjategija  on 
reeglina samasugune vaimselt normaalne inimene kui teisedki inimesed. 
Sellega tegeles näiteks prantsuse  matemaatik  Laplace, kes avaldas 1814. aastal essee tõenäosuse 
filosoofiast,  kus  ta  pakkus  välja,  et  tõenäosuse  kaudu  on  võimalik  hinnata  tunnistajate  ütluste 
tõepärasust ja pakkus välja  algoritmi , kuidas neid hinnata. Filosoofiline psühholoogia hääbub 19. 
sajandi lõpus, mil tekib teaduslik õiguspsühholoogia. 
 
4. Teaduslik õiguspsühholoogia. 
Psühholoogia  muutus  teaduseks,  kui   1879 .  aastal  rajas  Wilhelm   Wundt   esimese 
eksperimentaalpsühholoogia  laboratooriumi   Leipzigi .  Tema  teeneks  loetakse,  et  pani  aluse 
teaduslikule  psühholoogiale.  Iga  teaduse  eesmärk  on  luua  teaduslikke  teadmisi,  mille 
usaldusväärsus  tagatakse  kasutatavate  mõistete  täpse  defineerimisega,  rangete  ja  objektiivsete 
mõõtmisprotseduuride  kasutamisega  (nt  eksperiment,  testid)  ning  teadmiste  usaldusväärsuse 
piiride  määratlemisega.  Wundti  idee  oli  tuua  psühholoogia  välja  filosoofilisest  etapist  ja  teha 
sellest “päris” teadus, mis  vastaks  eelnimetatud kriteeriumitele. Esimene teadaolev eksperiment 
teadusliku õiguspsühholoogia valdkonnas oli 1893. aastal  Columbia  ülikoolis New  Yorgis , mil J. 
M.   Cattell    palus   üliõpilastel  vastata  triviaalsetele  küsimustele,   andes   igale  inimesele  aega  30 
sekundit  mõtlemiseks  ning  hiljem  vastates,  samal  ajal  hinnates,  kui  kindlad  nad  oma  vastuse 
õigsuses on. Analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada, kui head infoallikad on inimesed – ütluste 
tõepärasuse  hindamine.  Lisaks  1901.  a  Berliini  Ülikoolis,  mil   Stern   ja  Liszt  korraldasid 
loomuliku  eksperimendi  –  loengu  vaheajal  lavastati  vaidlus  2  õpilase  vahel,  mis  lõppes  tüliga 
ning päädis sellega, et üks õpilane võttis püstoli. Seejärel tuli ruumi  professor  ning katkestas tüli 
–  pealtnägijad  osalesid  tunnistajatena.  Analüüsist  selgus,  et  ükski  ütlus  ja  seletus  ei  olnud 
vigadeta.  Sellest  eksperimendist  kasvas  välja  omaette   valdkond   –  tunnistajate  ütluste  analüüs. 
Moderne kaasaegne õiguspsühholoogia sai just alguse ütluste eksperimentaalsest uurimisest. 
Tehti  ka  teisi  eksperimentaalseid  katseid.   1904 .  Wertheimeri  programmartikel,  kus  kasutati 
esimest  korda  väljendit  kuriteokoosseisu  psühholoogiline   diagnostika   –  kas  süüdioleva 
katsealuse  teadvuses  on  mingisugused  kokkupuuted  toimepandud  kuriteoga?  1921.  aastal  võeti 
kasutusele esimene eksperimentaalne polügraaf.  
 
Wilhelm Wundt 
W.  Wundt  oli  saksa  füsioloog,   filosoof   ja  psühholoog,  keda  loetakse  üheks  eksperimentaalse 
psühholoogia  rajajaks.  Nimelt  asutas  ta  1879.  aastal  Leipzigi  ülikooli  juurde  esimese 
eksperimentaalpsühholoogia  laboratooriumi.  Ta   arvas ,  et  teaduspsühholoogia  peab  sisaldama 
kolme  elementi:  1)  mõistete  täpne   defineerimine   teaduspõhiselt  2)  mõõtmisprotseduuride 
sissetoomine (põhiline  protseduur psühholoogiline eksperiment, testid on eksperimendi eriliik)  
3)  teadmiste  usaldusväärsuse  piiride  määratlemine.  Wundti  idee  oli  tuua  psühholoogia  välja 
filosoofilisest etapist ja teha sellest “päris” teadus, mis vastaks eelnimetatud kriteeriumitele. 
 
Stern 
Stern  lõi  eraldi  ajakirja  (+1903)  1906  —  üldse  esimene  ajakiri  mis  puudutab