Psühholoogia konspekt eksamiks (2)

1.Õiguse ja psühholoogia kokkupuutevaldkonnad: üldiseloomustus;
põhilised erinevused inimese ja inimkäitumise käsitlustes õigus ja psühis.
Psühholoogia ja õigus tegelevad mõlemad inimeste käitumisega. On omavahel
tihedalt seotud Õigus kasutab psühholoogiat (õiguspsühholoogia,
juriidiline psühholoogia, kriminaalpsüho-loogia, kohtupsühholoogia).
Õigus võib psühholoogiat kasutada „enda sees“ või kaasatakse psühholoogia
õiguslikku konteksti mitteõiguslike eriteadmistega.
Erinevused: *õigus lähtub teo lõpptagajärjest, psühholoogia lähtub käitumisest.
*õigus suhestab inimese käitumist ideaaliga, psühholoogia suhestab inimese käitumist
organismi toimimise seaduspärasustega.
*õigus seostab inimese käitumist tema vaba tahtega, psühholoogia aga väidab,
et inimese käitumine on mõjutatud sisemiste ja väliste stiimulite kombinatsioonist.
* õigus on „verbaalsuskeskne“, psühholoogia on „käitumiskeskne“
2. Õiguse ja psühholoogia kitsamad kokkupuutevaldkonnad: kohtupsühholoogia,
kriminoloogia , kriminaalpsühholoogia, juurdluspsühholoogia.
Iga valdkonna lühiseloomustus ja põhilised uurimisvaldkonnad
Kriminoloogia – uurib kuritegevust kui sotsiaalset nähtust.
Kriminaalpsühholoogia – uurib kurjategijat.
Juurdluspsühholoogia – psühholoogia teadmisi kasutatakse kuriteo avastamisel.
Kohtupsühholoogia – kliinilise psühholoogia rakendusvaldkond isikute
psüühilise seisundi ning sellega seotud toimetulekutaseme hindamiseks
õiguslikus kontekstis; teadusuuringute valdkond sellele rakendusvaldkonnale
spetsiifiliste probleemide uurimiseks (vägivaldsusrisk, isiksusomaduste ja
õigusrikkumise seosed, kognitiivsete võimetega seotud spetsiifilised probleemid).
Kohtupsühholoogia on osa laiemast valdkonnast.
3. Ülevaade agressiivsuse teoreetilistest käsitlustest
Agressiivsuse teoreetilised käsitlused varieeruvad sõltuvalt sellest, milline
teadusharu seda teemat on käsitleda võtnud.
- sotsioloog näeb põhjusi sotsiaalsetes suhetes
- geneetik leiab pärilikke faktoreid
- psühholoog näeb põhjusi inimese psüühikas
Bioloogilised teooriad
Need on teooriad, mis oma lähtekohalt on bioloogilised ning mis sisaldavad
etoloogilisi, sotsiobioloogilisi ja arengulisi lähenemisi ning kommenteerivad
füsioloogilisi faktoreid, mis mõjutavad agressiivsust:
- etoloogilised teooriad: K. Lorenz - agressiivsus on tung/aje/jôud ( drive ),
mis on omane enamikule loomadele, ka inimesele. Agressiivsusel peab olema
mingi mõte. Kohastumiseks vajalik sisemine tung.
- agressiivsus ja populatsiooni tihedus: eeldatakse, et populatsiooni suur tihedus või
ülerahvastatus viib agressiivsuse kõrgele tasemele. Seda efekti on seostatud
patoloogilise reaktsiooniga stressile aga ka adaptatiivse käitumisega, mis limiteerib
populatsiooni suurenemist . Tiheliolek muudab agressiivseks.
- füsioloogilised faktorid ja agressiivsus: kuigi ei ole otseselt agressiivsuse
füsioloogilist teooriat, on leitud endokrinoloogiliste faktorite, eriti reproduktiivsete
hormoonide taseme olulist mõju agressiivsele käitumisele. Testosteroon .
Psühholoogilised teooriad
Selle nimetuse alla koondatakse tavaliselt kõige erinevamaid teooriaid , millest
osade puhul on raske tõmmata selget eristavat joont psühholoogia, etoloogia ning
sotsiobioloogia mõnede aspektide vahele. Selle spektri teises otsas on
seisukohad, millel on vähene bioloogiline sisu ja mis üldjoontes lähtuvad
eeskätt inimese käitumisest, mitte võrdlevatest uurimustest teiste liikidega,
ning mis ulatuvad eksperimentaalsetest uurimustest puhtteoreetiliste seisukohtadeni.
- frustratsiooni -agressiooni hüpotees: Selle teooria algses formuleeringus
nähti frustratsiooni agressiooni ainsa motivatsioonilise süsteemina. Hiljem
tõusis esiplaanile seisukoht, et mõnede agressioonivormide jaoks võib
frustratsioon olla olulisem kui teiste jaoks.
- valu ja agressiivsus: valu kui agressiivsuse põhjuslik faktor. Käitumine pigem
enesekaitse.
- kogemus ja agressiivsus: juhtiv tähendus antakse kogemusliku faktori ja
õppimise mõjule. Paljude psühholoogide meelest on õppimine põhiline
determinant agressiivsuse kõigi aspektide puhul. Õppimine ei seleta kõiki
agressiivse käitumise aspekte .
- agressiivsus ja keskkonnastressorid: teooriad, mis eeldavad, et agressiivsust
provotseerivad keskkonnast lähtuvad mittespetsiifilised stiimulid . Veenvaid
tõendeid põhjusliku seose kohta ei ole.
Psühhoanalüütilised (freudistlikud) teooriad
Psühhoanalüütiliste kontseptsioonide aluseks on tavaliselt 3 eeldust:
- agressiivsus on sisemine tung;
- ta on mõjutatud senise elu poolt;
- kui see mõju on olnud negatiivne, siis võib tulemuseks olla patoloogiline
agressiivsus.
Sotsioloogilised teooriad
Sotsiaalteaduste raames arendatud agressiivsusteooriad tegelevad eranditult
inimeste agressiivse käitumisega, kusjuures paljud autorid on seisukohal,
et loomade käitumise uurimisel saadud tulemused ei ole inimesele ülekantavad.
4. Vägivaldse ja õigusrikkuva käitumise seos vanusega: kaasaegsed
neurobioloogilised uurimussuunad.
Huvipakkuvamaid tulemusi on saadud arengulise dünaamika uurimisel:
- vägivaldsus on kõrgeimal tasemel väikelapseeas, edaspidise arengu käigus langeb;
- ei ole selge, miks mõnedel lastel vägivaldsus arengu käigus ei lange;
- kuritegevuse sagedus on kõige kõrgemal tasemel noorukiea lõpuperioodil;
- tüdrukute käitumises tipneb kuritegevuse esinemissagedus varasemas vanuses;
- mida varem õigusrikkuv käitumine indiviidi puhul avaldub, seda kauem see kestab;
- osadel juhtudel vägivaldne käitumine algab alles noorukiea lõpus.
Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist:
- instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks);
- reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile)
Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme .
Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on
neurobioloogiline ja arenguline suund.
Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid:
- indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need
erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
- agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida
eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas;
- agressiivsuse ja vägivalla aluspõhjused on omistatavad varases elueas
olemasolevatele faktoritele, eriti neurobioloogilistele faktoritele.
5. Psüühikahäirete käsitluse erinevused juriidilises ja kliinilises kontekstis
Mõiste “psüühikahäire” sisu on on psühholoogias ja õiguses oluliselt erinev,
sellest tulenevalt erinevad arvamused ka selles osas, milliste eriteadmistega
spetsialisti (psühhiaater; psühholoog) on õiguslike probleemide lahendamisel vaja
ekspertidena kaasata. Juriidilises kontekstis seostub psüühikahäiretega
ohtlikkuse mõiste. Ei ole selget seisukohta, millistele kriteeriumidele peab
inimese psüühiline seisund ja/või käitumine vastama, et oleks alus hinnata
seda ohtlikuks. Samuti ei ole selge, kas see otsus tuleb langetada juriidilise
või kliinilise diskursuse raames. Kliinilises kontekstis nähakse isiku potentsiaali
ohtlikuks käitumiseks toimetulematuse ühe võimaliku avaldumisvormina.
Psüühikahäirete olemuse ja põhjuste mõistmiseks on vaja psüühilist seisundit
hinnata häirunud ja säilunud funktsioonide kogumina
6. Ohtlikkuse mõiste psühholoogilises ja õiguslikus kontekstis. Määratluste “sundravi”
ja “tahtest olenematu ravi” tähendus.
Juriidilises kontekstis seostub psüühikahäiretega ohtlikkuse mõiste. Ei ole
selget seisukohta, millistele kriteeriumidele peab inimese psüühiline seisund
ja/või käitumine vastama, et oleks alus hinnata seda ohtlikuks. Samuti ei ole
selge, kas see otsus tuleb langetada juriidilise või kliinilise diskursuse raames.
Kliinilises kontekstis nähakse isiku potentsiaali ohtlikuks käitumiseks toimetulematuse
ühe võimaliku avaldumisvormina.
Inimese tahtest olenematult võidakse talle kohaldada psühhiaatrilist ravi või hooldust/järelvalvet
lähtudes Karistusseadustikust (sundravi), Psühhiaatrilise
abi seadusest (tahtest olenematu ravi).
Õiguslikus kontekstis nähakse selles eeskätt vabaduse piiramisena, inimese
põhiõigus tervise kaitsele jääb tahaplaanile, kuna ei olda teadlik psühhiaatrilise
ravi tulemuslikkusest ning tulemuslikkust mõjutavatest asjaoludest. Ravi
alustamise edasilükkamine vabaduse piiramise õigustuste arutamiseks suurendab
oluliselt riski invaliidistumisele, ravi kiire alustamine ning ravi piisav kestus loob
eelduse paranemiseks.
7. Emotsionaalsete reaktsioonide mõju käitumisele: erinevused selle teema käsitlemisel
juriidilises ja psühholoogilises kontekstis
Emotsionaalsed reaktsioonid on keerulised, komplekssed protsessid, mis
vallanduvad vastuseks väliste stiimulite ja psüühika sisemiste komponentide kogumile.
Emotsionaalsete reaktsioonide bioloogiline funktsioon on kindlustada organismi
integreeritud reageerimine välistele stiimulitele, selle lôppeesmärgiks on soodsa
kohanemise kindlustamine.
Psühhiaatria ja kliiniline psühholoogia käsitleb emotsionaalse seisundi
tugevaid muutusi häiretena, juriidilise diskursuse raames eeldatakse, et need
on normi piires olevad seisundid.
Õigus:
Käitumise mõjutajana on oluline vaid tugev emotsionaalne reaktsioon .
Käitumine tugeva emotsionaalse reaktsiooni mõjul on andestatav.
Emotsionaalse reaktsiooni puudumine on hukkamõistetav.külmavereline
kurjategija
Psühholoogia:
Puudulik emotsionaalne reaktiivsus on oluline defitsiit käitumise regulatsioonis
8. Kaasaegsed neurobioloogilised hüpoteesid kroonilise delinkvetnse käitumise põhjuste kohta
Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid:
- indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need
erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
- agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse
olevat indiviididel stabiilselt olemas;
- agressiivsuse ja vägivalla aluspõhjused on omistatavad varases elueas olemasolevatele
faktoritele, eriti neurobioloogilistele faktoritele.
Kroonilise delinkvetse käitumise aluseks on adekvaatsete emotsionaalsete
reaktsioonide puudumine.
Juhtivad neuroteaduslikud hüpoteesid:
- moraalsed otsustused ei kujune arutluste ja järelduste käigus, vaid need
rajanevad inimese varase aregu käigus kujunenud automaatsetele moraalsetele
hoiakutele;
- nende hoiakute puudumine võib olla seotud neuraalse defitsiidiga;
- ka sotsiaalse käitumise keerulised vormid rajanevad elementaarsetele
emotsionaalsetele reaktsioonidele.
9. Isiksushäire tähendus kliinilises kontekstis
Isiksushäire on sügav ja püsiv käitumismuster, mille väljendused on
mitmesugustes isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ühetaoliselt jäigad.
Tegemist on äärmuslike vôi oluliste kôrvalekalletega kultuuri keskmise inimese
tajumise , môtlemise, tunnete ja eriti suhete laadist. Mustrid on tavaliselt
püsivad ja hôlmavad mmitmeid käitumise ning psühholoogilise toimimise valdkondi.
Isiksushäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse- vôi noorukieas ja
püsivad täiskasvanuna. Need ei ole mône muu psüühilise vôi ajuhaiguse tagajärjeks,
kuigi vôivad teiste häiretega koos esineda vôi neile eelneda.
Isiksushäirete teoreetiline kontseptsioon on pidevas arengus - püütakse täpsustada
häire aluseks olevaid psühholoogilisi tunnuseid, vähendada välise käitumise
avaldusi diagnostiliste kriteeriumidena.
Isiksushäire
- disharmoonilised hoiakud ja käitumine
- ebanormaalne käitumismuster on püsiv ja pikaajaline
- ebanormaalne käitumismuster on kôikehôlmav ja paljudes isiklikes ning sotsiaalsetes
situatsioonides selgelt väärkohanenud
- ilmneb alati lapse- vôi noorukieas ja püsib täiskasvanuna;
- häire põhjustab sotsiaalse funktsioneerimistaseme langust
10. Mõiste “psühhopaatia” tähendus kohtupsühholoogia kontekstis
Kaasaegse kohtupsühholoogia kontekstis tähistab mõiste “psühhopaatia” inimese
emotsionaalses reaktiivsuses, käitumises ja sotsiaalsetes suhetes avalduvat
tunnustekogumit, mis seondub kõrge riskiga korduvaks õigusrikkumiseks.
Mõiste “psühhopaatia” on kaasaegse kohtupsühholoogia kontekstis teoreetiline
konstrukt , mitte diagnoos . Arvamust psühhopaatia kohta ei saa anda eksperdiarvamusena,
see on üldteoreetiline käsitlus.
11. Õigusrikkuva käitumise retsidiivsusriski hindamine: struktureeritud kliiniliste meetodite
eelis statistiliste meetoditega võrrelded.
Retsidiivsusriski hindamine lähtub varasema käitumise põhjuste analüüsist.
Statistika ei pruugi kõigi puhul alati kehtida. Analüüs, mis toetub statistilistele
andmetele, ei anna käitumisjuhist järgnevateks juhtumiteks. Põhjusena nähakse
asjaolusid, mida ei saa muuta (sugu, rass , päritolu, varasemad teod).
Analüüsides isiku senist elukäiku saab hinnata, millised sisemised ja välised faktorid on
seni olnud olulised vägivaldse käitumise vallandumisel ja milline on olnud üksikute faktorite osakaal:
- Kui ülekaalus on sotsiaalne õppimine ja isiksuslikud faktorid, ning stressifaktorid ei ole
varasema vägivalla vallandumisel olnud olulise osakaaluga, siis võib vägivaldne käitumine
uuesti vallanduda väga laias tingimuste diapasoonis;
- Kui oluline osa on stressi- ja käitumishäirete faktoritel, siis sõltub vägivalla uuestivallandumine
nende tingimuste olemasolust.
12. Õigusrikkuva käitumise kordumise riski alandmise võimalused
Kuigi seniste uurimuste tulemused psühholoogiliste sekkumiste tulemuslikkusest kuriteo
retsidiivsusriski alandamisel on ebaühtlase tasemega (väikesed valimid; lühike jälgimisperiood;
ebamäärastel alustel moodustatud uuritavate rühmad; sekkumis- ja kontrollimeetodid täpselt
kirjeldamata), on siiski ilmne, et õigesti valitud ning piisava kestuse ja intensiivsusega läbiviidud
psühholoogiliste sekkumistega on võimalik alandada nii üld- kui vägivallakuritegude retsidiivsusriski.
Kõige tulemuslikumaks on osutunud kognitiiv-käitumuslikud meetodid (emotsionaalsete reaktsioonide
juhtimine; suhtlemis- ja probleemilahendusoskuste treening ).
Ei ole selge, millised psühholoogilised mehhanismid siiski vahendavad seda soodsat mõju.
Edaspidistes uurimustes on vaja luua paremini kontrollitavad tingimused nii sekkumis- kui
kontrollimeetodite osas.
Viimase aastakümnete jooksul on psühholoogiliste uurimuste teemaks saanud ka
vanglakeskkonna enda negatiivne mõju karistusekandjatele.
Vanglakeskkond on tervikuna tugev stressor (ruumiline kitsikus; tegevusetus ; privaatsuse puudumine;
hirm kaasvangide ees; puudulik psühholoogiline ja psühhiaatriline abi; vajadus maha suruda oma
emotsionaalsete reaktsioonide väliseid avaldusi), millega kohanemise käigus kujuneb sageli välja
pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast
vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete
sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni.
Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise,
mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks.
Mida rangemate tingimustega vangla, seda suurem on tõenäosus püsivate ja kestvate neurootiliste häirete
tekkeks ning edasise sotsiaalse toimetulekutaseme oluliseks languseks.
- mälulüngal peab olema mingi põhjus
- peatraumaga, millele järgneb teadvusekaotus, kaasneb mälulünk, mis hõlmab ka traumaeelset perioodi
„Mälestuste taastamine“ hüpnoosi abil on rakendatav vaid neil juhtudel, kui subjektiivselt tajutav mälulünk
on põhjustatud psühhotraumast.
Neuropsühholoogiline analüüs võimaldab hinnata, kas inimese poolt esitatav mälestuste puudumine või mälestuste
lünklikkus põhimõtteliselt võis esineda ning kas inimese kognitiivsete funktsioonide tase võimaldab tal ümbrust tajuda,
tajutut säilitada ning hiljem meenutada.
13. Polügraaftest - üldine kirjeldus ja hinnang kasutusvõimalustele teadusliku psühholoogia aspektist .
Klassikaline versioon :
Registreeritakse füsioloogiliste reaktsioonide muutused, mis vallanduvad
küsitlemise käigus:
- hingamine (rinnakorvi liikumise järgi)
- higistamine (naha galvaaniline refleksi järgi)
- vererõhk ( mansett ümber käe)
- pulss (mansett ümber käe).
Need signaalid registreeritakse kirjutussulgede võngetena paberil .
Analüüsitakse - otse neid võnkeid
- spetsiaalset tarkvara kasutades.
Uuemad variandid: registreeritakse muutusi aju toimimises.
Inimene võib ärev olla ka tõtt rääkides. Kuriteo üldised faktid on avalikkusele teada.
14. Üldine ülevaade peamistest meetoditest , mida on soovitatud ütluste kvaliteedi hindamiseks;
hinnang teadusliku psühholoogia aspektist
Valetamist ei ole võimalik tuvastada. Samas on võimalik tuvastada, miks inimene
sündmusi ei mäleta. Hüpnoosi abil on võimalik mälestusi taastada. Neuropsühho
loogiline analüüs võimaldab kindlaks teha, kas on võimalik, et inimesel puuduvad
mälestused.
Visuaalne äratundmine on oluliselt mõjutatud isiku omadustest ( rassiline samasus äratuntavaga
tagab suurema täpsuse; vanuse suurenedes suureneb vigade hulk),
situatsioonist, milles tuvastamist vajavat isikut kohati (emotsionaalne pinge
alandab täpsust) ning tõenäoliselt ka äratundmisprotseduuri tingimustest.
Kognitiivse psühholoogia peamine uurimis - ja rakendusvaldkond õigussüsteemis
on ütluste kvaliteedi tagamise võimaluste uurimine lähtudes psüühika toimimise seaduspärasustest:
- kuidas kergendada õiget äratundmist ja vähendada vigade tekkimise võimalusi;
- kuidas küsitleda, et toetada inimesel sündmuste täpset meenutamist;
- kuidas vähendada küsitlemisest endast lähtuvat negatiivset mõju
Kognitiivne intervjuu - küsitlustehnika, kus on maksimaalselt arvestatud psüühika
toimimise seaduspärasustega.
Valetamine ei ole spetsiifiline psüühiline protsess.
Valetamine ei ole tuvastatav psühholoogia meetoditega
Erutus ei ole valetamise-spetsiifiline emotsionaalne seisund
Valetamise „tuvastamiseks“ on soovitatud:
välise käitumise jälgimist - " kehakeel "
füsioloogiliste reaktsioonide jälgimist - "valedetektor"
produktsiooni analüüsi - statement validity assessment
Polügraaftest / “valedetektor“/ emotsionaalsete seisundite instrumentaalne diagnostika
Klassikaline versioon:
Registreeritakse füsioloogiliste reaktsioonide muutused, mis vallanduvad küsitlemise käigus:
- hingamine (rinnakorvi liikumise järgi)
- higistamine (naha galvaaniline refleksi järgi)
- vererõhk (mansett ümber käe)
- pulss (mansett ümber käe).
Need signaalid registreeritakse kirjutussulgede võngetena paberil.
Analüüsitakse - otse neid võnkeid
- spetsiaalset tarkvara kasutades.
Uuemad variandid: registreeritakse muutusi aju toimimises.
Testide tüübid.
The Control Question Test. Kontrollküsimuste test.
Kasutatakse konkreetse kuriteo uurimisel.
CQT koosneb tavaliselt 10 küsimusest.
Esitatakse kaht tüüpi küsimusi - asjasse puutuvad ja kontrollküsimused.
Eeldatakse, et
- süüdiolev kahtlusalune muretseb rohkem ajassepuutuvate, kui kontrollküsimuste puhul.
- süütu isiku puhul eeldatakse vastupidist reageerimismustrit.
Tüüpiline CQT koosneb testieelsest intervjuust, millele järgneb vähemalt kolme erineva küsimustekomplekti
esitamine, mille jooksul jälgitakse isiku füsioloogilisi reaktsioone.
Pärast füsioloogiliste andmete kogumist viiakse CQT lõpule testijärgse intervjuuga.
Selles faasis teeb polügrafist teatavaks otsuse ja püüab välja meelitada ülestunnistuse
neilt , kes valetamisega "vahele jäid". CQT testi edukaks läbiviimiseks on otsustava
tähtsusega testieelne intervjuu. Selle intervjuu jooksul kasutatakse spetsiaalseid
tehnikaid, mis väidetavalt suunavad subjekti "psühholoogilist sättumust" kontroll
küsimustele (kui uuritav on süütu) või asjassepuutuvatele küsimustele (kui uuritav
on süüdlane).
Tulemuste hindamine:
- Üldise skooringu puhul kasutatakse hinnangu andmiseks lisaks füsioloogilistele
tulemustele ka isiku käitumises ilmnevaid tunnuseid.
- Numbrilise skoorimise puhul rajatakse otsus väidetavalt eranditult füsioloogilistele registreeritud andmetele.
Guilty Knowledge Test. Süülise teadmise test.
Isikut küsitletakse, et selgitada, kuivõrd ta on teadlik konkreetse kuriteo
toimepanemise detailidest, mis on seotud uuritava sündmusega ja mida saab
teada ainult süüdlane. On leitud, et võib üsna objektiivselt registreerida erinevusi
aju aktiivsuses kui inimese vaataevälja satub tuttav või varasemalt mittetuttav
objekt. Seda reaktsiooni ei saa tahtlikult reguleerida. Seega aju „paljastab“ selle,
et inimene on seda, või siis väga sarnast objekti varem näinud.
Töötajate sõelumise test
Füsioloogiliste reaktsioonide jälgimisega intervjuu käigus püütakse leida teema,
millele küsitletav erksamalt reageerib (spionaaž; narkootikumid ).
Polügraafi diagrammide hindamine.
Uurimustega on leitud, et testi läbiviijad on oma hinnangutes mõjutatud polügraafi
välistest andmetest, ning et need andmed mõjutavad nii nende lõppväiteid kui
numbrilisi skoore. Lisaandmete kaasamine parandas hindamise täpsust.
Laboriuuringute tulemused ei ole ülekantavad reaalsetesse situatsioonidesse.
Mida lähemale tegelikkusele õnnestub katsesituatsioon kujundada, seda lähemale
liigub valedetektori tulemus 50%-le.
Valetamise "avastamine" produktsiooni analüüsi kaudu. Statement validity
assessment
Laste joonistused ei võimalda hinnata seda, mida laps „tegelikult mõtleb“ või mis
„tegelikult toimus“. Visuaalne info võib olla üheks suhtluskanaliks, kui sõnavara on
puudulik, või kui inimesel on kõnehäire. Graafiline produktsioon võimaldab hinnata
ruumitaju häirete olemasolu.
Tõesuse kriteeriumidele rajanev sisuanalüüs:
Criteria- Based Content Analysis (CBCA) - tüüpi meetodid
Udo Undeutsch, alates 1950.
Väitis, et laste ütlused kogetud sündmuste kohta erinevad väljamõeldistest teatud
kindlal viisil, süsteemipäraselt. Ta määratles tunnused, mis peaksid olema tõesuse indikaatoriteks:
Meetodi kriitika:
- korralikud uurimistulemused puuduvad
- ei ole üksmeelt oluliste kriteeriumide hulga suhtes
- lapse ütluste sisu on tugevalt mõjutatud tema vanusest , intervjueerimistehnikast
- kui tehnika on usaldusväärne tõesuse määramisel, siis miks on tema kasutusala piiratud
vaid laste seksuaalse ahistamise teemaga
- erinevatel etnilistel/kultuurilistel gruppidel võivad olla erinevad verbaalsed
väljenduslaadid
Reality Monitoring (RM)-tüüpi meetodid
Need meetodid rajanevad eeldusel , et tajutud info on oma olemuselt ja kognitiivselt
struktuurilt teistsugune, kui verbaalne looming.
Isik väidab mälestuste puudumist:
- mälulüngal peab olema mingi põhjus
- peatraumaga, millele järgneb teadvusekaotus, kaasneb mälulünk, mis hõlmab
ka traumaeelset perioodi
„Mälestuste taastamine“ hüpnoosi abil on rakendatav vaid neil juhtudel, kui
subjektiivselt tajutav mälulünk on põhjustatud psühhotraumast.
Neuropsühholoogiline analüüs võimaldab hinnata, kas inimese poolt esitatav mälestuste
puudumine või mälestuste lünklikkus põhimõtteliselt võis esineda ning kas inimese
kognitiivsete funktsioonide tase võimaldab tal ümbrust tajuda, tajutut säilitada ning
hiljem meenutada.
15. Psühholoogilised sekkumised korrektsioonisüsteemis - praegused teadmised ja uurimissuunad.
Kõige tulemuslikumaks on osutunud kognitiiv-käitumuslikud meetodid (emotsionaalsete reaktsioonide
juhtimine; suhtlemis- ja probleemilahendusoskuste treening). Kuigi seniste uurimuste tulemused
psühholoogiliste sekkumiste tulemuslikkusest kuriteo retsidiivsusriski alandamisel on ebaühtlase tasemega
(väikesed valimid; lühike jälgimisperiood; ebamäärastel alustel moodustatud uuritavate rühmad; sekkumis-
ja kontrollimeetodid täpselt kirjeldamata), on siiski ilmne, et õigesti valitud ning piisava kestuse ja
intensiivsusega läbiviidud psühholoogiliste sekkumistega on võimalik alandada nii üld- kui vägivallakuritegude
retsidiivsusriski.