Kohtupsühholoogia (3)

Eksam :
19.12.08.; 09.01.09.
Kl.14.15-17.00.
Näituse 2-105
Eksamile võib tulla suvalisel ajal, ajavahemikul kl.14.15-16.00.
Kirjalikult tuleb vastata kolmele küsimusele, küsimused valib üliõpilane pimesi järgmiste küsimuste hulgast:
1. Õiguse ja psühholoogia kokkupuutevaldkonnad: üldiseloomustus; põhilised erinevused inimese ja inimkäitumise käsitlustes õigusteaduses ja psühholoogias.
Psühholoogia ja õigus on tihedalt omavahel seotud, kuna mõlemad teadusvaldkonnad tegelevad inimese käitumisega.
Psühholoogia ja õiguse kokkupuutevaldkondades on parema koostöö tagamiseks vaja olla teadlik olulistest erinevustest nendes teadusvaldkondades:
- õiguses on olulisel kohal käitumise lõpptagajärg, psühholoogia keskendub eeskätt käitumisele
- õigus suhtestab inimsese käitumist ideaaliga, psühholoogia suhtestab inimese käitumist organismi toimimise seaduspärasustega
- õigus on „verbaalsuskeskne“ (Kuriteo puhul tähendab menetlus muude tegevuste kõrval ka seda, et sündmus asendatakse tekstiga. Verbaalne arutlus-ja järeldusvõime on vaid üks osa inimese kognitiivsetest võimetest), psühholoogia on „käitumiskeskne“
- õigus vaatleb inimese käitumist kui vaba tahte väljendust, psühholoogia vaatleb inimese käitumist kui kohastumuslikku reaktsiooni välistele stiimulitele.
Üldjoontes eristatakse kaht ühistegevuse tasandit :
1) Õigus kasutab psühholoogiaalaseid teadmisi „enda sees“:
õiguspsühholoogia; juriidiline psühholoogia; kriminoloogia ; kriminaalpsühholoogia; investigative psychology
- õigusloomes tuleb arvestada psüühika seaduspärasustega
- juristi kutsetöös tuleb olla teadlik psüühika seaduspärasustest
- uuritakse kuritegevust kui sotsiaalset nähtust
- uuritakse kurjategijate psüühilisi iseärasusi
- psühholoogiaalased teadmised kaasatakse kuritegude avastamisse
2) Psühholoogia kaasatakse õiguslikku konteksti mitteõiguslike eriteadmistena
kohtupsühholoogia forensic psychology
psühholoog eksperdina
psühholoog osaleb kohtuotsusest tulenevates tegevustes
psüühikahäirete ravi
psühhokorrigeerivad sekkumised korrektsioonisüsteemis
Probleemid juristide ja psühholoogide omavahelisel suhtlemisel:
- samad mõisted on erineva sisuga
- kaasaegseid teaduslikke teadmisi on raske suruda õiguse traditsiooniliste mõistete raamistikku
- uued teadmised psüühika kohta levivad lihtsustatud fragmentidena
Olulised erinevused psühholoogia alastes teadmistes:
- pinnalised teadmised psühholoogiast tekitavad psüühikast mulje kui hierarhiliselt organiseeritud järjestikuste protsesside jadast
- psühholoogia käsitleb psüühikat kui samaaegselt toimivate protsesside keerukat süsteemi
2. Õiguse ja psühholoogia kitsamad kokkupuutevaldkonnad: kohtupsühholoogia, kriminoloogia, kriminaalpsühholoogia, juurdluspsühholoogia. Iga valdkonna lühiseloomustus ja põhilised uurimisvaldkonnad
Kohtupsühholoogia on
- kliinilise psühholoogia rakendusvaldkond isikute psüühilise seisundi ning sellega seotud toimetulekutaseme hindamiseks õiguslikus kontekstis;
- teadusuuringute valdkond sellele rakendusvaldkonnale spetsiifiliste probleemide uurimiseks
vägivaldsusrisk
isiksusomaduste ja õigusrikkumise seosed
kognitiivsete võimetega seotud spetsiifilised probleemid
Kriminoloogia on arvatavasti sügavaim sotsioloogiasse puutuv teadus, mis uurib õigusvastase käitumise (kuritegevuse) põhjusi. 
Kriminoloogia
- uurib kuritegevust kui sotsiaalset nähtust
ÕS: Kriminoloogia on õpetus kuritegevuse põhjustest ja ärahoidmise vahenditest. Sotsiaalteaduse lähenemine kuritegevusele kui individuaalsele ja sotsiaalsele fenomenile. Kriminoloogia uurimisvaldkondadesse kuuluvad kuritegevuse erinevad vormid ja sagedus, samuti selle põhjused ja tulemused. Veel uuritakse sotsiaalseid ja valitsuse regulatsioone ning reaktsioone kuritegudele. Kriminoloogia on käitumisteaduse interdistsiplinaarne haru, tuginedes sotsioloogide ja psühholoogide uurimustel ning sama hästi ka seadustes kirjapandule.
Kriminaalpsühholoogia
- uurib kurjategijat
Kriminaalpsühholoogia on õpetus kurjategija tahtmistest, mõtetest, kavatsustest ja reaktsioonidest. On seotud kriminaalantropoloogia valdkonnaga. Peamiselt uuritakse, mis paneb inimesi kuritegusid toime panema , kuid ka reaktsioone peale kuritöö sooritamist, jooksus olles või kohtus. Kriminaalpsühholooge kutsutakse tihti kohtutesse tunnistajateks, et aidata mõiste kurjategija mõistust.
Investigative Psychology - juurdluspsühholoogia
- psühholoogiateadmisi kasutatakse kuriteo avastamisel
It brings together issues in the retrieval of investigative information, the drawing of inferences about that information and the ways in which police decision making can be supported through various systems derived from scientific research. It should not be confused with profiling which grew out of the experience of police officers offering opinions to their colleagues about the possible characteristics of unknown offenders. Investigative Psychology grows directly out of empirical research and logical inference to cover the full range of investigative activities .
3. Ülevaade agressiivsuse teoreetilistest käsitlustest
Agressiivsuse teoreetilised käsitlused varieeruvad sõltuvalt sellest, milline teadusharu seda teemat on käsitleda võtnud.
- sotsioloog näeb põhjusi sotsiaalsetes suhetes
- geneetik leiab pärilikke faktoreid
- psühholoog näeb põhjusi inimese psüühikas
Mõisted agressiivsus ja vägivald on defineeritud sadadel eri viisidel , kitsamalt või laiemalt.
Agressiivsus on laiem mõiste kui kuritegevus .
Agressiivsuse teooriate üldine klassifikatsioon :
Bioloogilised teooriad
Need on teooriad, mis oma lähtekohalt on bioloogilised ning mis sisaldavad etoloogilisi, sotsiobioloogilisi ja arengulisi lähenemisi ning kommenteerivad füsioloogilisi faktoreid, mis mõjutavad agressiivsust:
- etoloogilised teooriad: K. Lorenz - agressiivsus on tung/aje/jôud ( drive ), mis on omane enamikule loomadele, ka inimesele. Agressiivsus on süsteem, mis on n.ö. teenendavas funktsioonis paljude teiste oluliste funktsioonide jaoks
- agressiivsus ja populatsiooni tihedus: eeldatakse, et populatsiooni suur tihedus või ülerahvastatus viib agressiivsuse kõrgele tasemele . Seda efekti on seostatud patoloogilise reaktsiooniga stressile aga ka adaptatiivse käitumisega, mis limiteerib populatsiooni suurenemist .
- füsioloogilised faktorid ja agressiivsus: kuigi ei ole otseselt agressiivsuse füsioloogilist teooriat, on leitud endokrinoloogiliste faktorite, eriti reproduktiivsete hormoonide taseme olulist mõju agressiivsele käitumisele.
Psühholoogilised teooriad
Selle nimetuse alla koondatakse tavaliselt kõige erinevamaid teooriaid, millest osade puhul on raske tõmmata selget eristavat joont psühholoogia, etoloogia ning sotsiobioloogia mõnede aspektide vahele. Selle spektri teises otsas on seisukohad, millel on vähene bioloogiline sisu ja mis üldjoontes lähtuvad eeskätt inimese käitumisest, mitte võrdlevatest uurimustest teiste liikidega, ning mis ulatuvad eksperimentaalsetest uurimustest puhtteoreetiliste seisukohtadeni.
- frustratsiooni -agressiooni hüpotees: Selle teooria algses formuleeringus nähti frustratsiooni agressiooni ainsa motivatsioonilise süsteemina. Hiljem tõusis esiplaanile seisukoht, et mõnede agressioonivormide jaoks võib frustratsioon olla olulisem kui teiste jaoks.
- valu ja agressiivsus: valu kui agressiivsuse põhjuslik faktor.
- kogemus ja agressiivsus: juhtiv tähendus antakse kogemusliku faktori ja õppimise mõjule. Paljude psühholoogide meelest on õppimine põhiline determinant agressiivsuse kõigi aspektide puhul, olgu selleks siis agressiivsuse lähtekoht, seda esilekutsuvad asjaolud või need faktorid, mis moduleerivad juba vallandunud agressiivsust.
- agressiivsus ja keskkonnastressorid: teooriad, mis eeldavad, et agressiivsust provotseerivad keskkonnast lähtuvad mittespetsiifilised stiimulid .
Psühhoanalüütilised (freudistlikud) teooriad
Psühhoanalüütiliste kontseptsioonide aluseks on tavaliselt 3 eeldust :
- agressiivsus on sisemine tung;
- ta on mõjutatud senise elu poolt;
- kui see mõju on olnud negatiivne, siis võib tulemuseks olla patoloogiline agressiivsus.
Sotsioloogilised teooriad
Sotsiaalteaduste raames arendatud agressiivsusteooriad tegelevad eranditult inimeste agressiivse käitumisega, kusjuures paljud autorid on seisukohal, et loomade käitumise uurimisel saadud tulemused ei ole inimesele ülekantavad.
Huvipakkuv teoreetiline küsimus on mitte ainult see, miks inimesed käitumisreegleid rikuvad, vaid ka see, miks nad reeglitest kinni peavad.
Praeguseks on vägivalla teooreetilised käsitlused üksmeelel selles osas, et inimese agressiivse käitumise põhjused on multifaktoriaalsed, sisaldavad endas kombinatsiooni sotsiaalmajandulikest, kultuurilistest, bioloogilistest ja psühholoogilistest faktoritest.
Osa vägivaldsest käitumisest on hinnatav patoloogiana, mille aluseks on defitsiidid neurobioloogilisel tasemel.
Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist:
- instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks);
- reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile)
Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme .
Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund.
Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid:
- indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
- agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas;
- agressiivsuse ja vägivalla aluspõhjused on omistatavad varases elueas olemasolevatele faktoritele, eriti neurobioloogilistele faktoritele.
Valdav enamik uurimusi otsib erinevusi deviantsete ja mittedeviantsete gruppide vahel. Huvipakkuvamaid tulemusi on saadud arengulise dünaamika uurimisel:
- vägivaldsus on kõrgeimal tasemel väikelapseeas, edaspidise arengu käigus langeb;
- ei ole selge, miks mõnedel lastel vägivaldsus arengu käigus ei lange;
- kuritegevuse sagedus on kõige kõrgemal tasemel noorukiea lõpuperioodil;
- tüdrukute käitumises tipneb kuritegevuse esinemissagedus varasemas vanuses;
- mida varem õigusrikkuv käitumine indiviidi puhul avaldub, seda kauem see kestab;
- osadel juhtudel vägivaldne käitumine algab alles noorukiea lõpus.
Ei ole selge, mis tingib erinevaid arenguid.
Ei ole selge, mis mõjutab vägivaldse käitumise muutumist indiviidi elu jooksul.
Vägivaldse käitumise neurobioloogilisteks alusfaktoriteks eeldatakse olevat emotsionaalse ja käitumusliku regulatsiooni häirumist ning kognitiivsete võimete defitsiiti.
4. Vägivaldse ja õigusrikkuva käitumise seos vanusega: kaasaegsed neurobioloogilised uurimussuunad
Neurobioloogiliste uurimuste tulemused vägivalla põhjuste kohta:
- indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
- agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas;
- agressiivsuse ja vägivalla aluspõhjused on omistatavad varases elueas olemasolevatele faktoritele, eriti neurobioloogilistele faktoritele.
Vanuse seos agressiivsusega
- agressiivsus on kõrge lapseeas (2a.) ja seejärel väheneb.
- vägivaldse käitumise ajastus ja määr on individuaalselt erinev
- ei ole selge, miks osadel lastel esineb vägivaldset käitumist varases lapseeas, osadel veidi hiljem
Vanuse ja kuritegevuse seos
- seos on ühetaoline nii varavastaste kui isikuvastaste kuritegude osas
- õigusrikkujate hulk eakaaslaste hulgas on suurim noorukiea teises pooles , seejärel langeb
Erisused:
vägivallakõver tipneb veidi hiljem
tüdrukute puhul tipneb kõver veidi varem
Noorukieas kuritegusid toimepannutest:
- osa täiskasvanuna ei tee seda enam
- osa teeb seda ka täiskasvanuna
Nende vahel ei ole leitud erinevusi
kogntiivsete võimete osas
psühholoogiliste omaduste osas
perest ja keskkonnast lähtuvate faktorite osas.
Raskest kuritegevusest (ka vägivallast) loobumise tõenäosus on pöördvõrdeline selle käitumise alguse vanusega
- vara alustavad - pigem jätkavad
- hilja alustavad - lõpetavad vara
Seega:
-osadel õigusrikkujatel on reegleid eirav käitumine juba varasest lapseeast ning püsib muutumatuna kogu elu jooksul
- elu jooksul püsiv reegleid eirav käitumine ei pruugi alati olla nii hull, et isik paneks toime kuritegusid
Longituuduurimuste tulemused:
“Pätistumine” kulgeb valdavalt järgmiste arengute kaudu:
nähtav areng: lapseeas vähene agressiivsus - raskemad kaklused - raske vägivald
varjatud areng: näppamised, valetamine - alates 15a. raskemad ja avalikumad varavastased teod - rasked varavastased teod
konfliktne areng - kuni 12a.-ni kangekaelsus - trotslik, väljakutsuv käitumine - alluvussituatsioonide vältimine (hulkumine, koolist puudumine)‏
Isiku areng võib kulgeda vaid ühel rajal, võib aga kulgeda hoogsalt kõigil radadel
Poistel ennustasid konfliktid autoriteetidega hilisemat arengut teistel radadel.
Vägivaldse käitumise avaldumise osas on erinevaid trajektoore:
vägivald on kogu elu jooksul väike
senine mõõdukas vägivald hakkab täiskasvanuea algusest langema
senine tugev vägivaldsus hakkab täiskasvanuea algusest langema
väljendunud vägivaldne käitumine algab alles täiskasvanuea alguses
Kalduvus reegleid rikkuda, sh vägivaldselt käituda on väga varieeruv
erinevate indiviidide vahel
ühe indiviidi elu jooksul
Vägivaldse käitumise neurobioloogilised alusfaktorid:
- emotsionaalne ja käitumuslik düsregulatsioon
- emotsioonid ei reguleeri inimese käitumist, vaid düsreguleerivad
- ei vallandu emotsioone, mis võiksid käitumist reguleerida
- kognitiivsed häired
- kogntiivse defitsiidi tõttu saab inimene ümbrusest halvasti aru
Probleemid alusfaktoritega
- miks samade alusfaktorite olemasolul on indiviidide käitumine siiski erinev?
- kuidas alusfaktoreid mõõta?
- alusfaktorid ei ole tegelikult muutumatud, aju areng on mõjutatav sotsiaalsete interaktsioonidega
- mis toimub erinevate alusfaktorite interaktsiooni korral?
Vaatamata põhjuste keerukusele on siiski võimalik anda prognostilisi hinnanguid vägivaldsusriski tõusu või vähenemise kohta.
Kuritegevus esinemissageduses on leitud kõikumisi suurte ajavahemike lõikes
Need kõikumised on erinevates riikides ja ka sama riigi erinevates piirkondades toimunud erinevatel aegadel
Põhjused on ebaselged
Üheks hüpoteesiks on ealiste “vägivallamaksimumide” summeerumine
5. Psüühikahäirete käsitluse erinevused juriidilises ja kliinilises kontekstis
Mõiste “psüühikahäire” sisu on on psühholoogias ja õiguses oluliselt erinev, sellest tulenevalt erinevad arvamused ka selles osas, milliste eriteadmistega spetsialisti (psühhiaater; psühholoog) on õiguslike probleemide lahendamisel vaja ekspertidena kaasata.
Sedamööda, kuidas on lisandunud teadmisi psüühika normaalse toimimise ja häirumise kohta, on laienenud ja täpsustunud ka psüühikahäire mõiste. Kaasajal käsitletakse psüühikahäiretena ka kergemaid kõrvalkaldeid tavapärasest psüühilisest seisundist, varem oli see psühholoogia valdkond. Psühhiaatria ja psühholoogia koostöövaldkonnas kujunesid kitsamad psühholoogia erialad (kliiniline psühholoogia; neuropsühholoogia).
Kaasaegse kliinilise psühholoogia seisukoht:
- normaalselt toimiv psüühika on keeruline, mitmete funktsioonide kogum
- psüühika häirumine ei ole “monosümptomaatiline”
- psüühikahäirete olemuse ja põhjuste mõistmiseks on vaja psüühilist seisundit hinnata häirunud ja säilunud funktsioonide kogumina
- multidistsiplinaarne hinnang tagab oluliselt adekvaatsema hinnangu psüühikahäire, sellest tingitud toimetulekupiirangute ja paranemispotentsiaali kohta
Juriidilises kontekstis seostub psüühikahäiretega ohtlikkuse mõiste. Ei ole selget seisukohta, millistele kriteeriumidele peab inimese psüühiline seisund ja/või käitumine vastama, et oleks alus hinnata seda ohtlikuks. Samuti ei ole selge, kas see otsus tuleb langetada juriidilise või kliinilise diskursuse raames. Kliinilises kontekstis nähakse isiku potentsiaali ohtlikuks käitumiseks toimetulematuse ühe võimaliku avaldumisvormina.
Inimese tahtest olenematult võidakse talle kohaldada psühhiaatrilist ravi või hooldust/järelvalvet lähtudes Karistusseadustikust (sundravi), Psühhiaatrilise abi seadusest (tahtest olenematu ravi) või Sotsiaalhoolekande seadusest (nõusolekuta hooldamine hoolekandeasutuses). Õiguslikus kontekstis nähakse selles eeskätt vabaduse piiramisena, inimese põhiõigus tervise kaitsele jääb tahaplaanile, kuna ei olda teadlik psühhiaatrilise ravi tulemuslikkusest ning tulemuslikkust mõjutavatest asjaoludest. Ravi alustamise edasilükkamine vabaduse piiramise õigustuste arutamiseks suurendab oluliselt riski invaliidistumisele, ravi kiire alustamine ning ravi piisav kestus loob eelduse paranemiseks.
Juriidiline lähenemine:
-võib olla ohtlik
-tuleb hoida kinni, “ vaigistada ”
Kliiniline lähenemine:
-ei tule toime
- osa toimetulekust peab olema tagatud keskkonna poolt
- otsida tuleb muutumispotentsiaali
- ravitavus
-sosiaalsete oskuste parandamine
- sotsiaalse lähivõrgustiku nõustamine
6. Ohtlikkuse mõiste juriidilises ja õiguslikus kontekstis. Määratluste “sundravi” ja “tahtest olenematu ravi” tähendus.
Juriidilises kontekstis seostub psüühikahäiretega ohtlikkuse mõiste. Ei ole selget seisukohta, millistele kriteeriumidele peab inimese psüühiline seisund ja/või käitumine vastama, et oleks alus hinnata seda ohtlikuks. Samuti ei ole selge, kas see otsus tuleb langetada juriidilise või kliinilise diskursuse raames. Kliinilises kontekstis nähakse isiku potentsiaali ohtlikuks käitumiseks toimetulematuse ühe võimaliku avaldumisvormina.
Sundravi ei ole ravi liik, vaid ravi kohaldamise viis
KarS
§ 86. Psühhiaatriline sundravi
(1) Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis .... ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi.
Tahtest olenematu ravi
Psühhiaatrilise abi seadus:
§ 11. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi
(1) Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu
iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
(2) Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel
Inimese tahtest olenematult võidakse talle kohaldada psühhiaatrilist ravi või hooldust/järelvalvet lähtudes Karistusseadustikust (sundravi), Psühhiaatrilise abi seadusest (tahtest olenematu ravi) või Sotsiaalhoolekande seadusest (nõusolekuta hooldamine hoolekandeasutuses). Õiguslikus kontekstis nähakse selles eeskätt vabaduse piiramisena, inimese põhiõigus tervise kaitsele jääb tahaplaanile, kuna ei olda teadlik psühhiaatrilise ravi tulemuslikkusest ning tulemuslikkust mõjutavatest asjaoludest. Ravi alustamise edasilükkamine vabaduse piiramise õigustuste arutamiseks suurendab oluliselt riski invaliidistumisele, ravi kiire alustamine ning ravi piisav kestus loob eelduse paranemiseks.
Psüühikahäiretega isikute võrdse kohtlemise teiste kodanikega tagab adekvaatne suhtumine psüühikahäirete olemusse, mitte psüühikahäiretest tingitud toimetulekupiirangute ignoreerimine isikuvabaduse kaitse ettekäändel.
7. Emotsionaalsete reaktsioonide mõju käitumisele: erinevused selle teema käsitlemisel juriidilises ja psühholoogilises kontekstis
Emotsionaalsete reaktsioonide reguleeriv mõju organismi seisundile ning inimese käitumisele võib häiruda
- vaimse alaarenguga seoses;
- kesknärvisüsteemi kahjustuse mõjul;
- psüühilisest haigusest tingituna ;
- reaalsest olukorrast lähtuva ülitugeva emotsionaalse koormuse mõjul
Emotsionaalse reaktsiooni reguleeriva mõju häirumist on arvestatud ka kriminaalmenetluse kontekstis, kus teo toimepanemist hingelise erutuse seisundi mõjul hinnatakse karistust kergendava asjaoluna. Isikuvastaste süütegude hulgas eristatakse provotseeritud tapmist, s.o.tapmist, mis on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis.
Isiku emotsionaalse seisundi hindamisel eeldatakse psühholoogi poolt nn afektiseisundi tuvastamist.
Nn afektiteooria kujunes psühholoogia ja õiguse kokkupuutevaldkonnas perioodil, kui kergemate psüühikahäirete teaduslik käsitlus psühhiaatrias ja psühholoogias oli algjärgus. Praeguste teadmiste valguses ei ole afektiteooria kooskõlas kaasaegsete teaduslike seisukohtadega emotsionaalsete seisundite kohta. Psühhiaatria ja kliiniline psühholoogia käsitleb emotsionaalse seisundi tugevaid muutusi häiretena, juriidilise diskursuse raames eeldatakse, et need on normi piires olevad seisundid .
Emotsionaalse stressiga sseotud psüühikahäired on mitmekesised, erineva sümptomaatika ja dünaamikaga. Afektiteooria käsitles afekti kui monoliitset nähtust.
8. Kaasaegsed neurobioloogilised hüpoteesid kroonilise delinkvetnse käitumise põhjuste kohta
Praegused juhtivad neuroteaduslikud hüpoteesid lapseeast alates püsiva delinkventse käitumise võimalike alusfaktorite kohta:
- kogntiivsete võimete defitsiit ilmneb neil isikutel nii verbaalsete kui mitteverbaalsete võimete osas ;
- need defitsiidid ei ole tingitud väärkasvatusest või närvisüsteemi varastest kahjustustest;
- delinkventse käitumise lõpetamine täiskasvanueas ei ole seotud kognitiivse defitsiidi taandumisega;
- kognitiivsetel defitsiitidel võib olla oluline geneetiline komponent.
????????
Need on teooriad, mis oma lähtekohalt on bioloogilised ning mis sisaldavad etoloogilisi, sotsiobioloogilisi ja arengulisi lähenemisi ning kommenteerivad füsioloogilisi faktoreid, mis mõjutavad agressiivsust:
- etoloogilised teooriad: K.Lorenz- agressiivsus on tung/aje/jôud (drive), mis on omane enamikule loomadele, ka inimesele. Agressiivsus on süsteem, mis on n.ö. teenendavas funktsioonis paljude teiste oluliste funktsioonide jaoks
- agressiivsus ja populatsiooni tihedus: eeldatakse, et populatsiooni suur tihedus või ülerahvastatus viib agressiivsuse kõrgele tasemele. Seda efekti on seostatud patoloogilise reaktsiooniga stressile aga ka adaptatiivse käitumisega, mis limiteerib populatsiooni suurenemist.
- füsioloogilised faktorid ja agressiivsus: kuigi ei ole otseselt agressiivsuse füsioloogilist teooriat, on leitud endokrinoloogiliste faktorite, eriti reproduktiivsete hormoonide taseme olulist mõju agressiivsele käitumisele.
Vägivaldse käitumise neurobioloogilisteks alusfaktoriteks eeldatakse olevat emotsionaalse ja käitumusliku regulatsiooni häirumist ning kognitiivsete võimete defitsiiti.
9. Isiksushäire tähendus kliinilises kontekstis
Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni kontekstis on isiksus- ja käitumishäired kindlate tunnustega diagnostilised kategooriad, mis hõlmavad erinevate tekkepõhjuste ja avaldumisvormidega suuri häireterühmi. Nende diagnoosimine on psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi ühise pädevuse valdkond.
Isiksushäire on sügav ja püsiv käitumismuster, mille väljendused on mitmesugustes isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ühetaoliselt jäigad. Tegemist on äärmuslike või oluliste kõrvalekalletega keskmise inimese tajumise, mõtlemise, tunnete ja eriti suhete laadist selles kultuurikontekstis, kus inimene püsivalt elab. Mustrid on tavaliselt püsivad ja hõlmavad mitmeid käitumise ning psühholoogilise toimimise valdkondi.
Isiksushäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse- või noorukieas ja püsivad täiskasvanuna. Need ei ole mõne muu psüühilise või ajuhaiguse tagajärjeks, kuigi võivad teiste häiretega koos esineda või neile eelneda.
Isiksushäirete teoreetiline kontseptsioon on pidevas arengus - eesmärgiks on täpsustada häire aluseks olevaid psühholoogilisi tunnuseid, vähendada välise käitumise avaldusi diagnostiliste kriteeriumidena.
10. Mõiste “psühhopaatia” tähendus kohtupsühholoogia kontekstis
Kaasaegse kohtupsühholoogia kontekstis tähistab “psühhopaatia” inimese emotsionaalses reaktiivsuses, käitumises ja sotsiaalsetes suhetes avalduvat tunnustekogumit, mis seondub kõrge riskiga korduvaks õigusrikkumiseks.
Mõiste “psühhopaatia” on kaasaegse kohtupsühholoogia kontekstis teoreetiline konstrukt , mitte diagnoos .
Arvamust psühhopaatia kohta ei saa anda eksperdiarvamusena, see on üldteoreetiline käsitlus.
Robert Hare ' 1980.a. Psychopathy Checklist (PCL)
Psühhopaat on isik, kes saab kõrge näidu PCL-skaalal.
Teistes kontekstides võivad mõisted “psühhopaatia” ja “psühhopaat” olla sisustatud teisiti, kuna see mõiste on varem olnud kasutusel isiksushäire tähenduses.
Selle teema edasise arengu käigus ei ole välistatud psühhopaatia mõiste kasutuselevõtt kliinilises kontekstis ühe isiksushäire diagnostilise tähistamisena.
Kaasajal psühhopaatia hindamiseks kasutatav juhtiv hinnanguskaala:
Hare's Psychopathy Checklist- Revised PCL-R
Robert Hare, 91.
Sisaldab 20 tunnust, mida hinnatakse skaalal 0-1-2 selle järgi, kui tugevalt nad on väljendunud
Algselt nähti seda hinnanguskaalat kahefaktorilisena:
isiksusejooned
käitumuslikud tunnused
Praeguseks on uurimustega selgunud , et psühhopaatia konstrukti moodustavad 3 sõltumatut faktorit:
- interpersonaalne stiil (ülbe, suurustlev, petislik, manipuleeriv )
- emotsionaalse reaktiivsuse defitsiit (puudub „tugevate tunnete“ kogemus; võimetus tunda kahetsust, süüd)
- impulsiivne käitumine (hoolimatus käitumise tagajärgede suhtes)
Osa uurijaid on seisukohal, et tegemist on hoopis 4-faktorilise konstruktiga.
Psühhopaatia iseenesest ei seostu veel kuritegeliku käitumisega.
Kurjategijate hulgas on palju isikuid, kes saavad kõrge näidu PCL-skaalal. Samas võib kõrge PCL-näiduga seostuda vaid ebastabiilsus sotsiaalsetes suhetes, kuid otseselt kuritegusid isik toime ei pane
Praegusel ajal väljatöötamisel uus skaala psühhopaatia konstrukti mõõtmiseks: The Comprehensive Assessment of Psychopathic Personality Disorder .
Keskendutakse patoloogiliste tunnuste fikseerimisele. Eesmärk on saada mõõdik, mis võimaldaks hinnata muutust psühhopaatiliste tunnuste avaldumises.
11. Õigusrikkuva käitumise retsidiivsusriski hindamine: struktureeritud kliiniliste meetodite eelis statistiliste meetoditega võrreldes. (6. Loeng)
Vägivallariski hindamine ja riski alandamine /sekkumine/juhtimine on oluline probleem, mille lahendamist oodatakse vaimse tervise professionaalidelt.
Statistlise tõenäosuse rakendamine konkreetse isiku vägivaldsusriski hindamisel ei anna adekvaatset infot ning ei viita riski alandamise võimalustele.
Vägivaldse käitumise täpne ennustamine ei ole võimalik.
Analüüsides isiku senist elukäiku saab hinnata, millised sisemised ja välised faktorid on seni olnud olulised vägivaldse käitumise vallandumisel ja milline on olnud üksikute faktorite osakaal
Tavaliselt langetatakse vägivallariski kohta professionaali mittestruktureeritud otsus. Sel juhul ei ole selge, mille alusel otsustati, otsus ei ole kontrollitav, määravaks saab usaldus otsustaja pädevuse suhtes.
Hinnangu langetamiseks süstematiseeritult kogutud andmete alusel ning hinnangute omavahelise võrreldavuse võimaldamiseks on arendatud mitmeid struktureeritud hindamismeetodeid, mis
summeerivad spetsialistide kliinilist praktikat.
Iga üksiku vägivallajuhtumi analüüs peaks:
- kirjeldama juhtumit,
- hindama riske ja riski juhtimise võimalusi.
Enim kasutatud ja uuritud hinnanguskaalad:
VRAG - Violence Risk Appraisal Guide.
Quinsey jt. 1998.
- meessoost patsientide hindamiseks tugevdatud järelvalvega psühhiaatrilise ravi osakonnas .
HCR-20. Historical, Clinical and Risk Management Variables.
Webster, C.D. jt. 1997.
Karistusasutuse populatsiooni hindamiseks.
SARA- Spousal Risk Assesment - hindab peresisese vägivalla riski.
SVR-20 - Sexual Violence Risk.
Seksuaalsed kõrvalekalded ennustavad hästi seksuaalset vägivalda, mitte aga üldist või peresisest vägivalda.
Rusikareeglid:
- Vägivalla ennustamine on seda raskem, mida kitsamat ennustusala nõutakse.
- Struktureeritud instrumendid on paremad kui statistilised .
- Struktureeritud erialane hinnang on parem kui formaalne tunnuste loetelu .
Praegune juhtiv suund teadusuuringutes - keskendumine retsidiivsusriski alandamise võimaluste otsimisele.
12. Õigusrikkuva käitumise kordumise riski alandmise võimalused
Vägivaldse käitumise kordumise ennustamine:

• ei ole meetodit, mis võimaldaks täpseid pikaajalisi prognoose
  

• saab teha üsna täpseid lühiajalisi prognoose psühhiaatriahaigla populatsiooni hulgas
  

• ei näi olevat kasu kohtupraktikale
  

• teoreetilised arutlused viitavad siiski olulistele tunnustele, mida saab arvesse võtta ka juriidilises kontekstis
  

Soovitused vägivallariski alandamiseks peaksid tulenema otseselt nende faktorite analüüsist, mis on seotud vägivaldse käitumise vallandumisega:
- psühhoteraapia või medikamentoosne ravi, et vähendada kroonilist stressi, ärevust või depressiooni;
- situatsioonilist stressi võib vähendada toetava nõustamisega, pere- või paarinõustamisega, õppe-või tööalaste soovitustega, elukoha muutmise või töökoha vahetusega;
- käitumishäiretega seotud faktoreid võib leevendada sõltuvushäire ravimisega, orgaanilise düsfunktsiooni korrigeerimisega. Suitsiidmõtetega depressiooni saab ravida psühhoteraapia ning medikamentoosse raviga .
Ravisekkumiste efektiivsus sõltub suurel määral indiviidi muutumispotentsiaalist - motivatsioon , suhtumine ravisse, varasemad ravitulemused/kogemused, patsiendi suhtumine enesesse , sotsiaalsed väärtused ja eesmärgid, isiksuslikud ja sotsiaalsed ressursid .
13. Polügraaftest - üldine kirjeldus ja hinnang kasutusvõimalustele teadusliku psühholoogia aspektist .
Klassikaline versioon :
Registreeritakse füsioloogiliste reaktsioonide muutused, mis vallanduvad küsitlemise käigus:
- hingamine (rinnakorvi liikumise järgi)
- higistamine (naha galvaaniline refleksi järgi)
- vererõhk ( mansett ümber käe)
- pulss (mansett ümber käe).
Kõik need muutused pole aga valetamisspetsiifilised!
Need signaalid registreeritakse kirjutussulgede võngetena paberil .
Analüüsitakse - otse neid võnkeid
- spetsiaalset tarkvara kasutades.
Uuemad variandid: registreeritakse muutusi aju toimimises.
Samuti kasutatakse testi puhul ka testieelset intervjuud, kus üritatakse veenda inimest, et vale saab igal juhul tuvastataud.
Valedetektori puhul, nt. kui inimene jääb vahele mingi konkreetse küsimusega, siis järgevalt hakataksegi temalt selle küsimuse kohta detailsemalt uurima
Testide tüübid.
1) The Control Question Test. Kontrollküsimuste test.
Kasutatakse konkreetse kuriteo uurimisel.
CQT koosneb tavaliselt 10 küsimusest.
Esitatakse kaht tüüpi küsimusi - asjasse puutuvad ja kontrollküsimused.
Eeldatakse, et
- süüdiolev kahtlusalune muretseb rohkem ajassepuutuvate, kui kontrollküsimuste puhul.
- süütu isiku puhul eeldatakse vastupidist reageerimismustrit.
Tüüpiline CQT koosneb testieelsest intervjuust millele järgneb vähemalt kolme erineva küsimustekomplekti esitamine, mille jooksul jälgitakse isiku füsioloogilisi reaktsioone.
Pärast füsioloogiliste andmete kogumist viiakse CQT lõpule testijärgse intervjuuga. Selles faasis teeb polügrafist teatavaks otsuse ja püüab välja meelitada ülestunnistuse neilt , kes valetamisega "vahele jäid". CQT testi edukaks läbiviimiseks on otsustava tähtsusega testieelne intervjuu . Selle intervjuu jooksul kasutatakse spetsiaalseid tehnikaid, mis väidetavalt suunavad subjekti "psühholoogilist sättumust" kontrollküsimustele (kui uuritav on süütu) või asjassepuutuvatele küsimustele (kui uuritav on süüdlane).
Tulemuste hindamine:
- Üldise skooringu puhul kasutatakse hinnangu andmiseks lisaks füsioloogilistele tulemustele ka isiku käitumises ilmnevaid tunnuseid.
- Numbrilise skoorimise puhul rajatakse otsus väidetavalt eranditult füsioloogilistele registreeritud andmetele.
2) Guilty Knowledge Test. Süülise teadmise test.
Isikut küsitletakse, et selgitada, kuivõrd ta on teadlik konkreetse kuriteo toimepanemise detailidest, mis on seotud uuritava sündmusega ja mida saab teada ainult süüdlane. – kasutatakse valikvastustega küsimusi
On leitud, et võib üsna objektiivselt registreerida erinevusi aju aktiivsuses kui inimese vaataevälja satub tuttav või varasemalt mittetuttav objekt. Seda reaktsiooni ei saa tahtlikult reguleerida. Seega aju „paljastab“ selle, et inimene on seda, või siis väga sarnast objekti varem näinud.
Teaduslikus mõttes küll paljulubav, kuid selle on ka miinuspooled:

• olmeline üheülbalisus (vaevalt et mõrvaga on seotud mingid erilised detialid millest küsitlemisel kinni hakata)
  
• reaalses situatsioonis ei hakka detailid eriti silma
  

Polügraafi diagrammide hindamine.
Uurimustega on leitud, et testi läbiviijad on oma hinnangutes mõjutatud polügraafivälistest andmetest, ning et need andmed mõjutavad nii nende lõppväiteid kui numbrilisi skoore. Lisaandmete kaasamine parandas hindamise täpsust.
Laboriuuringute tulemused ei ole ülekantavad reaalsetesse situatsioonidesse.
Mida lähemale tegelikkusele õnnestub katsesituatsioon kujundada, seda lähemale liigub valedetektori tulemus 50%-le.
14. Üldine ülevaade peamistest meetoditest, mida on soovitatud ütluste kvaliteedi hindamiseks; hinnang teadusliku psühholoogia aspektist
Selle kohta, kas menetlusosaline räägib õigust või annab teadvalt valeütlusi, ei saa anda eksperdiarvamust kohtuekspertiisi mõttes. Normaalselt toimiv psüühika võimaldab inimesel teha sihipärase valiku oma mälestuste, teadmiste ja kujutluste hulgast, sh ka anda teadvalt valeütlusi.
Tulenevalt individuaalsetest psüühilistest iseärasustest on erinevate isikute poolt antud ütlused sama sündmuse kohta alati mingil määral erinevad ka siis, kui subjektiivselt antakse täielikke ja õigeid ütlusi.
Ei ole ühtegi teaduslikku meetodit kuidas valetamist avastada!

• Valetamine ei ole spetsiifiline psüühiline protsess.
  
• Valetamine ei ole tuvastatav psühholoogia meetoditega
  
• Erutus ei ole valetamise-spetsiifiline emotsionaalne seisund
  

Kognitiivse psühholoogia peamine uurimis ja rakendusvaldkond õigussüsteemis on ütluste kvaliteedi tagamise võimaluste uurimine lähtudes psüühika toimimise seaduspärasustest:
-kuidas kergendada õiget äratundmist ja vähendada vigade tekkimise võimalusi;
- kuidas küsitleda, et toetada inimesel sündmuste täpset meenutamist;
- kuidas vähendada küsitlemisest endast lähtuvat negatiivset mõju
Valetamise „tuvastamiseks“ on soovitatud:
välise käitumise jälgimist - " kehakeel " (just tahtmatud liigutused)
füsioloogiliste reaktsioonide jälgimist - "valedetektor"
produktsiooni analüüsi - statement validity assessment
Siin tuleb aga arvestada erinevaid faktoreid: inimese jälgimise puhul tuleb silmas pidada, et erutus pole just valetamine; samuti võib selge jutt mõjuda küll usaldusväärsena, kuid tegelikkuses tingimata see nii pole
Polügraaftest / “valedetektor“/ emotsionaalsete seisundite instrumentaalne diagnostika
Klassikaline versioon:
Registreeritakse füsioloogiliste reaktsioonide muutused, mis vallanduvad küsitlemise käigus:
- hingamine (rinnakorvi liikumise järgi)
- higistamine (naha galvaaniline refleksi järgi)
- vererõhk (mansett ümber käe)
- pulss (mansett ümber käe).
Kõik need muutused pole aga valetamisspetsiifilised!
Need signaalid registreeritakse kirjutussulgede võngetena paberil.
Analüüsitakse - otse neid võnkeid
- spetsiaalset tarkvara kasutades.
Uuemad variandid: registreeritakse muutusi aju toimimises.
Samuti kasutatakse testi puhul ka testieelset intervjuud, kus üritatakse veenda inimest, et vale saab igal juhul tuvastataud.
Valedetektori puhul, nt. kui inimene jääb vahele mingi konkreetse küsimusega, siis järgevalt hakataksegi temalt selle küsimuse kohta detailsemalt uurima
Testide tüübid.
1) The Control Question Test. Kontrollküsimuste test.
Kasutatakse konkreetse kuriteo uurimisel.
CQT koosneb tavaliselt 10 küsimusest.
Esitatakse kaht tüüpi küsimusi - asjasse puutuvad ja kontrollküsimused.
Eeldatakse, et
- süüdiolev kahtlusalune muretseb rohkem ajassepuutuvate, kui kontrollküsimuste puhul.
- süütu isiku puhul eeldatakse vastupidist reageerimismustrit.
Tüüpiline CQT koosneb testieelsest intervjuust millele järgneb vähemalt kolme erineva küsimustekomplekti esitamine, mille jooksul jälgitakse isiku füsioloogilisi reaktsioone.
Pärast füsioloogiliste andmete kogumist viiakse CQT lõpule testijärgse intervjuuga. Selles faasis teeb polügrafist teatavaks otsuse ja püüab välja meelitada ülestunnistuse neilt, kes valetamisega "vahele jäid". CQT testi edukaks läbiviimiseks on otsustava tähtsusega testieelne intervjuu. Selle intervjuu jooksul kasutatakse spetsiaalseid tehnikaid, mis väidetavalt suunavad subjekti "psühholoogilist sättumust" kontrollküsimustele (kui uuritav on süütu) või asjassepuutuvatele küsimustele (kui uuritav on süüdlane).
Tulemuste hindamine:
- Üldise skooringu puhul kasutatakse hinnangu andmiseks lisaks füsioloogilistele tulemustele ka isiku käitumises ilmnevaid tunnuseid.
- Numbrilise skoorimise puhul rajatakse otsus väidetavalt eranditult füsioloogilistele registreeritud andmetele.
2) Guilty Knowledge Test. Süülise teadmise test.
Isikut küsitletakse, et selgitada, kuivõrd ta on teadlik konkreetse kuriteo toimepanemise detailidest, mis on seotud uuritava sündmusega ja mida saab teada ainult süüdlane. – kasutatakse valikvastustega küsimusi
On leitud, et võib üsna objektiivselt registreerida erinevusi aju aktiivsuses kui inimese vaataevälja satub tuttav või varasemalt mittetuttav objekt. Seda reaktsiooni ei saa tahtlikult reguleerida. Seega aju „paljastab“ selle, et inimene on seda, või siis väga sarnast objekti varem näinud.
Teaduslikus mõttes küll paljulubav, kuid selle on ka miinuspooled:

• olmeline üheülbalisus (vaevalt et mõrvaga on seotud mingid erilised detialid millest küsitlemisel kinni hakata)
  
• reaalses situatsioonis ei hakka detailid eriti silma
  

Polügraafi diagrammide hindamine.
Uurimustega on leitud, et testi läbiviijad on oma hinnangutes mõjutatud polügraafivälistest andmetest, ning et need andmed mõjutavad nii nende lõppväiteid kui numbrilisi skoore. Lisaandmete kaasamine parandas hindamise täpsust.
Laboriuuringute tulemused ei ole ülekantavad reaalsetesse situatsioonidesse.
Mida lähemale tegelikkusele õnnestub katsesituatsioon kujundada, seda lähemale liigub valedetektori tulemus 50%-le.
Valetamise "avastamine" produktsiooni analüüsi kaudu. Statement validity assessment
Kasutatakse palju nt. seksuaalse ärakasutamise juhtudel
1) Laste joonistused ei võimalda hinnata seda, mida laps „tegelikult mõtleb“ või mis „tegelikult toimus“. Visuaalne info võib olla üheks suhtluskanaliks, kui sõnavara on puudulik, või kui inimesel on kõnehäire. Graafiline produktsioon võimaldab hinnata ruumitaju häirete olemasolu.
2) Tõesuse kriteeriumidele rajanev sisuanalüüs:
Criteria- Based Content Analysis (CBCA) - tüüpi meetodid, st. lapse poolt vahetult pärast sündmust antud ütluste analüüs
Udo Undeutsch, alates 1950.
Väitis, et laste ütlused kogetud sündmuste kohta erinevad väljamõeldistest teatud kindlal viisil, süsteemipäraselt. Ta määratles tunnused, mis peaksid olema tõesuse indikaatoriteks:
Meetodi kriitika:
- korralikud uurimistulemused puuduvad
- ei ole üksmeelt oluliste kriteeriumide hulga suhtes
- lapse ütluste sisu on tugevalt mõjutatud tema vanusest , intervjueerimistehnikast
- kui tehnika on usaldusväärne tõesuse määramisel, siis miks on tema kasutusala piiratud vaid laste seksuaalse ahistamise teemaga
- erinevatel etnilistel/kultuurilistel gruppidel võivad olla erinevad verbaalsed väljenduslaadid
Reality Monitoring (RM)-tüüpi meetodid
Need meetodid rajanevad eeldusel , et tajutud info on oma olemuselt ja kognitiivselt struktuurilt teistsugune, kui verbaalne looming, st. tekstistruktuur peaks erinema meelde tuletamise ja välja mõtlemise protsessi puhul.
Isik väidab mälestuste puudumist:
- mälulüngal peab olema mingi põhjus
- peatraumaga, millele järgneb teadvusekaotus, kaasneb mälulünk, mis hõlmab ka traumaeelset perioodi
„Mälestuste taastamine“ hüpnoosi abil on rakendatav vaid neil juhtudel, kui subjektiivselt tajutav mälulünk on põhjustatud psühhotraumast.
- Ei ole tõendeid selle kohta, et hüpnoos parandaks mälu olulise informatsiooni meenutamisel või mistahes materjali äratundmisel
- Hüpnoos võib olla väga kasulik olukordades, kus ohvril on psühhotraumast tingitud amneesia.
Neuropsühholoogiline analüüs võimaldab hinnata, kas inimese poolt esitatav mälestuste puudumine või mälestuste lünklikkus põhimõtteliselt võis esineda ning kas inimese kognitiivsete funktsioonide tase võimaldab tal ümbrust tajuda, tajutut säilitada ning hiljem meenutada.
15. Psühholoogilised sekkumised korrektsioonisüsteemis - praegused teadmised ja uurimissuunad.
Psühholoogi töö sisuks korrektsioonisüsteemis on selliste psühholoogiliste sekkumiste kavandamine ja läbiviimine, mis toetaksid karistusekandjate edasise sotsiaalse toimetuleku paranemist.
Vabaduskaotusliku karistuse kandmine on küll väga spetsiifiline suhtluskeskkond, kuid inimese psüühika jääb ka vabaduskaotusliku karistuse kandmise ajal inimpsüühika üldise toimimise ja häirumise raamistikku.
Inimese käitumine on alati mõjutatud ka keskkonna poolt, seega peaks karistuse kandmise ajal keskkonnapoolseid mõjutusi kujundama selliselt , et tekiksid eeldused püsivaks käitumismuutuseks.
Kuigi seniste uurimuste tulemused psühholoogiliste sekkumiste tulemuslikkusest kuriteo retsidiivsusriski alandamisel on ebaühtlase tasemega (väikesed valimid; lühike jälgimisperiood; ebamäärastel alustel moodustatud uuritavate rühmad; sekkumis- ja kontrollimeetodid täpselt kirjeldamata), on siiski ilmne, et õigesti valitud ning piisava kestuse ja intensiivsusega läbiviidud psühholoogiliste sekkumistega on võimalik alandada nii üld- kui vägivallakuritegude retsidiivsusriski.
Kõige tulemuslikumaks on osutunud kognitiiv-käitumuslikud meetodid (emotsionaalsete reaktsioonide juhtimine; suhtlemis- ja probleemilahendusoskuste treening ).
Ei ole selge, millised psühholoogilised mehhanismid siiski vahendavad seda soodsat mõju. Edaspidistes uurimustes on vaja luu paremini kontrollitavad tingimused nii sekkumis- kui kontrollimeetodite osas.
Viimase aastakümnete jooksul on psühholoogiliste uurimuste teemaks saanud ka vanglakeskkonna enda negatiivne mõju karistusekandjatele.
Vanglakeskkond on tervikuna tugev stressor (ruumiline kitsikus; tegevusetus ; privaatsuse puudumine; hirm kaasvangide ees; puudulik psühholoogiline ja psühhiaatriline abi; vajadus maha suruda oma emotsionaalsete reaktsioonide väliseid avaldusi), millega kohanemise käigus kujuneb sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks.
Mida rangemate tingimustega vangla, seda suurem on tõenäosus püsivate ja kestvate neurootiliste häirete tekkeks ning edasise sotsiaalse toimetulekutaseme oluliseks languseks.
21