PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT (0)

Q: Mis on psühhopaatia?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Mis põhjustab psühhopaatiat?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Millise määrani avaldub psühhopaatia lastes?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Kuidas käsitletakse psühhopaatia mõistet reaalses maailmas?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Mitmetahuline konstruktsioon?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Kui täpselt ennustavad psühhopaatia mõõtmed kriminaalset käitumist?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Kui teiste vägivaldsete kurjategijate teod?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Kui lähtuda ohtlikkusest?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Q: Mis piirini on psühhopaatsete kurjategijate ravimine eriline väljakutse?

Vastus leiad õppematerjalist: PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Tartu Ülikool - Õigus - Psühholoogia juristidele

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis on psühhopaatia?
Mis põhjustab psühhopaatiat?
Millise määrani avaldub psühhopaatia lastes?
Kuidas käsitletakse psühhopaatia mõistet reaalses maailmas?
Mitmetahuline konstruktsioon?
Kui täpselt ennustavad psühhopaatia mõõtmed kriminaalset käitumist?
Kui teiste vägivaldsete kurjategijate teod?
Kui lähtuda ohtlikkusest?
Mis piirini on psühhopaatsete kurjategijate ravimine eriline väljakutse?

XXXXXX
XXXXXX
PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT
Referaat
Juhendaja :
XXXXXX
XXXXXX
2017

Sissejuhatus 3
Psühhopaatia mitmetahuline kuvand 4
Üldlevinud väärarusaamad psühhopaatia kohta 5
Mis on psühhopaatia? 6
Lahendamata vastuolud psühhopaatia defineerimisel 7
Kolmekomponendiline mudel – definitsioonide ühendamine ning vasturääkivuste mõistmine 8
Kas psühhopaatia definitsiooni saab üldistada soo, rassi ja kultuuri üle? 9
Mis põhjustab psühhopaatiat? 10
Psühhopaatia erinevad variandid 11
Millise määrani avaldub psühhopaatia lastes? 14
Psühhopaatia seos vägivaldse ja muu kriminaalse käitumisega 16
Kas psühhopaatseid inimesi saab ravida? 17
Kuidas käsitletakse psühhopaatia mõistet reaalses maailmas? 19
Poliitika mõjutused 20
Kokkuvõte 23
Kasutatud kirjandus 24

Sissejuhatus

Psühhopaatia on raskekujuline isiksusehäire, mis võib avalduda näiteks kaastunde ja hirmu tundmise võime puudumises. Tegemist on nartsissistliku isiksusehäire vormiga , mille tunnusteks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Lisaks eelmainitule pakutakse psühhopaatide äratundmiseks veel arvukalt tunnuseid, kuid ühtne definitsioon puudub tänapäevani.
Käesoleva referaadi eesmärgiks on anda ülevaade teadusartikli “Psühhopaatilised isikuomadused: lähendades teaduslikke andmeid ning avalikku poliitikat” (Psychopathic Personality: Bridhing the Gap Between Scientific Evidence and Public Policy) sisust. Artikli autoriteks on Jennifer L. Skeem, Devon L. L. Polaschek, Christopher J. Patrick ja Scott O. Lilienfeld ning artikkel avaldati 15. Detsembril 2011 Sage Journal’is.
Teadusartikkel valiti lähtudes mõlema autori huvist niivõrd intrigeeriva valdkonna vastu. Referaadis antakse põhjalik ülevaade psühhopaatia mõiste kujunemisest, probleemidest seoses selle defineerimisega, psühhopaatia erinevatest kuvanditest, psühhopaatia ravist ja sellest tulenevatest mõjutustest.

Psühhopaatia mitmetahuline kuvand

Enamus inimesi arvab teadvat, kes või mis on “psühhopaat”, kuid vaid vähesed psühholoogilised terminid kutsuvad samaaegselt esile nii suurt huvi ning valestimõistmist. Laiale avalikkusele jääb psühhopaatia tihtipeale halvasti mõistetavaks kontseptsiooniks, peegeldades lapsepõlve hirme ja inimestes peituvat kurjust. Isegi teadusringkondades on probleeme psühhopaatia defineerimisel. Seda, et psühhopaatia kujutamine on väga mitmekesine ning osaliselt kokkulangev võib näha järgnevatest iseloomustustest.

Korporatiivne psühhopaat. Ta on manipuleeriv , ähvardav, kui üllatavalt šarmantne. Need indiviidid on võimelised, vaatamata implusiivsusele ning antisotsiaalsusele, tõusma karjääriredelil ning saavutama edu ja kuulsust . Näiteks Bernard Madoff, New Yorki börsimaakler ja investeerimisanalüütik, kes pettis aastate jooksul investoritelt välja miljardeid dollareid.

Pettur. Paljud Hollywoodi filmid kujutavad psühhopaate osavate petturitena. Frank Abagnale, Jr., kelle elul põhineb film “ Catch Me if You Can”, on suurepäraseks näiteks. Kasutades ära oma karismat, verbaalset intelligentsus ning tavatult küpset välimust teeskles ta edukalt mitmeid ameteid ning oli osav tšekkide võltsija.

Sarimõrvar. Laiale avalikkuse seostub termin “psühhopaat” enamasti kurikuulsate sarimõrvarite, näiteks Theodore Bundy ja Charles Mansoniga. Rohujuuretasandil seostub psühhopaatia äärmusliku vägivallaga, kuid minnes süvitsi on näha, et need individuaalid kasutasid ära nii oma intelligentsust kui ka sotsiaalseid oskuseid, et pahaaimamatuid ohvreid surma meelitada.

Krooniline kurjategija . Veel üheks psühhopaatia kuvandiks on n-ö krooniline kurjategija. Nad on närvilised, kergesti ärrituvad ning vihastuvad indiviidid, kes räägivad enda olukorras väga enesekesksel moel. Iseloomulik on pärast vanglast/kinnipidamisasutusest vabanemist raskete kuritegude toimepanemine.
Kõigil neil neljal iseloomustel on mõned sarnased jooned, kuid nad erinevad üksteisest tunduvalt just määratlemisest olulistest aspektides . Selline lahknemine tõstatab keerulise küsimuse psühhopaatia kohta – millised omadused kuuluvad psühhopaatia juurde ja millised mitte. Psühhopaadid ning ilmselt ka “psühhopaatia” kui termin on seetõttu kirjeldatavad kui kameeleonid.

Üldlevinud väärarusaamad psühhopaatia kohta

Enne töö põhiosa juurde siirdumist tuleb peatuda mõnel peamisel müüdil ning väärarusaamal seoses psühhopaatiaga. Kuigi psühhopaatia definitsioonid on erinevad ning kohati isegi vasturääkivad, valitseb teatud aspektides üksmeel, mis psühhopaatia ei ole. Järgnevalt peatutakse põgusalt viiel levinud väärarusaamal.

Psühhopaatia on vägivalla sünonüüm. Tavainimese jaoks võib termin “psühhopaat” kergesti seostuda kurikuulsate sarimõrvaritega. Eriti kuna meediakajastuses käivad sõnad “psühhopaatsus” ja “tapja” tihtipeale käsi-käes. Sellest hoolimata võivad psühhopaatsed indiviidid olla vägivaldse minevikuta ning süüdimõistmata.

Psühhopaatia on psühhoosi sünonüüm. Tulenevalt arvatavasti sõnade “psühhopaat” ja “psühhootiline” sarnasusest eeldatakse, et psühhopaadid on ebaratsionaalsed ning reaalsustajuta. Mõnikord võivad psühhopaatilised iseloomujooned esineda koos psühootilisuse sümptomitega, kuid tavapäraselt erinevad psühhopaadid tugevalt psühhootilistest isikutest. Enamasti on psühhopaadid ratsionaalse mõtlemisega, viirastusteta ja orienteeruvad oma ümbruskonnas hästi. Lisaks on indiviidi, kes panevad toime kuritegusid , peaaegu alati teadlikud, et nad on midagi valesti teinud.

Psühhopaatia on antisotsiaalse isikuhäire ( Antisocial Personality Disorder ASPD) sünonüüm. ASPD on ametlik diagnoos , mille tunnusteks on antisotsiaalne , kriminaalne ja mõnikord ka vägivaldne käitumine, mis ulatub tagasi lapsepõlve või varajasse teismeikka. DSM-III ja DSM-IV (American Psychiatric Association ’s Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) märgivad, et psühhopaatsust võib võrrelda ASPD diagnoosiga, kuid täpseks vasteks ei ole piisavalt korreleeruvaid näitajaid.

Psühhopaadid sünnivad psühhopaatidena. Tänapäevane arusaam geneetika ning väliskeskkonna mõjudest käitumise kujunemisele eitab hüpoteesi, et psühhopaadid “sünnivad sellistena”. Psühhopaatiat põhjustavad erinevad etioloogilised ning väliskeskkonna mõjutused.

Psühhopaatia on ravimatu . Arvamus, et psühhopaatia on ravimatu on väga tugevalt juurdunud, mistõttu on seda valdkonda väga vähe uuritud. Mõnes viimase aja empiirilisest tööst nähtub, et psühhopaatsed kalduvused võivad muutuda. Näiteks on noored ja ka täiskasvanud, kes on kõrgete testi skooridega, intensiivse ravi korral suutnud parandada oma käitumismaneere.

Mis on psühhopaatia?

Psühhopaatia defineerimine on üks psühholoogia teaduse kõige põhilisemaid küsimusi. Psühhopaatiat, nagu ka kõiki teisi psühholoogilisi konstruktsioone, ei ole võimalik taandada ühele kindlale idikaatorile. Ühe indikaatori otsimise asemel tasub psühhopaatiat võtta kui mitmekordse ning järk-järgult areneva mõõtena. Psühhopaatia uurimine on toimunud enamjaolt sarnaselt teiste psühholoogia valdkondade uurimisel, kuid esineb ka teatavaid erinevusi. Näiteks on psühhopaatia tuvastamisel kõige olulisemat rolli mänginud vaid üks valideeritud tööriist – PCL-R (Psychopathy Checklist–Revised), mistõttu on tõstatunud probleem abivahendi ning diagnoosi võrdsustamisest. Oluline on meeles pidada, et PCL-R testi skoor võrdub psühhopaatiaga samal määral kui IQ-test intelligentsusega.
Ajalugu. Kaasaese lääne psühhopaatia konseptualiseerimine saab alguse 1800. aastatel Pineli ning Pritchardi töödest. Siin kohal on märkimisväärne, et termin “psühhopaatia” võeti kasutusele alles 19. sajandi lõpus Saksa psühhiaatri J. L. Kochi poolt. Koch rakendas psühhopaatiat, vastupidiselt tänapäevasele kasutusele, neuroosile, vaimsele alaarengule ja paljudele teistele isiksuse häiretele.
Varajased kirjeldused psühhopaatiast on mitmesugused. Kirjeldustes esinesid teiste hulgas, näiteks: hoolimatu käitumine, karisma , enesekindlus, sotsiaalne domineerivus , tähelepanu otsimine, veenvus , brutaalsus, emotsionaalne külmus ning teiste pidev ärakasutamine. Need erinevad kirjeldused aitasid kaasa kaasaegse psühhopaatia definitsiooni vastuolude tekkimisele.
Nüüdisaegsed arusaamad psühhopaatiast tulenevad Ameerika psühhiaatri Hervey Cleckley klassikalisest uurimusest “The Mask of Sanity”. Cleckley’l oli laiaulatuslik kogemus psühhiaatriliste patsientidega töötamises, mis oli talle abiks häire paremal selgitamisel ning piiritlemisel. Kuna Cleckley töötas peamiselt oma patsientiga, ei kirjeldanud ta psühhopaate kui vägivaldseid, ohtlikke või õelaid. Ta leidis, et kahju mida nad teistele põhjustasid, tulenes nende pinnapealsest ning saamatust iseloomust. Psühhopaatia sidumine raskete kuritegudega tuleneb McCord ja McCordi ning Robinsi töödest, kuna nemad töötasid peamiselt kurjategijatega. McCordide konseptsioon psühhopaatiast on tugevalt häiritud, väljapaistvateks omadusteks: teistest vaenulik võõrandumine, kalkus, impulsiivsus ja vägivaldsus. Kuigi McCord ja McCord vaatlesid pidevat kuritegelikku käitumist indiviidide puhul, kellel olid nimetatud iseloomujooned, ei pidanud nad sellist käitumist vältimatuks.
Kaasaegne operatsionaliseerimine. Tänapäeval koosneb psühhopaatia mõõde peamiselt kliiniliste hinnangute skaaladest ja enesehinnangu skaaladest. 1970ndate aastate lõpus töötas Kanada psühholoog Robert Hare välja kahekümne kahest artiklist koosneva PCL-R-i. Seda tööriista on alates 1985. aastast pidevalt parandatud ning praeguseks hetkeks on see muutunud kõige enam kasutatavaks ja laialdasemalt tunnustatud psühhopaatia hindamisvahendiks. PCL-R loodi, et koondada psühhopaatia ühtse konstruktsioonina, kuid koosneb siiski eristatavatest alaskaaladest, mida kirjanduses nimetatakse faktoriteks. PCL-R koosneb inimsuhete -tundmuslikust faktorist (Faktor 1) ja antisotsiaalsest faktorist (Faktor 2). Faktor 1 on seotud nartsitsismi, madala empaatiavõime ning sotsiaalse domineerimisega. Faktor 2 on seotud implusiivsuse, alkoholi ja narkootikumine probleemidega, kriminaaltegevusega, vägivaldsusega. Vaatamata faktile, et PCL-R on kõige laialdasemalt tunnustatud psühhopaatia hindamisvahend, on sellele viitamine kui “kuldsele standardile” problemaatiline. Kõik psühholoogilised mõõted on definitsioonilt vigased, mistõttu võivad vaid ühel tööriistal põhinevad järeldused olla ebatäpsed või eksitavad.
Mittekriminaalidest psühhopaatide valimit kasutades on loodud enesehinnangu skaalasid, näiteks PPI (The Psychopathis Personality Inventory ) või selle täiendatud versioon PPI-R. Skaalad annavad ülevaate inimsuhete-tundmuslikest ning elustiili-antisotsiaalsetest omadustest. PPI loodi Cleckley psühhopaatia mudeli põhjal vastukaaluks PCL-R-ile, et konseptualiseerida psühhopaatia mittekliinilisel valimil. Skaala koosneb kahest kõrgemat järku faktorist PPI-I (emotsionaalne stabiilsus, sotsiaalne operatiivsus, nartsitsism, madal empaatiavõime) ja PPI-II (impulsiivsus, vägivaldsus, substantsi probleemid, närvilisus).

Lahendamata vastuolud psühhopaatia defineerimisel

Kas kohanemisega seostuvad omadused kuuluvad psühhopaatia definitsiooni? Cleckley kirjelduste kohaselt võivad psühhopaadid jätta endast mulje, kui täiesti normaalsest inimesest, kuid see oskus käib alati käsi-käes pahelise käitumisega. Indiviidid, kes on selliste paradoksaalsete omadustega, võivad asetuda väga erinevatele sotsiaalsetele tasemetele. Nad võivad olla edukad poliitikud või advokaadid, samas kurjategijad või asotsiaalid. Cleckley rõhutas, et psühhopaatidele on iseloomulik jätta endast hea esmamulje , mistõttu on kohanemisega seostuvad omadused üheks psühhopaatia põhielementideks. Tänapäevaks ei ole aga seda probleemi ammendavalt rahuldatud ning lahkarvamus on püsiv.
Kas närvilised ning emotsionaalselt reageerivad inimesed on põhimõtteliselt psühhopaatiale kalduvad? Jättes psühhopaatia definitsioonist kõrvale kohanemisega seonduvad omadused võib juhtuda, et paljud indiviidid, kes on psühholoogilisest nõrgemad, sildistatakse psühhopaatidena. See aga võib endaga kaasa tuua tõsiseid probleeme.
Kas antisotsiaalne käitumine kuulub psühhopaadi definitsiooni? Psühhopaatia uurimused põhinevad suures osas kurjategijatest valimitel, mistõttu on eesmärgiks peamiselt kuritegelike omaduste väljaselgitamine. Seetõttu jääb psühhopaatidest mulje kui isikutest kes alati sooritavad kuritegusid. Kriminaalne käitumine on aga vaid üks osa antisotsiaalsest käitumisest. Antisotsiaalne käitumine hõlmab endas palju rohkemaid käitumisviise, mis toovad endaga kaasa sotsiaalset kahju. On kindel, et psühhopaatia üheks tunnuseks on antisotsiaalne käitumine, seetõttu võivad mõned indiviidid põhjustada sotsiaalset kahju ka seadusi rikkumata, näiteks valetades või manipuleerides.
Kas psühhopaatia on ühtne või mitmetahuline konstruktsioon? Pole kindel, kas psühhopaatia on mõistetav ühtse seisundina või koosneb see mitmetest erinevatest variatsioonidest. Käsitletava probleemi tõsisust illustreerib PCL-R-i lähenemisviis psühhopaatiale. Algselt pidi PCL-R registreerima psühhopaatia kui ühtse konstruktsioonid, kuid koosneb siiski kahest keskpäraselt korreleeruvast faktorist, mis omakorda toovad kaasa väga palju uusi muutujaid.

Kolmekomponendiline mudel – definitsioonide ühendamine ning vasturääkivuste mõistmine

Probleemid defineerimisega on tavalised peaaegu kõigi psühholoogiliste häirete puhul, kuid tulevad eriliselt esile seoses psühhopaatiaga. Põhjuseks võib olla sildi “psühhopaat” elumuutev jõud, näiteks karistuse raskusastme määramisel, kinnipidamisasutusest hoidmisel või väljasaamisel. Kolmekomponendiline mudel pakub välja, et psühhopaatiat saab kontseptualiseerida, kasutades kolme erinevat, samas lõikuvat, fenotüübilist konstruktsiooni: düsinhibeerimine, julgus , alatus.

Düsinhibeerimine. Düsinhibeerimine näitab kalduvust impulsi-kontrolli probleemidele. Iseloomulikeks joonteks on planeerimatus, ettenägematus, kahjustunud reaktsioonid tungidele ja puudulik käitumiskontroll. Käitumises väljendub vastutustundetus käitumise, kannatamatuse, usaldamatuses, vägivaldsuses, alkoholi ja narkootikumide probleemides ning kiires negatiivsete tagajärgedega tegutsemises.

Julgus. Julgus hõlmab suutlikkust jääda rahulikuks pingelistest või ohtlikes olukordades , kiiret paranemist stressirohketest sündmustest, kõrget enesekindlust ning sotsiaalset võimekust. Lisaks esinevad sotsiaalne domineerivus ja põnevuste otsimine.

Alatus. Alatus hõlmab omadusi nagu madal empaatiavõime, lähedaste suhete põlgamine, mässumeelsus, teiste ärakasutamine ning mõjuvõimu saavutamine läbi julmuse.
Kuigi kolmekomponendiline mudel ei lahenda ammendavalt küsimust psühhopaatia põhielementide kohta, loob see siiski teatud korra.

Kas psühhopaatia definitsiooni saab üldistada soo, rassi ja kultuuri üle?

Peamised psühhopaatia hindamisvahendid on loodud valgete Põhja-Ameerika meeste põhjal, mistõttu tõstatub küsimus – mil määral saab selgitatud psühhopaatia dimensioone üldistada naiste, rahvusvähemuste ja teisest kultuurist inimestega.
Sugu. Väheste eranditega näitavad mehed psühhopaatia testides kõrgemaid skoore kui naised. Kahjuks on andmed psühhopaatia dimensioonide üldistamise kohta peamiselt segased . Leitud on, et psühhopaatia võib meeste puhul tugevamalt seotud olla füüsilise vägivallaga, naiste puhul aga suitsiidiga. Täpsemate andmete saamiseks on vaja edasisi uuringuid .
Rass. Uuringud rassi mõjutuste osas ei ole järjekindlate tulemustega, mistõttu vajavad ka need kordamist. Mõne uuringu puhul võib järeldada, et mustanahaliste puhul võib psühhopaatia olla vähem dispositionaalne kui valgete puhul. Põhjuseks võib olla mustanahaliste teistsugune geneetiline taust või erinevad kultuurilised mõjutused. Kõige olulisemana on välja toodud, et praeguse psühhopaatia mõõte kohaselt on mustanahalisi keerulisem määratleda.
Kultuur. Psühhopaatiat esineb üle kogu maailma. Sarnasusi on täheldatud näiteks aafrika hõimude sõnade ning tänapäevase psühhopaatia definitsiooni vahel. Kahjuks täpsemate erinevuste välja toomiseks erinevate riikide vahel hetkel sisukad uurimused puuduvad. Lääneriikide puhul võib täheldada, et psühhopaatia esineb erinevates riikides väga sarnaselt.

Mis põhjustab psühhopaatiat?

Psühholoogiliste häirete, näiteks psühhopaatia, geneetiliste ning väliskeskkonnast tingitud mõjutuste hindamiseks on kasutusel kaksikute disain . Võrreldakse ühemunakaksikuid ja kahemunakaksikuid ning tehakse vastavad järeldused psühhopaatiliste kalduvuste osas. Praeguseni teostatud kaksikute uuringud näitavad mõõdukat geenide mõju ja ka mõõdukat jagamata väliskeskkonna mõju psühhopaatia avaldumisele. Peab arvestama, et kaksikute disainil põhinevad uuringud jätavad õhku palju küsimusi, mistõttu on vajadus keerulisemate disainide järele. Uued disainid võiksid tulevikus välja selgitada, kuidas kindlad geenid ning väliskeskkonna faktorid koosmõjudes põhjustavad psühhopaatiat. Kaksikute disainist võib aga järeldada, et psühhopaatia on päritav. Evolutsioonilised psühholoogid on selle fenomeni selgitamiseks välja pakkunud kolm mudelit:

Tasakaalustatud valiku mudel. Arvatakse, et teatud alleelidel, mis soodustavad psühhopaatiat, kaaluvad adaptiivsed eelised nõrgad küljed üles. Psühhopaatiaga seotud kirjanduses juhitakse tähelepanu tõsiasjale, et psühhopaadid võivad ühiskonnas hõivata teatud adaptiivsed nišid, näiteks kuulsuse staatuse. Kuulsusega kaasneb finantsstabiilsus ja arvukalt kaaslasi, mis omakorda tagab järglaste saamise.

Antagonist-pleiotroopne mudel. Teatud alleelid soodustavad psühhopaatia erinevaid aspekte . Osadel nendest aspektidest on tugevad evolutsioonilised eelised. Näiteks seostatakse psühhopaatiat valimatu sugueluga, k.a vägistamisega, millega tagatakse järglaste saamine.

Sageduspõhise valiku mudel. Kindlad alleelid on seotud kõrgendatud sobilikkusega, kui nad muutuvad erandlikeks, ja nõrgema sobilikkusega, kui muutuvad tavapärasemaks. Seoses psühhopaatiaga eeldab see mudel, et enamasti koosneb ühiskond ausatest, usaldavatest, koostöötavatest isikutest, mistõttu võivad üksikud indiviidid sellest mallist erineda. Kui petjaid ja valetajaid esineb ühiskonnas liiga palju, võetakse kasutusele abinõud nendega võitlemiseks. Sama võib täheldada eelmainitud alleelide kohta.
Lisaks evolutsioonilistele etioloogilistele faktoritele saab uurida ka psühhobioloogilisi erinevusi seoses psühhopaatiaga. Selles valdkonnas jagunevad uurimused emotsionaalse-reageerivuse puudujääkidega tegelevateks, kognitiiv-töötlemise kõrvalekalletega tegelevateks ja kahe teooria mudeliga tegelevateks.

Emotsionaalse-reageerivuse puudujääkidega tegelevad. Emotsionaalsed puudujäägid on üheks peamiseks viisiks, kuidas töödelda, psühhopaatias uuritud häireid. Uuringud näitavad tugevaid puudujääke negatiivsete-emotsionaalsete reaktsioonide puhul. Näiteks Lykken, kes uuris närvilisuse esinemist psühhopaatias, tõi enda uuringus välja, et psühhopaadid reageerisid nõrgalt vastumeelsetele helidele, mis hoiatasid tulevasest elektrišokist. Samast uuringust järeldas Lykken, et psühhopaatidel on nõrgem vigadest õppimise võime.

Kognitiiv-töötlemise kõrvalekalletega tegelevad. Kõrvalekalded kõrgemas kognitiiv-töötlemises on teises kategooriaks psühhobioloogiliste protsesside omadustes psühhopaatia puhul. Oma mõjukas töös pakkusid Newman ja kolleegid välja, et psühhopaatidel esinevad puudused vastuste moduleerimises väliskeskkonna signaalidele.

Kahe teooria mudeliga tegelevad. Kahe teooria mudel on etioloogiline teooria, mis postuleerib kindlad mehhanismid , mis on inimsuhete-afektiivsete (alatus/julgus) ja antisotsiaalsete (düsinhibatsioon) omaduste aluseteks. Kahe teooria mudeli perspektiivist nähtub julgusest ning vähemal määral alatusest emotsionaalse reageerimise nõrkus. See temperamendi puudujääk käib käsi-käes erinevustega afekti-motivatsiooni süsteemi toimimises mandelkehas ning teistes seotud ajuosades.

Psühhopaatia erinevad variandid

Psühhopaatia tõlgendamine erineb tugevalt teaduslikus kirjanduses ning päris maailma kontekstis. Teoorias on psühhopaatia mitmel viisil defineeritud segase etioloogiaga häirega. Kliinilises ning õiguslikus kontekstis tõlgendatakse psühhopaatiat kui ühte asja – homogeensest diagnostilist kategooriat, mida toetab kindel põhjuslik tegevus, näiteks kartmatus või puudulik vastuste modulleerimine.
“ Sekundaarne psühhopaatia”. Kahe teooria mudeli kohaselt on psühhopaatia vaadeldav kartmatuse, nõrga pärssiva kontrolli või mõlema protsessi peegeldusena. See alternatiivne mudel on vähesel määral seotud suurema teooriaga, mis pakub välja, et psühhopaatia võiks jagada primaarseks ja sekundaarseks variandiks. Indiviidid, kes on psühhopaatia testides saanud sarnaselt kõrgeid tulemusi, erinevad üksteisest emotsionaalse stabiilsuse ja teiste etioloogiliste faktorite poolest. Siinkohal on märkimisväärne, et sekundaarse psühhopaatia ümber käib tõsine vaidlus küsimuses, kas seda tuleks lugeda tõeliseks psühhopaatiaks või pseudopsühhopaatiaks.
Samal ajal kui Cleckley pakkus välja kontseptualiseeringu primaarsete psühhopaatide kohta, leidis Benjamin Karpman, et psühhopaatiale on kaks erinevat varianti . Karpmani kohaselt on nii primaarsed kui ka sekundaarsed psühhopaadid valelikud ja ei tunne teiste suhtes mingeid emotsioone. Nende lähedased suhted on perioodilised ning ebausaldatavad, nad ei õpi oma vigadest. Erinevus seisneb psühhopaatiliste iseloomujoonte juurde jõudmises. Karpman pakkus välja, et primaarsed psühhopaadid sünnivad emotsionaalsete puudujääkidega, kuid sekundaarsed psühhopaadid omandavad emotsionaalsed häired väliskeskkonna mõjutuste tõttu, näiteks vanemliku kuritarvitamise tagajärjel. Karpman leiab, et sekundaarse psühhopaadi käitumist on võimalik raviga parandada, kuid primaarsete psühhopaatide korral selline lahendus puudub.
Lykken vaatles sekundaarseid psühhopaate impulsiivsematena, närvilisematena ning negatiivsematena kui primaarseid psühhopaate. Erinevalt Karpmanist sidus Lykken nii primaarsed kui ka sekundaarsed psühhopaadid bioloogiliste eelsoodumustega.
Aina suurenev hulk uuringuid on jõudnud tulemusteni, et indiviide, kes saavad võrdselt kõrgeid skoore, võib jagada erinevatesse gruppidesse tulenevalt primaarse ja sekundaarse variandi teooriast. Vaatleme lähemalt Hicks et al. poolt tehtud uurimust, mille tarvis valiti 96 vangi, kellel olid kõrged PCL-R tulemused. Uuringust selgus, et vangid sai jagada kahte allrühma: 1) emotsionaalselt stabiilne primaarne allrühm ja 2) agressiivne sekundaarne allrühm. Võrreldes mittepsühhopaatse kontrollrühmaga olid primaarsesse allrühma kuuluvad isikud vähem stressile reageerivad. Sekundaarne allrühm oli agressiivsema käitumisega ning tugevama sotsiaalse võõrandumisega, vähese sotsiaalse lähedusega. Allrühmad ei erinenud üksteisest alkoholi tarvitamise poolest, kuid sekundaarne grupp oli närvilisem, kakles rohkem, ja sai madalama tulemuse IQ testis.
Vaatamata mahukatele uuringutele on primaarsete ning sekundaarsete psühhopaatide erinevustest liiga vähe teada, et teha põhjapanevaid otsuseid. Esiteks on liiga vähe teada etioloogiliste faktorite mõjust fenotüübilistele erinevustele. Teiseks on vaid vähesed uuringud keskendunud selgitamaks, kas sekundaarsed psüühopaadid on suurema riskiga sattuda kuritegevusse või alluvad paremini ravile kui primaarsed psühhopaadid. Kolmandaks ning kõige olulisemaks probleemiks on küsimus, kas n-ö sekundaarsed psühhopaadid on üldse päriselt psühhopaatilised.
Kas edukas psühhopaatia on olemas? Klasteranalüüsid viitavad sellele, et esmast psühhopaatiat põdevatel inimestel on oluliselt suurem vastupidavus stressile, nad on emotsionaalselt tasakaalukamad ja psühholoogiliselt tervemad kui teisast psühhopaatiat põdevad isikud. Teoorias võiksid julgus ja teised psühhopaatia omadused aidata isikul saavutada jõukust, võimu ja muid üldsusele tuntud edukuse tunnuseid. Teisisõnu, psühhopaatilised kalduvused ei pruugi alati viia kroonilise kriminaalse käitumiseni ja psühholoogilise läbikukkumiseni. See-eest võivad edukad psühhopaadid küll läbi lüüa strateegilises käitumises, mis ei ole otseselt illegaalne, aga rikub sotsiaalseid käitumisnorme ja teiste isikute õigusi.
Eduka psühhopaatia kohta on vähe informatsiooni. See tõsiasi on osaliselt põhjustatud sellest, et psühhopaatia peamine mõõde (PCL-R) paistab eeldavat, et vägivaldsus ja kriminaalne käitumine on peamine psühhopaatiale iseloomulik omadus. Kuigi edukat psühhopaatiat on mõneti ikkagi uuritud, kasutades alternatiivseid meetodeid , väljendavad paljud uuringud oletust, et edukad psühhopaadid on edukad üksnes sellepärast, et nad on suutnud vältida vahelejäämist ja karistust (paratamatu) kriminaalse käitumise eest. Mõned nendest uuringutest ei tähelda mingisugust erinevust edukate ja mitteedukate psühhopaatide SES-i, intelligentsuse, psühhopatoloogia ja muude tähtsate näitajate vahel. Teoretiseeritud ühiskonnas hästi hakkama saavate näidete (libeda keelega empaatiavõimeta ärimees, egoistist manipuleeriv poliitik ) ja uurimustes esinevate antisotsiaalsete gruppide vahel olev erinevus viitab vajadusele kasutada alternatiivseid uuringuid eduka psühhopaatia uurimiseks.
PPI-R on hästi kinnitatud alternatiiv psühhopaatia uurimiseks, mis ei lähtu otseselt kriminaalsest käitumisest. PPI-R-ga läbi viidud uuringud väidavad, et psühhopaatia kõige iseloomulikumad omadused - suhtlemise ja meeleolu omadused ning julgus ja alatus - esinevad mittekriminaalsetes näidistes ja on korrelatsioonis stressi immuunsuse ja emotsionaalse tasakaalu näitajatega. Kuna kartmatu domineerivus ja impulsiivne antisotsiaalsus on geneetiliselt eristatavad, võivad ainult kõrge kartmatu domineerivusega isikud olla teoreetiliselt üpriski edukad.
Eduka psühhopaatia mõistet toetavad kõige tugevamalt juhtumiuuringud ja uurimistööd, mis on kaudselt või otseselt seotud PPI-R-ga. Praegune olukord tõstatab järjekordselt küsimuse, mis psühhopaatia täpsemalt on. Vähesed teadlased liigitaksid eriliselt julged presidendid, tegevdirektorid ja muud juhid psühhopaatilisteks, kui neil puuduvad teised psühhopaatiale iseloomulikud omadused. Julgusele paistab kaasnevat pigem alatus, mitte düsinhibeerimine, mis samastub nii antisotsiaalsuse kui ka kriminaalse käitumisega. See-eest on võimalik, et julgus ja kerge düsinhibeerimise vorm (selline, mis jätab oluliselt välja negatiivse emotsionaalsuse ja kriminaalse käitumise) esineksid koos.
Eduka psühhopaatia uurimise tulemused oleksid vajalikud kahjulike omaduste ära hoidmiseks ja ravimiseks. Näiteks saaks kõrge riskiga lastel esinevaid kalduvusi arendada edukateks omadusteks kriminaalsete asemel.

Millise määrani avaldub psühhopaatia lastes?

Uuringud lastel avalduvast psühhopaatiast on saanud suurt tähelepanu peamiselt kahel põhjusel: teadmine, et psühhopaatia mõõtmine aitab ennetada vägivalda ja kuritegusid; ning soov ära tunda muutumatult ohtlikke alaealiseid. Kuigi uurijad loodavad, et psühhopaatia mõõdetega tuntaks ära kõrge riskiga noori, keda sel juhul aidata, on nende leide pigem kasutatud alaealiste kohtumõistmisel otsuste langetamiseks . Psühhopaatilisi noorukeid koheldakse üldiselt kui ravimatuid juhtumeid, vaatamata tõenditele, mis näitavad vastupidist. Seega on üks suurelt osalt vastamata küsimus: Kui paljutel lastel ja noorukitel, kel paistab olevat psühhopaatilisi kalduvusi, areneb täiskasvanueas välja psühhopaatia? See küsimus on eriti tähtis just sellepärast, et alaealiste psühhopaatia mõõdetega tehakse jätkuvalt juriidilisi otsuseid, millel on püsivad tagajärjed.
Juhtiv alaealiste psühhopaatia mõtestamine rõhutab kalke ja tundetuid omadusi ning ka kriminaalset ning antisotsiaalset käitumist. Selle järgi on psühhopaadist nooruk isik, kellel on käitumishäire koos kalkide ja tundetute omadustega. Teise vaatenurga alt on alaealiste psühhopaatia ülesehitus sama, mis täiskasvanute psühhopaatial. See uskumus tuleneb peamiselt erinevatest mõõdetest. Nende mõõdete juhtiv oletus on see, et psühhopaatia esineb laialdaselt samades omadustes vaatamata, kas isik on 11-aastane või 33-aastane. Psühhopaatia mõõdetel esineb üldiselt kõrget vaenulikkust ja vähest alalhoidlikkust nii täiskasvanutes kui ka puberteediealistes. Mõlemas on ka kriminaalne ja vägivaldne käitumine ühtlaselt ennustatav.
See-eest esineb nende mõõtmiste põhjal laste seas ängistuse, depressiooni ja muude selliste omaduste vahel parem korrelatsioon kui täiskasvanute seas. Lisaks sellele on hilised uuringud näidanud, et paljud psühhopaatia mõõtmed noorukite seas on ebaefektiivsed ennustamaks pikaajalisi häireid.
Paljud uuringud loovad laste grupid lähtudes kõrgetest näitudest, mis arvestavad kalke ja tundetuid omadusi ja/või käitumishäire sümptomeid. Nende uuringutega toetutakse tihti kalkide ja tundetute omadustega agressiivse ja antisotsiaalse käitumise ennustamist. Siiski pole selliste uuringute tulemused tihti piisavalt olulised. Teised uuringud viitavad sellele, et kalkidest ja tundetutest omadustest tuleneb mingil määral impulsiivsuse kehtivus ja antisotsiaalse käitumise möödumine.
Arvestades antud probleemi olulisust, oleks mõttekas meta -analüütiliselt kombineerida erinevad uuringud katsetamaks, kas kalgid ja tundetud omadused ning käitumishäire ennustavad statistiliselt agressiivset ja kriminaalset käitumist.

Psühhopaatiliste omaduste stabiilsus lapseeast täiskasvanuikka. Siiski pole piisvalt palju vajalikke tõendeid, mis näitaks, et see mida lastes hinnatakse on tõepoolest psühhopaatia kui isiksusehäire, mis püsib suhteliselt stabiilsena ka täiskasvanuikka jõudmisel. Põhilised areneva psühhopatoloogia printsiibid viitavad sellele, et (a) psühhopaatilised omadused võivad esineda erinevalt erinevates arengustaadiumites, (b) täiskasvanute psühhopaatia võib olla erinevate arenguteede produkt , ja/või (c) see, mis lapseeas tundub olevat psühhopaatia, võib areneda millekski muuks kui täiskasvanute psühhopaatia.
Arvestades neid põhimõtteid ja neid toetavaid leide, tuleks lastele ja puberteediealistele panna isiksushäirete diagnoose ainult erandlikel juhtudel, mil isiksusehäirelised omadused paistavad olevat valdavad ja püsivad ning mitte iseloomulikud kindlale arengustaadiumile.
Siiamaani on olemas vähe kaalukaid ja pikaaegseid tõendeid viitamaks sellele, et isikud, kellele omistatakse psühhopaatilisi tunnuseid lapseeas, jäävad psühhopaatseks ka läbi ülejäänud arengu kuni täiskasvanueani välja. Suuremosa uuringuid keskenduvad suhteliselt lühikestele ajavahemikele ja hindavad psühhopaatiliste tunnuste omaduste järjekordi grupisiseselt selle asemel, et hinnata nende omaduste muutusi indiviidipõhiselt. Kuigi lapse ja nooruki arengu jooksul on kindlasti mingisugune stabiilsus psühhopaatiliste tunnuste osas, siis enamik lapsi ja noorukeid, kes on korra paistnud olevat psühhopaatilised, ei säilita neid omadusi vanemaks saades . Õigusmaailmas tõstatab see eetilise probleeme, lähtudes võimalusest, et lapsi ja noorukeid klassifitseeritakse vääralt psühhopaatiliseks isikuteks.

Psühhopaatia seos vägivaldse ja muu kriminaalse käitumisega

Suhteliselt väike osa populatsioonist (5-7%) vastutab enamike toimepandud kuritegude (seal hulgas ka vägivaldsete kuritegude) eest. Korduvalt kuritegusid toime pannud indiviidide isiksustel puudub ühtne klassifikatsioon , mis viitab tugevalt asjaolule, et psühhopaatia ei ole antud isiksushäire, mis tekitab kriminaalset käitumist. Siiski on suutnud paljud psühhopaatia mõõtmed ennustada kriminaalset ja vägivaldset käitumist. Endiselt on aga arusaamatu, millised on psühhopaatia juhuslikud mõjud ja kuidas need sõltuvad erinevatest oludest .
Kui täpselt ennustavad psühhopaatia mõõtmed kriminaalset käitumist? Paljud metaanalüüsid on uurinud PCL-R/SV ennustusvõimet ning võrrelnud neid teiste riskianalüüsi vahenditega. Need uuringud on analüüsinud PCL-R/SV peamisi tulemusi, mis on mõõtnud kinnipidamisasutustes halba käitumist, vabastusjärgset kuritegelikku käitumist ja vabastusjärgset vägivaldset kuritegelikku käitumist. Metaanalüüside järgi on kõige kolme tulemuse ennustatavus suhteliselt võrdne. Individuaalsete uuringute põhjal ennustab ka PPI/PPI-R olulisel määral kinnipidamisasutustes halba käitumist, kriminaalsust ja vägivalda. PCL-R/SV on olnud vähem edukas seksuaalkuritegude kordumise ennustamises, aga ennustab üldist retsidiivsust sekusaalkurjategijate hulgas umbes sama hästi kui teiste kurjategijate seas.
Kas psühhopaatia mõõtmed sisaldavad erilist informatsiooni? PCL-R/SV näitajad ei ole kuritegude ennustamises võrdsed. Isikutevaheliste ja meeleolu omaduste näitajal on väga väike suhe kuritegudega. Antisotsiaalsuse näitaja on oluliselt parem kriminaalse käitumise ennustaja . PCL-R/SV mõõdetud psühhopaatia omadused on statistiliselt väga vähesel määral seotud kuritegude ja vägivallaga. On mõeldav, et PCL mõõtmed hindavad vaenulikkuse ja düsinhibeerimise omadusi, millest ükski pole psühhopaatiline, aga suurendavad isiku tõenäosust vägivaldseks käitumiseks.
Tihti on psühhopaatiliste kurjategijate poolne vägivald kvalitatiivselt erinev teiste kurjategijate omast. See tõstatab ka küsimuse: Kas kriminaalsete psühhopaatide vägivaldsed kuriteod on mingil määral teistsugused kui teiste vägivaldsete kurjategijate teod? Selleks on uuritud, kas instrumentaalne vägivald on seotud psühhopaatiaga. Suur hulk uuringuid on näidanud suurt PCL-R tulemust vägivaldsete kurjategijate seas, kelle kriminaalses minevikus esineb instrumentaalset vägivalda. Aga kas instrumentaalne vägivald on ikkagi psühhopaatiline? Woodworthi ja Porteri väitel tulevad psühhopaadid palju instrumentaalsemate ja külmaverelisemate mõrvadega toime kui teised kurjategijad. PCL-R psühhopaatide mõrvad on palju suurema tõenäosusega puhtalt instrumentaalsed kui mittepsühhopaatide omad. See-eest ei viida instrumentaalseid kuritegusid tingimata kokku tundetute tegudega. Isegi rohkem kui üks kolmandik PCL psühhopaatide instrumentaalsetest tegudest polnud sugugi tundetud. Sellised vähesed leiud ei lükka ümber ega ka toeta mõtet, et on olemas eriline psühhopaatiline vägivalla tüüp. See nõuab rohkem uuringuid. Aga isegi, kui see eriline vägivalla tüüp oleks olemas, kas see viitaks psühhopaatiliste isikute suuremale ohtlikkusele?
Ohtlikkust saab defineerida kui teise isiku kannatusohu suurenemist. Erinevad uuringud on täheldanud, et PCL-R psühhopaatide kuriteod olid vähem tõsised (inimestele ei tehtud liiga) kui mittepsühhopaatide omad (kuritegu käigus esines mõrvu). Kas on ehk võimalik, et mõned psühhopaatilised omadused võiksid olla isegi kaitsvad, kui lähtuda ohtlikkusest? Näiteks tunneks pantvang ennast mõneti ohutumalt, kui pangaröövi läbiviiv kurjategija oleks rahulik selle asemel, et ta oleks närviline, ettearvamatu ning karjuks pidevalt.

Kas psühhopaatseid inimesi saab ravida?

Paljud arstid ja uurijad oletavad, et psühhopaatial puudub ravi. Selle vaate tõttu jäävad paljud PCL-psühhopaadid neile vajalikust ravist ilma. Tegelikult toetab sellist uskumust üllatavalt väike hulk uuringuid.
Kas ravi vähendab psühhopaatiliste indiviidide vägivaldset ja kriminaalset käitumist? Vähemalt neli uuringut on otseselt käsitlenud seda küsimust. Ja kolm neist on andnud suhteliselt positiivseid tulemusi. Kuigi ravi mõju psühhopaatilistele omadustele ei saa veel kindlalt paika panna, võib ikkagi uskuda, et, kuni pole tõestatud vastupidist, saab psühhopaatilisi isikuid ravida. Vastupidist oletades võib tekkida järjekordne ravile allumatute inimeste klass. Sama viga on minevikus tehtud haigustega nagu skisofreenia , antisotsiaalne isiksusehäire jms. Lisaks on paljud meta-analüüsid pannud kahtluse alla arusaama, et “ravi teeb psühhopaatiat hullemaks.”
Kuigi asjakohaseid uuringuid on piiratud arv, siis üldiselt võib ikkagi järeldada, et variatsioon erinevatest ravimeetmetest suudab vähendada kriminaalse indiviidi vägivaldset ja muud sorti kriminaalset käitumist.
Kas ravi vähendab psühhopaatse kurjategija retsidiivsuse näitajaid? Psühhopaatiliste kurjategijate käitumise muutuste uurimiseks pole leitud selgeid meetodeid. See-eest on Olver ja Wong koostanud uuringu, kus avastati, et kõrge riskiga seksuaalkurjategijatele mõeldud programmis olevad psühhopaatsed indiviidid muutusid ja iga muutusega vähenes nende korduv süüdimõistmine. Teine uuring, mis käsitles kõrge riskiga vägivaldseid kurjategijaid, näitab sarnaseid tulemusi. Mida rohkem psühhopaatsed kurjategijad muutusid, seda harvemini mõisteti neid süüdi vägivaldsetes kuritegudes.
Kui alluvust ravile defineerida isiku võimena muutuda viisil, mille tagajärjena esineb vähem sotsiaalselt kahjulikku käitumist, siis, lähtudes ülal toodud uuringute tulemustest, saab psühhopaatseid indiviide tõepoolest muuta intensiivse ravi tulemusena.
Kas ravi suudab vähendada psühhopaatilisi omadusi? Kriminaalse käitumise vähendamine peaks ikkagi jääma peamiseks eesmärgiks psühhopaatsete inimestega tegelemisel. Aga see-eest pole ühtegi konkreetset uuringut, mis oleks otseselt käsitlenud seda, kas inimese käitumise muutmine mõjutab ka tema algsed psühhopaatilisi omadusi. Paljud eksperdid on arvamusel, et neid omadusi peaks pigem käsitlema kui takistusi, millest mööda põigata, selle asemel, et neid otsestelt ravida. Kuigi sellise arvamuse toetuseks pole vett pidavat informatsiooni, võib sellest kahel põhjusel kinni pidada. Esiteks alustakse inimestel ravi tihti teistel eesmärkidel (näiteks korduvate kuritegude või keelatud ainete kasutamise riski vähendamiseks) kui nende isiksuse muutmiseks. Teiseks peetakse üldise arvamusena neid omadusi ravile allumatuks.
Aga kas psühhopaatilised omadused on ikka tõepoolest ravile allumatud ja selle läbi peaks nende otsest ravimist vältima? Kaudsed leiud viitavad eitavale vastusele. Esiteks võivad isiksuse omadused aja möödumisega paraneda. Teiseks on olemas ravimismeetodeid, mis parandavad ebastabiilse isiksuse häire sümptomeid, mis langevad suurel määral kokku PCL-psühhopaatiaga, eriti antisotsiaalse näitajaga. Kolmandaks, intensiivse ravi programmid, mis on suunatud kõrge riskiga kurjategijatele, mõjutavad väidetavalt psühhopaatia omadusi nagu alatus ja düsinhibeerimine.
Kas psühhopaatsete kurjategijate ravimine peidab endas erilist väljakutset? Tõendid selle kohta, et ravi vähendab psühhopaatsete kurjategijate riski näitajaid ja nende kriminaalset käitumist, peaksid vähendama pessimismi selle grupi kohta. Siiski, samamoodi nagu kooli õpetajad võivad pidada vaenulikke ja enesekeskseid õpilasi õpetamatuteks, vaatamata sellele, et nad suudavad kooli lõpetada, siis võivad ka psühhoterapeudid hinnata oma klientide ravile alluvust, mitte tulemuste, vaid ravi jooksul esinevate väljakutsete põhjal. See tõstatabki küsimuse: Mis piirini on psühhopaatsete kurjategijate ravimine eriline väljakutse?
Uuringud näitavad, et need, kel on kõrged PCL näidud, tavatsevad olla rohkem eemalehoidvad, verbaalselt vastuhakkavad, vaenulikud, põiklevad, segavad ja vähem valmis muutuma, vähem pühendunud ning nad lahkuvad suurema tõenäosusega ravilt. Kuigi on vaja lisateste ja -uuringuid, võime oletada, et nende leidude põhjal ei saa järeldada, et psühhopaatiliste kurjategijate ravimisel esineb erilisi väljakutseid.
Programmides, kus tegeletakse vähem kriminaalsete klientidega, on “halvasti käituvad” kõrgema riskiga kliendid väga sarnased õppetööd segavate õpilastega tavalises koolipingis. On kerge oletada, et nad ei saa sellest ravist mingisugust kasu. See-eest viitavad need vähesed uuringud sellel teemal vastupidist. Terapeudid ei tohiks mitte ravimise väljakutsete põhjal otsustada, kes väärib ravi ja kes mitte, vaid nad peaksid identifitseerima indiviidid, kelle kallal peab abistamise nimel kõige rohkem pingutama. Võime spekuleerida, et kui terapeudid võtavad raskema väljakutse vastu, siis jäävad need kurjategijad küll pikemalt kestva ravi alla, aga nii nende ravimise väljakutsed kui ka kriminaalne risk võib lõpuks ikkagi muutuda. Keeruliste klientide ravist ilmajätmine ei põhineks sel juhul teaduslikel tõenditel, vaid eelistusel töötada potentsiaalselt meeldivamate klientidega.

Kuidas käsitletakse psühhopaatia mõistet reaalses maailmas?

Suuremosa lääneühiskonna riikides kasutatakse psühhopaatia mõõtmeid peamiselt langetamaks õiguslikke otsuseid, mis lähtuvad indiviidi ohtlikkusest ja ravile alluvusest. Nende otsuste põhjal määratakse isikutele kautsjonit, karistust, kinnipidamise tüüpi, tingimisi karistust ja alaealiste puhul otsustatakse, kas nad tõstetakse üle täiskasvanute kohtumõistmisesse.
Kohtuteadlastele mõeldud küsitluse põhjal saab öelda, et PCL-R on nende seas peamine vahend riskianalüüside koostamiseks , ja seda mõlemas, nii alaealiste kui ka täiskasvanute juhtumistes. Kuigi PCL-R on usaldatav vahend uuringute kontekstis, siis erinevate tõendite põhjal ei saa teha sama üldistust reaalse maailma kontekstis. PCL-R lubab mingil määral subjektiivset hindamist, mida võidakse rahalistel eesmärkidel ära kasutada.
Psühhopaatia mõõdete väärkasutus võib olla eriti kahjustav, arvestades laialt levinud väärarusaami psühhopaatiast. Analoogsed uuringud, milles psühhopaatia tunnustega on manipuleeritud kohtulahendite näidistes, näitavad erinevaid vastuseid küsimusele, kas psühhopaatia diagnoos mõjutab liigselt tavainimese või proffesionaali hinnangut kurjategija ohtlikkuse, ravile alluvuse ja süüdioleku kohta. Siiski on neis uuringutes tõendeid selle kohta, et psühhopaadi silt mõjutab otsuse langetamist halvemuse poole.

Poliitika mõjutused

Psühhopaatia mõjutused õigluse ja ravi valdkondadele. Arvamused selle kohta, kas kuritegudes süüdimõistetud psühhopaatsete indiviidide karistusi tuleks nende psühholoogilise seisu tõttu leevendada või suurendada, on lahkuminevad. Leevendamist pooldavad teadlased kasutavad argumenti, et psühhopaatia on isiksusehäire, mis mõjutab inimese moraalitaju. Vastuargument on see, et psühhopaatia on riski näitaja korduvaks kriminaalseks käitumiseks ja retsidiivsuseks, ning seega tuleks psühhopaate kohelda õigusemõistmisel karmimalt.
Endiselt jääb aga vastamata küsimus, kas psühhopaatilised indiviidid vastutavad kõigi oma kuritegude eest. Mitmed õigusala professorid on väitnud, et psühhopaatiliste kurjategijate teod on vabandatavad selle põhjusel, et nad on vaimselt hullud. Vastuväide sellele argumendile tuleneb pretsetentidest, kus psühhopaatiat ega teisi sarnaseid isiksusehäireid pole kvalifitseeritud hulluse alla. Suuremosa tõendeid näitavad, et psühhopaatide moraalsed väärtused ei erine oluliselt mittepsühhopaatide omadest . Ühed uurijad väitsid isegi, et “psühhopaadid teevad heal ja halval küll vahet, aga see vahe lihtsalt ei huvita neid.”
Kaasaegne entusiasm neuroteaduse kohta on tekitanud arvamusi , et psühhopaatilisi kurjategijaid ei tohiks väga karmilt karistada , arvestades nende ajutöö või ülesehituse puudujääke. Siiski võib katseid kasutada neuroteadust psühhopaatiat puudutavates õiguslikes küsimustes pidada rutakaks. Esiteks on sellised uuringud metoodiliselt piiratud. Teiseks pole täpselt teada, kas need teadmised lisavad midagi juba teada olevale informatsioonile psühhopaatia omadusdest. Seega tuleb kohtumõistmisel psühhopaatide ajupiltide kasutamisel olla ettevaatlik.
Psühhopaatia ja kriminaalse käitumise suhte kohta üldlevinud arvamuste ümberlükkamiseks on olemas suur hulk uuringuid. Esiteks, vastupidiselt üldlevinud arvamusele, ei võrdu psühhopaatia tingimata vägivaldse ja kriminaalse käitumisega. Teiseks pole PCL-R-l ja selle järglastel mingisugust erilist võimet ennustada vägivalda või muid kuritegusid. Kolmandaks, selle kohta, et psühhopaatia põhjustab või põhjendab kriminaalset käitumist, pole siiani peaaegu ühtegi kogemustel põhinevat toetust. Psühhopaatia mõõtmiste kõrged näidud küll tähistavad, aga tingimata ei seleta suurenenud riski.
Alaealiste psühhopaatia on paljulubav uurimisobjekt, millele peab erilist tähelepanu pühendama ravi eesmärkideks. See-eest on psühhopaatiliste omaduste stabiilsuse kohta lapseeast täiskasvanueani ning lapseeast mõõdetud psühhopaatia ennustusvõime kohta praegu vähe teadmisi. Seega on soovituslik mitte kasutada psühhopaatia mõõtmisviisi alaealiste peal, kui langetatakse pikaaegsete tagajärgedega otsuseid.
Hetkel kasutatakse PCL-R ja muid mõõtmeid indiviidide ohtlikkuse ja ravile alluvuse hindamiseks. Näiteks tahetakse teada saada, kas ohtlikke indiviide tuleks (a) viia üle täiskasvanute kohtumõistmisesse alaealiste omast või (b) tuleks neid liigitada “ohtlikuks kurjategijaks” ja määramatu ajaks kinni pidada. Kõrge PCL-R näitudega kurjategijatel arenevad tõenäoliselt välja alatus ja düsinhibeerimine. Need omadused väljendavad endas kalki ja eemalehoidvat käitumist, mille tõttu paljud arstid ravivad neid väga vastumeelselt, kuna neid tõukab eemale eriti raske ravimisprotsess. Vastupidiselt peaks kõrgete näitudega indiviide just kõige põhjalikumalt abistama. Seda sellepärast, et tekib aina rohkem tõendeid, et psühhopaatsed noorukid ja täiskasvanud võivad tõepoolest alluda ravile, vähendades oma kriminaalset ja vägivaldset käitumist.
Mõjutused ennetamise valdkonnale. Kuigi olukord võib tulevikus veel muutuda, siis on praegustel teadmistel psühhopaatia kohta vähe mõjutusi eesmärgipärasele ennetamisele. Esiteks pole kindel, kas psühhopaatiat saab üldse väikeste laste ja imikute seas identifitseerida. Arvestades noores eas esinevate isiksuseomaduste ebastabiilsust, siis on tõenäoline, et veamäär psühhopaatia mõõtmisel on liiga suur, et panna lapsele selline määrav silt juba varakult külge. Teiseks, isegi siis, kui oleksid olemas suhteliselt täpsed ja stabiilsed näidud “imiku kartmatuse” või kalkide ja tundetute omaduste kohta, pole kindel, kas nende laste varajane mõjutamine parandaks kuidagi avalikkuse ohutust. Psühhopaatia valdkonna paremini mõistmisel ja selle arenemisel võib tekkida täpsemaid mõjutusi ennetamisele.
Mõjutused tööle võtmise valdkonnale. Mõned autorid on soovitanud kõrgete psühhopaatiliste näitudega indiviidide väljasõelumist kindlatelt töökohtadelt. Nad oletavad, et psühhopaatiliste omadustega kandidaadid võivad suurema tõenäosusega väljendada kahjulikku käitumist tööpostil.
Avalikkuse suurele huvile vaatamata on saadaval väga vahe viise psühhopaatiliste omaduste ära tundmiseks just tööle võtmise alal. Peaaegu mitte midagi pole teada kahjuliku töötamise ennustatavuse kohta. Seega võib pidada psühhopaatia mõõtmise rutiinset kasutamist tööle võtmise valdkonnas ennatlikuks ja rutakaks nii teaduslikus kui ka eetilises mõttes.
Lisaks võib märkida, et psühhopaatiliste näitude alusel kanditaatide välja sõelumine võib olla ekslik . Mõnedele psühhopaatilistele omadustele (nagu näiteks julgus) võib kaasneda hästi hakkama saamine kindlatel töökohtadel (nagu näiteks juhtivad positsioonid). See-eest võib sellel kaasneda halb kohanemisoskus, kui isikul on kõrged näitajad ka alatuses ja/või düsinhibeerimises. Lisauuringud on sel teemal vajalikud.

Kokkuvõte

Viimase kahe aastakümne kogemused ja praktiline töö psühhopaatias on peamiselt tuginenud PCL-i ja selle variatsioonide mõõtmetel. Just need mõõtmed on aidanud laiendada teadmisi psühhopaatia kohta ning mingil määral korrastanud varem organiseerimata olnud kirjandust samal teemal.
See-eest tekib juurde aina rohkem andmeid, mis viitavad PCL mõõtmete ebaühtsusele ja lünkadele psühhopaatiliste aspektide käsitluses. Sellest saabki järeldada, et, ükskõik milliseid mõõtmisviise kasutada, pole psühhopaatia sugugi monoliitne: see paistab olevat kombinatsioon erinevatest omadustest, kaasa arvatud ka düsinhibeerimine, julgus ning alatus.
PCL mõõtmete lüngad psühhopaatiliste aspektide käsitlemises kujutavad endast otsest julguse käsitlemata jätmist, mis on ka suureks näitajaks nende mõõtmete ebaühtlusest. Kuigi teame, et kõrgete PCL näitudega isikud alluvad mingil määral ravile, on mitmed küsimused ravitatavuse kohta endiselt vastuseta .
Alternatiivsed mõõtmed nagu PPI on viimastel aastatel muutunud olulisteks psühhopaatia aspektide laiendavateks vahenditeks. Need aitavad parandada nii teaduslikke kui ka üldiseid teadmisi psühhopaatiast. Eriti tähtis on lahendada psühhopaatia alaseid vaidlusi, parandada avalikkuse valearusaami edukast psühhopaatiast, alaealiste psühhopaatiast ning psühhopaatia ja kriminaalse ning vägivaldse käitumise seosest.

Kasutatud kirjandus

J. L. Skeem, D. L. L. Polaschek, C. J. Patrick, S. O. Lilienfeld. Psychopathic Personality: Bridging the Gap Between Scientific Evidence and Public Policy – Sage Journals 2011, vol. 12, issue 3.

.DOC Laadi alla originaalfail 24 lk · .doc · 3 allalaadimist

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #1

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #2

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #3

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #4

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #5

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #6

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #7

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #8

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #9

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #10

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #11

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #12

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #13

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #14

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #15

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #16

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #17

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #18

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #19

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #20

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #21

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #22

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #23

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED-LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT #24

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-04-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

3 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

330392 Õppematerjali autor

Psühholoogia referaat

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

Sarnased õppematerjalid

odt

Psühhopaatia ja psühhopaadid

psühhopaatidest tuleb meil sageli silme ette tuntud filmi ,,Voonakeste vaikimine" peategelane Hannibal Lecter, kes kehastas südametuse ja julmuse tippu. Julmus ja südametus on psühhopaadi peamised tunnused, aga ainult neist ei piisa, et diagnoosida psühhopaatiat. Käesolev referaat tutvustab psühhopaatia tunnuseid ja erinevaid vorme. Referaadi peamiseks eesmärgiks on selgitada psühhopaatia mõistet, psühhopaadi aju erinevusi, psühhopaadi antisotsiaalset käitumist ja selle põhjuseid ning psühhopaadi ravivõimalusi. Psühhopaatia mõiste Psühhopaatia (psychopathy) mõiste käsitleb endas antisotsiaalset isiksushäiret ja selle tunnuseid. Antisotsiaalne isiksushäire defineeritakse järgmiselt ,,Antisotsiaalne isiksus on isik, kes on ebakriitilisel viisil opositsioonis ühiskonnaga või ignoreerib sotsiaalseid norme".(Wettenberg, lk. 79, 2000). Üldiselt võib öelda, et

Psühholoogia

doc

Antisotsiaalsete ja psühhopaatiliste tunnuste suhe

tulemusena Verona raporteeris 313 meessoost vangi näitel, et Psühhopaatia Kontrollnimekirja teine dimensioon (ehk faktor II) oli seotud varasemate ise-raporteeritud enesetapukatsetega. Seda kordust pandi tähele ka 1711 kohtualuse, seaduserikkuja, psühhiaatria patisendi analüüsis. Suhted teise dimensiooni (ehk faktor II) ja enesetapu katsete vahel on seotud vähese oskusega kontrollida oma impulsiivsust ja sensatsioonijanu ning kalduvust ärevusele, vaenule ja mitteusaldamisele. Samad tulemused kordusid 226 naissoost vangi näidetes. Erinevalt varasemast uuringust, paljastas naiste seas tehtud uuring, et esimese dimensiooni kalduvused rakendavad märkimisväärse kaitsva efekti enesetapukatsete vastu. 4 2 Tänapäevased uuringud

Psühholoogia

docx

Psühhopaatia

Sissejuhatus Minu valitud teema aine lõputöö jaoks on psühhopaatia. Idee sain täiesti juhuslikult sõpradega vesteldes ja koheselt tundus väga huvitav valik olevat. Isiklikult pole ma kunagi kokku puutunud nö psühhopaatidega või psühhopaatiaga, kuid huviga võtaks endale eesmärgiks selle teemaga lähemalt tutvumise. Väga intrigeeriv oleks teada saada kuidas ära tunda psühhopaati või kas tänapäeva meedia (filmid jne) kajastab neid ning seda teemat õieti või pungutatakse üle liialt. Psühhopaatia Psühhopaatia on isiksusehäire, mille tunnuseks on empaatia puudumine. Robert Haire, vastava ala uurija, kirjeldab psühhopaate kui liigisisest kiskjat, kes kasutab sarmi, manipulatsiooni, meelitamist, seksi ja vägivalda, et kontrollida teisi ning rahuldada oma isekaid vajadusi. Südametunnistuse ja empaatia puudumine paneb neid võtma seda, mida nad soovivad ning tegema, mida nad

Psüholoogia

doc

Kohtupsühholoogia konspekt

kohtupsühholoogia forensic psychology psühholoog eksperdina psühholoog osaleb kohtuotsusest tulenevates tegevustes psüühikahäirete ravi psühhokorrigeerivad sekkumised korrektsioonisüsteemis Kohtupsühholoogia on - kliinilise psühholoogia rakendusvaldkond isikute psüühilise seisundi ning sellega seotud toimetulekutaseme hindamiseks õiguslikus kontekstis; - teadusuuringute valdkond sellele rakendusvaldkonnale spetsiifiliste probleemide uurimiseks vägivaldsusrisk isiksusomaduste ja õigusrikkumise seosed kognitiivsete võimetega seotud spetsiifilised probleemid Psühholoogia ja õiguse kokkupuutevaldkondades on parema koostöö tagamiseks vaja olla teadlik

Psühholoogia

doc

Kohtupsühholoogia

kohtupsühholoogia forensic psychology psühholoog eksperdina psühholoog osaleb kohtuotsusest tulenevates tegevustes psüühikahäirete ravi psühhokorrigeerivad sekkumised korrektsioonisüsteemis Probleemid juristide ja psühholoogide omavahelisel suhtlemisel: - samad mõisted on erineva sisuga - kaasaegseid teaduslikke teadmisi on raske suruda õiguse traditsiooniliste mõistete raamistikku - uued teadmised psüühika kohta levivad lihtsustatud fragmentidena 1 Olulised erinevused psühholoogia alastes teadmistes: - pinnalised teadmised psühholoogiast tekitavad psüühikast mulje kui hierarhiliselt organiseeritud järjestikuste protsesside jadast

Psühholoogia

pdf

Õiguspsühholoogia konspekt

1. Õiguspsühholoogia aine, objekt, meetodid. Õiguspsühholoogia on teadusvaldkond, omaette ajalooga ning välja kujunenud õiguse ja psühholoogia piirimail. Õiguspsühholoogia on psüühika ja õiguse piiri probleemide uurimisest tekkinud teadusharu, st mõlemad distsipliinid püüavad seletada inimeste käitumist, ennustada/prognoosida seda ning ka reguleerida inimkäitumist sotsiaalses keskkonnas. Nende vahel on mitmeid erinevusi, nt: · Õigus rõhutab kindlustunnet psühholoogia tugineb suuresti tõenäosusele; · Õigus tugineb autoriteedile psühholoogia empiiriline; · Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele; · Õigus on ettekirjutav psühholoogia kirjeldav; · Õigus on operatiivne psühholoogia akadeemiline.

Psühholoogia juristidele

doc

Nartssislik isiksusehäire

Koostaja: nimi klass Juhendaja: õpetaja Tallinn 2009 SISUKORD 1. Sissejuhatus.........................................................................................3 2. Nartsissism ja kõrge enesehinnang...........................................................4 3. Ei hooli teiste tunnetest...........................................................................5 4. Idee ning psühhoanalüütilised seisukohad..................................................6 5. Nartsissistliku hälbe tunnused..................................................................7 6. Psühhopaatia......................................................................................11 7. Ravimeetodid......................................................................................12 8. Enesehinnangu paradoks......................................................................13 9

Psühholoogia

doc

Nartsissistlik isiksusehäire

lapsevanem, kes püüab last veenda tema tähtsuses, kuigi teda tõeliselt ei armasta. Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Vanematele omistavad nad oma lapsepõlves osaks saanud kohtlemise tõttu tekkinud viha. Nad tunnevad, et kuni nad pole täiuslikud, ei saa neid keegi armastada. Nad ei ühenda kunagi tervikuks nende meeles olevaid sisemisi objekte ja peegeldusi ning täiskasvanuna on nende suhted moondunud. Nad ei suuda eristada oma tegelikke võimeid suurejoonelistest fantaasiatest või päriselus teostada seesmist kujutluspilti ideaalsest lapsevanemast. Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust. .........................................................................................................................8 4. NARTSISSISTLIKU ISIKSUSEHÄIRE RAVI..........................................................

Isiksusepsühholoogia

Rohkem sarnaseid