Kohtupsühholoogia konspekt (0)

Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
1. loeng
24.10.08.
Psühholoogia eriteadmiste kasutamine juriidilises kontekstis
Kirjandus iseseisvaks tööks:
Handbook of Psychology in Legal Contexts
Ed. by R. Bull and D.Carson, 1995, Wiley
Ptk.1.1 Psychology in Legal Contexts: Idealism and Realism kirjandus_1_1
Ptk.2.2. Psychology's Premises , Methods and Values kirjandus_1_2
Ptk.1.3. Law's Premises, Methods and Values kirjandus_1_3
Specialized Practice in Forensic Psychology: Opportunities and Obstacles
Packer, Ira K. Professional Psychology: Research & Practice; Apr2008, Vol. 39 Issue 2, p245-249
kirjandus_1_4
Psychology and Law: Bridging the Gap
Ed. by D.Canter and R.Žukauskiene, 2008, Ashgate:
Ptk.2: Contemporary Challenges in Investigative Psychology kirjandus_1_5
Ptk.13: Does the Law Use Even a Small Proportion of What Legal Psychology has to Offer ?
kirjandus_1_6
Psühholoogia ja õigus on tihedalt omavahel seotud, kuna mõlemad teadusvaldkonnad tegelevad inimese käitumisega.
Üldjoontes eristatakse kaht ühistegevuse tasandit :
1) Õigus kasutab psühholoogiaalaseid teadmisi „enda sees“:
õiguspsühholoogia; juriidiline psühholoogia; kriminoloogia ; kriminaalpsühholoogia; investigative psychology
- õigusloomes tuleb arvestada psüühika seaduspärasustega
- juristi kutsetöös tuleb olla teadlik psüühika seaduspärasustest
- uuritakse kuritegevust kui sotsiaalset nähtust
- uuritakse kurjategijate psüühilisi iseärasusi
- psühholoogiaalased teadmised kaasatakse kuritegude avastamisse
2) Psühholoogia kaasatakse õiguslikku konteksti mitteõiguslike eriteadmistena
kohtupsühholoogia forensic psychology
psühholoog eksperdina
psühholoog osaleb kohtuotsusest tulenevates tegevustes
psüühikahäirete ravi
psühhokorrigeerivad sekkumised korrektsioonisüsteemis
Kohtupsühholoogia on
- kliinilise psühholoogia rakendusvaldkond isikute psüühilise seisundi ning sellega seotud toimetulekutaseme hindamiseks õiguslikus kontekstis;
- teadusuuringute valdkond sellele rakendusvaldkonnale spetsiifiliste probleemide uurimiseks
vägivaldsusrisk
isiksusomaduste ja õigusrikkumise seosed
kognitiivsete võimetega seotud spetsiifilised probleemid
Psühholoogia ja õiguse kokkupuutevaldkondades on parema koostöö tagamiseks vaja olla teadlik olulistest erinevustest nendes teadusvaldkondades:
- õiguses on olulisel kohal käitumise lõpptagajärg, psühholoogia keskendub eeskätt käitumisele
- õigus suhtestab inimsese käitumist ideaaliga, psühholoogia suhtestab inimese käitumist organismi toimimise seaduspärasustega
- õigus on „verbaalsuskeskne“, psühholoogia on „käitumiskeskne“
- õigus vaatleb inimese käitumist kui vaba tahte väljendust, psühholoogia vaatleb inimese käitumist kui kohastumuslikku reaktsiooni välistele stiimulitele
Kaasaegne kohtupsühholoogia on arenenud kooskõlas kliinilise psühholoogia arenguga, alates 20. saj. viimasest kolmandikust.
Juristi ja psühholoogi suhted Eesti õigusruumis
Psühholoog võib olla kaasatud õiguslikku konteksti
- tunnistajana
- eksperdina
- psühholoogina
Psühholoog tunnistajana ei või keelduda ütluste andmisest seoses oma kutsetööga. Ka tervishoiusüsteemis töötav psühholoog ei ole seaduse mõttes tervishoiutöötaja.
Psühholoogi tegevus eksperdina on reguleeritud Kohtuekspertiiseaduse ja menetlusseadustikega.
Seadus näeb üksikutel juhtudel ette psühholoogi kaasamise psühholoogina, kuid:
ei määratleta psühholoogi kvalifikatsiooni
ei ole selge, mida psühholoogilt oodatakse
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
2. loeng
24.10.08.
Agressiivsuse ja vägivaldse käitumise teoreetilised aspektid
Kirjandus iseseisvaks tööks:
1. Darwinian foundations of crime and law. Duntley, Joshua D.; Shackelford, Todd K.
Aggression & Violent Behavior , Oct2008, Vol. 13 Issue 5, p373-382
kirjandus_2_1
2.Psychology and Law: Bridging the Gap.
Edited by D.Canter and R.Žukauskiene
2008, Ashgate:
Ptk.7: Implications of Heterogeneity among Individuals with Antissocial Behaviour.
kirjandus_2_2
3. Cultural Norms for Adult Corporal Punishment of Children and Societal Rates of Endorsement and Use of Violence .
Lansford, Jennifer E.; Dodge, Kenneth A.. Parenting: Science & Practice, Jul-Sep2008, Vol. 8 Issue 3, p257-270
kirjandus_2_3
4.Empirical basis and forensic application of affective and predatory violence
J. Reid Meloy, Australian and New Zealand Journal of Psychiatry
Volume 40 Issue 6-7 ( June / July 2006), p539- 547
kirjandus_2_4
5. Why Some Generations Are More Violent than Others : Assessment of Age, Period , and Cohort Effects
Anthony Fabio, Rolf Loeber, G. K. Balasubramani, Jeffrey Roth , Wenjiang Fu, and David P. Farrington, American Journal of Epidemiology 2006, vol 64, No2. p 151-160;
kirjandus_2_5
Andmed vägivalla esinemisessageduse kohta kannatanute tervise aspektist vt.: WHO: Third Milestones of a Global Campaign for Violence Prevention Report 2007
http://whqlibdoc.who.int/publications/2007/9789241595476_eng.pdf
Agressiivsuse teoreetilised käsitlused varieeruvad sõltuvalt sellest, milline teadusharu seda teemat on käsitleda võtnud.
- sotsioloog näeb põhjusi sotsiaalsetes suhetes
- geneetik leiab pärilikke faktoreid
- psühholoog näeb põhjusi inimese psüühikas
Mõisted agressiivsus ja vägivald on defineeritud sadadel eri viisidel , kitsamalt või laiemalt.
Agressiivsus on laiem mõiste kui kuritegevus
Agressiivsuse teooriate üldine klassifikatsioon :
J.Mackintosh, Theories of Agression. Kogumikust: Principles and Practice of Forensic Psychiatry. Ed.by R.Bulglass, P.Bowden; Churchill Livington 90.
Bioloogilised teooriad
Need on teooriad, mis oma lähtekohalt on bioloogilised ning mis sisaldavad etoloogilisi, sotsiobioloogilisi ja arengulisi lähenemisi ning kommenteerivad füsioloogilisi faktoreid, mis mõjutavad agressiivsust:
- etoloogilised teooriad: K. Lorenz - agressiivsus on tung/aje/jôud ( drive ), mis on omane enamikule loomadele, ka inimesele. Agressiivsus on süsteem, mis on n.ö. teenendavas funktsioonis paljude teiste oluliste funktsioonide jaoks
- agressiivsus ja populatsiooni tihedus: eeldatakse, et populatsiooni suur tihedus või ülerahvastatus viib agressiivsuse kõrgele tasemele . Seda efekti on seostatud patoloogilise reaktsiooniga stressile aga ka adaptatiivse käitumisega, mis limiteerib populatsiooni suurenemist .
- füsioloogilised faktorid ja agressiivsus: kuigi ei ole otseselt agressiivsuse füsioloogilist teooriat, on leitud endokrinoloogiliste faktorite, eriti reproduktiivsete hormoonide taseme olulist mõju agressiivsele käitumisele.
Psühholoogilised teooriad
Selle nimetuse alla koondatakse tavaliselt kõige erinevamaid teooriaid , millest osade puhul on raske tõmmata selget eristavat joont psühholoogia, etoloogia ning sotsiobioloogia mõnede aspektide vahele. Selle spektri teises otsas on seisukohad, millel on vähene bioloogiline sisu ja mis üldjoontes lähtuvad eeskätt inimese käitumisest, mitte võrdlevatest uurimustest teiste liikidega, ning mis ulatuvad eksperimentaalsetest uurimustest puhtteoreetiliste seisukohtadeni.
- frustratsiooni -agressiooni hüpotees: Selle teooria algses formuleeringus nähti frustratsiooni agressiooni ainsa motivatsioonilise süsteemina. Hiljem tõusis esiplaanile seisukoht, et mõnede agressioonivormide jaoks võib frustratsioon olla olulisem kui teiste jaoks.
- valu ja agressiivsus: valu kui agressiivsuse põhjuslik faktor.
- kogemus ja agressiivsus: juhtiv tähendus antakse kogemusliku faktori ja õppimise mõjule. Paljude psühholoogide meelest on õppimine põhiline determinant agressiivsuse kõigi aspektide puhul, olgu selleks siis agressiivsuse lähtekoht, seda esilekutsuvad asjaolud või need faktorid, mis moduleerivad juba vallandunud agressiivsust.
- agressiivsus ja keskkonnastressorid: teooriad, mis eeldavad, et agressiivsust provotseerivad keskkonnast lähtuvad mittespetsiifilised stiimulid .
Psühhoanalüütilised (freudistlikud) teooriad
Psühhoanalüütiliste kontseptsioonide aluseks on tavaliselt 3 eeldust :
- agressiivsus on sisemine tung;
- ta on mõjutatud senise elu poolt;
- kui see mõju on olnud negatiivne, siis võib tulemuseks olla patoloogiline agressiivsus.
Sotsioloogilised teooriad
Sotsiaalteaduste raames arendatud agressiivsusteooriad tegelevad eranditult inimeste agressiivse käitumisega, kusjuures paljud autorid on seisukohal, et loomade käitumise uurimisel saadud tulemused ei ole inimesele ülekantavad.
Huvipakkuv teoreetiline küsimus on mitte ainult see, miks inimesed käitumisreegleid rikuvad, vaid ka see, miks nad reeglitest kinni peavad.
Praeguseks on vägivalla teooreetilised käsitlused üksmeelel selles osas, et inimese agressiivse käitumise põhjused on multifaktoriaalsed, sisaldavad endas kombinatsiooni sotsiaalmajandulikest, kultuurilistest, bioloogilistest ja psühholoogilistest faktoritest.
Osa vägivaldsest käitumisest on hinnatav patoloogiana, mille aluseks on defitsiidid neurobioloogilisel tasemel.
Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist:
- instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks);
- reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile)
Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme .
Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund.
Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid:
- indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
- agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas;
- agressiivsuse ja vägivalla aluspõhjused on omistatavad varases elueas olemasolevatele faktoritele, eriti neurobioloogilistele faktoritele.
Valdav enamik uurimusi otsib erinevusi deviantsete ja mittedeviantsete gruppide vahel. Huvipakkuvamaid tulemusi on saadud arengulise dünaamika uurimisel:
- vägivaldsus on kõrgeimal tasemel väikelapseeas, edaspidise arengu käigus langeb;
- ei ole selge, miks mõnedel lastel vägivaldsus arengu käigus ei lange;
- kuritegevuse sagedus on kõige kõrgemal tasemel noorukiea lõpuperioodil;
- tüdrukute käitumises tipneb kuritegevuse esinemissagedus varasemas vanuses;
- mida varem õigusrikkuv käitumine indiviidi puhul avaldub, seda kauem see kestab;
- osadel juhtudel vägivaldne käitumine algab alles noorukiea lõpus.
Ei ole selge, mis tingib erinevaid arenguid.
Ei ole selge, mis mõjutab vägivaldse käitumise muutumist indiviidi elu jooksul.
Vägivaldse käitumise neurobioloogilisteks alusfaktoriteks eeldatakse olevat emotsionaalse ja käitumusliku regulatsiooni häirumist ning kognitiivsete võimete defitsiiti.
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
3. loeng
07.11.08.
Psüühikahäirete käsitlus juriidilises kontekstis
Kirjandus iseseisvaks tööks:
1. Research Priorities in Forensic Mental Health, Sheilagh Hodgins, International Journal of Forensic Mental Health, Vol 1, Nr 1, Spring , 2002
kirjandus_3_1
2.Media Coverage of Homicid Involving Mentally Disordered Offenders: A Matched Comparison Study , Brian McKenna, Katey Thom, and Alexander I.F. Simpson , International Journal of Forensic Mental Health Vol 6, Nr 1 Spring, 2007
kirjandus_3_2
3. Serious mental disorder in 23 000 prisoners : a systematic review of 62 surveys. Fazel, Seena; Danesh, John. Lancet, 2/16/2002, Vol. 359 Issue 9306
kirjandus_3_3
4.Prevalences and configurations of mental disorders among institutionalized adolescents.
Anckarsäter, Henrik; Nilsson, Thomas ; Ståhlberg, Ola; Gustafson, Mats; Saury, Jean-Michel; Råstam, Maria; Gillberg, Christopher. Developmental Neurorehabilitation, Jan-Mar2007, Vol. 10 Issue 1
kirjandus_3_4
5. Culture and Formulations of Homicide: Two Case Studies. Fabrega Jr., Horacio. Psychiatry: Interpersonal & Biological Processes, Summer2004, Vol. 67 Issue 2
kirjandus_3_5
Ühiskonna suhtumine psüühikahäiretesse ja nende ravisse erineb suhutumisest muudesse tervisega seotud probleemidesse. See kajastub ka seadustes .
Mõiste “psüühikahäire” sisu on on psühholoogias ja õiguses oluliselt erinev, sellest tulenevalt erinevad arvamused ka selles osas, milliste eriteadmistega spetsialisti (psühhiaater; psühholoog) on õiguslike probleemide lahendamisel vaja ekspertidena kaasata.
Sedamööda, kuidas on lisandunud teadmisi psüühika normaalse toimimise ja häirumise kohta, on laienenud ja täpsustunud ka psüühikahäire mõiste. Kaasajal käsitletakse psüühikahäiretena ka kergemaid kõrvalkaldeid tavapärasest psüühilisest seisundist, varem oli see psühholoogia valdkond. Psühhiaatria ja psühholoogia koostöövaldkonnas kujunesid kitsamad psühholoogia erialad (kliiniline psühholoogia; neuropsühholoogia).
Kaasaegse kliinilise psühholoogia seisukoht:
- normaalselt toimiv psüühika on keeruline, mitmete funktsioonide kogum
- psüühika häirumine ei ole “monosümptomaatiline”
- psüühikahäirete olemuse ja põhjuste mõistmiseks on vaja psüühilist seisundit hinnata häirunud ja säilunud funktsioonide kogumina
- multidistsiplinaarne hinnang tagab oluliselt adekvaatsema hinnangu psüühikahäire, sellest tingitud toimetulekupiirangute ja paranemispotentsiaali kohta
Selle seisukoha vaste juriidilises kontekstis on psüühilise seisundi hindamine psühholoogia-psühhiaatria kompleksekspertiisiga.
Psüühikahäire raskuse ja sellest tingitud toimetulekupiirangute vahel ei ole lineaarset seost. Oluline defitsiit vaid ühe kognitiivse funktsiooni mõne alafunktsiooni osas võib põhjustada raske funktsioonihäire. Raske psüühilise haiguse korral võib kongnitiivsete funktsioonide hea tase tagada inimesele rahuldava toimetulekuvõime.
Psüühilised haigused on aju haigused. Paljudele rasketele seisunditele on kaasajal olemas põhjuslik ravi. Hoogsalt arenev ravisuund on neuropsühholoogiline rehabilitatsioon.
Vaid väiksel osal õigusrikkumisi toime pannud isikutel esineb selline raske psüühikahäire, mis täielikult välistas tema võime ümbrusest õigesti aru saada ja oma käitumist juhtida, so nad hinnatakse süüdimatusseisundis olnuks.
Joobeseisundi käsitlus on psühholoogia ja õiguse kontekstides oluliselt erinev.
Oluline lahknemine häire teemal on joobeseisundi käsitlemisel jur. ja ps kontekstis.
Enamasti on inimestel, keda hinnatakse teo suhtes vastutusvõimelisteks, siiski terve bukett psüühikahäireid, millega tuleb arvestada õigusliku mõjutusvahendi valikul ja selle mõjutusvahendi kohaldamise käigus
sundravi
ravisekkumised vanglas
sotsiaalsete oskuste õpe
Psüühilise seisundi hindamine on olulisel kohal ka tsiviilmenetluses (teovõime piiramine; otsusevõime hindamine).
Juriidilises kontekstis seostub psüühikahäiretega ohtlikkuse mõiste. Ei ole selget seisukohta, millistele kriteeriumidele peab inimese psüühiline seisund ja/või käitumine vastama, et oleks alus hinnata seda ohtlikuks. Samuti ei ole selge, kas see otsus tuleb langetada juriidilise või kliinilise diskursuse raames. Kliinilises kontekstis nähakse isiku potentsiaali ohtlikuks käitumiseks toimetulematuse ühe võimaliku avaldumisvormina.
Inimese tahtest olenematult võidakse talle kohaldada psühhiaatrilist ravi või hooldust/järelvalvet lähtudes Karistusseadustikust (sundravi), Psühhiaatrilise abi seadusest (tahtest olenematu ravi) või Sotsiaalhoolekande seadusest (nõusolekuta hooldamine hoolekandeasutuses). Õiguslikus kontekstis nähakse selles eeskätt vabaduse piiramisena, inimese põhiõigus tervise kaitsele jääb tahaplaanile, kuna ei olda teadlik psühhiaatrilise ravi tulemuslikkusest ning tulemuslikkust mõjutavatest asjaoludest. Ravi alustamise edasilükkamine vabaduse piiramise õigustuste arutamiseks suurendab oluliselt riski invaliidistumisele, ravi kiire alustamine ning ravi piisav kestus loob eelduse paranemiseks.
Psüühikahäiretega isikute võrdse kohtlemise teiste kodanikega tagab adekvaatne suhtumine psüühikahäirete olemusse, mitte psüühikahäiretest tingitud toimetulekupiirangute ignoreerimine isikuvabaduse kaitse ettekäändel.
Teadusuuringutes on käesoleval ajal aktuaalseks teemaks püsiva delinkventse käitumisega isikute kognitiivsete häirete uurimine . Kuigi nende häirete väjendatus ei ulatu häire tasemele, mõjutavad need siiski oluliselt isiku sotsiaalse toimetuleku taset keerukamate sotsiaalsete suhete tasandil.
Praegused juhtivad neuroteaduslikud hüpoteesid lapseeast alates püsiva delinkventse käitumise võimalike alusfaktorite kohta:
- kogntiivsete võimete defitsiit ilmneb neil isikutel nii verbaalsete kui mitteverbaalsete võimete osas ;
- need defitsiidid ei ole tingitud väärkasvatusest või närvisüsteemi varastest kahjustustest;
- delinkventse käitumise lõpetamine täiskasvanueas ei ole seotud kognitiivse defitsiidi taandumisega;
- kognitiivsetel defitsiitidel võib olla oluline geneetiline komponent .
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
4. loeng
07.11.08.
Emotsionaalsete seisundite käsitlus juriidilises kontekstis
Kirjandus iseseisvaks tööks:
1. Impulsive versus premeditated aggression: implications for mens rea decisions . Barratt, Ernest S.; Felthous, Alan R.. Behavioral Sciences & the Law, Sep/Oct2003, Vol. 21 Issue 5,
kirjandus_4_1
2. Aggression, psychopathy and free will from a cognitive neuroscience perspective. Blair , R. J. R., Behavioral Sciences & the Law, Mar2007, Vol. 25 Issue 2.
kirjandus_4_2
Emotsionaalsed reaktsioonid on keerulised, komplekssed protsessid, mis vallanduvad vastuseks väliste stiimulite ja psüühika sisemiste komponentide kogumile. Emotsionaalsete reaktsioonide bioloogiline funktsioon on kindlustada organismi integreeritud reageerimine välistele stiimulitele, selle lôppeesmärgiks on soodsa kohanemise kindlustamine.
Emotsionaalsete reaktsioonide reguleeriv mõju organismi seisundile ning inimese käitumisele võib häiruda
- vaimse alaarenguga seoses;
- kesknärvisüsteemi kahjustuse mõjul;
- psüühilisest haigusest tingituna ;
- reaalsest olukorrast lähtuva ülitugeva emotsionaalse koormuse mõjul
Emotsionaalse reaktsiooni reguleeriva mõju häirumist on arvestatud ka kriminaalmenetluse kontekstis, kus teo toimepanemist hingelise erutuse seisundi mõjul hinnatakse karistust kergendava asjaoluna. Isikuvastaste süütegude hulgas eristatakse provotseeritud tapmist, s.o.tapmist, mis on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis.
Isiku emotsionaalse seisundi hindamisel eeldatakse psühholoogi poolt nn afektiseisundi tuvastamist.
Nn afektiteooria kujunes psühholoogia ja õiguse kokkupuutevaldkonnas perioodil, kui kergemate psüühikahäirete teaduslik käsitlus psühhiaatrias ja psühholoogias oli algjärgus. Praeguste teadmiste valguses ei ole afektiteooria kooskõlas kaasaegsete teaduslike seisukohtadega emotsionaalsete seisundite kohta. Psühhiaatria ja kliiniline psühholoogia käsitleb emotsionaalse seisundi tugevaid muutusi häiretena, juriidilise diskursuse raames eeldatakse, et need on normi piires olevad seisundid .
Emotsionaalse stressiga sseotud psüühikahäired on mitmekesised, erineva sümptomaatika ja dünaamikaga. Afektiteooria käsitles afekti kui monoliitset nähtust.
Emotsionaalsete seisundite hindamine on oluline teema, kus psühholoogide ja juristide ühistegevuse valdkonnas on vaja täpsustada diskursuste piire ja mõistete tähendusi. Asjaolust, et psühhiaatria ja psühholoogia diskursuse raames käsitletakse ülitugevat emotsionaalset reaktsiooni häirena (Äge stressreaktsioon) ei peaks tulenema selle seisundi käsitlemine häirena ka juriidilise diskursuse raames.
Kliinilise psühholoogia teadmistest lähtuvalt saab anda põhjendatud hinnangu isikul tugeva emotsionaalse reaktsiooni mõjul tekkinud kognitiivse defitsiidi struktuurile, samuti saab sellest lähtuvalt anda põhjendatud hinnanguid isiku toimetulekupiirangutele selles situatsioonis.
Inimese käitumist mõjutab oluliselt mitte ainult tugeva emotsionaalse reaktsioon vallandumine, vaid ka adekvaatse emotsionaalse reaktsiooni puudumine.
Emotsionaalsete reaktsioonide (samuti nende puudumise) mõju inimese käitumisele sotsiaalsete suhete tasandil on neuroteaduste oluliseks uurimisteemaks . Emotsionaal-käitumuslik düsregulatsioon eeldatakse olevat püsiva delinkventse käitumise oluliseks alusfaktoriks.
Juhtivad neuroteaduslikud hüpoteesid:
- moraalsed otsustused ei kujune arutluste ja järelduste käigus, vaid need rajanevad inimese varase aregu käigus kujunenud automaatsetele moraalsetele hoiakutele;
- nende hoiakute puudumine võib olla seotud neuraalse defitsiidiga;
- ka sotsiaalse käitumise keerulised vormid rajanevad elementaarsetele emotsionaalsetele reaktsioonidele.
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
5. loeng
21.11.08.
Isiksuse omaduste käsitlus juriidilises kontekstis
Nii tavakeeles kui ka juriidilises kontekstis (sh seaduste tekstides) sageli segistatakse mõisteid „isik“ ja „isiksus“.
Tavakeeles sageli kasutatakse tähenduses:
- isiksuseks olemine on midagi positiivset ;
- tegemist on omadusega , mis eksisteerib teatud astmel vōi gradatsioonides - mida rohkem isiksust, seda parem;
- õigusrikkumine seostub “ kurjategija isiksusega”.
Psühholoogi ja juristi erialastes suhetes kajastub “isiksuse” mõiste ebamäärane tõlgendamine selles, et psühholoogilt oodatakse tavakeelega sarnast vaba käsitlust, kuid mööndakse, et psühholoog ilmselt teab sellest teemast rohkem.
Psühholoogiateaduse kogu ajaloo vältel on isiksuse probleem olnud püsivalt teadusuuringute teemaks. Psühholoogia ajaloo jooksul on asjaolule, et inimesed on oma elukorralduse, käitumise ja suhtluslaadi poolest silmnähtavalt üksteisest erinevad, leitud erinevaid selgitusi:
- kōik inimestevahelised erinevused tulenevad keskkonnast ja kasvatusest ;
- inimestevahelise erinevused tulenevad sisemistest omadustest.
Praeguseks ajaks on erinevad uue pōlvkonnad isiksuseteooriad jōudnud ühisele arusaamisele järgnevates seisukohtades:
1. Isiksus ja tema omadused on reaalselt olemas. Kuigi neid ei ole vōimalik otseselt jälgida, avalduvad need omadused inimese tegudes, hoiakutes, tunnetes ja mōtetes.
2. Isiksuse omadused varieeruvad inimeseti -s.t. inimesed juba sünnipäraselt erinevad oma isikuse omadustelt ja need omadused on väga püsivad inimese elu jooksul, avaldudes inimese käitumises, suhtumistes ja hoiakutes. Ei ole olemas ühetaolist universaalset inimloomust, vaid on isiksuse omaduste komplektide erinevad variandid.
3. Isikuse omadused ei ole “peidus”, inimesed hindavad küllalt täpselt enda ja teiste isiksusejooni.
Kohtupsühholoogia kontekstis tuleb selgelt eristada mõisteid
- isiksuseomadused
- isiksusehäire
- käitumishäire
- psühhopaatia
Isiksuseomadused:
inimesele kogu elu jooksul iseloomulik tunnuste kogum, mis avaldub tema käitumises, suhtumistes ja hoiakutes
Isiksuse omadused ei põhjusta käitumist. Inimese käitumises, tema sotsiaalsetes suhetes avaldubki tema isiksus.
Normi piires olevate isiksuseomaduste vahetu põhjuslik seostamine konkreetse õigusvastase teo toimepanemisega ei ole teaduslikult põhjendatud.
Küsimus normi piires olevatest isiksuseomadustest ei saa otseselt olla ekspertiisiülesande sisuks .
Isiksuse omaduste ja reegleid rikkuva käitumise seosed on oluline teadusuurimuste teema.
Isiksushäire; Käitumishäire:
Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni kontekstis on isiksus- ja käitumishäired kindlate tunnustega diagnostilised kategooriad, mis hõlmavad erinevate tekkepõhjuste ja avaldumisvormidega suuri häireterühmi. Nende diagnoosimine on psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi ühise pädevuse valdkond.
Täiskasvanu isiksus-ja käitumishäired
Tavaliselt lapseeas alanud käitumis-ja tundeeluhäired
Isiksus-ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või düsfunktsioonist
Isiksushäire on sügav ja püsiv käitumismuster, mille väljendused on mitmesugustes isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ühetaoliselt jäigad. Tegemist on äärmuslike või oluliste kõrvalekalletega keskmise inimese tajumise , mõtlemise, tunnete ja eriti suhete laadist selles kultuurikontekstis, kus inimene püsivalt elab. Mustrid on tavaliselt püsivad ja hõlmavad mitmeid käitumise ning psühholoogilise toimimise valdkondi.
Isiksushäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse- või noorukieas ja püsivad täiskasvanuna. Need ei ole mõne muu psüühilise või ajuhaiguse tagajärjeks, kuigi võivad teiste häiretega koos esineda või neile eelneda.
Isiksushäirete teoreetiline kontseptsioon on pidevas arengus - eesmärgiks on täpsustada häire aluseks olevaid psühholoogilisi tunnuseid, vähendada välise käitumise avaldusi diagnostiliste kriteeriumidena.
Juriidilises kontekstis oluline:
Isiksushäire “ei võta mõistust peast ”, kuid alandab inimese sotsiaalse kohanemise võimet.
Raskekujuline isiksushäire võib piirata inimese võimet sotsiaalsetest suhetest adekvaatselt aru saada ja oma käitumise kaugtagajärgede tähendust mõista.
Kuigi vanglapopulatsioonis on isiksushäirete esinemine üldpopulatsiooniga võrreldes tunduvalt suurema sagedusega, ei tulene sellest, et isiksushäirega isik on igal juhul potentsiaalne kurjategija.
Psühhopaatia:
Kaasaegse kohtupsühholoogia kontekstis tähistab “psühhopaatia” inimese emotsionaalses reaktiivsuses, käitumises ja sotsiaalsetes suhetes avalduvat tunnustekogumit, mis seondub kõrge riskiga korduvaks õigusrikkumiseks.
Mõiste “psühhopaatia” on kaasaegse kohtupsühholoogia kontekstis teoreetiline konstrukt , mitte diagnoos .
Arvamust psühhopaatia kohta ei saa anda eksperdiarvamusena, see on üldteoreetiline käsitlus.
Robert Hare ' 1980.a. Psychopathy Checklist (PCL)
Psühhopaat on isik, kes saab kõrge näidu PCL-skaalal.
Teistes kontekstides võivad mõisted “psühhopaatia” ja “psühhopaat” olla sisustatud teisiti, kuna see mõiste on varem olnud kasutusel isiksushäire tähenduses.
Selle teema edasise arengu käigus ei ole välistatud psühhopaatia mõiste kasutuselevõtt kliinilises kontekstis ühe isiksushäire diagnostilise tähistamisena.
Kaasajal psühhopaatia hindamiseks kasutatav juhtiv hinnanguskaala:
Hare's Psychopathy Checklist- Revised PCL-R
Robert Hare, 91.
Sisaldab 20 tunnust, mida hinnatakse skaalal 0-1-2 selle järgi, kui tugevalt nad on väljendunud
Algselt nähti seda hinnanguskaalat kahefaktorilisena:
isiksusejooned
käitumuslikud tunnused
Praeguseks on uurimustega selgunud , et psühhopaatia konstrukti moodustavad 3 sõltumatut faktorit:
- interpersonaalne stiil (ülbe, suurustlev, petislik, manipuleeriv )
- emotsionaalse reaktiivsuse defitsiit (puudub „tugevate tunnete“ kogemus; võimetus tunda kahetsust, süüd)
- impulsiivne käitumine (hoolimatus käitumise tagajärgede suhtes)
Osa uurijaid on seisukohal, et tegemist on hoopis 4-faktorilise konstruktiga.
Psühhopaatia iseenesest ei seostu veel kuritegeliku käitumisega.
Kurjategijate hulgas on palju isikuid, kes saavad kõrge näidu PCL-skaalal. Samas võib kõrge PCL-näiduga seostuda vaid ebastabiilsus sotsiaalsetes suhetes, kuid otseselt kuritegusid isik toime ei pane
Praegusel ajal väljatöötamisel uus skaala psühhopaatia konstrukti mõõtmiseks: The Comprehensive Assessment of Psychopathic Personality Disorder.
Keskendutakse patoloogiliste tunnuste fikseerimisele. Eesmärk on saada mõõdik, mis võimaldaks hinnata muutust psühhopaatiliste tunnuste avaldumises.
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
6. loeng
21.11.08.
Õigusrikkuva ja vägivaldse käitumise retsidiivsusriski hindamine
Lugemiseks:
http://home.tiscali.nl/horns/Hcr-20/sld001.ht m
Vägivalla kasutamise põhjus on otsus kasutada vägivalda.
See otsus on tekkinud paljude bioloogiliste , psühholoogiliste ja sotsiaalsete faktorite koosmõju tulemusena.
Vägivallariski hindamine ja riski alandamine /sekkumine/juhtimine on oluline probleem, mille lahendamist oodatakse vaimse tervise professionaalidelt.
Statistlise tõenäosuse rakendamine konkreetse isiku vägivaldsusriski hindamisel ei anna adekvaatset infot ning ei viita riski alandamise võimalustele.
Käesolevaks ajaks on selgelt formeerunud kohtupsühholoogia teoreetiline valdkond - vägivaldsusriski prognoosimine ja soovituste andmine vägivaldsusriski alandamiseks.
Juristid käsitlevad sageli ohtlikkust kui midagi, mis pärineb suures osas inimesest endast, tema "sisemusest", seda vaadeldakse kui stabiilset ja üsna püsivat indiviidi omadust.
Psühholoogia teaduslik seisukoht: vägivaldne käitumine tuleneb arenguliselt determineeritud isiksuslike faktorite, kroonilise ja situatsioonilise stressi ning indiviidil oma käitumise kontrolli nõrgendavate faktorite interaktsioonist.
Vägivaldse käitumise täpne ennustamine ei ole võimalik.
Analüüsides isiku senist elukäiku saab hinnata, millised sisemised ja välised faktorid on seni olnud olulised vägivaldse käitumise vallandumisel ja milline on olnud üksikute faktorite osakaal:
- Kui ülekaalus on sotsiaalne õppimine ja isiksuslikud faktorid, ning stressifaktorid ei ole varasema vägivalla vallandumisel olnud olulise osakaaluga, siis võib vägivaldne käitumine uuesti vallanduda väga laias tingimuste diapasoonis;
- Kui oluline osa on stressi- ja käitumishäirete faktoritel , siis sõltub vägivalla uuestivallandumine nende tingimuste olemasolust.
Soovitused vägivallariski alandamiseks peaksid tulenema otseselt nende faktorite analüüsist, mis on seotud vägivaldse käitumise vallandumisega:
- psühhoteraapia või medikamentoosne ravi, et vähendada kroonilist stressi, ärevust või depressiooni;
- situatsioonilist stressi võib vähendada toetava nõustamisega, pere- või paarinõustamisega, õppe-või tööalaste soovitustega, elukoha muutmise või töökoha vahetusega;
- käitumishäiretega seotud faktoreid võib leevendada sõltuvushäire ravimisega, orgaanilise düsfunktsiooni korrigeerimisega. Suitsiidmõtetega depressiooni saab ravida psühhoteraapia ning medikamentoosse raviga .
Ravisekkumiste efektiivsus sõltub suurel määral indiviidi muutumispotentsiaalist - motivatsioon , suhtumine ravisse, varasemad ravitulemused/kogemused, patsiendi suhtumine enesesse , sotsiaalsed väärtused ja eesmärgid, isiksuslikud ja sotsiaalsed ressursid .
Tavaliselt langetatakse vägivallariski kohta professionaali mittestruktureeritud otsus. Sel juhul ei ole selge, mille alusel otsustati, otsus ei ole kontrollitav, määravaks saab usaldus otsustaja pädevuse suhtes.
Hinnangu langetamiseks süstematiseeritult kogutud andmete alusel ning hinnangute omavahelise võrreldavuse võimaldamiseks on arendatud mitmeid struktureeritud hindamismeetodeid, mis
summeerivad spetsialistide kliinilist praktikat.
Iga üksiku vägivallajuhtumi analüüs peaks:
- kirjeldama juhtumit,
- hindama riske ja riski juhtimise võimalusi.
Enim kasutatud ja uuritud hinnanguskaalad:
VRAG - Violence Risk Appraisal Guide.
Quinsey jt. 1998.
- meessoost patsientide hindamiseks tugevdatud järelvalvega psühhiaatrilise ravi osakonnas .
HCR-20. Historical, Clinical and Risk Management Variables.
Webster, C.D. jt. 1997.
Karistusasutuse populatsiooni hindamiseks.
SARA- Spousal Risk Assesment - hindab peresisese vägivalla riski.
SVR-20 - Sexual Violence Risk.
Seksuaalsed kõrvalekalded ennustavad hästi seksuaalset vägivalda, mitte aga üldist või peresisest vägivalda.
Rusikareeglid:
- Vägivalla ennustamine on seda raskem, mida kitsamat ennustusala nõutakse.
- Struktureeritud instrumendid on paremad kui statistilised .
- Struktureeritud erialane hinnang on parem kui formaalne tunnuste loetelu .
Praegune juhtiv suund teadusuuringutes - keskendumine retsidiivsusriski alandamise võimaluste otsimisele.
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
7. loeng
12.12.08.
Kognitiivne psühholoogia juriidilises kontekstis
Lugemiseks:
1. William G. Iacono Effective Policing: Understanding How Polygraph Tests Work and Are Used
Criminal Justice and Behavior 2008, 35
kirjandus_7_1
2. Psychology and Law: Bridging the Gap. Edited by D.Canter and R.Žukauskiene 2008, Ashgate:
3.ptk.: Lie detectors and the law: the use of the polygraph in Europe , Ewout H. Meijer and Peter J. van Koppen
kirjandus_7_2
Selle kohta, kas menetlusosaline räägib õigust või annab teadvalt valeütlusi, ei saa anda eksperdiarvamust kohtuekspertiisi mõttes. Normaalselt toimiv psüühika võimaldab inimesel teha sihipärase valiku oma mälestuste, teadmiste ja kujutluste hulgast, sh ka anda teadvalt valeütlusi.
Menetlusasjas antud ütluste puhul on alati võimalus, et
-nii oligi, nagu ta räägib;
-ta valetab teadlikult;
-ta ütleb, et ei mäleta;
-tal on mingi kognitiivne defitsiit, mis ei võimalda /ei võimaldanud tajuda, aru saada või end sõnaliselt väljendada
Tulenevalt individuaalsetest psüühilistest iseärasustest on erinevate isikute poolt antud ütlused sama sündmuse kohta alati mingil määral erinevad ka siis, kui subjektiivselt antakse täielikke ja õigeid ütlusi.
Vt. andmed tunnistajate ekslike ütluste kohta:
http://www.innocenceproject.org/
Visuaalne äratundmine on oluliselt mõjutatud isiku omadustest ( rassiline samasus äratuntavaga tagab suurema täpsuse; vanuse suurenedes suureneb vigade hulk), situatsioonist, milles tuvastamist vajavat isikut kohati (emotsionaalne pinge alandab täpsust) ning tõenäoliselt ka äratundmisprotseduuri tingimustest.
Kognitiivse psühholoogia peamine uurimis ja rakendusvaldkond õigussüsteemis on ütluste kvaliteedi tagamise võimaluste uurimine lähtudes psüühika toimimise seaduspärasustest:
-kuidas kergendada õiget äratundmist ja vähendada vigade tekkimise võimalusi;
- kuidas küsitleda, et toetada inimesel sündmuste täpset meenutamist;
- kuidas vähendada küsitlemisest endast lähtuvat negatiivset mõju
Kognitiivne intervjuu - küsitlustehnika, kus on maksimaalselt arvestatud psüühika toimimise seaduspärasustega.
Valetamine ei ole spetsiifiline psüühiline protsess.
Valetamine ei ole tuvastatav psühholoogia meetoditega
Erutus ei ole valetamise-spetsiifiline emotsionaalne seisund
Valetamise „tuvastamiseks“ on soovitatud :
välise käitumise jälgimist - " kehakeel "
füsioloogiliste reaktsioonide jälgimist - "valedetektor"
produktsiooni analüüsi - statement validity assessment
Polügraaftest / “valedetektor“/ emotsionaalsete seisundite instrumentaalne diagnostika
Klassikaline versioon :
Registreeritakse füsioloogiliste reaktsioonide muutused, mis vallanduvad küsitlemise käigus:
- hingamine (rinnakorvi liikumise järgi)
- higistamine (naha galvaaniline refleksi järgi)
- vererõhk ( mansett ümber käe)
- pulss (mansett ümber käe).
Need signaalid registreeritakse kirjutussulgede võngetena paberil .
Analüüsitakse - otse neid võnkeid
- spetsiaalset tarkvara kasutades.
Uuemad variandid: registreeritakse muutusi aju toimimises.
Testide tüübid.
The Control Question Test. Kontrollküsimuste test.
Kasutatakse konkreetse kuriteo uurimisel.
CQT koosneb tavaliselt 10 küsimusest.
Esitatakse kaht tüüpi küsimusi - asjasse puutuvad ja kontrollküsimused.
Eeldatakse, et
- süüdiolev kahtlusalune muretseb rohkem ajassepuutuvate, kui kontrollküsimuste puhul.
- süütu isiku puhul eeldatakse vastupidist reageerimismustrit.
Tüüpiline CQT koosneb testieelsest intervjuust millele järgneb vähemalt kolme erineva küsimustekomplekti esitamine, mille jooksul jälgitakse isiku füsioloogilisi reaktsioone.
Pärast füsioloogiliste andmete kogumist viiakse CQT lõpule testijärgse intervjuuga. Selles faasis teeb polügrafist teatavaks otsuse ja püüab välja meelitada ülestunnistuse neilt , kes valetamisega "vahele jäid". CQT testi edukaks läbiviimiseks on otsustava tähtsusega testieelne intervjuu. Selle intervjuu jooksul kasutatakse spetsiaalseid tehnikaid, mis väidetavalt suunavad subjekti "psühholoogilist sättumust" kontrollküsimustele (kui uuritav on süütu) või asjassepuutuvatele küsimustele (kui uuritav on süüdlane).
Tulemuste hindamine:
- Üldise skooringu puhul kasutatakse hinnangu andmiseks lisaks füsioloogilistele tulemustele ka isiku käitumises ilmnevaid tunnuseid.
- Numbrilise skoorimise puhul rajatakse otsus väidetavalt eranditult füsioloogilistele registreeritud andmetele.
Guilty Knowledge Test. Süülise teadmise test.
Isikut küsitletakse, et selgitada, kuivõrd ta on teadlik konkreetse kuriteo toimepanemise detailidest, mis on seotud uuritava sündmusega ja mida saab teada ainult süüdlane.
On leitud, et võib üsna objektiivselt registreerida erinevusi aju aktiivsuses kui inimese vaataevälja satub tuttav või varasemalt mittetuttav objekt. Seda reaktsiooni ei saa tahtlikult reguleerida. Seega aju „paljastab“ selle, et inimene on seda, või siis väga sarnast objekti varem näinud.
Töötajate sõelumise test
Füsioloogiliste reaktsioonide jälgimisega intervjuu käigus püütakse leida teema, millele küsitletav erksamalt reageerib (spionaaž; narkootikumid).
Polügraafi diagrammide hindamine.
Uurimustega on leitud, et testi läbiviijad on oma hinnangutes mõjutatud polügraafivälistest andmetest, ning et need andmed mõjutavad nii nende lõppväiteid kui numbrilisi skoore. Lisaandmete kaasamine parandas hindamise täpsust.
Laboriuuringute tulemused ei ole ülekantavad reaalsetesse situatsioonidesse.
Mida lähemale tegelikkusele õnnestub katsesituatsioon kujundada, seda lähemale liigub valedetektori tulemus 50%-le.
Valetamise "avastamine" produktsiooni analüüsi kaudu. Statement validity assessment
Laste joonistused ei võimalda hinnata seda, mida laps „tegelikult mõtleb“ või mis „tegelikult toimus“. Visuaalne info võib olla üheks suhtluskanaliks, kui sõnavara on puudulik, või kui inimesel on kõnehäire. Graafiline produktsioon võimaldab hinnata ruumitaju häirete olemasolu.
Tõesuse kriteeriumidele rajanev sisuanalüüs:
Criteria- Based Content Analysis (CBCA) - tüüpi meetodid
Udo Undeutsch, alates 1950.
Väitis, et laste ütlused kogetud sündmuste kohta erinevad väljamõeldistest teatud kindlal viisil, süsteemipäraselt. Ta määratles tunnused, mis peaksid olema tõesuse indikaatoriteks:
Meetodi kriitika:
- korralikud uurimistulemused puuduvad
- ei ole üksmeelt oluliste kriteeriumide hulga suhtes
- lapse ütluste sisu on tugevalt mõjutatud tema vanusest , intervjueerimistehnikast
- kui tehnika on usaldusväärne tõesuse määramisel, siis miks on tema kasutusala piiratud vaid laste seksuaalse ahistamise teemaga
- erinevatel etnilistel/kultuurilistel gruppidel võivad olla erinevad verbaalsed väljenduslaadid
Reality Monitoring (RM)-tüüpi meetodid
Need meetodid rajanevad eeldusel , et tajutud info on oma olemuselt ja kognitiivselt struktuurilt teistsugune, kui verbaalne looming.
Isik väidab mälestuste puudumist:
- mälulüngal peab olema mingi põhjus
- peatraumaga, millele järgneb teadvusekaotus, kaasneb mälulünk, mis hõlmab ka traumaeelset perioodi
„Mälestuste taastamine“ hüpnoosi abil on rakendatav vaid neil juhtudel, kui subjektiivselt tajutav mälulünk on põhjustatud psühhotraumast.
Neuropsühholoogiline analüüs võimaldab hinnata, kas inimese poolt esitatav mälestuste puudumine või mälestuste lünklikkus põhimõtteliselt võis esineda ning kas inimese kognitiivsete funktsioonide tase võimaldab tal ümbrust tajuda, tajutut säilitada ning hiljem meenutada.
Kohtupsühholoogia
SOPH.00.178
Tiina Kompus
[email protected]
8. loeng
12.12.08.
Psühholoogi töö korrektsioonisüsteemis
Lugemiseks:
1) Psychology in Prisons. Second Edition . David A.Crighton, Graham J. Towl BPS Blackwell, 2008
Ptk.2.: Psychological Services in Prison
kirjandus_8_1
2) Ptk.4. Prisoner Needs
kirjandus_8_2
Psühholoogi töö sisuks korrektsioonisüsteemis on selliste psühholoogiliste sekkumiste kavandamine ja läbiviimine, mis toetaksid karistusekandjate edasise sotsiaalse toimetuleku paranemist.
Vabaduskaotusliku karistuse kandmine on küll väga spetsiifiline suhtluskeskkond, kuid inimese psüühika jääb ka vabaduskaotusliku karistuse kandmise ajal inimpsüühika üldise toimimise ja häirumise raamistikku.
Inimese käitumine on alati mõjutatud ka keskkonna poolt, seega peaks karistuse kandmise ajal keskkonnapoolseid mõjutusi kujundama selliselt , et tekiksid eeldused püsivaks käitumismuutuseks.
Kuigi seniste uurimuste tulemused psühholoogiliste sekkumiste tulemuslikkusest kuriteo retsidiivsusriski alandamisel on ebaühtlase tasemega (väikesed valimid; lühike jälgimisperiood; ebamäärastel alustel moodustatud uuritavate rühmad; sekkumis- ja kontrollimeetodid täpselt kirjeldamata), on siiski ilmne, et õigesti valitud ning piisava kestuse ja intensiivsusega läbiviidud psühholoogiliste sekkumistega on võimalik alandada nii üld- kui vägivallakuritegude retsidiivsusriski.
Kõige tulemuslikumaks on osutunud kognitiiv-käitumuslikud meetodid (emotsionaalsete reaktsioonide juhtimine; suhtlemis- ja probleemilahendusoskuste treening ).
Ei ole selge, millised psühholoogilised mehhanismid siiski vahendavad seda soodsat mõju. Edaspidistes uurimustes on vaja luu paremini kontrollitavad tingimused nii sekkumis- kui kontrollimeetodite osas.
Viimase aastakümnete jooksul on psühholoogiliste uurimuste teemaks saanud ka vanglakeskkonna enda negatiivne mõju karistusekandjatele.
Vanglakeskkond on tervikuna tugev stressor (ruumiline kitsikus; tegevusetus ; privaatsuse puudumine; hirm kaasvangide ees; puudulik psühholoogiline ja psühhiaatriline abi; vajadus maha suruda oma emotsionaalsete reaktsioonide väliseid avaldusi), millega kohanemise käigus kujuneb sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks.
Mida rangemate tingimustega vangla, seda suurem on tõenäosus püsivate ja kestvate neurootiliste häirete tekkeks ning edasise sotsiaalse toimetulekutaseme oluliseks languseks.