Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

õiguspsühholoogia (10)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes temalt küsis: "Kas see on Teie ratas ?
  • Kes on head vale avastajad ?
  • Kuidas aga psühholoogiateadmisi süstemaatiliselt kasutada õiguspraktikas ?
  • Milline küsimus on relevantne ja milline mitte ?
  • Midagi varastanud ?
  • Miks üldse karistatakse kurjategijaid ?
 
Säutsu twitteris
1.küsimus Õiguspsühholoogia aine,objekt,meetodid
Õiguspsühholoogia ühte ossa kuulub kriminaalpsühholoogia.
Keerulised on õiguse ja psühholoogia vahekorrad.On väidetud,et õigus ja psühholoogia tegelevad paljuski ühiste asjadega,sest mõlemad distsipliinid püüavad mõista(seletada),ennustada ja reguleerida inimeste käitumist sotsiaalses keskkonnas.Nende vahel on mitmeid erinevusi:
  • Õigus rõhutab konservatiivsust,psühholoogia rõhutab arengut,muutlikkust;
  • Õigus on autoriteedile tuginev,psühholoogia empiiriline ;
  • Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele;
  • Õigus on ettekirjutav,psühholoogia kirjeldav;
  • Õigus on reaktiivne,psühholoogia proaktiivne;
  • Õigus on operatiivne,psühholoogia akadeemiline

Defineerime kriminaalpsühholoogiat kui psühholoogiliste lähenemiste,teooriate ja meetodite kasutamist kriminaalse käitumise mõistmisel, selgitamisel ,prognoosimisel ja kontrollimisel.Kriminaalpsühholoogia eesmärk on analüüsida kriminaalse aktiivsuse varieerumist ning selgitada selle põhjuseid indiviidi tasandil.Kriminaalpsühholoogia objekt on sama mis psühholoogialgi,s.o inimpsüühika ja –käitumine oma terviklikkuses ja kriminaalpsühholoogia uurimisaineks on kriminaalne käitumine ja kurjategijate isiksus.
Kriminoloogia rajaneb paljude teaduste saavutuste kombineerimisel ja kasutamisel .Kriminoloogia kuulumist õigusteaduste hulka põhjendab kuriteo,s.o uurimisobjekti õiguslik määratlemine kriminaalseadusega.
Juristid on psühholoogidele ette heitnud täpsete,konkreetsete argumentide vähest esitamisevõimelisust(nt kriminaalmenetluse käigus).Tõepoolest,psühholoogia oluline problem on sama,mis muudelgi inim- ja ühiskonnateadustel.Kriminaalpsühholoogia ei ole siiani sarnaselt kriminoloogiale võimeline andma põhiotsuste tegijate selgeid juhendeid selleks,kuidas täpselt tuleks tegutseda.
2.küsimus Psühholoogia ja kriminaal -justiitssüsteem
Kuigi tänapäeval jätkatakse katseid viia kokku inimnäo iseärasused ja psüühilised omadused,mis võiksid olla seotud kriminaalse käitumisega,pole teaduslike üldistusteni jõutud.
1939.aastal demonstreeris G.Thornston 175 Nebraska ülikooli õpilasele fotosid 20 kurjategijat,kes olid süüdi mõistetud erinevate tegude eest,paludes üliõpilastel identifitseerida,missuguse kuriteo on üks või teine isik nende arvates toime pannud .Samasugustele järeldustele jõudis E.Kozeny 1962.aastal,tuvastades,et paljudel juhtudel osutus näo ja kuriteo kokkuviimine edukaks.
Tänapäevased uuringud on olnud suunatud eelkõige niisuguste stereotüüpide kindlakstegemisele,mille alusel ühed inimesed otsustavad teiste inimeste kriminaalsete kalduvuste üle.Selle kõige levinumaks eelarvamuseks on olnud uskumus ,et kena välimusega inimesed(atraktiivsed)on niisugused ka sisemiselt ja vastupidi.Probleemiks on olnud atraktiivsuse kui omaduste objektiivne kirjeldamine,sest inimnägude tajumisel mängivad suurt rolli lisaks sünnipärastele morfoloogilistele tunnustele ka niisugused tunnused,mida tajutakse intuitiivselt.
Mõnedes uuringutes on näidatud,et atraktiivseid lapsi eelistatakse täiskasvanute ja teiste laste poolt juhul,kui nad on toime pannud mitte-atraktiivsete lastega identseid antisotsiaalseid akte.Füüsiliselt atraktiivsed lapsed võivad seetõttu noorena saada rohkem positiivset tähelepanu ja toetust,mistõttu neil arenevad paremad sotsiaalsed oskused ja suurem eneseusk .
Vanglate kontingendi hulgas kohtab oluliselt sagedamini ebameeldiva välimusega indiviide kui üldpopulatsiooni hulgas.Siinjuures ei tasu unustada,et kinnipeetavad elavad suhteliselt sagedamini läbi negatiivseid emotsioone ning võimalused oma välimust meeldivaks teha on vanglakeskonnas samuti oluliselt piiratumad kui vabaduses.Pealegi võib atraktiivse välimusega indiviid ühesoolises kinnises asutuses kogeda sagedamini kaasvangidepoolset seksuaalset ahistamist,mistõttu atraktiivne olla võib suurendada seksuaalsete rünnakute ohvriks langemise ohtu.Lisaks on tõenäoline,et kriminaalse populatsiooni hulgas esineb rohkem vigastatud füüsisega isikuid.
Mitmetes uuringutes on näidatud,et kothualuse atraktiivsus on hea ennustamisvõimega factor isiku süüditunnistamisel nn mängukohtutes ning selles,kas kasutatakse nn mõistliku kahtlemise klauslit.Teatavaid näotüüpe seostatakse hindajate poolt reeglina kõrgema sisendatavusega kui teisi.Siiski on nende uuringute tulemused sagely vastuolulised.Vandekohtunikel kujuneb arvamus süüdistatava kohta pikaajalise,sagely nädalaid või rohkem ,mil süüdistatavat korduvalt jälgitakse ja kuulatakse.Teises uuringus jõuti järeldusele,et vandekohtunike ideoloogia ja vastutuse hindamise eelistus seletab ainult 10%kohtuotsuse varieeruvusest.
20.sajandi algusest on teada esimesed psühholoogid,kes leidsid rakendamist kriminaal-justiitssüsteemis Ameerikas.
3.küsimus Eeldteaduslik, filosoofiline ja teaduslik etapp õiguspsühholoogia ajaloos
Psühholoogia arenguloos võib eristada kolme erinevat perioodi: eelteaduslikku,filosoofilist ja teaduslikku.Igale neist vastavad omad seisukohad ja saavutused kriminaalse käitumise uurimisel ja seletamisel.Eelteadusliku psühholoogiana,mis on vanim ja levinuim,mõistetakse süstematiseerimata praktiliste teadmiste kogumit inimese hingeelust ja käitumisest.Niisugused teadmised on saadud individuaalse ja sotsiaalse kogemuse omandamise kaudu.
Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga ,sest paljud filosoofia uurimisprobleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega.Filosoofiline psühholoogia erineb eelteaduslikust psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest.Selle põhifunktsioon on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks,oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste(olemisõpetusega seotud)probleemide tõstatamine ja lahendamine.Filosoofilist kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20.sajandi alguseni järgmised momendid:
  • Kriminaalpsühholoogia oli liialt seotud psühhopatoloogiaga,st kurjategija käitumises nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid.Tulemuseks oli,et normaalse,vaimselt terve kurjategijate isiksuse ja psüühika uurimine jõi tagaplaanile.
  • Loodeti luau mingit erilist kurjategija psühholoogiat,nähes kriminaalses käitumises väga erilist käitumist oma kindlate seaduspärasustega.Tegelikult peab kurjategija käitumine olema seletatav üldiste psühholoogiliste seaduspärasuste kaudu,sest kurjategija on reeglina samasugune vaimselt normaalne inimene kui teisedki inimesed.

Psühholoogia muutus teaduseks,kui 1879 .aastal rajas Wilhelm Wundt esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.Tema teeneks loetakse,et kujundas filosoofilise psühholoogia umber teaduseks psühholoogiaks.Iga teaduse eesmärk on luua teaduslikke teadmisi,mille usaldusväärsus tagatakse kasutatavate mõistete täpse defineerimisega,rangete,objektiivsete mõõtmisprotseduuride kasutamisega(nt eksperiment,testid) ja teadmiste usaldusväärsuse piiride määratlemisega.Wundti idee oli tuua psühholoogia välja filosoofilisest etapist ja teha sellest “päris” teadus,mis vastaks eelnimetatud kriteeriumitele.
4.küsimus Füsiognoomika ja frenoloogia kui varased katsed kasutada psühholoogiat õiguse sfääris(J.K.Lavater,F.J. Gall )
Idee,et kriminaalsel käitumisel on kindlad seosed teatavate isiksuseomadustega,ulatub kaugesse ajalukku ja niisuguste omaduste kindlakstegemise esimesed katsed tehti ammu enne teadusliku psühholoogia sündi.
Eraldi saab nimetada kahte tänapäevases mõttes mitteteadust,mis mõlemad sündisid 18.sajandil.Esiteks füsiognoomika ehk teadus inimese näojoonte ha psühhiliste eripärade omavahelistest seostest.Selle doktriini rajajakse oli Zürichi pastor Johann Kaspar Lavater(1741-1801).Tema arvates olid olulised eelkõige erinevate näoosade tunnused(näiteks nina väljendab tundeid,huuled pehmeloomulisust või viha,lõug sensuaalsust, kael isiksuse siirust ja paindlikkust).
Teiseks eelteadusliku etapi distsipliiniks ,mille problemaatika ulatub tänapäeva,on olnud frenoloogia ehk teadus kolju väliskuju ja psüügiliste omaduste seostest.Selle loojaks on Franz Joseph Gall(1758-1828).Ta arvas ,et kõik võimed ja isiksuseomadused on kaasasündinud ning lokaliseeruvad aju erinevates piirkondades.Kolju kühmukeste ja lohukeste kompimise järgi püüdis ta hinnata inimese psüühilisi omadusi.Gall jagas inimese “vaimujõud” kolme gruppi: a)madalad ehk loomalikud meeled(võimed),b)tundmismeeled ja c)arusaamismeeled,millest kõige kõrgemaks pidas ta mõtlemisvõimet.
19.sajandil said Galli frenoloogilised ideed populaarseks.
5.küsimus C. Lombroso teooria sünnipärasest kurjategijast
Tema peateos “Kurjategelik inimene”(1876) juhatas siise uue suuna kurjategijate uurimisel-kriminaalantropoloogia(teadus inimestest).Lombroso nurgakiviks oli kurjategija isiksus.Tema vaated oli tugevasti mõjutatud Charles Darwini liikide evolutsiooniteooriast( 1859 ).Lombroso peamine idee oli,et on olemas liik inimesi,sünnipärased kurjategijad,kellel on tugev eelsoodumus kuritegelikeks käitumiseks.Tema arvates olid sünnipärased kurjategijad omamoodi bioloogilised tagasilöödist inimese evolutsioonis .Lombroso märkis,et paljud metslaste tavapärased toimingud ,nagu tapmine,vägistamine ja inimsöömine alles inimliigi ja ühiskonna arenedes muutunud kuritegudeks.Seetõttu on võimalik niisugustel indiviididel leida kindlaid füüsilisi tunnuseid,stigmasid,mi solid iseloomulikud primitiivsetele inimese eellastele.
Lombroso leidis,et sünnipärastel kurjategijatel on sagely tohutu suured lõualuud,kõrged põsenukid, puhmas kulmukaared,hiigelsuured silmakoopad ja suured,kõrvalestad,madal ja kitsas laup,suhteliselt pikad käed, tumedam ,s.o pigmendirikkam nahk.Füsioloogilisteks ja patoloogilisteks eripäradeks olid alanenud tundlikkus,mistõttu on nad võimelised taluma suurt valu,varakult tekkivad kortsud ,teravam nägemine,värvipimedus, kogelemine ,varastel näo ja käte liikuvus,ekslevad silmad.Kurjategijate kõlbelise taseme üseloomustamiseks nimetas suurt huvi orgiate vastu,julmust,sadistlikkust, kergemeelsust,kättemaksuhimu ja teised negatiivsed omadused.
Lombroso vaated tegid läbi arengu ja hijem ei pidanud sünnipärast kurjategijat ainukeseks kurjategija tüübiks.Ta jaotas kurjategijaid:
  • Hullumeelsed-idioodid,alkohoolikud,narkomaanid
  • Kriminaloidid- need,kes rikuvad seadust
  • Kirekurjategijad- kurjategijad mõne oma kire tõttu
    6.küsimus Õiguspsühholoogia-alase tegevuse elavnemine 19.sajandi lõpul
    Uus elavnemine ehk nn kriminaalpsühholoogia taassünd leidis asset 19.sajandi teasel poolel,mil loodusteadlased ja meedikud hakkasid julgemalt käsitlema juura sfääri kuuluvaid probleeme.Kuritegevuse küsimustega tegelesid vaadeldaval perioodil mitmed väljapaistvad psühhiaatrid,nt R.Krafft-Ebbing,R. Sommer .Sel ajal hakkasid eri teadused suuremal määral omavahel põimuma,mis oli samuti kriminaalpsühholoogiale soodne.Juristid hakkasid julgemini tegelema seni arstide poolt peetud probleemidega.Kõige olulisemaks kriminaalpsühholoogiaalaseks teoseks sellest perioodist on Saksa juristi Hans Grossi(1847-1915) “Kriminaalpsühholoogia”( 1898 ),kus autor defineeris kriminaalpsühholoogiat: “KP on rakenduspsühholoogia haru,mis tegeleb kõigi hingeliste aspektidega,mis kuritegude avastamisel ja uurimisel kõne alla tulevad”.Oma teoses tugines ta tähelepanekutele kurjategijate,tunnistajate ja kohtunike praktikast.
    Kriminaalpsühholoogia taassünd leidis asset 1960.aastatel,mil hakkas ilmnema uus huvi kurjategijate psühholoogia vastu.KP elavnemine seostub suurel määral Hans Jürgen Eysencki nimega,kes esitas 1964.aastal originaalse kuritegeliku käitumise teooria.Tema käsitluse puhul loetakse oluliseks nii isiksuse pärilikke omadusi kui ka keskkonnatingimusi.
    9.küsimus Õiguspsühholoogia Eestis(A.Bjerre,H.Madissoon)
    Kriminaalpsühholoogia ajalugu Eestis ulatub 19.sajandi algusesse .Tartu Ülikoolis loeti kriminaalpsühholoogia kursust pärast Tartu(Keiserliku)ülikooli taasavamist 1802.aastal.
    Eestiga seotud kriminaalpsühholoogia uurimistööga tegelenud teadlastest kõige tuntum isik on kahtlemata Andreas Bjerre(1879-1925),kes töötas 1920-1925 Tartu Ülikoolis kriminaalõiguse professsorina.Empiirilise materjali kogus Bjerre Stockholmi keskvanglas,kus küsitles mõrvu toime pannud kurjategijaid.Bjerre vestlusmeetod on lähedane nn mõistva psühholoogia põhimõtetele.Tähtis pole mitte ainult see,mida isik enda kohta räägib,vaid ka see,mida ta jutuga iseenda kohta enda jaoks märkamatult teatab .Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele,et kõik sellised isikud on loonud enda jaoks uue psühholoogilise reaalsuse.Üldine iseloomujoon oli nõrkus,st eluks kõlbmatus,suutmatus toime tulla nõudmistega,mida eli inimestele esitab.Tema arvates,selline nõrkus on seostatav mõne orgaanilise kehalise puudega.Nimetatud nõrkustel oli Bjerre meelest kolm peamist avaldumisvormi,mille abil saab iseloomustada mõrvaritüüpe:
    • Röövmõrtsukas,kelle nõrkus seisneb enesepetmises, miss obis kergemeelseks ja muretuks põgenemiseks reaalse elu probleemide ja kohustuste eest
    • Teise tüüpi esindaja psüühikas toimus enesest loobumise protsess,mis tähendas kõikidest oma püüdlustest lahtiütlemist
    • Kolmas tüüp,kui täielik,kuid pealiskaudne kohaneja ümbruse reeglite ja normidega.

    Püüdes selgitada kuritegude psüühilisi tagamaid ja motive,leidis ta,et kõigi mõrvarite hingeelu on primitiivne ja vähearenenud.
    Teine kuritegeliku käitumise olulisem uurija Eestis oli meedik Hans Madissoon(1887-1956).Noorte kuritegevuse põhjused jaas autor kahte liiki: seesmised(alge) ja välised(miljöö) ning nende kombinatsioonid.Madissoon pidas olulisemaks alget ja leidis,et alaealised kurjategijad on rõhuvas enamuses alaväärtuslikud isikud.Võitlust noorte kuritegevusega tuleks vaadelda suurel määral pärilikkusega seotud probleemina.Muu hulgas võttis ta vaatluse alla ka kasvandlike edasise elukäigu pärast nimetatud kasvatusasutusest vabanemist.1925.aastal viidi tema algatusel läbi üldine anketeerimine kõikide lendude kasvandlike kohta,millest tuli kuritegude liigiline jaotus.Kõrvuti kriminaalse käitumisega vaadeldi ka endiste kasvandlike toimetulekut töösfääris.Madissooni uuring on Eesti kriminaalpsühholoogia ajaloos olulisel kohal,kuna tõstatas nii kasvatusasutuste efektiivsuse uurimise vajaduse kui ka püüdis seda empiiriliselt määratleda.
    10.küsimus Inimkäitumise determineerituse problem( eksternaalne ,internaalne,jäik,pehme determinism )
    Inimene ise määrab oma käitumist(vaba tahe ),s.t on tingitud,kontrollitud eeskätt välistest tingimustest või sisemisest dispositsioonidest.Kuna inimesi on võrreldud loomadega ,siis on terved koolkonnad uskunud,et uurides loomi,saab saadud teadmisi inimkäitumise seletamisel kasutada.Siiski neurobioloogilised ja aju-uuringud on tonud välja inimaju erilisust loomade omast.Loomade mõtlemine on perspektiivne .Kriminaalne käitumine on unikaalne ,ainult inimesele omane käitumisviis,mis tuleneb inimese kontseptuaalse mõtlemise võimest.
    Kui rääkida kuritegeslikust käitumisest ning selle põhjustest,ei saa vältida üldisemat küsimust inimese käitumise determineeritusest,mis tähendab inimkäitumise põhjuste päritolu,olemust ja lokaliseeritust.Determineerituse korral on küsimus käitumise seletamisele orienteeritud.Kui käitumise põhjused on indiviidis endas,saab rääkida seesmisest,internaalsest käitumisest.Internaalne determinism tähendab uskumust,et inimesed on suuresti juhitavad instinktiivsete tungide ja bioloogiliste vajaduste poolt.Kui aga käitumise põhjuseid otsida eelkõige sotsiaalses keskkonnas(väline,eksternaalne determinism),tuleb tähelepanu suunata sotsiaalsele keskkonnale.Välise determinismi mudeli järgi sarnaneb inimene keerulisele robotile,mis reageerib automaatselt keskkonnast pärit stiimulitele.
    Determinislmil võivad olla erinevad astmed .Jäik determinism tähendab uskumust,et nii inimeste kui loomade kogu käitumine on põhjustatud(determineeritud) mingite jõudude või sündmuste poolt,kuigi iga kord neid ei tea.Selle determinismi pooldajad on veendunud,et mitte ainult eneskontroll pole illusion ,vaid maailmas ei juhtu üldse midagi juhuslikku.Pehme determinismi korral jäetakse kõrvuti stiimulitega käitumise kontrollimisel roll ka enesedetermineeritusele ehk “vabale tahtele”.Osa pehme determinismi pooldajaid arvab ,et inimesed kontrollivad ise enamikku oma käitumisaktidest.
    Õigusteaduslik ettekirjutus inimesest on aga pigem indeterministlik,st eeldatakse tahtevabaduse olemasolu,ilma milleta ei saaks rääkida näiteks vastutusest.
    11.küsimus Intelligentsus ja kuritegelik (kriminaalne)käitumine(A.Binet,H.Goddard) ja 12.küsimus Moraalse arengu etapid(L. Kohlberg ) ja kriminaalne käitumine.
    IV. Intelligentsus ja kriminaalne käitumine
    Küsimusele „intelligentsuse” olemuse kohta pole kerge ühetähenduslikult vastata ning vaidlused selles suhtes pole teadlaste hulgas veel kaugeltki lõppenud. Samas loetakse intelligentsuse avastamist ja selle omaduse mõõtmisprotseduuride loomist XX sajandi psühholoogia üheks kõige suuremaks saavutuseks. Tänapäeva levinuim arusaam seostub intelligentsusega (vaimse võimekusega) kui mitmetähendusliku ja kogu isiksusega tihedalt põimunud karakteristikuga. Intelligentsus avaldub
    produktiivse mõtlemise võimes, oskuses edukalt jõuda ülesannete lahendustele, samuti oskuses rakendada oma teadmisi ja vilumusi ümbrusega edukal kohanemisel. Intelligentsus isiksuse omadusena on lahutamatult seotud kognitiivse arenguga, s.o tähelepanu, mälu, mõtlemise, tegevuse kavandamise ja probleemide lahendamisega. Laias tähenduses kuuluvad kognitiivsete protsesside hulka ka sotsiaalsed kognitsioonid ehk teistest inimestest ja nende käitumisest arusaamine ning keelelised ja
    kommunikatiivsed võimed.Tänapäevased uuringud näitavad, et madala intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel on selge ja stabiilne seos. See tähendab, et kui võtta ühte gruppi kõik kurjategijad ja võrrelda seda mittekurjategijatega, saaksime
    resultaadi, mille järgi kurjategijate keskmine üldine vaimne võimekus on madalam kui seaduskuulekatel inimestel. Tänapäevatestid näitavad, et kui populatsiooni keskmiseks IQ-ks (Intelligence Quotient) on 100 punkti, siis delinkventide ja mittedelinkventide võrdlus annab konservatiivselt hinnates vaheks vähemalt 10 punkti esimeste kahjuks.1 Enne vaatlemist , miks see nii on ja kuidas madalam vaimne võimekus mõjutab kuritegelikku käitumist, on vaja täpsustada intelligentsuse kui isiksuse omaduse tähendust ja selgitada selle omaduse mõõtmist.
    Intelligentsuse ajaloost
    Intelligentsusest hakati kõnelema XIX sajandi teisel poolel esialgu küll vaid üksikute teadlaste poolt. Üks esimesi, kes hakkas uurima intellektuaalsete võimete jaotumist ja pärandumist ühelt generatsioonilt teisele, oli Francis Galton . F. Galton lootis leida küsimusele vastuse ilmsest seaduspärasusest, mille järgi nii vähene vaimne võimekus kui ka andekus päranduvad sageli
    vanematelt lastele. Tema jõupingutused leida objektiivset inimese tarkust,arukust näitavat indeksit, jäid aga edutuks. Saksa psühholoog Hermann Ebbinghaus (1850–1909) oli üks nendest , kes pidasid intelligentsuse põhikomponendiks meeldejätmise võimet. Kuni XIX sajandi lõpuni jätkati praktikat, mil inimese vaimsete võimete üle (näiteks nõrgamõistuslikkuse tuvastamisel) otsustati arstide poolt kliinilisel meetodil (ehk varasemale kogemusele tuginedes), mõnikord kasutati ka praktiliste ülesannete lahendamist ja mäluteste.XX sajandi alguseks kujunes välja objektiivne vajadus inimeste vaimse võimekuse täpsemaks mõõtmiseks. Esiteks vajati seoses industriaalriikides viljeldava üldise koolihariduse ekspansiooniga mingeid ühiseid standardeid,et teha kindlaks erinevatest kultuuridest, sotsiaalsetest kihtidest pärit inimeste kooliküpsus ja potentsiaal kõrgemate haridusastmete jaoks. Teiseks tingis industrialiseerimine koos keerukate mehhanismide , nende käsitlemise oskuste ja teenindamise vajadusega soovi võimekamate ja paremini õpetatavate inimeste väljaselgitamiseks. Kolmandaks oli võimete mõõtmise idees endas vähemalt alguses suur annus demokraatlikku ollust, st et inimese võimalusi saada hea haridus ja hiljem seeläbi parem koht ühiskonna hierarhiates ei määraks siis mitte päritolu, rahvus ega rass , vaid
    intellektuaalne võimekus.Prantsuse psühholoog Alfred Binet (1857–1911) alustas intelligentsuse uuringuid 1890. aastatel samuti keskendumisega mäluomadustele, kuid leidis peagi, et see pole küllaldane. A. Binet defineeris intelligentsust kui
    inimese võimekust a) leida ja järgida kindlaid suundi ja eesmärke; b) olla enesekriitiline ja adapteeruda oludega (nt et kohaneda muutunud tingimustega suundade ja eesmärkide seadmiseks).3 Tema loodud esimesed intelligentsustestid ja ideed erinesid Galtoni testidest kahe põhimõtte poolest. Esiteks ei keskendunud need sensoorsetele võimetele (nt kuulmine ,
    nägemine) ja sensomotoorsetele reaktsioonidele (nt reaktsiooniaeg ), vaid Binet püüdis mõõta intellektuaalseid võimeid ja oskusi vahetult (nt loogiline mõtlemine, keelekasutus, situatsioonide võrdlemine, otsustamine). Teiseks –kui Galton tegeles eranditult täiskasvanute intelligentsusega, siis Binet töötas välja testid eri vanuses lastele. Ta tõi sisse „vaimse vanuse” mõiste, mis tähendas kindla vanusegrupi suutlikkust lahendada teatava raskusastmega ülesandeid, kusjuures ülesannete raskusaste kasvas koos vanusega.Intelligentsuse koefitsient (IQ) tähendas alguses vaimse vanuse ja kronoloogilise vanuse vahet. Saksa psühholoog William Stern võttis kasutusele IQ kui vaimse vanuse ja kronoloogilise vanuse suhte, mida väljendatakse protsentides.Vaimne vanus
    IQ= ----------------------- X 100
    Kronoloogiline vanus
    Sarnaselt sellele põhimõttele suhestatakse praegusel ajal konkreetse testi tulemus populatsiooninormiga. Juhul, kui see on normist madalam, saadakse tulemus alla 100, ja juhul, kui normist kõrgem, saadakse tulemuseks üle 100.Esimesed intelligentsuse skaalad , mis Binet töötas välja koos arst Theodore Simon ’iga (1905), olid ette nähtud niisuguste õpilaste väljaselgitamiseks,kes jõudsid koolis halvasti edasi ning vajasid akadeemilist abi. Ameerikas kohaldas neid Lewis S. Terman ning need on erinevates versioonides(Stanford-Binet Intelligence Test) kasutusel tänaseni. Mõned küsimused on aga siiani diskuteeritavad, nagu näiteks küsimus vanuse ja intelligentsuse seostest. Vaimne vanus kasvab lapsena ja saavutab maksimumi umbes varases täiskasvanueas (17.–18. eluaasta ). Teadmised ja kogemused jätkavad kasvu, intellektuaalsed võimed aga mitte. Kui mõõta täiskasvanute intelligentsust samal viisil kui lastel, jõuame absurdse tulemuseni, et mida
    vanemaks inimene saab, seda väiksem on tema intelligentsuse koefitsient.
    Teine probleem on intelligentsuse sünnipärasuses. Algselt arvas Binet, et see omadus pannakse lõplikult paika sündides, hiljem muutis ta oma seisukohta ja väitis, et intelligentsi tase (IQ) on osaliselt mõjutatud ka eksternaalsetest,sotsiaalsetest faktoritest. Millises vahekorras need faktorid on, pole siiani lõplikult selge.
    Kurjategijate vaimne võimekus
    Diskussioon kurjategijate vaimsete võimete üle on toimunud „löö ja unusta”(hit and miss) meetodil. Iga umbes 20–30 aasta möödudes avaldatakse palju kõmu tekitav teos, mille tulemusena hüppeliselt suureneb tähelepanu kurjategijate intelligentsuse vastu. Suur hulk teadlasi hakkab asja vastu elavat huvi tundma, publikatsioonide hulk kasvab, kuid siis aktiivsus väheneb. Kurjategijate intelligentsuse küsimused taanduvad tagaplaanile ja nendega tegelemist ei peeta enam huvipakkuvaks ega „hea tooni” juurde kuuluvaks.Umbes XIX ja XX sajandi vahetusel jõudsid paljud kurjategijate uurijad veendumusele, et vähene vaimne võimekus e madal intelligentsus on kuritegeliku käitumise peamine põhjus. Teatavasti jõudis C. Lombroso tuntuim kriitik C. Goring oma uuringus järeldusele, et kurjategijaid ja seaduskuulekaid indiviide ei erista mitte füüsilised stigmad, vaid et hoopis nende kahe grupi intelligentsuse tase on erinev.Üks esimesi sellealaseid uuringuid pärineb juba nimetatud H. Goddardilt, kes oli Binet testide tõlkija ja väsimatu populariseerija Ameerikas. 1914. aastal publitseeris Goddard oma uuringu tulemused, kus toodi ära andmed 16 parandusmaja kasvandike vaimsest võimekusest. Noorte vanglate kasvandikest 28–89% (keskmiselt 50%) olid selle autori andmetel nõrgamõistuslikud, kes ei olnud võimelised oma elu ja suhete iseseisvaks korraldamiseks. Siinjuures ei pidanud Goddard madalat intelligentsust mitte kuritegevuse otseseks põhjuseks, vaid eelduseks , mis koos halbade keskkonnatingimuste ja psühhopaatiliste isiksusejoontega viib kuritegelikule käitumisele. Ta oli seetõttu kurjategijate karmi karistamise vastu, eriti kui kuritegu oli seotud piisaval tasemel vaimsete võimete puudusega ning pooldas rehabilitatiivseid meetmeid.Goddardi tulemusi esialgu aktsepteeriti, kuid siis hakati neid üha enam kritiseerima.1926. aastal avaldas Clarki ülikooli psühholoog C. Murchison raamatu „Kuritegelik andekus”, kus näitas, et Ameerika noorsõdurite
    keskmine intelligentsus jäi allapoole ühe föderaalvangla asukate tasemest.Teised võrdlused üle terve riigi näitasid, et kurjategijad pole vähem intelligentsed kui populatsioon keskmiselt. Rehabiliteerimise asemel soovitas Murchison karme karistusi, probatsiooni ja tingimisi karistamise kaotamist, kohustuslikku surmanuhtlust kolmanda raske kuriteo korral ja
    muid karme meetmeid.Teine probleem tekkis normidega, mis täpsustusid alles I maailmasõja ajal pärast umbes 2 miljoni Ameerika noorsõduri intelligentsuse testimist.Kui alguses oli peetud nõrgamõistuslikkuse piiriks alla 12-aastast vaimset vanust , siis ilmnes , et umbes 1/3 noorsõdureist jäid sellele tasemele . Ilmselt oli tegemist liiga kõrge normiga ja nõrgamõistuslikkuse piir viidi 8 aasta tasemele. Selline muutus sundis aga revideerima paljude varasemate uuringute tulemusi, milles leiti kurjategijate hulgas palju vähe võimekaid indiviide.Hiljem on küll leitud, et Murchisoni uuringud ei olnud palju korrektsemad kui Goddardi omad, kuid tema seisukoht jäi domineerima pikkadeks aastateks. Näiteks avaldas tuntud kriminoloog E. Sutherland arvamust, et puudulikud ei ole olnud mitte niivõrd kurjategijate vaimsed võimed, kuivõrd
    uuringud, kus neid võimeid kindlaks teha püüti.Ka veel 1960.–1970.aastatel arvati kriminoloogide hulgas, et kurjategijate ja üldpopulatsiooni intelligentsuses erinevusi ei ole. Alles viimasel paaril aastakümnel on jällegi hakatud rääkima kurjategijate teistmoodi intelligentsusest ja mitmed autorid hoiatavad, et intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoste eitamisega tuleb
    olla väga ettevaatlik.
    IQ ja kriminaalse käitumise seosed
    Oluline tähis diskussioonis kurjategijate intelligentsuse üle on Hirschi ja Hindelangi (1977) avaldatud artikkel.9 Nad analüüsisid kokkuvõtvalt kõiki varasemaid uuringuid ja leidsid, et nende põhjal saab järeldada statistilise seose olemasolu intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel. IQ tunnusena ennustab sama hästi kriminaalset käitumist kui rass ja sotsiaalne
    klass ning paremini kui perekonna staatus. Niisuguste tunnuste ja kuritegeliku käitumise seoses kahtlevad aga väga vähesed autorid. Samal ajal on kurjategijate hulgas vähe väga madala intelligentsusega persoone ja enamiku IQ on vahemikus 80–100. Vaadeldes seoseid mitteametliku kuritegeliku käitumise (self- report , unofficial) ja IQ vahel, siis ei ole need nii selged. Üheks selle põhjuseks on, et madal IQ ennustab paremini korduvat kuritegelikku käitumist kui ühekordset või harva, samuti on täheldatud retsidivistide madalamat IQ taset kui ühekordselt karistatud kurjategijail.Põhjused, miks intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoseid on raske tuvastada, olid autorite arvates järgmised:
    _ kui püüda elimineerida kõik muud tunnuste erinevused võrdlusgruppides, väheneb paratamatult ka IQ erinevus, kuna IQ ise
    on paljude niisuguste tunnustega korrelatsioonis (sotsiaalmajanduslik staatus, perekonna kultuuriline taust jt);
    _ vangla kontingent ja kurjategijate populatsioon erinevad üksteisest,kuna andekamad kurjategijad panevad toime väiksema vahelejäämise riskiga kuritegusid ja saavad soodsamaid otsuseid kohtutes;
    _ ei ole päris selge, mida mõõdavad intelligentsuse testid ja osa kriitikute arvates on tegemist sama tunnusega, mille puudusele viitab kuritegelik käitumine (nt käitumise vastavus keskklassi ootustele,respondendi staatus). Niisuguse terminoloogilise segaduse vähendamiseks on soovitatud intelligentsuse koefitsiendi asemel kasutusele võtta psühhomeetrilise intelligentsuse mõiste. Selle all mõistetakse konkreetset tulemust,mis on saadud mingil viisil vaimseid võimeid mõõtes,10 ehk siis jõutud
    tagasi vana hea tautoloogilise definitsiooni juurde: „Intelligentsus on isiksuse omadus, mida mõõdetakse intelligentsuse testidega”.Tõepoolest, intelligentsus on paljuski üldmõiste ja võib rääkida andekuse eri liikidest (nt matemaatiline, muusikaline, verbaalne andekus). Alates 1930.aastate lõpust kasutatakse laialdaselt D. Wechsleri metoodikat ning selle nüüdisaegsemaid versioone,milles ei mõõdeta mitte ainult summaarset intelligentsi taset, vaid alatestid näitavad ka umbes 12–14 võimete komponenti. Alatestide tulemused summeeritakse kahte gruppi:
    1) verbaalne (verbal) andekus – sõnavara, informeeritus,sarnasuste leidmine, kontsentreerumisvõime, matemaatilised võimed;
    2) kujundiline (perfomance) andekus – pildi koostamine,lõpetamine, osade ühendamine, sümbolite kasutamine.Üldise andekuse näitaja (GIQ) saadakse verbaalse andekuse (VIQ) ja kujundilise andekuse (PIQ) näitajate summeerimisel. Kurjategijatel on suhteliselt madalam eelkõige verbaalne andekus, mistõttu on rehabiliteerimisel soovitatud toetuda nende suhteliselt suuremale kujundilisele andekusele.1994. aastal avaldasid R. Herrnstein ja C. Murray suurt vastukaja tekitanud raamatu intelligentsuse teemal.Teoses analüüsiti intelligentsuse ebaühtlast jaotumist inimpopulatsioonis ning sellega kaasnevaid sotsiaalseid tagajärgi Ameerika näitel. Empiirilistele andmetele tuginedes näidati inimeste kõrgema intelligentsuse koefitsiendi tugev positiivne seos edukusega eri elusfäärides. Autorid väitsid muu hulgas, et IQ on kuritegevuse põhiline
    determinant ning et kognitiivne puudulikkus on rohkem esindatud korduvaid ja raskeid kuritegusid toimepanevate indiviidide hulgas. Arvestamaks sellist seaduspärasust, tegid nad ettepaneku seaduste lihtsustamiseks, et need oleksid vaimselt vähevõimekatele inimestele lihtsamini arusaadavad. Lisaks kriminaalkoodeksi lihtsustamisele soovitasid nad kasutusele võtta
    konkreetsed ja ühetähenduslikud karistusmeetodid, kuna keerulised karistustingimused kahandavad kriminaalseaduste preventiivset mõju kurjategijate käitumisele.
    Võrreldes teiste kriminaalset käitumist statistiliselt ennustavate faktoritega, oli intelligentsuse roll pigem mõõdukas ning seda
    varjutasid nn suure nelikuga seotud korrelatsioonid . Suureks nelikuks nimetatakse tulevast kriminaalset käitumist kõige paremini ennustavaid faktoreid: varasem kriminaalne käitumine, antisotsiaalsed hoiakud, eakaaslaste mõju, isiksuse üldkarakteristikud. Kui IQ ja kriminaalse käitumise seose puhul võtta arvesse ka need faktorid, osutusid raamatu autorite praktilised ettepanekud paljuski mitterelevantseteks.16 Samas ei saadud kuidagi eitada raamatus esitatud empiirilisi fakte intelligentsuse koefitsiendi jaotuse kohta inimpopulatsioonis.
    Kooliedukuse vahendav mõju
    Paljude autorite arvates viib madal intelligentsus delinkventsusele koolisüsteemi kaudu, kuna vähem võimekad noored ei ole koolis konkurentsivõimelised ja orienteeruvad koolivälistele sfääridele ja tegevustele. Koolivälised tegevused on aga sageli otseselt seotud kriminaalse käitumisega (nt antisotsiaalsed eakaaslased, narkootiliste ainete tarvitamine,töötus). Kui selline seletus on tõene, siis peaks kooliedukuse kasvul olema tugev mõju delinkventsuse ärahoidmisel ja vähendamisel. Mitmed varases eas indiviidide puhul kasutatavad programmid ongi seetõttu suunatud kooliedukuse tõstmisele.Ühes pakutakse formaalset kooliprogrammi ja perekondlikku toetust lastele, kes pärinevad vähe kindlustatud perekondadest. Eesmärk on spetsiaalsete harjutuste abil kognitiivsete protsesside aktiveerimine, et soodustada mõtlemisvõimet.2004. aastal oli Ameerika Ühendriikides kasutusel 700 niisugust programmi.Love ja kolleegid hindasid programmi edukust , mis viidi läbi kolme aasta vanustele lastele ja nende perekondadele.Võrreldi programmi läbinud ligikaudu 1500 perekonda samasuguste perekondadega, kes polnud sellist kohtlemist saanud. Programmi läbinud lapsed näitasid paremaid tulemusi kognitiivses ja keelelises arengus ning neid hinnati vanemate poolt vähem agressiivseteks. Laste agressiivsus ühelt poolt ja laste füüsiline karistamine teiselt poolt seostuvad aga olulisel määral hilisema õigusvastase käitumisega. Ka olid programmis osalenud perekondade puhul suhted vanemate ja laste vahel lähedasemad ja emotsionaalselt soojemad, vanemad tegelesid oma laste arenguga intensiivsemalt, kui seda tehti perekondades,kes ei osalenud programmis.Teises projektis (The High/Scope Perry Preschool Project ) tehti juhuslik valik madala sissetulekuga perekondade hulgas, kelle nelja-aastased lapsed läbisid koolieelse programmi. Selle grupi perekondi külastas pedagoog regulaarselt ühe korra nädalas. Kontrollgrupi lapsed niisuguses programmis ei osalenud. Hiljem jälgiti lapsi kuni 19-aastaseks saamiseni19 ja kuni 27.eluaastani.20 Programmi läbinud indiviidide hulgas oli märgatavalt vähem arreteerimisi (eksperimentaalgrupis registreeriti 7%-l indiviididest viis või enam arreteerimist võrreldes 35% kontrollgrupiga). Eksperimentaalgrupi tööga hõivatuse näitajad olid oluliselt kõrgemad. 27. eluaastaks oli 71%programmi läbinud lastest keskharidusega, võrreldes 54% kontrollgrupi indiviididega. IQ oli kõrgem programmi läbinute lastel varases lapseeas ,kuid niisugused erinevused kadusid noorukieaks. Tulemused näitavad, et koolieelsetel interventsioonidel on positiivne efekt riskilaste hilisema õigusvastase käitumise suhtes. Efekt tuleneb sellest, et lapsed on tänu niisuguste programmide läbimisele koolis edukamad ja õpetajad suhtuvad neisse paremini. Samuti mängis rolli pedagoogide ja vanemate parem omavaheline koostöö.
    Edukad programmid on aidanud riskilastel parandada nende koolikäitumist,õpetajate ja klassikaaslastega läbisaamist. Samuti suurendab koostöö perekonnaga vanemate huvi kooli vastu ja aitab kaasa suhetele lastega. Need programmid, mis olid suunatud üksnes akadeemilise edukuse parandamisele ning jätsid tähelepanuta laste käitumise, ei vähendanud antisotsiaalset
    käitumist.Ilmselt on just varased käitumisprobleemid koolis ja kodus seotud hilisema delinkventse käitumisega.
    Praktiline intelligentsus
    IQ-testid on väga head akadeemilise edukuse ennustajad (r= 0,50) ning head tööalase karjääri puhul (r=0,40). Kriminaalse käitumise puhul on aga nende testide ennustusvõime oluliselt madalam, andes korrelatsioonikoefitsiendiks keskmiselt vaid 0,07. Niisuguste erinevuste põhjuseks on fakt, et enamik intelligentsuse mõõtmise metoodikaid keskenduvad eelkõige intelligentsuse ühele, akadeemilisele komponendile.On ilmne, et intelligentsuse alla kuuluvad ka mitteakadeemilised, s.o
    komponendid, mis ei ole seotud kooliharidusega. Seda komponenti on nimetatud „praktiliseks intelligentsuseks”, „emotsionaalseks intelligentsuseks” ja „sotsiaalseks intelligentsuseks”. Niisugune intelligentsus (ehk nutikus, elutarkus ) väljendub oskuses igapäevaprobleemidega hakkama saada, sealhulgas korraldada oma läbisaamist teiste inimestega emotsionaalsel ja sotsiaalsel tasandil.Praktilise intelligentsuse olulisust kõrvuti traditsioonilise IQ-ga demonstreeriti uuringus, kus jälgiti 73 poissi, kelle IQ varieerus 60-st kuni 86-ni. Niisugust intelligentsuse taset loetakse nn subnormaalsuseks,
    piiriseisundiks, mis jääb normaalsuse ja debiilsuse vahele. Jälgimisperioodi kestel tehti regulaarseid vaatlusi kuni indiviidide 65 aasta vanuseks saamiseni . Neid võrreldi 38-inimeselise grupiga, kus keskmine IQ oli 115.Kõik indiviidid kuulusid abielupaar Glueckide 1950. aasta uuringu valimisse . Kogu valim jagati kaheks grupiks sõltuvalt elukäigu edukusest,
    mida hinnati 45. ja 50. eluaasta vahel. „Edukuse” kriteeriumiks oli aastane sissetulek üle 15 000 USD, stabiilne tööalane karjäär, osalemine prosotsiaalsetes tegevustes noortega (nt treenerina) ja lähedased peresuhted 10 aastat ja enam.Uuringu tulemused näitasid, et edukate ja ebaedukate gruppidesse kuulus praktiliselt sama arv madala intelligentsusega indiviide.See tähendab, et edukal ei olnud madal IQ iseenesest takistuseluga hakkama saada. Varase lapsepõlve asjaolude täpsem analüüs näitas, et madala intelligentsusega elus edukad indiviidid näitasid kõrgemat sotsiaalset kompetentsust lapsena (nt hea kohanemine kooliga, osalemine spordi- või huvialaringides, vanemate abistamine kodustes töödes). Seega teatav praktiline, sotsiaalne võimekus prognoosis edukust täisealisena ning kompenseeris madala akadeemilise intelligentsuse.Vähesed sotsiaal- emotsionaalsed oskused toovad endaga kaasa interpersonaalseid ja suhtlemisprobleeme. Need lapsed, kellel on puudulikud
    kognitiivsed oskused/võimed, ei oska piisavalt õigesti interpreteerida teiste inmeste kavatsusi, ei taju teiste emotsioone adekvaatselt ja on võimelised vähem kontrollima enda tujusid. Niisugused sotsiaalse võimekuse puudujäägid viivad sageli agressiivsele käitumisele ning vältimisele/ignoreerimisele eakaaslaste poolt.
    Kurjategijate probleemid keerukamates sotsiaalsetes olukordades toimetulekul on üldteada. Neil ilmneb raskusi teiste inimeste mõistmisel ning nad kipuvad olema tundetud teiste inimeste ootuste ja tunnete suhtes.Selle tulemusel ei kujune välja püsivaid sõprussuhteid, sest kurjategijaid iseloomustab egotsentrism. Väga väikesed lapsed on kõik suhteliselt egotsentrilised, kuid sotsialiseerumise käigus õpitakse arvestama teiste inimestega. Oskus teha teistega koostööd ja neid aidata, arvestada enne
    millegi tegemist teistele inimestele kaasnevate tagajärgedega on oskused,mida püütakse õpetada kodus ja koolis. Kahjuks paljud delinkvendid ja kurjategijaid jäävad egotsentriliseks, enesekeskseks ka vanuse kasvades. Niisugust isiksuse joont on kutsutud ka kalkuseks, emotsionaalseks tuimuseks.Enamike autorite arvates on sotsiaal-emotsionaalsed oskused suurel määral
    õpitavad ja sihipäraselt arendatavad.33 Agressiivsete laste ja kurjategijate vastavate oskuste parandamiseks on loodud mitmeid spetsiaalseid treeningprogramme. Empaatia treenimise programmi raames õpetati agressiivsetele lastele teiste laste emotsioonide äratundmist ja sellele vastavat reageerimist. Tulemuseks vähenes agressiivne käitumine koolis ja kasvas koostöö teiste lastega.Interpersonaalse kognitiivse probleemide lahendamise oskuste programmi käigus õpetatakse kuut järgmist sotsiaal-kognitiivset oskust:
    1) tundlikkus sotsiaalsete probleemide suhtes;
    2) alternatiivsete lahenduste leidmine sotsiaalsete probleemide lahendamiseks;
    3) eesmärgi saavutamiseks vajalike sammude tegemine;
    4) sotsiaalsete põhjuste tuvastamine (nt konkreetne aktuaalne situatsioon on seotud varasemate sündmustega);
    5) sotsiaalsete aktide tagajärgedega arvestamine ;
    6) pikaajalise perspektiivi tajumine .
    Sotsiaalne kommunikatsioon ja keel
    Intelligentsusel on oluline verbaalne komponent , sest keele abil kujuneb välja maailmapilt , formuleeritakse konkreetseid ja abstraktseid interpretatsioone maailmast. Samal ajal on tähelepanu, mälu ja sotsiaalne kommunikatsioon ning samuti eesmärgipärane käitumine lahutamatult seotud keelega. Seetõttu pole üllatav, et keelelise võimekuse ja kriminaalse käitumise seostele on pööratud suurt tähelepanu.Dunedini kestvusuuringus tehti kindlaks indiviidide vähene verbaalne võimekus kui kriminaalset käitumist pikaajaliselt ennustav faktor.Rootsis läbi viidud kestvusuuringus, kus vaadeldi 14 000 last kuni nende täisealiseks saamiseni, olid n-ö „varased startijad” võrrelduna nende indiviididega, kelle õigusvastane käitumine piirdus vaid noorukieaga, keeleliselt oluliselt vähem võimekad.
    Vähene keeleline võimekus, mis avaldub väga noores eas, ennustab hilisemat vägivaldset ja kriminaalset käitumist. Pittsburghi noorsoo -uuringus tehti kindlaks, et varased kommunikatsiooniprobleemid iseloomustasid vägivaldseid alaealisi kaks korda sagedamini võrreldena nende delinkventidega, kes polnud vägivaldsed.Analoogilises uuringus, kus jälgiti 122 poissi sünnist kuni 30.eluaastani, hinnati regulaarselt nende keelelist arengut alates kolmandast elukuust. Ilmnes, et lalisemine ja häälitsused kuuendal elukuul oli negatiivses korrelatsioonis (r=- 0,16) õigusvastase käitumisega täisealisena.See tähendab, mida väiksem oli keeleline aktiivsus imikueas , seda suurema tõenäosusega pandi täisealisena toime õiguserikkumisi. Lisaks sellele esines
    tulevaste kurjategijate emadel oluliselt sagedamini probleeme oma lastest arusaamisel, kui need olid nelja-aastased (17,5% vs 5,9%).44 350 kaksiku uuring, kus nende keelelist ekspressiivset käitumist hinnati 19 kuu vanuses,näitas et, mida väiksem oli keeleline aktiivsus selles vanuses, seda suurem oli agressiivse käitumise esinemise tõenäosus (r=- 0,20).Niisugused leiud viitavad suurele potentsiaalile agressiivsuse ja delinkventsuse preventsioonis, kui spetsiaalselt arendada verbaalseid
    ekpressiivseid oskusi. Seda püütakse teha näiteks viha juhtimise programmide käigus, kus osalejatele õpetatakse enda vihaseisundi väljendamise muutmist , näiteks vähendama teiste inimeste süüdistamist endale kahju tekitamises ning otsima põhjusi pigem juhuslikest asjaoludest lähtuvalt. Teine oluline aspekt keelelise võimekuse korral on seotud grupilise kuuluvusega ehk sellega, kuidas keelelise suhtlemise kaudu kedagi võetakse grupis omaks ja kedagi mitte. Selles osas kahjuks konkreetsed uuringud siiani puuduvad.
    Moraalne otsustamine – mõtlemine „õige” ja „vale” üle
    Kuigi nn õigete asjade tegemine pole lihtne paljudele inimestele, kujutab see ilmselt eriti rasket ülesannet kurjategijate jaoks. Moraalsusega seotud küsimused on huvitanud filosoofe aastasadu . Psühholoogiasse tõi moraalse arengu küsimused psühholoogiaklassik Jean Piaget (1896–1980). Piaget märkas, et väga väikesed lapsed erinevad vanematest lastest selle poolest,kuidas põhjendavad oma õiget ja ebaõiget käitumist. Piaget eksperimentides kasutati selleks nipsukivide (marbles) teistega jagamist. Väike laps mõtleb konkreetsel , egotsentrilisel viisil, kus reeglite rikkumisele võivad järgneda
    täiskasvanute sanktsioonid. Vanemad lapsed saavad aru ka teiste laste positsioonist ning käitumise tagasimõjudest – kui ma teen midagi(eba)meeldivat sinule, sa vastad mulle ilmselt samaga. Lawrence Kohlberg arendas seda Piaget ideed edasi ja koostas kolmetasandilise moraalse arengu skeemi, mida on akadeemilistes ringkondades tunnustatud ligi nelikümmend aastat.Esiteks toimub areng üleminekuna ühelt etapilt teisele sõltuvalt vanusest ja isiksuslikust küpsusest. Etappe vahele jätta ei saa. Liikumine moraalisfääris on seotud kognitiivsete võimete kasvuga, s.o egotsentriliselt, konkreetselt mõtlemiselt minnakse üle abstraktsele mõtlemisele. Teiseks, sõltumata sellest, millises arenguetapis on indiviid, peab tema käitumine olema vastav erinevates sotsiaalsetes kontekstides. Näiteks olles 3. etapis ja soovides korraliku inimesena teiste heakskiitu, peab käitumine olema neile printsiipidele vastav nii tööl, vabal ajal kui ka perekonnas. Kolmandaks eeldab mudel, et mõtlemine ja tegelik käitumine on samane.
    Moraalse otsustamise teooria abil saab seletada subjektipoolset kriminaalse käitumise õigustamist, põhjendamist neljal erineval viisil. Kuriteo
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    õiguspsühholoogia #1 õiguspsühholoogia #2 õiguspsühholoogia #3 õiguspsühholoogia #4 õiguspsühholoogia #5 õiguspsühholoogia #6 õiguspsühholoogia #7 õiguspsühholoogia #8 õiguspsühholoogia #9 õiguspsühholoogia #10 õiguspsühholoogia #11 õiguspsühholoogia #12 õiguspsühholoogia #13 õiguspsühholoogia #14 õiguspsühholoogia #15 õiguspsühholoogia #16 õiguspsühholoogia #17 õiguspsühholoogia #18 õiguspsühholoogia #19 õiguspsühholoogia #20 õiguspsühholoogia #21 õiguspsühholoogia #22 õiguspsühholoogia #23 õiguspsühholoogia #24 õiguspsühholoogia #25 õiguspsühholoogia #26 õiguspsühholoogia #27 õiguspsühholoogia #28 õiguspsühholoogia #29 õiguspsühholoogia #30 õiguspsühholoogia #31 õiguspsühholoogia #32
    Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
    Leheküljed ~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-05-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 603 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 10 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor flutist Õppematerjali autor

    Lisainfo

    õiguspsühholoogia konspekt õpiku põhal
    vastused

    Mõisted

    keerulised, kriminaalpsühholoogia objekt, juristid, tänapäevased uuringud, mõnedes uuringutes, mitmetes uuringutes, sajandi algusest, hullumeelsed, küsimus õiguspsühholoogia, krafft, bjerre vestlusmeetod, madissooni uuring, kriminaalne käitumine, determineerituse korral, jäik determinism, kriminoloog, kurjategijatel, suureks nelikuks, koolivälised tegevused, koolieelsetel interventsioonidel, edukad programmid, käitumise puhul, vähesed sotsiaal, intelligentsusel, seostele, noorsoo, kuuluvusega, moraalne otsustamine, liikumine moraalisfääris, kuriteo toimepanek, kurjategijad, intelligentsuse mõiste, intelligentsusega, näideteks, kurjategijatel, viimased enam, 1 mz, 4 käitumisgeneetikas, lange uuringut, uuema meta, 13varasemalt, niisuguseid uuringuid, report, mehhiko mz, adopteerimiste uuringuid, samasugune lugu, psühhopaatia, psüühikahäiretega võõreldes, psühhopaate, andmete jörgi, kurjategijate puhul, sellistel temperamendi, aktsentueerituse mõiste, enesehinnang, 14 püsimatutele, psühhopaatide hulgas, leonhardi klassifikatsioonist, niisugused omadused, niisugused noorukid, ratsionaalse argumenteerimisega, noorukitega töötamisel, soovitatavad, sellised lapsed, hüpertüümidele, konformsus, tüüpe, enesehinnang, külmetus, seksuaalne aktiivsus, sellised noorukid, asteno, asteno, aktsentueeritus, orienteerumine, idi sisu, ego mehhanismid, elukuuni, eluaasta, eluaasta, seksuaalsuse arenguhäireid, kuritegelikku käitumist, ekstravertsus, ekstravertidel, introvertne inimene, neurotism, neurotismiha inimesed, skinneri arvates, rotteri järgi, kahest perspektiivist, frustratsioon, frustratsiooniseisund, kriminaalasjade eeluurimises, informatsioonil, tunnistused, ütluste saamiseks, vanuseperioodile, tajuprotsess, eksimused, kaks küsimust, progresserumise puhul, niisugused vastused, iv komponent, laiemalt, kogu problemaatika, postkriitlised, 30 osariigis, osariikides, 183, vastumeetmed, analoogilisi tulemusi, baseerub assotsiatsioonidel, teoreetiline põhjendus, essays

    Kommentaarid (10)

    Siiiri profiilipilt
    Siiiri: Väga väga abistav oli, leidsin oma puuduvatele küsimustele ammendavad vastused : )
    15:57 09-12-2012
    b02172 profiilipilt
    b02172: Väga põhjalik ja hea konspekt. Aitähh!
    20:49 05-01-2013
    AleksandrV profiilipilt
    AleksandrV: Väga põhjalik konspekt! Tänud!
    21:01 27-12-2012


    Sarnased materjalid

    26
    pdf
    Õiguspsühholoogia konspekt
    178
    docx
    ISIKSUSEPSÜHHOLOOGIA
    106
    pdf
    PSÜHHOLOOGIA ALUSED
    524
    doc
    Arengupsühholoogia
    36
    docx
    Psühholoogia konspekt
    74
    docx
    Psühholoogia konspekt
    53
    doc
    Psühholoogia alused
    70
    docx
    Arengupsühholoogia





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun