õiguspsühholoogia (10)

1.küsimus Õiguspsühholoogia aine,objekt,meetodid
Õiguspsühholoogia ühte ossa kuulub kriminaalpsühholoogia.
Keerulised on õiguse ja psühholoogia vahekorrad.On väidetud,et õigus ja psühholoogia tegelevad paljuski ühiste asjadega,sest mõlemad distsipliinid püüavad mõista(seletada),ennustada ja reguleerida inimeste käitumist sotsiaalses keskkonnas.Nende vahel on mitmeid erinevusi:

• Õigus rõhutab konservatiivsust,psühholoogia rõhutab arengut,muutlikkust;
  
• Õigus on autoriteedile tuginev,psühholoogia empiiriline ;
  
• Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele;
  
• Õigus on ettekirjutav,psühholoogia kirjeldav;
  
• Õigus on reaktiivne,psühholoogia proaktiivne;
  
• Õigus on operatiivne,psühholoogia akadeemiline
  

Defineerime kriminaalpsühholoogiat kui psühholoogiliste lähenemiste,teooriate ja meetodite kasutamist kriminaalse käitumise mõistmisel, selgitamisel ,prognoosimisel ja kontrollimisel.Kriminaalpsühholoogia eesmärk on analüüsida kriminaalse aktiivsuse varieerumist ning selgitada selle põhjuseid indiviidi tasandil.Kriminaalpsühholoogia objekt on sama mis psühholoogialgi,s.o inimpsüühika ja –käitumine oma terviklikkuses ja kriminaalpsühholoogia uurimisaineks on kriminaalne käitumine ja kurjategijate isiksus.
Kriminoloogia rajaneb paljude teaduste saavutuste kombineerimisel ja kasutamisel .Kriminoloogia kuulumist õigusteaduste hulka põhjendab kuriteo,s.o uurimisobjekti õiguslik määratlemine kriminaalseadusega.
Juristid on psühholoogidele ette heitnud täpsete,konkreetsete argumentide vähest esitamisevõimelisust(nt kriminaalmenetluse käigus).Tõepoolest,psühholoogia oluline problem on sama,mis muudelgi inim- ja ühiskonnateadustel.Kriminaalpsühholoogia ei ole siiani sarnaselt kriminoloogiale võimeline andma põhiotsuste tegijate selgeid juhendeid selleks,kuidas täpselt tuleks tegutseda.
2.küsimus Psühholoogia ja kriminaal -justiitssüsteem
Kuigi tänapäeval jätkatakse katseid viia kokku inimnäo iseärasused ja psüühilised omadused,mis võiksid olla seotud kriminaalse käitumisega,pole teaduslike üldistusteni jõutud.
1939.aastal demonstreeris G.Thornston 175 Nebraska ülikooli õpilasele fotosid 20 kurjategijat,kes olid süüdi mõistetud erinevate tegude eest,paludes üliõpilastel identifitseerida,missuguse kuriteo on üks või teine isik nende arvates toime pannud .Samasugustele järeldustele jõudis E.Kozeny 1962.aastal,tuvastades,et paljudel juhtudel osutus näo ja kuriteo kokkuviimine edukaks.
Tänapäevased uuringud on olnud suunatud eelkõige niisuguste stereotüüpide kindlakstegemisele,mille alusel ühed inimesed otsustavad teiste inimeste kriminaalsete kalduvuste üle.Selle kõige levinumaks eelarvamuseks on olnud uskumus ,et kena välimusega inimesed(atraktiivsed)on niisugused ka sisemiselt ja vastupidi.Probleemiks on olnud atraktiivsuse kui omaduste objektiivne kirjeldamine,sest inimnägude tajumisel mängivad suurt rolli lisaks sünnipärastele morfoloogilistele tunnustele ka niisugused tunnused,mida tajutakse intuitiivselt.
Mõnedes uuringutes on näidatud,et atraktiivseid lapsi eelistatakse täiskasvanute ja teiste laste poolt juhul,kui nad on toime pannud mitte-atraktiivsete lastega identseid antisotsiaalseid akte.Füüsiliselt atraktiivsed lapsed võivad seetõttu noorena saada rohkem positiivset tähelepanu ja toetust,mistõttu neil arenevad paremad sotsiaalsed oskused ja suurem eneseusk .
Vanglate kontingendi hulgas kohtab oluliselt sagedamini ebameeldiva välimusega indiviide kui üldpopulatsiooni hulgas.Siinjuures ei tasu unustada,et kinnipeetavad elavad suhteliselt sagedamini läbi negatiivseid emotsioone ning võimalused oma välimust meeldivaks teha on vanglakeskonnas samuti oluliselt piiratumad kui vabaduses.Pealegi võib atraktiivse välimusega indiviid ühesoolises kinnises asutuses kogeda sagedamini kaasvangidepoolset seksuaalset ahistamist,mistõttu atraktiivne olla võib suurendada seksuaalsete rünnakute ohvriks langemise ohtu.Lisaks on tõenäoline,et kriminaalse populatsiooni hulgas esineb rohkem vigastatud füüsisega isikuid.
Mitmetes uuringutes on näidatud,et kothualuse atraktiivsus on hea ennustamisvõimega factor isiku süüditunnistamisel nn mängukohtutes ning selles,kas kasutatakse nn mõistliku kahtlemise klauslit.Teatavaid näotüüpe seostatakse hindajate poolt reeglina kõrgema sisendatavusega kui teisi.Siiski on nende uuringute tulemused sagely vastuolulised.Vandekohtunikel kujuneb arvamus süüdistatava kohta pikaajalise,sagely nädalaid või rohkem ,mil süüdistatavat korduvalt jälgitakse ja kuulatakse.Teises uuringus jõuti järeldusele,et vandekohtunike ideoloogia ja vastutuse hindamise eelistus seletab ainult 10%kohtuotsuse varieeruvusest.
20.sajandi algusest on teada esimesed psühholoogid,kes leidsid rakendamist kriminaal-justiitssüsteemis Ameerikas.
3.küsimus Eeldteaduslik, filosoofiline ja teaduslik etapp õiguspsühholoogia ajaloos
Psühholoogia arenguloos võib eristada kolme erinevat perioodi: eelteaduslikku,filosoofilist ja teaduslikku.Igale neist vastavad omad seisukohad ja saavutused kriminaalse käitumise uurimisel ja seletamisel.Eelteadusliku psühholoogiana,mis on vanim ja levinuim,mõistetakse süstematiseerimata praktiliste teadmiste kogumit inimese hingeelust ja käitumisest.Niisugused teadmised on saadud individuaalse ja sotsiaalse kogemuse omandamise kaudu.
Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga ,sest paljud filosoofia uurimisprobleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega.Filosoofiline psühholoogia erineb eelteaduslikust psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest.Selle põhifunktsioon on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks,oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste(olemisõpetusega seotud)probleemide tõstatamine ja lahendamine.Filosoofilist kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20.sajandi alguseni järgmised momendid:

• Kriminaalpsühholoogia oli liialt seotud psühhopatoloogiaga,st kurjategija käitumises nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid.Tulemuseks oli,et normaalse,vaimselt terve kurjategijate isiksuse ja psüühika uurimine jõi tagaplaanile.
  
• Loodeti luau mingit erilist kurjategija psühholoogiat,nähes kriminaalses käitumises väga erilist käitumist oma kindlate seaduspärasustega.Tegelikult peab kurjategija käitumine olema seletatav üldiste psühholoogiliste seaduspärasuste kaudu,sest kurjategija on reeglina samasugune vaimselt normaalne inimene kui teisedki inimesed.
  

Psühholoogia muutus teaduseks,kui 1879 .aastal rajas Wilhelm Wundt esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.Tema teeneks loetakse,et kujundas filosoofilise psühholoogia umber teaduseks psühholoogiaks.Iga teaduse eesmärk on luua teaduslikke teadmisi,mille usaldusväärsus tagatakse kasutatavate mõistete täpse defineerimisega,rangete,objektiivsete mõõtmisprotseduuride kasutamisega(nt eksperiment,testid) ja teadmiste usaldusväärsuse piiride määratlemisega.Wundti idee oli tuua psühholoogia välja filosoofilisest etapist ja teha sellest “päris” teadus,mis vastaks eelnimetatud kriteeriumitele.
4.küsimus Füsiognoomika ja frenoloogia kui varased katsed kasutada psühholoogiat õiguse sfääris(J.K.Lavater,F.J. Gall )
Idee,et kriminaalsel käitumisel on kindlad seosed teatavate isiksuseomadustega,ulatub kaugesse ajalukku ja niisuguste omaduste kindlakstegemise esimesed katsed tehti ammu enne teadusliku psühholoogia sündi.
Eraldi saab nimetada kahte tänapäevases mõttes mitteteadust,mis mõlemad sündisid 18.sajandil.Esiteks füsiognoomika ehk teadus inimese näojoonte ha psühhiliste eripärade omavahelistest seostest.Selle doktriini rajajakse oli Zürichi pastor Johann Kaspar Lavater(1741-1801).Tema arvates olid olulised eelkõige erinevate näoosade tunnused(näiteks nina väljendab tundeid,huuled pehmeloomulisust või viha,lõug sensuaalsust, kael isiksuse siirust ja paindlikkust).
Teiseks eelteadusliku etapi distsipliiniks ,mille problemaatika ulatub tänapäeva,on olnud frenoloogia ehk teadus kolju väliskuju ja psüügiliste omaduste seostest.Selle loojaks on Franz Joseph Gall(1758-1828).Ta arvas ,et kõik võimed ja isiksuseomadused on kaasasündinud ning lokaliseeruvad aju erinevates piirkondades.Kolju kühmukeste ja lohukeste kompimise järgi püüdis ta hinnata inimese psüühilisi omadusi.Gall jagas inimese “vaimujõud” kolme gruppi: a)madalad ehk loomalikud meeled(võimed),b)tundmismeeled ja c)arusaamismeeled,millest kõige kõrgemaks pidas ta mõtlemisvõimet.
19.sajandil said Galli frenoloogilised ideed populaarseks.
5.küsimus C. Lombroso teooria sünnipärasest kurjategijast
Tema peateos “Kurjategelik inimene”(1876) juhatas siise uue suuna kurjategijate uurimisel-kriminaalantropoloogia(teadus inimestest).Lombroso nurgakiviks oli kurjategija isiksus.Tema vaated oli tugevasti mõjutatud Charles Darwini liikide evolutsiooniteooriast( 1859 ).Lombroso peamine idee oli,et on olemas liik inimesi,sünnipärased kurjategijad,kellel on tugev eelsoodumus kuritegelikeks käitumiseks.Tema arvates olid sünnipärased kurjategijad omamoodi bioloogilised tagasilöödist inimese evolutsioonis .Lombroso märkis,et paljud metslaste tavapärased toimingud ,nagu tapmine,vägistamine ja inimsöömine alles inimliigi ja ühiskonna arenedes muutunud kuritegudeks.Seetõttu on võimalik niisugustel indiviididel leida kindlaid füüsilisi tunnuseid,stigmasid,mi solid iseloomulikud primitiivsetele inimese eellastele.
Lombroso leidis,et sünnipärastel kurjategijatel on sagely tohutu suured lõualuud,kõrged põsenukid, puhmas kulmukaared,hiigelsuured silmakoopad ja suured,kõrvalestad,madal ja kitsas laup,suhteliselt pikad käed, tumedam ,s.o pigmendirikkam nahk.Füsioloogilisteks ja patoloogilisteks eripäradeks olid alanenud tundlikkus,mistõttu on nad võimelised taluma suurt valu,varakult tekkivad kortsud ,teravam nägemine,värvipimedus, kogelemine ,varastel näo ja käte liikuvus,ekslevad silmad.Kurjategijate kõlbelise taseme üseloomustamiseks nimetas suurt huvi orgiate vastu,julmust,sadistlikkust, kergemeelsust,kättemaksuhimu ja teised negatiivsed omadused.
Lombroso vaated tegid läbi arengu ja hijem ei pidanud sünnipärast kurjategijat ainukeseks kurjategija tüübiks.Ta jaotas kurjategijaid:

Hullumeelsed-idioodid,alkohoolikud,narkomaanid

Kriminaloidid- need,kes rikuvad seadust

Kirekurjategijad- kurjategijad mõne oma kire tõttu
6.küsimus Õiguspsühholoogia-alase tegevuse elavnemine 19.sajandi lõpul
Uus elavnemine ehk nn kriminaalpsühholoogia taassünd leidis asset 19.sajandi teasel poolel,mil loodusteadlased ja meedikud hakkasid julgemalt käsitlema juura sfääri kuuluvaid probleeme.Kuritegevuse küsimustega tegelesid vaadeldaval perioodil mitmed väljapaistvad psühhiaatrid,nt R.Krafft-Ebbing,R. Sommer .Sel ajal hakkasid eri teadused suuremal määral omavahel põimuma,mis oli samuti kriminaalpsühholoogiale soodne.Juristid hakkasid julgemini tegelema seni arstide poolt peetud probleemidega.Kõige olulisemaks kriminaalpsühholoogiaalaseks teoseks sellest perioodist on Saksa juristi Hans Grossi(1847-1915) “Kriminaalpsühholoogia”( 1898 ),kus autor defineeris kriminaalpsühholoogiat: “KP on rakenduspsühholoogia haru,mis tegeleb kõigi hingeliste aspektidega,mis kuritegude avastamisel ja uurimisel kõne alla tulevad”.Oma teoses tugines ta tähelepanekutele kurjategijate,tunnistajate ja kohtunike praktikast.
Kriminaalpsühholoogia taassünd leidis asset 1960.aastatel,mil hakkas ilmnema uus huvi kurjategijate psühholoogia vastu.KP elavnemine seostub suurel määral Hans Jürgen Eysencki nimega,kes esitas 1964.aastal originaalse kuritegeliku käitumise teooria.Tema käsitluse puhul loetakse oluliseks nii isiksuse pärilikke omadusi kui ka keskkonnatingimusi.
9.küsimus Õiguspsühholoogia Eestis(A.Bjerre,H.Madissoon)
Kriminaalpsühholoogia ajalugu Eestis ulatub 19.sajandi algusesse .Tartu Ülikoolis loeti kriminaalpsühholoogia kursust pärast Tartu(Keiserliku)ülikooli taasavamist 1802.aastal.
Eestiga seotud kriminaalpsühholoogia uurimistööga tegelenud teadlastest kõige tuntum isik on kahtlemata Andreas Bjerre(1879-1925),kes töötas 1920-1925 Tartu Ülikoolis kriminaalõiguse professsorina.Empiirilise materjali kogus Bjerre Stockholmi keskvanglas,kus küsitles mõrvu toime pannud kurjategijaid.Bjerre vestlusmeetod on lähedane nn mõistva psühholoogia põhimõtetele.Tähtis pole mitte ainult see,mida isik enda kohta räägib,vaid ka see,mida ta jutuga iseenda kohta enda jaoks märkamatult teatab .Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele,et kõik sellised isikud on loonud enda jaoks uue psühholoogilise reaalsuse.Üldine iseloomujoon oli nõrkus,st eluks kõlbmatus,suutmatus toime tulla nõudmistega,mida eli inimestele esitab.Tema arvates,selline nõrkus on seostatav mõne orgaanilise kehalise puudega.Nimetatud nõrkustel oli Bjerre meelest kolm peamist avaldumisvormi,mille abil saab iseloomustada mõrvaritüüpe:

• Röövmõrtsukas,kelle nõrkus seisneb enesepetmises, miss obis kergemeelseks ja muretuks põgenemiseks reaalse elu probleemide ja kohustuste eest
  
• Teise tüüpi esindaja psüühikas toimus enesest loobumise protsess,mis tähendas kõikidest oma püüdlustest lahtiütlemist
  
• Kolmas tüüp,kui täielik,kuid pealiskaudne kohaneja ümbruse reeglite ja normidega.
  

Püüdes selgitada kuritegude psüühilisi tagamaid ja motive,leidis ta,et kõigi mõrvarite hingeelu on primitiivne ja vähearenenud.
Teine kuritegeliku käitumise olulisem uurija Eestis oli meedik Hans Madissoon(1887-1956).Noorte kuritegevuse põhjused jaas autor kahte liiki: seesmised(alge) ja välised(miljöö) ning nende kombinatsioonid.Madissoon pidas olulisemaks alget ja leidis,et alaealised kurjategijad on rõhuvas enamuses alaväärtuslikud isikud.Võitlust noorte kuritegevusega tuleks vaadelda suurel määral pärilikkusega seotud probleemina.Muu hulgas võttis ta vaatluse alla ka kasvandlike edasise elukäigu pärast nimetatud kasvatusasutusest vabanemist.1925.aastal viidi tema algatusel läbi üldine anketeerimine kõikide lendude kasvandlike kohta,millest tuli kuritegude liigiline jaotus.Kõrvuti kriminaalse käitumisega vaadeldi ka endiste kasvandlike toimetulekut töösfääris.Madissooni uuring on Eesti kriminaalpsühholoogia ajaloos olulisel kohal,kuna tõstatas nii kasvatusasutuste efektiivsuse uurimise vajaduse kui ka püüdis seda empiiriliselt määratleda.
10.küsimus Inimkäitumise determineerituse problem( eksternaalne ,internaalne,jäik,pehme determinism )
Inimene ise määrab oma käitumist(vaba tahe ),s.t on tingitud,kontrollitud eeskätt välistest tingimustest või sisemisest dispositsioonidest.Kuna inimesi on võrreldud loomadega ,siis on terved koolkonnad uskunud,et uurides loomi,saab saadud teadmisi inimkäitumise seletamisel kasutada.Siiski neurobioloogilised ja aju-uuringud on tonud välja inimaju erilisust loomade omast.Loomade mõtlemine on perspektiivne .Kriminaalne käitumine on unikaalne ,ainult inimesele omane käitumisviis,mis tuleneb inimese kontseptuaalse mõtlemise võimest.
Kui rääkida kuritegeslikust käitumisest ning selle põhjustest,ei saa vältida üldisemat küsimust inimese käitumise determineeritusest,mis tähendab inimkäitumise põhjuste päritolu,olemust ja lokaliseeritust.Determineerituse korral on küsimus käitumise seletamisele orienteeritud.Kui käitumise põhjused on indiviidis endas,saab rääkida seesmisest,internaalsest käitumisest.Internaalne determinism tähendab uskumust,et inimesed on suuresti juhitavad instinktiivsete tungide ja bioloogiliste vajaduste poolt.Kui aga käitumise põhjuseid otsida eelkõige sotsiaalses keskkonnas(väline,eksternaalne determinism),tuleb tähelepanu suunata sotsiaalsele keskkonnale.Välise determinismi mudeli järgi sarnaneb inimene keerulisele robotile,mis reageerib automaatselt keskkonnast pärit stiimulitele.
Determinislmil võivad olla erinevad astmed .Jäik determinism tähendab uskumust,et nii inimeste kui loomade kogu käitumine on põhjustatud(determineeritud) mingite jõudude või sündmuste poolt,kuigi iga kord neid ei tea.Selle determinismi pooldajad on veendunud,et mitte ainult eneskontroll pole illusion ,vaid maailmas ei juhtu üldse midagi juhuslikku.Pehme determinismi korral jäetakse kõrvuti stiimulitega käitumise kontrollimisel roll ka enesedetermineeritusele ehk “vabale tahtele”.Osa pehme determinismi pooldajaid arvab ,et inimesed kontrollivad ise enamikku oma käitumisaktidest.
Õigusteaduslik ettekirjutus inimesest on aga pigem indeterministlik,st eeldatakse tahtevabaduse olemasolu,ilma milleta ei saaks rääkida näiteks vastutusest.
11.küsimus Intelligentsus ja kuritegelik (kriminaalne)käitumine(A.Binet,H.Goddard) ja 12.küsimus Moraalse arengu etapid(L. Kohlberg ) ja kriminaalne käitumine.
IV. Intelligentsus ja kriminaalne käitumine
Küsimusele „intelligentsuse” olemuse kohta pole kerge ühetähenduslikult vastata ning vaidlused selles suhtes pole teadlaste hulgas veel kaugeltki lõppenud. Samas loetakse intelligentsuse avastamist ja selle omaduse mõõtmisprotseduuride loomist XX sajandi psühholoogia üheks kõige suuremaks saavutuseks. Tänapäeva levinuim arusaam seostub intelligentsusega (vaimse võimekusega) kui mitmetähendusliku ja kogu isiksusega tihedalt põimunud karakteristikuga. Intelligentsus avaldub
produktiivse mõtlemise võimes, oskuses edukalt jõuda ülesannete lahendustele, samuti oskuses rakendada oma teadmisi ja vilumusi ümbrusega edukal kohanemisel. Intelligentsus isiksuse omadusena on lahutamatult seotud kognitiivse arenguga, s.o tähelepanu, mälu, mõtlemise, tegevuse kavandamise ja probleemide lahendamisega. Laias tähenduses kuuluvad kognitiivsete protsesside hulka ka sotsiaalsed kognitsioonid ehk teistest inimestest ja nende käitumisest arusaamine ning keelelised ja
kommunikatiivsed võimed.Tänapäevased uuringud näitavad, et madala intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel on selge ja stabiilne seos. See tähendab, et kui võtta ühte gruppi kõik kurjategijad ja võrrelda seda mittekurjategijatega, saaksime
resultaadi, mille järgi kurjategijate keskmine üldine vaimne võimekus on madalam kui seaduskuulekatel inimestel. Tänapäevatestid näitavad, et kui populatsiooni keskmiseks IQ-ks (Intelligence Quotient) on 100 punkti, siis delinkventide ja mittedelinkventide võrdlus annab konservatiivselt hinnates vaheks vähemalt 10 punkti esimeste kahjuks.1 Enne vaatlemist , miks see nii on ja kuidas madalam vaimne võimekus mõjutab kuritegelikku käitumist, on vaja täpsustada intelligentsuse kui isiksuse omaduse tähendust ja selgitada selle omaduse mõõtmist.
Intelligentsuse ajaloost
Intelligentsusest hakati kõnelema XIX sajandi teisel poolel esialgu küll vaid üksikute teadlaste poolt. Üks esimesi, kes hakkas uurima intellektuaalsete võimete jaotumist ja pärandumist ühelt generatsioonilt teisele, oli Francis Galton . F. Galton lootis leida küsimusele vastuse ilmsest seaduspärasusest, mille järgi nii vähene vaimne võimekus kui ka andekus päranduvad sageli
vanematelt lastele. Tema jõupingutused leida objektiivset inimese tarkust,arukust näitavat indeksit, jäid aga edutuks. Saksa psühholoog Hermann Ebbinghaus (1850–1909) oli üks nendest , kes pidasid intelligentsuse põhikomponendiks meeldejätmise võimet. Kuni XIX sajandi lõpuni jätkati praktikat, mil inimese vaimsete võimete üle (näiteks nõrgamõistuslikkuse tuvastamisel) otsustati arstide poolt kliinilisel meetodil (ehk varasemale kogemusele tuginedes), mõnikord kasutati ka praktiliste ülesannete lahendamist ja mäluteste.XX sajandi alguseks kujunes välja objektiivne vajadus inimeste vaimse võimekuse täpsemaks mõõtmiseks. Esiteks vajati seoses industriaalriikides viljeldava üldise koolihariduse ekspansiooniga mingeid ühiseid standardeid,et teha kindlaks erinevatest kultuuridest, sotsiaalsetest kihtidest pärit inimeste kooliküpsus ja potentsiaal kõrgemate haridusastmete jaoks. Teiseks tingis industrialiseerimine koos keerukate mehhanismide , nende käsitlemise oskuste ja teenindamise vajadusega soovi võimekamate ja paremini õpetatavate inimeste väljaselgitamiseks. Kolmandaks oli võimete mõõtmise idees endas vähemalt alguses suur annus demokraatlikku ollust, st et inimese võimalusi saada hea haridus ja hiljem seeläbi parem koht ühiskonna hierarhiates ei määraks siis mitte päritolu, rahvus ega rass , vaid
intellektuaalne võimekus.Prantsuse psühholoog Alfred Binet (1857–1911) alustas intelligentsuse uuringuid 1890. aastatel samuti keskendumisega mäluomadustele, kuid leidis peagi, et see pole küllaldane. A. Binet defineeris intelligentsust kui
inimese võimekust a) leida ja järgida kindlaid suundi ja eesmärke; b) olla enesekriitiline ja adapteeruda oludega (nt et kohaneda muutunud tingimustega suundade ja eesmärkide seadmiseks).3 Tema loodud esimesed intelligentsustestid ja ideed erinesid Galtoni testidest kahe põhimõtte poolest. Esiteks ei keskendunud need sensoorsetele võimetele (nt kuulmine ,
nägemine) ja sensomotoorsetele reaktsioonidele (nt reaktsiooniaeg ), vaid Binet püüdis mõõta intellektuaalseid võimeid ja oskusi vahetult (nt loogiline mõtlemine, keelekasutus, situatsioonide võrdlemine, otsustamine). Teiseks –kui Galton tegeles eranditult täiskasvanute intelligentsusega, siis Binet töötas välja testid eri vanuses lastele. Ta tõi sisse „vaimse vanuse” mõiste, mis tähendas kindla vanusegrupi suutlikkust lahendada teatava raskusastmega ülesandeid, kusjuures ülesannete raskusaste kasvas koos vanusega.Intelligentsuse koefitsient (IQ) tähendas alguses vaimse vanuse ja kronoloogilise vanuse vahet. Saksa psühholoog William Stern võttis kasutusele IQ kui vaimse vanuse ja kronoloogilise vanuse suhte, mida väljendatakse protsentides.Vaimne vanus
IQ= ----------------------- X 100
Kronoloogiline vanus
Sarnaselt sellele põhimõttele suhestatakse praegusel ajal konkreetse testi tulemus populatsiooninormiga. Juhul, kui see on normist madalam, saadakse tulemus alla 100, ja juhul, kui normist kõrgem, saadakse tulemuseks üle 100.Esimesed intelligentsuse skaalad , mis Binet töötas välja koos arst Theodore Simon ’iga (1905), olid ette nähtud niisuguste õpilaste väljaselgitamiseks,kes jõudsid koolis halvasti edasi ning vajasid akadeemilist abi. Ameerikas kohaldas neid Lewis S. Terman ning need on erinevates versioonides(Stanford-Binet Intelligence Test) kasutusel tänaseni. Mõned küsimused on aga siiani diskuteeritavad, nagu näiteks küsimus vanuse ja intelligentsuse seostest. Vaimne vanus kasvab lapsena ja saavutab maksimumi umbes varases täiskasvanueas (17.–18. eluaasta ). Teadmised ja kogemused jätkavad kasvu, intellektuaalsed võimed aga mitte. Kui mõõta täiskasvanute intelligentsust samal viisil kui lastel, jõuame absurdse tulemuseni, et mida
vanemaks inimene saab, seda väiksem on tema intelligentsuse koefitsient.
Teine probleem on intelligentsuse sünnipärasuses. Algselt arvas Binet, et see omadus pannakse lõplikult paika sündides, hiljem muutis ta oma seisukohta ja väitis, et intelligentsi tase (IQ) on osaliselt mõjutatud ka eksternaalsetest,sotsiaalsetest faktoritest. Millises vahekorras need faktorid on, pole siiani lõplikult selge.
Kurjategijate vaimne võimekus
Diskussioon kurjategijate vaimsete võimete üle on toimunud „löö ja unusta”(hit and miss) meetodil. Iga umbes 20–30 aasta möödudes avaldatakse palju kõmu tekitav teos, mille tulemusena hüppeliselt suureneb tähelepanu kurjategijate intelligentsuse vastu. Suur hulk teadlasi hakkab asja vastu elavat huvi tundma, publikatsioonide hulk kasvab, kuid siis aktiivsus väheneb. Kurjategijate intelligentsuse küsimused taanduvad tagaplaanile ja nendega tegelemist ei peeta enam huvipakkuvaks ega „hea tooni” juurde kuuluvaks.Umbes XIX ja XX sajandi vahetusel jõudsid paljud kurjategijate uurijad veendumusele, et vähene vaimne võimekus e madal intelligentsus on kuritegeliku käitumise peamine põhjus. Teatavasti jõudis C. Lombroso tuntuim kriitik C. Goring oma uuringus järeldusele, et kurjategijaid ja seaduskuulekaid indiviide ei erista mitte füüsilised stigmad, vaid et hoopis nende kahe grupi intelligentsuse tase on erinev.Üks esimesi sellealaseid uuringuid pärineb juba nimetatud H. Goddardilt, kes oli Binet testide tõlkija ja väsimatu populariseerija Ameerikas. 1914. aastal publitseeris Goddard oma uuringu tulemused, kus toodi ära andmed 16 parandusmaja kasvandike vaimsest võimekusest. Noorte vanglate kasvandikest 28–89% (keskmiselt 50%) olid selle autori andmetel nõrgamõistuslikud, kes ei olnud võimelised oma elu ja suhete iseseisvaks korraldamiseks. Siinjuures ei pidanud Goddard madalat intelligentsust mitte kuritegevuse otseseks põhjuseks, vaid eelduseks , mis koos halbade keskkonnatingimuste ja psühhopaatiliste isiksusejoontega viib kuritegelikule käitumisele. Ta oli seetõttu kurjategijate karmi karistamise vastu, eriti kui kuritegu oli seotud piisaval tasemel vaimsete võimete puudusega ning pooldas rehabilitatiivseid meetmeid.Goddardi tulemusi esialgu aktsepteeriti, kuid siis hakati neid üha enam kritiseerima.1926. aastal avaldas Clarki ülikooli psühholoog C. Murchison raamatu „Kuritegelik andekus”, kus näitas, et Ameerika noorsõdurite
keskmine intelligentsus jäi allapoole ühe föderaalvangla asukate tasemest.Teised võrdlused üle terve riigi näitasid, et kurjategijad pole vähem intelligentsed kui populatsioon keskmiselt. Rehabiliteerimise asemel soovitas Murchison karme karistusi, probatsiooni ja tingimisi karistamise kaotamist, kohustuslikku surmanuhtlust kolmanda raske kuriteo korral ja
muid karme meetmeid.Teine probleem tekkis normidega, mis täpsustusid alles I maailmasõja ajal pärast umbes 2 miljoni Ameerika noorsõduri intelligentsuse testimist.Kui alguses oli peetud nõrgamõistuslikkuse piiriks alla 12-aastast vaimset vanust , siis ilmnes , et umbes 1/3 noorsõdureist jäid sellele tasemele . Ilmselt oli tegemist liiga kõrge normiga ja nõrgamõistuslikkuse piir viidi 8 aasta tasemele. Selline muutus sundis aga revideerima paljude varasemate uuringute tulemusi, milles leiti kurjategijate hulgas palju vähe võimekaid indiviide.Hiljem on küll leitud, et Murchisoni uuringud ei olnud palju korrektsemad kui Goddardi omad, kuid tema seisukoht jäi domineerima pikkadeks aastateks. Näiteks avaldas tuntud kriminoloog E. Sutherland arvamust, et puudulikud ei ole olnud mitte niivõrd kurjategijate vaimsed võimed, kuivõrd
uuringud, kus neid võimeid kindlaks teha püüti.Ka veel 1960.–1970.aastatel arvati kriminoloogide hulgas, et kurjategijate ja üldpopulatsiooni intelligentsuses erinevusi ei ole. Alles viimasel paaril aastakümnel on jällegi hakatud rääkima kurjategijate teistmoodi intelligentsusest ja mitmed autorid hoiatavad, et intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoste eitamisega tuleb
olla väga ettevaatlik.
IQ ja kriminaalse käitumise seosed
Oluline tähis diskussioonis kurjategijate intelligentsuse üle on Hirschi ja Hindelangi (1977) avaldatud artikkel.9 Nad analüüsisid kokkuvõtvalt kõiki varasemaid uuringuid ja leidsid, et nende põhjal saab järeldada statistilise seose olemasolu intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel. IQ tunnusena ennustab sama hästi kriminaalset käitumist kui rass ja sotsiaalne
klass ning paremini kui perekonna staatus. Niisuguste tunnuste ja kuritegeliku käitumise seoses kahtlevad aga väga vähesed autorid. Samal ajal on kurjategijate hulgas vähe väga madala intelligentsusega persoone ja enamiku IQ on vahemikus 80–100. Vaadeldes seoseid mitteametliku kuritegeliku käitumise (self- report , unofficial) ja IQ vahel, siis ei ole need nii selged. Üheks selle põhjuseks on, et madal IQ ennustab paremini korduvat kuritegelikku käitumist kui ühekordset või harva, samuti on täheldatud retsidivistide madalamat IQ taset kui ühekordselt karistatud kurjategijail.Põhjused, miks intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoseid on raske tuvastada, olid autorite arvates järgmised:
_ kui püüda elimineerida kõik muud tunnuste erinevused võrdlusgruppides, väheneb paratamatult ka IQ erinevus, kuna IQ ise
on paljude niisuguste tunnustega korrelatsioonis (sotsiaalmajanduslik staatus, perekonna kultuuriline taust jt);
_ vangla kontingent ja kurjategijate populatsioon erinevad üksteisest,kuna andekamad kurjategijad panevad toime väiksema vahelejäämise riskiga kuritegusid ja saavad soodsamaid otsuseid kohtutes;
_ ei ole päris selge, mida mõõdavad intelligentsuse testid ja osa kriitikute arvates on tegemist sama tunnusega, mille puudusele viitab kuritegelik käitumine (nt käitumise vastavus keskklassi ootustele,respondendi staatus). Niisuguse terminoloogilise segaduse vähendamiseks on soovitatud intelligentsuse koefitsiendi asemel kasutusele võtta psühhomeetrilise intelligentsuse mõiste. Selle all mõistetakse konkreetset tulemust,mis on saadud mingil viisil vaimseid võimeid mõõtes,10 ehk siis jõutud
tagasi vana hea tautoloogilise definitsiooni juurde: „Intelligentsus on isiksuse omadus, mida mõõdetakse intelligentsuse testidega”.Tõepoolest, intelligentsus on paljuski üldmõiste ja võib rääkida andekuse eri liikidest (nt matemaatiline, muusikaline, verbaalne andekus). Alates 1930.aastate lõpust kasutatakse laialdaselt D. Wechsleri metoodikat ning selle nüüdisaegsemaid versioone,milles ei mõõdeta mitte ainult summaarset intelligentsi taset, vaid alatestid näitavad ka umbes 12–14 võimete komponenti. Alatestide tulemused summeeritakse kahte gruppi:
1) verbaalne (verbal) andekus – sõnavara, informeeritus,sarnasuste leidmine, kontsentreerumisvõime, matemaatilised võimed;
2) kujundiline (perfomance) andekus – pildi koostamine,lõpetamine, osade ühendamine, sümbolite kasutamine.Üldise andekuse näitaja (GIQ) saadakse verbaalse andekuse (VIQ) ja kujundilise andekuse (PIQ) näitajate summeerimisel. Kurjategijatel on suhteliselt madalam eelkõige verbaalne andekus, mistõttu on rehabiliteerimisel soovitatud toetuda nende suhteliselt suuremale kujundilisele andekusele.1994. aastal avaldasid R. Herrnstein ja C. Murray suurt vastukaja tekitanud raamatu intelligentsuse teemal.Teoses analüüsiti intelligentsuse ebaühtlast jaotumist inimpopulatsioonis ning sellega kaasnevaid sotsiaalseid tagajärgi Ameerika näitel. Empiirilistele andmetele tuginedes näidati inimeste kõrgema intelligentsuse koefitsiendi tugev positiivne seos edukusega eri elusfäärides. Autorid väitsid muu hulgas, et IQ on kuritegevuse põhiline
determinant ning et kognitiivne puudulikkus on rohkem esindatud korduvaid ja raskeid kuritegusid toimepanevate indiviidide hulgas. Arvestamaks sellist seaduspärasust, tegid nad ettepaneku seaduste lihtsustamiseks, et need oleksid vaimselt vähevõimekatele inimestele lihtsamini arusaadavad. Lisaks kriminaalkoodeksi lihtsustamisele soovitasid nad kasutusele võtta
konkreetsed ja ühetähenduslikud karistusmeetodid, kuna keerulised karistustingimused kahandavad kriminaalseaduste preventiivset mõju kurjategijate käitumisele.
Võrreldes teiste kriminaalset käitumist statistiliselt ennustavate faktoritega, oli intelligentsuse roll pigem mõõdukas ning seda
varjutasid nn suure nelikuga seotud korrelatsioonid . Suureks nelikuks nimetatakse tulevast kriminaalset käitumist kõige paremini ennustavaid faktoreid: varasem kriminaalne käitumine, antisotsiaalsed hoiakud, eakaaslaste mõju, isiksuse üldkarakteristikud. Kui IQ ja kriminaalse käitumise seose puhul võtta arvesse ka need faktorid, osutusid raamatu autorite praktilised ettepanekud paljuski mitterelevantseteks.16 Samas ei saadud kuidagi eitada raamatus esitatud empiirilisi fakte intelligentsuse koefitsiendi jaotuse kohta inimpopulatsioonis.
Kooliedukuse vahendav mõju
Paljude autorite arvates viib madal intelligentsus delinkventsusele koolisüsteemi kaudu, kuna vähem võimekad noored ei ole koolis konkurentsivõimelised ja orienteeruvad koolivälistele sfääridele ja tegevustele. Koolivälised tegevused on aga sageli otseselt seotud kriminaalse käitumisega (nt antisotsiaalsed eakaaslased, narkootiliste ainete tarvitamine,töötus). Kui selline seletus on tõene, siis peaks kooliedukuse kasvul olema tugev mõju delinkventsuse ärahoidmisel ja vähendamisel. Mitmed varases eas indiviidide puhul kasutatavad programmid ongi seetõttu suunatud kooliedukuse tõstmisele.Ühes pakutakse formaalset kooliprogrammi ja perekondlikku toetust lastele, kes pärinevad vähe kindlustatud perekondadest. Eesmärk on spetsiaalsete harjutuste abil kognitiivsete protsesside aktiveerimine, et soodustada mõtlemisvõimet.2004. aastal oli Ameerika Ühendriikides kasutusel 700 niisugust programmi.Love ja kolleegid hindasid programmi edukust , mis viidi läbi kolme aasta vanustele lastele ja nende perekondadele.Võrreldi programmi läbinud ligikaudu 1500 perekonda samasuguste perekondadega, kes polnud sellist kohtlemist saanud. Programmi läbinud lapsed näitasid paremaid tulemusi kognitiivses ja keelelises arengus ning neid hinnati vanemate poolt vähem agressiivseteks. Laste agressiivsus ühelt poolt ja laste füüsiline karistamine teiselt poolt seostuvad aga olulisel määral hilisema õigusvastase käitumisega. Ka olid programmis osalenud perekondade puhul suhted vanemate ja laste vahel lähedasemad ja emotsionaalselt soojemad, vanemad tegelesid oma laste arenguga intensiivsemalt, kui seda tehti perekondades,kes ei osalenud programmis.Teises projektis (The High/Scope Perry Preschool Project ) tehti juhuslik valik madala sissetulekuga perekondade hulgas, kelle nelja-aastased lapsed läbisid koolieelse programmi. Selle grupi perekondi külastas pedagoog regulaarselt ühe korra nädalas. Kontrollgrupi lapsed niisuguses programmis ei osalenud. Hiljem jälgiti lapsi kuni 19-aastaseks saamiseni19 ja kuni 27.eluaastani.20 Programmi läbinud indiviidide hulgas oli märgatavalt vähem arreteerimisi (eksperimentaalgrupis registreeriti 7%-l indiviididest viis või enam arreteerimist võrreldes 35% kontrollgrupiga). Eksperimentaalgrupi tööga hõivatuse näitajad olid oluliselt kõrgemad. 27. eluaastaks oli 71%programmi läbinud lastest keskharidusega, võrreldes 54% kontrollgrupi indiviididega. IQ oli kõrgem programmi läbinute lastel varases lapseeas ,kuid niisugused erinevused kadusid noorukieaks. Tulemused näitavad, et koolieelsetel interventsioonidel on positiivne efekt riskilaste hilisema õigusvastase käitumise suhtes. Efekt tuleneb sellest, et lapsed on tänu niisuguste programmide läbimisele koolis edukamad ja õpetajad suhtuvad neisse paremini. Samuti mängis rolli pedagoogide ja vanemate parem omavaheline koostöö.
Edukad programmid on aidanud riskilastel parandada nende koolikäitumist,õpetajate ja klassikaaslastega läbisaamist. Samuti suurendab koostöö perekonnaga vanemate huvi kooli vastu ja aitab kaasa suhetele lastega. Need programmid, mis olid suunatud üksnes akadeemilise edukuse parandamisele ning jätsid tähelepanuta laste käitumise, ei vähendanud antisotsiaalset
käitumist.Ilmselt on just varased käitumisprobleemid koolis ja kodus seotud hilisema delinkventse käitumisega.
Praktiline intelligentsus
IQ-testid on väga head akadeemilise edukuse ennustajad (r= 0,50) ning head tööalase karjääri puhul (r=0,40). Kriminaalse käitumise puhul on aga nende testide ennustusvõime oluliselt madalam, andes korrelatsioonikoefitsiendiks keskmiselt vaid 0,07. Niisuguste erinevuste põhjuseks on fakt, et enamik intelligentsuse mõõtmise metoodikaid keskenduvad eelkõige intelligentsuse ühele, akadeemilisele komponendile.On ilmne, et intelligentsuse alla kuuluvad ka mitteakadeemilised, s.o
komponendid, mis ei ole seotud kooliharidusega. Seda komponenti on nimetatud „praktiliseks intelligentsuseks”, „emotsionaalseks intelligentsuseks” ja „sotsiaalseks intelligentsuseks”. Niisugune intelligentsus (ehk nutikus, elutarkus ) väljendub oskuses igapäevaprobleemidega hakkama saada, sealhulgas korraldada oma läbisaamist teiste inimestega emotsionaalsel ja sotsiaalsel tasandil.Praktilise intelligentsuse olulisust kõrvuti traditsioonilise IQ-ga demonstreeriti uuringus, kus jälgiti 73 poissi, kelle IQ varieerus 60-st kuni 86-ni. Niisugust intelligentsuse taset loetakse nn subnormaalsuseks,
piiriseisundiks, mis jääb normaalsuse ja debiilsuse vahele. Jälgimisperioodi kestel tehti regulaarseid vaatlusi kuni indiviidide 65 aasta vanuseks saamiseni . Neid võrreldi 38-inimeselise grupiga, kus keskmine IQ oli 115.Kõik indiviidid kuulusid abielupaar Glueckide 1950. aasta uuringu valimisse . Kogu valim jagati kaheks grupiks sõltuvalt elukäigu edukusest,
mida hinnati 45. ja 50. eluaasta vahel. „Edukuse” kriteeriumiks oli aastane sissetulek üle 15 000 USD, stabiilne tööalane karjäär, osalemine prosotsiaalsetes tegevustes noortega (nt treenerina) ja lähedased peresuhted 10 aastat ja enam.Uuringu tulemused näitasid, et edukate ja ebaedukate gruppidesse kuulus praktiliselt sama arv madala intelligentsusega indiviide.See tähendab, et edukal ei olnud madal IQ iseenesest takistuseluga hakkama saada. Varase lapsepõlve asjaolude täpsem analüüs näitas, et madala intelligentsusega elus edukad indiviidid näitasid kõrgemat sotsiaalset kompetentsust lapsena (nt hea kohanemine kooliga, osalemine spordi- või huvialaringides, vanemate abistamine kodustes töödes). Seega teatav praktiline, sotsiaalne võimekus prognoosis edukust täisealisena ning kompenseeris madala akadeemilise intelligentsuse.Vähesed sotsiaal- emotsionaalsed oskused toovad endaga kaasa interpersonaalseid ja suhtlemisprobleeme. Need lapsed, kellel on puudulikud
kognitiivsed oskused/võimed, ei oska piisavalt õigesti interpreteerida teiste inmeste kavatsusi, ei taju teiste emotsioone adekvaatselt ja on võimelised vähem kontrollima enda tujusid. Niisugused sotsiaalse võimekuse puudujäägid viivad sageli agressiivsele käitumisele ning vältimisele/ignoreerimisele eakaaslaste poolt.
Kurjategijate probleemid keerukamates sotsiaalsetes olukordades toimetulekul on üldteada. Neil ilmneb raskusi teiste inimeste mõistmisel ning nad kipuvad olema tundetud teiste inimeste ootuste ja tunnete suhtes.Selle tulemusel ei kujune välja püsivaid sõprussuhteid, sest kurjategijaid iseloomustab egotsentrism. Väga väikesed lapsed on kõik suhteliselt egotsentrilised, kuid sotsialiseerumise käigus õpitakse arvestama teiste inimestega. Oskus teha teistega koostööd ja neid aidata, arvestada enne
millegi tegemist teistele inimestele kaasnevate tagajärgedega on oskused,mida püütakse õpetada kodus ja koolis. Kahjuks paljud delinkvendid ja kurjategijaid jäävad egotsentriliseks, enesekeskseks ka vanuse kasvades. Niisugust isiksuse joont on kutsutud ka kalkuseks, emotsionaalseks tuimuseks.Enamike autorite arvates on sotsiaal-emotsionaalsed oskused suurel määral
õpitavad ja sihipäraselt arendatavad.33 Agressiivsete laste ja kurjategijate vastavate oskuste parandamiseks on loodud mitmeid spetsiaalseid treeningprogramme. Empaatia treenimise programmi raames õpetati agressiivsetele lastele teiste laste emotsioonide äratundmist ja sellele vastavat reageerimist. Tulemuseks vähenes agressiivne käitumine koolis ja kasvas koostöö teiste lastega.Interpersonaalse kognitiivse probleemide lahendamise oskuste programmi käigus õpetatakse kuut järgmist sotsiaal-kognitiivset oskust:
1) tundlikkus sotsiaalsete probleemide suhtes;
2) alternatiivsete lahenduste leidmine sotsiaalsete probleemide lahendamiseks;
3) eesmärgi saavutamiseks vajalike sammude tegemine;
4) sotsiaalsete põhjuste tuvastamine (nt konkreetne aktuaalne situatsioon on seotud varasemate sündmustega);
5) sotsiaalsete aktide tagajärgedega arvestamine ;
6) pikaajalise perspektiivi tajumine .
Sotsiaalne kommunikatsioon ja keel
Intelligentsusel on oluline verbaalne komponent , sest keele abil kujuneb välja maailmapilt , formuleeritakse konkreetseid ja abstraktseid interpretatsioone maailmast. Samal ajal on tähelepanu, mälu ja sotsiaalne kommunikatsioon ning samuti eesmärgipärane käitumine lahutamatult seotud keelega. Seetõttu pole üllatav, et keelelise võimekuse ja kriminaalse käitumise seostele on pööratud suurt tähelepanu.Dunedini kestvusuuringus tehti kindlaks indiviidide vähene verbaalne võimekus kui kriminaalset käitumist pikaajaliselt ennustav faktor.Rootsis läbi viidud kestvusuuringus, kus vaadeldi 14 000 last kuni nende täisealiseks saamiseni, olid n-ö „varased startijad” võrrelduna nende indiviididega, kelle õigusvastane käitumine piirdus vaid noorukieaga, keeleliselt oluliselt vähem võimekad.
Vähene keeleline võimekus, mis avaldub väga noores eas, ennustab hilisemat vägivaldset ja kriminaalset käitumist. Pittsburghi noorsoo -uuringus tehti kindlaks, et varased kommunikatsiooniprobleemid iseloomustasid vägivaldseid alaealisi kaks korda sagedamini võrreldena nende delinkventidega, kes polnud vägivaldsed.Analoogilises uuringus, kus jälgiti 122 poissi sünnist kuni 30.eluaastani, hinnati regulaarselt nende keelelist arengut alates kolmandast elukuust. Ilmnes, et lalisemine ja häälitsused kuuendal elukuul oli negatiivses korrelatsioonis (r=- 0,16) õigusvastase käitumisega täisealisena.See tähendab, mida väiksem oli keeleline aktiivsus imikueas , seda suurema tõenäosusega pandi täisealisena toime õiguserikkumisi. Lisaks sellele esines
tulevaste kurjategijate emadel oluliselt sagedamini probleeme oma lastest arusaamisel, kui need olid nelja-aastased (17,5% vs 5,9%).44 350 kaksiku uuring, kus nende keelelist ekspressiivset käitumist hinnati 19 kuu vanuses,näitas et, mida väiksem oli keeleline aktiivsus selles vanuses, seda suurem oli agressiivse käitumise esinemise tõenäosus (r=- 0,20).Niisugused leiud viitavad suurele potentsiaalile agressiivsuse ja delinkventsuse preventsioonis, kui spetsiaalselt arendada verbaalseid
ekpressiivseid oskusi. Seda püütakse teha näiteks viha juhtimise programmide käigus, kus osalejatele õpetatakse enda vihaseisundi väljendamise muutmist , näiteks vähendama teiste inimeste süüdistamist endale kahju tekitamises ning otsima põhjusi pigem juhuslikest asjaoludest lähtuvalt. Teine oluline aspekt keelelise võimekuse korral on seotud grupilise kuuluvusega ehk sellega, kuidas keelelise suhtlemise kaudu kedagi võetakse grupis omaks ja kedagi mitte. Selles osas kahjuks konkreetsed uuringud siiani puuduvad.
Moraalne otsustamine – mõtlemine „õige” ja „vale” üle
Kuigi nn õigete asjade tegemine pole lihtne paljudele inimestele, kujutab see ilmselt eriti rasket ülesannet kurjategijate jaoks. Moraalsusega seotud küsimused on huvitanud filosoofe aastasadu . Psühholoogiasse tõi moraalse arengu küsimused psühholoogiaklassik Jean Piaget (1896–1980). Piaget märkas, et väga väikesed lapsed erinevad vanematest lastest selle poolest,kuidas põhjendavad oma õiget ja ebaõiget käitumist. Piaget eksperimentides kasutati selleks nipsukivide (marbles) teistega jagamist. Väike laps mõtleb konkreetsel , egotsentrilisel viisil, kus reeglite rikkumisele võivad järgneda
täiskasvanute sanktsioonid. Vanemad lapsed saavad aru ka teiste laste positsioonist ning käitumise tagasimõjudest – kui ma teen midagi(eba)meeldivat sinule, sa vastad mulle ilmselt samaga. Lawrence Kohlberg arendas seda Piaget ideed edasi ja koostas kolmetasandilise moraalse arengu skeemi, mida on akadeemilistes ringkondades tunnustatud ligi nelikümmend aastat.Esiteks toimub areng üleminekuna ühelt etapilt teisele sõltuvalt vanusest ja isiksuslikust küpsusest. Etappe vahele jätta ei saa. Liikumine moraalisfääris on seotud kognitiivsete võimete kasvuga, s.o egotsentriliselt, konkreetselt mõtlemiselt minnakse üle abstraktsele mõtlemisele. Teiseks, sõltumata sellest, millises arenguetapis on indiviid, peab tema käitumine olema vastav erinevates sotsiaalsetes kontekstides. Näiteks olles 3. etapis ja soovides korraliku inimesena teiste heakskiitu, peab käitumine olema neile printsiipidele vastav nii tööl, vabal ajal kui ka perekonnas. Kolmandaks eeldab mudel, et mõtlemine ja tegelik käitumine on samane.
Moraalse otsustamise teooria abil saab seletada subjektipoolset kriminaalse käitumise õigustamist, põhjendamist neljal erineval viisil. Kuriteo toimepanek on õigustatud:
1. etapp – kui õnnestub vältida karistust;
2. etapp – kui saadavad tulud (benefits) ületavad kulusid (costs):
3. etapp – kui see kindlustab isiklikke suhteid;
4. etapp – kui see kindlustab suurema koosluse toimimist või on lubatud teatava sotsiaalse institutsiooni poolt.
Nagu on näha esitatud skeemist, võivad kuritegude toime paneku taga olla erineval tasemel moraalsed otsustused, mis algavad karistuse vältimise lootusest ja lõppevad enda tajumisega tähtsa ürituse eest võitlejana (nt maffia või fundamentalistliku terrorivõrgustiku liige). Empiiriliste uuringutega on siiski korduvalt leitud, et valdav enamik kurjategijatest jab oma moraalses arengus pidama 1. ja 2 etappi .49 Sellest tulenevalt on püütud luua kurjategijatele moraalse mõtlemise, kalkuleerimise arendamise programme , millest tuntuim on Moral Reconation Therapy (MRT) (moraalse valiku taastamise teraapia).Programmi käigus esitatakse kurjategijatele lahendamiseks moraalseid dilemmasid (kas on lubatav varastada ravimeid oma haige naise jaoks?) ja grupidiskussioonide käigus püütakse tõsta osalejate moraalset mõtlemist kõrgematele tasemetele. Samuti püütakse arendada nende enesekontrollivõimet ja tugevadada vastuseisu grupilistele ebasoodsatele mõjudele. Kohlbergi mudeli kasutamist kriminaalse käitumise seletamisel kritiseeritud põhimõtteliselt.Esiteks ei ole moraalne mõtlemine alati kokkuviidav moraalse käitumisega.Inimesed võivad küll deklaratiivsel tasandil öelda, miks nad peaksid mingil
viisil käituma, kuid tegelikult nad nii ei käitu. Kuritegude toimepanemisel tehakse sageli midagi ilma mõtlemata, kalkuleerimata ja alles hiljem hakatakse arutlema selle üle, kas tehtu oli õige või vale. Teiseks saab moraalset arutelu kasutades õigustada halba käitumist, näiteks neutraliseerimistehnikate abil. Sykes ja Matza54 nimetasid seda „kõrgemal
tasemel argumentide esitamiseks”, kui näiteks kurjategijad põhjendavad oma tegusid vajadusega aidata sõpru või perekonda. See näib esmapilgul moraalne, kuid tegelikult ei ole.Kolmandaks varieeruvad moraalireeglid eri sotsiaalsetes keskkondades ning mis on õige ühes situatsioonis, pole õige teises. Kurjategijad on sageli mõjutatud subkultuursetest normidest ( kambad ,
vanglakeskkond), millele allumine tagab sotsiaalse positsiooni. Üks ja sama inimene võib eri keskkondades kasutada erinevaid moraalipõhimõtteid (nt ööklubis, peol ja akadeemilises ümbruses).Kokkuvõtvalt võib intelligentsuse ja kriminaalse käitumise kohta öelda, et ajalooliselt tunnistati esmalt kindlat seost madala intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel, kuid alates umbes 1930. aastatest eitati niisuguse seose olemasolu umbes 40 aastat. Praegu on taastunud objektiivsem suhtumine, et seos on ikkagi olemas, st standardiseeritud protseduuride korral saavad kurjategijad intelligentsuse mõõtmisel madalamaid tulemusi kui seaduskuulekad inimesed. Samas tuleb tunnistada teema delikaatsust, mis võib kergesti omandada rassilise või muu
diskrimineeriva alatooni, eriti just seetõttu, et intelligentsusel on oluline pärilik komponent. Kuritegeliku käitumise puhul on seetõttu eelistatud sotsioloogilist lähenemist, mille järgi igaüks võib õppida ja saavutada kõike nii heas kui halvas mõttes. Kui seostada intelligentsus kuritegeliku käitumisega, on järeldus külaltki fatalistlik .
Eestis oli pikka aega üleval küsimus intelligentsuse normidest, millega võrrelda konkreetsete inimeste testide tulemusi. Korrektsed üleriigilised normid laste intelligentsuse kohta pärinesid Juhan Torgilt, kes avaldas sellekohase uuringu tulemused juba 1940. aastal.57 Nõukogude perioodil siinse elanikkonna hulgas suuremahulisi intelligentsuse testimisi läbi ei viidud, kuid viimastel aastatel on kasvanud huvi vastava temaatika vastu.Autoril puuduvad andmed, et praeguseks ajaks oleks läbi viidud
kodumaiseid empiirilisi uuringuid kurjategijate intelligentsuse kohta.Intelligentsuse mõiste on tihedalt seotud teooriaga ja intelligentsusest ei saa rääkida üksnes kui akadeemilisest võimekusest. Intelligentsuse alla kuuluvad ka kognitiivsed võimed ja oskused alates oskusest verbaalselt (sõnade abil)probleeme lahendada kuni moraalsete otsuste tegemiseni. Paljud uuemad
interventsiooniprogrammid, millest mõned on osutunud suhteliselt edukaks,ongi olnud suunatud kurjtegijate kognitiivsete oskuste parandamiseks.Intelligentsusega on seotud mitmed siiani täpselt vastamata jäänud küsimused, mis teeb keeruliseks hinnata selle omaduse mõju kriminaalsele käitumisele. Esitame need lühidalt, nagu seda nägi Ameerika Psühholoogia
Assotsiatsiooni 1996. aastal töötanud uurimisgrupp (Task Force ).
1. Geneetilised erinevused mängivad suurt rolli individuaalsete erinevuste kujunemisel (psühhomeetrilises) intelligentsuses, kuid mil viisil pärilik komponent toimib, pole siiani selge. Geneetiliste erinevuste tähendus kasvab vanusega, kuid pole teada, miks.
2. Keskkonnafaktorid mõjutavad samuti intelligentsuse arenemist , kuid millised need faktorid on ja kuidas toimivad , pole täpselt teada.Näiteks kooliskäimine on kindlasti oluline, kuid pole teada, mis nimelt on koolis kriitilise tähtsusega.
3. Toitumise roll intelligentsusele on ebaselge . Tugev alatoitumus lapsepõlves viib selgete negatiivsete efektideni, kuid hüpoteesi teatavatest „ mikro -toiduainetest”, samuti korralikult toidetud elanikkonna kõrgemast intelligentsusest pole suudetud tõestada.
4. On leitud olulisi korrelatsioone informatsiooni töötlemise kiiruse ja psühhomeetrilise intelligentsuse vahel, kuid nende seoste üldisemad tähendused ei ole leidnud teoreetilist interpretatsiooni.
5. Intelligentsuse testide keskmised näitajad tõusevad pidevalt, kasv moodustab umbes kolm punkti iga10 aasta jooksul. Seda nimetatakse Flynni efektiks , kuid pole teada, miks see nii on ja mida see tähendab.
6. „ Mustade ” ja „valgete” keskmiste testitulemuste erinevus ei ole tingitud mingist kindlast testide konstrueerimise ja läbiviimise erapoolikusest ega peegelda lihtsalt erinevusi sotsiaal-majanduslikus statuses. Seletused , mis seostuvad niisuguste faktoritega nagu sotsiaalne positsioon ja kultuur, võivad olla kasutatavad, kuid pole leidnud piisavalt empiirilist toetust. Samuti ei ole empiirilist toetust geneetilisele interpretatsioonile. Kuni praeguseni ei ole selge, mis põhjustab niisuguse testitulemuste erinevuse.
7. Tuleb nõustuda täielikult sellega, et standardiseeritud testid ei arvesta kõikide intelligentsuse vormidega. Ilmseteks näideteks on loovus ,nutikus, elutarkus, elutunnetus ja sotsiaalne tundlikkus, kuid kindlasti on neid komponente rohkem. Vaatamata niisuguste võimete olulisele tähtsusele on neist väga vähe teada: kuidas need arenevad, mis faktorid mõjutavad nende arenemist, kuidas need on seotud traditsiooniliste intelligentsuse mõõtmise tulemustega.
Tänapäevased uuringud näitavad, et madala intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel on selge ja stabiilne seos. See tähendab, et kui võtta ühte gruppi kõik kurjategijad ja võrrelda seda mittekurjategijatega, saaksime resultaadi, mille järgi kurjategijate keskmine vaimne võimekus on madalam. Kaasaegsed testid näitavad, et kui populatsiooni keskmiseks IQ on 100 punkti, siis delinkventide ja mittedelinkventide võrdlus annab konservatiivselt hinnates vaheks umbes 10 punkti esimeste kahjuks. Enne selle vaatamist, miks see nii on ja kuidas madalam vaimne võimekus mõjutab kuritegelikku käitumist, on vaja täpsustada, mida mõeldakse üldse intelligentsuse kui isiksuse omaduse all.
Intelligentsusest hakati kõnelema möödunud sajandi teisel poolel esialgu küll vaid üksikute teadlaste poolt. Üks esimesi, kes hakkas uurima intellektuaalsete võimete jaotumist ja pärandumist ühelt generatsioonilt teisele, oli Francis Galton (1822 - 1910 ; Darwini onupoeg, eugeenika rajajaid, tegelnud ka taktüloskoopiaga, uurinud antitsükloneid jm.) Tema jõupingutused leida objektiivset inimese intelligentsust näitavt indeksit, jäid aga edutuks. Saksa psühholoog Hermann Ebbinghaus (1850 - 1909) oli üks nendest, kes pidasid intelligentsuse põhikomponendiks meeldejätmise võimet. Kuni XIX sajandi lõpuni jätkati praktikat, mil inimese vaimsete võimete üle otsustati arstide poolt “terve mõistuse” abil, mõnikord kasutati ka praktiliste ülesannete lahendamist ja mäluteste.
XX sajandi alguseks kujunes välja objektiivne vajadus inimeste vaimse võimekuse täpsemaks mõõtmiseks. Esiteks vajati seoses industriaalriikides viljeldava üldise koolihariduse ekspansiooniga mingeid ühiseid standardeid, et teha kindlaks erinevatest kultuuridest, sotsiaalsetest kihtidest pärit inimeste kooliküpsust ja potentsiaali kõrgemate haridusastmete jaoks. Teiseks industrialiseerimine ise koos keerukate mehhanismide, nende käsitlemise oskuste ja teenindamise vajadusega, tingis vajaduse võimekamate ja paremini õpetatavate inimeste väljaselgitamiseks. Kolmandaks oli võimete mõõtmise idees endas vähemalt alguses suur annus demokraatlikku ollust, s.t. inimese võimalusi saada head haridust ja hiljem seeläbi parem koht ühiskonna hierarhiates, ei määraks siis mitte päritolu, rahvus ega rass, vaid intellektuaalne võimekus.
Prantsuse psühholoog Alfred Binet (1857 - 1911) alustas oma intelligentsuse uuringuid möödunud sajandi 90tel aastatel samuti mäluomaduste määramisega, kuid leidis õige pea, et see pole küllaldane. Tema poolt loodud esimesed intelligentsuse testid erinesid Galtoni testidest kahe põhimõtte poolest. Esiteks ei keskendunud need sensoorsetele võimetele (kuulmine, nägemine näit.) ja sensoorsetele-motoorsetele reaktsioonidele (reaktsiooniaeg näit.), vaid Binet püüdis mõõta intellektuaalseid võimeid ja oskusi vahetult (loogiline mõtlemine, keele kasutus, situatsioonide võrdlemine, otsustamine näit.). Teiseks tegeles Galton eranditult täiskasvanute intelligentsusega, Binet töötas aga välja testid erinevas vanuses lastele. Ta tõi sisse “vaimse vanuse” mõiste, mis tähendas kindla vanusegrupi suutlikkust lahendada teatava raskusastmega ülesandeid, kusjuures ülesannete raskus kasvas koos vanusega. Intelligentsuse koefitsient (IQ) on seega vaimse vanuse ja kronoloogilise vanuse suhe, mida väljendati protsentides.
Esimesed intelligentsuse skaalad, mis Binet töötas välja koos arst Theodore Simon`iga (1905), olid ette nähtud niisuguste õpilaste väljaselgitamiseks, kes jõudsid koolis halvasti edasi nind vajasid akadeemilist abi. Ameerikas kohaldas neid Theodore S. Terman ning need on erinevates versioonides kasutusel tänaseni. Mõned küsimused on aga siiani diskuteeritavad, nagu näiteks küsimus vanuse ja intelligentsuse seostest. Vaimne vanus kasvab lapsena ja saavutab maksimumi umbes varses täiskasvanueas (17 - 18 eluaasta). Teadmised ja kogemused jätkavad kasvu, intellektuaalsed võimed aga mitte. Kui mõõta täikasvanute intelligentsust samal viisil kui lastel, jõuame absurdse tulemuseni, et mida vanemaks inimene saab, seda väksem on tema intelligentsuse koefitsient. Teine probleem on intelligentsuse sünnipärasusest. Algselt arvas Binet, et see omadus pannakse lõplikult paika sündides, hiljem ta muutis oma seisukohta ja väitis, et intelligentsi tase (IQ) on osaliselt mõjutatud ka eksternaalsetest, sotsiaalsetest faktoritest. Millises vahekorras need faktorid on, pole siiani lõplikult selge.
Umbes sajandi vahetusel jõudsid paljud kurjategijate uurijad järeldusele, et vähene vaimne võimekus e. madal intelligentsus on kuritegeliku käitumise peamine põhjus. Esimesed sellealased uuringud pärinevad juba nimetatud Goddardilt, kes oli Binet testide tõlkija ja väsimatu popularisaator Ameerikas. 1914 aastal publitseeris Goddard oma uuringu tulemused, kus toodi ära andmed 16 reformatooriumi kasvandike vaimsest võimekusest. Noorte vanglate kasvandikest 28-89% (keskm. 50%) olid nõrgamõituslikud, kes ei olnud võimelised oma elu ja suhete iseseisvaks korraldamiseks. Siinjuures ei pidanud Goddard madalat intelligentsust mitte kuritegevuse otseseks põhjuseks vaid eelduseks, mis koos halbade keskkonna tingimuste ja “psühopaatiliste” isiksuse joontega viib kuritegelikule käitumisele. Ta oli seetõttu kurjategijate karmii karistamise vastu, eriti kui kuritegu oli seotud vaimsete võimete puudusega ning pooldas rehabilitatiivseid meetmeid.
Goddardi tulemusi esialgu aktsepteeriti, kuid siis hakati neid kritiseerima.1926. aastal avaldas Clarki Ülikooli psühholoog C. Murchison raamatu “Kuritegelik andekus”, kus näitas et Ameerika noorsõdurite keskmine intelligentsus jäi allapoole ühe föderaalvangla asukate tasemest. Teised võrdlused üle terve riigi näitasid, et kurjategijad pole vähem intelligentsed kui populatsioon keskmiselt. Rehabiliteerimise asemel soovitas Murchison karme karistusi, probatsiooni ja tingimisi karistamise kaotamist, kohustuslikku surmanuhtlust kolmanda raske kuriteo korral jne.
Teine probleem tekkis normidega, mis täpsustusid alles pärast I Maailmasõja ajal umbes 2 miljoni Ameerika noorsõduri intelligentsuse testimist ( Army  ja  testid). Kui alguses oli peetud nõrgamõistuslikkuse piiriks alla 12 aastast vaimset vanust, siis ilmnes et umbes 1/3 noorsõdureist jäid sellele tasemele. Ilmselt oli tegemist liiga kõrge normiga ja nõrgamõistuslikkuse piir viidi 8 aasta tasemele. Selline muutus sundis ümber vaatama aga paljude varasemate uuringute tulemused, milles leiti kurjategijate hulgas palju nõrgamõistuslikke.
Hiljem on küll leitud, et Murchisoni uuringud ei olnud palju korrektsemad kui Goddardi omad, kuid tema seisukoht jäi domineerima pikkadeks aastateks. Näit. Sutherland avaldas arvamust, et puudulikud ei ole olnud mitte niivõrd kurjategijate vaimsed võimed kuivõrd uuringud, kus neid võimeid kindlaks teha püüti. Ka veel 60tel 70tel arvati põhiliselt, et kurjategijate ja üldpopulatsiooni intelligentsuses erinevusi ei ole. Alles viimasel paaril aastakümnel on jällegi hakatud rääkima kurjategijate teistmoodi intelligentsusest ja mitmed autorid hoiatavad, et intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoste eitamisega tuleb olla väga ettevaatlik.
Hirschi ja Hindelang (1977) analüüsisid kokkuvõtvalt kõiki varasemaid uuringuid ja leidsid, et nende põhjal saab järeldada seose olemasolu intelligentsi ja kuritegeliku käitumise vahel. IQ tunnusena ennustab sama hästi kuritegelikku käitumist kui rass ja sotsiaalne klass ning paremini kui perekonna staatus. Niisuguste tunnuste ja kuritegeliku käitumise seoses kahtlevad aga väga vähesed autorid. Samal ajal on kurjategijate hulgas vähe väga madala intelligentsusega persoone ja enamiku IQ on vahemikus 60 - 100.
Vaadeldes seoseid mitteametliku kuritegeliku käitumise (self-report, unofficial) ja IQ vahel, siis need ei ole nii selged. Üheks selle põhjuseks on, et madal IQ ennustab paremini korduvat kuritegelikku käitumist kui ühekordset või harva, korduvalt on leitud retsidiviside madalamat IQ taset kui ühekordselt karistatud kurjatgeijail. H & H arvates viib madal intelligentsus delinkventsusele läbi koolisüsteemi, kuna sellised noored ei ole konkurentsivõimelised ja orienteeruvad koolivälistele sfääridele ja tegevustele.
13.küsimus Tänapäeva arusaam intelligentsuse ja kriminaalse käitumise seostest.
Põhjused, miks intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise seoseid raske tuvastada, on järgmised:

• Kui püüda elimineerida kõik muud tunnuste erinevused võrdlusgruppides, väheneb paratamatult ka IQ erinevus, kuna on paljude niisuguste tunnustega korrelatsioonis( sotsiaalmajanduslik staatus, perekonna kultuuriline taust jt.);
  
• Vangla populatsioon ja kurjategijate populatsioon erinevad üksteisest, kuna andekamad kurjategijad panevad toime väiksema vahelejäämise riskiga kuritegusid ja saavad soodsamaid otsuseid kohtus;
  
• Ei ole päris selge, mida mõõdavad intelligentsuse testid ja osade kriitikute arvates on tegemist sama tunnusega, mille puudusele viitab kuritegelik käitumine(näit. käitumise vastavus keskklassi ootustele, respondendi staatus).
  

Tõepoolest, intelligentsus on paljuski üldmõiste ja võib rääkida andekuse erinevatest liikidest( näit. matemaatiline, muusikaline, verbaalne). Alates 1930test aastatest kasutatakse Wechsleri metoodikat ning selle kaasaegsemaid versioone, milles mõõdetakse mitte ainult summaarset intelligentsi taset, vaid alatestid näitavad ka umbes 12 võimete komponenti. Alatestide tulemused summeeritakse kahte gruppi:

verbaalne (verbal) andekus- sõnavara, sarnasuste leidmine, aritmeetilised, matemaatilised võimed.

kujundiline (perfomance) andekus- pildi koostamine, lõpetamine, osade ühendamine, sümbolite kasutamine.
Kurjategijatel on madalam eelkõige verbaalne andekus, mistõttu rehabiliteerimisel tuleks toetuda eelkõige nende nende suhteliselt suuremale kujundilisele andekusele. Suhteliselt kõrge IQga seostuvad võltsimine, altkäemaks, kelmus ja madala Iqga kehavigastuste tekitamine, vägistamine tapmine, millede puhul seos kindlasti kahepoolne .
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajalooliselt tunnistati esmalt kindlat seost madala intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel, kuid alates umbes 1930test aastatest eitati niisuguse seose olemasolu umbes 40 aastat. Praegu on taastumas objektiivsem suhtumine, et seos on olemas. Samas tuleb tunnistada teema delikaatsust, mis võib kergesti omandada rassilise või muu diskrimineeriva alatooni. Kuritegeliku käitumise puhul on eelistatud sotsioloogilist lähenemist, mille järgi igaüks võib õppida ja saavutada kõike nii heas kui halvas mõttes. Kui seostada intelligentsus kuritegeliku käitumisega, on järeldus külaltki fatalistlik.
Eestis kõige tähtsam küsimus intelligentsuse testide normidest, mis siiani puuduvad. Viimased enam-vähem korrektsed normid pärinevad Juhan Torgilt “Eesti laste intelligents”(1939).
14.küsimus Kaksikute uuringud kriminaalse käitumise pärilikkusest(Lange jt)
Teaduslikult paremal tasemel on pärilikkuse ja keskkonnamõjude vahekorda käsitletud kaksikute uuringutes. Niisugused uuringud baseeruvad faktil, et ühemuna(raku)kaksikud (monosügootsed, MZ), kes on arenenud ühest viljastatud munarakust, on geneetiliselt identsed. Kahemuna(raku)- e disügootsed kaksikud (DZ) on aga geneetiliselt sama lähedased kui teisedki õedvennad,st kattuvad geneetiliselt keskmiselt 50% ulatuses. Siinjuures tuleb teha täpsustus, sest kõik inimesed on geneetiliselt 99% identsed, kuna valdava osa geenidest moodustavad fikseeritud ehk liigitunnuseid määravad geenid (nt kõigil
inimestel on kaks kätt, jalga, üks pea). Individuaalsed erinevused kogu oma mitmekesisuses on seotud ülejäänud umbes ühe protsendi geenide varieerumisega. Seega, kui öeldakse, et õed-vennad on 50% ulatuses geneetiliselt samased , siis puudutab selline väide poolt nimetatud ühest protsendist. Veelgi enam, DZ-kaksikutepaari geneetiline sarnasus ei pea ilmtingimata olema täpselt 50% ning see võib konkreetsel juhtumil olla madalam või kõrgem ja tegemist on keskmise näitajaga.1 MZ-kaksikuid esineb harva, umbes 3– 5 juhtu 1000 sündinust ja nad moodustavad ¼ kõigist kaksikutest. Väga harvadel juhtudel aga sünnib ka geneetiliselt identseid mitmikuid. Kõige kuulsamaks meditsiiniliseks mitmikute juhtumiks on Genaini nelikud, kes kõik põdesid sama vaimuhaigust,skisofreeniat.2 Teoreetiliselt võib oletada, et juhul kui MZ-kaksikud näitavad olulisi erinevusi mingite tunnuste osas, on need eelkõige tingitud keskkonnast.Kui aga MZ-kaksikud on sarnased ka siis, kui nende kasvukeskkond on olnud erinev, tuleb põhjuseks lugeda identset genotüüpi.Kaksikute uuringute puhul kasutatakse konkordsuse (ühtelangevus, kooskõla)indeksit, mida tavaliselt väljendatakse protsentides ning mis näitab mingi uuritava tunnuse esinemist kaksikute paarides. Näiteks oletame, et meil on 20 paari MZ- ja 20 paari DZ-kaksikuid ja me uurime nende intelligentsust. Kui me leiame, et 10 paaril MZ-kaksikutel ja 5 paaril DZ-kaksikutel langeb intelligentsus kokku, on esimeste puhul konkordsus 50% ja teisel juhul 25%,mis tähendab, et pärilikkus intelligentsuse puhul väga oluline (suhe MZ/MD =
2). Kui see näitaja MZ ja DZ puhul on sama või lähedane, siis on pärilikkusel väike roll. Pärilikkuse täpsemaks hindamiseks arvutatakse nelja muutuja vahelised korrelatsioonid (tetrachoric correlations) mõlemast kokkulangevuse näitajast ja nende erinevuse näit korrutatakse kahega. Selle näitaja suurus oleks kvantitatiivne suurus, mis iseloomustab seda osa (kriminaalse käitumise)varieeruvusest, mis seonduvad geneetiliste mõjudega.3 Tänapäeval kasutatakse geneetiliste mõjude kompleksseks hindamiseks sageli kaksikute uuringutest saadud andmete puhul multivariantseid biomeetrilisi mudeleid (multivariate
biometrical models).4 Käitumisgeneetikas on suurt tähelepanu pööratud sellele, kuidas hinnata kaksikute uuringute puhul kahe olulise eelduse kehtivust. Esimest nimetatakse„võrdsete kasvukeskkondade eeldus” (equal environments assumption) ja teist
„ erapooletu välimuse eeldus” (unbiased by appearance assumption).5 Esimene eeldus tähendab seda, et keskkonnamõjud mõlemat liiki kaksikute puhul peavad olema ühesugused, et me ei saaks rääkida niisugusest veast. Näiteks tavaliselt MZ-kaksikud on omavahel väga lähedased ja suhtlevad ning mõjutavad üksteist enam kui DZ-kaksikud. See omakorda võib muuta MZ-kaksikuid üksteisega veelgi sarnasemaks. Teine eeldus aga seda, et MZ-kaksikute sarnasus mingi tunnuse osas ei oleks seotud lihtsalt selle faktiga, et nad on välimuselt sarnased.Tähtis küsimus kaksikute uuringute puhul on erineva ja sarnase keskkonna küsimus. Erinevateks keskkonnamõjudeks (nonshared environmental influences ) loetakse selliseid mõjusid, mis teevad MZ-kaksikuid erinevamaks(alates loote arengust ja lõpetades vanemate erinevate individuaalsete kasvatusstiilidega). Sarnased keskkonnamõjud (shared environmental influences) on need, mis mõjuvad kõigile indiviididele ühtviisi (näiteks ühe
perekonna lapsed ja teise perekonna lapsed).
Esimesena uuris kuritegeliku käitumise pärilikkust kaksikute meetodiga Müncheni keskhaigla peaarst ja sealse psühholoogia instituudi juhataja Johannes Lange, kes 1929. aastal avaldas raamatu „Kuritegu kui saatus”.6 Ta leidis ühemunarakukaksikute konkordsuse kuritegeliku käitumise korral olevat 77%(10 paari 13-st) ja kahemunaraku kaksikute puhul 12% (2 paari 17-st). Lisaks sellele tegi Lange kindlaks, et kõigil kolmel MZ-kaksikul, kellest üks viibis vanglas ja teine mitte (s.o puudus konkordsus), oli kurjategijate puhul tegemist raskete peaajuvigastustega. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, järeldas Lange
sellest, et pärilikkuse roll kuritegeliku käitumise puhul on erakordselt suur.Lange uuringut on kritiseeritud, muu hulgas seatud kahtluse alla kaksikute liigi määramise täpsus ja viidatud liiga väikesele katseisikute arvule.1977. aastast pärineb Karl Christianseni läbiviidud kaksikute põhjalik uuring,kus ta võttis vaatluse alla peaaegu kõik kaksikud, kes sündisid Taanis 1881. aastast kuni 1910. aastani. Ta kasutas vangla-, politsei- ja kohtustatistikat leidis andmeid 926 isiku kohta 7172 kaksikust, kes olid pärit 799 kaksikute paarist.Vaadates raskeid kuritegusid, oli konkordsus meessoost MZ-kaksikutel 50% ja DZ-kaksikutel 21%. Samasugused, kuigi mõnevõrra väiksemad kokkulangevused ilmnesid ka naissoost kaksikute korral.7 Tegelikult on ainult ühes tuntumas kaksikute uuringus leitud, et MZ- ja DZkaksikutel puudusid erinevused kriminaalse käitumise ühtelangevuses.8 Selle uuringu algsesse valimisse lülitati kõik Norras aastatel 1921 kuni 1931 sündinud kaksikud. 32% valimist kustutati eri põhjustel ja kasutatud kriminaalse käitumise mõiste oli väga lai (mh liikluseksimused, sõjaväelised kuriteod,reeturlus II maailmasõja ajal). On avaldatud ka arvamust, et võib-olla eksisteerivad Norras mingid erilised tingimused, mis võisid varjutada geneetiliste faktorite esiletulekut.9Ameerika teadlane David C. Rowe10 uuris kuritegeliku käitumise pärilikkust,kasutades self-report-meetodit, kus andmeid kuritegeliku käitumise kohta koguti 168 MZ-paari ja samasoolise 97 DZ-paari kohta. Valimisse kuulusid kaksikud,Ohio osariigi koolide õpilased 8.–12. klassini, kellele saadeti 1978. ja 1980.õppeaastal postiga küsimustikud. Vastanute hulk moodustas 50% kõigist adressaatidest. Rowe leidis, et enda poolt raporteeritud delinkventsuse tase on monotsügoodsetel kaksikutel märgatavalt sarnasem kui ditsügoodsetel kaksikutel. Rowe järeldas, et geneetiliselt determineeritud kalduvused, nagu näiteks viha ( anger ), empaatia ja impulsiivsus tingivad sageli õigusvastase käitumise. Niisuguseid tulemusi said ka Wilson ja Herrnstein11, kes võtsid kokku kõik 1929.–1976. aastani läbi viidud kaksikute uuringute resultaadid saades summaarseks kuritegeliku käitumise konkordsuseks ühemunakaksikute korral 69% ja kahemunakaksikute korral 33%. Uuema meta -analüüsi põhjal, mis tehti 1993, kasutati 13 uuringu summaarseid tulemusi ja saadi konkordsuseks MZ-kaksikute korral 51,5% ja DZ-kaksikute korral 20,6%.12 Üheks meteodoloogiliseks probleemiks on mõnikord peetud kaksikute liigi ehk sügootsuse korrektset määramist. Tänapäeval tehakse seda enamasti veretestide alusel, kuid DNA analüüsi tuleb pidada kõige täpsemaks meetodiks.13Varasemalt on aga kasutatud enamasti sügootsuse küsimustikke, mille täpsus kaksikute liigi määramisel on umbes 90–95%. Kuni käesoleva ajani ei ole nendes uuringutes, kus on vaadeldud kriminaalse käitumise pärilikkust, DNA analüüsi kasutatud. Kui MZ-kaksikud klassifitseeritakse DZ-kaksikuteks või vastupidi, toob see kaasa pärilikkuse osakaalu alahindamise ja tulevikus, kui minnakse üle täielikult DNA analüüsile, prognoositakse (ka kuritegevuse puhul) varasemast kõrgemaid pärilikkuse näitajaid.14Ideaaljuhul peaksid uuringus olema kaasatud ainult niisugused MZ-kaksikud,kes oleksid eraldatud üksteisest võimalikult kohe pärast sündi ja kasvanud
erinevas keskkonnas. Niisuguseid uuringuid on aga mõistetavatel põhjustel korraldatud väga vähe. Kõige tuntum selline uuring korraldati David Lykkeni juhendamisel Willliam Grove ja tema kolleegide poolt.15 Uuringusse kaasati 32
MZ-kaksikute paari, kes olid üksteisest eraldatud enne viiendat eluaastat (pooled koguni esimestel elukuudel) ning keda jälgiti täisealistena (keskmiselt 43.eluaastani). Antisotsiaalse käitumise fikseerimiseks nii alaealisena kui täisealisena kasutati self-report-meetodit. Antisotsiaalse käitumise puhul saadi statistiliselt olulised pärilikkuse näitajad, kokkulangevus oli alaealisena 0,41 ja täisealisena 0,28.Need tulemused on kattuvad kaheksa juhtumi kirjeldusega Taani kaksikute uuringust.16 Kaheksast paarist neljal leiti kriminaalse käitumise osas konkordsus,mis viitas suurele geneetilisele komponendile. Mehhiko MZ-kaksikute uuringus oli neljast kokkulangemise juhtumist ühe puhul tegemist kaksikutega, kes eraldati üheksa kuu vanuselt. Üks neist kasvas alates üheksandast eluaastast linnast, teine jäi elama maale. Mõlemad hakkasid pärast puberteeti toime
panema kuritegusid ja sattusid erinevatel asjaoludel vanglasse.17Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaksikute uuringud näitavad pärilikkuse suurt rolli kuritegeliku käitumise kujunemisel, samuti nagu ka temperamendi,intelligentsuse, skisofreenia, depressioonide, neurootiliste häirete ja alkoholismi korral. Kuigi varasemad uuringud, millele võib heita ette teatavaid metodoloogilisi puudusi (nt vead kaksikute liigi määramisel, monosügootsed kaksikud kasvavad reeglina üles sarnastes oludes, väike katseisikute arv), said kõrgemaid kokkulangevuse näitajaid, on konkordsuse näitajad kuritegeliku käitumise osas ka tänapäevastel andmetel MZ-kaksikutel oluliselt kõrgemad kui DZ-kaksikutel. Tuntud teadlase D. Rowe hinnangul on pärilikkusega seletatav 38% individuaalsetest erinevustest delinkventsuses, 28% langeb sarnaste keskkonnamõjude arvele ja 34% keskkonna spetsiifiliste mõjude arvele.18 Kaksikute uuringute tugevaks küljeks on lisaks see, et sarnaseid resultaate on
saadud eri maades läbiviidud uuringutes, mis lubab neid üldistada laiemalt.
15.küsimus Adopteerimiste uuringud kriminaalse käitumise pärilikkusest
Teine nüüdisaegne eksperimentaalne meetod selgitamaks päilikkuse ja keskkonnamõju vahekordi kriminaalsele käitumisele, mis täiendab kaksikute uuringuid, on adopteeritud laste uuringud. Adopteerimise korral eraldatakse laps pärast sündi oma bioloogilistest vanematest ja tema käitumine ei saa olla mõjutatud naturaalsete vanemate eeskujust. Väga sageli satuvad lastekodudesse ja sealt kasuvanemate peredesse kurjategijate lapsed. Eeldades, et kuritegeliku käitumise korral on pärilikkus määrav, sarnaneb adopteeritud lapse käitumine rohkem veresugulaste (nt vanemad, õed-vennad ) omaga . Kui aga resultaadi
määrab enam keskkond, peaks tulemus olema vastupidine ning sõltuma eelkõige kasuvanemate eeskujust ja kasuperede kasvutingimustest.
Esimeste hulka kuuluv adopteerimiste uuring viidi läbi Taanis, kus tehti kindlaks psühhopaatia esinemine täisealiste adopteeritute bioloogiliste sugulaste hulgas.19 Schulsinger võrdles 57 adopteeritut, kellel ta diagnoosis psühhopaatia sama suure adopteeritute mitte-psühhopaatide grupiga. Ta tuvastas, et psühhopaatide puhul oli 3,9% bioloogilistest vanematest samuti diagnoositud psühhopaatia. Kontrollgrupi vastav näitaja oli 1,4%. Erinevus ei olnud statistiliselt oluline ja lisaks sellele kasutati selles uuringus psühhopaatia diagnoosimiseks mittestandardset metoodikat (tugineti ainult impulsiivsuse ja piduradamatu käitumise esinemise faktidele). Seega on uuringu tulemuste kasutamine kriminaalse käitumise pärilikkuse kontekstis küllaltki küsitav.20Üks variatsioon seda tüüpi uuringutest on nn rist -adopteerimiste (crossfostering)meetod, mille puhul võetakse arvesse, et kurjategijad võivad esineda nii laste bioloogiliste kui ka kasuvanemate hulgas. Niisugune nn 2x2 meetod kujutab endast loomulikku eksperimenti, kus saab süstemaatiliselt kirjeldada nii keskkonna- kui geneetilisi mõjusid laste kriminaalsele käitumisele.
Seni mahukaim niisugune adopteerimiste uuring viidi läbi Taanis aastatel 1924–1947 kõigi väljapoole perekonda adopteeritud lastega.21 Valimisse kuulus 14 427 nii mees- kui naissoost indiviidi koos nende bioloogiliste ja kasuvanematega. Laste adopteerimine oli toimunud 25,3% juhtudest kohe pärast sündi, 50,6% juhtudest esimese eluaasta jooksul, 12,8% juhtudest teisel eluaastal ja 11,3% pärast teist eluaastat. Kohtutest koguti andmed kokku 65 516 bioloogilise vanema, kasuvanema ja kasulapse kohta. Hiljem lülitati valimist välja need indiviidid, kelle kohta käiv mingi oluline informatsioon oli puudulik.
4000 meessoost adopteeritu kohta saadi järgmised tulemused. Kui ükski bioloogilistest ega kasuvanematest ei olnud kurjategija, siis selliste adopteeritute hulgas esines kriminaalset käitumist 13,5%. Kui üksnes adoptiivvanemate
hulgas esines kriminaalsust, siis kasulaste vastav näitaja oli 14,7%. Juhul aga,kui üksnes bioloogilistel vanematel tuvastati kriminaalsus, siis lastest 20%fikseeriti kriminaalsus. Kõige kõrgema kuritegeliku käitumise esinemise näitajaga olid need adopteeritud lapsed, kelle nii bioloogilised kui ka kasuvanemad olid kriminaalsed (vastav näitaja oli 24,5%). Lisaks sellele tuvastati statistiliselt oluline positiivne seos bioloogiliste vanemate vangistamiste arvu ja bioloogiliste laste vangistamise arvude vahel. Mida enam oli bioloogilisel vanemal vangistusi, seda kõrgem oli tema bioloogilise lapse,kes kasvas kasuperes, vangistamiste arv. Niisugune efekt oli aga jälgitav üksnes varavastaste kuritegude korral ega ilmnenud vägivallakuritegude korral. Kõik niisugused seaduspärasused ei sõltunud kasuperede sotsiaalmajanduslikust staatusest ega lapsendatud indiviidi vanusest lapsendamise ajal. Seega oli bioloogiliste vanemate kriminaalne käitumine olulisem kui kasuvanemate oma,
mis näitas ilmse geneetilise komponendi olemasolu.
Crowe22 uuringus vaadeldi 52 adopteeritut, kelle bioloogilised emad olid kurjategijad. 90% emadest olid pannud toime raskeid kuritegusid, millest enamuse moodustasid pettused ja tšekkide võltsimised. 25 adopteeritut olid naissoost, kõik olid valged. Kontrollgruppi kuulusid adopteeritud, kellel puudus kriminaalne perekondlik taust. Edasise uuringu käigus Crowe selekteeris 37 nn indeksiga isikut (probleemsed isikud) ja 37 kontrollgrupi isikut. 7 isikut indekseeritute hulgast olid arreteeritud, täisealisena olid nad kõik vähemalt korra kandnud vanglakaristust, kolm neist olid pannud toime raske kuriteo.
Kontrollgrupis indiviidide hulgas tuvastati ainult kahel arreteerimine ja ühel vangistus . Iga isikut hindas kolm arsti tuginedes ainult intervjuule ja teadmata perekondlikku tausta . Kuus indiviidi neist, kelle bioloogiline ema oli kurjategija,tunnistati antisotsiaalseks isiksuseks. Üks kontrollgrupi indiviid hinnati kui„võib-olla antisotsiaalne isiksus”.Lisaks sellel leidis Crowe positiivse korrelatsiooni antisotsiaalse tendentsi ja kahe teise muutuja vahel: lapse vanus adopteerimisel ja ajutises varjupaigas
(orbude kodu või hooldekodu ) enne lapsendamist viibimise kestus. Mida vanem oli indiviid lapsendamisel ja mida kauem oli ta viibinud ajutises varjupaigas,seda tõenäolisem oli tema antisotsiaalsus täisealisena. Kontrollgrupi indiviidid ei olnud neist faktoritest mõjutatud, mis lubab teha kaks järeldust. Esiteks, et kahe erineva adopteeritute grupi indiviidid regeerisid samasugustele tingimustele erinevalt või et lapsendamisega tegelevad agentuurid paigutasid kurjategijate lapsi halvematesse tingimustesse. Viimase asjaolu kohta siiski puudusid kindlad tõendid.
Kriminaalse ja antisotsiaalse käitumise küsimuste selgitamiseks on viimastel aastakümnetel läbi viidud hulgaliselt hästi disainitud adopteerimiste uuringuid.Taanis, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides on kokku toimunud 15 andmekogumist adopteeritud laste kriminaalse käitumise kohta23, mille kokkuvõtvad tulemused on järgmised.Peaaegu kõigis adopteerimiste uuringutes tuvastati seos teatava geneetilise eelsoodumuse ja kriminaalse käitumise vahel. Ainult ühes Rootsis läbi viidud
uuringus ei leitud seost bioloogiliste isade ja nende adopteeritud bioloogiliste laste kriminaalse käitumise vahel.24 Tõendeid geneetilise eelsoodumuse kohta on leidnud erinevad, sõltumatud uurimisgrupid, mis kujutab endast tugevat argumenti niisuguse seose olemasolu kohta. Samuti võib öelda, et pärilikkuse mõju on tuvastatud eri maades(Ameerika Ühendriigid, Taani, Rootsi), mis lubab tulemusi üldistada laiemalt.Muidugi oleks soovitav sarnaste uuringute läbiviimine ka lääneriikidest
väljaspool, võrdlemaks saadud tulemusi varasematega.Vaadeldud uuringutest kolm olid piisavalt suurte valimitega , et eraldi vaadelda varavastast ja vägivaldset kriminaalset käitumist.25 Nende tulemustest ilmnes, et seos oli olemas kergete varavastaste kuritegudega ja puudus vägivaldsete kuritegude korral.Adopteerimiste uuringute korral põrkutakse väga teravate isikuandmete kaitsmise ja eetiliste probleemidega, mille tõttu uusi mastaapseid uuringuid teadaolevalt läbi viidud ei ole. Adopteerimiste uuringuid on mõned kriminoloogid teravalt kritiseerinud,26 nad seavad kahtluse alla bioloogiliste
faktorite arvestatava mõju kuritegevusele . Nimetatud kriitika näib aga olevat pigem ideoloogiline ja teaduspoliitiline kui korrektsetele empiirilistele argumentidele tuginev.
Adopteerimiste puhul tuleb aga kindlasti arvestada seda, et lapsendavad perekonnad käituvad selekteerivalt ja valivad lapsi, kes tunduvad neile olevat sobilikumad nende keskkonda.27 See tähendab, vanemad, kes suhtuvad tolerantsemalt antisotsiaalsesse käitumisse, valivad endale ilmselt kergemini selliseid kasulapsi, kellel võib esineda antisotsiaalne käitumine.
Pärilikkuse problemaatika kohta võib üldistavalt öelda, et tuleb teha vahet isiksuse omadusel, millel võib olla tugev pärilik komponent (nt agressiivsus), ja selle omaduse avaldumise vormil, mis võib olla nii pluss-kui miinusmärgiga(märgid tulevad sotsiaalsetest hinnangutest). Agressiivsus vägivaldse kurjategija ja politseiniku puhul tähendavad näiteks ilmselt erinevaid asju. Samasugune lugu on ka niisugustel temperamendiomadustel, nagu näiteks aktiivsuse kõrge tase ja domineerimispüüd, mis võivad realiseeruda paremini sotsialiseeritud või vähesotsialiseeritud viisil.Veelgi enam, küsimus on märksa keerulisem, kuna teatavad isiksuse omadused(nt paranoidsed jooned poliitikute, valitsejate puhul) võivad ollagi selleks käivitavaks jõuks, mis teatavaid inimesi teatavate sotsiaalsete tegevuste juurde toob ja seal edu tagab. Samal ajal lähtub neist samadest omadustest oht(võimuliialdused paranoidsete isiksuste puhul) ning kui määratleda niisugune omadus per se negatiivsena, soovimatuna ning pidada selliseid isiksusi teatavateks tegevusteks kõlbmatuteks, võidaks teha valdkonna efektiivsusele tohutut kahju. Seega ei saa pidada ühtegi isiksuse omadust iseenesest kahjulikuks, soovimatuks ning selektsioon toimub ikkagi sotsiaalse valiku tasandil.
Kriminaalse käitumise bioloogilised alused on saanud tänapäeval aktuaalseks teemaks, mida võib seletada bioteaduste kiire arengu ja kõrge resultatiivsusega viimastel aastatel. Kui vaadata asjale kuritegevuse poole pealt, võib rääkida nn
teaduspoliitilise pendli liikumisest sotsiaalsete faktorite poolelt psühholoogiliste,sageli bioloogilist taustaga faktorite poole. Kui kaugele pendel kaldub , seda näitab tulevik, kuid juba praegu võib öelda, et inimkäitumise bioloogilise tausta tähtsustamisel on toimunud murrang. Samas tuleb täielikult nõustuda tuntud kriminoloogi Antony Walshiga,28 kes rõhutab, et geenid kontrollivad biokeemilisi rektsioone , mitte aga mõtteid, tundmusi ja uskumusi, millele annab
sisu sotsialiseerumine .
16.küsimus Psühhopaatia ja kriminaalne käitumine(ajalugu,üldised seisukohad)
Psühhopaatia on isiksuseomaduste koondnimetus,mida seostatakse kriminaalse käitumisega.Eestis defineeritakse seda nii: “psühhopaatia on isiksuse psüühilise strultuuri oluline kõrvalekalle,mille puhul on kõige enam häiritud tunde- ja tahteelu harmoonia ning mis põhjustab pidevaid reageerimise iseärasusi ja käitumishäireid”.Psühhopaatia peamine eripära muude psüühikahäiretega võõreldes on selle kõrvalekalde käsitlemine mitte haigusena dünaamilise protsessi mõttes,vaid isiksuse hälbinud seisundina,mille põhijooned on stabilised kogu elu jooksul.Psühhopaatiat võib seostada geneetiliste ja konstitutsiooniliste faktoritega enam kui keskkonnaga.
Psühhopaate on peetud saatana kehastuseks inimese kujul,kelle eesmärk on ühiskonna moraalsete alustalade purustamine.Tänapäeva käsitluse järgi saab psühopaate pidada indiviidideks,kelle “asotsiaalset ja antisotsiaalset käitumist ei saa kirjeldada kui psühhoosi, neuroosi ega vaimse arengu peetust.
19.sajandil tähistas Prantsuse psühhiaater Philippe Pinel selle grupi nimetusega “ mania ilma haiguseta” ning rõhutas selliste indiviidide moraalset laadi hälbeid. 1837 .aastal nimetas Inglise psühhiaater James Richard selle hälbe umber “moraalseks ebanormaalsuseks”.
Alates 20.sajandi algusest hakati psühhopaatiat pidama psüühiliseks hälbeks,millel on otseseos kuritegeliku käitumisega.Näiteks tol ajal kirjeldas Maudsley psühhopaatiat kui “moraalset imbetsilsust”isiksuseomadusena,mille puhul isik alates varasest east demonstreerib moraalseid defekte.Vene psühhiaater Pjotr Gannuškin kirjeldas antisotsiaalseid psühhopaate,”keda iseloomustavad ilmsed moraalsed defektid ,kes on võimetud kohanema üldiselu normidega.Nad on valelikud ja julmad ning kuritegelik käitumine on tegevus,mis sobib kõige paremini nende natuuriga”.
1930.aastal tõi Briti psühhiaater G.Patridge psühhopaadi asemel käibele “sotsiopaadi”nimetuse,rõhutaddes niisuguste indiviidide sotsiaalset kohanematust.Väga oluliseks tähiseks psühhopaatiauuringutes oli Hawey Clechley poolt 1941.aastal avaldatud raamat “Mõistlikkuse mask ”.1968,aastal võttis Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon kasutusele uue mõiste “antisotsiaalne isiksusehäire”.Selline indiviid on “alates varasest nooorusest ja edaspidi täiskasvanuna hoolimatu käitumisega teiste inimeste õiguste suhtes”.Samuti märgitakse niisuguste isikute agressiivsust ja käitumise ennustamatust.Teisiti öelduna seostub antisotsiaalne isiksusehäire otseselt regulaarse,pideva,jätkuva kriminaalse käitumisega.
Antisotsiaalset isiksusehäiret ja psühhopaatiat ei saa pidada sünonüümideks,sest klassikalises mõttes psühhopaate iseloomustavad alati lisaks käitumuslikele eripäradaele ka kindlad afektiivsed ja interpersonaalsed tunnused.Antisotsiaalse isiksusehäire kriteeriumid on aga käitumuslikud,kuid nendele lisanduvad ka kognitiivsed eripärad.Laialt tuntud hüpotees psühhopaatia olemuse kohta on nn “hilisema küpsemise hüpotees”,mille pakkus välja Robert Hare,mille järgi on psühhopaatide tüüpilised omadused iseloomulikud vähesotsialiseeritud lastele.
Psühhopaatide iseloomulik joon on vajadus teravate elamuste järele.Nad ei allu polügraafi testile.Psühhopaatiat seostatakse lapseea hüperaktiivsusega ning püsimatutel,suurte kontsentreerumisprobleemidega lastel on ilmne eelsoodumus kujuneda psühhopaatiliseks isiksuseks.
Üldine seisukoht on,et kurjategijate ja psühhopaatide populatsioonid kattuvad vaid osaliselt ja psühhopaatiat ei saa pidada selleks universaalseks isiksusekirjelduseks,mis iseloomustab kõiki kurjategijaid.Võib rääkida kuritegusid toima pannud psühhopatidest kui teatavast spetsiifilisest alagrupist kurjategijate hulgas.Psühhopaatide ametlikult fikseeritud kriminaalne aktiivsus on kõrgem kui normaalsetel indiviididel.Psühhopaatidest kurjategijad kujutavad endast tõsist probleemi õiguskaitseametkondadele alates vanglatest ja lõpetades politseiga.Andmete jörgi on umbes 50% kõikidest Ameerikas ametiülesannete täitmisel hukkunud politseinikest tapetud psühhopaatide iseloomustusega kurjategijate poolt.Psühhopaatidest kurjategijate puhul on sagely suhteliselt kõrged just agressiivse kriminaalse aktiivsuse näitajad.Domineeriva seisukoha järgi loetakse psühhopaate teraapiale halvasti alluvaks kontingendiks ja mõned tuntud autorid peavas psühhopaatiat koguni ravile täielikult allumatuks hälbeks.Niisugusel seisukohal olid Checkley ja paljud teised varasemad psühhiaatrid.Psühhopaatide puhul omab erakordselt suurt tähtsust lapsepõlves ja varases nooruses sobiva kasvukeskonna kujundamine.Paljusid psühhopaatidest kurjategijaid iseloomustab vägivaldsus,agresiivsus ja kõrge retsidivism( ebaedu vamglast ajutises vabaduses viibimises).On piisavalt tõendeid selle kohta,et mitte kõik psühhopaadid pole vägivallale kalduvad ja mitte küik vägivaldseid kuritegusid toimepannud isikud pole psühhopaadid.
17.küsimus Aktsentueeritud isiksused ja iseloomud (K.Leohard,A.Litshko)ja 18.küsimus Aktsentueerituse tüübid ja kriminaalne käitumine
Aktsentueeritud isiksuse mõiste võttis esmakordselt kasutusele Saksa psühhiaater Karl Leonhard ( 1904 –1988), kes nimetas nõnda normaalseid inimesi, kelle mõned omadused väljenduvad rõhutatult ehk aktsentueeritult.Sellistel temperamendi- ja iseloomujoontel on tendents süveneda ja areneda patoloogia suunas, jättes mingis väljendumisastmes sügava jälje kogu
isiksuse struktuurile. Nende isiksusejoonte olemasolust lähtudes saab inimesi kirjeldada, klassifitseerida ja nende käitumist prognoosida.Aktsentueerituse mõiste on aluseks ka Vene psühhiaatri Andrei Litško (sünd 1926) kontseptsioonile noorukite aktsentueeritud iseloomudest.Aktsentueeritud iseloomu all mõistetakse noorukieas ilmnevaid tunde- ja tahteelun kõrvalekaldeid, millega kaasnevad käitumishäired. Niisugused iseloomu kõrvalekalded ei vasta aga psühhopaatia diagnostilistele tunnustele. Tegemist on psühhopaatia ja normi vahele jääva nähtusega,piiriseisundiga. Vene psühhiaatrite P. Gannuškini3 ja O. Kerbikovi4 järgi on psühhopaatiale omane häirituse totaalsus (kogu isiksust hõlmav), stabiilsus(vähene muutumine vanusega) ja intensiivsus (sotsiaalse adaptatsiooni pidev häiritus). Kui psühhopaatiaga kaasnevad dekompensatsioonid,mitteadekvaatsed afektiivsed reageerimised ja sotsiaalne desadapteeritus igasuguse psüühilise pinge ja probleemide korral ning mõnikord ka ilma nähtava põhjuseta, siis aktsentueeritud iseloomud jäävad enamasti varjatuks.
Aktsentuatsiooniga ei kaasne pidevaid konfliktsituatsioone, vaid eriline reageerimisviis avaldub üksnes olukordades, mis mõjuvad nn kõige väiksema vastupanu punktile (locus minoris resistentiae).Igal aktsentueeritud iseloomutüübil on oma spetsiifilised nõrgad küljed, mille suhtes ollakse eriliselt tundlik.Järgnevalt anname ülevaate A. Litško klassifikatsioonis toodud 11 tüübist, tuues paralleele teiste autorite samateemalistest töödest. A. Litško lähtus iga tüübi kirjeldamisel nelja põhilise noorukieas intensiivselt areneva reaktsiooni erinevast avaldumisviisist (s.o grupeerumine eakaaslastega, püüd vabaneda vanemate eestkostest – emantsipeerumine –, tegelemine harrastuse, huvialaga ja kontakti otsimine vastassugupoolega).
Epileptoidne tüüp
Epileptoidsed (epilepsialaadsed) jooned muutuvad märgatavaks enamasti noorukieas. Kõige iseloomulikum sellele tüübile on ägedalt kulgevate düsfooriahoogude (düsfooria – meeleoluhäire, pahurus, tujutus, sisemine kärsitus) esinemine. Afektid on tugevad ja kestvad ja nende käigus võib esineda küüniline sõim, julmus, hoolimatus teise inimese abituse ja nõrkuse
suhtes.Kogu isiksust iseloomustab liikumatus, inertsus, raskepärasus, mis väljendub alates motoorikast ja emotsionaalsusest kuni mõtlemise ja väärtushinnanguteni. Seda püütakse tasakaalustada pisiasjadeni ulatuva korraarmastuse ja sihipärasusega. Epileptoidide seksuaaltung avaldub tugevalt, neil võivad ilmneda sadistlikud ja masohhistlikud kalduvused.Tavaliselt eelistavad kangemaid alkohoolseid jooke, joovad tihti mälukaotuseni. Joobes muutuvad veelgi agressiivsemaks, mistõttu satuvad sageli kaklustesse. Võivad armastada mängida hasartmänge; kui suitsetavad,siis kangeid sigarette. Kogu käitumislaad oleks otsekui kompensatsiooniks isiksuse inertsusele. Enesehinnang on ühekülgne, märgitakse tusatujuhooge,kiivust, korraarmastust, muret tervise pärast, kuid ennast peetakse konformsemaks, kui tegelikult ollakse.Epileptoidide grupp esineb ka P. Gannuškini tüpoloogias, kus on eraldi välja toodud nende ärrituvus, afektiivsuse kõrge tase ja nn moraalne defektsus
(antisotsiaalsed hoiakud).K. Leonhard, kelle käsitluses vastab epileptoidsele aktsentueeritusele pidurdamatu isiksus, märgib samuti selle grupi indiviidide moraalsete regulaatorite puudulikkust , kalduvust vägivallale ning naiste puhul prostitutsiooni esinemist.Kõik autorid viitavad epileptoidide suurele soodumusele õigusvastaseks käitumiseks. A. Litško andmetel esines 64%-l epileptoidsetest noorukitest delinkventsust.9 A. Vdovitšenko tegi 10%-l delinkventsetest noorukitest kindlaks epileptoidse aktsentueerituse. L. Mihhailova leidis 80 noorukit,rasket õigusrikkujat uurides, et enim levinud tüüpideks on epileptoidne ja skisoidne .Epileptoidid moodustavad suure osa kõigist alaealistest õigusrikkujatest ning sellised iseloomujooned kujunevad välja julma või hoolimatu kasvatuse tingimustes. Näiteks lastekodudes kasvanud lapsed, kes peavad varakult
enda eest seisma hakkama, võivad kalduda epileptoidsele aktsentueeritusele.„Sotsiaalsele usaldamatusele” orienteeritud perekonnad soodustavad niisuguste iseloomujoonte süvenemist nagu oskamatus luua sooje suhteid ümbritsevate inimestega, agressiivsus ja usaldamatus teiste suhtes.
Epileptoidid kohanevad hästi rangelt reglementeeritud korraga ja seetõttu saavad neist tihti kinniste asutuste aktivistid, kes väliselt täidavad oma kohustusi edukalt. Administratsioon peaks seda aga vältima, sest niisugused noorukid võivad oma positsiooni kasutada isiklike eesmärkide saavutamiseks. Võim väiksemate ja nõrgemate üle võib provotseerida epileptoidide käitumises julmust. Niisuguste noorukite kahepalgeline olemus selgub tihti alles pärast kinnisest asutusest lahkumist , kui teised on vabanenud nende hirmuvalitsuse alt.Epileptoidsete noorukitega kontakti otsides tuleb silmas pidada, et düsfooriaseisundis on nad akontaktsed. Ka kõige soojem suhtumine võib sellises seisundis esile kutsuda järjekordse vihapurske, mistõttu on mõistlikum oodata hoo möödumist. Vestelda tuleks pehmel toonil,arvestades epileptoidide suurt huvi oma tervise vastu, pedantsust ja sagely esinevat kõrget materiaalse huvitatuse taset. Selliste noorukitega töötades on eriti tähtis nende suhete korrigeerimine ümbritsevatega. Selleks tuleks püüda treenida egoismi ja plahvatuslikkuse mahasurumiseks vajalikke tahteomadusi, andes neile ülesandeid, mis nõuavad rahulikkust, tähelepanu ja keskendumisvõimet. Samuti tuleks arvestada nende kalduvust praktilist laadi, konkreetselt määratletud tegevusteks ja aeglast töötempot.
Püsimatu tüüp
Seda tüüpi esindavad lapsed on sõnakuulmatud, püsimatud, sealjuures arad –kardavad karistusi ja alluvad kergesti teistele lastele. Juba alates esimestest klassidest puudub soov õppimiseks ja nad kasutavad iga võimalust, et kooliskäimisest kõrvale hoida. Nad lähevad parema meelega kinno või hulguvad sihitult tänavail. Noorukieas neid senised lõbustused enam ei
rahulda, vajatakse teravamaid elamusi ja nii jõutaksegi huligaanitsemiste ja pööraste pidutsemisteni. Alkoholi tarvitamine algab noorena (mõnikord juba 12–14-aastaselt) ja peaaegu alati asotsiaalses seltskonnas. Väga sagely suheldakse endast vanematega, kellele kuuletutakse kergesti.Lähedastesse inimestesse püsimatud noorukid ei kiindu ja perekond on neile
eelkõige lõbustusvahendite saamise allikas. Nad taluvad halvasti üksindust ja ühinevad meeleldi noorukite gruppidega. Arguse ja vähese initsiatiivikuse tõttu gruppides liidriks ei saa ja muutuvad pigem teiste käskude täitjaks.Grupiviisilistes kuritegudes tuleb neil „kastaneid tulest välja tuua”, viljad jäävad liidritele ja aktiivsematele kaaslastele.Püsimatute seksuaaltung ei ole tugev, kuid esimesed seksuaalsed kogemused saadakse varakult. Seksuaalelust saab eelkõige naudingu ja lõbu allikas,
partnereid vahetatakse sageli ja valimatult, romantiline armumine jääb neile enamasti tundmatuks. Mingeid sügavamaid huvisid sellistel noorukitel tavaliselt ei ole, neil puuduvad igasugused tulevikuplaanid ja elatakse vaid olevikus .Püsimatute noorukite eriliselt suurt kriminaalset nakatuvust ja halba käitumisprognoosi on täheldanud paljud uurijad. Näiteks A. Litško andmetel iseloomustas 75% püsimatuid delinkventne käitumine. Kõige vastuvõtlikumaks kriminaalsetele mõjudele luges see autor aga epileptoidset-püsimatut segatüüpi.14 Püsimatutele on iseloomulikud kodust põgenemised, vargused , seksuaalelu lodevus, samas välditakse kaklusi ja muid agressiivsusega seotud üleastumisi. Püsimatute väikseima vastupanu punkt on järelevalvetus ja kontrolli puudumine. Sellised noorukid vajavad ranget režiimi, neid on raske veenda,kuid kerge sundida . Usaldav toon, väiksemgi vihje kaastundele võib neile näida nõrkuse väljendusena ja esile kutsuda retsidiivi. Tähelepanelikult
tuleks jälgida nende lähiümbrust, kuna nad valivad sealt tihti kõige halvema ja püüavad rahuldada neile iseloomulikku intensiivset informatsiooninälga.Kinnistes asutustes võivad kergesti sattuda rikutumate kaaslaste mõju alla.Paljud autorid osutavad püsimatu aktsentuatsiooni halvale prognoosile. A.Vdovitšenko tuvastas 3 aasta pikkuse katamneesi põhjal, et vaid ligikaudu 49% kõigi püsimatute noorukite puhul võis rääkida normaalsest sotsiaalsest adapteeritusest.16 Kui noorukitest psühhopaatide hulgas on püsimatuid 8–11%, siis täiskasvanud psühhopaatide puhul on vastav näitaja 1–3%.Olukorda saab seletada sellega, et suur osa püsimatuid kuulub kõrgemas vanuses juba narkomaanide, alkohoolikute ja teiste tõsisemate
diagnoosidega indiviidide hulka.Püsimatu tüübi üle on palju vaieldud ja paljude autorite arvates ei saa sellisest isiksuse eripärast eraldi rääkida, kuna püsimatust kohtab paljude tüüpide juures. Esimesena kirjeldas niisuguseid isiksusi E. Kraepelin ,kes tähistas neid terminiga „haltlos” (tahtejõuetud). P. Gannuškin luges püsimatute keskseks omaduseks sõltuvust lähiümbrusest, kuid hoiatas sellise määratluse liigse laiendamise eest.K. Leonhardi klassifikatsioonist on püsimatud välja jäetud, sest neid ei saavat kirjeldada läbi ühtse isiksuse struktuuri. Püsimatutele omane tahtenõrkus ei muutu tema arvates kunagi kogu isiksust iseloomustavaks omaduseks, vaid asendub mingil hetkel teiste,konkreetsemate tunnustega.
Hüsteroidne tüüp
Hüsteroidsete (hüsteerialaadsete) isiksuste kõige iseloomulikumaid jooni on äärmine egotsentrilisus, vajadus olla pidevalt tähelepanu keskmes, püüd rõhutada igati enda erilisust. Niisugused omadused on tihti märgatavad juba lapsepõlves ja noorukieas võib püüd endale tähelepanu tõmmata viia iseloomuliku värvinguga käitumishäireteni. Näiteks kodust põgenedes
püüavad sellised noorukid olla seal, kust neid otsitakse, või äratada politseinike tähelepanu. Nad võivad avalikes kohtades väljakutsuvalt käituda ja demonstreerida oma joobes olekut.Tõsisemaid õigusrikkumisi harilikult välditakse. Delinkventsuse aluseks on tavaliselt soov mitte töötada ega õppida, kuna „hall argipäev” ei paku piisavat rahuldust. Grupis pretendeerivad hüsteroidid liidrikohale ja kuna nad tajuvad hästi alles küpsevaid meeleolusid, võivad nad olla murrangumomentidel selliste meeleolude esimesteks väljendajateks.Raskuste tekkides aga löövad kõhklema, annavad kergesti ära sõpru ja kaotavad nii oma positsiooni. Selle grupi noorukite seksuaaltung ei ole intensiivne ega tugev, kuid ka selles sfääris kohtab palju teatraalsust. Nende enesehinnang on sageli ebaobjektiivne ja nende oluline eripära seisneb anomaalses väljatõrjumise võimes. Hüsteroidid suudavad „unustada” kõik,mida ei soovi mäletada ning on võimelised valetama ilma seda endale teadvustamata .Ka P.Gannuškini arvates iseloomustab hüsteeriliste psühhopaatide gruppi püüd iga hinna eest teiste tähelepanu võita ja ümbritseva ning enda moonutatud tajumine. See autor peab hüsteeriliste grupile lähedalseisvaiks„patoloogilisi valetajaid”. Niinimetatud puhtaist hüsteerikuist eristab neid ühest küljest eriliselt rikas fantaasia ja märgatavad moraalsed defektid.Sellised on paljud aferistid, petised ja sulid, kes kasutavad oma „talenti”teiste arvelt kasu saamiseks. Nende oskus veenvalt valetada ja võime
säilitada ka lootusetutes olukordades enesekindlus tagab neile sedalaadi ettevõtmistes tihti edu.Hüsteroidseid iseloomujooni tekitab liigne hoolitsus , ülemäärane hellitamine ja lapse iga kapriisi rahuldamine. Niisugused noorukid on sagedasti võrsunud perekondadest, kes eesmärkide saavutamisel on orienteeritud avantürismile (nn „kaval perekond”).Hüsteroididega suhtlemisel tuleks lähtuda eelkõige nende egotsentrismist ja pretensioonikusest. Ratsionaalse argumenteerimisega on neid raske mõjutada, kuna nad peavad ennast sageli kas „ohvriks” või „kangelaseks”.Teades nende iseloomulikku argust, tuleb veenvalt näidata, et nende teod on läbi nähtud. Kui nooruk seda tunnetab, on see esimene samm paranemisele.Põhiliseks eesmärgiks hüsteroidsete noorukitega töötamisel on välistele tingimustele vastavate reaktsioonide omandamise soodustamine näiteks vajaliku ja meeldiva eristamise kaudu. Sel eesmärgil tuleks nooruki iga võitu enda üle rõhutada ja esile tõsta. Soovitatavad on sellised tegevused ja mängud, kus esikoha võitmine on suhteliselt vähetähtis. Samas ei tohi unustada hüsteroidide tundlikkust üksinduse ja tähelepanematuse suhtes.
Hüpertüümne tüüp
Hüpertüümsed isiksusejooned avalduvad sageli juba koolieas. Sellised lapsed on lärmakad, ettevõtlikud, iseseisvad ja aktiivsed. Nad ei oska säilitada täiskasvanutega vajalikku distantsi ja armastavad kamandada teisi lapsi. Vaatamata võimekusele õpivad koolis ebaühtlaselt, sest on püsimatud ja distsiplineerimatud.Peamine joon noorukieas on pidevalt hea või kõrgenenud meeleolu, millega kaasneb kõrge aktiivsuse ja energilisuse tase. Nad on leidlikud ega kaota ootamatutes olukordades pead, oskavad kavaldada ja petta . Vaid harva asendub päikeseline meeleolu tusatuju või vihapursetega, mille on esile kutsunud teiste vastuseis nende tahtele. Juba varakult püüdlevad iseseisvusele ja sõltumatusele, seadustesse ja eeskirjadesse suhtuvad kergemeelselt ning unustavad tihti piiri lubatu ja keelatu vahel. Eakaaslaste hulgas püüavad saada liidriks, mis neil ka sageli õnnestub.Hüpertüümsed isiksused ei talu ranget distsipliini ega ka üksindust. Et nad armastavad riski ja avantüüre, võivad nad kergesti sattuda halba seltskonda.Alkoholi tarvitavad meelsasti, eelistades kerget eufoorilist joovet . Kuna osalevad sageli joomingutes, on neil suur soodumus muutuda alkohoolikuks.Seksuaaltung avaldub varakult ja intensiivselt, mistõttu seksuaalsuhted algavad noorelt.Hüpertüümidele ei sobi tööd, mis nõuavad püsivust, järjepidevust ja
tähelepanu. Kuigi alustavad iga uut ettevõtmist õhinaga, jätavad alustatu tihti lõpetamata. Tulevikku suhtuvad optimistlikult ja kalduvad ülehindama oma võimalusi ja võimeid. Ebaedu võib esile kutsuda tormilise reaktsiooni, kuid ei löö neid kauaks rivist välja.Hüpertüümidele on vastunäidustatud kasvatusstiil , millega nende iseteadvust liialt alla surutakse. Samal ajal soodustab ka liigne omapead jätmine hüpertüümsete joonte süvenemist. Nendega kontaktivõtmisel tuleb olla osavõtlik ja heatahtlik , kuid ei tohi laskuda nende tasemele, sest hüpertüümsed noorukid toetuvad meelsamini endast kogenenumale kui endaga võrdsele. Väga tähtis on leida sobiv väljapääs nende pulbitsevale energiale.
Tsükloidne tüüp
Selle tüübi esindajad ei erine lapsena eakaaslastest või jätavad hüpertüümse mulje. Esimene subdepressiivne (meeleolu languse) faas saabub tavaliselt puberteedieas ja edaspidi hakkavad meeleolus vahelduma tõusud ja mõõnad ning tasakaaluperioodid. Perioodid pikenevad aja jooksul, väldates alguses päevi, hiljem nädalaid ja kuid.Tõusuperioodil käituvad tsükloidid nagu hüpertüümid, üllatades teravuste ja riskantsete naljadega endast tugevamate ja vanemate aadressil. Subdepressiivsel perioodil täheldatakse loidust, apaatiat ja üldist toonuse langust. Kõik, mis varem tuli kergelt, nõuab siis suurt pingutust. Neil on raske õppida, seltskond ärritab, seiklused ja risk kaotavad oma võlu. Väikesi ebameeldivusi elatakse läbi raskelt , märkustele ja etteheidetele võivad tsükloidid siis reageerida jõhkralt, kuigi südames langevad veelgi suuremasse ahastusse. Kuigi seisundil puudub psühhootilise depressiooni sügavus, võivad ebameeldivused esile kutsuda afektiivseid reaktsioone.Delinkventne käitumine ei ole tsükloidse aktsentueerituse korral omane.Selliste noorukite enesehinnang formeerub vastavalt „heade” ja „halbade”perioodide kogemustele ja võib noorena olla väga ebatäpne. Kõige nõrgemaks punktiks võib osutuda järsk ja sügav muutus elutingimustes(näiteks kooli vahetus, kolimine teise elukohta), mis võib esile kutsuda subdepressiivse faasi.Nendega suheldes tuleb arvestada perioodi: kui on tõus, siis nagu hüpertüümidega, kui langus, nagu nõrkade tüüpidega(kirjeldus esitatakse edaspidi). Nendele tuleks selgitada nende natuuri olemust – et peale langust tuleb alati tõus.
Konformne tüüp
Konformse tüübi kõige iseloomulikum joon on vähene kriitikavõime oma lähima ümbruse suhtes. Sellised on „oma keskkonna inimesed”, kelle deviis on „mõelda nagu kõik, olla nagu teised”. Nad ei armasta milleski teistest maha jääda ega ka esiletõusmist. Igapäevases elus lähtuvad sellised noorukid sageli mõtteteradest ja loosungitest, millele raskel hetkel toetuvad.
Konformsus on seotud hämmastava ebakriitilisusega, sest tõeks peetakse kõike, mida pakub lähiümbrus ja tavapärased infokanalid. Püüdes igati oma ümbrusega kohaneda, ei suuda konformsed isiksused selle mõjudele vastu
seista.Lapsepõlves konformsed jooned silma ei hakka ja tõmbavad endale tähelepanu alles noorukieas. Sellised noorukid kiinduvad väga oma kohta eakaaslaste grupis ja tihti jätkatakse näiteks õpinguid seal, kuhu lähevad sõbrad. Grupiga vastuollu minek kujutab endast rasket psüühilist traumat.Initsiatiivi puudumise tõttu on konformseid noorukeid kerge kaasa tõmmata
grupiviisilistele korrarikkumistele, alkohoolsetesse ekstsessidesse jms.P. Gannuškini tüpoloogia „konstitutsionaalselt piiratute” grupp on konformse tüübiga paljuski sarnane. Selle autori arvates on konformsuse põhjus mõõdukas vaimse arengu peetus, mis ei ulatu debiilsusse. Niisugused inimesed oskavad olla seltskonnas, rääkida ilmast , kuid ei ilmuta vähimatki originaalsust. Igapäevaelu pisiasjadega saavad nad aga hakkama suurepäraselt („mehr können als wissen ” – suudavad rohkem, kui teavad) ja
tihti paremini kui neist andekamad inimesed.Konformse iseloomu kõige nõrgem koht on kohanemisvõimetus uute oludega. Järsk elustereotüübi muutus võib konformsetel noorukitel esile kutsuda reaktiivse seisundi. Selliste noorukitega suhtlemisel tuleks suurt tähelepanu pöörata nende lähimale keskkonnale ja arendada nende kriitikavõimet lähikeskkonna suhtes („keskkonnateraapia”).
Skisoidne tüüp
Juba lapsena ilmneb skisoididel täiskasvanulik vaoshoitus, sulgumine oma sisemaailma ja eakaaslaste seltskonna vältimine. Nad kas mängivad omaette või istuvad täiskasvanute juures, kelle vestlusi võivad tundide viisi vaikides pealt kuulata. Noorukieas toimub tavaliselt skisoidsete joonte teravdumine,mil süveneb nende akontaktsus, mis on seotud intuitsiooni puudulikkuse ja oskamatusega panna end teiste inimeste olukorda. Kuna selliste noorukite tavaliselt rikas siseelu jääb teiste eest varjatuks, on paljud nende teod ümbritsevatele arusaamatud ja põhjendamatud. Oma suutmatust teiste inimestega kontakti leida elatakse läbi raskelt.Skisoidide emantsipatsioonireaktsioon avaldub eriliselt, sest selline nooruk võib taluda nurisemata ranget režiimi, suuri ebamugavusi, kuid reageerib tormiliselt katsele tungida tema sisemaailma. Iseseisvumispüüdlused võivad
avalduda ka terava rahulolematusena kehtivate normide ja ideaalide suhtes.Protest võib sisemuses kaua küpseda ja avalduda teiste jaoks täiesti ootamatult (näiteks avalikud esinemised , sõnavõtud jms). Skisoidide iseloomujooned ei võimalda neil gruppi sulada ja tihti on nad seal „valgeteks varesteks”. Mõnikord satuvad skisoidid teiste noorukite pilgete ja isegi agressiivsete rünnakute objektiks , samas võib nende kõrk hoiak ja sõltumatus sisendada lugupidamist ja sunnib hoidma distantsi.Skisoidide seksuaalne aktiivsus on ümbritsevatele vähemärgatav, kuid nende sisemised seksuaalsed fantaasiad on rikkalikud. Sellised noorukid ei oska taotleda seksuaalset lähedust olukordades, kus see oleks võimalik.Niisugused taotlused võivad aga ilmneda ootamatutes olukordades ja ka väärastunud kujul. Alkoholismiks soodumust ei ole, kuid väikeseid
alkoholidoose võidakse kasutada kommunikatiivse dopinguna. Delinkventset käitumist kohtab skisoidide puhul harva, kuna neile pole iseloomulik osalemine grupiviisilistes õigusrikkumistes. Mõnikord võivad aga „grupi nimel” korda saata väga raskeid kuritegusid. Mõnede uurijate arvates kohtab skisoidset aktsentueeritust just raskete kuritegude toimepanijate hulgas suhteliselt sagedasti. L. Mihhailova leidis rasketest õigusrikkujatest noorukeid uurides, et üks enim levinud aktsentueerituse
tüüpe on skisoid.Skisoidsete noorukitega suheldes on tähtis leida võti nende ebaharilike käitumismotiivide juurde. Kontakti leidmine võib aga olla väga raske ja kui esimene niisugune katse ebaõnnestub, jääb nooruki sisemaailm teise inimese jaoks suletuks . Kui aga barjäär on murtud, hakkavad nad ise endast rääkima ja avavad ukse oma keerukasse sisemusse.
Sensitiivne tüüp
Selle tüübi esindajad on lapsepõlves arad ja ujedad ning kardavad pimedust,loomi ja võõraid inimesi. Kuna nad võõrastavad lärmakaid eakaaslasi ja nende ettevõtmisi, armastavad nad mängida endast noorematega, tundes siis ennast rahulikult ja kindlalt. Lähedastesse inimestesse ja perekonda kiinduvad sensitiivsed lapsed isegi siis, kui nendega ollakse karm. Nad
püüavad olla kuulekad ja neid nimetatakse tihti kodusteks lasteks. Kool oma lärmi ja kaklustega vahetundides väsitab ja hirmutab neid. Püüdlike õpilastena kardavad nad iga laadi kontrollimist ja eksameid,häbenevad mõnikord vastata klassi ees. Pärast ühe klassiga harjumist on teise üleminek neile suur katsumus.Tõsisemad raskused algavad sensitiivsetel isiksustel 16–18-aastaselt, kui tuleb alustada iseseisvat elu. Neil säilib lapselik kiindumus omastesse, kelle korraldustele alluvad meeleldi. Märkustele ja karistustele järgnevad pisarad ja meeleheide. Juba noorena kujuneb sellistel inimestel võla- ja vastutustunne, tihti esitatakse endale kõrgeid moraalseid nõudmisi. Nad näevad endas rohkesti puudusi, alaväärsustunnet kalduvad aga üle
kompenseerima. Eakaaslastest eemale ei hoidu, kuid sõprade valimisel on väga nõudlikud. Tavaliselt eelistavad lähedast sõpra lärmakale seltskonnale. Sensitiivsed noorukid ei oma soodumust delinkventseks käitumiseks ega alkoholi tarbimiseks, kuna alkoholijoove tekitab neis eufooria asemel pigem tugevaid alaväärsusega seotud tundeid. Enesehinnang on objektiivne ja
kõige halvemini talutakse situatsiooni, mil nad asuvad pahatahtliku tähelepanu keskmes, kui nende reputatsioonile langeb vari või kui neid süüdistatakse milleski alusetult.Esimese kontakti leidmine sensitiivsete noorukitega on raske, kuid nende kinnisus on näiline. Neile tuleks proovida sisendada, et nad on vajalikud teistele. Põhiline kasvatuslik ülesanne on kasvatada nende usku oma jõusse ja kõrvaldada kartlikkus teiste inimeste ees.
Labiilne tüüp
Lapsena sellised inimesed eriti silma ei hakka või on mõningase kalduvusega neurootilistele reaktsioonidele. Põevad tihti külmetus- ja nakkushaigusi, mis võivad kulgeda raskelt või krooniliselt.Põhiline eripära noorukieas on äärmine meeleolu muutlikkus. Kellegi poolt öeldud hoolimatu sõna, ebasõbralik pilk võib esile kutsuda tugeva meeleolu languse ja vastupidi – meeldiv vestlus , hea uudis toovad tagasi rõõmsameelsuse. Momendi meeleolust sõltub töövõime ja söögiisu;sagedased tujumuutused võivad noorukist jätta kergemeelse ja pealiskaudse mulje. Nii see aga pole ja labiilsed noorukid kiinduvad sügavalt neisse, kelle poolt näevad armastust, sõbralikkust ja tähelepanu. Kiindumus säilib vaatamata kergelt tekkivatele riidudele ja tülidele ning lähedaste kaotusi elatakse üle väga raskelt.Labiilsed noorukid otsivad eakaaslastega kontakti, kui meeleolu on hea.Meeleolu langedes vajavad üksindust. Grupis liidriks ei pretendeeri ja otsivad teistega eelkõige emotsionaalseid sidemeid . Labiilsetele noorukitele omane intuitsioon võimaldab neil kohe ära tunda, kuidas neisse suhtuvad
ümbritsevad. Sellele vastavalt määravad enda positsiooni kellegi suhtes.Seksuaalne aktiivsus on madal, piirdudes sageli vaid kurameerimise ja flirdiga. Võivad kalduda noorukieas transitoorsesse (transitoorne –üleminev, ajutine) homoseksualismi, kuid seksuaalseid ekstsesse väldivad.Labiilsete noorukite enesehinnang on objektiivne ja enda iseloomu tuntakse hästi. Neile on näidustatud soe ja südamlik suhtumine, nad on kõige tänuväärsemad kliendid psühhoterapeudile.
Psühhasteeniline tüüp
Selle tüübi kõige iseloomulikumad jooned on otsustamisvõimetus, kalduvus eneseanalüüsiks ja viljatuteks targutusteks ning igasuguste sundnähtude tekkimise kergus. Mõnikord ilmnevad juba lapsepõlves arglikkus ,kohmakus, kartus võõraste inimeste, pimeduse jms ees. Nende mittelapselikud arutlused ja liialt varased „vaimsed huvid” tekitavad tihti vanemates hämmeldust („väike vanainimene ”). Kriitiliseks perioodiks kujuneb kooliminek, kui muretu lapsepõlve asemele tekivad esimesed nõudmised vastutuse ja iseseisvuse suhtes, millest psühhasteenilisel lapsel on puudu.Murdeeas psühhasteeniliste omaduste ägenemist tavaliselt ei toimu, võib esineda isegi mõningane tasakaalustumine. Sellised noorukid on aga pidevalt mures enda ja oma lähedaste tuleviku pärast („kui ainult midagi halba ei juhtuks”). Kaitseks ootamatuste vastu tekib neil terve rituaalide süsteem või eriline pedantsus, mis rajaneb arvamusel, et kui kõike ette näha, ei saa midagi ebameeldivat juhtuda. Otsustusvõimetus ilmneb pikkades ja piinavates kõhklustes, mil on vaja teha iseseisev otsus. Kui aga midagi on mõttes paika pandud, võib psühhasteenik ilmutada üllatavat läbematust ja sihikindlust. Samuti võivad esineda noorukieale tüüpilised
ülekompensatsioonid ja nendega seotud ebaõnnestumised, mis suurendavad kõhklevust veelgi.Seksuaalne areng edestab sageli füüsilist, mistõttu võib esineda intensiivne onaneerimine, mis omakorda saab uute enesesüüdistuste ja sümboolsete keeldude aluseks. Noorukitele iseloomulikke käitumishäireid ( delinkventsus ) esineb psühhasteenilistel noortel harva. Niisugust tüüpi aktsentueeritus tekib kasvatamisel kõrgenenud vastutuse tingimustes. Selleks võib olla kohustus hoolitseda nooremate eest, kui see toimub rasketes olmetingimustes. Samuti soodustab psühhasteeniliste joonte teket liigne nõudlikkus lapse edukuse suhtes (näiteks kool, sport , muusika ), mis võib lapsel esile kutsuda pideva hirmu seda kõike mitte suuta.
Asteno-neurootiline tüüp
Asteno- neurootilise tüübi põhilised tunnused on kõrgenenud ärrituvus, kerge väsimine ja hüpohondrilised tendentsid. Väsimus annab end eriti tunda vaimse töö, samuti füüsilise ja emotsionaalse pinge tingimustes (näiteks võistlusolukorras). Ärrituvus ilmneb ootamatutes afektiivsetes pursetes, mis sama ootamatult asenduvad pisarate ja kahetsusega.Sageli ilmnevad neuropaatia tunnused juba lapsepõlves – halb uni ja isupuudus, kapriissus, öised hirmud, kogelemine jms. Teistel juhtudel
möödub lapsepõlv normaalselt ja alles noorukieas avalduvad tüüpilised jooned. Niisugused noorukid jälgivad hoolikalt oma tervislikku seisundit ,kahtlustades tihti just südamehaigusi.Käitumishäired seda tüüpi noorukitele omased ei ole ja nad ei hulgu, ei tarvita alkoholi jms. Emantsipatsioonireaktsioon avaldub mõnikord vähemotiveeritud ärritussööstudena vanemate või kasvatajate aadressil.Kuigi nad otsivad eakaaslaste seltskonda, väsivad nad sellest kiiresti ja tõmbuvad üksindusse või lähedase sõbra juurde.Asteno-neurootiliste noorukite enesehinnangus peegeldub hüpohondria ja esimesel kohal on mure oma tervise pärast. Sellised noorukid vajavad kõige enam toetust ja juhtimist. Kasvatuslik eesmärk seisneb esmalt nooruki usalduse võitmises ja seejärel tema haigusnähtude näilisuse selgekstegemises. Raskuste ületamiseks tuleks õpetada enesekasvatuse
meetodeid .Viimati nimetatud neli aktsentuatsioonitüüpi kuuluvad nn nõrkade tüüpide hulka ja noorukite käitumishäired nende tüüpide esindajatele omased ei ole.Kuna nad taluvad halvasti rangelt reglementeeritud korda ja kinniste asutuste atmosfääri, tuleks neid sellistesse asutustesse suunata ainult väga äärmistel juhtudel. Sellised noorukid satuvad kasvatusasutustes sageli teiste rünnakute ja mõnitamise objektiks. Käitumishäirete korral tuleks igal juhul proovida piirduda muude mõjutusvahendite kasutamisega.Eelöeldut vaadeldes märkame terminoloogia sarnasust sõltumata sellest, kas tegemist on aktsentueeritud isiksuse või psühhopaatiaga. Samas on rõhuasetused erinevatel autoritel erinevad. K. Leonhard märgib korduvalt, et aktsentueeritud isiksus on normaalne inimene. Näiteks pakkus see autor välja, et Berliini elanikkonnast on 50% aktsentueeritud isiksused ja 50%standardsed indiviidid.39 Kui aga meelde tuletada, et niisugustel isiksusejoontel on omadus muutuda ebasoodsate tingimuste korral patoloogiliseks (toimub nn patokarakteroloogiline areng), jõutakse väga julge teadusliku üldistuseni. Põhimõtteline küsimus on, kas psühhopaatia on ikkagi psühhiaatriline diagnoos või eetiline kategooria isiksuse hindamiseks.
K. Leonhard toetab pigem teist seisukohta, väites, et negatiivse üldpildi korral eelistavad arstid rääkida psühhopaatiast ja positiivse korral aktsentueeritusest.A. Litško eristab latentseid ja ilmseid aktsentuatsioone ning keskmise astme ja rasket psühhopaatiat. Aktsentueeritus on selle autori arvates üleminekuvorm normist psühhopaatiasse. Täpsetes nüanssides
orienteerumine on aga väga keeruline ja siit on vaid üks samm olukorrani,kus normaalsete inimeste eluavaldusi hakatakse käsitlema patoloogiast lähtuvalt.
K. Leonhard pooldas isiksuse uurimisel ühetähenduslikult kliinilist meetodit,rõhutades eriti vaatlust ja isiklikku kontakti uuritavaga. Küsimustike ja testide kasutamist luges ta vähe usaldusväärseks. A. Litško ja tema kaastöötajad koostasid aga aktsentueeritud iseloomutüübi täpsemaks määramiseks spetsiaalse küsimustiku (patokarakteroogiline diagnostiline
küsimustik). Spetsiaalsete skaalade abil on püütud saada ka informatsiooni häirete orgaanilise päritolu,emantsipatsioonireaktsiooni tugevuse, alkoholi tarbimise ja delinkventsuse soodumuse kohta. Samas on selgunud, et
lahkuminekud kliinilise hinnangu ja küsimustiku abil saadud hinnangute vahel ulatuvad kuni 30%. Seega on mitmed olulised küsimused, mis on seotud aktsentueerituse ja selle määramisega, siiani lahtised.Sellest lähtudes tuleks ka aktsentueerituse kontseptsiooni hinnata ilma absolutiseerimata kui karkassi , mis võimaldab koguda ja üldistada praktilist kogemust. Korduvalt on rõhutatud, et psühhopaatiliste isiksuste gruppe ei tohi pidada üksteisest täpselt piiritletud gnoseoloogilisteks ühikuteks. Selles valdkonnas kohtab peaaegu alati üleminekuvorme ning erinevate tüüpide joonte segunemist. Seda tuleb arvestada ka aktsentueeritud iseloomutüübituvastamisel ja kasvatusvahendite valikul . Kokkuvõttes saab kasvatustöös edu olla ainult siis, kui selle korraldamisel arvestatakse iga nooruki individuaalsust ning tema nõrku ja tugevaid külgi.
19.küsimus Psühhoanalüütiline kriminaalse käitumise käsitlus ja isiksuse struktuur(S. Freud )
Psühhoanalüüs kujutab endast isiksuse kontseptsiooni,raviviisi ja ühiskonna- ning kultuurifilosoofiat.Psühhoanalüütiline traditsioon sai alguse klassikalisest psühhoanalüüsist,mille rajaja on Austria psühhiaater ja neuroloog ,Viini ülikooli professor Sigmund Freud.Teoses unenägude seletamisel avastas Freud seose inimese unenägude( unistuste ) ja füüsiliste ning mentaalsete sümptomite vahel.Oma analüüsi tulemusel leidis ta,et alateadvuse sisu on sagely seotud seksuaalsusega.Tuginedes oma patsiendi käitumise jälgimiselt saadud kogemustele,märkis Freud,et agressiivsuse roll oli patoloogilises käitumises sagely väga oluline.
1923.aastal avaldatud teoses esitas Freud oma teooria terviklikust isiksuse struktuurist.Freudi järgi koosneb isiksus komest komponendist: Id(Tema),Ego(Mina) ja Superego (Ülimina).Id on isiksuse,teadvuse vanim struktuur,mille indiviid omanadb pärilikult,sündides.Selles lokaliseeruvad ühest küljest bioloogilised vajadused ja tungid .Idi sisu on indiviidile teadvustamata(alateadlik).Ego areneb välja Idist koos valise keskkonnaga kontakteerumisega ning funktsioneerib “reaalsuse”-printsiibi järgi.Ego mehhanismid on taju,mõtlemine,mälu,tundmine,tahe,tema roll on olla vahendaja Idi,reaalsuse ja Superego vahel.Superego on samuti arenenud Idist ja esindab reegleid,norme,väärtusi,mille omandab indiviid sotsialiseerumise käigus;koosneb südametunnistusest ja ideaalsest minast.
Isiksus funktsioneerib normaalselt nende kolme komponendi tasakaalustatuse kaudu ja psüühilised häired on seotud komponentide tasakaalustamatusega.Idi liigne tegevus ja vähene kontrollitus viib psühhopaatilisele arengule;Superego liigne tegevus ja Ego pärsitus viib neurootilisele arengule.Olulise koha klassikalises psühhoanalüüsis omandasid Freudi antud käsitlused erinevatest haiguslikest vaimutegevuse seisunditest.Neuroosi defineeris Freud kui konflikti inimese ego ja alateadvuse vahel,psühhoosi kui võimatust luau endast ja ümbritsevast maailmast stabiilset pilti,mille põhjuseks on konflikt inimese ego ja ümbritseva maailma vahel.Freud omistas suurt tähtsust kolme tüüpi hirmudele,mi solid sagedasti seotud neuroosi või muu psüühikahäire arenemisega: 1.objektiivne hirm kui teadvustatud oht elu kaotamise,füüsilise kahju,valu tekitamise ees 2.neurotiline hirm,kui Ego tunneb,et tema Idist pärinevad impulsid ei ole enam tema enda poolt kontrollitavad 3.moraalne hirm,mis tekib siis,kui inimene on rikkunud moraalinorme.
Psühhoanalüütilise teooria põhjal tehtavad üldjäreldused kriminaalse käitumise kohta on leidnud tugevat toetust võrdlusuuringutest.Näiteks vanema ja lapse vahelised konfliktid,vanema puudulikud kasvatuslikud oskused,varases eas ilmnev hälbekäitumine.Psühhoanalüütiline “vestlusteraapia” keskendub minevikule ja püüab sealt tuvastada alateadlikke käitumismotiive ning neid teadvustada.
Psühhoanalüüsi abil tehtud järeldustest tuleneb,et:

• kuritegelik käitumine on sisemiste konfliktide sümptom
  
• indiviidi psühholoogiline soodumus õigusvastaseks käitumiseks on käsitletav haigusena,mis adekvaatse ravi puudumise korral progresseerub
  

20.küsimus Seksuaalsuse areng ja kriminaalne käitumine(S.Freud,W.Toman)
Psühhoanalüütiline seksuaalsuse käsitlus vastandus varasemale arusaamale lapsest kui aseksuaalsest olevusest enne suguküpsuse saavutamist.Freudi järgi võib inimese seksuaalsuse arengu jagada 5 faasiks(sõltuvalt domineerivatest erogeensetest kehapiirkondadest:

kuni 18.elukuuni-oraalne faas,erogeenne suu piirkond.Freud väitis,et imikute kõik naudingud sel perioodil on seotud imemise,lutsumise,närimise,lakkumisega ehk huulte ,keele ja suu tegevusega .Kui imikueas ei saada piisavalt oraalset stimulatsiooni,võib hilisemas elus avalduda ülemäärane söömine,joomine, suitsetamine .

2.-3.eluaasta-anaalne faas,erogeenne päraku ja tuharate piirkond.Nimetatud perioodi alguses avaldub lapsel eriline huvi oma väljaheidete puutumise ja nuusutamise vastu.

3.-5.eluaasta-falliline faas,esimest korda avastatakse sugudevahelised füüsilised erinevused.Sel perioodil areneb välja Oidipuse kompleks poistel ja Elektra kompleks tüdrukutel.

5. ja 6.eluaasta kuni puberteedini-latentne faas, seksuaalsus on peidetud olekus. Selles vanuses lapsed on rõhutatult aseksuaalsed,suheldakse,käiakse läbi peamiselt samast soost eakaaslastega.Õpitakse lähemalt tundma välist keskkonda,peamisel kohal asuvad sõbrad,sport,kool, huvialad .Konfliktid just Ego ja Superego nõudmiste vahel.

Alates suguküpsusest,täiskasvanulik,küps,genitaalne seksuaalsus,mis kestab elu lõpuni.Sellel perioodil tuleb esile peidetud olnud seksuaalsus,mis väljendub elavas huvis vastassugupoole vastu.
Arenguhäired tähendavad seksuaalsuse fikseerumist enne genitaalset faasi ja on alati seotud süü- ja hirmutundega.Seksuaalsuse arenguhäireid on püütud siduda kuritegeliku käitumisega.Kuna oraalse faasi häired viivad erakordsele armukadedusele ja vajadusele emaliku hoolitsuse suhtes,ei ole niisugused inimesed võimelised tööks ega hüvituse ootamiseks,olemata kindlad neile olulise isiku armastuses ja tunnustuses.
Kuritegelikku käitumist on psühhoanalüütiliste teooriate abil analüüsitud ja interpreteeritud muudelgi viisidel .Ühe seisukoha järgi on agressiivsus nagu energia,mis tuleb ära juhtida,maandada,enne kui saavutab ohtliku,purustava taseme.Igasugune vägivald ongi sellise energia purse.Vägivallakuritegusid panevad toime indiviidid,kelle agressiivne energia on kõrgel tasemel ning kellel puuduvad oskused ja võimalused selle vabastamiseks.Selline ongi psühhoanalüütilise ravi eesmärk,kuna seeläbi väheneb potentsiaal tegelikuks agressiivseks käitumiseks.
21.küsimus H.Eysencki isiksuse teooria üldmõisted
Hans Jürgens Eysenck on 20.sajandi üks kõige tuntumaid psühholooge,kelle tööd on mõjutanud olulisel määral paljusid psühholoogia valdkondi ning kes avaldas 1964.aastal raamatu “ Kuritegevus ja isiksus”,milles esitas originaalse kriminaalse käitumise käsitluse.H.J.Eysencki poolt pakutud lähenemine oli eriline järgmistel põhjustel:

• See baseerus originaalsel isiksuseteoorial
  
• Tema kontseptuaalseid seisukohti sai eksperimentaalselt kontrollida
  
• Tema teooriast tulenesid mitmed olulised praktilised järeldused kriminaalse käitumise individuaalse prognoosimise,profülaktika ja kurjategijate kohtlemise osas
  

Eysenck ja tema poolehoidjad arvasid,et psühholoogiat tuleks pidada peamiseks teadusdistsipliiniks,mille peavad toetuma kriminaalpreventsiooni ja kurjategijate kohtlemise strateegiad.
Tema teooriat loetakse interaktsionalistlikuks,kuna selles vaadeldakse kuritegelikku käitumist isiksuse bioloogiliste omaduste ja keskonnatingimuste koosmõju ehk interaktsiooni resultaadina.Eysencki arvates ei piisa kuritegeliku käitumise seletamiseks üksnes keskkonnafaktoritest,nagu seda teeba sotsioloogia.Ühesugused keskkonnatingimused võivad eri inimestele avaldada väga erinevat mõju.Oli veendunud,et igal inimesel on sünnipäraselt kindlate eripäradega närvisüsteem,mis oluliselt mõjutab tema sotsiaalsete normide ja ettekirjutuste omandamise võimet ning suutlikkust nendele alluda.Seetõttu on mõned inimesed sünnipäraselt kõrgema riskiga ehk vastuvõtlikumad antisotsiaalse jakuritegeliku käitumise suhtes kui teised.Samuti määravad erinevad keskkonnategurite ja neurofüsioloogiliste faktorite kombinatsioonid selle,miks erinevad isiksusetüübid kalduvad toime panama just teatavat liiki kuritegusid.
22.küsimus Isiksuse dimensioonid H.Eysencki järgi ja kriminaalne käitumine
Eysenck eristas isiksuse kolm baasdimensiooni,komponendti, nimetades neid ekstraversuseks-introvertsuseks,neurosmiks-stabiilsuseks ja psühhosmiks(extraversion, neuroticism ,psychoticism).Kuigi nimetatud dimensioonid ei määratle absoluutselt kõiki isiksuse omadusi,moodustub neist põhiline inimese käitumise alus ja individuaalne muster.Isiksuse dimensioonide mõõtmiseks töötas Eysenck välja spetsiaalsed self-report küsimustikud(isiksuse testid).
Ekstravertsuse ja neurotismi dimensioone(faktoreid) iseloomustab järgmine joonis:
ambivertsus
neurotism
ekstravertsus introvertsus
stabiilsus
Ekstravertsus-intravertsus
Eysenck leidis,et ekstraverdid on sotsiaalselt avatud,sest armastavad teiste inimestega suhelda ja neil on rohkem sõpru ning tuttavaid.Neile meeldib jagada oma kaaslastega mõtteid ja tundmusi ning nad armastavad põnevust.Nende käitumine võub olla impulsiivne,armastavad nalja ja naeravad meeleldi,on tavaliselt optimistlikud,otsivad vaheldust,taluvad hästi valu.Ekstravertidel on kalduvus agressiivsusele.
Introvertne inimene on käitumiselt rahulik, tagasihoidlik ,enesevatlusele kalduv,kinnine ja avameelsust lubab endale ainult intiimses ringis,näiteks armastab raamatuid rohkem kui inimesi.Tal on tavaliselt vähe sõpru,kuid tema kiindumus nendesse üksikutesse inimestesse on tugev.Oma tegevuses on väga ettevaatlik,planeerib hoolikalt tegevust ette,kaldub pigem korrapärase,regulaarse elu poole.Tema tundmused on kontrollitud,võib olla kalduvus pessimismiks,eetilised normid ja põhimõtted on talle olulised väärtused,mistõttu on usaldatav ega peta teisi inimesi.
Ambiverdid kujutaksid endast kahe äärmuse vahel asuvaid inimesi.Umber 16% inimkonnast on ekstraverdid,16% introverdid ja 68% ambiverdid.
Eysenck hüpoteesi järgi määravad inimese asumise E-I dimensioonis kesknärvisüsteemi omadused,mis on pärilikud.
Neurotism-stabiilsus
Eysencki poolt defineeritud sõltuvalt reaktsiooni tüübist stressiolukorrale.Kõrge neurotismiga inimestel tekib stressisituatsioonis erutus kiiresti ning on kauakestev,madala neurotismiga ehk stabiilsetel inimestel tekib aga erutus aeglaselt ja läheb kiiresti üle.Neurotismi kõrget taste ei tohi aga segi ajada neurootilisusega ehk neuroosi kui haiguse põdemisega.Kõrge neurotismiha inimesed on emotsionaalselt labiilsed,tundlikud,rahutud,kartlikud,kergesti aktiveeruvad.Madala neurotismiga inimesed on püsivate,aeglaselt vahelduvata emotsioonidega,rahulikud,usaldavad,kindlad,stabiilsed,muretud.Eysencki arvates panevad kõrge neurotismiga inimesed kuritegusid sagedamini toime kui stabiilsed,kuna kaotavad stressiolukorras kergemini ratsionaalse kontrolli oma tegevuse üle.Inimese paiknemine neurotism-stabiilse dimensioonis sõltub tema vegetatiivsest ehk autonoomsest närvisüsteemist,mis reguleerib organismi ainevahetust ja siseorganite tegevust.
Psühhotism
See sarnaneb Eysencki arvates psühhopaatiaga.Sellel puudub ka füsioloogiline taust,sisemine mehhanism .Eysenck esitas oletuse,et psühhotism seostub organismi meessuguhormooni(testoseroon) kõrge taseme ja monoamiin-oksüdaasi-nimelise ensüümi madala taseme kombinatsiooniga.Kõige tüüpilisemad psühhootilised käitumuslikud jooned olid järgmised: huvi puudus teiste inimeste vastu,kaastunde ja kaaselamise tuned puudus,vaenulik suhtumine teistesse inimestesse,püüd eraldumisele ja üksindusele,agressiivsus, ekstsentrilisus ,teravate elamuste otsimine,ohu alahindamine ja ülemäärane vaprus.Kurjategijatel eeldas Eysenck kõrgemat psühhotismi taste kui mittekurjategijatel.
Eysenck tegeles ka kuritegeliku käitumise omandamise probleemidega.Kuritegeliku käitumise puhul pidas Eysenck esmatähtsaks kahte õppimise viisi:

• Tingitud reflekside omandamine klassikalisel viisil,s.o assotsiatsioonimeetodil
  
• Instrumentaalne õppimine,kui mingi käitumisviisi omandamine on seotud selle eest saadava tasu või karistusega
  

Just nende kahe õppimisviisi abil kujuneb välja õigusvastane(antisotsiaalne)käitumine.Tigitud refleksid omavad kahesugust efekti kuritegeliku käitumise jaoks:

Preventiivne efekt,st hoiab ära niisuguse käitumise

Tekitab süütunde pärast sel viisil käitumist
Kurjategijad saavad sellistest inimestest,kelle pole niisugused refleksid lapsepõlves välja kujundatud kas halbade sotsialiseerumistingimuste või tingitud reflekside vähese omandamisvõime tõttu.Ekstravertsetel inimestel kujunevad tingitud refleksid välja palju halvemini kui introvertidel.Siit tuleneb,et ekstraverdi kõrge neurotism võimendab tema kuritegeliku käitumise ohtu.Eysencki teooria põhijäreldustele toetudes peaksid kurjategijad grupina demonstreerima madalamat tsentraalse närvisüsteemi erutuvuse taset(ekstravertsus),kõrgemat autonoomse närvisüsteemi sümpaatilise osa aktiivsust(neurotism) ja vaimset ebastabiilsust(psühhotism).Eysencki tulemused pole leidnud empiirilist kinnitust.Näiteks on leitud,et mitte kõik kuriteod ei korreleeru ekstraversusega,vaid mõned korreleeruvad ka introversusega.
23.küsimus Kriminaalse käitumise õppimine(J. Watson ,B.-F. Skinner )
Õppimisteooriad lähtuvad eeldustest,et kuritegelikku käitumist inimene õpib.Kuritegeliku käitumise õppimist on käsitlenud psühholoogia suund behaviorism,mis sai alguse John Watsoni(1878-1958) töödega.Suunale teedrajavaks loetakse J.Watsoni 1913.aastal avaldatud artiklit “Psühholoogia,nagu behaviorist seda näeb”,millega üritas läplikult vabaneda teadvuse kui “musta kasti” uurimisest,sest uuritavate isikute teadvust ei saa vahetult jälgida ega mõõta.Niisuguse lähenemise korral loetakse psühholoogia fundamentaalseks eesmärgiks mõista,ennustada ja kontrollida käitumist.
Kõige tuntumaks 20.sajandi behavioristiks loetakse Burrhus Frederic Skinnerit(1904-1990).Sarnaselt Watsoniga uskus Skinner,et keskkonna- ehk eksternaalsed stiimulid on primaarsed inimise käitumise determinandid.Väitis,et teadvuse üle saab otsustada üksnes käitumise põhjal.Psühholoogia seaduspärasused peavad olema sellised,et neid oleks võimalik objektiivsete meetodite abil kas kinnitada või umber lükata.Skinner arvas,et inimkäitumine on tingitud keskkonna stiimulitest ja sõltumatu mõtlemine ning vaba tahe on müüdid.
Skinneri teoorias on kolm käitumise põhikategooriat:

• Sõltumatu muutuja ehk stiimul
  
• Sõltuv muutuja ehk käitumuslik reaktsioon
  
• Kinntus
  

Tavaliselt on mingi käitumisviis omandatud just varasema kinnituse tõttu ja selle mõju säilib(näiteks rahulduse saamine seksuaalse hälbekäitumise korral).Skinneri järgi surub karistamine koos kinnituse säilimisega maha ebasoovitavat käitumist vaid ajutiselt .Ainuke efektiivne moodus mingi käitumisviisi käitumuslikust repertuaarist kustutamiseks on siis,kui organismi käitumisele ei järgne enam reaktsiooni kui kinnitust.
Skinneri arvates on kasutu uurida individuaalseid hoiakuid või muid isiksuse omadusi,et leida võtit kriminaalse käitumise mõistmiseks.Ta pidas kuritegeliku käitumise determineerijaks elukeskkonnast saabuvaid stiimuleid ning kõike mud vähem oluliseks.Skinneri ja tema järgijate arvates saab kuritegevust kui massinähtust kõrvaldada ja vähendada keskkonna käitumusliku kujundamise kaudu.See seisneb ühiskonna kujundamisel nii,et inimesed õpiksid võimalikult vara oma kogemustest,et üldaktsepteeritud reeglite vastu eksides kinnitust ei tule.
Kokkuvõtteks märgime,et nüüdisaegne psühholoogia aktsepteerib behavioristlikku lähenemist kuritegelikule käitumisele kui üht võimalust.Ollakse nõus,et stiimul võib esile kutsuda reflektiivse reaktsiooni ja et käitumise tagajärjed mõjutavad tulevasi reaktsioone.Ei saa aga kogu inimkäitumise keerukust lahti mõtestada lähtudes vaid välistest stiimulitest.Ka paljud behavioristid peavad Skinneri lähenemist lihtsustavaks ja piiratuks.Just sisemised(internaalsed)faktorid kõrvuti välistega(eksternaalsetega)mängivad käitumise kujunemisel suurt rolli.
24.küsimus Kriminaalse käitumise sotsiaalne õppimine(J.Rotter,R.Akers,R.Hogan,A. Bandura )
Sotsiaalse õppimise puhul pööratakse põhitähelepanu kognitiivsetele muutujatele,mis on internaalsed(nt mõtlemine,mälu).Inimene omandab sotsiaalsest keskkonnast palju asju teiste inimeste vaatlemise ja kuulamise ehk sotsiaalse õppimise teel,mistõttu just sellel viisil on määrav tähendus käitumise kujunemisel.Sotsiaalse õppimise teooriate hulka kuulub Julian Rotteri rolliootuste kontseptisoon,milles on püütud näidata,kui oluline on inimese käitumise determineerimisel inimese ootus selle tagajärgede suhtes.Vastavalt J.Rotteri käsitlusele tuleb kellegi käitumise ennustamiseks teada inimese ootusi,eelistusi ning eesmärke,mida see inimene soovib saavutada.Tavaliselt kujuneb varasema elukogemuste põhjal välja terviklik ootuste süsteem,mis on stabiilsed ja reguleerivad käitumist kõigis sarnastes olukordades.Rotteri järgi on üks keskseid generaliseeritud ootusi inimese hoiak selles suhtes,kas tema käitumine on kontrollitud seesmiselt(internaalselt) või keskkonna poolt(eksternaalselt).Sisemine kontrollikese tähendab uskumist,et inimese tulevik,saatus sõltub eelkõige temast endast,tema oskustest ja pingutustest.Väline kontrollikese aga eeldab vastupidiselt,et inimese tulevik sõltub mõjukatest teistest inimestest,saatustest või juhusest.Inimesed sattuvad olukordadesse,valikusituatsioonidesse varem välja kujunenud ootustega võimalikest resultaatidest,mida nende käitumine kaasa toob,on oluline ka kuritegevuse lahtimõtestamisel.Rotteri veendumuse jörgi rikuvad inimesed kriminaalseadust lotuses suurendada oma staatust,võimu,enesehinnangut või parandada elutingimusi,materiaalset heaolu.Tavaliselt kordab õigusrikkuja minevikus soovitud resultaadi andnud käitumismoodust.
Albert Bandura teoorias on võetud põhjaliku vaatluse alla üks sotsiaalse õppimise vorm-imiteerimine.Inimesel on võime omandada kogetud käitumisviise ka ilma otsese kinnituseta.Sellise käitumise omandamisest rääkis kolm sotsiaalset mõjutamise seaduspärasust:lähedane kontakt,eliidi imiteerimine ja sisendamine.Bandura nimetas seda nähtust “mudelite järgimiseks”,kusjuures “mudeliks” on alati teine isik.Bandura jörgi sõötub eeskuju tähtsusest käitumise õppimise kiirus.Niisuguseks mudeliks võivad olla perekonnaliikmed,õpetajad,sõbrad,eakaaslased,isegi sümboolsed eeskujud TV-st.Mida edukam on mudeli käitumine,seda kiiremalt omandatakse see ja vastupidi.Bandura uuringud olid pühendatud eelkõige agressiivse käitumise omandamise tundmaõppimisele.Tema korraldatud eksperimendid kinnitasid imiteerimise tähtsust agressiivse käitumise õppimisel.Näiteks lapsed,kes on näinud telerist,kuidas täiskasvanu lööb plastmassist nukku ja saab selle eest kiita,ilmutasid hiljem mängus rohkem vägivalda,kui need,kes nägid telerist rahumeelsemat käitumist.
Sotsiaalse õppimise teooria järgi omandatakse agressiivse käitumise nn rudimendid esialgu mudelite järgimise või vahetu kogemuse kaudu.Bioloogilised eeldused võivad olla samuti raamiks,mis määrab agressiivse käitumise omandamise võimalused.Sotsiaalse õppimise teooriad täiendavad behavioristlikku käsitlust seeläbi,et püüavad teada saada,mis enne õigusvastast käitumist inimese peas toimub.Sotsiaalse õppimise teooriad annavad klassikaliste behavioristide(Skinner)konstruktsioonidele inimlikuma mõõte.Need rõhutavad mitte keskkonna kui sellise määravat tähtsust,vaid seavad esiplaanile just sotsiaalse keskkonna ja selle mõjud.
Ronald Akersi diferenseeritud seose ja kinnituse teooriasse on püütutd integreerida Skinneri behaviorism,Bandura sotsiaalne õppimine ja Edwin Sutherlandi diferenseeritud seose teooria(inimene õpib “intiimsetes” gruppides”definitsioone” ehk arvamusi ,hinnanguid,mis kas soodustavad või mõistavad hukka õigusvastase käitumise).Õigusvastane käitumine kujuneb välja väikeses ringis “oluliste teiste” kinnistuste mõjul.Seal määratakse millist käitumist hakkab inimene pidama õigeks ja millist valeks.
Robert Hogani sotsiaal-analüütilise teooria järgi määrab sotsiaalne õppimine koosmõjus inimeste loomupärase vajadusega korrastatuse järele,kas inimese käitumine on hälbiv või konformne.Selle käsitluse põhjal on inimene grupis elav ja kultuuri edasi kandev loom,kelle püsima jäämise evolutsiooni käigus on taganud sotsiaalne kord ja organisatsioon .Sotsiaalse korra aluse moodustavad kolm esmast vajadust:

Vajadus teiste inimeste tähelepanu ja heakskiidu järele

Kindla staatuse vajadus

Vajadus sündmuste ennustatavust ehk korrastatust
Nii kurjategijad kui seaduskuulekad indiviidid otsivad võimalusi nende vajaduste rahuldamiseks,kuid nad on selleks omandanud erinevad sotsiaalsed rollid.Sotsiaalne roll kui isiksuse põhikomponent on Hogani teoorias määratletud lähtuvalt kahest perspektiivist-vaatleja,vaataja ja tegutseja .
25.küsimus Agressiivsuse uuringud( frustratsioon ,S.Milgrami ja P. Zimbardo eksperimendid)
Paljud käitumise uurijad on täheldanud,et juhul kui organism(inimene) ei saa varemkogetud viisil käitudes tavapärast hüvitust,muutub käitumine väga äkkiliseks ja jõuliseks.Loomad hakkavad hammustama ja küünistama.Inimeste puhul tähistatakse niisugust seisundit nimetusega frustratsioon.Frustratsioon on psüühilise pinge seisund,mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne soovitud eesmärgi saavutamist.Tähtis komponent selle puhul on see,et inimene peab olema takistatud kavatsetud eesmärkide saavutamisel.Tingimused niisuguse seisundi tekkeks ei pruugi olla objektiivselt halvad,vaid peab olema tekkinud reaalne lootus olude paranemiseks.Frustratsiooniseisund on subjektiivselt ebameeldiv sisemist pinget tekitav ning seda püütakse ületada sageli ka kriminaalselt käitudes.Leon Berkowitz uuris frustratsiooni ja kuritegevuse seoseid,jagades kurjategijad kahte peamisse gruppi: sotsialiseeritud ja individuaalsed.Esimene grupp paneb toime kuritegusid,kuna on varasemalt sotsiaalsel viisil õppinud niiviisi käituma.Individuaalse kurjategija toime pandud kuriteod on aga pikaajaliselt rahuldamata vajadustest tekkinud frustratsiooni resultaat.
Eristas frustratsiooni kujunemisel agressiivsuseks järgmisi etappe:

• Indiviid on blokeeritud soovitud eesmärkide saavutamisel
  
• Tekib frustratsioon ja selle basil vihaseisund
  
• Vihaseisundist tuleneb valmisolek agressiivseks käitumiseks
  

Kas inimene tegelikult käitub agressiivselt,sõltub sellest,kuidas ta on varasematest kogemustest õppinud fustratsiooni taluma ja ületama.Sõltub ka sellest,mil määral on keskkonnas levinud agressiooni esilekutsuvad stiimulid.Just niisuguste stiimulite esinemine valises keskkonnas või inimese sisemaailmas suurendab olulisel määral agressiivsete käitumisaktide esinemise tõenäosust.Berkowitzi arvates kalduvad kuritegelikule käitumisele frustratsiooniseisundis just suure saavutusvajadusega indiviidid.
Kuuletumiskäitumise eksperimentaalseks uurimiseks korraldatud Stanley Milgrami(1933-1984)eksperimendid on tänaseks muutunud klassikaks.Eesmärgiks oli teha kindlaks autoriteedi mõju käitumisele,samuti oli vaja välja selgitada,kui kaugele lähevad inimesed julmuses,olles autoriteedi käsu all.Edasistes katsetes varieeris Milgram erinevaid karakteristikuid,Oluliseks osutus füüsiline distants -mida kaugemal oli ohver,seda suuremaid elektrilööke anti.
Philip Zimbardo kuulsates katsetes uuriti deindividualiseerimise mõju inimkäitumisele.Püstitati hüpotees,et suurlinnas,kus on suurem anonüümsus ja inimestel väiksem individuaalse vastutuse tunne,rüüstatakse valveta jäänud auto kiiremini kui väikelinnas.Täpselt nii ka juhtus.Tema eksperimendid näitavad,et inimesele on üldiselt omane väiksema identifitseerituse,suurema anonüümsuse korral agressiivsem,vägivaldsem käitumine.
26.küsimus Eksimine ja valeütlused
Kriminaalasjade eeluurimises on tegevuse põhiline eesmärk leida ja kasutada usaldusväärset informatsiooni uuritava sündmuse kohta. Üheks oluliseks allikaks, kust sellist infot kogutakse, on isikute teadanded, kellel on uuritava kuriteo kohta mingit olulist informatsiooni. Eelkõige saadakse niisugust informatsiooni tunnistajate ülekuulamise käigus ning sealt saadud informatsioonil on sageli määrav tähtsus kriminaalasja lahendamisel-mittelahendamisel. Näiteks Rand Corporation `i uuringus (1975) tehti kindlaks, et kriminaalasja lahendamine sõltub valdavalt tunnistuste kvaliteedist. Õiguskaitseametkondade töötajad kulutavad 85% oma tööajast inimestega suhtlemisele, vestlemisele ja nendelt informatsiooni hankimisele. Samas on tunnistajate ütlused ka enamiku juriidiliste vigade põhjustajaks. Näiteks ühe uuringu alusel (Huff, Rattner and Saragin, 1986) hinnati, et ainuüksi USAs toimus ühe aasta jooksul 3000 juriidilist eksimust, mille põhjustasid valetunnistused. Ebaõiged tunnistused on ainus kõige sagedamini esinev põhjus, mille alusel mõistetakse kuritegude toimepanemises süüdi neid mittetoimepannud isikud (Wells, 1993).
Ütluste (tunnistuste) kujunemine on mitmeastmeline protsess. Ütluste saamiseks on vaja, et:

inimene oleks midagi aistinud ja tajunud;

vastuvõetu jääks mällu;

ütluste andmise ajaks oleks mälus talletunu säilinud;

inimene suudaks seda reprodutseerida;

inimene suudaks reprodutseeritavat sõnaliselt väljendada;

ütluste vastuvõtja mõistaks ja fikseeriks seda adekvaatselt.
Tajumisvõime (pertseptsiooni võime) kindlaks tegemiseks tuleb arvesse võtta mitmeid faktoreid. Esiteks subjektiivsed faktorid:
a) isiku tajuorganite arengutase ja eripärad. Tajuorganite (nägemine, kuulmine, haistimine, maitsmine ) tundlikkus võib varieeruda väga suurtes piirides (sõltuvalt momendiseisundist, treenitusest, ealistest iseärasusest). Mõne retseptori tundlikkus võib olulisel määral suureneda kompensatsioonina mingile füüsilisele või sensoorsele puudele (pimeda inimese väga terav kuulmine nt). Mõnikord aga esineb eriline taju ja mäluliik- eideetiline mälu. Selliseid mälukujundeid iseloomustab detailiseeritus piltlikkus, põhjalikkus, mis võib tekitada kahtlusi ütluste objektiivsuse suhtes.
b) isiku psüühilise arengu tase. Sellest sõltub, millisel määral on arenenud tähelepanu, taju ja mõtlemiseprotsessid. Igale vanuseperioodile on iseloomulikud mingid tajumise eripärad. Näiteks eelkooliealise lapse tajule on omane vähene detailiseeritus, tajutu vähene lahtimõtestamise võime, juhuslike detailide meeldejätmine. Tajuprotsess on märgatavalt häiritud ka psüühilises arengus mahajäänud isikutel, kes võtavad informatsiooni vastu vähem ja ebatäpsemalt ega suuda mõista situatsiooni sisemisi seaduspärasusi.
c) isiku psüühiline seisund ja situatsiooni eripärad. Iga kuritegu avaldab sellega kokkupuutunule suuremat või väiksemat psühhotraumeerivat mõju, mille tulemusena võib olla tekkinud ka afekti tugevusega või sellele lähedane seisund. See vähendab oluliselt võimet juhtunut adekvaatselt tajuda ja selle kohta ütlusi anda. Siia juurde lisanduvad veel situatsiooni eripärad, mis võivad raskendada juhtunu tajumist (tugev müra, vähene valgustatus, sündmuste kiire vaheldumine jne).
Mälukujutuste reprodutseerimisel ilmneb mõnedel inimestel kalduvus neid täiendada omapoolsete fantaasiatega. Negatiivset mõju avaldab ka suurenenud sisendatavus ehk sugereeritavus, mis seisneb ebakriitilises allumises võõrale mõjule (eriti laste puhul oluliste teiste mõjul). Mälukujutuste reprodutseerimine sõltub ka võimest vallata kõnet, mis võimaldab täpselt ja täielikult edasi anda informatsiooni.
Kõik tunnistused võib jagada nende tõelevastavuse alusel kaheks: tõelevastavad tunnistused ja valetunnistused.Valetunnistused võivad aga omakorda pärineda kahest allikast, tegemist on kas teadmatu eksimisega või teadliku valetamisega (meenutada Laplace ideed tunnistuste tõepärasuse matemaatiliseks hindamiseks).
Nimetatud tunnistuste liikidel on järgmised erinevused:
Valetamine
Eksimine
Teadlik, tahtlik tõe salgamise akt
Mittetahtlik tegelikkuse väärtõlgendamine
Kujuneb välja ja realiseerub üksnes informatsiooni edasiandmise käigus
Formeerub väga erinevates tunnistuste kujunemise staadiumites
Tekitab teistele inimestele (eelkõige ülekuulajale) ebaõige ettekujutuse tegelikkusest
Ütluste andjal endal kujuneb väärettekujutus tegelikkusest
Sellest jaotusest saab teha järgmised järeldused. Tunnistused võivad olla tõelevastavad või mitte (so ekslikud). Inimene, kes tahab tõtt rääkida, võib anda tõepäraseid tunnistusi, kuid võib ka eksida. Inimene, kes teadlikult valetab, annab reeglina juhtunut edasi valesti so mitte tegelikkusele vastavalt. Samas võib aga paradoksaalsel kombel juhtuda, et valetav tunnistaja võib mõnda sündmust edasi anda tõelevastavalt. Tegelikus elus kohtab täielikult valesti edasi antud asjaolusid harva ja nii võib olla, et tõerääkija ütlustes kohtab valesid momente (eksimusi) ja valetaja ütlustes tõelevastavusi. Seega on tegemist keerulise mitmetasandilise probleemiga, mis tuleb lahendada kriminaalasja uurimise käigus.
27.küsimus Vale tuvastamine sõnade ja 31.küsimus mitteverbaalsete karakteristikute analüüsi abil.
a. See on üllatav, kuid paljudel juhtudel avastatakse vale, esiteks seetõttu, et “valetaja” väljendab ennast mitteettevaatlikult, lohakalt. Mitte, et poleks võimalik sõnu paremini valida, vaid sellele ei ole valetaja poolt lihtsalt pööratud piisavat tähelepanu. Niisugust enese nn sisserääkimist saab põhjendada eelkõige asjaoluga, et valetada on intellektuaalses mõttes keerulisem kui tõtt rääkida. Seetõttu tekkivad valetaja ütlustes vastuolud, mis viitavadki ühemõtteliselt sellele, et tema jutus midagi ei klapi.
Teisest küljest saab valetunnistusi sageli ära tunda just selle järgi, et isik püüab oma tunnitustele juurde anda terviklikkust ja kõrvaldada seal esinevad vastuolud. Siiras tunnistaja, kes lihtsal esitab tema poolt kogetud sündmusi ja ei tea samal ajal terviklikku sündmuste ahelat , ei muretse asjaolude pärast, et tema tunnistused ei lähe kokku muude detailidega.
Teine sageli esinev valetamisele viitav sõnaline tunnus on keelevääratused, eksimised millegi nimetamisel või muu selline. Sellel juhtis tähelepanu juba S. Freud (1901- “Igapäevaelu psühhopatoloogia” eesti keeles 2000), kui väitis, et sedalaadi eksimused on seotud alateadvusega andes märku varjatud psühholoogilistest konfliktidest. “Kõnevääratusest saab nõnda vahend, mille abil väljendatakse seda, mida ei taheta avaldada ning niiviisi antakse ennnast välja”. Näiteks olles objektiivselt raskes olukorras ja tahtes julgustada teisi öeldakse mitte “Säilitage rahu, ärge sattuge paanikasse” vaid “Säilitage paanika , ärge kaotage meeleheidet”. Näide kõrgkoolist. Rektor tänas töölt vabastades enda asetäitjat tehtu eest, andis teeneteplaadi, kuid eksis nimekasutamisel, mis andis tunnistust varjatud konfliktist. Tegelikult oli juhtunud tõsine konflikt ja tegemist oli sisuliselt konkurendi kõrvaldamisega.
Muidugi tuleb hinnangutes olla ettevaatlik ja lõplikke järeldusi võib teha ainult kogu konteksti silmas pidades. Pealegi on valetajaid, kes teevad seda nii hästi, et ei väärata sõnade kasutamisel kunagi. Alateadvuse abi kõnevääratuste interpreteerimine viitab ka võimalusele, et valetaja justkui alateadlikult soovib enda paljastamist, tundes ennast sisemiselt süüdlasena valetamise pärast. Siiani puuduvad empiirilised uuringud ja veenvad seletused sellele, miks üks vale kutsub esile sõnavääratusi ja teine mitte.
Kolmas valetamise sõnaline tunnus on nn tiraadide esinemine. Need ei ole eksimused üksikutes sõnades ega väljendustes, vaid tervetes fraasides, lausetes . Informatsiooni mitte ei esitata, vaid see hakkab ühel hetkel “voolama”. Niisugune verbaalne käitumine viitab vajadusele vähendada psühholoogilise pinge taset. Räägitakse rohkem, kui oli küsitud, tugevad emotsioonid (hirm, kurbus , meeleheide, viha) panevad valetaja niiviisi käituma, nagu ta rahulikus olekus kunagi ei teeks. Valetaja rääkimise hetkel ei saa tavaliselt aru, et on ennast niiviisi paljastanud.
Neljandaks valetamise sõnaliseks tunnuseks on otsesest vastusest kõrvalehiilimine ja (rafineeritud) puiklemine. Niisugust valetamist, mis tegelikult tähendab tõe mitterääkimist, kohtab igapäevaelus näiteks sagedasti poliitikute puhul, kes jätavad ebameeldiva või neile kahjuliku informatsiooni esitamata (nt Clintoni ja Lewinsky juhtum). Probleemiks on aga see, et oskuslikud valetajad ei jää enamasti niiviisi vahele. Samal ajal paljud inimesed räägivadki alati nii, see on nende stiil ka tõe rääkimise korral.
b. Politsei ja teiste õiguskaitseteenistuste töös tuleb kõrvuti verbaalsete karakteristikutega osata kasutada ka mitteverbaalseid karakteristikuid. Ja seda järgmistel põhjustel. 1. Sageli ei ole otsustamiseks piisaval arvul väljaöeldud sõnu, sõnalist materjali; 2. Sageli ei ole võimalik kasutada ka kõne salvestusi (nt tolli töös). Seega operatiivsed, kiired otsustused (kas alustada isiku põhjalikumat uurimist , kas viia läbi pagasi läbivaatus) tehakse tegelikus elus paratamatult suures osas toetudes mitteverbaalsetele karakteristikutele.
Tabel mitteverbaalsete karakteristikute kohta

Hääle(vokaalsed) karakteristikud

Mõttetud parasiitväljendused (inglise keeles ah-speech, eesti keeles nohitamine ja mõhhitamine).

Mõtestatud parasiitväljendused (sõnade või lausete kordamine, sõnavääratused, lausete mittelõpetamine, sõnalõppude allaneelamine jne).

Hääletämbri ja valjususe muutus (kõrgemaks, madalamaks, teiseks kui tavaliselt).

Rääkimise kiirus (ajaühikus öeldud sõnade arv).

Latentsuse periood (aeg küsimuse ja vastuse vahel, pauside pikenemine või sagenemine).
2. Näo karakteristikud

Partnerile otsavaatamine (silmsideme olemasolu või vältimine).

Naeratamine või naermine.
3. Liigutused

Kehaliigutused (peasügamine, endale vastu pead löömine, nihelemine jne).

Käeliigutused (käega selle kinnitamine, mis öeldi välja suusõnaliselt, mittefunktsionaalsed käe või sõrmede liigutused jne).

Jalaliigutused

Pealiigutused (raputamine, noogutamine jne)

Neelamisliigutused (tavaliselt koos pealiigutustega).

Positsiooni muutmine (asendi vahetamine näiteks istudes ).
Inimesed annavad sageli edasi vastuolulist informatsiooni, kus nende poolt sõnadega edasiantu ei ole vastavuses mitteverbaalsete näitajatega nende tegelikust emotsionaalsest seisundist. Reeglina on sõnaline kommunikatsioon paremini kontrollitav kui mitteverbaalne ja seda kolmel põhjusel (De Paulo and Kirkendol, 1989):

On kindlad automatismide tasemel seosed emotsionaalsete seisundite ja mitteverbaalse käitumise vahel. Näiteks, kui inimene järsku millestki ehmub, siis tema keha nõksatab tahapoole ja nägu muutub kindlal viisil automaatselt. Samas ei ole teada nii kindlaid asju, mida öeldakse sarnastes situatsioonides ;

Inimesed ei ole tavaliselt teadlikud enda mitteverbaalsetst reaktsioonidest erinevates situatsioonides. Näiteks nad ei tea tavaliselt, milliseid käeliigutusi ja kui sageli nad teevad normaalsets oludes, mistõttu neil on raske püüda käituda normaalselt, kui nad on tegelikult erutatud;

Isegi siis, kui inimesed teoreetiliselt teavad, kuidas peaks käituma, et näha välja rahulik, ei ole see ilma spetsiaalse treeninguta enamasti lihtne. Kuigi on nn sünnipäraseid näitlejaid, kes oskavad suurepäraselt kontrollida enda mitteverbaalseid reaktsioone ja seega muljet, mida nad endast teistele jätavad.
Kaks küsimust on olulised: Kas on mingeid süstemaatilisi erinevusi tõerääkijate ja valetajate vahel? Kas vale tuvastajad on niisugustest erinevustest teadlikud ja võimelised neid kasutama? Esimene küsimus puudutab objektiivseid (tegelikke) valetamise mitteverbaalseid tunnuseid. Teine küsimus on aga seotud subjektiivsete valetamise indikaatoritega so tunnustega, mida inimesed sageli seostavad valetamisega.
28.küsimus Ütluste tõeparasuse hindamine ( Statement Validity Assessment -SVA)
1989 aastal (Arntzen ja Köhnken) töötati välja protseduuri, mis lubab kompleksselt hinnata ütluste usaldusväärsust, mida tuntakse Statement Validity Assessment (SVA)- “väljaöeldu valiidsuse hindamine” nime all.
SVA meetod koosneb kolmest põhilisest elemendist.

Struktureeritud interjuu läbiviimine.

Konkreetsetele kriteeriumitele üles ehitatud teksti kontentanalüüs.
3. Tulemuste hindamine lähtudes konkreetsetest kriteeriumitest (Validity Check -list).
I. Esiteks viiakse läbi struktureeritud intervjuu , mis kujutab endast psühholoogilistel printsiipidel ülesehitatud tunnistaja küsitlust, kus eesmärgiks on saada võimalikult palju informatsiooni. Selline intervjuu pole teraapia (ei aita näiteks lapsel üle saada emotsionaalsetst probleemidest) ega ka mitte uurija küsitlus (ei avaldata kunagi psühholoogilist survet ). Kogu intervjuu salvestatakse videosse, et teha kindlaks, kas intervjueerija ei ole kasutanud suunavaid küsimusi või muul viisil tekitanud häireid. Videosalvestuselt kirjutatakse hiljem maha sõnaline informatsioon, mida analüüsitakse kontentanalüüsi abil.
II Teine etapp. Kontentanalüüsil kasutatakse 19 kriteeriumit, mis esitatakse järgnevas tabelis.
Üldised karakteristikud

Loogiline struktuur, mis esineb siis, kui esitatud seisukoht omab mõtet, on koherentne (asjassepuutuv, selge, arusaadav) ja loogiline ning erinevad osad moodustavad terviku ega ole vastuolus , seosetud.

Struktureerimata produktsioon , mis esineb siis, kui informatsiooni esitatakse mitteloogiliselt, ajaliselt järjestamata, kogu intervjueerimise käigus. Selline seosetus ja vähene organiseeritus annab tunnistust teemast kõrvalekaldumisest ja vaatepunkti (locus) spontaansetest muutustest. Samal ajal on tunnistus tervikuna asjassepuutuv. Näiteks on tehtud kindlaks, et emotsionaalselt häiritud täisealised vägistamise ohvrid annavad sageli halvasti seostatud ja ebaselgeid tunnistusi.

Detailide rohkus avaldub selles, kuidas kirjeldatakse kohta, aega, isikuid, objekte ja sündmusi, mis seostuvad kuriteoga.
Spetsiifiline sisu

Kontekstuaalne seostatus valdub selles, mil määral sündmused on lokaliseeritud ajas ja kohas ning kuidas tegevus on seostatav muude igapäevaste või tavaliste toimingutega. Nt ohver kirjeldab fakti, et kuritegu juhtus pargis , kus ta käis tegemas igapäevast jalutuskäiku koeraga.

Vastastikuste suhete kirjeldamine on täidetud siis, kui tunnistus sisaldab informatsiooni, mis näitab vähemalt ohvri (tunnistaja) ja kahtlusaluse otsest kokkupuudet. Näiteks “Ma ütlesin, mine ära, ta ei teinud midagi, naeratas ja siis hakkasin ma karjuma ”.

Kõne reprodutseerimine ilmneb siis, kui ütlusi või jutuajamise osi antakse edasi nende originaalvormis ning kui erinevad kõnelejad on ära tuntavad. See kriteerium ei ole täidetud, kui antakse edasi üksnes ütluste sisu.

Intsidendi käigus ilmnevad ootamatud komplikatsioonid. Näiteks, kui kurjategija ei saanud autot käivitatud esimesel katsel või keegi tuli ootamatult. Niisuguste asjaolude fabritseerimine nõuab suurt leidlikkust.

Ebaharilikud detailid tähendavad mingeid inimeste, sündmuste või asjade puhul ilmnenud ootamatuid, ebatavalisi, mittetriviaalseid külgi, mis on antud kontekstis mõeldavad. Näiteks tunnistaja kirjeldab täpselt kurjategija käele tehtud tätoveeringut.

Üleliigsed detailid esinevad siis, kui tunnistaja kirjeldab seoses sündmusega detaile, mis pole küll olulised süüdistuse seisukohalt, kuid annavad asjale elulisust. Näiteks lapstunnistaja ütleb, et täiskasvanud kurjategija püüdis kassi toast välja ajada, kuna on kasside suhtes allergiline.

Täpselt esitatud detailid, mis pole arusaadavad tunnistajale endale. Näiteks lapstunnistaja seksuaalse väärkohtlemise puhul kirjeldab seksuaalset käitumist, lähtudes enda praktiliselt puuduvatest või vähestest teadmistest seksuaalelu valdkonna kohta.

Asjasse puutuvad välised assotsiatsioonid . Need ei ole otseselt seotud uuritava kuriteoga, kuid puutuvad asjasse. Näiteks kurjategija rääkis ohvriga enda seksuaalsuhetest teiste naistega ning ohver annab seda tunnistades edasi.

Aruanded subjektiivse psüühilise seisundi kohta. See kriteerium on täidetud, kui tunnistaja kirjeldab, mida tundis, mõtles, kavatses intsidendi toimumise ajal.

Kurjategija psüühilise seisundi kajastamine. See kriteerium on täidetud, kui tunnistaja kirjeldab kurjategija tundeid, mõtteid, motiive intsidendi toimumise käigus. Näiteks ta naeratas kogu aeg, oli hirmunud, käed värisesid jne.
Motivatsiooniline sisu

Spontaansed ütluste korrigeerimised. See kriteerium on täidetud, kui tunnistaja teeb oma tunnistustesse iseseisvalt parandusi, lisab uut informatsiooni. Näiteks täpsustab alguses ebatäpselt pakutud sündmuse toimumise aega, automarki jne.

Viitamine mäletamise raskustele. See kriteerium on täidetud, kui tunnistaja spontaanselt viitab raskustele juhtunu täpsete detailide mäletamisel. Nt “ ma tõesti enam ei mäleta täpselt, kuidas ta sinna ruumi tuli”.

Oma tunnistuse suhtes kerkinud kahtlused. Kui tunnistaja avaldab kahetsust, et osa tema tunnistusest ei ole piisavalt täpne

Enesesüüdistamine. Kui tunnistaja mainib isiklikult ebameeldivaid, teda halba valgusse panevaid kuriteoga seotud detaile. Näiteks röövimise ohver teatab, et “ilmselt oli minust rumal minna välja nii kallite ja silmatorkavate ehetega”.

Kurjategijale andestamine , tema vabandamine. Kui tunnistaja püüab leida vabandusi, selgitusi, miks kurjategija niisuguse teo korda saatis. Näiteks tunneb ohver muret selle pärast, et nüüd läheb tema ründaja pikaks ajaks vangi, kuna talle tundub, et tema ründamine ei olnud ettekavatsetud.
Kuriteo spetsiifilised elemendid
19. Kuritegu iseloomustavad detailid. See tunnus esineb, kui tunnistaja kirjeldab kuriteo detaile viisil, mida professionaalne uurija teab, et need tüüpiliselt esinevad. Näiteks intsesti ja võõra poolt toime pandud kallatetungi puhul sündmuste progresserumise puhul on tavaliselt iseloomulik esimese puhul väiksem vägivald.
Siinkohal võib välja tuua vähemalt kuus põhjust, miks väljamõeldud, fabritseeritud tunnistuste puhul see kriteerium on vähem täidetud:

• Inimestel ei ole tavaliselt piisavalt kujutlusvõimet detailide väljamõtlemiseks;
  
• Fabritseerijal puuduvad teadmised;
  
• On väga keeruline viia väljamõeldud tunnistusse sisse uusi detaile. Näiteks tunnistuste täiendamisel uute detailidega spontaanselt, sest tavaliselt väljamõeldu ehitatakse üles kronoloogiliselt;
  
• Fabritseerijad püüavad vältida rohkeid detaile, kuna kardavad need ära unustada või segi ajada;
  
• Fabritseerijad ei esita detaile seetõttu, et kardavad saada paljastatud valetamiselt nende kontrollimisel;
  
• Fabritseerijad kardavad viidata enda mittemäletamisele, mälu vähesele käepärasusele, kuna nende arvates teeb see nende poolt esitatu vähem usutavaks.
  

III. Kolmandaks hinnatakse resultaatide tõepärasust lähtuvalt järgmistest kriteeriumitest
Psühholoogilised karakteristikud

Keelekasutuse ja teadmiste mitteadekvaatsus. Tehakse kindlaks, kas tunnistaja keelekasutus ja teadmised on vastavad või mittevastavad teatavas vanuses isiku normaalsele tasemele, samuti teadmistele, mida isik võis saada intsidendi käigus. Kui ilmneb selle ületamine, võib kahtlustada teiste inimeste osavõttu tunnituste andmise ettevalmistamises. Näiteks intsesti kuriteo kahtluse puhul süüdistab naine meest, et talle lapse abil kätte maksta.

Afektiivse reaktsiooni mittevastavus. Ohvritele, kes on läbi elanud kuriteo (vägivaldse, seksuaalkuriteo), kaasnevad sellega ka tunnistuste andmisel reeglina tugevad emotsioonid. Kui emotsioone on vähe, võib olla tegemist loo fabritseerimisega.

Alluvus sugestsioonile. Intervjuu käigus püütakse kindlaks teha, mil määral allub tunnistaja sugestsioonile. Selleks kasutatakse näiteks suunavaid küsimusi kõrvalise tähtsusega detailide suhtes, mis on muudest allikatest täpselt teada ja püütakse teha kindlaks (laps)tunnistaja allumine suunamisele.
Intervjuu karakteristikud

Sugereeriv, suunav või sundiv interjueerimine. Kui ilmnevad selged niisuguste intervjueerimiste tunnused, ei saa tunnistust analüüsida lähtuvalt SVA-st.

Intervjuu üldine ebaadekvaatsus. Kõige põhilisem probleem on, kui tunnistaja ei julge anda vastuseid stiilis “Ma ei tea” ja hakkab asju välja mõtlema. Selle ärahoidmiseks instrueeritakse intervjuu alguses tunnistajat selgesõnaliselt, et ka niisugused vastused on aktsepteeritavad juhul, kui tunnistaja tõesti mingi küsimuse vastust ei tea.
Motivatsioon
Üldine eesmärk on teha kindlaks, miks tunnistaja annab üldse tunnistusi.

Raporti küsitavad motiivid. Küsimus küsitavate motiivide olemasolus võimalikkusest, lahendatakse tehes kindlaks tunnistaja ja süüdistatava vahekorrad ning kõigi asjaosaliste tunnistusega kaasnevad tagajärjed. Võimalik on, et tunnistust on julgustanud andma kolmandad isikud.

Algse tunnistuse andmise kontekst. Püütakse teha kindlaks esmase tunnistuse andmise päritolu ja kujunemine Näiteks, kas esimene tunnistus oli vabatahtlik või seotud kellegi soovitusega (vanemad, sõbrad, õpetajad, psühholoogid jne).

Surve valetunnistuse andmiseks . Püütakse teha kindlaks, kas ilmnevad tunnused, mis viitavad survele muuta tegelikke detaile (sugereeritud, sunnitud, kaalutletud).
Uurimuslikud küsimused
See osa puudutab tunnistuse seost toimunud kuriteo tüübiga ja teiste tõenditega.

(Mitte)vastavus loodusseadustele. Vaadeldakse võimalust, et tunnistuses kirjeldatatavad sündmused ei ole realistlikud . Näiteks, kui keegi viitab raseduse tekkimisele intsesti käigus, kuid ohver ei olnud veel võimeline oma füsioloogilise arengu etapi tõttu rasestuma.

(Mitte)vastavus teistele tunnistustele. Sageli on ühe kuriteo kohta antud rohkem kui üks tunnistus, mis võimaldab omavahel võrrelda erinevate isikute poolt antud tunnistusi.

(Mitte)vastavus teistele tõenditele. Tehakse kindlaks, kas tunnistus vastab muude tõendite põhjal kujunenud kuriteo üldpildile ja detailidele.
32.küsimus Teoreetilised alused vale tuvastamiseks
Objektiivsed valetamise tunnused
Teoreetiliselt peaks valetaja teadvuses toimuma valetunnistuste andmise käigus kolm erinevat protsessi: emotsionaalne, kognitiivne ja kontrolli protsess, mis kõik jätavad jälje tema mitteverbaalsesse käitumisse.
Emotsionaalselt peaks valetamisega kaasnema sõltuvalt isiksuslikest eripäradest süütunne, hirm või põnevus. Oletame, et keegi tahtis varastada tänavalt jalgratast ja teda juhtus nägema politseinik , kes temalt küsis: “Kas see on Teie ratas?”. Subjekt vastas “Jah”, kuid võis ennast samal ajal tunda süüdlasena, kuna teda on õpetatud, et ei ole ilus teistele, eriti politseinikele valetada. Teisel juhul tunneb ta hirmu, kartes, et “jäi vahele”. Kolmandal juhul tunneb ta põnevust, kuna tal avanes võimalus politseinikku lollitada, petta.
Need emotsioonid avalduvad erineval viisil mitteverbaalselt. Süütunde korral tavaliselt ei vaadata partnerile otsa, hirm ja põnevus võib aga avalduda liigutuste sageduse suurenemises või hääletämbri kõrgenemises.
Kognitiivse lähenemise järgi kujutab valetamine endast kognitiivselt mitmetahulist ülesannet. Ilmselt on keerulisem fabritseerida usutav vale, mis oleks kooskõlas kõigega, mida vaatleja teab, kui lihtsalt rääkida tõtt (”valetada on intellektuaalses mõttes keerukam kui tõtt rääkida”). Seetõttu tehakse valetades rohkem kõne-eksimusi, räägitakse aeglasemalt ja peetakse pikemaid pause enne vastamist. Samuti tehakse vähem tahtmatuid, spontaanseid käeliigutusi, mis on seletatav kehakeele vähenemise ja üldse liigutuste arvu vähenemisega suurema kognitiivse pinge tõttu.
“Kontrolli katse” (attempted control approach ) korral eeldatatkse, et valetaja püüab enda käitumist kontrollida (vältida ennast reetvaid indikaatoreid ja suurendada enda esinemise tõepärasust). Kuid võimalikult “normaalne, tavapärane” välja näha pole sugugi lihtne, sest tuleb alla suruda emotsioonid ning teada, kuidas näida normaalne. Teoreetiliselt on näiteks nägu kergem kontrollida kui keha. Samas pole see sugugi lihtne mikroväljenduste puhul. Seetõttu võivad valetajad üritada teha varem plaanitsetud kehaliigutusi, mis ei ole spontaansed ning viivad rigiidsuse (jäikuse) ja pidurdatuseni. Sarnaselt näole antakse informatsiooni edasi häälega, mis peaks hästi olema kontrollitav. Tegelikult on selgunud, et mingitel põhjustel ei suuda enamik inimesi oma hääle tooni sugugi nii edukalt kontrollida kui näoilmet ( Ekman , 1981).
Ilmneb, et ülalnimetatud kolm erinevat lähenemist eeldavad valetamise puhul erinevat käitumist. Kuidas aga juhtub tavaliselt, sellele ei saagi ühetähenduslikult vastata. Näiteks ka tõerääkija võib ilmutada närvilisuse tundemärke, kuid teistel põhjustel kui valetaja. Teisest küljest on vale tuvastamine võimalik üksnes siis, kui ilmnevad valetamisel närvilisuse, kognitiivse koormuse või ülekontrollituse tunnused. Kui neist ükski ei ilmne, jääb vale avastamata. Nagu näitavad uuringud, moodustavad igapäeva elus ettetulevatest valedest valdava enamiku just sellised.
Valetamise eksperimentaalsed uuringud
DePaulo kasutas järgmist situatsiooni. Esmalt palutakse ausalt kirjeldada inimesi, kes meeldivad ja kes mitte (sümpaatsed, mittesümpaatsed). Pärast palutakse samu inimesi kirjeldada ebaausalt, see on neid, kes tegelikult ei meeldi, nagu nad meeldiksid ja need, kes meeldivad, nagu nad ei meeldiks. See on valetada.
Ekman näitas katseisikutele (õdede kooli õpilased) esmalt värvilisi looduspilte paludes neid kirjeldada teistele, kes pilte ei näe, mida nad näevad. Seejärel asendati rahulikud looduspildid karmisisulise meditsiinilise õppefilmiga, kus oli tegemist raskete vigastustega ja ampulteerimisega. Katseisikutel palutakse aga samal ajal teistele jätta mulje, et vaadatakse endiselt meeldivat loodusidülli nii, et teised valest aru ei saa.
Panuste tõstmiseks oli katseisikutele ette nähtud rahaline hüvitus eduka valetamise eest. Õdede kooli õpilastele öeldi aga lisaks (neile valetati?), et nende edasine karjäär sõltub sellest, kui hästi suudavad nad oma tegelikke tundeid varjata.
Kuni käesoleva ajani ei ole publitseeritud ühtegi niisugust väliuuringut, kus oleks uuritud seda, mille järgi toimub vale avastamine tegelikus politseitöös (nt ülekuulamiste käigus). Kindlasti on vastavaid ametkondlikke uuringuid läbi viidud, kuid niisuguste resultaatide avaldamine vähendaks võimalusi nende kasutamiseks tegelikus töös.
Üks uuring siiski on, mis meenutab väliuuringut. Davis ja Hadiks (1995) jälgisid ja hindasid Iraagi presidendi Saddam Husseini käitumist CNNle Lahesõja ajal antud intervjuu ajal. Pärast sai selgeks, et Saddam valetas kindlalt vähemalt ühel korral, kui ta väitis, et Iraagi lennukid maanduvad Iraanis . Just selle väite esitamise ajal peatas katsealune oma käte ja jalgade liigutamise so vähenes liigutste sagedus (see läheb kokku laboratooriumi uuringute tulemustega). Üldistuste tegemiseks näib aga sellest olevat vähe.
Kes on head vale avastajad ?
Vale efektiivset avastamist segab eelkõige individuaalsete erinevuste esinemine emotsioonide läbielamises (Brokow võrk, lõks) ja emotsionaalse erutuse pidamine valetamise tunnuseks ( Othello viga). Ilmneb, et mõned inimesed:

• Räägivad üldse segaselt ja paljusõnaliselt;
  
• Räägivad pikkade või lühikeste pausidega;
  
• Teevad kõnes palju vigu;
  
• Kasutavad kõnes vähe illustratsioone;
  
• Nende käitumises ilmnevad hirmu, kannatuse või viha tunnused sõltumata sellest, kas nad niisuguseid emotsioone ka tegelikult läbi elavad;
  
• Neil ilmneb kalduvus näoilmete asümmeetriliseks (üheaegselt mitu emotsiooni) avaldumiseks.
  

Uuringud näitavad suhteliselt suurt sarnasust tavainimeste ja õiguskaitseteenistuste töötajate hoiakutes, mis on sageli ekslikud. Õiguskaitsetöötajad aga peavad ennast sageli headeks vale avastajateks. Probleemiks on piisava tagasiside puudus. Kõige parem ja efektiivsem tagasiside on aga ühel kontingendil (Vrij ja Semin, 1996), nimelt kurjategijail. Kurjategijate subkultuur on seotud sagedama valetamisega kui tavaline (seaduskuulekas) keskkond ning et selles edukas olla, tuleb olla hea vale äratundja. Hüpotees leidis kinnitust, vangide hoiakud olid korrektsemad kui üliõpilastel, uurijatel ja mundrikandjatel politseinikel.
Kõige sagedasemaks eksimuse aluseks on veendumus , et valetamine ja närvilisus (nt politseile tunnistusi andes) korreleeruvad positiivselt. Tegelikult suudetakse oma närvilisust enamasti mitte välja näidata.
Tabel vale avastamise võime kohta (%) tõde vale kokku
Õiguskaitseteenistused, kogemustega 64 42 52
Õiguskaitseteenistused, uued 53
Salateenistus 64
Polügraafi töötajad 56
Politseinikud 58 31 45
Uurijad 51 46 49
Tõde on lihtsam kindlaks teha kui valet. Professionaalsed vale avastajad ei ole paremad kui tavakodanikud, küll on nad aga enesekindlamad. Oli ainult üks professionaalide grupp, salateenistuse agendid , kes näitasid regulaarselt kõige paremaid tulemusi. (Ekman ja O´Sullivan, 1991) leidsid, et agentidest 53% jõudsid tulemuseni 70% valede avastamiseni ja 29% isegi üle 80%. Head vale avastajad kasutavad erinevaid indikaatoreid erinevate inimeste puhul, mitteedukad otsivad alati mingit kindlat tunnust.
Politseinike valed stereotüübid toovad kaasa negatiivseid tagajärgi. Näiteks on kindlaks tehtud, et erinevad rassid käituvad erinevalt. Mustad väldivad rohkem pilku, silmsidet ja liigutavad ennast elavamalt kui valged.(Ameerika uuringud). Vrij ja teised, 1988, uurisid Taanis valgete ja “mustade” (Surinami päritolu) käitumist simuleeritud politsei ülekuulamiste käigus. Ilmnes, et “mustad” tegid rohkem kõnevigu, naeratasid sagedamini, liigutasid ennast sagedamini ja tegid sagedamini neelamisliigutusi. Kõiki selliseid tunnuseid seostab aga politsei tavaliselt valetamisega.
33.küsimus Praktilised juhised vale tuvastamiseks
Juhised vale avastamiseks

• Valet on võimalik avastada ainult juhul, kui valetaja tunneb hirmu, süüd või põnevust või tal on valet raske välja mõelda;
  
• On oluline pöörata tähelepanu vastuoludele kõne sisu ja kõne mitteverbaalsete karakteristikute vahel ja püüda neid seletada. See võib anda tunnistust valetamisest, kuid on võimalikud ka muud seletused;
  
• Tähelepanu tuleb pöörata isiku tavalisest (normaalsest) käitumismustrist kõrvalekalletele, kui see on teada. Tuleb jõuda põhjusteni, miks see nii on ja valetamine võib olla üheks seletuseks;
  
• Otsus valetamise kohta on võimalik teha üksnes siis, kui muud seletused langevad ära;
  
• Isik, keda kahtlustatakse valetamises tuleb saada(ahvatleda) rääkima, sest mida rohkem ta räägib, seda suurem on tõenäosus tabada teda valetamise tunnustelt;
  
• On teatavad levinud stereotüübid valetamise tunnuste kohta (pilgu ärapööramine, nihelemine, latentsus vastamisel, naeratamine nt), mis uuringute järgi ei ole reliaablid tunnused. Näiteks silmside enamikul valetamise suhtudel suureneb või jääb samaks, mitte ei vähene (Vrij, 1995).
  
• Tegelikud head vale äratundmise indikaatorid on järgmised: kõnevääratuste sagenemine ja kõnelemise tempo aeglustumine (kehtib eelkõige kognitiivselt keeruliste valede puhul), hääletämbri muutus (eelkõige kõrgenemine), käte ja jalgade liigutuste vähenemine, näoilmete vastuolulised mikromuutused (kestavad 1/25 sekundit ning nende äratundmine on suhteliselt lihtsalt treenitav). Samas tuleb silmas pidada, et mitte kõikidel juhtudel ei ilmne just need tunnused ja nende esinemine ei anna valetamise kohta 100% garantiid .
  

Lõppjäreldus
Tuleb arvata, et vaatlejate teadmised on mittekorrektsed vale avastamise tunnuste kohta ning valetamist on tegelikkuses raske avastada. See pole ka üllatav, kuna mitteverbaalne käitumine sõltub üheaegselt individuaalsetest karakteristikutest, valetamise tüübist ja asjaoludest, miks valetamine leiab aset ( panused ). Samas sisendab lootust fakt, et elukutselised vale avastajad (nt salateenistuste agendid) saavad vale tuvastamisega mitteverbaalsete indikaatorite abil suhteliselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et vale avastamine on kunst , oskus, mida võib olla saab arendada. Kuidas seda edukalt teha, pole veel siiani hästi teada. Tänaseks on empiirilised uuringud näidanud aga ühte olulist asja professionaalsetele vale avastajatele (politsei nt). Nimelt, et tuleks püüda vabaneda valedest stereotüüpidest, uskumistest valetamise vaieldamatute tunnuste osas, sest nende kasutamine viib soovimatute effektideni (nt rassidevahelised kommunikatsiooni häired).
34.küsimus Tunnistajate intervjueerimine : kognitiivne intervjuu
Kuidas aga psühholoogiateadmisi süstemaatiliselt kasutada õiguspraktikas? 1954. aastal moodustati Saksamaa Ülemkohtu juures ekspertide grupp, kes pidid määrama laste ütluste usaldusväärsuse (eriti seksuaalkuritegude puhul). Õiguspsühholoog Udo Undeutsch esitas siis uudse idee, kuidas viia läbi lapstunnistaja psühholoog-eksperdi poolt intervieerimine (kohtuväline), mis annab reeglina paremaid tulemusi kui lapse kohtus küsitlemine. Alates 1955. aastast lubati seetõttu Saksamaal läbi viia lapstunnistajate nn psühholoogilist intervjueerimist praktiliselt kõikide laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumite puhul. Näiteks 1982. aastal viidi Saksamaal läbi 40 000 sellist ekspertiisi.
Kognitiivne intervjuu ( Cognitive Interview- CI) on üks kõige huvitavamatest arengutest õiguspsühholoogias viimasel paarikümnel aastal. CI on tehnika, mis koosneb seeriast mälu taastamise moodustest, mis aitab suurendada informatsiooni hulka, mida saadakse tunnistajatelt. Tuleb rõhutada, et võimalikult täieliku ja korrektse informatsiooni saamine tunnistajatelt mõjutab olulsel määral eeluurimise tulemust.
CI töötati välja algselt psühholoogide Ed Gieselman (California Ülikool) ja Ron Fisher (Florida Rahvusvaheline Ülikool) poolt 1984. aastal vastusena politseinike ja teiste õigussfääri ametnike tellimusele suurendada tunnistuste usaldusväärsust. CI on tänaseks lülitatud riiklikku ( Suurbritannia ) küsitluste läbiviimise juhendisse kõikide isikute gruppide (lapsed kaasa arvatud) puhul (Achieving Best Evidence, Home Office, 2002).
Hakates seda valdkonda uurima leidsid nimetatud autorid, et eksisteerib niisugune nähtus nagu “tüüpiline, tavaline politsei intervjuu”, mille puhul esineb muuhulgas pidev tunnistuste andmise katkestamine ülekuulaja poolt, intensiivne küsimus-vastus formaadi kasutamine ja ebakorrapärane küsimuste järjestamine. Just sellist stiili kasutasid ülekuulamisel erinevate maade politseinikud, kes polnud spetsiaalset treeningut läbinud, mille tulemusena vähenes oluliselt tunnistuste kvaliteet. Sageli tehakse seda teadlikult, sest püütakse ülekuulatavat (eriti kahtlusalust ) segadusse ajada ja nn “lõhki lüüa”. Tegelikult sellisel viisil küsitlemine kujutab endast psühholoogilise surve avaldamist ning muudab paljuski küsitavaks saadud informatsiooni.
Teoreetiline alus. CI teoreetilise aluse moodustavad kaks psühholoogia haru: kognitiivne psühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia. Kognitiivne alus baseerub eelkõige teadmistel , mis on psühholoogias kogutud inimese mälu töötamise seaduspärasuste kohta. Kaks teoreetilist kognitiivset printsiipi . Mälu taastav juhis, meeldetuletamise ajend (cue) on kasutamisel efektiivne sel määral, millisel määral on kattuvad, ühtivad kodeeritud informatsioon ja taastav juhis, märguanne. Algse kodeerimise konteksti taastamine suurendab säilitatava informatsiooni kättesaadavust (Tulving, Thomson - kodeerimise, meeldetuletamise paradigma , 1970, 1973). Teiseks jälgede mitmesuse hüpotees (Bower, 1967), mille järgi säilivad mälus omavahel seostumata sündmustest paremini niisugused sündmused, millega midagi assotsieerub. Järelikult võib ühe tehnika abil kättesaamatu informatsioon osutuda kättesaadavaks kasutades teist tehnikat või meeldetuletamise ajendit.
35.küsimus Neli kognitiivset ja kolm sotsiaalpsühholoogilist alust intervjuu läbiviimiseks
Samuti toetutakse CI puhul teadmistele selle kohta, kuidas paremini kujundada sotsiaalse suhtlemise ja kommunikatsiooni situatsiooni intervjueerija ja intervjueeritava vahel.
I kognitiivne tehnika püüab taastada seda füüsilist ja isiksuslikku konteksti, mis esines kogetud sündmuse ajal. Näit. intervjueerija instrueerib: “Sulgege silmad ja viige ennast mõttes tagasi aega, kui toimus kirjeldatav sündmus. Mõelge sellele, mis siis juhtus, proovige meenutada hääli, lõhnu, kõike, mis seostub Teil juhtunuga (mida öeldi, milline oli riietus, millised olid Teie tunded, mõtted)”. On hulgaliselt empiirilisi tõestusi, et selline tehnika parandab mälujälgede taasesitamist.
II kognitiivne tehnika rõhutab vajadust raporteerida kõigest, mis meelde tuleb. Mitte, et intervjueerija või intervjueeritav otsustavad ette, mis on oluline ja mis mitte. Hiljem selgub sageli, et algselt mitteolulised detailid osutuvad eriliselt tähtsateks tervikliku pildi kokkupanemisel .
III kognitiivne tehnika varieerib taastamise, taasesitamise perspektiividega. Püütakse näiteks tunnistajat panna ohvri positsioonile ja palutakse tal ette kujutada, mida võis tunda ja mõelda ohver kuriteo toimumise ajal. Eeldatakse, et niiviisi on võimalik saada teada uusi üksikasju sündmuse kohta. Selle tehnika suhtes on avaldatud muret seoses võimalusega uute detailide fabritseeimiseks ja politseinikud püüavad seda reeglina mitte kasutada.
IV komponent on instruktsioon teha taastamise katseid erinevatest sündmuse toimumise faasidest alates. Tavaliselt esitatakse tunnistus alates sündmuse algusest, sest see on kõige loogilisem. CI intervjuu käigus muudetakse teadlikult seda positsiooni ja palutakse esitada näiteks meenutus lähtudes lõpust alguse suunas või keskpaigast. See tehnika püüab saavutada sama tulemust, mis saadakse tunnistuse kordamisel, et tuleksid esile uued detailid.
Lisaks kognitiivsele komponendile kasutatakse CI puhul ka niisuguseid sotsiaalsete oskuste ja kommunikatiivsete strateegiate baasteadmisi, mis kergendavad intervjuu toimumist .
I kontakti loomine. Selle esmärgiks on intrvjueerija ja intervjueeritava vahelise suhte täpne määratlemine, tunnistajale võimalikult sundimatu positsiooni loomine ning talle täpsete instruktsioonide andmine, mida temalt oodatakse . Samuti tuleb jälgida, et tunnistajale jääb piisavalt aega vastuste üle mõtlemiseks.
II meenutamise fokuseerimine, mille abil suunatakse tunnistajat kindlatele detailidele. Intervjueerija peab rääkima aeglaselt ja selgelt, pidama piisavalt pause, et tunnistaja suudaks luua kujundi ja seda esitada. Näiteks “Nüüd proovige palun meenutada subjekti nägu, keskenduge selle üldisele pildile, erilistele tunnustele, nagu see Teile praegu meenub”.
III lähtepunkt (tunnistajat lepitav, temaga kohanev küsitlemine) rõhutab küsimuste esitamise ajastatuse olulisust, mis peab lähuma eelkõige tunnistaja hoiakutest taasesitamiseks (mida tema peab oluliseks), mitte intervjueerija püüdest koostada rigiidne protokoll toimunu kohta. Näiteks, kui tunnistaja tahab hakata rääkima kahtlusaluse riietusest, ei tohi teda katkestada ning minna küsimustega kahtlusaluse käitumise juurde.
36.küsimus Emotsionaalsete seisundite instrumentaalne diagnostika (ajalugu,üldpõhimõtted,tänapäev ja perspektiivid)
Üks psühholoogia rakendamise võimalusi kriminaalmenetluses, kus põimuvad õiguslikud, psühholoogilised, füsioloogilised ja tehnilised küsimused, on emotsionaalsete seisundite instrumentaalne diagnostika. Laiemalt on see valdkond tuntud valedetektori ehk polügraafi kasutamisena.
Kogu problemaatika on kuni praeguse ajani väga diskuteeritav ja võib leida valedetektori kasutamise tuliseid pooldajaid ning vähemalt sama tuliseid eitajaid (“pseudoteaduslik tehnika”). Valedetektori veendunud pooldajad on tavaliselt õiguskaitsesfääriga seotud isikud, luureametkonnad, isikud, kes tegelevad pisiriisumiste ja raiskamiste uurimisega, samuti entusiastlikud teadlased, kelle tegevus on pühendatud antud probleemi teaduslikule uurimisele. Vastaste hulka kuuluvad tavaliselt kodanikuõiguste kaitsjad , paljud juristid (sh. advokaadid) ja teised teadlased, kes antud probleemistikku uurivad.
Valedetektori toime täpsuse kohta on teada vähe teaduslikke tõestusi. Autoriteetne ekspert, psühholoog P. Ekman väidab, et ligi 4000 artiklist ja raamatust, mis olid pühendatud sellele küsimusele 1990ndate aastate alguseks, pretendeerisid teaduslikkusele vähem kui 400 ja vastasid minimaalsetele teaduslikele standarditele mitte üle 40. Praktikas täidab aga detektor talle pandud õigustatud lootusi suhteliselt sagedasti.
1. Terminoloogia ja ajalugu.
Inimese psüühilise seisundi ja füsioloogiliste näitajate vahelised kindlad seosed on teada juba ammustest aegadest ning neid on ka õigusemõistmisel rakendatud. Näit. Vana Indias kasutati kurjategija avastamiseks nn “riisiga katsumist , proovimist”. Katsealusele anti söömiseks tass kuiva riisi. Kõik, kes seda suutsid teha, loeti süütuteks, kes aga ei suutnud, loeti süüdiolevaiks ja neid karistati. Füsioloogiline mehhanism seisnes selles, et kurjategija kartes paljastamist, tunneb hirmu ja sülje eritumine pärssub (suu kuivab) ja kuiva riisi söömine pole võimalik.
XX saj. alguseks oli hakatud seoses tunnistajate ütluste vähese usaldusväärsusega otsima uusi meetodeid kuriteo asjaolude selgitamiseks ja abi loodeti saada muuhulgas eksperimentaalpsühholoogiast. 1904. aastal ilmus programmiline artikkel, kus võeti kasutusele mõiste “kuriteo koosseisu psühholoogiline diagnostika” (M. Wertheimer/gestaltpsühholoogia rajajaid/, J. Klein “Psychologische Tatbestanddiagnostik. Ideen zu psychologisch-experimentellen Methoden zum Zwecke der Feststellung der Anteilnahme eines Menschen an einem Tatbestand. In “Archiv für Kriminal-Antropolgie und Kriminalistik. 1904.Bd. 15. No 1. S. 72- 113”.
Idee ise oli järgmine: eksperimentaator püüab mõõtmise abil kindlaks teha, kas katsealusele on teada, tuntud faktid või sündmused, mis on vahetult seotud kuriteoga või mitte, sellisel juhul, kui isik seda ise eitab. Seega eeldati, et inimese teadvuses esinevad üleelamiste spetsiifilised jäljed, mille olemasolu tuvastamine tõendab kuriteoga kokkupuutumist.
Seda valdkonda on nimetatud ka “emotsionaalsete üleelamiste jälgede sümptomatoloogia” (Otto Lipmann, 1911) või “enese reetmine assotsiatsiooni kaudu” (Wilhelm Stern).
Ameerikas kasutati aga algusest peale reklaamihõngulist ja populistlikku mõistet “vale detektsioon”(lie detection). Kaasaegne ja kõige teaduslikum antud valdkonna määratlus näib aga olevat “emotsionaalsete seisundite instrumentaalne diagnostika”.
Teine suhteliselt neutraalne ja vähepretensioonikas mõiste on polügraaf, ehk siis lihtsalt mõõteriist paljude protsesside, impulsside üheaegseks (sünkroonseks) mõõtmiseks (nii määratleb aparaati ka Websteri sõnaraamat). Antud kontekstis tähendab see inimorganismi füsioloogiliste funktsioonide näitude fikseerimist- hingamise rütm ja sagedus, südame löögisagedus, vererõhk, lihaspinge, higieritus (naha galvaaniline reaktsioon) jt. Kaasajal on konstrueeritud eksperimentaalseid polügraafe, mis registreerivad kuni 20 erinevat parameetrit, mille ühiseks omaduseks on tahtele mitteallumine või vähene allumine.
Niisugune diagnostika põhineb psühholoogiast teada assotsiatiivsel eksperimendil, mille olevat esmakordselt läbi viinud inglise antropoloog Sir Francis Galton (1822- 1911) (Darwini onupoeg, eugeenika rajajaid, uuris ka intelligentsuse jaotumist ja mõõtmist inimpopulatsioonis, daktüloskoopia leiutajaid, uuris antitsükloneid meteoroloogias). Galton avaldas 1879. aastal artikli selle kohta, kuidas ta koostas nimekirjad 75 sõnast ja uuris enda peal nende sõnadega tekkivaid assotsiatsioone (introspektiivselt). W. Wundt töötas välja assotsiatiivse eksperimendi standardid , kuid jäi laboratoorsete eksperimentide juurde. Psühhoanalüütik Karl Gustav Jung (1875- 1961) kasutas assotsiatsioonide uurimist esimesena psühhiaatriapraktikas, kust see läks üldisse käibesse (samuti Kraepelin, McKeen Cattell, Freud jt.) (sel teemal oli isegi vaidlus Wertheimeri ja Kleiniga plagieerimise üle).
Assotsiatiivse eksperimendi kasutamise võimalus kuritegude uurimisel seisneb järgnevas. Isikule esitatakse sõnu-ärritajaid, millele järgnenud vabad assotsiatsioonid fikseeritakse (näit. laud). Isiku reaktsioonide abil saab kindlaks teha, millised stiimulid on tema jaoks neutraalsed ja millised mitte. Metoodika. Katsealusele esitatakse sõnad-ärritajad, mida saab jagada 3 gruppi:

kriitilised , relevantsed ärritajad so. otseselt seotud uuritava sündmusega;

neutraalsed, irrelevantsed ärritajad so. mitteseotud uuritava sündmusega;

postkriitlised ehk seotud kriitilise ärritajaga, milles pidi avalduma kriitilise ärritaja pikaajaline mõju.
Fikseeritakse assotsiatsioonid ja reaktsiooniaeg ning otsitakse kahte liiki sümptomeid: 1) erilised, ebaharilikud reaktsioonid- a) enese otsene väljaandmine ja b) mõttetud reaktsioonid, sõnade kordamine jne. 2) reaktsiooni kiirus, eriti reaktsiooniaja pikenemine kriitiliste ja postkriitiliste ärritajate puhul, kuna toimub afektiivne (emotsionaalse pinge tekkimise) protsess. Eriti tulevad hüpoteesi järgi esile reaktsioonid neile stiimulitele, millega seotust uurimisalune püüab varjata. Selle põhjuseks, et häiruvad normaalsed füsioloogilised ja verbaalsed protsessid, on hirm vale paljastamise ees.
Kõrvuti assotsiatiivse eksperimendiga arenes samal ajal ka teine suund afektiivsete (emotsionaalsete) seisundite äratundmiseks, millest kujunes välja “valedetektori” tehniline külg. Esimene teadlane, kes olevat püüdnud kahtlustatava valetunnistusi vererõhu kõikumiste abil ära tunda, oli C. Lombroso. Ta olevat seda teinud juba 1895. aastal, kuid tänapäeval kaheldakse selles, kas see ikka oli tehniliselt võimalik.
Alates I Maailmasõjast kandus sellealaste uuringute raskuspunkt Ameerikasse. 1914. publitseeris V. Benussi oma eksperimentide tulemused, kus demonstreeris seoseid hingamissageduse muutuste ja valetamise vahel. 1915. alustas W. Marston uuringuid tegemaks kindlaks seoseid vererõhu, naha galvaaniline reaktsiooni, hingamissageduse kui organismi psühhofüsioloogilist seisundit iseloomustavate näitajate ja valetamise vahel. Esimene polügraaf ehk mõõteriist, mis mõõtis üheaegselt mitut organismi talitlemise erinevat parameetrit, leiutati 1921. J. Larssoni poolt, kes oli politseinik ja õppis samal ajal ülikoolis. Põhimõtteliselt selline on polügraafi tehniline aparatuur ka tänapäeval.
Huvitava kõrvalepõikena võib aga siinkohal nimetada Vene psühholoogi Aleksander Luria töid selles valdkonnas, millele küll väärilist arengut ei järgnenud. Luria töötas välja ja konstrueeris 1920te alguses seadme, kus kõrvuti vabade assotsiatsioonidega mõõdeti motoorseid reaktsioone (katseisikul tuli kohe pärast vastamist vajutada nii kiiresti kui võimalik õhuga täidetud kummiballooni). Nagu räägib Luria oma mälestustes, võrreldes neid reaktsioone erinevate isikute puhul, õnnestus paljudel juhtudel kahtlusaluste hulgast välja selgitada tegelik kurjategija, kes andis valetunnistusi. 1927. loodi Moskva kubermangu prokuratuuri juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium , kus Luria tegeles vastava probleemiga viis aastat. Kas Luria poolt loodud metoodika oli “valedetektori” eelkäija või mitte, on aga diskuteeritav. Pealegi ei maksa unustada seda, millistes poliitilistes tingimustes niisuguseid uuringuid läbi viidi.
1926. aastal L. Keeler modifitseeris aparaati hakates mõõtma ka naha galvaanilist reaktsiooni. Kui ta 1949. aastal suri, oli tema polügraaf maailmas kõige levinum. 1945. aastal konstrueeris J. Reid uue seadme, kus lisaks eelnevalt nimetatud näitudele registreeritakse küünarvarre lihaste, samuti puusa ja jalalihaste mikroliigutused. Sellest ajast alates diagnostiline aparatuur ei ole oluliselt muutunud (va muidugi puhttehniline areng).

Polügraafi kasutamine tänapäeval.
Praegusel ajal kasutatakse polügraafi erinevates valdkondades ligi 50 maal (st selle aparaadi kasutamine ei ole seadusega keelatud).
Kõige laialdasemalt tehakse seda Ameerikas, kus hinnatakse ekspertide arvuks ca 10 000. Seal on professionaalide ühing- American Polygraph Association, 14 eriasutust, kus valmistatakse ette spetsialiste (instituut, õppekeskused, kolledzh).
Ameerikas viiakse aastas läbi vähemalt 1 miljon testimist ning see arv kasvab. Kõige enam (vähemalt 300 000 juhtumit aastas) kasutavad detektorit tööandjad erasektoris (näiteks töölevõtmisele eelneva intervjuu käigus, enne ametialase tõusu soovitamist või töötajate poolt toime pandud õiguserikkumiste lahendamisel asutuse siseselt). Ehkki 18 osariigis on detektori kasutamine keelatud, leitakse võimalusi sellest kõrvale hiilida. 30 osariigis on lubatud ja detektorit kasutatakse laialdaselt panganduses ja kaubanduses (MacDonalds näit.).
Teisel kohal kasutamise sageduselt on õiguskaitseteenistused, mis tegelevad kuritegude uurimisega. Testitakse mitte ainult kahtlusaluseid, vaid ka ohvreid ja tunnistajaid, eriti kui on kahtlusi nende poolt antud tunnistustes. Justiitsministeerium, FBI ja politsei kasutavad detektorit reeglina siis, kui juurdluse käigus on kahtlusaluste ring vähenenud mõne isikuni, kuigi paljudes osariikides on keelatud kohtus esitada testimiste tulemusi. 22 osariiki aga kasutavad neid tõenditena, kui selles on varem kokku lepitud ja saadud nõusolek kaitselt ja süüdistajalt. Advokaadid kasutavad sellist kokkulepet prokuröriga asja lõpetamiseks, kui detektor näitab, et isik räägib tõtt ( Ameerika kohtupraktikast on teada palju tsiteeritud mõrvajuhtum, kus vastavalt kokkuleppele läbiviidud kahel testimisel saadi negatiivne tulemus ja isikut karistati eluaegse vanglakaristusega. Kahe aasta pärast selgus aga tegelik mõrvar). New Mexico ja Massachussetsi osariikides esitatakse testimiste tulemused sõltumata poolte seisukohtadest. Ameerika Ülemkohus valedetektori tulemusi ei arvesta.
Kolmandal kohal kasutamiste arvult on föderaalteenistused nagu näieks LKA (CIA) ja Rahvuslik Julgeoleku Agentuur (NSA) (näit. 1982. aastal viidi neis läbi üle 22 000 testimise). Need teenistused on ka polügraafi kasutamise pioneerid Ameerikas alates 1948-49 aastastest . Kasutatakse nii luures kui vasuluures (lojaalsuse kontroll, spionaazhis kahtlustamine) ja seda tehakse lähtuvalt vastavate organisatsioonide sisemistest reeglitest. 1983. aastal koostas NSA aruande “Polügraafi kasutamise täpsuse ja kasulikkuse” kohta, kus jõuti järeldusele, et kuritegude uurimisel on polügraaf väga efektiivne riist .
Kaitseministeerium püüdis 1980te aastate lõpul saada luba detektori laialdaseks kasutamiseks (töölevõtmisel, salajastele andmetele ligipääsu lubamisel, rutiinsel kontrollil) ning tulemuste põhjal otsuste tegemise õigust. Kongress seda õigust Kaitseministeeriumile ei andnud ja kutsus ellu spetsiaalse uurimiskomisjoni, mis pidi andma täpse hinnangu valedetektori teaduslikule põhjendatusele. Komisjon hindas detektori kasutamise võimalusi ja põhjendatust väga mitemekülgselt ja jõudis paljude arvates liialt negatiivsele järeldusele.
Polügraafi kasutatakse palju Kanadas, Jaapanis ( armees alates 1951. ja politseis alates 1956.), Israelis (alates 1959.).
Aga näiteks Austrias on polügraafi kasutamine kuritegude uurimisel seadusega keelatud, kuna kriminaalprotsessi koodeksis on fikseeritud, et ei tohi kasuatada meetodeid, mis välistavad süüdistatava “vaba tahte”( sarnaselt hüpnoosi ja narkoanalüüsiga). Sakasamaal viidi 1930ndatel aastatel läbi palju testimisi, 1954. aastal keelati aga polügraafi kasutamine kriminaalmenetluse käigus. Meetodit loetakse inimväärikust alandavaks. Ehkki teaduslikes ringkondades neis riikides nõutakse alates 1980ndate lõpust polügraafi seadusliku blokeerimise lõpetamist, pole siiani midagi muutunud.
Endises Nõukogude Liidus ei olnud seaduses ette nähtud võimalust polügraafi kasutamiseks kuritegude uurimisel, kuna loeti samuti inimväärikust alandavaks ja teaduslikult vähepõhjendatuks. Samasugusel seisukohal oli ametlik psühholoogiateadus.
Eriteenistused suhtusid asjasse pragmaatilisemalt. Juba 1971 . aastal KGB Kõrgemas Koolis välja antud salajases “Operatiivtöö psühholoogia kursuses” anti polügraafile üldiselt kiitev hinnang. Soovitati kasutada agentide ja luurajate ettevalmistamisel (ja ilmselt ka kasutati) ja üldse inimese füsioloogilise seisundi fikseerimiseks. Samas leiti, et kahtlevalt tuleb suhtuda füsioloogilise ja psühholoogilise seisundi vahekordade hindamisse. Leiti, et polügraafi näitudele mõjuvad mitmed faktorid nagu näiteks müra, esemed, mis köidavad katsealuse tähelepanu, andurid ja nende kinnitamine kehale, rohke söögi, alkoholi, kohvi, narkootiliste või farmakoloogiliste ainete kasutamine enne katsetamist, füüsiline seisund, autogeense treeningu võtted, mis võimaldavad muuta oma füsioloogilisi näitajaid (lk. 183-184). Oldi veendunud, et polügraafi perspektiiv luures ja vastuluures on väga suur.
3. Detektori (polügraafi) töötamise põhimõte ja probleemid
Ühes on kõik autorid ühel meelel , et detektor ei avasta “valet” ega saagi seda põhimõtteliselt teha. Ainuke asi, mida see aparaat teeb, on vegetatiivse närvisüsteemi ärrituse (erutuse) taseme tõusu fikseerimine, kuid mitte selle põhjust. Detektor toob välja kõige väiksemadki vegetatiivsed muutused, mis kaasnevad stiimulitele reageerimisega. Paljud sellised muutused on fikseeritavad ka ilma detektorita (higieritus, naha temperatuuri tõusuga kaasnev punetus ), osad aga mitte ( pulss , vererõhk).
Hirm ja valetamine ei ole aga üks-üheses sõltuvuses ja katsealuse hirm võib olla tingitud isiku järgmistest hoiakutest:

politsei võib eksida. Süütu, kes läbib katsetamist detektoril, teab juba omal nahal, et politsei võib eksida ja ka eksib (seda tõestab tema sattumine kahtlusaluste hulka). Ta on andnud juba tunnistusi, et pole kuritegu toime pannud, kuid teda ilmselt ei usutud. Ta näeb, et detektori kaudu on tal võimalus kahtlustustest vabaneda, kuid kardab , et see ei tule jällegi veenvalt välja;

politsei ei ole korralik. Inimene ei pruugi usaldada ja uskuda
õiguskaitseteenistuste personali tegevuse eesmärke ja arvab, et neil on kombeks kõiki kahtlustada. Kui kahtlusalune on samal ajal mingi subkultuuri või vähemusgrupi esindaja, kus üldse suhtutakse politseisse põlgusega, võib ta olla veendunud, et protseduuri tulemusi tõlgendatakse igal juhul talle ebasoodsalt;

tehnika ei ole eksimatu. Inimene võib suhtuda kahtlusega valedetektorisse kui tehnilisse instrumenti. Tema hoiakud võivad pärineda näiteks telesaadetest või ajaleheartiklitest, kus on kritiseeritud detektoril saadud tulemusi;

kahtlusalune on hirmunud, süüdi või lihtsalt tigestunud. Osad, eriti hirmunud ja süüdiolevad isikud vastavad kõigile ähvardava sisuga küsimustele tugeva reaktsiooniga. Aga samuti reageerivad ka tigestunud, kibestunud inimesed, mistõttu detektor annab ühesuguse reaktsiooni, kuigi selle taustad on erinevad;

kahtlusalune, kes pole süüdi, reageerib emotsionaalselt sündmustele, mis on kuriteoga seotud. Näiteks süütu inimene, keda kahtlustatkse kolleegi tapmises, kadestas teda kiire karjääri pärast, võib olla koguni vihkas. Nüüd tunneb ta südametunnistuse piinu või isegi teatud rahulolu, et sai lahti konkurendist ja samal ajal häbi selle tunde pärast jne. Kahtlusalune ei anna endale võib olla isegi aru kõigist nendest tunnetest, kuid detektor registreerib tema reaktsiooni kui valetamisele iseloomuliku. Kuid tegelikult ta ei varja mitte enda kuriteos osalemist, vaid oma tundeid ja suhtumisi tapetud kolleegi ja juhtunusse.
Peale eelnimetatud asjaolude on tehtud kindlaks küllalt lai isikute ring, kes ei allu valedetektori testidele. Spetsialistide arvates on võimatu kvalifitseeritult testida inimesi, kelle vererõhk on kõrgenenud või alanenud, kellel on südame- veresoonkonna haigused, hingamiselundite haigused (registreeritavate vegetatiivsete funktsioonide häired). Raskustega on seotud selliste isikute testimine, kes ei reageeri piisavalt emotsionaalselt enda valetamisele (patoloogilised valetajad ja fantaseerijad, retsidivistid ehk veendunud kurjategijad, kes põhimõtteliselt ei räägi “võmmidele” tõtt ja ei karda enda paljastamist ega karistust, kroonilised alkohoolikud isiksuse degradeerumise staadiumis , aju ateroskleroosi põdejad, vaimselt alaarenenud isikud, vaimuhaiged, neurootikud ja psühhopaadid).
Ilmneb, et detektor avastab kõige paremini normaalse, korraliku, õiguskuuleka inimese valetamise, kes üldse väga harva valetab ja seetõttu suurt häbitunnet ja erutust läbi elab. On küllalt tõenäoline, et sellise oskamatu valetaja saab ka ilma detektorita tuvastada.
Testimise käigus formuleeritavate ja kasutatavate küsimuste puhul jääb väga palju otsi lahtiseks ja sõltub olulisel määral testi läbiviija kvalifikatsioonist (näit. milline küsimus on relevantne ja milline mitte?) Sarnaneb selles osas pigem kunsti kui teadusega .
Omaette küsimuste ringi moodustavad aga vastumeetmed, mida saab kasutada valedetektori testi korral, sest need võivad olulisel määral vähendada vale avastamise efektiivsust. Vastumeetmed on tahtlikult, eesmärgipäraselt väljaarendatud tehnikad , mida mõned subjektid kasutavad tõe rääkimise mulje jätmiseks.
Vastumeetmed jagatakse laias laastus kaheks- esiteks füüsilised (nt keelde hammustamine, jalgade surumine vastu põrandat). Seda tehakse näiteks vastamisel kontrollküsimustele, et suurendada taustaerutuse taset. Teiseks psühholoogilised, mentaalsed vastumeetmed. Nende näideteks võib olla mõttes “lammaste lugemine” või arvude lugemine suuremast väiksemani. Tulemuseks on, et testitav tegelikult ei jälgi üldse küsimusi ja igale küsimusele järgneb ühesugune või vähemalt sarnane reaktsioon.
Osa autoreid (eriti need, kes pooldavad valedetektori entsiastlikku kasutamist, nt Reid & Inbau, 1977, Truth and Deception: The Polygraph (Lie Detector) Technique. Baltimore , MA: Williams and Wilkins ) väidab, et vastumeetmete efektiivne kasutamine on vähetõenäoline, kuna hästi ettevalmistatud spetsialist tabab alati ära, et teda petetakse. See uuring põhines aga juhtumitel , kus vastumeetmeid kasutati spontaanselt. Kui aga isikutel on võimalus vastumeetmeid spetsiaalselt treenida (nt spioonide koolitusel), kasvab olulisel määral nende efektiivsus. Seda näitavad mitmed uuemad uuringud. Näiteks (Honts, Devitt, Winbush and Kircher, 1996. Mental and physical countermeasures reduce the accuracy of the concealed knowlidge test. Psychophysiology, 33, 84- 92) treenisid katseisikuid 30 minuti jooksul, kes kasutasid füüsilisi meetmeid (keelde hammustamine) ja mentaalseid (loendasid seitsmest allapoole). Mõlemad osutusid edukaks ja võimaldasid 50% juhtumitest petta testi. Pealegi, eksamineerijate (testimise kogemustega) otsused füüsiliste vastumeetmete kasutamise suhtes olid korrektsed ainult 12% juhtudest ja mitte ühelgi juhtumil mentaalsete meetmete korral. Analoogilisi tulemusi on saadud veelgi, mis ilmselt tõestab, et polügraafi test on efektiivne üksnes naiivsete, testiks mitte ettevalmistatud subjektide puhul.
37.küsimus Otsene ja kaudne meetod emotsionaalsete seisundite instrumentaalses diagnostikas
Polügraafi kasutamise põhilised meetodid.
a) Otsene meetod ehk kontrollküsimuste test. Baseerub assotsiatsioonidel- relevantsetele (kuriteoga seotud) küsimustele järgneb tugevam reakstsioon kui irrelevantsetele küsimustele. Kriitika järgmine- ka süütud kahtlusalusel võivad tunda hirmu ja anda seetõttu tugevaid reaktsioone olles niiviisi identifitseeritud kui süüdiolevad (“Othello efekt”).
Sellise võimaluse vähendamiseks loodi kontrollküsimuste meetod, mida kasutatakse alates 1947. aastast (Reid). Küsimused jagunevad kolmeks:

relevantsed ehk kriitlised, otseselt seotud uuritava kuriteoga;

irrelevantsed ehk neutraalsed, kuriteoga mitteseotud. Nende ülesanne on vähendada emotsionaalset pinget, et selle alusel saada foon relevantsetele küsimustele;

kontrollküsimused- ei ole seotud uuritava kuriteoga, kuid on sisult ja vormilt “süüdistavad” (Kas Te enne 18. aastaseks saamist olete midagi varastanud?).
Psühholoogiline loogika niisugusel puhul järgmine. Kõige tugevam reaktsioon relevantsetele küsimustele peab järgnema süüdlasel. Süütutel peab järgnema kõige tugevam reaktsioon kontrollküsimustele, kuna tajuvad sealt ähvardust.
Küsimuste formuleerimine toimub põhjaliku testieelse intervjuu käigus ja küsimused koostatakse nii, et vastata saab ühe sõnaga (kas “ei” või “jah”). Intervjuu lõpul loetakse ette kõik hiljem kasutatavad küsimused, et ära hoida üllatusmomenti ja tehakse kindlaks küsimustest arusaadavus. Samuti peab intervjuu veenma isikut selles, et meetod võimaldab paljastada valeütlusi. Tõenäosus on suur (mõnedel hinnangutel kuni 75%, teistel vähem), et süütu vabaneb kahtlusest (D. Raskin).
Kontrollküsimuste meetodi puhul tuleb sagedamini ette olukord, kus tõeseid ütlusi ei usuta (P. Ekman).
b) Kaudne meetod. Meetodit kasutatakse juhul, kui on alust arvata, et kontrollitav isik teab detaile, üksikasju kuriteo kohta, kuid eitab seda. Seejuures ei kontrollita mitte eitavate vastuste tõepärasust, vaid püütakse välja selgitada spetsiifilise info teadmine, mis saab olla teada ükses kuriteoga kokkupuutunud inimestel. Praktikas kasutatakse seda meetodit kas iseseisvana või otsese meetodi täiendusena.
Teoreetiline põhjendus on järgmine. Inimene, kes on seotud kuriteoga, reageerib füsioloogiliselt tugevamini neile ärritajatele, mis on seotud kuriteoga, kui neile, mis kuriteoga seotud ei ole. Süütu inimene reageerib nii ühtedele kui teistele ühtviisi. Selle meetodi puhul puhul puuduvad vormilt relevantsed küsimused ja nende relevantsus ilmneb sisus sõltuvalt konkreetsest juhtumist. Kõrvalisele isikule peaksid kõik stiimulid olema samatähenduslikud.
Kaudse meetodi kasutamine eeldab, et kuriteo kohta ei ole infot “lekkinud” (press, kuuldused). Samuti ei tohi enne testimist korraldada põhjalikke ülekuulamisi, mille käigus süüdistatav saab teada olulisi üksikasju.
Testieelse intervjuu käigus kohtuvad katsealune ja ekspert ning tehakse ettevalmistavaid toiminguid . Katsealusel püütakse luua usaldus metoodika ja aparatuuri vastu. Järgnevalt minnakse “stimuleerivate testide” juurde, mille eesmärgiks on demonstreerida metoodika efektiivsust (numbritest, kaarditest- kõigile peab vastama “ei”). Stimuleeriv test peab rahustama süütut ja suurendama süüdlase erutust, hirmu võimaliku paljastamise ees. Samuti selgitatakse välja, kas isik allub üldse instrumentaalsele diagnostikale.
Kaudse meetodi puhul tuleb sagedamini ette olukordi , kus valetamist peetakse tõeks (P. Ekman)
38.küsimus Kurjategijate karistamise eesmärgid
Küllalt sageli lõpeb kriminoloogiline mõte kohas, mida võiks tähistda “pärast kuriteo sooritamist või kurjategija tabamist õiguskaitsetöötajate poolt”. Paraku jätkub ahel karistamisega ning selline probleemistik leiab modernses kriminoloogias üha rohkem käsitlemist. Muidugi tulevad selle koha peal mängu olulised moraalsed ja õiguslikud küsimused, millel kriminoloogias tavaliselt ei peatuta. Ka meie vaatleme järgnevalt eelkõige ajaloolisi ja empiirilisi aspekte kurjategijate karistamise, kohtlemise ja kriminaalse käitumise preventsiooni osas.
Miks üldse karistatakse kurjategijaid? Kurjategijate karistamise eesmärkidena tuuakse kõige sagedamini välja järgmised seitse :

Tõkestamine, vangistamine (restraint or incapacitation): kurjategija eraldamine laiast ühiskonnast, et hoida ära uute kuritegude toimepanemise võimalus.

Individuaalne e. spetsiaalne preventsioon ( individual or specific deterrence):karistuse kasutamine selleks, et vähendada indiviidi tulevast kuritegelikku käitumist.

Üldpreventsioon (general deterrence): ühe isiku karistamine eesmärgiga mõjutada teiste käitumist (hirmutamine).

Rehabiliteerimine (reform or rehabilitation): meetmete kasutamine eesmärgiga muuta kurjategija isiksust soovitud suunas (kohtlemine).

Moraali sümboolne kinnitus (moral affirmation or symbolism): karistamine demonstreerib ilmekalt moraali (õiguse) normide kehtivust näidates eraldusjooni lubatu ja keelatu vahel.

Kättemaks (retribution): karistuse kasutamine kurjetegijale kättemaksuna tehtu eest (kannatanu afekti hüvitamine).

Heastamine, kompenseerimine (restitution or compensation): kuriteoga rikutud tasakaalu, situatsiooni taastamine (tänapäeval eelkõige rahaline, materiaalne hüvitamine).
Nagu on toodud eesmärkidest näha, nad on küllalt sageli vastuolus (näit. rehabiliteerimine v. isoleerimine ). Mõnikord räägitakse seetõttu ka karistusideoloogia kriisist, sest üks ja sama süsteem (criminal justice system) on kutsutud ellu viima vastandlikke eesmärke.
Tegelikus elus on aga nii, et mingil perioodil domineerivad ühed funktsioonid, eesmärgid ja teised jäävad tahaplaanile ja teisel periooodil toimub domineerivate funktsioonide vahetumine . (minu joonis arengust XX sajandil)
39.küsimus Vangla kui keskonna kahjulikkus(prisoniseerumine)
Vangla ebaõnnestumine ja sisemised probleemid said selgeks juba varakult, sest suure arvu kurjategijate ühtekoondamine ei andnud loodetud positiivset tulemust. Vanglad muutusid “kuritegevuse ülikoolideks”, kus ebasoovitav käitumine süveneb. Oma klassikalises töös vaatab Erving Goffman vanglat koos teiste totaalsete institutsioonidega, et teha kindlaks nende mõju inimkäitumisele (Asylums. Essays on the Social Situation of Mental Patients and Other Inmates, 1961). Goffmani järgi on sellised institutsioonid peale vangla psühhiaatriahaiglad, kloostrid ja sõjaväe väljaõppekeskused. Erinevus vabas ühiskonnas ja totaalses institutsioonis elamise vahel seisneb järgmises:

Kaasaegses ühiskonnas on inimese elu korraldatud selliselt , et tegevused vahelduvad ööpäeva jooksul (töö, vaba aja veetmine , magamine ) ning ühist eesmärki neil pole (elada, et elada). Totaalse institutsiooni keskne tunnus on piiride kadumine loetletud kolme sfääri vahel

Totaalses institutsioonis kulgevad erinevad tegvused ühes ja samas kohas, sama autoriteedi mõju all.

Päevaprogrammi kõik osad, etapid viiakse ellu suure grupi inimeste osavõtul, kus grupi kõigisse liikmetesse suhtutakse ühtviisi ja neilt nõutakse ülesannete täitmist koos.

Päevakava kõik osad on allutatud rangele graafikule, üks tegevus järgneb teisele kindlal ajal ja kogu tegevus määratakse ära ülaltpoolt.

Kõiki neid kohustuslikke toiminguid tehakse üheainsa ratsionaalse eesmärgi nimel, milleks on asutuse ametlik eesmärk (paranemine, ümberkasvatamine, distsiplineerimine jne).
Totaalne institutsioon jätab inimese ilma individuaalsest minast ja isikupärast kasutades selleks tegevust ja nivelleerivaid rituaale. Mõnikord arvatakse, et subkultuurid niisugustes asutuste tekivadki vastusena totaalse institutsiooni mõjule. Samas kasutab juhtkond reeglina ära subkultuuri mõju, et paremini oma eesmärke täita (kapod nt).
Vangla sisemist organisatsiooni ja koostööd ning vanglakogukonda on kriminoloogias suhteliselt vähe käsitletud. Üks tuntumaid sellealaseid töid on Donald Clemmeri 1940 aastal ilmunud uurimus “ The Prison Community”. Clemmer kasutas selleks diferentseeritud assotsiatsiooni ja kuritegelike subkultuuride teooriat. Tema tähelepanu oli pöratud kolmele nähtusele:

Vangide “sisemine” seadustik (inmate code ): normid, mille järgi toimivad vangide omavahelised suhted ning suhtumine töötajatesse.

Vangide spetsiaalsed rollid, mida kajastatkse shlängis (argot roles): need rollid peavad aitama lahendada vangla elus ette tulevaid probleeme.

Prisoniseerumine (prisonization): indiviidi vanglakogukonnaga liitumise ja selle subkultuuri järk-järgulise omandamise protsess, mis korreleerub eelkõige vanglas oldud ajaga .
Kõige olulisem on viimane nähtus, sest on olemas prisoniseerumise üldised tegurid, mis mõjutavad kõiki vanglas viibijaid. Need on järgmised: leppimine madala sotsiaalse rolliga, informatsiooni kogumine vanglaorganisatsiooni kohta, uute söömis-, riietumis -, töötamis- ja magamisharjumuste omandamine, kohapealse keelekasutuse omaksvõtt ja soov saada vanglas privileege. Kuigi need eraldi võetuna ei tundu olema ohtlikud, on tulemuseks olulised nihked isiksuses.
Tegurid, mis aitavad prisoniseerumisele vastu seista on Clemmeri järgi järgmised: lühike karistusaeg, suhteliselt küps ja väljakujunenud isiksus, vanglaväliste kontaktide säilimine, vangide grupeeringutest eemale jäämine, keeldumine pimesi heaks kiitmast vangide sisemisi reegleid ja hoidumine ebanormaalsetest seksuaalsuhetest ja hasartmängudest.