Õiguse alused - Põhjalik Konspekt (8)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õiguse alused

4 HEA

Tomas Tibbing Tallinna Tehnika Ülikool

Sisukord:

Õigus alused

Õiguse mõiste:
Õigus kujutab endast käitumisreeglite kogumit, mis on kehtestatud riigi poolt, mille täitmine tagatakse riigi sunniga ja mis on väljendatud erilises vormis. Seega väljendatakse õiguses riigi tahe . Selle tahte sisu on määratud ühiskonna sotsiaalsete ja majanduslike elutingimustega. See tahe peab olema teataval viisil vormistatud. Õiguseks on ainult selline riiklik tahe, mis on väljendatud riigipoolt aksepteeritud vormis, mis on väljendatud seaduses.

Õigussüsteemi mõiste:
Õigussüsteemi alus on põhiseadus. Õiguslik ja poliitiline süsteem on praktiliselt üks ja sama. Poliitiline süsteem võib muutuda valimistega, aga õigussüsteeb muutub paindlikult, teda ei saa muuta päevapealt. Õigussüsteemi kujunemine on riigi areng, st. Ta on lõputu protsess. Algab peale õigusloomest. Igal riigil on oma õigussüsteem, mis liigestub õigusharudeks ja need omakorda õigusinstitutsioonideks. Kujunes välja rahvuslikest tavadest . Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris on välja kujunenud ühesugused arusaamad terviklikust õigussüsteemist. Seda nimetatakse kontinentaalseks ehk seadusõigusel põhinevaks õigussüsteemiks. Sellesse süsteemi kuulub ka Eesti. Rooma õigusest pärineva jaotuse järgi eristatakse igas õigussüsteemis avalikku õigust ja eraõigust ning nende jaotumine õigusharudeks ja institutsioonideks oleneb riigi ajaloolisest arengust ning majanduslikust, poliitilisest ja sotsiaalsest süsteemist.

Tavaõigus õiguse allikana :
Tava on käitumisreegel, mis on saanud üldkohustuslikuks, tema pikaealise ja üldkasutamise tõttu. Tava püsib inimeste teadvuses. Tavade kogum, millele riigivõim on andnud seadusjõu tavaõigus. Tavaõigus tekkis pika ajaperioodi jooksul. Esimesed kirjalikud õiguse allikad on just tavaõiguse kogumikud.

Moraalinormid kui õiguse allikad:
Moraal on ühiskondliku teadvuse üks norm, mis määrab ära inimeste käitumise kohustused üksteise ja ka ühiskonna suhtes. Moraalinormid kujunevad välja pikaajalise inimkäitumise tulemusena, nad väljendavad ühiskondlikku tahet, on ühikondlikud imperatiivid (nõue; kohustus). Moraalinormid sisalduvad inimeste teadvuses ja ei saa reeglina kirjalikku vormi, nende täitmist tagatakse ühiskondliku sunniga, moraalijõuga, v.a. juhul, kui moraalinorm ja õigusnorm sisuliselt kattuvad.

Õigluse ja õiguse mõisted ja nendevahelised seosed:
Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Valdavalt on jõutud järeldusele, et õiglus ei esita õigusele nõuet „igaühele võrdselt”, pigem on see nõue „igaühele oma”. Õiguskord sisaldab 2 liiki õiglust: võrdustavat ja jaotavat. Võrdsustav õiglus realiseerub eraõiguse valdkonnas, nt. Kahjude hüvitamisel. Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse silmas riigi suhet kodanikesse.
Õiglus on esmane ja sellel baseerub õigus. Nad on koos eksisteerivad mõisted. Õigus peab andma võimaluse taastada õiglust. Õigus on sihitud õigluse garanteerimisele, seaduse ees on kõik võrdsed, nt. Keegi võtab ära teie prillid, st. Õiglus on rikutud, kuid tal ei olnud õigust seda teha. Õigusega püüame mõista tõde ja taastada õiguse. Õigus esindab õiglust, aga ei asenda seda.

Seaduse mõiste:
Seadus on lkõrgeima riivivõimuorgani normatiivakt , millele on riigi teiste õigusaktide suhtes kõrgeim õigusjõud. Eristatakse põhiseadust ehk konstitutsiooni ning konstitutsioonilisi ja tavalisi seaduseid. Eestis võidakse seaduseid vastu võtta riigikogus või rahvahääletusega. Seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Seega võib seaduse kohtima hakkamise tähtaeg olla pikem või lühem kui 10 päeva.

Positiivne õigus:
Positiivne õigus on positivismi koolkonna kasutatav mõiste, mis hõlmab riigis kehtivaid õigusnorme tervikuna . Mingi küsimuse käsitlust positiivse õiguse seisukohalt nim. De lege lata (tõlk. Kehtiva õiguse kohaseks) käsitluseks; tulevase soovitava seaduse seisukohast lähtuvad käsitlust de lege ferenda (tõlk. Tulevase õiguse kohaseks) käsitluseks. Positiivselt õiguselt oodatakse , et temas kätketud (endas peidetud) õiguslikud lahendid oleks head ning õiglased. Kui selline ootus ei täitu, siis on kokkupuude positiivse õigusega rõõmutu ja ei täida talle pandud lootusi. Pigem vastupidi, ootuse mittetäitumine võib tekitada eitavat suhtumist nii kohtivasse õigusesse kui ka õigusesse üldse.

Eraõiguse sisu (mõiste):
Õigussüsteem jagunem era- ja avalikuks õiguseks. Eraõiguseks nimetatakse õigusnormide kogumeid, mis reguleerivaid suhteid üksikisikute vahel. Eraõigus on õigusnormide kogum, mis korraldab omandi-, kohustis -, pärimis-, ja perekonnaõiguslikke suhteid. Eraõiguse moodustavad tsiviilõigus, kaubandusõigus ja majandusõigus.

Avalik õigus:
Avalik õigus on see, mis on seotud riigiga. Avalik õigus korraldab riigi ja isiku vahelisi suhteid, kus riik on kodaniku suhtes võimu subjekt ning sunnib oma tahte talle peale nn. Käsu korras. Avalik õigus on rahva teenistuses olevad toimingud , mis on suunatud kõigile. Avaliku õiguse valdkonda kuuluvad rahvusvaheline õigus, riigiõigus, kirikuõigus, haldusõigus, kriminaalõigus, protsessiõigus, mis jaotub tsiviil- ja kriminaalprotsessiõiguseks ning finantsõigus.

Õiguse tekkimise üldiseloomustus:
Õigusetekkimisel ja kujunemisel mängisid rolli: *Sotsiaalsed suhted *Territoriaalne iseloom *Natsiooni ehk rahvuse eesmärk
Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord,m kuna ta reguleerib inimeste omavaheliseid suhteid. Samas pole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Just moraal ja tava olid valistevaks inimeste kooselus juba enne õigust. Moraal ja tava olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest e. Moraali- ja tavanormidest. Moraali ja tava normid, kui tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.
Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mille võib tinglikult jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjaliku õiguse allikate olemasolu või nende puudumine. On ajalooline tõsiasi, et õigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi õiguse ajaloos võibki nimetada õiguse eelajalooks. Õiguse eelajalugu iseloomustab see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavald eraldunud moraali- või tavakorrast. Hiljem omandab üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õiguse ajalugu.

Õiguse allikad:
Õiguse allikaks on see, kust me õigust võttame, ammutame. Õiguse vormi ja allika mõiste kattuvad ja tavaliselt kasutatakse nneid samatähednuslikena. Nii õiguse vorm kui allikas tähistavad riigi õigustloova tegevuse vormilist resultaati, mis on ühiskonna liikmel õiguse ammutamise kohaks e. Allikaks. Ajaloos on olnud kasutusel mitmeid õiguse välkjendamise vorme e. Õiguse allikaid .

Õiguslikku e. Sanktsioneeritud tava (Tavaõigus – õiguseks muutunud tava).
Kohtu- ja halduspretsedent. Juhutm, kui kohtuorgani otsus või haldusorgani lahend omandavad reegli tähenduse ja neid hakatakse nii ka kasutama.
Õigusteadus e. Juristidearvamus (teatud perioodil).
Leping. Kahe või enam poolne vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus, kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus.
Normatiivne akt. Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud, vahel ka erilist väliskuju omavad dokumendid, mis sisaldavad üldkohustuslikke käitumis reegleid:
- Legislatiivaktideks – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt (õigusloome Riigikogu)
- Haldusaktideks – riigi juhtimissüsteemi puudutavad.
- Jurisdiktsiooniaktideks – volituse realiseerimise aktid (kohtuorganid, politsei, õigusorganid)

Seadluse mõiste (Presidendi poolt antav õigusakt):
Seadlus e. Dekreet on riigipea õigusakt ja selle juriidiline jõud sõltub riigipea õiguslikust seisundist, mis on kindlaks määratud põhiseaduses. Eesti vabariigi põhiseaduse järgi võib president seadlusi vastu võtta eriolukorras (edasilükkamatud riiklikud vajadused), kui riigikogu ei saa kokku tulla. Kehtib vaid teatud aja. Presidentaalses riigis (nt. USA) on riigipeal väga ulatuslikud dekreediõigused. Õigus anda seadlusi nim. Presidenti dekreediõiguseks. Presidendi seadlusele annavad kaasallkirjad ka riigikogu esimees ja peaminister .

Määrus õigustloova aktina (üldiselt):
Määrus on levinuim, erialane õigusakt, mille annab välja täidesaatev organ. Määrused on valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad. On haldusdokument, organisatsiooniline, korraldav dokument, mis on seaduse ja seadluse täitmiseks. Määrusandlusõiguse mahu alusel eristatakse: Intra legem – õiguskorda järgivad ja kehtiva seaduse rakendamiseks antavad määrused, korraldab seaduse rakendamist; Praeter legem – määrused, kus sisaldub uus õigus teatud ajani ainult eritingimustel; Contra legem – Määrused mille vastuvõtmiseks peab olema kindlamast kindlam (lad.k. expressis verbis ) põhiseaduslik volitus . Eesti õiguskorras võivad valitsus ja ministrid vastu võtta intra legem ja praeter legem määrusi.

Üksikakti mõiste:
Üksikakt on õigusakt, mis on kindla üksikjuhu reguleerimiseks või adresseeritud kindlale isikule (nt. Preemia maksmine). Ei sisalda üldkohustuslikke käitumisnorme e. Õigusnorme.

Üldakti mõiste:
Üldakt on õigusakt, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid / õigusnorme. Üldakti sisu käib kõikide isikute kohta, suurema osa elanikkonna kohta. Tavaliselt samastatakse üldakti normatiivse e. Õigustloova aktiga (Kriminaalseadustik, pereseadustik, pensioniakt)

Riigi mõiste ja tunnused:
Riik on ühiskonnakorraldus, mis luuakse inimeste poolt ja on inimestele suunatud ning põhineb teatud tööjaotusel. Kaasaegne riik kujutab endast universaalset poliitililist vormi, mille moodustavad rahva ja territooriumi ühtsus ja mille kaudu teostub suveräänne (iseseisev) riigivõim.

Territoorium – kindlalt piiritletud ala, märgistatud, eristab ühe riigi teisest.
Rahvas – alaline elanikkond, peab olema kindlaks määratletud kas kodanikud või mittekodanikud. Kodanikud omavad riigi suhtes õigusi (kodanikuõigused – elamisõigus, valimisõigus, lahkumis- ja saabumisõigus) ja kohustusi, samuti riigil nende suhtes. Mittekodanikel ei ole praktiliselt õigusi ega kohustusi, vaid elamisluba (lojaalsusenõue peab olema, st. Ei tohi tegutseda riigi vastu)
Suveräänsus – õigus ise otsustada oma asjade üle, k.a. jõu kasutamine. Iseseisvus , sõltumatus teistest.

Demokraatliku riigi iseloomustus:
Demokraatlikus riigis valitseb rahva enamus kõigide huvides. Demoraatlikus riigis formuleerub riigivõim valimiste teel; jagunevad põhimõtteliselt kaheks: ühel juhul koondub kõrgem riigivõim ühe organi kätte ja teisel juhul mitme organi kätte. Esimeste hulka kuuluvad parlamentaarse või presidentaalse demokraatiaga riigid. Jagatud suveräänsusega riigid on liitriigid. Parlamentaarne demokraatia on olnud ka eeskujuks EV põhiseaduste koostamisel. Erinevates eelnõudes on kaldunud rohkem kas parlamentaarse vabariigi või presidentaalse vabariigi poole.

Juriidiline fakt:
Juriidiline fakt on asjaolu, mille alusel tekib õigussuhe riigipoolt aksepteeritud tingimusel. Kui võtta juriidiliste faktide liigitamise aluseks nende seos inimese teadvuse ja tahtega, siis jagunevad nad:

Juriidilised sündmused – on tekkinud kasud, kahjud. Sündmused toimuvad sõltumata inimese tagtest. Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimese loomulik surm.
Juriidilised teod – inimtegevuse tulemus; väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt.
- Õiguspärased – kinnipeetud riigipoolt kehtestatud käitumisnormidest
  - Juriidilised aktid.
  - Juriidilised toimingud.
  - Juriidilise resultaadiga teod.

Õigusvastased
- Kriminaalõigusrikkumine ehk kuritegu .
- Haldusrikkumine – kuriteo osa.
- Distsiplinaarõigusrikkumine – hõlmab avalikteenust.
- Era ehk tsiviilrikkumine – tegevus- tegevusetus ; tahtlus-tahtlusetus.

Tagajärgede järgi, millised kutsub esile juriidilised faktid on õigustmoodustavad, õigustmuutvad ja õigustlõpetavad (nt. Üürilepingu sõlmimine, muutmine, lõpetamine)
Juriidiline fakt jaguneb mahui järgi:

Lihtfaktid – üks juriidiline fakt.
Liitfaktid – 2 või enam juriidilist fakti ehk juriidiline koosseis.
Juriidiline e faktiline koosseis.

Juriidiliste sündmuste ja tegude vahepeal on olemas liigitusi , mis eristab:

Absoluutsed – orkaanid , loodusõnnetused
Suhtelised – sündmused on seotud inimeste tegevusega (ökoloogiline kriis inimtegevusest).

Subjektiivne õigus:
Subjektiivne õigus on seadusega õigussubjektile kuuluv / garanteeritud õigus: õigusnormidega tagatud võimalus toimida mingil viisil, nõuda kohustatud isikuilt mingite tegude sooritamist või neist hoidumis. Nt. Õigus juhtida autot, kui on juhiluba . Iga subjekti suhtes erinev, sõltuvalt subjekti õigussuhetest.

Otsus õigusaktina:
Üksikakt, mille abil administratsioon lahendab juristiktsiooni küsimusi, mille pidevus on õigusriigis täpselt piiritletud (kohtuotsus). Otsus ühendab endas määruse, korralduse või mingid kolmandaid õigusakte. Otsus tähendab seisukohta, suunda iseloomustav õigusakt. Otsuses kajastatakse seisukohad. Protokolliline otsus ehk korraldus – protokolliraamatust läbi kantud ja otsustatud. Ühekordne, lühikese täitmistähtajaga. Individuaalse sisuga, mis ei vaha laialisaatmist ning ei sisalda üldiseid käitumisnorme.

Objektiivne õigus:
Objektiivne õigus on riigis kehtiv õigus, kirja pandud õigusaktis. Objektiivse õiguse alusel tekkivaid isikute õiguseid nimetatakse subjektiivseks õiguseks.

Juriidiline vastutus ja selle sisu:
Juriidiline vastutus on vastutus, mis on seotud õigusnormidega. See on retrospektiivne (tagasivaateline) vastutus toimepandud õigusrikkumise eest. Õigusrikkumine on juriidilise vastutuse aluseks. Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kaotuse tekitamises. Juriidiline vastutus on samaaegselt õigussuhe riigi ja õigusrikkuja vahel. Selle suhte sisuks on õigusrikkuja kohustus taluda teatavaid kaotusi toimepandud õigusrikkumise eest. Juriidilise vastutusega viiakse ellu õigusnormi saktsioone.

Sanktsiooni mõiste:
Sanktsioon on õigusnormi osa või õigusnorm, mis sätestab selle normi rikkumise õiguslikud tagajärjed (karistuse, kohustuse hüvitada tekitatud kahju jms.). Sanktsioon on õigusnormi eritunnus , milles avaldub õiguse sunniiseloom. Eristatakse kriminaal ,- distsiplinaar ,- tsiviilõiguslikke jm. Sanktsioone. Rahvusvahelises õiguses tähendab sanktsioon majanduslikku, sõjalist vm. Sunniabinõud, mida kohaldatakse rahvusvahelisi õigusnorme rikkunud riigi suhtes.

Õiguse objekt:
Õiguse objekt on õigusega reguleeritud ühiskondlikud suhted, nt. Töö-, maa-, perekonnasuhted . Õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivse õiguse esemeks . Mõistega õiguse objekt on hõlmatud kehalised esemed ja teised mittekehalised esemed. Mittekehalisteks esemeteks võivad olla seaduses nimetatud juhtudel teatud õigused, nõuded jm. Objektiivsed väärtused. Õiguse objekt võib olla asjade kogum. Õiguse objektiks võib olla ka inimese elu ja tervis.

Riigivormid:
Riigivorm on riigi väline struktuur. Selle põhilised elemendid on riigivalitsemise vorm ja riigikorralduse vorm. Riigivalitsemise vormidena eristatakse:

Monarhiat (tänapäeval absoluutne või konstitustiooniline) – riigivalitsemisvorm, mille puhul riigipea on harilikult eluaegse ja päriliku võimuga monarh : kuningas, sultan, emiir jne.
Vabariik (parlamentaarne või presidentaalne ) – Riigivalitsemisvorm, mille puhul kõrgemad riigivõimuorganid on valitavad või need moodustab parlament .

Riigikorralduse põhivormid on:

Unitaarriik – lihtriik, millesse ei kuulu iseseisva riigi tunnustega üksusi.
Föderatsioon – liitriik, mille osadel on mõningad iseseisva riigi tunnused.

Lõpliku selguse riigivormist loob täpne teadmine, milline on kõrgema riigivõimu organisatsioon . Millised on kõrgemad riigivõimuorganid ja kuidas nad on organiseeritud. Tähtis on teada, millistest põhimõtetest lähtuvalt on riigivõimuorgan moodustatud. Demokraatlikud riigid, kuis riigivõim formeerub valimiste teel, jagunevad siin põhiliselt kaheks: üheljuhul koondub kõrgem riigivõim ühe organi kätte ja teisel juhul mitme organi kätte. Esimeste hulka kuuluvad parlamentaarse või presidentaalse demokraatiaga riigid (nt. Eesti Vabariik, USA). Jagatud suveräänsusega riigid on liitriigid (nt. Araabia ühendemiraadid).

Riigivõim ja riigivõimu organid :
Igal riigil on riigipea. Riigipea on kas faktiliselt või nominaalselt (nimeliselt) kõrgema riigivõimu kandjaks ning ühtlasi riigi kõrgeimaks esindajaks selle suhtes välisriikidega. President omab võimu volitused konstitutsioonis ettenähtud korras ja ulatuses, kas otseste või kaudsete valimiste teel.

Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemi üldiseloomustus:
Kontinentaal-Euroopa õiguskultuur on kujunenud sadade aastate vältel. Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris on välja kujunenud rida põhimõtteliselt ühesuguseid arusaamu riiklik-õiguslikust tegelikkusest. Jutt on terviklikust õigussüsteemist, mille kujunemise lätted ulatuvad XII-XIII sajandisse. Seda nimetatakse Prantsuse ehk kontinentaalseks ehk romaani-germaani või ka seadusõigusel põhinevaks õigussüsteemiks. Eesti kuulub just sellesse õigussüsteemi. Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris, mille on paljuski kujundanud Rooma õigus, jaotub õiguskord kahte suurde õigusvaldkonda: era- ja avalik õigus. Kontinentaal-Euroopa riikide poolt omaksvõetud põhimõtted: õigusakt peab olema formaalselt õiguspärane. See tähendab, et õigusaktide loomine on seotud neid vastuvõtvate riigiorganite pädevusega, õigusaktide vahetu vastuvõtmine teatud kindlate protseduurireeglitega ja õigusaktid peavad saama teatud kindla vormi. Õigusaktid peavad olema ka materiaalselt õiguspärased. See üldine põhimõte tähendab õigusakti sisu vastavust kehtivale õigusele. Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemis püütakse kõik protsessid sätestada, kirja panna. Kohtus otsustab kohtunik süüdimõistva otsuse, on kaasistujate süsteem.

Anglo-Ameerika õigussüsteemi üldiseloomustus:
Angloameerika õiglussüsteem sai alguse Inglismaalt, traditsiooniline süsteem. Põhineb pretsedendiõigusel, st. Põhimõtteline lahend on olemas ja analoogselt lahendatakse ülejäänud juhtumid . Õiguse mõistmine pretsedendi alusel on küllaltki keeruline. Kohtunik ei otsusta süüdimõistvat otsust, seda teeb kolleegium (vandemehed). Kohtunik rakendab aga sanktsioonid. Kolleegiumi liikmed ei tohi kohtuprotsessi vältel rääkida ega ühiselt aega veeta. Anglo-Ameerika õigussüsteem on täisulikum, sest on arvestatud maksimaalne juhtumite arv. Kaitsja ja süüdistaja on alalised pooled. Põhiline on sündmuste tõlgendamine ja kokku viimine õigusnormidega: Mis tingis teo, soodustavad/raskendavad asjaolud , kurjategija isiku ja teo seos. Kohtulahendini viivad faktilised asjaolud, mis peavad olema teada.

Delegeerimine ehk delegatsiooni mõiste õigusloomes:
Delegatsioon on rühm valitud või nimetatud isikuid, kes on volitatud valitsuse, asutuse või organisatsiooni huve esindama kongressil, konverentsil, koosolekul vm.
Delegatsiooni vormid:

Harilik delegatsioon – õiguste edasiandmise vorm.
Superdelegatsioon – keelatud, ei tohi kasutada.

Delegatsioon delegeerimise mõttes: Riigikogu => Valitsus => Ministeeriumid => Amet => Maavalitsus => Maakond => Vald => Küla.
Kui Riigikogu annab volitusi Valitsusele jne., siis on harilik delegatsioon. Kui aga minnakse Valitsusest mööda ja antakse volitused otse Ministeeriumile, siis on tegemist superdelegatsiooniga ning see on keelatud.
Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki:

Generaaldelegatsioon – põhiseadusega kehtestatud volituste määratlus.
Spetsiaaldelegatsioon – ühekordses õigusaktis leiduv volitus.

Tegu ja tegevusetus. Juriidiline vastutus:
Juriidiline vastutus võib saabuda mõlemal juhul nii teo kui tegevusetuse tagajärjel. Tegevusetus võib olla ametialane lohakus , mis väljendub teatud ametite juures. Tegu ja tegevusetus on paralleelne mõiste, nad mõlemad omavad tagajärgi. Teoga liituvad sellised mõisted nagu õigusvõime ja teovõime.
Õigusvõime – kaasasündinud õigus.
Teovõime – osalione teovõime alatest 7-st eluaastast (nt. Perekondlik lahutus)
Täielik teovõime – alates 18-st eluaastast. Vaimsete hälvete korral ei saabugi täielikku teovõimet.

Riigikohtu ülesanded ja osa EV õigusloomes:
Riigikohus mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. On ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus. Riigikohus tunnistab täielikult või osaliselt kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ning mõttega. Riigikohus ei lahenda aga põhiseaduslikkuse järelevalve korras neid õigusvaidlusi, mis kuuluvad vastavalt seadusele teiste kohtute pädevusse.
Riigi kohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul. Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Riigikohus ei anna eelnevat arvamust ettevalmistavate seaduste, muude õigusaktide ja välislepingute eelnõude vastavuse kohta põhiseadusele ja seadustele . Riigikohus lahendab põhiseaduslikkuse järelvalve korras õigusaktide ja välislepingute põhiseadusele või seadustele vastavust üksnes taotluses soovitud ulatuses.

Seadusandlik võim:
Seadusandlik ja täidesaatev võim panevad aluse riigis kehtivatele käitumisnormidele. Seadusandlik võim on käitumisnormide vastuvõtja (Parlament, Riigikogu). EV-s on ühekojaline parlament, so. Riigi üks põhitugesid, ta suunab riigi arengut, riigikorda. Seadusandliku võimu tegevus rahaneb põhiseadusel. Seadusandlik võim on valitava struktuuri käes, seda ei saa keegi määrata. Seadusandlik võim ei saa paika panna kohtuvõimu, kuna kohtunik valitakse presidendi poolt. Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule.

Täidesaatva võimu süsteem EV-s:
Täidesaatev võim realiseerib seadusandliku võimu poolt ette antud normi. Täidesaatva võimu kabinet koosneb peaministrist ja ministritest. Peaministri kandidaat esitab parlamendile programmilise kõne, mis on arenguprogramm tema võimuloleku ajast. Täidesaatev ega seadusandlik võim ei saa paika panna kohtuvõimu, kuna kohtunik valitakse presidendi poolt. Parlament ja täidesaatev võim on EV-s tihedalt seotud. Täidesaatev võim sünnib parlamendi kaudu. Pralament valib presidendi. Normide elluviimiseks on täidesaatval võimul ministeeriumid. Ta korraldab määruste kaudu täidesaatva süsteemi, korraldab õigusaktide tutvustamise, rakendab mehhanismid (politsei ja vanglasüsteem, inspektsioonid).

Põhiseaduse mõiste:
Põhiseadus ehk konstitutsioon on riigi põhikorda sätestav seadusandlusakt, mis määrab üksikisiku ja riigivõimu põhised suhted – õigused, vabastused ja kohustused, rahva osa riigivõimu lähtena, riigikorralduse põhialuse, seadusandlus- ja riigivalitsemisorganite moodustamise korra, pädevuse ja omavahelised suhted, riigivõimu ja kohalike omavalitsuste seisundi ning õigusloome aluse. Kõik õigusaktid peavad olema põhiseaduslike õigusnormidega kooskõlas.

Põhiseaduse vastuvõtmise kord EV-s:
Põhiseadus jõustub rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast ja hakkab toimima Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadusega sätestatud korras. Põhiseaduse jõustumine ei too iseenesest kaasa seniste riigiorganite töötajate töösuhte lõpetamist. Põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgneva kolme aasta jooksul on riiigikogul õigus teha põhiseaduses muudatusi kiireloomulisena Riigikogu 2/3 häälteenamusega, selline otsus võetakse vastu poolthäälte enamusega.

Põhiseaduse muutmise kord EV-s:
Õigus algatada Põhiseaduse muutmist on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ja Vabariigi presidendil. Põhiseaduse muutmist ei saa algatada ega Põhiseadust muuta erakorralise seisukorra ega sõjaseisukorra ajal. Põhiseadust saab muuta seadusega, mis on vastu võetud rahvahääletusel; Riigikogus kahe järjestikuse koosseisu poolt; Riigikogu pool kiireloomulisena. Põhi seaduse muutmise seaduse eelnõu arutatakse Riigikogus kolmel lugemisel, kusjuures esimese ja teise lugemise vahet on vähemalt kolm kuud ja kolmanda lugemise vahet vähemalt üks kuu. Põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks on nõutav Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus. Põhiseaduse muutmiseks Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt peab Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu saama kooseisu kolmeviiendikulise häälteenamusega muutumatult vastu Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sai eelmise koosseisu enamuse toetuse, siis on Põhiseaduse muutmise seadus vastuvõetud. Otsus Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena võetakse vastu riigikogu neljaviiendikulise häälteenamusega. Põhi seaduse muutmise seadus võetakse sel juhul vastu kui riigikogu kooseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. Põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab välja President ja see jõustub seaduses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist.

Rahvahääletuse mõiste ja kasutamine:
Riigikogul on õigus panna seaduseelnõud või muu riigielu küsimus rahvahääletusele. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega. Rahvahääletusel vastu võetud seaduse kuulutab välja President. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik. Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute raifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Rahvahääletuse korra kehtestab rahvahääletuse seadus (Vastu võetud 13.03.2002. a)

Õigusriigi teooria:
Ei ole olemas rõigusriigi mõistet. Euroopa Liit kasutas seda väljendit kuid nüüd see taandub.

Roomaõiguse mõistes: elanikkond teab õigusnorme ja jälgib neid vabatahtlikult. Eesti Vabariigis on kõik toimingud paljaõiguslikud. Käitumine on reguleeritud normidega. Üks komponente on nende kättesaadavus rahvale ja üheselt mõistetav ning kui need toimivad siis on tegemist õigusriigiga.

Õigusriik – riik, mille võimukorraldus ja tegevus on allutatud õigusele. Õigusriigi olulised tunnused:

Võimude lahususe põhimõtte rakendamine.
Inimõiguste ja kohtute sõltumatus.
Riigi õigusaktide vastavus rahvusvahelistele õiguse üldtunnustatud põhimõtetele.

Valitsuse funktsioonid:
Täidesaatev võim kuulub Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsus: viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat; suunab kordineerb valistusasutuste tegevust; korraldav seaduste, Riigikogu otsuste ja Presidendi aktide täitmist; esitab Riigikogule eelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid; koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab eelarve täitmise kohta aruande Riigikogule; annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi; korraldab suhtlemist teiste riikidega; kuulutab loodusõnnetuste ja katastroofi korral või nakkushaiguste leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas; täidab muid ülesandeid, mis Põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valistuse otsustada. Vabariigivalitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Valitsus asub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees. Vabariigi valitsuse juures on riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Vabariigi Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Valitsus teeb oma otused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul. Vabariigi Valitusus võib siduda temapoolt riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimustega. Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Vabariigi Valitsuse liikmed võivad sõnaõigusega osaleda Riigikogu ja tema komisjonide istungitel.

Parlamendi mõiste ja liigitus:
Parlament on riigi või tema omavalitsusliku allüksuse kõrgeim seadusandlik esinduskogu. Parlamendi struktuuri, saadikute arvu ja valimise korra sätestab riigi põhiseadus. Parlamend koosneb harilikult:

Ühest kojast

Kahest kojast – Alamkoda (ametisse valitav töötab välja norme ja Ülemkoda (on ametisse nimetatav) kinnitab need
Parlamentaarses riigis valib parlament tavaliselt riigipea.

Presidentaalse vabariigi mõiste:
Presidentaalses vabariigis on kõrgeim võim koondunud parlamendist sõltumatu presidendi kätte, kel on parlamendi kõrval seadusandlik pädevus ja kes mõnes riigis on ka valitsuse juht (USA). Valitsus moodustatakse parlamendiväliselt ja valitsus ei vastuta parlamendi ees.

Parlamentaarse vabariigi mõiste:
Parlamentaarne vabariig rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusele. President täidab peamiselt esindusfunktriooni ja normaalseis oludes puudub tal seadusandlik pädevus. Valitsus vastutab parlamendi ees ja tal peab olema parlamendi usaldus. Valitsuse juhiks saab tavaliselt parlamendivalimised võitnud partei liider. Tüüpline parlamentaarne vabariik on 1992.a. põhiseaduse järgi EV.

Presidendi funktsioonid põhiseaduses:
Vabariigi President: esinab Eesti riiki rahvusvahelises suhtlemises; nimetab ja kutsub tagasi vabariigi Valitsuse ettepanekul EV diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad; kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja Riigikogu erakorralised valimised; kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu ja avab selle esimese istungi; teeb Riigikogu esimehele ettepaneku Riigikogu erakorralise istungijärgu kokkukutsumiseks; kuulutab välja seadused ja kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele; annab seadlusi vastavalt põhiseadusele; algatab Põhiseaduse muutmist; määrab peaministrikandidaadi; nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid; teeb riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe ja riigi kontrolöri, õiguskantsleri ning kaitsevähe juhataja või ülemjuhataja ametissenimetamiseks; nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi; nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud ; nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna; annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid; on Eesti riigikaitse kõrgeim juht; teeb riigikogule ette paneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks; kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja; vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust; algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise.

Riikliku kontrolli süsteemid EV-s:
Üks osa riigijuhtimisest s.o. kontroll, kas vastuvõetud otsus on täitjani viidud õigesti.
Kontrollsüsteemi iseloomustab:

Kui kiiresti viidud täitjani.

Kas täitja on aru saanud ülesandest.

Milline on kvaliteet.

Kas vastuvõetud otsus täitis oma ülesande.
Kontrollsüsteemi meetmed:

President, parlament.

Õiguskantsler (maavanemad).

Riigikohus, kohtusüsteem.

Riigikontroll.
Sisekontroll ei ole riiklik kontrollfunktsioon. Mida täpsemad on piirid seda parem on kvaliteet. Sisekontrollil on piiritletud funktsioonid kuid see pole seaduslik.

Vabariigi valitsuse moodustamise kord:
Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Vabariigi President määrab 14 päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastusmisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valistuse moodustamise. Peaministrikandidaat esitab 14 päeva jooksul, arvates valitsuse moodustamise ülesande saamisest, Riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta, mille järel Riigikogu otsustab läbirääkimisteta avalikul hääletamisel peaministrikandidaadile volitsuste andmise valitsuse moodustamiseks. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat esitab 7 päeva jooksul valitsuse koosseisu presidendile, kes nimetab kolme päeva jooksul ametisse valitsuse. Kui presidendi poolt määratud peaministrikandidaat ei saa Riigikogu poolthäälte enamust või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, on Vabariigi Presidendil õigus 7 päeva jooksul esitada teine peaministrikandidaat. Kui President ei esita 7 päeva jooksul teist peaministrikandidaati või loobub selle esitamisest või kui teine kandidaat ei saa Riigikogult volitusi või ei suuda valistust moodustada või loobub selle moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus Riigikogule. Riigikogu arvates peaministrikandidaadi, kes esitab valitsuse koosseisu Presidendile. Kui 14 päeva jooksul, arvates peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on valitsuse koosseis presidendile esitamata, kuulutab President välja Riigikogu erakorralised valimised. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees.

Konstitutisoonilise monarhia iseloomustus:
Konstitutsiooniline monarhia on piiritletud monarhia. See on riigivalitsemisvorm, mille puhul monarhi võimu ulatus on määratud konstitutsiooniga. Peamine seadusandlusorgan on parlament, kõrgeim täidesaatev võim kuulub valitsusele. Monarh kui rahvuse sümbol on veel tänapäevalgi tähtsal kohal, sest kehtestab rahvuse ühtsust. Monarh kehtestab ka Euroopa riigivormides rahvuslikku ühtsust, ta on osa rahvuse kultuurist ja eneseteadvusest. Ehkki monarhidele kuulub vaid sümboolne võim – näiteks Inglismaa kuninganna kinnitab peaministri nimetamise – on rahvuse sümbolina monarh asendamatu.

Juriidiline praktika kui õiguse allikas:
Selle all mõistetakse kohtupraktikat, mis ei ole õiguse allikas, kuid teinekord tõlgendamisel kasutatakse küll. Nt. Alamastme kohtud peavad võtma arvesse Riigikohtu otsuse.

Lüngad õiguses ja nende lahendamise meetodid:
Igas õiguskorras esineb lünkasid. Lünkade probleem tõuseb kõigis õiguskordades, sest elu on väga dünaamiline. Eesti õiguskorraga seonduvalt lisandub siia teda iseloomustav oluline faktor – õiguskorra „noorus”. Kahtlemata on kontinentaalse õigussüsteemiga riikides, millede rahvuslike õiguskordade kujunemislugu ulatub rohkem kui 100 aastat tagasi, tunduvalt vähem lünku kui Eesti õiguskorras. Saksa, Prantsusmaa jt. Riikide juristid räägivad isegi seaduste liigsest rohkusest. Lüngad võivad olla õiguskorras kas ehtsad , näivad või väärtuslüngad.

Ehtsad lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra kujunemisloo suhtelisest lühiajalisusest ja elu enda kiirest muutmisest. Kui ka üks situatsioo , mis seadusandja selget kavatsust silmas pidades peaks olema lahendatud, kuid tegelikult seda ei ole, siis ongi tegemist ehtsa lüngaga.

Näiva lüngaga on tegemist, kui seadusandja polegi kavatsenud faktilisi asjaolusid lahjendada. Probleemi võib lahendada teiste analoogsete normidega.

Väärtuslüngad tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas on normid ebakvaliteetsed. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis, kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.
Kõige üldisemalt öeldes saab lünkasid õiguses ületada analoogia abil. Analoogia liigid on seaduse analoogia ja õiguse analoogia.
Seaduse analoogiat nimetatakse ka üksikanaloogiaks. Otsuste tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased. Kuna tegu peab olema alati sarnase juhusega, on oluline tähele panna, et reguleeritud ja mittereguleeritud juhuse puhul ei tohi erinevaid tunnuseid olla olulise tähendusega. Kriminaalõiguses aga on analoogia keelatud. Ainult seadus võib siin ütelda, mis on kriminaalkorras karistatav tegu (tegevusetus). Kohtunik seda ei või. Tõlgendamine on aga kriminaalõiguses lubatud ja vajalik.
Õiguse analoogia puhul ei lähtuta üksikust õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, mis summa summarum (lõppkokkuvõtteks) põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel. Tegu on üldiselt õiguse põhimõttel või printsiibil rajaneva analoogiaga.
Kui kõigist nendest meetoditest ei aita ja seaduses ei leidu vajalikke pidepunkte konkreetse kaasuse üle otsustamiseks, on kohtunik õigustatud ja kohustatud „looma õigust”. Nii ei teki loomulikult üldkohustuslik materiaalne õigus, vaid kohtunik otsustab, mis on üksikjuhtumitel õigem. Mingil juhul ei tohi tra ka siis minna vastuollu ei õiguse üldiste põhimõtetega ega üldtunnustatud doktriinidega. Tõlgendamine ja lünkade ületamine toimub niisii kõindlates ratsionaalsetes vormides. Samas pakuvad need vormid lahenduste jaoks „mänguruumi”.

Õiguse realiseerimise viisid:
Õigusnormi ülesanne on reguleerida ühiskondlikke suhteid. See regulatsioon saavutatakse õigusnormi realiseerimisega. Õigus on realiseerunud, kui õiguse subjektide käitumine on olnud vastavuses õigusnormi nõuetega. Õiguse realiseerimisel on 3 viisi: õigusnormi nõuetest kinnipidamine , õigusnormi kasutamine ja õigusnormi rakendamine e. Kohaldamine.
Kinnipidamine
Seisneb selles, et subjekt kooskõlastab oma käitumise õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi. Niisuguses vormis toimub kohustavate või keelavate normide täitmine. Kohustavate normide puhul peab subjekt sooritama aktiivseid tegusid . Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma keelatud käitumisest.
Kasutamine
Seisneb õigusobjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises. Selles vormis realiseeritakse õigustavad normid. Siin on inimeste teod alati aktiivsed.
Rakendamine
On selline õiguse realiseerimise vorm, kui õiguse teostamisse sekkuvad selleks pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohtud, politseid jne.) Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivõimu alane organiseeriv tegevus õigusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites.

Õiguse tõlgendamise viisid:
Õiguse tõlgendamine on juristi igapäeva töö. Õiguse tõlgendamise kaudu selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu. Õigusnorm peab olema maksimaalselt kõigile arusaadav.
Tõlgendamise juures on oluline juriidiline teadmine, tuleb tunda õigussüsteemi.
Tõlgendamist liigitatakse võtete kaudu:

Grammatiline ehk keeleline tõlgendamine – lähtumine grammatika reeglitest, põhiline ja esmane tõlgendamine.

Süstemaatiline – ühtegi õigusnormi ei saa võtta üksikuna, otsida seoseid .

Loogiline – loogika võtete rakendamine õigusnormide hindamisel.

Ajalooline – Vaadata sündmust tema arengus. 10 a. Taguseid sündmuseid tuleb hinnata 10 aasta taguste õigusnormidega
Tõlgendamisel ulatuse järgi liigitatakse:

Sõna-sõnaline ehk adekvaatne – hinnatakse täpselt nii, kuida kirjas on, kõige õigem tõlgendamine.

Kitsendav - laiendav – a) kitsendav – õigusnormile antakse kitsendav mõju, väiksem ulatus b) laiendav – laiendatakse normi käitumisele, mida selle alla pole pandud.
Tõlgendamine juriidilise tähenduse järgi:

Ametlik – kõigi poolt tunnustatud tõlgendamine

Normatiivne – tõlgendusele on andnud normi vastuvõtnud instants (asutuse aste), on ainuõige. EV-s seadusi tõlgendab vaid Riigikogu, järgmiste võtete kaudu: täiendab, muudab tühistab.

Kausaalne ehk kaasuslik on kohtulahend (õiguse tõlgendus)

Mitte ametlik – õigusnormi sisu selgitamine aga millel ei ole õiguslikku tähendust (nt. Mingisugune protsess räägib midagi).

EV õigussüsteemi ja rahvusvahelise õiguse seosed:
EV-s kehtivad rahvusvahelised lepingud , millega Eesti on ühinenud. Kui EV seadused või muud aktid on vastuolus rahvusvahelise lepinguga, siis koheldakse välislepingu sätteid. Ümmarguselt nimetatakse seda rahvusvaheline õigus, baseerub lepingutel, millega on ühinenud riigid näiteks: Viini konventsioon . Kuid see ei ole ametlik mõiste näiteks: kui Eesti oleks ühinenud Euroopa Liiduga, siis võiks öelda et kehtivad Euroopa Liidu seadused. Veel mitte. Kõik rahvusvahelised lepingud ei ole kohustuslikud, vaid need millega on Eesti ühinenud. Riigiõigus kujuneb välja kui kahe (või enama) riigi esindajad kohtuvad ja töötavad välja lepingu teatud asja kohta. Hiljem ühinevad selle lepinguga ka teised riigid, kes on nõus nende lepingutega. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolis põhiseadusega. EV õigussüsteem on põhiseadus => seadused => määrused => kohaliku omavalitsuse väla antavad aktid => tavad => kohtupraktika (Eestis ei toimu)

Riigikogu funktsioonid EV põhiseaduses:
Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid; otsustab rahvahääletuse korraldamise; valib Vabariigi Presidendi; ratifitseerib välislepinguid; annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi valitsuse moodustamiseks; Võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande; nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikogu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja; nimetab riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed; nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed; otsustab Vabariigi valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise; esineb avalduste, deklaratsioonidega ja pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole; kehtestab riiklikud autasud , sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed ; otsustab umbusaldamise avaldamise Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile; kuulutab välja riigis erakorralise seisukorra; Kuulutab välja Vabariigi Presidendi ettepanekul sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni; lahendab muid riigielu küsimus, mis ei ole põhiseadusega Vabariigi Presidendi, Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada.

Riigikogu moodustamise kord:
Riigikogul on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed . Hääletamine on salajane. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21 aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale. Riigikogu valimise korra sätestab Riigikogu valimise seadus (Vastu võetud 12.06.2002. a seadusega).

Riigikogu volituste lõppemine:
Lõppevad tähtaegselt- Riigikogu eelmise koosseisu liikmete volitused lõppevad uute liikmete volituste kehtima hakkamisel, so. Valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Volitused lõppevad ennetähtaega:

Tema asumisega mõnda teise riigiametisse.

Teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel.

Tema tagasiastumisega seaduses sätestatud korras.

Kui Riigikohus on otsustanud, et ta on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma.

Tema surma korral.

Õigusnormi mõiste:
Õigusnorm on õiguste ja kohustuste kujul riigi poolt kehtestatud üldkohustuslik käitumisreegel, mille täitmist tagatakse sunnijõuga. Õigusnorm lähtub riigilt, ta on käitumisreegel, mis kannab autoritaarset iseloomu ning esineb kas käsu või keeluna. Riik peab tagama normide täitmise. Õigusnorm annab antud suhte liigist osavõtjale subjektiivsed õigused ja paneb neile vastavad juriidilised kohustused, määrab nende kohustusliku, lubatud või keelatud käitumise. On täitmiseks määramata arvule isikutele. Õigusnormil on 3 elementi: hüpotees-juriidiline. Tagajärjed, mida hinnatakse näiteks: tapmine , dispositsioon-millele on norm suunatud, näitab inimese käitumist, milline see peab olema; Sanktsioon – näitab riikliku mõjutusvahendit, mida riik rakendab nõuete rikkumise eest.
Õigusnorm on riigi kehtestatud käitumisreegel, mis on täitmiseks määramatule arvule isikutele. Õigusnorm määrab ühiskonna suhtes osalejate õigused ja kohustused, nende kohustusliku, lubatud või keelatud käitumise.
On keerulise ja alternatiivse iseloomuga õigusnormid:

Keeruline – näite puudumine

Alternatiivne
Esimene liigitus:

Eraõigus

Avalikõigus
Teine liigituse meetod:

Regulatiivsed – õiguslikkus e. Osalejate käitumist reguleerivad (kohtunike, notarite jne. Käitumine)

Õigust kaitsvad – Käitumise või tegevuse tagajärjel karistuse rakendamine.
Kolmas liigitus:

Seletavad – põhiseadus (annab juhiseid), valimisseadus seletab protsessi.

Viitavad – sätestab, reguleerib käitumist teiste õigusnormide kaudu.

Kitsendavad – kui oli juhtum A ja ei olnud B-d, siis ei ole ka C-d.

Õiguse subjektid:
Õiguse subjektid on isikud, kes osalevad õiguslikus elus. Kuna õiguslik elu kossneb tervest reast õigussuhetest, siis on õiguse subjektideks kõik need isikud, kes võivad olla osalejateks õigussuhetes. Vaatamata formaal-juriidilistele erisustele õigussubjektide liigituses, on summa summarum (lõpp kokkuvõteks) õiguse subjektiks inimene. Ainult inimene on kohustatud ja õigustatud.
Inimese kui õiguse subjekti iseloomustamisel tuleb käsitleda tema õigusvõimet ja teovõimet. Objektiivse õigusega on kindlaks määratud, missuguseid õigusi saab inimene omada ja milliseid kohustusi tuleb tal kanda. Kõrvuti üksikiniviidiga võivad olla õiguse subjektideks seaduse alusel loodud inimeste ühendused – juriidilised isikud.

Haldusaktid Intra Legem:
INTRA LEGEM MÄÄRUSED – õiguskorda järgivad ja kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused. Eesti õiguskorras võivad valitsus ja ministrid vastu võtta intra legem määrusi.

Haldusaktid Praeter Legem:
PRAETER LEGEM MÄÄRUSED – määrused, kus sisalduv uus õigus, on keelatud. Lubatud vaid eritingimustel. Eesti õiguskorras võivad valitsus ja ministrid vastu võtta praeter legem määrusi.

Haldusaktid Contra Legem:
CONTRA LEGEM MÄÄRUSED – Määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema expressis verbis (kindlamast-kindlam) põhiseaduslik volitus. Contra legem määruste vastuvõtmine on kaasaegses õiguskorra pigem erandlik nähtus.

Õigusloome protsessi üldiseloomustus:
Õigussüsteemi kujunemine on lõputu protsess. Algab ta õigusnormi loomest. Kujunes välja rahvuslikest tavadest. Õigussüsteemi kujunemine toimub Põhiseaduse baasil. Õigussüsteem on mitmeharuline. Õigusloome on käitumisnormi seadusatmine. Õigusloome protsess on pikk, eeldab andmebaasi, mida on vaja ja mis on vaja õiguslikult luua. Õigusloome on pidev protsess.

EV Põhiseaduse rakendamise seaduse osa õigussüsteemi käivitamisel:
1991-1992 a. Ei tekkinud võimu vaakumit ja säilitati NSVL -du aegseid õigusakte. Kehtib kahjukäsitlemise osa.

Kohalik omavalitsus Põhiseaduses:
Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Kohaliku omavalitsuse üksused on linnad ja vallad . Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu , kes valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtu tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt 18-aastased. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kohaliku omavalitsuse piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulmata. Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi. Kohalike omavalitsuste korralduse ja järelvalve nende tegevuse üle sätestab seadus.

Kohtusüsteem Põhiseaduses:
Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõitab õigust kooskõlas Põhiseaduse ja seadustega. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena, kohtunikku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitsevas ega nimetavas ametis. Kohtusüsteem koosneb: maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest; ringkonnakohtutest, Riigikohtust. Erakorraliste kohtute moodustamine on keelatud. Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on 1. Astme kohtud. Ringkonnakohtud 2. Astme kohtud ning nad vaatavad appellatsiooni korras läbi 1. Astme kohtulahendeid. Riigikohus on kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelvalve kohus. Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Presidendi ettepanekul. Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Muud kohtunikud nimetab ametisse President Riigikohtu ettepanekul. Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata, mis tahes seaduse või muu õigusakti kui see on vastuolus Põhiseadusega. Riigikohus tunnistab kehtetuks, mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus Põhiseaduse sätte ja mõttega. Kohtunikku saab ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Presidendi nõusolekul. Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Riigikohtu ametisse määramise kord:
Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Presidendi ettepanekul. Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu, Riigikohtu esimehe ettepanekul. Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Õiguskantsleri funktsioonid:
Õiguskantsler on omategevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu vahel ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Ta analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajadusel Riigikogule ettekande. Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Presidendi ettepanekul 7ks aastaks. Õiguskantsleri saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks . Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Valitsuse istungitest. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on Põhiseadusega või seadustega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see 20 päeva jooksul kooskõlla Põhiseadusega või seadustega. Kui akt ei ole 20 päeva jooksul Põhiseadusega või seadustega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast Põhiseaduse ja seadustega. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Riigikaitse juhtimise põhimõtted Põhiseaduses:
Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud aluses ja korras. Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse. Tegevteenistuses olev isik ei tohi olla muus valitavas ega nimetavas ametis ega osa võtta ühegi erakonna tegevusest. Riigikaitse kõrgeimaks juhiks on President, kelle juures on nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu. Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioone juhb rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja. Kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja nimetab ametisse ning vabastab ametist Riigikogu Presidenti ettepanekul. Riigikogu kuulutab Presidenti ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni kuulutab President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust. Põhiseadust ähvardava ohu puhul võib Riigikogu, Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma kooseisu häälteenamustega välja kuulutada erakorralise seisukorra riigis, kuid kõige kaume kolmeks kuuks. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei valita Riigikogu, Presidenti ega kohalike omavalitsuste esinduskogusid ega lõpetata ka nende volitusi; nende volitused pikenevad, kui nad lõpeksid erakorralise või sõjaseisukorra ajal või kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest. Nendel juhtudel kuulutatakse välja uued valimised kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest.

Välislepingute jõustumise kord Eestis:
Välislepingud jõustuvad allakirjutamise hetkest.

Riigikogu funktsioonid välissuhete korraldamises:
Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepinguid: mis muudavad riigipiire; mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist; mille kohaselt Eesti Vabariik ühineb rahvusvaheliste oraganisatsioonide või liitudega; millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi; milles ratifitseerimine on ettenähtud. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kolmandikuline häälteenamus. Eestivabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

Välispoliitika mõiste ja sisul:
Välispoliitika all mõistetakse suhteid teiste riikidega, nendega sõlmitakse välislepinguid, töö ühinemiseks rahvusvaheliste organisatsioonidega või liitudega, korraldatakse visiite, välismajanduse suveräänsuse realiseerimine jne. Välispoliitikat viib ellu Vabariigi Valitsus.

Rahanduse ja krediidi süsteem Eesti Vabariigi Põhiseaduses:
Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal. Eesti Pank korraldab raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest. Eesti Pank tegutseb seaduse alusel ja annab aru Riigikogule. Iga aasta kohta riigieelarve eelnõu Riigikogule hiljemalt 3 kuud enne eelarveaasta algust. Iga aasta kohta võtab Riigikogu seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Vabariigi Valitsus esitab riigiaalarve eelnõu Riigikogule hiljemalt 3 kuud enne eelarveaasta algust. Valitsuse ettepanekul võib Riigikogu eelarveaasta kestel vastu võtta lisaeelarve . Riigieelarve või selle eelnõu muutmise ettepanekule, mis tingib ettenähtud tulude vähendamise, kuludes suurendamise või kulude ümberjaotamise, algatajal tuleb lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad . Riigikogu ei tohi kustudada ega vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulusid , mis on ettenähtud muude seadustega. Riigikogu poolt vastuvõetud riigieelarve jõustub eelarveaasta algusest. Kui Riigikogu ei võta riigieelarvet eelarveaasta alguseks vastu, võib iga kuu teha kulutusi 1/12-ni eelmise eelarveaasta kulutustest. Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud 2 kuu jooksul peale eelarveaasta algust, kuulutab President välja erakorralised Riigikogu valimised.

Seaduste jõustamise kord:
Seadused kuulutab välja President. President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega 14 päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga kuulutada seadus Põhiseadusega vastuollu. Kui Riigikohus tunnistab seaduse Põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab President seaduse välja. Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib President edasilükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi, mis kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja. Kui Riigikogu on kokkutulnud , esitab President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamatult vastu nende kinnitamise või tühistamise. Vabariigi Presidendi seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada Põhiseadust ega Põhiseaduses loetletud seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.

Eriningimustel vastuvõetavate seaduste iseloomustus:
Seaduste vastuvõtmise korra sätestab Riigikogu kodukorra seadus. Ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta järgmisi seadusi: kodakondsuse seadus; Riigikogu valimise seadus; Vabariigi Presidendi valimise seadus; kohaliku omavalitsuse valimise seadus; rahvahääletuse seadus; Riigikogu kodukorra seadus ja Riigikogu töökorra seadus; Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete tasu seadus; Vabariigi Valitsuse seadus; Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikmete kohtulikule vastutusele võtmise seadus; vähemusrahvaste kultuurautonoomia seadus; riigieelarve seadus; Eesti Panga seadus; riigikontrolli seadus; kohtukorralduse seadus ja kohtumenetluse seadus; välis- ja siselaenudesse ning riigi varalistesse kohustustesse puutuvad seadused; erakorralise seisukorra seadus; rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.

Seaduste algatamise õigus Põhiseaduses:
Seadusi võetakse vastu kooskõlas Põhiseadusega. Rahval ei ole seaduse algatamise õigust. Seaduste algatamise õigus on: Riigikogu liikmetel; Riigikogu fraktsioonidel; Riigikogu komisjonidel; Vabariigi Valitsusel; Vabariigi Presidendil Põhiseaduse muutmiseks. Riigikogul on õigus kooseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu.

Õiguse tõlgendamise olemus:
Tõlgendamine on tegevus, mille abil muudab tõlgendaja tema jaoks probleemitekitava õigusnormi teksti arusaadavaks. Probleem ise tekib õiguse rakendaja seoses rakendatava normi sobivuse määratlemisega konkreetsete eluliste asjaolude suhtes. Seaduse teksti täpne tähendus on alati problemaatiline. Tegemist on nn. Erialakeeles formuleeritud lausetega, mis võivad oluliselt erineda käibekeeles üldtunnustatud sõnade ja tervete lausekonstruktsioonide tähendusest. Õnneks on paljud tähtsamad õiguse mõisted seaduses endas määratletud legaaldefinitsioonide kaudu. Näiteks: õigus- ja teovõime, tehing, ametiisik, haridus jne. Samas on mõnedel terminitel eri õigusharudes erinev tähendus. Erinevalt võib (tuleb) mõnda ühte ja sama terminit mõista mõnikord ka sama õigustloova akti raames.
Tõlgendamise esemeks on õiguse tekst. Ta on seotud sõnade ja lausekonstruktsioonide tähendusega. Selleks kasutatakse teisi sõnu ja lausekonstruktsioone.
Piltlikult öeldes peab õiguse rakendaja oskama õigusnormi käest küsida, mida ta tahab teada saada. Õige vastus sõltub otseselt õigest küsimusest.
Oluline on veelkord rõhutada, et tõlgendamine on mõtteline protsess, mille algseks objektiks on normide keel. Tõlgendamise tulemus väljendatakse samuti keele abil. Normid oma kogumis annavad teavet õiguskorra seisust , kuid keel ise võib kanda endas mitmeid alternatiivseid tähendusi või nende varjundeid. Tõlgenduslausest selgub pidamislause tähendus. Seega on tõlenduslause tõlgendamise tulemus. Kuid normi kohta saadakse teavet ka muudest allikatest kui normi enda tekst. Näiteks on sellisteks allikateks seaduseelnõude ettevalmistamise materjalid võis seadusandliku kogu stenogrammid (kiirkirjas üleskirjutatu) jne. Tõlgendus on valimine erinevate võimaluste vahel. See valik ei saa toimuda ainult objektiivsete kriteeriumite alusel. Seda juba seepärast, et tõlgendaja ise on alati füüsiline isik. Autriteetseim tõlgendaja on kohtunik, kes on nii isikuliselt kui ka objektiivselt sõltumatu. Kuid otsuse peab kohtunik ise tegema ja nii ei saa ka selline otsus põhineda ainult objektiivsetel kriteeriumitel, vaid on erinevates seostes kohtuniku isiksusega.

Presidendi ametisse määramise kord Põhiseaduses:
Vabariigi Presidendi valib Riigikogu või valmiskogu. Vabariigi President valitakse salajasel hääletusel. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu kooseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru toimub uus kandidaatide ülesseadmine. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises vooru enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Valimisteks kokku valimiskogu . Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik. Valmiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. Kui esimeses voorus ükski kandidaat ei osutu valituks, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletus voor .
Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks järjestikkuseks ametiajaks.
Vabariigi Presidendi korralised valimised toimuvad varemalt kuuskümmend ja hiljemalt kümme päeva enne Vabariigi Presidendi ametiaja lõppu.

Vabariigi Valitsuse moodustamise kord:
Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Vabariigi President määrab 14 päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Peaministrikandidaat esitab 14 päeva jooksul, arvates valitsuse moodustamise ülesande saamisest, Riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta, mille järel Riigikogu otsustab läbirääkimisteta, avalikul hääletusel peaministrikandidaadile volituste andmise valitsuse moodustamiseks. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat esitab 7 päeva jooksul valitsuse koosseisu Presidendile, kes nimetab 3 päeva jooksul valitsuse ametisse. Kui Presidendi määratud peaministrikandidaat ei saa Riigikogu häälteenamust või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, on Vabariigi Presidendil õigus 7 päeva jooksul esitada teine peaministrikandidaat. Kui President ei esita 7 päeva jooksul teist kanditaati või loobub selle esitamisest või kui teine kanditaat ei saa Riigikogult volitusi, või ei suuda valitsust moodustada või loobub sellest, läheb peaministrikandidaadi üleseadmise õigus Riigikogule. Riigikogu seab üles peaministrikandidaadi, kes esitab valitsuse koosseisu Presidendile. Kui 14 päeva jooksul, arvate peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on valitsuse koosseis Presidendile esitamata, kuulutab President välja Riigikogu erakorralised valimised. Muudatusi ametisse nimetatud Valitsuse koosseisus teeb President Peaministri ettepanekul. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogule. Peaminister esindab Valitsust ning kordineerib selle tegevust. Peamninister nimetab kaks ministrit, kellel on õigus teda asendada tema äraolekul. Asendamise korra määrab peaminister.

Sotsiaalsed suhted õiguse allikana:
Sotsiaalsed suhted on kehtivad õigusallikad ehk õigusnormid. Sotsiaalsed suhted on igapäevased suhted ehk elu. Fikseeritakse Statistika ametis, nt. Kui palju saab palka, palju ostetakse leiba jne. Statistiline rida ehk korduv nähtus. Sotsiaalsete suhete põhjal tehakse statistilised kogumikud, antakse valitsusele, mis uurib, mida tuleb teha sotsiaalsete suhete reguleerimiseks, nt. Vanade autode sisseveo piirang.

Võimude lahususe põhimõte:
On põhimõte, mille kohaselt riigivõim tuleb selle õiglase rakendamise huvides ja täidesaatva võimu omavoli vätimiseks jaotada üksteisest sõltumatude võimuorganite vahel. Legislatiiv-, eksekutiiv- ja justiitsorganite eralduse mõte peitub selles, et nad saaksid ühelt poolt tegeleda oma tööga ja teiselt poolt, et neil oleks võimalik vastastikku oma tegevust kontrollida ja isegi seda piirata.

Riigi tekkimise teooriad:
Riikide tekkimise ja riigi olemuse kohta on erinevaid juriidilisi ja sotsioloogilisi teooriaid . Vaatamata erinevatele käsitlustele seovad nad riigi tekkimise ja olemuse küsimused tihedalt õigusega.
Riikide tekkimise kohta on enamlevinud lepingu, orgaaniline ja võimu teooria.
Lepinguteooria olemus seisneb selles, et riik luuakse lepingu sõlmimisega. Nii loobuvad inimesed vabatahtlikult om loomulikust vabadusest. Lepingu sõlmimise motiivid võivad erineda. Sofistid (V. Saj. E.kr.) lugesid otsustavaks motiiviks kaitsevajadust. Kaitsta on vaja sisemist korda ja kaitsta on vaja riiki välisvaenlase eest.
Lepnguteoorial oli vahetu tähendus 1776.a. Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonile. Teooria on palju mõjutanud arusaamu demokraatlikust ühiskonna korraldusest ka XX. Sajandil.
Orgaanilise teooria lätted ulatuvad Aristotelese õpetusse „Politeiast”. Aristoteles väidab, et inimene eksisteerib kui laps, ema või ori. Ta on asetatud kindlatesse ühiskondlikesse suhetesse. Üksikindiviidina ei jääks ta ellu. Kusjuures ka inimene peab ühiskonnas elades sealt teatud funktsioonid üle võtma.
Kooseluks ja koostööks ning selle jaoks organisatsiooni rajamiseks on riik inimese jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik, orgaaniline ühiskonna struktruur.
Võimuteooria väidab, et tänu ühe inimgrupi võimule luuakse poliitiline ühendus. Ajalooline koguemus õpetab, et riik ei saa tekkida teisiti kui võimu haaramise teel. Sisuliselt rajaneb sellel teoorial marksistlik riigiõpetud; marksism tahab klassivastuolusid ületada klassideta ühiskonna teostamisega.

Õigusnormi struktuur:
Normide struktuurid on teatud mõttes inimetse poolt kunstlikult konstrueeritud. Nad on omapärased mõttepildid, mis püüavad standardiseerida ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelist seost.
Normi loogikast lähtudes koosneb iga täielik õigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis on eluline asjaolu(d) kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või käsitud. Õiguslik tagajärg on lubamine (õigustus), käsk või keeld ise.
Kui tähistada faktiline koosseis T ja õiguslik tagajärg R, näeks normi loogika välja järgmiselt: Kui T, siis R. Õigusnorm koosneb kahest osast: Faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. Tavaliselt koosneb faktiline koosseis mitmest elulisest asjaolust (juriidilisest faktist), mis on oma kogumis või ka ainult ühe esinemisel toovad kaasa õigusliku tagajärje saabumise. Mitme elulise asjaolu üheaegne esinemine tähendab kas keerulist (elulised asjaolud toovad kaasa õigusliku tagajärje oma kogumis) või alternatiivset (õigusliku tagajärje saabumiseks piisab ühe elulise asjaolu esinemisest.) faktilist koosseisu.
Formaliseeritult näksid keerulise ja alternatiivse koosseisuga õigusnormid välja:

Keeruline. Kui on T-1 ja T-2 ja T-n, siis peab olema R.

Alternatiivne. Kui on T-1 või T-2 või T-n, siis peab olema R.
Saabuvad õiguslikud tagajärjed võivad olla oma struktuurilt lihtsad, keerulised või alternatiivsed. Lihtne õiguslik tagajärg näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käitumise variandi või riikliku sunni liigi ja määra. Keeruline õiguslik tagajärg näeb ette võimalike või vajalike käitumiste kogumi või mitu riikliku sunni liiki ja määra. Alternatiivne õiguslik tagajärg näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käirumise saabumise mitmest või ühe riikliku sunni liigi ja määra kohaldamise võimaluse mitmest.

Hüpotees – esitab tingimused, mille olemasolu korral kuulub õigusnorm kohaldamisele.

Dispositsioon – millel on norm suunatud, määrab inimese käitumise, nende õigused ja kohustused; näitab, milline peab olema inimese käitumine, kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda.

Sanktsioon – Näeb ette mõjutusvahendeid, mida võidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormile vastavalt.
Ilma hüpoteesita on õigusnormi ette kujutada võimatu. Hüpoteesi puudumisel kaotaks õigusnorm igasuguse seose reaalse eluga ja tal puuduks praktiline tähendus. Küll võib õigusliku tagajärje saabumine toimuda kas õiguspäraselt käitudes või õigusrikkumist toime pannes. Esimesel juhul leiame me õigusliku tagajärje dispositsioonist ja teisel juhul sisaldub õiguslik tagajärg sanktsioonis.
Sellist kolmeelemendilist õigusnormi formaliseeritud struktuuri võib nimetada õigusnormi loogiliseks struktuuriks. Faktiliselt on aga täielikud õigusnormid, nagu märkisime, kaheelemendilised, koosnedes abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest (hüpoteesist ja sanktsioonist).
Struktuur:
Õigusnorm
Menetlusnormid
Seaduskeele määratlused
Kompetentsi normid
Konstitutiivsed
Regulatiivsed
Konstitutiivne – määravad käitumise iseloomu.
Kompetentsi normid – õigust korraldavad normid.
Menetlusnormid – protsessi normid.
Seaduskeele määratlused – nad on selgitava, defineeriva iseloomuga, juriidilis-tehnilised selgitused.

Rahvas riigivõimu kandjana Eesti Vabariigi põhiseaduses, selle sisu:
Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas, hääleõiguslike kodanike kaudu: Riigikogu valimistega ja rahvahääletusega. Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on vähemalt 18 aastat vana. Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks. Seadusega võib piirata nende Eesti kodanikke osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamisasutustes.

Riigi funktsioonid:

Elu korraldamine territoriumil.

Riigi mehhanism – riigiaparaadi ülesehitus, kes korraldavad sotsiaalelu.
Funktsioonid:

Siseküsimused – Õiguskorra kaitsmine, sotsiaalsete küsimuste tagamine, omadniküsimused, maksustamise süsteem, ühiskondlikud suhted, kultuur, haridus , laste kasvatamine, lootuskaitse (s.t. kõik elusfääri puudutav)

Välisküsimused – Riigi eksisteerimise tagamine, välismajandus, suveräänsuse realiseerimine.

Vabariigi Presidenti volituste lõppemine:
Vabariigi Presidendi volitused lõppevad: ametist tagasiastumisega; teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisega; tema surma korral; uue Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.

Valitsuse ülesanded Eesti Vabariigi Põhiseaduses:
Vabariigi valitsus: viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat; suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust; korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist; esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid; koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab Riigikogule riigieelarve täitmise aruande; annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi; korraldab suhtlemist teiste riikidega; kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas; täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada.

Presidendi funktsioonid õigusloome kontrollis:
Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab välja President viivitamatult. Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab President välja Riigikogu erakorralised valimised. President kuulutab välja seadused. President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle motiveeritud otsusega 14 päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks. Kui Riigikogu võtab Presidendi poolt saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab President seaduse välja või pöördub Riigikohtusse ettepanekuga kuulutada seadus Põhiseadusega vastuollu. Kui Riigikohus tunnistab seaduse Põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab President seaduse välja. Kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib President edasilükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi, mis kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja. Kui Riigikogu on kokkutulnud, esitab President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamatult vastu nende kinnitamise või tühistamise seaduse. Presidendi seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada Põhiseadust või Põhiseaduses loetletud seadusi, riiklike makse kehtestavaid seaduseid ega riigieelarvet.

Superdelegatsiooni mõiste õigusloomes:
Delegatsiooni vormid:

Harilik delegatsioon – Õiguse edasiandmise vorm.

Superdelegatsioon – keelatud, ei tohi kasutada.
Delegatsioon delegeerimise mõttes: Riigikogu=>Valitsus=>Ministeeriumid=>Amet=>Maavalitsus=>Maakond=>Vald=>Küla.
Kui Riigikogu annab volitusi valitsusele jne., siis on harilik delegatsioon. Kui aga minnakse Valitsusest mööda ja antakse volitusi otse Ministeeriumile, siis on tegemist superdelegatisooniga, ning see on keelatud.

Generaaldelegatsioon – Põhiseadusega kehtestatud volituste määratlus.

Spetsiaaldelegatsioon – Ühekordses õigusaktis leiduv volitus.

Õiguse tekkimise ajaloolised põhjused:
Alguses olid ahvid , tulid puu otsast alla ja tekkisid kogukonnad ja sugukonnad. Alguses reguleerisid nende käitumist tavanormid, millest juhinduti kogukonna siseselt. Nüüd hakati sugukondade vahel suhtlema ja selle käigus hakati austama teiste tavasid. Kui hakkasid toimuma esimesed sõjad, siis kujunesid välja pealikud , kes olid kogukonna parimad sõdurid. Hiljem arenes loomuõigus, st jumala tahe. Kõik käis jumala tahte järgi. Tekkisid küsimused kas inimesed võivad ise luua seadust. Üldiselt võib öelda, et elu tingis teatud käitumisreeglid, millest kujunes välja õigus.

Valitsuse volituste lõppemine:
Vabariigi Valitsus astub tagasi; Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel; Peaministri tagasiastumisel või surma korral; kui Riigikogu avaldab Valitsusele või Peaministrile umbusaldust; Vabariigi President vabastab Valitsuse ametist uue valistuse ametisseastumisel.

Euroopa Nõukogu põhiõiguste ja vabaduste deklaratsioon :
Konventsioon on Euroopa Nõukogu dokument, mis võeti vastu 05.05.1949 aastal. Ta on rahvusvaheline üldõigusnorm ja selle sisu moodustasid kohtupretsedendid. Ühinevad riigid tunnustavad neid õigusi täielikult. Osalus riike on Euroopas 41.
Konventsiooniga loodi ka esimene kollektiivne järelvalvemehhanism riikide vahel, kõik osalusriigid olid selle poolt ja sisuks on ühtne arusaamine Euroopa õigusest ja vabatusest. Inimõiguste Konventsioon on tsiviil- ja poliitilisteõiguste kaitseks. Konventsiooniga annavad kõik riigid nõusoleku järgida neid õigusi ja norme ja nad tunnustavad kohtujurisdiktsiooni ja annavad oma rahvale õiguse pöörduda Inimõiguste Kohtu poole. Konvetsioon näeb ette ka riikide vaheliste kaebuste esitamist . Konventsioonil on ka lisaprotokollid.
Inimõigused on inimese ja riigi võimu vahelised suhted. Inimõiguste kaitse peab olema sisuline ja tõhus. Põhimõte on: Õigus ja vabadusi saab piirata vaid seaduse alusel. Tuleb arvestada ka, et piirangu vajalikkus peab tagama õigluse tasakaalu eesmärgi ja rakendavate abinõuete vahel. Tegemist on eraõigusliku pöördumisega, et oleks tagatud inimeste õigused ja kohustused.
Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon:
Esimene tekst on vastu võetud 04.11.1950 aastal Roomas.
Välislepingutes on artiklid, mitte paragrahvid.
Artikkel 2 – Õigus elule
Artikkel 3 – Piinamise keelamine
Artikkel 4 – Orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamine
Artikkel 5 – Isikuvabaduse ja turvalisuse õigus
Artikkel 6 – Õigus õiglasele kohtulikule arutelule
Artikkel 7 – Karistamine seaduse alusel
Artikkel 8 – Õigus austusele, perekonna- ja eraelule
Artikkel 9 – Mõtte, südametunnistuse ja usuvabadus
Artikkel 14 – Diskrimineerimise keelamine (Loetelu diskrimineerimise elemenditest)
Inimsuse vastased kuriteod ei aegu kunagi ja kasutatakse tagasiulatuvat jõudu.
Protokoll nr. 4, Strasbourg 16.09.1983. a.
Artikkel 1 – Võlavangistuse keelamine
Artikkel 2 – Liikumis vabadus
Artikkel 4 – Välismaalaste kollektiivse sunniviisilise väljasaatmise keelamine.
Protokoll nr. 6, Strasbourg 28.04.1983. a.
See protokoll keelab surmanuhtluse .
Artikkel 1 – Surmanuhtlus
Artikkel 2 – Surmanuhtlus sõja ajal
Artikkel 3 – Taganemise keelamine
Protokoll nr.7, Strasbourg 1984. a.
See protokoll on inimeste õigustest.
Artikkel 1 – Välismaalaste väljasaatmine avaliku korra huvides
Artikkel 2 – Hüvitusmäär vääralt süüdimõistetule
Artikkel 4 – Teistkordse kohtumõistmise ja süüdimõistmise keelamine
Artikkel 5 – Abikaasade võrdsus
25

.DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 397 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-10-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

397 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Thomslin Õppematerjali autor

Mõned kirjavead võisid sisse jääda, aga loodan, et pole hullu.

õiguse alused

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti Põhiseadus

riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. § 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Seadused avaldatakse ettenähtud korras. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. § 4. Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. § 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. § 6

Ühiskonnaõpetus

doc

Riigiõiguse eksami konspekt

Võimude lahusus on seadusandliku, täidesaatev- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte. Täidesaatev võim rakendab seaduseid ja viib ellu poliitikat. Üldjuhul on täidesaatvaks võimuks valitsus. Eesti omavalitsuses, vallas on täidesaatvaks võimuks vallavalitsus Seadusandlik võim on riigi institutsiooni pädevus seadusi välja töötada ja vastu võtta. Põhiõiguste olemasolu oluliseks põhjuseks on üksikisiku autonoomia tagamine. ,,Eesti õiguse üldpõhimõtete kujundamisel tuleb põhiseaduse kõrval arvestada ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtteid. Need põhimõtted on tuletatud arenenud õiguskultuuriga liikmesriikide õiguse üldpõhimõtetest." Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, mis samas kumbki välistavad vastastikku teineteist 1. Kas Põhiseaduse säte ja mõte langevad kokku?

Õigusõpetus

doc

Riigiõigus

1) tavaõiguse normid (tavad); 2) lepingud; 3) õigusteadlaste arvamused; 4) kanooniline õigus; 5) pretsedendiõiguse normid (pretsedendiõigus); 6) korporatiivsed normid; 7) normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus). RIIGIÕIGUSE ALLIKAD 1. Põhiseadus (riikliku korralduse ülesehituse ning riigi ja üksiskisiku vaheliste suhete põhiküsimused ongi reguleeritud põhiseadusega) 2. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid (vastavalt PS §-le 3 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa) 3. Riigiõiguse allikaks on ka konstitutsioonilised seadused, mis on loetletud PS §-s 104 lg.2 1) kodakondsuse seadus; 2) Riigikogu valimise seadus; 3) Vabariigi Presidendi valimise seadus; 4) kohaliku omavalitsuse valimise seadus; 5) rahvahääletuse seadus; 6) Riigikogu kodukorra seadus ja Riigikogu töökorra seadus; 1

Riigiõigus

doc

Riigiõigus

doc

Riigiõigus

Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid: Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum. s.t. õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele. Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon.(näiteks parlament) Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Õigusnormid vormistatakse kirjalikult ja nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele vastavasse dokumenti, mida nimetatakse õigusaktiks.

Riigiõigus

docx

Riigiõigus

Täitevvõim peab põhiõigusi tagama nii avalik-õiguslikes kui ka vajadusel eraõiguslikes suhe- tes, nt üldhuviteenuste osutamise üle järelevalvet tehes. Avaliku võimu kandjad peavad põhiõigusi järgima ka siis, kui nad tegutsevad eraõiguslikult. Riigikohus on rõhutanud, et avaliku võimu osalemisel eraõiguslikes suhetes peab viimane "arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega" Samuti peab füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik järgima põhiõigusi, kui ta kasutab mõnda avaliku võimu volitust. Näiteks on notar vastavalt NotS § 2 lg-le 1 avalik-õigusliku ameti kand- ja, kellele riik on andnud õiguse tõestada isikute taotlusel õigusliku tähendusega asjaolusid Riigi eesmärk, ülesanded, tegevuspiirid julgeoleku tagamine sotsiaalne, majanduslik, kultuurne heaolu

Õigusteadus

doc

Kontrollküsimused ja lühivastused Eesti Vabariigi Põhiseaduse I-XV peatüki kohta

PS §2 kohaselt on riigi maa alad, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik. Territooriumi halduskorralduse sätestab seadus. Sellega on sätestatud riigi territoriaalse ühtsuse printsiip PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellega on sätestatud õigusriigi, s.t. seaduslikkuse, riigiehituslik aluspõhimõte. 8.Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide ülimuslikkuse printsiip. PS §3 kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja põhimõtted Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Vastavate normide all tuleb käsitleda eelkõige Eesti Vabariigi poolt tunnustatud või ratifitseeritud rahvusvahelis õiguse akte ja neis sisalduvaid norme. Ratifikatsioonimenetluse alused sisalduvad PS IX peatüki "Välissuhtlus ja välislepingud" sätetes. Kõrgema seadusandliku võimu Riigikogu

Õigus

docx

Võimude lahusus, 3 võimuharu, demokraatlik ühiskond

ISEISEV KODUNE TÖÖ NR.1 Teema märksõnad, võimude lahusus, 3 võimuharu, demokraatlik ühiskond TÖÖ EESMÄRK: tutvuda Põhiseaduse kui Eesti riigi õigusliku alusdokumendiga HINDAMISE ALUS: vajaliku info leidmise ja sellest arusaamise oskus, võrdlus- ja arutlusoskus ESITAMISE TÄHTAEG: 25. oktoober 2014 aadressile [email protected] 1.TÖÖ PÕHISEADUSEGA (PABERKANDJAL VÕI VAATA www.eesti.ee) Tutvu Põhiseaduses Riigikogu, EV valitsust, presidenti, kohust, seadusandlust, õiguskantslerit ja riigikontrolli puudutavate peatükkidega. Kui vastus piirneb loetlemisega, siis võib küsimuse järele panna ka ainult peatüki ja paragrahvi numbr 1. Keda võib valida Riigikogusse?§ 60. Riigikogul on sada üks liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõigus

Ühiskond

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (8)

Viktor Andrew: Tõesti väga hea ,sain 4 hindeks ,ilma selleta poleks suutnud 3 ära saada vist ,töö oli üsna raske aga see materjal oli lihtne ja loogilini ning oli kerge meelde jätta

tänud

20:30 23-01-2013