Kontrollküsimused ja lühivastused Eesti Vabariigi Põhiseaduse I-XV peatüki kohta (0)

Õppeaine: Konstitutsiooni õigus/kohalik omavalitsus
Kontrollküsimused ja lühivastused Eesti Vabariigi Põhiseaduse I-XV peatüki kohta
1.Eesti Vabariigi põhiseadus kui põhiseadusliku korra riigiõiguslik alus. Põhiseadus on õiguslik alusakt, käsitletav riigiõigusliku aluslepinguna, sõlmitud aastal 1991 Eesti kodanikkonna poolt Eesti Vabariigi toimimiseks. Põhiseaduse selline õiguslik iseloom tuleneb kinnitatusest rahvahääletusel.
Õigusteooria käsitleb Põhiseadust riigiõiguse kui õigusharu allikana, konstitutsiooniõiguse kui teadusharu uurimisobjektina.
Põhiseadusele tugineb ja sellest lähtub kogu Eesti õigussüsteem. Õigusaktide lahknemise korral põhiseaduse teksti ja mõttega kohaldatakse põhiseadust. Põhiseaduse suhtes ülimuslik on rahvusvaheline õigus osas, millega Eesti ühinenud on rahvusvaheliste kokkulepete rarifitseeritud või liikmelisuse kaudu rahvusvahelistes organisatsioonides. Sellest ja 2003.a. rahvahääletusel 2003.a. heaks kiidetud ”Põhiseaduse täiendamise seadusest” tulenevalt on ülimuslikud põhiseaduse suhtes ka Euroopa Liidu õigusaktid. Euroopa Liidu õigusaktid ei tohi vastuollu minna PS preambulas deklareeritud põhiseaduse aluspõhimõtetega.
2.Eesti konstitutsiooniline areng. Eesti Vabariigi konstitutsiooniliste aktide süsteemi kuulub kõrvuti eri aegadel kehtinud põhiseaduse tekstiversioonidele ka rida riigiõiguslikke avaldusi , deklaratsioone, välislepinguid ja muid riigiõiguslike alusdokumente, mis annavad põhiseaduses sätestatud mõistetele sisu ja tähenduse. Sõjaeelses Eesti Vabariigis kehtis kaks erinevat põhiseadust kokku kolmes erinevas redaktsioonis: 1920 ja 1937.a. põhiseadused ja 1920.a. põhiseaduse 1933.a. täiendatud redaktsioon .
Põhiseadus aastast 1920 oli aluseks selgelt parlamentaarse riigikorralduse ja Põhiseadus 1937.aastast selgelt presidentaalse riigikorralduse mudelile. Põhiseaduse 1933.a. redaktsioon, mis kujunes 1920.a. algteksti põhjaliku ümberkujunduse tulemusel, jõudmata reaalselt toimima hakata, oli üleminekuvariandiks parlamentaalselt riigivalitsemise mudelilt presidentaalsele.
Kui 1920 ja 1933.a. põhiseadused nägid ette mitmeparteilise poliitilise süsteem, siis 1937.a. põhiseadus üheparteilise poliitilise süsteemi. Perioodil 1940-1991, mil Eesti Vabariik inkorporeerituna kuulus N-Liidu föderaalse riikliku korralduse toimealasse, kehtisid tema territooriumil 1940 ja 1979.a põhiseadused, mis vastasid nimetatud liitriigi põhiseaduslikele- ja liidulepingust tulenevatele alustele .
Taasiseseisvumise järgne põhiseaduslik kord ei ole ei parlamentaarne ega presidentaarne – see on üles ehitatud võimude lahususe põhimõttele. Konstitutsiooniliste õigusaktide süsteemi moodustavad 1992.a. Põhiseadus, Põhiseaduse rakendamise seadus samast kuupäevast, 2003.a. rahvahääletusel heaks kiidetud Põhiseaduse täiendamise seadus, 2003.a. vastu võetud ja 2005.a. ning 2007.a. jõustunud põhiseaduse muutmise seadused.
3.1992.a. põhiseaduse vastuvõtmine ja selle rakendamise kord. Põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel 28.06.1992.a., jõustus 29.06.1992.a. Põhiseaduse rakendamiseks rahvahääletusel heaks kiidetud “Põhiseaduse rakendamise seadus“nägi ette regulatsioonid üleminekuks uuele põhiseaduslikule korrale. Rakendusseaduse kohaselt nähti ette Riigikogu ja Presidendi erakorralised valimised, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu sai volitused olla Riigikogu kokkutulekuni legitiimseks seadusandlikuks organiks. Sätestati Presidendi esimeste valimise erandkord valimistena vahetult rahva poolt, tunnustati Eestis senini kehtinud Eesti NSV õigusaktide kehtivuse jätkuvust, piirati teatud kategooria kodanike kodanikuõigusi kümneks aastaks tähtajaga kuni 31.12.2000.a..
4.Põhiseaduse muutmise kord. Kooskõlas Põhiseaduse XV peatükiga saab põhiseadust muuta kas rahvahääletusel, Riigikogu poolt kiireloomuliselt või Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu häälteenamusega. Põhiseaduse I peatüki ja XV peatüki sätteid saab muuta vaid rahvahääletusel. Algatada saab põhiseaduse muutmist kas Vabariigi President või viiendik Riigikogu koosseisust.
5.Põhiseaduslikud institutsioonid ja põhiseadusest tulenevad seadused. Põhiseadus sätestab neli institutsionaalset lahusvõimu: Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Vabariigi Presidendi ja kohtud. Kaks erivolitustega põhiseaduslikku institutsiooni: Riigikontrolli ja Õiguskantsleri ja muud põhiseadusest tulenevad institutsioonid nagu Eesti Pank , Riigikantselei, kaitsevägede juhataja /ülemjuhataja/.
Põhiseadusest tulenevad seadused jagunevad PS §104 loetletud kvalifitseeritud enamust nõudvaiks /konstitutsioonilisteks/ ja muudeks põhiseaduses nimetatud ja selle täpsustamiseks antud seadusteks.
6.Põhiseaduse demokraatia printsiibi mõiste ja tähtsus. Põhiseaduse demokraatia printsiip väljendub selle III peatükis “Rahvas”, mille kohaselt kogu riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu. Sellega on tagatud riigi kodanikkonna poolt esindatava koosluse - rahva – kõrgeim tahe riigi tulevikku puudutavates küsimustes.
7.Vabariikluse, riigi territoriaalse ühtsuse ja seaduslikkuse printsiibid . PS esimene peatükk sätestab Eesti kui “iseseisva ja demokraatliku vabariigi” staatuse, sellega määratletakse riikluse “vabariiklik korraldus” (PS §1).
PS §2 kohaselt on riigi maa alad, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik. Territooriumi halduskorralduse sätestab seadus. Sellega on sätestatud riigi territoriaalse ühtsuse printsiip
PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellega on sätestatud õigusriigi, s.t. seaduslikkuse, riigiehituslik aluspõhimõte.
8.Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide ülimuslikkuse printsiip. PS §3 kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja põhimõtted Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Vastavate normide all tuleb käsitleda eelkõige Eesti Vabariigi poolt tunnustatud või ratifitseeritud rahvusvahelis õiguse akte ja neis sisalduvaid norme. Ratifikatsioonimenetluse alused sisalduvad PS IX peatüki “Välissuhtlus ja välislepingud” sätetes. Kõrgema seadusandliku võimu – Riigikogu – poolt kuuluvad ratifitseerimisele välislepingud, mis: 1)muudavad riigipiire, 2)mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist, 3)mille kohaselt Eesti ühineb rahvusvaheliste organisatsioonidevõi liitudega, 4)millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või rahalisi kohustusi, 5)millistes ratifitseerimine on ette nähtud. Välislepingute ratifitseerimist või denonseerimist ei saa panna rahvahääletusele (PS §106). Seetõttu otsustas ka rahvahääletus 2003.a. mitte Euroopa Liiduga liitumise lepingu ratifitseerimist vaid riiklikult tähtsa küsimusena põhimõttelist osalust sellise liidu tegevuses.
9.Võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiip. PS §4 kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. See tähendab, et kõik nad on sisemise isekorraldusliku õigusega ning nende võimalus sekkuda üksteise pädevusealasse vaid põhiseaduses otseselt kirja pandud kujul ja valdkondades. Lahusvõimudel on neist võõrandamatu kompetents , mistõttu nad võivad kõik ja üheskoos võrdväärsete partneritena osaleda riigivalitsemise ühtede ja samade küsimuste lahendamisel. Nii osalevad riigikaitse ja välissuhtluse teostamisel üheskoos ja samas sõltumatult nii Riigikogu, Vabariigi President kui ka Vabariigi valitsus.
10.Sotsiaalriikluse, demokraatliku õigusriigi ning inimväärikuse printsiip. Sotsiaalriiklus väljendub Põhiseaduse preambulas,mille kohaselt “Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus ”.
Demokraatliku õigusriigi põhimõte väljendub PS §3, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Inimväärikuse printsiip väljendub PS §17, mille kohaselt ei tohi teotada kellegi au ega head nime. See on Eestis inimväärikuse garantiiks.
11.Valimiste üldmõisted. PS §60 kohaselt on valimised Eestis vabad, üldised, ühetaolised, salajased ja otsesed ning leiavad aset proportsionaalsuse põhimõtte alusel.
Vabad valimise tähendavad igaühe õigust oma paremal äranägemisel osaleda valimistel kandideerides või valikut tehes.
Valimiste üldisus tähendab seda, et peale põhiseaduses nimetatud erandite on osavõtt valimisteks avatud kõigile riigi kodanikele , kohalikel valimistel ka mittekodanikele ja EL liikmesriikide kodanikele.
Valimiste salajasus tähendab seda, et need peavad aset leidma tingimustes, milles ei ole võimalik kõrvalisel isikul tuvastada valija poolt tehtud valikut.
Valimiste ühetaolisus tähendab seda, et kõik valimistel osalejad teevad oma otsuse ühesugustes tingimustes
Valimiste otsesus tähendab seda, et lõpliku valiku tegemiseks ei valita otsust vahendavaid valijamehi – valimistel antud häälte põhjal määratletakse tulemus otseselt.
Proportsionaalsuse põhimõte tähendab seda, et valimistulemused tehakse kindlaks antud häälte proportsioone arvestavalt.
12.Majoritaarse valimissüsteemi mõiste ja puudused. Majoritaarne valimissüsteem tähendab enamushääletust ühemandaadilistes ringkondades, kus mandaadi saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat. Puudus – esindamata jäävad hääled, mis jäid vähemusse.
13.Proportsionaalse valimissüsteemi mõiste ja puudused. Proportsionaalne valimissüsteem on mandaatide jagunemise mitmemandaadilistes valimisringkondades vastavalt saadud häälte proportsioonidele. Võimalikuks puuduseks mandaatide arvu ebavõrdne jaotus erinevate valimisringkondade vahel ja siit tulenev mandaatide erinev esinduslikkus.
14.Aktiivne ja passiivne valimisõigus. Aktiivne valimisõigus on hääletusõigus valimistel. Passiivne valimisõigus on kandideerimisõigus valimistel.
15.Riigikogu valimiste põhimõtted ja kord. Riigikogu valimised leiavad aset iga nelja aasta tagant. Hääletusõigus on kõigil vähemalt 18 aastasel kodanikel, kandideerimisõigus vähemalt 21 aastasel kodanikul. Valimisõiguslikud ei ole teovõimetuks tunnistatud kodanikud. Seadusega võib piirata karistust kandva kodaniku osalust hääletusel. Riigikogu valimiste korralduse määrab seadus.
16.Rahvahääletuse algatuse ja läbiviimise kord. Rahvahääletus PS §56 kohaselt on üks rahva poolt riigivõimu teostamisest osavõtu vorme. Rahvahääletuse algatuse õigus on vaid Riigikogul . Rahvahääletusele saab panna põhiseaduse muutmise, seaduse kinnitamise , riigielu muu olulise küsimuse. Rahvahääletusele ei saa panna riigieelarve , maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonseerimise küsimusi, erakorralise seisukorra kehtestust ega lõpetamist ning riigikaitse küsimusi. Põhiseaduse I ja XV peatüki sätteid muudetakse ainult rahvahääletusel. Läbiviimise korra sätestab seadus. Rahvahääletuse korraldus on sätestatud vastavas seaduses, mis oma ülesehituse ja korralduslikust küljest on unifitseeritud valimisseadustega.
17.Eesti Vabariigi Presidendi valimise kord. Vabariigi presidendi valib PS §79 kohaselt Riigikogu salajasel hääletusel kolmes hääletusvoorus. Presidendi mittevalitusel Riigikogus läheb valimisõigus üle valimiskogule, mis koosneb kõigi kohalike omavalitsuste esindajatest ja Riigikogu liikmetest. Nii riigikogus kui valimiskogus saab kandidaate üles seada 21 valimiskogu (parlamendi) liikme poolt. Valimiskogu esimeses hääletusvoorus kandideerivad ka kaks Riigikogu kolmandas hääletusvoorus enam hääli saanud kandidaati . Riigikogus tuleb kandidaadil saada koosseisu 2/3-line toetus. Valimiskogus tuleb saada selle kogu koosseisu häälteenamus ehk 50%+1 hääl. Valimisprotseduuride täpsema korra kehtestab seadus.
18.Inimõiguste olemus ja mõiste. Vastavalt ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonile ning rahvusvahelistele paktidele “Kodaniku- ja poiitiliste õiguste kohta” ning “Majanduslike-, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta” jagunevad indiviidi õigused poliitilisteks ehk kodanikuõigusteks ja sotsiaalmajanduslikeks ehk inimõigusteks. Kodanikuõigused käsitlevad isikuvabaduse põhimõttest tulenevaid õiguseid, inimõigused käsitlevad sotsiaalseid, majanduslikke jt. eksistentsiaalseid õiguseid.
19.Riigi poolt tagatavad põhiõigused ja vabadused . Põhiseaduslikud inimõigused ja vabadused. Põhiseaduslikud kodanikuõigused ja vabadused. Esitatud on õigused, vabadused ja kohustused PS II peatükis. Omavad universaalse iseloomu ja laienevad nii kodanikele, mittekodanikele, füüsilistele isikutele kui juriidilistele isikutele. Õigused käsitlevad passivselt tarbitavaid inimõiguseid, mis tulenevad isiku eksistentsiaalsetest vajadustest, vabadused käsitlevad eneseväljenduseks ja eneseteostuseks vajalikke tingimusi. Põhiliseks õiguseks, mille tagab riik – on PS §8 sisalduv õigus Eesti Vabariigi kodakondsusele. Põhiõiguste ja vabaduste sisene klassifikatsioon võib tuleneda erinevatest teoreetilistest lähenemistest. Põhiseaduslike kodanikuõiguste ja vabaduste näitena võib tuua õiguse elule, diskriminatsiooni keelustatuse selle erinevates vormides, õiguse riigi ja seaduse kaitsele jne. Põhiseaduslike inimõiguste näitena võib tuua igaühe õigust eneseteostusele, perekonna asetus riigi kaitse alla, igaühe õiguse tervise kaitsele ja riigi sotsiaalabile, õigusele valida tegevusala, õiguse haridusele ja loomingule jne.
20.Üksikisiku kohustused riigi ees. PS §53, 54 ja 55 kohaselt on selleks säästev suhtumine loodusse ja ustavus põhiseaduslikule korrale. Kui Eesti Vabariigi kodanikud peavad olema ustavad põhiseaduslikule korrale, siis Eestis alaliselt asuvad jt. välismaalased peavad järgima põhiseaduslikku korda.
21.Õiguste ja vabaduste piirangud. PS §10 ja 11 kohaselt ei tohi õiguste teostus piirata teise isiku vabadusi, piirata saab õigusi ja vabadusi ainult kooskõlas põhiseadusega, piiragud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seadusandlikult saab õiguseid piirata ainult siis, kui põhiseaduses selleks vajalik volitusnorm sisaldub.
22.Kodakondsuse mõiste. Kodakondsuse omandamise viisid. Kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused ja kord. Kodakondsus on õiguslik side riigiga, mis tagab riigi kaitse nii riigi siseselt kui selle väliselt. Eestis kodakondsus PS §8 kohaselt on see rajatud kodakondsuse omandamisele sünniga Eesti Vabariigi kodanikest vanemaist.
Kodakondsus omandatakse sünniga kodakondsust omavaist vanemaist või naturalisatsiooni (kodakondsuse andmise) teel, mille üksikasjalik kord sätestatakse kodakondsusseadusega. Kodakondsuse saamiseks on vajalik täita teatud tingimused, millest oluliseimad on riigikeele oskus, põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmine , samuti legaalse elatusallika olemasolu, topeltkodakondsuse välistatus ja lojaalsusvanne Eesti Vabariigile. Võimalik naturalisatsioon ka lihtsustatud korras eriliste teenete eest.
Kodakondsusest vabastamise ja kodakondsuse saamise tehnilise korralduse ja selle alused määrab kodakondsuse seadus. Alates Euroopa Liiduga liitumisest omandatakse Eesti kodakondsusega üheaegselt ka Euroopa Liidu kodakondsus. Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanikke ei loeta välismaalasteks.
23.Välismaalaste Eestis viibimise alused. Sätestatakse Välismaalaste seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja pagulase õiguslikku seisundit sätestava seadusega vastava rahvusvahelise konventsiooni alusel ja raames.
Sellisteks sisulisteks alusteks on viisakord ajutiseks Eestis viibimiseks. Tähtajaline elamisluba püsivaks Eestis viibimiseks. Alaline (pikaajaline) elamisluba alaliseks Eestis viibimiseks /eelneva 5.aastase tähtajalise elamisloa ja Euroopa Liidu kodaniku seadusest johtuvalt muude aluste eeldusel /, tööluba. Euroopa Liidu vastava direktiivi harmoniseerimise käigus asendati kuni 2007.a. kehtinud “alalise elaniku” staatus ja “alaline elamisluba” “pikaajalise elaniku staatusega” ning pikaajalise elamisloaga. Pikaajalise elaniku staatus eeldab integratsiooninõude täitmist, millele Eestis on antud riigikeele oskuse sisu. Eesti varasemad alalised elanikud said pikaajalisteks elanikeks keeleoskuse, s.t. integratsioonitingimuse, nõudeta.
Sisserännu piirkvoodid elamisloa andmist piirava tegurina laienevad vaid teatud riikidele. Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu liikmesriikide, Jaapani kodanike suhtes piirkvoote ei rakendata.
Pagulaste õigusseisundit reguleeriv seadus reguleerib vastavatest rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevalt pagulusega kaasnevaid migratsioonisuhteid.
24.Seadusandliku võimu teostamine . PS §59 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule. PS §4 kohaselt omab seadusandlik võim lahusvõimu staatust.
Riigikogu organisatoorse sisekorralduse struktuuri määravab PS IV ja seadusandlikud protseduurid PS VII peatükk. PS §104 kohaselt täpsustatakse nii Riigikogu organisatoorse kui seadusandliku tegevuse regulatsioone Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Seadusandliku protsessi reeglid käsitlevad seadusandlikku algatust, seaduseelnõude menetlust, põhiseaduse muutmise menetlust, rahvahääletuse algatamist, seaduste jõustamist.
Riigikogu organisatoorse struktuuri moodustavad Riigikogu esimees ja Riigikogu juhatus, fraktsioonid ja komisjonid .
25.Riigikogu koosseis ja Riigikogu tööorganid. PS §60 jt kohaselt koosneb Riigikogu 101 liikmest, kes valitakse otsestel, üldistel, ühetaolistel ja salajastel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Eestis toimib isikuvalimiste, mitte aga poliitiliste valimiste põhimõte.
Riigikogu liige pole seotud valimistel omandatud mandaadiga, mis tähendab tema mitteseostust valimistel antud lubadustega ja õigust vabalt teha vajalikke poliitilisi otsuseid. Riigikogu tööorganid määratletakse PS IV peatüki ja Riigikogu kodukorra seadusega ja nendeks on Riigikogu esimees, Riigikogu juhatus, Riigikogu fraktsioonid, Riigikogu komisjonid ja Riigikogut teenindav Riigikogu Kantselei.
26.Riigikogu korralised ja erakorralised valimised. Riigikogu korralised valimised toimuvad PS §60 kohaselt märtsikuu esimesel pühapäeval igal neljandal aastal pärast Riigikogu eelmisi valimisi. Erakorralised valimised toimuvad vähemalt 20 ja hiljemalt 40 päeva pärast nende väljakuulutamist PS §97 (valitsuskabinetile umbusalduse avaldamine Riigikogus),105 (rahvahääletusele pandud seaduseelnõu läbikukkumine) ja 119 (riigieelarve mitte vastu võetus jooksva aasta 01.märtsiks) asjaoludel.
27.Riigikogu volitused. PS §65 kohaselt Riigikogu: võtab vastu seaduseid ja otsuseid, otsustab rahvahääletuse korralduse, valib Vabariigi Presidendi, ratifitseerib ja denonseerib välislepingud, annab volitused peaministri kandidaadile valitsuse moodustamiseks, võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise, nimetab Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe, riigikontrollöri, õiguskantsleri, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja, nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed, nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed, otsustab Vabariigi Valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise, esineb deklaratsioonidega kehtestab riiklikud autasud ,sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed , otsustab umbusalduse avaldamise Vabariigi valitsusele, peaministrile või ministritele, kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra, kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, lahendab muid küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste pädevusse.
28.Riigikogu seadusandlik tegevus. Reguleerib nimetatud valdkonda PS VII peatükk “Seadusandlus“. Seadusandliku algatuse õigus on Riigikogu liikmetel ja Riiigikogu struktuuriüksustest fraktsioonidel ja komisjonidel, Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks, Vabariigi valitsusel. PS §104 loetleb Riigikogu koosseisu enamust nõudvad seadused, mida nimetatakse ka konstitutsioonilisteks seadusteks. Seadusandliku tegevusena on käsitletav rahvahääletuse algatus. Vastu võetud seadused kuulutab välja Vabariigi President ja need jõustuvad pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses ei ole sätestatud mõni muu tähtaeg..
29.Vabariigi Presidendi isikule esitatavad nõuded ning tema valimise kord. Vabariigi Presidendiks võib kandideerida vähemalt 40 aastane sünnilt Eesti kodanik. PS §79 kohaselt valib Presidendi kas Riigikogu või valimiskogu. Kandidaadi üles seadmise õigus vähemalt viiendikul Riigikogu liikmetest või 21 valimiskogu liikmel. Riigikogus kolm hääletusvooru, kus kandidaadil tuleb saada 2/3 häälteenamus. Valimiskogus valimiskogu liikmete koosseisu häälte enamus. Valimiskogusse lähevad kandidaatidena Riigikogu kolmandas hääletusvoorus kaks kõige enam hääli saanud kandidaati, nende kõrvale on võimalik üles seada ka teisi kandidaate .
30.Vabariigi Presidendi volitused kohtuvõimu, õigusjärelevalve ning riigikaitse alal.
Kohtuvõimuga suhtlemisel on Vabariigi Presidendil on Riigikogule Riigikohtu esimehe kandidaadi esitamise õigus ja kohtunike ametisse nimetamise õigus Riigikohtu ettepanekul.
Õigusjärelvalve alal on Vabariigi Presidendil õiguskantsleri kandidaadi esitamise õigus kinnitamiseks Riigikogule ja seaduste väljakuulutamisest keeldumisel pöördumise õigus Riigikohtu põhiseadusliku järelvalve kolleegiumisse taotlusega seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.
Riigikaitse alal on Vabariigi President riigikaitse kõrgeim juht, esitab Riigikogule kinnitamiseks Kaitsevägede juhataja kandidatuuri, annab sõjaväelisi auastmeid, on Riigikaitse nõukogu juht, teeb ettepanekuid sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamiseks Riigikogule või kuulutab agressiooni ohu korral ise selle välja ise.
31.Vabariigi Presidendi volitused välissuhete, esindusülesannete ning rahanduse alal. Põhiseaduses esitatud sõnastuse kohaselt Vabariigi President esindab riiki välissuhtluses, olles selles sõltumatu täitevvõimust. President kuulutab välja rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimise seadused, nimetab Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad välisriikidesse ja võtab vastu teiste riikide saadikute akrediteerimiskirjad.
32.Vabariigi Presidendi suhted Riigikogu ja Vabariigi Valitsusega. President kutsub valitud Riigikogu kokku selle esimeseks istungiks, võib taotleda erakorralise istungi kokkukutsumist, saadab laiali Riigikogu, kui see ei ole jooksva aasta riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul alates eelarveaasta algusest, ei ole suutnud moodustada Vabariigi Valitsust PS §89 toodud asjaoludel, kui Vabariigi Valitsusele on Riigikogus avaldatud umbusaldust, kuulutab välja või saadab tagasi Riigikogu poolt vastu võetud seadused.
Vabariigi President määrab 14 päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministri kandidaadi, võtab vastu peaministri või ministrite tagasiastumise avaldusi ja nimetab ametisse ministrid Peaministri esildisel.
33.Vabariigi Presidendi volitused erakorralistes situatsioonides . Sellisteks situatsioonideks PS §78 ja 128 ja 129 kohaselt on sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon ning erakorraline seisukord . Sõjaseisukorra saab Vabariigi President välja kuulutada iseseisvalt agressiooni korral, loetletud ülejäänud volituste teostamisel on tal ettepaneku tegemise õigus Riigikogule.
34.Valitsus kui täidesaatva riigivõimu teostaja . Valitsuse liigid. PS §86 kohaselt kuulub täidesaatev riigivõim eranditult Vabariigi Valitsusele. Teoreetiliselt võivad valitsused olla üheparteilised valitsused või koalitsioonivalitsused , enamusvalitsused või vähemusvalitsused, ametnike valitsused või poliitilised valitsused. Vabariigi valitsuse koosseisu, tema valitsemisala ja tegevuse korra määrab Vabariigi Valitsuse seadus.
35.Eesti Vabariigi valitsuse koosseis. Ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kord. PS §88 kohaselt kuuluvad valitsusse peaminister ja ministrid. Ministrite arvu ja valitsemisalad määrab Vabariigi Valitsuse seadus mis on konstitutsiooniline seadus PS §104 mõistes. Peaministrit ja Vabariigi Valitsust teenindab Vabariig Valitsuse juures asuv Riigikantselei, keda juhib PS §95 kohaselt riigisekretär. Riigisekretär osaleb sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungeil. Peaministri kandidaadi esitab PS §89 kohaselt Vabariigi President 14 päeva jooksul eelmise valitsuse lahkumisest Riigikogule toetuse saamiseks. Riigikogu peab 14 päeva jooksul otsustama suhtumise peaministri kandidaati. Peaministri ametisse kinnitamise järel esitab viimane 7 päeva jooksul kabineti koosseisu kinnitamiseks Vabariigi Presidendile, kes teeb seda 3 päeva jooksul. Toetuse mittesaamisel Riigikogult võib Vabariigi President 7 päeva jooksul esitada uue kandidaadi. Edasiselt läheb peaministri kandidaadi ülesseadmise õigus Riigikogu kätte. Vabariigi Valitsus lahkub ametist kas kogu valitsuse või peaministri umbusaldamisel, tema volituste lõppemisel Riigikogu uue koosseisu kokkutuleku järgselt, peaministri ametist lahkumisel, mis tähendab võimukoalitsiooni lagunemist. Ministrid üksikult võetuna lahkuvad umbusalduse tulemusel või tagasiastumisel omal soovil. Peaministril on õigus oma kabineti liikmed ametist vabastada ühepoolselt vastava ettepaneku tegemisega Vabariigi Presidendile. Vabariigi President ei ole aga kohustatud ministri tagasikutsumist aktsepteerima.
36.Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu suhted. Vabariigi Valitsus on aruandekohuslane Riigikogu ees. Vabariigi Valitsusele, Peaministrile ja ministritele võib Riigikogu avaldada umbusaldust, samuti võib Valitsus siduda oma eelnõud usaldushääletusega. (PS §98). Umbusaldusavaldust ja usaldushääletuse läbikukkumist käsitletakse Vabariigi Valitsuse, Peaministri või ministri poliitilise vastutusena. Riigikogu poolt heaks kiidetud seadused või muud aktid on Vabariigi Valitsusele täitmiseks kohustuslikud. Vabariigi Valitsusel on seadusandliku initsiatiivi õigus ja ministritel sõnaõigusega osaluse õigus Riigikogu täiskogu ja komisjonide tööst.
37.Vabariigi Valitsuse ülesanded on sõnastatud PS §87. Selle kohaselt viib ta ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib riigiasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi õigusaktide täitmist, esitab Riigikogule seaduseelnõud ning ratifitseerimiseks ja denonseerimiseks välislepingud, koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab selle täitmist ja annab täitmisest aru Riigikogule, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi, korraldab suhtlemist teiste riikidega, kuulutab loodusõnnetuse või katastroofi korral või nakkushaiguste leviku tõkestamiseks välja eriolukorra, täidab muid ülesandeid, kui nende täitmise pädevus ei ole määratud teisiti.
38. Ministeeriumid , nende ülesanded ja juhtimine. Vastavalt PS §94 moodustatakse valitsemisalade korraldamiseks ministeeriumid, keda juhib minister. Üks minister võib juhtida mitut ministeeriumit, mitu ministrit ei saa juhtida ühte ministeeriumit. Minister levinud teoreetilise tõlgitsuse kohaselt teostab eelkõige poliitilist juhtimist, milles teda abistab poliitiline abiminister. Ministeeriumi igapäevast tehnilist ja organisatoortset tegevust juhib ja korraldab apoliitne kantsler ministri suuniste kohaselt. Vaieldakse selle üle, kas ministeeriumid kuuluvad Vabariigi Valitusega ühtsesse riigiasutuste süsteemi, või on nad haldusorganitena lahutatud Vabariigi Valitsusest kui poliitilist võimu teostavast täidesaatvast riigivõimu asutusest .
39.Kohus kui õigust mõistev riigiasutus . Kohtusüsteem. PS §146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja kohus on oma tegevuses sõltumatu. PS §4 kohaselt on kohus üks neljast lahusvõimust. Vaieldakse selle üle, kas sõltumatu on kohus või kohtunik , kas kohus on sõltumatu funktsionaalselt või institutsionaalselt. Kohtusüsteem Eestis on kolmeastmeline: maa-, linna- ja halduskohtud esimese astme kohtutena, ringkonnakohtud apellatsioonikohtutena ning riigikohus kassatsiooni ja põhiseadusliku järelvalve kohtuna.Kohtute struktuuri määrab seadus. Kohtute tööpiirkonnad ja kohtunike arvu määrab justiitsminister. Alates kuulumisest Euroopa Liitu on Eesti kohtute poolt langetatud otsustele siduvad Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid.
40.Kohtunikele esitatavad nõuded ning nende staatus. PS §147 kohaselt nimetatakse kohtunikud ametisse eluaegsetena. Nende ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Sellisteks alusteks kõrvuti ealise tsensuse (67 aastat) ja kriminaalvastutusele võtuga võivad olla ka omal soovil lahkumine , kohtuniku ametikoha koondamine, muude ametisse siirdumine. Kohtunik ei tohi olla peale seaduses nimetatud juhtude üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis. Kohtunikel on kohtulik immuniteet. Neile esitatavad täiendavad nõuded ja õigusliku seisundi täpsema regulatsiooni sätestab Kohtute seadus. Kohtunik lahkub viidatud seaduse kohaselt ametist hiljemalt 67 eluaastal.
41.Apellatsioonikaebused ja apellatsioonikohtud. Riigikohus ja kassatsiooni menetlus. Apellatsioonikaebuste sisu avab PS §149, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme kohtud ja vaatavad läbi apellatsiooni (edasikaebe) korras esimese astme kohtu lahendeid . Apellatsioonikaebustele esitatavad nõuded määratakse protsessiseadustega tsiviil-, kriminaal -, väärteo- ja haldusmenetlustes. Riigikohus Eesti Vabariigi kõrgeima kohtuna vaatab apellatsioonikohtu lahendeid läbi kassatsiooni- (otsuste tühistamise), kohtuvigade parandamise- ja teistimise korras, Riigikohus on põhiseadusliku järelvalve kohus. Kassatsioon Eesti kohtupraktika kohaselt tähendab apellatsioonikohtu otsustele esitatud edasikaebuste valikulist menetlemist eesmärgiga kujundada ühtset kohtupraktikat üldistamist vajavates küsimustes. Teistimine on jõustunud kohtulahendite läbivaatus uute asjaolude ilmnemisel.
Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Muud kohtunikud, s.h. ka apellatsiooni- ehk ringkonnakohtute kohtunikud nimetab ametise Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
Riigikohus on sõltumatu täitevvõimu rahastusest ja teenistuslikust järelvalvest. I ja II astme kohtud sõltuvad selles justiitsministeeriumist, seega täitevvõimust.
42.Õiguskantsler kui õigustloovate aktide üle järelvalvet teostav ametiisik . PS XII peatüki kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kelle ülesandeks on: õigusaktide põhiseadusele vastavuse kontroll, õigusloome põhiseaduslikkuse üldistaja ja sellest Riigikogule ettekande tegija, ettepanekute tegija Riigikogule põhiseaduslike institutsioonide tippametnike kriminaalvastutusele võtu otsustamiseks.
Õiguskantsleri kinnitab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Tema ametiaeg on 7 aastat. Õiguskantsleri põhiseaduslikku pädevust on seadusandlikult laiendatud ombutsmani ja diskriminatsioonivaiete menetleja ülesannetega, 2006.a. laiendati seadusandlikult tema pädevust ja tunnistati ta “piinava ja julma kohtlemise vastaseks ennetusasutuseks” ja hilisemalt Eestist Euroopa parlamenti valitud isikute kohtuliku immuniteedi küsimuse menetlejaks.
43. Riigikontroll kui majanduskontrolli teostav riigiorgan . Tema tegevuse reguleerimisele on suunatud PS XI peatükk. Riigikontrolli pädevusse PS §133 kohaselt kuulub riigiasutuste ja ettevõtete majandustegevuse kontroll, riigi vara kasutamine ja säilumine, kohalike omavalitususte käsutusse antud riigi vara kasutuse kontroll, nende ettevõtete tegevuse kontroll, kelle kapitalist 50 % kuulub riigile.
Seadusandlikult on tema pädevust oluliselt laiendatud: kontrollib ka avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid ja eraõiguslikke mittetulundusühinguid, mille tegevuses osaleb riik või mis kasutavad riigi varalisi vahendeid, samuti Euroopa Liidult vahendatud vahendite kasutust.
Audittegevuse kui uue tegevussuuna raames kontrollib Riigikontroll riigieelarveliste vahendite kasutuse tulemuslikkust täitevvõimu ametiasutuste poolt.
Riigikontrollile on täiendavalt põhiseaduses loetletule pandud seadusandlikult ka kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete, vara ja majandustegevuse kontrolli kohustus ja õigus.
Juhib Riigikontrolli riigikontrollör, kelle 5.aastaks nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
44. Pangandus ning raharinglus . PS §111 ja 112 kohaselt on Eestis rahaemissioni ainuõigus Eesti Pangal, kes tegutseb seaduse alusel ja annab aru Riigikogule. Seadusandlikult on Eesti Pangal keelatud rahvusvaluuta devalveerimine . Eesti üleminekul eurole kui valuutale peatub Riigikohtu selgituse kohaselt PS §111 sätestatud rahapoliitiline pädevus. Eesti Pank reguleerib raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest. Reguleerib Eesti Panga tegevust Eesti Panga seadus. Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga on Eesti Pangale kohustuslikud ka Euroopa Panga määrused, korraldused ja rahapoliitilised muud regulatsioonid, Eesti Pank on osa Euroopa Keskpankade Süsteemist.
Eesti Panga Nõukogu esimees kinnitatakse Riigikogu poolt Vabariigi Presidendi ettepanekul. Vabariigi President kinnitab Eesti Panga Presidendi Eesti Panga Nõukogu ettepanekul ja Riigikogu Eesti Panga nõukogu liikmed selle esimehe ettepanekul.
45.Eelarve ja maksud . Reguleerib sellega seotud küsimusi PS VIII peatükk. PS §113 kohaselt sätestab maksud, lõivud, koormised , trahvid ja sundkindlustuse maksed eranditult seadus.
Täna on sellisteks maksudeks tulumaks , käibemaks, maamaks , aktsiisimaksud, sotsiaalmaks , raskeveoki maks, hasartmängu maksud.
Koormised on käesoleval ajal kehtestatud vaid sõjaolukorraks.
Lõivud on oma olemuselt tasu osutatavate haldusteenuste eest.
Trahve saab kehtestada vaid seadusega, seega saavad trahvid olla vaid riikklikku päritolu ja tagatavad vaid riigi sunnijõuga.
Kindlustusmaksete süsteem, mille kehtestab seadus, sisaldab liikidena vabatahtlikku,mkohustuslikku ja sundkindlustust. Sundkindlustus on selline kindlustuse liik, kus kindlustusmaksete suuruse kehtestab riik.
PS §115-119 kohaselt võtab Riigikogu Vabariigi Valitsuse esildisel igaks aastaks vastu iseseisva tulude ja kulude tasakaalustatud eelarve. Riigikeelarve ettevalmistuse ja vastuvõtmise korra sätestab eriseadus. Kui Riigikogu ei saa hakkama eelarve vastuvõtuga kahe kuu möödudes eelarveaasta algusest, kuulutab Vabariigi President välja ennetähtaegsed Riigikogu valimised. Riigieelarve menetluse korra määratleb täpsemalt Riigikogu kodukorra seadus aga ka Riigieelarve seadus.
46.Välispoliitika juhtimine. Rahvusvaheline tunnustamine. Diplomaatilised ja konsulaaresindused. Põhiseaduse § 120 kohaselt sätestab Eesti Vabariigi suhtlemise korra teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega seadus. Selliseks seaduseks on Välissuhlemise seadus. Seaduse kehtiva redaktsiooni kohaselt ei kuulu Euroopa Liidu liikmesriigid seaduse reguleerimisalasse, suhtlus nendega ei ole välissuhtlus vaid liidusisene liikmesriikide vaheline suhtlus.
Välissuhtlusega oma isekorraldusõigusest tulenevalt tegelevad Vabariigi President, kes PS §78 kohaselt esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises, Riigikogu parlamentaarsete kontaktide ja välislepingute ratifikatsioonimenetluse kaudu, Vabariigi Valitsus korralduslikult läbi Välisministeeriumi selle valitsemisala piires kooskõlas Vabariigi Valitsuse seadusega.
Diplomaatilist teenistust reguleerib Välisteenistuse seadus. Rahvusvaheline tunnustamine riikide vahelistes suhetes avaldub läbi diplomaatiliste ja konsulaarsuhete. Diplomaatilised ja konsulaaresindused, nende dislokatsioon ja pädevus määratletakse reeglina läbi riikide vastastikuste huvide. Diplomaatilised auastmed annab Vabariigi President. Vabariigi President annab ka akrediteerimiskirjad välisriikidele Eesti diplomaatiliste esindajate akrediteerimiseks ja võtab vastu välisriikide saadikute akrediteerimiskirjad.
47.Sõjaväe komplekteerimispõhimõtted. Eesti kaitsejõudude isikkoosseisu komplekteerimine alused. Sõjaväe komplekteerimispõhimõtted tuginevas PS §124 ja sätestatakse Kaitseväeteenistuse seaduses. PS kohaselt on kõigil Eesti kodanikel kohustus osaleda kaitseväeteenistuses. Kaitseväeteenistuse seadus kohustab selleks rahu ajal ainult mehi. Kaitseväe komplekteerimispõhimõtteks on üldine sõjaväeteenistuse kohustus ehk totaalkaitse põhimõtted.
Seoses NATO -ga liitumisega on kavandatatud üleminekut kutselisele kaitseväele. Teenistus kaitsejõududes jaguneb kohustuslikuks ajateenistuseks ja lepinguliseks teenistuseks.Selle kõrval on võimalik ka asendusteenistus neile, kes teatud eetilistel kaalutlustel ei pea võimalik osaleda kaitseväeteenistuses.
48.Eesti riigikaitse juhtimine. Erakorraline ja sõjaseisukord. Riigikaitse korralduse PS §126 ja 127 kohaselt määravad Rahuaja riigikaitse seadus ja Sõjaaja riigikaitse seadus. Riigikaitse kõrgemaks juhiks on Vabariigi President, kelle juures nõuandva organina tegutseb Riigikaitse Nõukogu. Kaitseväge rahuajal juhib Kaitseväe juhataja, sõja ajal Kaitseväe ülemjuhataja. Viimase kätte läheb sõjaolukorras sisuliselt ka tsiviilvõim.
Täitevvõimu ja sealhulgas Kaitseministeeriumi pädevus piirneb eelkõige tsiviilkontrolliga ning ei laiene otseselt kaitsejõudude käsuliinile. Seoses Eesti NATO liikmelisusega on päevakorrale tõusnud käsuliini allutamine täitevvõimule. Seda arvestavalt on Vabariigi president algatanud toimivate põhiseaduslike regulatsioonide muutmise menetluse. Täitevvõimu pädevust kaitseväe tegevusega seonduvalt reguleerib ka “Kaitseväe korralduse seaduse”, mis jõustus 01.01.2009.a..
PS §128 ja 129 alustel võib Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul otsustada sõjaseisukorra väljakuulutamise, agressiooni korral kuulutab sellise olukorra välja President ise. Erakorraline seisukord kuulutatakse Riigikogu poolt Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul välja Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral kuni 3 kuuks.
Nimetatuist erineb eriolukord, mida võib välja kuulutada vastava seaduse alusel looduskatastroofide, nakkushaiguste jms. puhul Vabariigi Valitsus
49.Kohaliku omavalitsuse mõiste tuleneb PS §154, mille kohaselt see on kõiki kohaliku elu küsimusi otsustav ja korraldav ja seaduse alusel iseseisvalt tegutsev kohalik võim. Kohalik võim on sõltumatu riigi keskvõimust. Omab iseseisevat tulubaasi ja eelarvet .
Moodustatakse selleks korraldatud valimiste tulemusel ja omab seetõttu iseseisvat poliitilist mandaati ja poliitilist vastutust. Rahvusvaheliselt on tunnustatud kolm kohaliku omavalitsuse alusteooriat: “vaba kogukonna teooria”, “ühiskondliku omavalitsuse teooria” ja “riikliku omavalitsuse teooria”. Sõjaeelne kohalik omavalitsus Eestis oli üles ehitatud “riikliku omavalitsuse teooriale ”, taasiseseisvumise järgne omavalitsuse mudel “vaba kogukonna teooriale”, mis on arenguliselt omandanud “ühiskondliku omavalitsuse” teooriale iseloomulikud jooned.
50.Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kord. Volikogu pädevus. Valiti perioodil 1993-2005 iga 3 aasta tagant ja alates oktoobrist 2005 iga nelja aasta tagant. Kandideerida saab vähemalt 21 aastane Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu kodanik, hääletada vähemalt 18 aastane alaline elanik ., s.h. ka kodakondsuseta isik ja kolmandate riikide kodanikud, kes elavad püsivalt vastava omavalitsuse territooriumil.
Valimised on üldised, ühetaolised, otsesed ja hääletamine salajane. Volikogu pädevuse määrab PS §160 kohaselt seadus milleks on Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Kohaliku omavalitsuse kätte on käesolevaks ajaks koondunud avaliku teenuse osutamine selle põhilises osas. Volikogu pädevus Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on esitatud konkreetse loetelu näol ainupädevusena, mille delegeerimine kolmandatele isikutele, institutsioonidele või ametitele ei ole lubatud.
51.Kohalike omavalitsuste täidesaatvad organid ja nende pädevus. Nendeks on linnavalitsused ja vallavalitsused linnpea või vallavanema juhtimisel. On sellistena määratletud “Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses”, valitakse ja moodustatakse volikogude poolt.. Pädevuse määrab seadus.Linna- või vallavalitsuse volitused piirnevad volikogu otsuste ettevalmistuse ja volikogu otsuste täitmisega, riigi poolt seadusega või lepingulisel alusel kohustuslikuks tehtu elluviimise ja küsimustega, mis ei kuulu ühegi muu võimuorgani vastutusalasse. Vallavanem või linnapea esindab kohalikku omavalitsust, juhib valitsuse tööd ja vastutab volikogu ees kogu valitsuse töö eest.
52.Maakonna valitsemine. Selle erinevus kohalikest omavalitsustest. Maakond on riiklik haldusüksus ja seega riigi valitsemisala, mitte aga kohaliku omavalitsuse üksus ega kohaliku omavalitsuse valitsemsiala. See on riigivõimu teostamine maakonnas kui haldusüksuses läbi maavalitsuse, keda juhib maavanem . Maavalitsuste põhilisteks ülesanneteks on riigi regionaalpoliitika elluviimine, maakonna piires asuvate riigiasutuste tegevuse koordineerimine, kohaliku omavalitsuse üksuste tegevuse koordineerimisele kaasaaitamine, järelvalve kohaliku omavalitsuse üksuste õigusaktide seaduslikkuse üle.
Maavanemate ja maavalitsuste staatus tuleneb Vabariigi Valitsuse seadusest.
53.Kohaliku omavalitsuse korralduse üldiseloomustus aastail 1920-1940 ja alates 1992.a. Sõjaeelse Eesti Vabariigi 1920 ja 1937.a. Põhiseadused sätestasid kahetasandilise valitava omavalitsuse, mis lähtus kohaliku omavalitsuse riiklikust teooriast. !933.a. põhiseadusmuudatuse kohaselt, mis tegelikkuses ei käivitatud, kujundati maavalitsused ümber riigivõimu regionaalseteks esindusteks, nagu ka käesoleval ajal.
1992.a. Põhiseadus kehtestas ühetasandilise kohaliku omavalitsuse, mis on süntees vaba kogukonna ja ühiskondliku omavalitsuse alusteooriatest. Kohaliku omavalitsuse üksusteks olevad linnad ja vallad taastati taasiseseisvumise järgselt oma põhiosas1940.a. piires ja kujul.
54.Kohaliku omavalitsuse pädevus. PS kohaselt lahendab kohalik omavalitsus kõiki kohaliku elu küsimusi iseseisvalt. Sellisteks küsimusteks on kehtiva KOKS-i kohaselt eelkõige avaliku teenuse osutamisega seotud funktsioonid: heakord, kultuuriasutused, sotsiaalabi, arstiabi , põhiharidus, pensionikindlustus , teedemajandus, kohalik transport jms.
Kohaliku omavalitsuse üksuste ja tema esindus - ja täitevorganite üksikasjalik pädevus on sätestatud põhimäärustes. Kohaliku omavalitsuse üksused on taastatud 1990-1991.a. sõjaeelse Eesti vabariigi haldus-territoriaalsetes piirides ja nende tegevuse lõpetamise, liitmise ja piiride muutmiseks tuleb riigi täitevvõimul kuulata ära kohalike omavalitsusete volikogude arvamus. Kohalikud omavalitsused võivad kohaliku elu küsimuste otsustamiseks või piiride muutmise otsustamiseks viia läbi rahvaküsitlusi, millel on soovituslik iseloom.
55.Eesti territooriumi haldusjaotus , kohaliku omavalitsuse üksused ja asustusüksused. Kehtestatakse alused seadusega. Selle kohaselt on põhilisteks haldusüksusteks maakonnad , linnad ja vallad. Maakonnad on riigivõimu regionaalse haldusjuhtimise üksused. Linnad ja vallad kohaliku omavalitsuse üksused. Nende siseselt kohaliku omavalitsuse poolt moodustatavad linnaosad ja osavallad, saarelise osaga vallad ja püsiasustusega väikesaared kui piiratult autonoomsed kohaliku omavalitsuse üksused. Asulad, külad, vallasisesed linnad, asumid jm. territoriaalsed kohaliku omavalitsuseta üksused on asustusüksused.
Viimasel ajal on riigi täitevvõimu poolt loodud regionaalseks halduseks uusi territoriaalseid üksuseid, mis haaravad erinevaid maakondi - näitena Eestis nelja politseprefektuuri süsteemi käivitamine.
56.Valla ja linna õigusaktid ja üksikaktid, põhimäärused ja arengukavad. Vastavalt KOKS-le tegutsevad kohaliku omavalitsuse üksused, milleks on linnad ja vallad, põhimääruste alusel. Põhimäärused ei tohi olla vastuolus KOKS-ga ja need kehtestatakse valla- või linnavolikogu määruse kui üldaktiga. Volikogu õigusaktideks on määrused ja otsused.
Valitsuste õigusaktideks on määrused ja korraldused. Üldaktiga, milleks on volikogu ja valitsuse määrused, kehtestatakse üldkohustuslikud eeskirjad. Üksikaktidega, milleks on volikogu otsused ja valitsuse korraldused, lahendatakse kohaliku elu üksikküsimusi ja kohaldatakse õigust konkreetsetele subjektidele. Arengukavad kehtestatakse volikogude poolt stabiilse tulevikuprognoosina vähemalt kolmeks aastaks ja need on aluseks investeeringutele läbi kohalike eelarvete .
57.Regionaalne areng ja regionaalpoliitika. Regionaalarengu all mõistetakse kohalikuks arenguks tingimuste loomist riigivõimu poolt, seega kohalike probleemide toomist riigivõimu tasandile .
Regionaalpoliitika on olnud üheksakümnendatel aastatel seotud eelkõige avaliku teenuse üleandega riigi keskvõimu vastutusalast kohaliku omavalitsuse vastutusalasse. Regionaalpoliitika üheks ettevõtmiseks oli valdade sundliitmist kavandanud haldus-territooriaalne reform, mis aga ei leidnud poliitilist toetust läbiviimiseks. Regionaalpoliitika põhisuundadeks on maakondlik arendustegevus, sihtaladele suunatud regionaalpoliitika ja harupoliitikate kooskõlastus regionaalpoliitiliste eesmärkidega. Esimese eesmärgiks on maakonnas asuvate kohaliku omavalitsuse üksuste konkurentsivõime tõstmine tasakaalustatud arengu tagamiseks. Sihtaladele suunatud regionaalpoliitika on riigi poolt rahastatavad regionaalsed programmid kriisipiirkondade majanduslikuks ümberstruktureerimiseks. Harupoliitikate kooskõlastus on mahukas riigi keskvõimu rahastatav ja otsustatav meetmete blokk, s.h. piirkondlikud toetused ja investeeringud .
Regionaalpoliitika põhiliseks hoovaks on riigieelarve kaudu jagatavad eelarvelised dotasioonid, mille suuruse ja arvutamise metoodika osas lepitakse läbirääkimiste käigus igaaastaselt kokku kohaliku omavalitsuse liitude ja riigi läbirääkimistel.
Regionaalarengu ja regionaalpoliitika põhialused on leidnud kehtestamist Vabariigi Valitsuse vastavate pikaajaliste arengukavadega. Regionaalpoliitika põhialused vajaksid seadusandlikku regulatsiooni.
15