Mullateaduse eksam (4)

Maaparandusliku mullateaduse õppeaine eksamiküsimused koos vastustega
1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.
Mullaks nimetatakse maakoore pimdmist kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mulla komponendid: Mineraalaine( 45%), orgaaniline aine(5%), õhk(25%), vesi(25%).
2. Muldi kujundavad faktorid.
Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta looduse ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal.
Peamised muldi kujundavad faktorid on : *rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid.*lähtekivim, *kliima,*reljeef jne,*aeg,* kaasajal ka inimtegevus
3. Mullaprofiil , pedon , pedosfäär.
Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullast alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini. Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline. Pedosfäär( mullakiht ) on maakoore pindmine kiht, mis on haaratud mullatekkeprotsessi ja kus saab eristada mulda.
4. Mulla tähtsus, vajadus ja mullateaduse ees seisvad ülesanded.
Mulla kõige iseloomulikumaks ja tähtsamaks tunnusseks on viljakus, mille all mõistetakse mulla omadust varustada taimi toiteelementide ja veega ning taimejuuri hapnikuga. Muld on põllumajanduse ja metsamajanduse üks peamine ja asendamatu tootmisvahend. Mullateadus uurib muldade tekkimise ja arenemise seaduspärasusi ning muldade omadusi sellest seisukohast, kuidas need mõjutavad taimede kasvu ja arenemist.
Mullateaduse ees seisavad ülesanded:*muldade arengu ja omaduste üksikasjalik väljaselgitamine ning aluste väljatöötamine mullaviljakuse tõstmiseks, säilitamiseks. *mulla kui tootmisvahendi inventariseerimine. *mulla kui tootmisvahendi kaitse ja kui üks osa terviklikust keskkonnakaitsest.
5. Kivimite klassifikatsioon .
Kivimi all mõistetakse kas ühest või mitmest mineraalist koosnevat maakoore osa. Jaotatakse: *Tardkivimid- moodustuvad magma tardumisel maakoores või maapinnal. Eestis on ainult rändkivimite hulgas. Esindajad graniit , rabakivi, pegmatiit, dioriit, gabrod
* settekivimid - on geoloogilised kehad, mis on tekkinud füüsikalise ja keemilise murenemise saaduste, vulkaanpursete produktide ja organismide jäänuste ladestumisel ja kivistumisel. On mehhaanilised setted ( Devoni liivakivid, moreenid ), keemilised(järvekriit) ja organogeensed(põlevkivi, lubjakivi , turvas).* moondekivimid tekivad tard - ja settekivimitest kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes, mis väga erinevad nende algsest tekketingimustest. Esindajad gneiss, kvartsiit , marmor
6. Kivimite ja mineraalide murenemine .
Maapinnal ja selle vahetus läheduses paiknevad mineraalid ja kivimid alluvad atmosfääri, hüdrosfääri ja biosfääri mitmesuguste tegurite intensiivsele toimele. Nende tegurite mõjul kivimites ja mineraalides toimuvaid muundumisi nimetatakse murenemiseks.
-füüsikaline murenemine ehk rabenemine - toimub kivimite ja nendes esinevate mineraalide mehhaaniline purustamine mitmesuguse suurusega osakesteks. Seejuures nende keemiline ja mineraloogiline koostis ei muutu. Peamine põhjus on temperatuuri kõikumine. See toimub kivimeid moodustavate mineraalide erineva soojuspaisumise tõttu ööpäevastel ja aasataajalistel temperatuuri kõikumistel.
-keemiline murenemine e. porsumine - kivimite ja mineraalide keemiline muundumine looduslike reaktiivide (H2O, CO2, O2) mõjul, kusjuures moodustuvad uued mineraalid. Keemilisel murenemisel võib toimuda mitmeid erinevaid protsesse: * hapendumine (4Fe3O4+O2=6Fe2O3(magnetiit…. hematiit ))*taandumine- hapendumise vastandprotsess, õhuvaene keskkond. *hüdratsioon- vee püsiv liitumine mineraaliga (hematiit---limoniit) *hüdrolüüs- soola osaline lagunemine vee toimel happeks ja aluseks. Meie kliimas on mineraalide lagunemine tavaliselt karbonaatideks ja ränihapendiks. * lahustumine - sellele alluvad kõik mineraalid. Hästi lahustuvad kaltsiit, kips, dolomiit, haliit. Halvasti kvarts ja vilgud *uute mineraalide süntees ja kristallisatsioon.
-bioloogiline murenemine- toimub taim- ja loomorganismide ning nende laguproduktide mõjul. Settekivimid vastupidi ainult rabenevad.
7. Denutatsioon ja akumulatsioon, üldmõisted.
Denutatsioon on ekogeensete jõudude poolt tekkinud murendkivimite purustev tegevus. Akumulatsioon kuhjav tegevus.
8. Vee geoloogiline tegevus.
Jaotatakse neljaks: *ajutiste vooluvete ehk deluviaalsete vete tegevus (moodustuvad kõrgendike nõlvadel pärast suuremaid vihmavalinguid ja pärast lume sulamist. Toimub ärakanne (tekivad erodeeritud mullad ) ja samas madalamasse kohta pealekanne(tekivad deluviaalsed mullad). * alaliste vooluvete ehk alluviaalsete vete tegevus(jjõed saavad alguse allikaist, jääliustikest või järvedest, hiljem lisandub vett harujõgedest. Ülemjooksult alamjooksu suunas suureneb vee hulk, kuid väheneb voolukiirus , sest harilikult väheneb jõeoru langus ja suureneb ristlõige. Jõeorus voolav vesi purustab põhjekivimeid. Seda tuntakse pikierosioonina. Samal ajal purustab vesi kaldakivimeid, mille tagajärjel jõeorg laieneb . Seda tuntakse külgerosioonina. Lähenedes suubumiskohale jõe voolukiirus alaneb ja toimub kaasakantud murendmaterjali sadenemine. Alluviaalseteed tekivad jõe orgu või suurvee ajal jõe üleujutatud naaberaladele(lammimullad) * mere geoloogiline tegevus(on kas akumuleeruv või purustav. Merede purustav tegevus(abrasioon) on tingitud vee liikumisest lainetuse, tõusu, mõõna ja hoovuse mõjul. Lainetus on tingitud tuulest . Suurem osa setteid on meresetted. Meres settib suurem osa jõgede poolt kaasa kantud materjalist. Kuna meres on palju elusolendeid, siis tekib ka hulgaliselt organogeenseid setteid. *põhjevete geoloogiline tegevus (ilmneb seal, kus esinevad vees kergesti lahustuvad kivimid(lubjakivid, kips, kivisool). Lubjakivide puhul tekivad nn karstinähtused.
9. Tuule ja jää geoloogiline tegevus.
Tuule geoloogiline tegevus avaldub nõrkade kivimite levikualal, kus taimkate on kidur või puudub üldse. Tuule transporti nimetatakse deflatsiooniks ja tuule kulutust korrasiooniks.
Jääliustikud tekivad seal kus sadava lume hulk ületab oleliselt ära sulava lume hulga. Vastavalt suurusele eristatakse mäestikuliustikud ja mandrijää. Jääajal toimusid jää pealetungid ja taganemised. Toimus pinnavormide kujunemine. Iga mandrijää tõi kaasa murendmaterjali, millest jää taganemisel tekkisid setted. Jääsetted ehk moreenid on sorteerimata pudedad kivimid, millel puudub kihilisus . Otsmoreenid tekivad jääst väljasulanud ja kuhjatud materjalist jääserva ees. Kui jääserva taganemine toimus pidevalt ilma peatusteta, siis moodustus põhimoreen. Jääsulamisvete setted on tera suuruse järgi sorteeritud ja seepärast kihilised.
10. Kristalne aluskord, aluspõhi, pinnakate.
Eestis moodustavad ürg- ja aguaegkonna(570-3500milj at) kivimid sügaval lasuva kristalse aluskorra alukord koosneb peamiselt graniitidest. Aluspõhja moodustavad peamiselt kambriumis, siluris ja devonis kujunenud settekivimid. Aluspõhja katavad peaaegu pidevalt noored pudedad setted, moodustades maakoore kõige pindmise osa- pinnakatte.
11. Mulla aluskivim ja lähtekivim.
Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte(harvem ka aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla lähtekivimiks. Mullatekkeprotsessist otseselt mittehaaratud osa nimetetakse mulla aluskivimiks .
12. Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid.
Kõige levinumad on antropogeeniajastu setted. *moreenid e. jääsetted- P-E valkjashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen. Lõimiselt tugevasti koreseline ls.-Kesk-E hallikaspruun või kollakashall karbonaatne sl ja ls moreen - L-E punakaspruun nõrgalt karbonaatne või karbonaadivaene moreen. Karbonaatsus väheneb lõuna suunas pidavalt. Lõimis sl kuni s. -Kagu-E karbonaatne pruun moreen. Lõimis keskmiselt koreseline sl ja ls.*lõimiselt kehekihilised lähtekivimid(Põlvas, Valgamaal ka Tartumaal ) moreen on kaetud hilisema settega nt liiv või sl *fluvioglatsiaalsed lähtekivimid ehk jääjõgede tekkelised lähtkivimid- hästi sorteeritud setted( liivad , kruusad) *jääpaisjärvede setted, mis võivad olla liivad(peipsi ürgorg), savid ( viirsavi Vänrda, Tori ). *turvas-soomuldade lähtekivim* tuulesetted , alluviaalsed setted jne.
13. Mulla mehaanilise koostise lihtsustatud jaotus, kores , peenes .
*osakeste läbimõõt alla 0,01mm- füüsikaline savi
*osakesete läbimõõt 0,01…1 mm- füüsikaline liiv
*osakesed alla 1 mm- mulla peenes
* osakesed üle 1 mm-mulla kores
Mmulla kores jaotatakse: *1-10mm kruus,* 1- 10cm peenkivid(rähk, klibu , veeris),*10-20 cm väikekivid,*0,2-1 m suurkivid(munakad, kamakad) *>1m rahnud , pangad
Mulla peenes jaotatakse: *alla 0,000001 mm molekulid *0,000001-0,0001mm kolloidid *0,0001-0,001mm ibe*0,001-0,05mm tolm*0,05-1 mm liiv
14. Mulla lõimis, klassifikatsioon, sõrmeproov.
Mulla mehaanilise koostise protsentuaalset jaotust nim mulla lõimiseks. Eestis on kasutusel Katsinski mulla lõimise klassifikatsioon, mille aluseks on füüsikaline savi(osakesed 80
Kerge savi s1
Keskmine savi s2
Raske savi s3 savi-s
Mulla lõimise määramine nn sõrmeprooviga.
Mulda niisutatakse nii palju sobiva kansistentsini, et muld oleks piisavalt plastiline voolimiseks. Käte vahel voolitakse muld ca 3 mm jämeduseks nööriks.
Savi- 3mm voolitud nöör rõngasse keeramisel ei pragune
Raske ls- rõngasse keeramisel nöör praguneb
Keskmine ls-nöör kõigepealt praguneb ja seejärel murdub
Kerge ls- rõngasse keeramisel mullast voolitud nöör murdub
Saviliiv - võimaldab endast peos veeretada kuulikese
Liiv- tavaliselt ei ole võimalik isegi kuulikest voolida, muld pudeneb peao laiali.
15. Mulla orgaanilise aine teke, lagunemine, ladestumine , bilanss .
Mulla kuumutamisel osa sellest põleb, seda põlevat osa nimetatakse orgaaniliseks aineks. Tähtsaim tunnuslik element on süsinik-C. Orgaanilise aine allikaks on rohelised taimed. Orgaanilise aine süntees toimub klorofülli sisaldavates taimedes päikeseenergia abil lihtsatest mineraalsetest ühenditest(CO2, H2O ja mineraalsoolad). Peamiseks allikaks on kõrgemad taimed-puud, põõsad, rohttaimed . Vastandprotsess orgaanilise aine sünteesile on selle lagundamine bakterit ja seent poolt. Metsas toimub ladestumine peamiselt mulla pinnale. Aastas keskmiselt 3..6t/ha okkaid, lehti, alustaimestiku jäänuseid jne. rohumaataimestikuga aladel ladestub orgaaniline aine peamiselt mulla pindmisse kihti.
Orgaanilise aine sisaldus ja varu mullas on pidevalt muutuvad. Samaaegselt toimub orgaanilise aine ladestumine ja ka kadu. Võimalik eristada kolm orgaanilise aine bilansi taset:*tasakaaluline orgaanilise aine sisaldus * orgaanilise aine kuhjumine *orgaanilise aine sisalduse vähenemine
16. Orgaanilise aine lagunemist mõjutavad tegurid.
* õhustatusest e aeratsioonist – aeroobne lagunemine(kõdunemine)-lõppsaaduseks lihtsad ühendid, mis on roheliste taimedele toiduks. Kiire lagunemine. – anaeroobne lagunemine- mittetäielik lagunemine ja mitmesuguste vaheproduktide kuhjumine. Aeglane lagunemine. *orgaanilise aine koostisest- kõige kiiremini lagunevad veeslahustuvad süsivesikud( suhkrud ) ja valgud ning kõige aeglasemalt ligniin. Valkude lagunemine toimub ensüümide mõjul aminohapeteks. Ligniini peamiseks lagundajaks on aeroo9bsetes tingimustes kiirikseened. Rasvad lagunevad bakterite ja seent mõjul. Vaigud , vahad ja parkained lagunevad seente mõjul suhtelisetl kergesti. *niiskusest lagusemiskeskkonnas- niiskus suureneb taimejäänuste lagunemise kiirust seni, kui on olemas küllaldane õhu juurdepääs *temperatuurist- temp tõus 10 kraadi võrra suurendab lagunemise kiirust 2-3 korda. Optimaalne temp 20-35 kraadi *Mulla reaktsioonist- happelises kk lagundajateks peamiselt seened ja neutraalses kk bakterid . *mulla füüsikalistest, keemilistest ja füüsikalis-keemilistest tingimustest- nt suure savisisaldusega muldades on lagunemine aeglasem kui kergemates muldades. *mulla bioloogilisest aktiivsusest
17. Orgaanilise aine vormid mullas.
Ehituselt ja välisomaduste põhjal jaotatakse orgaaniline aine mullas kaheks:
1. Mittespetsiifiline orgaaniline aine – lagunemata ja poollagunenud taimsed ja loomsed
jäänused.
2. Spetsiifiline orgaaniline aine – huumus .
Huumus on tumepruun või must amorfne mass, mis on tugevasti seotud mulla mineraalosaga ega ole sealt mehaaniliselt eraldatav. Sisaldab toitaineid. Kuna parasniisketes muldades moodustab huumus 85…95% orgaanilise aine massist, siis sageli nimetatakse selleks kogu mulla org. ainet. Mulla huumusesisaldust määratakse kaudselt mulla süsinikusisalduse järgi arvestusega, et huumuse koostises on 58% C.
18. Huumuse omadused, koostis, humifikatsioon .
Huumuse omadused:
• värvus – tumepruun kuni must
• happeline
• C-sisaldus 40..70%
• N-sisaldus 2,5…5%
Huumuse põhimassi moodustavad nn. huumusained, mis jaotuvad kolme rühma:
1. Humiinhapped – must läikiv pulber, leelismetallidega (Na, K) reageerides annavad
soolasid (humaate), mis lahustuvad kergesti vees. Ca, Mg, Fe3+ ja Al –humaadid on
aga vees lahustumatud. Humiinhapped ei ole individuaalsed ained.
2. Fulvohapped – huumusained, mis leeliste mõjul on siirdunud lahusesse ja jäävad
sinna ka pärast hapetega mõjustamist. Lahustuvad vees, leelistes, hapetes. Mulla kõige
liikuvamad huumusained ja tugevasti happelise reaktsiooni tõttu mõjustavad oluliselt
mulla mineraalosa .
3. Humiinained (humiin ja ulmiin) – moodustavad huumuse kõige vatsupidavama osa,
mis ei lahustu keemiliselt. Tugevalt seotud savimineraalidega. Mikroorganismide
toimel aeroobsetes tingimustes toimub aeglane lagunemine.
Huumusainete teket nimetatakse humifikatsiooniks, mis on iseloomult sünteetiline protsess, kus toimub lihtsamatest ühenditest keerulisemate moodustamine. Toimub mikroorganismide otsesel osavõtul. Mida kiiremini toimub taimejäänuste lagunemine, seda kiiremini toimub ka humifikatsioon. Seega faktorid, mis mõjustasid orgaanilise aine lagunemist, mõjutavad ka huumuse teket. Kõige rohkem tekib huumusaineid siis, kui mullas kas samaaegselt või vahelduvalt esineb nii
aeroobne kui ka anaeroobne lagunemine.
19. Orgaanilise aine tähtsus ja mõju mulla omadustele.
1. Orgaaniline aine, eriti huumushapped, on tähtis tegur kivimite murenemisel, mulla
mineraalosa lagunemisel ja ainete migratsioonil.
2. Orgaaniline aine, eriti huumus, parandab mulla füüsikalisi omadusi.
3. Huumusainetest sõltuvad mulla füüsikalis-keemilised omadused.
4. Mulla orgaaniline aine, eriti huumusained, on taimedele peamiseks toiteelementide ja
süsihappegaasi allikaks. Huumusained mõjuvad kõrgematel taimedel
kasvustimulaatoritena.
5. Orgaaniline aine on energia allikaks mullaelustikule ( edafon ).
6. Mulla orgaaniline aine suurendab mulla enesepuhastamisvõimet ja tagab mulla
sanitaarse kaitse.
20. Huumusesisalduse hindamise skaala, optimaalne sisaldus, kriitiline sisaldus.
Huumusesisalduse hindamise skaala huumushorisondis:
alla 1,5% väga madal
1,5…2,5% madal
2,5…3,5% keskmine
3,5…5% kõrge
üle 5% väga kõrge
Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus 2,5…3,5%.
Ajutiselt liigniiskete ( gleistunud ) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1…2%
võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik
horisont , sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti
kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte
huumusesisaldust.
21. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused.
Huumusesisalduse reguleerimise võimalused:
• Orgaanilise aine juurdeviimine mulda – sõnnik (40 t/ha=0,1% suurem Hu%),
haljasväetised.
• Liblikõieliste kultuuride kasvatamine – juurtel asuvad mügarbakterid seovad
õhulämmastikku. Ristiku või lutserni kaheaastase kasvatamise järel tõuseb mulla Hu%
0,2…0,4%.
• Huumusetekke optimaalsete tingimuste tagamine – näiteks muldade lupjamisel
seotakse huumushappeid.
22. Eesti muldade huumusesisaldus. Looduslikud mullad ( rohumaade ja metsa) on huumuse rikkamad , kui samad mullad haritaval maal. Eesti haritava maa huumuse sisalduse analüüs 1965-1986a. selgitas, et ½ mullad sisaldasid kuni 3% huumust. Kõige huumusrikkamad mullad on loopealsetel levivad mullad: paepealsed ja rähkmullad. Kõige huumusevaesemad on erodeeritud (nõlvadelt ärakantud) mullad ja happelised tugevalt leetunud liivmullad .
23.Mulla elustiku tähtsus, üldine jaotus. Koosneb elusorganismide kogumist mullas.Tähtsamad organismid mullas: 1) Mikroorganismid.a) bakterid-mullas on kõige enam aeroobseid,heterotroofseid baktereid. Biomass 300...3000kg/ha. b)seened-osalevad aktiivselt org.aine mineralisatsiooniprotsessis ja huumuse tekkimisel.Tegutsevad valdavalt happelises kaskkonnas. Elavad sümbioosis kõrgemate taimegeda. Biomass 500...5000 kg/ha. c) kiirikseened-nõrgalt happelises keskonnas, lagundavad tselluloosi ja ligniini. d) vetikad -enamasti autotroofsed organismid, esinevad vahetult mulla pinnal, rohkem liigniisketes muldades, rikastavad mullavett hapnikuga. Biomass 10...300 kg/ha. e) samblikud . 2) Algloomad- heterotroofid . Viburloomad, ripsloomad, juurjalgsed, amööbid. Reguleerivad mulla mikroorganismide arvukust. Elavad mulla ülemistes kihtides. Biomass 5...200kg/ha. 3) Selgrootud . Vihmausiid-parandavad mulla omadusi, segavad mullamassi. Biomass 350...1000 (2500) kg/ha. Ümarussid-toituvad lagunemata org.ainest. Hooghännalised-tegutsevad veel 5oC juures, tähtsad sõnniku lagund. Lestad -peenestavad org.ainet ja rikastavad mulda oma ensüümidega. 4) Putukad-siplegad, kiletiivalised. 5) Selgroogsed -närilised, mullamutt .
24.Mullaprofiili morfoloogilised tunnused. Tüsedus-kõigi horisontide leviku ulatus maapinnalt lähtekivimi ülemise piirini . Horisontide ülemineku iseloom-aeglane...järsk. Horisontide värvus. Tuleb arvestada mulla niiskust, mida niiskem seda tumedam paistab. Munsell´i värviskaala. Mulla tihedus - tahkete osakeste paiknemine üksteise suhtes. Tihedusastmed: 1. väga tihedad mullad (üksikteralised savid). 2.tihedad mullad (raske liivsavi ,savi). 3.kobedad mullad (struktuursed savid,liivsavid,huumusrikkad saviliivad). Mulla struktuursuse all mõistetakse mulla omadust pudeneda mitmesuguse suuruse ja kujuga agregaatideks (sõmerateks). Kui mullas on piisavalt huumust, kolloide ja ibeosakesi, siis tänu nendele kleepuvad need üksikud mehhaanilised elemendid kokku struktuuriagregaatideks e. sõmerateks. Agregaadid võivad olla erineva kujuga: teraline, pähkeljas, tompjas, pankjas jne. Liivadel struktuursus puudub. Uusmoodustiste esinemine-tekkinud mullatekkeprotsessi tagajärjel mulla tahketele osakestele või nende vahele. Keemilised ja bioloogilised uusmoodustised. Lisandite esinemine-taimsed või loomsed jäänused, inimtegevusega mulda sattunud võõrkehad.
25. Mullaprofiili horisondid
O – metsakõdu. Mulla pinnale ladestunud org. ainest koosnev horisont tüsedusega alla 10 cm.
A – huumushorisont . Tumeda värvusega; tekkinud parasniisketes, kuivades või ajutiselt liigniisketes tingimustes mulda ladestunud org. aine mõjul. Koosneb nii mineraal - kui ka org. ainest. Ülekaalus on mineraalosa, millega on seotud org. aine. Huumusesisaldus tavaliselt alla 7…10%.
T – turbahorisont. Soomuldade pindmine kiht, kus org. aine sisaldus üle 50%. Alaliselt liigniisketes tingimustes mullapinnale ladestunud taimejäänustest koosnev üle 10 cm tüsedusega ja üle 50% org.ainet sisaldav kiht.
T1 halvasti lagunenud; T2 keskmiselt lagunenud; T3 hästi lagunenud
AT – toorhuumuslik horisont. Tekib liigniisketes tingimustes org. aine ladestumisel mulla ülemisse kihti. Org. aine ei ole mineraalosaga liitunud. Org. aine sisaldus tavaliselt 7…35%. Profiili alumine osa tugevasti gleistunud.
E – lessiveerunud horisont. Laskuvate vetega kantakse peeneid mullaosakesi allapoole. Toimub osakeste mehaaniline ümberpaigutamine. Heledam horisont, mis tekib A-horisondi alla ja kust toimub osakeste mehaaniline väljauhtumine.
26. Mulla kolloidid ja nende jaotus- nimetatakse osakesi, mille läbimõõt on vahemikus 1...10 millimikronit. Väiksemad osakesed on molekulid. Kolloidide jaotus tekke alusel: 1) Mineraalsed kolloidid- tekivad kivimite ja mineraalide murenemise käigus. 2)Orgaanilised kolloidid- tekivad loomsete ja taimsete jäänuste muundumisel. 3)Orgaanilis-mineraalsed kolloidid- tekivad mineraalsete ja orgaaniliste kolloidide vaheliste reaktsioonide käigus mullatekkeprotsessis.
27. Sool, geel, koagulatsioon - Kolloidide esinemisel hajutatult nim seda kolloidlahuseks ehk sooliks. Kui kolloidid esinevad koondunult, siis nim seda geeliks (sültjas, helbetaoline mass). Kolloidide omavahelist liitumist ja sadenemist nim koagulatsiooniks (sool läheb geeliks või vastupidi).
28. Mulla neelamisvõime- on mulla omadus siduda mitmesuguseid tahkeid , vedelaid ja gaasilisi aineid, mis satuvad kokkupuutesse mulla tahke faasiga seal ringleva vee ja õhu kaudu. Mulla neelamisvõimel on suur tähtsus muldade viljakuse kujundamisel ja taimede toitumisel. Kõik katioonide ja anioonide vahetusprotsessid toimuvad peamiselt kolloidide pinnal.
29. Mulla neelamisvõime liigid- 1)mehaaniline neeldumine -muld käitub sõelana. 2)füüsikaline neeldumine- on tingitud kolloidide pinnaenergiast. 3)keemiline neeldumine- mullalahuses olevad lahustunud taimetoitained lähevad üle mingi keemilise reaktsiooni tulemusel mittelahustuvasse vormi. 4)bioloogiline neeldumine- taimed ja mikroorganismid võtavad toiteelemente oma organismi ülesehituseks. Bioloogiline aineringe. 5)füüsikalis-keemiline ehk asendusneeldumine- on mulla võime vahetada mulla tahkes faasis (kolloididel) leiduvate ioonide mõningat osa ekvivalentse hulga lahuse ioonide vastu. Mullas toimub pidev ioonide vahetus tahke ja vedela faasi vahel, on pöörduv protsess, toimub kiiresti, toimub võrdsetes e.ekvivalentsetes hulkades. Kuna mulla enamik kolloide on negatiivselt laetud, siis toimub mullas peamiselt katioonide vahetus.
30. Neeldunud katioonid ja anioonid mullas- KATIOONID: 1)Neeldunud alused: Ca, Mg, K, NH4, tähisus-S. 2)Neeldunud vesinik ja alumiinium: H, Al, tähis-H. ANIOONID: H2PO4, HPO4, PO4, SO4, HCO3 , CO3, vähem CL, NO3
31. Mulla neelamismahutavus.
Iseloomustab mulla neelavat kompleksi ja on üks mullaviljakuse näitaja. Neelamismahutavuse (tähistus – T) all mõistetakse 100 g mulla poolt maksimaalselt neelatud ioonide hulka. Väljendatakse milligramm ekvivalentides. Tavaliselt määratakse katioonide neelamismahutavust (tähistus – T). Kujutab endast neeldunud aluste (S) ja neeldunud vesiniku ja alumiiniumi (H) summat.
T=H+S (mg ekv/100 g) Neelamismahutavus on seda suurem, mida rohkem on mullas kolloide.
32. Küllastusaste
Küllastusaste näitab kui mitu protsenti neelamismahutavusest moodustavad neeldunud alused. Tähistatakse – V.
V=S/T*100 (%)
Mida väiksem on mulla küllastusaste, seda rohkem on muld vaesunud alustest ja halvem on viljakus.
Kui V75, siis muld tavaliselt lupjamist ei vaja.
33. Mulla aktiivne happesus .
Mulla happesus on põhjustatud vesinik- ja alumiiniumioonidest mullas. Mulla happesus jaotatakse:
Aktiivne hapesus ja potentsiaalne hapesus.
1) Aktiivne happesus – põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni. Happelise reaktsiooni korral on ülekaalus H+, neutraalse reaktsiooni korral on H+ ja OH- hulk võrdne ja pH=7. Vesinikioonide kontsentratsiooni tähistatakse pH. Arvuline väärtus näitab vesinikioonide kontsentratsiooni negatiivset kümnendlogarotmi.
pH=-log [H+]
Mulla pH määratakse kas vesileotisest (pHH2O) või tavaliselt 1 N KCl leotisest (pHKCl). Samast mullast määratud pHKCl arvuline väärtus on 0,4…1 ühiku võrra madalam kui pHH2O.väärtus. Kui pHKCl on 5,1, siis pHH2O on ca. 6.
Muldade liigset happesust on võimalik vähendada lupjamisega. Happeliste muldade lubjatarvet väljendatakse CaCO3-na t/ha kohta.
34. Mulla asendushappesus.
2) Potentsiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: asendus- ja hüdrolüütiline hapesus.
Asendushappesust põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (näit. KCl) lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus.
35. Mulla hüdrolüütiline happesus.
Hüdrolüütilist happesust põhjustavad need vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tavaliselt on reaktiiviks naatrium - või kaltsiumatsetaadi leotis . Tähistus on H8,2. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Hüdrolüütiline happesus on oluliselt suurem kui aktiivne ja asendushappesus. Liivmuldades võib see olla aktiivsest happesusest üle 1000 ja savimuldades 50000… 100000 korda suurem. Hüdrolüütilist happesust kasutatakse lubjatarbe arvutamisel.
36. Mulla puhverdusvõime.
Mulla puhverdusvõime on mulla võime vastupanna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutud reaktsiooni muutusele. Mulla puhverdusvõimet põhjustab tema neelav kompleks ja mullas leiduvate nõrkade hapete soolad koos vastavate hapetega ning karbonaatsetes muldades leiduvad karbonaadid . Mida rohkem on mullas kolloide, seda suurem on mulla puhverdusvõime.
Reaktsiooni hapestumist pidurdavad neeldunud alused. Happe lisamisel mulda tõrjuvad vesinikioonid mulla neelavast kompleksist välja Ca2+, Mg2+ jt. ning vesinikioonid kaovad mullalahusest.
Reaktsiooni leelistumist pidurdab aga neelavas kompleksis olev H ja Al. Kui mulda lisada leeliseid (näiteks lubiväetist), siis tõrjutakse mulla neelavast kompleksist välja H ja mullalahuse reaktsioon jääb stabiilseks, sest vesinikiooni ühinemisel OH- iooniga tekib vesi.
Puhverdusvõime sõltub mulla neelamismahutavusest, küllastusastmest, huumusesisaldusest, lõimisest jt. mulla omadustest. Mulla puhverdusvõime ja ka neelamismahutavuse suurendamiseks kasutatakse orgaanilisi väetisi ja happeliste muldade lupjamist.
37. Tahke faasi tihedus ja mulla lasuvustihedus
Tahke faasi tihedus (De) on mulla tahke faasi 1cm3 kaal grammides . Sõltub mulla koostisest. Huumuseta või huumusevaesete horisontide De on peamiste mulla mineraalide tiheduse lähedane(2,65…2,7 g/cm3). Mulla huumushorisontide tahke faasi tihedus on madalam(2,4…2,6g/cm3).
Mulla lasuvustihedus (Dm) on 1 cm3 kuiva loodusliku ehitusega mulla kaal grammides. Dm on tavaliselt väiksem ülemistes horisontides. Huumushorisondis tavaliselt 0,8…1,6 g/cm3. Väiksem Dm on struktuursetes muldades. Ideaalselt hea põllumuld 1…1,3 g/cm3.mulla paisumise tulemusena kevadel Dm väheneb ja suvel mulla kuivades suureneb. Tingitud mulla kolloididest ja ibeosakestest, mis seovad vett. Savides Dm muutus suurem, kergetes lõimistes väiksem.
38. Mulla poorsus
Mulla üldpoorsus (Pü) on mulla tahkete osakeste vahel olevate pooride summaarne maht protsentides rikkumata ehitusega mulla üldmahust. See on tähtsaim mulla omadus, mis eristab mulda massiivsest kivimist. Sellest oleneb mulla vee- ja õhusisaldus ning vahekord . Pü suurus sõltub huumushorisondis lõimisest, orgaanilise aine sisaldusest, kõlvikust, agrotehnikast. Sügavamates horisontides sõltub peamiselt lõimisest ja gleistumise esinemisest. Põllumuldade huumushorisondis on Pü 40…50%. Liivade ja saviliivade Pü on suurem kui liivsavides. Sõltuvalt pooride läbimõõdust eristatakse veel: Kapillaarne poorsus-poorsuse see osa, mis esineb kapillaarsete õõntena. Need poorid täituvad mulla niiskumisel veega. Mittekapillaarne poorsus- on üldpoorsuse ülejäänud osa, mille moodustavad suuremad õõned mullas ja need poorid, mis on tavaliselt täidetud õhuga. Savides on peamiselt kapillaarne poorsus 90…97% Pü-st ja liivades mittekapillaarne poorsus ca 70% Pü-st. Mullaharimise, väetamise (eriti org väet), lupjamise, liblikõieliste kultuuride kasvatamisega ja teiste võtetega, mis parandavad mulla struktuursust, on võimalik muuta kapillaarse ja mittekapillaarse poorsuse vahekorda mullas.
39. Mulla eripind
Mulla eripind on 1 grammi kuiva mulla tahkete osakeste summaarne välispind ruutmeetrites. Sõltub peamiselt mulla lõimisest, huumuse- ja kolloidide sisaldusest ning vähemal määral ka mulla keemilistest ja mineraloogilisest koostisest ning neeldunud katioonidest. Liivades alla 15…20 m2/g, savides kuni 200 m2/g
40. Mulla füüsikalis-mehaanilised omadused
Omadused, millest sõltuvad mullaharimistööd, harimisküpsus jne.
Plastilisus on mulla omadus väliste jõudude mõjul ilma purunemata muuta oma kuju ning säilitada seda pärast välise jõu lakkamist. Omane vaid niiskele mullale.
Kleepuvus on mulla omadus niiskes olekus kleepuda mitmesugustele esemetele. Suureneb veesisalduse tõustes. Mõõdetakse koormusega grammides, mis on vajalik mulla eemaldamiseks 1 cm2 suuruselt pinnalt. Liivades 0,5…2 g/cm2, savides üle 10.
Sidusus on mulla omadus vastu panna välismõjudele, mis püüavad mullamassi osakesi üksteisest mehaaniliselt lahutada. Liivades alla 1 kg/cm2, savides üle 30.
Paisuvus on mulla omadus niiskumisel oma mahtu suurendada. On sõltuv kolloidide ja ibeosakeste pinnal seotud veest. Savi- ja turvasmuldade maht võib märgumisel suureneda kuni 40% võrra.
Vastupanu deformatsioonile on mulla omadus vastu panna mitmesuguste välisjõudude survele, mille tulemusena ta lõpuks deformeerub. Survet , mille puhul endine kuju ei taastu, nim elastsuse piiriks. Survet, mille puhul mulla kuju puruneb, nim kõvaduse piiriks.
Mulla küpsus on mulla seisund, mille korral ta sobiv harimiseks.
41. Mullavee liigid

Keemiliselt seotud vesi- savimineraalide, huumuse, kristallide koostises, ei ole taimede poolt omastatav

Tahke vesi mullas esineva jääna

Veeaur- sisaldus väike, kuid liikuvuse tõttu tähtis. Liikumine võib toimuda passiivselt e liikuva õhuvooluga või aktiivselt tänu rõhkude erinevusele. Liigub soojemast külmemasse ossa .

Füüsikaliselt tugevasti seotud vesi e hügroskoopsusvesi on mullaosakeste ümber olev veekiht, mis on absorbeerunud osakeste pinnale mullaõhus leiduvast veeaurust. Mulla omadust absorbeerida õhust veeauru nim mulla hügroskoopsuseks. Ei ole taimedele omastatav.

Füüsikaliselt nõrgalt seotud vesi e kilevesi on samuti seotud mullaosakeste ümber molekulaarjõudude mõjul, kuid palju nõrgemalt kui hügroskoopsusvesi. Ei allu maa külgetõmbejõule. On vaid osa taimede poolt raskesti omastav.

Vaba vesi. Siia kuulub kapillaarjõudude mõjul mullas liikuv kapillaarvesi ja raskustungile alluv gravitatsioonivesi. Kapillaarvee liikumine toimub mullakapillaarides, mis kujutab endast korrapäratut ebaühtlase läbimõõduga pooride süsteemi. Mida peenem on kapillaar, seda suurem on kapillaarvee tõus ja vastupidi.

Kapillaarvesi

pendulaarne vesi omane jämeda mehaanilise koostisega muldadele , kus ühtset kapillaarset süsteemi moodustavad poorid puuduvad. Väheliikuv ja taimedele raskesti omastatav.

sorbtsiooniliselt suletud kapillaarvesi omane raske lõimisega muldadele. Kapillaari mõned osad on nii peenikesed, et vesi ei suuda peenemaid osi läbida. Praktiliselt liikumatu kapillaarvesi ja taimedele raskesti omastatav.

rippuv kapillaarvesi tekib pindmistes mullahorisontides pärast sademeid ja on taimede poolt keskmiselt omastatav

toetuv kapillaarvesi tõuseb kapillaarjõudude mõjul põhjaveest üles ja on taimede poolt kergesti omastatav

Gravitatsioonivesi

nõrguv gravitatsioonivesi mittekapillaarsetesse pooridesse sattunud vett ei hoia kapillaarjõud kinni ja see liigub raskustungi jõul allapoole

toetuv gravitatsioonivesi. Kui nõrguv gravitatsioonivesi jõuab vett läbilaskmatu kihini, siis moodustub põhjavesi. Kaldus vettpidaval kihil tekkinud liikuv põhjavesi on seisva põhjaveega võrreldes mineraalaineterikkam. Kahekihilise lõimisega muldadel, kus ülemised horisondid on kergema lõimisega kui sisseuhtehorisont, võib tekkida nn ülavesi. Erineb põhjaveest oma lühiajalise ja perioodilise esinemise poolest. Pinnavesi - tekib raske lõimisega tihenenud mulla peale.
42. Toetuva kapillaarvee tõus e kapillaarvöötme tüsedus sõltub peamiselt mulla või pinnase lõimisest, mehaanilise koostise ühtlikkusest või kihilisusest. Kõige väiksem on kapillaarvöötme tüsedus liivmuldadel ning kõige tüsedam raskema lõimisega ühekihilistes struktuursetes muldades. Liivades kuni 0,5m ja rasketes savides 4…6m. Kapillaarvee liikumise kiirust ja kapillaarvöötme tüsedust tuleb arvestada: a) maaparandustöödel drenaažsüsteemide projekteerimisel ja b) agronoomidel taimede veega varustatuse ja üldise veebilansi arvutamisel. Mida kergem lõimis, seda kiiremini saavutatakse maksimaalne kap vöötme tüsedus. Kergema lõimisega muldades struktuursus vähendab kapillaarvee tõusu ja rasketes muldades suurendab.
43. Mulla veemahutavuse liigid.
1. Maksimaalne adsorbtsiooniniiskus – Wma. Suurim veehulk, mida muld suudab
veeaurust adsorbeerida alla 40% relatiivse õhuniiskuse juures.
2. Maksimaalne hügroskoopsus – Wmh. Suurim veehulk, mida muld suudab veeaurust
siduda peaaegu täielikult küllastunud õhust (relat. niiskus 94%).
3. Närbumispunkti niiskus – Wnärb. On mulla niiskus, mille juures taimed närbuvad.
Wnärb=1,3…1,5Wmh. Liivades 1…3%, savides 12…13%.
4. Kapillaarvee katkemise niiskus – Wkk. Esineb ainult liivsavides, savides langeb see
kokku väliveemahutavusega, sest savides on mittekapillaarse poorsuse osatähtsus
väike. Liivades aga ühtne kapillaarne poorsus puudub.
5. Väliveemahutavus – Wv. Suurim rippuva kapillaarvee hulk, mida muld suudab kinni
pidada. Liivades alla 12%, savides üle 23%.
6. Kapillaarne veemahutavus – Wk. Kapillaarvöötmes olev toetuva kapillaarvee hulk.
7. Täielik ehk maksimaalne veemahutavus – Wmaks. Suurim vee hulk, mis mullas
võib leiduda, kõik poorid on veega küllastunud. Wmaks=(Pü:Dm)+0,44Wmh
44. Taimede poolt omastatav vesi.
Taimede poolt kergesti omastatav vesi moodustab selle osa mulla veest, mis ületab
väliveemahutavuse (Wmaks–Wv). Kuna see vesi allub automorfsetes muldades
gravitatsioonile, siis on see vesi mullas väga liikuv ja vähepüsiv. Tavaliselt on põuakartlikes ja parasniisketes muldades see osa mulla pooridest täidetud õhuga. Kõrge põhjaveeseisuga liigniisketes muldades tuleb aga taimede veega varustamisel arvestada ka kergesti liikuva veega ehk nn. toetuva kapillaarveega (Wk–Wv). Et taimed oleksid optimaalselt vee ja õhuga varustatud, peab mulla veesisaldus olema väliveemahutavuse ja kapillaarvee katkemise niiskuse piires (Wv–Wkk). Taimede veega varustatuse seisukohast on oluline teada, milline on konkreetse mulla
45. Aktiivveemahutavus. Eesti haritava maa OVD.
See näitaja kajastab taimede poolt omastatava vee hulka, mida muld suudab varakevadel pärast lume sulamist või rohkeid sademeid kinni hoida. Parasniisketes ja põuakartlikes muldades on see väliveemahutavuse ja närbumispunkti vahe (Wv-Wnärb), liigniisketes muldades aga kapillaarveemahutavuse ja närbumispunkti vahe (Wk-Wnärb). Meetrise mullaprofiili OVD moodustab põuakartlikes muldades 120-160 mm, parasniisketes muldades 190-230 mm ja liigniisketes muldades võib see olenevalt kuivendusseisundist ületada 280-300 mm.
46. Mulla veerežiimi tüübid.
I. Läbiuhtumise tüüpi veerežiim. Iseloomulik iga-aastane muldade läbiuhtumine kuni
põhjaveeni. Aastane sademete hulk ületab aurumise . On iseloomulik Eesti
tingimustele.
II. Mitteläbiuhtumise tüüpi veerežiim. Muldade läbiuhtumine puudub. Sademete veed
immutavad läbi ainult mulla ja lähtekivimi ülemise osa. Mullaveel puudub ühendus
põhjaveega. Vahel on nn. surnud horisont. Iseloomulik stepiala muldadele.
III. Aurumise tüüpi veerežiim. Aurumine ületab sademete hulga. Põhjaveed pärit
kaugemalt , põhjavee piir mullapinna lähedal. Kapillaarvööde ulatub mulla pinnani.
Iseloomulikud soolakumullad.
47. Mulla niiskusrežiimi jaotus
Mulla niiskusrežiim iseloomustab mingil konkreetsel ajahetkel mulla veega varustatust
kvalitatiivsest aspektist lähtudes, sõltuvalt vee liikuvusest ja omastatavusest. Praktikas
kasutatakse mulla niiskusrežiimi iseloomustamisel järgemist jaotust:
1. põuakartlikud
2. parasniisked
3. nõrgalt liigniisked (ajutiselt) – gleistunud mullad
4. tugevasti liigniisked (alaliselt) – gleimullad .
5. ebastabiilne – kahekihilise lõimisega muldadel põhjustatud nn. ülaveest. LP mullad.
Automorfsed mullad: põukartlikud, parasniisked ja gleistumistunnustega mullad.
Poolhüdromorfsed mullad: gleistunud ja gleimullad.
Hüdromorfsed mullad: turvastunud ja turvasmullad.
48. Mulla õhk ja õhurežiim
Mullaõhu moodustavad:
1. atmosfäärist mulda tunginud gaasid
2. biokeemiliste protsesside mõjul mullas tekkinud gaasid ( ammoniaak , süsihappegaas jt).
Mulla õhustatus ehk aeratsioon sõltub mulla poorsusest ja niiskusest, mis omakorda sõltub
mulla tüübist, struktuursusest jms. Mullaõhu koostis erineb atmosfäärse õhu koostisest,
sisaldades rohkem süsihappegaasi. Mulla õhul on tihe seos mulla tahke ja vedela faasiga.
Mulla õhurežiimi all mõistetakse mulla õhuläbilaskvuse, õhumahutavuse ja õhuvahetusega
seotud nähtusi.
Mulla õhumahutavuse all mõistetakse õhuga täidetud pooride mahtu. Arvutatakse %-des
mulla üldpoorsusest mulla väliveemahutavusele vastava niiskuse juures. Paer= Pü-Pvesi.
Mulla õhuläbilaskvus on mulla omadus lasta endast õhku läbi. Sõltub peamiselt
mittekapillaarsest poorsusest.
Õhuvahetus atmosfääri ja mullaõhu vahel on tähtis, kuna sellega saavad taimejuured ja
aeroobsed mikroorganismid vajalikku hapnikku ja taime maapealsed osad süsihappegaasi.
Õhuvahetus peab toimuma keskmiselt iga tunni aja tagant.
Sõltub:
• mulla omadustest (õhumahutavus, läbilaskvus)
• välistest teguritest (temperatuur, sademed, õhurõhk, tuul jt).
Kui mullaõhu hapnikusisaldus langeb alla 10..15%, siis taimede juurestik ei arene
normaalselt.
Õhurežiimi reguleerimise võtted:
• agrotehnilised (mullakooriku purustamine, orgaanilise aine lisamine, künnikihi aluste
horisontide sügavkobestamine)
• hüdromelioratiivsed (kuivendamine, niisutamine).
49. Hapendus -taandusrežiim mullas
Selle all mõistetakse mulla õhu-, vee- ja soojusrežiimi koosmõjust tulenevaid hapendus- ja taandusreaktsioone mullas. Mullas esineb mitmeid erinevaid hapendus-taandussüsteeme, kuid tähtsaim neist on hapniku hapendus-taandussüsteem. Hapniku taandus- ja hapendusreaktsioonide vahekord mullas sõltub eelkõige mulla õhusisaldusest, koostisest ja mullalahuse hapnikusisaldusest. Hapendumisprotsessid võivad olla pöördumatud või pöörduvad (Fe ja Mn). Õhurikkas ja soojemas keskkonnas on ülekaalus hapendusprotsessid ning jahedates ja liigniisketes tingimustes taandusprotsessid.
Hapendumine FeO → Fe2O3 (toimub hapniku liitmine ja elektroni
loovutamine )
Taandumine Fe2O3 → FeO (toimub hapniku loovutamine ja elektroni liitmine)
Fe2O3 ei lahustu mullavees (va tugevalt happelises keskkonnas) ja sadestub seetõttu
mullaprofiilis, tekivad roostelaigud ja punakaspruuni tooniga horisondid.
FeO lahustub vees ja tõusva kapillaarveega kantakse ülespoole, alumistes horisontides toimub
värvuse muutus. Savimineraalid põhjustavad sinakashalli (roheka) värvuse, tekivad gleilaigud
või alumistes horisontides sinakashall gleihorisont.
50. Hapendus-taanduspotentsiaal, hapendus-taandusindeks
Hapendus-taanduspotentsiaal (Eh) – iseloomustab hapendus-taandusrežiimi vahekorda
mullas. Mõõdetakse millivoltides. Kui Eh on alla 200, siis ülekaalus on taandumisprotsessid. Enamasti on taandunud ühendid taimedele toksilised. Kui Eh on üle 400, siis on mullas ülekaalus hapendustingimused. Taimede kasvuks optimaalne Eh on 400…600 mV. Eh üle 700 mV juures on muld ülimalt õhurikas ja läbikuivanud. Selliselt tugevalt taandunud keskkonnas on raskendatud taimede poolt raua omastamine , kuna raud omab suurt tähtsust fotosünteesi toimumisel, siis on orgaanilise aine süntees häiritud.
Hapendustaandusindeks rH=Eh/29+2pH. Kui rH30 cm. Tüüpprofiil: A- Bm-C-(D).
Rähkmuldade viljakus ja kasutamine võib varieeruda väga suurtes piirides, sõltudes peamiselt
huumushorisondi tüsedusest ja koresesisaldusest. Huumusesisaldus on kõrgem õhematel ja
räharikkamatel muldadel (7…10%), väiksem tüsedamatel põllumaadel 3…5%.
Toitaineterikas ja mullareaktsiooniga 6,5…7,5. Küllastusaste kõrge, üle 90%. Puuduseks suur
koresesisaldus ja sellest tulenev põuakartlikkus ja halb haritavus. Lasuvustihedus
huumushorisondis 1,3…1,5 g/cm3.
Puistu boniteet ulatub V-ndast kuni I-II boniteediklassini. Haritava maa boniteet peamiselt
25…50 hp. Kastumine nii põlluna, rohumaana kui ka metsamaana.
Levikuala on peamiselt Põhja- ja Loode-Eesti ning saared.
3. Klibumuld – Kk.
Klibune peenesevaene muld, juba huumushorisondis on korest üle 50 %. Looduslikul maal
võib koreselise materjali peal olla õhuke, alla 10 cm tüsedune koresevaba huumuslik horisont.
Levivad valdavalt rannavallidel. Tüüpprofiil A-BC-C.
4. Gleistunud karbonaatmullad – Kg.
Kihisemine kõrgemal kui 30 cm. Siia kuuluvad gleistunud paepealsed mullad (Khg) ja
gleistunud rähkmullad (Kg). Esineb ajutine liigniiskus , kevadel või sügisel ca ühe nädala
jooksul. Suvel kannatab taimkate siiski veepuuduse all. Huumusesisaldus 0,5…1% võrra
kõrgem kui parasniisketel analoogidel.
Gleistunud paepealsed mullad moodustavad kogu maast alla 0,5%, põllumaadel tavaliselt ei
leidu. Gleistunud rähkseid muldi on ca 1,6% maast ja 2,1% põllumaast.
II Tüüp
Pruunmullad
Tekkinud karbonaatsel lähtekivimil, kihisemine meetrises mullaprofiilis, kuid sügavamal kui
30 cm. Veerežiimilt parasniisked kuni ajutiselt liigniisked. Eesti kõige viljakamad mullad.
1. Leostunud mullad – K0.
Hõlmavad ca 4,2% kogu maast ja 9,7% põllumaast.
Kihisemine tavaliselt 30…60 cm sügavusel. Ülemine kiht on leostunud vabadest
karbonaatidest. Iseloomulik pruuni savistunud horisondi (Bm) olemasolu.
Juhtiv mullatekkeprotsess: savistumine.
Tüüpprofiil: A-Bm-C.
Huumusesisaldus metsamuldadel 4,5…5%, põllumaadel 2,7…3%. Lasuvustihedus 1,4…1,5
g/cm3, metsamuldadel väiksem. Mullareaktsioon neutraalne või nõrgalt happeline.
Küllastusaste kõrge, üle 80…90%. Veerežiim stabiilne ja peamiselt parasniiske. Universaalse
kasutussobivusega. Puistu boniteet I-II klass. Haritava maa boniteet alates 40 kuni üle 60 hp.
Levikuala peamiselt Kesk-Eestis.
2. Leetjad mullad – KI.
Kihisemine esineb tavaliselt 60…90 cm sügavusel. Mullaprofiilis esineb nõrgalt
väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või
punakaspruun karbonaatne moreen.
Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine.
Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C.
Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos.
Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli
moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa.
3. Gleistunud pruunmullad.
Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele
tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest).
a) K0g gleistunud leostunud muld. A-Bmg-Cg.
b) KIg gleistunud leetjas muld. A-ELg-Btg-Cg.
Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult põllumaadena.
Gleistunud pruunmullad hõlmavad 7,3% kogu maafondist ja 12% põllumaast.
III Tüüp
Leetunud mullad
1. Näivleetunud ehk kahkjad mullad – LP.
On tekkinud kahekihilisel lähtekivimil. Alumine ühe-kahe lõimiseastme võrra raskem kiht on
kaetud hilisemate setete 30…80 cm kergema kihiga . Raskema lõimisega kihile tekib ajuti
ülavesi – ülagleistumine, mistõttu loetakse veerežiimi ebastabiilseks. Samuti kaasneb
lessiveerumine. Oluliseks tunnuseks on mullaprofiilis nähtavad sügavad „keeled“.
Lähtekivimiks peamiselt punakaspruun karbonaadivaene moreen. Kihisemine puudub või on
sügavamal kui 1m.
Juhtiv mullatekkeprotsess: näivleetumine (ülagleistumine ja lessiveerumine).
a) LP pruun näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Baf-Elg-B-C.
Kui kergema lõimisega kattekiht on tüsedam (ca 50…60 cm), siis tekib
huumushorisondi alla Baf horisont.
b) L(P) hele näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Elg-B-C.
Kui kergema lõimisega kattekiht on õhem (30…40 cm), siis Baf horisont
puudub ja tekib hele näivleetunud muld.
Põllumuldade huumusesisaldus 1,9…2,4%. Liikuvate toiteelementide sisaldus suhteliselt
väike. Looduslikel aladel mullareaktsioon mõõdukalt või tugevasti happeline, põllumuldadel
tänu lupjamisele tavaliselt nõrgalt happeline. Metsamuldade küllastusaste 60…70%,
põllumuldadel 75…85%.
Puistu boniteet kõrge, I klass.
Kultuurmaadena kasutamise seisukohalt on tegu üle keskmise viljakusega muldadega,
boniteet tavaliselt 40…50 hp.
Moodustavad 5,9% kogu maafondist ja eriti suur on nende osatähtsus haritaval maal (15,1%).
Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul.
2. Leetunud mullad – Lk.
Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad.
Esineb selgelt väljakujunenud tüse (>5cm) huumushorisont.
Juhtiv mullatekkeprotsess: leetumine.
Jaotatakse leetumise astme järgi kolmeks:
a) LkI nõrgalt leetunud muld. E15 cm. Tüüpprofiil: (O)-A-E-B-C.
Leetunud mullad on lõimiselt valdavalt liivad, vaid ca 10% ulatuses saviliivad. Veerežiimilt
parasniisked või põukartlikud. Happelise reaktsiooniga ja põllumaadena kasutamisel vajavad
lupjamist. Madala huumusesisaldusega (tavaliselt alla 2%) ja toitainetevaesed mullad. Seoses
madala huumuse- ja füüsikalise savi sisaldusega on väikse neelamismahutavusega. Kergesti
haritavad, kuid harimisõrnad.
Puistu boniteet männienamusega metsades suhteliselt kõrge, I-II klass.
Põllumuldade keskmine boniteet on 35…45 hp.
Leetunud mullad moodustavad kogu Eesti maast 3% ja põllumuldadest 3,3%. Umbes ¾
leetunud muldadest on metsade all.
Peamised levikualad Kagu-Eestis, vähem Põhja-Eestis (Kunda ümbrus).
3. Gleistunud leetunud mullad.
a) Gleistunud näivleetunud mullad LPg.
Lisaks perioodilisele ülaveele põhjustab liigniiskust ka moreentasandike
madalamatel osadel põhjavee tase. Põllumaadena kasutamisel vajavad
kuivendamist , rohumaana kasutamisel pole kuivendus hädavajalik.
b) Gleistunud leetunud mullad LkI-IIIg.
Liivadel tekib Bhf-horisondiga mullaprofiil: (O)-A-E- Bhfg -Cg. Raskematel
lõimistel (esineb vähem) on gleistumistunnused märgata kõrgemal ja ei teki
huumus-raua sisseuhtehorisonti: (O)-A-Eg-Bg-Cg.
IV Tüüp
Leedemullad – L
Karbonaadivaestel liivadel kujunenud happelised metsamullad. Huumushorisont kas puudub
või on alla 5 cm tüsedusega. Veerežiimilt on põukartlikud või harvem parasniisked.
Juhtiv mullatekkeprotsess: leetumine.
1) Tüüpilised leedemullad – L. On kuivades männikutes levivad mullad.
a) LI nõrgalt leetunud leedemullad. E15 cm.
2) Huumuslikud leedemullad – L(k). Esineb õhuke alla 5 cm huumushorisont.
a) L(k)I nõrgalt leetunud huumuslik leedemuld. E15 cm.
3) Sekundaarsed leedemullad – Ls. On tekkinud endiste põllumaade metsastamisel.
Olemuselt üleminekumuld – aja jooksul läheb üle tüüpiliseks leedemullaks. Esineb
kaks leethorisonti. O-E-A-E-Bhf-C.
4) Gleistunud leedemullad – Lg. Ajutiselt liigniisked liivadel paiknevad mullad.
a) LgI-III gleistunud leedemullad. O-E-Bg-Cg.
b) L(k)gI-III gleistunud huumuslikud leedemullad. O-A-E-Bg-Cg.
c) Lsg gleistunud sekundaarsed leedemullad. O-E-A-E-Bg-Cg.
Väga toitainetevaesed, happelised mullad, mis ei sobi põllumajanduslikuks kasutamiseks.
Veerežiim sageli põuakartlik. Gleistunud leedemullad suudavad metsakasvu veevajadust
paremini katta . Looduses on taimkatteks põhiliselt männimetsad.
Leedemullad moodustavad 2,5% Eesti muldkattest ja metsamuldadest ca 6%.
Peamine levikuala on Kagu-Eesti, rannaluidetel Loode-Eestis, Põhja-Eesti rannikumadalikul.
V Tüüp
Gleimullad – G
Esineb alaline liigniiskus. Ülemiseks horisondiks kas toorhuumuslik AT-horisont või
turvastunud kõduhorisont tüsedusega alla 10 cm.
Juhtiv mullatekkeprotsess: gleistumine .
1. Karbonaatsed gleimullad. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
a) Gh paepealsed gleimullad. Paekivi kõrgemal kui 30 cm. Tüüpprofiil: (T)-AT-D.
b) Gk rähksed gleimullad. Tpr: (O)-AT-BG-CG.
2. Leostunud gleimuld – GO.
Tekkinud karbonaatsel lähtekivimil alalise liigniiskuse juures. Kihisemine tavaliselt 30…60
cm sügavusel. Tpr: (O)-AT-BmG-CG.
3. Küllastunud gleimuld – G(O).
Lihtsa mullaprofiiliga, toorhuumuslikule horisondile järgneb gleihorisont. Tekkinud
karbonaadivaestel lähtekivimitel, kuid küllastumine on toimunud lubjarikka põhjavee mõjul.
Mullaprofiilis kihisemist ei esine, kuid pHKCl peab olema >5,6. Tpr: (O, T)-AT-CG-G.
4. Leetjas gleimuld – GI.
Toorhuumusliku horisondi all esineb lessiveerunud gleistunud horisont, mille alla tekib
saviakumulatiivne BtG horisont. Kihisemine puudub. Tpr: (O, T)-AT-ELg-BtG-CG.
5. Näivleetunud gleimuld – LPG.
Tekkinud kahekihilisel lõimisel alalise liigniiskuse tingimustes karbonaadivaesel lähtekivimil.
Alumise raskema lõimisekihi ülaosa lõhedes on näha sügavad väljasopistused nn. keeled.
Tpr: (O, T)-AT- Bafg -ELg-BCG.
6. Leetunud gleimuld – LkG.
Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, ülaosas valdavalt kerge lõimisega, happelised ja
alaliselt liigniisked mullad. Tpr: (O)-AT-E-BG-CG.
7. Leede -gleimuld – LG.
Tekkinud karbonaadivabadel liivadel, happelised ja alaliselt liigniisked mullad.
Toorhuumuslik horisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG.
Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul.
Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad
põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana
kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta,
kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade
kasutussobivus sõltub lisaks kuivendusseisundile oluliselt gleimulla liigist.
Eesti muldkattes moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca 27,7%. Haritaval maal on
gleimuldi 16,9% ja metsamaadel 30%. Kõige rohkem leidub leostunud ja küllastunud
gleimuldi. Suurimad levikualad on Lääne-Eesti ja Pärnu madalik , Soomaa põhjaosa ja
Hiiumaa.
VI Tüüp
Turvastunud mullad G1
On alaliselt liigniisked, mille ülemiseks horisondiks on 10…30 cm turbahorisont T või
turvastunud metsakõdu OT.
Juhtiv mullatekkeprotsess: gleistumine ja turvastumine.
1. Paepealne turvastunud muld – Gh1. Tpr: T3-(CG)-Dg.
2. Rähkne turvastunud muld – Gk1. Kihisemine kõrgema kui 30 cm. Tpr: (T2)-T3-BG-CG.
3. Küllastunud turvastunud muld – Go1. Turbahorisondis pHKCl >5,6 (6,0). Tpr: T-BG-CG.
4. Küllastumata turvastunud muld – GI1. Turbahorisondis pHKCl 100 cm. Tpr: T2-T3.
Kuivendamise järel võimalik kasutada peamiselt rohumaadena. Harimisõrnad mullad.
2. Siirdesoomullad – S. Tekivad leede-turvastunud muldadest või veekogu kinnikasvamisel
pinnalt. Samuti võib madalsoo üle minna siirdesooks. Koosneb peamiselt halvasti ja
keskmiselt lagunenud turbast. Madalsoole iseloomulike taimede kõrvale ilmuvad
puhmastaimed, tupp- villpea ja turbasamblad. On madalsoomuldadest toitainetevaesemad,
põhjaveeline toitumine on asendumas atmosfäärse toitumisega (sademed).
a) S´ väga õhuke siirdesoomuld . T tüsedus 30…50 cm. Tpr: T1-T2.
b) S´´ õhuke siirdesoomuld. T tüsedus 50…100 cm. Tpr: T1-T2.
c) S´´´ sügav siirdesoomuld. T tüsedus >100 cm. Tpr: T1-T2-(T3).
3. Rabamullad – R. Võivad tekkida siirdesoodest ja järvede kinnikasvamisest. Koosneb
ainult halvasti lagunenud turbast. Taimestikus valitsevad turbasamblad, mis katavad kogu
maapinna ja on peamised turba moodustajad. Puhma ja rohurindes domineerivad kanarbik,
sookail , küüvits, kukemari jt. Reaktsioon tugevasti happeline (pH alla 3,5). Toitumine
sademete veest. Toitainetevaesed.
a) R´ väga õhuke rabamuld. T tüsedus 30…50 cm. Tpr: T1.
b) R´´ õhuke rabamuld. T tüsedus 50…100 cm. Tpr: T1.
c) R´´´ sügav rabamuld. T tüsedus >100 cm. Tpr: T1-(T2).
Siirdesoo ja rabamullad ei sobi põllumajanduslikuks kasutamiseks.
VIII Tüüp
Lammimullad – A
Levivad jõgede, järvede kallaste aladel, kus leiab aset perioodiline üleujutus, mille käigus
kantakse setteid lammialale. Lammimuldade viljakus – kasutamissobivus oleneb veetaseme
kõikumisest. Lammimuldadel levivad peamiselt rohumaad, vähesel määral leidub
lehtpuumetsi. Lammimuldi iseloomustab neutraalne kuni nõrgalt happeline reaktsioon ja
kõrge küllastusaste. Lammimuldadel asuvad Eesti saagirikkamad looduslikud rohumaad.
1. Gleistunud lammimuld – Ag. Üleujutused on enamasti lühiajalised. Paiknevad jõesängi
vahetus läheduses kõrgematel rannavallidel. Pärast üleujutust langeb põhjavesi sügavale ja
suvel on muld parasniiske või isegi kuiv. Iseloomulik kihiline tüse A-horisont (40…100 cm).
2. Lammi -gleimuld – AG. Veepinna vahe tulvavete ja suvise vee madalseisu vahel tunduvalt
väiksem (st jõesängiäärsel tasasel lammil ) ja üleujutus pikaajalisem. Põhjavesi ulatub
mullaprofiili ja kapillaarvööde enamasti mulla pinnale. Profiil koosneb tüsedast AT või A
horisondist ja gleihorisondist.
3. Lammi-turvastunud muld – AG1. Levivad jõgede kesklammil, tavaliselt pikemat aega
üleujutatud ja põhjavesi ulatub mullapinnani. Orgaanilise aine poolest rikkamad (turbased)
kihid vaheladuvad org. ainest vaeste mudaste kihtidega.
4. Lammi- madalsoomuld – AM. Esinevad jõgede alamjooksu suurematel lammidel.
Vähemalt 30 cm turbahorisondile järgneb tavaliselt gleihorisont. Omadustelt sarnased
madalsoomuldadega.
IX Tüüp
Rannikumullad
Mere poolt lähemas minevikus või hetkel üleujutatud tugevasti liigniisked mullad, mis
sisaldavad kergesti lahustuvaid soolasid ( kloriidid , sulfaadid). On arengult noored mullad ja
õhukese 30 cm.
d) Av veealune muld. Endistest merelahtedest tekkinud mageveejärvede ja sisemaa
järvede kallastel paiknevates roostikes. Pidevalt kaetud õhukese veekihiga.
Erodeeritud alade mullad.
Erodeeritud muldadena eraldatakse künklikus moreenmaastikus praeguste ja endiste
kultuurmaade mullad, mis on allunud või alluvad kiirendatud vee-erosioonile.
Eraldatakse kolm erosiooniastet: nõrk, keskmine ja tugev.
1. Nõrgalt erodeeritud mullad – e. Esinevad kallakutel 3…5°. Edasine eristamine vastavalt
mullaliigile ja mulla šifri juurde tuleb tähis „e“.
Näiteks: KIe – nõrgalt erodeeritud leetjas muld.
2. Keskmiselt erodeeritud mullad – E2. Esinevad tavaliselt kallakutel 5…10°. Erosioonile
viitavad tunnused selgelt väljakujunenud. Künnikiht koosneb mitme horisondi segust.
a) E2k keskmiselt erodeeritud rähkmuld. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
b) E2o keskmiselt erodeeritud leostunud muld. Kihisemine 30…60 cm sügavusel.
c) E2l keskmiselt erodeeritud näivleetunud ja leetunud muld. Kihisemine 10°. Künnikihis
huumushorisondi materjali ½…¼ või vähem.
a) E3k tugevasti erodeeritud rähkmuld. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
b) E3o tugevasti erodeeritud leostunud muld. Kihisemine 30…60 cm sügavusel.
c) E3l tugevasti erodeeritud näivleetunud ja leetunud muld. Kihisemine