MULD-EKSAM-1 (0)

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.  Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat 
kihti, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja
muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu 
ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel. Muld on 
eluta(kivimid) ja elusa looduse vahelüli ning nende 
pikaajalise vastastiktoime tulemus, mis on vajalik elu 
eksisteerimiseks maismaal.
Muld on taastumatu loodusvara. 
Mulla komponendid:
Õhk(20-30%) ebastabiilne
Vesi(20-30%) ebastabiilne
Mineraalosa(45%) stabiilne
Orgaaniline osa(5%) NB! Olenevalt mullast võib komponentide vahekord 
eelpool olevast suurel määral erineda! 2. Muldi kujundavad faktorid. Mulla teket ja erengut ehk mulla geneesi mõjutavad 
paljud tegurid, millest tähtsaimad on järgmised:
1)Lähtekivim
2)rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal 
määral ka teised elus organismid
3)kliima
4)reljeef
5)aeg(mulla vanus)
6)Tänapäeval mõjutab mulla arengut paljuski veel 
inimtegevus 3. Mullaprofiil, pedon, pedosfäär. Mulla vertikaalset kahemõõtmelist läbilõiget pinnalt 
kuni muundumata lähtekivimini nimetatakse 
mullaprofiiliks.
Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, 
on kolmemõõtmeline. 
Kõrvutiste pedonite kompleksi nimetatakse 
polüpedoniks.
Pedosfäär (kr pedon-maapind, pinnas) ehk maakera 
muldkate on maad kattev pindmine kiht, mis on 
haaratud mullatekke protsessi ja milles saab piiritleda 
mulda. Pedosfäär tekib, areneb ja talitleb aktiivses 
koosmõjus lito-, hüdro-, atmo- ja biosfääriga. 4. Mulla tähtsus ja funktsioonid.  1


Mulla funktsioonid võib jaotada järgmiselt: 
1)ökoloogilised funktsioonid:bioproduktsioon, 
ökosüsteemi tasakaalu reguleerimine, elurikkuse 
varamu ja kujundaja.
2)sotsiaal-majanduslikud funktsioonid: füüsiline 
infrastruktuuri ja kultuurikeskkonna alus, tooraine 
allikas, geoloogilise ja arheoloogilise pärandi varamu.
Tähtsus:   Määrab elurikkuse ja maakasutusvõimalused  nii põllu-, metsa-kui ka puhkemajanduses 
(viljakus).   Muld on eeltingimus elu eksisteerimiseks  maal(toiteelemendid taimedele 
kättesaadavaks-taimed vajalikud 
heterotroofsete organismide(loomad, sh 
inimene elutegevuseks)).   Kaitseb põjavett ja toiduahelat potensiaalsete  saasteainete eest(vee filtreerimine).   Ainete ja energia muundamine. 5. Kivimite ja mineraalide murenemine.  Maapinnal satuvad kivimid ja neis sisalduvad 
mineraalid sootuks teistsugustesse tingimustesse, kuni
olid nende tekkekohas. Mitmesuguste tegurite mõjul, 
nagu temperatuurikõikumised, sademed ning 
keemilised ja bioloogilised protsessid, hakkavad 
kivimid ja mineraalid purunema ja muunduma. 
Kivimite ja neis leiduvate mineraalide 
muundumisprotsessi eespool nimetatud tegurite mõjul 
nimetatakse murenemiseks. Murenemist esile kutsuva 
teguri järgi eristatakse füüsikalist, keemilist ja 
bioloogilist murenemist.
Füüsikaline murenemine ehk rebenemine- kivimid 
lagunevad väiksemateks osadeks, seejuures säilitavad 
mineraalid oma esialgse keemilise ja kivimid 
mineraalse koostise.
Peamisteks teguriteks: temperatuuri kõikumine, jää 
tegevus ning juurte ja muu mehaaniline surve.
Keemiline murenemine ehk porsumine-kivimite ja 
mineraalide keemiline muundumine looduslike 
reagentide (H2O, CO2 ja O2) mõjul, selle tulemusena 
võivad moodustuda uued mineraalid. Keemilises 
murenemises osalevad ka nn bioloogilised reagendid, 
näiteks mikroobide ja taimejuurte metabolismi käigus 
toodetud happed
Bioloogiline murenemine on seotud organismide 
elutegevusega. Siia alla kuuluvad elusorganismide 
tegevusest tulenevad kivimite ja mineraalide  2


mehaanilise purustamise protsessid ja orgaanilise aine 
lagunemissaadustest tingitud keemilise muundumise 
protsessid. 6. Kristalne aluskord, aluspõhi, pinnakate.  Kristalne aluskord-aluskord hõlmab tugevasti 
moondunud, kurrutatud ja lõhedest läbitud tard- ja 
moondekivimite kompleksi(graniidid, basalt, gneisid),
mis moodustus põhiliselt maakoore geosünklinaalse 
arengu staadiumis.
Aluspõhi ehk pealiskord- settekivimite kompleks, mis
katab aluskorra kivimeid. 
Pinnakate-aluspõhja katvad kobedad setted, mis on 
tekkinud murenenud ja samasse kohta jäänud 
aluspõhjakivimeist või geoloogiliste välisjõudude 
poolt mujalt kohale kantud. Eestis mõistetakse 
pinnakatte all kvaternaari setteid, mis koosnevad 
peamiselt purdsetteist(liiv, kruus, moreen jm), 
vähemalt määrel keemilistest(järvelubi) ja 
biogeenseist setteist(turvas). Pinakate on meil 
peamine ehitusalus ja mulla lähtekivim ning oluline 
veerežiimi ja vee keemilise koostise kujundaja. 
Pinnakattest koosnevad kuhjepinnavormid ning ta on 
üks põhilisi tegureid, mis määrab maastike ja 
taimkatte kohaliku eripära.  7. Mulla aluskivim ja lähtekivim.  Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte (mõnel 
juhul aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla 
lähtekivimiks ehk emakivimiks. Lähtekivim võtab 
otseselt osa mulla moodustumisest või avaldab 
kaudselt(peamiselt veerežiimi kaudu) mõju 
mullatekkeprotsessile. Lätekivimi ülemine, 
mullatekke käigus moodustunud osa moodustab 
mulla. Kui mulla lähtekivim on päritolult, koostiselt ja
omadustelt homogeenne, siis on tegemist ühekihilise 
lähtekivimiga, kui aga heteroheenne, siis kahe- või 
mitmekihilise lähtekivimiga. 
Lähtekivimile järgnevat kivimit , mis ei ole 
mullatekkesse otseselt kaasatud, kuid mõjutab seda, 
nimetatakse mulla aluskivimiks.
  3


8. Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid.   Liustikusetted ehk moreen (valkjashall ja  kollakashall tugevasti karbonaatne 
rähkmoreen P-Eestis; hallikaspruun või 
kollakashall karbonaatne moreen Kesk-Eestis; 
punakaspruun nõrgalt karbonaatne või 
karbonaadi vaba moreen L-Eesti;sinakashall 
moreen klindi esisel alal; pruun karbonaatne 
moreen Kagu-Eestis)  Liustiku sulamisvee setted [1. Liustiku  jõesetted (oosi, sanduri ja mõhna setted)  ja 2. 
Liustiku järvesetted (põhja settinud 
rööpkihileised liivad, saviliivad või tolmjad 
liivsavid, viirsavid ja liustikujärve tekkelised 
mõhnasetted)]  Meresetted [ merepõhja setted (liiv ja  sügavamates kihtides savi) ja rannasetted 
( koreserikkad väikese savisisaldusega setted)  Tuulesetted ehk eoolsed setted (peenliiv;  Läänemere rannikuluited; primitiivsed 
liivamullad; vanadel rannikuluidetel-leetunud 
ja leedemullad)  Deluviaalsetted ehk nõlvasetted (korese  vaesemad, kui erosioonist haaratud ala, muld 
või pinnas; deluviaalsetetel on kujunenud 
deluviuaalmullad)  Alluviaalsetted ehk jõesetted (põhiliselt  liivsavid ja savid; nende setete iseloomulikuks
omaduseks on kihiline ehitus; on kujunenud 
jõe lammidel või suudmetes ning suurte 
järvede üleujutusaladel; jõrve põhjasetted on 
liiv, kruus, järvelubi ja sapropeel ehk 
järvemuda – millel on kujunenud põhiliselt 
glei- ja soomullad)  Orgaanilised setted (eeskätt turvad;  jagunevad: madalsoo-, siirdesoo ja 
rabaturvas(millele on kujunenud vastavad 
mullad)   Mitmekihilised lähtekivimid (aluspõhja  kivimtel paiknevad pinnakatte setted, 
karbonaatkivimil paiknev moreen, 
eritüübilised pinnakatte setted)  Inimtekkelised lähtekivimid (praht, tuhk,  prügimäed jms ning kuhjatud ja segatud 
looduslikud setted ja jääkpinnased(karjäärid, 
kaevandused jms)) 4


9. Mulla mehaanilise koostise lihtsustatud jaotus,  kores, peenes.  Muld jaotatakse:   Suured osakesed – mulla kores (üle 2(1) mm)
 Väikesed osakesed – mulla peenes (alla 2(1)  mm) Mulla peenese jaotus:  Molekulid
 Kolloidid
 Ibe (moodustavad savi)
 Tolm
 Liiv Mulla korese jaotus:  Kruus
 Peenkivid
 Väikekivid
 Suurkivid
 Rahnud, pangad               10. Mulla lõimis, selle klassifikatsioon, sõrmeproov.  Mulla mehaanilise koostise protsentuaalset jaotust nim 
mulla lõimiseks. Eestis on kasutusel Katsinski mulla 
lõimise klassifikatsioon, mille aluseks on füüsikaline 
savi(osakesed <0,01 mm) sisaldus mullas.  Füüsikalise savi sisaldus % Mulla lõimis 0..5
5..10 Sõre liiv- l1
Sidus liiv l2        Liiv-l 10..20 Saviliiv sl 20..30 Kerge liivsavi ls1 30..40 Keskmine liivsavi ls2 40..50 Raske liivsavi ls3 50..35
65..80
>80 Kerge savi s1
Keskmine savi s2
Raske savi s3                     savi-s Mulla lõimise määramine nn sõrmeprooviga.
Mulda niisutatakse nii palju sobiva kansistentsini, et muld 
oleks piisavalt plastiline voolimiseks. Käte vahel voolitakse
muld ca 3 mm jämeduseks nööriks.
Savi- 3mm voolitud nöör rõngasse keeramisel ei pragune 5


Raske ls- rõngasse keeramisel nöör praguneb
Keskmine ls-nöör kõigepealt praguneb ja seejärel murdub
Kerge ls- rõngasse keeramisel mullast voolitud nöör 
murdub
Saviliiv- võimaldab endast peos veeretada kuulikese
Liiv- tavaliselt ei ole võimalik isegi kuulikest voolida, muld
pudeneb peao laiali. 11. Mulla orgaanilise teke, lagunemine, ladestumine,  bilanss.  Mulla orgaaniline osa kujuneb mullatekkeprotsessis. Mulla 
kuumutamisel osa sellest põleb, seda põlevat osa 
nimetatakse orgaaniliseks aineks, see mis ei põle on 
mineraalne osa. Tähtsaim tunnuslik element on süsinik-C, 
samuti N ja selle ringe. Orgaanilise aine allikaks on 
rohelised taimed. Peamiseks allikaks on kõrgemad taimed-
puud, põõsad, rohttaimed. Orgaanilise aine süntees toimub 
klorofülli sisaldavates taimedes päikeseenergia abil 
lihtsatest mineraalsetest ühenditest(CO2, H2O ja 
mineraalsoolad). Vastandprotsess orgaanilise aine sünteesile on selle 
lagundamine bakterit ja seent poolt.  Metsas toimub ladestumine peamiselt mulla pinnale. Aastas
keskmiselt 3..6t/ha okkaid, lehti, alustaimestiku jäänuseid 
jne. Rohumaataimestikuga aladel ladestub orgaaniline aine 
peamiselt mulla pindmisse kihti.
Orgaanilise aine sisaldus ja varu mullas on pidevalt 
muutuvad. Samaaegselt toimub orgaanilise aine 
ladestumine ja ka kadu. Mullaharimise mõju orgaanika 
ümberpaigutamisele – rohkem õhku pääseb ligi. Võimalik eristada kolm orgaanilise aine bilansi taset:  tasakaaluline orgaanilise aine sisaldus   orgaanilise aine kuhjumine   orgaanilise aine sisalduse vähenemine 12. Orgaanilise aine muundumised mullas ja seda  mõjutavad tegurid.  Mulla pinnale ja mulda ladestunud taimejäänused  alluvad mitmesugustele teguritele  Lõpuks võib org.aine laguneda lihtsateks  ühenditeks (CO2, H2O ja mineraalsoolad)  Lagunemise kiirust mõõdetakse tavaliselt aralduva süsihappegaasi hulga järgi 6


 Org.aine lagunemist mineraalseteks ühenditeks  nim. mineralisatsiooniks  Peamised org.aine lagundajad on bakterid ja  seened Mulla orgaanilise aine lagunemise kiirus ja iseloom sõltuvad 
mitmest tegurist: 1. Õhustatus e. aeratsioon a) Aeroobne lagunemine (kõdunemine) –  lõppsaaduseks lihtsad ühendid, mis on 
rohelistele taimedele toiduks; kiire 
lagunemine.        Nt. kompostimine on ka aeroobne protsess
b) Anaeroobne lagunemine – mitte täielik  lagunemine ja mitmesuguste 
vaheproduktide kuhjumine; aeglane 
lagunemine  Tavalistelt põllumuldades toimub aeroobne ja  aneroobne lagunemine paralleelselt, vahekord sõltub 
mulla veerežiimist ja füüsikalistest omadustest. 2. Orgaanilise aine koostis a) Kõige kiiremini lagunevad veeslahustuvad  süsivesikud (suhkrud) ja valgud ning kõige 
aeglasemalt ligniin (varieeruva struktuuriga 
biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse 
materjali rakukestadest) b) Valkude lagunemine toimub ensüümide mõjul aminohapeteks. Valgurikaste taimejäänuste  
( N sisaldus vähemalt 2% ja C:N suhe alla 25-
30%) korral osa aminohappeid laguneb lõpuni 
ja eraldub CO2, H2O ja NH3. 3. Niiskus lagunemiskeskkonnas Niiskus suurendab taimejäänuste lagunemise 
kiirust seni kuni on olemas küllaldane õhu 
juuredpääs. 4. Temperatuur Temperatuuri tõus 10 kraadi võrra suurendab 
lagunemise kiirust 2-3 korda. Optimaalne temp. 
on 20-30 kraadi.  5. Mulla reaktsioon Happelises keskkonnas on lagundajateks 
peamiselt seened ja neutraalses keskkonnas 
bakterid 7


6. Mulla füüsikalised, keemilised ja füüsikalis- keemilised tingimused
Nt: suure savisisaldusega muldades on 
lagunemine aeglasem, kui kergemates muldades 
(nt: kui kaevata siis võib leida lagunemata 
taimejäänuseid ka allpool huumushorisonti) 7. Mulla bioloogiline aktiivsus  
13. Orgaanilise aine vormid mullas.  Ehituselt ja välisomaduste põhjal jaotatakse 
orgaaniline aine mullas kaheks: 1. Mittespetsiifiline orgaaniline aine (varis) –  lagunemata ja poollagunenud taimsed ja 
loomsed jäänused. 2. Spetsiifiline orgaaniline aine – huumus. Huumus on tumepruun või must amorfne 
mass, mis on tugevasti seotud mulla 
mineraalosaga ega ole sealt mehaaniliselt 
eraldatav. Sisaldab toitaineid. Kuna 
parasniisketes muldades moodustab huumus 
85…95% orgaanilise aine massist, siis sageli
nimetatakse selleks kogu mulla org. ainet. 
Mulla huumusesisaldust määratakse 
kaudselt mulla süsinikusisalduse järgi 
arvestusega, et huumuse koostises on 58% 
C. 14. Huumuse omadused ja koostis.  Huumuse omadused:  värvus – tumepruun kuni must
  happeline
  C-sisaldus 40..70%
  N-sisaldus 2,5…5%
 Lisaks P jt toiteelemendid Huumuse põhimassi moodustavad nn. 
huumusained, mis jaotuvad kolme rühma:
1. Humiinhapped – must läikiv pulber, 
leelismetallidega (Na, K) reageerides annavad
soolasid (humaate), mis lahustuvad kergesti vees. 
Ca, Mg, Fe3+ ja Al –humaadid on
aga vees lahustumatud. Humiinhapped ei ole 
individuaalsed ained.
2. Fulvohapped – huumusained, mis leeliste mõjul 
on siirdunud lahusesse ja jäävad 8


sinna ka pärast hapetega mõjustamist. Lahustuvad 
vees, leelistes, hapetes. Mulla kõige
liikuvamad huumusained ja tugevasti happelise 
reaktsiooni tõttu mõjustavad oluliselt
mulla mineraalosa.
3. Humiinained (humiin ja ulmiin) – moodustavad 
huumuse kõige vatsupidavama
osa,
mis ei lahustu keemiliselt. Tugevalt seotud 
savimineraalidega. Mikroorganismide
toimel aeroobsetes tingimustes toimub aeglane 
lagunemine. 15. Humifikatsioon.  Huumusainete teket nimetatakse 
humifikatsiooniks, mis on iseloomult sünteetiline 
protsess, kus toimub lihtsamatest ühenditest 
keerulisemate moodustamine. Toimub 
mikroorganismide otsesel osavõtul. Mida kiiremini 
toimub taimejäänuste lagunemine, seda kiiremini 
toimub ka humifikatsioon. Seega faktorid, mis 
mõjustasid orgaanilise aine lagunemist, mõjutavad 
ka huumuse teket. Kõige rohkem tekib 
huumusaineid siis, kui mullas kas samaaegselt või 
vahelduvalt esineb nii
aeroobne kui ka anaeroobne lagunemine. 16. Orgaanilise aine tähtsus ja mõju mulla omadustele. 1. Orgaaniline aine, eriti huumushapped, on  tähtis tegur kivimite murenemisel, mulla 
mineraalosa lagunemisel ja ainete 
migratsioonil. 2.  Orgaaniline aine, eriti huumus, parandab  mulla füüsikalisi omadusi. 3. Huumusainetest sõltuvad mulla füüsikalis- keemilised omadused. 4. Mulla orgaaniline aine, eriti huumusained,  on taimedele peamiseks toiteelementide ja 
süsihappegaasi allikaks. Huumusained 
mõjuvad kõrgematel taimedel 
kasvustimulaatoritena. 5. Orgaaniline aine on energia allikaks  mullaelustikule (edafon). 6. Mulla orgaaniline aine suurendab mulla  enesepuhastamisvõimet ja tagab mulla 
sanitaarse kaitse. 17. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused.  9


Huumusesisalduse reguleerimise võimalused:
• Orgaanilise aine juurdeviimine mulda – sõnnik (40
t/ha=0,1% suurem Hu%),
haljasväetised.
• Liblikõieliste kultuuride kasvatamine – juurtel 
asuvad mügarbakterid seovad
õhulämmastikku. Ristiku või lutserni kaheaastase 
kasvatamise järel tõuseb mulla Hu%
0,2…0,4%.
• Huumusetekke optimaalsete tingimuste tagamine 
– näiteks muldade lupjamisel
seotakse huumushappeid.  Kuivendamine – maa kuivendamise tõttu muutub  märjemate muldade künnihorisondi huumusseisund 
sarnaseks temast kuivemate muldade omaga, 
kusjuures mullaliigi tunnused alusmullas säilivad 18. Eesti muldade huumusesisaldus.
 
Looduslikud mullad (rohumaade ja metsa) on huumuse 
rikkamad, kui samad mullad haritaval maal. Eesti 
haritava maa huumuse sisalduse analüüs 1965-1986a.  
selgitas, et ½ mullad sisaldasid kuni 3% huumust. 
Kõige huumusrikkamad mullad on loopealsetel levivad 
mullad: paepealsed ja rähkmullad. Kõige 
huumusevaesemad on erodeeritud (nõlvadelt ärakantud)
mullad ja happelised tugevalt leetunud liivmullad. 19. Mulla elustiku jaotus ja tähtsus.  Koosneb elusorganismide kogumist mullas.
Tähtsamad organismid mullas: 
1. Mikroorganismid.
       a) bakterid-mullas on kõige enam 
aeroobseid,heterotroofseid baktereid. 
           Biomass 300...3000kg/ha. 
       b)seened-osalevad aktiivselt org.aine 
mineralisatsiooniprotsessis ja huumuse 
          tekkimisel.Tegutsevad valdavalt happelises 
kaskkonnas. Elavad sümbioosis 
          kõrgemate taimegeda. Biomass 500...5000 kg/ha.
       c) kiirikseened-nõrgalt happelises keskonnas, 
lagundavad tselluloosi ja ligniini.  10


       d) vetikad-enamasti autotroofsed organismid, 
esinevad vahetult mulla pinnal, rohkem 
           liigniisketes muldades, rikastavad mullavett 
hapnikuga. Biomass 10...300 kg/ha. 
       e) samblikud. 
2) Algloomad-heterotroofid. Viburloomad, ripsloomad,
juurjalgsed, amööbid. Reguleerivad mulla 
mikroorganismide arvukust. Elavad mulla ülemistes 
kihtides. Biomass 5...200kg/ha. 
3) Selgrootud. 
   a) Vihmaussid-parandavad mulla omadusi, segavad 
mullamassi. Biomass 350...1000 
       (2500) kg/ha. 
   b) Ümarussid-toituvad lagunemata org.ainest. 
   c) Hooghännalised-tegutsevad veel 5oC juures, 
tähtsad sõnniku lagund. 
   d) Lestad-peenestavad org.ainet ja rikastavad mulda 
oma ensüümidega. 
4) Putukad-siplegad, kiletiivalised. 
5)Selgroogsed-närilised, mullamutt. 20. Mullaprofiili morfoloogilised tunnused. 
 Tüsedus-kõigi horisontide leviku ulatus maapinnalt lähtekivimi ülemise piirini.   Horisontide ülemineku iseloom-aeglane...järsk. 
 Horisontide värvus. Tuleb arvestada mulla niiskust, mida   niiskem   seda   tumedam   paistab.   Munsell´i
värviskaala.   Mulla   tihedus  -   tahkete   osakeste   paiknemine üksteise   suhtes.   Tihedusastmed:   1.   väga   tihedad
mullad   (üksikteralised   savid).   2.tihedad   mullad
(raske   liivsavi,savi).   3.kobedad   mullad
(struktuursed   savid,liivsavid,huumusrikkad saviliivad).   Mulla struktuursuse  all mõistetakse mulla omadust pudeneda   mitmesuguse   suuruse   ja   kujuga
agregaatideks (sõmerateks). Kui mullas on piisavalt
huumust,  kolloide ja ibeosakesi, siis tänu nendele
kleepuvad  need   üksikud  mehhaanilised   elemendid
kokku   struktuuriagregaatideks   e.   sõmerateks.
Agregaadid   võivad   olla   erineva   kujuga:   teraline,
pähkeljas,   tompjas,   pankjas   jne.   Liivadel
struktuursus puudub.   Uusmoodustiste   esinemine-tekkinud mullatekkeprotsessi   tagajärjel   mulla   tahketele
osakestele   või   nende   vahele.   Keemilised   ja
bioloogilised uusmoodustised.  11


 Lisandite esinemine-taimsed või loomsed jäänused, inimtegevusega mulda sattunud võõrkehad. 21. Mullaprofiili horisondid.  O   –   metsakõdu.   On   mitmesuguses
lagunemisstaadiumis   olevatest   varisenud   taime
osadest koosnev alla 10 cm tüsedusega pindmine,
hästi õhustatud orgaanilise aine kiht. O1- varise kiht;
O2  –   poollagunenud   metsakõdu   kiht;   O3  –   hästi
lagunenud metsakõdu kiht
  A   –   huumushorisont.   Tumeda   värvusega;
tekkinud   parasniisketes,   kuivades   või   ajutiselt
liigniisketes tingimustes mulda ladestunud org. aine
mõjul.   Koosneb   nii   mineraal-   kui   ka   org.   ainest.
Ülekaalus on mineraalosa,  millega on seotud org.
aine. Huumusesisaldus tavaliselt alla 7…10% (v.a.
paepealsed mullad)
 T – turbahorisont. Jaguneb kolmeks: T1-halvasti
lagunenud turvas, T2 keskmiselt lagunenud turvas,
T3-hästi   lagunenud   turvas.   Soomuldade   pindmine
kiht,   kus   org.   aine   sisaldus   üle   50%.   Alaliselt
liigniisketes   tingimustes   mullapinnale   ladestunud
taimejäänustest   koosnev   üle   10   cm   tüsedusega   ja
üle 50% org.ainet sisaldav kiht.  
AT – toorhuumuslik horisont. Tekib liigniisketes
tingimustes  org.  aine  ladestumisel  mulla   ülemisse
kihti. Org. aine ei ole mineraalosaga liitunud. Org.
aine sisaldus tavaliselt 7…35%. Profiili alumine osa
tugevasti gleistunud. 
E   –   väljauhtehorisont   ehk   eluviaalhorisont.
(eristatakse   väljauhte   iseloomu   järgi:   El-
lessiveerunud   väljauhtehorisont,   Ea-leethorisont,
Elg—näivleetunud   horisont)  Laskuvate   vetega
kantakse   peeneid   mullaosakesi   allapoole.   Toimub
osakeste mehaaniline  ümberpaigutamine.  Heledam
nii üleval asuvast A-horisondist kui ka all asuvast
B-horisondist, ja kust toimub osakeste mehaaniline
väljauhtumine.  B – sisseuhte ehk illuviaalne horisont. Võib olla 
tekkinud saviosakeste, huumuse, rauaühendite või 
murenemissaaduste sisseuhtel ülemisest horisondist.
Värvuselt tumedam nii eelnevast, kui järgnevast 
horisondist. Jaguneb sisseuhte iseloomu järgi: Bw- 
metamorfne horisont, Baf – amorfse akumulatsiooni
horisont, Bt – tekstuurne sisseuhte horisont, Bh – 
huumus-illuviaalne horisont, Bs – raud-illuviaalne 
horisont, Bhs – huumus-raudilluviaalne horisont.
C – mulla lähtekivim. Mulla tekkest peaaegu 
mõjutamata materjal, milles ei toimu mulla  12


mineraalse ja orgaanilise osa ümberpaigutusi ega 
muundumisi (va. gleistumine)
R- aluskivim. Kvaternaarile eelnenud ladestust 
(devon, ordoviitsium, silur, kambrium) pärinev 
mullatekkest mõjutamata kivim (paas).
G – gleihorisont. Alaiselt liigniisketes tingimustes 
redutseerumisprotsesside tulemusena tekkinud 
sinakas või rohekas-hall (liivade puhul ka valkjas-
hall) horisont, milles esineb sageli oksüdatsioonil 
moodustunud roostevärvi laike. 
(g) – gleistumistunnustega horistont, kus esinevad
vaid lühiajalise liigniiskuse tingimustes tekkinud 
üksikud gleilaigud või roostetäpid.
g – põhihorisondi sümboli juures ja tähistab mulla 
gleistumist. On ajutise liigniiskuse tingimustes 
tekkinud glei- ja roostelaikudega horisont. 
Ülekaalus põhihorisondi värvus.  22. Mulla kolloidid, nende jaotused ja tähtsus.  Mulla kolloidideks nimetatakse osakesi, mille 
läbimõõt on vahemikus 1...10 nm. Väiksemad 
osakesed on molekulid.   Kolloidide jaotus tekke alusel: 
1)Mineraalsed kolloidid- tekivad kivimite ja 
mineraalide murenemise käigus. 2)Orgaanilised 
kolloidid- tekivad loomsete ja taimsete jäänuste 
muundumisel. 3)Orgaanilis-mineraalsed kolloidid- 
tekivad mineraalsete ja orgaaniliste kolloidide 
vaheliste reaktsioonide käigus mullatekkeprotsessis. Mulla kolloidide tähtsus – mullaneelamis võime.  23. Mulla neelamisvõime ja selle liigid.  on mulla omadus siduda mitmesuguseid tahkeid, 
vedelaid ja gaasilisi aineid, mis satuvad 
kokkupuutesse mulla tahke faasiga seal ringleva vee
ja õhu kaudu. Mulla neelamisvõimel on suur tähtsus
muldade viljakuse kujundamisel ja taimede 
toitumisel. Kõik katioonide ja anioonide 
vahetusprotsessid toimuvad peamiselt kolloidide 
pinnal. Mulla neelamisvõime liigid:
1)mehaaniline neeldumine-muld käitub sõelana.  13


2)füüsikaline neeldumine- on tingitud kolloidide 
pinnaenergiast. Jaguneb: positiivseks(kolloidi 
osakesed koonduvad ehk tõmbuvad) ja negatiivseks 
(tõugatakse kolloidid ja seda ümbritseva lahuse 
piirpinnalt eemale mineraalsoolad, tärklis, suhkrud 
ja teised ained, sest nad suurendavad pindpinevust; 
kolloidid seovad neid aineid nõrgemini, kui 
veemolekule) neeldumiseks.
3)keemiline neeldumine- kergesti lahutuvad 
ühendid lähevad üle keemilise rektsiooni käigus 
raskesti lahustuvateks ühenditeks, mis sadenevad ja 
segunevad mulla tahke faasiga; toitained 
fikseeritakse; kõige intensiivsem fosfori osas.
4)bioloogiline neeldumine-kõrgemad taimed ja 
mikroorganismid võtavad toiteelemente oma 
organismi ülesehituseks. Seotud bioloogilise 
aineringe. 
5)füüsikalis-keemiline ehk asendusneeldumine- 
Mullas toimub pidev ioonide vahetus tahke ja 
vedela faasi vahel, see tähendab, et mullal on võime
vahetada tahkes faasis (kolloididel) neeldunud 
ioonid teatud osa sama väärse hulga lahuses olevate 
ioonide vastu. Kuna mulla enamik kolloide on 
negatiivselt laetud, siis toimub mullas peamiselt 
katioonide vahetus. 24. Neeldunud katioonid ja anioonid mullas.   KATIOONID: 1) Neeldunud alused: Ca+2, Mg+2, K+,Na+,  NH4+       tähis-S.  2) Neeldunud vesinik ja alumiinium: H+,  Al+3           tähis-H.   ANIOONID:  H2PO4-, HPO4-2, PO4-3, SO4-2,  HCO3-, CO3-2, vähem Cl-, NO3- 25. Mulla neelamismahutavus.  Iseloomustab mulla neelavat kompleksi ja on üks  mullaviljakuse näitaja.  Neelamismahutavuse (tähistus – T) all mõistetakse  100 g mulla poolt maksimaalselt neelatud ioonide hulka. 
Väljendatakse milligramm ekvivalentides.  Tavaliselt määratakse katioonide neelamismahutavust (tähistus – T).   Kujutab endast neeldunud aluste (S) ja neeldunud  vesiniku ja alumiiniumi (H) summat. T=H+S (mg ekv/100 g)   Neelamismahutavus on seda suurem, mida rohkem on mullas kolloide.    14


26. Küllastusaste.  Küllastusaste näitab kui mitu protsenti 
neelamismahutavusest moodustavad neeldunud 
alused. Tähistatakse – V. 
V=S/T*100 (%) 
Mida väiksem on mulla küllastusaste, seda rohkem on
muld vaesunud alustest ja halvem on viljakus.  
Kui V<50%, siis muld vajab tugevat lupjamist. 
Kui V=50…75%, siis muld vajab mõõdukat 
lupjamist. 
Kui V>75, siis muld tavaliselt lupjamist ei vaja.  27. Mulla happesuse liigid ja reaktsioon.   Mulla happesus on põhjustatud vesinik- ja  alumiiniumioonidest mullas. Mulla happesus jaotatakse: 
Aktiivne hapesus ja potentsiaalne hapesus.
1) Aktiivne happesus – põhjustavad mullalahuses  vabalt esinevaid vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk 
kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni.
2) Potentsiaalne happesus – on põhjustatud mulla  kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka 
mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: a) Asendushappesus – põhjustavad need mulla neelavas  kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on 
asendatavad neutraalsoolade (nt KCl) lahuste ioonidega. 
Tähis H5,6. Väljendatakse cmol kg kohta. Asendushappesus 
on alati suurem, kui aktiivne happesus.
b) Hüdrolüütilist happesust – põhjustavad need H+ ja  Al+3 ioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva 
aluse ja nõrga happe sooladega. Tavaliselt on rektiiviks 
naatrium- või kaltsiumatsetaadi leotis. Tähis H8,2. 
Väljendatakse cmol kg kohta. Hüdrolüütilist happesust 
kasutatakse lubjatarbe arvutamisel.  Mulla happesuse reaktsioonid: mulla reaktsiooniks 
nimetatakse H+ ja OH- ioonide teatud kontsentratsiooni 
mullalahuses. Sõltuvalt nende ioonide vahekorrast võib 
mullalahuse reaktsioon olla, kas neutraalne, happeline või 
leeliseline. Neutraalse reaktsiooni korral on mulla lahuses 
H+ ja OH- ioonide hulk võrdne. Happelise reaktsiooni 
korral on ülekaalus H ioonid, leeliseliste rektsioonide korral
OH-d. 
Olenevalt sellest, kas tegemist on mulla lahuse või tahke 
faasi reaktsiooniga, jaguneb see kaheks: aktiivne reaktsioon
ja potentsiaalne reaktsioon. 
Aktiivne on tingitud mulla lahuses olevatest hapetest ning 
nende lahustunud hüdrolüütiliselt happelistest või 
leeliselistest sooladest.  15


Potentsiaalne reaktsioon on mulla tahke faasi reaktsioon, 
sõltub peamiselt neeldunud katioonide ja karbonaatide 
sisaldusest mullas. 
NB! Neutraalse rektsiooniga on mullad, milles vabad 
karbonaadid puuduvad, kuid neelav kompleks on 
küllastunud kaltsiumist ja magneesiumist.  28. Mulla puhverdusvõime.  Mulla puhverdusvõime on mulla võime vastupanna 
ükskõik millise teguri poolt esile kutsutud reaktsiooni 
muutusele. Mulla puhverdusvõimet põhjustab tema 
neelav kompleks ja mullas leiduvate nõrkade hapete 
soolad koos vastavate hapetega ning karbonaatsetes 
muldades leiduvad karbonaadid. Mida rohkem on 
mullas kolloide, seda suurem on mulla 
puhverdusvõime.
Puhverdusvõime sõltub mulla neelamismahutavusest, 
küllastusastmest, huumusesisaldusest, lõimisest jt. 
mulla omadustest. Mulla puhverdusvõime ja ka 
neelamismahutavuse suurendamiseks kasutatakse 
orgaanilisi väetisi ja happeliste muldade lupjamist.  
   29. Tahke faasi tihedus ja mulla lasuvustihedus.  Tahke faasi tihedus (De) on kuiva loodusliku 
ehitusega mulla tahke faasi 1cm3 kaal grammides. 
Sõltub mulla koostisest. 
Mulla lasuvustihedus (Dm) on 1 cm3 kuiva 
loodusliku ehitusega mulla kaal grammides.  30. Mulla poorsus. 
Mulla üldpoorsus (Pü) on mulla tahkete osakeste vahel 
olevate pooride summaarne maht protsentides 
rikkumata ehitusega mulla üldmahust. See on tähtsaim 
mulla omadus, mis eristab mulda massiivsest kivimist. 
Sellest oleneb mulla vee- ja õhusisaldus ning vahekord. 
Pü suurus sõltub huumushorisondis lõimisest, 
orgaanilise aine sisaldusest, kõlvikust, agrotehnikast. 
Sügavamates horisontides sõltub peamiselt lõimisest ja 
gleistumise esinemisest. Põllumuldade 
huumushorisondis on Pü 40…50%. Liivade ja 
saviliivade Pü on suurem kui liivsavides. Sõltuvalt 
pooride läbimõõdust eristatakse veel: Kapillaarne 
poorsus-poorsuse see osa, mis esineb kapillaarsete 
õõntena. Need poorid täituvad mulla niiskumisel veega.
Mittekapillaarne poorsus- on üldpoorsuse ülejäänud 
osa, mille moodustavad suuremad õõned mullas ja need
poorid, mis on tavaliselt täidetud õhuga. Savides on 
peamiselt kapillaarne poorsus 90…97% Pü-st ja 
liivades mittekapillaarne poorsus ca 70% Pü-st.  16


Mullaharimise, väetamise (eriti org väet), lupjamise, 
liblikõieliste kultuuride kasvatamisega ja teiste 
võtetega, mis parandavad mulla struktuursust, on 
võimalik muuta kapillaarse ja mittekapillaarse poorsuse
vahekorda mullas. Nad peavad olema omavahel 
tasakaalus. 31. Mulla eripind.
Mulla eripind (S) on 1 grammi kuiva mulla tahkete 
osakeste summaarne välispind ruutmeetrites. Sõltub 
peamiselt mulla lõimisest, huumuse- ja kolloidide 
sisaldusest ning vähemal määral ka mulla keemilistest 
ja mineraloogilisest koostisest ning neeldunud 
katioonidest. 
 
32. Mulla füüsikalis-mehaanilised omadused.   Omadused, millest sõltuvad  mullaharimistööd, harimisküpsus jne.  Plastilisus on mulla omadus väliste jõudude  mõjul ilma purunemata muuta oma kuju 
ning säilitada seda pärast välise jõu 
lakkamist. Omane vaid niiskele mullale.   Kleepuvus on mulla omadus niiskes olekus  kleepuda mitmesugustele esemetele. 
Suureneb veesisalduse tõustes. Mõõdetakse 
koormusega grammides, mis on vajalik 
mulla eemaldamiseks 1 cm2 suuruselt 
pinnalt. Liivades 0,5…2 g/cm2, savides üle 
10.  Sidusus on mulla omadus vastu panna  välismõjudele, mis püüavad mullamassi 
osakesi üksteisest mehaaniliselt lahutada. 
Liivades alla 1 kg/cm2, savides üle 30.  Paisuvus on mulla omadus niiskumisel oma  mahtu suurendada. On sõltuv kolloidide ja 
ibeosakeste pinnal seotud veest. Savi- ja 
turvasmuldade maht võib märgumisel 
suureneda kuni 40% võrra.   Vastupanu deformatsioonile on mulla  omadus vastu panna mitmesuguste 
välisjõudude survele, mille tulemusena ta 
lõpuks deformeerub. Survet, mille puhul 
endine kuju ei taastu, nim elastsuse piiriks. 
Survet, mille puhul mulla kuju puruneb, nim
kõvaduse piiriks.   Mulla küpsus on mulla seisund, mille korral ta sobiv harimiseks. 17


 Mulla kõvaduse mõõdukus on surve, mida  on vaja avaldada, et suruda mulda mingi 
kindla kujuga keha.   Mulla voolavuspiir- tähis on Wvo. Mulla  voolavuspiir näitab mulla veesisaldust, mille
juures muld muutub voolavaks.   Eriveotakistus on künniviilu lahti  lõikamiseks, ümber pööramiseks ja mulla 
ning adra vahelise hõõrdumise ületamiseks 
kuluva jõu suhe mulla ristläbilõikesse.  Mulla kandevõime näitab max. koormust,  mida muld suudab taluda ilma, et ta 
deformeeruks. 33. Mullavee liigid.  I. Keemiliselt seotud vesi- savimineraalide, huumuse, 
kristallide koostises, ei ole taimede poolt omastatav II. Tahke vesi mullas esineva jääna III. Veeaur- sisaldus väike, kuid liikuvuse tõttu tähtis. 
Liikumine võib toimuda passiivselt e liikuva 
õhuvooluga või aktiivselt tänu rõhkude erinevusele. 
Liigub soojemast külmemasse ossa. IV. Füüsikaliselt tugevasti seotud vesi  e 
hügroskoopsusvesi on mullaosakeste ümber olev 
veekiht, mis on absorbeerunud osakeste pinnale 
mullaõhus leiduvast veeaurust. Mulla omadust 
absorbeerida õhust veeauru nim mulla 
hügroskoopsuseks. Ei ole taimedele omastatav. V. Füüsikaliselt nõrgalt seotud vesi e kilevesi on 
samuti seotud mullaosakeste ümber 
molekulaarjõudude mõjul, kuid palju nõrgemalt kui 
hügroskoopsusvesi. Ei allu maa külgetõmbejõule. 
On vaid osa taimede poolt raskesti omastav. VI. Vaba vesi. Siia kuulub kapillaarjõudude mõjul 
mullas liikuv kapillaarvesi ja raskustungile alluv 
gravitatsioonivesi. Kapillaarvee liikumine toimub 
mullakapillaarides, mis kujutab endast korrapäratut 
ebaühtlase läbimõõduga pooride süsteemi. Mida 
peenem on kapillaar, seda suurem on kapillaarvee 
tõus ja vastupidi. 
1. Kapillaarvesi a) pendulaarne vesi omane jämeda mehaanilise 
koostisega muldadele, kus ühtset kapillaarset 
süsteemi moodustavad poorid puuduvad. 
Väheliikuv ja taimedele raskesti omastatav.
b) sorbtsiooniliselt suletud kapillaarvesi omane 
raske lõimisega muldadele. Kapillaari mõned 
osad on nii peenikesed, et vesi ei suuda  18


peenemaid osi läbida. Praktiliselt liikumatu 
kapillaarvesi ja taimedele raskesti omastatav.
c) rippuv kapillaarvesi tekib pindmistes 
mullahorisontides pärast sademeid ja on taimede
poolt keskmiselt omastatav
d) toetuv kapillaarvesi tõuseb kapillaarjõudude 
mõjul põhjaveest üles ja on taimede poolt 
kergesti omastatav 2. Gravitatsioonivesi a) nõrguv gravitatsioonivesi 
mittekapillaarsetesse pooridesse sattunud vett ei 
hoia kapillaarjõud kinni ja see liigub raskustungi
jõul allapoole
b) toetuv gravitatsioonivesi. Kui nõrguv 
gravitatsioonivesi jõuab vett läbilaskmatu 
kihini, siis moodustub põhjavesi. Kaldus 
vettpidaval kihil tekkinud liikuv põhjavesi on 
seisva põhjaveega võrreldes 
mineraalaineterikkam. Kahekihilise lõimisega 
muldadel, kus ülemised horisondid on kergema 
lõimisega kui sisseuhtehorisont, võib tekkida nn
ülavesi. Erineb põhjaveest oma lühiajalise ja 
perioodilise esinemise poolest. Pinnavesi- tekib 
raske lõimisega tihenenud mulla peale. 34. Toetuva kapillaarvee tõus.  Ehk kapillaarvöötme tüsedus sõltub peamiselt mulla
või pinnase lõimisest, mehaanilise koostise 
ühtlikkusest või kihilisusest. Kõige väiksem on 
kapillaarvöötme tüsedus liivmuldadel ning kõige 
tüsedam raskema lõimisega ühekihilistes 
struktuursetes muldades. Liivades kuni 0,5m ja 
rasketes savides 4…6m. 
Kapillaarvee liikumise kiirust ja kapillaarvöötme 
tüsedust tuleb arvestada:
 a) maaparandustöödel drenaažsüsteemide 
projekteerimisel
 b) agronoomidel taimede veega varustatuse ja 
üldise veebilansi arvutamisel. 
Mida kergem lõimis, seda kiiremini saavutatakse 
maksimaalne kap vöötme tüsedus. Kergema 
lõimisega muldades struktuursus vähendab 
kapillaarvee tõusu ja rasketes muldades suurendab. 35. Mulla veemahutavuse liigid. 1. Maksimaalne adsorbtsiooniniiskus – Wma. 
Suurim veehulk, mida muld suudab
veeaurust adsorbeerida alla 40% relatiivse 
õhuniiskuse juures. 19


2. Maksimaalne hügroskoopsus – Wmh. Suurim 
veehulk, mida muld suudab veeaurust
siduda peaaegu täielikult küllastunud õhust (relat. 
niiskus 94%).
3. Närbumispunkti niiskus – Wnärb. On mulla 
niiskus, mille juures taimed närbuvad.
Wnärb=1,3…1,5Wmh. Liivades 1…3%, savides 
12…13%.
4. Kapillaarvee katkemise niiskus – Wkk. Esineb 
ainult liivsavides, savides langeb see
kokku väliveemahutavusega, sest savides on 
mittekapillaarse poorsuse osatähtsus
väike. Liivades aga ühtne kapillaarne poorsus 
puudub.
5. Väliveemahutavus – Wv. Suurim rippuva 
kapillaarvee hulk, mida muld suudab kinni
pidada. Liivades alla 12%, savides üle 23%.
6. Kapillaarne veemahutavus – Wk. 
Kapillaarvöötmes olev toetuva kapillaarvee hulk.
7. Täielik ehk maksimaalne veemahutavus – 
Wmaks. Suurim vee hulk, mis mullas
võib leiduda, kõik poorid on veega küllastunud. 
Wmaks=(Pü:Dm)+0,44Wmh 36. Taimede poolt omastatav vesi. 
Taimkate mõjutab mulla veerežiimi summaarse aurumise 
kaudu. Mida tihedam ja lopsakam on maapinda kattev 
taimkate, seda suurem on transpiratsiooni osaakal 
summaarses aurumises. Taimkatte puudumisel aurub vesi 
mulla pinnalt. Taimkate mõjutab ka põhjaveetaset. 
Liigniisketes muldades pärast metsaraiet põhjaveetase 
tõuseb ja soostumine intensiivistub. 37. Aktiivveemahutavus. 
Aktiivveemahutavus on OVD  (omastatava vee 
diapasoon). Kajastab taimede poolt omastatava vee hulka 
mida muld suudab vara kevadel peale lume sulamist või 
rohkeid sademeid kinni hoida. Taimede veega varustuse 
seisukohast on seda oluline teada, milline on konkreetse 
mulla aktiivveemahutavus. Parasniisketes ja põuakartlikes
muldades on see väliveemahutavuse ja närbumispunkti 
vahe. Liigniisketes muldades aga kapillarvee mahutavuse 
ja närbumispunkti vahe. Omastatav vee dipasoon on kõige
väiksem liivas ja tihenenud mullas.  38. Mulla veerežiimi tüübid.  I. Läbiuhtumise tüüpi veerežiim. Iseloomulik iga-
aastane muldade läbiuhtumine kuni põhjaveeni. 
Aastane sademete hulk ületab aurumise. On 
iseloomulik Eesti 20


tingimustele.
II. Mitteläbiuhtumise tüüpi veerežiim. Muldade 
läbiuhtumine puudub. Sademete veed immutavad 
läbi ainult mulla ja lähtekivimi ülemise osa. 
Mullaveel puudub ühendus põhjaveega. Vahel on 
nn. surnud horisont. Iseloomulik stepiala muldadele.
III. Aurumise tüüpi veerežiim. Aurumine ületab 
sademete hulga. Põhjaveed pärit
kaugemalt, põhjavee piir mullapinna lähedal. 
Kapillaarvööde ulatub mulla pinnani.
Iseloomulikud soolakumullad. 39. Mulla niiskusrežiimi jaotus.  Üldisemalt jaotatakse mulda niiskusrežiimi alusel:
Automorfsed mullad: põukartlikud, parasniisked 
ja gleistumistunnustega mullad.
Poolhüdromorfsed mullad: gleistunud ja 
gleimullad.
Hüdromorfsed mullad: turvastunud ja 
turvasmullad. Mulla niiskusrežiim iseloomustab mingil 
konkreetsel ajahetkel mulla veega 
varustatust
kvalitatiivsest aspektist lähtudes, sõltuvalt vee 
liikuvusest ja omastatavusest. Praktikas
kasutatakse mulla niiskusrežiimi iseloomustamisel 
järgemist jaotust:
1. põuakartlikud – kerge lõimisega või suure 
koresesisaldusega või väikse veemahutavusega
2. parasniisked – suure veemahutavusega liivsavi 
lõimisega mullad, kus taimed on suhteliselt hästi 
veega varustatud
3. nõrgalt liigniisked (ajutiselt) – gleistunud mullad 
– soostunud mullad, mis on väljakujunenud 
pealevalguva pinnavee ja ajutiselt mullaprofiili 
ulatuva kapillarvöötme või põhjavee mõjutusel.
4. tugevasti liigniisked (alaliselt) – gleimullad.- 
glei- ja soomullad, kus põhjavesi on mullaprofiilis 
ja soostumist põhjustab ka pealevalgu pinnavesi
5. ebastabiilne – kahekihilise lõimisega muldadel 
põhjustatud nn. ülaveest. LP mullad. 40. Mulla õhk- ja õhurežiim.  Mullaõhu moodustavad:
1. atmosfäärist mulda tunginud gaasid
2. biokeemiliste protsesside mõjul mullas tekkinud 
gaasid (ammoniaak, süsihappegaas jt). 21


Mulla õhu koostis erineb etmosfääri õhu koostisest 
selle poolest, et selles on rohkem süsihappegaasi ja 
vähem hapnikut.   Mulla õhurežiimi all mõistetakse mulla õhu 
koostise,  õhuläbilaskvuse, õhumahutavuse ja 
õhuvahetusega seotud ajalisi muutusi. Mulla õhumahutavus näitab õhuga täidetud 
pooride mahtu mullas. Mulla õhuläbilaskvus on mulla võime õhku läbi 
lasta. Määrab õhu vahetuse mulla ja atmosfääri 
vahel.  Mulla õhustatus ehk aeratsioon sõltub mulla 
poorsusest ja niiskusest, mis omakorda sõltub mulla
tüübist, struktuursusest jms.  Mulla õhuvahetus – aeroobsed mikroorganismid ja
taimejuured kasutavad mullas leiduvat hapniku ja 
eritavad mulda süsihappegaasi.
Õhuvahetus peab toimuma keskmiselt iga tunni aja 
tagant.
Sõltub:
• mulla omadustest (õhumahutavus, läbilaskvus)
• välistest teguritest (temperatuur, sademed, 
õhurõhk, tuul jt).
Kui mullaõhu hapnikusisaldus langeb alla 10..15%, 
siis taimede juurestik ei arene
normaalselt.
Õhurežiimi reguleerimise võtted:
• agrotehnilised (mullakooriku purustamine, 
orgaanilise aine lisamine, künnikihi aluste
horisontide sügavkobestamine)
• hüdromelioratiivsed (kuivendamine, niisutamine). 41. Redoksrežiim mullas.   Selle all mõistetakse mulla õhu-, vee- ja  soojusrežiimi koosmüjust tulenevaid oksü. ja redu.
reaktsioone mullas  Mullas esineb mitmeid erinevaid redokssüsteeme,  kuid tähtasim neist on hapniku oksüdeerumis- 
redutseerimissüsteem  Oksüdeerumisprotsessid võivad olla pöördumatud  või pöörduvad (Fe ja Mn). Õhurikkas ja soojemas 
kk on ülekaalus oksüdeerumisprotsessid ning 
jahedates ja liigniisketes tingimustes 
redutseerimisprotsessid 22


Oksüdeerumine FeO → Fe2O3(toimub hapniku  liitmine ja elektroni loovutamine)
Redutseerimine Fe2O3→FeO (toimub hapniku 
loovutamine ja elektroni liitmine)  Fe2O3 ei lahustu mullavees(va. tugevalt  happelises keskkonnas) ja sadestub seetõttu 
mullaprofiilis, tekivad roostelaigud ja 
punakaspruuni tooniga horisondid.  FeO lahustub vees ja tõusva kapillaarveega  kantakse ülespoole, alumistes horisontides toimub 
värvuse muutus. Savimineraalid põhjustavad 
sinakashalli(roheka) värvuse, tekivad gleilaigud 
või alumistes horisontides sinakashall gleihorsont. 42. Redokspotentsiaal, redoksindeks. 
Redokspotentsiaal (Eh):  Iseloomustab oksü.-redu. režiimi vahekorda  mullas. Mõõdetakse millivoltides.  Kui Eh on alla 200, siis ülekaalus on redu.  prtotsessid. Enamatsi on redutseerunud ühendid 
taimede tekkelised.  Kui Eh on üle 400, siis mullas ülekaalus  oksüdeerumis tingimused. Taimede kasvuks 
optimaalne Eh on 400-600 mV.  Eh üle 700 mV juured on muld ülimalt õhurikas ja läbikuivanud. Selliselt tugevalt oksüdeerunud 
keskkonnas on rakendatud taimede poolt raua 
omastamine Redoksindeks  Redoksindeks    rH=Eh/29+2pH
 Kui rH<20, siis on redutseerunud keskkond,  ebasoodne taimede kasvuks  Optimaalne vahemik on 28-30 43. Mulla soojusrežiim ja – omadused.  Mulla soojusrežiimi all mõistame soojuse mulda 
tungimise, leviku ja äraandmisega seotud protsesse. 
Päikese kiirgusenergia muutumine ööpäeva ja aasta 
vältel põhjustab mullapinna soojenemist ja jahtumist. 
Eristatakse: 
1) ööpäevane tsükkel 
2) aastane tsükkel 
Omadused on:   Soojusneelamise võime-albeedo, mis näitab  mitu % mulla pinnale langenud energiast sealt 
tagasi peegeldub. Mida heledam, kuivem ja  23


tasasema pinnaga on muld, seda rohkem 
peegeldub selle pinnalt energiat tagasi.   Soojusmahtuvus-näitab, kui palju soojust  kulub ühe massi - või ruumalaühiku mulla 
soendamiseks ühe kraadi võrra.   Soojusjuhtivus-on mulla võime juhtuda  soojust.   Temperatuurijuhtivus- näitab kui kiiresti  tõuseb mulla ühikukulise ruumala temp. 
Soojusjuhtivuse korral. 44. Albeedo.  Albeedo iseloomustab mulla soojusneelamise 
võimet. Näitab, mitu protsenti mullapinnale 
langenud energiast sealt peegeldub. Oleneb mulla 
värvusest, pinna kujust, mulla niiskusest. 45. Mulla soojusmahutavus ja -juhtivus.  Soojusmahtuvus näitab, kui palju soojust (kalorites)
kulub 1g mulla soojendamiseks 10C. Sõltub 
peamiselt niiskusest, sest vee soojusmahtuvus on 
suur.
Mulla soojusjuhtivuse all mõistetakse soojuse hulka
kalorites, mis läbib ühes sekundis 1cm3 mulla 
kuubiku. Sõltub õhu-vee vahekorrast. 46. Mulla toiterežiim, toiteelemendid, toiteained. 
Toiterežiim on omaduste ja tingimuste kompleks, millest 
sõltub taimede varustatus omastatavate toitainetega.
Toiteelemendid on keem. elemendid, mis on vajalikud 
taimede kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtegi 
pole võimalik asendada teise keem. elemendiga. 
Toiteelemendid: 
1) makroelemendid- C, O, H, N, P, K, Ca, Mg, S –Taim 
vajab neid suures koguses. Kuivaines on neid mõni 
kümnendik kuni mõnikümmend protsenti. 
2) Poolmikroelemendid- Fe, Mn- On taimes rohkem, kui 
mikroelemente. 
3) Mikroelemendid- Cl, Zn, Cu, B, Mo, Co, Se jt – need 
täidavad taimes biokeemiliste protsesside katalüsaatori 
ülesannet.
 4) Ultraelemendid-Sr, Cd, Pb, Ag, F jt-on taimes 
üliväikeses koguses.  Toiteaineteks nimetatakse molekule(CO2, H2O ja O2) 
anioone ja katioone, millena toiteelemendid taime 
sisenevad. Toitained võivad olla nii tahkes, vedelas kui ka
gaasilises olekus. 47. Toiteelementide omastamine taimede poolt. 24


Taimed omastavad toiteelemente juurte kaudu. Peamiselt 
vett, hapniku ja mullalahuses olevaid või asenduvalt 
neeldunud mineraalaineid ning vähesel määral ka 
lahustunud orgaanilisi ühendeid.  Toitainete omastamine mikroorganismide  vahendusel – kõrgemad taimed õhulämmastikku 
otseslt ei omasta; vabalt mullas elavate 
lämmastikku siduvate bakterite hulgas on nii 
aeroobseid kui anaeroobseid, autotroofsied kui ka 
hetertroofseid, fototroofseid kui ka kemotroofseid 
baktereid.   Toitainete omastamine seetne vahendusel –  mükoriisa ehk kõrgemate taimede ja seente 
kooslusvorm, mille korral taim saab seenelt vett, 
mineraalaineid ja vitamiine ning seen taimelt 
süsivesikuid ( jaguneb seitsmeks 
mükoriisatüübiks: arbuskulaarne mükoriisa ehk 
endomükoriisa; ektomükoriisa; ektendomükoriisa;
arbutoitne mükoriisa; monotropoidne mükoriisa; 
erikoidne mükoriisa; ohidoidne mükoriisa) Taimede juureväline toitumise all mõistetakse toitainete 
omastamist lehtede kaudu (CO2,O2, SO2).   48. Taimede mineraalse toitumise teooria ja 
miinimumseadus.  Mineraalse toitumise teooria – selle teooria kohasel 
omastavad taimed juurte abil mullalahusest toiteaineid 
mineraalsete ühenditena. Miinimumseadus ehk nn TÜNNILAUATEOORIA – saagi 
taseme määrab ära miinimumis olev toiteelement või mõni 
teine miinimumis olev kasutegur (niiskus, temperatuur jt) 
samas võivad taimedekasvu pidurdada kahjulikud ained 
mullas (nt liikuva Al sisaldus). 49. Muldade väetistarve.  Väetiseks nimetakse aineid, milliseid kasutakse saagi 
suurendamise või selle kvaliteedi parandamise eesmärgil ja 
millede mõju avaldub taimede toitumistingimuste 
paranemise kaudu. 
Väetiste kasutamise planeerimisel on eelkõige vaja 
arvestada mulla toiteelementidesisaldust kasutava kultuuri 
vajadusi ja loodetavat saagi suurust.
Meie mineraalmuldades on toiteelementidest kõige suurem 
puudus tavaliselt N,P,K; harvem ka Mg,S,Cu,Mo.
Lämmastiku väetistarbe planeerimisel lähtutakse eelkõige 
mulla huumusesisaldusest. Mida suurem on mulla  25


huumussisaldus, seda suurem on ka üldlämmastiku 
sisasldus
Väetistarbe arvestamisel P,K,Mg jt. toiteelementide osas on
vaja teada, millise laboratoorse meetodiga on omastavate 
toiteelementide sisaldus määratud. 
Erinevad lahustid tõrjuvad mullast välja erineva koguse 
määratavat toiteelementi.
Vastavalt laboris kasutatud meetodile tuleb väetustarbe 
määramisel kasutada sobivaid piirväärtusi 50. Mulla viljakus ja selle liigid.  Mulla oluline tunnus on viljakus. Selle all mõisetakse 
mulla võimate tagada taimede kasvuks ja arenguks 
soodsadtingimused, see tähendab eelkõige varustada taimi 
toiteelementide ja veega ning taimejuuri hapnikuga. 
Aktiivse elutegevuse ja viljakuse puudumine on tunnused, 
mille poolest pinnas erineb mullast. Mullaviljakuse liigid:
1.Loodusliku viljakuse määravad ära  mulla bioloogilised, 
keemilised, füüsikalised  jm. omadused koos väliskeskonna
tingimustega (kliima). Inimtegevuse mõju kasvutingimuste 
muutumiseks puudub.
2. Kuntslik viljakus kujuneb loodusliku viljakuse baasil, 
millele lisandub inimtegevuse mõju saagi suurendamise 
eesmärgil. Maaharimine, väetamine, niisutamine, 
kuivendamine, taimekaitse jne.  Potensiaalne kuntslik viljakus on haritava mulla  kvalitatiivne omadus.  Efektiivne kuntslik viljakus avaldub kvantitatiivselt  kultuurtaime saagi suurusena. 51. Mulla ja maa boniteet. 
 Maa boniteet  on maa tootlikust iseloomustav  lõppnäitaja, mille leidmisel lähtutakse 
klimaatilistest, mulla bobiteedist j teistest maatüki 
omadustest (reljeef, mulla kirjeldus, loodusliku 
rohumaade võsastumise aste jne)  Mulla boniteet näitab mulla omadustest sõltuva  viljakuse suhtelist taset selle hindamisaegses 
seisundis.  Hindamisskaala: 100-81 väga head maad
80-61 head maad
60-41 keskmised maad
40-21 halvad maad 26


20-1 väga halvad maad  Mulla boniteedi määramisel leitakse esmalt  alghindepunkt, mille leidmise aluseks on mulla liik, 
lõimis, huumushorisondi tüsedus ja 
huumusesisaldus. Alghinnet korrigeeritakse 
vastavalt kas vähenemise või suurenemise suunas. 
Paranduse sisseviimise järel saadakse olemasoleva 
seisundi hindepunkt. 52. Eesti haritava maa boniteet. 
Eestis varieerub haritava maa boniteet 8-95 
hindepunkti, peamiselt jääb see siiski vahemikku 35-60 
hindepunkti. 53. Mullatekkeprotsess, mullatekketegur ja  -tingimused.   Looduslik mullateke saab alguse sellest, et lähtekivim  asustatakse autotroofsete organismidega ja hakkab 
toimima bioloogiline aineringe. Selle tagajärjel 
akumulleerub elutule substraadile järjest rohkem 
mulla talitlemiseks vajalikku uut orgaanilist ainet. 
Mullatekke põhiliseks mootoriks on taim- muld-
süsteemis kulgev bioloogiline aineringe. Samal ajal 
võib mullas jätkuda lähtekivimi või muu mineraalse 
materjali füüsikaline, keemiline ja bioloogiline 
murenemine. Osa kivimite murenemiseprotsesse 
põimub tihedalt mullatekkeprotsessidega. Eriti 
olulised on mitmesugused hüdrolüüsiprotsessid, 
karbonaatsetes muldades karbonaatide lahustumine 
koos leostumise või akumulatsiooniga ja liigniisketes 
muldades redoksprotsessid. 
Tegelikult toimuvad mullas pidevalt mitmesugused 
füüsikalised, keemilised ja bioloogilised protsessid 
vastavalt keskkonna ökoloogilistele tingimustele ja 
nende sensoonsele dünaamikale, millega muld, kui 
dünaamiline süsteem püüab pidevalt tasakaalustuda.
On olemas muldasid, mis on inimmõju tagajärjel väga 
palju muutunud, kui algas inimese maaviljeluslik 
tegevus, hakkas mullaprotsesse tugevalt mõjutama 
antropogeenne tegur. Kuid on ka neid, mille puhul see
mõju on ebaoluline või sootuks puudub.  Mullatekketeguriteks on: 1)kliima; 
2)lähtekivim; 
3)reljeef; 
4)aeg, maakoha vanus
5)inimtegevus (mitte loodusliku mulla puhul)
6) bioloogilised tegurid   Mulla kujunemine on tihedalt seotud asukoha  ökoloogiliste ehk mullatekke tingimustega, mille  27


tähtsaimaks osaks on lähtekivimi ja elusorganismide 
vastastikkune toime. Kuna lähtekivimi ja organismide 
opmavahelised suhted sõltuvad suurel määral vastava 
ala kliimast (sademed, temp. ja nende dünaamika), siis
kulgeb sarnastes kliimatingimustes ja sama 
lähtekivimiga muldade areng sarnaselt. 
Kliimatingimuste  muutumisel või teise lähtekivimi 
puhul kulgevad ka mullaprotsessid erinevalt. 54. Leetumine.  Mulla mineraalosa lagunemine happeliste 
huumusainete mõjul ning
laguproduktide ära kandmine laskuva veevooluga. 
Leetumise mõjul kujuneb kvartsirikas hele leet ehk 
Ea horisont, mille alla kuhjuvad liivadele raud- ja 
alumiinium kelaadid ning tekib huumuslik (Bh), 
raud-alumiinium-illuviaalne (Bs) või nende 
segatekkeline (Bhs) leetumist näitav 
sisseuhtehorisont. Mulla happesus suureneb, 
väheneb neelamismahutavus ja küllastumisaste. 
Eeltingimuseks liigivaene taimkate, happeline 
huumus, alustevaene lähtekivim, kerge lõimis, hea 
vee läbilaskvus ja laskuva vee olemasolu. 55. Lessiveerumine. 
Keemiliselt murenemata savi- ja tolmuosakeste uhtumine 
suspensiooni koosseisus mulla ülemistest kihtidest 
alumistesse, mille tagajärjel tekib peenete osade poolest 
vaesunud eluviaalne El-horisont ja selle alla pruun 
saviilluviaalne Bt-horisont. See võib toimuda ühtlaselt 
kogu mullas või paikselt – juurekäikudes ja –lõhedes, 
kusjuures sel juhul on mullaagregaatidel ja –lõhedes näha 
saviosakeste voolusvorme – kutaane. 56. Savistumine. 
Bioloogilisel murenemisel või taimejäänuste 
muundumisel vabanenud mineraalühendite 
ümberkristalliseerumisel moodustunud saviosakeste 
kogunemine tekkekohal. Leiab aset karbonaatsel 
lähtekivimil (neutraalse või nõrgalt happelise 
reaktsiooniga mullal) intensiivse aineringe tingimustes. 
Savistumise tagajärjel rikastub muld peene ja keskmise 
tolmu, ibe ning raud- ja alumiiniumoksiidide 
hüdraatidega, tekib metamorfne Bw-horisont.  57. Näivleetumine. 
Ehk pseudoleetumine on ajutise ülavee mõjul 
redutseerunud rauaoksiidide eemaldumine või koos tolmu 
ja saviga ümberpaiknemine allapoole. Selle tulemusena  28


tekib mulda hele, raua poolest vaesunud, kuid suhteliselt 
alumiiniumirikas Elg-horisont, milles muude elementide 
sisaldus pole muutunud ja roostetäpid näitavad raua 
osalist tagasi oksüdeerumist. Leiab aset kahekihilise 
lähtekivimi korral. Kahe lõimisekihi piiril toimuv 
näivleetumine on kompleksprotsess – koosneb 
lessiveerumisest ja ülagleistumisest. Näivleetumisel 
tekkinud horisont on alumise, Bt-horisondi moodustanud 
raskema lõimisekihi kohal, spoistudes selle lõhedesse 
sageli sügavate keelte kujul.  58. Gleistumine. 
Õhuvaeses   (liigniiskes)   keskkonnas   orgaanilise   aine
hapendumine   taandumisvõimeliste   mineraalühendite
(Fe2O3)   hapniku   arvel.   Väljendub   sinakas-   või
rohekashallide   plekkide   või   pideva   kihi   esinemises.
Gleistumistunnusteks   loetakse   ka   roostetäppide   esinemist
mullas. 59. Turvastumine. 
Liigniiskes   õhuvaeses   keskkonnas   taimejäänuste
kogunemine   mulla   pinnale   või   pindmisse   horisonti
lagunemata   või   pooleldi   lagunenud   kujul,   mis   väljendub
turba või turvastunud toorhuumusliku horisondi olemasolus.
Teatud tingimustes, nt mägedes, võib turvastumine toimuda
ka   keskkonnas,   mis   ei   ole   veest   küllastunud.   Tekib
omapärane kuiv turvas. 60. Kamardumine. 
Huumusakumulatiivne protsess, toimub huumuse ja 
orgaanilis-mineraalsete komplekside tekkimine ja 
seostumine mulla mineraalse osaga. Moodustub A-ehk 
huumushorisont, protsessi intensiivsus näitab A-horisondi 
tüsedus ja huumuslikkus. Tekkiva huumushorisondi 
täpsem iseloom sõltub paiga ökoloogilistest tingimustest.  61. Leostumine. 
On mulla karbonaatide lagunemine ja lagunemisel 
moodustunud veeslahustuvate soolade väljauhtumine 
mullast või ümberpaiknemine alumistesse 
mullakihtidesse. Leostumisele allunud mullakihi sügavust 
näitab mulla kihisemise ülemine piir. Vastandprotsessiks 
on küllastumine kaltsiumist. 62. Küllastumine. 
On lubiainete välja settimine mullaprofiili ulatuvast 
kapillaarselt tõusvast kaltsumkarbonaadi rikkast karedast 
mullaveest ja akumulleerumine mulla tahketele osadele, 
mille tulemusena moodustuvad lubiainete kogumid või 
terved horisondid. Põhimõtteliselt leostumise 
vastandprotsess.  29


63. Muldade klassifikatsiooni põhimõtted. 
Muldade klassifikatsiooni põhiline ülesanne on nende 
rühmitamine kindla süsteemi järgi. Et muld on tekkinud 
pika aja vältel mitmesuguste tegurite, tingimuste ja 
protsesside koosmõjul, ei saa muldasid klassifitseerida 
ainult ühe tunnuse ega teguri alusel.On mitmeid 
mooduseid, kuidas muldi klassifitseerida; enamasti 
tehakse vahet looduslikul ja tehnilisele lähenemisviisile. 
Looduslikul klassifitseerimisel rühmitakse muldi mõne 
loomuomase tunnuse, talitluse või geneesi põhjal. 
Tehnilisel klassifitseerimisel rühmitatakse muldi mõne 
omaduse või funktsiooni järgi, mis on otseselt seotud 
mulla kasutusvõimalusega 64. Rahvusvahelised mullaklassifikatsioonid (WRB,  ST). WRB- World Reference Base for Soil Resources. 
Muldade klassifitseerimisel WRB järgi lähtutakse 
järgmisetst reeglitest: 
1. samm- määratakse horisondid, nende selgus, tüsedus ja 
sügavus ning nende näitajate vastavus WRB 
diagnostilistele horisontidele, omadustele ja materjalidele.
2.samm- kirjeldatud diagnostilisi horisonte, omadusi ja 
materjali võrreldes WRB „võtmed“ kuni leitakse see, mis 
kirjeldusega täielikult sobib. 
3.samm- täpsema nimetuse leidmiseks määratakse 
piiritlejad (qualifier), mis on iga referentsrühma juurde 
kuuluvas nimekirjas ära toodud ees-või järeltäiendamine.  ST-Soil Taxonomy ST hierarhiline süsteem, kus iga 
kõrgem tase jaguneb madalamateks, on järgmine 
(sulgudes üksuste arv): 
1. selts (order)- kõige üldisem (kõrgem) kategooria,(12) 
2. alamselts (suborder;69) 
3. suur rühm (great group; 444) 
4. alamrühm (subgroup; umbes 2500) 
5. perekond (family; umbes 80000) 
6. seeria (series; umbes 23000)- kõige madalam ja 
üksikasjalikum kategooria  65. Eesti muldade klassifikatsioon; iga mullaliigi  juures: määramise tunnused, horisondid, 
omadused, viljakus, kasutamine, levik.  I Tüüp
Karbonaatsed mullad ehk rendsiinad - K
Sisaldavad  ülemises   30   cm  mullakihis   Ca-   ja   Mg-karbonaate,
seega kihisemine kõrgemal kui
30 cm. 30


Juhtiv   mullatekkeprotsess:   huumusakumulatiivne (kamardumine).
1. Paepealsed mullad – Kh.
1,2 % Eesti territooriumist ja 0,8% haritavast maast.
Tekkinud paekivil, kusjuures paekivi on kõrgemal kui 30 cm.
a) Kh´ väga õhuke paepealne muld. A< 10 cm. Tüüpprofiil: A-
D.
b) Kh´´ õhuke paepealne muld. A 10…29 cm. Tüüpprofiil: A-
D.
Äärmiselt   põukartlikud.   OVD   väga   väike.   Mullareaktsioon  on
neutraalne. Huumusesisaldus
kõrge, tavaliselt 5…15%. Lasuvustihedus 0,7…1,1 g/cm3.
Puistu   boniteet   V   ja   IV   klass.   Haritava   maa   boniteet   25…33
hindepunkti. Kasutamine
loodusliku   rohumaana.   Väga   õhukestel   looaladel   ei   ole   mets
looduslikult võimeline taastuma.
Põllumaana   kasutamiseks   peab   huumushorisont   olema   üle   20
cm.
Levivad nn. loopealsetel, kitsa ribana Põhja-Eesti sisemaapoolsel
küljel, Loode-Eestis ja
saartel.
2. Rähkmullad – K.
Hõlmavad ca 4,7% kogu maast ja 9% põllumaast.
Kihisemine   kõrgemal   kui   30   cm.   Tekkinud   tugevasti
karbonaatsel rähkmoreenil, rannaklibul
või fluvioglatsiaalsetel setetel. Iseloomulik suur kivisus.
Juhtiv mullatekkeprotsess: huumusakumulatiivne, savistumine.
a) K´ väga õhuke rähkmuld. A< 10 cm. Tüüpprofiil: A-C; A-
C-D.
b) K´´ õhuke rähkmuld. A 10…20 cm. Tüüpprofiil: A-C; A-C-
D.
c)   K´´´   keskmise   sügavusega   rähkmuld.   A   20…30   cm.
Tüüpprofiil: A- Bm-C-(D).
d) K´´´´ sügav rähkmuld. A >30 cm. Tüüpprofiil: A- Bm-C-
(D).
Rähkmuldade   viljakus   ja   kasutamine   võib   varieeruda   väga
suurtes piirides, sõltudes peamiselt
huumushorisondi   tüsedusest   ja   koresesisaldusest.
Huumusesisaldus on kõrgem õhematel ja
räharikkamatel   muldadel   (7…10%),   väiksem   tüsedamatel
põllumaadel 3…5%.
Toitaineterikas   ja   mullareaktsiooniga   6,5…7,5.   Küllastusaste
kõrge, üle 90%. Puuduseks suur
koresesisaldus ja sellest tulenev põuakartlikkus ja halb haritavus.
Lasuvustihedus
huumushorisondis 1,3…1,5 g/cm3.
Puistu   boniteet   ulatub   V-ndast   kuni   I-II   boniteediklassini.
Haritava maa boniteet peamiselt
25…50   hp.   Kastumine   nii   põlluna,   rohumaana   kui   ka
metsamaana.
Levikuala on peamiselt Põhja- ja Loode-Eesti ning saared.
3. Klibumuld – Kk.
Klibune peenesevaene muld,  juba huumushorisondis on korest
üle 50 %. Looduslikul maal 31


võib koreselise materjali peal olla õhuke, alla 10 cm tüsedune
koresevaba huumuslik horisont.
Levivad valdavalt rannavallidel. Tüüpprofiil A-BC-C.
4. Gleistunud karbonaatmullad – Kg.
Kihisemine   kõrgemal   kui   30   cm.   Siia   kuuluvad   gleistunud
paepealsed mullad (Khg) ja
gleistunud rähkmullad (Kg). Esineb ajutine liigniiskus, kevadel
või sügisel ca ühe nädala
jooksul.   Suvel   kannatab   taimkate   siiski   veepuuduse   all.
Huumusesisaldus 0,5…1% võrra
kõrgem kui parasniisketel analoogidel.
Gleistunud   paepealsed   mullad   moodustavad   kogu   maast   alla
0,5%, põllumaadel tavaliselt ei
leidu.   Gleistunud   rähkseid   muldi   on   ca   1,6%   maast   ja   2,1%
põllumaast.
II Tüüp
Pruunmullad
Tekkinud   karbonaatsel   lähtekivimil,   kihisemine   meetrises
mullaprofiilis, kuid sügavamal kui
30 cm. Veerežiimilt parasniisked kuni ajutiselt liigniisked. Eesti
kõige viljakamad mullad.
1. Leostunud mullad – K0.
Hõlmavad ca 4,2% kogu maast ja 9,7% põllumaast.
Kihisemine   tavaliselt   30…60   cm   sügavusel.   Ülemine   kiht   on
leostunud vabadest
karbonaatidest.   Iseloomulik   pruuni   savistunud   horisondi   (Bm)
olemasolu.
Juhtiv mullatekkeprotsess: savistumine.
Tüüpprofiil: A-Bm-C.
Huumusesisaldus   metsamuldadel   4,5…5%,   põllumaadel   2,7…
3%. Lasuvustihedus 1,4…1,5
g/cm3, metsamuldadel väiksem. Mullareaktsioon neutraalne või
nõrgalt happeline.
Küllastusaste   kõrge,   üle   80…90%.   Veerežiim   stabiilne   ja
peamiselt parasniiske. Universaalse
kasutussobivusega.   Puistu   boniteet   I-II   klass.   Haritava   maa
boniteet alates 40 kuni üle 60 hp.
Levikuala peamiselt Kesk-Eestis.
2. Leetjad mullad – KI.
Kihisemine   esineb   tavaliselt   60…90   cm   sügavusel.
Mullaprofiilis esineb nõrgalt
väljakujunenud   lessiveerunud   horisont   (EL).   Lähtekivimiks
tavaliselt kollakashall või
punakaspruun karbonaatne moreen.
Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine.
Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C.
Sarnaste   omadustega   nagu   leostunud   mullad   ja   esinevad
looduses tihti koos.
Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast.
Levikualaks on kollakashalli
moreeni   puhul   Pandivere   kõrgustik   ja   punakaspruuni   moreeni
puhul Viljandimaa ja Tartumaa.
3. Gleistunud pruunmullad.
Omane   ajutine   liigniiskus.   Kujunenud   tugevasti   karbonaatsel
lähtekivimil ajutiselt kõrgele 32


tõusvast   põhjavetest   tingitud   liigniiskuse   mõjul   (gleistunud
leetjal mullal ka pinnaveest).
a) K0g gleistunud leostunud muld. A-Bmg-Cg.
b) KIg gleistunud leetjas muld. A-ELg-Btg-Cg.
Hästi   kasutatavad   kultuurrohumaadena   ja   kuivendatult
põllumaadena.
Gleistunud   pruunmullad   hõlmavad   7,3%   kogu   maafondist   ja
12% põllumaast.
III Tüüp
Leetunud mullad
1. Näivleetunud ehk kahkjad mullad – LP.
On   tekkinud   kahekihilisel   lähtekivimil.   Alumine   ühe-kahe
lõimiseastme võrra raskem kiht on
kaetud hilisemate setete 30…80 cm kergema  kihiga. Raskema
lõimisega kihile tekib ajuti
ülavesi   –   ülagleistumine,   mistõttu   loetakse   veerežiimi
ebastabiilseks. Samuti kaasneb
lessiveerumine. Oluliseks tunnuseks on mullaprofiilis nähtavad
sügavad „keeled“.
Lähtekivimiks   peamiselt   punakaspruun   karbonaadivaene
moreen. Kihisemine puudub või on
sügavamal kui 1m.
Juhtiv   mullatekkeprotsess:   näivleetumine   (ülagleistumine   ja
lessiveerumine).
a) LP pruun näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Baf-Elg-B-C.
Kui kergema lõimisega kattekiht on tüsedam (ca 50…60 cm),
siis tekib
huumushorisondi alla Baf horisont.
b) L(P) hele näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Elg-B-C.
Kui kergema lõimisega kattekiht on õhem (30…40 cm), siis Baf
horisont
puudub ja tekib hele näivleetunud muld.
Põllumuldade   huumusesisaldus   1,9…2,4%.   Liikuvate
toiteelementide sisaldus suhteliselt
väike.   Looduslikel   aladel   mullareaktsioon   mõõdukalt   või
tugevasti happeline, põllumuldadel
tänu   lupjamisele   tavaliselt   nõrgalt   happeline.   Metsamuldade
küllastusaste 60…70%,
põllumuldadel 75…85%.
Puistu boniteet kõrge, I klass.
Kultuurmaadena   kasutamise   seisukohalt   on   tegu  üle   keskmise
viljakusega muldadega,
boniteet tavaliselt 40…50 hp.
Moodustavad   5,9%   kogu   maafondist   ja   eriti   suur   on   nende
osatähtsus haritaval maal (15,1%).
Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul.
2. Leetunud mullad – Lk.
Tekkinud   karbonaadivabal   lähtekivimil,   kihisemine   puudub,
happelised mullad.
Esineb selgelt väljakujunenud tüse (>5cm) huumushorisont.
Juhtiv mullatekkeprotsess: leetumine.
Jaotatakse leetumise astme järgi kolmeks:
a)   LkI   nõrgalt   leetunud   muld.   E<5   cm   või   puudub.
Tüüpprofiil: (O)-A-(E)-B-C. 33


b) LkII keskmiselt leetunud muld. E 5…15 cm. Tüüpprofiil:
(O)-A-E-B-C.
c) LkIII tugevasti leetunud muld. E>15 cm. Tüüpprofiil: (O)-
A-E-B-C.
Leetunud   mullad   on   lõimiselt   valdavalt   liivad,   vaid   ca   10%
ulatuses saviliivad. Veerežiimilt
parasniisked   või   põukartlikud.   Happelise   reaktsiooniga   ja
põllumaadena kasutamisel vajavad
lupjamist.   Madala   huumusesisaldusega   (tavaliselt   alla   2%)   ja
toitainetevaesed mullad. Seoses
madala   huumuse-   ja   füüsikalise   savi   sisaldusega   on   väikse
neelamismahutavusega. Kergesti
haritavad, kuid harimisõrnad.
Puistu boniteet männienamusega metsades suhteliselt kõrge, I-II
klass.
Põllumuldade keskmine boniteet on 35…45 hp.
Leetunud   mullad   moodustavad   kogu   Eesti   maast   3%   ja
põllumuldadest 3,3%. Umbes ¾
leetunud muldadest on metsade all.
Peamised   levikualad  Kagu-Eestis,   vähem  Põhja-Eestis  (Kunda
ümbrus).
3. Gleistunud leetunud mullad.
a) Gleistunud näivleetunud mullad LPg.
Lisaks   perioodilisele   ülaveele   põhjustab   liigniiskust   ka
moreentasandike
madalamatel   osadel   põhjavee   tase.   Põllumaadena   kasutamisel
vajavad
kuivendamist,   rohumaana   kasutamisel   pole   kuivendus
hädavajalik.
b) Gleistunud leetunud mullad LkI-IIIg.
Liivadel tekib Bhf-horisondiga mullaprofiil: (O)-A-E-Bhfg-Cg.
Raskematel
lõimistel   (esineb   vähem)   on   gleistumistunnused   märgata
kõrgemal ja ei teki
huumus-raua sisseuhtehorisonti: (O)-A-Eg-Bg-Cg.
IV Tüüp
Leedemullad – L
Karbonaadivaestel  liivadel   kujunenud  happelised  metsamullad.
Huumushorisont kas puudub
või on alla 5 cm tüsedusega. Veerežiimilt on põukartlikud või
harvem parasniisked.
Juhtiv mullatekkeprotsess: leetumine.
1)   Tüüpilised   leedemullad   –   L.   On   kuivades   männikutes
levivad mullad.
a) LI nõrgalt leetunud leedemullad. E<7 cm. Tüüpprofiil: O-E-
Bhf-C.
b) LII keskmiselt leetunud leedemullad. E 7…15 cm.
c) LIII tugevalt leetunud leedemullad. E >15 cm.
2) Huumuslikud leedemullad – L(k).  Esineb õhuke alla 5 cm
huumushorisont.
a) L(k)I nõrgalt leetunud huumuslik leedemuld. E<7 cm.
Tüüpprofiil: O-A-E-Bhf-C.
b) L(k)II keskmiselt leetunud huumuslik leedemuld. E 7…15
cm. 34


c)   L(k)III   tugevasti   leetunud   huumuslik   leedemuld.   E   >15
cm.
3)   Sekundaarsed   leedemullad   –   Ls.  On   tekkinud   endiste
põllumaade metsastamisel.
Olemuselt   üleminekumuld   –   aja   jooksul   läheb   üle   tüüpiliseks
leedemullaks. Esineb
kaks leethorisonti. O-E-A-E-Bhf-C.
4) Gleistunud leedemullad – Lg. Ajutiselt liigniisked liivadel
paiknevad mullad.
a) LgI-III gleistunud leedemullad. O-E-Bg-Cg.
b)   L(k)gI-III  gleistunud   huumuslikud   leedemullad.  O-A-E-
Bg-Cg.
c)   Lsg   gleistunud   sekundaarsed   leedemullad.  O-E-A-E-Bg-
Cg.
Väga   toitainetevaesed,   happelised   mullad,   mis   ei   sobi
põllumajanduslikuks kasutamiseks.
Veerežiim sageli põuakartlik. Gleistunud leedemullad suudavad
metsakasvu veevajadust
paremini katta. Looduses on taimkatteks põhiliselt männimetsad.
Leedemullad   moodustavad   2,5%   Eesti   muldkattest   ja
metsamuldadest ca 6%.
Peamine   levikuala   on   Kagu-Eesti,   rannaluidetel   Loode-Eestis,
Põhja-Eesti rannikumadalikul.
V Tüüp
Gleimullad – G
Esineb   alaline   liigniiskus.   Ülemiseks   horisondiks   kas
toorhuumuslik AT-horisont või
turvastunud kõduhorisont tüsedusega alla 10 cm.
Juhtiv mullatekkeprotsess: gleistumine.
1. Karbonaatsed gleimullad. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
a)   Gh   paepealsed   gleimullad.  Paekivi   kõrgemal   kui   30   cm.
Tüüpprofiil: (T)-AT-D.
b) Gk rähksed gleimullad. Tpr: (O)-AT-BG-CG.
2. Leostunud gleimuld – GO.
Tekkinud   karbonaatsel   lähtekivimil   alalise   liigniiskuse   juures.
Kihisemine tavaliselt 30…60
cm sügavusel. Tpr: (O)-AT-BmG-CG.
3. Küllastunud gleimuld – G(O).
Lihtsa   mullaprofiiliga,   toorhuumuslikule   horisondile   järgneb
gleihorisont. Tekkinud
karbonaadivaestel lähtekivimitel, kuid küllastumine on toimunud
lubjarikka põhjavee mõjul.
Mullaprofiilis kihisemist ei esine, kuid pHKCl peab olema >5,6.
Tpr: (O, T)-AT-CG-G.
4. Leetjas gleimuld – GI.
Toorhuumusliku   horisondi   all   esineb   lessiveerunud   gleistunud
horisont, mille alla tekib
saviakumulatiivne BtG horisont.  Kihisemine  puudub.  Tpr:  (O,
T)-AT-ELg-BtG-CG.
5. Näivleetunud gleimuld – LPG.
Tekkinud kahekihilisel lõimisel alalise liigniiskuse tingimustes
karbonaadivaesel lähtekivimil.
Alumise  raskema  lõimisekihi ülaosa lõhedes on näha sügavad
väljasopistused nn. keeled.
Tpr: (O, T)-AT-Bafg-ELg-BCG. 35


6. Leetunud gleimuld – LkG.
Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, ülaosas valdavalt kerge
lõimisega, happelised ja
alaliselt liigniisked mullad. Tpr: (O)-AT-E-BG-CG.
7. Leede-gleimuld – LG.
Tekkinud   karbonaadivabadel   liivadel,   happelised   ja   alaliselt
liigniisked mullad.
Toorhuumuslik horisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm.
Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG.
Gleimuldade   profiili   veega   küllastatus   muutub   seaduspäraselt
vegetatsiooniperioodi jooksul.
Gleimullad   on   aeglaselt   soojenevad   ehk   külmad   mullad.
Kultuurmaadena kasutamisel vajavad
põhjalikku   kuivendamist   ja   sobivad   paremini   kasutamiseks
rohumaadena. Metsamaana
kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis
kasvaks ka ilma kuivenduseta,
kuid   siiski   oleks   metsa   tootlikkuse   suurendamiseks   vaja
gleimuldi kuivendada. Gleimuldade
kasutussobivus   sõltub   lisaks   kuivendusseisundile   oluliselt
gleimulla liigist.
Eesti muldkattes moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca
27,7%. Haritaval maal on
gleimuldi   16,9%   ja   metsamaadel   30%.   Kõige   rohkem   leidub
leostunud ja küllastunud
gleimuldi.   Suurimad   levikualad   on   Lääne-Eesti   ja   Pärnu
madalik, Soomaa põhjaosa ja
Hiiumaa.
VI Tüüp
Turvastunud mullad G1
On alaliselt liigniisked, mille ülemiseks horisondiks on 10…30
cm turbahorisont T või
turvastunud metsakõdu OT.
Juhtiv mullatekkeprotsess: gleistumine ja turvastumine.
1. Paepealne turvastunud muld – Gh1. Tpr: T3-(CG)-Dg.
2. Rähkne turvastunud muld – Gk1. Kihisemine kõrgema kui
30 cm. Tpr: (T2)-T3-BG-CG.
3.   Küllastunud   turvastunud   muld   –   Go1.   Turbahorisondis
pHKCl >5,6 (6,0). Tpr: T-BG-CG.
4.   Küllastumata   turvastunud   muld   –   GI1.   Turbahorisondis
pHKCl <5,6 (6,0).
Tpr: T-(AT)-G-CG.
5.   Leede-turvastunud   muld   –   LG1.   Happelised   metsa
liivmullad, esineb leethorisont.
Tpr: O-T1-AT-Bhf-BG-CG.
Turvastunud mullad esinevad valdavalt ainult looduslikel aladel.
Kultuuristamisel kujuneb
õhukese   turbahorisondi   asemele   toorhuumuslik   horisont   ja
lähevad seega üle gleimuldadeks.
Normaalse   arenguga   turvastunud   muldade   kui
üleminekumuldade osatähtsus Eesti
muldakattest   on   ca   6,3%.   Kõige   enam   leidub   turvastunud
leedemuldi. Levik peamiselt koos
glei- ja turvasmuldadega.
VII Tüüp 36


Soomullad ehk turvasmullad
Mullad, millel turbahorisondi tüsedus on üle 30 cm. Tekivad: (1)
glei- ja turvastunud muldade
edasise  soostumise  tulemusena,   (2)  veekogude  kinnikasvamise
tulemusena (põhjast või
pinnalt – õõtsiksood).
Juhtiv mullatekkeprotsess: turvastumine.
Turbal   eraldatakse   3   lagunemisastet   –   hästi   (üle   40%),
keskmiselt (20-40%) ja halvasti (alla
20%) lagunenud. Lagunemisaste väljendab turbakihi orgaanilise
osa mineraliseerumise
(lagunemise)   astet   ja   määratakse   välitöödel   turbast
väljapigistatava vee värvuse, selle
eraldumise   raskuse,   käe   määrdumise   järgi   pigistamisel   ning
turbas eristatavate taimejäänuste
märgatavuse   alusel.   Lisaks   sellele   võidakse   turbahorisondi
täpsemal uurimisel eristada turvast
kujundanud taimejäänuste botaanilise koosseisu alusel.
1. Madalsoomullad – M. Tekivad turvastunud muldade edasisel
soostumisel või veekogude
põhjast   kinnikasvamisel.   On   põhjaveelise   ja   üleujutusvee
toitumisega ja toitaineterikkad.
Turvas   on   moodustunud   peamiselt   roht-   ja   puittaimede   ning
lehtsammalde jäänustest.
Suurema osa mullaprofiilist moodustab hästi lagunenud turvas.
a) M´ väga õhuke madalsoomuld.  T tüsedus 30…50 cm. Tpr:
T3-AT-G.
b)   M´´   õhuke   madalsoomuld.  T   tüsedus   50…100   cm.   Tpr:
(T2)-T3-G.
c) M´´´ sügav madalsoomuld. T tüsedus >100 cm. Tpr: T2-T3.
Kuivendamise järel võimalik kasutada peamiselt rohumaadena.
Harimisõrnad mullad.
2. Siirdesoomullad – S.  Tekivad leede-turvastunud muldadest
või veekogu kinnikasvamisel
pinnalt. Samuti võib madalsoo üle minna siirdesooks. Koosneb
peamiselt halvasti ja
keskmiselt lagunenud turbast. Madalsoole iseloomulike taimede
kõrvale ilmuvad
puhmastaimed,   tupp-villpea   ja   turbasamblad.   On
madalsoomuldadest toitainetevaesemad,
põhjaveeline   toitumine   on   asendumas   atmosfäärse   toitumisega
(sademed).
a) S´ väga õhuke siirdesoomuld.  T tüsedus 30…50 cm. Tpr:
T1-T2.
b) S´´ õhuke siirdesoomuld.  T tüsedus 50…100 cm. Tpr: T1-
T2.
c) S´´´ sügav siirdesoomuld.  T tüsedus >100 cm. Tpr: T1-T2-
(T3).
3.   Rabamullad   –   R.  Võivad   tekkida   siirdesoodest   ja   järvede
kinnikasvamisest. Koosneb
ainult   halvasti   lagunenud   turbast.   Taimestikus   valitsevad
turbasamblad, mis katavad kogu
maapinna   ja   on   peamised   turba   moodustajad.   Puhma   ja
rohurindes domineerivad kanarbik, 37


sookail,   küüvits,   kukemari   jt.   Reaktsioon   tugevasti   happeline
(pH alla 3,5). Toitumine
sademete veest. Toitainetevaesed.
a) R´ väga õhuke rabamuld. T tüsedus 30…50 cm. Tpr: T1.
b) R´´ õhuke rabamuld. T tüsedus 50…100 cm. Tpr: T1.
c) R´´´ sügav rabamuld. T tüsedus >100 cm. Tpr: T1-(T2).
Siirdesoo   ja   rabamullad   ei   sobi   põllumajanduslikuks
kasutamiseks.
VIII Tüüp
Lammimullad – A
Levivad   jõgede,   järvede   kallaste   aladel,   kus   leiab   aset
perioodiline üleujutus, mille käigus
kantakse   setteid   lammialale.   Lammimuldade   viljakus   –
kasutamissobivus oleneb veetaseme
kõikumisest.   Lammimuldadel   levivad   peamiselt   rohumaad,
vähesel määral leidub
lehtpuumetsi. Lammimuldi iseloomustab neutraalne kuni nõrgalt
happeline reaktsioon ja
kõrge küllastusaste. Lammimuldadel asuvad Eesti saagirikkamad
looduslikud rohumaad.
1.   Gleistunud   lammimuld   –   Ag.  Üleujutused   on   enamasti
lühiajalised. Paiknevad jõesängi
vahetus   läheduses   kõrgematel   rannavallidel.   Pärast   üleujutust
langeb põhjavesi sügavale ja
suvel on muld parasniiske või isegi kuiv. Iseloomulik kihiline
tüse A-horisont (40…100 cm).
2. Lammi-gleimuld – AG.  Veepinna vahe tulvavete ja suvise
vee madalseisu vahel tunduvalt
väiksem   (st   jõesängiäärsel   tasasel   lammil)   ja   üleujutus
pikaajalisem. Põhjavesi ulatub
mullaprofiili   ja   kapillaarvööde   enamasti   mulla   pinnale.   Profiil
koosneb tüsedast AT või A
horisondist ja gleihorisondist.
3.   Lammi-turvastunud   muld   –   AG1.  Levivad   jõgede
kesklammil, tavaliselt pikemat aega
üleujutatud  ja   põhjavesi   ulatub mullapinnani.   Orgaanilise   aine
poolest rikkamad (turbased)
kihid vaheladuvad org. ainest vaeste mudaste kihtidega.
4. Lammi-madalsoomuld – AM.  Esinevad jõgede alamjooksu
suurematel lammidel.
Vähemalt 30 cm turbahorisondile järgneb tavaliselt gleihorisont.
Omadustelt sarnased
madalsoomuldadega.
IX Tüüp
Rannikumullad
Mere poolt lähemas minevikus või hetkel üleujutatud tugevasti
liigniisked mullad, mis
sisaldavad   kergesti   lahustuvaid   soolasid   (kloriidid,   sulfaadid).
On arengult noored mullad ja
õhukese <10 cm huumushorisondiga, millele järgneb G-horisont.
1.   Sooldunud   rannikumullad.   Perioodiliselt   mereveega
üleujutatud.
a) Arv sooldunud veealune muld. Mererannas pidevalt vee all,
kasvab pilliroog. 38


b)   Ar   sooldunud   primitiivne   muld.   Levib   kivistel
rannavallidel. Horisonte pole
välja kujunenud. Taimkate hõre või puudub.
c) ArG sooldunud gleimuld. Üleujutused sagedased, sisaldab
palju merevees
lahustuvaid sooli. AT-horisont 2…10 cm.
d) ArG1 sooldunud turvastunud muld. Üleujutused harvemad.
T-horisont 10…30 cm.
2. Rannikumullad. Mereveega üleujutus toimus lähiminevikus.
Levivad mererannast
kaugemal   või   endistest   merelahtedest   moodustunud   järvede
kallastel.
a)   Gr   ranniku   gleimuld.   Paiknevad   valdavalt   kinnikasvanud
lahesoppides. AThorisont
10…15(20) cm.
b) Gr1 ranniku turvastunud muld. Turbahorisont kuni 30 cm.
c) Mr ranniku madalsoomuld. Tekkinud peamiselt lahesoppide
kinnikasvamisel ja
mere taandumisel ranniku soostumisel. T-horisont >30 cm.
d)   Av   veealune   muld.   Endistest   merelahtedest   tekkinud
mageveejärvede ja sisemaa
järvede kallastel paiknevates roostikes. Pidevalt kaetud õhukese
veekihiga. Erodeeritud alade mullad.
Erodeeritud muldadena eraldatakse künklikus moreenmaastikus
praeguste ja endiste
kultuurmaade   mullad,   mis   on   allunud   või   alluvad   kiirendatud
vee-erosioonile.
Eraldatakse kolm erosiooniastet: nõrk, keskmine ja tugev.
1. Nõrgalt erodeeritud mullad – e. Esinevad kallakutel 3…5°.
Edasine eristamine vastavalt
mullaliigile ja mulla šifri juurde tuleb tähis „e“.
Näiteks: KIe – nõrgalt erodeeritud leetjas muld.
2.   Keskmiselt   erodeeritud   mullad   –   E2.  Esinevad   tavaliselt
kallakutel 5…10°. Erosioonile
viitavad   tunnused   selgelt   väljakujunenud.   Künnikiht   koosneb
mitme horisondi segust.
a)   E2k   keskmiselt   erodeeritud   rähkmuld.  Kihisemine
kõrgemal kui 30 cm.
b)   E2o  keskmiselt   erodeeritud   leostunud   muld.  Kihisemine
30…60 cm sügavusel.
c) E2l keskmiselt erodeeritud näivleetunud ja leetunud muld.
Kihisemine <60 cm.
3.   Tugevasti   erodeeritud   mullad   –   E3.  Esinevad   tavaliselt
kallakutel >10°. Künnikihis
huumushorisondi materjali ½…¼ või vähem.
a) E3k tugevasti erodeeritud rähkmuld. Kihisemine kõrgemal
kui 30 cm.
b)   E3o   tugevasti   erodeeritud   leostunud   muld.  Kihisemine
30…60 cm sügavusel.
c) E3l tugevasti erodeeritud näivleetunud ja leetunud muld.
Kihisemine <60 cm.
Huumusesisaldus on nõrgalt erodeeritud muldadel ca 1,8…2,2%,
keskmiselt erodeeritutel 39


1,3…1,8%, tugevasti erodeeritutel alla 1%.
Nõrgalt   erodeeritud   muldade   kasutamine   põllumaana   ei   oma
erilisi puudusi ega kitsendusi.
Keskmiselt ja tugevasti erodeeritud muldade kasutamisel tuleb
seada eesmärgiks, et muld
oleks   võimalikult   vähe   ilma   taimkatteta   st.   sobivad   ainult
eelkõige heintaimede kasvatamiseks
või kergema lõimise korral eelistada metsastamist.
4.   Deluviaalmullad   –D.  Esinevad   künklike   alade   nõgusatel
pinnavormidel või kallakute
osadel, kus materjali pealeuhe ületab ärauhtumise. Iseloomulik
on tüse üle 30 cm A-horisont.
Jaotamine   toimub   vastavalt   niiskusrežiimile   ja   nendes
tingimustes kujunenud tunnuste alusel:
a)   D   deluviaalmuld.  Parasniiske,   paikneb   nõlva   alumisel
kolmandikul
ärauhtevööndi lõpul ja pealeuhtevööndi alguses, kus põhjavesi
on sügaval.
b)   Dg   gleistunud   deluviaalmuld.  Paikneb   nõlva   alumisel
kolmandikul
pealeuhtevööndi keskosas või kühmudevahelistes nõgudes, kuhu
valguvad
pinnaveed ja kus põhjavesi on ajutiselt kõrge.
c)   DG   deluviaal-gleimuld.  Paiknevad   kallaku   jalamil   või
nõgudes ja lohkudes, kus
liigniiskuse põhjustajaks on pealevalguvad pinnaveed ja alaliselt
kõrge
põhjavesi. Huumushorisont on toorhuumuslik.
Deluviaalmuldade   kasutamist   raskendab   nende   killustatus   ja
mulla omaduste kiire
vaheldumine. Võrreldes sama  nõlva erodeeritud muldadega on
nad oluliselt viljakamad. Kuna
asuvad kõrvuti erodeeritud muldadega, siis peamine 
kasutusvõimalus on rohumaad. 66. Eesti mullastiku valdkonnad.  I   Karbonaatsete   ja   analoogsete   soostunud   muldade
valdkond Põhja- ja Loode-Eestis
ning   saartel.   Moodustab   31,8%   maismaast.
Aluskivimiks paas, lähtekivimiks valdavalt
valkjashall rähkmoreen. II.   Leostunud   ja   leetjate   muldade   valdkond   Kesk-
Eestis (17,2%). Eesti viljakaimate
muldade piirkond. III.   Lõuna-Eesti   leetunud   ja   näivleetunud   muldade
valdkond (20,7%). Lähtekivimi
karbonaatsus   väheneb   pidevalt   lõunasuunal.   Peamiselt
happelised mullad ja keskmisest
toitainetevaesemad   mullad,   vajavad   lupjamist   ja
väetamist. 40


IV.   Glei   –ja   lammimuldade   valdkond   Lääne-Eestis
(7%). Piirkonna mullastik sobilik
eelkõige heintaimede kasvatamiseks, piimatootmiseks. V.   Leetunud,   leetunud   soostunud   ja   soomuldade
valdkond Vahe-Eestis (6,8%).
Väheviljakate muldade piirkond, eriti lõunapoolses osas. VI.   Leetunud,   leetunud   soostunud   ja   soomuldade
valdkond Peipsi ääres (8%).
Väheviljakad,   happelised,   liigniisked,   toitainetevaesed
mullad. Traditsioonilise
põllumajandustootmise   arendamiseks   vähesobivad   ja
suurt tähtsust ei oma. VII. Kiviste leetunud muldade valdkond peakalda ja
mereranniku vahelisel alal
põhjarannikul  (3,5%).   Happelised,   toitainetevaesed,
kivised mullad. VIII.   Erodeeritud   muldade   valdkond   Kagu-Eesti
moreenkuplistikul (5%). Mullastik
äärmiselt varieeruv. 67. Muldade kasutussobivus. 
Mullakasutussobivuse alla mõistetakse selle sobivust 
mingiks tegevuseks. Kasutussobivust saab hinnata ainult 
konkreetsest maakasutuseesmärgist lähtudes. Sõltub 
mullaomadustest, muudest kasutusotstarbe seisukohast 
olulistest maa-ala iseärasustest ja sotsiaal-majanduslikest 
tingimustest. Tavaliselt peetakse mulla kasutussobivust 
hinnates silma põllu- ja metsamajanduslikke vajadusi. 
Muldade kasutussobivuse alusel jaotatakse: 1. Mitteharitavad mullad
2. Haritavad mullad (A,B,C) Põllumajanduslik kasutussobivus: 
1. mullaomaduste vastavus kultuuri-bioloogilistele  vajadustele (kultuurtaimede bioloogiliste iseärasuste 
tõttu on nende nõuded mullaomaduste suhtes 
erinevad. Ühe kultuuri jaoks viljakas muld ei pruudi 
seda olla teise jaoks) 2. harimiskindlus
3. haritavus 68. Muldade harimiskindlus. Intensiivse mullaharimisega kaasnevad mitmed 
muutused mulla omadustes, mis vähendavadmulla 
potentsiaalset viljakust. Olulisemad potentsiaalset 
viljakust vähendavad muutused onmulla orgaanilise
aine mineraliseerumine, erosioon ja struktuursuse 
halvenemine.Mullaharimise tõttu potentsiaalse  41


viljakuse vähenemise järgi hinnatakse muldade 
harimiskindlust. Muldade jaotus harimiskindluse alusel: •Harimiskindlad mullad. Võib kasvatada  intensiivset mullaharimist nõudvaid
kultuure. Selliste muldade huumusesisaldus on 
optimaalne või üle selle, orgaaniline
aine ei allu mineraliseerumisele, erosiooni ei esine 
ja mulla struktuursus on
vastupidav.   •Piiratud harimiskindlusega mullad. Intensiivset mullaharimist kultuuride
kasvatamine on lubatav, kuid nende vahekord 
heintaimedega peab olema selline, mis
tagab potentsiaalse viljakuse suurenemise või 
säilimise. Siia kuuluvad automorfsed ja
poolhüdromorfsed mullad, mille huumusesisaldus 
on suurem kriitilisest, kuid
madalam optimaalsest, erosiooniohtlikud mullad ja 
mullad, mille orgaaniline aine
allub tugevale mineraliseerumisele.   •Harimisõrnad mullad. Intensiivne harimine  põhjustab potentsiaalse viljakuse olulist vähenemist,
mille tulemusena võivad mullad muutuda 
põllumajanduslikult
kasutamiskõlbmatuks. Siia kuuluvad automorfsed ja
poolhüdromorfsed huumusvaesed
mullad, samuti turvastunud ja turvasmullad, mille 
org. aine allub tugevale
mineraliseerumisele ning erodeeritud mullad.  
69. Muldade haritavus. 
Kergelt haritavad mullad: kivivaba liiv ja sl-mullad 
tasastel aldel, samuti turvastunud ja turvasmullad, mis 
on hästi kuivendatud.  Keskmiselt haritavad mullad: keskmise lõimisega 
kivivabad või nõrgalt kivised mullad tasastel või 
nõrgalt kallaklikel aladel ja hästi kuivendatud 
poolhüdromorfsed mullad.  Raskelt haritavad mullad: tugevasti kivised ja rähksed 
mullad, rasked ls- ja s-mullad, puudulikult kuivendatud 
või kuivendamata poolhüdromorfsed ja hüdromorfsed 
mullad ning tugevasti kallaklikud alad.  70. Muldade degradatsioon ja kaitse.
Degratsioon on mulla kahjustumine või hävitumine 
looduslike protsesside või inimtegevuse tagajärjel.  42


Laiemas mõttes ja pikemas ajaskaalas on degradatsioon ka
savimineraalide muundumine mullatekkeprotsesside 
käigus ja mulla hapestumine.
Mulla degradatsioon võib jaotuda: füüsikaliseks, 
keemiliseks ja bioloogiliseks.
 Füüsikalise degradatsiooni alla kuuluvad:  1. vee- ja tuule erosioon; 
2. tehnoloogiline erosioon, mis seisneb mulla  teisaldamises mulla harimisriistadega, mulla 
liigtallamine, maavarade kaevandamine, 
ehitustegevus; 3. Maalihked;
4. Üleujutused  Keemilise degradatsiooni alla kuuluvad: 1. Mulla vaesumine taimetoiteelementidest
2. Saastumine tööstusheitmete ja ohtlike jäätmetega
3. Paikne üleväetamine
4. Taimedele kahjulike ühendite teke anaeroobsetes  tingimustes 5. Õlireostus 
6. mulla sooldumine  Bioloogilise degradatsiooni alla kuuluvad: 1. Mullaelustiku ja taimede liigilisekoostise  muutused seoses mulla keemilise saastumise ja 
liigsest tihenemises tingitud õhu- ja niiskusrežiimi
muutumisele 2. Võõrkultuuride kasvatamine
3. Haruldaste taimeliikide asualade hävitamine
4. Floora ja fauna koosseisu muutumine NB! Tekkeallika järgi võib degradatsiooni tinglikult jaotada 
looduslikuks ja inimtekkeliseks. 71. Mullastikukaardid- ja andmebaasid. Mullastikukaarte, mille kontuurid on tavaliselt kantud 
muldade geneetilismorfoloogilise klassifikatsiooni 
alusel, kasutatakse muldadeleviku iseloomustamiseks,
ülevaate saamiseks muldadest kui loodusvarast ja 
tootmisressursist, aga ka paljude konkreetsete 
ülesannete lahendamiseks (põllu- ja metsakultuuride 
kasvukoha valik, maaparandustööde planeerimine, 
maa maksustamis hinna määramine, keskkonna 
kaitseliste kriteeriumite määrmaine). Oluline on 
koostamise aluseks olnud mõõtkava. 
Koostamise viisi järgi võib mullakaaridid tänapäeval 
jaotada: traditsioonilisteks ja digitaalseteks 
mullastikukaartideks.  43


Digitaalne mullastikukaart jaguneb: digiteeritud ja 
digitaalselt koostatud kaartideks.
Mullastikukaardi andmestik käib enamasti püsivate 
ehk ajas aegalselt muutuvate näitajate kohta, nagu 
mullaliik, lõimis, koreselisus, suur kivisus, 
huumuskatte tüsedus jm. Seega on suurem osa 
aastakümnete eest kaardistatud mullaandmetest 
kasutatav ka tänapäeval. Siiski tuleb teatud muldade ja
maakasutuse korral info ajakohasust kriitiliselt 
hinnata. Inimtegevuse mõjul võivad kaardistatud 
näitajad suhteliselt kiiresti muutuda.  72. Mullastikukaardi analüüs. Etteantud 
mullastikukaardi- ja andmebaasi põhjal analüüsida põllu 
mullastikku, viljakust, kasutussobivust, nende muldade 
peamised levikualad Eestis jne.  44