Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused

mees, you

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused (1)

Tallinna Ülikool - Loodus - Eesti mullastik

5 VÄGA HEA

Mullateaduse õppeaine kordamisküsimused:

Mulla mõiste ja mulla komponendid.
Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel. Muld on eluta(kivimid) ja elusa looduse vahelüli ning nende pikaajalise vastastiktoime tulemus, mis on vajalik elu eksisteerimiseks maismaal.
Muld on taastumatu loodusvara .
Mulla komponendid:
Õhk(20-30%) ebastabiilne
Vesi(20-30%) ebastabiilne
Mineraalosa (45%) stabiilne
Orgaaniline osa(5%)
NB! Olenevalt mullast võib komponentide vahekord eelpool olevast suurel määral erineda!

Muldi kujundavad faktorid.
Mulla teket ja erengut ehk mulla geneesi mõjutavad paljud tegurid, millest tähtsaimad on järgmised:
1)Lähtekivim
2)rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elus organismid
3)kliima
4)reljeef
5)aeg(mulla vanus)
6)Tänapäeval mõjutab mulla arengut paljuski veel inimtegevus

Mullaprofiil, pedon , pedosfäär.
Mulla vertikaalset kahemõõtmelist läbilõiget pinnalt kuni muundumata lähtekivimini nimetatakse mullaprofiiliks.
Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline.
Kõrvutiste pedonite kompleksi nimetatakse polüpedoniks.
Pedosfäär (kr pedon-maapind, pinnas) ehk maakera muldkate on maad kattev pindmine kiht, mis on haaratud mullatekke protsessi ja milles saab piiritleda mulda. Pedosfäär tekib, areneb ja talitleb aktiivses koosmõjus lito -, hüdro-, atmo - ja biosfääriga.

Mulla tähtsus ja funktsioonid.
Mulla funktsioonid võib jaotada järgmiselt:
1)ökoloogilised funktsioonid: bioproduktsioon , ökosüsteemi tasakaalu reguleerimine, elurikkuse varamu ja kujundaja.
2)sotsiaal-majanduslikud funktsioonid: füüsiline infrastruktuuri ja kultuurikeskkonna alus, tooraine allikas, geoloogilise ja arheoloogilise pärandi varamu.
Tähtsus:

Määrab elurikkuse ja maakasutusvõimalused nii põllu-, metsa-kui ka puhkemajanduses (viljakus).
Muld on eeltingimus elu eksisteerimiseks maal(toiteelemendid taimedele kättesaadavaks-taimed vajalikud heterotroofsete organismide(loomad, sh inimene elutegevuseks)).
Kaitseb põjavett ja toiduahelat potensiaalsete saasteainete eest(vee filtreerimine ).
Ainete ja energia muundamine.

Kivimite ja mineraalide murenemine .
Maapinnal satuvad kivimid ja neis sisalduvad mineraalid sootuks teistsugustesse tingimustesse, kuni olid nende tekkekohas. Mitmesuguste tegurite mõjul, nagu temperatuurikõikumised, sademed ning keemilised ja bioloogilised protsessid, hakkavad kivimid ja mineraalid purunema ja muunduma. Kivimite ja neis leiduvate mineraalide muundumisprotsessi eespool nimetatud tegurite mõjul nimetatakse murenemiseks. Murenemist esile kutsuva teguri järgi eristatakse füüsikalist, keemilist ja bioloogilist murenemist.
Füüsikaline murenemine ehk rabenemine - kivimid lagunevad väiksemateks osadeks , seejuures säilitavad mineraalid oma esialgse keemilise ja kivimid mineraalse koostise.
Peamisteks teguriteks : temperatuuri kõikumine, jää tegevus ning juurte ja muu mehaaniline surve.
Keemiline murenemine ehk porsumine -kivimite ja mineraalide keemiline muundumine looduslike reagentide (H2O, CO2 ja O2) mõjul, selle tulemusena võivad moodustuda uued mineraalid. Keemilises murenemises osalevad ka nn bioloogilised reagendid, näiteks mikroobide ja taimejuurte metabolismi käigus toodetud happed
Bioloogiline murenemine on seotud organismide elutegevusega. Siia alla kuuluvad elusorganismide tegevusest tulenevad kivimite ja mineraalide mehaanilise purustamise protsessid ja orgaanilise aine lagunemissaadustest tingitud keemilise muundumise protsessid.

Kristalne aluskord , aluspõhi, pinnakate .
Kristalne aluskord-aluskord hõlmab tugevasti moondunud, kurrutatud ja lõhedest läbitud tard - ja moondekivimite kompleksi(graniidid, basalt, gneisid), mis moodustus põhiliselt maakoore geosünklinaalse arengu staadiumis .
Aluspõhi ehk pealiskord - settekivimite kompleks , mis katab aluskorra kivimeid.
Pinnakate-aluspõhja katvad kobedad setted , mis on tekkinud murenenud ja samasse kohta jäänud aluspõhjakivimeist või geoloogiliste välisjõudude poolt mujalt kohale kantud . Eestis mõistetakse pinnakatte all kvaternaari setteid, mis koosnevad peamiselt purdsetteist(liiv, kruus, moreen jm), vähemalt määrel keemilistest(järvelubi) ja biogeenseist setteist( turvas ). Pinakate on meil peamine ehitusalus ja mulla lähtekivim ning oluline veerežiimi ja vee keemilise koostise kujundaja. Pinnakattest koosnevad kuhjepinnavormid ning ta on üks põhilisi tegureid, mis määrab maastike ja taimkatte kohaliku eripära.

Mulla aluskivim ja lähtekivim.
Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte (mõnel juhul aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla lähtekivimiks ehk emakivimiks. Lähtekivim võtab otseselt osa mulla moodustumisest või avaldab kaudselt (peamiselt veerežiimi kaudu) mõju mullatekkeprotsessile. Lätekivimi ülemine, mullatekke käigus moodustunud osa moodustab mulla. Kui mulla lähtekivim on päritolult, koostiselt ja omadustelt homogeenne, siis on tegemist ühekihilise lähtekivimiga, kui aga heteroheenne, siis kahe- või mitmekihilise lähtekivimiga.
Lähtekivimile järgnevat kivimit , mis ei ole mullatekkesse otseselt kaasatud, kuid mõjutab seda, nimetatakse mulla aluskivimiks .

Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid.

Liustikusetted ehk moreen ( valkjashall ja kollakashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen P-Eestis; hallikaspruun või kollakashall karbonaatne moreen Kesk-Eestis; punakaspruun nõrgalt karbonaatne või karbonaadi vaba moreen L-Eesti;sinakashall moreen klindi esisel alal; pruun karbonaatne moreen Kagu-Eestis)
Liustiku sulamisvee setted [1. Liustiku jõesetted (oosi, sanduri ja mõhna setted) ja 2. Liustiku järvesetted (põhja settinud rööpkihileised liivad , saviliivad või tolmjad liivsavid, viirsavid ja liustikujärve tekkelised mõhnasetted)]
Meresetted [ merepõhja setted (liiv ja sügavamates kihtides savi) ja rannasetted ( koreserikkad väikese savisisaldusega setted)
Tuulesetted ehk eoolsed setted (peenliiv; Läänemere rannikuluited; primitiivsed liivamullad; vanadel rannikuluidetel- leetunud ja leedemullad )
Deluviaalsetted ehk nõlvasetted (korese vaesemad, kui erosioonist haaratud ala, muld või pinnas; deluviaalsetetel on kujunenud deluviuaalmullad)
Alluviaalsetted ehk jõesetted (põhiliselt liivsavid ja savid ; nende setete iseloomulikuks omaduseks on kihiline ehitus; on kujunenud jõe lammidel või suudmetes ning suurte järvede üleujutusaladel; jõrve põhjasetted on liiv, kruus, järvelubi ja sapropeel ehk järvemuda – millel on kujunenud põhiliselt glei - ja soomullad)
Orgaanilised setted (eeskätt turvad; jagunevad: madalsoo -, siirdesoo ja rabaturvas(millele on kujunenud vastavad mullad )
Mitmekihilised lähtekivimid (aluspõhja kivimtel paiknevad pinnakatte setted, karbonaatkivimil paiknev moreen, eritüübilised pinnakatte setted)
Inimtekkelised lähtekivimid (praht, tuhk , prügimäed jms ning kuhjatud ja segatud looduslikud setted ja jääkpinnased(karjäärid, kaevandused jms))

Mulla mehaanilise koostise lihtsustatud jaotus, kores , peenes .
Muld jaotatakse:

Suured osakesed – mulla kores (üle 2(1) mm)
Väikesed osakesed – mulla peenes (alla 2(1) mm)

Mulla peenese jaotus:

Molekulid
Kolloidid
Ibe (moodustavad savi)
Tolm
Liiv

Mulla korese jaotus:

Kruus
Peenkivid
Väikekivid
Suurkivid
Rahnud, pangad

Mulla lõimis, selle klassifikatsioon , sõrmeproov.
Mulla mehaanilise koostise protsentuaalset jaotust nim mulla lõimiseks. Eestis on kasutusel Katsinski mulla lõimise klassifikatsioon, mille aluseks on füüsikaline savi(osakesed 80
Kerge savi s1
Keskmine savi s2
Raske savi s3 savi-s
Mulla lõimise määramine nn sõrmeprooviga.
Mulda niisutatakse nii palju sobiva kansistentsini, et muld oleks piisavalt plastiline voolimiseks. Käte vahel voolitakse muld ca 3 mm jämeduseks nööriks.
Savi- 3mm voolitud nöör rõngasse keeramisel ei pragune
Raske ls- rõngasse keeramisel nöör praguneb
Keskmine ls-nöör kõigepealt praguneb ja seejärel murdub
Kerge ls- rõngasse keeramisel mullast voolitud nöör murdub
Saviliiv - võimaldab endast peos veeretada kuulikese
Liiv- tavaliselt ei ole võimalik isegi kuulikest voolida, muld pudeneb peao laiali.

Mulla orgaanilise teke, lagunemine , ladestumine , bilanss.
Mulla orgaaniline osa kujuneb mullatekkeprotsessis. Mulla kuumutamisel osa sellest põleb, seda põlevat osa nimetatakse orgaaniliseks aineks, see mis ei põle on mineraalne osa. Tähtsaim tunnuslik element on süsinik-C, samuti N ja selle ringe . Orgaanilise aine allikaks on rohelised taimed. Peamiseks allikaks on kõrgemad taimed-puud, põõsad, rohttaimed . Orgaanilise aine süntees toimub klorofülli sisaldavates taimedes päikeseenergia abil lihtsatest mineraalsetest ühenditest(CO2, H2O ja mineraalsoolad).
Vastandprotsess orgaanilise aine sünteesile on selle lagundamine bakterit ja seent poolt.
Metsas toimub ladestumine peamiselt mulla pinnale. Aastas keskmiselt 3..6t/ha okkaid, lehti, alustaimestiku jäänuseid jne. Rohumaataimestikuga aladel ladestub orgaaniline aine peamiselt mulla pindmisse kihti.
Orgaanilise aine sisaldus ja varu mullas on pidevalt muutuvad. Samaaegselt toimub orgaanilise aine ladestumine ja ka kadu. Mullaharimise mõju orgaanika ümberpaigutamisele – rohkem õhku pääseb ligi.
Võimalik eristada kolm orgaanilise aine bilansi taset:

tasakaaluline orgaanilise aine sisaldus
orgaanilise aine kuhjumine
orgaanilise aine sisalduse vähenemine

Orgaanilise aine muundumised mullas ja seda mõjutavad tegurid.

Mulla pinnale ja mulda ladestunud taimejäänused alluvad mitmesugustele teguritele
Lõpuks võib org.aine laguneda lihtsateks ühenditeks (CO2, H2O ja mineraalsoolad)
Lagunemise kiirust mõõdetakse tavaliselt aralduva süsihappegaasi hulga järgi
Org.aine lagunemist mineraalseteks ühenditeks nim. mineralisatsiooniks
Peamised org.aine lagundajad on bakterid ja seened

Mulla orgaanilise aine lagunemise kiirus ja iseloom sõltuvad mitmest tegurist:

Õhustatus e. aeratsioon

Aeroobne lagunemine (kõdunemine) – lõppsaaduseks lihtsad ühendid, mis on rohelistele taimedele toiduks; kiire lagunemine.
Nt. kompostimine on ka aeroobne protsess

Anaeroobne lagunemine – mitte täielik lagunemine ja mitmesuguste vaheproduktide kuhjumine; aeglane lagunemine

Tavalistelt põllumuldades toimub aeroobne ja aneroobne lagunemine paralleelselt, vahekord sõltub mulla veerežiimist ja füüsikalistest omadustest.

Orgaanilise aine koostis

Kõige kiiremini lagunevad veeslahustuvad süsivesikud ( suhkrud ) ja valgud ning kõige aeglasemalt ligniin (varieeruva struktuuriga biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse materjali rakukestadest)

Valkude lagunemine toimub ensüümide mõjul aminohapeteks. Valgurikaste taimejäänuste ( N sisaldus vähemalt 2% ja C:N suhe alla 25-30%) korral osa aminohappeid laguneb lõpuni ja eraldub CO2, H2O ja NH3.

Niiskus lagunemiskeskkonnas
Niiskus suurendab taimejäänuste lagunemise kiirust seni kuni on olemas küllaldane õhu juuredpääs.

Temperatuur
Temperatuuri tõus 10 kraadi võrra suurendab lagunemise kiirust 2-3 korda. Optimaalne temp. on 20-30 kraadi.

Mulla reaktsioon
Happelises keskkonnas on lagundajateks peamiselt seened ja neutraalses keskkonnas bakterid

Mulla füüsikalised, keemilised ja füüsikalis-keemilised tingimused
Nt: suure savisisaldusega muldades on lagunemine aeglasem, kui kergemates muldades (nt: kui kaevata siis võib leida lagunemata taimejäänuseid ka allpool huumushorisonti)

Mulla bioloogiline aktiivsus

Orgaanilise aine vormid mullas.
Ehituselt ja välisomaduste põhjal jaotatakse orgaaniline aine mullas kaheks:

Mittespetsiifiline orgaaniline aine (varis) – lagunemata ja poollagunenud taimsed ja loomsed jäänused.

Spetsiifiline orgaaniline aine – huumus .
Huumus on tumepruun või must amorfne mass, mis on tugevasti seotud mulla mineraalosaga ega ole sealt mehaaniliselt eraldatav. Sisaldab toitaineid. Kuna parasniisketes muldades moodustab huumus 85…95% orgaanilise aine massist, siis sageli nimetatakse selleks kogu mulla org. ainet. Mulla huumusesisaldust määratakse kaudselt mulla süsinikusisalduse järgi arvestusega, et huumuse koostises on 58% C.

Huumuse omadused ja koostis.
Huumuse omadused:

värvus – tumepruun kuni must
happeline
C-sisaldus 40..70%
N-sisaldus 2,5…5%
Lisaks P jt toiteelemendid

Huumuse põhimassi moodustavad nn. huumusained, mis jaotuvad kolme rühma:
1. Humiinhapped – must läikiv pulber, leelismetallidega (Na, K) reageerides annavad
soolasid (humaate), mis lahustuvad kergesti vees. Ca, Mg, Fe3+ ja Al –humaadid on
aga vees lahustumatud. Humiinhapped ei ole individuaalsed ained.
2. Fulvohapped – huumusained, mis leeliste mõjul on siirdunud lahusesse ja jäävad
sinna ka pärast hapetega mõjustamist. Lahustuvad vees, leelistes, hapetes. Mulla kõige
liikuvamad huumusained ja tugevasti happelise reaktsiooni tõttu mõjustavad oluliselt
mulla mineraalosa.
3. Humiinained (humiin ja ulmiin) – moodustavad huumuse kõige vatsupidavama
osa,
mis ei lahustu keemiliselt. Tugevalt seotud savimineraalidega. Mikroorganismide
toimel aeroobsetes tingimustes toimub aeglane lagunemine.

Humifikatsioon .
Huumusainete teket nimetatakse humifikatsiooniks, mis on iseloomult sünteetiline protsess, kus toimub lihtsamatest ühenditest keerulisemate moodustamine. Toimub mikroorganismide otsesel osavõtul. Mida kiiremini toimub taimejäänuste lagunemine, seda kiiremini toimub ka humifikatsioon. Seega faktorid, mis mõjustasid orgaanilise aine lagunemist, mõjutavad ka huumuse teket. Kõige rohkem tekib huumusaineid siis, kui mullas kas samaaegselt või vahelduvalt esineb nii
aeroobne kui ka anaeroobne lagunemine.

Orgaanilise aine tähtsus ja mõju mulla omadustele.

Orgaaniline aine, eriti huumushapped, on tähtis tegur kivimite murenemisel, mulla mineraalosa lagunemisel ja ainete migratsioonil.

Orgaaniline aine, eriti huumus, parandab mulla füüsikalisi omadusi.

Huumusainetest sõltuvad mulla füüsikalis-keemilised omadused.

Mulla orgaaniline aine, eriti huumusained, on taimedele peamiseks toiteelementide ja süsihappegaasi allikaks. Huumusained mõjuvad kõrgematel taimedel kasvustimulaatoritena.

Orgaaniline aine on energia allikaks mullaelustikule (edafon).

Mulla orgaaniline aine suurendab mulla enesepuhastamisvõimet ja tagab mulla sanitaarse kaitse.

Huumusesisalduse reguleerimise võimalused.
Huumusesisalduse reguleerimise võimalused:
• Orgaanilise aine juurdeviimine mulda – sõnnik (40 t/ha=0,1% suurem Hu%),
haljasväetised.
• Liblikõieliste kultuuride kasvatamine – juurtel asuvad mügarbakterid seovad
õhulämmastikku. Ristiku või lutserni kaheaastase kasvatamise järel tõuseb mulla Hu%
0,2…0,4%.
• Huumusetekke optimaalsete tingimuste tagamine – näiteks muldade lupjamisel
seotakse huumushappeid.

Kuivendamine – maa kuivendamise tõttu muutub märjemate muldade künnihorisondi huumusseisund sarnaseks temast kuivemate muldade omaga, kusjuures mullaliigi tunnused alusmullas säilivad

Eesti muldade huumusesisaldus .
Looduslikud mullad ( rohumaade ja metsa) on huumuse rikkamad, kui samad mullad haritaval maal. Eesti haritava maa huumuse sisalduse analüüs 1965-1986a. selgitas, et ½ mullad sisaldasid kuni 3% huumust. Kõige huumusrikkamad mullad on loopealsetel levivad mullad: paepealsed ja rähkmullad. Kõige huumusevaesemad on erodeeritud (nõlvadelt ärakantud) mullad ja happelised tugevalt leetunud liivmullad .

Mulla elustiku jaotus ja tähtsus.
Koosneb elusorganismide kogumist mullas.
Tähtsamad organismid mullas:
1. Mikroorganismid.
a) bakterid-mullas on kõige enam aeroobseid,heterotroofseid baktereid.
Biomass 300...3000kg/ha.
b)seened-osalevad aktiivselt org.aine mineralisatsiooniprotsessis ja huumuse
tekkimisel.Tegutsevad valdavalt happelises kaskkonnas. Elavad sümbioosis
kõrgemate taimegeda. Biomass 500...5000 kg/ha.
c) kiirikseened-nõrgalt happelises keskonnas, lagundavad tselluloosi ja ligniini.
d) vetikad -enamasti autotroofsed organismid, esinevad vahetult mulla pinnal, rohkem
liigniisketes muldades, rikastavad mullavett hapnikuga. Biomass 10...300 kg/ha.
e) samblikud .
2) Algloomad- heterotroofid . Viburloomad, ripsloomad, juurjalgsed, amööbid. Reguleerivad mulla mikroorganismide arvukust. Elavad mulla ülemistes kihtides. Biomass 5...200kg/ha.
3) Selgrootud .
a) Vihmaussid-parandavad mulla omadusi, segavad mullamassi. Biomass 350...1000
(2500) kg/ha.
b) Ümarussid-toituvad lagunemata org.ainest.
c) Hooghännalised-tegutsevad veel 5oC juures, tähtsad sõnniku lagund.
d) Lestad -peenestavad org.ainet ja rikastavad mulda oma ensüümidega.
4) Putukad-siplegad, kiletiivalised.
5) Selgroogsed -närilised, mullamutt .

Mullaprofiili morfoloogilised tunnused.

Tüsedus-kõigi horisontide leviku ulatus maapinnalt lähtekivimi ülemise piirini .
Horisontide ülemineku iseloom-aeglane...järsk.
Horisontide värvus. Tuleb arvestada mulla niiskust, mida niiskem seda tumedam paistab. Munsell´i värviskaala.
Mulla tihedus - tahkete osakeste paiknemine üksteise suhtes. Tihedusastmed: 1. väga tihedad mullad (üksikteralised savid). 2.tihedad mullad (raske liivsavi ,savi). 3.kobedad mullad (struktuursed savid,liivsavid,huumusrikkad saviliivad).
Mulla struktuursuse all mõistetakse mulla omadust pudeneda mitmesuguse suuruse ja kujuga agregaatideks (sõmerateks). Kui mullas on piisavalt huumust, kolloide ja ibeosakesi, siis tänu nendele kleepuvad need üksikud mehhaanilised elemendid kokku struktuuriagregaatideks e. sõmerateks. Agregaadid võivad olla erineva kujuga: teraline, pähkeljas, tompjas, pankjas jne. Liivadel struktuursus puudub.
Uusmoodustiste esinemine-tekkinud mullatekkeprotsessi tagajärjel mulla tahketele osakestele või nende vahele. Keemilised ja bioloogilised uusmoodustised.
Lisandite esinemine-taimsed või loomsed jäänused, inimtegevusega mulda sattunud võõrkehad.

Mullaprofiili horisondid .
O – metsakõdu. On mitmesuguses lagunemisstaadiumis olevatest varisenud taime osadest koosnev alla 10 cm tüsedusega pindmine, hästi õhustatud orgaanilise aine kiht. O1- varise kiht; O2 – poollagunenud metsakõdu kiht; O3 – hästi lagunenud metsakõdu kiht
A – huumushorisont . Tumeda värvusega; tekkinud parasniisketes, kuivades või ajutiselt liigniisketes tingimustes mulda ladestunud org. aine mõjul. Koosneb nii mineraal - kui ka org. ainest. Ülekaalus on mineraalosa, millega on seotud org. aine. Huumusesisaldus tavaliselt alla 7…10% (v.a. paepealsed mullad)
T – turbahorisont. Jaguneb kolmeks: T1-halvasti lagunenud turvas, T2 keskmiselt lagunenud turvas, T3-hästi lagunenud turvas. Soomuldade pindmine kiht, kus org. aine sisaldus üle 50%. Alaliselt liigniisketes tingimustes mullapinnale ladestunud taimejäänustest koosnev üle 10 cm tüsedusega ja üle 50% org.ainet sisaldav kiht.
AT – toorhuumuslik horisont . Tekib liigniisketes tingimustes org. aine ladestumisel mulla ülemisse kihti. Org. aine ei ole mineraalosaga liitunud. Org. aine sisaldus tavaliselt 7…35%. Profiili alumine osa tugevasti gleistunud .
E – väljauhtehorisont ehk eluviaalhorisont. (eristatakse väljauhte iseloomu järgi: El-lessiveerunud väljauhtehorisont, Ea- leethorisont , Elg—näivleetunud horisont) Laskuvate vetega kantakse peeneid mullaosakesi allapoole. Toimub osakeste mehaaniline ümberpaigutamine. Heledam nii üleval asuvast A-horisondist kui ka all asuvast B-horisondist, ja kust toimub osakeste mehaaniline väljauhtumine.
B – sisseuhte ehk illuviaalne horisont. Võib olla tekkinud saviosakeste, huumuse, rauaühendite või murenemissaaduste sisseuhtel ülemisest horisondist. Värvuselt tumedam nii eelnevast , kui järgnevast horisondist. Jaguneb sisseuhte iseloomu järgi: Bw- metamorfne horisont, Baf – amorfse akumulatsiooni horisont, Bt – tekstuurne sisseuhte horisont, Bh – huumus-illuviaalne horisont, Bs – raud-illuviaalne horisont, Bhs – huumus-raudilluviaalne horisont.
C – mulla lähtekivim. Mulla tekkest peaaegu mõjutamata materjal, milles ei toimu mulla mineraalse ja orgaanilise osa ümberpaigutusi ega muundumisi (va. gleistumine )
R- aluskivim. Kvaternaarile eelnenud ladestust ( devon , ordoviitsium, silur , kambrium) pärinev mullatekkest mõjutamata kivim ( paas ).
G – gleihorisont. Alaiselt liigniisketes tingimustes redutseerumisprotsesside tulemusena tekkinud sinakas või rohekas-hall (liivade puhul ka valkjas-hall) horisont, milles esineb sageli oksüdatsioonil moodustunud roostevärvi laike.
(g) – gleistumistunnustega horistont, kus esinevad vaid lühiajalise liigniiskuse tingimustes tekkinud üksikud gleilaigud või roostetäpid.
g – põhihorisondi sümboli juures ja tähistab mulla gleistumist. On ajutise liigniiskuse tingimustes tekkinud glei- ja roostelaikudega horisont. Ülekaalus põhihorisondi värvus.

Mulla kolloidid, nende jaotused ja tähtsus.
Mulla kolloidideks nimetatakse osakesi, mille läbimõõt on vahemikus 1...10 nm. Väiksemad osakesed on molekulid.
Kolloidide jaotus tekke alusel:
1) Mineraalsed kolloidid- tekivad kivimite ja mineraalide murenemise käigus. 2)Orgaanilised kolloidid- tekivad loomsete ja taimsete jäänuste muundumisel. 3)Orgaanilis-mineraalsed kolloidid- tekivad mineraalsete ja orgaaniliste kolloidide vaheliste reaktsioonide käigus mullatekkeprotsessis.
Mulla kolloidide tähtsus – mullaneelamis võime.

Mulla neelamisvõime ja selle liigid.
on mulla omadus siduda mitmesuguseid tahkeid , vedelaid ja gaasilisi aineid, mis satuvad kokkupuutesse mulla tahke faasiga seal ringleva vee ja õhu kaudu. Mulla neelamisvõimel on suur tähtsus muldade viljakuse kujundamisel ja taimede toitumisel. Kõik katioonide ja anioonide vahetusprotsessid toimuvad peamiselt kolloidide pinnal.
Mulla neelamisvõime liigid:
1)mehaaniline neeldumine -muld käitub sõelana.
2)füüsikaline neeldumine- on tingitud kolloidide pinnaenergiast. Jaguneb: positiivseks (kolloidi osakesed koonduvad ehk tõmbuvad) ja negatiivseks (tõugatakse kolloidid ja seda ümbritseva lahuse piirpinnalt eemale mineraalsoolad, tärklis, suhkrud ja teised ained, sest nad suurendavad pindpinevust; kolloidid seovad neid aineid nõrgemini, kui veemolekule) neeldumiseks.
3)keemiline neeldumine- kergesti lahutuvad ühendid lähevad üle keemilise rektsiooni käigus raskesti lahustuvateks ühenditeks, mis sadenevad ja segunevad mulla tahke faasiga; toitained fikseeritakse; kõige intensiivsem fosfori osas.
4)bioloogiline neeldumine-kõrgemad taimed ja mikroorganismid võtavad toiteelemente oma organismi ülesehituseks. Seotud bioloogilise aineringe .
5)füüsikalis-keemiline ehk asendusneeldumine- Mullas toimub pidev ioonide vahetus tahke ja vedela faasi vahel, see tähendab, et mullal on võime vahetada tahkes faasis (kolloididel) neeldunud ioonid teatud osa sama väärse hulga lahuses olevate ioonide vastu. Kuna mulla enamik kolloide on negatiivselt laetud, siis toimub mullas peamiselt katioonide vahetus.

Neeldunud katioonid ja anioonid mullas.

KATIOONID:

Neeldunud alused: Ca+2, Mg+2, K+,Na+, NH4+ tähis-S.

Neeldunud vesinik ja alumiinium : H+, Al+3 tähis-H.

ANIOONID: H2PO4-, HPO4-2, PO4-3, SO4-2, HCO3 -, CO3-2, vähem Cl-, NO3-

Mulla neelamismahutavus.

Iseloomustab mulla neelavat kompleksi ja on üks mullaviljakuse näitaja.
Neelamismahutavuse (tähistus – T) all mõistetakse 100 g mulla poolt maksimaalselt neelatud ioonide hulka. Väljendatakse milligramm ekvivalentides.
Tavaliselt määratakse katioonide neelamismahutavust (tähistus – T).
Kujutab endast neeldunud aluste (S) ja neeldunud vesiniku ja alumiiniumi (H) summat. T=H+S (mg ekv/100 g)
Neelamismahutavus on seda suurem, mida rohkem on mullas kolloide.

Küllastusaste.
Küllastusaste näitab kui mitu protsenti neelamismahutavusest moodustavad neeldunud alused. Tähistatakse – V.
V=S/T*100 (%)
Mida väiksem on mulla küllastusaste, seda rohkem on muld vaesunud alustest ja halvem on viljakus.
Kui V75, siis muld tavaliselt lupjamist ei vaja.

Mulla happesuse liigid ja reaktsioon.
Mulla happesus on põhjustatud vesinik- ja alumiiniumioonidest mullas. Mulla happesus jaotatakse:
Aktiivne hapesus ja potentsiaalne hapesus.

Aktiivne happesus – põhjustavad mullalahuses vabalt esinevaid vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni.

Potentsiaalne happesus – on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks.
Jaguneb kaheks:

Asendushappesus – põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (nt KCl) lahuste ioonidega. Tähis H5,6. Väljendatakse cmol kg kohta. Asendushappesus on alati suurem, kui aktiivne happesus.

Hüdrolüütilist happesust – põhjustavad need H+ ja Al+3 ioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tavaliselt on rektiiviks naatrium - või kaltsiumatsetaadi leotis . Tähis H8,2. Väljendatakse cmol kg kohta. Hüdrolüütilist happesust kasutatakse lubjatarbe arvutamisel.
Mulla happesuse reaktsioonid: mulla reaktsiooniks nimetatakse H+ ja OH- ioonide teatud kontsentratsiooni mullalahuses. Sõltuvalt nende ioonide vahekorrast võib mullalahuse reaktsioon olla, kas neutraalne , happeline või leeliseline . Neutraalse reaktsiooni korral on mulla lahuses H+ ja OH- ioonide hulk võrdne. Happelise reaktsiooni korral on ülekaalus H ioonid, leeliseliste rektsioonide korral OH-d.
Olenevalt sellest, kas tegemist on mulla lahuse või tahke faasi reaktsiooniga, jaguneb see kaheks: aktiivne reaktsioon ja potentsiaalne reaktsioon.
Aktiivne on tingitud mulla lahuses olevatest hapetest ning nende lahustunud hüdrolüütiliselt happelistest või leeliselistest sooladest.
Potentsiaalne reaktsioon on mulla tahke faasi reaktsioon, sõltub peamiselt neeldunud katioonide ja karbonaatide sisaldusest mullas.
NB! Neutraalse rektsiooniga on mullad, milles vabad karbonaadid puuduvad, kuid neelav kompleks on küllastunud kaltsiumist ja magneesiumist.

Mulla puhverdusvõime.
Mulla puhverdusvõime on mulla võime vastupanna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutud reaktsiooni muutusele. Mulla puhverdusvõimet põhjustab tema neelav kompleks ja mullas leiduvate nõrkade hapete soolad koos vastavate hapetega ning karbonaatsetes muldades leiduvad karbonaadid. Mida rohkem on mullas kolloide, seda suurem on mulla puhverdusvõime.
Puhverdusvõime sõltub mulla neelamismahutavusest, küllastusastmest, huumusesisaldusest, lõimisest jt. mulla omadustest. Mulla puhverdusvõime ja ka neelamismahutavuse suurendamiseks kasutatakse orgaanilisi väetisi ja happeliste muldade lupjamist.

Tahke faasi tihedus ja mulla lasuvustihedus .
Tahke faasi tihedus (De) on kuiva loodusliku ehitusega mulla tahke faasi 1cm3 kaal grammides . Sõltub mulla koostisest.
Mulla lasuvustihedus (Dm) on 1 cm3 kuiva loodusliku ehitusega mulla kaal grammides.

Mulla poorsus .
Mulla üldpoorsus (Pü) on mulla tahkete osakeste vahel olevate pooride summaarne maht protsentides rikkumata ehitusega mulla üldmahust. See on tähtsaim mulla omadus, mis eristab mulda massiivsest kivimist. Sellest oleneb mulla vee- ja õhusisaldus ning vahekord. Pü suurus sõltub huumushorisondis lõimisest, orgaanilise aine sisaldusest, kõlvikust, agrotehnikast. Sügavamates horisontides sõltub peamiselt lõimisest ja gleistumise esinemisest. Põllumuldade huumushorisondis on Pü 40…50%. Liivade ja saviliivade Pü on suurem kui liivsavides. Sõltuvalt pooride läbimõõdust eristatakse veel: Kapillaarne poorsus-poorsuse see osa, mis esineb kapillaarsete õõntena. Need poorid täituvad mulla niiskumisel veega.
Mittekapillaarne poorsus- on üldpoorsuse ülejäänud osa, mille moodustavad suuremad õõned mullas ja need poorid, mis on tavaliselt täidetud õhuga. Savides on peamiselt kapillaarne poorsus 90…97% Pü-st ja liivades mittekapillaarne poorsus ca 70% Pü-st. Mullaharimise, väetamise (eriti org väet), lupjamise, liblikõieliste kultuuride kasvatamisega ja teiste võtetega, mis parandavad mulla struktuursust, on võimalik muuta kapillaarse ja mittekapillaarse poorsuse vahekorda mullas. Nad peavad olema omavahel tasakaalus.

Mulla eripind.
Mulla eripind (S) on 1 grammi kuiva mulla tahkete osakeste summaarne välispind ruutmeetrites. Sõltub peamiselt mulla lõimisest, huumuse- ja kolloidide sisaldusest ning vähemal määral ka mulla keemilistest ja mineraloogilisest koostisest ning neeldunud katioonidest.

Mulla füüsikalis-mehaanilised omadused.

Omadused, millest sõltuvad mullaharimistööd, harimisküpsus jne.
Plastilisus on mulla omadus väliste jõudude mõjul ilma purunemata muuta oma kuju ning säilitada seda pärast välise jõu lakkamist. Omane vaid niiskele mullale.
Kleepuvus on mulla omadus niiskes olekus kleepuda mitmesugustele esemetele. Suureneb veesisalduse tõustes. Mõõdetakse koormusega grammides, mis on vajalik mulla eemaldamiseks 1 cm2 suuruselt pinnalt. Liivades 0,5…2 g/cm2, savides üle 10.
Sidusus on mulla omadus vastu panna välismõjudele, mis püüavad mullamassi osakesi üksteisest mehaaniliselt lahutada. Liivades alla 1 kg/cm2, savides üle 30.
Paisuvus on mulla omadus niiskumisel oma mahtu suurendada. On sõltuv kolloidide ja ibeosakeste pinnal seotud veest. Savi- ja turvasmuldade maht võib märgumisel suureneda kuni 40% võrra.
Vastupanu deformatsioonile on mulla omadus vastu panna mitmesuguste välisjõudude survele, mille tulemusena ta lõpuks deformeerub. Survet , mille puhul endine kuju ei taastu, nim elastsuse piiriks. Survet, mille puhul mulla kuju puruneb, nim kõvaduse piiriks.
Mulla küpsus on mulla seisund, mille korral ta sobiv harimiseks.
Mulla kõvaduse mõõdukus on surve, mida on vaja avaldada, et suruda mulda mingi kindla kujuga keha.
Mulla voolavuspiir - tähis on Wvo. Mulla voolavuspiir näitab mulla veesisaldust, mille juures muld muutub voolavaks.
Eriveotakistus on künniviilu lahti lõikamiseks, ümber pööramiseks ja mulla ning adra vahelise hõõrdumise ületamiseks kuluva jõu suhe mulla ristläbilõikesse.
Mulla kandevõime näitab max. koormust, mida muld suudab taluda ilma, et ta deformeeruks.

Mullavee liigid.

Keemiliselt seotud vesi- savimineraalide, huumuse, kristallide koostises, ei ole taimede poolt omastatav

Tahke vesi mullas esineva jääna

Veeaur- sisaldus väike, kuid liikuvuse tõttu tähtis. Liikumine võib toimuda passiivselt e liikuva õhuvooluga või aktiivselt tänu rõhkude erinevusele. Liigub soojemast külmemasse ossa .

Füüsikaliselt tugevasti seotud vesi e hügroskoopsusvesi on mullaosakeste ümber olev veekiht, mis on absorbeerunud osakeste pinnale mullaõhus leiduvast veeaurust. Mulla omadust absorbeerida õhust veeauru nim mulla hügroskoopsuseks. Ei ole taimedele omastatav.

Füüsikaliselt nõrgalt seotud vesi e kilevesi on samuti seotud mullaosakeste ümber molekulaarjõudude mõjul, kuid palju nõrgemalt kui hügroskoopsusvesi. Ei allu maa külgetõmbejõule. On vaid osa taimede poolt raskesti omastav.

Vaba vesi. Siia kuulub kapillaarjõudude mõjul mullas liikuv kapillaarvesi ja raskustungile alluv gravitatsioonivesi. Kapillaarvee liikumine toimub mullakapillaarides, mis kujutab endast korrapäratut ebaühtlase läbimõõduga pooride süsteemi. Mida peenem on kapillaar, seda suurem on kapillaarvee tõus ja vastupidi.

Kapillaarvesi

pendulaarne vesi omane jämeda mehaanilise koostisega muldadele , kus ühtset kapillaarset süsteemi moodustavad poorid puuduvad. Väheliikuv ja taimedele raskesti omastatav.

sorbtsiooniliselt suletud kapillaarvesi omane raske lõimisega muldadele. Kapillaari mõned osad on nii peenikesed, et vesi ei suuda peenemaid osi läbida. Praktiliselt liikumatu kapillaarvesi ja taimedele raskesti omastatav.

rippuv kapillaarvesi tekib pindmistes mullahorisontides pärast sademeid ja on taimede poolt keskmiselt omastatav

toetuv kapillaarvesi tõuseb kapillaarjõudude mõjul põhjaveest üles ja on taimede poolt kergesti omastatav

Gravitatsioonivesi

nõrguv gravitatsioonivesi mittekapillaarsetesse pooridesse sattunud vett ei hoia kapillaarjõud kinni ja see liigub raskustungi jõul allapoole

toetuv gravitatsioonivesi. Kui nõrguv gravitatsioonivesi jõuab vett läbilaskmatu kihini, siis moodustub põhjavesi. Kaldus vettpidaval kihil tekkinud liikuv põhjavesi on seisva põhjaveega võrreldes mineraalaineterikkam. Kahekihilise lõimisega muldadel, kus ülemised horisondid on kergema lõimisega kui sisseuhtehorisont, võib tekkida nn ülavesi. Erineb põhjaveest oma lühiajalise ja perioodilise esinemise poolest. Pinnavesi - tekib raske lõimisega tihenenud mulla peale.

Toetuva kapillaarvee tõus.
Ehk kapillaarvöötme tüsedus sõltub peamiselt mulla või pinnase lõimisest, mehaanilise koostise ühtlikkusest või kihilisusest. Kõige väiksem on kapillaarvöötme tüsedus liivmuldadel ning kõige tüsedam raskema lõimisega ühekihilistes struktuursetes muldades. Liivades kuni 0,5m ja rasketes savides 4…6m.
Kapillaarvee liikumise kiirust ja kapillaarvöötme tüsedust tuleb arvestada:
a) maaparandustöödel drenaažsüsteemide projekteerimisel
b) agronoomidel taimede veega varustatuse ja üldise veebilansi arvutamisel.
Mida kergem lõimis, seda kiiremini saavutatakse maksimaalne kap vöötme tüsedus. Kergema lõimisega muldades struktuursus vähendab kapillaarvee tõusu ja rasketes muldades suurendab.

Mulla veemahutavuse liigid.
1. Maksimaalne adsorbtsiooniniiskus – Wma. Suurim veehulk, mida muld suudab
veeaurust adsorbeerida alla 40% relatiivse õhuniiskuse juures.
2. Maksimaalne hügroskoopsus – Wmh. Suurim veehulk, mida muld suudab veeaurust
siduda peaaegu täielikult küllastunud õhust (relat. niiskus 94%).
3. Närbumispunkti niiskus – Wnärb. On mulla niiskus, mille juures taimed närbuvad. Wnärb=1,3…1,5Wmh. Liivades 1…3%, savides 12…13%.
4. Kapillaarvee katkemise niiskus – Wkk. Esineb ainult liivsavides, savides langeb see kokku väliveemahutavusega, sest savides on mittekapillaarse poorsuse osatähtsus
väike. Liivades aga ühtne kapillaarne poorsus puudub.
5. Väliveemahutavus – Wv. Suurim rippuva kapillaarvee hulk, mida muld suudab kinni pidada. Liivades alla 12%, savides üle 23%.
6. Kapillaarne veemahutavus – Wk. Kapillaarvöötmes olev toetuva kapillaarvee hulk.
7. Täielik ehk maksimaalne veemahutavus – Wmaks. Suurim vee hulk, mis mullas
võib leiduda, kõik poorid on veega küllastunud. Wmaks=(Pü:Dm)+0,44Wmh

Taimede poolt omastatav vesi.
Taimkate mõjutab mulla veerežiimi summaarse aurumise kaudu. Mida tihedam ja lopsakam on maapinda kattev taimkate, seda suurem on transpiratsiooni osaakal summaarses aurumises. Taimkatte puudumisel aurub vesi mulla pinnalt. Taimkate mõjutab ka põhjaveetaset. Liigniisketes muldades pärast metsaraiet põhjaveetase tõuseb ja soostumine intensiivistub.

Aktiivveemahutavus .
Aktiivveemahutavus on OVD (omastatava vee diapasoon ). Kajastab taimede poolt omastatava vee hulka mida muld suudab vara kevadel peale lume sulamist või rohkeid sademeid kinni hoida. Taimede veega varustuse seisukohast on seda oluline teada, milline on konkreetse mulla aktiivveemahutavus. Parasniisketes ja põuakartlikes muldades on see väliveemahutavuse ja närbumispunkti vahe. Liigniisketes muldades aga kapillarvee mahutavuse ja närbumispunkti vahe. Omastatav vee dipasoon on kõige väiksem liivas ja tihenenud mullas.

Mulla veerežiimi tüübid.
I. Läbiuhtumise tüüpi veerežiim. Iseloomulik iga-aastane muldade läbiuhtumine kuni põhjaveeni. Aastane sademete hulk ületab aurumise. On iseloomulik Eesti
tingimustele.
II. Mitteläbiuhtumise tüüpi veerežiim. Muldade läbiuhtumine puudub. Sademete veed immutavad läbi ainult mulla ja lähtekivimi ülemise osa. Mullaveel puudub ühendus põhjaveega. Vahel on nn. surnud horisont. Iseloomulik stepiala muldadele.
III. Aurumise tüüpi veerežiim. Aurumine ületab sademete hulga. Põhjaveed pärit
kaugemalt , põhjavee piir mullapinna lähedal. Kapillaarvööde ulatub mulla pinnani.
Iseloomulikud soolakumullad.

Mulla niiskusrežiimi jaotus.
Üldisemalt jaotatakse mulda niiskusrežiimi alusel:
Automorfsed mullad: põukartlikud, parasniisked ja gleistumistunnustega mullad.
Poolhüdromorfsed mullad: gleistunud ja gleimullad .
Hüdromorfsed mullad: turvastunud ja turvasmullad.
Mulla niiskusrežiim iseloomustab mingil konkreetsel ajahetkel mulla veega
varustatust
kvalitatiivsest aspektist lähtudes, sõltuvalt vee liikuvusest ja omastatavusest. Praktikas
kasutatakse mulla niiskusrežiimi iseloomustamisel järgemist jaotust:
1. põuakartlikud – kerge lõimisega või suure koresesisaldusega või väikse veemahutavusega
2. parasniisked – suure veemahutavusega liivsavi lõimisega mullad, kus taimed on suhteliselt hästi veega varustatud
3. nõrgalt liigniisked (ajutiselt) – gleistunud mullad – soostunud mullad, mis on väljakujunenud pealevalguva pinnavee ja ajutiselt mullaprofiili ulatuva kapillarvöötme või põhjavee mõjutusel.
4. tugevasti liigniisked (alaliselt) – gleimullad.- glei- ja soomullad, kus põhjavesi on mullaprofiilis ja soostumist põhjustab ka pealevalgu pinnavesi
5. ebastabiilne – kahekihilise lõimisega muldadel põhjustatud nn. ülaveest. LP mullad.

Mulla õhk- ja õhurežiim.
Mullaõhu moodustavad:
1. atmosfäärist mulda tunginud gaasid
2. biokeemiliste protsesside mõjul mullas tekkinud gaasid (ammoniaak, süsihappegaas jt).
Mulla õhu koostis erineb etmosfääri õhu koostisest selle poolest, et selles on rohkem süsihappegaasi ja vähem hapnikut .
Mulla õhurežiimi all mõistetakse mulla õhu koostise, õhuläbilaskvuse, õhumahutavuse ja õhuvahetusega seotud ajalisi muutusi.
Mulla õhumahutavus näitab õhuga täidetud pooride mahtu mullas.
Mulla õhuläbilaskvus on mulla võime õhku läbi lasta. Määrab õhu vahetuse mulla ja atmosfääri vahel.
Mulla õhustatus ehk aeratsioon sõltub mulla poorsusest ja niiskusest, mis omakorda sõltub mulla tüübist, struktuursusest jms.
Mulla õhuvahetus – aeroobsed mikroorganismid ja taimejuured kasutavad mullas leiduvat hapniku ja eritavad mulda süsihappegaasi.
Õhuvahetus peab toimuma keskmiselt iga tunni aja tagant.
Sõltub:
• mulla omadustest (õhumahutavus, läbilaskvus)
• välistest teguritest (temperatuur, sademed, õhurõhk, tuul jt).
Kui mullaõhu hapnikusisaldus langeb alla 10..15%, siis taimede juurestik ei arene
normaalselt.
Õhurežiimi reguleerimise võtted:
• agrotehnilised (mullakooriku purustamine, orgaanilise aine lisamine, künnikihi aluste
horisontide sügavkobestamine)
• hüdromelioratiivsed (kuivendamine, niisutamine).

Redoksrežiim mullas.

Selle all mõistetakse mulla õhu-, vee- ja soojusrežiimi koosmüjust tulenevaid oksü. ja redu. reaktsioone mullas
Mullas esineb mitmeid erinevaid redokssüsteeme, kuid tähtasim neist on hapniku oksüdeerumis- redutseerimissüsteem
Oksüdeerumisprotsessid võivad olla pöördumatud või pöörduvad (Fe ja Mn). Õhurikkas ja soojemas kk on ülekaalus oksüdeerumisprotsessid ning jahedates ja liigniisketes tingimustes redutseerimisprotsessid

Oksüdeerumine FeO→ Fe2O3 (toimub hapniku liitmine ja elektroni loovutamine )
Redutseerimine Fe2O3→FeO (toimub hapniku loovutamine ja elektroni liitmine)

Fe2O3 ei lahustu mullavees(va. tugevalt happelises keskkonnas) ja sadestub seetõttu mullaprofiilis, tekivad roostelaigud ja punakaspruuni tooniga horisondid.
FeO lahustub vees ja tõusva kapillaarveega kantakse ülespoole, alumistes horisontides toimub värvuse muutus. Savimineraalid põhjustavad sinakashalli(roheka) värvuse, tekivad gleilaigud või alumistes horisontides sinakashall gleihorsont.

Redokspotentsiaal , redoksindeks.
Redokspotentsiaal (Eh):

Iseloomustab oksü.-redu. režiimi vahekorda mullas. Mõõdetakse millivoltides.
Kui Eh on alla 200, siis ülekaalus on redu. prtotsessid. Enamatsi on redutseerunud ühendid taimede tekkelised.
Kui Eh on üle 400, siis mullas ülekaalus oksüdeerumis tingimused. Taimede kasvuks optimaalne Eh on 400-600 mV.
Eh üle 700 mV juured on muld ülimalt õhurikas ja läbikuivanud. Selliselt tugevalt oksüdeerunud keskkonnas on rakendatud taimede poolt raua omastamine

Redoksindeks

Redoksindeks rH=Eh/29+2pH
Kui rH30 cm. Tüüpprofiil: A- Bm-C-(D).
Rähkmuldade viljakus ja kasutamine võib varieeruda väga suurtes piirides, sõltudes peamiselt
huumushorisondi tüsedusest ja koresesisaldusest. Huumusesisaldus on kõrgem õhematel ja
räharikkamatel muldadel (7…10%), väiksem tüsedamatel põllumaadel 3…5%.
Toitaineterikas ja mullareaktsiooniga 6,5…7,5. Küllastusaste kõrge, üle 90%. Puuduseks suur
koresesisaldus ja sellest tulenev põuakartlikkus ja halb haritavus. Lasuvustihedus
huumushorisondis 1,3…1,5 g/cm3.
Puistu boniteet ulatub V-ndast kuni I-II boniteediklassini. Haritava maa boniteet peamiselt
25…50 hp. Kastumine nii põlluna, rohumaana kui ka metsamaana.
Levikuala on peamiselt Põhja- ja Loode-Eesti ning saared.
3. Klibumuld – Kk.
Klibune peenesevaene muld, juba huumushorisondis on korest üle 50 %. Looduslikul maal
võib koreselise materjali peal olla õhuke, alla 10 cm tüsedune koresevaba huumuslik horisont.
Levivad valdavalt rannavallidel. Tüüpprofiil A-BC-C.
4. Gleistunud karbonaatmullad – Kg.
Kihisemine kõrgemal kui 30 cm. Siia kuuluvad gleistunud paepealsed mullad (Khg) ja
gleistunud rähkmullad (Kg). Esineb ajutine liigniiskus , kevadel või sügisel ca ühe nädala
jooksul. Suvel kannatab taimkate siiski veepuuduse all. Huumusesisaldus 0,5…1% võrra
kõrgem kui parasniisketel analoogidel.
Gleistunud paepealsed mullad moodustavad kogu maast alla 0,5%, põllumaadel tavaliselt ei
leidu. Gleistunud rähkseid muldi on ca 1,6% maast ja 2,1% põllumaast.
II Tüüp
Pruunmullad
Tekkinud karbonaatsel lähtekivimil, kihisemine meetrises mullaprofiilis, kuid sügavamal kui
30 cm. Veerežiimilt parasniisked kuni ajutiselt liigniisked. Eesti kõige viljakamad mullad.
1. Leostunud mullad – K0.
Hõlmavad ca 4,2% kogu maast ja 9,7% põllumaast.
Kihisemine tavaliselt 30…60 cm sügavusel. Ülemine kiht on leostunud vabadest
karbonaatidest. Iseloomulik pruuni savistunud horisondi (Bm) olemasolu.
Juhtiv mullatekkeprotsess: savistumine.
Tüüpprofiil: A-Bm-C.
Huumusesisaldus metsamuldadel 4,5…5%, põllumaadel 2,7…3%. Lasuvustihedus 1,4…1,5
g/cm3, metsamuldadel väiksem. Mullareaktsioon neutraalne või nõrgalt happeline.
Küllastusaste kõrge, üle 80…90%. Veerežiim stabiilne ja peamiselt parasniiske. Universaalse
kasutussobivusega. Puistu boniteet I-II klass. Haritava maa boniteet alates 40 kuni üle 60 hp.
Levikuala peamiselt Kesk-Eestis.
2. Leetjad mullad – KI.
Kihisemine esineb tavaliselt 60…90 cm sügavusel. Mullaprofiilis esineb nõrgalt
väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või
punakaspruun karbonaatne moreen.
Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine.
Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C.
Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos.
Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli
moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa.
3. Gleistunud pruunmullad.
Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele
tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest).
a) K0g gleistunud leostunud muld. A-Bmg-Cg.
b) KIg gleistunud leetjas muld. A-ELg-Btg-Cg.
Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult põllumaadena.
Gleistunud pruunmullad hõlmavad 7,3% kogu maafondist ja 12% põllumaast.
III Tüüp
Leetunud mullad
1. Näivleetunud ehk kahkjad mullad – LP.
On tekkinud kahekihilisel lähtekivimil. Alumine ühe-kahe lõimiseastme võrra raskem kiht on
kaetud hilisemate setete 30…80 cm kergema kihiga . Raskema lõimisega kihile tekib ajuti
ülavesi – ülagleistumine, mistõttu loetakse veerežiimi ebastabiilseks. Samuti kaasneb
lessiveerumine. Oluliseks tunnuseks on mullaprofiilis nähtavad sügavad „keeled“.
Lähtekivimiks peamiselt punakaspruun karbonaadivaene moreen. Kihisemine puudub või on
sügavamal kui 1m.
Juhtiv mullatekkeprotsess: näivleetumine (ülagleistumine ja lessiveerumine).
a) LP pruun näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Baf-Elg-B-C.
Kui kergema lõimisega kattekiht on tüsedam (ca 50…60 cm), siis tekib
huumushorisondi alla Baf horisont.
b) L(P) hele näivleetunud muld. Tüüpprofiil: A-Elg-B-C.
Kui kergema lõimisega kattekiht on õhem (30…40 cm), siis Baf horisont
puudub ja tekib hele näivleetunud muld.
Põllumuldade huumusesisaldus 1,9…2,4%. Liikuvate toiteelementide sisaldus suhteliselt
väike. Looduslikel aladel mullareaktsioon mõõdukalt või tugevasti happeline, põllumuldadel
tänu lupjamisele tavaliselt nõrgalt happeline. Metsamuldade küllastusaste 60…70%,
põllumuldadel 75…85%.
Puistu boniteet kõrge, I klass.
Kultuurmaadena kasutamise seisukohalt on tegu üle keskmise viljakusega muldadega,
boniteet tavaliselt 40…50 hp.
Moodustavad 5,9% kogu maafondist ja eriti suur on nende osatähtsus haritaval maal (15,1%).
Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul.
2. Leetunud mullad – Lk.
Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad.
Esineb selgelt väljakujunenud tüse (>5cm) huumushorisont.
Juhtiv mullatekkeprotsess: leetumine .
Jaotatakse leetumise astme järgi kolmeks:
a) LkI nõrgalt leetunud muld. E15 cm. Tüüpprofiil: (O)-A-E-B-C.
Leetunud mullad on lõimiselt valdavalt liivad, vaid ca 10% ulatuses saviliivad. Veerežiimilt
parasniisked või põukartlikud. Happelise reaktsiooniga ja põllumaadena kasutamisel vajavad
lupjamist. Madala huumusesisaldusega (tavaliselt alla 2%) ja toitainetevaesed mullad. Seoses
madala huumuse- ja füüsikalise savi sisaldusega on väikse neelamismahutavusega. Kergesti
haritavad, kuid harimisõrnad.
Puistu boniteet männienamusega metsades suhteliselt kõrge, I-II klass.
Põllumuldade keskmine boniteet on 35…45 hp.
Leetunud mullad moodustavad kogu Eesti maast 3% ja põllumuldadest 3,3%. Umbes ¾
leetunud muldadest on metsade all.
Peamised levikualad Kagu-Eestis, vähem Põhja-Eestis (Kunda ümbrus).
3. Gleistunud leetunud mullad.
a) Gleistunud näivleetunud mullad LPg.
Lisaks perioodilisele ülaveele põhjustab liigniiskust ka moreentasandike
madalamatel osadel põhjavee tase. Põllumaadena kasutamisel vajavad
kuivendamist , rohumaana kasutamisel pole kuivendus hädavajalik.
b) Gleistunud leetunud mullad LkI-IIIg.
Liivadel tekib Bhf-horisondiga mullaprofiil: (O)-A-E- Bhfg -Cg. Raskematel
lõimistel (esineb vähem) on gleistumistunnused märgata kõrgemal ja ei teki
huumus-raua sisseuhtehorisonti: (O)-A-Eg-Bg-Cg.
IV Tüüp
Leedemullad – L
Karbonaadivaestel liivadel kujunenud happelised metsamullad. Huumushorisont kas puudub
või on alla 5 cm tüsedusega. Veerežiimilt on põukartlikud või harvem parasniisked.
Juhtiv mullatekkeprotsess: leetumine.
1) Tüüpilised leedemullad – L. On kuivades männikutes levivad mullad.
a) LI nõrgalt leetunud leedemullad. E15 cm.
2) Huumuslikud leedemullad – L(k). Esineb õhuke alla 5 cm huumushorisont.
a) L(k)I nõrgalt leetunud huumuslik leedemuld. E15 cm.
3) Sekundaarsed leedemullad – Ls. On tekkinud endiste põllumaade metsastamisel.
Olemuselt üleminekumuld – aja jooksul läheb üle tüüpiliseks leedemullaks. Esineb
kaks leethorisonti. O-E-A-E-Bhf-C.
4) Gleistunud leedemullad – Lg. Ajutiselt liigniisked liivadel paiknevad mullad.
a) LgI-III gleistunud leedemullad. O-E-Bg-Cg.
b) L(k)gI-III gleistunud huumuslikud leedemullad. O-A-E-Bg-Cg.
c) Lsg gleistunud sekundaarsed leedemullad. O-E-A-E-Bg-Cg.
Väga toitainetevaesed, happelised mullad, mis ei sobi põllumajanduslikuks kasutamiseks.
Veerežiim sageli põuakartlik. Gleistunud leedemullad suudavad metsakasvu veevajadust
paremini katta . Looduses on taimkatteks põhiliselt männimetsad.
Leedemullad moodustavad 2,5% Eesti muldkattest ja metsamuldadest ca 6%.
Peamine levikuala on Kagu-Eesti, rannaluidetel Loode-Eestis, Põhja-Eesti rannikumadalikul.
V Tüüp
Gleimullad – G
Esineb alaline liigniiskus. Ülemiseks horisondiks kas toorhuumuslik AT-horisont või
turvastunud kõduhorisont tüsedusega alla 10 cm.
Juhtiv mullatekkeprotsess: gleistumine.
1. Karbonaatsed gleimullad. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
a) Gh paepealsed gleimullad. Paekivi kõrgemal kui 30 cm. Tüüpprofiil: (T)-AT-D.
b) Gk rähksed gleimullad. Tpr: (O)-AT-BG-CG.
2. Leostunud gleimuld – GO.
Tekkinud karbonaatsel lähtekivimil alalise liigniiskuse juures. Kihisemine tavaliselt 30…60
cm sügavusel. Tpr: (O)-AT-BmG-CG.
3. Küllastunud gleimuld – G(O).
Lihtsa mullaprofiiliga, toorhuumuslikule horisondile järgneb gleihorisont. Tekkinud
karbonaadivaestel lähtekivimitel, kuid küllastumine on toimunud lubjarikka põhjavee mõjul.
Mullaprofiilis kihisemist ei esine, kuid pHKCl peab olema >5,6. Tpr: (O, T)-AT-CG-G.
4. Leetjas gleimuld – GI.
Toorhuumusliku horisondi all esineb lessiveerunud gleistunud horisont, mille alla tekib
saviakumulatiivne BtG horisont. Kihisemine puudub. Tpr: (O, T)-AT-ELg-BtG-CG.
5. Näivleetunud gleimuld – LPG.
Tekkinud kahekihilisel lõimisel alalise liigniiskuse tingimustes karbonaadivaesel lähtekivimil.
Alumise raskema lõimisekihi ülaosa lõhedes on näha sügavad väljasopistused nn. keeled.
Tpr: (O, T)-AT- Bafg -ELg-BCG.
6. Leetunud gleimuld – LkG.
Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, ülaosas valdavalt kerge lõimisega, happelised ja
alaliselt liigniisked mullad. Tpr: (O)-AT-E-BG-CG.
7. Leede -gleimuld – LG.
Tekkinud karbonaadivabadel liivadel, happelised ja alaliselt liigniisked mullad.
Toorhuumuslik horisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG.
Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul.
Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad
põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana
kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta,
kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade
kasutussobivus sõltub lisaks kuivendusseisundile oluliselt gleimulla liigist.
Eesti muldkattes moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca 27,7%. Haritaval maal on
gleimuldi 16,9% ja metsamaadel 30%. Kõige rohkem leidub leostunud ja küllastunud
gleimuldi. Suurimad levikualad on Lääne-Eesti ja Pärnu madalik , Soomaa põhjaosa ja
Hiiumaa.
VI Tüüp
Turvastunud mullad G1
On alaliselt liigniisked, mille ülemiseks horisondiks on 10…30 cm turbahorisont T või
turvastunud metsakõdu OT.
Juhtiv mullatekkeprotsess: gleistumine ja turvastumine.
1. Paepealne turvastunud muld – Gh1. Tpr: T3-(CG)-Dg.
2. Rähkne turvastunud muld – Gk1. Kihisemine kõrgema kui 30 cm. Tpr: (T2)-T3-BG-CG.
3. Küllastunud turvastunud muld – Go1. Turbahorisondis pHKCl >5,6 (6,0). Tpr: T-BG-CG.
4. Küllastumata turvastunud muld – GI1. Turbahorisondis pHKCl 100 cm. Tpr: T2-T3.
Kuivendamise järel võimalik kasutada peamiselt rohumaadena. Harimisõrnad mullad.
2. Siirdesoomullad – S. Tekivad leede-turvastunud muldadest või veekogu kinnikasvamisel
pinnalt. Samuti võib madalsoo üle minna siirdesooks. Koosneb peamiselt halvasti ja
keskmiselt lagunenud turbast. Madalsoole iseloomulike taimede kõrvale ilmuvad
puhmastaimed, tupp- villpea ja turbasamblad. On madalsoomuldadest toitainetevaesemad,
põhjaveeline toitumine on asendumas atmosfäärse toitumisega (sademed).
a) S´ väga õhuke siirdesoomuld . T tüsedus 30…50 cm. Tpr: T1-T2.
b) S´´ õhuke siirdesoomuld. T tüsedus 50…100 cm. Tpr: T1-T2.
c) S´´´ sügav siirdesoomuld. T tüsedus >100 cm. Tpr: T1-T2-(T3).
3. Rabamullad – R. Võivad tekkida siirdesoodest ja järvede kinnikasvamisest. Koosneb
ainult halvasti lagunenud turbast. Taimestikus valitsevad turbasamblad, mis katavad kogu
maapinna ja on peamised turba moodustajad. Puhma ja rohurindes domineerivad kanarbik,
sookail , küüvits, kukemari jt. Reaktsioon tugevasti happeline (pH alla 3,5). Toitumine
sademete veest. Toitainetevaesed.
a) R´ väga õhuke rabamuld. T tüsedus 30…50 cm. Tpr: T1.
b) R´´ õhuke rabamuld. T tüsedus 50…100 cm. Tpr: T1.
c) R´´´ sügav rabamuld. T tüsedus >100 cm. Tpr: T1-(T2).
Siirdesoo ja rabamullad ei sobi põllumajanduslikuks kasutamiseks.
VIII Tüüp
Lammimullad – A
Levivad jõgede, järvede kallaste aladel, kus leiab aset perioodiline üleujutus, mille käigus
kantakse setteid lammialale. Lammimuldade viljakus – kasutamissobivus oleneb veetaseme
kõikumisest. Lammimuldadel levivad peamiselt rohumaad, vähesel määral leidub
lehtpuumetsi. Lammimuldi iseloomustab neutraalne kuni nõrgalt happeline reaktsioon ja
kõrge küllastusaste. Lammimuldadel asuvad Eesti saagirikkamad looduslikud rohumaad.
1. Gleistunud lammimuld – Ag. Üleujutused on enamasti lühiajalised. Paiknevad jõesängi
vahetus läheduses kõrgematel rannavallidel. Pärast üleujutust langeb põhjavesi sügavale ja
suvel on muld parasniiske või isegi kuiv. Iseloomulik kihiline tüse A-horisont (40…100 cm).
2. Lammi -gleimuld – AG. Veepinna vahe tulvavete ja suvise vee madalseisu vahel tunduvalt
väiksem (st jõesängiäärsel tasasel lammil ) ja üleujutus pikaajalisem. Põhjavesi ulatub
mullaprofiili ja kapillaarvööde enamasti mulla pinnale. Profiil koosneb tüsedast AT või A
horisondist ja gleihorisondist.
3. Lammi-turvastunud muld – AG1. Levivad jõgede kesklammil, tavaliselt pikemat aega
üleujutatud ja põhjavesi ulatub mullapinnani. Orgaanilise aine poolest rikkamad (turbased)
kihid vaheladuvad org. ainest vaeste mudaste kihtidega.
4. Lammi- madalsoomuld – AM. Esinevad jõgede alamjooksu suurematel lammidel.
Vähemalt 30 cm turbahorisondile järgneb tavaliselt gleihorisont. Omadustelt sarnased
madalsoomuldadega.
IX Tüüp
Rannikumullad
Mere poolt lähemas minevikus või hetkel üleujutatud tugevasti liigniisked mullad, mis
sisaldavad kergesti lahustuvaid soolasid ( kloriidid , sulfaadid). On arengult noored mullad ja
õhukese 30 cm.
d) Av veealune muld. Endistest merelahtedest tekkinud mageveejärvede ja sisemaa
järvede kallastel paiknevates roostikes. Pidevalt kaetud õhukese veekihiga.
Erodeeritud alade mullad.
Erodeeritud muldadena eraldatakse künklikus moreenmaastikus praeguste ja endiste
kultuurmaade mullad, mis on allunud või alluvad kiirendatud vee-erosioonile.
Eraldatakse kolm erosiooniastet: nõrk, keskmine ja tugev.
1. Nõrgalt erodeeritud mullad – e. Esinevad kallakutel 3…5°. Edasine eristamine vastavalt
mullaliigile ja mulla šifri juurde tuleb tähis „e“.
Näiteks: KIe – nõrgalt erodeeritud leetjas muld.
2. Keskmiselt erodeeritud mullad – E2. Esinevad tavaliselt kallakutel 5…10°. Erosioonile
viitavad tunnused selgelt väljakujunenud. Künnikiht koosneb mitme horisondi segust.
a) E2k keskmiselt erodeeritud rähkmuld. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
b) E2o keskmiselt erodeeritud leostunud muld. Kihisemine 30…60 cm sügavusel.
c) E2l keskmiselt erodeeritud näivleetunud ja leetunud muld. Kihisemine 10°. Künnikihis
huumushorisondi materjali ½…¼ või vähem.
a) E3k tugevasti erodeeritud rähkmuld. Kihisemine kõrgemal kui 30 cm.
b) E3o tugevasti erodeeritud leostunud muld. Kihisemine 30…60 cm sügavusel.
c) E3l tugevasti erodeeritud näivleetunud ja leetunud muld. Kihisemine

.DOCX Laadi alla originaalfail 31 lk · .docx · 91 allalaadimist

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #1

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #2

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #3

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #4

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #5

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #6

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #7

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #8

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #9

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #10

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #11

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #12

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #13

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #14

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #15

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #16

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #17

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #18

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #19

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #20

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #21

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #22

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #23

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #24

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #25

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #26

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #27

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #28

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #29

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #30

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused #31

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 31 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-05-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

91 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

you mees Õppematerjali autor

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.
Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud.....
5. Kivimite ja mineraalide murenemine.
Maapinnal satuvad kivimid ja neis sisalduvad mineraalid sootuks teistsugustesse tingimustesse, kuni olid nende tekkekohas. Mitmesuguste tegurite mõjul, nagu temperatuurikõikumised.....
13. Orgaanilise aine vormid mullas.
Ehituselt ja välisomaduste põhjal jaotatakse orgaaniline aine mullas kaheks:
1. Mittespetsiifiline orgaaniline aine (varis) – lagunemata ja poollagunenud taimsed ja loomsed jäänused.
..........

mullateadus eksam eksamiküsimused Muld mullastik

Sarnased õppematerjalid

pdf

MULD-EKSAM-1

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid. Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel. Muld on eluta(kivimid) ja elusa looduse vahelüli ning nende pikaajalise vastastiktoime tulemus, mis on vajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Muld on taastumatu loodusvara. Mulla komponendid: Õhk(20-30%) ebastabiilne Vesi(20-30%) ebastabiilne Mineraalosa(45%) stabiilne Orgaaniline osa(5%) NB! Olenevalt mullast võib komponentide vahekord eelpool olevast suurel määral erineda! 2. Muldi kujundavad faktorid. Mulla teket ja erengut ehk mulla geneesi mõjutavad paljud tegurid, millest tähtsaimad on järgmised: 1)Lähtekivim 2)rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elus organismi

Eesti mullastik

doc

Mullateaduse eksam

Maaparandusliku mullateaduse õppeaine eksamiküsimused koos vastustega 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid. Mullaks nimetatakse maakoore pimdmist kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mulla komponendid: Mineraalaine( 45%), orgaaniline aine(5%), õhk(25%), vesi(25%). 2. Muldi kujundavad faktorid. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld

Mullateadus

doc

Mulla eksam

Mullateaduse ja maakasutuse ökonoomika õppeaine eksamiküsimused: 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid-Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Muld hõlmab maakoore pindmist osa sügavuseni, kuhu ulatub elutegevus. Mulla komponendid on mineraalaine,45% orgaaniline aine, 5% õhk, 25% vesi. 25% 2. Muldi kujundavad faktorid- · rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid. lähtekivim, · kliima, · reljeef,

Mullateadus

docx

Mulla kordamine

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid. Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mulla komponendid: Mineraalaine( 45%), orgaaniline aine(5%), õhk(25%), vesi(25%). 2. Muldi kujundavad faktorid. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta looduse ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Peamised muldi kujundavad faktorid on: rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid; lähtekivim; kliima; reljeef jne; aeg; kaasajal ka inimtegevus 3. Mullaprofiil, pedon, pedosfäär. Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullast alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini. Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline. Pedosfäär (mullakiht) on maakoore pindmine kiht, mis on haaratud mullatekkeprotsessi ja kus

Mullateaduse alused

doc

Muld - eksami kordamine

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.- Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld hõlmab maakoore pindmist osa sügavuseni, kuhu ulatub elutegevus. Koosneb: mineraalaine, orgaaniline aine, õhk, vesi. 2. Muldi kujundavad faktorid.- ·rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid. · lähtekivim · kliima · reljeef · aeg · kaasajal ka inimtegevus 3. Mullaprofiil, pedon, pedosfäär.- Pedosfäär on maakoore pindmine kiht, mis on haaratud mullatekkeprotsessi ja kus saab eristada mulda. Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline. Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullast alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini. On kahemõõtmeline. 4. Kristalne aluskord, aluspõhi, pinnakate. Eesti

Aerofotogeodeesia - fotogramm-meetria

doc

Mulldateaduse loengu konspekt

1 Uugo Roostalu loengud Raamatud: 1. Mineraalid ja kivimid (mineroloogia pertograafia) Raamat mineroloogia ja pertograafia praktikum A. Oja 2. Mullateaduse laboratoorne praktikum (E. Kitse ja I. Oma) 3. Muldade määramise ja iseloomustamise maatrikstabelid (Raimo Kõlli) 4. Muldade määraja 5. Eesti muldade lühiiseloomustus (Raimo Kõlli, H. Lemeti) 6. Eesti mullad (Rein Kask) NB! Eesti mullastik arvudes 8 osa. (Eesti projekteerimisinstituut ,,Eesti põllumajandus projekt") Mullateaduse aine ja ülesanded. Mullateadus on loodusteaduse haru. On üks põhilisi agronoomilisi distsipliine, mis uurib

Üldbioloogia

pdf

Mullateaduse konspekt

MULLATEADUS 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.  Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel.   Mulla komponendid: mineraalaine (mulla lähtekivim mille peale muld tekkima hakkab), orgaaniline aine (elusorganismid viivad läbi lagundamist ja surnud orgaaniline aine huumus), õhk, vesi 2. Muldi kujundavad faktorid.   1) rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid   2) lähtekivim   3)kliima   4)reljeef   5)aeg- eestis noored mullad väga ajakulukas protsess on muldade teke 3. Mullaprofiil, pedon, pedosfäär.   Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullst alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini on kahemõõtmeline.  Pedon on muldkattest reaalselt esinev mullasammas on kolmemõõteline?

Eesti mullastik