Muld - eksami kordamine (0)

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.- Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat
kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse
organismide ja nende laguproduktide poolt. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse
(kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld hõlmab maakoore pindmist osa
sügavuseni, kuhu ulatub elutegevus. Koosneb: mineraalaine, orgaaniline aine, õhk, vesi.
2. Muldi kujundavad faktorid.-
•rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid.
• lähtekivim
• kliima
• reljeef
• aeg
• kaasajal ka inimtegevus
3. Mullaprofiil , pedon, pedosfäär.-
Pedosfäär on maakoore pindmine kiht, mis on haaratud mullatekkeprotsessi ja kus saab eristada mulda.
Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline.
Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullast alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini. On kahemõõtmeline.
4. Kristalne aluskord, aluspõhi, pinnakate.
Eestis moodustavad ürg- ja aguaegkonna (570… 3500 milj. aastat tagasi) kivimid sügaval
lasuva kristalse aluskorra . Aluskord koosneb peamiselt graniitidest.
Aluspõhja moodustavad peamiselt kambriumis, siluris ja devonis kujunenud settekivimid .
Aluspõhja katavad peaaegu pidevalt noored pudedad setted , moodustades maakoore kõige
pindmise osa – pinnakatte.
5. Mulla aluskivim ja lähtekivim. Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte (harvem ka aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla lähtekivimiks. Mullatekkeprotsessist otseselt mittehaaratud osa nimetatakse mulla aluskivimiks .
6. Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid.
1. Moreenid e. jääsetted
a) Põhja-Eestis valkjashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen. Lõimiselt tugevasti koreseline liivsavi .
b) Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne saviliiv ja liivsavi moreen .
c) Lõuna-Eestis punakaspruun karbonaadivaene või nõrgalt karbonaatne moreen. Karbonaatsus väheneb lõuna suunas pidevalt. Lõimis varieerub saviliivast kuni savini.
d) Kagu-Eestis pruun karbonaatne moreen
2. Lõimiselt kahekihilised lähtekivimid (Põlvas, Valgamaal ka Tartumaal). Moreen on kaetud hilisema settega nt. Liiv või saviliiv.
3. Fluvioglatsiaalsed lähtekivimid ehk jääjõgede tekkelised lähtekivimid – hästi sorteeritud setted ( liivad , kruusad).
4. Jääpaisjärvede setted, mis võivad olla liivad (Peipsi ürgorg), savid ( viirsavi Vändra, Tori ).
5. Turvas – soomuldade lähtekivim.
6. Tuulesetted , alluviaalsed setted jne.
7. Mulla mehaanilise koostise lihtsustatud jaotus, kores, peenes .
Lihtsustatud mulla mehaanilise koostise jaotus:
osakeste läbimõõt alla 0,01 mm – füüsikaline savi
osakesed läbimõõduga 0,01…1 mm – füüsikaline liiv
osakesed alla 1 mm – mulla peenes
osakesed üle 1 mm – mulla kores
Mulla peenes jaotub:
alla 0,000001 mm – molekulid
0,000001…0,0001 mm – kolloidid
0,0001…0,001 mm – ibe
0,001…0,05 mm – tolm
0,05…1 mm – liiv
Mulla kores jaotatakse:
1…10 mm – kruus
1…10 cm – peenkivid (rähk, klibu, veeris )
10…20 cm – väikekivid
0,2…1 m – suurkivid (munakad, kamakad)
>1 m – rahnud, pangad
8. Mulla lõimis, klassifikatsioon , sõrmeproov.
Mulla mehaanilise koostise protsentuaalset jaotust nimetatakse mulla lõimiseks. Eestis on kasutusel nn. Katšinski mulla lõimise klassifikatsioon, mille aluseks on füüsikalise savi
sisaldus mullas.
Füüsikalise savi sisaldus, %
Mulla lõimis
0..5
5....10
Sõre liiv l1
Sidus liiv l2 Liiv 1
10.....20
Saviliiv sl
20.....30
Kerge liivsavi ls1
30......40
Keskmine liivsavi ls2
40......50
Raske liivsavi ls3
50......65
65......80
80......
Kerge savi s1
Keskmine savi s2 savi s
Raske savi s3
• Kerged mullad : l, sl
• Keskmised mullad : ls1, ls2, sl/ls
• Rasked mullad: ls3, s
• Liivmullad – toitainetevaesed, väikese veemahutavusega ja suure veeläbilaskvusega, soojenevad kiiresti, ei paaku ja neid on kerge harida. Hea õhustatuse tõttu laguneb orgaaniline aine kiiresti. Mineraalväetiste mõju on lühiajaline. Madala viljakusega.
• Saviliivmullad – keskmise viljakusega, hästi õhustatud. Sobivad enamike kultuurtaimede kasvuks.
• Liivsavimullad – tänu soodsale vee- ja õhurežiimile on taimekasvuks optimaalsed (eelkõige ls1 ja ls2).
• Savimullad – taimetoitainete poolest rikkad, kuid kuivavad pikaldaselt ja on raskesti haritavad. Kuival ajal kattub savimuld koorikuga. Optimaalne harimisaeg on väga lühike.
Sõrmeproov
Võtame mulda, paneme väikesesse kaussi ja niisutame nii et vesi ei hakkaks vastu läikima (ei muutuks plastiliseks). Siis võtame mulla kätte ja proovime teha kuulikest.
- kui kuulikest teha ei saa on tegemist liivaga
- kui saab kuulikese aga 3 mm paksust nööri mitte on –saviliiv
- kui saa 3 mm paksuse nööri aga murdmisel kohe murdub- ( kerge) liivasavi
- kui saab painutada peaaegu rõngasse aga ikkagi murdus-liivsavi 2
- kui saab painutada rõngasse aga tekkisid mõrad- liivsavi3
- kui saab rõnga ja mõrasid ei teki on savi.
9. Orgaanilise aine muundumised mullas.
• Mulla pinnale ja mulda ladestunud taimejäänused alluvad mitmesugustele muutustele. Lõpuks võib orgaaniline aine laguneda lihtsateks ühenditeks (CO2, H2O ja mineraalsoolad). Eralduva süsihappegaasi hulga järgi mõõdetakse tavaliselt orgaanilise aine lagunemise kiirust.
• Orgaanilise aine lagunemist mineraalseteks ühenditeks nimetatakse mineralisatsiooniks.
• Peamised orgaanilise aine lagundajad on bakterid ja seened.
10. Orgaanilise aine lagunemist mõjutavad tegurid.
1. Õhustatusest ehk aeratsioonist
a) Aeroobne lagunemine (kõdunemine) – lõppsaaduseks lihtsad ühendid, mis on rohelistele taimedele toiduks. Kiire lagunemine.
b)Anaeroobne lagunemine – mittetäielik lagunemine ja mitmesuguste vaheproduktide kuhjumine . Aeglane lagunemine. Tavaliselt põllumuldades toimub aeroobne ja anaeroobne lagunemine paralleelselt, vahekord sõltub mulla veerežiimist ja füüsikalistest omadustest.
2. Orgaanilise aine koostisest
-Kõige kiiremini lagunevad veeslahustuvad süsivesikud ( suhkrud ) ja valgud ning kõige aeglasemalt ligniin.
-Valkude lagunemine toimub ensüümide mõjul aminohapeteks. Lämmastiku vabanemine ammoniaagina (ammonifikatsioon) toimub nii aeroobsel kui ka
anaeroobsel lagunemisel
3. Niiskusest lagunemiskeskkonnas
-Niiskus suurendab taimejäänuste lagunemise kiirust seni, kui on olemas küllaldane õhu juurdepääs.
4. Temperatuurist
-Temperatuuri tõus 10ºC võrra suurendab lagunemisekiirust 2…3 korda. Optimaalne temperatuur on 20…35ºC.
5. Mulla reaktsioonist
-Happelises keskkonnas lagundajateks peamiselt seened ja neutraalses keskkonnas bakterid.
6. Mulla füüsikalistest, keemilistest ja füüsikalis- keemilistest tingimustest
-Näiteks suure savisisaldusega muldades on lagunemine aeglasem kui kergemates muldades.
7. Mulla bioloogilisest aktiivsusest
11. Huumuse omadused ja koostis. Omadused-
- värvus – tumepruun kuni must
- happeline
- C-sisaldus 40..70%
- N-sisaldus 2,5…5%
12. Humifikatsioon . Huumusainete teket nimetatakse humifikatsiooniks,
mis on iseloomult sünteetiline protsess, kus toimub lihtsamatest ühenditest keerulisemate moodustamine. Toimub mikroorganismide otsesel osavõtul. Mida kiiremini toimub taimejäänuste lagunemine, seda kiiremini toimub ka humifikatsioon. Seega faktorid, mis mõjutasid orgaanilise aine lagunemist, mõjutavad ka huumuse teket. Kõige rohkem tekib huumusaineid siis, kui mullas kas samaaegselt või vahelduvalt esineb nii aeroobne kui ka anaeroobne lagunemine.
13. Orgaanilise aine tähtsus ja mõju mulla omadustele.
-Orgaaniline aine, eriti huumushapped, on tähtis tegur kivimite murenemisel, mulla mineraalosa lagunemisel ja ainete migratsioonil.
-Orgaaniline aine, eriti huumus, parandab mulla füüsikalisi omadusi.
-Huumusainetest sõltuvad mulla füüsikalis-keemilised omadused.
Mulla orgaaniline aine, eriti huumusained, on taimedele peamiseks toiteelementide ja
süsihappegaasi allikaks. Huumusained mõjuvad kõrgematel taimedel kasvustimulaatoritena.
-Orgaaniline aine on energia allikaks mullaelustikule ( edafon ).
-Mulla orgaaniline aine suurendab mulla enesepuhastamisvõimet ja tagab mulla sanitaarse
kaitse.
14. Huumusesisalduse hindamise skaala, optimaalne sisaldus, kriitiline sisaldus.
• alla 1,5 % väga madal
• 1,5...2,5% madal
• 2,5...3,5% keskmine
•3,5....5% kõrge
• üle 5% väga kõrge
-Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus ca. 2,5…3,5%.
- Ajutiselt liigniiskete ( gleistunud ) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1…2%
võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik horisont , sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte
huumusesisaldust.
15. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused.
-Orgaanilise aine juurdeviimine mulda – sõnnik (40t/ha=0,1% suurem Hu%), haljasväetised.
-Liblikõieliste kultuuride kasvatamine – juurtel asuvad mügarbakterid seovad õhulämmastikku. Ristiku või lutserni kaheaastase kasvatamise järel tõuseb mulla Hu% 0,2…0,4%.
-Huumusetekke jaoks optimaalsete tingimuste tagamine– näiteks muldade lupjamisel seotakse huumushappeid.
24. Mulla aktiivne happesus . põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni. Happelise reaktsiooni korral on ülekaalus H+, neutraalse reaktsiooni korral on H+ ja OH- (hüdroksiidioon) hulk võrdne ja pH=7. Vesinikioonide kontsentratsiooni tähistatakse pH.
Arvuline väärtus näitab vesinikioonide kontsentratsiooni negatiivset kümnendlogarotmi:
pH=-log [H+]
Mulla pH määratakse kas vesileotisest (pHH2O) või tavaliselt 1 N KCl leotisest (pHKCl). Samast mullast määratud pHKCl arvuline väärtus on madalam kui pHH2O väärtus. Kui pHKCl on 5,1, siis pHH2O on ca. 6. pHKCl ja mulla reaktsiooni vaheline jaotus:
pHKCl
Mulla reaktsioon
kuni 4,5 -tugevalt happeline
4,6…5,5- mõõdukalt happeline
5,6…6,5 -nõrgalt happeline
6,6…7,2- neutraalne
üle 7,2- leeliseline
25. Mulla asendushappesus. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta.
Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus.
26. Mulla hüdrolüütiline happesus. Tähistus on H8,2. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Hüdrolüütiline happesus on oluliselt suurem kui aktiivne ja asendushappesus.
Hüdrolüütilist happesust kasutatakse lubjatarbe arvutamisel
32. Mullavee liigid.
Keemiliselt seotud vesi. Savimineraalide, huumuse, kristallide (näit. kipsi) koostises. Ei ole taimede poolt omastatav.
Tahke vesi mullas esineva jääna.
Veeaur mullas. Sisaldus mullas väike, ca 0,001%, kuid liikuvuse tõttu on tähtis (peamiselt lõunapoolsetel aladel, stepis ). Liikumine võib toimuda passiivselt ehk liikuva õhuvooluga või aktiivselt tänu rõhkude erinevusele. Veeaur liigub soojemast külmemasse ossa .
Füüsikaliselt tugevasti seotud vesi on mullaosakeste ümber olev veekiht , mis on adsorbeerunud osakeste pinnale mullaõhus leiduvast veeaurust. Ei ole taimedele omastatav.
Füüsikaliselt nõrgalt seotud vesi ehk kilevesi on samuti seotud mullaosakeste ümber molekulaarjõudude mõjul, kuid palju nõrgemini kui hügroskoopsusvesi. Ei allu maa külge- tõmbejõule. Kileveest on vaid osa taimede poolt raskesti omastatav.
Vaba vesi. Vaba vee hulka kuulub kapillaarjõudude mõjul mullas liikuv kapillaarvesi ja raskustungile alluv gravitatsioonivesi. Kapillaarvee liikumine toimub mullakapillaarides, mis kujutab endast korrapäratut ebaühtlase läbimõõduga pooride süsteemi. Mida peenem on kapillaar , seda suurem on kapillaarvee tõus ja vastupidi.
Kapillaarvesi
pendulaarne vesi on omane jämeda mehaanilise koostisega muldadele , kus ühtset kapillaarset süsteemi moodustavad poorid puuduvad. Väheliikuv ja taimedele raskesti omastatav.
Sorbtsiooniliselt suletud kapillaarvesi on omane raske lõimisega muldadele. Kapillaari mõned osad on nii peenikesed, et vesi ei suuda peenemaid osi läbida. Praktiliselt liikumatu kapillaarvesi ja taimedele raskesti omastatav.
rippuv kapillaarvesi tekib pindmistes mullahorisontides pärast sademeid ja on taimede poolt keskmiselt omastatav.
toetuv kapillaarvesi tõuseb kapillaarjõudude mõjul põhjaveest üles ja on taimede poolt kergesti omastatav.
Gravitatsioonivesi
nõrguv gravitatsioonivesi –mittekapillaarsetesse pooridesse sattunud vett ei hoia kapillaar-jõud kinni ja see liigub raskustungi jõul allapoole.
toetuv gravitatsioonivesi. Kui nõrguv gravitatsioonivesi jõuab vett läbilaskmatu kihini, siis moodustub põhjavesi. Kaldus vettpidaval kihil tekkinud liikuv põhjavesi on seisva
põhjaveega võrreldes mineraalaineterikkam. Kahekihilise lõimisega muldadel (näivleetunud
mullad), kus ülemised horisondid on kergem lõimisega kui sisseuhtehorisont, võib tekkida nn.
ülavesi. Erineb põhjaveest oma lühiajalise ja perioodilise esinemise poolest.
33. Toetuva kapillaarvee tõus. Ehk apillaarvöötme tüsedus sõltub peamiselt ulla või pinnase lõimisest, mehaanilise oostise ühtlikkusest või kihilisusest. Kõige väiksem on kapillaarvöötme liivmuldadel ning kõige tüsedam raskema lõimisega ühekihilistes struktuur setes muldades.
34. Mulla veemahutavuse liigid.
Maksimaalne adsorbtsiooniniiskus – Wma. Suurim veehulk, mida muld suudab veeaurust adsorbeerida alla 40% relatiivse õhuniiskuse juures.
Maksimaalne hügroskoopsus – Wmh. Suurim veehulk, mida muld suudab veeaurust siduda peaaegu täielikult küllastunud õhust (relat. niiskus 94%).
Närbumispunkti niiskus – Wnärb. On mulla niiskus, mille juures taimed närbuvad. Wnärb=1,3…1,5Wmh. Liivades 1…3%, savides 12…13%.
Kapillaarvee katkemise niiskus – Wkk. Esineb ainult liivsavides, savides langeb see kokku väliveemahutavusega, sest savides on mittekapillaarse poorsuse osatähtsus väike. Liivades aga ühtne kapillaarne poorsus puudub.
Väliveemahutavus – Wv. Suurim rippuva kapillaarvee hulk, mida muld suudab kinni pidada. Liivades alla 12%, savides üle 23%.
Kapillaarne veemahutavus – Wk. Kapillaarvöötmes olev toetuva kapillaarvee hulk.
Täielik ehk maksimaalne veemahutavus –Wmaks. Suurim vee hulk, mis mullas võib leiduda, kõik poorid on veega küllastunud. Wmaks=(Pü:Dm)+0,44Wmh
46. Mullatekkeprotsess, mullatekketegur ja –tingimused.
Mullatekketeguriks on bioloogiline faktor.
Tingimused, mis mõjutavad mullatekkeprotsesse:
-kliima
-lähtekivim
-reljeef
-aeg, maakoha vanus.
Mullatekkeprotsess on maakoore pindmiste kihtide kasutamine ja ümberkujundamine kõrgemate ja alamate taimede ning nende jäänuste laguproduktide poolt kõigi füüsikalis-
geograafiliste tingimuste mõjutusel ja osavõtul. Mulla tekkimine sai alata alles hetkest kui tekkis elu. Muld hakkab kujunema sellest hetkest, kui murendmaterjalile lasuvad esimesed organismid.
47. Leetumine
mulla mineraalosa lagunemine happeliste huumusainete mõjul ning laguproduktide eemaldumine laskuva veega. Profiili ülemises osas on saviosakesed vaesunud reast
biogeenselt tähtsatest ühenditest ( Fe2O3 , Al2O3, CaO, MgO) ning savi kogunemist
sisseuhtehorisonti ei ole eriti märgata. Toimub happelises keskkonnas karbonaadivaesel lähtekivimil ja põhjustab mullareaktsiooni edasist hapestumist.
48. Lessiveerumine.
ibe ja kolloidosakeste ümberpaigutumine mulla ülemistest horisontidest alumistesse huumusainete ja kolloidse ränihappe kaitsetoimel. Ibe ja kolloidosakesed seejuures ei lagune.
Vaatamata saviosakeste hulga vähenemisele mulla ülemistes kihtides, nende keemiline
koostis jääb muutumatuks kogu profiili ulatuses. Ei toimu mullaprofiili absoluutset vaesumist. Iseloomulik savistunud Bt-horisondi olemasolu. Eeltingimuseks on laskuv veevool ja neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon (karbonaatne lähtekivim). Ei põhjusta mulla hapestumist.
49. Savistumine.
bioloogilisel murenemisel või taimejäänuste muundumisel vabanenud mineraalühendite ümberkristalliseerumisel moodustunud saviosakeste kogunemine tekkekohal. Leiab aset karbonaatsel lähtekivimil (neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga mullal) intensiivse
aineringe tingimustes.
50. Näivleetumine. pseudoleetumine on mullatekke elementaarprotsess, mis leiab aset kahekihilistel ja raske lõimisega lähtekivimitel, kuhu perioodiliselt tekib ülavett. Punakas-pruun saviliiv või liivsavi moreen on kaetud hilisemate kergema lõimisega setetega. Ülavete mõjul toimub mulla mineraalosast saviosakeste ja raua lessiveerumine ning raua taandunud vormide mõningane kogunemine üheaegselt huumushorisondi alla. Kergema lõimisega kattekiht võib olla erineva tüsedusega. Kui see on tüsedam (ca 50…60 cm), siis tekib huumushorisondi alla Baf horisont (pruun näivleetunud muld LP). Kui kattekiht on õhem (30…40 cm), siis Baf horisont puudub ja tekib hele näivleetunud muld – L(P).
51. Soostumine .
a)Gleistumine – õhuvaeses (liigniiskes) keskkonnas orgaanilise aine hapendumine taandumisvõimeliste mineraalühendite (Fe2O3) hapniku arvel. Väljendub sinakas - või rohekashallide plekkide või pideva kihi esinemises. Gleistumistunnusteks loetakse ka
roostetäppide esinemist mullas.
b) Turvastumine – liigniiskes õhuvaeses keskkonnas taimejäänuste kogunemine mulla pinnale või pindmisse horisonti lagunemata või pooleldi lagunenud kujul, mis väljendub turba või turvastunud toorhuumusliku horisondi olemasolus.
52. Kamardumine . –Tähtsamaiks tunnuseks huumuse teke ja kogunemine. Kaasneb kõikide
muldade tekkega.
53. Leostumine . on veeslahustuvate soolade ja karbonaatide eemaldumine mullast.
54. Küllastumine. on mullahorisontide rikastamine Ca ja Mg –karbonaatidega põhjavete arvelt. Kaasneb koos soostumisega. Kihisemist küllastunud mullaprofiilis tavaliselt ei esine, kuid mullareaktsioon on neutraalne ja küllastusaste kõrge.
55. Muldade klassifikatsiooni põhiühikud.
1. Mullatüüp – ühte tüüpi muldasid iseloomustab teatud
kindla mullatekkeprotsessi suund.
2. Mulla alltüüp – iseloomustab mõnevõrra erinev suund
tüübile iseloomulikus muldade arenemise protsessis.
3. Mullaliik – eristatakse alltüübi piires põhiprotsessi
arenemise astme või mõne diagnostilise horisondi
väljakujunemise astme järgi.
4. Mullaerim – mullaliigid on jaotatud mulla lõimise järgi.
56. Eesti muldade klassifikatsioon; iga mullaliigi juures: määramise tunnused,
Kõigepealt kindlaks teha, kas tegu on:
1. Anormaalse mullaga – kallakulised alad, lammialad, rannikualad , kaevandusalad jne.
2. Turvasmullad – esineb turbakiht tüsedusega üle 30 cm.
3. Normaalsed mullad – kõik ülejäänud. horisondid, omadused, viljakus, kasutamine, levik.
Tähtsamad kriteeriumid normaalsete muldade määramiseks
Mulla karbonaatsus – kihisemise olemasolu (sügavus) või selle puudumine.
Mulla niiskusrežiim (põuakartlik- parasniiske-gleistunud- glei -turvastunud- ebastabiilne)
Mulla lõimis
Tunnuslikud horisondid
Karbonaatsed mullad K
Sisaldavad ülemises 30 cm mullakihis Ca- ja Mg-karbonaate, seega kihisemine kõrgemal kui
30 cm. Juhtiv mullatekkeprotsess: huumusakumulatiivne (kamardumine).
1. Paepealsed mullad – Kh. Tekkinud paekivil, kusjuures paekivi on kõrgemal kui 30
Äärmiselt põukartlikud. OVD väga väike. Mullareaktsioon on neutraalne. Huumusesisaldus kõrge, tavaliselt 5…15%. Lasuvustihedus 0,7…1,1 g/cm3. Puistu boniteet V ja IV klass. Haritava maa boniteet 25…33 hindepunkti. Kasutamine loodusliku rohumaana. Väga õhukestel looaladel ei ole mets looduslikult võimeline taastuma. Põllumaana kasutamiseks peab huumushorisont olema üle 20 cm. Levivad nn. loopealsetel, kitsa ribana Põhja-Eesti
sisemaapoolsel küljel, Loode-Eestis ja saartel. 1,2 % Eesti territooriumist ja 0,8% haritavast maast.57. Eesti agromullastiku valdkonnad.
2. Rähkmullad K -Kihisemine kõrgemal kui 30 cm. Tekkinud tugevasti karbonaatsel rähkmoreenil, rannaklibul või fluvioglatsiaalsetel setetel. Iseloomulik suur kivisus. Juhtiv mullatekkeprotsess: huumusakumulatiivne, savistumine.
Rähkmuldade viljakus ja kasutamine võib varieeruda väga suurtes piirides, sõltudes peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja koresesisaldusest. Huumusesisaldus on kõrgem õhematel ja räharikkamatel muldadel (7…10%), väiksem tüsedamatel põllumaadel 3…5%. Toitaineterikas ja mullareaktsiooniga 6,5…7,5. Küllastusaste kõrge, üle 90%. Puuduseks suur koresesisaldus ja sellest tulenev põuakartlikkus ja halb haritavus. Lasuvustihedus huumus- horisondis 1,3…1,5 g/cm3. Puistu boniteet ulatub V-ndast kuni I-II boniteediklassini. Haritava maa boniteet peamiselt 25…50 hp. Kastumine nii põlluna, rohumaana kui ka metsamaana. Levikuala on peamiselt Põhja- ja Loode-Eesti ning saared. Hõlmavad ca 4,7% kogu maast ja 9% põllumaast.
3. gleistunud karbonaatmullad- Kihisemine kõrgemal kui 30 cm. Siia kuuluvad gleistunud paepealsed mullad (Khg) ja gleistunud rähkmullad (Kg). Esineb ajutine liigniiskus , kevadel või sügisel ca ühe nädala jooksul. Suvel kannatab taimkate siiski veepuuduse all. Huumusesisaldus 0,5…1% võrra kõrgem kui parasniisketel analoogidel. Gleistunud pae- pealsed mullad moodustavad kogu maast alla 0,5%, põllumaadel tavaliselt ei esine.Gleistunud
rähkseid muldi on ca 1,6% maast ja 2,1% põllumaast.
Pruunmullad .FAO – Cambisols. Tekkinud karbonaatsel lähtekivimil, kihisemine meetrises
mullaprofiilis, kuid sügavamal kui 30 cm. Veerežiimilt parasniisked kuni ajutiselt liigniisked. Eesti kõige viljakamad mullad.
1.Leostunud mullad - Tüüpprofiil: A-Bw-C. Kihisemine tavaliselt 30…60 cm sügavusel. Ülemine kiht on leostunud vabadest karbonaatidest. Iseloomulik pruuni savistunud horisondi (Bm) olemasolu. Juhtiv mullatekkeprotsess: savistumine
2. leetjad mullad Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C. Kihisemine esineb tavaliselt 60…90 cm sügavusel.
Mullaprofiilis esineb nõrgalt väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või punakaspruun karbonaatne moreen. Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine. Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos. Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa.
3. gleistunud pruunmullad. Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest). Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult
põllumaadena.Gleistunud pruunmullad hõlmavad 7,3% kogu maafondist ja 12% põllumaast.
III tüüp Näivleetunud ehk kahkjad mullad LP
tekkinud kahekihilisel lähtekivimil. Alumine ühe-kahe lõimiseastme võrra raskem kiht on kaetud hilisemate setete 30…80 cm kergema kihiga . Raskema lõimisega kihile tekib ajuti ülavesi – ülagleistumine, mistõttu loetakse veerežiimi ebastabiilseks. Samuti kaasneb lessiveerumine. Oluliseks tunnuseks on mullaprofiilis nähtavad sügavad „keeled“. Lähte-kivimiks peamiselt punakaspruun karbonaadivaene moreen. Kihisemine puudub või on sügavamal kui 1m. Juhtiv mullatekkeprotsess: näivleetumine (ülagleistumine ja lessiveerumine).
58. Muldade üldine jaotus kasutussobivuse alusel.
I mitteharitavad mullad- looduslikud rohumaad ja metsamaa . Kh´, K´, Gh´, Gh1, Gk1, L(k), L, LG, LG1, S,R
II haritavad mullad-
- head põllutüübilised haritavad maad- A-Agrorühm
Keskmise lõimisega (sl, ls1, ls2), parasniisked, nõrgade liigniiskuse tunnustega, kuivendatud gleistunud ja hästi kuivendatud gleimullad. Universaalse kasutussobivusega mullad
-keskmised põllutüübilised haritavad maad- B-agrorühm.
Võrreldes A agrorühma muldadega on kas kergem või raskem lõimis. Veereziimilt parasniisked, kuivendatud või kuivendamata poolhürdomorfsed mullad. Samuti nõrgalt erodeeritud mullad koos deluviaalmuldadega. Universaalse või piiratud kasutusega mullad.
-rohumaatüübilised haritavad maad- C agrorühm
Võrreldes A ja B agrorühma muldadega lisanduvad siin puuded , mis takistavad nende kasutamist põllukultuuride kasvatamiseks. Peamised puuded: erosioon, suur koreselisus, madal mullapeenese osatähtsus, veereziimi reguleerimatus, turbakihi esinemine jne. Piiratud kasutussobivusega mullad.
59. Muldade harimiskindlus- intensiivse mullaharimisega kaasnevad mitmed muutused mulla omadustes, mis vähendavad mulla potensiaalset viljakust. Olulisemad potensiaalsed viljakust vähendavad muutused on mulla orgaanilise aine mineraliseerumine, erosioon ja sstruktuursuse halvenemine. Mullaharimise tõttu potentsiaalse viljakuse vähenemise järgi hinnatakse muldade harimiskindlust.
Muldade jaotus harimiskindluse alusel.

• Harimiskindlad mullad- võib kasutada intensiivsemat mullaharimist nõudvaid kultuure. Selliste muldade huumusesisaldus on optimaalne või üle selle, orgaaniline aine ei allu mineraliseerumisele, erosiooni ei esine ja mulla struktuursus on vastupidav.
  
• Piiratud harimiskindlusega mullad.- intensiivset mullaharimist nõudvate kultuuride kasvatamine on lubatav, kuid nende vahekord heintaimedega peab olema selline, mis tagab potentsiaalse viljakuse suurenemise või säilimise. Siia kuuluvad automorfsed ja poolhüdromorfsed mullad. Mille huumusesisaldus on suurem kriitilisest, kuid madalam optimaalsest, erosiooniohtlikud mullad ja mullad, mille orgaaniline aine allub tugevale mineraliseerumisele.
  
• Harimisõrnad mullad- intensiivne harimine põhjustab potentsiaalse viljakuse olulist vähenemist, mille tulemusena võivad mullad muutuda põllumajanduslikult kasutamiskõlbmatuks. Siia kuuluvad automorfsed ja poolhüdromorfsed huumusvaesed mullad, samuti turvastunud ja turvasmullad, mille orgaaniline aine allub tugevale mineraliseerumisele ning erodeeritud mullad.
  

60. Muldade haritavus.-

• kergelt haritavad mullad- kivivabad liiv- ja saviliivmullad tasastel aladel. Samuti turvastunud ja turvasmullad, mis on hästi kuivendatud.
  
• Keskmiselt haritavad mullad- keskmise lõimisega kivivabad või nõrgalt kivised mullad tasastel või nõrgalt kallaklikel aladel ja hästi kuivendatud poolhüdromorfsed mullad.
  
• Raskelt haritavad mullad- tugevasti kivised ja rähksed mullad, rasked liivsavi- ja savimullad, puudulikult kuivendatud või kuivendamata poolhüdromorfsed ja müdromorfsed mullad ning tugevasti kallaklikud alad.