Meeleelundid - nahk (1)

Meeleelundid . Nahk
M E E L E E L U N D I D
Meeleelundite tähtsus
Organismile mõjuvad ärritused võetakse vastu tundlike (sensoorsete) meelerakkude e. retseptorite abil. Viimased paiknevad kõikides keha elundites, sealhulgas spetsiaalsetes vastuvõtu- e. meeleelundites. Meelerakud erinevad teistest rakkudest väga suure tundlikkuse poolest, kusjuures nad reageerivad ainult teatud liiki ja teatud tugevusega ärritusele. Meeleelundite ülesandeks on vastu võtta ärritusi väliskeskkonnast.
Meeleelundite hulka kuuluvad:
nägemiselund - silm o c u l u s
kuulmis- ja tasakaaluelund - kõrv a u r i s
haistmiselund (ninaõõne haistepiirkond)
maitseelund (maitsmisnäsad)
kompimiselund (nahatundlikkus)
Meeleelundite retsptoritest peaajju saabuv informatsioon organismisse toimivate välispidiste ärrituste kohta on aistingute aluseks, mis kajastavad väliskeskkonda meie teadvuses. Sellele vastupidiselt siseelundite retseptoritest pärinev informatsioon organismi sisekeskkonna seisundi kohta ei ole normaalselt tajutav (me ei tunne maksa, südant jt. siseelundeid). Ainult mõningate patoloogiliste seisundite korral kaasnevad siseelundite retseptorite ärritusega teatavad aistingud (valu).
Meelerakkude ja -elundite tähtsus organismi tegevuses on suur. Nende osavõtul toimuvad kõik refleksid. Kui mingi meeleelundi talitlus välja lülitatakse, siis lülituvad välja vastavad erutused ja sellest tingituna jäävad ära vastavad refleksid. Et kogu närvisüsteemi talitlused on reflektoorsed, siis ei ole ilma meeleelundite ja -rakkude talitluseta närvisüsteemi talitlused mõeldavad. Meeleelunditest tulev ärritus levib närvide kaudu KNS-i koorealustesse keskustesse ja sealt suuraju koorde . Saadud andmete analüüsi tulemusena tekivad aistingud ja tajud. Meeleelundid koos närvide, juhteteede ja ajukoorekeskustega moodustavad nn. a n a l ü s a a t o r i. Nende abil kujuneb inimese teadvus ja mõtlemine, tekivad kujutlused välisilmast. Meeleelundid on tähtsaimaks vahendiks inimestevahelises
suhtlemises, võimaldavad orienteeruda ümbritsevas keskkonnas ja vältida ohte.
N Ä G E M I S E L U N D - silm o c u l u s
koosneb silmamunast ja abiaparaadist, mille hulka kuuluvad silmalaud , silmalihased ja pisaraaparaat. Silmamuna võrkkest on nägemisnärvi abil ühenduses koorealuste nägemiskeskustega ja need aju suurte poolkerade kuklasagara koorega - kõik need koos moodustavad nägemisanalüsaatori. Silm annab kujutluse välisilmast kui tervikust. Umbes 80% infost saame silma kaudu.
Nägemiselund asub silmakoopas, mis on silmamunale ka kaitseks. Silmakoopa sügavus on keskmiselt 5 cm. Silmakoobas on vooderdatud periostiga, mis koopa tipul ja välisservadel on tihedalt luuga ühenduses. Silmakoobas kaitseb silmamuna eest ja külgedelt. Silmamuna täidab silmakoopa eesmise osa, ülejäänud osa on täidetud rasvkoe, lihaste, närvide, veresoonte, kelmete ja sidekoega.
Silmamuna katavad eest silmalaud mille vahele jääb silmapilu. Laugude nahk on õhuke, õrn, peaaegu ilma rasvkoeta. Naha all paikneb silmasõõrlihas, mida innerveerib VII peaajunärv - näonärv. Selle närvi paralüüsi korral ei saa laugusid sulgeda ja silmapilu jääb avatuks. Ülemisel laul asub ülalautõstur - kui tekib selle lihase halvatus, siis ülalaug langeb alla.
Laugude lihaskoe all asub kõhr, mis kujutab endast sidekoelist plaati ja ta annab laule kuju. Kõhres asuvad Meibomi näärmed, mille juhad avanevad lau serval . Nende näärmete sekreet on rasune . Laugusid katab seestpoolt sidekoeline kest ehk konjuktiiv (conjuctiva), mis kulgeb laugudelt edasi silmamunale. Konjuktiiv on õhuke, õrn, sile, läikiv, veresoonterohke ja väga tundlik. Laugude verevarustus tuleb silma- ja näoarterist. Venoosne äravool toimub näoveeni kaudu koljuõõne korgasurkesse e. -siinusesse.
Lau servadele kinnituvad ripsmed . Ülemisel laul on keskmiselt 100 - 150 ripset, mis paiknevad kolmes reas. Alumisel laul on ~ 70 ripset kahes reas. Laugudel on aktiivne ja passivne kaitsefunktsioon. Aktiivne kaitsefunktsioon avaldub silmapilu reflektoorses sulgemises ereda valguse korral, tolmu, läheneva ohu korral silmale . Pilgutamine aitab eemaldada silmast väiksemaid võõrkehi, samuti niisutab ühtlaselt silma eesmist pinda. Passivne funktsioon seisneb pidevas laugude suletuses une ajal ja osalises silmamuna kaitsmises avatud silmapilu korral.
P i s a r a s ü s t e e m koosneb pisaranäärmest ja pisarateedest.
Pisaranääre paikneb silmakoopa ülemises külgmises nurgas ja avaneb 5-12 juhaga ülemise konjuktiivkoti külgmisse ossa . Pisaranääre eritab ööpäevas ~1 ml pisaravedelikku, mis koosneb 99% veest, sisaldab vähesel hulgal NaCl, valku ja lüsotsüümi (bakteritsiidse toimega). Pisarad niisutavad silmamuna ja aitavad eemaldada konjuktiivkotti sattunud tolmu, võõrkehi, mikroobe.
Pisarateed saavad alguse pisarapunktidest ülemise ja alumise lauserva ninapoolses osas. Siit kulgevad edasi pisarakanalikesed, mis avanevad pisarakotti. Pisarakoti alumisest osast saab alguse ninapisarakanal, mis avaneb alumisse ninakäiku. Silmapilu ninapoolne nurk on ümardunud ja moodustab pisarajärve, kuhu voolavad kokku pisarad. Pisarajärve läheduses, kummagi lau vabal serval, paiknev väike kooniline kõrgendik ja selle tipul tilluke ava, nn. pisaratäpp.
S i l m a m u n a on kerakujuline, tema läbimõõt on keskmiselt 24 mm. Silmamunal eristatakse eesmist ja tagumist poolust. Sagitaalselt läbi nimetatud pooluste minev joon moodustab silma optilise telje. Silmamuna asetseb silmakoopas, ta on ümbritsetud silmakoopa rasvkehaga, lihastega jm., tagapool on ta nägemisnärvi abil ühenduses peaajuga. Silmamuna koosneb ümbritsevast kihistunud seinast ja sisemuses asuvast valgustmurdvast tuumikust. http://www.phys.ufl.edu/~avery/course/3400/vision/eye_mammal.gif
S i l m a m u n a s e i n a s eristatakse 3 kesta:
1. Välimine kest e. fibrooskest koosneb:
a. sarvkest ehk kornea
Sarvkest moodustab väliskestast eesmise kumarama osa, võttes enda alla 1/6 väliskestast. Ta on läbipaistev, läikiv, sile, ei sisalda veresooni, sisaldab rohkelt tundenärvide lõpmeid. Koosneb elastsetest kiududest . Tema läbimõõt on keskmiselt 11-12 mm, keskosas on 0,8 mm ja perifeerne osa ~1,2 mm paksune. Sarvkest toitub kõvakesta pindmistest veresoontest. Ta on silmasisu kaitseks, laseb valguskiiri silma ja on silma valgustmurdvaks keskkonnaks.
b. kõvakest ehk skleera
Kõvakest moodustab väliskesta ülejäänud osa, ta on läbipaistmatu, koosneb tihkest kiulisest sidekoest (enamasti kollageenkiududest). Ta paksus on ~1 mm. Kõvakesta üleminekukohta sarvkestaks nim. limbuseks. Kõvakesta ülesanne on kaitsta silmasisu ja ta annab silmale kuju. Kõvakest on varustatud veresoonte ja närvilõpmetega. (Skleera eesmist nähtavat osa nim. rahvapäraselt silmavalgeks ja ta on kaetud silmamunasidekesta ehk konjuktiiviga.)
2. Keskmine e. soonkest koosneb:
a. vikerkest e. iiris
Vikerkest on näha sarvkesta taga. Tema keskel paikneb silmaava e. pupill . Vikerkesta välimine kiht koosneb sidekoest ja sisaldab rohkesti veresooni ja närvilõpmeid. Pupilli läbimõõt on 3-6 mm. Silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes reageerib pupill silma sattuvad valguse hulka. Vikerkesta strooma sisaldab pigmenti, mille hulgast oleneb vikerkesta (silmade) värvus. Vikerkesta silelihaskiud moodustavad kaks lihast: silmaavalaiendaja (dilataator), mille kiud paiknevad radiaalselt ja silmaavaahendaja (sfinkter), mille kiud asetsevad silmaava ümber sõõrjalt.
Vikerkest läheb üle ripskehakeseks.
b. ripskehake e. tsiliaarkehake
Ripskeha kujutab endast soonkesta paksenenud osa. Ta paikneb rõngakujuliselt silmaläätse ümber, mis on erilise sideme - ripsvöötmekese (Zinni sideme) abil ripskehakese külge fikseeritud. Ripskeha koosneb sidekoelisest osast ja pigmentepiteelist, sisaldab rohkesti veresooni ja tundenärve. Ripskehal paikneb ripslihas , mis osaleb akkomodatsioonil. Ripskeha produtseerib kambrivedelikku.
c. pärissoonkest ehk soonmik
Soonmik moodustab suurema osa silmamuna keskmisest kestast. Ta on ripskeha eesmise osa jätkuks ja koosneb sidekoest ning kolme eri läbimõõduga veresoonte kihist . Ta sisaldab kogu ulatuses pigmenti, mis kaitseb võrkkesta väljaspool pupilli piirkonda silma langeva valguse eest. Tema peaülesandeks on silma toitmine .
3. Sisemine kest ehk võrkkest (reetina)
Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soonkestale, sisemine - klaaskehale. Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nim. optiline e. nägemisosa. Eesmises väiksemas ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nim. pimedaks . Väljast on võrkkest kaetud epiteeli pigmendikihiga, mis külgneb soonkestaga. Võrkkest koosneb histoloogiliselt 10 rakkude kihist. Olulisemad on kepikeste ja kolvikeste kiht, bipolaarsete ja ganglionirakkude kiht. Võrkkesta ehitus ei ole kogu ulatuses ühesugune, tema tsentraalses osas oleva kollatähni piirkonnas asuvad ainult kolvikesed . Ülejäänud võrkkesta osas, mida enam perifeersemale, seda vähem kolvikesi ning üha suureneb kepikeste arv. Võrkkestas on kolvikesi ~6 miljonit ja kepikesi ~115-120 miljonit. Nägemisnärvi väljumiskohta nim. nägemisnärvi diskiks ja see koosneb ainult närvikiududest. Kepikesed ja kolvikesed selles piirkonnas puuduvad ja seda nimetatakse pimetähn.
S i l m a m u n a s i s u
Selle moodustavad vesivedelik (kambrivedelik), silmalääts ja klaaskeha . Kõik need moodustised on normaalselt läbipaistvad, murravad valguskiiri, mistõttu neid nim. silma läbipaistvateks ja valgustmurdvateks keskkondadeks. Nad moodustavad optilise süsteemi, mistõttu silma sattuvaid valguskiiri fokuseeritakse ja nad tungivad võrkkesta. Seal tekib esemete selge kujutis (vähendatuna ja ümberpööratuna).
* Vesivedelik asub silmamuna ees- ja tagakambris. Eeskamber on ruum, mida piirab eest sarvkest, tagant - vikerkest ja silmalääts. Tagakamber on pilujas ruum, mille eesseina moodustab vikerkest, tagumise seina - silmalääts, ripsvöötmeke ja ripskeha. Kambrid on omavahel ühendatud vikerkesta ja silmaläätse vahel oleva pilu kaudu. Vesivedelikku toodavad ripskeha ja vikerkesta veresooned . See osaleb ka sarvkesta toitmises ja hoiab silmasisese rõhu kindlal tasemel..
* Silmalääts on kaksikkumer, ta asub vikerkesta ja klaaskeha vahel. Väljastpoolt katab teda läbipaistev kihn ( kapsel ). Selle eesmisel pinnal paikneb epiteel, mis produtseerib läätserakke. Olemasolevad rakud tihenevad ja umbes 40.a. vanuses moodustub läätse keskele tuum. Lääts sisaldab ~63% vett, ~35% globuliine, ~2% mineraalsooli. Tema valgustmurdev võime on 13 dioptrit. Silma võime näha selgesti erineval kaugusel asuvaid esemeid põhineb läätse omadusel muuta fookuskaugust – see on akommodatsioon .
* Klaaskeha on läbipaistev sültjas ollus , mis täidab ruumi läätse ja võrkkesta vahel. Väljastpoolt katab teda õhuke kile. Klaaskeha ei sisalda veresooni ega närve.

S i l m a l i h a s e d

Silmamuna on liikuv tänu oma kuue lihase koostööle: neli sirglihast ja kaks põikilihast. Sirglihased algavad silmakoopa tipust ja kulgavad silmakoopa seina pidi ettepoole. Lihased kinnituvad kõvakestale ja pööravad silmamuna vastavalt oma pikenemise suunale: välimine töötab väljapoole, sisemine sissepoole, ülemine - üles, alumine - alla, aga peale selle pööravad nad veidi ka silma sissepoole. Põikilihased pööravad silma väljapoole, samaaegselt sellega ülemine pöörab silma allapoole, alumine - ülespoole. Kõik nimetatud lihased on vöötlihased ja igast silma liigutusest võtab osa grupp lihaseid (mitte ei tööta isoleeritult).
N Ä G E M I S A I S T I N G U T E K K I M I N E
Valgusärritusi võtab vastu silma võrkkest. See on analüsaatori retseptoorne osa: Enne võrkkestani jõudmist lähevad valguskiired läbi silma läbipaistvatest, valguskiiri murdvatest keskkondadest - sarvkestast, vesivedelikust, läätsest ja klaaskehast. Kõige rohkem murrab valguskiiri lääts. Silmamuna võrreldakse tavaliselt fotoaparaadiga, kus lääts täidab fotoläätse ja võrkkest valgustundliku plaadi osa. Esemete vaatlemisel tekib võrkkestal ümberpööratud vähendatud kujutis.
Kepikesed ja kolvikesed on võrkkesta valgustundlikud elemendid. Kolvikestega on seotud päevane nägemine, kepikestega aga nägemine videvikus. Kepikestes on eriline aine - nägemispurpur e. rodopsiin. Rodopsiin laguneb valguse mõjul ja taastub pimeduses. Selle aine moodustamisest võtab osa A- vitamiin . Kui nägemispurpuri süntees on häiritud, tekib nn. kanapimedus. Kolvikestes sisaldub teine valgustundlik aine - jodopsiin.
Võrkkestale langavad valguskiired ärritavad kolvikesi ja kepikesi. Neis kulgevad keerulised keemilised protsessid, millega kaasneb valgustundlike ainete lagunemine . Tekkinud erutus antakse mööda nägemisnärvi edasi peaajju ja võetakse vastu suuraju koores - tekivad nägemisaistingud. Nägemisanalüsaatori tsentraalne osa asub suuraju poolkerade kuklasagaras.
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.starsandseas.com/SAS_Images/SAS_Physiol_Images/SAS%2520tastepics/Taste
V ä r v i a i s t i n g
Silma võime värvusi eristada on tingitud sellest, et võrkkestas on kolm liiki kolvikesi: ühed reageerivad punasele valgusele , teised - rohelisele ja kolmandad violetsele. Vastavalt sellele, missugused kolvikesed erutuvad, tekib vastav värviaisting. Kolvikeste erinevad liigid võivad erutuda üheaegselt ja erinevas astmes , see tekitab erinevate värvide ja varjundite taju.
Mõnedel inimestel esinevad häired värvuste nägemises, värviaistingute nõrgenemine või puudumine üksikute või kõikide värvuste osas. Näiteks ei suuda mõned inimesed eristada helepruuni tumerohelisest ning purpurset ja violetset sinisest. Selline värvipimeduse vorm on daltonism . Värvuste eristamise kontrollimiseks on kasutusel värvitabelid.
http://www.flowershopnetwork.com/images/newsletter/color_wheel.gif
S i l m a a d a p t a t s i o o n
Inimese silmal on võime kohaneda esemete vaatlemiseks mitmesugusel valgustugevusel. See on adaptatsioon . Ereda valguse puhul võtavad valgusärritusi vastu ainult kolvikesed. Kepikestes on sel ajal nägemispurpur täiesti lagunenud, nad ei funktsioneeri. Kui inimene ereda valguse käest äkki pimedasse satub, siis ei näe ta algul midagi. Pikkamööda taastub võrkkesta kepikestes nägemispurpur ja tekib videvikunägemine.
A k o m m o d a t s i o o n
Inimese silm eristab mitmesugusel kaugusel olevaid esemeid. Silma sellist kohanemisvõimet nim. akommodatsiooniks. Akommodatsioon on võimalik selle tõttu, et elastne silmalääts saab oma kumerust muuta. Lähedal asuvate esemete vaatlemisel on lääts suurema kumerusega kui kaugemal asuvate esemete vaatlemisel. Läätse kumeruse muutumisel muutub tema valgusmurdumisvõime, mistõttu vaadeldavatelt esemetelt tulevate kiirte fookus satub alati võrkkestale. Läätse optilist tugevust mõõdetakse dioptriates ( 1 dioptria - dptr - on läätse murdumisvõime, mille fookuskaugus on 1 m). Läätse kumerus muutub vastavalt ripslihase kontraheerumisele või lõõgastumisele. Lihase kontraheerumisel lõtvub side, mille abil lääts on ripskehale kinnitatud, ja lääts muutub kumeramaks. See sünnib lähedal asuvate esemete vaatlemisel.
L ü h i- ja k a u g e n ä g e v u s
Mõnedel inimestel esineb nägemishäire, mis avaldub selles, et esemete kujutised on ebaselged, laialivalguvad. Sellised kujutised tekivad siis, kui vaadeldavalt esemelt peegelduvate kiirte fookus ei asu mitte võrkkestal, vaid sellest väljaspool: lühinägevuse korral võrkkesta ees, kaugenägevuse korral võrkkesta taga.
Lühi- ja kaugenägevuse põhjusteks on akommodatsioonihäired või silmamuna ehituse iseärasused. Lühinägelikel on kaugus läätse ja võrkkesta vahel suurenenud, kaugenägelikel on vähenenud. Selge kujutise saamiseks kannavad need inimesed vastavate läätsedega prille . Kaugenägevust ehk hüpermetroopiat korrigeeritakse pluss(+)klaasidega, lühinägevust ehk müoopiat korrigeeritakse miinus (-)klaasidega.
Kaugenägevuse korral silma tulevad paralleelsed valguskiired koonduvad pärast murdumist võrkkestast tahapoole. Selline kiirte murdumine on tingitus silma lühikesest anatoomilisest teljest või silma optilise süsteemi nõrgast murdumisjõust. Kaugenägevuse korrigeerimiseks kasutatakse valguskiiri koondavaid kumer - ehk pluss-klaase. Mittekorrigeeritud kaugenägevus võib lastel olla kõõrsilmsuse tekke põhjuseks.
Lühinägevuse korral nähakse hästi lähedale ja halvasti kaugele ning valguskiirte murdumine toimub tugevamalt . Kujutis tekib võrkkesta ees. Korrektsioon toimub sfääriliste nõgusate ehk miinus-klaasidega, mis hajutavad tugevalt koondunud valguskiiri.
N ä g e m i s t e r a v u s e k s (visus) nim. silma võimet eraldada kaks punkti nende minimaalse kauguse puhul üksteisest. Selle määramiseks kasutatakse vastavaid märkide või tähtedega tabeleid. Uuritav asub tabelist 5 m kaugusel. Täielik nägemisteravuse määratakse kummalgi silmal eraldi.
http://www.optikerwichmann.dk/Images/synstavle2.gif
K U U L M I S- JA T A S A K A A L U E L U N D - kõrv
võtab vastu mitte ainult heliärritusi, vaid ka ärritusi, mida põhjustab keha asendi muutumine ruumis.
http://www.american-hearing.org/images/ear.jpg
Kõrv jaguneb kolmeks osaks:
1. V ä l i s k õ r v koosneb kõrvalestast ja väliskuulmekäigust, mille ülesandeks on helivõngete kinnipüüdmine ja edasijuhtimine.
Kõrvalest koosneb õhukese nahaga kaetud elastsest kõhrest. Kõrvalesta alumine osa - kõrvanibu - ei sisalda kõhre, vaid kujutab endast rasvkoega nahakurdu. Kõrvalesta välimine vaba serv on sisse pööratud ja teda nim. palistuseks. Palistuse ülemises osas võib paljudel inimestel täheldada väikest köbrukest - Darwini köbrukest. Palistusega paralleelselt kulgeb vastaspalistus. Sügav õõnsus vastaspalistuse ees on süvik, mille põhjas saab alguse välimine kuulmekäik. Süviku ees paikneb tugev kühm - kõrvalestanukk e. traagus ja selle vastu jääb vastasnukk. Nuki ja vastasnuki vahele jääb nukkidevaheline sälk.
Väliskuulmekäik on veidi kõverdunud luuline kanal (pikkus ~2,5 - 3,5 cm). Ta jaguneb kõhreliseks osaks (1/3) ja luuliseks osaks (2/3), mis moodustavad teatava nurga. Kuulmekäiku saab kergesti sirgeks muuta, tõmmates kõrvalesta üles- ja tahapoole. Välimise kuulmekäigu nahas on erilised näärmed, mis nõristavad kollase värvusega vaigutaolist sekreeti (nn. kõrvavaik). Välimist kuulmekäiku eraldab keskkõrvast õhuke ovaalne läbikumenduv hallika värvusega leste - trummikile ( membrana tympani ). Väljastpoolt on ta kaetud epidermisega, seestpoolt limaskestaga. Trummikile välispinna keskel on süvik - nn. trummi - kilenaba. Seespool kinnitub sellele kohale vasara pide.
2. K e s k k õ r v koosneb trummiõõnest, kolmest kuulmeluukesest ( vasar , alasi ja jalus ) ja kuulmetõrvest. Keskkõrva ülesandeks on helivõngete edasikandmine sisekõrva perilümfile.
* Trummiõõs asub oimuluu püramiidis väliskuulmekäigu ja sisekõrva vahel. Õõne maht on ~1 cm ja tal eristatakse kuut seina:
Trummiõõs on täidetud õhuga, tema seinu vooderdab limaskest . Trummiõõnes asuvad ahelana kuulmeluukesed.
* Kuulmeluukesed – vasar, alasi ja jalus - on omavahel ühendatud liigeste ja sidemete varal liikuvaks ahelaks, mis ulatub trummikilest ovaalaknani. Vasar asetseb trummikilele kõige lähemal ja on sellega oma pika pideme varal kokku kasvanud. Alasi liigendub vasara ja jalusega. Jalus suleb oma põhimikuga ovaalakna. Kuulmeluukeste külge kinnitub kaks lihast. Trummipingutajalihas kulgeb läbi trummiõõne ja kinnitub vasarapidemele. Tema kokkutõmbumisel tõmmatakse trummikile pingule. Jalusele kinnitub jaluselihas , mille toime on eelmisele vastupidine . Välimisse kuulmekäiku tunginud helilained panevad trummikile võnkuma ja need võnked kanduvad kuulmeluukeste ahela kaudu sisekõrva perilümfile. Ühtlasi toimub kuulmeluukeste kaudu helilainete umbes viiekümnekordne võimendamine. Trummiõõs on kuulmetõrve abil ühenduses ninaneeluga, nibujätke-juurdekäigu kaudu nibujätkerakkudega. Kõik nimetatud ruumid sisaldavad õhku.
* Kuulmetõri ehk Eustachius`e tõri ( tuba auditiva ) on ligikaudu 4 cm pikkune pilujas toru, mille ülesandeks on õhu juhtimine ninaneelust trummiõõnde. Sellega tasakaalustatakse õhurõhk trummikilele trummiõõne ja välisõhu poolt. Kuulmetõrvel eristatakse kahte osa - kõhreline ja luuline ning kahte avaust - neelmine avaus ja trummiavaus. Nende kaudu toimub trummiõõne ventilatsioon . Tõrve pikem kõhreline osa koosneb kõhrest ja sidekoelisest kilest. Tõri algab ninaneelu külgmisest seinast neelmise avausega, kulgeb siis koljupõhimiku välispinnal olevas vaos ja läheb üle luuliseks osaks. See asub oimuluu kaljuosa spetsiaalses kanalis , mis lõpeb kuulmetõrve trummiavausega trummiõõne eesmises seinas. Kuulmetõri on vooderdatud limaskestaga, mida katab ripsepiteel. Neelupõletiku korral võib infektsioon kuulmetõrve kaudu tungida trummiõõnde ja põhjustada kõrvapõletikku.
3. S i s e k õ r v paikneb oimuluu kaljuosas, trummiõõne ja sisemise kuulmekäigu vahel. Ta on kuulmis- ja tasakaaluelundi tähtsaim osa. Sisekõrv koosneb välisest luu- ja selle sees paiknevast kilelabürindist. Luulabürint on suurem kui kilelabürint, nende vahele jääb pilujate ruumide süsteem, mis on täidetud välimise kuulmevedeliku ehk perilümfiga. Kile- ja luulabürindi vahel puudub ühendus, nii et kumbki labürint kujutab endast kinnist õõntesüsteemi.
* Luulabürint koosneb esikust, teost ja poolringkanalitest.
Esik moodustab luulabürindi suurema osa. Tema külgseinas asuvad esiku- e. ovaalaken ja teo- e. ümaraken, tema keskmisel seinal paikneb madal luuline hari, mis jaotab esiku ülemis-tagumiseks ovaalsopiseks ja alumis- eesmiseks ümarsopiseks. Ovaalsopisest algavad poolringkanalid ja esikukanalike, ümarsopisest aga tigu ja teokanalike.
Poolringkanaleid on kolm. Nad moodustavad luulabürindi tagumise osa ja asetsevad peaaegu perpendikulaarselt üksteisega kolmes eri tasapinnas. Iga kanali ühes otsas asub laienemus e. ampull.
Tigu kujutab endast teokojasarnaselt spiraalselt keerdunud luukanalit, mis moodustab 2,5 keerdu ümber oma luulise koonusja telje. Teljest lähtub kogu tema ulatuses luuline spiraalleste, mis ulatub tigukanalisse korrates keerdusid. Luuline spiraalleste ja sellele kinnituv teisene spiraalleste jagavad spiraalkanali perilümfaatilise ruumi kaheks osaks - ülemine on esikuastrik ja alumine trummiastrik.
* Kilelabürint asub luulabürindi sees ja on üldjoontes sama kujuga. Kilelabürindil on sidekoeline toes, seestpoolt katab teda endoteel. Temas sisaldub vedelik - endolümf. Kilelabürint jaguneb ovaalkotikeseks, ümarkotikeseks, lookjuhadeks ja teojuhaks. Kõik nimetatud ruumid on omavahel ühenduses ja täidetud endolümfiga. Ovaalkotike ja ümarkotike asetsevad esiku vastavates sopistes ja on omavahel ühenduses. Sellest ühendusjuhast algab peenike endolümfijuha, mis väljub esikukanalikese kaudu püramiidist selle tagumisele pinnale ja lõpeb peaaju kõvakesta all väikese kotikesega. Kui endolümfi rõhk kilelabürindis tõuseb, siis valgub osa endolümfist endolümfijuha kaudu sellesse kotikesse. Lookjuhad asuvad poolringkanalites. Igal juhal eristatakse kilelist säärt ja kilelist ampulli. Nende sisepinnal on piirkonnad, kus paiknevad tasakaaluelundi retseptoorsed rakud. Neid piirkondi ampullides nim. ampulliharjadeks, kotikestes aga tasakaaluväljadeks. Kõik eelpoolnimetatud koos moodustavad tasakaaluelundi - vestibulaaraparaadi. Teojuha (kiletigu) asub spiraalkanalis ja kordab selle keerdusid. Mõõtmetelt on ta spiraalkanalist väiksem ja läbilõikes kolmnurkne. Teojuha välimine sein on kokku kasvanud luulise kanaliga. Kaks ülejäänud seina - esikmine ja trummiõõnmine - eraldavad teojuha esikuastrikust ja trummiastrikust. Trummiõõnmist seina nim. ka basilaarmembraaniks ehk kileliseks spiraallestmeks. Ta koosneb erineva pikkusega kollageenkiududest ja on trummiastriku poolt kaetud endoteeliga. Sellel lestmel spiraaljuha sees asub spiraalelund e. Corti organ, mis koosneb heliärritusi vastuvõtvatest retseptoorsetest rakkudest - karvrakkudest.
Helilained, jõudes välimise kuulmekäigu kaudu trummikileni, panevad selle võnkuma. Need võnked kantakse edasi kuulmeluukesteahela ja esikuakna kaudu edasi trummiastriku perilümfile. Selle tagajärjel tekivad võnked basilaaraparaadis, mis kanduvad üle spiraalelundile ja tingivad retseptoorsete rakkude karvakeste hõõrdumise vastu nende kohal olevat kattelestet. Need karvrakkude mehhaanilised ärritused transformeeritakse närviimpulsiks. Spiraalelundist antakse närviimpulsid teonärvi ja akustilise juhtetee kaudu suuraju poolkerade koorde, kus tekivad, kuulmisaistingud.
http://www.biologyreference.com/images/biol_02_img0218.jpg
H A I S T M I S E L U N D
on arenenud väljasopisena peaaju algmest. Haisteelund kujutab enesest ninaõõne limaskesta haistepiirkonda kummalgi pool ülemise ninakäigu keskmises lagimises osas. Ta võtab enda alla umbes 4 cm suuruse pindala. Elund koosneb retseptoorsetest haistmisrakkudest ja tugirakkudest. Tugirakud on silinderjad pigmentisisaldavad rakud, nende vahel paiknevad haisterakud on poolikujulised kahe jätketega (bipolaarsed) närvirakud. Perifeerne jätke on lühike ja tungib tugirakkude vahelt läbi haisteepiteeli pinnale ja ulatub sellest tundlike haistekarvakestega välja. Tsentraalne jätke on pikk, peenike ja kujutab endast neuriiti. Haisterakkude neuriidid liituvad haisteniidikesteks ja siirduvad läbi sõelluu sõellestme suuraju haistesibulasse, kus nad annavad erutuse edasi selle närvirakkudele. Haistmisepiteelis on selle põhilestmesse ulatuvaid haistenäärmeid, mistõttu on haisteepiteel alati märg ja kuivamise eest kaitstud. Haistenäärmete nõre on ühtlasi selleks vedelikuks, milles lõhnavate ainete osakesed lahustuvad enne, kui nad on suutelised haisterakkude karvakesi ärritama. Haistmistundlikkus on väga suur. Näiteks tunneb inimene väävelvesiniku lõhna kontsentratsiooni 1: 100 000 000. Koerte haistetundlikkus on aga hulga suurem. Ka üksikutel isikutel võib haisteelund olla hästi arenenud. Haistmiselundi kortikaalne osa asub oimusagaras.
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.starsandseas.com/SAS_Images/
M A I T S M I S E L U N D
Maitsmiselunditeks on maitsmispungakesed. Need on sibulakujulised mikroskoopiliselt nähtavad moodustised keele limaskesta seen-, leht- ja vallnäsades, vähesel määral ka suulae ja kõripealise limaskestas . Asetsedes seedekanali alguses, etendavad nad suurt osa toidu ja joogi kõlblikkuse ja kvaliteedi hindamisel.
Maitsmispungakesed asetsevad limaskesta põhilestmel, kusjuures nende distaalne ots ei ulatu epiteeli pinnani, nii et pungakese kohale jääb väike auguke - maitsmisauguke. Maitsmispungakesed koosnevad maitsmis - ja tugirakkudest. Tugirakud on suured kõverdunud rakud maitsepungakese piiridel. Maitsmisrakud on kitsamad käävjad rakud ja nende distaalsed otsad lõpevad peenikeste kepikestega, mis ulatuvad maitseaugukeste sisse. Lahustunud ained ärritavad neid kepikesi ja kutsuvad maitserakkudes esile erutuse.
Maitsmispungakeste läheduses asetsevad erilised seroossed näärmed, mille nõres suhu võetud ained lahustuvad (kui nad on lahustatavad): maitserakkude basaalosi ümbritsevad maitsenärvide lõpmed. Nad võtavad maitserakkudelt vastu erutusi ja kannavad need rombaugu põhja. Keele sensoorsed närvikiud on päritolult kahesugused: keele juure piirkonnas olevad närvikiud on keele-neelunärvi (IX peaajunärv) perifeersed harud, keele eesosa närvikiud toovad erutusi näonärvi (VII peaajunärv) haru - trummikeeliku kaudu.
Maitseaistinguid on põhiliselt neli: soolane, hapu, magus, mõru. Nendest peamistest maitseaistingutest on moodustunud kõik teised maitsed. Maitseaistingute eri kvaliteedid meelestatakse keele pinna eri osades: soolast tunneme kogu keele pinnaga,
magusat keele tipu piirkonnas, haput keele servadega ja mõru maitset vallnäsade piirkonnas (keele tagaosas ).
N A H A T U N D L I K K U S E L U N D J A
S I S E E L U N D I T E M E E L E R A K U D
Nahas ja siseelundites esinevad meelerakud üksikult laialipaisatult ning on kujult ja talitluselt väga erinevad: kõige enam on neid nahas, kus nende poolt vastuvõetud ärrituse korral tekivad valu-, sooja-, kompe- ja külmaaistingud.
V a l u aistingud tekivad vabade närvilõpmete ärritamise korral: hamba säsi näiteks ei sisalda peale vabade närvilõpmete mingisuguseid muid retseptoreid ega tunne ka midagi peale valu. Kui mingi kehaosa tundlikkus ajutiselt kaob, siis taastub kõigepealt valutundlikkus . Valutundlikkus on organismi kaitse seisukohalt väga suure tähtsusega: valu on hädaohu signaal ja kutsub esile kaitsereaktsioone. Valuretseptorite ärritamine kutsub esile reflektoorseid muutusi: suureneb adrenaliini nõristumine, tõuseb vererõhk jne. Valuretseptoreid on võimalik anesteetikumide abil välja lülitada.
K o m p e erutused (taktiilsed) tekivad karvasibulate ümber keerdunud närvipõimikute, Meissneri ja Vater -Pacini kehakeste ja Merkeli kettakeste ärritamisel. Meissneri kehakesed asetsevad pärisnaha näsakestes, eriti rohkelt on neid sõrmeotstes. Vater-Pacini kehakesed on 2-3 mm pikkused moodustised alusnahas (rohkelt on neid peopesades ja jalataldadel ). Merkeli kettakesed asetsevad naha pealmistes osades ja erutuvad juba kerge puudutuse korral.
K ü l m a - ja s o o j a ärrituste vastuvõtjad on Krause kolvikesed ja Ruffini kehakesed. Kui puudutada näiteks käeselja nahka, siis selgub, et ühtede naha „täppide” kaudu tunneme külma, teiste kaudu sooja, kolmandate kaudu valu, neljandate kaudu survet . Inimese naha pinna 1 cm kohta tuleb keskmiselt 2 sooja-, 13 külma-, 25 surve- ja ligi 200 valutäppi. Nende täppide kaudu võime avastada meelerakkude kohad.
S i s i k o n n a s ja l i h a s t e s - l i i g e s t e s on samuti rohkesti meelerakke. Siin on rohkesti vabu närvilõpmeid, mille kaudu võetakse vastu organismi sisemiljöö muutusi, vererõhu muutusi jne. Lihastes on retseptorid, mis spiraalina ümbritsevad lihaskiude. Paljud sisikonnast peaajju saabunud erutused ei kutsu normaalsetes tingimustes esile aistinguid. Terve inimene ei tunne oma mao, oma südame jne. olemasolugi. Sisikonnast saabuvad erutused kaasnevad tavaliselt ebamääraste lokaliseerimata aistingutega. Patoloogilistes tingimustes omandavad sisikonna meelerakud kõrgendatud tundlikkuse. Siis on tuntav ka valu.
K A T T E E L U N D
N A H K c u t i s
Nahk on inimese keha väliskate. Tal on keeruline mikroskoopiline ehitus, retseptoorsed, kaitse-, eritus- ja termoregulatsioonifunktsioonid. Naha tekisteks on karvad , küüned, higi- ja rasunäärmed ning rinnanääre. Täiskasvanu naha üldpindala on ~1,6 m2. Naha paksus on keha eri piirkondades erinev ja kõigub 0,5 - 4 mm piires tingituna ehituslikest iseärasustest. Kaitsva kattena on nahk üsna tihe: ta ei lase läbi gaase , lahuseid ja mikroorganisme . Nahk on küllaltki elastne - ta annab järele venitusele ja omandab seejärel esialgse seisundi. Mõningates kohtades läheb nahk pikkamisi , ilma terava piirita üle limaskestaks (näiteks nina- ja suuavausel, silmapilul, kusiti välissuudmes, naise välimiste suguelundite piirkonnas).
http://www.safetyline.wa.gov.au/institute/level2/course16/lecture129/images/l129_06.jpg
http://www.marvistavet.com/assets/images/epidermis_drawing.gif
Nahas eristatakse struktuurilt kaht põhilist kihti - epidermist e. marrasknahka ja dermat ehk pärisnahka.
E p i d e r m i s on naha kõige pindmisem osa paksusega 0,1 - 3 mm. Ta koosneb mitmest rakkude reast , olenevalt struktuurilistest iseärasustest jagatakse viide kihti: basaalkiht, ogakiht, sõmerkiht, läikekiht ja sarvkiht .
* Basaalkiht paikneb kõige sügavamal ja koosneb silindrilistest rakkudest. Osal selle kihi rakkudest on võime valmistada pruuni pigmenti - melaniini ja neid nim. melanotsüütideks. Melaniin tingib naha värvuse ja selle individuaalsed ja rassilised iseärasused. Päikese toimel tekib pigmenti juurde. Naha päevitumine on kaitsereaktsioon valguse ultraviolettkiirte vastu
* Ogakiht koosneb mitmest rakkude reast, milledel on ogakujulised jätked. Basaalkiht ja sellega külgneva ogakihi sügavam osa moodustavad koos k a s v u- ehk germinatiiv k i h i (Malpigi kihi). Selle kihi rakkudel on paljunemisvõime, mille arvel toimubki epidermise kõikide kihtide uuenemine.
* Sõmerkihti kuulub 3-4 rida võrdlemisi lamedaid rakke, mille tsütoplasmas leidub keratohüaliini sõmeraid.
* Läikekiht koosneb lamedatest rakkudest, mille tuumad on lammutunud, aga tsütoplasma sisaldab keratohüaliinist moodustunud ainet - eleidiini.
* Sarvkiht on epidermise kõige pindmisem kiht, koosneb plaadikujulistest sarvestunud keratiini sisaldavatest rakkudest.
Epidermises toimub pidev rakkude uuenemine. Sarvkihi pindmised rakud - ketud - eemalduvad ja need asendatakse sügavamal asuvate rakkudega. Samaaegselt toimub kasvukihis rakkude paljunemine.
Naha erinevates piirkondades ei ole epidermise kihid ühtlaselt arenenud. Näiteks jalataldadel ja peopesadel koosneb sarvkiht mitmekümnest rakkude reast, kuna pea on karvadega kaetud osas on ainult 2-3 rida rakke. Välissurve suurenemise korral muutub marrasknahk paksemaks. Tõstesportlastel on rinnal sama paks nahk kui peopesadel.
Epidermises veresooned puuduvad, närvikiud kulgevad sinna pärisnahast ja moodustavad epidermise sügavamates kihtides vabu närvilõpmeid. Epidermisest ei tungi läbi tõvestavad mikroobid ja paljud kahjulikud ained.
P ä r i s n a h k ( derma , dermis) on umbes kolm korda paksem kui epidermis. Ta on sidekoeline, sisaldab rohkesti kollageenseid ja elastseid kiude , mistõttu on nahk sitke ja painduv . Pärisnahas eristatakse kaht selgelt piiritletud kihti - näsakihti ja võrkkihti.
* Näsa- e. papillaarkiht koosneb kohevast kiulisest sidekoest. Selle kihi näsad ulatuvad epidermisesse, mistõttu selle pinnal moodustuvad harjad ja nende vahel vaod . Naha erinevates piirkondades ei ole harjad ja vaod ühtlaselt arenenud. Eriti hästi on nad väljakujunenud sõrmede peopesapoolsel pinnal ja moodustavad rangelt individuaalse joonise (papillaarjoonis - kasutusel kriminalistikas). Näsakihis leiduvad silelihasrakud, mis on mõningates kohtades koondunud kimpudeks. Karvakotikese külge kinnituvaid silelihasrakke nim. karvapüstitajateks lihasteks. Nende kokkutõmbumisel (näiteks külma käes, hirmu korra) tekivad nahale väikesed konarused - nn. kananahk . Näsakiht on varustatud arvukate vere- ja lümfisoontega, närvikiudude ja närvilõpmetega.
* Võrkkiht koosneb sassiskiulisest tihedast sidekoest. Ta annab nahale iseloomuliku tugevuse ja vastupidavuse. Temas on rohkesti veresoonekesi, närvikiude, meelerakke ja silelihasrakke. Siin paiknevad ka higi- ja rasunäärmed ning karvade juured. Oma alumises osas läheb ta pikkamisi üle alusnahaks.
Pärisnaha veresooned etendavad suurt osa keha termoregulatsioonis. Vastavalt olukorrale nad kas ahenevad (NS-i vahetalitlusel) - verd valgub nahast keha sisemusse ja nahk kahvatub - või nad laienevad - verd valgub nahasse enam kui tavaliselt ja nahk tõmbub roosakaks. Et naha veresoonekesed korralikult ja kiiresti välistemperatuuri muutustele ja organismi füsioloogilisele seisundile reageeriksid, tuleb neid “ harjutada ”. Seepärast on tähtis nahka iga päev külma veega karastada ja hõõruda.
A l u s n a h k e. nahaalune kude koosneb peamiselt kollageensete kiudude kimpudest, mille vahele jääb rohkesti rasvkoesagarikke. Alusnahk on kõige paksem nahaosa. Täiskasvanud inimese alusnahk kaalub kuni 10-15 kg. Paiguti (näiteks kõhul, tuharatel) on alusnahk palju tugevamini arenenud kui seljal , jäsemetel. Kiudude hõreduse tõttu on alusnahk lihaste suhtes liikuv, mis kaitseb nahka mehhaaniliste vigastuste eest. Ühtlasi on ta organismile varuainete talletuspaigaks ja kehale kaitseks külma vastu. Täites lihastevahelised vaod ja lohud , annab ta kehale tema iseloomuliku ilu.
N A H A T E K I S E D
Epidermisest tekib mitmeid eriülesannetega elundeid. karvad, küüned, näärmed. Neid nimetatakse naha tekisteks ehk derivaatideks.
K ü ü n e d
Inimesel on kõigi sõrmede ja varvaste distaalsete lülide selgmisel pinnal küüned, mis kujutavad endast õhukesi sarvestunud kumeraid roosakaid läbipaistavaid plaate. Küüs koosneb tihedalt paiknevatest sarvestunud kettudest, mis sisaldavad keratiini. Suurem osa küünest - küünekeha - lõpeb distaalselt vaba servana, proksimaalselt läheb üle küüne kõige õhemaks osaks - küünejuureks, mis ulatub sügavale nahakurru sisse. Kohal, kus küünekeha läheb üle küünejuureks, on nähtav nahamõika alt esileulatuv poolkuujas heledam osa, mis kujutab endast küüne kasvamispiirkonda. Küüne külgmised osad ulatuvad samuti nahakurdudesse, mis moodustavad küünemõika. Kogu küüs paikneb küünealumikul, mis koosneb sidekoest ja kasvu- e. tekitusepiteelist. küünealumikus leidub rohkesti veresooni ja sensoorseid närvilõpmeid. Küünel, nagu epidermiselgi, eristatakse sarvkihti ja kasvukihti. Kasvukihi rakkudel paljunemisel arvel toimubki küüne kasv. Elusal inimesel kasvab küüs pidevalt ja küllaltki kiiresti - kuni 4 mm kuus.
K a r v a d
Karvad on niitjad jäigad sarvmoodustised, mis katavad tunduvat osa nahast. Nad puuduvad peopesadel, jalataldadel, huulepunal, sugutilukil, eesnaha sisemisel pinnal, rinnanibudel ja väikeste häbememokkadel. Karvkate ei ole keha erinevates piirkondades ühesugune ja varieerub individuaalselt. Väliskujult jagunevad karvad mitmesse tüüpi. Pikkade karvade hulka kuuluvad juuksed, habeme - ja vurrukarvad, kaenlaaugu, suguelundite ja häbemekingu piirkonna karvad. Lühikeste harjaskarvad hulka kuuluvad kulmude ja ripsmete karvad, ninasõõrmete ja välimise kuulmekäigu karvad. Kerel, näol ja jäsemetel leidub ka peenikesi alus- e. villkarvu (udekarvad). Karvad paiknevad nahapinna suhtes kaldsuunas. Karva algusosa - karvajuur - asetseb naha süvades kihtides ja algab jämedama osana -karvasibulana, millesse tungib sidekoeline karvanäsa. Karvajuur asub naha sees leiduvad karvanääpsus e. folliikulis. Karva vaba nahast väljaulatuvat osa nim. tüvikuks (ka varreks, rootsuks). Karv koosneb säsist, mida katavad koor ja koorend. Aluskarvadel säsi puudub. Säsi kujutab endast karva keskosas asuvat vääti, mis koosneb peenesõmeralise ehitusega epiteelirakkudest. Kooreosa koosneb pikliku kujuga sarvestunud rakkudest, mis paiknevad piki karva. Rakud sisaldavad pigmenditerakesi, millest oleneb karvade värvus. Vananedes pigmendisisaldus väheneb, suureneb õhumullikeste arv, mistõttu juuksed lähevad halliks või päris valgeks. Karva koort katab koorend ehk kutiikula . See koosneb lamedatest sarvestunud tuumata rakkudest, mis katusekivitaoliselt katavad karva kogu pikkuses . Karv kasvab karvasibulast. Karvajuur paikneb nn. karvanääpsus e. folliikulis. See on moodustatud sisemisest ja välimisest lestmest, mis koosnevad peamiselt epiteelirakkudest. Välimine tupp on ümbritsetud sidekoelise karvakotikesega. Karvajuur üleminekul tüvikuks karvakotike laieneb lehtrikujuliselt ja sinna avanevad tavaliselt rasunäärmed. Sidekoelise karvatupe külge kinnituvad silelihasrakud (karvapüstitajalihased). Karvanääpsu ümber on põiminud retseptoritega närvikiud, mistõttu karvad on tundlikud mitmesuguste mõjurite suhtes.
Elus inimesel kasvavad karvad vahetpidamatult. Karva individuaalne eluiga on lühike. Nii elavad juuksed 2 - 4 aastat, siis nad kärbuvad ja nad langevad välja; ripsmekarvad vahetuvad 4 - 5 kuu tagant. Kuu aja jooksul võib juus kasvada 1 - 1,2 cm.
Inimesel tekib elu kestel üksteise järel kolm karvkatet. Esimene karvkate ehk lootekarvad tekivad neljandal elukuul ja karvad langevad loote-elu lõpul välja. Lootekarvad on peenikesed ja siidjad, katavad lootel kogu keha, väljaarvatud peopesad , jalatallad, silmakulmud, rinnanibu ja naba piirkond. Pärast sündi asenduvad lootekarvad päriskarvadega. Päriskarvad on eri kehaosadel erineva jämedusega, enamasti 2 - 5 kaupa koos, kulmukarvad ja ripsmed muutuvad tugevamaks, põskede, jäsemete ja kere päriskarvad jäävad peenikeseks ja lühikeseks. Rinnal päriskarvu ei teki, seljal tekivad nad üksnes piki selgroo piirkonda ja abaluude alla, jäsemetel ainult eesmisele ja välimisele küljele. Suguküpsuse ajal tekivad terminaalkarvad- tavaliselt hajusalt asetsevad tugevad karvad kaenlaaukudes, rinnal, kõhul (meestel), häbemekingul, jäsemete sirutuskülgedel ja istmiku piirkonnas. terminaalkarvadeks on ka habeme- ja vurrukarvad.
N a h a n ä ä r m e d
Nahas leidub suurel hulgal higi- ja rasunäärmeid. Naha tekisteks on ka piimanäärmed, kuid funktsionaalselt kuuluvad nad suguelundite hulka.
* Higinäärmed paiknevad pärisnaha sügavamas kihis ja alusnahas. Nende kerakujulised lõpposakesed - päsmakesed - paiknevad pärisnaha võrkkihi ja alusnaha piiril. Näärme viimajuhad läbivad naha kõik kihid ja avanevad nahaharjade tipul suudmena - poorina. Viimajuhade sein koosneb ühekihilisest kuupepiteelist, mille rakkude vahel paikneb silelihasrakke. Viimaste kokkutõmbumisel surutakse higi näärmest välja. Tugeva erutuse korral toimub see võrdlemisi kiiresti (nn. hirmuhigi). Higinäärmeid leidub peaaegu kõikides keha piirkondades, kuid nende jaotus on ebaühtlane. Talitluselt jaotuvad higinäärmed apokriinseteks ja merokriinseteks. Apokriinsed higinäärmed esinevad nahas regionaarselt. Kaenlaaukudes, rindade nibuväljadel, päraku ja lahkliha piirkonnas. Nad avanevad karvafolliikulitesse. Nende sekreet on valgurikas ja seetõttu iseloomuliku terava lõhnaga. Naistel on nad tugevamini arenenud. Merokriinsed higinäärmed on tavalised väikesed higinäärmed, mis on levinud üle kogu keha. Kõige tihedamini on neid jalataldadel ja peopesades (kuni 1000 nääret 1 cm kohta). Nende higinäärmete tegevusel toimub suurel määral kehatemperatuuri reguleerimine. Nad võtavad osa ka ainevahetussaaduste ja mürkainete eritamisest. Higi on happelise reaktsiooniga ja moodustab naha pinnale bakteritsiidsete omadustega kaitsekile.
* Rasunäärmed paiknevad pärisnahas näsa- ja võrkkihi piiril ning neid leidub nahas kõikjal, väljaarvatud peopesad ja jalatallad. Näärme juha avaneb karva ja karvatupe vahelises pilus. Ainult huulepuna, sugutiluki, eesnaha sisemisel pinnal, rinnanibudel ja nibuväljadel avanevad rasunäärmete juhad vahetult naha pinnale. Rasunäärmete sekreet - naharasu - võiab karvu ja nahka, soodustades sellega nende püsimist elastsetena. See võie vähendab ka epidermise läbilaskvust mikroorganismidele ja mitmesugustele ainetele. Rasu nõristuse vähenemine põhjustab naha ja juuste kuivust. Naharasu sekretsioon väheneb inimese vananedes.
Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist -Inimese füsioloogia ja anatoomia - Medicina 2001
L. Gavrilov, V. Tatarinov – Anatoomia –Tallinn „Valgus“ 1985
J. Aul – Inimese anatoomia – Tallinn „Valgus“ 1976
H.-P. Kingisepp – Inimese füsioloogia – TÜ 2001
A. Vahtramäe – Füsioloogia loengud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 2006
13
Koostanud M. Kolga
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2007sügis