Meeled, aistingud (3)

1. Kuidas tekivad aistingud ? Mille poolest erineb aisting tajust? Kirjeldage tajuprotsessi üldiseid seaduspärasusi ja etappe .
Sensoorne kogemus e. aisting (sensation) - keskkonna üksikomaduste vahetu tunnetamine meeleorganite abil. Algab proksimaalsest stiimulist, mis muundatakse spetsialiseerunud retseptorite poolt närviimpulssideks, modifitseeritakse siis närvisüsteemi (NS) teistes osades, ning lõpuks tekib aisting
Taju (perception)– protsess, milles luuakse meeleorganitelt saadud andmete põhjal tervikpilt (nn ‘tajukujund’) objektidest .
2. Nimeta inimesel olevad meeled ning meeleelundid ?
Meeled - Meeleelundid
 nägemis-, -Silm
 kuulmis-, - Kõrv
 haistmis-, -Nina
 maitsmis - -Keel

kompimismeel . -Nahk
3. Kirjelda maitsmismeele ja puutetundlikkuse mehhanisme.
Tunneme haput – mõlema küljel taga pool, magusat – keele otsas, soolast- ees külgede peal, mõru – taga otsas, valgu tundlikus. Tunned kõiki maitseid koos ning seega saad ka toidu maitse. Maitse meelt mõjutavad: lõhn, temperatuur, suitsetamine jne
Keha ja naharetseptorid võtavad info vastu ning see liigub mööda närvirakke edasi ajju. Sensoorne tundlikkuse ala : temperatuur – külm ja soe, valutundlikus-kiire ja aeglane, nahatundlikus – puudutus , Liigesetundlikus – on sellised rakud mis reageerivad pingutusele ja painutamisele.
4. Mida tähendavad absoluutne lävi ja eristuslävi? Milleni võib viia ärritava stiimuli edasine
suurenemine/kasv üle tundlikkuse ülemise absoluutse läve?

• Absoluutne lävi määratakse ära stiimuli minimaalse intensiivsusega, mille puhul ta (vähemalt 50 % juhtudest) üldse avastatakse.
  

• Eristuslävi - antud stiimuli (n.ö. standardstiimuli) intensiivsuse selline minimaalne muutus, mis inimese poolt avastatakse.
  

5. Milles seisnevad Weberi ja Fechneri seadused, kuidas on need omavahel seotud?

• Minimaalset erinevust subjektiivsel skaalal nim. vaevumärgatavaks erinevuseks (just noticeable difference, j.n.d.).
  
• Weberi seadus: j.n.d. moodustab konstantse e. muutumatu osa standardstiimuli intensiivsusest:
  

Weberi seadus kehtib kõigi sensoorsete modaalsuste e. meelte kohta (Weberi fraktsiooni konkreetsed suurused on erinevates meeltes erinevad)
G.T.Fechner
(1801-1887)
üldistas E.Weberi seaduse, et väljendada sensoorse ja füüsikalise intensiivsuse vahelist seost.
Psühhofüüsika põhiseadus (Fechneri seadus): kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis (vt Bachmann , joon.13.)
Seega Fechneri seaduse kohaselt on seos stiimuli ja aistingu tugevuse vahel logaritmiline:
S = k * log I
S - psühholoogiline suurus;
I - stiimuli tugevus;
k - konstant, mis sõltub Weberi fraktsiooni väärtusest.
6. Millise panuse on psühholoogia metodoloogiasse andnud signaaliavastamisteooria (SDT)? Kuidas see mõjutas psühhofüüsika varasemaid eeldusi ? Tooge näiteid signaalide avastamise teooria kohase käitumise kohta igapäevaelust (võttes arvesse tasuvusmaatriksi kujunemist)!Kuidas saaks signaaliavastamisteooria ja tasuvusmaatriksi eeldusi rakendada õppimise kontekstis (ülikoolis ja/või koolis)?

• Eristatakse sensoorset tundlikkust ja vastamiskallet (e. vastamishälvet (response bias ).
  

(vastamiskalle –ingl k ‘bias’- tähendab teatud
vastuste eelistamist, kuigi stiimuleid pole muudetud)

• Avastamiskatses esitatakse osal juhtudel (nt pooltel) stiimuleid, osal aga mitte. Lähtudes statistiliste otsustuste teooriast tekib 2 tüüpi õigeid vastuseid:
  

> tabamused (hits) &
>õiged hülgamised ( correct rejections);
ning 2 tüüpi vigu: >möödalasud (misses) &
>valehäired ( false alarms) – vt joonis!
7. Kuidas antakse edasi aistingu kvaliteeti ning kvantiteeti? Tooge näiteid erinevatest tajumodaalsustest.
8. Kirjeldage välis-, kesk- ja sisekõrva ehitust ja helilainete ülekandemehhanisme. Kuidas toimub helikõrguste eristamine sisekõrvas? Mis mehhanismid aitavad heliallika asukohta tuvastada? Kuidas seletada nähtust, kui lennukis või kõrgel mägedes lähevad kõrvad „lukku” ning võib tunda ka valu?

• Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast  kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel ka karvad .
  
• Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele kuulmeluukestele ( alasi , vasar , jalus ). 
  

Kuulmeluukeste ülesandeks on trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva.

• Lisaks on trummikile ülesandeks  kaitsta keskkõrva külma ja haigustekitajate eest
  

• Tigu on sisekõrva kõige olulisem osa, sest seal paiknevad meelerakud, mis saadavad teate suuraju kuulmispiirkonda, kus me tajume helisid .
  

Tugeva nohu korral on
kuulmine nõrgenenud.

• Tasakaaluelund ja pea liigutusmeeleelund paiknevad sisekõrvas
  

• Kuulmine - Inimese kõrva sisenevad kuulmekäigu kaudu helilained ja panevad trummikile võnkuma Kuulmeluukesed võtavad võnked vastu ja võimendavad need ning annavad edasi teole . Teo sisemuses oleva vedeliku võnked panevad võnkuma kuulmisrakkude kiud, mis kuulmisnärvi vahendusel liiguvad peaaju kuulmiskeskusesse.
  

Helikõrguste eristamine - Eritatakse eri osadega
Heliallika koha määramine - Võngete erinev ajaline jõudmine kõrva.
Kõrvad lukku - Rõhkude vahe pärast.
9. Kirjeldage vestibulaarelundi toimemehhanisme. Millise teise meele toimimise seisukohalt on tasakaalumeelel oluline roll ja milles see seisneb?
Keha orientatsiooni ruumis tunnetatakse
vestibulaar-elundi abil, mis paikneb oimuluu püramiidi osas( tinglikult öeldes- kummaski sisekõrvas – sealt lähtuvad kõrvuti nii vestibulaarnärv kui kuulmisnärv)
Keha orientatsiooni ruumis tunnetatakse
vestibulaar-elundi abil, mis paikneb oimuluu püramiidi osas (tinglikult öeldes- kummaski sisekõrvas – sealt lähtuvad kõrvuti nii vestibulaarnärv kui kuulmisnärv)
Poolringkanaleid täidab endolümf, eri suundades toimuval pöördliikumisel tekib kanalites erineva tugevusega endolümfi liikumine (see ongi ärritajaks), millele reag. sensorrakud (karvrakud).
Kokkuvõttes vastutab à süsteem tasakaalu sälilitamise eest ja kompenseerib pea liikumisest tulenevaid näilisi asukohamuutusi ( silmamuna asendi muutusi) /vestibulaarrefleksid/.
10. Sensoorset homonuukulust vaadates on selgelt näha, et mõned keha piirkonnad on sensoorses koores anatoomiliste proportsioonidega võrreldes üle- ja mõned alarepresenteeritud. Miks see nii on ja kuidas see võis nii välja kujuneda?
See on nii sellepärast, et need mis on ülerepresenteeritud, sest kasutatakse kõige rohkem.
Nt käed, sõrmed, huuled, suu jne Tähtsad ellujäämise pärast.
Homonuukulus – kujundlik kaart puutetundlikkuse jaotumisest üle keha.
11. On juhtumeid, kus inimene ei tunne peale vigastust valu enne, kui ta saab teadlikuks sellest vigastamise faktist. Milliseid seletusi võiks sellisele olukorrale anda?
Pakun, et organism on shokiseisundis, aju on hõivatud muude protsessidega ja valu tajumine võib takistada põgenemist. Seega organismi ellujäämise koha pealt on antud hetkel tähtsam kiire reageering.
Ajus toodetavad endorfiinid blokeerivad valuretseptorid. (Merit)
12. Kirjeldage silma ehitust ja erinevate osade funktsioone. Kuidas toimub valguse muutmine närvisignaaliks reetinal ning kuidas on sellega seotud nägemishäired?
Silmamuna katavad eestpoolt laud, nende vahel on laupilu.
Lauge katab väljastpoolt õrn nahk, seestpoolt sidekest e. konjunktiiv.
Laugude toese moodustab tihedast sidekoest lau- e. tarsaalplaat e. tarsus, milles paiknevad muundunud rasunäärmed (tarsaalnäärmed).
Lau vabal serval on tugevad karvad - ripsmed
Ninapoolse nurga läheduses on kummalgi silmalaul pisarapunkt. Pisaraaparaadi peamine osa on silmakoopa ülemises välimises nurgas paiknev seroosne pisarnääre, mille nõre niisutab ja puhastab pidevalt side- ja sarvkesta . Pisaravedelik nõristub silma sisenurga kaudu pisarakotti ja sealt nina - pisarajuha kaudu ninaõõnde.
Laugude sidekoes asetseb osa silma sõõrlihasest. Sidekest jätkub konjunktivaalvõlvi kaudu silmamunal. Silma ninapoolses nurgas on sidekesta volt, poolkurd.
Inimese silm koosneb silmamunast ( bulbus oculi, Ø inimesel u. 24mm), mille moodustavad kolm kesta ja läbipaistev sisu. Silmamuna on silmakoopas paiknev hästi liikuv kerajas moodustis , mida ajuga ühendab nägemisnärv.
Kestadest on:
1. väline tugev kiud- e. fibrooskest silmamuna toes, ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased.
kiudkesta eesmine osa on: läbipaistev sarvkest e. kornea (cornea),
tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest e. skleera (sclera), mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks.
2. keskmise, soon- e. vaskulooskesta
tagumine osa on pärissoonkest e. korioidea,
eesosa moodustab rips - e. tsiliaarkeha ja vikerkesta e. iirise. Ripskehas asuv rips- e. tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava e. pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast.
3. sisemise võrkkesta e. reetina
tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning sisaldab valgustundlikke nägemisrakke - kepp- ja kolbrakke, mille välimised osad - kepikesed ja kolvikesed - on kohanenud valgusärrituse vastuvõtuks. Kepikesed on kolvikestest tundlikumad, kuid värvusi võimaldavad tajuda ainult kolvikesed. Et viimased vajavad talitlemiseks küllaldaselt valgust, ei erista silm videvikus värvust. Nägemisrakkudelt kanduvad impulsid bipolaarseile ja nendelt multipolaarseile närvirakkudele, mille jätked moodustavad silmamunast ajju kulgeva nägemisnärvi.
võrkkestas, pupilli vastas, paikneb ainult kolbrakkudest koosnev kollatähn, selles on nägemisteravus suurim.
nägemisnärvi väljumise kohta, kus valgustundlikke rakke ei ole, nimetatakse pimetähniks. Võrkkesta tagumine e. optiline osa jätkub pimeosana (ei sisalda valgustundlikke rakke), mis katab seestpoolt ripskeha ja vikerkesta.
silmaava ja vikerkesta taga paikneb elastne silmalääts, selle õhukesele kihnule kinnitub ripskehalt lähtuv ripsvöötmeke. Ripslihase kokkutõmme või lõõgastus kandub ripsvöötmekese kaudu läätsele, mille kumerus tema elastsuse tõttu muutub ( akommodatsioon ).
4. Sarvkesta tagapinna ja iirise vahelist ruumi nimetatakse silmaeeskambriks, läätse ja ripskeha vahelist ruumi silmatagakambriks. Nendes ringleb läbipaistev vesivedelik.
5. Silmamuna tagumist osa täidab läbipaistev sültjas klaaskeha ( corpus vitreum). Vaadatavalt esemelt lähtuvad valguskiired läbivad sarvkesta, vesivedeliku, läätse ja klaaskeha ning moodustavad võrkkestal eseme ümberpööratud kujutise.
6. Silma abielundite hulka kuulub 7 skeletilihaskoelist silmalihast, neist 6 tagab silmamuna liikumise igas suunas, seitsmes talitleb ülalautõsturina.
Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse (380 - 780 nm pikkuste elektronmagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi (nägemispigmendi rodopsiini lagunemise) tagajärjel erutus , see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess - nägemistaju, mis sõltub nt. varaseimaist kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest.
Nägemistajul on võrreldes teiste meeltega suurim tunnetuslik tähtsus:
Silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal (seal asuvad ainult kolvikesed) toimub otsene e. tsentraalne nägemine, mis on selgeim; silmaläätse kumerus muutub vastavalt vaadeldava eseme kaugusele (akommodatsioon). Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates.
Võrkkesta ääre- e. perifeerses osas (põhiline kepikeste funktsioon) toimub perifeerne nägemine; see pole selge, kuid võimaldab ruumis orienteeruda.
Värvust tajutakse kolvikeste abil (värvitaju). Värvusaistingud on neutraalsed - must, valge ja hallid alatoonid - ja monokromaatilised - nt. punane, kollane, roheline ja sinine; viimased erinevad värvustoonilt (oleneb valguslainete pikkusest), küllastuselt (oleneb valguslainete puhtusest) ja heleduselt (oleneb valguse energiast). Perifeersel nägemisel või väga nõrga valguse korral on kõik värvused erisuguse heledusega hallid. Osa inimesi ja ka osa loomi on värvuste suhtes vähemtundlikud või nad ei erista mõnd värvust (värvipimedus). Silmal on võime kohaneda ( adaptsioon ) valguse tugevuse muutusega ning eristada esemete kuju ja suurust ka hämaras valguses. Kuju tajumises osalevad ka suurajukoore teised piirkonnad.
13. Kirjeldage teooriaid, millega on värvinägemist seletatud? Kuidas need omavahel ühilduvad? Millise mehhanismi tõestuseks võib tuua simultaan - ja suktsessiivkontrasti näiteid? Milline on allolev füsioloogiline protsess? Mis on värvikonstantsus ja miks see oluline on?
(1)Young’i -Helmholtzi teooria e. Trikromaatiline värvitaju teooria.
Värvide nägemise retseptorrakke ehk koonusrakke on 3 liiki ja nad erinevad maksimaalselt tundliku ala lainepikkuse poolest, iga rets .tüüp vastab erineval määral eri värvi valgusele (erinevus on ka erutuse tekke kiiruses ). Kolm värvustundliku retseptori tüüpi eraldi tekitavad ühe baasvärvi aistingu (kas sinine, roheline, v. punane). Kõik teised värvused on nende segud (NB!aditiivsel segamisel ). Sellele teooriale tekitab probleeme negatiivsete järelkujundite ja vastandvärvuste tajumine; samuti näiteks see, et kollane ei ole segu.
(2) Vastandprotsesside teooria (ehk oponent-värvuste teooria) (E.Hering; L.Hurvich & D.Jameson)
Olemas 6 erinevat värvikvaliteeti (punane-roheline, sinine-kollane, must-valge), mis moodustavad kolm vastandlikku paari (kaks esimest süsteemi (paari) määravad tajutud tooni, viimane (must-valge) aga määrab tajutud heleduse): - ja olemas ka vastavad retseptoritüübid - spektraalselt vastandlikud ganglionrakud. Ühe paarilise erutumine pärsib teist. Need vastandlikud retinaalsed protsessid tagavad värvinägemise. Õige on 2 teooria kombinatsioon ehk kaksikprotsessi teooria: alguses trikromaatiline staadium, ja järgneb vastandprotsesside staadium.
Vastandvärvused ja ka heleduskontrast. Füsioloogiline protsess???
Värvikonstantsus: objektid näivad olevat sama värvi sõltumata muutunud valgustustingimustest. Tähtis selleks, et kui muutuks, siis ei tunneks me enam asju ära. Terve maailm oleks tagurpidi pööratud. Roheline laim on hämaras ikka roheline laim. Pole ohtu, et inimene peaks seda virsikuks ja ära sööks ning lämbuks surnuks .
14. Kuidas tajutakse kontuure?
Visuaalsete kontuurid ja tunnuste detektorid:väga olulised vormide äratundmisel. Kontuurid avastatakse vastavate detektorite (feature detectors) abil, mispaiknevad nii võrkkestas (ganglionrakud) kui ajus (on nt. servade, orientatsiooni, vormide, liikumise detektorid). Tüüpiliselt on ganglionrakkude retseptiivväljadel. 2 tsooni: on- center cells ja off-center-cells.
15. Haistmine kui kontaktne ja mittekontaktne meel
16. Kirjeldage näidete abil erinevaid adaptatsiooni liike meeleorganites (positiivne, negatiivne, selektiivne)! Miks on adaptatsioon oluline? Mis juhtuks ilma selleta?
Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustes ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistmise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
Adaptsioon võib olla kahesuunaline

Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurenemine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel – näiteks pimedusadaptsioon, kuumisadaptsioon vaikuses viibimisel. Konkreetne näide: Keskööl jalutades ei pruugi alguses kuulda L appihüüdeid Emajõe kaldal . Kuid pärast mõneagset vaikuses viibimist suudab inimkõrv eristada tuulemühast vaikseid helisid: Elu ei hellita, ei ta hellita.

Negatiivne adaptsioon – aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Harva tunneb L riidesolekut üle keha tärkavate puuteaistingutena.

Selektiivne adaptsioon – Kestval valikulisel kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega tekib selektiivne adaptsioon selle ärritaja või tunnuse suhtes. Näiteks L paneb prillid laubale ning peab nende ülesleidmisel toetuma vaid oma mälule. (Üpriski selge on tõsiasi, et eelmainitud isendil on suuri probleeme oma prillide asukoha määramisega)
Viimased kaks on tuletatavad vastuse esimesest lõigust.