Valiku põhiparameetrid (0)

Eesti Maaülikool

Mihkel Raudsepp

Liha-ja piimatehnoloogia

II kursus

Valiku põhiparameetrid

Referaat

Juhendaja : E. Orgmets

Tartu 2010

Sisukord

Sissejuhatus……………………………………………………3
1.Jõudlus…………………………………………....................4
1.1Piimajõudlus………………………………………...4
1.2Lihajõudlus………………………………………….4
1.3Villajõudlus…………………………………………5
1.4Munajõudlus………………………………………...5
1.5Veojõudlus………………………………………….6
2.Eksterjöör…………………………………………………...6
2.1Pea…………………………………………………..7
2.2Kael…………………………………………………7
2.3Turi………………………………………………….7
2.4Õlgmik………………………………………………7
2.5Rind…………………………………………………7
2.6Selg………………………………………………….7
2.7Lanne………………………………………………..8
2.8Kõht…………………………………………………8
2.9Laudjas……………………………………………...8
2.10Udar………………………………………………..8
2.10.1Piimalehmade udar ……………………….8
2.10.2Sigade udar……………………………….9
2.10.3Kiirushobusete udar………………………9
2.11Jäsemed………………………………….9
2.12Nahk……………………………………..10
3.Põlvnemine…………………………………………10
Kokkuvõte…………………………………………………….11
Kasutatud allikad……………………………………………..12
2

Sissejuhatus

Selles referaadis arutan teema üle “Valiku põhiparameetrid”, läbi selle püüan välja tuua põhilised tunnused, mille alusel valitakse populatsioonist välja ainult teatud hulk loomi.Valisin selle teema, et ka ise paremini aru saada milliste parameetrite alusel toimub jägmise põlvkonna loomade valik.
Valik on koduloomade evolutsiooni peamine suunav jõud.Selektsiooni all mõistetakse koduloomade paljunemise reguleerimist ja mittesoovitavate isendite kõrvaldamist.Selleks et valikut teha on vaja parameetreid, mis küll looma liigiti on erinevad, kuid kasutatakse ühe eesmärgi nimel, et parandada järglaspõlvkonna majanduliku kasulikkust.Selline teguviis on juba aastakümneid kasutusel ja on ilmselt ka edaspidi kuna inimene pidevalt üritab loomade tootlikust parandada.Seda on vaja kuna üha enam kasvab nõudlus toodangu järele.
3

Valiku põhiparameetrid

1.Jõudlus

on põllumajandus loomade tähtsaim omadus, mille pärast neid peetakse ja kasvatatakse.Jõudluseks nimetatakse loomade võimet toota kindlas ajavahemikus teatud kogus kõrgekvaliteedilisi loomakasvatussaadusi.
Põllumajandus loomade jõudlus oleneb nende pärilikest iseärasustest ja tingimustest milles nad elavad. Pideva aretustööga e. paremate loomade valikuga populatsioonist on võimalik põllumajandusloomade jõudlust suurendada. Selleks on vaja teada põllumajandusloomade jõudluse kujunemise seaduspärasusi.

1.1.Piimajõudlus

Piima annavad kõik imetajad, kuid inimene kasutab peamiselt veise ja kitse piima, vähemal määral ka lammast , hobuste ja kaamelite oma.Piimajõudlus näitab kui suure koguse piima jõuab loom teatud ajavahemikul anda. Piima tootmine on ka kõige tulukam, sest lehm kasutab piima moodustamiseks umbes 50% sööda toitainetest.
Veiste piimatoodang ja piima koostisosade vahekord oleneb pärilikest konstitutsioonilistest iseärasustest, tema füsioloogilisest seisundist, tõust ja väliskeskkonna arvukatest teguritest. Piimajõudlus oleneb, piimanäärmete arengust, suguelundite ja hormonaalse süsteemi talitusest, ainevahetuse iseloomust ja looma tervisest, vanusest . Viimase tingimuse põhjuseks on erinev vanus loomadel, millal piimatoodang saavutab maksimumi, erinevatel tõugudel on see erinev. Seda tingimust tuleb jälgida, kui hinnatakse eri vanusega piimalehmade piimajõudlust.
Piimajõudluse pärilikkuse uurimiseks ristatakse eri tõuge.Paljude teadlaste andmed, 80.ndatel aastatel, näitavad , et piimatoodang ja piima koostisosad on järglastel nende vanemate vahepealsed.Näiteks mustakirju tõugu lehmi, kelle toodang oli 4063kg 3,95%-lise rasvasisaldusega piim, ristati džörsi tõugu, kellel need näitajad olid 2372 ja 6,75.Esimese põlvkonna järglase piimatoodang oli 3295kg ja piim rasvasisaldus 5,16%, see on küll ammu tehtud katse aga arvan, et see pritsiip kehtib ikkagi.
Teiseks uuritakse piimajõudlusomaduste pärilikkust populatsioonigeneetiliste meetoditega.Päritavuskoefitsendi arvväärtus võib olla 0 kuni1 või 0 kuni 100 %.Need arvväärtused sõltuvad arvutusmeetodist, keskkonnatinigimustest, lehmade vanusest, arvestusperioodist, karja toodangu suurusest jms.Seega on päritavuskoefitsendid kasutatavad peamiselt nendes populatsioonides ja karjades, kelle kohta nad on määratud.Arvestades piimajõudluse suurt sõltuvust tõulisest ja individuaalsest pärilikest omadustest, saab neid selektsiooni meetodite rakendamise teel süstemaatiliselt täiustada.

1.2Lihajõudlus

Et liha on inimese tähtsamaid toiduaineid, siis on lihatoodangu suurendamine tähtis probleem kogu maailmas.Kõige rohkem toodetakse veise-ja sealiha , kuid kasutatakse ka lamba, linnu, kitse ja hobuse liha. Siga on neist kõige viljakam, varavalmiv, teistest loomadest paremini sööta kasutav ja suhteliselt kõige rohkem liha andev loom.
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi , tapamassi, tapasaagise, varavalmivuse, nuumavõime ja kvaliteedi järgi. Parim lihatootvus on spetsiaalsetel lihatõugudel. Lihajõudlusomaduste pärilikust on uuritud nii ristandite järgi kui ka
4
populatsioonigeneetiliste meetoditega. Eritõugude ristamise tulemused on näidanud, et enamik lihaomadusi päritakse järglastele vanemate vahepealsetena. Suur tähtsus on liinide ja isasloomade mõjul järglaste lihaomadustele. Geneetilised tegurid mõjutavad
märgatavalt veistel tapasaagist ja lihasilma pindala, sigadel peamiselt keha pikkust, peki paksust ja sinkide kujunemist. Loomade lihaomadusi hinnatakse nende kasvu ja arengu andmete alusel ning vahetu vaatluse kaudu. Kui võtta arvesse päritavate geenide mõju koduloomade lihajõudlusse, siis on selgelt näha, et paremate liha tunnustega loomad valikul populatsioonist parandame nende toodangu kvaliteeti ja jõudlust.

1.3Villajõudlus

Villa saadakse peamiselt lammastelt. Jõudlust hinnatakse villa koguse ja kvaliteedi alusel. Hinnatakse aastast villatoodangut, puhasvilla protsenti saastasvillas, villapeenust, villasäbrusust, villa ühtlikust, villa pikkust ja standardpikkust. Villa omadused sõltuvad palju naha omadustest.
Erinevate villaomadustega tõugude ristamine on võimaldanud uurida villajõudluse pärilikkust. On selgunud , et villa pikkus, peenus, ühtlikkus ja tihedus päritakse intermediaarselt. Näiteks R. Daly ja H. Carter (1955) said meriino lammaste ristamisel linkolni lammastega järglased, kelle villa peenus oli vanemate keskmine. Populatsioonigeneetiliste meetoditega arvutatud villajõudluse päritavuskoefitsendid on H.F. Kušneri (1964) järgi peenvillalammastel järgmised: sägu pikkus 0,4-0,46, puhasvilla toodang ühe aasta vanuselt 0,38, villa peenus 0,57, villa ühtlikus 0,43.
Peenvillalammastel villa omadused sõltuvad pärilikest teguritest rohkem kui liha-villalammaste villa omadused. See näitab kui tähtis on õigete loomade valik, et saada soovitud villatoodang.

1.4Munajõudlus

Põllumajanduslindude munajõudlus oleneb nii pärilikest kui ka mittepärilikest teguritest. Munajõudlus näitajateks on munade hulk ja kaal. Põhiliselt kasutatakse munade saamiseks kanu, kuid ka vutte, kalkuneid, parte ja hanesid.
Kanade munajõudlus oleneb pärilikest tegurites, nagu näiteks tõug ja tõusisesed sugulasliinid, aga ka sugulisest varavalmivusest, munemise aktiivsusest, munemispausi ja munemissessiooni pikkusest ning haudeinstinktist. Tihe korrelatsioon on munemissessiooni pikkuse ja munatoodangu vahel(r=0,73-0,77), sammuti 1-3 munemiskuu munatoodangu ja aastase munatoodangu vahel (r=0,68-0,87).Munajõudluse päritavust on uurinud H.F. Kušner(1964) ja H. Haverman( 1959 ), nende andmete kohaselt avaldavad pärilikud tegurid suurt mõju muna keskmisele massile , munakoore värvusele ja muna vormile, munatoodang oleneb aga rohkem väliskeskkonnatingimustest.
Selektsiooni kasutamisel saab suuresti muuta kanade muna toodangut ja
munajõudlust.
5

1.5Veojõudlus

Tööloomade jõudlus avaldub nende veo-ja kandevõimes ning tehtud kasulikus töös. Tööloomad on hobune, eesel, muul, ja kaamel, mõnikord ka härg. Euroopas hinnatakse veojõudu peamiselt hobustel. Veojõuks nimetatakse jõudu, mida loom peab rakendama veetava objekti liigutamiseks.
Veojõud oleneb kõige rohkem hobuste kehamassist, kuid on tingitud ka suurusest, lineaarsetest mõõtmetest, konstitutsiooni iseärasustest, närvisüsteemist ja vereringeorganitest. Samas kõigub veojõud tõu ja isegi ühe isendi piires palju. Normaalne veojõud on 13-15% isendi kehamassist ja maksimaalne 70-80% kehamassist, kuid võib ületada ka 100% . Kehamass on suuresti sõltuv kasvatamise tingimustest, kuid sellele aitavad kaasa päritavad eeldused. Põhilisteks vigadeks on jalgade probleemid, mis vähendavad veojõudlust.
Valides tugevama ehitusega ja lihaselisemad loomad saame suurendada järglaspõlvkonna veojõudlust.

2.Eksterjöör

Eksterjööri ehk välimiku hindamise eesmärk on kindlaks määrata looma tõu-ja konstitutsioonitüüp, individuaalsed erinevused, vanuseline kehaehituse muutuvus,
konditsioon ja tootmistüübile vastavus. Hindamise viisidest on enam levinud järgmised: üldine hindamine silma järgi, mõõtmine ja indeksite arvutamine, hindamine punktisüsteemis, fotografeerimine, tingmärkide hindamine.
Silma järgi hindamisel tuleb arvestada loomade soolist erinevust. Isasloomad on harilikult suuremad ning toorema ja tugevama konstitutsiooniga. Ka on isasloomad tihti temperamentsemad ja kurjemad. Emasloomad on üldiselt väiksemad, kergema ja nõrgema konstitutsiooniga ning rahulikuma käitumisega.
Silma järgi hindamisel ei saa jätta tähelepanuta väliskeskkonda, milles loomad asuvad ja on üles kasvanud. Tuleb arvestada reljeefi ning söötmis-, pidamis- ja hooldamistingimusi, sammuti looma vanust , sest väljaarenemata noorloomi ei saa hinnata samadel alustel kui täiskasvanud loomi. Eri konstitutsioonitüüpe tuleb sama tõu piires erinevalt hinnata.
6

2.1 Pea

Pea on looma tähtsamaid kehaosi , sest sellega on seotud suuraju kui närvitegevuse tsentrum. Pead hinnatakse kuju ja suuruse alusel pikkuse, laiuse ja profiili järgi. Pea lihastuse, naha paksuse ja sarvede jämeduse alusel võib teha järeldusi looma konstitutsiooni kohta. Silmade suuruse, vaate erksuse ning kõrvade ja ninapeegli liigutuste iseloomu alusel võib määrata looma temperamenti. Looma pead tuleb hinnata sugupoole seisukohalt.

2.2 Kael

Looma kaela hinnatakse sugupoolest, tõust ja toodangust lähtudes. Pikem kael on piimaveistel ja kiirushobustel, lühem kael lihaloomadel. Kaela hinnatase pikkuse, paksuse ja ülaserva sirguse järgi. Naha paksust hinnatakse kaelal olevate voltide järgi.

2.3 Turi

Turi on eesjäsemete kinnituskoha ülemine osa, mis toetub esimeste rinnalülide ogajätketele ja abaluu kõhredele. Turja hinnatakse laiuse, tasasuse ja lihastiku järgi. Hea turi on pikk, tasane ja hästi lihastunud. Puudeks on lühike, terav või renjas turi. Viimase on põhjustanud rinnalülide ogajätkete vajumine allapoole abaluukõhrede ülaservi. Renjas turi on nõrga konstitutsiooni tunnus.

2.4 Õlgmik

Õlgmik on eesjäsemete ülemistele luudele toetuv kehaosa . Seda hinnatakse pikkuse, asetuse ja teisteks kehaosadeks ülemineku järgi. Kiirushobustel peab olema pikk põigitine piht. Õlgmik peab rinnaga hästi ühinenud olema, puudliku ühenduse korral tekivad õlgmikuvead.

2.5 Rind

Rind on looma tähtsamaid kehaosi, sest seal asuvad hingamis- ja vereringeorganid. Rinda hinnatakse laiuse, sügavuse, lameduse ja lihastuse järgi. Piimalehmadel peetakse heaks üsna laia, sügavat, keskmise kumerusega, laiali asetsevate ja tahapoole suunduvate roietega rinda. Lihaloomadel on lai, sügav, tünjas, hästi lihastunud rind.Ka kiirushobustel on üsna sügav, lai ja hästi lihastunud rind. Puuduseks on kõigi jaoks eriti kitsas ja lame rind.

2.6 Selg

Selg on turja ja lande vaheline osa, mis toetub 7-13 rinnalülile. Selga hinnatakse seljajoone sirguse, laiuse ja lihastiku järgi. Kõikidel loomadel peetakse heaks, laia suhteliselt sirget, hea lihastusega selga, sest koos landega moodustab see silla ees- ja tagakehaosade vahel, mille tugevusest oleneb looma konstitutsiooni tugevus. Selja hea lihastuse korral saadakse tapaloomadelt väärtuslikku liha.
7

2.7 Lanne

Lanne ehk nimme on selja ja laudja vaheline kehaosa, mis toetub selgroo kuuele nimme lülile. Lannet hinnatakse pikkuse, sirguse ja lihastuse järgi. Lanne pean olema sirge, tasane ja hea lihastusega. Pehme ja nõgus lanne on eksterjööri viga, mida tuleb aretustöös pidevalt arvestada. Lande piirkonnast saab head filee - ja rostbeefiliha, mispärast lihaloomadel eelistatakse pikka, laia, sirget ja hästi lihastunud lannet.

2.8 Kõht

Kõht on loomal seedeorganeid sisaldav kehaosa, mida piiravad pehme kõhusein ja selgroo rinna-nimmelülid, osalt ka puusaluud. Kõhtu hinnatakse kuju ja suuruse järgi. Lihaloomadel on enamasti tünjas kõht, piimalehmadel heina- ja rippkõht, kiirushobustel kägi- ehk hurdakõht.

2.9 Laudjas

Laudjas on loomadel tähtis kehaosa, sest sellega on seotud sugu- ja piimaorganid ning mahukad lihased. Laudjat hinnatakse laiuse, pikkuse ja sirguse järgi. Piima- ja lihaveistel eelistatakse pikka, sirget, ruutjat, tasast laudjat, mis on hästi lihastunud. Kiirushobustel eelistatakse pikka, keskmise kumerusega, ovaalset, laia laudjat.

2.10 Udar

Udar on kõigil emasloomadel oluline kehaosa, sest sealt saavad järglased piima ehk toitu elu alguspäevadel. Piimaveistel oleneb udara ehitusest ka piimajõudlus. Udarat hinnatakse esiteks suuruse ja näärmekuse järgi. Veistel eelistatakse suurt näärmekat udarat. Teiseks hinnatakse udarat kuju, asetuse ja veerandite võrdsuse ning sümmeetrilisuse järgi. Kolmandaks hinnatakse udarat nisade sobivuse järgi masinalüpsiks. Nisasid hinnatakse pikkuse, jämeduse, kuju, sidekoe arenemise ja asetuse järgi. Veel hinnatakse udara juures piimasooni—nahaaluseid kõhuveene. Kompimise teel hinnatakse nende jämedust ja loogelisust. Arvatakse, et jämedad ja loogelised piimasooned on hea lüpsilehma tunnus, kuna see näitab udara verevarustust .

2.10.1 Piimalehmade udar

Piimalehmadel peab olema suur, näärmekas, normaalse asetusega, mitterippuv, võrdsete ja sümmeetriliselt asetsevate udaraveeranditega vannikujuline udar 6-10 cm pikkuste ja 22-26 mm läbimõõduga silinderjate nisadega. Udara vigadele ja puudustele tuleb aretustöös suurt tähelepanu pöörata ja kujundada masina ja robotlüpsiks sobivad udarad.
8

2.10.2 Sigade udar

Sigadel hinnatakse udarat kõigepealt nisade arvu järgi. Alla 12 nisaga suguemised ei ole head. Nisade asetus peab olema sümmeetriline ja korrapärane. Sigade udara sektorid on suhteliselt väikse mahuga ja lühemat mõõtu.

2.10.3 Kiirushobuste udar

Aretuses kasutatavate märade udar peab olema suhteliselt suur ja pikemapoolsete nisadega, et järglane saaks võimalikult lihtsalt ja piisavalt piima imeda. Hobuse udaral on kaks poolust ja kaks nisa.

2.11 Jäsemed

Jäsemeid hinnatakse nende luude, lihaste, sidemete ja kõõluste tugevuse järgi. Nad peavad olema õige seisu, lihastuse ja pikkusega.
Esijäsemeid hinnatakse eestvaates seisu ja külgvaates seisu järgi. Eesvaate seisu vead on harkjalgsus, koondjalgsus, x-jalgsus või o-jalgsus. Külgvaate seisu vead on eetsine, taatsine, eesrandmene ja tagarandmene seis.
Tagajäsemeid hinnatakse tagavaates seisu ja külgvaates seisu järgi. Tagavaate seisu vead on kitsas, harkjalgne, kooskandne ja koosvarbaline seis. Külgvaate vead on eetsine, taatsine ja saabeljalgne seis.
Sõrgatsit hinnatakse maapinnaga moodustuva nurga järgi, kas siis normaalne, pehme või püstine.
Sõrgu ja kapju hinnatakse kuju ning tugevuse järgi, kas siis normaalsed, püstised, teravad ja lamedad. Puuduliku hooldamise korral võib esineda kabja ja sõra vigu, näiteks pikk kabi või ristsõrad.
9

2.12 Nahk

Nahka hinnatakse olenevalt loomaliigist ja tootmistüübist. Hindamise aluseks on naha paksus, mida mõõdetakse viimase roide kohalt ja kaela kurdude jämeduse järgi. Nahk on paks või õhuke, elastne või mitteelastne , lahtine või kinnine .
Hinnatakse ka nahal olevat karva, kas siis pikkuse, peenuse ja tiheduse järgi. Seejuures tuleb arvestada looma olelustingimusi, sest madal temperatuur ja karm ilmastik soodustavad pika tiheda karvkatte tekkimist.

3.Põlvnemine

Tihti kasutatakse valiku tegemiseks põlvnemist ehk vaadeltakse looma vanemate näitajaid, et hinnata vastava looma väärtust. On kindlaks tehtud, et kõige kindlamini päranduvad loomade liigilised omadused, siis tõulised ja alles seejärel individuaalsed omadused. Järelikult mõjutab suguloomade omaduste pärilikkust kõigepealt tõug. Seda kinnitab J.A. Novikov (1962), kes võrdles kolme tõugu lehmade järglaste piima keskmise rasvasisalduse kujunemist. Kõigi kolme vanem lehma piima rasvasisaldus oli 3,6%, nende järglastel aga kõigil erinev, see tuleneb tõulisest erinevusest.
Paljude autorite andmeil on emade ja tütarde piimatoodangu korrelatsioonikoefitsent 0,2..0,3, seega suhteliselt väike, see eest rasvasisalduse korrelatsioon on veidi suurem 0,38.Tunduvalt väiksem on korrelatsioon veiste vanaema ja tütretütarde piimajõudluse vahel -0,1….0,2.Seega ei ole piimajõudluse määramine eellaste andmete alusel kuigi täpne, parem tulemus saadakse külgsugulaste
andmeid kasutades. Näiteks pulli tütarde ja poolõdede piimatoodangu korrelatsioonikoefitsent on 0,5…0,6.See annab võimaluse kasutada pulli poolõdede andmeid jõudluspärilikkuse määramiseks.
Põlvnemise kindlaks tegemiseks kasutatakse põlvnemistabelit, see on ka põhjuseks miks peetakse loomakasvatus taludes loomade kohta andmete raamatuid. Põlvnemistabelisse on märgitud uuritava looma eellased ja nende omaduste loetelu . Ainult eellaste nimede esitamine põlvnemistabelis ei anna vajalikku alust analüüsiks, tänu sellele on põlvnemistabelis looma nimi, tõulisus, sünniaeg ja jõudlus näitajad. Kasutades neid tabeleid saame selektsiooni teel karjast välja valida loomad kellede eellaste seas on väljapaistvate omadustega isendid. Soodsates tingimustes kujunevad välja ka need tunnused, mis eelastelt on päritud.
10

Kokkuvõte

Esimene valiku põhiparameeter on jõudlus ehk siis põllumajandusloomade võime toota kindlas ajavahemikus teatud kogus kõrgekvaliteedilisi loomakasvatus- saadusi. Põhiliselt hinnatakse põllumajanduses viite erinevat jõudlust: piima-, liha-, villa-, muna- ja veojõujõudlust. Piimajõudlus näitab kui suure koguse piima jõuab loom teatud ajavahemikul anda. Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi ja tapasaagise järgi. Villajõudlust hinnatakse villa koguse ja kvaliteedi alusel. Munajõudlust hinnatakse munade koguse ja kvaliteedi järgi. Veojõudlus oleneb kõige rohkem looma kehamassist.
Teiseks näitajaks mille järgi valida on eksterjöör ehk siis looma välimik. Eksterjööri hindamise eesmärk on kindlaks määrata looma tõu-ja konstitutsioonitüüp, individuaalsed erinevused, vanuseline kehaehituse muutuvus, konditsioon ja tootmistüübile vastavus. Välimiku hindamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid viise.
Kolmas parameeter valiku tegemiseks oleks põlvnemine ehk siis isendi väärtuse hindamine silmapaistvaid omadusi omavate eellaste alusel.
Kõik need on tähtsad parameetrid selleks, et valida karjast välja loomad kes on majanduslikult kõige paremate omadustega.
11

Kasutatud allikad

Raamat

Pealkiri „Põllumajandusloomade aretus “, autor A. Pung , trükitud 1966.aasta, materjal leheküljed 301-323
Pealkiri „Põllumajandusloomade aretus“, autorid A. Pung ja R. Teinberg, trükitud 1982.aasta, materjal leheküljed 72-205
Pealkiri „Põllumajandusloomade aretus“, autor J. J. Borissenko, trükitud 1954.aasta, materjal leheküljed 202-239

Internet

Lehekülje aadress www.google.com/images, materjal: pildid
12