Ühiskonnaõpetuse eksami piletid (0)

Eksamipilet nr 1
1. Võrdle tööstusühiskonda postindustriaalse ühiskonnaga (tööhõive erinevates majandussektorites, erinevate asulatüüpide osatähtsus asustuses, peamine sisemajanduse kogutoodangut andev majandussektor , tööaja kasutus jmt).
Tööstusühiskonnas töötab enamus tööealisi inimesi töötlevas majanduses ehk tööstuses ja elavad linnalistes asulates. Tähtsamaks rikkuseks on tööstusega seotud omand, väärtpaberid ja ka raha. Põllumaa-, metsamaa - ja kariloomad on samuti endiselt rikkus, kuid nendel on väiksem likviidsus (likviidsus tähendab kergesti (sula)rahaks tegemise võimalust) ning nende osatähtsus on vähenenud. Töö- ja elukoht on eraldatud ja inimene peab töökohta minema. Koos elab väike perekond, tavaliselt vanemad alaealiste lastega. Linnastumise alguses on ka palju noori vallalisi inimesi linna tulnud. Tööaeg on seotud ettevõtte tööajagraafiku ja vahetustega, seega inimene töötab kellast kellani. Tööstusühiskonna algaegadel (Euroopas XIX sajandi esimesel poolel) on tööpäevad pikad ja esineb ülelinnastumine.
Tööviljakus kasvas ja spetsialiseeritus suurenes. Tööstus ei vajanud suurema tootlikkuse juures enam nii palju tööjõudu ja palju inimesi läks teenindavasse majandusse, mille teenuseid spetsialiseerumise tõttu vajasid nii hankiv kui ka töötlev majandus ( veondus , kaubandus, pangandus , reklaam, masinate ja seadmete hooldus jne).
Ühiskonda, kus enamus hõivatud inimesi töötab teenindavas majanduses ja suur osa SKTst tekib teenuste müümisel, nimetatakse postindustriaalseks ühiskonnaks. Oluline on postindustriaalse ühiskonna juures teenindava majanduse valdamine tööhõives, infoühiskonnas teabe töötlemise muutumine omaette majandustegevuseks ja selle tähtsuse kasv, mida toetab ka uus tehnika. Infoühiskond tähtsustab teavet ja kasutab (hangib, toodab, talletab, töötleb ja levitab ) võimalikult palju kõigis eluvaldkondades. Teadmusühiskond tähtsustab teaduse analüüse ja soovitusi otsustamisel . Ülikoolid ja teadusasutused on tähtsad institutsioonid .
Enamus inimesi elab linnalistes asulats. Hea ühiskondlik transport ja isiklikud autod on tööstusühiskonna lõpus põhjustanud lähi- ehk valglinnastumise. Hiljem toimub ka taaslinnastumine (so vanade tööstuspiirkondade kasutuselevõtmine äri-, elu- ja kultuurikeskustena) ning agulite taasasustamine.
2. Mille põhjal võib öelda, et tegemist on demokraatliku valitsemiskorraga? Nimeta demokraatia olulisemad tunnused.
Otsetõlkes on δημοκρατία rahvavõim. Seega kodanikud osalevad poliitikliste otsuste tegemisel. Võimalikud otsustamisviisid on üksmeele (kodakondsuse) otsimine, osalemine otsustamisel (rahvakoosolekul või rahvahääletusel (referendumil)) või esindajate valimisel.
Demokraatlik on ühiskond siis, kui ettepanekud (otsuste eelnõud) või kandidaadid saavad omavahel vabalt võistelda (konkureerida). Mõttekaaslased peavad saama ühineda (ühinemisvabadus), pidada koosolekuid (koosolekuvabadus), tutvustada oma mõtteid ja neid propageerida (sõnavabadus). Vabad valimised eeldavad valimisseaduse olemasolu enne valimisi (reegleid ei muudeta mängu ajal), kandidaatide esitamise vabadust, vabadust valimiskampaaniaks, inimese õigust vabalt anda oma hääl ja valitud kogu või institutsiooni põhiseadusega antud pädevust. Samuti sõltumatut kohut vaidluste ja protestide lahendamiseks. Seaduse ülimuslikkuse kõrval on hiljem tulnud võimude lahusus ja inim- ning kodanikuõiguste kaitsmine. St enamus peab arvestama vähemuse õigust osaleda poliitikas ja nende sõnavabadust. Vähemusest võib konkurentsis saada ka enamus.
Herodotos (V saj eKr) demokraatiast, aristokraatiast ja monarhiast (sõnad on pandud Pärsia ülikute suhu, kuid kajastavad kreeklaste arusaamu)
Otanes arvas , et riigiasjade üle otsustamine tuleks anda kõigi kätte, öeldes: „[…] ükski meist ei peaks hakkama ainuvalitsejaks. Kuidas saab monarhia olla hea, kui ainult üks teeb seda, mida ta tahab? […] Türann peaks olema kadeduseta, sest talle kuulub nii palju hüvesid. Kuid ta kadestab õilsaid, talle meeldivad kõige halvemad inimesed ning ta on vastuvõtlik õilsate kohta käiva laimu suhtes. Ta muudab isade seadusi, vägivallatseb naistega ning tapab ilma kohtumõistmiseta. Kui aga valitseb rahvahulk, on sellele valitsusviisule kõige kaunim nimi – võrdsus seaduste ees. Ametnikud valitakse loosiga, ametnikud peavad aru andma, kõik otsused võetakse vastu üheskoos.“ […]
Megabyzos aga tahtis oligarhilist valitsust, öeldes: „Sellega, mida Otanes ütles türannia kohta, olen ma nõus. Mis aga puutub rahvahulgale võimu andmisse, siis siin ta eksis. Ei ole midagi võrdset rahvahulga mõistmatuse ja ülbusega. […] Türann tegutseb vähemalt teadlikult, kuid rahvas ei tea, mida ta teeb. […] Me peame välja valima õilsamad mehed ning neile võimu andma. Õilsamad mehed võtavad vastu parimad otsused.“
Kolmandana väljendas arvamust Dareios : „[…] Tundub, et ei ole midagi parimat ühe õilsaima mehe valitsusest . Arvan, et ta hoolitseb laitmatult rahva eest. Oligarhia puhul aga tahab igaüks tuua üldsusele kasu ning sageli sünnib sellest palju kadedust. Igaüks arvab , et ta on kõige silmapaistvam, ning tahab, et tema arvamus võidab; kadedust on rohkem kui vaja, sellest sünnivad rahutused ning tapmine . Tapmine viib omakorda monarhiani, millest järeldub, et monarhia on parim valitsusvorm . […] Katsed kestavad nii kaua, kuni üks juht rahva hulgast lõpetab niisuguse tegevuse. Selle eest imetleb rahvas teda. Siit tuleb välja, et monarhia on kõige tugevam.“
Herodotos . Ajalugu. /Vana-Kreeka inimene. Tallinn: Avita, 2001. Lk 148 – 149.
“37. Oma riigikorras ei jäljenda me teiste rahvaste korrastust; me oleme pigemini teistele eeskujuks kui teiste matkijaiks. Seda korda nimetatakse demokraatiaks, sest see põhineb mitte vähemusel, vaid rahva enamusel. Era-asjus kasutavad meie seaduste põhjal kõik võrdseid õigusi; mis puutub aga poliitilisse tähtsusse, siis kasutab meil riigi elus igaüks seda teistest enam mitte seetõttu, et teda toetab mõni partei, vaid olenevalt ta tublidusest, mis on andnud talle hea kuulsuse mõnel alal; samuti pole kehvikule ta tegevuses madal seisus takistuseks, kui ta suudab riigile osutada mingi teene .
Me elame riigis vaba poliitilist elu ega kahtlusta üksteist igapäevase elu vastastikustes suhetes; me ei ärritu, kui keegi teeb midagi oma lõbuks, ega avalda seejuures oma meelehärmi, mis, olgugi kahjutu , siiski teist riivab. Eraelus vabad igasugusest sunnist, me ei riku ühiskondlikes suhetes seadusi peamiselt aukartusest nende ees ja alistume isikuile, kes antud ajal võimuga varustatud; eriti hoolikalt me täidame neid seadusi, mis on olemas ülekohtu kannataja kasuks ja mis, kuigi nad pole kirja pandud, toovad nende rikkumise korral kaasa avaliku häbistuse.“ Periklese kõne esimese Peloponnesose sõja alguses langenud sõjameeste ühishaual (II 35 – 41)
Thukydidese „Peloponnesose sõja ajalugu” „Kreeka kirjanduse antoloogiast” (Tallinn, 1964, lk 434 – 437)
3. Milline institutsioon Euroopa Liidus korraldab EL eelarve ja õigusaktide täitmist ja uute õigusaktide eelnõude koostamist? Millises linnas see institutsioon asub?
Väljavõtted Euroopa Komisjoni kodulehelt http://ec.europa.eu/atwork/index_et.ht m.
„Euroopa Komisjon esindab ELi kui terviku huve. Ta esitab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule ettepanekuid uute õigusaktide kohta ning tagab, et liikmesriigid kohaldavad ELi õigust nõuetekohaselt.
Termin „komisjon” viitab nii komisjoni 28 liikmele ehk volinikule kui ka institutsioonile laiemalt.
Komisjonil on algatusõigus teha Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule (liikmesriikide ministrid ) ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks. Enamikul juhtudel teeb komisjon ettepanekuid, et täita oma ELi aluslepingutest tulenevaid kohustusi või kuna mõni muu ELi institutsioon, liikmesriik või sidusrühm on palunud tal meetmeid võtta. Alates 2012. aasta aprillist võivad ka ELi kodanikud kutsuda komisjoni üles tegema seadusandlikku ettepanekut (Euroopa kodanikualgatus ).
Enne ettepanekute tegemist korraldab komisjon ulatusliku konsulteerimise, et oleks võimalik võtta arvesse ka sidusrühmade seisukohti. Üldjuhul avaldatakse koos ettepanekuga ka asjaomase õigusakti võimaliku majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hinnang.
Subsidiaarsuse (lähimuse põhimõte, so, et otsuse teeb selle tasandi otsusteja, kes on selleks kõige kompetentsem, mitte kõrgem - VH) ja proportsionaalsuse (mõõdukooskõlaline ehk võrdeline, so otsus peab vhem koormates andma taotletava eesmärgi - VH) põhimõtted tähendavad, et EL võib anda välja õigusakte ainult juhul, kui ELi tasandi meetmed on tõhusamad kui riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi meetmed ning selgi juhul ei tohi meede ületada kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks vajalikku.
Kui ELi õigusakt on vastu võetud, peab komisjon tagama selle nõuetekohase rakendamise ELi liikmesriikides.“
Komisjonile kuulub täidesaatev võim EL Lissaboni lepingu alusel (va ühine välis- ja julgeolekupoliitika , mida teostab Ülemkogu).
Kui õigusakt on Euroopa Liidu Nõukogus ja Euroopa Parlamendis vastuvõetud, siis peab komisjon tagama selle elluviimise. Komisjon vastutab EL eelarve täitmise eest, koos Euroopa Kontrollikojaga peab tagama raha otstarbeka ja sihipärase kasutamise. Komisjon peab jälgima lepingute ja EL õigusaktide täitmise, vajadusel kaevates liikmesriike või teisi institutsioone Euroopa Kohtusse. Komisjon esindab ka EL, vastavalt lepingule ja kooskõlas ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga ka rahvusvahelises suhtluses.
Komisjon asub Brüsselis. Osa asutusi ka Luxembourgis ja siis kui Euroopa Parlamendi istungid on Strasbourgis, siis seal.
Komisjoni presidendi kandidaadi esitab Ülemkogu, ametisse kinnitab Euroopa Parlament . Kui parlament tagasi lükkab, siis esitatakse uus. Arvestatakse Euroopa Parlamendi tulemusi, so esitatakse enim kohti saanud erakonna esindaja. Ülemkogu nimetab ka välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Siis liikmesriigid (va presidendi ja kõrge esindaja päritoluriigid) konsulteerides presidendiga esitavad volinike kandidaadid. President jagab ametid (nn portfelli) ja läheb kandidaatidega Euroopa Parlamendi ette, kes hääletab nad ametisse (võib ka tagasi lükata). Ametlikult nimetab pärast hääletus ametisse Ülemkogu.
Eksamipilet nr 2
1. Milline vahe on otsesel ja esindusdemokraatial? Kas Eestis on valdav otsene või esindusdemokraatia ? Iseloomusta mõlema demokraatiavormi eeliseid ja puudusi.
Otseses demokraatias osalevad otsuse vastuvõtmises kõik kodanikud. Vanaaja demokraatia oli otsene ja väljendus rahvakoosolekul. Hääletamine võis toimuda sageli piirkondade, maksurühmade või väeosade kaupa. Tänapäeval on otsese demokraatia väljenduseks rahvahääletus ehk referendum . Esindusdemokraatia korral valivad kodanikud endale esindaja. Algselt põhjendati esindusdemokraatiat sellega, et suuremas riigis ei saa rahvakoosolekut korraldada. Oluline on ka see, et kuni mõnesaja liikmelises kogus on võimalik korraldada arutelu ja tuua poliitika tänavalt parlamendisaali. Eestis väljendub esindusdemokraatia Riigikogu valimistes ja töös. Otsene demokraatia rahvahääletuses. Eelnõu paneb rahvahääletusele Riigikogu. Kui rahvas lükkab tagasi, siis toimuvad erakorralised valimised. Vt põhiseaduse § 56, § 65 punkt 2 ja § 105. Pärast taasiseseisvumist on olnud kaks rahvahääletust. 1992 põhiseaduse vastuvõtmiseks ja 2003 põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmiseks, mis lubas kuuluda EL. Siis oli ka küsitlus (tulemus pole siduv) EL astumiseks. Põhiseadus ei luba välislepingut rahvahääletusele panna (§ 106).
Riigikogu otsustab nii hääletusele pandava küsimuse, hääletamisele pandava eelnõu kui ka hääletamise korraldamise. Muu riigielu küsimuse rahvahääletusele paneku korral ei sõltu vastusest Riigikogu mandaat ja erakorralisi valimisi ei saa tulla. Kui rahvas lükkab tagasi eelnõu, siis on mandaat läbi ja erakorralised valimised. Mõningaid põhiseaduse peatükke saab muuta ainult rahvahääletusega, vt § 162 (miks?). Eestis ei saa vastandada riigipea rahvast parlamendile, nagu nendes riikides, kus rahvahääletuse otsustab riigipea. Kui rahvahääletusele pandud eelnõu kukub läbi, siis on Riigikogu see koosseis rahva kui kõrgema võimukandja ees oma mandaadi kaotanud ja toimuvad erakorralised valimised (§ 105). Rahvahääletus on otsene demokraatia. Otsustamisel osalevad hääleõiguslikud kodanikud ilma esindajate vahenduseta.
Igapäevaselt toimib Eestis esindusdemokraatia, so otsustavad rahva esindajad – Riigikogu liikmed ja nende volitusel tegutsev täidesaatev võim Vabariigi Valitsus.
Esindusdemokraatia põhjenduseks kirjutas Montesquieu ( Seadustest , mis kujundavad poliitilist vabadust seoses konstitutsiooniga):
/…/ Et inimene, kellel arvatakse olevat vaba hing, peab vabas riigis saama ennast ise valitseda , siis oleks vaja, et seadusandlik võim oleks rahva kui terviku käes. Et aga suurtes riikides on see võimatu ja väikestes seotud paljude raskustega, siis on vaja, et kõike, mida rahvas ei saa ise teha, teeks ta oma esindajate kaudu. /…/ Esindajate suur eelis seisneb selles, et nad on võimelised asju arutama. Rahvas ei ole selleks sugugi sobiv – see moodustab demokraatias ühe suurima raskuse.
/…/ Piirkondades peab kõigil kodanikel õigus olema esindaja valimiseks oma hääl anda; välja arvatud säherdused, kes on vajunud niivõrd madalale, et nad teatakse ilma igasuguse oma arvamusega olevat.
/…/ Riigis leidub alati inimesi, kes paistavad silma oma kõrge sünnipäraga, rikkuste või väärikuse poolest; kui nad oleksid aga rahva hulka segatud ning neil oleks nagu teistelgi vaid nende hääl, siis kujuneks üldine vabadus neile orjuseks ja neil poleks mingit huvi seda kaitsta, sest suurem jagu otsuseid oleks sihitud nende vastu. /…/ Nad moodustavad omaette kogu, kellel on õigus rahva ettevõtmisi seisma panna, samuti nagu rahval on õigus seisma panna nende omi.
/…/ Ülikute kogu peab olema koosseisult pärilik.
/…/ Oleks asjatu seadusandlikku kogu pidevalt istumas hoida. /…/ Kui seadusandlik kogu vahetpidamata koos istuks , siis võiks juhtuda, et saadikuid, kes ära surevad, hakataks muudkui uutega asendama; ning kui sellisel juhul peaks seadusandlik kogu kunagi kõlbeliselt laostuma, siis ei leiduks hädale mingit rohtu . Kui aga on korraldatud erinevate seadusandlike kogude järgnemine üksteisele ja rahval peaks parasjagu istuvast seadusandlikust kogust tekkima halb arvamus, siis kannatab ta õigusega oma lootused järgmisena valitavale kogule üle. Seevastu kui seadusandlik kogu oleks kogu aeg üks ja sama, siis rahvas, olles juba veendunud selle pahelisuses, ei loodaks seadustest enam mitte vähimatki; rahvas kas satuks raevu või vajuks ükskõiksusse.
/…/ Täidesaatev võim peab olema mingisuguse monarhi kätes, sest seda osa riigivalitsemisest, mis peaaegu alati nõuab silmapilkseid toimeid, suudab üksainus teostada paremini kui hulk.
Montesquieu. Seadustest, mis kujundavad poliitilist vabadust seoses konstitutsiooniga. - Akadeemia, 3/1990.
2. Mille poolest erineb otsene maks kaudsest maksust? Nimeta mõni otsene maks. Mis on selle maksu korral maksustamise objekt? Nimeta kaudseid makse. Mida maksustab kaudne maks ja mil viisil?
Maksu eest otsest vastuteenet ei saada. Maksu eest saadakse riigi ja kohaliku omavalitsuse toimimine ja nende pakutavad ühishüved. Lõivu on tasu mingi teenuse eest (dokumendi väljastamine, tsiviilasja arutamine kohtus jmt). Otsese maksu korral on maksu koguja ja maksumaksja vahel otsene side. Maksukoguja teab, kes maksab ja palju maksab. Sama teab maksja. Maksu objektiks võib olla isik ( pearaha ehk isikumaks), vara (maa-, auto-, kapitali- jt maksud ), samuti tulu või tööjõu maksumus. Näiteks maamaks , tulumaks , sotsiaalmaks . Kaudne maks muutub osaks kauba või teenuse hinnast ( tollimaks , aktsiis ja käibemaks). Kui tarbimine väheneb, siis väheneb ka riigi tulu kaudsetest maksudest.
Suur kaudsete maksude osatähtsus muudab maksusüsteemi regressiivseks, st vaesemad inimesed maksavad oma tulust suurema osa maksudeks kui suure sissetulekuga isikud, kes suudavad säästa. Peost suhu elav inimene kasutab kogu oma sissetuleku ja maksab iga ostu pealt kaudseid makse. Säästes ei maksta.
3. Kuidas moodustatakse Euroopa Komisjoni uus koosseis, kes annab talle volitused ning võib avaldada umbusaldust?
Euroopa Komisjoni volinike kandidaadid esitavad liikmesriikide valitsused. Neid arutatakse Ülemkogul. Volitused annab aga Euroopa Parlament, kes võib ka umbusaldust avaldada. Seega vastutab komisjon Euroopa Parlamendi ees. Vt ka http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/european-commission/index_et.ht m.
Eksamipilet nr 3
1. Mille poolest erineb valitsuse moodustamine ja ametis püsimine parlamentaarses vabariigis ja presidentaalses vabariigis? Kas Eesti on parlamentaarne või presidentaalne vabariik ja milliste põhiseaduse sätete alusel võib seda väita?
Presidentaalne riik (ka presidentaalsüsteem)
Demokraatliku riigi valitsemisvorm , milles seadusandluse ja täidesaatva võimu teostamine on jaotatud riigi eriorganite vahel ja nende organite tegevus on tasakaalustatud. Täidesaatva võimu teostamine on rahva poolt kas otse või kaudselt ja tähtajaliselt valitud riigipeal -presidendil, kes on parlamendist sõltumatu, kuid kellel puudub võimalus aktiivselt osa võtta seadusandlusest. Presidendi juhtimisel töötavad ja tema abilisteks on tema poolt ametisse kutsutud ning tema ees poliitiliselt vastutavad ministrid. Seadusi annab rahva poolt tähtajaliselt valitud ja oma tegevuses sõltumatu parlament. Presidendil võib seaduste suhtes olla suspensiivse (so edasilükkav) veto õigus (so võib avaldada soovi, et parlament vastuvõetud seadust veel arutaks). Levinud Ameerika Ühendriikides ja Ladina-Ameerikas. Ebapuhtal kujul (parlamendil on osa valitsuse moodustamisel ja valitsuses on ka peaminister ) esineb Prantsusmaal ja Venemaal. Sageli on nn poolpresidentaalses riigis presidendi võim suurem kui presidentaalses. Näiteks on Ameerika Ühendriikide president ka valitsuse juht ja ta ei saa välja kuulutada Kongressi erakorralisi valimisi. Poolpresidentaalses riigis on juhul kui parlament avaldab valitsusele umbusaldust (valitsus vastutab peamiselt presidendi, aga ka parlamendi ees) valida – kas moodustab uue valitsuse või kuulutab välja erakorralised valimised.
Seega presidentaalses vabariigis on otsustav osa valitsuse moodustamisel ja ametisse nimetamisel presidendil, kelle ees valitsus ka vastutab.
Parlamentaarne riik (ka parlamentarism )
Riigi valitsemiskord , kus parlament on otsustav seadusandja, kuid teostab ka kõrgemat kontrolli täidesaatva võimu üle. Kontroll seisneb selles, et valitsus (ministrite kabinett) kui ka iga üksikminister on oma tegevuses poliitiliselt vastutav parlamendi ees. Valitsus või selle üksikliige saab püsida ametis seni, kuni tal on parlamendi enamuse usaldus ja toetus. Kui parlament avaldab umbusaldust siis peab valitsus või selle liige ametist lahkuma ja riigipea peab lahkumispalve vastu võtma. Sellega algab valitsus- või ministeeriumikriis. Puhtakujulise parlamentarismi juures lahkub valitsus ametist kogu koosseisus , olles oma üksikliikmega solidaarne (määrav peaministri käitumine ja tema kontroll teiste ministrite üle). Uue valitsuse moodustamise ettepaneku teeb riigipea tavaliselt mõnele parlamendi liikmele. Kui see õnnestub, siis esitab ettepaneku saanu uue valitsuse koosseisu riigipeale ametisse kinnitamiseks, jäädes ise peaministriks. Formaalselt on riigipeal peaministri kandidaadi leidmiseks vabad käed, kuid ta arvestab parlamendi meeleolu ja erakondlikku jaotust. Tavaliselt pöördub ta suurima rühma juhtiva esindaja poole, kes moodustab valitsuse oma erakonnakaaslastest. Kui ühelgi erakonnal pole parlamendis enamust , siis valitsusele vajaliku toetuse leidmiseks koaleeruvad (liituvad) mitu erakonda ja moodustavad koalitsioonivalitsuse (valitsusliidu). Võimalik on ka vähemusvalitsus (toetajaid on alla poole parlamendis), kui parlament annab piisava usalduse ametisse astumiseks (st, et suur osa parlamendiliikmetest on erapooletud või jätavad hääletamata valitsusele volituste andmisel).
Eestis peab presidendi esitatud peaministri kandidaat saama Riigikogu lihthäälteenamusega (poolt rohkem kui vastu) volituse valitsuse moodustamiseks ja seejärel võib ta presidendile esitada valitsuse koosseisu ametisse nimetamiseks. Ametisse astub valitsus ja selle üksikliige pärast vande andmist Riigikogu ees.
Parlament teostab oma kontrolli ka läbi arupärimiste, millele valitsus või üksikminister on kohustatud vastama. Arupärimisele vastamine võib lõppeda üleminekuvormeli vastuvõtmisega, mis võib olla lihtne (kuulati ära ja võeti teadmiseks) või motiveeritud, mis sisaldab umbusalduse avaldamist. Kui üleminekuvormel on ebaselge, siis on valitsusel või selle liikmel õigus nõuda usaldushääletust, milles parlament peab võtma selge seisukoha. Usaldusküsimust võib valitsus või selle liige tõstatada alati, kui kahtleb parlamendi enamiku toetuses. Eestis lõppevad arupärimised vaikimisi lihtvormeliga. Umbusaldust võib algatada 1/5 (21) Riigikogu liiget, kuid umbusalduse vastuvõtmiseks on vaja koosseisu häälteenamust (51 häält). Valitsus võib Eestis siduda mõne eelnõu usaldusküsimusega.
Kui riigipeal on ka õigusaktide andmise õigus, siis kontrollib parlament seda läbi ministrite, kelle kaasallkiri (kontrasignatuur) on õigusaktil nõutav. Eesti presidendil on õigus anda seadlusi olukorras, kus Riigikogu ei saa kokku tulla ja seal on nõutav peaministri või teda asendava ministri kaasallkiri.
2. Milline institutsioon on tähtsaim Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtja? Kes on selle institutsiooni liikmed ja keda nad esindavad? Kellega koostöös ta annab seadusi? Kes koostab ja esitab EL õigusaktide eelnõud?
Vt http://europa.eu/eu-law/index_et.ht m ja http://www.europarl.europa.eu/aboutparliament/et/0081f4b3c7/Law-making-procedures-in-detail.html . Euroopa Liidu Nõukogu on lõplik otsustaja , kuid paljudes küsimustes ei saa ilma Euroopa Parlamendita otsust vastu võtta. Kuid kui Euroopa Parlament on eelnõuga nõus, aga Nõukogu ei võta vastu, siis otsust ei tule. Euroopa Parlament ei aruta EL aluslepinguid, sest nende osapoolteks on riigid, parlament esindab aga EL kodanikke , mitte riike. Vastavalt lepingutele ei aruta parlament veel mõnda küsimust. Õigusaktide eelnõud algatab ja valmistab ette Euroopa Komisjon. Vt http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/european-commission/index_et.ht m .
Euroopa Liidu Nõukogu liikmeteks on liikmesriikide valitsuste liikmed, seega ministrid. Vt http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/council-eu/index_et.ht m ja http://www.consilium.europa.eu/council?lang=et . Nõukogu võtab vastu EL õigusakte, tavaliselt koos Euroopa Parlamendiga. Ministrid, kes kogunevad ja kohtumiste sagedus oleneb arutletavast teemast. Näiteks keskkonnakaitse teemasid arutavad keskkonnakaitse eest vastutavad ministrid. Liikmesriike on 28, seega ka 28 liiget. Esindavad oma valitsusi, seega liikmesriike. Otsused tehakse EL nimel. Taotletakse otsustamist üksmeeles ehk konsensuse alusel, kuid ka hääletatakse. Vajalik on kvalifitseeritud häälteenamus. Alates 2014. aastast hakatakse kasutama nn topeltenamusel põhinevat hääletussüsteemi. Ettepaneku vastuvõtmiseks on siis vaja kahesugust enamust: enamust riikidest (vähemalt 16) ning enamust ELi rahvaarvust (poolt hääletavate riikide rahvaarv peab olema vähemalt 65% ELi rahvaarvust). Väljavõte Euroopa Liidu Nõukogu leheküljelt ( http://www.consilium.europa.eu/et/council-eu/voting-system/qualified-majority/ ):
Alates 1. novembrist 2014 kohaldatakse nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamiseks uut menetlust. Kui nõukogu hääletab komisjoni või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepaneku põhjal, loetakse selle menetluse kohaselt kvalifitseeritud häälteenamus saavutatuks, kui on täidetud 2 tingimust:

• poolt hääletab 55% liikmesriike – praktikas tähendab see 16 liikmesriiki 28st
  
• ettepanekut toetavad liikmesriigid esindavad vähemalt 65% liidu kogurahvastikust
  

Seda uut menetlust nimetatakse ka „topeltenamuse” eeskirjaks.
Blokeeriv vähemus
Blokeeriv vähemus peab hõlmama vähemalt 4 nõukogu liiget, kes esindavad rohkem kui 35% ELi elanikkonnast.
Erijuhud
Kui hääletusel ei osale kõik nõukogu liikmed, näiteks teatavates poliitikavaldkondades mitteosalemise (opt-out) tõttu, võetakse otsus vastu juhul, kui poolt hääletavad 55% osalevatest nõukogu liikmetest, kes esindavad vähemalt 65% osalevate liikmesriikide elanikkonnast.
Kui nõukogu hääletab ettepaneku üle, mida ei ole esitanud komisjon või kõrge esindaja, võetakse otsus vastu juhul, kui:

• vähemalt 72% nõukogu liikmetest hääletavad poolt
  
• nad esindavad vähemalt 65% ELi elanikkonnast
  

Hääletamisest hoidumine
Hääletamisest hoidumist loetakse kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel vastuhääleks. Hääletamisest hoidumine ei ole sama mis hääletamisel mitte osalemine. Liikmel on õigus igal ajal hääletamisest hoiduda.
Eelmine kvalifitseeritud häälteenamuse eeskiri
Kuni 31. märtsini 2017 saavad liikmesriigid endiselt taotleda eelmise kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise eeskirja kasutamist. Selle eeskirja kohaselt on iga liikmesriigi esindajal teatav arv hääli, mis on sätestatud ELi aluslepingutes. Häälte arvestamine  kajastab umbkaudu iga liikmesriigi rahvaarvu.
352 häält jagunevad järgmiselt:

• Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik: igaüks 29 häält
  
• Hispaania , Poola: mõlemad 27 häält
  
• Rumeenia : 14 häält
  
• Madalmaad: 13 häält
  
• Belgia, Kreeka, Portugal , Tšehhi Vabariik, Ungari: igaüks 12 häält
  
• Austria, Bulgaaria , Rootsi: igaüks 10 häält
  
• Horvaatia , Iirimaa, Leedu, Slovakkia, Soome, Taani: igaüks 7 häält
  
• Eesti, Küpros, Luksemburg , Läti, Sloveenia igaüks 4 häält
  
• Malta: 3 häält
  

Eelmise eeskirja kohaselt oli nõukogus kvalifitseeritud häälteenamus saavutatud, kui olid täidetud järgmisedtingimused:

• enamik liikmesriike (15 liikmesriiki) hääletavad poolt
  
• vähemalt 260 häält kokku 352 häälest on poolthääled
  

Liikmesriik võib taotleda kinnitust, et poolthääled esindavad vähemalt 62% kogu ELi elanikkonnast. Kui see tingimus ei ole täidetud, jääb otsus vastu võtmata.“
Eelmise eeskirja kohaselt ei olnud riikidel võrdne arv hääli, see olenes riigi rahvaarvust. Kuid oli väikeste riikide kasuks, neil on ühe hääle kohta suhteliselt vähem inimesi, nn regressiivne jaotus. Istungid valmistab ette eesistujariik (kuus kuud on eesistuja). Eesti saab olema eesistuja 2018 esimesel poolaastal.
3. Mis eristab proportsionaalset ja mis progresseeruvat tulumaksu? Kas Eestis on pigem proportsionaalne või progresseeruv tulumaks? Kumb tulumaksusüsteem sobib Teie arvates Eestile (põhjendage)?
Progresseeruva tulumaksu korral suureneb tulu kasvades ka maksumäär, proportsionaalse maksu korral jääb samaks. Eestis on proportsionaalne tulumaks, 20% tulust. Teatava progressiivse ehk astmelise tulumaksu osa toob sisse maksuvaba tulu, st väikese sissetulekuga inimesed maksavad vähem kui 20%. Samas maksuvabastused koolituskuludelt, eluasemelaenudelt, annetustelt muudavad teatud osas regressiivseks. Neid suudavad teha piisava sissetulekuga inimesed ja ka selle võrra väheneb nende tegelik tulumaksumäär.
Sobivuse kohta võib arutleda, kui palju on kellegi majanduslik edukus tema teene või ümbritseva keskkonna teene (mis on suures osas maksudega ülalpeetav), samuti sotsiaalne õiglus, so kas rikkad peavad tegema suhteliselt rohkem kulutusi kui vaesed. Omaette teema on proportsionaalse tulumaksu korral siis, kui mõne inimese tulu on aastate kaupa muutlik , olles kord väike, siis jälle suur. 10 aasta kokkuvõttes võib olla tal sama suur sissetulek, kui inimesel, kelle tulu on kogu aeg sama, kuid tema tulumaksu summa on suurem (vt näidet maksude konspektist).
Eksamipilet nr 4
1. Kuidas ja kelle kaudu teostab eesti rahvas kõrgeimat riigivõimu põhiseaduse järgi? Mille poolest erineb kohalikust võimus?
Väljavõte põhiseadusest:
§ 1.   Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
  Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

1) Riigikogu valimisega ;
2) rahvahääletusega.
§ 57.   Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.
  Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.
§ 58.   Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.
Riigi ülesanne on õiguskorra loomine ja rakendamine, riigikaitse ja välispoliitika, ka majandus ja sotsiaalpoliitika . Kohalik omavalitsus korraldab kohalikku (kogukondlikku) elu, millest sõltuvad mitmed meie igapäevased mugavused , näiteks koolide asukoht ja jäätmemajandus.
§ 154.   Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused , kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
  Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
2. Nimeta inflatsiooni põhjuseid. Kes võib inflatsioonist kasu saada? Millist mõju avaldab inflatsioon majandusele?
Inflatsioon (ladina keeles sissepuhumine) on kaupade ja teenuste hinna kasv ja raha väärtuse vähenemine. Tekkib siis kui ringlev raha hulk kasvab kiiremini kaupade ja teenuste hulgast (nn nõudlusinflatsioon) või mõne olulise kauba tootmiskulude kasvust ( nafta pumpamine kaugemalt ja sügavamalt, nn pakkumiseinflatsioon). Mõõdukas inflatsioon tavaliselt kaasneb majanduskasvuga ja väheneb ka tööpuudus. Inimesed tarbivad meelsasti, sest raha väärtus väheneb, laenud ja arved , ka palgad makstakse veidi odavama rahaga . Hüperinflatsioon mõjub majandusele halvasti, kõik on ebakindel, keegi ei säästa enam ja levib elupõletaja mentaliteet . Majandus vajab tarbimise kõrval ka säästmist, sest nii tekib rahakapital, mida saab investeeringuteks laenata. Kui inflatsiooniga tööpuudus ei vähene, siis seda nimetatakse stagflatsiooniks. Stagflatsioon oli lääneriikides 1970nendatel aastatel.
Deflatsioon (ladina keeles ärapuhumine) on hindade langus ja raha ostujõu kasv. Tavaliselt lõppeb majanduskasv ja suureneb tööpuudus. Raha väärtuse kasv soodustab säästmist ja pidurdab tarbimist. Laenud ja arved tuleb tagasi maksta kallimas rahas ja see vähendab ettevõtlikust.
Mõelge ka raha tähendusele. Rahal on mitu ülesannet – maksevahend, väärtuse mõõt (kelle töötund on kallim või milline auto on kallim), kaup (rahaga kaubeldakse), aare (paneme kõrvale mustadeks päevadeks). Raha põhineb usaldusel. Kui te leiate end olukorras, kaupmees ei taha kaupa või teenust müües teie raha vastu võtta, siis ei ole need kupüürid või mündid enam raha.
Väljavõte Eesti Panga koduleheküljelt ( http://www.eestipank.ee/rahapoliitika/hinnastabiilsuse-tahtsus ): „Hinnastabiilsuse eesmärk tähendab, et vältida tuleb nii pikaaegseid liiga kõrge inflatsiooni kui ka deflatsiooni perioode.
Inflatsioon on kaupade ja teenuste hindade üldine tõus pikema aja jooksul, mille tulemusel raha väärtus ja ostujõud vähenevad. Deflatsioon on seevastu kaupade ja teenuste hindade üldine langus pikema aja jooksul. Liigkiire inflatsioon on kahjulik mitmel põhjusel: see muudab majandusotsuste tegemise keeruliseks ja aeglustab majanduskasvu, lisaks vähendab inflatsioon säästude väärtust. Deflatsiooniga kaasnevaks ohuks on, et üldise hinnataseme langedes lükkavad inimesed oma tarbimist, ettevõtted aga oma investeeringuid edasi, ning majanduskasv aeglustub. Võib tekkida "deflatsioonilõks", millest väljuda on väga keeruline. Tagasimaksmata laenude reaalne väärtus suureneb, seetõttu satuvad laenuvõtjad raskustesse ning laenukahjude kaudu ohustab see ka finantsasutusi. Ettevõtetel on tihti raske palkasid langetada, isegi siis, kui nende toodangu hind langeb. See toob kaasa töötuse suurenemise ning pankrottide arvu kasvu.
Hinnastabiilsus aitab saavutada kõrgemat tööhõivet ja majandusaktiivsust, kuna

• suurendab läbipaistvust - stabiilse hinnataseme korral mõistavad inimesed paremini hindade suhtelist muutust (s.o ühe kauba hinna muutus teise kauba hinna suhtes) ega aja seda segamini hinnataseme üldise muutusega. See võimaldab neil omakorda teha põhjendatud tarbimis- ja investeerimisotsuseid ning paigutada ressursse efektiivsemalt;
  
• vähendab inflatsiooniriski preemiat intressimäärades - kui võlausaldajad on kindlad, et hinnad püsivad tulevikus stabiilsena, ei nõua nad varade hoiustamisega seotud inflatsiooniriski kompenseerimiseks lisakasumit ehk n-ö inflatsiooniriski preemiat. See alandab omakorda reaalintressimäärasid ja lihtsustab investeerimist;
  
• vähendab tõenäosust, et eraisikud ja ettevõtted suunavad oma ressursse tootmisest välja, et kaitsta end inflatsiooni või deflatsiooni eest (st hajutada riske), näiteks sidudes lepingu järgi maksmisele kuuluvaid summasid hindade muutusega. Samuti võib kõrge inflatsioon ajendada varuma mitterahalisi varasid (näiteks kinnisvara);
  
• vähendab maksu- ja sotsiaalsüsteemide põhjustatud moonutusi, mis mõjutavad majandusagentide käitumist. Inflatsioon või deflatsioon võib selliseid moonutusi süvendada, sest tavaliselt ei võimalda eelarvesüsteemid siduda maksumäärasid ja sotsiaalkindlustusmakseid inflatsioonimääraga;
  
• aitab vältida sissetulekute ja rikkuse ümberjaotamist ootamatu inflatsiooni või deflatsiooni tagajärjel. Ootamatu inflatsioon või deflatsioon mõjutab eelkõige vähekindlustatud ühiskonnarühmasid, kellel on tavaliselt vähem võimalusi ennast taoliste hinnaliikumiste vastu kaitsta.
  

Hinnastabiilsuse kvantitatiivne määratlus
1998. aastal sõnastas EKP nõukogu hinnastabiilsuse kvantitatiivse määratluse: "Hinnastabiilsus tähendab euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) aastakasvu alla 2%. Hinnastabiilsus tuleb säilitada keskpika aja jooksul". Lisaks selgitas nõukogu 2003. aasta mais, et kooskõlas selle eesmärgiga püüab ta hoida inflatsioonimäärad "keskpika aja jooksul alla 2%, kuid selle lähedal".
Miks "alla 2%, kuid selle lähedal"?
Inflatsioonimäär alla 2%, kuid selle lähedal, on piisavalt madal, et majandus saaks hinnastabiilsusest täiel määral kasu lõigata.
Samuti rõhutab see eurosüsteemi kohustust tagada sobiv inflatsioonitase, selleks et

• vältida deflatsiooniriski. Hinnalanguse (deflatsiooni) tingimustes ei pruugi rahapoliitika intressimäärade abil suuta piisavalt majandust ergutada. Rahapoliitikaga on seega deflatsiooni vastu raskem võidelda kui inflatsiooni vastu. Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et hinnataseme muutuste mõõtmisel võivad tekkida vead;
  
• toime tulla riikidevaheliste inflatsioonierinevuste mõjuga euroalal. See aitab vältida olukorda, kus osades riikides on liiga madal inflatsioon või isegi deflatsioon.“
  

3. Kes kuuluvad Euroopa Liidu Ülemkokku? Milline pädevus on Ülemkogul?
Väljavõte Ülemkogu koduleheküljelt():
„Euroopa Ülemkogu määrab ELi üldise poliitilise suuna ja prioriteedid. Ülemkogu ei ole ELi seadusandlik institutsioon ja seega ei pea läbirääkimisi ELi õigusaktide üle ega võta neid vastu. Ülemkogu määrab kindlaks ELi poliitilise tegevuskava, tavaliselt võttes Euroopa Ülemkogu kohtumistel vastu järeldused, milles selgitatakse välja mureküsimused ja määratakse kindlaks võetavad meetmed.
Euroopa Ülemkogu võttis hiljuti vastu esmatähtsate valdkondade strateegilise tegevuskava ELi pikemaajaliste meetmete ja tegevuse kohta.

Euroopa Ülemkogu liikmed

Euroopa Ülemkogu liikmeteks on ELi 28 liikmesriigi riigipead või valitsusjuhid, Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Komisjoni president.
Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja osaleb samuti Euroopa Ülemkogu kohtumistel, kui arutlusel on välisküsimused.

Otsustusprotsess

Euroopa Ülemkogu teeb oma otsused enamasti konsensuse alusel. Teatavatel ELi aluslepingus sätestatud juhtudel teeb Euroopa Ülemkogu otsuse siiski ühehäälsuse alusel või kvalifitseeritud häälteenamusega.
Euroopa Ülemkogu eesistuja ega komisjoni president ei osale hääletusel.“
Kes esindab Eestit Ülemkogus? Kes on praegu Ülemkogu eesistuja?
Eksamipilet nr 5
1. Mille poolest erineb proportsionaalne valimissüsteem majoritaarsest? Kas Eestis on kasutusel majoritaarne või proportsionaalne valimissüsteem? Millistes riikides kasutatakse majoritaarset ja millistes proportsionaalset valimissüsteemi? Kumb valimissüsteem oleks Eestile Teie arvates sobivam ja miks?
Majoritaarse puhul on enim hääli saanu võitnud ( võitja võtab kõik), proportsionaalse korral jaotatakse mandaadid antud häälte jaotust arvestades. Aktiivne valimisõigus on õigus hääletada ja passiivne on õigus kandideerida.
Majoritaarne valimissüsteem (ka enamusvalimised)
Parlamendivalimiste süsteem, mille puhul riik jagatakse valimisringkondadeks ja igast valimisringkonnast valitakse kindlaksmääratud arv parlamendiliikmeid. Lihtsaim vorm on, kui igast ringkonnast valitakse üks kandidaat või kogu riik on üks ringkond . Valituks osutub kandidaat või kandidaatide rühm, kes saab hääletamisel enamuse vastavas ringkonnas (võitja võtab kõik). Enamus võib olla absoluutne või suhteline ( relatiivne ). Absoluutne (ka kvalifitseeritud) enamus on siis kui saadakse üle poole valimisringkonnas antud häältest. Relatiivse enamuse puhul on valitud kandidaat või kandidaatide rühm, kes saab valimisringkonnas kõige rohkem hääli (näiteks 30% häältest, kui konkurendid saavad vähem).
Enamusvalimised väldivad seadusandliku kogu killustumist. Väikeparteid ei saa mandaate või saavad mõne juhusliku mandaadi, mis ei mõjuta parlamendi otsuseid. Soodustab erakondade ühinemist ja kaheparteisüsteemi kujunemist. Ühe erakonna enamus parlamendis tagab stabiilse valitsuse. Kaheparteisüsteem on kõige selgemini välja kujunenud briti poliitilise kultuuriga riikides. Erakonnad suunavad oma programmi keskmisele valijale, seetõttu on need mõõdukad. Väike ülekaal valimistel toob kaasa suured muutused erakondade mandaatide arvus ja valitsuse vahetumisel ka poliitikas. Valitsuse programmiks on võitja programm.
Kaotsi lähevad kaotajatele antud hääled ja võiduks vajaliku määra ületanud võitjale antud hääled. Üheks valimistulemustega manipuleerimise meetodiks oli nn Gerrimander (Massachusettsi kuberneri Elbridge Gerry 1812 tehtud valimisringkondade järgi), kus ringkonnad moodustatakse nii, et opositsioon jääb enamuses ringkondades nappi vähemusse või koondatakse opositsioon mõnda üksikusse ringkonda, kus nende hääled ületavad võiduks vajaliku ülemääraselt, kuid enamuses ringkondades jäävad vähemusse.
Üheks enamusvalimise eeliseks on kindla piirkonna esindaja olemasolu, kuid puuduseks võib olla piirkondlike huvide domineerimine riigi huvide üle.
Romaani maades kasutatakse sageli kahevoorulisi valimisi, kus teise vooru pääsevad teatud % hääli saanud kandidaadid (Prantsusmaa Rahvusassamblee valimistel peab saama selleks 1/8 häältest). Soodustab erakondade koostööd, kes otsustavad enne teist vooru, kes kandidaatidest tagasi tõmmata, et tagada mõnele kandidaadile rohkem hääli. Prantsusmaa on presidentaalne riik ja seal ei ole kahepartei süsteem välja kujunenud.
Absoluutse enamusvalimise korral kandideerivad kaks esimeses voorus enim hääli saanut (kui keegi ei saanud kohe 50% häältest + 1 hääl) ja võitja peab saama üle poole häältest. Parlamendivalimistel ei ole sageli kasutatav, kuid küll presidendi ja näiteks Saksamaal ka linnapeade valimisel.
Enamusvalimisega on sarnane ka üksiku ülekantava hääle meetod. Seal valija võib meelepärased kandidaadid järjestada ja valituks osutuvad suhteliselt kõige populaarsemad kandidaadid. Kui esimesena eelistatud kanditaat osutub valituks, siis liiaga hääled lähevad järgmisele eelistusele jne. Kasutatakse Iirimaal ja 1990. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu valimisted olid samuti üksiku ülekantava hääle meetodil.
Proportsionaalne valimissüsteem (ka võrdelised valimised)
Kollegiaalse organi (näiteks parlamendi) valimismoodus, mille järgi iga valimistel esinev rühm saab valitavasse kogusse esindajaid vastavalt sellele rühmale antud häälte suhtele kõigist häältest. Peab kindlustama vähemusse jäävate rühmade esindajaile pääsu valitavasse kogusse (parlamenti). Parlamendi liikmete arv on piiratud, siis on vajalik, et valimistel esinev rühm saaks hääli teatava minimaalse arvu, mida nimetatakse valimisjagajaks. Iga rühma esindajate arvu parlamendis määrab kindlaks arv, mis saadakse vastavale rühmale antud häälte arvu jagamisel valimisjagajaga. Kui rühmade esindajate arvu kindlaksmääramisel võetakse arvesse ainult täisarvud, siis jäävad mõned kohad vabaks. Nende täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid mooduseid. Proportsionaalse valimissüsteemi rakendamisel on raskusi siis, kui seda tahetakse siduda üksikisiku valimise põhimõttega. Võib juhtuda, et mõnele kandidaadile antud häälte arv on mitu korda suurem valimisjagajast, mille tagajärjel valitud esindajate arvuline suhe ei vasta enam vastavaile rühmadele antud häälte arvulisele suhtele. Samasugune olukord võib korduda ka nimekirja valimistel, kui nimekirjas olevate kandidaatide arv on piiratud, olles seejuures väiksem kui rühm võiks temale antavate häälte järgi vastavas valimisringkonnas esindajaid saada. Selle vältimiseks kasutatakse häälte ülekandmist ühelt kandidaadilt teisele või ühelt kandidaatide grupilt ühes ringkonnas teisele sama rühma sees või teise ringkonda. Seega tuleb arvutada esindajate arvud valimistel antud häälte üleriigilise kokkuvõtte alusel, mitte ringkondade kaupa (või moodustada riigis vaid üks ringkond).
Võrdelised valimised on õiglased, sest tagavad kõigi erakondade esinduse vastavalt nende arvamuste ja huvide toetusele valijate seas. Võimaldab uute parteide teket, väldib parteide kartellide teket ja arvestab muutusi ühiskonnas. Toob kaasa tavaliselt koalitsioonivalitsused ja kompromisside otsimise, takistab tegeliku enamuseta erakondadel oma poliitika elluviimist. Võimaldab erinevate maailmavaadete ja huvide selget väljatoomist. Takistab poliitikas järske muudatusi, sest väike häälte jaotuse muudatus ei too kaasa suuri muutusi mandaatide jaotuses.
Kui moodustatud valimisringkondades on vähe mandaate, siis on tulemus lähedasem enamusvalimistele.
Kasutatakse kas suletud nimekirju, kus kandidaate ei järjestata nimekirjas ümber ja valija annab oma hääle sageli nimekirjale, mitte kandidaadile või avatud nimekirjade meetodit, kus kandidaadid reastatakse vastavalt neile antud häälte arvule ümber.
Võib öelda, et see mis on majoritaarse valimise tugevus on proportsionaalse valimise nõrkus ja vastupidi.
Eesti põhiseaduse § 60 kohaselt valitakse Riigikogu proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimistulemused tehakse kindlaks järgmislt:
Valimistulemuste kindlakstegemine : Iga valimisringkonna kohta arvutatakse lihtkvoot, mis on kehtivate häälte ja mandaatide arvu jagatis .
Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv on võrdne lihtkvoodiga või sellest suurem ( isikumandaat ).
Erakondade, mis üleriigiliselt kogusid vähemalt 5% häältest, ringkonnanimekirjades reastatakse kandidaadid vastavalt saadud häälte arvule (avatud nimekiri). Erakonna kandidaatidele antud hääled liidetakse. Erakond saab nii mitu mandaati, kui mitu korda talle antud häälte arv ületab lihtkvoodi ( ringkonnamandaat ). Erakonna mandaadiks loetakse siin ka saadud isikumandaat. Erakonna mandaatide arvu suurendatakse ühe võrra, kui häälte jääk on vähemalt 0,75 lihtkvoodist. Samuti saab mandaadi ka erakond, kellele antud häälte arv on vähemalt 0,75 lihtkvoodist. Valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% lihtkvoodist. Kui samas erakonnanimekirjas on kahel kandidaadil võrdne arv hääli, siis on valitud see, kes on üleriigilises nimekirjas eespool.
Valimisringkondades lihtkvoodi alusel jaotamata mandaadid jaotatakse kompensatsioonimandaatidena nende nimekirjade, mis kogusid üleriigi vähemalt 5% häältest (vlimiskünnis peab Riigikogust välja jätma väikese toetusega erakonnad, et koosseis oleks stabiilsem).
Kompensatsioonimandaadid saadakse modifitseeritud d´Hondti jagajate meetodil jagajate jadaga 1, 20,9, 30,9, 40,9 jne (modifitseerimata meetodis ei astendata jagajaid, astendamine soosib valimistel rohkem hääli saanud erakonda, sest vähendab jagajat). Nii mitu jada esimest elementi jäetakse võrdlusarvude leidmisel vahele, kui mitu mandaati sai erakond valimisringkondades. Näiteks erakond sai ringkondades 8 mandaati ja hääli üleriigi 53 111, siis hakatakse võrdlusarve leidma üheksandast elemendist, jagades 53 111 arvuga 90,9, seejärel 100,9 ja nii edasi. Oletame, et teine erakond sai ringkondades 6 mandaati ja hääli 47 500, siis temale hakatakse võrdlusarve leidma 47 500 jagamisel 70,9 jne. Antud näite juures, kui kandideeriks ainult need kaks nimekirja oleks esimese nimekirja üheksanda elemendi võrdlusarv 7351,335 ja kümnenda elemendi oma 6686,279. Teise nimekirja seitsmenda elemendi võrdlusarv 8243,381 ja kaheksanda elemendi oma 7309,91. Mandaadi saab suurema võrdlusarvuga erakond (algul teine nimekiri, seejärel esimene ja siis jälle teine).Kui kahe erakonna võrdlusarvud on võrdsed, siis saab mandaadi erakond, kes oli ringkonna erakondade koondnimekirjas tagapool.
Kompensatsioonimandaadi saab üleriigilises nimekirjas eespool olev kandidaat (suletud nimekiri), kes oma ringkonnas sai hääli vähemalt 5% lihtkvoodist (peab välistama väga väikese häälte arvuga Riigikogu liikmed, 5% on 250-300 hääle ringis ). Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele isiku- või ringkonnamandaadi saanud kandidaadid. Kui erakonna nimekirjas ei ole piisavalt kandidaate, kes on saanud 5% lihtkvoodist, siis saab mandaadi kandidaat, kes kogus oma ringkonna lihtkvoodist suurema häälteprotsendi. Häälte võrdsuse korral saab mandaadi üleriigilises nimekirjas eespool olev kandidaat.
Erakond ei saa rohkem mandaate, kui on nimekirjas kandidaate.
Kui kandidaadi registreerimise otsus tühistatakse jäävad talle välismaal antud hääled erakonnale. Samuti jäävad erakonnale hääled, mis anti kandidaadile, kes suri pärast eelhääletuse algust.
2. Millised on riigi võimalused turumajanduses mõjutada majandust fiskaal- ja eelarvepoliitika abil?
Fiskaalpoliitika on eelkõige keskpanga pädevuses. Saab raha emiteerides mõjutada raha hulka ja kehtestab pankade vahelise laenu intressi baasmäära (Euroopas euribor), mis muudab laenamise kas odavamaks või kallimaks. Odavam laen peaks majandust ergutama , kallim jahutama. Odavamat raha laenatakse rohkem ja seda on rohkem ringluses. Pikkade tasuvusarvutuste jaoks on oluline diskontomäär (kui palju on homne raha inimese jaoks odavam tänasest, mille eest saab kohe tarbida). Algselt näitas diskonto seda, kui palju vähem tuli maksta, kui kohustus täideti enne tähtpäeva.
Valitsus koostab eelarve eelnõu, mille parlament vastu võtab. Kõrgemad maksud jätavad eratarbimiseks vähem raha. Kui riik viib raha reservidesse, siis viib selle siseturult ära ja jahutab majandust, kui riik laenab ja oma raha või laenu arvel investeerib majandusse riigi hangete näol, siis see ergutab neid majandusharusid.
3. Kelle kohustus on õiguste ja vabaduste tagamine Eestis? Selgitage, kuidas nad saavad oma kohust täita.
Põhiseadus: § 14. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Seadusandlik võim (Riigikogu) peab kehtestama seadused, mis on põhiõigusi tagavad, täidesaatev võim (Vabariigi Valitsus) peab nende seaduste täitmise tagama, kohs mõistma seaduse alusel õigust tekkinud vaidluste või süüdistuste korral ja kohalik omavalitsus lahendama seaduste alusel kohaliku elu küsimusi põhiõigusi tagavalt.
Põhiõigused on põhiseadusega tagatud inimese subjektiivsed õigused. See tähendab, et nende tagamiseks ja kaitseks võib üksikisik olenevalt õiguse sisust nõuda avalikult võimult nii tegevust kui tegevusetust. Nii ei tohi riik sekkuda kellegi perekonna- ja eraellu (§ 26), küll on aga õigus nõuda riigilt kaitset kolmandate isikute ebaseadusliku tegevuse korral (§ 13).
Tuletame meelde: Kõik kehtivad õigusnormid kokku moodustavad vastava riigi objektiivse õiguse. Subjektiivne õigus on objektiivse õigusega üksikinimesele kindlustatud õiguslik ala ehk vastava isiku subjektiivne õiguskond (isikuõigus).
Eksamipilet nr 6
1. Mis on riigieelarve ? Kes koostab Eestis riigieelarve eelnõu ja kes võtab vastu riigieelarve?
Vt põhiseaduse §§ 115 kuni 119. Riigieelarve eelnõu koostab Vabariigi Valitsus (juhib rahandusministeerium koostöös teiste ministeeriumite ja põhiseaduslike institutsioonidega). Vastu võtab Riigikogu. Riigieelarve on eelarve aasta tulude ja kulude kava. Seega ka rahvaesinduse luba täidesaatvale võimule raha kogumiseks ja kindlatel eesmärkidel kulutamiseks. Kui eelarveaasta kulud on tuludega tasakaalus, siis on eelarve tasakaalus, kui kavandatakse kulutada rohkem kui on samal ajal tulu saada, siis on puudujäägiga ehk defitsiidiga eelarve, kui tulusid kavandatakse rohkem kui kulutada, siis on ülejäägiga eelarve.
Ülejääk suunatakse reservi (võlakirjad, kuld jmt), puudujäägi korral kasutatakse reserve või laenatakse raha.
2. Mille poolest erineb valijaskond kohalike omavalitsuste volikogude, Riigikogu ja Euroopa Liidu parlamendi valimistel? Põhjendage erinevust.
Riigikogu valimise seadus § 4: Hääletamisõigus on Eesti kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks.
Kohaliku omavalitsuse valimise seadus § 5: (1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas. (2) Hääletamisõigus on välismaalasel, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes:
 1) elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel.
Seega lisaks Eesti kodanikule ka EL kodanikul ja välismaalasel.
Euroopa Parlamendi valimise seadus § 4:  (1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul, kes on valimiste päevaks saanud 18-aastaseks.
 (2) Hääletamisõigus on Eesti kodakondsust mitteomaval Euroopa Liidu kodanikul (edaspidi Euroopa Liidu kodanik):
 1) kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks;
 2) kelle püsiv elukoht on Eestis, see tähendab tema elukoha aadressiandmed on kantud Eesti Rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister);
 3) kellelt tema päritoluriigis ei ole hääletamisõigust ära võetud.
Seega Eesti kodanikul ja El kodanikul.
3. Mis kohus on Euroopa Inimõiguste Kohus? Millise rahvusvahelise organisatsiooni juures see asub ja millal võib inimõiguste kohtusse pöörduda?
Euroopa Inimõiguste kohus on Euroopa Nõukogu (ärge ajage segi EL Nõukoguga) institutsioon. Loodud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ja tegutseb selle konventsiooni alusel. Asub Strasbourgis. Pädevus hõlmab kõiki 47 konventsiooni ratifitseerinud riiki. Kohtusse võib pöörduda isik siis, kui liikmesriigi kohtusüsteem ei kaitse konventsiooniga talle tagatud õigusi ja kõik siseriiklikud võimalused oma õigusi kaitsta on ammendatud . Samuti võib riik esitada kaebuse teise riigi vastu.
Ei aruta süü küsimust, vaid seda, kas riik on taganud inimesele konventsioonis nimetatud õigused. Kohtusse kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist. Esitab riigi valitsus ja ametise valib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne assamblee (koosneb rahvusparlamentide delegatsioonidest).
Eksamipilet nr 7
1. Mis organisatsioonid on G7, OECD , OSCE , NATO ja ÜRO? Milliste küsimuste arutamiseks ja lahenduste leidmiseks on need moodustatud?
G7 (ka Seitsme grupp) on ühendus, mille moodustavad seitsme juhtiva tööstusriigi rahandusministrid ja neile alluvad töögrupid. G7 korraldab regulaarseid kohtumisi, millel arutatakse majanduspoliitilisi küsimusi. Senise tava kohaselt on liikmesriikide rahandusministrid ja keskpankade juhid kohtunud vähemalt kaks korda.aastas. Euro kasutuselevõtmisest alates osaleb kokkusaamistel ka Euroopa Keskpank.
OECD (Organization for Economic Co-operation and Development , Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon ) on arenenud tööstusriike  koondav  rahvusvaheline majandusorganisatsioon. OECD tegeleb peamiselt majanduspoliitikaga: üldise teabevahetuse, andmete kogumise, statistika avaldamise, majanduse analüüsi, prognooside jms. Kuigi fookuses on majandus, paneb OECD rõhku ka teiste majanduse ja arenguga tihedalt seotud valdkondadele nagu tervishoid,  haridus , keskkond, sotsiaalpoliitika, avalik haldus jne.
OECD formaalne eesmärk on tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust kõikjal maailmas.
OSCE ehk Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktijärgse sotsiaalsele taastustööle, sealhulhgas inimõiguste tagamisele.
NATO põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. Vaadake mida tähendab artikkel 5 ja ka 3.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon  (ÜRO) on 26. juunil 1945 San Franciscos 51 riigi poolt moodustatud rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku,inimõiguste ja rahvusvahelise koostöö tagamine ning majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. 
2. Mida tähendab valimiste salajasus, üldisus ja ühetaolisus? Millised vanusetsensused on Eesti põhiseaduses? Kas vanusetsensused rikuvad valimiste üldisuse põhimõtet?
Salajaste valimiste korral ei ole teada, kes kuidas hääletas. St, et valimissedel ei ole tagasi viidav hääletaja isikuni. Kes hääletamas käisid, on teada, selleks, et keegi topelt ei hääletaks. Omaette probleem on, et kuidas salajase hääletuse korral valitud isikut tagasi kutsuda. Tema poolt mitte hääletanutel ei tohiks sellist õigust olla. Valimiste üldisus tähendab, et enamus kodanikke saab hääletada. Tänapäeval on talutavad vanuselised piirangud. Alaealised ei saa hääletada. Talutakse ka, et vaimutegevuse häirega isikud ei hääleta. Vaieldaks, kas kuriteos süüdimõistetud tohivad hääletada. Eestis need süüdimõistetud, kes on vanglas , ei tohi. Samas on ette heidetud, et üldine eemalejäämine pole õigustatud, et valimisõiguse piiramine peaks olema omaette karistus , mida kohus saab karistust määrates vaagida. Ajalugu tunneb nii soolisi, varanduslikke kui ka hariduslikke tsensusi. Ühetaolisus tähendab, et kõigi hääletajate hääl on sama kaaluga. Tavalisel üks hääl. Samuti seda, et ringkondade vahel jaotatud mandaatide arv on võrdeline hääleõiguslike kodanike arvuga. Uuemad tõlgendused lisavad ka selle, et erinevatel kandidaatidel või nimekirjadel peab olema samasugune võimalus propagandaks.
Eesti põhiseaduses on järgmised vanusetsensused: aktiivne valimisõigus (õigus hääletada) on Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel 18 ja kohalike omavalitsusüksuste (valdade ja linnade) volikogude valimisel 16 aastat (vt põhiseaduse §§ 57 ja 156) ning passiivse valimisõiguse (õigus kandideerida) korral Riigikogusse ja Euroopa Parlamenti 21, valla ja linnavolikogusse 18, Vabariigi Presidendiks 40 (vt põhiseaduse §§ 60, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 5 ja põhiseaduse § 79).
3. Milliste abinõudega saavad riigid mõjutada väliskaubandust? Tooge näiteid. Kas Eesti võib EL liikmena omal valikul rakendada väliskaubandust mõjutavaid abinõusid?
Sisse- või väljaveo tollimaks. Viimast kasutatakse harva, sest enamasti tahetakse müüa. Väljaveo tollimaks on võimalik siis, kui välisturgudel nõudlus järsult tõuseb ja võib viia siseturul hinna liiga kiirele kasvule ning takistada enda varustamist. Sisseveo toll tõstab kauba hinda ja soodustab oma tootjat. Liigne turukaitse võib pärrsida konkurentsivõimet. Sarnase toimega on koguseline sisse- või väljaveo piirang ( kvoot ), mis mõjutab pakkumist. Võimalikud on kaudsed piirangud mitmete normide kaudu. EL on ühtne turg ja kolmandate riikide suhtes käitub ühtselt, järelikult ei ole siin liikmesriikidel iseseisva teotsemise õigust.
Eksamipilet nr 8
1. Millistes maailmapiirkondades osalevad sõjategevuses lapssõdurid? Miks taunitakse lapssõdurite värbamist ja tahetakse, et see tunnistataks kuriteoks? Kas Eesti ajaloos on kasutatud lapssõdureid?
Lapssõdureid on tänapäeval kasutatud kõige rohkem Aafrika riikide kodusõdades, vähemal määral ka Aasias. On vastuolus lastekaitse põhimõtete ja sellesisuliste lepingutega. Arvestada tuleb ka lapse väiksema otsustusvõimega ja oma tegude eest vastutamisega. Tänapäeva mõõtu arvestades oli osa õppursõdureid (koolipoisse) Vabadussõjas lapssõdurid. See on näiteks, kas saab igal ajal ja olukorras sama mõõtu kasutada.
2. Millised neli vabadust on Euroopa Liidus ühise majandusruumi aluseks? Selgitage nende rakendamist ja toimet.
Tööjõu (inimeste), kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumine.
3. Kuidas mõjutab valimissüsteem parlamendis esindatud erakondade arvu ja valitsuse moodustamiseks vajaliku enamuse saavutamise võimalusi?
Proportsionaalne valimissüsteem võimaldab uute parteide teket, väldib parteide kartellide teket ja arvestab muutusi ühiskonnas. Toob kaasa tavaliselt koalitsioonivalitsused ja kompromisside otsimise, takistab tegeliku enamuseta erakondadel oma poliitika elluviimist. Võimaldab erinevate maailmavaadete ja huvide selget väljatoomist. Takistab poliitikas järske muudatusi, sest väike häälte jaotuse muudatus ei too kaasa suuri muutusi mandaatide jaotuses.
Erakondi on mitu, valitsuse moodustamiseks peavad erakonnad kokku leppima.
Majoritaarsed (enamus)valimised väldivad seadusandliku kogu killustumist. Väikeparteid ei saa mandaate või saavad mõne juhusliku mandaadi, mis ei mõjuta parlamendi otsuseid. Soodustab erakondade ühinemist ja kaheparteisüsteemi kujunemist. Ühe erakonna enamus parlamendis tagab stabiilse valitsuse. Kaheparteisüsteem on kõige selgemini välja kujunenud briti poliitilise kultuuriga riikides. Erakonnad suunavad oma programmi keskmisele valijale, seetõttu on need mõõdukad. Väike ülekaal valimistel toob kaasa suured muutused erakondade mandaatide arvus ja valitsuse vahetumisel ka poliitikas. Valitsuse programmiks on võitja programm.
Valijad tahavad olla võitjatega ja ei hääleta kandidaadi poolt, kelle puhul valituks osutumine on kaheldav.
Eksamipilet nr 9
1. Selgita erinevusi erakonna, huvirühma ja sotsiaalse liikumise eesmärkide, tegevusviiside ja organisatsioonide vahel.
Erakond tahab oma eesmärkide elluviimiseks tulla valimiste teel võimule. Programmis tegeleb pea kõigi ühiskonna küsimustega. Huvirühm ei taha võimu, küll mõjutada otsustajaid. Avaldab kas otsest survet otsustajatele või mõjutab avalikku arvamust. Keskenduvad neile huvi pakkuvatele küsimustele. Sotsiaalsed liikumised on ilma kindla organisatsioonita. Inimesed ka ühinevad ettevõtmistega või jäävad kõrvale. Tavalised on ka midagi vastustavad (näiteks karusloomakasvatust) või edendavad liikumised.
2. Mille poolest erinevad sotsiaalsed rühmad? Mis on sotsiaalne mobiilsus ? Millal on sotsiaalsed lõhed koostööd ja arengut soodustavad, millal takistavad?
Sotsiaalsed rühmad erinevad ligipääsult ühiskonna ressurssidele, kus võib välja tuua kolme liiki ressursse. Võim, materiaalsed ressursid ehk rikkus ja vaimsed-kultuurilised ressursid. Erinev ligipääs võib olla seotud õiguslike piirangutega, kultuuriliste piirangutega kui ka tegelike võimaluste olemasolu või puudumisega. Sotsiaalne mobiilsus on liikumine ühest sotsiaalsest kihist teise (vertikaalne) kui ka kihi sees (horisontaalne, näiteks linnast maale, olles mõlemas kohas palgatööline). Osa mobiilsust kaasneb inimese eaga, näiteks on suur osa õpilasi ülalpeetavaid, kuid pärast kooli lõpetamist hakkavad ise endale elatist teenima . Sotsiaalsed lõhed eristavad suuri inimrühmi, sagedasemad on rikkuse-vaesuse, enamus ja vähemusrahvuse, enamus ja vähemus usu ja keskuse ning ääremaa lõhed. Kui lõhed ei lange kokku, näiteks rikas mees on sama koguduse liige vaesemaga ja keskmise varanduse omanikuga samast rahvusest, siis see pigem suurendab koostööd ja arengut. Kui lõhed langevad kokku (kumuleeruvad) ja eristavad samu inimesi, siis selles ühiskonnas on väga suur vastandumine ja puudub koos hoidev koostöö.
3. Mis on inimõigused? Kuidas omandatakse inimõigused, kas neid saab loovutada ja mis on inimõiguste piir?
Inimõigused omandab inimene sündides, need on üldkehtivad ja neist ei saa loobuda . Nende rikkumine halvendab oluliselt inimese kehalist ja vaimset heaolu. Kodanikuõigused on inimese ja riigi suhete reguleerimiseks. Kodanikul on poliitilised õigused (valimised, erakondadesse kuulumise õigus, õigus töötada riigiametis, kohustus kaitsta riiki jmt).
Inimõigused on igale inimesele kuuluvad õigused, mida inimene ei pea omandama ja millest ta ei saa loobuda, sest need tulenevad inimloomusest , nii nagu meie inimesepilt seda mõistab.
Inimõigused:

• on universaalsed, need kuuluvad kõigile inimestele igal ajal ja igas kohas;
  
• kaitsevad inimese peamisi vajadusi ja enesemääratlust;
  
• põhinevad kõlblusnormidel;
  
• toimivad kehtiva õiguse mõõdupuuna.
  

Universaalsus toob kaasa ka selle, et inimõiguste tagamine on iga inimese ja inimeste elu korraldava organisatsiooni, eelkõige riigi ülesanne. Inimõiguste rikkumine põhjustab inimesele kehalisi või vaimseid kannatusi. Kõlblusnormid, nagu ka tavad, on ühiskonna kooshoidmiseks vajalikud. Koos õigusnormidega on need ühiskondlikud normid. Kui õigusnormide täitmist tagab avalik võim sunniga, siis kõlblusnormide täitmise tagab au- või häbitunne, mis on nii inimese sisemine tunne kui ka väline, näiteks kaasinimeste heakskiit või halvakspanu. Kui kehtiv seadus on vastuolus inimõigustega, ei ole tegemist õiguse, vaid ebaõigusega, mis toob kaasa ebaõigluse. Samas ei saa anda ammendavat inimõiguste loetelu . Inimloomusest tulenevad õigused ei sõltu ajast ja ruumist, kuid iga inimene elab kindlal ajal ja kindla riigi õigusruumis.
Inimõigused põhinevad vabadusel. Inimesel on õigus eeldada, et mitte keegi ei sekku tema ellu, aga kui see juhtub, siis nõuda taolise sekkumise lõpetamist. Inimene elab ühiskonnas, mis on korraldatud inimeste kooseluks ja aitamiseks. Igaühel meist on õigus loota kaasinimeste abile, kui keegi meie elu, tervist, vabadust ja vara ohustab. Riigilt on meil õigus nõuda kaitset. Ühiskonnas elades on igal inimesel oma huvid kooselu korraldamisel, seega on tal õigus oma eesmärkide saavutamiseks tegutseda ja otsida mõttekaaslasi. Oma õiguste kasutamiseks, eriti siis, kui need põrkuvad teiste inimeste samasuguste huvidega , on meil õigus nõuda korda ja menetlust õiguste vaagimiseks, kaalukama õiguse eelistamiseks ja teostamiseks. Ainelise puuduse korral on õigus loota ja ka nõuda abi vähemalt eluks vajaliku saamiseks. Viimaks on inimesel õigus nõuda, et teda koheldaks võrdsete tingimuste olemasolul võrdselt teise inimesega.
Põhiseadus:
§ 9. Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
  Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.
§ 19. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.
  Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Eksamipilet nr 10
1. Miks väikesed riigid on rohkem huvitatud rahvusvahelise õiguse kehtimisest?
Lugege manuses ekooli manuses olevat „Meloslaste dialoogi“.
Suur riik võib tugineda põhimõttele: Kel jõud, sel õigus. Väikeriik ei saa nii käituda. Tema julgeoleku huvides on, et rahvusvaheline õigus ja tavad kehtiksid.
2. Milles seisneb võimude lahusus (horisontaalne, vertikaalne ja isikuline)? Tooge näiteid. Põhjendage võimude lahusust.
Õigusriik on piiratud võimuga riik. Kehtivad seadused, mis on kindlas menetluses pädeva institutsiooni poolt vastu võetud. Riigiasutuste otsuseid ja korraldusi saab kohtus vaidlustada. Horisontaalne võimude lahusus on võimu jaotamine seadusandja, täidesaatva võimu ja kohtu vahel. Võimud seejuures tasakaalustavad üksteist. Vertikaalne lahusus on pädevuse jaotus keskvõimu ja osariigi (föderaatsioonis) ning kohaliku omavalitsuse vahel. Personaalne tähendab seda, et üks inimene ei tegutse samal ajal erinevates võimuharudes. Isikulist lahusust pole igal pool taotletud. Näiteks Suurbritannias on ministrid ka parlamendi liikmed ja paljudes maades võivad parlamendi liikmed olla ka kohaliku omavalitsuse esinduskogus.
Charles de Montesquieu avaldas 1748 raamatu “Seaduste vaim”. Seal ta ka põhjendas võimude lahususe vajadust.
”Kui ühes ja samas isikus või ühes ja samas valitsuskogus on seadusandlik võim ühendatud täidesaatva võimuga, siis on vabadusel lõpp; on ju karta , et see monarh või see senat võiks teha türanlike seadusi, et neid siis türanlikult täide viia.
Vabadusel on lõpp ka siis, kui kohtuvõim ei ole lahutatud seadusandlikust ega täidesaatvast võimust. Kui see oleks ühendatud seadusandliku võimuga, siis voli kodanike elu ja vabaduse üle oleks meelevaldne, sest kohtunik oleks ühtaegu seaduste tegija . Kui see oleks ühendatud täidesaatva võimuga, siis saaks kohtunik võtta enda kätte rõhuja väe ja võimu. Kõik oleks otsas, kui üksainus inimene või üksainus ülemate või aadlimeeste või lihtrahva kogu kasutaks kolme võimu: seaduste tegemise võimu, avalike otsuste täideviimise võimu ning kohtumõistmise võimu kuritegude või eraisikute tüliküsimuste asjus.”
Põhiseadus: § 4. Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
§ 63. Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis.
  Riigikogu liige on oma volituste ajaks vabastatud kaitseväeteenistuse kohustusest.
§ 84. Ametisseastumisega lõpevad Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.
§ 99. Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse.
§ 147.  Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus.
  Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.
  Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis.
  Kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus.
Tegevuse kohta vaadake §§ 65, 78, 87 ja 146,
Presidendil ei ole oma võimuharu, kuid oluline on tema roll tasakaalustjana.
3. Nimeta heaoluriigi tunnused ja iseloomusta selle mudeleid ( konservatiivne , sotsiaaldemokraatlik ja liberaalne ). Mis on sotsiaalne turvalisus, sotsiaalkindlustus , -abi, hoolekanne ja ühishüved?
Heaoluriik on võtnud ülesandeks inimeste heaolu. Toetab inimesi, vähendamaks nende toimetulekuriske, selleks kogub palju makse ja riigieelarve suurimad kulud on sotsiaalsfääris. Sotsiaalne turvalisus on abinõude süsteem riskide vähendamiseks (haigus, vanadus , töötus). Sotsiaalkindlustuse korral on väljamaksed toetuseks seotud varasemate sissemaksete või maksudega, sotsiaalabi korral seda seost ei ole. Toetatakse siis kui on vajalikud tingimused täidetud, näiteks lapsetoetus ja teised peretoetused . Sotsiaalhoolekande korral ei anta abivajajale raha, vaid osutatakse teenus. Ühishüved on riigi või kohaliku omavalitsuse osutatavad teenused, näiteks liikluskorraldus ja üldharidus. Klassikaline teenus on konkurentsitu ja välistamatu. Näiteks ei saa kedagi keelata valgusfoori regulatsiooni kasutamast ja see ei konkureeri kellegagi. Paljud ühishüved on kas konkurentsitud (eraettevõtjad ei tunne huvi, sest ei too tulu või on tasuvusaeg väga pikk) või välistamatud (so, et kõik saavad tarbida).
Konservatiivne mudel põhineb eelnevatel sissemaksetel, sotsiaaldemokraatlik osutaks abi riigieelarvest ja pea igaühele, liberaalne osutaks abi tegelikele abivajajatele (nn vajaduspõhine) püüab tagada tööhõivet. Sotsiaalne turvalisus abinõude süsteem toimetuleku risk sattunud inimesele. Sotsiaalne kindlustus põhineb sissemaksetel ja solidaarsusel, sotsiaalabi on tavaliselt vajaduspõhine ja hoolekanne teenuste osutamisel
Vt ka ekooli lisanduvat toetuste konspekti.