VALIMISED
Vabad valimised on demokraatlikul rahvaesindusel põhineva valitsusvormi alus, sest demokraatlikus riigis tulenevad valitsuse volitused üksnes rahva nõusolekust. Tänapäeval korraldatakse valimisi kõigis demokraatlikes riikides, kuid mitte kõiki valimisi ei saa demokraatlikuks pidada; näiteks endise N. Liidu valimised ei olnud demokraatlikud.
Valimised on võimalus panna demokraatia toimima . See on hetk, mil kõigil hääleõiguslikel inimestel riigis on võrdne sõnaõigus selle kohta, kes peaksid olema nende esindajad ja missugune peaks olema valitsus. Valimised pole mitte ainult parlamendiliikme jaoks ja selleks, et otsustada, millise parteid valitsuse moodustavad. Me valime ka valla ja linnavolikogusid ning oma esindajad Euroopa Parlamenti.
DEMOKRAATLIKE VALIMISTE TUNNUSED
VÕRDÕIGUSLIKKUS Kõikidele kandidaatidele peab olema tagatud sõna,koosolekute ja liikumisvabadus .
VALIMISED ON PERIOODILISED Igal valitud ametiisikul tuleb leppida ohuga, et nad võidakse ametist maha hääletada. Ainsaks erandiks on kohtunikud : nende erapooletuse tagamiseks määratakse kohtunikud tavaliselt ametisse kogu eluks ning neid võib tagandada vaid tõsise seaduserikkumise tõttu.
MASSILISUS Kodaniku ja valija määratlus peab olema nii lai, et see hõlmaks suurema osa täiskasvanud elanikest. Demokraatia ajaloos pole see aga sugugi mitte alati nii olnud. Näiteks USAs oli 1787. aasta konstitutsiooni järgi valimisõigus ainult valgetel varaomanikest meestel. Varanduslik tsensus kadus XIX sajandi algul, naised said valimisõiguse riigi esindusorganisse alles XX sajandil, vaid ühel juhul veidi varem (UusMeremaal 1893, Soomes 1906, Norras 1907, Eestis 1920, Prantsusmaal 1945 ja Hispaanias alles 1977).
Siiski esineb valimistel ka tänapäeval mitmeid piiranguid:
Vanus;
paiksus;
teovõimelisus;
keeleoskus;
mõnel maal ka kirjaoskus jne.
Eestis ei saa valimistel osaleda need, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Samas ei ole demokraatlikes riikides, sh ka Eestis seatud valimiste toimumise tingimuseks osavõtu protsenti. Vaid 1989. aasta kohalikel valimistel ja 1992. aasta nn vahevalimistel oli nõudeks, et valimiste toimumiseks peab selles osalema 50% pluss üks valija.
Praegu ei ole Eestis valimistel osalemine kohustuslik, kuid ühed kohustuslikud valimised on Eesti Vabariigi ajaloos siiski olnud. Nimelt said 1932. aasta referendumil mitteosalenud kodanikud Eestis trahvida.
Valimisaktiivsus , eriti kohalike volikogude valimistel, on tavaliselt väike, püsides 3040% piirimail. Politoloogiaprofessor Galan Irwin on kirjutanud: ,,Kuidas saab keegi kõnelda enamuse nimel, kui enamus ei võtnud valimistest osa? Kuidas saab poliitik tunda, et rahvas on ta valinud, kui enamik rahvast ei hääletanud?“ Suurt valimisaktiivsust peetakse demokraatia väärtuseks. Väike valimisaktiivsus seab kahtluse alla valitava organi seaduslikkuse ja usaldatavuse.
Mida ette võtta? Mitmete riikide kogemused kinnitavad, et kohustuslik valimine suurendab osalusprotsenti. Selliseid riike on maailmas üle 20. Enamik neist asub küll LõunaAmeerikas ja kuulub selliste riikide hulka, mida oleks raske Eestile demokraatia arendamisel eeskujuks tuua. Samas on valimas käimine kohustuslik ka Austraalias, Belgias, Luksemburgis ja Kreekas. Viimases on valimine kohustuslik alla 70aastastele valimisõiguslikele kodanikele . Valimistel mitteosalemine võib Kreekas kaasa tuua vangistuse ühest kuust kuni ühe aastani. Inimeste valima sundimist ei saa pidada demokraatlikuks, kuid sellel mõttel on ka teine pool. Kõik peaksid küll valima minema, kuid kõik ei pea valimissedelile midagi kirjutama. Teiste riikide kogemus kinnitab, et rikutud valimissedelite osakaal ei ole sundvalimistel kuigi suur. Seega, kui keegi juba valima läheb, eelistab ta sel juhul enamasti ka oma hääle anda.
SELGEPIIRILISUS Rahva valitud esindajad hoiavad küll võimuohje, kuid peavad ise alluma seadustele . Demokraatlikud valimised ei seisne vaid kandidaatide seast valiku tegemises. Valijatelt võidakse paluda poliitikas arvamust avaldada rahvaküsitlusel ja hääletusel.
VALIMISED ON ÜHETAOLISED Ühetaolisus tähendab seda, et igal valijal on üks hääl ning nendel häältel on võrdne kaal. Teatud piirangud tulenevad proportsionaalse valimissüsteemi mõnest iseärasusest. Näiteks Eestis kehtiva 5% valimiskünnise puhul ei pääse kompensatsioonimandaatide jaotamisel riigikogusse erakond, kes kogub alla 5% valijate antud häältest. Sellise erakonna liikmetel on võimalik saada Riigikokku vaid siis, kui kogutakse kas isikumandaat või ringkonnamandaat . Ülejäänud hääled lähevad aga ,,kaduma". Erandlikult huvitavad olid 1989. aasta kohalikud valimised Eestis: valijal oli tookord õigus seada kandidaate oma eelistuse järgi pingeritta.
VALIMISED ON OTSESED Valija annab tavaliselt oma hääle otseselt kas saadikukandidaatidele või kandidaatide nimekirjale. (Viimast valimisviisi kasutatakse enamasti siiski kahekojalise parlamendi puhul ülemkoja valimisel). Otsesed valimised tähendavad seda, et valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud hääletuse tulemusena. On vaid üks erand otsese valimise põhimõttest asendusliikme asumine Riigikogusse.
VALIMISED ON SALAJASED Keegi ei tohi teada saada, kelle (või mille) poolt valija hääletas. Paljudes riikides kasutatakse valimistel eeltingimustena kautsjoni või teatud hulga toetusallkirjade kogumist. Kui valimised on möödas, lepivad kaotajad valijate otsusega. Kui võimul olnud partei kaotab, annab ta võimu rahulikult üle. Ükskõik, kes ka ei võidaks, lepitakse poolte vahel kokku, et ühiskonna üldprobleemide lahendamisel tehakse koostööd. Poliitikas ei tarvitse konkurendid üksteisele meeldida, kuid nad peavad üksteist taluma ja endale teadvustama, et neil kõigil on täita riigis vajalik ja tähtis osa.
PARLAMENDI VALIMINE
Parlamendid võivad olla ühe või kahekojalised (nn ülemkoda ja alamkoda ). Liitriikides esindavad ülemkoja liikmed osariike, liidumaid või maakondi ning seetõttu on nad ülemkojas võrdselt esindatud (näiteks USAs on Senatis kaks senaatorit igast osariigist). Ka ühtsetes riikides on kahekojalisi parlamente, kuid seal põhjendatakse seda järgmiselt:
Ülemkoja koosseis on väiksem kui alamkojal;
Paljudes riikides valitakse ülemkoda kauemaks kui alamkoda, mõnikord suurendatakse seda poole või kolmandiku kaupa vahevalimistel (Prantsusmaa jt);
Ülemkoja liikmetele on kehtestatud mitmeid tsensusi, nende hulgas ka vanusetsensus (Belgias 40 jt).
Suurem osa ülemkodadest valitakse kaudsel teel (kas omavalitsuste poolt nagu Hollandis või omavalitsusi esindavate valijameeste poolt nagu Prantsusmaal). Kui ka ülemkoda valitakse otsesel valimisel, siis on alamkoja valimisviis teistsugune (võib olla isikuvalimine, aga ka valimine nimekirjade alusel proportsionaalsuse põhimõttel). Parlamentaarsetes riikides sõltuvad valitsuse koosseis ja eelarveasjad ainult alamkojast , ülemkoda on passiivne ja osaleb vaid seadusandluse alal. Presidentaalsetes riikides ei ole kodadevahelisi erinevusi, ülemkoja nimetuseks on senat .
PRESIDENDI VALIMINE
Ligi pooltes parlamentaarsetes riilddes valitakse president kaudselt (näit Eesti, Läti, Ungari, Kreeka jt). Kõige levinum on riigipea valimine parlamendi poolt. Otsevalimist eelistavad enamasti need maad, kus riigipeale on antud suur võim ja võimalus mõjutada valitsuse tööd. Peaaegu kõigis presidentaalsetes riikides valitakse riigipea üldistel otsestel valimistel ( USAs valib presidendi erandlikult valijameeste kogu).
Eestis kehtib presidendivalimistel omapärane kaudne valimine. President valitakse riigikogus 2/3 häälteenamusega (68 häält). Kui riigikogu sellega kahe päeva jooksul hakkama ei saa, kutsub riigikogu enamus ühe kuu jooksul kokku valimiskogu , mis koosneb riigikogu liikmetest ning kõikide valla ja linnavolikogude esindajaist.
VALIMISSÜSTEEMID
Kodanikelt ei saa poliitikas osalemist nõuda, sest neil on õigus väljendada oma rahulolematust mittehääletamisega. Samas on kodanike aktiivsus riigile vajalik. Demokraatia hakkab närbuma, kui rahva esindajaid ja kõrgeid riigiametnikke valib üha ahenev valijate ring.
Valimissüsteeme on mitmeid, kuid laias laastus võib need jagada kahte suurde gruppi: enamusvalimised ja võrdelised valimised (mõlemal on oma eelised ja ideaalset varianti pole olemas). Raske on väita, et mõni valimissüsteem on teistest oluliselt parem või halvem , kuid samas on selge, et valimistulemus oleneb mõnikord üsna palju just valimisreeglitest.
Valimissüsteem on sageli seotud kohalike poliitiliste olude ja traditsioonidega. Kõigis riikides püütakse üldiselt säilitada kord juba kehtestatud valimissüsteemi. Hääletamiseks kinnitatakse valijad mingi kindla valimisringkonna juurde, kus hääletanud registreeritakse vastavalt valijate nimeldrjale (topelthääletamise vältimiseks) ja kus antud hääled hiljem ka üle loetakse. Ringkond võib omakorda olla jagatud valimisjaoskondadeks. Valimisringkonna all mõeldakse suuremat piirkonda, kus selgitatakse välja võitnud kandidaat (kandidaadid). Igale ringkonnale on määratud teatud saadikukohtade (mandaatide) arv.
ENAMUS ehk MAJORITAARNE SÜSTEEM
Valituks osutub kandidaat, kes saab teistest rohkem hääli. Enamusvalimiste korral annavad poliitilises elus tooni kakskolm suuremat parteid, sest valimissüsteem sunnib ühesuguste eesmärlddega erakondi ühinema. Harilikult tagab see suurimale erakonnale parlamendis ka absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilse üheparteilise enamusvalitsuse. Tavaliselt kaasneb enamusvalimistega paiksustsensus ja sõjaväelaste hääletuskeeld (sellist süsteemi koos ühemandaadiliste valimisringkondadega kasutatakse Briti Rahvaste Ühenduse maades ja USAs).
Enamusvalimised võivad olla ka kahevoorulised. Kui esimeses voorus keegi ei kogu absoluutset häälteenamust, piisab teises voorus suhtelisest häälteenamusest. Kui valitakse üht isikut ühemandaadilisest ringkonnast, toimub teine voor tavaliselt kahe edukama kandidaadi vahel. Niisugust süsteemi kasutatakse Prantsuse Rahvuskogu ja presidendi valimistel (ka Leedu president ja pool Seimi valitakse sel viisil). Kui on tegemist mitmemandaadilise ringkonna ning kandidaatide nimekirjadega, siis saab kõige rohkem hääli kogunud nimekiri endale kõik selle ringkonna mandaadid .
VÕRDELISED ehk PROPORTSIONAALNE SÜSTEEM
Proportsionaalse valimissüsteemi idee esitas esmakordselt üks Prantsuse revolutsiooni juhte Honore Mirabeau 1789. aastal, kuid Euroopas võeti see süsteem esmakordselt kasutusele rohkem kui sada aastat hiljem 1899 Belgias parlamendi esindajatekoja valimistel. Proportsionaalset ehk võrdelist valimisviisi on võimalik kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Sellise süsteemi puhul saavad nimekirjad mandaate enamvähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Kõige klassikalisema võrdeliste valimiste süsteemi puhul hääletatakse kinniste nimekirjade kaupa. Nimekirjasisene järjekord pole muudetav , sisse saavad nimeldrjas eespool olevad kandidaadid.
Valija peaks tegema oma valiku nimekirjade programmide põhjal. Kinniste nimekirjade nõrk külg on, et suur osa valijaist ei suuda nii abstraktselt mõelda (aastail 19191933 kehtis Eestis just selline valimisviis, tänapäeval kasutab seda Rootsi). ,,Puhast" proportsionaalsust pole rahvusvaheliselt välja kujunenud, oluline on olnud vaid proportsionaalsuse üldpõhimõtete rakendamine, erinevad variandid on lubatud. Eestis on selleks kandidaatide ringkondadesse jagamine, ringkonnamandaatide jagamine ja 5% künnise kebtestamine.
Võrreldes enamusvalimistega on võrdelistel valimistel üks märkimisväärne puudus: sel teel ei saavuta tavaliselt ükski erakond parlamendis absoluutset enamust ja võimule tulevad kas mitmeparteilised valitsuskoalitsioonid või vähemusvalitsused. Liigset killustatust aitab osaliselt vältida häältekünnise kehtestamine. (Eesti Riigikogu valimistel kehtib 5%, Läti Seimi valimistel 4%, Israeli Knesseti valimistel 1%, Kreeka parlamendi valimistel 17% jne.) Kui valimisnimekiri seaduses ettenähtud künniseprotsenti ei ületa, jääb ta parlamendist välja.
Eestis võib kandidaat siiski parlamenti pääseda seda reeglit eirates, kuid siis peab ta koguma isikumandaadi jagu hääli. Mitmes riigis (näit Saksamaal) valitakse pool parlamendi koosseisust parteinimeldrjade kaupa võrdelisuse põhimõttel, teine pool aga ühemandaadilistest ringkondadest suhtelise enamuse põhimõttel.
Lähtudes valimissüsteemist ja sellest, kas tegemist on presidentaalse või parlamentaarse riigiga, saab demokraatlikke riike liigitada neljaks erinevaks põhitüübiks. Seda iseloomustab järgmine tabel:
Valimissüsteem
Presidentaalne süsteem
Parlamentaarne süsteem
Enamusvalimine
USA, Filipiinid
Austraalia , Suurbritannia , Kanada
Võrdeline valimine
Ladina-Ameerika
Lääne-Euroopa
RIIGIKOGU VALIMISED
Eesti Riigikogu 101 liiget valitakse võrdelise ehk proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Igal valijal on üks hääl. Hääletamisõigus on igal Eesti kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks, keda kohus pole tunnistanud teovõimetuks, keda pole kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ning kes ei kanna karistust kinnipidamiskohas. Kinnipeetavate puhul kehtib Eestis täielik valimisõiguse piirang. Euroopas kehtib samasugune kord veel 15 riigis, 16 riigis piirangud puuduvad ja 13 riigis piiratakse valimisõigusi vastavalt erijuhtudele. Näiteks Hispaanias, Luksemburgis ja Rumeenias saab valimisõiguse ära võtta vaid kohtu otsusega lisakaristusena. Prantsusmaal otsustab kohus, kas kinnipeetavale antakse hääleõigus. Austria ei luba valida isikuil, kes on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo eest enam kui üheks aastaks. Itaalia piirab valimisõigust enam kui viieaastase vabadusekaotuse puhul. Eesti õiguskantsler Allar Jõks on seisukohal, et Eesti valimisseadused ja rahvahääletuse seadus on vastuolus põhiseadusega selles punktis, mis välistab kõigi kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohas karistust kandvate isikute õiguse hääletada.
Hääletamisõigus algab enamikes riikides 18aastaselt, kuid on ka erinevusi: Iraanis on selleks 15 aastat, Jaapanis 20 aastat. Valimised toimuvad iga nelja aasta järel märtsikuu esimesel pühapäeval. Kasutatakse osaliselt lahtiste nimekirjadega varianti. 1995 ja 1999 oli Eesti jagatud 11 valimisringkonnaks (1992 ja 2003 oli 12 ringkonda), igas 513 mandaati . 2007 on taas kasutusel 12 ringkonda. Kandidaate võib üles seada nii erakondade kui ka üksikkandidaatidena (1992 võisid nimekirju moodustada ka organisatsioonid ja ühendused, 1995 olid lubatud erakondade liidud).
Kandidaadiks võib üles seada vähemalt 21aastase Eesti kodaniku, keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks, kes pole kohtu poolt süüdi mõistetuc kuriteos ega kanna karistust kinnipidamiskohas.
Iga kandidaadi eest tasub ülesseadja rahatagatise ehk kautsjoni. Selle summa suurus on Riigikogu valimistel kuupalga kaks alammäära. Kautsjoni saavad tagasi need kandidaadid, kes osutusid valituks isikumandaadiga või said valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kelle nimekiri pääses Riigikokku (st ületas 5% künnise).
Kandidaatide nimekirjad tuleb ülesseadjatel esitada kahel kujul:
- ringkondade kaupa,
- üleriigiliste koondnimekirjadena.
Kandidaatide arv nimekirjas võib olla maksimaalselt 125 inimest. Kandidaatide järjestuse nimekirjas määrab ülesseadja (sõltuvalt erakonnast kas erakonna juhatus, volikogu või kongress ). Valijale antakse valimisjaoskonnas isikut tõendava dokumendi esitamisel allkirja vastu hääletussedel. Valija annab oma hääle ühele antud ringkonnas ülesseatud kandidaadile, märkides selle kandidaadi numbri oma valimissedelile. Eelhääletamise ajal (kuus kuni neli päeva enne valimispäeva) saab valija hääletada elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel.
Riigikokku pääsemiseks on kolm võimalust:
ISIKUMANDAAT
Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu või rohkem hääli. Lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis. Näiteks kui mingis ringkonnas osaleb valimistel 44 000 valijat ja mandaate oli 11, siis läheb lihtkvoodi täiskogumiseks vaja vähemalt 44 000 : 11 = 4000 häält. Lihtkvoodi jagu hääli kogunud kandidaat saab Riigikokku ka siis, kui ta kandideerib üksikkandidaadina või kui tema nimekiri tervikuna häälekünnist ei ületa.
RINGKONNAMANDAAT
Kõik hääled, mis ühe valimisnimeldrja kandidaadid koguvad ühes valimisringkonnas, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord ringkonnas kujuneb valimistulemuste alusel st pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks kui üks erakond saab ühes valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli, saab ta kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadikumandaat. See tähendab, et näiteks toodud nimekiri saab kolm kohta Riigikogus. (Seda muidugi eeldusel , et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat ise kogub hääli 10% lihtkvoodist). Need kolm kohta saavad kandidaadid, kes kogusid ringkonnas kõige rohkem hääli. Kui näiteks üks erakond saab ringkonnas 1,75 lihtkvoodi jagu hääli, siis saab erakond ringkonnas 2 mandaati.
KOMPENSATSIOONIMANDAAT
Valimistel
osalenud erakonna või
erakondade liidu kvootide jäägid (ülaltoodud
näites jäi üle 0,5 kvoodi jagu hääli) kantakse üle vastavale
üleriigilisele nimekirjale.
Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutmatu ega sõltu
kandidaadi
kogutud häälte arvust. Kompensatsioonimandaatide jagamisel ei osale
need kandidaadid, kes on juba saanud Riigikokku isiku või
ringkonnamandaadiga.
Kompensatsioonimandaatide jagamine toimub üsna keerulisel teel,
kasutades modifitseeritud Viktor d'Hondti jagajate meetodit jagajate
jadadega
10'9,
20'9,
30'9,
40'9
... ning arvutades välja võrdlusarvud igas nimekirjas kõigi
isiku või ringkonnamandaadiga mittesissesaanute jaoks. (Seda
meetodit võib
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-02-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
216 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Annabella112
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid