Sotsiaalhooldusõigus (0)

KORDAMISTEEMAD
SOTSIAALHOOLDUSÕIGUS
1.1.Sotsiaalhooldusõiguse vajalikkus
Sotsiaalhooldusel on mitmeid funktsioone. Peamiselt on see süsteem, kuidas säilitada sissetulekut nendele, kes ei ole ajutiselt või alaliselt võimelised tööd tegema. Võimetus tööd teha võib olla tingitud füüsilistest või majanduslikest põhjustest, mis võivad, kuid ei pruugi olla seotud isiku normaalse majandustegevusega. Kompenseerides töötajale tema võimetust teha tööd, püüab sotsiaalhooldussüsteem samal ajal säilitada töötaja võimelisust töö tegemiseks ning vähendada seejuures võimalust sissetuleku kaotamiseks. Sotsiaalhooldussüsteem garanteerib toetused katmaks kulusid , mis on põhjustatud elus esinevate eriliste sündmuste poolt. Need on sellised sündmused, mille tõttu on suurenenud nõudmised sissetulekute osas lisaks normaalsetele sissetulekutele. Lisaks sellele kindlustab sotsiaalhooldus baasmiinimumi inimestele, kes ei ole kunagi olnud ja kunagi ei saagi võimeliseks kindlustama iseendid vajalike sissetulekutega. Sotsiaalhooldus tervikuna aitab kas sularahas või natuuras toetuste abil integreerida vähemuses olevat ebasoosikute gruppi ühiskonna normaalsesse ellu (nt puuetega inimesed, püsivalt töövõimetud isikud jne). Seega võiks sotsiaalhooldust nimetada oma olemuselt rikkuse ümberjaotamise vahendiks kogu elanikkonna hulgas. Sotsiaalhoolduse erinevate süsteemida eesmärki on kirjeldatud kui isikute kaitset teatud sotsiaalsete riskide vastu. St tavapärased riskid , mis on loetletud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonis nr 102 sotsiaalkindlustuse miinimumstandarditest.
1.2. Mõisteid. Sotsiaalhoolekanne . Sotsiaalkindlustus .
Sotsiaalhoolekanne – sotsiaalhooldus kitsamas tähenduses hõlmab üksnes sotsiaalhoolekannet. Sotsiaalhoolekanne on individuaalne konkreetsele vajadusele suunatud abi üldistest rahalistest vahenditest. Seda abi võimaldatakse ainult juhul, kui muust abist, eelkõige ülalpidamiskohustuslike perekonnaliikmete abist, ei piisa. Sotsiaalhoolekande oluliseks tunnuseks saab pidada selle subsidiaarsust. Sotsiaalhoolekandealased teenused ja toetused ei kohaldu juhul, kui isik suuda ennast ise aidata või saab nõutava abi teistelt. Edasine iseloomulik joon nimetatud abile on selle abi individualiseeritus, st abi liik, iseloom, ulatus on konkretiseeritud üksikjuhtumiga, eelkõige vajaduse endaga. Sotsiaalhoolekannet finantseeritakse ülekaalukalt kohalikest finantsvahenditest ja organisatoorne külg lahendatakse samuti kohalikul tasandil. Sotsiaalhoolekandele on iseloomulik, et hoolekanne on teistest õiguslikult vähem reguleeritud kui sotsiaalkindlustus. See valdkond ei ole reguleeritud niivõrd riigi, kuivõrd kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud õigusaktidega.
Sotsiaalkindlustus – sotsiaalkindlustuse all mõistetakse rahaliste väljamaksete tegemist või naturaalse iseloomuga hüvede ja teenuste osutamist kindlustatavate sissetuleku pealt võetavate otseste või kaudsete sihtotstarbeliste maksete arvel. Seejuures võib osa summasid tulla ka riigieelarvest. Sotsiaalkindlustuse pakutavad hüvitised saavad olla kahesugused:

Rahalised maksed ning

Naturaalse iseloomuga hüved ja teenused, nt pensionid, toetused, ravikindlustushüvitised (nii rahalised kui ka mitterahalised). Tavaliselt on kindlustatavale tehtavad maksed perioodilise iseloomuga, kuid need võivad olla ka ühekordse iseloomuga, nt sünnitoetus.
Sihtotstarbeline tähendab, et makse võetakse kindlaks otstarbeks. Eestis on kolm sihtotstarbelist makset: sotsiaalmaks , kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse.
Otsene makse on selline, mida peetakse kinni konkreetse töötaja palgast (nt kohustusliku kogumispensioni makse), kaudne aga selline, mida võetakse kõikidele töötajatele makstava palga üldsuuruse pealt.
Sotsiaalkindlustust iseloomustab asjaolu, et siin luuakse kohustuslikus korras kindlustatud isiku liikmetasude ja/või riigi täiendavate rahaliste toetuste baasil individuaalsest vajadusest sõltumatu riisiko- ja sotsiaaltasakaalustussüsteem, mis kindlustab elus ette tulevate sotsiaalsete riskide, nagu haigus, tööõnnetus, vanadus jne vastu. Kindlustusandja on kohustatud kindlustusjuhtumi saabudes välja maksma kindlustushüvitise. Väljamaksed erinevatest sotsiaalkindlustuse skeemidest on hüvitised, mida kindlustatul on õigus saada seoses sissetuleku kaotamisega või vähenemisega kindlustuslepingus (seaduses) ettenähtud kindlustusjuhtumi saabumise tõttu, olenemata selle isiku ainelisest seisundist (tegelikust abivajadusest). Kindlustushüvitis tuleneb seega isiku õigusest vastavat toetust saada, mitte aga isikul esinevast vajadusest. Sotsiaalkindlustus kohustuslikkuse astmelt vaadatuna saab olla kas kohustuslik või vabatahtlik: 1) kohustuslik on sotsiaalkindlustus siis, kui seadus kohustab tööandjat või töötajat maksma sotsiaalkindlustusmakse; 2) vabatahtlik siis, kui isik ise valib, kas ta soovib end kindlustada või mitte.
Sotsiaalkindlustust võivad teostada: 1) riik, 2) tööandja, mille korral tööandja sihtotstarbeliselt akumuleerib vajalikke ressursse, 3) mitmesugused kutseorganisatsioonid, nt loomingulised liidud, ametiühingud jne.
1.3. Eluriskide kaitse sotsiaalkindlustuse ja tavalise kindlustuse kaudu.
Nii erakindlustuses kui sotsiaalkindlustuses eksisteerib hoolitsus üksikisiku tuleviku eest. Lisaks isiku enda hoolitsusele on samuti võimalik hoolitsus kolmanda isiku kasuks. Hüvitist on mõlema kindlustuse korral õigus nõuda siis, kui saabub ettenähtud kindlustusjuhtum . Erakindlustuses kehtib ainult erandjuhul kindlustuskohustus, nt liikluskindlustus. Sotsiaalkindlustuses on kindlustuskohustus domineeriv. Kindlustusvahekord erakindlustuses on kahepoolne , mida reguleeritakse lepinguga. Sotsiaalkindlustuses tekib kindlustussuhe seaduse alusel ja on üldjuhul kolmepoolne avalik-õiguslik suhe kindlustatu, kindlustaja ja tööandja vahel. Erakindlustus pakub kindlustust arvukate riskide vastu, sh ka väiksemate riskide vastu. Sotsiaalkindlustus kaitseb seadusandja poolt ettenähtud juhtumite vastu, nt haigus, tööõnnetus, töövõimekaotus jne, mille korvamiseks on otsene sotsiaalne vajadus. Sotsiaalkindlustus hõlmab nende riskide puhul pea kogu elanikkonda, kas siis kindlustatus üksikisikuna või perekonnaliikmena. Sotsiaalkindlustuse puhul on makstava hüvitise liik ja ulatus seadusega reguleeritud, erakindlustuses lähtutakse valdavalt lepingust. Sotsiaalkindlustuse sotsiaalpoliitiline ülesanne ei hõlma mitte ainult vastava riski korral tasakaalustusfunktsiooni, vaid kindlustusjuhtumi saabudes peab sotsiaalkindlustus tagama ka elukutsenõustamise, töövahenduse ja meditsiinilise või kutsealase rehabilitatsiooni kaudu sotsiaalse riski kõrvaldamise veel enne, kui hakatakse võimaldama rahalisi toetusi. Erakindlustus järgib samuti kahjude hüvitamise printsiipi ilma sotsiaalpoliitilise eesmärgita.
Kõik sotsiaalkindlustuse valdkonnad tagavad rahaliste toetuste kõrval ka naturaalsed toetused- teenused ja abivahendid. Teenused on peamiselt nõustamine, tervishoiuteenused, aga ka kutsealast võimekust edendavad abinõud. Erakindlustuses on aga valdavalt üksnes kulude hüvitamine, nt meditsiinilise hoolduse ja sarnaste toetuste puhul kaetakse peamiselt tekkinud kulud. Sotsiaalkindlustus on põhimõtteliselt avalik-õiguslik kindlustuskohustus. Kindlustuskohustuslikud isikud ei otsusta iseseisvalt, kas nad kindlustavad endid või mitte. Vastavad toetused makstakse välja pärast kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustusjuhtumina vaadeldakse sündmust kindlustatud elust, mille kahjude vastu tema ja tema lähikondsed on kaitstud. Sotsiaalkindlustuse vahendid tagatakse reeglina vastavate osamaksete teel, võimalikud on ka riigi täiendavad toetused. Tööõnnetuskindlustus aga finantseeritakse täies mahus tööandja poolt.
1.4. Sotsiaalhooldusõiguse mõiste ja printsiibid (solidaarsus, nõrgemate kaitse).
Sotsiaalhooldussüsteemi vahendatakse meile õiguse kaudu. Pole olemas sellist sotsiaalhoolduse valdkonda, mida ei määratleta õigusnormidega. Õigusnorme, mis juhivad majanduslikke suundumusi, määravad kindlaks sotsiaaltoetuste maksmise kohustuse ning õigustuse teatud toetuse saamiseks, nimetatakse kokkuvõtvalt sotsiaalhooldusõiguseks. Ükskõik missugust sotsiaalhoolduse valdkonda me ei analüüsiks, saab see toimuda üksnes vastavate õigusnormide ulatusliku käsitlemise läbi. Sotsiaalhooldusõiguse alla kuuluvad normid, mis reguleerivad suhteid nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalhoolekande teostamisel ning isikute vastava abi andmisel. Sotsiaalhooldussüsteemi saab kirjeldada kui süsteemi funktsionaalsetest õigusnormidest. Eesmärgist lähtuvalt saab vastavaid õigusnorme liigitada: koosseisunormid, finantseerimisnormid ja organisatsiooni reguleerivad normid.
Sotsiaalõiguses võib eristada mitmeid printsiipe , kuid kaks nendest on olulised:

Sotsiaalse kaitse printsiip,
See põhimõte on sotsiaalhoolde rajamisest alates nimetatud valdkonnale määrav põhimõte. Algselt seisnes sotsiaalhoolduse peamine eesmärk selles, et kaitsta töötajat äärmise vajaduse korral. Ajapikku leiab aga aset kindlustusjuhtumite edasiareng e diferentseerumine. Toetusi on pidevalt arendatud ja täiendatud nii, et täna seisneb nende funktsioon mitte enam eksistentsimiinimumi kindlustamises, vaid palga või muu sissetuleku asendamises. Kindlustatud isikute ringi laienemine, kindlustatud juhtude laienemine ja toetuste parandamine on viinud olukorrani, kus esineb ulatuslik rahvastiku sotsiaalne kaitse sotsiaalkindlustuse kaudu.

Solidaarsusprintsiip,
sotsiaalne kaitse tagatakse sotsiaalkindlustuses seeläbi, et üksikisik liidetakse solidaarsusühendusse. Solidaarsuse põhimõte ei avaldu mitte üksikisikute nõudmises abi järele, vaid pigem saab nõuda sotsiaalsele õiglusele vastavat tasendust ühenduse liikmete vahel ja sellest tulenevalt elanikegruppide vahel. nii näiteks on solidaarsusühenduse liikmed vastavalt oma sissetuleku suurusele seotud liikmemaksete tasumisega erinevatesse fondidesse.
2. Sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalhoolekande põhitunnused
Sotsiaalkindlustuse süsteemides võivad esineda riigiti küll teatud erinevused, kuid eristada on võimalik järgmisi iseloomulikke tunnuseid:

sotsiaalkindlustus finantseeritakse maksete abil, mis jagatakse tööandja ja töötaja vahel. võimalik on riigi osalemine täiendavate maksete näol;

osaline sotsiaalkindlustusalastes süsteemides on kohustuslik üksikute eranditega;

maksed akumuleeritakse spetsiaalsetesse fondidesse, millest tehakse väljamakseid;

fondide jäägid, mida pole toetusteks välja makstud, investeeritakse teenimaks edaspidist tulu;

isiku õigus saada toetust kindlustatakse tema osa maksmisega ilma, et kontrollitaks muude elatusvahendite olemasolu või vastava vajaduse olemasolu;

fondi maksmisele kuuluva osa määr ja toetuse määr seotakse tihti sellega, mida isik on teeninud ;

tööõnnetuskindlustuse süsteeme finantseerivad tavaliselt täies mahus tööandjad riigipoolse abistamise võimalusega üldistest riiklikest sissetulekuallikatest.
Sotsiaalhoolekande peamised tunnused:

kõik kulutused teeb riik või kohalik omavalitsus ;

abi määramaisel võetakse arvesse isiku teised sissetulekuallikad ja toimetulekuvahendid; teatud allikad, nagu nt personaalsed säästud mõistlikul tasemel, jäävad arvesse võtmata;

abi andmine on määratud selleks, et tuua isiku kogu sissetulek kõrgemale üldisest määratletud miinimumist, võttes arvesse ka muid faktoreid, nagu perekonna suurus ja vältimatud fikseeritud kohustused (nt korteriüür, elekter jne);

sotsiaalhoolekande korral võimaldatavad toetused ei ole seotud taotleja endiste sissetulekutega või tavapärase elustandardiga.
3.Sotsiaalhoolduse süsteem
Sotsiaalhoolduse süsteem seab eesmärgiks:

garanteerida meditsiinilised teenused (nii raviva kui ka profülaktilise iseloomuga);

säilitada sissetulekuallikas täielikult või olulisel määral, kui see kaob inimesest sõltumatult;

Täiendada perekondlike ülalpidamiskohustustega isikute sissetulekut.
Nimetatud süsteem tuleb luua seadusandluse abil, mis tagab kindlaksmäärtatud individuaalsed nõudeõigused või paneb avalikele, pool-avalikele või autonoomsetele kohtadele kindlaksmääratud kohutusi. Süsteem peab olema hallatud avaliku, pool-avaliku või autonoomse institutsiooni poolt.
3.1. Sotsiaaltoetused
Sotsiaaltoetuste mõiste üle puudub üldtunnustatud konsensus. Kui lähtuda kolmest sissetulekuallikast, siis saame sotsiaaltoetusele järgmise mõiste: sotsiaaltoetus on sissetulek või rahas hinnatav teenus või ese, mis ei ole tööga saadav sissetulek ega ka ülalpidamisest saadav toetus. Taoline üldine definitsioon katab igal juhul suure arvu protsesse, nagu nt kinkimine, pärand, maksmine kindlustuslepingust, riiklikud subsiidiumid , tööandjapoolsed vabatahtlikud toetused jne.
Asjaolusid, mille tõttu sotsiaaltoetusi garanteeritakse, kirjeldatakse õigusnormides. Sotsiaaltoetuse maksmist põhjustavatel asjaoludel võivad olla mitmesugused tagajärjed (nt toitjakaotus , ebapiisavad elatusvahendid või püsivad tervisekahjustused). Sellele vastavalt on sotsiaaltoetuse eesmärgiks sissetuleku hüvitamine, vajaduse katmine või täiendavate kulude hüvitamine. Vastavalt oma eesmärgile jagunevad sotsiaaltoetused: 1) rahalised toetused, 2) teenused või 3) esemeliselt tagatavad toetused.
Sotsiaalhooldussüsteemi jaoks sotsiaaltoetuse spetsiifiline mõiste võiks olla järgmine: sotsiaaltoetus on eesmärgipärane toetus, mille korral on isikul toetuse maksmist tingiva asjaolu korral individuaalne toetuse saamise õigustus avalik-õigusliku toetuse maksja suhtes.
3.2. Toetuse maksmist tingivad asjaolud
Erinevaid sotsiaaltoetusi makstakse siis, kui esineb toetuse maksmist tingiv asjaolu. Neid asjaolusid on mitmeid: töövõimetus, vanadus, perekonnatoitja surm, haigus, vigastus, laste kasvamine, tööpuudus, ebapiisavad elatusvahendid jne. Üldjuhul on võimalik välja tuua seitse toetuse maksmist põhjustavat asjaolud (koosseisu), mis on võimalik nende eesmärgi järgi reastada.
Asjaolud
1. Vanadus sissetuleku asendamine
2. Toitjakaotus sissetuleku asendamine
3. Tööpuudus sissetuleku asendamine
4. Haigus sissetuleku asendamine
5. Invaliidsus sissetuleku asendamine, kahju hüvitamine, vajaduse katmine.
6. Kasvatamine sissetuleku asendamine, sissetuleku täiendamine.
7. Ebapiisavad elatusvahendid vajaduse katmine.
Sotsiaalhooldus on otsene (rahas) või kaudne (teenused või toetused natuuras) sissetuleku jagamine õigustatud isikutele selleks kohustatud isiku poolt. Kuna kindlustatud isikud, kes sotsiaaltoetusi finantseerivad, ülekaalukalt töötavad, peab sotsiaalhooldus eeldama, et inimene töötab. Sotsiaalhoolduse üks ülesanne ongi normeerida tingimused, mille alusel ei saa töötegemist eeldada. Taoline normeerimine leiabki aset toetusi võimaldavate olukordade sätestamise kaudu. Toetusi võimaldavate olukordadega sätestatakse need eeldused, mille esinemisel makstakse sotsiaaltoetusi.
3.2.1. Ebapiisavad sissetulekud
Ebapiisava sissetuleku tõttu esineb isikul nõue elatusvahenditele ja abile erilistes olukordades .
Sotsiaalhoolekande ülesandeks on abivajajale võimaldada abi tema elu inimväärsele edendamisele. Seda ülesannet täidab ta abi kaudu elatusvahendite saamiseks. Hädavajalikud elatusvahendid sisaldavad endas toitumist, eluaset, riietust, kütet ja isiklikke vajadusi igapäevaseks elamiseks. See abi määratakse kindlaks toidukorvi alusel absoluutses rahasummas.
Abi elatusvahendite saamiseks allub järelpiirangupõhimõttele. Õigus vastava nõude esitamiseks on ainult sellel isikul, kellel ei ole võimalusi hädavajalikke elatusvahendid oma isiklike jõududega saada. Isiku õigus vastavale abile on välistatud, kui ta suudab ise toime tulla, või kui esineb toetuse tagamise kohtustus kolmanda isiku poolt. Sotsiaalabi liik, vorm ja ulatus sõltub üksikjuhu erisusi arvestades: abivajaja isiku vajaduse liigist ning suurusest . Abi osutamisel tuleb kontrollida mitte ainult abiotsija, vaid ka kolmanda isiku, kes on kohustatud elatist maksma, isiklikku elu, sissetulekuid ja varalisi vahekordi.
Ebapiisava sissetuleku koosseisu nimetatakse tihti ka vaesuseks. Vaesuspiiri määratlemiseks kasutatakse peamiselt kahte meetodit: kulude arvutamine ja võrdlus normaalsissetulekuga. Selle meetodi kohaselt fikseeritakse sotsiaalabi piirmäär. Defineeritakse ja väärtustatakse eluks hädavajalike teenuste ja kaupade piir. Seda väljendatakse rahasummana iga isiku kohta ja ajaühiku kohta; teisalt vaadeldakse vaesuspiiri võrreldes normaalse sissetulekuga. Isik on vaene, kui tema sissetulek ei ületa konkreetset protsenti riigi keskmisest sissetulekust isiku kohta.
Objektiivsest, defineeritud tunnuste kaudu hõlmatud vaesusest, tuleb esitada subjektiivset vaesust. See võib esineda siis, kui inimene tunneb ennast vaesena, kuigi ta objektiivseid kriteeriume ei täida. Vastandina on aga inimesi, kes kõigi kriteeriumide täitmisest hoolimata ei tunne ennast vaesena või ei anna sellest teada. Taolise latentse vaesuse põhjuseks on puuduv informatsioon, teisalt ka häbelikkus ametiasutuste ja sotsiaalse ümbruse ees oma vaesusest teatada. See puudutab eriti vanu inimesi, kes elavad tihedas sotsiaalses ümbruses.
Sotsiaalabi tihendus korreleerub tööpuudusega. Mida suurem on tööpuudus, seda suurem on ka sotsiaalabi saajate arv.
3.2.2. Haigus
Haiguse korral on kindlustatud isikul nii nõue rahalistele toetustele, et asendada sissetulekut, kui ka nõue teenusele ja toetusele natuuras, et haiguse olukorda kõrvaldada või leevendada. Toetuse maksmist põhjustav asjaolu on haigus. Haiguse olukord tekitab igal juhul kindlustatud isiku erilise kohtlemise vajaduse, paljudel juhtudel aga ajutise töövõimetuse ja täiendavad kulutused.
Haigust käsitletakse kui inimese normaalsest seisundist kõrvalekalduvat olukorda, mis väljendub valus või teatavas funktsioonikahjustuses. Kui inimesel diagnoositakse haigus, siis tekitab see soovi valu või funktsioonipiirangut asjakohase ravimisega kõrvaldada. Õiguslikult vaadatuna ei ole haiguse mõistet defineeritud, küll aga Maailma Tervishoiu Organisatsiooni põhikirja kohaselt on tervist defineeritud kui täielikku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu olukorda ning mitte ainult kui haiguse puudumist ja vigastuste puudumist.
Esmaotsuse selle kohta, kas inimene on haige või mitte, võtab inimene ise vastu. Haiguse leidmine eeldab kohest kontakti vastava eriala spetsialistiga. Õiguslikult vaadatuna jäävad edaspidised otsustused arsti pädevusse. Õigus nõuda teiste isikute poolset abistamist tekib vaid siis, kui arst vastava otsuse teeb. Haiguse meditsiinilised mõisted on seotud taoliste sõnadega nagu leiud, normaalsus ja funktsioon. Leid on subjektiivne tunne, normaalsus isiku subjektiivne olukord, funktsioon on suunatud teatud sooritustele. Haiguse mõiste ebamäärasus jätab ka arstile teatud võimalused patsiendi olukorra määratlemiseks. Õiguslikult vaadatuna makstakse sotsiaaltoetusi siis, kui on tegemist reeglivastase olukorraga ja kui on haigusekäsitlemise vajadus. Mõlemad mõisted on aga küllaltki ebamäärased. Sama haiguse määratlemine ja sellega seonduvate sotsiaaltoetuste maksmine jääb arsti lõppotsuse juurde.
Korduv või kaua kestev töövõimetus tekitab tööandjas soovi töösuhte lõpetamiseks. Kaitsmaks töötajat tööandja taolise käitumise vastu on mõnedes maades töölepingu lõpetamine ajutise töövõimetuse ajal piiratud aja jooksul välistatud.
Haiguse sagedust kindlustatud isikute juures iseloomustatakse haigusseisundiga. Haigusseisund näitab mõneti selget tööturu sõltuvust. Haigusseisund langeb, kui suureneb tööpuudus. Hirm töökoha kaotamise ees sunnib kindlustatut vähem töövõimetuslehel viibima. Töö liik mõjutab samuti haigusseisundit. Tööliste puhul on see reeglina kõrgem kui teenistujate puhul. Põhjus on kõrgem keskmine vanus, kõrgem füüsiline koormus, nende ühekülgne koormatus monotoonse töö tegemise kaudu, samuti suhteliselt tihe osalemine vahetustega töödel, mis haiguste sagenemist igal juhul suurendab.
3.2.3. Invaliidsus
Püsiva töövõimetuse asemel kasutatakse mõnede riikide seadusandluses indvaliidsuse mõistet. Püsiva töövõimetuse mõistet rakendatakse seoses erinevate sotsiaaltoetustega seotud mõistetega (nt puue , kahjustus, töövõime alanemine, töövõimetus). Enamik sotsiaaltoetusi püsiva töövõimetuse tõttu on suunatud sissetuleku asendamisele.
Püsiv töövõimetus rajaneb puude olemasolule. Puue on nagu haiguski reeglivastane kehaline või vaimne olukord. Haigust eristab puudest asjaolu, et puude korral ei ole tegemist sellega, et seda on vaja meditsiiniliselt käsitleda. Erisus võrreldes haigusega seisneb ka selles, et puue on iseloomustatav selle kaudu, et tegemist on kestva reeglivastase olukorraga.
Puuet saab selle olulisuse järgi liigitada:
Organi kahjustus;
Funktsionaalne piirang (psühholoogiline või vaimne, mis rajaneb organi kahjustusel);
Sotsiaalne puue.
Organi kahjustus rajaneb üksnes meditsiinilisel leiul, nt silmahaigus; funktsionaalne piirang kirjeldab isiku piiratud võimet tegeleda normaalse tavapärase tegevusega , nt silmahaiguse puhul piiratud nägemisvõime. Sotsiaalne piiratus iseloomustab piiratud võimet täita normaalselt ettenähtud sotsiaalset rolli, nt piiratud nägemisvõime tõttu on inimesel piiratud orienteerumisvõime.
Püsiva töövõimetuse aste
Püsiva töövõimetuse aste määratakse võrreldes töövõimelise olukorraga. Sellele järgneb abstraktne määratlus arvestades meditsiinilist leidu, ilma, et vaadatakse konkreetse isiku sissetuleku või vajaduse olukorda. Tööõnnetuskindlustuses võib püsiva töövõimetuse astme abstraktne määramine olla täiendatud konkretiseerimise põhimõttega. Püsiva töövõimetuse astme määramisel tuleb arvestada kahju, mida vigastus saab seeläbi, et ta ei saa tema erilisi elukutselisi teadmisi ja kogemusi õnnetuse tõttu enam kasutada või saab neid kasutada üksnes piiratud ulatuses.
Püsiva töövõimetuse põhjused
Sotsiaaltoetused, millel on hüvitamisfunktsioon, on seotud eeldusega, et püsiv töövõimetus rajaneb konkreetsel asjaolul. Taolised püsiva töövõimetuse asjaolud on normeeritud:

tervisekahjud, mille eest vastutab riik (nt kohtuniku ründamine, prokuröri ründamine tema tööülesannete täitmisel jne);

õnnetus, mis juhtub kindlustatuga tema töökohas ning mille tagajärjel muutub kindlustatu püsivalt töövõimetuks. Nimetatud õnnetuste hulka kuuluvad ka tööst tingitud haigused – kutsehaigused .
Sissetuleku teenimise puue
Vastandina sotsiaaltoetustele, millel on äralangenud sissetuleku hüvitamise kui ka tekkinud kahju hüvitamise funktsioon, on pensionikindlustuses hüvitistel sissetuleku asendamise funktsioon. Nimetatud hüvitised ei püüa ainult püsivat töövõimetust leevendada, vaid võimaldavad ka säilitada võimet sissetuleku saamiseks. Mõnedes riikides eristatakse sissetuleku teenimise võimetust ning elukutsealast töövõimetust. Elukutsealaselt töövõimetu on kindlustatu, kellel püsiva töövõimetuse tõttu tema erialasel tööl sissetulek on vähenenud enam kui poole võrra. Sissetuleku teenimise võimetud on kindlustatud, kes haiguse või puude tõttu ei ole pikema aja jooksul võimelised reeglipäraselt töötama ning sissetulekut teenima.
3.2.4. Vanus
Isiku vanuse suurenemisega väheneb tema tähelepanuvõime, jõud jne pidevalt. Teatud ajapunkt, kus algab iga inimese intensiivne vananemine , on oluliselt bioloogiliselt tingitud ja seetõttu individuaalselt erinev. Arvukad meetodid leevendamaks või vältimaks vanadusnähtusi võivad olla ajutiselt pidurdava mõjuga, kuid vananemisprotsessi peatada need ei suuda. Kogemuste kohaselt on isiku töötegemisvõime vanuses 60-65. eluaastat keskeltläbi vähenenud ¼ kuni 1/3 võrra. Sotsiaalhooldus lähtub asjaolust, et inimene on suureneva vanuse tõttu ainult tinglikult töövõimeline ja et ta soovib sissetulekut asendava toetuse kaudu realiseerida oma õigust suurenevas vanuses mitte töötada. Alates pensionikindlustuse kehtestamisest on 65- aastaste inimeste osakaal nimetatud kindlustussüsteemis enam kui kolmekordistunud, üle 80-aastaste osakaal isegi 12 korda suurenenud. Vanaduspensionäride arv rahvastikus kasvab tulevikus veelgi. Vanaduspensionäride arvu suurenemisel on mitmeid põhjuseid: 1) pidevalt vähenev noorte osakaal rahvastikus ja 2) pikenev eluiga (eluootus). Keskmise eluea suurenemine rajaneb 19. sajandil uutel võimalustel võitlemiseks infektsioonhaigustega. Käesolevale sajandile on omane mitte nii väga meditsiinilised edusammud, vaid üldise elukeskkonna paranemine, arvestades toitumist, hügieeni, töökaitset, tööaega ja haridust. Selleks, et vähendada tulevikus suureneva vanuse tõttu kasvavat finantskoormat, on vanadustoetuse saamiseks vajaliku vanusepiiri suurendamine vältimatu.
Sotsiaaltoetuse eesmärk, mida makstakse vanaduse tõttu, seisneb sellest, et asendada ärajäävat sissetulekut. Sellele vastavalt on reas riikides vanaduspensioni saamise eelduseks lisaks seaduses sätestatud vanuse saamisele ka töise tegevuse lõpetamine. Ülekaalukalt kõigist juhtumitest lõpetatakse töine tegevus vanusepiiri saabudes, kuna see on kindlustatud isiku soov või kuna vastavad tööõiguslikud kokkulepped seda ette näevad. Üldise vanusemäära kõrval on olemas ka tavaliselt madalamad vanusepiirid teatud isikugruppidele või nõutab täiendavate tingimuste täitmine.
3.2.5 Toitjakaotus
Töötavad isikud ja sotsiaaltoetuste saajad peavad enamikel juhtudest üleval perekonnaliikmeid. Küsimus, kas ja millistel tingimustel need perekonnaliikmed sotsiaaltoetusi saavad olukorras, kui toitja sureb , oli ja on praegu väga erinevalt reguleeritud. Vastus sõltub sellest, kas ja millistel tingimustel võib oletada (eeldada), et toitja poolt ülalpeetavad tööd teevad. Toitja ülalpeetavatena arvesse võetavate perekonnaliikmetena tulevad kõne alla eelkõige üleelanud abikaasa ( lesk ( ja lapsed (orvud), nende kõrval ka varasemad abikaasad ja vanemad.
Probleem ja selle areng. Ajaperioodil, kui kehtestati vanaduskindlustus, toimis avalikus teadvuses kodanliku ühiskonna perekonna tüüp-pilt. See pilt lähtus pereema abielust . Meest vaadeldi kui perekonnapead ja perekonna toitjat, sel ajal kui naine tegeles majapidamisega ja omas ülalpidamist mehe kaudu tema sissetulekust või varades. Naise töötamine ei mahtunud taolisse perekonnapilti. Mehe kohustuste hulka kuulus ka naise ülalpidamine mehe surma korral.
Vahepeal on sotsiaalne tegelikkus mitmes punktis muutunud. Selle tagajärjel on aset leidnud mitmed muutused, mis viivad seniste arusaamade muutumiseni. Need asjaolud on: 1) pension lahutatud naisele, mis võtab arvesse asjaolu, et iga abielu pole liit kogu eluks, 2) lesepension, mis arvestab asjaolu, et mees mitte igal juhul ei korralda oma perekonna ülalpidamist.
Niisugust tingimust, et ainuüksi toitja surm oleks toitjakaotustoetuse saamise aluseks, esineb üksnes vähestes riikides. Paljudes riikides eeldab nõudeõigus lesepensionile teatud vanuse saavutamist. Selleks, et vältida kuritarvitusi, st abiellumist peatse eesmärgiga saada nõudeõigust toitjakaotuspensionile, on paljudel juhtudel abielu kestusele seatud piirid. Samas võivad olla kehtestatud teatud reeglid toitja ja tema abikaasa vanuselise erinevusele. Toitja surma korral on osades riikides tagatud toitja lastele õigus orvupensionile. Toitja surma korral võib tema ülalpeetavatele olla ette nähtud ka matuse korraldamisega seotud kulude korvamiseks eraldi toetus. Seejuures võivad nimetatud toetused olla ka universaalsed , st neid toetusi makstakse mitte ainult toitja surma korral, vaid ka teiste perekonnaliikmete surma korral, või spetsiifilised, mida makstakse erinevate kindlustusskeemide kaudu (nt eraldiseisvad toetused tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kindlustusskeemidest).
3.2.6. Tööpuudus
Tööpuuduse korral esineb isiku nõue sissetuleku asendamisele. Nimetatud sotsiaaltoetuseks on töötu abiraha või töötuskindlustushüvitis (edaspidi töötu sotsiaaltoetus).
Nõue töötu sotsiaaltoetusele on isikul, kes on töötu ja kes on töövahenduse käsutuses (otsib tööd). Töötuna võib vaadelda isikut, kes ajutiselt ei ole töösuhtes või kes teeb ainult väheldast tööd. Väheldasena saab vaadelda niisugust tööd, mis on seotud vähem kui 20 tunniga nädalas. Töövahenduse käsutuses on isik, kes on võimeline tööd tegema ning kes soovib tööd teha. Isiku töövõimelistust eeldatakse niikaua , kui ta ei ole püsivalt töövõimetu pensionikindlustuse mõttes, samuti ka siis, kui töötu on jõudnud vanaduspensioniks ettenähtud vanusesse. Tööd teha soovivana saab vaadelda isikut, kes on valmis vastu võtma igasugust temale sobivat tööd. Töötule pakutava töö sobivuse kontrollimisel tuleb kaaluda nii töötute huve kui ka teiste kindlustusmaksude maksjate huve. Üldiselt kehtib põhimõte, et pakutava töö sobivuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõiki üksikjuhu asjaolusid, nagu iseäranis töötu senist elukutselist tegevust, teadmisi ja võimeid, töötuse kestust ja tööturu olukorda.
Suure tööpuuduse korral esineb väljaspool registreeritud töötuid ka niinimetatud vaikiv reserv . Need on isikud, kes puuduvate väljavaadete tõttu töövahendusele ja/või puuduva nõudeõiguse tõttu töötu sotsiaaltoetusele ei registreeri end töötuna või pikema töötuse tõttu on pensioni saajad ning kes tegutsevad ettevõtjatena või alustavad tegevust ettevõtjana, mida nad tööturu parema olukorra juures ei teek. Mida suurem on töötute arv, seda suurem on ka vaikiv reserv.
3.2.7. Laste kasvatamine
Sotsiaaltoetused, mis on seotud laste kasvatamisega , on perepoliitika elemendid. Lastetoetusel on kaks eesmärki: 1) valdav eesmärk on teatud vajaduse katmine; 2) asendada sissetulekut (ülalpidamistoetus, emadustoetus). Lastetoetused olid algselt põhjendatud vajaduse katmisega. See põhimõte kehtis lastetoetuste kehtestamisel esimest korda pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal, kus nimetatud toetuste kehtestamisega töötati vastu üldisele palga kõrgendusele ja Uus- Meremaal , kus need toetused olid piiratud eelkõige väikse sissetulekuga perekondadele. Kui selline põhjendus veel ka täna tuuakse, siis baseerub see väärtusotsustel, et kasvav või vähemalt samal tasemel rahvahulk oleks maal soovitav . Siiski sõltumata taolisest väärtusotsustest, ei ole suudetud tõendada põhimõttelist seost sündide sageduse ja lastetoetuste suuruse vahel.
Teine vanem põhjendus osundab sellele, et laps on vanematele alles tööstusühiskonnas majanduslikuks koormaks, sel ajal kui lapsed eelindustriaalmajanduses olid tootmismajandusaktiiv. Seejuures ei pöörata tähelepanu asjaolule, et eelindustriaalmajanduses ei määranud mitte tööjõu hulk ettevõtjate sissetuleku suurust, vaid kasutatava maa või kapitali kvaliteet. Lapsed tekitasid kulusid ja koormasid perekonna sissetulekut; võrdse sissetuleku korral võis lastega perekond realiseerida madalamat elustandardit, kui seda sai endale lubada nt lastetu perekond. Taoline põhimõte kehtib seda enam, mida suurem on laste arv. Veel enam aga alaneb perekonna elustandard siis, kui ema loobub laste kasvatamise tõttu tööl käimisest. Laste kasvatamist võib vaadelda ka kui töö tootmisfaktori ettevalmistamist. Sel ajal, kui kapitali tootmisfaktori regeneratsiooni finantseeritakse kogu rahvastiku poolt hindade abil, milles sisalduvad ka kulud lühiajalisteks investeeringuteks, kantakse töö faktori regeneratsiooni kulud, nimelt laste üleskasvatamise kulud kuni nende töövõimeliseks saamiseni ainuüksi perekonna poolt, kui ei leia aset teatud tasendus.
Lastetoetuse eesmärk ei ole mitte ainult koorma tasendus vanemate ja vanemate sissetuleku vahel, vaid eelkõige lastevaheliste võrdsete võimaluste edendamine, sest laste kaudu tekitav perekonna elustandardi vähenemine ei puuduta mitte ainult vanemaid, vaid ka lapsi endid. Lastetoetus parandab nii laste kui ka perekondade vajaduse katmise võimalusi.
Võimaluste võrdsus erinevate perekondade vahel on kahjustatud iseäranis üksikvanemate puhul (ülekaalukalt naised). Üksikvanemad seisavad tihti alternatiivi ees, kas anda laps kellegi hoolde või kahjustada laste kasvatamist üksikvanema töise tegevuse tõttu. Eelkõige üksiksema töölkäimiste arv on palju suurem kui abielus olevatel emadel. Lähtudes põhimõttest, et kõigil isikutel, kelle majapidamississetulekud on laste kasvatamise kaudu täiendavalt koormatud ning et laste kasvatamisega seonduvaid kulutusi osaliselt kompenseerida, võetakse lastetoetuste maksmise juures arvesse lihase laste kõrval ka lapsendatud lapsed, hooldusalused lapsed, võõraslapsed, kes on õigustatud isiku poolt tema majapidamisse võetud, kui ka lapselapsed ja vennad-õed, keda õigustatud isik on oma majapidamisse võtnud või keda ta ülal peab. Lastetoetusi makstakse reeglina kuni 16. eluaastani. Erandlikel juhtudel on osades riikides lastetoetuste saamine võimalik kuni lapse 27. eluaastani.
4.Rahvusvaheliste organisatsioonide osa sotsiaalhooldusõiguse edendamisel .
Rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus on 20-21. sajandil arenenud kiiresti ning avaldanud mõju ka rahvuslikele sotsiaalhooldussüsteemidele. Rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus täidab peamiselt kahte funktsiooni:

reguleerib võõrtöötajate (migranttöötajate) sotsiaalkaitsealaseid õigusi ja kohustusi, koordineerides paljude riikide sotsiaalhooldussüsteemide funktsioneerimist sellisel teel, et võõrtöötajad ei kannataks oma õiguste kaotuse all, kui nad muudavad oma töökohariiki;

sätestab miinimumstandardid, millega riigid peaksid arvestama, kindlustades seejuures pideva sotsiaalhooldussüsteemi arengu ja kvaliteedi kontrolli.
4.1. ÜRO tegevus sotsiaalhooldusõiguse edendamisel. Inimõiguste ülddeklaratsioon.
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt.
Õigust sotsiaalsele kindlustatusele tunnustavad paljude riikide põhiseadused. Samuti on nimetatud õiguse puhul tegemist ühega paljudest inimõigustest. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 22 ja 25.
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis on samuti sätestatud mõned õigused seonduvalt sotsiaalse kaitsega (artikkel 9, artikli 10 p 2 ja artikkel 11). Seega ei ole inimõiguste peamistes dokumentides vähe tähelepanu pööratud sotsiaalkaitset käsitlevatele õigustele.
4.2.ILO konventsioon nr.102 Sotsiaalkindlustusest(miinimumstandardid)
ILO on aidanud palju kaasa sotsiaalhooldussüsteemide arengule ja täiustamisele. ILO kehtestab standardid, millega ta taotlev, et liikmesriigid oleksid standarditega nõus ja täiendaksid neid. Konventsioonides, mida ILO vastu võtab, määratakse kindlaks miinimumstandardid, millest allapoole minna ei saaks. Riigid on vabad otsustama, kuidas oma sotsiaalhooldussüsteeme kujundada ja arendada, kuid oluline tingimus seejuures on, et riigid ei läheks allapoole neid nõudeid, mis on kehtestatud ILO konventsioonidega ja milles vastav liikmesriik on osaline.
Kõige olulisemaks konventsiooniks, mille ILO on vastu võtnud, tuleb pidada ILO konventsiooni nr 102 sotsiaalkindlustusest (miinimumstandardid). Konventsioon võeti vastu 1952.a, jõustus 1955. seda konventsiooni on peetud ka sotsiaalkindlustuse konstitutsiooniks, kuna nimetatud konventsioon sätestab sotsiaalkindlustuse miinimumstandardid. Käsitletav ILO konventsioon võtab kokku kõik sotsiaalkindlustuse valdkonnad, mida selle ajani on käsitletud eraldi konventsioonides. Konventsiooni peamiseks objektiks on miinimumstandardid sotsiaalkindlustuse eri valdkondadele.
Konventsioon reguleerib üheksat suuremat valdkonda:

meditsiiniline abi,

haigustoetused,

invaliidsustoetused,

vanadustoetused,

toitjakaotustoetused,

tööõnnetustoetused,

perekonnatoetused,

rasedus - ja sünnitoetused,

töötute toetused.
Sotsiaalkindlustuse konventsioon defineerib üheksa sotsiaalkindlustuse valdkonda. Kõik, v.a esimene nendest toetustest, garanteeritakse peamiselt sularahas, kuid kaks nendest – tööõnnetustoetus- ning rasedus- ja sünnitustoetus sisaldab endas ka meditsiinilist abi. Perekonnatoetused võivad sisaldada nii teenuseid ka rahas tagatavaid toetusi.
Liikmesriigid peavad arvestama konventsiooni sätteid, mis määravad kindlaks kaitstavate isikute hulga kogu rahvastikust, samuti toetuste miinimumtasemed. Konventsioon nõuab võrdset kohtlemist kodanike kui ka mittekodanike vahel, samuti nähakse konventsioonis ette põhjused, mille esinemisel võib olla toetuse maksmine ajutiselt peatatud. Konventsioonis sisaldub nõue, et toetuse saajal ja toetuse taotlejal peab olema õigus esitada kaebusi, juhul kui keeldutakse toetuse maksmisest. Teised üldised sätted määravad ulatuse, mil määral töötajad või väikeste sissetulekutega isikud peaksid olema kohustatud finantseerima vastavaid toetusi.
Miinimumstandardid kaitstavate isikute ringi suhtes
Kaitstavate isikute minimaalne arv peab olema ILO konventsiooni nr 102 kohasel järgmine:

haigus-, töötus, vanadus-, pere- ja invaliidsustoetuste puhul kas

50 % kõigist töötavatest isikutest või

Töötavad elanikud, kes on 20 % kõigist elanikest (ei laiene töötutoetusele) või

Kus toetused võimaldatakse koos isiku materiaalse olukorra kontrollimisega, kõik elanikud, kelle vahendid on ettenähtud koguste piires;

meditsiiniline hooldus :

kõik isikud, kes võiksid olla kaitstud haigustoetusega, nii nagu on ette nähtud punktides 1a ja 1b või

50% kõigist elanikest;

Tööõnnetustoetused – kõik isikud, kes on kaetud haiguskindlustusega, nagu on ette nähtud p-s 1a, lisaks matusetoetus nende naiste ja laste tarbeks;

Toitjakaotustoetused:

Kõigi surnud isikute abikaasad ja lapsed, kes on kaitstud haiguskindlustusega, nagu on ette nähtud punktides 1 a või 1b või

Kus toetust võimaldatakse alles pärast ainelise olukorra kontrolli, kõik lesed ja lapsed, kes on vastava riigi elanikud ning kes on kaotanud nende toitjad ning kelle elatusvahendid on ettenähtud piirides;

Sünnitus- ja rasedustoetuse puhul kõik töötavad naised, kes on kaetud haigustoetusega, nagu on ettenähtud punktides 1a ja 1b.
Miinimumstandardid toetuse määrade kehtestamiseks
Normid, millega määratakse erinevate toetuste miinimummäärad, on esitatud tabelis „tüüpilise toetuse saajad“ ja „määratud protsendid “ all.
Tabel ILO konventsiooni nr 102 juurde
Sotsiaalne risk
Tüüpiline toetuse saaja
Määratud protsendid
Haigus
Mees koos naise ja kahe lapsega
45
Töötus
Mees koos naise ja kahe lapsega
45
Vanadus
Mees koos pensioniealise naisega
40
Tööõnnetus
Töövõimetus
Mees koos naise ja kahe lapsega
50
Invaliidsus
Mees koos naise ja kahe lapsega
50
Toitjakaotus
Lesk koos kahe lapsega
40
Rasedus ja sünnitus
Naine
45
Invaliidsus
Mees koos naise ja kahe lapsega
40
Toitjakaotus
Lesk koos kahe lapsega
40
Seda tabelit rakendatakse peamiselt kahel juhul.

Nimetatud tabelit rakendatakse siis, kui toetuse suurus arvutatakse toetuse saaja või kaitstud isiku eelnenud sissetulekust lähtuvalt. Toetuse suurus koos perekonnatoetusega, mida makstakse tüüpilisele toetuse saajale , ei saa olla väiksem, kui näidatud protsent eelnenud sissetulekust pluss perekonnatoetus.

Seda tabelit rakendatakse nendel juhtudel, kui toetusi garanteeritakse minimaalsel tasemel. Makstava toetuse määrad tüüpilisele toetuse saajale ei saa olla väiksemad, kui näidatud protsent tüüpilise täiskasvanud meestöötaja töötasust. Viimati mainitud meestöötajat defineeritakse kui kogemusteta töötajat, kes on hõivtatud majandusliku aktiivsuse suuremas grupis .

Kolmandas olukorras võib toetuse suurus olla määratud arvestades toetuse saaja ja tema perekonna vahendeid vastavalt kehtestatud skaalale.
Miinimumstandardid meditsiinilisele abile
Meditsiinilise abi miinimumprogramm hõlmab järgmisi teenuseid:

Üldine hooldus, mis sisaldab koduvisiite;

Spetsiaalne hooldus haiglas ja sarnastes asutustes statsionaarsetele patsientidele ja ambulatoorsetele patsientidele;

Hädavajalik varustatus ravimitega;

Hospitaliseerimine, kui selleks on vajadus;

Sünnituseelne, sünnitusaegne ja sünnitusjärgne hooldus praktiseeriva arsti või kvalifitseeritud ämmaemanda poolt.
Raseduse ja sünnituse korral peab meditsiiniline hooldus sisaldama 4. ja 5. elementi. Meditsiinilise hoolduse miinimumstandard tööõnnetustoetuse puhul on mõneti laiahaardelisem, sisaldades hambaravi , proteeside, prillide ja suure hulga eriteenuseid.
Kvalifitseerivad perioodid
Meditsiinilise hoolduse, haiguse, töötuse ning ka sünnitus- ja rasedustoetuse jaoks võib riik kehtestada sellise kvalifitseeriva perioodi, mis on vajalik tagamaks isiku head kohtlemist. Vastavalt vajadusele võib kvalifitseeritavat perioodi rakendada abikaasale (rasedus- ja sünnitoetuse jaoks) või toitjale (meditsiiniline hooldus).
Perekonnatoetustel võib kvalifitseeriv periood olla kuni kolm kuud kindlustusmaksete tasumist või töötamist või üks aasta riigist viibimist .
Vanadustoetuse standardmääradel peaks olema kvalifitseeriv periood mitte enam kui 30 aastat kindlustusmaksete tasumis või töötamist või 20 aastat riigis viibimist. Kui sotsiaalkindlustussüsteem katab kõik töötajad ja ettevõtjatest isikud, on võimalik ka alternatiiv – ettenähtud aastane keskmine arv osamakseid kolmeaastase perioodi jooksul.
Eelnevaga sarnaselt tulevad invaliidsustoetuse või toitjakaotustoetuse standardmäärad võimaldada pärast 15 aastast kindlustusmaksude tasumist või töötamist kümme aastat riigis viibimist. Alandatud määr tuleks kindlustada pärast viite aastat kindlustusmaksete maksmist või töötamist.
Toetuse kestus
Meditsiiniline abi ja haigustoetus võivad olla piiratud 26 nädalaga igal üksikul juhtumis, kuid meditsiiniline abi peab igal juhul jätkuma niikaua, kui makstakse haigustoetus. Haigustoetuse maksmine võib olla välistatud kolme esimese päeva jooksul.
Töötutoetuse maksmine võib olla piiratud 13 nädalaga iga 12 kuu jooksul. Töötutoetuse saamisele võib olla kehtestatud kuni 7-päevane ooteperiood.
Raseduse ja sünnituse korral rahalise toetuse maksmine võib olla piiratud 12 nädalaga. Kui pikem töölt äraoleku periood on ette nähtud siseriikliku seadusandlusega , tuleb toetust maksta kogu töölt äraoleku perioodi jooksul.
Toetusi tuleb maksta kogu juhtumi kestuse jooksul, ainult tööõnnetustoetusele võidakse kehtestada kolme päeva pikkune ooteperiood ja invaliidsustoetuse maksmine võib olla lõpetatud vanadustoetuse maksmise alustamisega ettenähtud pensioniea saabumisel.
Muud sätted

Üldjuhul peavad mittekodanikest residentidel olema samad õigused kui asukohariigi elanikul. Kuid siin on ka erandid lubatavad:

Kui toetusi makstakse täielikult või osaliselt avalikest fondidest, võidakse kehtestada erilised kvalifitseeritavad reeglid isikutele, kes on sündinud väljaspool vastava riigi territooriumi ja

Kui toetusi makstakse sotsiaalkindlustuse süsteemidest, võivad teise riigi kodanike õigused olla allutatud vastavate riikide vaheliste lepingute sätetele.

Erinevate toetuste maksmine võib olla peatatud:

Toetuse saaja viibimisel välisriigis;

Kui isik viibib avalikest vahenditest finantseerivas hooldusasutuses;

Kui isik on õigustatud üheaegselt kahele sularahas makstavale toetusele, siis peaks ta saama vastavatest toetustest suurema;

Kui kindlustusjuhtum oli põhjustatud toetuse taotleja tahtliku käitumisega või kuriteoga või toetuse saamiseks oli esitatud teadlikult vale taotlus ;

Kui isik keeldub kasutamast meditsiini- või rehabilitatsiooniteenuseid või ei järgi ettenähtud juhiseid konkreetse juhtumi ajal;

Töötoetuse puhul, kui taotleja keeldub kasutamast tööturuteenuseid või kaotas oma töö töövaidluse tagajärjel või lahkus töölt vabatahtlikult ilma erilise põhjuseta või

Toitjakaotus toetuse puhul, kui lesk elab koos mehega nagu tema abikaasa.

Taotlejal peab olema õigus esitada kaebusi toetuse määramisest keeldumise peale või toetuse kvaliteedi või kvantiteedi suhtes.

Toetuse kulutused ja haldamise kulutused tuleb kanda kollektiivselt