Sotsiaalhooldusõigus (0)

KORDAMISTEEMAD
SOTSIAALHOOLDUSÕIGUS
1.1.Sotsiaalhooldusõiguse vajalikkus
Sotsiaalhooldusel on mitmeid funktsioone. Peamiselt on see süsteem, kuidas säilitada sissetulekut nendele, kes ei ole ajutiselt või alaliselt võimelised tööd tegema. Võimetus tööd teha võib olla tingitud füüsilistest või majanduslikest põhjustest, mis võivad, kuid ei pruugi olla seotud isiku normaalse majandustegevusega. Kompenseerides töötajale tema võimetust teha tööd, püüab sotsiaalhooldussüsteem samal ajal säilitada töötaja võimelisust töö tegemiseks ning vähendada seejuures võimalust sissetuleku kaotamiseks. Sotsiaalhooldussüsteem garanteerib toetused katmaks kulusid , mis on põhjustatud elus esinevate eriliste sündmuste poolt. Need on sellised sündmused, mille tõttu on suurenenud nõudmised sissetulekute osas lisaks normaalsetele sissetulekutele. Lisaks sellele kindlustab sotsiaalhooldus baasmiinimumi inimestele, kes ei ole kunagi olnud ja kunagi ei saagi võimeliseks kindlustama iseendid vajalike sissetulekutega. Sotsiaalhooldus tervikuna aitab kas sularahas või natuuras toetuste abil integreerida vähemuses olevat ebasoosikute gruppi ühiskonna normaalsesse ellu (nt puuetega inimesed, püsivalt töövõimetud isikud jne). Seega võiks sotsiaalhooldust nimetada oma olemuselt rikkuse ümberjaotamise vahendiks kogu elanikkonna hulgas. Sotsiaalhoolduse erinevate süsteemida eesmärki on kirjeldatud kui isikute kaitset teatud sotsiaalsete riskide vastu. St tavapärased riskid , mis on loetletud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonis nr 102 sotsiaalkindlustuse miinimumstandarditest.
1.2. Mõisteid. Sotsiaalhoolekanne . Sotsiaalkindlustus .
Sotsiaalhoolekanne – sotsiaalhooldus kitsamas tähenduses hõlmab üksnes sotsiaalhoolekannet. Sotsiaalhoolekanne on individuaalne konkreetsele vajadusele suunatud abi üldistest rahalistest vahenditest. Seda abi võimaldatakse ainult juhul, kui muust abist, eelkõige ülalpidamiskohustuslike perekonnaliikmete abist, ei piisa. Sotsiaalhoolekande oluliseks tunnuseks saab pidada selle subsidiaarsust. Sotsiaalhoolekandealased teenused ja toetused ei kohaldu juhul, kui isik suuda ennast ise aidata või saab nõutava abi teistelt. Edasine iseloomulik joon nimetatud abile on selle abi individualiseeritus, st abi liik, iseloom, ulatus on konkretiseeritud üksikjuhtumiga, eelkõige vajaduse endaga. Sotsiaalhoolekannet finantseeritakse ülekaalukalt kohalikest finantsvahenditest ja organisatoorne külg lahendatakse samuti kohalikul tasandil. Sotsiaalhoolekandele on iseloomulik, et hoolekanne on teistest õiguslikult vähem reguleeritud kui sotsiaalkindlustus. See valdkond ei ole reguleeritud niivõrd riigi, kuivõrd kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud õigusaktidega.
Sotsiaalkindlustus – sotsiaalkindlustuse all mõistetakse rahaliste väljamaksete tegemist või naturaalse iseloomuga hüvede ja teenuste osutamist kindlustatavate sissetuleku pealt võetavate otseste või kaudsete sihtotstarbeliste maksete arvel. Seejuures võib osa summasid tulla ka riigieelarvest. Sotsiaalkindlustuse pakutavad hüvitised saavad olla kahesugused:

Rahalised maksed ning

Naturaalse iseloomuga hüved ja teenused, nt pensionid, toetused, ravikindlustushüvitised (nii rahalised kui ka mitterahalised). Tavaliselt on kindlustatavale tehtavad maksed perioodilise iseloomuga, kuid need võivad olla ka ühekordse iseloomuga, nt sünnitoetus.
Sihtotstarbeline tähendab, et makse võetakse kindlaks otstarbeks. Eestis on kolm sihtotstarbelist makset: sotsiaalmaks , kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse.
Otsene makse on selline, mida peetakse kinni konkreetse töötaja palgast (nt kohustusliku kogumispensioni makse), kaudne aga selline, mida võetakse kõikidele töötajatele makstava palga üldsuuruse pealt.
Sotsiaalkindlustust iseloomustab asjaolu, et siin luuakse kohustuslikus korras kindlustatud isiku liikmetasude ja/või riigi täiendavate rahaliste toetuste baasil individuaalsest vajadusest sõltumatu riisiko- ja sotsiaaltasakaalustussüsteem, mis kindlustab elus ette tulevate sotsiaalsete riskide, nagu haigus, tööõnnetus, vanadus jne vastu. Kindlustusandja on kohustatud kindlustusjuhtumi saabudes välja maksma kindlustushüvitise. Väljamaksed erinevatest sotsiaalkindlustuse skeemidest on hüvitised, mida kindlustatul on õigus saada seoses sissetuleku kaotamisega või vähenemisega kindlustuslepingus (seaduses) ettenähtud kindlustusjuhtumi saabumise tõttu, olenemata selle isiku ainelisest seisundist (tegelikust abivajadusest). Kindlustushüvitis tuleneb seega isiku õigusest vastavat toetust saada, mitte aga isikul esinevast vajadusest. Sotsiaalkindlustus kohustuslikkuse astmelt vaadatuna saab olla kas kohustuslik või vabatahtlik: 1) kohustuslik on sotsiaalkindlustus siis, kui seadus kohustab tööandjat või töötajat maksma sotsiaalkindlustusmakse; 2) vabatahtlik siis, kui isik ise valib, kas ta soovib end kindlustada või mitte.
Sotsiaalkindlustust võivad teostada: 1) riik, 2) tööandja, mille korral tööandja sihtotstarbeliselt akumuleerib vajalikke ressursse, 3) mitmesugused kutseorganisatsioonid, nt loomingulised liidud, ametiühingud jne.
1.3. Eluriskide kaitse sotsiaalkindlustuse ja tavalise kindlustuse kaudu.
Nii erakindlustuses kui sotsiaalkindlustuses eksisteerib hoolitsus üksikisiku tuleviku eest. Lisaks isiku enda hoolitsusele on samuti võimalik hoolitsus kolmanda isiku kasuks. Hüvitist on mõlema kindlustuse korral õigus nõuda siis, kui saabub ettenähtud kindlustusjuhtum . Erakindlustuses kehtib ainult erandjuhul kindlustuskohustus, nt liikluskindlustus. Sotsiaalkindlustuses on kindlustuskohustus domineeriv. Kindlustusvahekord erakindlustuses on kahepoolne , mida reguleeritakse lepinguga. Sotsiaalkindlustuses tekib kindlustussuhe seaduse alusel ja on üldjuhul kolmepoolne avalik-õiguslik suhe kindlustatu, kindlustaja ja tööandja vahel. Erakindlustus pakub kindlustust arvukate riskide vastu, sh ka väiksemate riskide vastu. Sotsiaalkindlustus kaitseb seadusandja poolt ettenähtud juhtumite vastu, nt haigus, tööõnnetus, töövõimekaotus jne, mille korvamiseks on otsene sotsiaalne vajadus. Sotsiaalkindlustus hõlmab nende riskide puhul pea kogu elanikkonda, kas siis kindlustatus üksikisikuna või perekonnaliikmena. Sotsiaalkindlustuse puhul on makstava hüvitise liik ja ulatus seadusega reguleeritud, erakindlustuses lähtutakse valdavalt lepingust. Sotsiaalkindlustuse sotsiaalpoliitiline ülesanne ei hõlma mitte ainult vastava riski korral tasakaalustusfunktsiooni, vaid kindlustusjuhtumi saabudes peab sotsiaalkindlustus tagama ka elukutsenõustamise, töövahenduse ja meditsiinilise või kutsealase rehabilitatsiooni kaudu sotsiaalse riski kõrvaldamise veel enne, kui hakatakse võimaldama rahalisi toetusi. Erakindlustus järgib samuti kahjude hüvitamise printsiipi ilma sotsiaalpoliitilise eesmärgita.
Kõik sotsiaalkindlustuse valdkonnad tagavad rahaliste toetuste kõrval ka naturaalsed toetused- teenused ja abivahendid. Teenused on peamiselt nõustamine, tervishoiuteenused, aga ka kutsealast võimekust edendavad abinõud. Erakindlustuses on aga valdavalt üksnes kulude hüvitamine, nt meditsiinilise hoolduse ja sarnaste toetuste puhul kaetakse peamiselt tekkinud kulud. Sotsiaalkindlustus on põhimõtteliselt avalik-õiguslik kindlustuskohustus. Kindlustuskohustuslikud isikud ei otsusta iseseisvalt, kas nad kindlustavad endid või mitte. Vastavad toetused makstakse välja pärast kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustusjuhtumina vaadeldakse sündmust kindlustatud elust, mille kahjude vastu tema ja tema lähikondsed on kaitstud. Sotsiaalkindlustuse vahendid tagatakse reeglina vastavate osamaksete teel, võimalikud on ka riigi täiendavad toetused. Tööõnnetuskindlustus aga finantseeritakse täies mahus tööandja poolt.
1.4. Sotsiaalhooldusõiguse mõiste ja printsiibid (solidaarsus, nõrgemate kaitse).
Sotsiaalhooldussüsteemi vahendatakse meile õiguse kaudu. Pole olemas sellist sotsiaalhoolduse valdkonda, mida ei määratleta õigusnormidega. Õigusnorme, mis juhivad majanduslikke suundumusi, määravad kindlaks sotsiaaltoetuste maksmise kohustuse ning õigustuse teatud toetuse saamiseks, nimetatakse kokkuvõtvalt sotsiaalhooldusõiguseks. Ükskõik missugust sotsiaalhoolduse valdkonda me ei analüüsiks, saab see toimuda üksnes vastavate õigusnormide ulatusliku käsitlemise läbi. Sotsiaalhooldusõiguse alla kuuluvad normid, mis reguleerivad suhteid nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalhoolekande teostamisel ning isikute vastava abi andmisel. Sotsiaalhooldussüsteemi saab kirjeldada kui süsteemi funktsionaalsetest õigusnormidest. Eesmärgist lähtuvalt saab vastavaid õigusnorme liigitada: koosseisunormid, finantseerimisnormid ja organisatsiooni reguleerivad normid.
Sotsiaalõiguses võib eristada mitmeid printsiipe , kuid kaks nendest on olulised:

Sotsiaalse kaitse printsiip,
See põhimõte on sotsiaalhoolde rajamisest alates nimetatud valdkonnale määrav põhimõte. Algselt seisnes sotsiaalhoolduse peamine eesmärk selles, et kaitsta töötajat äärmise vajaduse korral. Ajapikku leiab aga aset kindlustusjuhtumite edasiareng e diferentseerumine. Toetusi on pidevalt arendatud ja täiendatud nii, et täna seisneb nende funktsioon mitte enam eksistentsimiinimumi kindlustamises, vaid palga või muu sissetuleku asendamises. Kindlustatud isikute ringi laienemine, kindlustatud juhtude laienemine ja toetuste parandamine on viinud olukorrani, kus esineb ulatuslik rahvastiku sotsiaalne kaitse sotsiaalkindlustuse kaudu.

Solidaarsusprintsiip,
sotsiaalne kaitse tagatakse sotsiaalkindlustuses seeläbi, et üksikisik liidetakse solidaarsusühendusse. Solidaarsuse põhimõte ei avaldu mitte üksikisikute nõudmises abi järele, vaid pigem saab nõuda sotsiaalsele õiglusele vastavat tasendust ühenduse liikmete vahel ja sellest tulenevalt elanikegruppide vahel. nii näiteks on solidaarsusühenduse liikmed vastavalt oma sissetuleku suurusele seotud liikmemaksete tasumisega erinevatesse fondidesse.
2. Sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalhoolekande põhitunnused
Sotsiaalkindlustuse süsteemides võivad esineda riigiti küll teatud erinevused, kuid eristada on võimalik järgmisi iseloomulikke tunnuseid:

sotsiaalkindlustus finantseeritakse maksete abil, mis jagatakse tööandja ja töötaja vahel. võimalik on riigi osalemine täiendavate maksete näol;

osaline sotsiaalkindlustusalastes süsteemides on kohustuslik üksikute eranditega;

maksed akumuleeritakse spetsiaalsetesse fondidesse, millest tehakse väljamakseid;

fondide jäägid, mida pole toetusteks välja makstud, investeeritakse teenimaks edaspidist tulu;

isiku õigus saada toetust kindlustatakse tema osa maksmisega ilma, et kontrollitaks muude elatusvahendite olemasolu või vastava vajaduse olemasolu;

fondi maksmisele kuuluva osa määr ja toetuse määr seotakse tihti sellega, mida isik on teeninud ;

tööõnnetuskindlustuse süsteeme finantseerivad tavaliselt täies mahus tööandjad riigipoolse abistamise võimalusega üldistest riiklikest sissetulekuallikatest.
Sotsiaalhoolekande peamised tunnused:

kõik kulutused teeb riik või kohalik omavalitsus ;

abi määramaisel võetakse arvesse isiku teised sissetulekuallikad ja toimetulekuvahendid; teatud allikad, nagu nt personaalsed säästud mõistlikul tasemel, jäävad arvesse võtmata;

abi andmine on määratud selleks, et tuua isiku kogu sissetulek kõrgemale üldisest määratletud miinimumist, võttes arvesse ka muid faktoreid, nagu perekonna suurus ja vältimatud fikseeritud kohustused (nt korteriüür, elekter jne);

sotsiaalhoolekande korral võimaldatavad toetused ei ole seotud taotleja endiste sissetulekutega või tavapärase elustandardiga.
3.Sotsiaalhoolduse süsteem
Sotsiaalhoolduse süsteem seab eesmärgiks:

garanteerida meditsiinilised teenused (nii raviva kui ka profülaktilise iseloomuga);

säilitada sissetulekuallikas täielikult või olulisel määral, kui see kaob inimesest sõltumatult;

Täiendada perekondlike ülalpidamiskohustustega isikute sissetulekut.
Nimetatud süsteem tuleb luua seadusandluse abil, mis tagab kindlaksmäärtatud individuaalsed nõudeõigused või paneb avalikele, pool-avalikele või autonoomsetele kohtadele kindlaksmääratud kohutusi. Süsteem peab olema hallatud avaliku, pool-avaliku või autonoomse institutsiooni poolt.
3.1. Sotsiaaltoetused
Sotsiaaltoetuste mõiste üle puudub üldtunnustatud konsensus. Kui lähtuda kolmest sissetulekuallikast, siis saame sotsiaaltoetusele järgmise mõiste: sotsiaaltoetus on sissetulek või rahas hinnatav teenus või ese, mis ei ole tööga saadav sissetulek ega ka ülalpidamisest saadav toetus. Taoline üldine definitsioon katab igal juhul suure arvu protsesse, nagu nt kinkimine, pärand, maksmine kindlustuslepingust, riiklikud subsiidiumid , tööandjapoolsed vabatahtlikud toetused jne.
Asjaolusid, mille tõttu sotsiaaltoetusi garanteeritakse, kirjeldatakse õigusnormides. Sotsiaaltoetuse maksmist põhjustavatel asjaoludel võivad olla mitmesugused tagajärjed (nt toitjakaotus , ebapiisavad elatusvahendid või püsivad tervisekahjustused). Sellele vastavalt on sotsiaaltoetuse eesmärgiks sissetuleku hüvitamine, vajaduse katmine või täiendavate kulude hüvitamine. Vastavalt oma eesmärgile jagunevad sotsiaaltoetused: 1) rahalised toetused, 2) teenused või 3) esemeliselt tagatavad toetused.
Sotsiaalhooldussüsteemi jaoks sotsiaaltoetuse spetsiifiline mõiste võiks olla järgmine: sotsiaaltoetus on eesmärgipärane toetus, mille korral on isikul toetuse maksmist tingiva asjaolu korral individuaalne toetuse saamise õigustus avalik-õigusliku toetuse maksja suhtes.
3.2. Toetuse maksmist tingivad asjaolud
Erinevaid sotsiaaltoetusi makstakse siis, kui esineb toetuse maksmist tingiv asjaolu. Neid asjaolusid on mitmeid: töövõimetus, vanadus, perekonnatoitja surm, haigus, vigastus, laste kasvamine, tööpuudus, ebapiisavad elatusvahendid jne. Üldjuhul on võimalik välja tuua seitse toetuse maksmist põhjustavat asjaolud (koosseisu), mis on võimalik nende eesmärgi järgi reastada.
Asjaolud
1. Vanadus sissetuleku asendamine
2. Toitjakaotus sissetuleku asendamine
3. Tööpuudus sissetuleku asendamine
4. Haigus sissetuleku asendamine
5. Invaliidsus sissetuleku asendamine, kahju hüvitamine, vajaduse katmine.
6. Kasvatamine sissetuleku asendamine, sissetuleku täiendamine.
7. Ebapiisavad elatusvahendid vajaduse katmine.
Sotsiaalhooldus on otsene (rahas) või kaudne (teenused või toetused natuuras) sissetuleku jagamine õigustatud isikutele selleks kohustatud isiku poolt. Kuna kindlustatud isikud, kes sotsiaaltoetusi finantseerivad, ülekaalukalt töötavad, peab sotsiaalhooldus eeldama, et inimene töötab. Sotsiaalhoolduse üks ülesanne ongi normeerida tingimused, mille alusel ei saa töötegemist eeldada. Taoline normeerimine leiabki aset toetusi võimaldavate olukordade sätestamise kaudu. Toetusi võimaldavate olukordadega sätestatakse need eeldused, mille esinemisel makstakse sotsiaaltoetusi.
3.2.1. Ebapiisavad sissetulekud
Ebapiisava sissetuleku tõttu esineb isikul nõue elatusvahenditele ja abile erilistes olukordades .
Sotsiaalhoolekande ülesandeks on abivajajale võimaldada abi tema elu inimväärsele edendamisele. Seda ülesannet täidab ta abi kaudu elatusvahendite saamiseks. Hädavajalikud elatusvahendid sisaldavad endas toitumist, eluaset, riietust, kütet ja isiklikke vajadusi igapäevaseks elamiseks. See abi määratakse kindlaks toidukorvi alusel absoluutses rahasummas.
Abi elatusvahendite saamiseks allub järelpiirangupõhimõttele. Õigus vastava nõude esitamiseks on ainult sellel isikul, kellel ei ole võimalusi hädavajalikke elatusvahendid oma isiklike jõududega saada. Isiku õigus vastavale abile on välistatud, kui ta suudab ise toime tulla, või kui esineb toetuse tagamise kohtustus kolmanda isiku poolt. Sotsiaalabi liik, vorm ja ulatus sõltub üksikjuhu erisusi arvestades: abivajaja isiku vajaduse liigist ning suurusest . Abi osutamisel tuleb kontrollida mitte ainult abiotsija, vaid ka kolmanda isiku, kes on kohustatud elatist maksma, isiklikku elu, sissetulekuid ja varalisi vahekordi.
Ebapiisava sissetuleku koosseisu nimetatakse tihti ka vaesuseks. Vaesuspiiri määratlemiseks kasutatakse peamiselt kahte meetodit: kulude arvutamine ja võrdlus normaalsissetulekuga. Selle meetodi kohaselt fikseeritakse sotsiaalabi piirmäär. Defineeritakse ja väärtustatakse eluks hädavajalike teenuste ja kaupade piir. Seda väljendatakse rahasummana iga isiku kohta ja ajaühiku kohta; teisalt vaadeldakse vaesuspiiri võrreldes normaalse sissetulekuga. Isik on vaene, kui tema sissetulek ei ületa konkreetset protsenti riigi keskmisest sissetulekust isiku kohta.
Objektiivsest, defineeritud tunnuste kaudu hõlmatud vaesusest, tuleb esitada subjektiivset vaesust. See võib esineda siis, kui inimene tunneb ennast vaesena, kuigi ta objektiivseid kriteeriume ei täida. Vastandina on aga inimesi, kes kõigi kriteeriumide täitmisest hoolimata ei tunne ennast vaesena või ei anna sellest teada. Taolise latentse vaesuse põhjuseks on puuduv informatsioon, teisalt ka häbelikkus ametiasutuste ja sotsiaalse ümbruse ees oma vaesusest teatada. See puudutab eriti vanu inimesi, kes elavad tihedas sotsiaalses ümbruses.
Sotsiaalabi tihendus korreleerub tööpuudusega. Mida suurem on tööpuudus, seda suurem on ka sotsiaalabi saajate arv.
3.2.2. Haigus
Haiguse korral on kindlustatud isikul nii nõue rahalistele toetustele, et asendada sissetulekut, kui ka nõue teenusele ja toetusele natuuras, et haiguse olukorda kõrvaldada või leevendada. Toetuse maksmist põhjustav asjaolu on haigus. Haiguse olukord tekitab igal juhul kindlustatud isiku erilise kohtlemise vajaduse, paljudel juhtudel aga ajutise töövõimetuse ja täiendavad kulutused.
Haigust käsitletakse kui inimese normaalsest seisundist kõrvalekalduvat olukorda, mis väljendub valus või teatavas funktsioonikahjustuses. Kui inimesel diagnoositakse haigus, siis tekitab see soovi valu või funktsioonipiirangut asjakohase ravimisega kõrvaldada. Õiguslikult vaadatuna ei ole haiguse mõistet defineeritud, küll aga Maailma Tervishoiu Organisatsiooni põhikirja kohaselt on tervist defineeritud kui täielikku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu olukorda ning mitte ainult kui haiguse puudumist ja vigastuste puudumist.
Esmaotsuse selle kohta, kas inimene on haige või mitte, võtab inimene ise vastu. Haiguse leidmine eeldab kohest kontakti vastava eriala spetsialistiga. Õiguslikult vaadatuna jäävad edaspidised otsustused arsti pädevusse. Õigus nõuda teiste isikute poolset abistamist tekib vaid siis, kui arst vastava otsuse teeb. Haiguse meditsiinilised mõisted on seotud taoliste sõnadega nagu leiud, normaalsus ja funktsioon. Leid on subjektiivne tunne, normaalsus isiku subjektiivne olukord, funktsioon on suunatud teatud sooritustele. Haiguse mõiste ebamäärasus jätab ka arstile teatud võimalused patsiendi olukorra määratlemiseks. Õiguslikult vaadatuna makstakse sotsiaaltoetusi siis, kui on tegemist reeglivastase olukorraga ja kui on haigusekäsitlemise vajadus. Mõlemad mõisted on aga küllaltki ebamäärased. Sama haiguse määratlemine ja sellega seonduvate sotsiaaltoetuste maksmine jääb arsti lõppotsuse juurde.
Korduv või kaua kestev töövõimetus tekitab tööandjas soovi töösuhte lõpetamiseks. Kaitsmaks töötajat tööandja taolise käitumise vastu on mõnedes maades töölepingu lõpetamine ajutise töövõimetuse ajal piiratud aja jooksul välistatud.
Haiguse sagedust kindlustatud isikute juures iseloomustatakse haigusseisundiga. Haigusseisund näitab mõneti selget tööturu sõltuvust. Haigusseisund langeb, kui suureneb tööpuudus. Hirm töökoha kaotamise ees sunnib kindlustatut vähem töövõimetuslehel viibima. Töö liik mõjutab samuti haigusseisundit. Tööliste puhul on see reeglina kõrgem kui teenistujate puhul. Põhjus on kõrgem keskmine vanus, kõrgem füüsiline koormus, nende ühekülgne koormatus monotoonse töö tegemise kaudu, samuti suhteliselt tihe osalemine vahetustega töödel, mis haiguste sagenemist igal juhul suurendab.
3.2.3. Invaliidsus
Püsiva töövõimetuse asemel kasutatakse mõnede riikide seadusandluses indvaliidsuse mõistet. Püsiva töövõimetuse mõistet rakendatakse seoses erinevate sotsiaaltoetustega seotud mõistetega (nt puue , kahjustus, töövõime alanemine, töövõimetus). Enamik sotsiaaltoetusi püsiva töövõimetuse tõttu on suunatud sissetuleku asendamisele.
Püsiv töövõimetus rajaneb puude olemasolule. Puue on nagu haiguski reeglivastane kehaline või vaimne olukord. Haigust eristab puudest asjaolu, et puude korral ei ole tegemist sellega, et seda on vaja meditsiiniliselt käsitleda. Erisus võrreldes haigusega seisneb ka selles, et puue on iseloomustatav selle kaudu, et tegemist on kestva reeglivastase olukorraga.
Puuet saab selle olulisuse järgi liigitada:
Organi kahjustus;
Funktsionaalne piirang (psühholoogiline või vaimne, mis rajaneb organi kahjustusel);
Sotsiaalne puue.
Organi kahjustus rajaneb üksnes meditsiinilisel leiul, nt silmahaigus; funktsionaalne piirang kirjeldab isiku piiratud võimet tegeleda normaalse tavapärase tegevusega , nt silmahaiguse puhul piiratud nägemisvõime. Sotsiaalne piiratus iseloomustab piiratud võimet täita normaalselt ettenähtud sotsiaalset rolli, nt piiratud nägemisvõime tõttu on inimesel piiratud orienteerumisvõime.
Püsiva töövõimetuse aste
Püsiva töövõimetuse aste määratakse võrreldes töövõimelise olukorraga. Sellele järgneb abstraktne määratlus arvestades meditsiinilist leidu, ilma, et vaadatakse konkreetse isiku sissetuleku või vajaduse olukorda. Tööõnnetuskindlustuses võib püsiva töövõimetuse astme abstraktne määramine olla täiendatud konkretiseerimise põhimõttega. Püsiva töövõimetuse astme määramisel tuleb arvestada kahju, mida vigastus saab seeläbi, et ta ei saa tema erilisi elukutselisi teadmisi ja kogemusi õnnetuse tõttu enam kasutada või saab neid kasutada üksnes piiratud ulatuses.
Püsiva töövõimetuse põhjused
Sotsiaaltoetused, millel on hüvitamisfunktsioon, on seotud eeldusega, et püsiv töövõimetus rajaneb konkreetsel asjaolul. Taolised püsiva töövõimetuse asjaolud on normeeritud:

tervisekahjud, mille eest vastutab riik (nt kohtuniku ründamine, prokuröri ründamine tema tööülesannete täitmisel jne);

õnnetus, mis juhtub kindlustatuga tema töökohas ning mille tagajärjel muutub kindlustatu püsivalt töövõimetuks. Nimetatud õnnetuste hulka kuuluvad ka tööst tingitud haigused – kutsehaigused .
Sissetuleku teenimise puue
Vastandina sotsiaaltoetustele, millel on äralangenud sissetuleku hüvitamise kui ka tekkinud kahju hüvitamise funktsioon, on pensionikindlustuses hüvitistel sissetuleku asendamise funktsioon. Nimetatud hüvitised ei püüa ainult püsivat töövõimetust leevendada, vaid võimaldavad ka säilitada võimet sissetuleku saamiseks. Mõnedes riikides eristatakse sissetuleku teenimise võimetust ning elukutsealast töövõimetust. Elukutsealaselt töövõimetu on kindlustatu, kellel püsiva töövõimetuse tõttu tema erialasel tööl sissetulek on vähenenud enam kui poole võrra. Sissetuleku teenimise võimetud on kindlustatud, kes haiguse või puude tõttu ei ole pikema aja jooksul võimelised reeglipäraselt töötama ning sissetulekut teenima.
3.2.4. Vanus
Isiku vanuse suurenemisega väheneb tema tähelepanuvõime, jõud jne pidevalt. Teatud ajapunkt, kus algab iga inimese intensiivne vananemine , on oluliselt bioloogiliselt tingitud ja seetõttu individuaalselt erinev. Arvukad meetodid leevendamaks või vältimaks vanadusnähtusi võivad olla ajutiselt pidurdava mõjuga, kuid vananemisprotsessi peatada need ei suuda. Kogemuste kohaselt on isiku töötegemisvõime vanuses 60-65. eluaastat keskeltläbi vähenenud ¼ kuni 1/3 võrra. Sotsiaalhooldus lähtub asjaolust, et inimene on suureneva vanuse tõttu ainult tinglikult töövõimeline ja et ta soovib sissetulekut asendava toetuse kaudu realiseerida oma õigust suurenevas vanuses mitte töötada. Alates pensionikindlustuse kehtestamisest on 65- aastaste inimeste osakaal nimetatud kindlustussüsteemis enam kui kolmekordistunud, üle 80-aastaste osakaal isegi 12 korda suurenenud. Vanaduspensionäride arv rahvastikus kasvab tulevikus veelgi. Vanaduspensionäride arvu suurenemisel on mitmeid põhjuseid: 1) pidevalt vähenev noorte osakaal rahvastikus ja 2) pikenev eluiga (eluootus). Keskmise eluea suurenemine rajaneb 19. sajandil uutel võimalustel võitlemiseks infektsioonhaigustega. Käesolevale sajandile on omane mitte nii väga meditsiinilised edusammud, vaid üldise elukeskkonna paranemine, arvestades toitumist, hügieeni, töökaitset, tööaega ja haridust. Selleks, et vähendada tulevikus suureneva vanuse tõttu kasvavat finantskoormat, on vanadustoetuse saamiseks vajaliku vanusepiiri suurendamine vältimatu.
Sotsiaaltoetuse eesmärk, mida makstakse vanaduse tõttu, seisneb sellest, et asendada ärajäävat sissetulekut. Sellele vastavalt on reas riikides vanaduspensioni saamise eelduseks lisaks seaduses sätestatud vanuse saamisele ka töise tegevuse lõpetamine. Ülekaalukalt kõigist juhtumitest lõpetatakse töine tegevus vanusepiiri saabudes, kuna see on kindlustatud isiku soov või kuna vastavad tööõiguslikud kokkulepped seda ette näevad. Üldise vanusemäära kõrval on olemas ka tavaliselt madalamad vanusepiirid teatud isikugruppidele või nõutab täiendavate tingimuste täitmine.
3.2.5 Toitjakaotus
Töötavad isikud ja sotsiaaltoetuste saajad peavad enamikel juhtudest üleval perekonnaliikmeid. Küsimus, kas ja millistel tingimustel need perekonnaliikmed sotsiaaltoetusi saavad olukorras, kui toitja sureb , oli ja on praegu väga erinevalt reguleeritud. Vastus sõltub sellest, kas ja millistel tingimustel võib oletada (eeldada), et toitja poolt ülalpeetavad tööd teevad. Toitja ülalpeetavatena arvesse võetavate perekonnaliikmetena tulevad kõne alla eelkõige üleelanud abikaasa ( lesk ( ja lapsed (orvud), nende kõrval ka varasemad abikaasad ja vanemad.
Probleem ja selle areng. Ajaperioodil, kui kehtestati vanaduskindlustus, toimis avalikus teadvuses kodanliku ühiskonna perekonna tüüp-pilt. See pilt lähtus pereema abielust . Meest vaadeldi kui perekonnapead ja perekonna toitjat, sel ajal kui naine tegeles majapidamisega ja omas ülalpidamist mehe kaudu tema sissetulekust või varades. Naise töötamine ei mahtunud taolisse perekonnapilti. Mehe kohustuste hulka kuulus ka naise ülalpidamine mehe surma korral.
Vahepeal on sotsiaalne tegelikkus mitmes punktis muutunud. Selle tagajärjel on aset leidnud mitmed muutused, mis viivad seniste arusaamade muutumiseni. Need asjaolud on: 1) pension lahutatud naisele, mis võtab arvesse asjaolu, et iga abielu pole liit kogu eluks, 2) lesepension, mis arvestab asjaolu, et mees mitte igal juhul ei korralda oma perekonna ülalpidamist.
Niisugust tingimust, et ainuüksi toitja surm oleks toitjakaotustoetuse saamise aluseks, esineb üksnes vähestes riikides. Paljudes riikides eeldab nõudeõigus lesepensionile teatud vanuse saavutamist. Selleks, et vältida kuritarvitusi, st abiellumist peatse eesmärgiga saada nõudeõigust toitjakaotuspensionile, on paljudel juhtudel abielu kestusele seatud piirid. Samas võivad olla kehtestatud teatud reeglid toitja ja tema abikaasa vanuselise erinevusele. Toitja surma korral on osades riikides tagatud toitja lastele õigus orvupensionile. Toitja surma korral võib tema ülalpeetavatele olla ette nähtud ka matuse korraldamisega seotud kulude korvamiseks eraldi toetus. Seejuures võivad nimetatud toetused olla ka universaalsed , st neid toetusi makstakse mitte ainult toitja surma korral, vaid ka teiste perekonnaliikmete surma korral, või spetsiifilised, mida makstakse erinevate kindlustusskeemide kaudu (nt eraldiseisvad toetused tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kindlustusskeemidest).
3.2.6. Tööpuudus
Tööpuuduse korral esineb isiku nõue sissetuleku asendamisele. Nimetatud sotsiaaltoetuseks on töötu abiraha või töötuskindlustushüvitis (edaspidi töötu sotsiaaltoetus).
Nõue töötu sotsiaaltoetusele on isikul, kes on töötu ja kes on töövahenduse käsutuses (otsib tööd). Töötuna võib vaadelda isikut, kes ajutiselt ei ole töösuhtes või kes teeb ainult väheldast tööd. Väheldasena saab vaadelda niisugust tööd, mis on seotud vähem kui 20 tunniga nädalas. Töövahenduse käsutuses on isik, kes on võimeline tööd tegema ning kes soovib tööd teha. Isiku töövõimelistust eeldatakse niikaua , kui ta ei ole püsivalt töövõimetu pensionikindlustuse mõttes, samuti ka siis, kui töötu on jõudnud vanaduspensioniks ettenähtud vanusesse. Tööd teha soovivana saab vaadelda isikut, kes on valmis vastu võtma igasugust temale sobivat tööd. Töötule pakutava töö sobivuse kontrollimisel tuleb kaaluda nii töötute huve kui ka teiste kindlustusmaksude maksjate huve. Üldiselt kehtib põhimõte, et pakutava töö sobivuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõiki üksikjuhu asjaolusid, nagu iseäranis töötu senist elukutselist tegevust, teadmisi ja võimeid, töötuse kestust ja tööturu olukorda.
Suure tööpuuduse korral esineb väljaspool registreeritud töötuid ka niinimetatud vaikiv reserv . Need on isikud, kes puuduvate väljavaadete tõttu töövahendusele ja/või puuduva nõudeõiguse tõttu töötu sotsiaaltoetusele ei registreeri end töötuna või pikema töötuse tõttu on pensioni saajad ning kes tegutsevad ettevõtjatena või alustavad tegevust ettevõtjana, mida nad tööturu parema olukorra juures ei teek. Mida suurem on töötute arv, seda suurem on ka vaikiv reserv.
3.2.7. Laste kasvatamine
Sotsiaaltoetused, mis on seotud laste kasvatamisega , on perepoliitika elemendid. Lastetoetusel on kaks eesmärki: 1) valdav eesmärk on teatud vajaduse katmine; 2) asendada sissetulekut (ülalpidamistoetus, emadustoetus). Lastetoetused olid algselt põhjendatud vajaduse katmisega. See põhimõte kehtis lastetoetuste kehtestamisel esimest korda pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal, kus nimetatud toetuste kehtestamisega töötati vastu üldisele palga kõrgendusele ja Uus- Meremaal , kus need toetused olid piiratud eelkõige väikse sissetulekuga perekondadele. Kui selline põhjendus veel ka täna tuuakse, siis baseerub see väärtusotsustel, et kasvav või vähemalt samal tasemel rahvahulk oleks maal soovitav . Siiski sõltumata taolisest väärtusotsustest, ei ole suudetud tõendada põhimõttelist seost sündide sageduse ja lastetoetuste suuruse vahel.
Teine vanem põhjendus osundab sellele, et laps on vanematele alles tööstusühiskonnas majanduslikuks koormaks, sel ajal kui lapsed eelindustriaalmajanduses olid tootmismajandusaktiiv. Seejuures ei pöörata tähelepanu asjaolule, et eelindustriaalmajanduses ei määranud mitte tööjõu hulk ettevõtjate sissetuleku suurust, vaid kasutatava maa või kapitali kvaliteet. Lapsed tekitasid kulusid ja koormasid perekonna sissetulekut; võrdse sissetuleku korral võis lastega perekond realiseerida madalamat elustandardit, kui seda sai endale lubada nt lastetu perekond. Taoline põhimõte kehtib seda enam, mida suurem on laste arv. Veel enam aga alaneb perekonna elustandard siis, kui ema loobub laste kasvatamise tõttu tööl käimisest. Laste kasvatamist võib vaadelda ka kui töö tootmisfaktori ettevalmistamist. Sel ajal, kui kapitali tootmisfaktori regeneratsiooni finantseeritakse kogu rahvastiku poolt hindade abil, milles sisalduvad ka kulud lühiajalisteks investeeringuteks, kantakse töö faktori regeneratsiooni kulud, nimelt laste üleskasvatamise kulud kuni nende töövõimeliseks saamiseni ainuüksi perekonna poolt, kui ei leia aset teatud tasendus.
Lastetoetuse eesmärk ei ole mitte ainult koorma tasendus vanemate ja vanemate sissetuleku vahel, vaid eelkõige lastevaheliste võrdsete võimaluste edendamine, sest laste kaudu tekitav perekonna elustandardi vähenemine ei puuduta mitte ainult vanemaid, vaid ka lapsi endid. Lastetoetus parandab nii laste kui ka perekondade vajaduse katmise võimalusi.
Võimaluste võrdsus erinevate perekondade vahel on kahjustatud iseäranis üksikvanemate puhul (ülekaalukalt naised). Üksikvanemad seisavad tihti alternatiivi ees, kas anda laps kellegi hoolde või kahjustada laste kasvatamist üksikvanema töise tegevuse tõttu. Eelkõige üksiksema töölkäimiste arv on palju suurem kui abielus olevatel emadel. Lähtudes põhimõttest, et kõigil isikutel, kelle majapidamississetulekud on laste kasvatamise kaudu täiendavalt koormatud ning et laste kasvatamisega seonduvaid kulutusi osaliselt kompenseerida, võetakse lastetoetuste maksmise juures arvesse lihase laste kõrval ka lapsendatud lapsed, hooldusalused lapsed, võõraslapsed, kes on õigustatud isiku poolt tema majapidamisse võetud, kui ka lapselapsed ja vennad-õed, keda õigustatud isik on oma majapidamisse võtnud või keda ta ülal peab. Lastetoetusi makstakse reeglina kuni 16. eluaastani. Erandlikel juhtudel on osades riikides lastetoetuste saamine võimalik kuni lapse 27. eluaastani.
4.Rahvusvaheliste organisatsioonide osa sotsiaalhooldusõiguse edendamisel .
Rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus on 20-21. sajandil arenenud kiiresti ning avaldanud mõju ka rahvuslikele sotsiaalhooldussüsteemidele. Rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus täidab peamiselt kahte funktsiooni:

reguleerib võõrtöötajate (migranttöötajate) sotsiaalkaitsealaseid õigusi ja kohustusi, koordineerides paljude riikide sotsiaalhooldussüsteemide funktsioneerimist sellisel teel, et võõrtöötajad ei kannataks oma õiguste kaotuse all, kui nad muudavad oma töökohariiki;

sätestab miinimumstandardid, millega riigid peaksid arvestama, kindlustades seejuures pideva sotsiaalhooldussüsteemi arengu ja kvaliteedi kontrolli.
4.1. ÜRO tegevus sotsiaalhooldusõiguse edendamisel. Inimõiguste ülddeklaratsioon.
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt.
Õigust sotsiaalsele kindlustatusele tunnustavad paljude riikide põhiseadused. Samuti on nimetatud õiguse puhul tegemist ühega paljudest inimõigustest. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 22 ja 25.
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis on samuti sätestatud mõned õigused seonduvalt sotsiaalse kaitsega (artikkel 9, artikli 10 p 2 ja artikkel 11). Seega ei ole inimõiguste peamistes dokumentides vähe tähelepanu pööratud sotsiaalkaitset käsitlevatele õigustele.
4.2.ILO konventsioon nr.102 Sotsiaalkindlustusest(miinimumstandardid)
ILO on aidanud palju kaasa sotsiaalhooldussüsteemide arengule ja täiustamisele. ILO kehtestab standardid, millega ta taotlev, et liikmesriigid oleksid standarditega nõus ja täiendaksid neid. Konventsioonides, mida ILO vastu võtab, määratakse kindlaks miinimumstandardid, millest allapoole minna ei saaks. Riigid on vabad otsustama, kuidas oma sotsiaalhooldussüsteeme kujundada ja arendada, kuid oluline tingimus seejuures on, et riigid ei läheks allapoole neid nõudeid, mis on kehtestatud ILO konventsioonidega ja milles vastav liikmesriik on osaline.
Kõige olulisemaks konventsiooniks, mille ILO on vastu võtnud, tuleb pidada ILO konventsiooni nr 102 sotsiaalkindlustusest (miinimumstandardid). Konventsioon võeti vastu 1952.a, jõustus 1955. seda konventsiooni on peetud ka sotsiaalkindlustuse konstitutsiooniks, kuna nimetatud konventsioon sätestab sotsiaalkindlustuse miinimumstandardid. Käsitletav ILO konventsioon võtab kokku kõik sotsiaalkindlustuse valdkonnad, mida selle ajani on käsitletud eraldi konventsioonides. Konventsiooni peamiseks objektiks on miinimumstandardid sotsiaalkindlustuse eri valdkondadele.
Konventsioon reguleerib üheksat suuremat valdkonda:

meditsiiniline abi,

haigustoetused,

invaliidsustoetused,

vanadustoetused,

toitjakaotustoetused,

tööõnnetustoetused,

perekonnatoetused,

rasedus - ja sünnitoetused,

töötute toetused.
Sotsiaalkindlustuse konventsioon defineerib üheksa sotsiaalkindlustuse valdkonda. Kõik, v.a esimene nendest toetustest, garanteeritakse peamiselt sularahas, kuid kaks nendest – tööõnnetustoetus- ning rasedus- ja sünnitustoetus sisaldab endas ka meditsiinilist abi. Perekonnatoetused võivad sisaldada nii teenuseid ka rahas tagatavaid toetusi.
Liikmesriigid peavad arvestama konventsiooni sätteid, mis määravad kindlaks kaitstavate isikute hulga kogu rahvastikust, samuti toetuste miinimumtasemed. Konventsioon nõuab võrdset kohtlemist kodanike kui ka mittekodanike vahel, samuti nähakse konventsioonis ette põhjused, mille esinemisel võib olla toetuse maksmine ajutiselt peatatud. Konventsioonis sisaldub nõue, et toetuse saajal ja toetuse taotlejal peab olema õigus esitada kaebusi, juhul kui keeldutakse toetuse maksmisest. Teised üldised sätted määravad ulatuse, mil määral töötajad või väikeste sissetulekutega isikud peaksid olema kohustatud finantseerima vastavaid toetusi.
Miinimumstandardid kaitstavate isikute ringi suhtes
Kaitstavate isikute minimaalne arv peab olema ILO konventsiooni nr 102 kohasel järgmine:

haigus-, töötus, vanadus-, pere- ja invaliidsustoetuste puhul kas

50 % kõigist töötavatest isikutest või

Töötavad elanikud, kes on 20 % kõigist elanikest (ei laiene töötutoetusele) või

Kus toetused võimaldatakse koos isiku materiaalse olukorra kontrollimisega, kõik elanikud, kelle vahendid on ettenähtud koguste piires;

meditsiiniline hooldus :

kõik isikud, kes võiksid olla kaitstud haigustoetusega, nii nagu on ette nähtud punktides 1a ja 1b või

50% kõigist elanikest;

Tööõnnetustoetused – kõik isikud, kes on kaetud haiguskindlustusega, nagu on ette nähtud p-s 1a, lisaks matusetoetus nende naiste ja laste tarbeks;

Toitjakaotustoetused:

Kõigi surnud isikute abikaasad ja lapsed, kes on kaitstud haiguskindlustusega, nagu on ette nähtud punktides 1 a või 1b või

Kus toetust võimaldatakse alles pärast ainelise olukorra kontrolli, kõik lesed ja lapsed, kes on vastava riigi elanikud ning kes on kaotanud nende toitjad ning kelle elatusvahendid on ettenähtud piirides;

Sünnitus- ja rasedustoetuse puhul kõik töötavad naised, kes on kaetud haigustoetusega, nagu on ettenähtud punktides 1a ja 1b.
Miinimumstandardid toetuse määrade kehtestamiseks
Normid, millega määratakse erinevate toetuste miinimummäärad, on esitatud tabelis „tüüpilise toetuse saajad“ ja „määratud protsendid “ all.
Tabel ILO konventsiooni nr 102 juurde
Sotsiaalne risk
Tüüpiline toetuse saaja
Määratud protsendid
Haigus
Mees koos naise ja kahe lapsega
45
Töötus
Mees koos naise ja kahe lapsega
45
Vanadus
Mees koos pensioniealise naisega
40
Tööõnnetus
Töövõimetus
Mees koos naise ja kahe lapsega
50
Invaliidsus
Mees koos naise ja kahe lapsega
50
Toitjakaotus
Lesk koos kahe lapsega
40
Rasedus ja sünnitus
Naine
45
Invaliidsus
Mees koos naise ja kahe lapsega
40
Toitjakaotus
Lesk koos kahe lapsega
40
Seda tabelit rakendatakse peamiselt kahel juhul.

Nimetatud tabelit rakendatakse siis, kui toetuse suurus arvutatakse toetuse saaja või kaitstud isiku eelnenud sissetulekust lähtuvalt. Toetuse suurus koos perekonnatoetusega, mida makstakse tüüpilisele toetuse saajale , ei saa olla väiksem, kui näidatud protsent eelnenud sissetulekust pluss perekonnatoetus.

Seda tabelit rakendatakse nendel juhtudel, kui toetusi garanteeritakse minimaalsel tasemel. Makstava toetuse määrad tüüpilisele toetuse saajale ei saa olla väiksemad, kui näidatud protsent tüüpilise täiskasvanud meestöötaja töötasust. Viimati mainitud meestöötajat defineeritakse kui kogemusteta töötajat, kes on hõivtatud majandusliku aktiivsuse suuremas grupis .

Kolmandas olukorras võib toetuse suurus olla määratud arvestades toetuse saaja ja tema perekonna vahendeid vastavalt kehtestatud skaalale.
Miinimumstandardid meditsiinilisele abile
Meditsiinilise abi miinimumprogramm hõlmab järgmisi teenuseid:

Üldine hooldus, mis sisaldab koduvisiite;

Spetsiaalne hooldus haiglas ja sarnastes asutustes statsionaarsetele patsientidele ja ambulatoorsetele patsientidele;

Hädavajalik varustatus ravimitega;

Hospitaliseerimine, kui selleks on vajadus;

Sünnituseelne, sünnitusaegne ja sünnitusjärgne hooldus praktiseeriva arsti või kvalifitseeritud ämmaemanda poolt.
Raseduse ja sünnituse korral peab meditsiiniline hooldus sisaldama 4. ja 5. elementi. Meditsiinilise hoolduse miinimumstandard tööõnnetustoetuse puhul on mõneti laiahaardelisem, sisaldades hambaravi , proteeside, prillide ja suure hulga eriteenuseid.
Kvalifitseerivad perioodid
Meditsiinilise hoolduse, haiguse, töötuse ning ka sünnitus- ja rasedustoetuse jaoks võib riik kehtestada sellise kvalifitseeriva perioodi, mis on vajalik tagamaks isiku head kohtlemist. Vastavalt vajadusele võib kvalifitseeritavat perioodi rakendada abikaasale (rasedus- ja sünnitoetuse jaoks) või toitjale (meditsiiniline hooldus).
Perekonnatoetustel võib kvalifitseeriv periood olla kuni kolm kuud kindlustusmaksete tasumist või töötamist või üks aasta riigist viibimist .
Vanadustoetuse standardmääradel peaks olema kvalifitseeriv periood mitte enam kui 30 aastat kindlustusmaksete tasumis või töötamist või 20 aastat riigis viibimist. Kui sotsiaalkindlustussüsteem katab kõik töötajad ja ettevõtjatest isikud, on võimalik ka alternatiiv – ettenähtud aastane keskmine arv osamakseid kolmeaastase perioodi jooksul.
Eelnevaga sarnaselt tulevad invaliidsustoetuse või toitjakaotustoetuse standardmäärad võimaldada pärast 15 aastast kindlustusmaksude tasumist või töötamist kümme aastat riigis viibimist. Alandatud määr tuleks kindlustada pärast viite aastat kindlustusmaksete maksmist või töötamist.
Toetuse kestus
Meditsiiniline abi ja haigustoetus võivad olla piiratud 26 nädalaga igal üksikul juhtumis, kuid meditsiiniline abi peab igal juhul jätkuma niikaua, kui makstakse haigustoetus. Haigustoetuse maksmine võib olla välistatud kolme esimese päeva jooksul.
Töötutoetuse maksmine võib olla piiratud 13 nädalaga iga 12 kuu jooksul. Töötutoetuse saamisele võib olla kehtestatud kuni 7-päevane ooteperiood.
Raseduse ja sünnituse korral rahalise toetuse maksmine võib olla piiratud 12 nädalaga. Kui pikem töölt äraoleku periood on ette nähtud siseriikliku seadusandlusega , tuleb toetust maksta kogu töölt äraoleku perioodi jooksul.
Toetusi tuleb maksta kogu juhtumi kestuse jooksul, ainult tööõnnetustoetusele võidakse kehtestada kolme päeva pikkune ooteperiood ja invaliidsustoetuse maksmine võib olla lõpetatud vanadustoetuse maksmise alustamisega ettenähtud pensioniea saabumisel.
Muud sätted

Üldjuhul peavad mittekodanikest residentidel olema samad õigused kui asukohariigi elanikul. Kuid siin on ka erandid lubatavad:

Kui toetusi makstakse täielikult või osaliselt avalikest fondidest, võidakse kehtestada erilised kvalifitseeritavad reeglid isikutele, kes on sündinud väljaspool vastava riigi territooriumi ja

Kui toetusi makstakse sotsiaalkindlustuse süsteemidest, võivad teise riigi kodanike õigused olla allutatud vastavate riikide vaheliste lepingute sätetele.

Erinevate toetuste maksmine võib olla peatatud:

Toetuse saaja viibimisel välisriigis;

Kui isik viibib avalikest vahenditest finantseerivas hooldusasutuses;

Kui isik on õigustatud üheaegselt kahele sularahas makstavale toetusele, siis peaks ta saama vastavatest toetustest suurema;

Kui kindlustusjuhtum oli põhjustatud toetuse taotleja tahtliku käitumisega või kuriteoga või toetuse saamiseks oli esitatud teadlikult vale taotlus ;

Kui isik keeldub kasutamast meditsiini- või rehabilitatsiooniteenuseid või ei järgi ettenähtud juhiseid konkreetse juhtumi ajal;

Töötoetuse puhul, kui taotleja keeldub kasutamast tööturuteenuseid või kaotas oma töö töövaidluse tagajärjel või lahkus töölt vabatahtlikult ilma erilise põhjuseta või

Toitjakaotus toetuse puhul, kui lesk elab koos mehega nagu tema abikaasa.

Taotlejal peab olema õigus esitada kaebusi toetuse määramisest keeldumise peale või toetuse kvaliteedi või kvantiteedi suhtes.

Toetuse kulutused ja haldamise kulutused tuleb kanda kollektiivselt sellisel kujul, et

Kahju tekitamine väikese sissetulekuga inimestele oleks välistatud;

Arvestades riigi majanduslikku seisukorda ja kaitstavate isikute kategooriaid;

Valdkondades, mis on kaetud sotsiaalkindlustuse korraldusega ei saa töötajate poolne osalus ületada 50 % kogu kulude programmist.
ILO teised konventsioonid
Lisaks nimetatud konventsioonidele on ILO reguleerinud ka üksikuid toetuste valdkondi, nt konventsioon nr 103 emade kaitsest, tööõnnetuste toetuse konventsioon nr 121, invaliidsus- vanadus- ja toitjakaotusetoetuse konventsioon nr 128, meditsiinilise hoolduse ja haigustoetuse konventsioon nr 130 jne. Lisaks üldistele normidele tuleb siin mainida spetsiaalseid töötajate kategooriaid nagu meremehed ja rahvusvahelise transpordi töötajad, kes ei ole oma töö iseloomu tõttu sotsiaalkaitsesüsteemidega üldse seotud või on nende sotsiaalkaitse ebaefektiivselt reguleeritud.
4.3 Euroopa tasand.
Euroopa tasandil saame üheks olulisemaks organisatsiooniks nimetada Euroopa Nõukogu, kelle tegevus sotsiaalhoolduse valdkonnas on märkimisväärne. EN tegevus sotsiaalhoolduses rajaneb EN statuudis sätestatud tingimustel. Statuudi art-s 1 sätestatakse, et EN eesmärk on saavutada suuremat ühtsust EN liikmete vahel, kergendamaks liikmesriikide sotsiaalset progressi .
4.3.1. Euroopa Nõukogu tegevus sotsiaalhoolduse valdkonnas. Euroopa esialgsed lepingud .
Euroopa sotsiaalse ja meditsiinilise hoolekande konventsioon. Euroopa sotsiaalkindlustuse koodeks .
Euroopa konventsioon sotsiaalkindlustusest. Euroopa sotsiaal Esimeste oluliste dokumentidena tuleks nimetada Euroopa ajutisi lepinguid, mis jõustusid 1954.a. Üks nendest lepingutest käsitleb sotsiaalkindlustuse süsteeme, mis on seotud vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotustoetusega, teine leping aga kõigi ülejäänus sotsiaalkindlustuse süsteemidega, mis ei ole reguleeritud esimese lepinguga. Nendel kokkulepetel oli kaks peamist eesmärki: 1) kindlustada lepinguosaliste riikide elanike võrdne kohtlemine vastava asukohariigi elanikega sotsiaalhoolduse valdkonnas; 2) laiendada iga lepinguosalise riigi elanikega sotsiaalhoolduse valdkonnad reguleerivate bilateraalsetest või multilateraalsetest lepingutest tulenevaid tingimusi. Nende kokkulepete tähtsus seisnes sellest, et need olid esimesed vahendid, mille eesmärk oli sätestada printsiibid võrdse kohtlemise tagamiseks kõigis sotsiaalhoolduse valdkondades.
Euroopa sotsiaalse ja meditsiinilise abi konventsioon jõustus samuti 1954.a. selle konventsiooni eesmärk on kaotada diskrimineerimine EN liikmesriikide kodanike vahel sotsiaal- ja meditsiinilise abi valdkonnas. Selle konventsiooni alusel kohustuvad konventsiooniga ühinenud riigid garanteerima teise lepingupoole riigi elanikele võrdse kohtlemise sotsiaalse ja meditsiinilise hoolekande valdkonnas, tingimusel, et isik oleks seaduslik residents antud riigi territooriumil. Sotsiaalse ja meditsiinilise hoolekande osutamise tingimuseks on isiku õigus viibida riigi territooriumil. Üks lepinguosaline ei saa saata teise lepinguosalise riigi isikut tagasi seetõttu, et isik vajab abi. Kui seda siiski tahetakse teha, on see võimalik üksnes väga piiratud juhtudel.
Euroopa sotsiaalkindlustuse koodeks (ESK) 1964 töötati välja koostöös ILO-ga, kes samal ajal töötas välja miinimumstandardite konventsiooni. Kuigi konventsiooni nr 102 kasutas EN kui baasmaterjali, kavatses EN nõuda oma liikmesriikidelt kõrgemaid tingimusi, kui seda tehakse ILO konventsioonis nr 102. koodeks on oma iseloomult sarnane ILO konventsiooniga nr 102. Koodeks määrab ära iga tema reguleeritud toetuse suhtes minimaalsed proportsioonid elanikkonnast, mis peavad olema hõlmatud vastavate riskide kaitsemehhanismidega, ning samuti tagatavate toetuste miinimummäärad.
Euroopa sotsiaalharta on oma olemusel tihedalt seotud majandus- sotsiaal- ja kultuurialaste õiguste paktiga, samuti inimõiguste ülddeklaratsiooni teatud artiklitega. Euroopa tasandil tuleb Euroopa sotsiaalhartat käsitleda kui Euroopa inimõiguse konventsiooni teist osa. EIÕK reglementeeriv valdavalt inimese poliitilised õigused, samal ajal kui sotsiaalharta sisaldab endas sotsiaalseid õigusi, nt õigus tööle, õigus organiseeruda, õigus kutseõppele, õigus sotsiaalkindlustusele jne.
4.4. Euroopa Liidu normid sotsiaalkindlustuse alal. Sotsiaalhoolduse aspektist lähtuvalt on olulised Euroopa sotsiaalharta järgmised artiklid:
1) art 1 millest deklareeritakse igaühe õigust niisugusele tööle ja tööga teenitavale sissetulekule, mis tagab nii tema enda kui ka tema perekonnaliikmete äraelamise;
2) art 12, milles deklareeritakse õigust sotsiaalkindlustusele. Selles artiklis pannakse riikidele kohustus luua või alal hoida sotsiaalkindlustussüsteemi ning samuti hoida sotsiaalkindlustussüsteemi rahuldaval tasemel ning vähemalt võrdsel tasemel, mis on vajalik rahvusvahelise sotsiaalkindlustuse miinimumstandardite konventsiooni ratifitseerimiseks;
3) art 13, õigus sotisaal- ja arstiabile. Riigid kohustuvad siin muuhulgas ka kindlustama, et iga inimene, kellel ei ole piisavalt vahendeid ning kes ei ole võimeline neid vahendeid ise hankima omal jõul või muudest allikatest, sh sotsiaalkindlustuse süsteemi kaudu, saaks adekvaatset abi ning haiguse korral seisundikohast hooldust ;
4) art 16 käsitleb perekonna õigust sotsiaalsele, õiguslikule ja majanduslikule kaitsele. Riigid kohustuvad arendama perekonnaelu majanduslikku ja sotsiaalset kaitset selliste vahenditega nagu sotsiaal- ja perekonnatoetused, maksusoodustused, perekondade majutamise korraldamise ning muud kohased abinõud;
5) art 19 sätestab võõrtöötajate sotsiaalse kaitse põhimõtted.
4.4.1.Euroopa Liidu sotsiaalkindlustusaktide põhimõtted. Isikute ring, kellele laienevad Euroopa Liidu sotsiaalkindlustusalased normid.
Euroopa sotsiaalkindlustuse konventsioon jõustus 1977. Euroopa sotsiaalkindlustuse konventsiooni peamine eesmärk on asendada esialgseid kokkuleppeid. See konventsioon hõlmab kõiki isikuid, kes on sotsiaalhooldusalase seadusandluse subjektideks kõigi suuremate sotsiaalhooldusvaldkondade jaoks. Ta garanteerib võõrtöötajate võrdse kohtlemise, õigussüsteemi kindlaksmääramise, mis on vajalik võõrtööliste sotsiaalkindlustuse tagamiseks ja kohustuste kindlaksmääramiseks. Lisaks spetsiaalsetele aktidele, mis on seotud sotsiaalhoolduse reglementeerimisega, ei saa siinkohal mainimata jätta Euroopa sotsiaalhartat, mis võeti vastu 1961.a.
4.4.2. Isikute kindlustamise üldpõhimõtted.
5. Eesti riikliku sotsiaalhoolduse finantseerimine
Riigieelarvest finantseeritavad sotsiaaltoetused
Toimetulekutoetus
Sotsiaalhoolekande raames osutatavatest sotsiaaltoetustest on üks olulisemaid toimetulekutoetus. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast alalise eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekupiiri suuruse üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Perekonna teise ja iga järgneva liikme toimetulekupiiri suurus on 80 % perekonna esimese liikme toimetulekupiiri suurusest.
Lisaks eelpool nimetatud kriteeriumitele, tuleb arvestada toimetuleku määramisel ka isiku Eestis viibimise alust. Nii on õigus sotsiaalhoolekande alaseid toetusi saada isikul, kes viibib Eestis kas tähtajalise elamisõiguse, tähtajalise elamisloa või alalise elamisõiguse ja alalise elamisloa alusel. Erandiks on siinkohal vältimatu sotsiaalabi, mille osutamise puhul ei oluline kui kaua ja mis alusel isik Eesti territooriumil viibib.
Toimetulekutoetuse taotlemise ja määramise aluseks on neto -kuusissetulek, mis jääb isikule ( perekonnale ) pärast alatise eluasemega seotud alaliste kulude katmist normpinna ulatuses.
Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad alalise eluruumi alalised kulud ja kehtestatud toimetulekupiir . Toimetulekutoetuse määrab ja maksab valla- või linnavalitsus SHS kehtestatud tingimustel ja korras riigieelarves selleks sihtotstarbeliselt ettenähtud vahenditest. Valla- ja linnavalitsus võib määrata täiendavaid sotsiaaltoetusi kas kohaliku omavalitsuse eelarvest või riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest aga ka muudest allikatest - raha eraldaja poolt esitatud tingimustel.
Toimetulekutoetus arvutatakse lähtuvalt minimaalsetest tarbimiskulutustest. Sellest lähtudes on üksi elava täiskasvanud isiku toimetulekupiiriks 90 eurot kuus , teise ja järgmise perekonnaliikme toimetuleku piiri suuruseks on 80 % toimetuleku piirist
Toimetulekutoetust maksab iga kuu perekonna sissetulekute alusel valla- või linnavalitsus. Toimetulekutoetuse arvestamisel ei arvata üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka:
1) ühekordseid toetusi, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest;
2) kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktide kohaselt perekonna sissetulekust sõltuvaid või konkreetse teenuse kulu kompenseerimiseks määratud kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest makstud perioodilisi toetus
3) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi, välja arvatud puudega vanema toetus;
4) riigi tagatisel antud õppelaenu;
5) tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel tööturukoolituses, tööpraktikas ja tööharjutuses osalemise korral makstavat sõidu- ja majutustoetust ning töötutukoolituses osalemise korral makstavat stipendiumi
6) õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel makstud vajaduspõhist õppetoetust, vajaduspõhist eritoetust ja õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud toetust;
7) riiklike peretoetuste seaduse alusel makstud kolmanda ja iga järgmise lapse lapsetoetust 45 euro ulatuses iga nimetatud lapsetoetust saava lapse kohta;
8) käesoleva seaduse alusel makstud vajaduspõhist peretoetust.
Taotlus jooksval kuul toimetulekutoetuse saamiseks esitatakse koos perekonna sissetulekuid ja eluasemekulusid tõendavate dokumentidega valla- või linnavalitsusele hiljemalt 20. kuupäevaks.
Toimetulekutoetust arvestaval sotsiaaltöötajal on õigus nõuda toetusetaotlejalt täiendavaid andmeid perekonna kohta. Kahtluse korral sissetulekuid tõendavate dokumentide õigsuse suhtes esitatakse need kohalikule maksuametile kontrollimiseks. Toimetulekutoetust makstakse toetusetaotlejale, kes tasub ise oma eluasemekulud . Eluasemekulude tasumisel varem tekkinud võlgnevused ei kuulu katmisele sotsiaaltoetuste vahendite arvel valla- ja linnavalitsuse poolt.
Toimetulekutoetus määratakse jooksvaks kuuks. Eelnevate kuude eest toimetulekutoetust tagasiulatuvalt ei määrata. Toimetulekutoetus määratakse viie tööpäeva jooksul pärast kõigi dokumentide esitamist sellises suuruses, et üksi elaval isikul või perekonnal oleks koos perekonnaliikmete sissetulekutega tagatud sissetulek toimetulekupiiri ulatuses, pärast SHS nimetatud ulatuses ja struktuuris eluruumi või elamispinna alaliste kulude tasumist. Üksikisiku või perekonna poolt jooksval kuul tehtud muid kulutusi toimetulekutoetuse määramisel arvesse ei võeta.
Lisaks eelpool öeldule tuleb arvestada kohaliku omavalituse otsustamisõigusega, millal abivajavale isikule toimetuleku toetust määrata, millal mitte. Niivõrd kui kohalikul omavalitsusel on iseseisev otsustus pädevus, ei ole seniajani välja kujunenud kohalike omavalitsuste hulgas ühesugust praktikat, kuidas ja mis ulatuses nimetatud piiranguid kasutada.
Valla- või linnavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata:
1) töövõimelisele 18-aastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja on rohkem kui ühel korral ilma mõjuva põhjuseta keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast tööturuteenuses või valla- või linnavalitsuse korraldatavas iseseisvale toimetulekule suunatud sotsiaalteenuses või õppeprotsessis;
2) isikule, kellel endal või kelle eestkostetaval on õigus elatist saada, kuid kes keeldub elatise saamise kohta dokumenti esitamast või elatist sisse nõudmast;
3) kui valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid.
Valla- või linnavalitsus ei või jätta toimetulekutoetust määramata käesoleva punktis 3 nimetatud põhjendusel, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis on ainult üks aastaringselt elamiseks kasutatav eluruum ning elamiseks, õppimiseks ja töötamiseks hädavajalikud esemed.
Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot kuus.
Vajaduspõhine peretoetus
Vajaduspõhist peretoetust on õigus saada perekonnal, kelle liikmete hulka kuulub vähemalt üks perehüvitiste seaduse alusel lapsetoetust saav laps, kui:
1) perekonna netosissetulek on ühes kuus keskmiselt alla vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri või
2) perekonnale määrati vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kuu eest toimetulekutoetus.
(2) Vajaduspõhise peretoetuse kontekstis loetakse perekonna liikmeteks SHS § 131 lõigetes 7 ja 8 nimetatud isikud ning sama paragrahvi lõikes 9 nimetatud lapsetoetust saav isik, välja arvatud juhul, kui sama paragrahvi lõikes 9 nimetatud isik on ise vastavalt perehüvitiste seadusele lapsetoetuse taotleja.
Perekonna liikmeks ei loeta:
1) SHS § 131 lõikes 12 nimetatud isikut, välja arvatud juhul, kui vajaduspõhist peretoetust taotletakse § 131 lõikes 12 nimetatud perehüvitiste seaduse alusel lapsetoetust saava isiku eest
Vältimatu sotsiaalabi
Lisaks üldisele toimetulekutoetusele on kõigile Eesti territooriumil viibivatele isikutele tagatud õigus saada vältimatut sotsiaalabi. Vältimatut sotsiaalabi on õigus saada isikul, kes on sattunud abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu. Vältimatut sotsiaalabi osutavad valla- või linnavalitsuse määratud või volitatud isikud või asutused. Vältimatut sotsiaalabi osutatakse isikule seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras.
Täiendav riigipoolne toetus
Välisriigist Eestisse elama asunud Eesti kodanikul, eesti rahvusest isikul ja temaga koos Eestisse elama asunud abikaasal, lapsel ja vanemal, kes on jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka, on õigus igakuisele sotsiaaltoetusele rahvapensioni määras , kui isiku kuusissetulek on alla rahvapensioni määra. Kui muude sotsiaaltoetuste andmisel ja tagamisel on otsustav osa kohalikel omavalitustel, on eelpool nimetatud sotsiaalabi osutamisel oluline tähendus Sotsiaalkindlustusametil. Taotlus nimetatud sotsiaaltoetuse määramiseks esitatakse Sotsiaalkindlustusametile. Nimetatud sotsiaaltoetus määratakse toetusele õiguse tekkimise päevast, ent tagasiulatuvalt mitte enam kui kolm kuud taotluse esitamise päevast arvates. Sotsiaaltoetus määratakse perioodiks , millal isik vastab eelpool nimetatud tingimustele.
Eelpool nimetatud sotsiaaltoetuse saaja on kohustatud kirjalikult teatama oma elukohajärgsele pensioniametile asjaoludest, mis toovad kaasa määratud sotsiaaltoetuse maksmise lõpetamise, kümne päeva jooksul asjaolude tekkimisest.
Menetlus sotsiaaltoetuste - ja teenuste taotlemisel
Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Kohaliku omavalitsuse üksus selgitab välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi. Sotsiaalteenuse osutamise eest võib võtta tasu. Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Tasu võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus.
Isikult võetava tasu suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. Sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks
Vajaliku abi saamiseks esitab isik valla – või linnavalitsusele andmed, mis on vajalikud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi saamiseks. Sotsiaalhoolekande ametnikul on õigus saada isiku kohta talle abi andmiseks vajalikke täiendavaid andmeid teistelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt, kui nende andmete avaldamine ei ole seadusega piiratud.
Kuigi tihti lahendatakse isiku taotlused sotsiaalteenuste ja sotsiaaltoetuste mittetagamise kohta suuliselt, on isikul alati õigus nõuda kirjaliku dokumendi ( haldusakt ) koostamist, milles näidatakse õiguslik alus, mistõttu keelduti isikule sotsiaalteenust osutamast või sotsiaaltoetust garanteerimast. Halduskohtu otsusega mittenõustumisel on isikul õigus edasi kaevata ringkonnakohtusse ning viimases astmes ka Riigikohtule.
Sotsiaalsete erivajadustega inimeste kaitse
Lisaks üldistele reeglitele sotsiaalhoolekande osutamistel on erilisel kohal sotsiaalsete erivajadustega isikute kaitse. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peetakse sotsiaalsete erivajadustega isikuteks: lapsi, puuetega inimesi, vanureid ja kinnipidamiskohast vabanenud isikuid.
Laste hoolekanne
Laste hoolekanne on üks osa lastekaitsest laiemas mõttes. Laste hoolekandes saab seega eristada üldisi teenuseid, mida osutatakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel ning laste hoolekannet laiemas tähenduses, mis hõlmab endas ka lastekaitset .
Lapseks lastekaitse seaduse tähenduses peetakse isikut kuni 18-aastaseks saamiseni. Kuna Eesti õigustaktides teistsugust lapse mõistet antud ei ole tuleb last mõista eelpool nimetatud tähenduses.
Laste hoolekandeasutuses tehakse sisehindamist. Sisehindamine on pidev protsess, mille eesmärk on tagada hoolekandeasutuses viibiva lapse arengut toetavad tingimused ja asutuse järjepidev areng. Sisehindamise käigus hinnatakse pakutava hoolduse vastavust lapse eale ja arengule ning asutuse töökorraldust ja juhtimist.
Laste hoolekandeasutuse sisehindamist tehakse vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.
Laste hoolekandeasutuse sisehindamise korra kehtestab asutuse juht, esitades selle enne arvamuse avaldamiseks asutuse pidajale
Laste perekonnast eraldamine saab olla üksnes ajutine abinõu. Kui langevad ära lapse kodust eraldamise eeldused, aidatakse laps koju tagasi. Kohalik omavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt on laps ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda.
Lapse perekonnast eraldamisel on tema hooldamiseks kaks võimalust:
(1) Asenduskoduteenus.
Asenduskoduteenust on õigustatud saama laps:
1) kelle vanem on surnud, tagaotsitavaks kuulutatud või teadmata kadunud;
2) kelle vanemale on tema piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja ;
3) kelle vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud või piiratud;
4) kes on vanemast eraldatud;
5) kelle vanem kannab eelvangistust või vangistust;
6) kes on saatjata alaealine välismaalane;
7) kes on alaealine inimkaubanduse ohver ohvriabi seaduse tähenduses või ohvriabi seaduse § 3 lõikes 22 nimetatud alaealine;
8) kes on seksuaalselt väärkoheldud alaealine ohvriabi seaduse tähenduses.
(2) Lapse hooldamine perekonnas. See tähendab, et last hooldatakse perekonnnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Lapse perekonnas hooldamist korraldab lapse eestkostja ülesandeid täitev või eestkostjaks määratud kohaliku omavalitsuse üksus või SHS § 128 lõike 1 punktides 6–8 ja sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud laste puhul Sotsiaalkindlustusamet
Laste hoolekanne laiemas tähenduses hõlmab endas lastekaitset. Lastekaitse eesmärgiks on tagada lapse turvalisus ühiskonnas tervikuna. Lastekaitset on võimalik eristada erinevate valdkondade kaupa: esmasel kohal on lapse ja perekonnasuhted . See hõlmab suhteid vanemate, laste ja vanavanemate vahel (missugused on lapse õigused ja kohustused, missugused on vanemate ning vanavanemate õigused kohustused laste ja lapselaste suhtes). Lapse majanduslik ja tööalane kaitse hõlmab endas erinevaid toetusi, mida makstakse perekonnale seoses lapse kasvatamisega, aga samuti lapse töötamisega seotud erinevaid aspekte . Lapse karistusõiguslik kaitse hõlmab endas karistusõiguse aspekte, mille kohaselt tagatakse lapsele karistusõiguslik kaitse (nt alaealistele narkootikumide pakkumine, alaealiste kaasamine alkoholitarbimisele, alaealiste suhtes toimepandud seksuaalkuriteod)
Vanurite hoolekanne
Eestis kehivad õigusaktid ei täpsusta, keda tuleb vanuri alla mõista. Eestis on heaks kiidetud vanuripoliitika põhialused, kuid ka nimetatud poliitikaalused ei kujunda endas vanuri mõistet. Kui võtta aluseks Eesti senised õigusaktid, saab vanuriks lugeda inimest, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka.
Vanurite toimetuleku kaasaaitamiseks peab kohalik omavalitsus tagama järgmised võimalused:
1) looma võimalused odavamaks toitlustamiseks 2) tagama osutatavate teenuste kohta informatsiooni kättesaadavuse ning looma võimalused sotsiaalteenuste kasutamiseks 3) looma võimalused suhtlemiseks ja huvialaseks tegevuseks 4) tagama hoolekandeasutustes elavatele vanuritele turvalisuse, iseseisvuse, nende eraelu austamise ja võimaluse osaleda nende elukeskkonda ja tulevikku puudutavate otsuste tegemisel. Kuna vanurite hoolekanne on peamiseks ülesandeks tehtud kohalikele omavalitsustele, sõltub suuresti vanurite hoolekande teostamine sellest, missugused on kohaliku omavalitsuse reaalsed rahalised võimalused eelpool nimetatud kohustuste täitmiseks.
Puuetega inimeste hoolekanne
Puuetega inimeste mõiste on kahetähenduslik. Eesti õiguskorras tuleb eristada puuetega inimest ning isikut, kellel on tuvastatud töövõime puudumine. Puuduv töövõime määratakse isikule töövõimetoetuse seaduse ettenähtud korras. Peaasjalikult on töövõime puudumist vajalik isikul suhtes määrata, et saada töövõimetoetust või kui nt isikul on õigus saada kahju hüvitist kutsehaiguse või tööõnnetuse tõttu.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratakse isikule puue. Puue on isiku võimetus osaleda igapäevases elus ning vajadus kõrvalise abi järele. Sõltuvalt sellest, millisel määral on isiku osalemine igapäevases elus takistatud ning kui suures ulatuses vajab isik kõrvalist abi. Tulenevalt kõrvalise abi vajaduse intensiivsusest jaguneb puue: keskmine puue, sügav puue ja rakse puue. Seega, et SHS alusel puuetega inimestele ettenähtud teenuseid saaks realiseerida, on vajalik, et inimene oleks tunnistatud püsivalt töövõimetuks või isikule oleks määratud puude aste. Lisaks SHS ettenähtud kohaliku omavalitsuse poolt tagatud teenuste osutamisele on puuetega inimesel õigus saada soodustingimustel proteese, ortopeedilisi ja muid abivahendeid.
Kinnipidamiskohast vabanenud isikute hoolekanne
SHS kohaselt osutatakse nii sotsiaalteenuseid kui ka tagatakse sotsiaaltoetusi vastavalt isikute vajadustele. Samuti osutatakse kinnipidamiskohast vabanenud inimestele abi töö leidmisel, määratakse tugiisik ning vajadusel luuakse neile varjupaigad. Kinnipidamiskohast vabanenud isikule osutab vajalikku abi kohalik omavalitsus, kus isik viimati elas. Kui kinnipeetava isiku perekonnaliikmed on vahetanud elukohta ning sellega seoses on muutunud ka kinnipeetava isiku elukoht, osutab sotsiaalhoolekandealaseid teenuseid ja tagab vajalikke toetusi elukohajärgne kohalik omavalitsus.
Kinnipeetavale isikule ei ole ettenähtud erilisi sotsiaalhoolekandealaseid toetusi ega teenuseid. Riigi poolt tagatakse kinnipeetavale kinnipidamiskohast vabanemisel toetus, mille suurus on kindlaks määratud vangistusseadusega . Eraldi tagatisi on võimalik kinnipeetavatele leida ka töötu sotsiaalsest kaitsest. Nii võidakse kinnipidamiskohas viibitud aega võrdsustada tööga sel eesmärgil, et saada riigipoolset töötu toetust. Lisaks eelpool öeldule on tööandjale tagatud võimalus võtta palgatoetusega tööle riskigruppi kuuluvat isikut, kelleks on ka kinnipidamiskohast vabanenud isikud.
Muus osas tagatakse kinnipidamiskohast vabanenud isikule õigus saada kõiki sotsiaalhoolekandealaseid teenuseid ja toetusi.
5.1. Üldsätted
5.2. Sotsiaalmaks.
Sotsiaalmaks on pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis , mis kuulub täitmisele sotsiaalmaksuseaduses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel.
Sotsiaalmaksuga maksustatakse aktiivsest tegevusest (töötamisest, ettevõtlusest) saadud tulu. Maksustatavate tulude loetelu sätestab sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 ja mittemaksustatavate loetelu on esitatud sotsiaalmaksuseaduse §-s 3.
Sotsiaalmaksu määr on 33%. Töötukassa poolt makstavatelt töötuskindlustushüvitiselt ja sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punktides 31, 32, 6, 61, 8, 9, 11, 13 ja 15 sätestatud juhtudel 13%.
Sotsiaalmaksu maksavad:

maksustatavate väljamaksete tegijad – tööandjad; maks deklareeritakse deklaratsioonil TSD ja makstakse igakuiselt;

füüsilisest isikust ettevõtjad oma ettevõtlustuludelt;

riik, vald või linn sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg-tes 1 ja 11 loetletud isikute eest; maks deklareeritakse maksudeklaratsioonil ESD ja makstakse igakuiselt.
Sotsiaalmaksu maksjatele on kehtestatud ühesugune sotsiaalmaksu kohustuse alammäär, mida on kohustatud maksma:

tööandja (sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel),

riik (sotsiaalmaksuseaduse §-s 6 loetletud isikute eest) ja

füüsilisest isikust ettevõtja oma ettevõtlustuludelt (sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 5 alusel).
2016 . aastal on sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 390 eurot, s.t sotsiaalmaksu minimaalne kohustus on tööandja jaoks 128,70 eurot kuus.
2017 . aastal on sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 430 eurot, s.t sotsiaalmaksu minimaalne kohustus on tööandja jaoks 141,90 eurot kuus.
Tööandja sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse arvestamise kord on kehtestatud rahandusministri 15. märtsi 2013. a määrusega nr 17.
Füüsilisest isikust ettevõtja maksab aasta kestel sotsiaalmaksu avansilisi makseid neli korda aastas – iga kvartali viimase kuu 15. kuupäevaks. FIE lõpliku sotsiaalmaksu kohustuse aastas arvutab Maksu- ja Tolliamet ettevõtja tuludeklaratsioonis deklareeritud ettevõtlustulu alusel ning saadab ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu kohta. Juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu tasumise tähtaeg on 1. oktoober.
5.3. Töötuskindlustusmakse
Töötuskindlustusmakse määrad
Töötuskindlustust rahastatakse kindlustatute (töötajate) ja tööandjate töötuskindlustusmaksetest. Töötaja töötuskindlustusmakse määr on 0,5% kuni 2,8% talle makstud palgalt ning tööandja töötuskindlustus- makse määr on 0,25% kuni 1,4% palgafondilt.
Igal aastal teeb töötukassa nõukogu töötuskindlustusmakse määra kehtestamise ettepaneku Vabariigi Valitsusele.
Kes peavad maksma töötuskindlustusmakset? Töötaja töötuskindlustusmakset peavad maksma kõik töötajad, sh võlaõigusliku lepingu alusel töötavad inimesed ning avalikud teenistujad. Samuti peavad töötaja töötuskindlustusmakset maksma Eesti Vabariigi välisesinduses töötavate teenistujatega kaasasolevad mittetöötavad abikaasad, kes saavad abikaasatasu.
Töötuskindlustusmakse maksmise kohustus lõpeb vanaduspensionikka jõudmise või ennetähtaegse vanaduspensioni määramise kuu viimasel kuupäeval.
Töötuskindlustusmakset ei pea maksma:

töötajad, kes on jõudnud vanaduspensioniikka (mehed alates 63. eluaastast ja naised olenevalt sünniaastast (täpsemalt vaata Pensionikeskuse kodulehelt);

töötajad, kellele on määratud ennetähtaegne vanaduspension . NB! Töötajad, kes ei ole vanaduspensionieas, kuid saavad mõnda muud liiki pensioni kui ennetähtaegset vanaduspensioni (nt soodustingimustel vanaduspension, väljateenitud aastate pension, politseiametniku pension vms) on kindlustatud ja peavad töötuskindlustusmakset maksma;

füüsilisest isikust ettevõtjad;

notarid, kohtutäiturid, vandetõlgid või muud avalik-õiguslikku ametit pidavad sõltumatud isikud;

vabakutselised loovisikud;

juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmedtulumaksuseaduse § 9 tähenduses, kellele ei laiene töölepingu seadus (st nad ei saa tasu töölepingu alusel);

Vabariigi President , Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed, kohaliku omavalitsuse volikogude liikmed, kohtunikud, õiguskantsler, riigikontrolör.
Tööandja töötuskindlustusmakset peavad maksma kõik tööandjad kõigile töötajatele makstud tasudelt, sh ka vanaduspensionieas või ennetähtaegset vanaduspensioni saavatele töötajatele makstud tasudelt.
Töötuskindlustusmakse kinnipidamine ja maksmine
Töötuskindlustusmakset tuleb kinni pidada ja maksta töötajale makstud palgalt ja muudelt tasudelt (nt puhkusetasu ).
Töötuskindlustusmakset ei maksta:

töö- või teenistussuhte lõpetamisel seadusega ettenäh- tud hüvituselt (nt koondamishüvitus, tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu töölepingu lõpetamisel ette- nähtud hüvituselt vms);

töö- või teenistussuhte ebaseaduslikul lõpetamisel seadusega ettenähtud hüvituselt ja viiviselt (nt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise korral individuaalse töövaidluse lahendamise seadusega ettenähtud hüvituselt);

tööraamatu või lõpparve kinnipidamisel seadusega ettenähtud palgalt;

sotsiaalmaksuseaduse §-s 3 nimetatud summadelt.
Töötuskindlustusmakset peab arvestama, kinni pidama ning Maksu- ja Tolliametile üle kandma tööandja. Kui tööandja peab töötuskindlustusmakset kinni töötaja, kes pole kindlustatu, palgalt, ei anna see isikule kindlustuskaitset ega õigust töötuskindlustushüvitisele. Samuti ei suurenda töötaja õigusi see, kui tööandja on töötuskindlustusmakse kinni pidanud summalt, millelt tegelikult ei pea töötuskindlustusmakset maksma (nt koondamishüvitiselt). Sellisel juhul võib töötaja taotleda tööandjalt õigusliku aluseta kinni peetud maksete tagastamist ning tööandja saab taotleda Maksu- ja Tolliametilt enammakstud summade tagasimaksmist või tasaarvestamist maksukorralduse seaduses sätestatud korras.
5.4. Kogumispensionimakse
Kohustusliku kogumispensioni makse on II samba pensioni sihtotstarbeliseks rahastamiseks kogumispensionide seadusega ( KoPS ) kehtestatud sotsiaalkindlustusmakse. Sotsiaalkindlustusmakse (edaspidi makse) kohta rakendatakse maksukorralduse seaduses maksu kohta sätestatut.
Maksu- ja Tolliamet kontrollib makse tasumise õigsust, määrab vajadusel tasumisele kuuluva maksesumma, nõuab selle sisse maksukorralduse seaduses sätestatud korras ning rakendab kohustuste täitmisele sundimiseks seadusega lubatud sunnivahendeid.
Makse maksja
Kohustuslikus kogumispensionis ei osale mitte kõik töötajad, vaid ainult teatud ring makse maksjaid. KoPS-i mõistes on makse maksjaks kohustatud isik.
Kohustatud isikuid võib liigendada kaheks grupiks:

kohustuslikus korras liitujad

vabatahtlikus korras liitujad
Makset on kohustatud maksma residendist füüsiline isik (tulumaksuseaduse § 6 lg 1 mõistes) tingimusel, et:

isiku eest on sotsiaalmaksu maksja kohustatud maksma sotsiaalmaksu või ta (FIE) maksab enda eest sotsiaalmaksu

isikul on tekkinud kohustus tasuda makset KoPS-i §-s 7 sätestatud tasudelt
Makse tasumise kohustus tekib kohustatud isiku 18-aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuaril (kohustuslikult liituja). Kohustatud isikul, kes on sündinud 1983. aastal, tekkis kohustus tasuda makset alates 2002. aasta 1. juulist. Enne 1983. aasta 1. jaanuari sündinud isikutel on õigus ja kohustus maksta makset, kui nad on esitanud valikuavalduse (vabatahtlikult liitujad).
Makse tasumise kohustus lõpeb lõpeb KoPS § 40 lõikes 2 nimetatud alusel kohustatud isikule kuuluvate kohustusliku pensionifondi osakute esimese tagasivõtmise päeva aasta 31. detsembril.
Makse tasumine
Kuna makse tasumine toimub makse kinnipidamise teel tuluallika juures, siis peab makse kinnipidaja kontrollima, kas isik, kellele ta teeb sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid, on kohustatud isik.
Makset on kohustatud kinni pidama need isikud, kellel on kohustus maksta sotsiaalmaksu ehk kõik Eestis tegutsevad tööandjad.
Kinnipeetud maksed kantakse üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks.
Maksu- ja Tolliamet edastab tema pangakontole laekunud makse 15 tööpäeva jooksul Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja pangakontole. 4% (või 6%), mida lisatakse töötaja enda maksele tasutava sotsiaalmaksu arvelt, arvutab Maksu- ja Tolliamet ise ning edastab samuti nimetatud pangakontole.
Füüsilisest isikust ettevõtjast kohustatud isik tasub kohustusliku kogumispensioni makset kord aastas füüsilise isiku tuludeklaratsioonil deklareeritud ettevõtlustulult.
6. Sotsiaalkaitse teostajad Eestis
7. Riiklikud peretoetused
7.1. Üldsätted. Peretoetuste liigid. Peretoetuste arvutamise alus. Peretoetuste taotlemine .
Peretoetuste määramine. Peretoetuste maksmine.
Riiklikud peretoetused
Riiklike peretoetuste seaduse eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.
Maksusoodustused
Lastega perede toetamiseks on riigi poolt võimalik kasutada mitmeid erinevaid meetodeid. Üheks peamiseks niisuguseks meetodiks on erinevad peretoetused, mida reeglina finantseeritakse riigieelarvelistest vahenditest. Teisalt on aga ka riigi poolt kehtestatud tulumaksusoodustused, mis laienevad üksnes lastega perekondadele. Eesti tulumaksuseaduse kohaselt on samuti ettenähtud tulumaksusoodustus lastega perekondadele. Peredes, kus kasvab kaks või enam last on võimalus maha arvata tulumaksuvaba summa iga peres kasvava lapse kohta.
Riiklikud peretoetused
Riiklike peretoetuste maksmist ja määramist reguleeritakse alates 2017. aastast peamiselt perehüvitiste seadusega (RT I, 08.07.2016, 1).
Peretoetuste liigid on:
1) sünnitoetus 4) üksikvanema lapse toetus
2) lapsetoetus 5) eestkostetava või hooldatava lapse toetus
3) lapsehooldustasu 6) elluastumistoetus
7) lapsendamistoetus
8) lasterikka pere toetus ;
Riiklike peretoetuste eesmärgiks on hüvitada osaliselt laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi.
7.2. Lapse sünnitoetus
Lapse sünnitoetus on ühekordne toetus, mida makstakse iga lapse sünni puhul. Sünnitoetusele on õigus ühel vanematest . Samuti on sünnitoetusele õigus lapsendajal, eestkostjal või hooldajal, kui varem ei ole sama lapse kohta sünnitoetust makstud. Nimetatud toetust makstakse siis, kui lapse sünd on kehtestatud korras registreeritud. Kui laps sündis surnult, siis seda toetust ei maksta. Sünnitoetuse suuruseks on 320 eurot iga sündinud lapse kohta. Lapse sünnitoetus arvutatakse lapse sünnikuupäeval kehtinud lapsetoetuse määra alusel. Ühekordne lapse sünnitoetus määratakse, kui seda on taotletud enne lapse kuuekuuseks saamist.
Juhul kui lapse sünnitoetust taotleb lapsendaja, eestkostja või kasuvanem, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping, määratakse sünnitoetus lapsendajale, eestkostjale või kasuvanemale, kui varem ei ole selle lapse pealt sünnitoetust makstud ning taotlus on esitatud enne lapse ühe-aastaseks saamist.
Kolmikute või suurema arvu mitmike sünni korral on sünnitoetuse suurus 1000 eurot iga sündinud lapse kohta.
7.3. Lapsetoetus
Lapsetoetust makstakse iga kuu lapse sündimisest kuni tema 16-aastaseks saamiseni. Põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. 19-aastaseks saamisel makstakse toetust jooksva õppeaasta lõpuni.
Lapsetoetust makstakse iga peres kasvava lapse kohta.
Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 50 eurot. Lapsetoetuse suurus pere kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on 100 eurot.
7.4. Lapsehooldustasu
Ühele vanemale, kes kasvatab ühte või enamat kuni kolmeaastast last makstakse igakuiselt lapsehooldustasu pooles lapsehooldustasu määras iga kuni kolmeaastase lapse kohta. Lapsehooldustasu makstakse alates lapse sünnist.
Kui üks vanematest on lapsehoolduspuhkusel kuni kolmeaastase lapsega, makstakse lapsehooldustasu lapsehoolduspuhkusel olevale vanemale.
Kui peres on lisaks kuni kolmeaastasele lapsele ka kolme- kuni kaheksa-aastasi lapsi, makstakse igakuiselt lapsehooldustasu ühele lapsi kasvatavale vanemale pooles lapshooldustasu 19,18 eur iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta.
Kolme- ja enamalapselises perekonnas kolme või enamat lapsetoetust saavat vähemalt kolmeaastast last kasvatavale ühele vanemale makstakse igakuiselt lapshooldustasu 19,18 eurot lapsehooldustasu iga kolme kuni kaheksa aastase lapse kohta. Kui koolikohustuslik laps läheb esimesse klassi ja saab jooksval õppeaastal kaheksa-aastaseks, makstakse nimetatud lapse kohta lapsehooldustasu õppeaasta lõpuni.
Kui lapsehoolduspuhkust kasutab vanema asemel mõni teine isik, on tal õigus lapsehooldustasule 38,36 eurot suuruses summas iga hooldatava lapse kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 115,08 eurot. Vanemale sama lapse kohta selle aja eest lapsehooldustasu ei maksta.
Lapse eestkostjal või hooldajal, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping on õigus lapsehooldustasule eelpool nimetatud tingimustel.
Lapsehooldustasu ja täiendavat lapsehooldustasu ei maksta selle lapse kohta, kelle sünniga või lapsendamisega seoses makstakse sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist või vanemahüvitist.
7.5. Üksikvanema lapse toetus
Üksikvanema lapse toetust makstakse:
1) last üksi kasvatavale emale, kelle lapse sünniaktis on kanne lapse isa kohta tehtud ema ütluste alusel või see puudub. Makstava toetuse määraks on 19,18 eurot. Toetust makstakse iga kuu. Toetuse maksmine lõpetatakse isaduse tuvastamise kohtumäärusele järgnevast kuust
2) last üksi kasvatavale vanemale, kui teine vanem on seadusega kehtestatud korras tunnistatud tagaotsitavaks. Toetust makstakse kogu tagaotsimise aja jooksul. Kui tagaotsimine lõpetatakse, lõpetatakse ka toetuse maksmine. Toetuse maksmine lõpetatakse samuti sama vanema eest toitjakaotuspensioni või toitjakaotuse korral rahvapensioni määramisele järgnevast kuust; vanema abikaasa või kasuvanema kaotuse korral toitjakaotuspensioni või toitjakaotuse korral rahvapensioni määramisele järgnevast kuust.
Toetuse suuruseks on 19,18 eurot. Toetust makstakse iga kuu kuni tagaotsimise lõpetamiseni.
Üksikvanema lapse toetust makstakse kuni 16-aastast last ning põhikoolis, gümnaasiumis või põhikooli baasil kutseõppeasutuses õppivat last üksi kasvatavale vanemale. Erandkorras makstakse nimetatud toetust kuni lapse 19-aastaseks saamiseni.
7.6. Eestkostetava või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus
Toetust makstakse vanemliku hoolitsuseta jäänud kuni 16-aastasele ning põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsele, kellel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. 19-aastaseks saamisel makstakse toetust jooksva õppeaasta lõpuni, kelle üle on seatud eestkoste või kelle suhtes on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping. Eestkoste või perekonnas hooldamise lõppemisel seoses lapse 18-aastaseks saamisega jätkatakse toetuse maksmist selle jooksva õppeaasta lõpuni, mil laps saab 19-aastaseks. Toetuse maksmine ei sõltu eestkoste määramise põhjustest.
Eestkostetavale või perekonnas hooldamisel olevale lapsele toetuste taotlemiseks esitatakse muude dokumentide kõrval veel ka ärakiri eestkostja määramise määrusest või perekonnas hooldamise lepingust.
Toetuse suuruseks on 240 eurot iga eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse kohta.
7.7. Elluastumistoetus
Elluastumistoetust makstakse isikule, kes lapsena kasvas hoolekandeasutuses või kelle üle seati eestkoste või kelle suhtes sõlmiti kirjalik perekonnas hooldamise leping, kui ta asub uude elukohta iseseisvalt elama hiljemalt kahe aasta jooksul pärast asenduskoduteenuse, eestkoste või perekonnas hooldamise lepingu lõppemist.
Elluastumistoetus määratakse, kui toetust on taotletud hiljemalt kuue kuu jooksul, arvates uude elukohta iseseisvalt elama asumisest.
Elluastumistoetuse suurus arvutatakse uude elukohta elama asumise kuupäeval kehtinud lapsetoetuse määra alusel. Elluastumistoetuse suuruseks on 383,60 eur.
7.8. Ajateenija lapse toetus
Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse, reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord (VV määrus).
§ 1. Ajateenija toetuse ulatus
(1) Ajateenijale makstakse igakuist toetust ajateenistuskohta saabumise päevast kuni ajateenistuse lõppemiseni.
(2) Ajateenijale makstakse igakuist toetust olenevalt tema auastmest järgmiselt:
Auaste
Toetus eurodes
Suurendatud toetus eurodes
reamees, madrus
100
150
kapral, vanemmadrus
125
150
nooremseersant, nooremmaat
175
seersant, maat
200
(3) Suurendatud toetust makstakse alates üheksandast ajateenistuses viibimise kuust.
(4) Välisriiki kauemaks kui 14 päevaks lähetamise korral makstakse ajateenijale lisatoetust 10 eurot päevas kuni lähetuse lõpuni.
§ 2. Asendusteenistuja toetuse ulatus
(1) Asendusteenistujale makstakse igakuist toetust teenistuskohta saabumise päevast kuni asendusteenistuse lõppemiseni.
(2) Asendusteenistuja igakuise toetuse suurus on töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuu töötasu alammäär.
§ 3. Reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus
(1) Reservväelasele makstakse toetust alates õppekogunemise kutsel näidatud kohta saabumise päevast kuni õppekogunemisel osalemise lõppemiseni.
(2) Reservväelasele makstakse õppekogunemisel osalemise aja eest toetust olenevalt ametikoha põhiliigist järgmiselt:
1) sõdur – 27 eurot päevas;
2) allohvitser – 30 eurot päevas;
3) ohvitser – 40 eurot päevas.
(3) Välisriiki kauemaks kui 14 päevaks saatmise korral makstakse reservväelasele lisatoetust 10 eurot päevas kuni välisriigis viibimise lõppemiseni.
§ 4. Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse ning reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstava toetuse maksmine
(1) Ajateenija toetust makstakse kuu viimasel tööpäeval ajateenija esitatud, Eesti krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis avatud arvelduskontole.
(2) Reservväelasele makstakse õppekogunemisel osalemise aja eest toetust 14 päeva jooksul pärast õppekogunemise lõppemist reservväelase esitatud, Eesti krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis avatud arvelduskontole.
(3) Asendusteenistuja toetust makstakse järgneva kuu 10. kuupäeval asendusteenistuja esitatud, Eesti krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis avatud arvelduskontole.
(4) Ajateenija toetust ja reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust arvestatakse ja makstakse Kaitseväes kehtiva töötasu maksmise korra järgi. Asendusteenistuja toetust arvestatakse ja makstakse Kaitseressursside Ametis kehtiva töötasu maksmise korra järgi.
(5) Kui ajateenija, reservväelase või asendusteenistuja püsielukoht asub välisriigis, võib tema kirjaliku avalduse alusel maksta §-des 1–3 nimetatud toetuse välisriigi krediidiasutuse arvelduskontole.
(6) Toetuse välisriigi krediidiasutuse arvelduskontole maksmise korral ei vastuta makse tegija ajalise viivituse eest, mis on tekkinud makse tegemise ja arvelduskontole raha laekumise vahel, ega lähetustasu suuruse erinevuse eest, mis on tekkinud välisriigi krediidiasutuse teenustasude maksmise või valuutakursi muutumise tõttu makse tegemise ja selle kontole laekumise vahelisel ajal või toetuse saaja esitatud eksliku teabe tõttu.
(7) Ajateenija toetust ja reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust ei maksta aja eest, mille jooksul ajateenija või reservväelane:
1) oli omavoliliselt ajateenistuskohast või õppekogunemise toimumise kohast lahkunud;
2) kandis distsiplinaararesti.
(8) Asendusteenistuja toetust ei maksta aja eest, mille jooksul asendusteenistuja oli omavoliliselt teenistuskohast lahkunud.
§ 5. Ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord
(1) Ajateenija või asendusteenistuja lapse toetuse suurus on 50 eurot kuus.
(2) Ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse saamiseks tuleb Sotsiaalkindlustusametile esitada perehüvitiste seaduse § 6 lõike 4 alusel kehtestatud määruses ettenähtud andmed.
(3) Ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse väljamaksmisele kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatut.
8. Töötu sotsiaalne kaitse
8.1. Töötu sotsiaalse kaitse tähendus. Töötu ja tööturuteenuse mõiste. Tööd otsivale isikule
garanteeritavad tööturuteenused.
Töötu sotsiaalset kaitset reguleeritakse mitme erineva õigusaktiga. Nendest olulisemad on tööturuteenuste ja toetuste seadus (RT I 2005, 54, 430… RT I, 24.04.2014,2)(edaspidi TTTS) Lisaks sellele on ka olulised Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud rakendusaktid, millega kehtestatakse töötutele erinevad toetuste ja abirahade määrad. Täiendavalt tuleb siin mainida töötuskindlustuse seadust (RT I 2001, 59, 359… RT I 34.04.2014,2), millega tagatakse peamiselt majanduslikult aktiivsetele isikutele täiendav kindlustuskaitse töötuks jäämise korral.
Tööturuteenuste ja toetuste seadusega reguleeritakse töötuna arvelolekut ja riigi poolt tagatava töötutoetuse, erinevate toetuste ning õppestipendiumi maksmist Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) poolt ning samuti tööturuteenuste osutamist nii tööotsijale, töötutele kui ka tööandjatele. Tööturuteenus on teenus, mida osutatakse töötule ja tööotsijale töö leidmiseks ja tööalase arengu soodustamiseks ning tööandjale sobiva tööjõu saamiseks
Tööotsija on isik, kes on Eesti Töötukassas tööotsijana arvele võetud ning otsib tööd ja pöördub vähemalt kord 90 päeva jooksul töövahendusteenuse saamiseks Eesti Töötukassa poole;
Töötu on isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud töötukassas ja otsib tööd.
8.2. Isiku töötuna registreerimise tingimused ja kord. Töötuna arvelolek.
Isik pöördub töötuna või tööotsijana arvelevõtmiseks isiklikult töötukassasse ning esitab nõuetekohase avalduse ja vajalikud dokumendid või esitab nõutavad dokumendid isiku tuvastamist võimaldava infotehnoloogilise lahenduse kaudu. Otsuse isiku töötuna või tööotsijana arvelevõtmise või arvelevõtmisest keeldumise kohta teeb töötukassa mitte hiljem kui teisel tööpäeval alates avalduse esitamise päevast.
Isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta:
1) on noorem kui 16 aastat;
2) on jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka või talle on sama seaduse § 9 alusel määratud ennetähtaegne vanaduspension; 3) töötab töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või on avalikus teenistuses;
4) on ametis Riigikogu liikmena, Euroopa Parlamendi liikmena, Vabariigi Presidendina, Vabariigi Valitsuse liikmena, kohtunikuna, õiguskantslerina, riigikontrolörina, riikliku lepitajana, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu palgalise esimehena või palgalise aseesimehena, valla- või linnavalitsuse palgalise liikmena, sealhulgas vallavanema või linnapeana, osavalla- või linnaosavanemana;
5) peab sõltumatu isikuna avalik-õiguslikku ametit;
6) on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik , välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht;
7) on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana või on juriidilise isiku tulumaksuseaduse §-s 9 nimetatud juhtimis- või kontrollorgani liige, keda ei ole nimetatud TTTS punktis 4, kui ta saab selle eest tasu;
8) on kantud maksukohustuslaste registrisse füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasana;
9) õpib õppeasutuses statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täiskoormusega või kutseõppes statsionaarses õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud TTTS§ 26 lõike 3 punktides 1–2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel;
10) on aja-, asendus- või reservteenistuses;
11) ei vasta isiku riigi kuuluvusest tulenevatele tunnustele;
12) on Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev mittetöötav abikaasa, kellele makstakse abikaasatasu välisteenistuse seaduse § 67 lõike 1 alusel, või pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikuga kaasasolev mittetöötav abikaasa, kellele makstakse abikaasatasu avaliku teenistuse seaduse alusel;
13) saab päästeteenistuse seaduse alusel vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust.
Isikut ei võeta tööotsijana arvele, kui ta:
1) on noorem kui 13 aastat;
2) ei vasta isiku riigi kuuluvusest tulenevatele tunnustele.
Töötukassa teeb otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta:
1) kui töötu vähemalt kord 30 päeva jooksul ei tule töötukassasse vastuvõtule, välja arvatud juhul, kui töötu ei saanud tulla vastuvõtule mõjuval põhjusel;
2) kui töötu kolmandat korda mõjuva põhjuseta ei tule talle määratud ajal töötukassasse vastuvõtule;
3) kui töötu vastab tingimustele, mille esinemisel ei võeta teda töötuna arvele;
4) kui töötu keeldub individuaalse tööotsimiskava kinnitamisest;
5) kui töötu kolmandat korda mõjuva põhjuseta keeldub individuaalse tööotsimiskava täitmisest;
6) kui töötu kolmandat korda mõjuva põhjuseta keeldub sobivast tööst;
7) kui ettevõtluse alustamise toetus on töötu pangakontole üle kantud;
8) töötu soovil;
9) töötu surma korral;
10) kui töötu ei ole valmis kohe tööle asuma.
Töötukassa lõpetab isiku tööotsijana arveloleku:
1) kui tööotsija viimasest pöördumisest Töötukassasse on möödunud 90 päeva;
2) tööotsija soovil;
3) tööotsija ei vasta isiku riigi kuuluvusest tulenevatele tunnustele;
4) tööotsija surma korral.
8.3. Töötutoetus. Töötutoetuse maksmine.
Töötutoetust on õigus saada töötul, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega, välja arvatud seaduses ettenähtud juhud , ja kelle sissetulek on väiksem 31-kordsest töötutoetuse päevamäärast.
Eelpool nimetatud sissetuleku hulka ei arvata:
1) tööturuteenuste ja-toetuste seaduse alusel makstavat stipendiumi ning sõidu- ja majutustoetust;
2) tööturuteenuste ja-toetuste seaduse alusel makstavat tasu avaliku töö tegemise eest;
3) sotsiaalhoolekande seaduse alusel makstavat toimetulekutoetust ja vajaduspõhist peretoetust;
4) perehüvitiste seaduse alusel makstavaid peretoetusi, välja arvatud sama seaduse alusel makstavat lasterikka pere toetust seitset või enamat last kasvatavale perele;
5) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid puuetega inimeste sotsiaaltoetusi;
6) elatist, mida töötu saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt perekonnaseaduse §-le 101;
7) perehüvitiste seaduse alusel makstavat ealtisabi;
8) ametiühingute vabatahtlike töötukassade makstud toetust.
Töö ja tööga võrdsustatud tegevuseks loetakse:
1) töötamine töölepingu alusel või avalikus teenistuses Eestis või Eestist lähetatud töötajana välisriigis;
2) töötamine Eestis töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel;
3) tegutsemine Eestis füüsilisest isikust ettevõtjana;
4) õppimine õppeasutuse päevases õppevormis või täiskoormusega õppes, juhul kui isik on katkestanud või lõpetanud oma õpingud.Õppimise aja hulka ei loeta akadeemilisel puhkusel viibimuse aega;
5) ajateenistuskohustuse täitmine;
6)aeg, mil Eesti välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolevale mittetöötavale abikaasale makstakse abikaasatasu;
7) ametis olemine Riigikogu liikmena, Euroopa Parlamendi liikmena, Vabariigi Presidendina, Vabariigi Valitsuse liikmena, kohtunikuna, õiguskantslerina, riigikontrolörina, riikliku lepitajana, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu palgalise esimehena või palgalise aseesimehena, valla- või linnavalitsuse palgalise liikmena, sealhulgas vallavanemana või linnapeana, osavalla- või linnaosavanemana;
8) avalik-õigusliku ameti pidamine sõltumatu isikuna;
Teatud töötutelt ei nõuta varasemat hõivatust tööga või tööga võrdsustatud tegevusega Nimetatud töötud on need, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva:
1) kasvatanud ühe vanemana või eestkostjana kuni 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last, alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni;
2) olnud haiglaravil;
3) hooldanud puudega isikut ja valla- või linnavalitsus on maksnud talle hooldamise eest toetust;
4) hooldanud kohaliku omavalitsuse üksusega sõlmitud kirjaliku lepingu alusel haiget, püsivalt töövõimetut, osalise või puuduva töövõimega isikut või vanurit , kes ei kuulu perekonnaliikmete hulka;
5) olnud tööta püsivalt töövõimetuks tunnistamise või tuvastatud puuduva töövõime tõttu;
6) olnud vahi all või kandnud karistust vanglas või arestimajas.
Kui töötu on olnud hõivatud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul mitme tööga või tööga võrdsustaud tegevusega, liidab töötukassa sellised erinevate tegevustega hõivatuse ajavahemikud, mis ei kattu.
Töötutoetuse saamiseks peab toetuse saaja peab täitma erinevaid tingimusi. Nii peab toetuse saaja tulema talle määratud ajal isiklikult Töötukassasse vastuvõtule ning täitma individuaalses tööotsimiskavas kokkulepitud tingimusi ja tegevusi.
Töötul, kes on saanud toetust tingimusel, et tema käest ei nõuta eelnevat tööga või tööga võrdustatud tegevusega hõivatust, on õigus korduvalt toetust saada, kui:
1) töötule viimasest toetuse määramisest on möödunud vähemalt viis aastat või
2) töötu on korduvale toetuse taotlemisele eelneva 24 kuu jooksul töötanud vähemalt 180 päeva ega ole saanud töötutoetust nimetatud ajavahemiku .
Kui töötutoetuse maksmine on lõpetatud enne seaduses ettenähtud aja möödumist (kas 210 või 270 päeva möödumist), on isikul õigus töötutoetust uuesti taotleda, kui ta on vahepeal olnud hõivatud tööga ja jäänud 12 kuu jooksul alates viimati töötuna arvelevõtmise päevast uuesti töötuks ning vastab muudele töötutoetuse saamise tingimustele.
Töötul ei ole õigust saada töötutoetust ajavahemikul, mille jooksul talle makstakse töötuskindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduse alusel.
Töötutoetust makstakse õigustatud isikule vähemalt kord 30 päeva jooksul.
Töötutoetus makstakse töötu soovil tema pangakontole või teise isiku pangakontole või posti teel.
Töötutoetuse arvutamise aluseks on töötutoetuse päevamäär, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
8.4. Töötutoetuse saamise õiguse säilimine.
8.5. Töötutoetuse maksmise peatamine.
Töötutoetuse maksmine peatatakse, kui:
1) töötu esmakordselt mõjuva põhjuseta keeldub sobivast tööst – 10 päevaks;
2) töötu esmakordselt mõjuva põhjuseta keeldub individuaalse tööotsimiskava täitmisest – 10 päevaks;
3) töötu esmakordselt mõjuva põhjuseta ei tule määratud ajal töötukassa vastuvõtule – viimase pöördumise päevale järgnevast päevast kuni töötukassasse vastuvõtule tulemise päevani (kaasa arvatud);
4) töötul tekib vähemalt 31-kordne töötutoetuse päevamäära suutrune ühekordne sissetulek – 30 päevaks.
8.6. Töötutoetuse maksmise lõpetamine.
Töötutoetuse maksmine lõpetatakse ennetähtaegselt, kui:
1) töötu teist korda mõjuva põhjuseta ei tule talle määratud ajal töötukassasse vastuvõtule;
2) töötu teist korda mõjuva põhjuseta keeldub individuaalse tööotsimiskava täitmisest;
3) töötu teist korda mõjuva põhjuseta keeldub sobivast tööst;
4) töötuna arvelolek lõpetatakse töötukassa otsusega;
5) töötul tekib vähemalt 31-kordse töötutoetuse päevamäära suurune püsiv kuusissetulek.
6) töötul tekib õigus töövõimetoetusele töövõimetoetuse seaduse alusel õiguse tekkimise päevast arvates või töövõimetoetuse otsuse tegemise päevast arvates, kui töövõimetoetust makstakse tagasiulatuvalt töötutoetuse maksmise perioodiga kattuva ajavahemiku eest
Püsivaks loetakse sissetulekut, mida isik saab vähemalt talle määratud töötutoetuse maksmise ajavahemiku lõpuni.
8.7. Tööturuteenused
Tööturuteenuseid on võimalik osutada tööotsijale, töötule ja tööandjale. Töötule osutatakse tööturuteenuseid individuaalse tööotsimiskava alusel. Tööturuteenuste osutamine peab soodustama isiku töölerakendumist ning tööandjal sobiva tööjõu saamist.
Tööturuteenuseid osutades lähtutakse töötu ja tööotsija erialast, töökogemusest, vajadustest , võimalustest ja õigusest vabalt tööd valida ning tööandja vajadustest ja õigusest vabalt valida endale tööjõudu ning tööturu olukorrast. Otsuse tööturuteenuse osutamise kohta teeb töötukassa.
Töötukassa osutab töötule tööturuteenuseid ja muud töölesaamiseks vajalikku abi koostöös kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende asutustega ning teiste teenuste pakkujatega.
8.7.1. Tööturukoolitus ja õppestipendium
Töötul on õigus saada erinevate tegevuste eest stipendium. Õigus saada stipendiumi on:
1) töötul, kes osaleb tööturukoolitusel, mille on korraldanud töötukassa ;
2) töötul, kes osaleb tööpraktikas, mille on korraldanud töötukassa;
3) töötul, kes osaleb tööharjutuses, mille on korraldanud töötukassa;
4) töötul, kes osaleb tööalases rehabilitatsioonis.
Tööharjutuse stipendiumi arvutatakse iga tööharjutuses osaletud tunni eest tööharjutuse läbiviija esitatud andmete alusel. Tööharjutuse stipendiumi suurus arvutatakse stipendiumi poole tunnimäära alusel. Stipendiumi arvutab Töötukassa.
Stipendiumi makstakse kord kuus vastavalt töötu soovile tema pangakontole või teise isiku pangakontole või posti teel.
Stipendiumi tunnimäär kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
8.7.2. Toetus töötule ettevõtluse alustamiseks. Palgatoetus tööandjale tööturul väiksema
konkurentsivõimega isikute tööle rakendamiseks.
Ettevõtluse alustamise toetus
Töötukassast võib ettevõtluse alustamise toetust taotleda töötu, kes:
1) on vähemalt 18-aastane ja
2) on läbinud ettevõtluskoolituse või kellel on kutse- või kõrgharidus majanduse alal või ettevõtluskogemus.
Ettevõtluse alustamise toetuse taotlemiseks esitab töötu töötukassale:
1) avalduse,
2) äriplaani,
3) koopiad dokumentidest, mis tõendavad eelpool nimetatud nõude täitmist.
Ettevõtluse alustamise toetust saanud isik peab seda kasutama sihtotstarbeliselt vastavalt esitatud äriplaanile.
Töötukassa kontrollib ettevõtluse alustamise toetust saanud isiku majandustegevust ja ettevõtluse alustamise toetuse sihtotstarbelist kasutamist tõendavaid dokumente vähemalt kaks korda aasta jooksul arvates toetuse ülekandmisest. Esimene kontrollimine toimub kuue kuu jooksul arvates toetuse ülekandmisest.
Ettevõtluse alustamise toetuse saaja peab toetuse tagastama täies ulatuses järgmiste asjaolude ilmnemise korral:
1) äriplaanis ettenähtud majandustegevus ei ole alanud kuue kuu möödumisel raha pangakontole ülekandmise päevast, välja arvatud juhul, kui majandustegevus ei ole alanud mõjuval põhjusel;
2) äriplaanis kavandatud majandustegevus lõpeb enne ühe aasta möödumist raha pangakontole ülekandmise päevast, välja arvatud juhul, kui majandustegevus lõpeb mõjuval põhjusel;
3) ettevõtluse alustamise toetust saanud isik võõrandab talle kuuluva osa või aktsia toetuse abil loodud äriühingu osa- või aktsiakapitalist ühe aasta jooksul arvates raha pangakontole ülekandmise päevast;
4) ettevõtluse alustamise toetust ei kasutata sihtotstarbeliselt.
Ettevõtluse alustamise toetuse ülemmäär kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Töötule ei anta ettevõtluse alustamise toetust:
1) olemasoleva ettevõtja majandustegevuse alustamiseks ja laiendamiseks;
2) olemasoleva äriühingu osanikuks või aktsionäriks astumiseks;
3) isikule, kelle suhtes kehtib ärikeeld
4) isikule, kellel on maksuvõlg riigi või kohaliku omavalitsuse ees;
5) isikule, kellel on täitemenetluses lapse elatise võlgnevus
6) isikule, kelle esitatud äriplaan on suure riskiga ;
7) isikule, kellele kuulub või kellele toetuse avalduse esitamisele eelnenud kuue kuu jooksul kuulus osa täis- või usaldusühingust või rohkem kui 50 protsenti muust äriühingust;
8) isikule, kes on avalduse esitamisele eelnenud kolme aasta jooksul saanud ettevõtluse alustamise toetust käesoleva seaduse alusel;
9) tegutsemiseks valdkonnas, mis on vastuolus avaliku huviga .
Palgatoetus on tööandjale töötu töölerakendamiseks makstav toetus. Palgatoetusega saab tööle rakendada töötu, kes on:
1) olnud töötuna arvel järjest vähemalt 12 kuud;
2) 16–24-aastane ja olnud töötuna arvel järjest vähemalt kuus kuud;
3) olnud töötuna arvel 15 kuu jooksul vähemalt 12 kuud ja kelle töötuna arvelolek on vahepeal lõpetatud TTTS § 6 lõike 5 punktides 3–32 või 7 sätestatud asjaoludel;
4) töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul vanglast vabanenud.
Palgatoetust võib taotleda füüsiline isik, eraõiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud töötu tähtajatu või vähemalt kuuekuulise tähtajaga töölepinguga tööle võtmise korral.
Eesti Töötukassa sõlmib palgatoetuse maksmiseks TTTS § 18 lõikes 3 nimetatud isikuga halduslepingu , milles määratakse kindlaks:
1) andmed palgatoetusega tööle rakendatava isiku kohta;
2) palgatoetuse maksmise periood;
3) eeldatav töötasu suurus ühes kuus;
4) tööandja kohustused;
5) lepingu lõppemine.
Palgatoetuse suurus ühes kalendrikuus on 50 protsenti töötaja palgakulust, kuid mitte rohkem kui 50 protsenti halduslepingus sätestatud töötaja ühe kuu eeldatavast töötasust ning mitte rohkem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär. Palgakuluks loetakse töötaja töötasu ja muud tasud, millelt töötuskindlustuse seaduse alusel peetakse kinni töötuskindlustusmakse, välja arvatud töölepingu seaduse § 66 alusel riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu.
Palgatoetuse suurus arvutatakse töötuskindlustuse seaduse § 35 alusel asutatud töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel.
Palgatoetust makstakse kuue kuu eest isiku tööle asumisest arvates. Tähtajaliselt tööle võtmisel makstakse palgatoetust töösuhte poole tähtaja eest, kuid mitte kauem kui kuue kuu eest. Palgatoetust makstakse kalendrikuude eest, millal töötuskindlustuse seaduse § 35 alusel asutatud töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt on isikule välja makstud tasusid, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Palgatoetust ei maksta pikema aja jooksul kui 12 kuud halduslepingu sõlmimisest arvates.
Tööandja on kohustatud esitama Eesti Töötukassale andmed töölepingu seaduse § 66 alusel riigieelarvest tööandjale hüvitatud puhkusetasu kohta ning Eesti Töötukassa nõudmisel palgatoetuse suuruse kontrollimiseks vajalikud andmed ja dokumendid.
Tööandja tagastab palgatoetuse täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne ühe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või alla aastase tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud töölepingu seaduse § 88 lõike 1 alusel. Tööandja tagastab palgatoetusena välja makstud puhkusetasu, mis on talle töölepingu seaduse § 66 kohaselt riigieelarvest hüvitatud.
9. Ravikindlustushüvitised
9.1. Ravikindlustushüvitiste liigid, isikute ring, kellel on õigus hüvitistele ja dokumendid,
mille alusel hüvitisi makstakse
Ravikindlustushüvitise liigid
(1) Ravikindlustuse rahaline hüvitis on ajutise töövõimetuse hüvitis.
(2) Ravikindlustuse mitterahaline hüvitis on:
1) tervise edendamiseks, haiguste ennetamiseks ja raviks osutatud ravi- või muu teenus;
2) soodustingimustel väljastatavad ravimid haigekassa poolt hüvitatavas ulatuses.
Ravikindlustusega kindlustatud isikud
Kindlustatud isikute juures tuleb eristada kolme liiki isikuid:
1) isikuid, keda loetakse kindlustatuks seetõttu, et nad maksavad või nende eest makstakse sotsiaalmaksu;
2) isikuid, keda loetakse kindlustatud isikutega võrdsustatuks isikuteks ning kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu;
3) isikud, kes on end ise kindlustanud sõlmides Haigekassaga vastavasisulise lepingu.
Oluline üldine tingimus kõigi kindlustatute osas on klausel , et kindlustatud isik peab olema kas Eesti alaline elanik või tähtajalise elamisloa (elamisõiguse) alusel Eestis elav isik.
Ravikindlustuse seaduse kohaselt on seaduse alusel kindlustatuteks järgmised isikud (nende eest on sotsiaalmaksu maksja kohustatud maksma sotsiaalmaksu):
1) üle ühekuuse tähtaja või määramata ajaks sõlmitud töö-või ametilepingu alusel töötav isik, kelle eest tööandja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu:
2) avalikus teenistuses töötav isik, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus oma asutuste kaudu või loomeliitude seaduse alusel tunnustatud loomeliit;
3) isik, kelle eest maksab sotsiaalmaksu riik sotsiaalmaksuseaduses ette nähtud juhtudel;
4) juriidilise isiku kontroll- või juhtimisorgani liige, kelle eest on juriidiline isik kohustatud maksma iga kuu sotsiaalmaksu riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatuna;
5) üle ühekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav isik, kes ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu iga kuu lepingu teine pool riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatuna;
6) füüsilisest isikust ettevõtja, kes on kantud äriregistrisse ning maksab sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele; samuti notar , vandetõlk ja kohtutäitur;
7) Töötuskindlustuse seaduse alusel töötuskindlustushüvitist saav isik, kelle eest on sotsiaalmaksu kohustatud maksma töötukassa.
Kindlustatud isikuga võrdsustatud isikud on:
1) rase naine, kelle rasedus on arsti või ämmaemanda poolt tuvastatud
2) isik kuni 19-aastaseks saamiseni;
3) isik, kes saab Eestis määratud riiklikku pensioni;
4) kindlustatud isiku ülalpeetav abikaasa, kellel on vanaduspensionieani jäänud kuni viis aastat;
5) Eesti või välisriigi samaväärses õppeasutuses põhiharidust või üldkeskharidust omandav isik, kutseharidust omandav isik ning Eesti alalisest elanikust üliõpilane, v.a doktoranditoetust saav doktorant). (RKS § 5 lg 4)
Haigekassaga sõlmitud lepingu alusel loetakse kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuteks järgmised isikud (RKS § 22 lg 1):
1) välisriigist pensioni saav isik, kui välislepinguga ei ole ettenähud teisiti;
2) seaduse alusel kindlustatud isikud, va eelpool p-des 1-4 nimetatud kindlustatutega võrdsustatud isikud, kui vastav isik või tema ülalpeetav isik on olnud kindlustatud vähemalt 12 kuud lepingu sõlmimisele eelneval kahel aastal.
Õigustatud isiku ja Haigekassa vahel sõlmitavale lepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid, mis reguleerivad kindlustuslepingut, üksnes niivõrd, kuvõrd need ei ole vastuolus ravikindlustuse seaduses sätestatuga. Kindlustustegevuse seadust ei kohaldata. Sõlmitava lepingu tähtaeg on vähemalt üks aasta. Lepingu alusel makstava kindlustusmakse suurus kalendrikuus on lepingu sõlmimisele eelnenud kalendriaastal Statistikaameti poolt avaldatud Eesti keskmise kuubrutopalga ja arvu 0.13 korrutis (ümardatud 10 sendi täpsusega). Kindlustuskaitse tekib ühe kuu möödumisel lepingu sõlmimisest. Kui kindlustusleping sõlmitakse sundkindlustuses kehtiva kindlustuskaitse ajal, algab kindlustuskaitse sundkindlustuskaitse lõppemisest ilma katkemiseta. Leping lõpeb üldjuhul sundkindlustuses kindlustuskaitse tekkimisel või lepingu alusel võrdsustatud isiku või ravikindlustuse seaduse § 22 lõikes 2 nimetatud juhul tema ülalpeetava elama asumisel välisriiki kuid samuti on mõlemal poolel õigus seda lepingut lõpetada omal soovil.
9.2. Juhud, millal ravikindlustushüvitisi ei maksta
Ravikindlustushüvitise saamisel kehtivad järgmised üldised piirangud:
Kui kindlustatud isik ei täida arsti või pereõe määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, kaotab ta õiguse ravikindlustushüvitisele seoses haigusjuhtumiga, mille ennetamiseks või mille vastu oli määratud ravi otseselt suunatud. Nimetatud piirang ei tule kohaldamisele siis, kui (RKS § 28 lg 4):
1) tegemist on ravikindlustushüvitisega, mille rahaline väärtus ei õigusta kindlustatud isiku kehalise enesemääramise õiguse piiramist;
2) tegemist on olulise sekkumisega kindlustatud isiku kehalise enesemääramise õigusesse;
3) nõusoleku andmisest või arsti või pereõe määratud ravi täitmisest keeldumiseks on kindlustatud isikul või tema seaduslikul esindajal mõjuv põhjus;
4) määratava tervishoiuteenuse tagajärjel tekib tõsine risk, et kindlustatud isik võib saada rakse tervisekahjustuse või surra;
5) määratav tervishoiuteenus on seotud kindlustatud isiku suurte valudega või püsivate valude tekkimise ohuga.
Isikul ei ole õigust saada ravikindlustushüvitist, kui vastav vajadus on tekkinud seoses osalemisega teadusuuringus, sealhulgas kliinilises ravimiuuringus.
Õigus saada ravikindlustushüvitist aegub üldjuhul kolme aasta jooksul alates õiguse tekkimisest.
9.3. Hüvitise maksmine raseduse, sünnituse ja lapsendamise korral
Seda liiki hüvitise maksmise aluseks on sünnitusleht. Sünnituslehe alusel on rasedal õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva, juhul kui kindlustatud on jäänud rasedus- ja sünnituspuhkusele vähemalt 30 kalendripäeva enne määratud eeldatavat sünnitamiskuupäeva. Raseda õigus saada sünnitushüvitist väheneb nende päevade võrra, mille võrra ta jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele eelpool nimetatud tähtajast hiljem.
Kui raseda töö- või teenistuskohustusi on raseduse ajal kergendatud on tal õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva, kui ta on jäänud rasedus- ja sünnituspuhkusele vähemalt 70 kalendripäeva enne määratud eeldatavat sünnitamiskuupäeva. Raseda õigus saada sünnitushüvitist väheneb nende päevade võrra, mille võrra ta jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele eelpool nimetatud tähtajast hiljem.
Lapsendamislehe alusel on alla 10-aastase lapse lapsendajal õigus saada lapsendamishüvitist 70 kalendripäeva.
Sünnituslehe alusel makstava hüvitise suuruseks on iga töövaba päeva eest 100% kalendripäeva keskmisest tulust. Lapsendamislehe alusel makstava hüvitise suuruseks on samuti 100% kalendripäeva keskmisest tulust.
Sünnitushüvitist ja lapsendamishüvitist on isikul õigus saada töövõimetuslehel märgitud vabastuse esimest päevast arvates.
9.4. Hüvitise maksmine haiguse ja vigastuse korral
Kindlustatu haiguse ja vigastuse korral on hüvitise maksmise aluseks haigusleht . Haigusleht vormistatakse siis, kui on vajalik töövabastus (st. kindlustatu on ajutiselt töövõimetu) ja haige suhtes kohaldatakse kas haiglaravi või statsionaarset taastusravi või ambulatoorset ravi või ambulatoorset taastusravi või päevast statsionaarset ravi. Haigusleht vormistatakse haiguse või vigastuse korral kestusega kuni töövõime taastumiseni või SKA poolt püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevani, kuid ühe haiguse puhul üldjuhul mitte rohkem kui 182 kalendripäeva järjest; tuberkuloosi haigete puhul 240 kalendripäeva järjest. Kui haigusleht kestab 182 kalendripäeva (240 kalendripäeva), suunab raviarst kindlustatu hiljemalt 121.haiguspäevaks, tuberkuloosi haigestumise korral hiljemalt 178. haiguspäevaks arstlikku ekspertiisi komisjoni ravi jätkamise otsustamiseks.
Arstliku ekspertiisi komisjoni otsuse alusel pikendatud haigusleht on haigushüvitise maksmise jätkamise aluseks pärast eelpool nimetatud tähtaja möödumist.
Haigusleht lõpetatakse haiguse ja vigastuse korral, kui senise ravi käigus langetatakse uus diagnoos või kui ravi jätkamiseks osutub vajalikuks suunata haige teise raviasutusse või eraarsti juurde. Pikemaajalise ajutise töövõimetuse korral (haiguse korral) võib haige soovil lõpetada haiguslehe iga 30 kalendripäeva möödumisel, kusjuures uus haigusleht ühe ja sama diagnoosi korral vormistatakse eelmisele järgnevana.
Õigus saada haigushüvitist tekib järgmiselt: 1-3 päeva eest ei saa kindlustatud mingit tasu, 4-8 haiguspäeva eest maksab tasu tööandja, alates 9 päevast maksab hüvitist haigekassa. Kui haigestub rase töötaja, maksataks haigushüvitist alates teisest päevast.
Haiguse ja vigastuse korral makstakse kogu haiguslehel olemise aja eest, kuid mitte üle 182 (240) kalendripäeva järjest.
Hüvitise suuruseks on (§ 54): 1) 70% kalendripäeva keskmisest tulust, kui tegemist on statsionaarse tervishoiuteenuse osutamisega 2) 70% kalendripäeva keskmisest tulust ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise korral.
Sõltumata ravirežiimist on hüvitise suuruseks 100% kalendripäeva keskmisest tulust, kui töövõimetus tekkis töövigastuse või kutsehaiguse tõttu;
9.5. Hüvitise maksmine teise isiku põetamise ja hooldamise korral
Selle hüvitise maksmisel eristatakse järgmisi juhtumeid:
1) haige perekonnaliikme kodus põetamine;
2) alla 12- aastase lapse põetamine;
3) alla 3-aastase lapse või alla 16-aastase puudega lapse hooldamine, kui last hooldav isik on haige või hooldajale osutatakse sünnitusabi.
Kõikidel juhtudel on töölt vabastamise aluseks ja hüvitise maksmise aluseks hooldusleht.
Hooldusleht vormistatakse tegelikule hooldajale, kui:
1) hooldamine või põetamine on vajalik haige elu või tervise huvides 2) hooldaja on kindlustatud ja vajab hooldusajaks tööst vabastamist 3) isik, kellele hooldusleht vormistatakse hooldab ja põetab tegelikult.
Mitme kuni 12-aastase haige lapse või perekonnaliikme hooldamisel või põetamisel vormistatakse tegelikule hooldajale üks hooldusleht. Kui haigestub isik, kellele hooldusleht anti, siis vormistatakse talle haigusleht ja hooldusleht lõpetatakse haiguslehe väljaandmise päevale eelnevast päevast. Vastavalt hooldusaluse tervislikule seisundile võidakse hooldusleht anda teisele tegelikule hooldajale.
Hooldusleht vormistatakse kogu tegelikuks hooldamiseks või põetamiseks tarvilikule ajale. Hüvitist hakatakse maksma töö-või teenistuskohustuse täitmisest vabastamise esimesest päevast arvates. Kui kaua hüvitist makstakse, sõltub sellest, keda hooldatakse või põetatakse. Tuleb eristada hoolduslehe alusel töölt vabastamise perioodi ja hüvitise maksmise perioodi. Hüvitise maksmise periood võib olla lühem, kui on hoolduslehe kestus.
Alla 12-aastase haige lapse põetamise korral makstakse hüvitist hoolduslehel märgitud töövabastuse lõpuni, kuid mitte rohkem kui 14-kalendripäeva eest. Makstav hüvitise määr on alla 12-aastase haige lapse haiglas põetamise korral 80% kalendripäeva keskmisest tulust.

Alla 3-aastase lapse või alla 16-aastase puudega lapse hooldamise korral, kui last hooldav isik on haige või hooldajale osutatakse sünnitusabi, on hüvitise maksmise perioodiks 10 kalendripäeva. Erinev on ainult hüvitise suurus. Selleks suuruseks on 80% kalendripäeva keskmisest tulust.
3. Haige perekonnaliikme (v.a. alla 12-aastase lapse) kodus põetamise korral, makstakse hüvitist kuni töövabastuse lõpuni, kuid mitte rohkem kui 7- kalendripäeva eest. Hüvitise suuruseks on sel juhul 80% kalendripäeva keskmisest tulust.
9.6. Töötasu, millest arvutatakse ravikindlustushüvitis
Ajutise töövõimetus hüvitamise arvestamise aluseks on kindlustatu kalendripäeva keskmine tulu. Kalendripäeva keskmine tulu arvutatakse, lähtudes Maksuameti esitatud sotsiaalmaksu maksmist puudutavatest andmetest ja kindlustatud isikute poolt esitatud hüvitise saamise õigust tõendavatest andmetest.
Kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Arvust 365 arvatakse maha päevade arv, millal kindlustatud isik oli töökohustuste või ametiülesannete täitmisest ajutiselt vabastatud töövõimetuslehe alusel.
Kui kindlustatud isiku eest kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel aluseks oleval kalendriaastal ei makstud sotsiaalmaksu, siis võrdub kalendripäeva keskmine tulu töötaja kokkulepitud töötasu ja arvu 30 jagatisega, kuid mitte üle Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära ja arvu 30 jagatise . Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötaja kokkulepitud töötasust või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.
Kui töötaja töötasult arvutatav kalendripäeva keskmine tulu on väiksem eelpool nimetatud korras arvutatavast kalendripäeva keskmisest tulust, siis arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu lähtuvalt kokkulepitud töötasu ja arvu 30 jagatisest või töötasu alammäära ja arvu 30 jagatisest.
9.7. Hüvitiste taotlemine ja maksmine
Ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel.
Hüvitis määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded hiljemalt 90. kalendripäeval alates töövõimetuslehel märgitud päevast, kui kindlustatud isik asus töö- või teenistuskohustusi täitma või taasalustas majandus- või kutsetegevust või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osalemist. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.
Kui kindlustatud isik esitab tööandjale või füüsilisest isikust ettevõtjale paberil töövõimetuslehe, teeb tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja kindlustatud isiku samasisulisele elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult paberil töövõimetuslehe saamise päevast.
Kui kindlustatud isik esitab tööandjale või füüsilisest isikust ettevõtjale teda välisriigis ravinud arsti või hambaarsti väljakirjutatud pabertõendi (edaspidi tõend), esitab tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja haigekassale tõendi ning muud hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult tõendi saamise päevast.
Kindlustatud isik võib esitada tõendi ning muud talle hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid haigekassale ise.
Haigekassa maksab ajutise töövõimetuse hüvitise välja 30 kalendripäeva jooksul alates päevast, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud nõuetekohased kanded elektroonilisele töövõimetuslehele või kui tõendi puhul on nõuetekohaselt vormistatud dokumendid laekunud haigekassasse. Väljamaksmisega viivitamise korral on haigekassa kohustatud maksma viivist vastavalt seadusele.
10. Matusetoetus. Matusetoetuse saamise tingimused ja kord.
Alates 01.01. 2018 ei maksa Sotsiaalkindlustusamet riiklikku matusetoetust.
2018. aastast hakkab matusetoetust välja maksma omavalitsus valla- ja linnavalitsuse enda kehtestatud tingimustel ja korras. Matusetoetuse taotlemiseks tuleb pöörduda surnu viimase rahvastikuregistri järgse elukoha valla- või linnavalitsuse poole. Matusekulude kandja esitab kohalikule omavalitsusele surma tõendi (originaal) ja avalduse, milles on märgitud taotleja nimi, kontakttelefon ja arvelduskonto number.
Kuni 31.12.2017 on riiklikku matusetoetust õigus saada nendel matusekorraldajatel, kelle perekonnale määrati matusetoetuse taotlemise kuul või sellele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt ühel korral toimetulekutoetus. Matusetoetust makstakse ka valla- või linnavalitsusele, kui nad korraldavad tundmatu või omasteta isiku matuse.
Riikliku matusetoetuse suuruse kehtestab Riigikogu iga-aastase riigieelarve seadusega ning alates 2015. aastast on riikliku matusetoetuse suurus 250 eurot.
Matusetoetus määratakse, kui toetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul isiku surmapäevast või surmast teadasaamise päevast arvates.
Matusetoetuse taotlemiseks esitab matusekorraldaja Sotsiaalkindlustusametile avalduse, millele lisab:
Isikut tõendava dokumendi
Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud surma tõendi, isiku surma tõendava dokumendi, mille on välja andnud välisriigi asjaomane asutus, kui surm on registreeritud väljaspool Eestit või arstliku surmateatise, kui isik sündis surnult
Politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõestab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surma
Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, esitab ta lisaks eeltoodule valla- või linnavalitsuse esindaja volikirja.
11. Pensionikindlustus
11.1. Üldtingimused
Eesti kehtiv riiklike pensionide süsteem baseerub riikliku pensionikindlustuse seadusele, mis on ka pensionireformi esimene sammas.
Lisaks üldisele riiklike pensionide süsteemile tuleb arvestada veel kahe erineva seadusega. Nendeks on :
1) soodustingimustel vanaduspensionide seadus (RT 1992, 21, 292...I 02.07.2012,5)
2) väljateenitud aastate pensionide seadus (RT 1992, 21, 294…I 11.07.2013, 20)
Tulenevalt riikliku pensionikindlustuse seadusest on riikliku pensioni saamise õigus järgmistel isikutel:
1) Eesti alalisel elanikul
2) tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel;
Riiklike pensionide süsteemi kuuluvad: 1)vanaduspension, 2) toitjakaotuspension, 3) rahvapension, 4) väljateenitud aastate pension, 5) soodustingimustel vanaduspension.
Isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile määratakse üks liik tema valikul , v.a. seaduses ettenähtud juhtudel .
11.2. Vanaduspension
11.2.1. Vanaduspension üldistel tingimustel
Vanaduspension üldistel alustel
Õigus vanaduspensionile tekib isikul kahe tingimuse üheaegsel esinemisel:
1) seaduses ettenähtud vanusesse jõudmisel ja
2) vajaliku pensionistaaži olemasolul .
Õigus vanaduspensionile tekib meestel ja naistel erinevas vanuses. Seoses pensioniea järk-järgulise tõstmisega 65-eluaastani kõikidel isikutel, suureneb kuni aastani 2025 pensioni saamiseks vajalik vanus lähtuvalt isiku vanusest ning teatud juhtudel soost (1944-1952.a sündinud naste puhul). Pensioniiga tõuseb kuue kuu kaupa naistel, kes on sündinud aastatel 1944-1952. Isikutel, kes on sündinud aastatel1944-1952 pensioniiga tõuseb lähtuvalt sünniaastast kolme kuu kaupa. Nii on nt 1944.a sündinutel õigus penisonile vanuses 58.a ja 6 kuud, 1952 a. sündinutel 62.a 6 kuud, 1953 a. sündinud isikutel 63 aastat, 1954 a. sündinutel 63.a 3 kuud. Vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks peab vanaduspensioniikka jõudnud isikul olema pensioni taotlemise momendil Eestis omandatud pensionistaaži üldjuhul vähemalt 15 aastat. Vanaduspensioni määramist võib taotleda mistahes ajal pärast pensioniõiguse tekkimist. Vanaduspension määratakse eluajaks.
Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel on ettenähtud võimalus minna pensionile nooremana , kui seaduses ettenähtud vanus. Isik võib minna pensionile kolm aastat enne nõutava vanuse saabumist tingimusel, et tal on nõutav pensionistaaž. Ennetähtaegselt pensionile läinud isikul vähendatakse vanaduspensioni iga pensionieast varem pensionile jäämise kuu eest 0.4% võrra. Ennetähtaegne vanaduspension määratakse eluajaks. Seda ei arvutata ümber soodustingimustel vanaduspensioniks ega vanaduspensioniks.
Lisaks eelpool öeldule on isikul võimalus taotleda edasilükatud vanaduspensioni. Edasilükatud vanaduspension, on vanaduspension, mis on määratud RPKS-s ettenähtud vanaduspensionieast hilisemas vanuses. Isikul on õigus edasilükatud vanaduspensionile mis tahes ajal pärast vanaduspensionile õiguse tekkimist. Edasilükatud vanaduspensioni arvutatakse vanaduspensionile ettenähtud korras, kuid selle erisusega, et pensioni suurendatakse 0,9 protsendi võrra iga kuu eest, mis on möödunud isiku jõudmisest vanaduspensionikka. Edasilükatud vanaduspension määratakse eluajaks. Edasilükatud vanaduspensioni ei määrata isikule, kellele on määratud riiklik pension (v.a. toitjakaotuspension või rahvapension toitjakaotuse alusel) RPKS või mõne muu seaduse alusel.
Vanaduspension koosneb kolmest osast: 1) baasosast, 2) staažiosakust, mille suurus võrdub pensioniõigusliku staaži aastate ja aastahinde korrutisega, 3) kindlustusosakust, mille suurus võrdub pensionikindlustatu kindlustusosakute summa ja aastahinde korrutisega. Kui kindlustatul ei ole pensionikindlustusstaaži, määratakse pension üksnes baasosa ja staažiosaku alusel.
Isikule, kelle vanaduspensioni suurus osutub väiksemaks rahvapensioni määrast, makstakse vanaduspensioni rahvapensioni määras.
11.2.2. Vanaduspension soodustatud tingimustel
Soodustingimustel vanaduspensioni saamine tähendab seda, et pensionisaamise õigus tekib isikul nooremana ja väiksema pensionistaažiga, kui on ette nähtud üldjuhul.
Soodustingimustel vanaduspensioni saamist reguleeritakse kahe olulisema õigusaktiga, milleks on: 1) riiklik pensionikindlustuse seadus 2) soodustingimustel vanaduspensionide seadus.
Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni järgmistel isikutel:
1) emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud alla 18-aastat keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last vähemalt kaheksa aastat – viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kui tal on vähemalt 15 aastat pensionistaaži;
2) emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kui tal on vähemalt 15 aastat pensionistaaži.
3) hüpofüsaarse kääbuskasvuga isikul - 45 aastaseks saanud naisel või mehel, kellel on vähemalt 15-aastane pensionistaaž;
Lisaks sellele on võimalik saada soodustingimustel vanaduspensioni ka Soodustingimustel vanaduspensionide seaduse alusel (RT 1992, 21, 292… I 02.07.2012,5). Vanaduspensioni soodustingimustel vanaduspensioni seaduse alusel arvutamine, määramine, ümber arvutamine ja maksmine toimub riikliku pensionikindlustuse seadusega vanaduspensionidele kehtestatud korras ja tingimustel, kui seaduses ei ole ettenähtud teisti. Õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni lähtuvalt soodustingimustel vanaduspensioni seadusest on:
1) isikul, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud loetelu nr. 1 järgi (RT 1992, 30, 401). Loetelu 1 järgi saavad pensioni isikud, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirja nr. 1 järgi ning kellel on vähemalt 20-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 10 aastat on töötatud nendel töödel. Nimetatud isikutel isikul on õigus pensionile 10 aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanusesse jõudmist
2) Isikule, kes on töötanud muudel tervistkahjustavatel ja raskete töötingimustega töödel (loetelu nr.2, RT 1992, 30, 401). Loetelu 2 alusel saavad vanaduspensioni: isikud, kes on töötanud muudel tervist kahjustavatel ja raskete töötingimustega töödel Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirja nr 2 järgi ning kellel on vähemalt 25-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 12 aastat ja kuus kuud on töötatud nendel töödel. Nimetatud isikul on õigus pensionile viis aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanusesse jõudmist. Käesoleval tingimustel sooduspensionile õigust andva töötamise hulka arvatakse ka töötamine punktis 1 nimetatud tootmisaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel.
Isikul on soodustingimustel vanaduspensionile õigus siis, kui tal on vähemalt 15-aastane Eestis omandatud pensionistaaž.
Isikud, kellel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, võivad pensioni taotleda mis tahes ajal pärast pensioniõiguse tekkimist olenemata viimasest töökohast. Soodustingimustel vanaduspension määratakse eluajaks. Soodustingimustel vanaduspension määratakse ja makstakse pärast sellele pensionile õigust andvatel töödel ja ametikohtadel töötamise lõpetamist. Vastavale tööle tagasipöördumisel sooduspensioni maksmine peatatakse.
Isikule, kes jätkab töötamist töödel, mis ei anna õigust soodustingimustel vanaduspensionile, samuti isikule, kes on jõudnud vanaduspensioniikka ning jätkab töötamist eelpool nimetatud töödel, makstakse soodustingimustel vanaduspensioni täies ulatuses.
Soodustingimustel vanaduspensioni pärast selle pensioni määramist soodusstaaži alusel ei suurendata. Soodusstaažiks nimetatakse vastavatel töödel täistööajaga töötatud aega.
11.2.3. Vanaduspension soodustingimustel vanaduspensionide seaduse alusel
Vanaduspension soodustingimustel vanaduspensionide seaduse alusel arvutatakse lähtudes riikliku pensionikindluse seaduses sätestatud põhimõtetest. Arvestatud pensionile arvestatakse juurde loetelus 1 nimetatud töödel töötamise aja eest 3.1 % aastahindest iga nimetatud töödel töötatud aasta eest ning allmaatöödel töötanud isikutele sellele lisaks 21,9 % staažiaasta hindest iga allmaatöödel töötatud aasta eest.
11.3. Väljateenitud aastate pension
Väljateenitud aastate pensioni saamist reguleeritakse väljateenitud aastate pensionide seadusega (RT 1992, 21, 294….. I 11.07.2013, 20).
Väljateenitud aastate pension määratakse nende kutsealade töötajatele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioni ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist. Väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka ei arvata vastavatel kutsealadel või ametikohtadel osalise tööajaga töötamise aega. Seda liiki pensioni e. väljateenitud aastate pensioni on õigus saada:
1) politseiametnikel, päästeteenistujatel ja vanglaametnikel;
2) mõne kategooria tsiviillennundusetöötajatel ja katselenduritel;
3) osa allmaa - ja pealmaamäetöödel töötanud isikutest;
4) mere- ja jõelaevastiku ning kalalaevastiku laevade ujuvkoosseisu mõnedel
kutsealadel ja ametikohtade töötajatel;
5) teatud osa tekstiilitööstuse töötajatest;
6) osa pedagoogidest;
7) meditsiinitöötajad, kes on nakatanud töökohustuste täitmisel AIDS-i;
8) linnasisestel regulaarliinidel töötavad ühissõidukite juhid;
9) teatud kategooria artistidest.
Eelpool loetletud isikute kutsealad ja ametikohad, kus töötamine annab õiguse saada väljateenitud aastate pensioni, samuti töötajatele selle määramiseks vajaliku väljateenitud aastate arvutamise korra on kinnitanud Vabariigi Valitsus (RT 1992, 30, 402; RT I 2005,70,541).
Igal eelpool loetletud töötajate kategooria väljateenitud aastate eest pensioni saamise tingimused on seaduses täpsustatud ning mitmetel juhtudel seotud ka ettenähtud vanuse määra saavutamisega. Nt. tekstiilitööstuses telgedel ja masinatel töötavatel töötajatel tekib õigus väljateenitud aastate eest pensioni saamiseks kui nad on töötanud sellel kutsealal vähemalt 20 aastat ning kui nad on 5 aastat nooremad RPKS-s sätestatud vanaduspensioni east . Väljateenitud aastate pensioni arvutamise aluseks on pensioni baasosa, millele liidetakse iga sellele pensionile õigust andva staaži aasta eest 90,6% staažiaasta hindest ning teatud kategooriale töötajatest iga ülejäänud pensionistaaži aasta eest 100 % staažiaasta hindest.
Väljateenitud aastate pension määratakse siis, kui isik on täitnud kõik selle pensioni saamiseks vajalikud nõuded, tingimusel, et tal on vähemalt 15-aastane Eestis omandatud pensionistaaž. Väljateenitud aastate pension määratakse pensioni taotluse esitamise päevast. Väljateenitud aastate pension määratakse eluajaks.
Väljateenitud aastate pension määratakse ja makstakse pärast töötamise lõpetamist pensioni saamise õigust andval kutsealal või ametikohal. Sellele kutsealale või ametikohale tagasipöördumisel väljateenitud aastate pensioni maksmine peatatakse. Isikule, kes jätkab töötamist kutsealal või ametikohal, mis ei anna õigust saada pensioni väljateenitud aastate alusel, makstakse väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses.
11.4. Töövõimetuspension
11.5. Toitjakaotuspension
Toitjakaotuspension määratakse toitja surma korral või kui toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Tavaliselt saavad toitjakaotuspensioni ainult need toitja lähisugulased, keda on seaduses nimetatud. Lähisuguluse kohta kehtib üldreegel, et toitjakaotuspensioni saavad vaid need, kellel muude asjaolude esinemise korral oleks õigus saada toitjalt alimente. Erandina võib toitjakaotuspensioni saada toitja laste eestkostja, kes pole ei sugulane ega hõimlane.
Toitjakaotuspensioni võivad saada toitja ülalpidamisel olnud töövõimetud perekonnaliikmed ja nendega võrdsustatud isikud. Püsivalt töövõimetu isik loetakse toitjakaotuspensionile õigust omavaks perekonnaliikmeks juhul, kui tal on õigus töövõimetuspensionile või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensionile.
Töövõimetuteks perekonnaliikmeteks ja nendega võrdsustatud isikuteks, seega siis toitjakaotuspensioni saamise õigustatud subjektideks, on:
1) lapsed, vennad, õed ja lapselapsed, kes on alla 18-aastased (alla 24-aastane gümnaasiumi või kutseõppeasutuse päevases õppevormis õppiv õpilane või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis õppiv üliõpilane) või sellest east vanemad, kui ta on tunnistatud püsivalt töövõimetuks enne 18-aastaseks saamist (kui nad õpivad päevases õppevormis, siis enne 24-aastaseks saamist). Vendadel, õdedel ja lapselastel on õigus pensionile siis, kui neil ei ole töövõimelisi vanemaid;
2) mittetöötav toitja lapse vanem või eestkostja, kes ei tööta ning kasvatab toitja kuni 3-aastast last oma perekonnas;
3) pensionieas või püsivalt töövõimetu vanem;
4) lesk, kes on püsivalt töövõimetu või vanaduspensionieas ja kelle abielu toitjaga oli kestnud vähemalt ühe aasta;
5) toitja mittetöötav lesk, kes on rase (alates 12.rasedusnädalast);
6) lahutatud abikaasa, kui ta jõudis vanaduspensioniikka või tunnistati püsivalt töövõimetuks enne abielu lahutamist või enne kolme aasta möödumist abielu lahutamisest, kui abielu oli kestnud vähemalt 25 aastat.
Lese või lahutatud isiku uuesti abiellumisel säilitatakse temale abikaasa surma või teadmata ära olijaks tunnistamise puhul määratud toitjakaotuspension või rahvapension 12 kuuks.
Toitjakaotuspension määratakse ajaks, mil isik vastab töövõimetu perekonnaliikme ja nendega võrdsustatud isikutele seatud tingimustele. Toitjakaotuspension määratakse õigustatud isikutele, kui toitjal oli surmapäevaks pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž, mis oleks olnud vajalik temale töövõimetuspensioni või vanaduspensioni määramiseks.
Toitjakaotuspensioni arvutamise aluseks võetakse suurem järgmistest vanaduspensionidest:
1) toitja surmapäevani omandatud pensioniõigusliku staaži ja aastakoefitsientide summa alusel arvutatud vanaduspension;
2) vanaduspension 30-aastase pensioniõigusliku staaži korral.
Toitjakaotuspension arvutatakse eelpool nimetatud summadest järgmistes määrades:
1) ühele perekonnaliikmele 50 protsenti;
2) kahele perekonnaliikmele 80 protsenti;
3) kolmele või enamale perekonnaliikmele 100 protsenti.
11.6. Rahvapension
Rahvapension määratakse isikule, kellel ei ole õigust vanadus-, töövõimetus- või toitjakaotuspensionile nõutava pensionistaaži puudumise tõttu.
Konkreetsemalt on õigus rahvapensionile: 1) vanaduspensioni ikka jõudnud isikul, kellel ei ole õigust vanaduspensionile ja kes on elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa alusel viis aastat vahetult enne pensioni taotlemist, kui ta ei saa mõne teise riigi pensionit; 3) kui isikul ei ole õigust toitjakaotuspensionile seoses toitjal nõutava staaži puudumisega ning toitja oli elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa alusel vähemalt üks aasta enne surma 4) vanaduspensioniikka jõudnud isikul, kellele maksti RKPS-i § 60 lõike 1 alusel endises suuruses säilitatud pensioni kuni määratud tähtajani.
Rahvapension määratakse teatud protsendina rahvapensioni määrast. Punktis 1 ja 4 nimetatud isikule makstakse 100% rahvapensioni määrast; punktis 3 nimetatud isikule kolme ja enama perekonnaliikme korral 100%, kahe perekonnaliikme korral 80 % ja ühe perekonnaliikme korral 50 % rahvapensioni määrast.
11.7. Kohtuniku pension
Kohtunikupension on reguleeritud Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390… I 06.02.2014, 14) §-des 1321 - 133.
Kohtunikupension on:
1) kohtuniku vanaduspension;
2) kohtuniku väljateenitud aastate pension;
3) kohtuniku töövõimetuspension;
4) kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension.
Kohtuniku vanaduspension
Õigus kohtuniku vanaduspensionile on vanaduspensionieas oleval isikul, kes on:
1) olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja kes on 2013. aasta 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat;
2) 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja kellel pensionile jäämise ajaks täitub käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud vanaduspensioni saamiseks vajalik staaž;
3) olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja on 2013. aasta 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 10 aastat ning kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud puuduv töövõime;
4) 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja kellel pensionile jäämise ajaks täitub käesoleva vanaduspensioni saamiseks vajalik staaž ning kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud puuduv töövõime.
Õigus kohtuniku vanaduspensionile on vanaduspensioni eas oleval isikul, kes on:
1) olnud Riigikohtu esimees pärast 1991. aasta 31. detsembrit ning enne 2013. aasta 1. juulit või
2) 2013. aasta 1. juulil Riigikohtu esimees või
3) 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja nimetatakse Riigikohtu esimeheks pärast 2013. aasta 1. juulit.
Kohtuniku väljateenitud aastate pension
Õigus kohtuniku väljateenitud aastate pensionile, sõltumata vanusest, on isikul, kes on:
1) olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ning kes on 2013. aasta 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 30 aastat;
2) 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ning kellel pensionile jäämise ajaks täitub väljateenitud aastate pensioni saamiseks vajalik staaž.
Kohtuniku töövõimetuspension
Kohtunikul, kellel on tuvastatud püsiv töövõime kaotus riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 2016. aasta 1. juulit, on õigus taotleda töövõimetuspensioni, mis määratakse kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud kohtute seaduse redaktsiooni alusel.
Kohtunikule, kes saab töövõimetuspensioni kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud kohtute seaduse redaktsiooni alusel, jätkatakse pärast püsiva töövõimetuse ekspertiisiga tuvastatud püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist töövõimetuspensioni maksmist endises suuruses töövõimet hindamata. Kui kohtuniku töövõimetuspensioni saav isik jõuab riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka, jätkatakse talle tema soovil vanaduspensioni maksmist senise töövõimetuspensioni suuruses.
Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension
Kohtuniku perekonnaliikmele, kellel on õigus kohtuniku toitjakaotuspensionile tekkinud enne 2016. aasta 1. juulit, määratakse ja makstakse see lähtudes kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud käesoleva seaduse redaktsioonist.
Kohtuniku vanaduspensioni ja väljateenitud aastate pensioni suurus on 75% tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse.
Riigikohtu esimehe või isiku, kes on olnud Riigikohtu esimees, vanaduspensioni suurus on 75% Riigikohtu esimehe ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse, kui ta on Riigikohtu esimehena töötanud vähemalt viis aastat, ja 50%, kui ta on Riigikohtu esimehena töötanud vähem kui viis aastat.
Kohtunikule, kes saab kohtuniku vanaduspensioni, kuna ta on:
a) olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja on 2013. aasta 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt kümme aastat ning kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud puuduv töövõime;
b) olnud 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja kellel pensionile jäämise ajaks täitub 10 aastat staaži vanaduspensioni saamiseks) ning kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud puuduv töövõime jätkatakse vanaduspensioni maksmist endises suuruses töövõimet uuesti hindamata pärast:
1) püsiva töövõimetuse ekspertiisiga tuvastatud püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist;
2) Töötukassa poolt tuvastatud puuduva töövõime kestuse lõppemist vanaduspensioni maksmist endises suuruses töövõimet uuesti hindamata.
Kohtunikule, kes saab kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud kohtute seaduse § 1322 lõike 2 alusel, jätkatakse pärast püsiva töövõimetuse ekspertiisiga tuvastatud püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist kohtuniku vanaduspensioni maksmist endises suuruses töövõimet hindamata.
Kohtunikupensioni määramine ning maksmine toimub riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras.teisiti. Kohtunikupension, välja arvatud jooksva aasta palga alusel arvutatud pension, indekseeritakse iga aasta 1. aprilliks kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud kõrgeima palgamäära indeksiga .
Kohtunikupensioni ei suurendata avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel. Kui isikul on õigus saada mitut liiki riiklikku pensioni, määratakse talle üks pension tema valikul. Kohtunikupensioni ei maksta kohtunikuna töötamise ajal. Kui pensionile läinud kohtunik teeb muud tööd, makstakse talle kohtunikupensioni täies ulatuses, sõltumata töötasu suurusest.
Kohtunikupensioni ei määrata isikule, kes on ametist tagandatud distsiplinaarsüüteo eest või kes on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo eest. Nimetatud pension võetakse ära isikult, kes on süüdi mõistetud õigusemõistmise vastases kuriteos. Isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos sätestatud süüteo eest, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni viieaastase vangistuse , kaotab õiguse kohtuniku vanaduspensionile ja kohtuniku väljateenitud aastate pensionile.
Kui isikule maksti kohtute seaduses sätestatud kohtuniku vanaduspensioni või kohtuniku väljateenitud aastate pensioni, siis lõpetatakse pensioni maksmine kohtuotsuse jõustumise kuule järgnevast kuust. Käesolevas seaduses sätestatud pensionile õiguse kaotamise korral säilib isikul õigus taotleda pensioni üldistel alustel.
Kohtunikul, kellel on tuvastatud püsiv töövõime kaotus 100, 90 või 80% riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, loetakse kohtute seaduse § 1322 lõikes 1 sätestatud puuduva töövõime tingimus täidetuks.
11.8. Parlamendipensionid
Parlamendipensioni reguleeritakse Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus (RT 1992, 28, 381; I 2009, 15, 94). Selle seadusega reguleerimata küsimustes tuleb rakendada üldist pensioniseadusandlust. Parlamendipensionid on järgmised:
1) parlamendiliikme vanaduspension;
2) toitjakaotuspension parlamendiliikme perekonnaliikmele.
Kui isikul on õigus üheaegselt mitmele pensionile, valib ta neist ühe.
Vanaduspensioni makstakse järgmistele isikutele:
1) Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmele.
2) Ülemnõukogu (ÜN) viimase koosseisu liikmele, kelle volitused kestsid kuni Riigikogu valimiste tulemuste väljakuulutamiseni. Neile laienevad nimetatud seaduse sätted siis, kui nad võtsid osa vähemalt 1/2 täiskogu istungitest. Istungitest osavõtu nõuet ei kohaldata ÜN esimehe, peaministri ega ministri suhtes nende volituste ajal.
Õigus parlamendiliikme vanaduspensionile on Riigikogu liikmel, kes on jõudnud riigis üldiselt kehtestatud vanaduspensioni ikka või kui tal Riigikogu liikmete lõppemise ajaks puudub sellest kuni kaks aastat, tingimusel, et tal on vähemalt 25-aastane pensionistaaž ja ta on olnud Riigikogu liige ühes või enamas Riigikogu koosseisus kokku vähemalt kolm aastat.
Parlamendiliikme vanaduspensioni suuruseks on Riigikogu liikmel, kes on töötanud Riigikogu liikmena: 1) vähemalt 3 aastat – 40% Riigikogu liikme palgast 2) vähemalt 6 aastat – 60% Riigikogu liikme ametipalgast 3) vähemalt 9 aastat – 75 % Riigikogu liikme ameti palgast. Töötamise ajal Riigikogu liikmena, Vabariigi Presidendina, Vabariigi Valitsuse liikmena, Riigikohtu esimehena või liikmena, kaitseväe juhatajana, õiguskantslerina, riigikontrolörina, Eesti Panga presidendina või Euroopa parlamendi liikmena parlamendiliikme vanaduspensioni ei maksta.
Ülemnõukogu liikmete puhul on sama klausel, mis vanaduspensioni korral.
Toitjakaotuspension määratakse Riigikogu liikme surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele. Ülalpeetavateks perekonnaliikmeteks loetakse neid isikuid, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni teiste riiklike pensione sätestatavate seaduste alusel. Toitjakaotuspensioni suuruseks on 30% Riigikogu liikme palgast iga ülalpeetava perekonnaliikme kohta, kuid kogusummas mitte rohkem kui parlamendiliikme ametipalk.
Riigikogu liikmele, kellel on õigus saada mitut liiki riiklikku pensioni määratakse üks pension tema valikul.
Eelpool mainitud pensioni garanteerimise põhimõtted ei laiene Riigikogu liikmele, kelle volitused lõpetatakse ennetähtaegselt teda süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
11.9.Vabariigi Presidendi ametipension
Vabariigi Presidendi ametipension on sätestatud Vabariigi Presidendi ametihüve seadusega (RT I 1996, 51, 966; I 29.12.2012,1). Vabariigi Presidendi ametihüvedeks on ametipalk ja ametipension ning muu presidendiks valitud isiku riiklik soodustus .
Pärast ametivolituste lõppemist makstakse presidendile ametipensioni, mille määr on 75% kehtivast presidendi ametipalgamäärast. Presidendi ametivolituste kestmisel vähem kui viis aastat, vähendatakse pensioni määra 2% iga viieaastasest perioodist puudu jääva kuu eest, kuid mitte alla poole eelpool nimetatud ametipensioni määrast. Kui presidendil on ametivolituste ajal tuvastatud osaline või puuduv töövõime, suurendatakse tema ametipensioni 25 protsendi võrra. Presidendil, kellel on tuvastatud osaline töövõimetus riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, loetakse Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse §-s 9 sätestatud osalise töövõime tingimus täidetuks. Presidendil, kellel on tuvastatud täielik töövõimetus riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, loetakse Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse §-s 9 sätestatud puuduva töövõime tingimus täidetuks.
Pensioni maksmine peatatakse vabaduskaotuse kandmise ajaks või meditsiinilise iseloomuga sunnivahendi kohaldamise ajaks. Pensioni maksmine lõpetatakse, kui isik loobub presidendi ametipensionist, valitakse presidendiks tagasi või sureb.
Kui ekspresident saab ametipensioni, siis muid riiklikke pensione talle ei maksta.
Veel on olemas presidendi pereliikme pension. Presidendi surma korral makstakse igale presidendi töövõimetule pereliikmele toitjakaotuspensioni, mille suurus on pool presidendi ametipensionist. Presidendi pereliikme pensionid ei tohi kogusummas ületada presidendi ametipensioni määra. Toitjakaotuspension määratakse kooskõlas riikliku pensionikindlustuse seaduse sätetega. Riikliku pensionikindlustuse seaduses ettenähtud piirangutest olenemata on presidendi lesel õigus saada presidendi surma korral toitjakaotuspensioni, kui ta oli presidendi abikaasa presidendi ametivolituste ajal. Toitjakaotuspensioni maksmine õigustatud isikule peatatakse vabaduskaotuse kandmise ajaks või meditsiinilise iseloomuga sunnivahendi kohaldamise ajaks.
11.10. Ametniku vanaduspension
Avaliku teenistuse seaduse (RT I 26.02.2013,5) §-st 113 tulenevalt reguleeritakse selle seadusega ametnike riiklikke vanaduspensione. Vanaduspension määratakse üldises korras, kuid riiklikku vanaduspensioni suurendatakse järgnevalt:
10-15 aastase teenistusstaaži korral - 10% võrra
16-20 aastase teenistusstaaži korral - 20% võrra
21-25 aastase teenistusstaaži korral - 25% võrra
26-30 aastase teenistusstaaži korral - 40% võrra
üle 30 aastase teenistusstaaži korral - 50% võrra.
Teenistusstaaž peab olema omandatud enne 01.04.2013. Staaži suurendamine toimub veel viie aasta jooksul alates seaduse jõustumisest.
Kulutused, mis tulenevad eelpool mainitud vanaduspensionide suurendamisest kaetakse riigieelarve vahenditest. Niisugust vanaduspensionide suurendamist kohaldatakse alates 1996.a.1. jaanuarist . Selline suurendamine ei laiene isikule, kes oli 1. jaanuariks 1996.a. oli teenistusest vabastatud.
11.11. Riigikontrolli ametniku pension
Riigikontrolöri pensioni on sätestatud riigikontrolli seaduse (RT I 2002, 21, 117… I 19.12.2012, 13)) §-des 541 – 55.
Riigikontrolöri ametipension
Õigus riigikontrolöri ametipensionile vanaduspensioniea saabumisel on isikul, kes on:
1) 2013. aasta 1. jaanuariks töötanud riigikontrolörina vähemalt viis aastat;
2) 2013. aasta 1. jaanuaril ametis riigikontrolörina ja kes töötab sellel ametikohal vähemalt viis aastat.
Riigikontrolöri ülalpeetava toitjakaotuspension
Õigus toitjakaotuspensionile on riigikontrolöri ülalpidamisel olnud töövõimetul pereliikmel 2013. aasta 1. jaanuaril ametis oleva riigikontrolöri surma korral ametis oleku ajal.
Riigikontrolli peakontrolöri ametipensionile
Õigus Riigikontrolli peakontrolöri ametipensionile vanaduspensioniea saabumisel on isikul, kes on:
1) 2013. aasta 1. jaanuariks töötanud vähemalt 15 aastat Riigikontrolli peakontrolörina;
2) 2013. aasta 1. jaanuariks töötanud vähemalt 15 aastat riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse ametnikuna, sealhulgas vähemalt viis aastat Riigikontrolli peakontrolörina;
3) 2013. aasta 1. jaanuaril ametis Riigikontrolli peakontrolörina ja kellel on selleks ajaks täitunud vähemalt 50 protsenti käesoleva paragrahvi punktis 1 sätestatud ametipensioni saamiseks vajalikust staažist ning kellel pensionile jäämise ajaks täitub nimetatud staaž;
4) 2013. aasta 1. jaanuaril ametis Riigikontrolli peakontrolörina ja kellel on selleks ajaks täitunud vähemalt 50 protsenti mõlemast käesoleva paragrahvi punktis 2 sätestatud ametipensioni saamiseks vajalikust staažist ning kellel pensionile jäämise ajaks täituvad nimetatud staažid;
5) 2013. aasta 1. jaanuaril riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse ametnik ja kellel on selleks ajaks täitunud vähemalt viieaastane Riigikontrolli peakontrolöri staaž ja vähemalt 50 protsenti 15-aastasest riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse ametniku staažist ning kellel pensionile jäämise ajaks täitub nimetatud staaž.
Riigikontrolöri ametipensioni suurus on:
1) 50 protsenti riigikontrolöri ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates ametipension määratakse, kui isik on töötanud riigikontrolöri ametikohal vähemalt viis aastat;
2) 70 protsenti riigikontrolöri ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates ametipension määratakse, kui isik on töötanud riigikontrolöri ametikohal vähemalt kümme aastat.
Alla kümne aasta riigikontrolörina töötanud riigikontrolöri surma korral igale tema ülalpidamisel olnud töövõimetule pereliikmele makstava toitjakaotuspensioni suurus on 12,5 protsenti riigikontrolöri ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates toitjakaotuspension määratakse. Riigikontrolöri pereliikmete toitjakaotuspensionid kokku ei tohi ületada 37,5 protsenti riigikontrolöri ametipalgast nimetatud kuupäeval.
Kümme või rohkem aastat riigikontrolörina töötanud riigikontrolöri surma korral igale tema ülalpidamisel olnud töövõimetule pereliikmele makstava toitjakaotuspensioni suurus on 17,5 protsenti riigikontrolöri ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates toitjakaotuspension määratakse. Riigikontrolöri pereliikmete toitjakaotuspensionid kokku ei tohi ületada 52,5 protsenti riigikontrolöri ametipalgast nimetatud kuupäeval.
Riigikontrolli peakontrolöri ametipensioni suurus on 60 protsenti Riigikontrolli peakontrolöri ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates ametipension määratakse.
Ametipension ja toitjakaotuspension määratakse ning neid makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras. Ametipension ja toitjakaotuspension, välja arvatud jooksva aasta palga alusel arvutatud pension, indekseeritakse iga aasta 1. aprilliks riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud pensioniindeksiga.
Ametipensioni ja toitjakaotuspensioni saamise ajal ei ole isikul õigust saada teisi riiklikke pensione. Ametipensioni ei suurendata avaliku teenistuse seaduse § 113 alusel. Kui isikul on õigus saada mitut liiki riiklikku pensioni, määratakse talle üks pension tema valikul.
Ametipensioni ei maksta riigikontrolöri ja Riigikontrolli peakontrolöri töötamisel sellele ametipensionile õigust andval ametikohal või Riigikogu liikmena, Vabariigi Presidendina, Vabariigi Valitsuse liikmena, Riigikohtu esimehe või liikmena, kaitseväe juhatajana, õiguskantslerina või Eesti Panga presidendina.
11.12. Kaitseväepension
Kaitseväelase pensionikindlustust reguleeritakse kaitseväeteenistuse seadusega (RT I, 14.03.2014,38).
Tegevteenistuses olnud isikul on õigus tegevteenistuspensionile ja töövõimetuspensionile.
Tegevväelasel, ajateenistuses ja reservteenistuses olnud isikul on õigus töövõimetuspensionile.
Kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud isiku perekonnaliikmel on õigus toitjakaotuspensionile.
Tegevteenistuspension
Isikul, kellel on vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž, tekib 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile, mille suurus on 50 protsenti tema pensioni suuruse arvutamise aluseks olevast ametikoha palgaastmestiku keskmisest.
Pensioni suuruse arvutamise aluseks on isiku valikul kas isiku:
1) tegevteenistusest vabastamisel kehtinud tema ametikoha palgaastmestiku keskmine või
2) tegevteenistuse viie viimase aasta hulgast valitud temale soodsaima palgaastmestiku keskmine rahuaja ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest.
Iga aasta eest, mille võrra tegevväelase tegevteenistusstaaž ületab 20-aastast tegevteenistusstaaži, liidetakse KTVS § 206 lõikes 1 nimetatud 50 protsendile juurde 2,5 protsenti.
Igal rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemise eest liidetakse KVTS § lõikes 1 nimetatud 50 protsendile üks protsent.
Pensioni ülemmäär on 75 protsenti KVTS § 206 lõikes 2 sätestatud ametikoha palgaastmestiku keskmisest.
Tegevteenistuspension määratakse eluajaks.
Kaitseväe juhatajal ja Kaitseväe juhataja asetäitjal on õigus ametikohalt vabastamisel tegevteenistuspensionile sõltumata tegevteenistusstaažist ja vanusest ning tema Kaitseväe juhataja või Kaitseväe juhataja asetäitja ametikohal oleku ajast. Kaitseväe juhataja tegevteenistuspensioni suuruseks on 75 protsenti tema ametikohalt vabastamisel kehtinud põhipalgast.
Kaitseväe juhataja asetäitja tegevteenistuspensioni suuruseks on 75 protsenti tema ametikohalt vabastamisel kehtinud ametikoha palgaastmestiku keskmisest.
Isikul, kes vabastati tegevteenistusest süüdimõistva kohtuotsuse alusel, ei ole õigust tegevteenistuspensionile.
Isikul, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos sätestatud süüteo eest, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni viieaastase vangistuse, ei ole õigust tegevteenistuspensionile.
sikul, kellel on tuvastatud kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiv töövõimetus, tekib õigus töövõimetuspensionile.
Töövõimetuspensioni suuruse arvutamise aluseks on teenistusülesannete täitmisest põhjustatud töövõime kaotuse ulatus ja viimane Statistikaameti avaldatud pooleteisekordne keskmine brutokuupalk kalendriaastas, mis oli avaldatud päevaks, millest alates töövõimetuspension määrati.
Töövõimetuspensioni suuruseks on:
1) töövõime kaotuse korral 100 protsenti – 80 protsenti KVTS § 209 lõikes 3 nimetatud summast ;
2) töövõime kaotuse korral 50–90 protsenti – 60 protsenti KVTS § 209 lõikes 3 nimetatud summast;
3) töövõime kaotuse korral 10–40 protsenti – 40 protsenti KVTS § 209 lõikes 3 nimetatud summast.
Töövõimetuspension määratakse ajaks, milleks Kaitseväe arstlik komisjon on kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud isiku tunnistanud püsivalt töövõimetuks.
Tegevteenistuses olnud isikule, kellel on töövõimetuks tunnistamise päevaks tegevteenistuspensioni määramiseks nõutav tegevteenistusstaaž, määratakse tema soovil töövõimetuspension tegevteenistuspensioni suuruses.
Kui töövõimetuspensioni saav isik jõuab riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka, jätkatakse isikule tema soovil senise töövõimetuspensioni maksmist eluaeg . Määratud pensionile kohaldatakse KVTS § 211 lõikeid 1 ja 5–7 ning § 212 lõikeid 1, 2 ja 4
Toitjakaotuspension
Kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise korral on õigus toitjakaotuspensionile tema ülalpidamisel olnud järgmistel perekonnaliikmetel:
1) laps, vend, õde või lapselaps, kes on alla 18-aastane või sellest east vanem, kui ta on tunnistatud püsivalt töövõimetuks või kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime enne 18-aastaseks saamist;
2) laps, vend, õde või lapselaps, kes on alla 24-aastane või sellest east vanem, kui ta õpib gümnaasiumi või kutseõppeasutuse statsionaarses õppes või on meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis õppiv õpilane või on ülikoolis või rakenduskõrgkoolis täiskoormusega õppiv üliõpilane ja ta on tunnistatud püsivalt töövõimetuks või kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime enne 24-aastaseks saamist;
3) vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetu või osalise või puuduva töövõimega vanem või lesk, kelle abielu toitjaga oli kestnud vähemalt viis aastat;
4) lahutatud abikaasa, kui ta jõudis vanaduspensioniikka või tunnistati püsivalt töövõimetuks või tal tuvastati osaline või puuduv töövõime enne abielu lahutamist;
5) üks vanematest, lesk või eestkostja, kes ei tööta ning kasvatab toitja alla 18-aastaseid lapsi, vendi, õdesid või lapselapsi oma perekonnas.
Vennal, õel või lapselapsel on õigus toitjakaotuspensionile siis, kui tal ei ole töövõimelisi vanemaid.
Lapse, vanema või lese õigus toitjakaotuspensionile ei sõltu sellest, kas ta oli toitja ülalpidamisel või mitte.
Õigus toitjakaotuspensionile ka juhul, kui toitja on teadmata kadunud ning Politsei- ja Piirivalveamet on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning ei ole suutnud toitja asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul.
Toitjakaotuspensioni arvutamise aluseks on viimane Statistikaameti avaldatud pooleteisekordne keskmine brutokuupalk kalendriaastas, mis oli avaldatud päevaks, millest alates toitjakaotuspension määrati. Toitjakaotuspension arvutatakse ühe toitjakaotuspensioni õigusega isiku kohta 35 protsendi, kahe toitjakaotuspensioni õigusega isiku kohta 55 protsendi, kolme ja enama toitjakaotuspensioni õigusega isiku kohta 75 protsendi ulatuses toitjakaotuspensioni arvutamise aluseks olevast summast.
Lese või lahutatud isiku uuesti abiellumisel säilitatakse temale määratud toitjakaotuspension üheks kuuks pärast tema uuesti abiellumist.
Toitjakaotuspension määratakse ajaks, kui isik vastab sätestatud tingimustele, või ajaks, kui toitja on teadmata kadunud.
Pensioni taotletakse, see määratakse ja seda indekseeritakse riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Pension määratakse sellele pensioniliigile õiguse tekkimise päevast arvates, milleks on:
1) tegevteenistuspensioni taotlemisel - pensioniõigusliku vanuse ja tegevteenistusstaaži täitumisel tegevteenistusest vabastamise päev;
2) töövõimetuspensioni taotlemisel – püsiva töövõimetuse määramise päev;
3) toitjakaotuspensioni taotlemisel – kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise või surnuks tunnistamise päev.
Kui kaitseväelane on teadmata kadunud ning Politsei- ja Piirivalveamet on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning ei ole suutnud menetlusaluse isiku asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul, tekib toitjakaotuspensionile õigus 12 kuu möödumisel nimetatud menetluse algatamisest.
Tegevteenistuspension ja töövõimetuspension määratakse õiguse tekkest , kui pensioni määramiseks on taotlus esitatud kolme kuu jooksul sellele pensionile õiguse tekkimise päevast arvates. Kui toitjakaotuspensioni määramiseks on taotlus esitatud kuue kuu jooksul, määratakse pension sellele pensionile õiguse tekkimise päevast.
11.13. Prokuröripension
Prokuröripension tagatakse prokuröridele prokuratuuriseaduse (RT I 1998, 41/41, 625…..RT I,21.12.2012,16) alusel. Nimetatud seaduses nähakse ette prokuröri vanaduspension.
Prokuröril, kes on töötanud prokurörina vähemalt 25 aastat, on pensioniea saabumisel õigus prokuröri vanaduspensionile. Õigus nimetatud vanaduspensionile on isikul, kes on töötanud prokurörina vähemalt 15 aastat ja sellele eelnevalt vähemalt 10 aastat kohtunikuna või politseiametnikuna. Prokuröri vanaduspensioni suuruseks on 65 % tema viimasest ametipalgast. Kui muutub selle prokuröri ametipalk, kellena prokuröri vanaduspensioni saav isik töötas, arvutatakse prokuröri vanaduspension ümber. Sel juhul makstakse muutunud suuruses pensioni alates järgneva kuu esimesest kuupäevast.
11.14. Pensioniõiguslik staaž. Pensionikindlustusstaaž.
Pensionistaaž on aeg, mil pensionikindlustatu on hõivatud riiklikule pensionile õigust andava tegevusega. Pensioniõiguslikku staaži arvestatakse kuni 31. detsembrini 1998.a. Alates 1. jaanuarist 1999.a arvestatakse pensionikindlustusstaaži. Õigus pensionikindlustusstaaži ühele aastale on kindlustatul, kes ise on maksnud või kelle eest on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele arvestatud sotsiaalmaksu vähemalt kuupalga alammäära aastasummalt.
Pensioniõigusliku staaži arvutamisel on võimalik rakendada kahesugust korda: 1) üldine kord 2) soodustatud kord. Üldkorras võetakse töötatud aeg arvesse ühekordses ulatuses, soodustatud korras kuni kolmekordses ulatuses. Üldkorras staaži arvutamine sõltub ühtedel juhtudel sotsiaalmaksu maksmisest, teistel juhtudel arvutatakse staaži teatava perioodi eest sõltumata sotsiaalmaksu maksmisest. Üldreegel on, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse igasugune tegevuse aeg töötajana, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu.
Sõltumata sotsiaalmaksu maksmisest arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka:
1) teenistusaeg Eesti kaitseväes ning kooskõlas kaitseväeteenistuse seadusega nimetatud teenistusega võrdsustatud teenistusaeg; samuti teenistusaeg siseministeeriumi süsteemis;
2) kohustusliku sõjaväeteenistuse- ja asendusteenistuse aeg;
3) õpiaeg kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides;
4) I grupi invaliidi, lapsinvaliidi, alla 18-aastase lapseeast invaliidi ning emale, isale või eestkostjale väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni;
5) riigi tööhõivetalituses töötu abiraha saamise või tööhõivetalituse vahendusel tööturukoolituses osalemise aeg;
6) töötamise aeg talus enne talu likvideerimist, kolhoosi, sovhoosi või mujale tööle asumist, kui isik oli vähemalt 14 aastat vana;
7) ühele vanematest või eestkostjale kaks aastat pensioniõiguslikku staaži iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat;
8) aeg, mil töötaja või füüsilisest isikut ettevõtja oli ajutiselt töövõimetu;
9) töötamise aeg talus, kui kooskõlas Eesti NSV taluseadusega oli talu maksude maksmisest vabastatud;
10) diplomaadi abikaasa välisesinduses oleku aeg;
11) Eesti Vabariigi presidendi mittetöötavale abikaasale presidendi ametivolituste aeg;
Ainult sotsiaalmaksu maksmise korral võetakse arvesse:
1) töötamise aeg füüsilisest isikust ettevõtjana;
2) loomeliitude ja kutseühingute liikmete tegevusaeg alates loometegevuse algusest. 1991.a. 1. jaanuarist arvatakse nimetatud isikute loometegevuse aeg staaži hulka juhul, kui maksti sotsiaalmaksu;
3) töötamise aeg (kirikus) koguduses või muus registreeritud usuorganisatsioonis alates 1991.a. 1. jaanuarist. Enne seda tähtaega töötatud aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sotsiaalmaksu maksmisest.
Sooduskorras arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka:
1) pidalitõbilas või katkutõrjeasutuses töötamise aeg – kahekordselt;
2) 1944. aasta oktoobris või novembris Saaremaalt Sõrve poolsaarelt Saksamaale sunniviisiliselt ümberasustatud isiku puhul aeg alates ümberasustamisest kuni Eestisse elama asumiseni, kuid mitte kauem kui 1946. aasta 31 detsembrini – kolmekordselt.
Täiendavad staaži nõuded tulevad Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusest.
Nimetatud seaduse kohaselt võetakse arveese veel järgmised staaži aastad:
1) Eesti Vabariigi territooriumil võõrriikide okupatsiooni vastases relvastatud vabadusvõitluses osalenud või ennast õigusvastaste repressioonide eest varjanud isiku vabadusvõitluses osalemise või enese varjamise aeg ühekordselt;
2) represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt;
3) sõjavangis, II maailmasõja ajal koonduslaagris, getos, samuti aastatel 1941–1942 töö- ja ehituspataljonis või töö- ja ehituskolonnis viibimise aeg kolmekordselt;
4) represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt;
5) Represseeritud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.
Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse eelpool nimetatud tegevuste aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991.aasta 1. jaanuarini, juhul kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži.
Pensioniõigusliku staaži tõendamist reguleeritakse sotsiaalministri määrusega (RT I 29.12.2012, 58 ). Selle tõendamise juhendiga on üksikasjalikult loetletud dokumendid, mida tuleb esitada igal konkreetsel juhul tõendamaks pensioniõiguslikku staaži
Pensionikindlustusstaaži arvestamine
Alates 1. jaanuarist 1999.a. arvestatakse isikule pensionkindlustusstaaži. Pensionikindlustusstaaži arvestamise aluseks on andmed pensionikindlustatu poolt või tema eest makstud või arvestatud sotsiaalmaksu kohta. Õigus pensionikindlustusstaaži ühele aastale on pensionikindlustatul, kes ise on maksnud või kelle eest on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele makstud või arvestatud isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa vähemalt kuupalga alammäära aastasummalt. Isiku puhul, kelle eest sotsiaalmaksu maksab riik vastavalt sotsiaalmaksu seadusele, arvestatakse pensionikindlustusstaaži samaväärselt sotsiaalmaksu tasumisega kuupalga alammääralt. Pensionikindlustusstaaži arvutamisel võrreldakse pensionikindlustatu iga kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu vastava aasta jaanuarikuu kaheteistkümnekordselt kuupalga alamääralt arvutatud sotsiaalmaksuga.
11.15. Pensioni määramise tingimused ja kord
Riiklikule pensionile õigust omav isik esitab pensioniavalduse elukohajärgsele sotsiaalkindlustusametile.
Pensioni määrab pensioni taotleja elukohajärgne sotsiaalkindlustusameti juhataja. Pensioni taotlemise päevaks loetakse päev, millal Sotsiaalkindlustusamet võtab vastu pensioniavalduse. Dokumentide vastuvõtmise kohta antakse pensionitaotlejale tõend.
Üldjuhul määratakse pension taotlemise päevast alates, kuid teatud juhtudel määratakse pension varasemast tähtajast:
1) vanaduspension määratakse pensioniikka jõudmise päevast
3) toitjakaotuspension või rahvapension määratakse toitja surma või teadmata kadumise päevast, kuid mitte üle ühe aasta enne pensioni taotlemist.
Perekonnaliikmetele ja nendega võrdsustatud isikutele, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni või rahvapensioni toitjakaotuse korral, määratakse ühine pension. Kuid mõne perekonnaliikme avalduse alusel võidakse pensionist eraldada tema osa ja see osa makstakse talle eraldi välja.
11.16. Pensioni maksmine
Pensioni makstakse riikliku pensionikindlustuse eelarvest, mille vahendid moodustuvad sotsiaalmaksust ja muudest seadusega sätestatud eraldistest. Pensionärile makstakse pension välja kas ülekandega tema pangaarvele või posti teel. Kui pensionäril saadaolev pension makstakse välisriiki, kannab selle maksmisega seotud kulud pensioni saaja.
Pensioni võib välja maksta ka volikirja alusel. Kui volikirjas ei ole kehtivuse aega märgitud, kehtib see ühe aasta jooksul tõestamise päevast arvates. Volikiri peab olema tõestatud notariaalselt või statsionaarse raviasutuse juhi poolt, kus pensionär on ravil.
Riikliku pensioni kättetoimetamine ja saatmine Eestis toimub maksja arvel. Riikliku pensioni kandmine välisriigis asuvasse panka pensionäri arvele toimub saaja arvel.
Töötavale pensionärile makstakse pensioni järgmiselt:
a) Töötavale vanadus- ja töövõimetuspensionärile makstakse pensioni täies ulatuses:
b) Toitjakaotus- ja rahvapensioni töötamise korral ei maksta. Samuti ennetähtaegset vanaduspensioni kuni vanaduspensioniealiseks saamiseni töötamise korral ei maksta.
Töötamisena käsitletakse riiklike pensionide süsteemis sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenimist töö- või teenistuslepingu või tsiviilõigusliku lepingu alusel või tegutsemist ettevõtjana.
Kui posti kaudu makstav pension on välja võtmata vähemalt kaks kuud, peatatakse pensioni maksmine. Pärast vastava avalduse ja isikut tõendava dokumendi esitamist makstakse pension välja tagantjärele.
Kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse vabadusekaotuse ajaks pensioni maksmine. Kui kohus määrab pensionäri suhtes meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise, makstakse nimetatud mõjutusvahendi kohaldamise ajal pensioni pooles rahvapensioni määras. Kui pensionäril on ülalpeetavaid, siis makstakse pensioni neile, sõltuvalt ülalpeetavate arvust: üks ülalpeetav - 25 % pensionist, kaks ülalpeetavat – 50% pensionist; kolme ja enama ülapeetava puhul - 75% pensionist.
11.17. Kinnipidamised pensionist
Pensionist kinnipidamisel tuleb silmas pidada seda, et kõigil pensionist kinnipidamise juhtudel säilitatakse pensionärile vähemalt 50% rahvapensioni määrast. Pensionist võib kinni pidada:
1) täitemenetluse seadustiku alusel täitmisele kuuluvate lahendite alusel;
2) Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel pensionärile enam makstud pensionisummade sissenõudmiseks
Pensionäri kirjalikul nõusolekul võib elukohajärgse sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel riiklikust pensionist tasaarvestada üle 20 % pensionist.
Täitemenetluse seadustiku alusel täitmisele kuuluvate lahendite alusel võidakse tasaarvestada kuni 50% riiklikust pensionist.
Pensionärile säilitatakse vähemalt 50% rahvapensioni määrast.
11.18. Pensioni ümberarvutamine
12. Kogumispension
Kogumispension moodustab Eestis pensionireformi teise ja kolmanda samba. Kogumispension jaguneb kaheks: 1) kohustuslik kogumispension ning 2) vabatahtlik kogumispension. Kogumispensione haldavad eraõiguslikud pensionifondid, kes reeglina asuvad erinevate pankade juures. Pensionifondide tegevust reguleeritakse nii investeerimisfondide kui ka kogumispensionide seaduse (edaspidi KPS) (RT I 2004, 37, 252… I 23.12.2013,43) alusel.
12.1. Kohustuslik kogumispension
Kohustuslik kogumispension on isikule tagatud perioodiline hüvitis, mille saamiseks omandatakse kohustusliku kogumispensioni maksete, isiku eest makstud sotsiaalmaksust sotsiaalmaksu seadusega määratud osa ja vanemahüvitiselt makstud täiendavate sissemaksete eest kohustusliku pensionifondi osakuid ning mis makstakse välja pensionifondist või mille maksab välja kindlustusandja (KPS § 2 lg2).
Iga inimene, kes saab tasusid, mis kuuluvad maksustamisele kohustusliku kogumispensioni maksega, on kohustatud valima endale pensionifondi, millesse tema eest hakatakse tegema sissemakseid. Kohustusliku kogumispensioni makse suuruseks on 2 % maksustatavast sissetulekust (KPS § 9) Lisaks nimetatud summale suunab maksuamet 4% isiku pealt makstavalt sotsiaalmaksust oma korda vastavasse pensionifondi.
Hetkel on kohustuslik liituda kohustusliku kogumispensioni skeemiga nendel isikutel, kes on sündinud pärast 01. jaanuari 1983 (KPS § 66). Isikud, kes on sündinud varem eelpool nimetatud kuupäevast, on valiku õigus, st nad kas liituvad kohustusliku kogumispensioniga või mitte. Kui isik on juba liitunud kohustusliku kogumispensioniga, siis ta ei saa oma avaldust tagasi võtta. Võimalik on küll fonde vahetada (KPS § 23 jj), kuid nimetatud skeemist kindlustatud isikud väljuda ei saa. Fonde saab vahetada kolm korda aastas.
Sissemakseid kohustusliku kogumispensionfondi saab isik teha ainult ühte fondi.
Õigus kohustusliku kogumispensioni väljamaksetele on osakuomanikul, kes vastab järgmisel tingimusele:
1) isik on jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka;
Kohustusliku kogumispensioni saamiseks sõlmib selleks õigustatud isik tema poolt valitud ja ettenähtud tingimustele vastava kindlustusandjaga kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu. Lepingu sõlmimisel tasub isik kindlustusandjale ühekordse kindlustusmaksena kõigi talle kuulunud kohustuslike pensionifondide tagasivõetud osakute tagasivõtmishinna. Väljamaksed tehakse kindlustusvõtjale lepingu alusel perioodiliselt võrdsete või suurenevate summadena (annuiteet) vähemalt kord kolme kuu jooksul kuni kindlustusvõtja surmani (KPS § 41 lg 3). Väljamakseid pensionifondist tehakse isikule kuulunud osakute tagasivõtmisel pensionifondivalitseja poolt osakute tagasivõtmishinnaga.
Kogumispensioni saamiseks on osakuomanikul õigus sõlmida kindlustusandjaga pensionileping, leppida pensionifondivalitsejaga kokku fondipension või taotleda ühekordset väljamakset pensionifondist.
Pensionileping on osakuomaniku ja kindlustusandja vahel sõlmitud kohustusliku kogumispensioni kindlustusleping, mille alusel kindlustusandja kohustub tegema lepingus kokkulepitud tingimustel ja korras lepingu sõlminud osakuomanikule (edaspidi kindlustusvõtja) pensionimakseid kuni tema surmani ning kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakse.
Pensionilepingu sõlmimisel võetakse tagasi kõik kindlustusvõtjale kuuluvad pensionifondide osakud või vähemalt 700-kordsele riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel kehtestatud rahvapensioni määrale (edaspidi rahvapensioni määr) vastavad pensionifondide osakud ning neile vastava summa eest tehakse ühekordne kindlustusmakse isiku valitud kindlustusandjale. Osakute tagasivõtmise ja raha kandmise pensionifondist kindlustusandjale korraldab registripidaja .
Kindlustusandja on kohustatud pensionilepingu sõlmima, kui osakuomanikul on tekkinud l õigus kohustuslikule kogumispensionile. Kindlustusandja ei ole kohustatud pensionilepingut sõlmima, kui osakuomanikule kuuluvate kõigi pensionifondide osakute arvu ja nende puhasväärtuse korrutamisel saadav summa (edaspidi osakute koguväärtus) on väiksem kui ettenähtud määr
Kui osakuomanikule kuuluvate osakute koguväärtus on suurem kui 700-kordne rahvapensioni määr, on osakuomanikul õigus sõlmida pensionileping, mille alusel tasutakse kindlustusandjale ühekordne kindlustusmakse osakute ulatuses, mis pensionilepingu sõlmimisel vastab vähemalt nimetatud määrale. Osakuomanikul on õigus jätta ülejäänud osakud pensionikontole, sõlmida nende suhtes teine pensionileping, tasuda täiendav kindlustusmakse, leppida kokku fondipension või esitada avaldus ühekordseks väljamakseks.
12.2.Vabatahtlik kogumispension
Täiendav ehk vabatahtlik kogumispension on hüvitis, mille saamiseks omandatakse pensionifondi osakuid või sõlmitakse pensionikindlustuse leping ning mille suhtes kohaldatakse tulumaksuseaduses sätestatud tulumaksusoodustusi.
Täiendava kogumispensioni saamiseks omandab isik tema poolt valitud vabatahtliku pensionifondi osakuid või sõlmib täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu tema poolt valitud vastavat tegevusluba omava kindlustusandjaga. Isik võib samaaegselt omada ja omandada mitme erineva vabatahtliku pensionifondi osakuid ja sõlmida täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguid ühe või mitme kindlustusandjaga.
Täiendav kogumispension makstakse välja seaduses, pensionifondi tingimustes ja täiendava kogumispensioni kindlustuslepingus sätestatud tingimustel ja korras.
Kui ei ole sätestatud teisiti, on täiendava kogumispensioni väljamaksetele õigus isikul, kes on vanem kui 55 aastat või puuduva töövõime korral.
Vabatahtliku pensionifondi osakuomaniku surma korral on talle kuuluvad vabatahtliku pensionifondi osakud päritavad. Kindlustusvõtja surma korral tehakse tema poolt määratud soodustatud isikule väljamakseid vastavalt täiendava kogumispensioni kindlustuslepingus kindlaks määratud tingimustele.
Osakuomanikul on õigus kogumispensioni väljamaksetele vabatahtlikust pensionifondist, kuid mitte enne kahe aasta möödumist tema poolt väljamaksete tegemise käigus tagasivõetavate osakute omandamisest.
13.Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus
Tööõnnetus-ja kutsehaiguskindlustuse õigusliku regulatsiooni üldised alused
14. Sotsiaalhoolekanne. Sotsiaalteenus . Sotsiaaltoetus
14.1. Sotsiaalhoolekande korraldus
Sotsiaalhoolekannet korraldab Sotsiaalministeerium maavalitsuste kaudu. Maakonnas korraldab sotsiaalhoolekannet maavalitsuse vastav osakond. Omavalitsuse hoolekannet korraldab valla- või linnavalitsus. SHS on eraldi kirjas nii sotsiaalministeeriumi pädevus, maavalitsuste kui ka kohalike omavalitsuste ülesanded sotsiaalhoolekande teostamisel. Kohalikul omavalitsusel on kõige otsesem kohustus kohapeal sotsiaalteenuste ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine. Sotsiaalhoolekande seadus sisaldab endas samuti erisätteid sotsiaalsete erivajadustega inimeste kaitseks. Erivajadustega inimesteks peetakse lapsi, puuetega inimesi, vanureid ning kinnipidamiskohast vabanenud isikuid. Seaduses sisaldub üksnes üldiseid põhimõtteid, mida valla- või linnavalitsus peab tegema, tagamaks eelpool nimetatud isikutele sotsiaalne turvalisus.
Sotsiaalhoolekande õigustatud subjekti saab käsitleda kahest aspektist lähtuvalt. Ühelt poolt on SHS-s sotsiaalhoolekande õigustatud subjekt määratletud isiku Eestis viibimise õigusliku aluse järgi. Nii saab hoolekandealast abi Eesti alaline elanik, aga samuti Eestis tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel viibiv isik. Kui isik viibib Eestis viisavabalt kuni kolm kuud, ei ole ta õigustatud saama sotsiaalhoolekandealaseid teenuseid ega toetusi. Kõigile isikutele, olenemata nende õiguslikust alusest Eesti territooriumil viibida, on õigus saada vältimatut sotsiaalabi.
Territoriaalsuse printsiibist lähtuvalt on sotsiaalhoolekande raames teenuste ja toetuse osutamise eest vastutav valla- või linnavalitsus. Üldjuhul on sotsiaalteenuste ja sotsiaalabi osutamise eelduseks isiku kandmine kohalike elanike nimekirja. Vallas või linnas elavale isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Kui on tegemist kinnipidamiskohast vabanenud isikule sotsiaalteenuste osutamise, sotsiaaltoetuste ja muu abi korraldamisega, on sellise isiku sotsiaalhoolekande korraldajaks valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik viimati elas. Kui isiku perekonnaliikmed vahetasid elukohta, siis kinnipidamiskohast vabanenud isiku elama asumisel perekonnaliikmete juurde osutab sotsiaalhoolekandealast abi perekonnaliikmete elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Väljaspool oma elukohta viibivale isikule korraldab sotsiaalteenuste, toetuste ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik viibib. Isikule, kelle elukohta ei saa kindlaks määrata, korraldab sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise ajal asub. Välismaalasele, kes ajutiselt viibib Eestis, korraldab vältimatu sotsiaalabi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise ajal asub.
14.2. Sotsiaalteenused
Kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenused (SHS järgi)
(1) Koduteenus: koduteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on täisealise isiku iseseisva ja turvalise toimetuleku tagamine kodustes tingimustes, säilitades ja parandades tema elukvaliteeti. Koduteenuse osutamisel abistatakse isikut toimingutes, mida isik terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda sooritada kõrvalabita, kuid mis on vajalikud kodustes tingimustes elamiseks, nagu kütmine, toiduvalmistamine , eluruumi ja riiete korrastamine ning väljaspool eluruumi toiduainete ja majapidamistarvete ostmine ja muu asjaajamine .
(2) Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus: Väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine täisealisele isikule, kes terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt iseseisvalt toime tulla. Teenuse osutamisel tagab teenuseosutaja teenuse saajale hooldustoimingud ning muud toetavad ja toimetulekut tagavad toimingud ja teenused, mis on määratud hooldusplaanis. Kui teenust osutatakse ööpäevaringselt, tagab teenuseosutaja teenuse saajale lisaks SHS § 20 lõikes 2 nimetatud toimingutele ka majutamise ja toitlustamise.
(3) Hooldusplaan : kohaliku omavalitsuse üksus koostab koostöös teenust saava isiku ja teenuseosutajaga teenuse osutamise haldusakti või halduslepingu, määrates selles muu hulgas kindlaks kõrvalabi vajaduse määrast tulenevad toimingud, mis tagavad isiku turvalisuse ja toimetuleku hooldusteenuse kasutamise ajal. Teenuseosutaja koostab koostöös teenuse saajaga või juhul, kui teenuse saaja pole kontaktne, teenuse rahastajaga 30 päeva jooksul teenuse osutamise alustamisest arvates isikule hooldusplaani. Hooldusplaani koostamisel hinnatakse lisaks hooldusvajadusele ka tervishoiuteenuse vajadust. Hinnangu tervishoiuteenuse vajadusele annab vastava kvalifikatsiooniga tervishoiutöötaja.
Hooldusplaan peab sisaldama hooldusteenuse osutamise eesmärki, eesmärgi saavutamise tegevusi ja sagedust ning teenuseosutaja hinnangut tegevuste elluviimise kohta. Teenuseosutaja vaatab hooldusplaani üle vähemalt üks kord poolaastas. Vajaduse korral korrigeerib teenuseosutaja ülevaatamise tulemusel hooldusplaani.
(4) Tugiisikuteenus: Tugiisikuteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on iseseisva toimetuleku toetamine olukordades, kus isik vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi. Kõrvalabi seisneb juhendamises, motiveerimises ning isiku suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime arendamises. Last kasvatavale isikule tugiisikuteenuse osutamisel on täiendav eesmärk lapse hooldamise ning turvalise ja toetava kasvukeskkonna tagamine. Last kasvatavaks isikuks ei loeta isikut, kes kasvatab ja hooldab last oma töökohustustest tulenevalt, välja arvatud lapse perekonnas hooldaja.
Lapsele tugiisikuteenuse osutamise eesmärk on koostöös last kasvatava isikuga lapse arengu toetamine, sealhulgas vajaduse korral puudega lapse puhul hooldustoimingute sooritamine . Tugiisik abistab last arendavates tegevustes, juhendab ja motiveerib igapäevaelus toime tulema, abistab suhtlemisel perekonnaliikmetega või väljaspool kodu.
(5) Täiseealise isiku hooldus: Kohaliku omavalitsuse üksus seab isiku taotluse alusel hoolduse täisealisele isikule, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hoolduse seadmisel määratakse kindlaks hooldava isiku ülesanded.
(6) Isikliku abistaja teenus: Isikliku abistaja teenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on suurendada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puude tõttu füüsilist kõrvalabi vajava täisealise isiku iseseisvat toimetulekut ja osalemist kõigis eluvaldkondades, vähendades teenust saava isiku seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust. Teenuse osutamisel abistatakse teenuse saajat tegevustes, mille sooritamiseks vajab isik puude tõttu füüsilist kõrvalabi. Isiklik abistaja aitab isikut tema igapäevaelu tegevustes, nagu liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel, riietumisel, hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab juhendamist või kõrvalabi.
(7) Varjupaigateenus: Varjupaigateenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on ajutise ööbimiskoha võimaluse kindlustamine täisealisele isikule, kes ei ole võimeline endale ööbimiskohta leidma. Ajutises ööbimiskohas peab olema tagatud voodikoht, pesemisvõimalus ja turvaline keskkond.
(8) Turvakoduteenus: Turvakoduteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on tagada SHS § 33 lõikes 2 nimetatud isikutele ajutine eluase , turvaline keskkond ja esmane abi. Esmase abi raames tuleb isikule vajaduse korral tagada kriisiabi , mis taastab isiku psüühilise tasakaalu ja tegevusvõime igapäevaelus, ning teavitada isikut teistest abi saamise võimalustest. Tulenevalt isiku east ja vajadusest tagatakse ka tema hooldamine ja arendamine. Kohaliku omavalitsuse üksus tagab perioodil, mis on vajalik turvalisuse tagamiseks ja edasise elu korraldamiseks, teenuse kättesaadavuse:
1) lapsele, kes vajab abi tema hooldamises esinevate puuduste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut;
2) täisealisele isikule, kes vajab turvalist keskkonda.
Lapse või täisealise isiku turvakoduteenuse osutaja juurde toonud isik on kohustatud andma teenuseosutajale talle teadaolevat teenuse osutamiseks vajalikku teavet.
(9) Sotsiaaltransporditeenus: Sotsiaaltransporditeenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on võimaldada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puudega isikul, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks.
(10) Eluruumi tagamine: Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama.
Isikuid, kellel on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puudest tingituna raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega , abistab kohaliku omavalitsuse üksus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel.
Eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et puudega isik saaks võimalikult kaua elada koduses keskkonnas.
(11) Võlanõustamisteenus: Võlanõustamisteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada isikut tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse raames loetakse võlgnevuseks olukorda, kus isikule on esitatud nõue täita võlaõiguslikust suhtest või seadusest tulenev sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, mida isik ei ole võimeline iseseisvalt täitma. Võlanõustamisteenus hõlmab isiku nõustamist, juhendamist ja edasiste võlgade tekkimise ennetamist.
Piiratud teovõimega isiku puhul osutatakse teenust tema seaduslikule esindajale seadusliku esindaja taotluse alusel.
Riigi korraldatav abi
(1) Abivahendi ostmisel või üürimisel tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmine: Abivahendite loetellu kantud abivahendi ostmisel või üürimisel võtab riik õigustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle tingimusel, et:
1) õigustatud isik ja abivahendi müüja või üürija lepivad kokku abivahendi müügis või üürimises tingimustel, mis vastavad minimaalselt käesolevas jaos sätestatud nõuetele;
2) abivahendi müüja või üürija ja riik on sõlminud käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud lepingu.
(2) Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping: Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping on kokkulepe, millega Sotsiaalkindlustusamet ja abivahendi müüja või üürija lepivad kokku korras, millega Sotsiaalkindlustusamet võtab õigustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse.
Sotsiaalkindlustusamet sõlmib lepingu abivahendi müüja või üürijaga, kes vastab SHS §-s 55 sätestatud nõuetele. Sotsiaalkindlustusamet sõlmib lepingu kuni kolmeaastase tähtajaga, kuid vähemalt üheks aastaks.
(3) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine: Riik võtab õigustatud isikult sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle tingimusel, et:
1) õigustatud isik ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja lepivad kokku sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamises, mis vastab minimaalselt käesolevas jaos sätestatud nõuetele;
2) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja ja riik on sõlminud SHS §-s 65 nimetatud lepingu.
(2) Riik võtab tasu maksmise kohustuse SHS §-s 63 nimetatud otsuse alusel üle kuni kaheks aastaks.
(3) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on teenuse vajaduse kindlaks määramisel koostatud tegevuskava, rehabilitatsiooniplaani või rehabilitatsiooniprogrammi alusel ja SHS § 62 lõikes 2 nimetatud eesmärkidel osutatavate rehabiliteerivate teenuste kogum.
Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames osutatavate selliste teenuste loetelu ja hinna, mille eest tasu maksmise kohustuse võtab riik üle, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(4) Õigus sõidu- ja majutuskulude hüvitamisele: Õigustatud isikule ja vajaduse korral alla 16-aastase õigustatud isiku saatjale hüvitatakse õigustatud isiku elukohast teenuse osutamise kohta ja tagasi sõitmiseks tehtud kulud ning teenuse saamise ajal majutuskulud .
Kui sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust tuleb osutada õigustatud isiku igapäevases keskkonnas, hüvitatakse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajale sõidukulud teenuse osutamise kohast õigustatud isiku asukohta ja tagasi. Sellisel juhul ei tohi ühes kalendriaastas õigustatud isiku sõidu- ja majutuskulud ning teenuse osutaja sõidukulud kokku ületada käesoleva SHS § 60 lõike 5 alusel sätestatud maksimaalset maksumust.
Hoolekandealaste teenuste osutamine võib aset leida nii hoolekandeasutustes kui ka avahooldusteenusena. Nii saab hoolekandealaseid teenuseid osutada ka isiku juures kodus. Üheks niisuguseks sotsiaalteenuse liigiks on nt koduteenus.
Sotsiaalhoolekande raames teenuste osutamine saab toimuda üldjuhul isiku nõusolekul ja tema teadmisel. Sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus. Lisaks isiku enda arvamuse ärakuulamisele tuleb sotsiaalhoolekande teenuste osutamisel ära kuulata ka abivajava isiku perekonnaliikmete arvamus. Sotsiaalteenuste tagamisel arvestatakse isiku tahet v. a SHS otseselt ettenähtud juhul. Nii nt ei arvestata isiku nõusolekut kohtuotsuse alusel hoolekandeasutusse paigutamisel, kui esinevad üheaegselt järgmised asjaolud:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik;
3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.
Isiku nõusolekuta hooldamise kohaldamise hoolekandeasutuses otsustab kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras. Kohus otsustab hooldamise kohaldamise pikendamise isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel. Hooldamise kohaldamise lõpetamise võib kohus otsustada ka omal algatusel.
Loa isiku nõusolekuta hooldamiseks hoolekandeasutuses võib kohus anda kuni üheks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud isiku hoolekandeasutusse paigutamise asjaolud, võib kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel anda loa isiku nõusolekuta hooldamise hoolekandeasutuses tähtaja pikendamise kohta ühe aasta kaupa.
Hoolekandeasutus tagab seal viibivate isikute eraelu puutumatuse, välja arvatud järgmised erandid:
1) Hoolekandeasutuses sotsiaalteenust saav isik ei tohi vallata järgmisi aineid ja vahendeid: a) relvad relvaseaduse tähenduses b) lõhkeaine, pürotehniline aine ning pürotehnilised tooted; c) ained, mida kasutatakse narkootilise, toksilise või alkohoolse joobe tekitamiseks d) muud ained või esemed, mis võivad kujutada ohtu teenust saavate isikute ja teiste isikute elule ja tervisele
2) Kui sotsiaalteenuse osutajal on teave selle kohta, et hoolekandeasutuses sotsiaalteenust saava isiku valduses või temale adresseeritud posti- või muu saadetis sisaldab eelpool nimetatud aineid, on ta kohustatud sellest politseid teavitama. Punktides c ja d nimetatud ained tuleb teenuse saajalt ära võtta. Esemed, mille väärtus on väiksem kui 19 eurot, hävitatakse.
3) Hoolekandeasutuses viibiva isiku õigust vabalt liikuda võib piirata: a) isikud, kes on paigutatud hoolekandeasutusse kohtumääruse alusel; b) isikutel, kes saavad ööpäevaringset erihooldusteenust, kui see on vajalik nimetatud.
4) Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja võib isiku suhtes kasutada liikumisvabaduse piiranguna ainult eraldamist. Eraldamist saab kohaldada , kui: a) on isikust tulenev otsene oht enda või isiku elule, kehalisele puutumatusele või füüsilisele vabadusele; b) kui isiku suusõnaline rahustamine või muude teenuse osutajale teadaolevate konkreetse isiku kohta arsti poolt märgitud meetme kasutamine ei ole osutunud küllaldaseks ning c) arst ei ole teenuse osutajale teadaolevalt eraldamise kasutamist konkreetse isiku suhtes välistanud. Isiku võib eraldada teistes teenust saavatest isikutest kuni kiirabiteenuse osutaja või politsei saabumiseni, kuid mitte kauemaks kui kolmeks tunniks.
14.3. Sotsiaaltoetus
Sotsiaaltoetus on isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus. Vältimatu sotsiaalabi on piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju. Muu abi see on sotsiaalse keskkonna parandamisele ja sotsiaalse turvalisuse suurendamiseks suunatud tegevus.
14.3.1. Toimetulekutoetuse määramise tingimused ja kord
Toimetulekutoetuse taotlemise ja määramise aluseks on neto-kuusissetulek, mis jääb isikule (perekonnale) pärast alatise eluasemega seotud alaliste kulude katmist normpinna ulatuses.
Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad alalise eluruumi alalised kulud ja kehtestatud toimetulekupiir. Toimetulekutoetuse määrab ja maksab valla- või linnavalitsus SHS kehtestatud tingimustel ja korras riigieelarves selleks sihtotstarbeliselt ettenähtud vahenditest. Valla- ja linnavalitsus võib määrata täiendavaid sotsiaaltoetusi kas kohaliku omavalitsuse eelarvest või riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest aga ka muudest allikatest - raha eraldaja poolt esitatud tingimustel.
Toimetulekutoetus arvutatakse lähtuvalt minimaalsetest tarbimiskulutustest. Sellest lähtudes on üksi elava täiskasvanud isiku toimetulekupiiriks 90 eurot kuus , teise ja järgmise perekonnaliikme toimetuleku piiri suuruseks on 80 % toimetuleku piirist
Toimetulekutoetust maksab iga kuu perekonna sissetulekute alusel valla- või linnavalitsus. Toimetulekutoetuse arvestamisel ei arvata üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka:
1) ühekordseid toetusi, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest;
2) kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktide kohaselt perekonna sissetulekust sõltuvaid või konkreetse teenuse kulu kompenseerimiseks määratud kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest makstud perioodilisi toetus
3) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi, välja arvatud puudega vanema toetus;
4) riigi tagatisel antud õppelaenu;
5) tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel tööturukoolituses, tööpraktikas ja tööharjutuses osalemise korral makstavat sõidu- ja majutustoetust ning töötutukoolituses osalemise korral makstavat stipendiumi
6) õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel makstud vajaduspõhist õppetoetust, vajaduspõhist eritoetust ja õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud toetust;
7) riiklike peretoetuste seaduse alusel makstud kolmanda ja iga järgmise lapse lapsetoetust 45 euro ulatuses iga nimetatud lapsetoetust saava lapse kohta;
8) käesoleva seaduse alusel makstud vajaduspõhist peretoetust.
Taotlus jooksval kuul toimetulekutoetuse saamiseks esitatakse koos perekonna sissetulekuid ja eluasemekulusid tõendavate dokumentidega valla- või linnavalitsusele hiljemalt 20. kuupäevaks.
Toimetulekutoetust arvestaval sotsiaaltöötajal on õigus nõuda toetusetaotlejalt täiendavaid andmeid perekonna kohta. Kahtluse korral sissetulekuid tõendavate dokumentide õigsuse suhtes esitatakse need kohalikule maksuametile kontrollimiseks. Toimetulekutoetust makstakse toetusetaotlejale, kes tasub ise oma eluasemekulud . Eluasemekulude tasumisel varem tekkinud võlgnevused ei kuulu katmisele sotsiaaltoetuste vahendite arvel valla- ja linnavalitsuse poolt.
Toimetulekutoetus määratakse jooksvaks kuuks. Eelnevate kuude eest toimetulekutoetust tagasiulatuvalt ei määrata. Toimetulekutoetus määratakse viie tööpäeva jooksul pärast kõigi dokumentide esitamist sellises suuruses, et üksi elaval isikul või perekonnal oleks koos perekonnaliikmete sissetulekutega tagatud sissetulek toimetulekupiiri ulatuses, pärast SHS nimetatud ulatuses ja struktuuris eluruumi või elamispinna alaliste kulude tasumist. Üksikisiku või perekonna poolt jooksval kuul tehtud muid kulutusi toimetulekutoetuse määramisel arvesse ei võeta.
Lisaks eelpool öeldule tuleb arvestada kohaliku omavalituse otsustamisõigusega, millal abivajavale isikule toimetuleku toetust määrata, millal mitte. Niivõrd kui kohalikul omavalitsusel on iseseisev otsustus pädevus, ei ole seniajani välja kujunenud kohalike omavalitsuste hulgas ühesugust praktikat, kuidas ja mis ulatuses nimetatud piiranguid kasutada.
Valla- või linnavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata:
1) töövõimelisele 18-aastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja on rohkem kui ühel korral ilma mõjuva põhjuseta keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast tööturuteenuses või valla- või linnavalitsuse korraldatavas iseseisvale toimetulekule suunatud sotsiaalteenuses või õppeprotsessis;
2) isikule, kellel endal või kelle eestkostetaval on õigus elatist saada, kuid kes keeldub elatise saamise kohta dokumenti esitamast või elatist sisse nõudmast;
3) kui valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid.
Valla- või linnavalitsus ei või jätta toimetulekutoetust määramata käesoleva punktis 3 nimetatud põhjendusel, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis on ainult üks aastaringselt elamiseks kasutatav eluruum ning elamiseks, õppimiseks ja töötamiseks hädavajalikud esemed.
Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot kuus.