EESTI SOTSIAALHOOLEKANDE JA SOTSIAALPOLIITIKA KUJUNEMINE (0)

EESTI SOTSIAALHOOLEKANDE JA SOTSIAALPOLIITIKA KUJUNEMINE

Hoolekande algus

Süsteemsel hoolekanne Eesti territooriumil saabus koos Saksa ordu ja ristiusuga 13. sajandil;
Eesti- ja Liivimaa kloostrite varjupaigad;
 Seek ehk põdurate maja;
Hospitaalid pidalitõbistele, süüfilisuse haigetele, vigastele;

Seek

Tallinna Püha Johannese leprosoorium ehk rahvapäraselt Jaani seek
Eestimaa esimene hoolekandeasutus, mille kohta on kirjalikud andmed aastast 1237 ;
Vaesed eestlased;
Maaomanik ja laenuandja ;

Seek (Terve nädala söök) 1639

Iga pühapäeva keskpäevaks tuleb neile anda lihakarnist ostetud värsket loomaliha , seni kuni Rae mõisas karjatatavaid lambaid saab tapale viia.
Härja- või lambaliha peab virtin keetma koos vedela supiga, kuhu on lisatud tangu, nii et vaesed saaksid sinna sisse leiba murda.
Pühapäeva õhtul peab virtin lihasupi hospidalis üles soojendama ja vaestele välja jagama . Ja nii peab sündima terve nädala jooksul, nimelt et keskpäevaks keedetud toit õhtul üles soojendatakse. Selleks peab virtin keskpäevaks nii palju keetma, et vaesed saaksid ka õhtul kõhu täis.
Esmaspäeval peab virtin neile silguleent või sousti keetma.
Teisipäeval kapsakeedust, enne seda kaks heeringat või igaühele mark silku.
Kolmapäeval odratange piimaga ja igale isikule seitse paari või mõned väikesed heeringad.
Neljapäeval herned soolalihaga.
Reedel nagu esmaspäevalgi sousti ja vastavalt võimalusele värsket lesta või silku. Laupäeval putru hapupiimaga ja selle juurde värsket või soolasilku.
Seda peab iga isiku kohta päevas olema nii palju arvestatud, et nad sellest kõhu täis saaksid, nimelt pühapäeval igaühele 4 naela liha ja peale selle nii palju leiba, kapsast , leent, herneid , sousti ja muud taolist, kui nad võivad tahta. Leiba peab virtin iga kaheksa päeva järel nõutama uue seegi hoovimeistrilt ja andma seda igale hospidalis elavale isikule nii palju, kui saavad vaesed uues seegis.
Hospidalielanikud peavad nautima oma saiakesi nagu seni, iseäranis pidupäeval.

Teised asutused vaestele ja haigetele

Vana seek ehk Pühavaimu seek 1334
Uus seek 1490/ 1520
Rohhuse hospidal 1521- 1649 (katkuhaigetele);
Tallinna Rõugemaja 1522-1570;
Pühavaimu hospidal Tartus – 1345

Hoolekanne linnades

 Raad pidi edendama kaubandust ja käsitööd ning hoolitsema vaeste ja viletsate eest;
Suurgildi heategevust harrastav „lauagild“, kes jagas kiriku ees olevatelt laudadelt vaestele toitu: värsket liha, võid, herneid, heeringaid ja leiba;
Tsunftide ülesandeks oli valvata oma liikmete õigusi ja nende toodete kvaliteeti ning hoolitseda liikmete leskede ja orbude eest;

Hoolekanne mõisates ja maakogudustes

Mõisniku õigused:
Teostada „poliitilise võimu“ mõisa territooriumil;
Omada sõltlasi ehk talupoegi;
Koguda talupoegadelt makse ja nõuda teopäevi; Mõista kohut talupoegade tegevuse üle;
 Vabadikud – maata ja oma majapidamiseta kerjused, kes liikusid talust tallu ;
Mõis kui „äriettevõte“;
Mõisa vaeste ülalpidamiskohustus – lubakirjad töövõimetutele vaestele;

Ühiskondliku hoolekande seadus (18.saj)

Balti kubermangus 1783. a loodi ühiskondliku hoolekande kolleegiumid, mis olid kohustatud hooldama koole, vaestemaju ja orbudekodusid;
 Kogukond pidi hoolitsema abitute orbude, mahajäetud laste, raukade, vigaste ja haigete eest, kellel ei olnud ülenevaid ega alanevaid sugulasi;
Igaks mihklipäevaks kogukonna abivajajate nimekirjad ja abimäärad
Ühiskondlik töö – töövõimelised vaesed
Aadlike ja vaimulike hoolekanne oli eraldi
Abi andmise juhuslikkus
Kogukondlik vaeste hoolekanne

Hoolekanne 19. sajand

Hoolekanne läks kogudustelt (mõisnikelt) üle valdadele; 1866 aastal vastu võetud vallaseaduse põhjal pidi iga vald ise oma vaeste ja abivajajate eest hoolitsema.
Vallaomavalitsuse vastutusel olid muuseas politseiasjad, rahvakoolid ning haigete ja vanade hoolekanne
Külakorda käimine ja vaeste oksjonid;
Maksusoodustused talupoegadele;
Linn hoolitses oma vaeste eest ise;

Vaestele abiandmise vormid (19. saj)

Vallavaese õigus käia külakorras ja talupoegade kohustus anda peavarju ja elatist;
Vaeste abistamise vormid:
Abi andmine koju nt toit ja küttepuud;
Perekondadesse hoolekandele paigutamine : vaeste oksjonid ja külakord, maksusoodustus vaese võtnud talupojale; kohustus teha jõukohast tööd;
Hoolekanne asutuses: alates 1870. aastatest vaestemajade teke;
Kerjamine – „ausatel“ vaeste õigus kerjata oma vallas või linnas

Ühiskondlikud muutused

Pärisorjuse ja sunnismaisuse kaotamine; Talumaade väljaostmine:
Industrialiseerimise algus ja suurtööstuse tekkimine;
Palgatöö tähtsuse tõus;
 Urbaniseerumine – esmakordselt muutusid eestlased suurimaks rahvusrühmaks linnades;
Uut tüüpi asulate teke – alevid ;

Arstiabi

Suurem osa vabrikutöölistest elas ülerahvastatud, vähevalgustatud ja ventilatsioonita ning veetorustiku ja kanalisatsioonita elamutes ;
1894. aastal loodud Eestimaa Kubermangu Vabriku - ja Mäeasjade Komisjoni 12. mai 1895 . aasta eeskiri kohustas:
alla 30 töölisega ettevõtteid sõlmima hooldusarstiga haigete teenindamiseks lepingu;
30 - 100 töölisega ettevõtted pidid kindlustama arsti vastuvõtu vähemalt kord nädalas.
Üle 100 töölisega ettevõtetel tuli esmaabi osutamiseks avada velskripunkt, statsionaarse ravi tagamiseks aga ehitada haigla või rentida voodikohad mõnes haiglas arvestusega 1 voodikoht 100 töölise kohta.

Haiguskindlustus

1903. aasta tööõnnetuskindlustusseadus (jõustus 1. jaanuarist 1904 ) pani vastutuse tootmises toimunud tööõnnetuse eest ettevõtjale ja kohutas teda kandma kannatanu ravikulud ning maksma talle ka haigusraha kuni kannatanu tervenemiseni või invaliidsuse määramiseni.
23. juuni 1912. aasta haiguskindlustusseadus, mis hõlmas vaid mäe- ja vabrikutöölisi, nägi ette haigekassade loomise tööstusettevõtetes ning nende kaudu toetuse maksmise töölistele nii tööõnnetuse kui ka üldhaigestumise ja sünnitusega seotud töövõimetuse ajal.

Tööstusliku töö seadus 1912

Reguleeris tööõigust, töökaitset, haigus- ja töövõimetuskindlustust – eeskuju Saksa seadustest;
Seadus kestis vähemalt 30 töölisega ettevõtetele erandjuhtudel ka 20 töölisega ettevõttele;
Ei sisaldanud vanaduskindlustust;
Haiguskindlustust korraldasid haigekassad (kuni 2% töövõtja palgast);
1917. a täiendati seadust – haiguskindlustuse ulatus laienes vähemalt 5 töölisega ettevõtetele;

3 kindlustusliiki

 Abiraha järgi eritati kolme kindlustusliiki:
Haiguskindlustus – töövõimetusabiraha ½ kuni 2/3 palgast alates 4. haiguspäevast kuni 26 nädalat aastas;
Sünnituskindlustus – sünnitusabiraha 2 nädalat enne 4 nädalat pärast sünnitust ½ kuni terve palga ulatuses;
Matusekindlustus – matuseabiraha surnu 20-30 kordse päevapalga ulatuses;

Sotsiaalpoliitika (1918-1940)

Heaolu kui õigus

1920. a põhiseadus ei sisaldanud õigust abile puuduse korral, õigust haridusele ega õigust tööle
1938. a põhiseadus
Töö on iga töövõimelise kodaniku au ja kohus.
Iga kodaniku õigus ja kohus on ise soetada endale tööd. Riik aitab töö võimaldamiseks kaasa. Töö on riigi kaitse all. Töötülide lahendamine, ka streigi teel, korraldatakse seadusega.
 Abivajaja eest hoolitsemine lasub eeskätt perekonna liikmeil.
Seaduse alusel korraldatakse kodanikele vanuse, töövõimetuse või puuduse puhul abi sotsiaalkindlustuse või hoolekande korras. Vabatahtlikku hoolekannet soodustatakse.
Tööpõlgajaid, perekonna liikmena hoolitsemiskohuse mittetäitjaid ja ühiskonnale kahjulikke abivajajaid võidakse seaduse alusel võtta sundhooldamisele.

1925. a. Hoolekande seadus

Hoolekanne pole armuand , isikul on õigus hoolekannet nõuda;
Riik ja omavalitsused on kohustatud seadusega ettenähtud hoolekandetoimingud eelarvega tagama;
 Omavalitsus või riik tasub hoolekande kulud vaid siis, kui abivajaja ega ülalpidamiskohustuslikud omaksed neid hüvitada ei suuda;
Rahalisele abistamisele eelistatakse ülalpidamise võimaldamist elatusvahendite näol ning töö võimaldamine;
Abiandmine otsustatakse kollegiaalorgani poolt;
Kerjamine keelustati;
Eelistatakse suuremaid hoolekandeasutusi (mitmed funktsoonid anti valdalt üle maakonna tasandile )
Üldhoolekanne
Vaeslapsed;
Lapsed, kelle vanemad ei suuda neid ülal pidada;
Lapsed, kes on vanematelt halva kohtlemise tõttu ära võetud;
Mahajäetud ja leidlapsed;
Kurikalduvusega lapsed;
Puudustkannatavad rasedad ja imetavad emad;
Puudustkannatavad raugad, haiged jt töövõimetud; Vaimuhaiged, langetõbised, idioodid nõdrameelsed; Vigased, pimedad , kurdid , tummad ;
Loodusõnnetuse tõttu ülalpidamise kaotanud isikud;
Erihoolekanne (riigi vastutada)
Lapsed kuni 3. eluaastani, mahajäetud ja leidlapsed;
Vigased, pimedad, kurdid, tummad, vaimuhaiged, langetõbised, idioodid ja nõdrameelsed.

Hoolekande korraldus

Ajutise töövõimetuse korral ( vigastus , haigus) abi laenu vormis;
Raukade hoolekanne – võimalusel naturaaltoetusena, tugipered või vaestemajad;
Riiklikud varjupaigad, töökodud, koolkodud, ühistöömajad
Esmase peavarju pakkumine õnnetuse tagajärjel;
Kerjamine ja külakorras käimine keelustati; Töömajad:
Vabatahtlikult kui isik oli tööta või kannatas puudust;
Sundkorras kuni 3 aastaks sh isikud kes tabati korduvalt kerjamiselt

Hoolekanderaamat

• Hoolekanderaamatusse kanti abivajaja andmed ja info saadud abi kohta;
• Abivajaja oli kohustatud seda abinõudmisel ette näitama
• Sissekandeid hoolekande raamatusse tegid nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse asutused

Sotsiaalkindlustus

Töövõimetuskindlustus – tööandjate kollektiivne vastus
(suuremad ettevõtted);
Haiguskindlustus – peamiselt suuremad transpordi ja ehitusettevõtted (haigekassa)
Riiklik tervisekindlustus – riigiametnikud , riigitöölised, sõjaväelased, õpetajad (1/5 elanikkonnast)
Vanaduskindlustus – riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikud, sõjaväelased, õpetajad, riigitöölised;
Töötuskindlustus – ei eksisteerinud;

Sotsiaalpoliitika lähima tuleviku tee (1939)

Sotsiaalkindlustussüsteemi arendamine.
Eesti oli üks Euroopa algelisema sotsiaalkindlustussüsteemiga riike;
Esimese vabariigi ajal suuri muutusi tsaariaegsesse sotsiaalkindlustusse ei tehtud;
Haiguskindlustus ei hõlmanud kõiki töötavaid kihte, pereliikmete kindlustamine oli vaid vabatahtlik;
 Vanadus - ja töövõimetuskindlustus oli ainult riigi- ja omavalitsuse ametkonnale, samuti riigitöölistele ja õpetajatele üldise pensioniseaduse alusel.
Lasteraha süsteemi sisseviimine;
Tööturu reformimine eelkõige töövahendus (alternatiivi leidmine võõrtööjõule);
Sakslastest maha jäänud maade ümberjagamine eelkõige lasterikastele peredele

Sotsiaalpoliitika ENSVs

Sotsiaalabi ja sotsiaalkindlustus

Eesti NSV kodanikel on õigus ainelisele kindlustatusele vanaduses ja haiguse korral, töövõime täieliku või osalise kaotamise, samuti toitja kaotamise korral.
Selle õiguse garanteerivad: tööliste, teenistujate ja kolhoosnikute sotsiaalkindlustus ning ajutise töövõimetuse toetused; riigi ja kolhooside arvel vanuse-, invaliidsus- ja toitjakaotuspensionide maksmine ; osaliselt töövõime kaotanud kodanikele töö muretsemine; hoolitsus elatanud kodanike ja invaliidide eest; sotsiaalhoolduse muud vormid.
1956. pensionireform üleüldine õigus riiklikule pensionile:
Vanaduse;
Invaliidsuse;
Toitjakaotuse puhul
1965. aastal laienes pensioni õigus kolhoosnikele

Sotsiaalkindlustus

Pensioni suurus viimase aasta palgast ja tööstaažist, erinev arvutusvalem põllumajandustöötajatele ja linnatöölistele;
Suhteliselt madal pensioniiga – naistel 55 aastat, meestel 60 aastat;
1944. aastast hakati maksma peretoetusi 4- ja enamalapselistele peredele, rahalisi hüvitisi täiendasid sanatooriumi- ja puhkekodude tuusikud;
Puudusid ravikindlustus ja töötuskindlustus;

Sotsiaalhoolekanne

Nõukogude liit tunnistas vaesuse ametlikult olematuks;
 Sotsiaalhoolekanne oli teisejärguline;
 Eelistati institutsionaalset hoolekannet ja võimalikult suuri ning eraldatud institutsioone – abivajajate peitmine institutsioonidesse;

Tööpoliitika

Eesti NSV kodanikel on õigus tööle, s.o. õigus saada garanteeritud tööd koos töötasuga vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile ning mitte vähem riigi poolt kehtestatud alammäärast, kaasa arvatud õigus valida elukutset, tegevus- ja tööala vastavalt kutsumusele, võimetele, kutsealasele ettevalmistusele ja haridusele ning arvestades ühiskondlikke vajadusi.
Selle õiguse tagavad sotsialistlik majandussüsteem, tootlike jõudude pidev kasv, tasuta kutseõpetus, töökvalifikatsiooni tõstmine ja uute erialade õpetamine ning kutsesuunitlus- ja töölerakendamissüsteemi arendamine.

Tööturg

Nõukogude propaganda: Nõukogude Liidus on täistööhõive;
Pigem valitses tööjõupuudus;
Majanduse arengut takistas samas iganenud tehnoloogia kasutamine ning olemasoleva tööjõu ebapiisav rakendamine; Töötajate madal motivatsioon – puudus hirm jääda töötuks ja kaotada sissetulek;
Madalad palgad, eelsitatud olid füüsilise töötegijad – nõukogude tööline;
„Teie teete näo, et maksate palka, meie teeme näo, et teeme tööd!“

Tervisekaitse ja arstiabi

Eesti NSV kodanikel on õigus tervise kaitsele.
Selle õiguse tagavad: kvalifitseeritud tasuta arstiabi , mida annavad riiklikud tervishoiuasutused; kodanike raviks ja tervise tugevdamiseks määratud asutuste võrgu laiendamine; ohutustehnika ja töötervishoiu arendamine ning täiustamine; laialdaste profülaktikaürituste korraldamine; keskkonna tervendamise abinõude rakendamine; eriline hoolitsus sirguva põlvkonna tervise eest, sealhulgas õpetamise ja töökasvatusega mitteseotud lastetöö keelamine ; haigestumiste ärahoidmisele ja vähendamisele ning kodanike pikaajalise aktiivse elu tagamisele suunatud teadusliku uurimistöö arendamine.
Kliinikute, polikliinikute, haiglate, sanatooriumide ja teiste raviasutuste võrgustik;
Kõik teenused olid patsiendile tasuta (s.h hambaravi );
Arstide ülekoormatus ja tervishoiu alarahastamine;

Eluasemepoliitika

Eesti NSV kodanikel on õigus eluasemele.
Selle õiguse tagavad riikliku ja ühiskondliku elamufondi arendamine ja kaitse, kooperatiiv- ja individuaalelamuehitusele kaasaaitamine, heakorrastatud elamute ehitamise programmi täitmist mööda antava elamispinna õiglane jaotamine ühiskondliku kontrolli all, samuti madal korteriüür ja väike tasu kommunaalteenuste eest. Eesti NSV kodanikud peavad säästvalt suhtuma neile antud eluruumidesse.
Pikad ootejärjekorrad;
Sotsiaalne ebaõiglus eluasemete jaotamisel – „teened“ jaotamise aluseks;
Teenuste ja elamufondi nigel kvaliteet;

Hariduspoliitika

Eesti NSV kodanikel on õigus haridusele.
Selle õiguse tagavad: tasuta haridus kõigis haridusliikides, üldise kohustusliku keskhariduse andmine noortele, kutse-, keskeri -, ja kõrghariduse laialdane arendamine sel alusel, et õpetamine seondub elu ja tööga; kaug- ja õhtuõppe teel saadava hariduse arendamine; riiklike stipendiumide maksmine ning soodustuste andmine õpilastele ja üliõpilastele; kooliõpikute tasuta andmine; võimalus õppida koolis emakeeles; tingimuste loomine iseõppimiseks.
Haridus oli tasuta lasteaiast ülikoolini;
Kõrghariduse omandamise võimalus oli vaid 1/5 keskkoolilõpetajatest; Eelistati kutseharidust;
Tööle suunamine peale kooli lõpetamist;

Sotsiaalpoliitika alates 1990. aastast

Õigus tervise kaitsele/ sotsiaalsele kaitsele

Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet.
Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

Õigus tööle

Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala , elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus , tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu.
Riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel.
Töötingimused on riigi kontrolli all.
Töötajate ja tööandjate ühingutesse ja liitudesse kuulumine on vaba. Töötajate ja tööandjate ühingud ja liidud võivad oma õiguste ja seaduslike huvide eest seista vahenditega, mida seadus ei keela . Streigiõiguse kasutamise tingimused ja korra sätestab seadus.
Töövaidluste lahendamise korra sätestab seadus.

Vaesus ja sotsiaalpoliitika

Ülemineku reformide periood 1989-1994
Sunnitud loobumine senisest elustiilist ja tarbimisharjumustest;
90% leibkondadest kulus põhivajadusteks rohkem kui 60% sissetulekutest;
Vaid 10% jätkus vahendeid ka mitte-esmatarbekaupadele;
Leibkondade sissetulekud olid suhteliselt võrdselt jaotunud;
Sotsiaalpoliitika: sotsiaalmaksu kogumine, pensioni- ja tervise kindlustuse süsteemid, hoolekande uued põhimõtted;
 Toimetulekupiir mitte vaesuspiir

Vaesus ja sotsiaalpoliitika

Stabiliseerumise periood 1995-1999
Majanduse kiire restruktureerimine ja privatiseerimine – töötus;
Vertikaalne kihistumine – toimetulek ühiskonnas toimunud muudatustega;
Absoluutse vaesuse vähenemine;
Sotsiaalpoliitika: hoolekande seadus (1995), kolme sambaline pensionisüsteem (1997);

Vaesus ja sotsiaalpoliitika

Kiire majandusarengu ja heaolu suurenemise periood 2000-2007
Kiire majandusliku arengu periood;
Absoluutse vaesuse märgatav vähenemine;
Tarbijalikkus;
ülioptimistlik laenuvõtmine;
ohusignaalide ignoreerimine;
Eesti sotsiaalkaitse märgatav mahajäämus (EL standardid );
Sotsiaalpoliitika: töötuskindlustus, vanemahüvitis, pensioni ja peretoetuste suurenemine;
Globaalne majanduskriis 2008- … (2011)
Töötuse järsk suurenemine;
Kodulaenu võlglased ja nn „põlluvangide“ teke;

Sotsiaalhoolekanne

Sotsiaalhoolekande seadus (1995):
Peamine roll taas kohalikele omavalitsustele;
Kogukonna ja indiviidipõhine lähenemine;
Deinstitutsionaliseerimine
Subsiduaarsuse põhimõte – detsentraliseerimine;
Perekonna rolli tähtsustamine; Kohalikud sotsiaalteenused; Kohalikud sotsiaaltoetused .

Sotsiaalmaks (riiklik pensionikindlustus + ravikindlustus)

Aastatel 1991-1994 eksisteerisid eraldi sotsiaalmaks ja ravikindlustusmaks.
Ravikindlustusmaksu kogusid haigekassad ja seda ei loetud ametlikuks maksuks.
Oli loodud 22 iseseisvat haigekassat, kes kogusid maksu ja sõlmisid teenusepakkujatega lepinguid – teenuse saamine või selle kvaliteet sõltus konkreetsest haigekassast;
Aastatel 1994-1998 koguti ja peeti arvestust sotsiaalmaksu ja ravikindlustusmaksu kohta eraldi
Alates 1999 kogutakse vaid ühtset sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks muutus isikustatuks;
 Samast ajast on vanaduspensioni arvestus osamaksupõhine ehk pensioni suurus sõltub tehtud osamaksetest varem oli pensioni suuruse määravaks faktoriks tööaastad.

Kohustuslik kogumispension ja töötuskindlustus

Kohustuslik kogumispension (sundkindlustus) ehk pensioni teine sammas. Kohustuslik kõigile, kes on sündinud alates 01.01.1983. a;
Kehtestati alates 2002;
Pensionfondi haldaja on valitav;
Töötuskindlustus – osamakseline, sundkindlustus, finantseerivad nii töötajad kui ka tööandjad;
Kehtestati alates 2002;

Nõukogude pärand – universalism

Universaalsete toetuste eelistamine ning toetuste madalad määrad:
Lapsetoetused (vajaduspõhine lapsetoetus alates aastast 2013);
„tasuta“ ja üldjuhul avalik haridussüsteem;
 Ravikindlustusega seotud, kuid osamaksetest sõltumatu ja suhteliselt minimaalsete tasudega tervishoiuteenus (v.a. hambaravi);
Minimaalne töötasu ja rahvapension;
Universalism – vajadustest sõltuvad toetused

Eesti sotsiaalpoliitika tänapäev

Eesti sotsiaalpoliitika

Sotsiaalne kaitse

„sotsiaalsete“ riskide vähendamine
Haigus
 Puue
Vanadus
 Toitjakaotus
pere/lapsed
töötus
 eluase
sotsiaalne tõrjutus

Eesti ja sotsiaalpoliitika

Riikliku-sotsialistliku heaolusüsteemi pärand;
 Parempoolsed valitsused ja usk vabaturumajanduse poliitikasse;
 Liberaalne maksupoliitika ja madalad maksud;
Põhjamaade heaolusüsteemidest õppimine;
EL sotsiaalharta ja EL sotsiaalse kaitse standardid
Rahvastiku vähenemine ja vananemine ;
Väärtushinnangute muutus;

Sotsiaalmaks

Rahaline kohustus pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks;
Tasub tööandja isik ise või riik;
Sotsiaalmaks 33% sissetulekutest (13% riiklik ravikindlustus, 20% pensionikindlustus); Sotsiaalmaksumiinimum 2014. aastast: 105,60€ Riik tasub sotsiaalmaksu nt:
Üksi elav ja mittetöötav alla 3-aastast last kasvatav vanem või vähemalt kolme alla 19-aastast last kasvatav vanem;
Töötutoetust saav isik, ametlikult töötuna registreeritud isik;
Ajateenijad;
jne;
KOV tasub sotsiaalmaksu hooldajate eest;

Ravikindlustus

Sundkindlustus - osa sotsiaalmaksust 13%;
Kindlustatud isik (kindlustusmakseid tasub tööandja, isik ise või riik);
Kindlustatuga võrdsustatud isikud:
 rase naine, kelle rasedus on arsti või ämmaemanda poolt tuvastatud;
isik kuni 19-aastaseks saamiseni;
isik, kes saab Eestis määratud riiklikku pensioni;
kindlustatud isiku ülalpeetav abikaasa, kellel on vanaduspensionieani jäänud kuni viis aastat;
põhiharidust omandav õpilane kuni 21 aasta vanuseni, üldkeskharidust omandav õpilane kuni 24 aasta vanuseni, kutseõppe tasemeõppes õppiv õpilane ning Eesti alalisest elanikust üliõpilane.

Ravikindlustusega kaetavad teenused

Ajutise töövõimetuse hüvitis
Haigushüvitis
Sünnitushüvitis
Hooldushüvitis
Lapsendamishüvitis
Kergemale tööle üleviimine
Hambaravi- ja hambaproteeside hüvitis
Tervishoiuteenused

Töötuskindlustus ja Töötukassa

Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, töötajale töölepingu ülesütlemise ja avalikule teenistujale teenistussuhte lõpetamise hüvitamine koondamise korral ning töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral. Kehtib alates 01.01.2002.a ja väljamakseid tehakse alates 2003; Töötuskindlustusega kaetavad hüvitise liigid:
töötuskindlustushüvitis;
kindlustushüvitis koondamise korral;
hüvitis tööandja maksejõuetuse korral.

Töötuskindlustuse maksemäär

Töötuskindlustusmakse määr on pidevalt muutunud:
2002–2005: 1,5%, millest töötaja tasus 1% ja tööandja 0,5%;
2006–2009: 0,9%, millest töötaja tasus 0,6% ja tööandja 0,3%;
01. 06.2009: 3%, millest töötaja tasus 2% ja tööandja 1%;
01.08.2009: 4,2%, millest töötaja tasus 2,8% ja tööandja 1,4%;
01. 01.2013: 3%, millest töötaja tasub 2% ja tööandja 1%.

Hüvitised ja toetused

Töötuskindlustushüvitis
Töötutoetus
Koondamishüvitis
Pankrotihüvitis
Ettevõtluse alustamise toetus
Palgatoetus
Töötaja ümberõppe kulude hüvitamine
 Stipendium
Sõidu- ja majutustoetus

Teenused

Abi erivajadusega inimestele ja nende töölevõtmiseks
Abi pereliikme hooldajale / lapsevanemale
Avalik töö
Ettevõtluse alustamise toetus
 Koolitused
Nõustamisteenused
Proovitöö
Talgutööd
Tööharjutus
Tööpraktika
Vabatahtlik töö
Välismaal töötamine ja Euroopa töövahenduse teenused ( EURES )

Pension

I sammas – riiklik pension
II sammas – (kohustuslik) kogumispension
III sammas – täiendav kogumispension 

Riiklikud pensionid

Arvestamise aluseks on töötaja palgalt makstav sotsiaalmaks (20%)
Riiklik pension jaguneb kaheks: tööpanusest sõltuvad pensionid (vanadus-, töövõimetus- ja toitjakaotuspension) ning rahvapension.
Riikliku pensioni liigid:
 vanaduspension ;
töövõimetuspension; toitjakaotuspension; rahvapension.

(Riiklik) vanaduspension

Vanaduspension koosneb kolmest osast:
baasosast;
staažiosakust, mille suurus võrdub pensioniõigusliku staaži aastate arvu ja aastahinde korrutisega;
kindlustusosakust, mille suurus võrdub pensionikindlustatu aastakoefitsientide summa ja aastahinde korrutisega.

(Kohustuslik) kogumispension

Kohustuslik kogumispension - peamine tugi riiklikule pensionile, mille eesmärk on leevendada demograafilistest muutustest tulenevaid probleeme ning pakkuda pensionieas täiendavat sissetulekut.
Kogumispensioniga liitumine on kohustuslik alates 1983. aastast sündinud inimestele.
Fondi valik on vaba.
Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel - töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%.

Täiendav kogumispension

Vabatahtlik;
Pensionifondi valik on vabatahtlik;
Sissemaksu määrad fondi on vabalt valitavad ning soovi korral muudetavad;
annab 21% tulumaksusoodustust aasta jooksul tehtud sissemaksetelt, mis ei ületa 15% brutosissetulekut;

Universaalsed peretoetused

Sünnitoetus
Lapsendamistoetus
Lapsetoetus
Lapsehooldustasu
Üksikvanema lapse toetus
Ajateenija või asendusteenistuja lapse toetus
Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus
Elluastumistoetus
Seitsme ja enamalapselise pere vanema toetus

Vanemahüvitis

Vanemahüvitise seadus jõustus 2004. aasta 1. jaanuaril ja selle eesmärk on hüvitada väikelapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse hüvitise määra suurune sissetulek.
Hüvitise suuruseks kuus on reeglina 100% hüvitise saaja eelmise kalendriaasta ühe kuu keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.
Vanema hüvitise määr (2014) on 320€
Maksimaalne hüvitis (2014) on 2378,25€

Riiklikud sissetulekust sõltuvad toetused

 Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele.
Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir.
Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot

Vajaduspõhine peretoetus

Vajaduspõhine peretoetus on toetus, mida makstakse allpool vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri elavatele lastega perekondadele, samuti toimetulekutoetust saavatele lastega perekondadele.
vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir on 2014. aastal perekonna esimesele liikmele 299 eurot kuus. Igale järgnevale vähemalt 14-aastasele perekonnaliikmele on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir 149,5 eurot kuus ning igale alla 14aastasele perekonnaliikmele 89,7 eurot kuus.
Vajaduspõhise peretoetuse suurus on alates 1. juulist 2013 kuni 2014. aasta lõpuni 9,59 eurot kuus ühe lapsega perele ja 19,18 eurot kuus kahe ja enama lapsega perele. Alates 2015. aastast toetuse suurus kahekordistub, st 19,18 eurot kuus ühe lapsega perele ning 38,36 eurot kuus kahe ja enama lapsega perele.

Kohalikud universaalsed toetused

Kohalik sünnitoetus;
Matusetoetus;
Esimesse klassi mineva lapse toetus;
Koolilõpetamise toetused;
Jõulutoetused;
Sissetulekutest sõltumatud toetused hooldusperedele, puuetega lastega peredele, paljulapselistele peredele;
Koolilõuna toetus kõigile keskkooli õpilastele;
 Eakate sünnipäevatoetus; jne.

Sissetulekutest sõltuvad toetused

Ühekordsed toetused vähekindlustatud peredele;
Ühekordsed toetused vähekindlustatud peredele laste koolitarvete soetamiseks;
Kooli või lasteaia lõuna maksumuse kompenseerimine;
Toetused vähekindlustatud puuetega isikutele abivahendite või retseptiravimite soetamiseks või transpordikulude katmiseks jne;
Toetused töötutele;
Toetused vanglast vabanenutele;
Toetused ravikindlustuseta isikutele; Toetused kodututele;
Vältimatu abi; jne.

Riigi eelarvest rahastavad sotsiaalteenused

Erihoolekandeteenused:
igapäevaelu toetamise teenus;
töötamise toetamise teenus;
toetatud elamise teenus;
 kogukonnas elamise teenus;
ööpäevaringne erihooldusteenus;
rehabilitatsiooniteenus;
proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine; asenduskoduteenus;

KOVi eelarvest rahastatavad teenused

sotsiaalnõustamine;
 lapsehoiuteenus ;
koduteenused;
eluasemeteenused;
hooldamine perekonnas;
asenduskoduteenus;
hooldamine hoolekandeasutuses;
toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused.

KOV teenuste soovituslikud juhendid

Hooldusteenus
Isikliku abistaja teenus
Koduteenus
Lapsehoiuteenus
Sotsiaalnõustamisteenus
Sotsiaaltransporditeenus Tugiisikuteenus lapsele
Tugiisikuteenus täiskasvanule Turvakoduteenus lapsele
Turvakoduteenus vägivalla ohvritele
Varjupaigateenus
Võlanõustamisteenus
Perelepitusteenus
Perekonnas hooldamise teenus vanemliku hoolitsuseta lapsele
Tugiisikuteenus vanglast vabanenutele

Kasutatud kirjandus ja allikad

K.Kriisk (2012) “Kohalike omavalitsuste sotsiaaltoetused õigusaktides ja eelarvetes” Sotsiaaltöö 2/2012
Piho, M., Kriisk, K. (2013) „Kohaliku omavalitsuse eelarvest rahastatavad sotsiaalteenused“
Sotsiaalmaksu seadus (2000);
 Ravikindlustuse seadus (2002);
Tööturuteenuste ja –toetuste seadus;
Sotsiaalhoolekande seadus (1995);
Riikliku pensionikindlustuse seadus (2001);
Töötuskindlustuse seadus (2001);
Vanemahüvitise seadus (2003)
www.haigekassa.ee
www. tootukassa .ee
www.sotsiaalkindlustusamet.ee
www.pensionikeskus.ee
www.sm.ee