Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Megamaailma füüsika (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris

HÄÄDEMEESTE KESKKOOL
Füüsika
MEGAMAAILMA FÜÜSIKA
Referaat
Anna Karin Ericson
Juhendaja : Raimu Pruul
Häädemeeste 2017

SISUKORD


SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. ASTRONOOMIA 4
1.2. ASTRONOOMIA HARUD 5
1.4. ASTRONOOMIA AJALUGU 7
2. MEGAMAAILMA MÕÕTÜHIKUD 7
3. VAATLUSASTRONOOMIA 10
3.1 SILM 10
3.2. TELESKOOBID 11
3.2.1 Teleskoop 11
3.2.2. Läätsteleskoop 11
3.2.3. Peegelteleskoop 12
3.2.4. Raadioteleskoop 12
3.2.5. Teleskoopide süsteemid 12
3.2.6. Kosmoseteleskoobid 13
4. KOSMOLOOGIA 14
4.1. PRIMITIIVSETE RAHVASTE MAAILMAPILDIST 14
4.2. GEOTSENTRISM 15
4.3. HELIOTSENTRISM 16
4.4. LÕPMATU MAAILMARUUM 16
4.5. PAISUV UNIVERSUM 17
5. TAEVAS 17
5.1. TAEVAKOORDINAADID 18
5.2. TÄHTKUJUD 19
5.3. TAEVAKAARDID 19
6. MAA JA KUU 20
6.1. MAA 20
6.2. KUU 22
7. MAA JA KUU PERIOODILINE LIIKUMINE 24
7.1. MAA PÖÖRLEMINE 24
7.2. MAA TIIRLEMINE 25
7.2. EKLIPTIKA. AASTAAJAD 25
26
7.3. KUU TIIRLEMINE JA PÖÖRLEMINE 26
7.4. KUU FAASID 26
7.5. VARJUTUSED 27
7.6. KALENDER 28
8. PÄIKESESÜSTEEM 29
8.1. AVASTAMINE JA UURIMINE 30
8.1.1. Geotsentriline maailmapilt 30
8.1.2. Heliotsentriline maailmapilt 30
8.1.3. Relativistlik maailmamudel 31
8.2. ÜLESEHITUS JA STRUKTUUR 31
8.3. PÄIKESESÜSTEEMI VÄIKEKEHAD 32
8.3.1. Väikeplaneedid 32
8.4. KOMEEDID 33
8.5. PÄIKESESÜSTEEMI PIIRIALAD 34
8.5.1. Heliopaus 34
8.5.2. Öpiku-Oorti pilv 34
9. TÄHED 35
9.1. PÄIKE 36
9.2. TÄHTEDE VÄRV JA HELENDUS 39
9.3. KAUGUS JA LIIKUMINE 40
9.4. MUST AUK 41
10. TÄHESÜSTEEMID EHK GALAKTIKA 41
10.1. LINNUTEE – MEIE GALAKTIKA 41
10.2. TEISED GALAKTIKAD 42
11. TUMEAINE 44
12. SUUR PAUK 45
12.1. SUURE PAUGU TEOORIA KRONOLOOGIA 46
13. UNIVERSUMI EVOLUTSIOON JA TULEVIKUSTSENAARIUMID 48
KOKKUVÕTE 49
KASUTATUD KIRJANDUS 50
LISAD 51

SISSEJUHATUS


Looduse struktuuritasemeteks loetakse kokkuleppeliselt kolme taset: mikro -, makro- ja megamaailma.
Megamaailma moodustavad inimesest mõõtmete poolest palju suuremad objektid. Megamaailma objektide mõõtmed jäävad 106... 1025 m vahele. Valdavaks vastastikmõju liigiks on gravitatsiooniline vastastikmõju.
Megamaailma füüsikas käsitletakse väga paljusid teemasid , nt. päikesesüsteemi, tähti, taevast, Maad, Kuud jpm.

1. ASTRONOOMIA


Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu, mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna .
1.1. NIMETUS
Astronoomia ja astroloogia
Erinevalt paljudest teistest teadustest ei ole astronoomia nimetuse lõpus "-loogia", vaid "-noomia" kreeka sõnast nomos 'seadus'. Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr 'täht, taevakeha '. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks.
Astronoomia ja astrofüüsika
Astrofüüsikaks nimetatakse tavaliselt astronoomilisi uuringuid, mis on seotud füüsikaga. Tänapäeval on aga valdav osa astronoomiast füüsikaga seotud ning seetõttu astronoomiat ja astrofüüsikat sageli samastatakse.

1.2. ASTRONOOMIA HARUD


Jaotus meetodi järgi
Meetodi järgi liigendub astronoomia kolmeks:
  • astromeetria tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega ;
  • taevamehaanika uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril;
  • astrofüüsika uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta.

Jaotus objekti järgi
Objekti järgi jaguneb astrofüüsika neljaks :
  • planetoloogia (koos geofüüsikaga) uurib planeetide, nende kaaslaste jt Päikesesüsteemi objektide ehitust);
  • tähtede füüsika (uurib tähti);
  • galaktikate füüsika uurib galaktikaid (tähesüsteeme);
  • kosmoloogia (uurib Universumi, st kogu maailma ehituse ja arengu seaduspärasusi).

1.3. ASTRONOOMIA JA TEISED TEADUSED
Astronoomiaga on tihedalt seotud füüsika ja matemaatika . Need kolm teadust on üksteist oluliselt mõjutanud. Füüsikateooriaid saab paljudel juhtudel kontrollida ainult kosmilistes mastaapides või kosmilistel energiarikastel objektidel. Astronoomiale vajalikud arvutused on olnud arvutusmatemaatika ja andmetöötluse arengu oluliseks motiiviks.
Traditsiooniline on olnud astronoomia koostöö geodeesiaga (astrogeodeesia, koha määramine, aja määramine, taustsüsteemid, navigatsioon ), ajaarvamisega ja kalendriarvutusega ( astronoomiline kronoloogia) ning optikaga (astronoomiliste instrumentide ja andurite areng). Astronoomilised instrumendid ja meetodid on tihedalt seotud ka tehnika, kosmonautika ja matemaatikaga (mõõteriistad, kosmosetehnika, taevakehade trajektooride modelleerimine). Geodeetilisi meetodeid on rakendatud ka peale Maa ka teiste taevakehade gravitatsioonivälja ja kuju kindlakstegemiseks.
Viimastel kümnenditel on üha tähtsamaks muutunud ka koostöö geoloogia ja geofüüsikaga, sest maateaduse uurimisala kattub osalt planetoloogia omaga . Mineraloogia analüüsib Maa mineraale sarnaste meetoditega nagu teiste taevakehade omi. Kosmosekeemia on keemia haru, mis uurib keemiliste elementide ja keemiliste ühendite jaotust universumis ja keemilist evolutsiooni. Eksobioloogia uurib maavälise elu tekke ja olemasolu asjaolusid.
Interdistsiplinarsed uuringud toimuvad ka astronoomia ja humanitaarteaduste koostöös. Astronoomia ajalugu kui ajalooteaduse osa uurib astronoomia ajalugu. Esi- ja varajase ajaloo arheoloogilisi leide tõlgendab astronoomia valguses paleoastronoomia. Et astronoomia tegeleb kosmoloogia raames ka Universumi tekke, ajaloo ja lõpu küsimustega, on ta seotud teoloogia ja filosoofiaga.

1.4. ASTRONOOMIA AJALUGU


Algul tähendas astronoomia üksnes palja silmaga nähtavate taevakehade liikumise vaatlusi ja ennustusi nende liikumise kohta.
Vana-Kreekas leiutati tähesuuruste süsteem ning määratleti kaheteistkümnest tähtkujust koosnev sodiaak . Keskajal viisid astronoomiat edasi üksnes mõned araabia astronoomid .
Renessansiajal esitas Kopernik Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudeli, mida kaitsesid, arendasid edasi ja korrigeerisid Galilei ja Kepler . Viimane rajas esimesena süsteemi, mis kirjeldas õigesti planeetide tiirlemist ümber Päikese. Planeetide liikumise põhjuse avastas Newton , kellelt pärineb gravitatsiooniseadus ja taevamehaanika. See oli esimene samm astrofüüsikas, mis põhineb eeldusel, et füüsikaseadused on ühesugused nii Maal kui ka kosmoses. Avastati, et tähed on väga kauged taevakehad . Spektroskoopia abil tõestati, et tähed sarnanevad Päikesega, kuid nende temperatuur, mass ja mõõtmed võivad olla väga erinevad.
20. sajandil tõestati, et meie Galaktika (Linnutee) on vaid üks paljudest galaktikatest ning et Universumi paisumise tõttu enamik galaktikaid eemaldub meist.
20. sajandil arenes tormiliselt kosmoloogia. Suure Paugu mudel on astronoomias kinnitust leidnud reliktkiirguse ja Hubble'i seaduse põhjal.

2. MEGAMAAILMA MÕÕTÜHIKUD


Astronoomiline ühik
Astronoomiline ühik on keskmine kaugus Maast (kasutatakse peamiselt Päikesesüsteemi lähiümbruse kirjeldamiseks).
1AU = 149 597 870 700 m = 1,50 · 1011 m ≈ 150 mln. km
Valgusaasta
Valgusaasta on teepikkus , mille valgus läbib vaakumis ühe aastaga.
Valguse kiirus vaakumis on 299 792 458 m/s ≈ 300 000 km/s
Ühes aastas on 365,25 päeva = 8 766 tundi = 525 960 minutit = 31 557 600 sekundit ≈ 3,16∙107s.
Ühtlase kiirusega v liikuva keha poolt ajavahemiku t läbitav teepikkus avaldub:
s=vt
Seega läbib valgus aastaga teepikkuse 1 valgusaasta – 1 ly (inglise keelest light year )
1 ly ≈ 9,50∙1015m ≈ 10Pm
NB! Kuna valgusaasta ei ole kümnendsüsteemi suurus, siis tema puhul kordsust suurendavaid ega vähendavaid eesliiteid ei kasutata.
Valgusaastat kasutatakse peamiselt meie tähesüsteemis – Linnutees asuvate objektide, aga ka selle lähinaabrite, kauguste kirjeldamiseks.
Parsek
Parsek  on kaugus, millelt vaadates Maa orbiidi raadius paistab nurga all 1 kaa­re sekund. Termin tuleb sõnadest parallaks ja kaaresekund.
1 pc = 3,08572 · 1016  m = 3,26168 valgusaastat = 2,062648 · 105 a.ü.
Kuna parsek defineeritakse SI lisaühiku radiaani kaudu, siis kasutatakse tema kordsust nii peamiselt suurendavaid kui ka vähendavaid eesliiteid – 1Mpc5Gpcjne
Kõiki kaugusi, mis jäävad väljapoole meie Galaktikat, aga ka Galaktika kaugemaid objekte on soovitav mõõta parsekites või selle kordsetes ühikutes.

3. VAATLUSASTRONOOMIA


3.1 SILM


Kuni 17. sajandini oli ainukeseks võimaluseks saada Universumi kohta informatsiooni ainult silma­dega vaadeldes.
Füüsika seisukohalt on inimese silma tähtsaimad osad: sarvkest , silmaava ehk pupill , silmalääts, läätse pingutavad lihased, klaaskeha, võrkkest ja silmanärv.
Sarvkesta  ülesandeks on kaitsta silma väliskeskkonna mõjutuste eest.
Valgusallikatelt (aga ka kehadelt peegeldunud) valgus pääseb silma läbi silmaavaehk pupilli, mille läbimõõt ko­­handub vastavalt valguse intensiivsusele – häma­ra­mas on silmaava suurem kui eredas valguses.
Valgus läbib silmaläätse ja klaaskeha ning murdub neis  selliselt , et tekib vaadeldavast esemest  ümberpööratud , vähen­datud tõeline kujutis, mis langeb võrk­kes­tale. Sil­ma­läätse külge kinnituvad läätse kuju muutvad pin­gu­ta­ja­lihased– kui vaadeldakse kau­gemat objekti, muu­davad need läätse õhemaks (suurendades seeläbi silmaläätse fookuskaugust), kui aga lähemat, siis surutakse lääts kokku (vähendades fookuskaugust). Klaaskehal on veel ka teine üle­sanne – see on kindlustada silma kindla kuju säilimine.
Võrkkest töötab omamoodi ekraanina. Ta koosneb valgustundlikest rakkudest, milles tekib neile lan­ge­va valgusenergia toimel biokeemiline reaktsioon – toodetakse elektriimpulss, mis saadetakse möö­da nägemisnärvi ajju.
Silma võrkkesta valgustundlikkuse alumine lävi on üpris individuaalne ning vastab kiirgusvoole (ere­dusele) ca 10–3 cd/m2, kuid seda vaid täielikult adapteerunud silmaga, mis on viibinud täielikus pimeduses vähemalt 30 minutit ning olukorras, kus vaadeldavat nõrka valgusallikat ei ole segamas teisi eredamaid allikaid.
See ongi põhjus, mis vanemates mudelites on vaid Päike, Kuu ja 5 planeeti (kuni Saturnini) ning umbes paartuhat kinnistähte, mis kokku moodustasid 88 tähtkuju .

3.2. TELESKOOBID


3.2.1 Teleskoop

Teleskoop on optiline instrument, mis kogub ja koondab valgust. Teleskoobid suurendavad kaugete objektide näivaid nurkmõõtmeid ja tänu sellele suureneb objektide näiv heledus.
Teleskoobis peab kindlasti olema valgust koondav element –  objektiiv . Objektiivi iseloomustavateks parameetriteks on objektiivi fookuskaugus, mis iseloomustab kui kaugel objektiivist tekib lõpmata kauge objekti kujutis; ja objektiivi apertuurehk ava, mis vastab objektiivi sisese ava läbimõõdule ja iseloomustab kui palju valgust jõuab silma või filmini või sensorini. Visuaalsete vaatluste korral peab seadeldisel olema  okulaar , mille abil muudetakse nähtavaks ja suurendatakse objektiivi fookuses olev kujutis.
Teleskoobid jagunevad neis sisalduvate optiliste süsteemide põhjal lääts- ehk  refraktor - ja peegel- ehk reflektorteleskoopideks. Samuti võib teleskoope liigitada selle põhjal millist elektromagnetlaine skaala osa temaga vaadelda saab. Eristatakse – raadioteleskoope, UV-teleskoope, IR-teleskoope, röntgenteleskoope ja gammateleskoope.

3.2.2. Läätsteleskoop


Läätsteleskoop mitmest optilise süsteemi moodustavast läätsest optiline seade, mille ülesandeks on koondada valgust ning suu­ren­da­da läbi selle vaadeldavate ob­jek­tide nurkmõõtmeid.
Esimene, kahest koondavast lää­t­sest koosnenud, lääts­te­les­koop valmistati tõenäoliselt kas XVI sajandi lõpus või XVII sajandi alguses Hollandis. Kuuldus sel­ lest seadmest jõudis Veneet­sias elanud Galileo Galileini, kes 1609. aastal „ leiutas “ oma variandi läätsteleskoobist.
Läätsteleskoobi esimeses läätses – objektiivis – tekitatakse kaugel asuvast objektist tõeline, vä­hen­da­tud ja üm­ber­pöö­ratud kujutis. Teine lääts – okulaar – paigutatakse aga objektiivi fookuskaugusest pisut kaugemale,  et objektiivis tekkinud kujutis satuks okulaarile lähemale kui on selle fookuskaugus. Selliselt saavutatakse olukord, et okulaaris tekiks esimeses läätses tekkinud eseme tõelisest kujutisest suu­ren­datud ja (vaadeldava objekti kujutisega) samapidine kujutis.
Nii näeme läbi lääts­teleskoobi vaadates objektist ümberpööratud kujutist. See ei ole aga probleem, sest ka kõige suurema suurendusega teleskoobi korral jäävad tähtede kujutised punktiks ning punkti puhul mõistetel „alumine“ või „ülemine“ pool sisu.

3.2.3. Peegelteleskoop


Peegelteleskoop on ühest või mitmest peeglist ja läätsedest koosnev optiline süsteem, mille ülesandeks on koondada valgust ning suu­ren­da­da läbi selle vaadeldavate ob­jek­tide nurkmõõtmeid.
Peegelteleskoobi idee pärineb umbes 11. sajandist, kuid teadaolevalt valmistas esimese peegelteleskoobi 1668. aastal Isaac Newton. Newtoni teleskoop koosnes ühest nõguspeeglist (objektiiv) ja sellega nurga alla asetatud tasapeeglist. Nõguspeegli üle­sanne oli koondada kauge objekti (tähe) valgust, nõguspeegli fookusest pisut lähemale asetatud tasapeegli üle­san­ne oli juhtida objekti suurendatud ku­ju­tis läbi okulaari, vaatleja silma.
Nii lääts- kui peegelteleskoobid avardasid tollaste astronoomide võimalusi nõrgemate, silmale nähtamatute tähtede ja planeetide avastamiseks ja uurimiseks.

3.2.4. Raadioteleskoop

Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide – raadioteleskoopidega ning avastati, et lisaks valgusele kiirgavad tähed ka infrapuna - (soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgen- ning gammakiirgust.
Tavaliselt on raadioteleskoopide puhul tegu paraboolantennide ehk niinimetatud taldrikantennidega. Mida suurem on „taldriku“ läbimõõt, seda nõrgemaid signaale on võimalik sellega vastu võtta. Millises lainealas antenn signaali vastu võtta suudab sõltub eelkõige antenni ehituslikest iseärasustest.

3.2.5. Teleskoopide süsteemid

Juba lääts- ja peegelteleskoope ühendati oma­va­hel paarikaupa süsteemidesse suurendades seeläbi nende aperetuuri ning võimet registreerida veelgi nõrgemate valgusallikate – kaugete tähtede ja veel kaugemate tähesüsteemide valgust.
Raadioteleskoopide ühendamine teleskoopide süs­teemiks hõlbustus koos arvutite kasutusele võt­mi­sega veelgi. Üks esimestest tõepoolest suurtest teleskoopide süsteemidest oli VLA – Very Large Array , mis valmis aastatel 1973 – 1980 ning asub keset New Mexico (USA) kõrbe. VLA sai oma nime selle järgi, et ta tõepoolest mee­nu­tab tööasendis suurt noolt.
Ehkki ühe paraboolantenni läbimõõt VLA-s on umbes 25 meetrit, on
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Megamaailma füüsika #1 Megamaailma füüsika #2 Megamaailma füüsika #3 Megamaailma füüsika #4 Megamaailma füüsika #5 Megamaailma füüsika #6 Megamaailma füüsika #7 Megamaailma füüsika #8 Megamaailma füüsika #9 Megamaailma füüsika #10 Megamaailma füüsika #11 Megamaailma füüsika #12 Megamaailma füüsika #13 Megamaailma füüsika #14 Megamaailma füüsika #15 Megamaailma füüsika #16 Megamaailma füüsika #17 Megamaailma füüsika #18 Megamaailma füüsika #19 Megamaailma füüsika #20 Megamaailma füüsika #21 Megamaailma füüsika #22 Megamaailma füüsika #23 Megamaailma füüsika #24 Megamaailma füüsika #25 Megamaailma füüsika #26 Megamaailma füüsika #27 Megamaailma füüsika #28 Megamaailma füüsika #29 Megamaailma füüsika #30 Megamaailma füüsika #31 Megamaailma füüsika #32 Megamaailma füüsika #33 Megamaailma füüsika #34 Megamaailma füüsika #35 Megamaailma füüsika #36 Megamaailma füüsika #37 Megamaailma füüsika #38 Megamaailma füüsika #39 Megamaailma füüsika #40 Megamaailma füüsika #41 Megamaailma füüsika #42 Megamaailma füüsika #43 Megamaailma füüsika #44 Megamaailma füüsika #45 Megamaailma füüsika #46 Megamaailma füüsika #47 Megamaailma füüsika #48 Megamaailma füüsika #49 Megamaailma füüsika #50 Megamaailma füüsika #51 Megamaailma füüsika #52 Megamaailma füüsika #53 Megamaailma füüsika #54 Megamaailma füüsika #55 Megamaailma füüsika #56
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 56 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2018-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 6 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor annakericson Õppematerjali autor

Lisainfo

Referaat megamaailma füüsikast. Väga-väga sisukas ja lahti kirjutatud. Kõik megamaailma puudutavad teemad olemas.
megamaailm , füüsika , referaat , kokkuvõte , sissejuhatus , planeedid , päike , kuu , taevakehad , tähtkujud , päikesesüsteem

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

34
docx
Füüsika kontrolltöö-KOSMOLOOGIA-universum-galaktika
4
docx
MEGAMAAILMA FÜÜSIKA
26
doc
Füüsika 12kl astronoomia
7
doc
Kuulsaimad füüsikud
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
477
pdf
Maailmataju
49
pdf
Keskkonnafüüsika kordamisküsimuste vastused
13
doc
Ülevaade päikesesüsteemist



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun