Keskkonnaõiguse konspekt ja mõisted (0)

1. Keskkonnaõiguse üldiseloomustus
See raamatu tekst on suht bullshit, loengust üldiseloomustus: Noor - ebastabiilne, fragmentaarne, arenev;
Vastuolud teiste õiguslike distsipliinidega – uued ideed (ei mahu kehtivasse paradigmasse);
Loodus on tervik aga inimesed on selle jaotanud riikideks ja kinnisasjadeks (õigus on vastuolus loodusseadustega);
Novaatorlik ( rajaleidja – avatud menetlused, avalikkuse osalemine, juurdepääs õigusemõistmisele, ettevaatusprintsiip );
Eriline roll (loodus) teadusel ; Ettevaatusprintsiip- Teaduslik EBAKINDLUS v. õiguslik KINDLUS- in dubio pro natura ??
Raamatust üldist: Tavaliselt eristatakse kolme keskkonnaalase regulatsiooni mudelit: Esimese mudeli puhul on õigusliku reguleerimise sihiks keskkonnaohtliku tegevuse tagajärgede likvideerimine või leevendamine. Teise mudeli puhul lähtutakse sellest, et parem on kahju tekkimist vältida, kui tegeleda sellega tagantjärgi. Kolmas, ettevaatuse mudel, on jällegi seotud teadmiste arenguga. On aru saadud, et keskkond on palju keerulisem, kui arvata võis ja teadus ei ole suuteline avastama kõiki keskkonnaohte. Teine selle mudeli tekkepõhjus seondub avatud ühiskonnaga ja väärtussüsteemi muutusega. Avalikkuse osalemine otsuste tegemisel ja mitte-materialistlike väärtuste esiletõus aitas kaasa ettevaatusel põhineva keskk .poliitika ja –õiguse tekkele.
Kaasaegse keskkonnaõiguse põhialuseks kujunenud ettevaatusprintsiibi peamine mõju seisneb selles, et keskkonna valdkonnas ei panda teadusele üle jõu käivat ülesannet- määratleda keskkonna saastamine ohutut piiri, nagu see oli siis, kui keskkonna-poliitikas ja – õiguses domineeris assimileerimisvõime põhimõte. Selle asemel esitab ettevaatusprintsiip küsimused, kui palju on võimalik keskkonnamõjutusi vahendada ja millised on tegevuse või aine alternatiivid.
2. Keskkonna väärtustamine
Keskkonnal on erisugused väärtused. Majandusteadlased kasutavad looduse väärtuste põhjendamisel enamasti inim-, bio- ja ökokeskest käsitlusviisi.
Inimkeskeste argumentide puhul tunnustatakse looduse väärtust vaid niipalju, kuivõrd loodusvarad aitavad kaasa inimeste isikliku või ühise heaolu edendamisele. Biokeskesed argumendid ei pea oluliseks mitte ainult inimese, vaid ka teiste elusolendite õigust isiklikule heaolule. Biokeskesed argumendid laiendavad heaolu nõuet tavaliselt üksnes loomadele, mõnikord koguni kõigile eluvormidele. Ökokeskesed argumendid kannavad aga hoolt ökosüsteemide eest.
Keskkonnakaitsjad jaotavad keskkonnaväärtused tavaliselt kolmeks: otsene aineline ehk kasutusväärtus , eksisteerimisväärtus ehk kaudne väärtus ja iseväärtus ehk sisemine väärtus. Keskkonna kasutusväärtus seondub enamasti sellega, mil määral saab inimene loodusesse sekkuda ja seda tarbida ainelise kasu eesmärgil – olgu see siis peavari või toit. Inimeste selline sõltuvus loodusest on endiselt suur, kuigi moodsad tehnoloogiad on seda mõnevõrra vähendanud. Keskkonna otsestele väärtustele toetuv väärtus-süsteem peab õigeks üksnes väga piiratud keskkonnakorraldust ja sedagi vaid juhul, kui selle eesmärk on kaitsta inimeste huve. Inimkonnal on juba aastatuhandete pikkused kogemused, mis aitavad näiteks kalapüüki või metsandust mõistlikult korraldada: nii, et jääks alles ka taastumisvaru. Samas on keskkonna aineline väärtus keskkonnakaitsele mõneti ebakindel alus: kui inimese selline sõltuvus keskkonna mingist elemendist väheneb või lõpeb, kaob ka põhjus keskkonnameetmeid rakendada.
Keskkonna kaudne väärtus väljendub tihti keskkonna esteetilise ja ka teatava iseväärtuse tunnustamises. Ühtlasi pööratakse siin tähelepanu asjaolule, et lahkhelide puhul peavad peale jääma inimeste huvid.
Keskkonna iseväärtus lähtub põhimõttest, et keskkond on väärtus per se, olenemata selle ainelisest või mitteainelisest kasust inimese jaoks. Keskkonda ei vaadelda siin kui vahendit, vaid kui eesmärki. Seejuures ollakse arvamusel, et arusaamatuste korral peaksid inimese huvid loodushoiu ees tagaplaanile jääma. Selline mõtteviis ei pea õigeks looduse arengule vahele segada ning rõhutab seda, et inimtegevuse ulatus peab olema piiratud nii meie puudulike teadmiste tõttu kui ka eetilistel põhjustel.
3. Keskkonnaõiguse kesksed mõisted
Keskkond- Keskkonna mõiste on suures osas kokkuleppe küsimus. Keskkonna määratlused saab jagada kaheks: reaal- ja legaaldefinitsioonideks. Reaaldef.-keskkond on füüsikaliste, keemiliste ja biootiliste faktorite (kliima, pinnas, elusorganismid) kogumit, mis mõjutab organismi või ökoloogilist kooslust ning määrab kokkuvõttes ära nende vormi ja ellujäämise. Legaaldefinitsioone on mitmeid: näiteks a) keskkond on nii õhk, vesi kui ka pinnas (Ühendkuningriigi 1990 a. keskk.kaitseseadus); b) keskkond on kui elus ja eluta loodus-ressurss, nagu õhk, pinnas, vesi, floora ja fauna ning nende omavahelised suhted/ vastastikune mõju; vara, mis moodustab osa kultuuripärandist; maastiku iseloomulik element (Lugano keskkonnaalase tsiviil-vastutuse konventsioon a.1993). Järeldus: keskkonna mõistesse haaratakse kõik loodusressursid, keskkonnapoliitika rakendamine peab olema terviklik; keskkonna-kaitses on oluline osa ka inimtervise kaitsel; üldiseks suundumuseks on keskkonna mõiste sisu avardumine ja üha uute valdkondade lülitamine keskkonnakaitse sfääri.
Keskkonnakahju ja selle liigitus- Keskkonnakahju kõige levinum liigitus oleneb sellest, milliseid kaitset vajavaid õigusi ja hüvesid on kahjustatud. Keskk.ohtliku tegevusega võib kahjustada üldist keskk.kvaliteeti, inimese tervist, elu või vara.
Keskkonnakahju ja saastamine. On autoreid , kes peavad neid mõisteid sünonüümi- deks , kui ka neid, kes leiavad saastamise mõiste laiema olevat. EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivis on saastus- ainete, vibratsiooni, soojuse või müra inimtegevusest tulenevat otsest või kaudset viimist õhku, vette või pinna-sesse nõnda, et see võib ohustada inimtervist või keskkonna seisundit, kahjustada omandit , rikkuda või häirida keskkonna nautimist või muud seaduspärast kasutamist. Saastamine ei võrdu automaatselt kahjustamine , niiet on erinevad mõisted. Saasta-mine on üks keskkonnakasutuse liike ning on peamiselt seotud saastelubade ja saastetasudega ja keskkonda saastavate tegevuste eest tuleb tasuda keskkonna kasutamise tasu. Keskkonnakahju on keskkonda mõjutavate tegevuste tegelike negatiivsete tagajärgedega seotud. Lisada võib seda, et keskk. kahjustamine ei toimu mitte üksnes saastamise kaudu. Üsna levinud on keskk. füüsiline kahjustamine metsaraie, ehitustegevuse või põllumajandusliku tegevuse tagajärjel, mida saastamise mõiste tavaliselt ei hõlma. Potentsiaalselt keskkonnaohtlikud tegevused- Keskkonnakahju ja selle tekkemehhanismi varjutava teadusliku ebakindluse tõttu kasutatakse keskk. poliitika elluviimiseks sageli sellist meetodit, kus teatud tegevused või ained loetakse potentsiaalselt ohtlikeks. Näiteks: nafta töötlemine, välja arvatud naftast ainult määrdeainete tootmine; kivisöe või põlevkivi gaasistamine või vedeldamine, kui päevas kasutatakse toorainet 500 tonni või rohkem; tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse, kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete ajutise või lõpphoiustuspaiga ehitamine; malmi või terase esmane sulatamine; ohtlike jäätmete põletamine, keemiline töötlemine või ladestamine jne.(neid on väga palju,vaadake KESKK.MÕJU HINDAMISE JA KESKK. JUHTIMISSÜSTEEMI seadus).
Potentsiaalselt keskkonnaohtlike tegevuste puhul tuleb rakendada õigusaktidest tulenevaid ettevaatusmeetmeid, nagu tegevuse asukoha valikut, keskk.mõju hindamist, parima võimaliku tehnoloogia rakendamist, avalikkusele info edastamist jne. Potentsiaalselt keskk.ohtlike tegevuste ja ainete kindlaksmääramisel kasutatakse erinevaid meetodeid , neid on 3. 1) Tegevust loetakse potentsiaalsetl keskk. ohtlikuks sõltuvalt selle iseloomust ja olenemata sellest, millises mahus või kus see tegevus toimub. 2) Tegevuse arvamine potentsiaalselt ohtlike hulka olenevalt tegevuse ulatusest või asukohast. 3) Otsus tegevuse kohta langetatakse igal juhtumil eraldi.
Säästev areng- aastal 1983 moodustati nn Brundtlandi komisjon , mille eesmärgiks oli globaalsete keskk. probleemide identifitseerimine ja ettepanekute tegemine nende lahendamisvõimaluste kohta. Brundtlandi komisjon defineeris säästva arengu kontseptsiooni kui sellise arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasugueid huve. Ühesõnaga- meie pattude eest ei tohi nuhelda meie lapsi.
Säästva arengu peamised koostisosad ja eeldused:
_Poliitiline süsteem, mis tagab üldsuse aktiivse osavõtu keskkonnaalaste otsuste tegemisest
_ Majanduslik süsteem, mis on võimeline tootma väärtusi ja tehnoloogiaid säästlikul alusel
_ Sotsiaalne süsteem, mis on suuteline leidma lahendusi pingetele, mis on tingitud ebavõrdsest arengust
_ Tootmissüsteem, mis tunnistab kohustust säilitada inimarengu ökoloogilist baasi
_ Tehnoloogiline süsteem, mis jätkuvalt otsib ja leiab uusi keskkonnasäästlikumaid tehnilisi lahendusi
_ Rahvusvaheliste suhete süsteem, mis tunnistab vajadust keskonna säästva rahvusvahelise kaubanduse ja rahanduse järele
_ Haldussüsteem, mis on küllaldaselt paindlik ja võimeline sisemisteks muutusteks
Mõisted loengust: Keskkonnahäiring on negatiivne keskkonnamõju , eelkõige tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele, heaolule või keskkonnale, sh negatiivne keskkonnamõju, mis ei ületa arvulist normi või on arvulise normiga reguleerimata. Keskkonnaoht on piisav tõenäosus, et tekib oluline keskkonnahäiring – sellele vastab vältimispõhimõte. Keskkonnarisk on vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus- sellele vastab ettevaatuspõhimõte.
4. Keskkond ja inimõigused
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonist võib leida mitmeid keskkonnakvaliteediga seostatavaid inimõigusi. Keskkonnaga seotud inimõigused on: 1) õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele 2) õigus elule 3) õigus oma omandit segamatult kasutada 4) õigus tervise kaitsele 5) õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni
1) õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele (raamatus on toodud näited)- Lopez Ostra v Hispaania (EIÕK, 1995) – keskkonnareostus võib mõjutada indiviidi heaolu ning kahjustada õigust eraelu puutumatusele. Probleemiks jäätmekäitlustehase nõuetele mittevastava tegevuse mittepeatamine riigi poolt, mille tulemusel tekkisid kaebajal ja ta perel tervisehäired ning pere pidi kolima.
Guerra v Itaalia (EIÕK, 1998) – Itaalia riigi kohustus jagada kõrge riskiga keemiatehase töö kohta piisavat infot: (art 10) riigil on kohustus koguda ja jagada infot, sest selle puudumine takistaks kaebajatel hinnata neid ohustavaid riske. Igal inimesel on õigus teatud “eraruumile”, millesse tungimine (ka selle saastamise kaudu) võib olla inimõiguste rikkumine
2) õigus elule- selle õiguse osas ei ole ühtset arvamust. Klassikalise arvamuse järgi on õigus elule võrdsustatud õigusega pelgalt ``füüsilisele elule`` ja elu kvalitatiivsed aspektid kuuluvad majanduslike ja sotsiaalsete inimõiguste valdkonda. Teise seisukoha järgi hõlmab õigus elule ka elukvaliteedi minimaalseid nõudeid. ÜRO Komitee on õigust elule tõlgendanud üsna laialt ja öelnud , et ``riik ei saa täita kohustust kaitsat elu ilma väikelaste suremuse vähendamiseks, tööstusõnnetuste ennetamiseks ja keskkonna kaitsmiseks vajalike meetmete võtmiseta``. Näide: EHP v Kanada (UNHRC, 1980) – tuumajäätmete ladestuskohaga seotud kiirgussaastus elumajadele, norme ületav saastetase. Kaebajaks keskkonnaorganisatsioon, kes esitas kaebuse kohalike elanike ning tulevaste põlvede nimel. Ladestuskohaga on rikutud nende õigust elule, sest kiirguse tulemusel võib tekkida vähk või ka geenikahjustused.
3) õigus oma omandit segamatult kasutada- näited: Arrondelle v UK (EIÕK, 1977) – kaebaja kodu oli lennurajale nii lähedal, et seal tekkiv müra tekitas talle tervisehäireid. Kaebaja hinnangul oli riigil kohustus vaevused kompenseerida.
Rayner v UK (EIÕK, 1990) – samuti lennuraja lähedal asuva koduga seotud kaasus. Kohus jättis omandi puutumatuse sätte kohaldamata, sest omandi puutumatus ei tähenda omandi nautimist “meeldivas” keskkonnas. Asi lahendati eraelu puutumatuse sättele tuginedes.
4) õigus tervise kaitsele- põhiõigus tervise kaitsele kuulub sotsiaalriiklikku traditsiooni. Kirjanduses on tervise kaitse põhiõiguse puhul esile toodu kahte olulist elementi, õigust olla vaba tervise riivetest ja õigust tervise aluseks olevatele põhilistele tingimustele. Üldiselt jagunevad riigi kohustused kohustusteks hoiduda tervise kahjustamisest, kaitsta tervise kahjustamise eest kolmandate isikute poolt ja rakendada positiivseid meetmeid inimeste tervise kaitseks. Näide: LCB v UK (EIÕK, 1998) – tuumakatsetused ja lähedalasuva elaniku lapse leukeemia. Kohus: riikidel on kohustus tagada nende jurisdiktsiooni all elavate inimeste õigus elule.
5) õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni- Artikkel 4 passiivse informeerimise kohustus – avaliku võimu organite kohustus vastata keskkonnateabe taotlustele.
Artikkel 5 aktiivse informeerimise kohustus – avaliku võimu organite kohustus hallata, ajakohastada ning levitada teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks, avalikkuse teavitamiseks või inimeste tervist või keskkonnaseisundit ohustavate tegurite leevendamiseks.
5. Arhusi konventsioon
Arhusi konventsioon käsitleb kolme teemat:
*juurdepääs keskkonnateabele ;
*õigust osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses;
*juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnasjus.
1. Konventsioon tagab keskkonnateabe üldise kättesaadavuse kahel viisil:
    *avaliku võimu organite kohustuse kaudu vastata keskkonnateabe taotlustele (nn passiivse informeerimise kohustus, artikkel 4) ning
    *avaliku võimu organite kohustuse kaudu hallata, ajakohastada ning levitada teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks, avalikkuse teavitamiseks või inimeste tervist või keskkonnaseisundit ohustavate tegurite leevendamiseks (nn aktiivse informeerimise kohustus, artikkel 5).
2. Õigus osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses on sätestatud artiklites 6-8. Artikkel 6 käsitleb olulise keskkonnamõjuga tegevustega seonduvat otsustamismenetlust. Tegevused on loetletud konventsiooni I lisas ning hõlmavad näiteks ohtlike jäätmete ladestamise ja suurfarmide käitamise. Konventsiooni osapooled peavad artikli 6 põhimõtteid rakendama ka lisas loetlemata tegevuse suhtes, juhul kui sellisest tegevusest võib eeldada olulist keskkonnamõju. Artikkel 6 sätestab mitu nõuet, näiteks kohustuse teavitada asjast huvitatud üldsust kavandatavast tegevusest menetluse varajases staadiumis, kui kõik variandid on veel lahtised ja üldsuse osalemine saab olla tõhus. Artikkel 7 käsitleb üldsuse osalemist kavade, programmide ja poliitika koostamisel. Artikkel 8 sätestab nõuded avalikkuse osalemisele üldkohustuslike õigusaktide ettevalmistamisel.
3. Juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades reguleerib konventsiooni artikkel 9. Artikli kohaselt peab isikul olema võimalus pöörduda kohtusse või muu erapooletu ja sõltumatu organi poole keskkonnaalastes vaidlusküsimustes. Menetlus peab vastama teatud miinimumnõuetele, nt peab menetlus olema kiire ja tõhus. Artikli eesmärgiks on eelkõige tagada kahe eelneva õiguse - õigus keskkonnteabele ja õigus osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis - toimimine . Seetõttu on õigus keskkonnaalasele õigusemõistmisele diferentseeritud vastavalt sellele, kas on rikutud õigust keskkonnateabele, õigust osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis või rikutud teisi (riigisiseseid) keskkonnanõudeid.
6. Ettevaatusprintsiip
Ettevaatusprintsiip on üks kaasaegse keskkonnaõiguse aluspõhimõtteid, mis kohustab võtma teatud tegevuste suhtes ettevaatusmeetmed tarvitusele ka siis, kui puuduvad lõplikud tõendid tegevuse kahjulikkuse kohta. Ettevaatusprintsiibi näol on tegemist Euroopa Liidu keskkonnapoliitika aluspõhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu asutamislepingus.
Ettevaatusprintsiip kujutab endast põhimõtet, et ettevaatusmeetmed tuleb võtta tarvitusele enne tegeliku kahju tekkimist ja koguni enne kahju ohu tekkimist, kusjuures neid abinõusid tuleb rakendada ka juhul, kui teave kahju tekkimise kohta on ebapiisav, sh puuduvad kindlad tõendid, et tegevuse tulemusena võib üldse kahju tekkida. Enne ettevaatusprintsiibi tekkimist käsitlesid keskkonnakahju hüvitamist ja ärahoidmist põhimõte " saastaja maksab" ja kahju vältimise printsiip, millest esimene oli suunatud juba tekkinud kahju hüvitamisele ning teine ennetusmeetmete rakendamisele olukorras, kus oli teada, mis põhjusel ja milline kahju võib tekkida. Tänasel päeval seisame aga silmitsi paljude uut laadi keskkonnaprobleemidega, mille puhul on raske kindlaks teha, kas ohud on tegelikud või hüpoteetilised. Tekkinud on uus riskide põlvkond, mille puhul mõju on pigem globaalne kui kohalik, kahju võib tekkida inimtervisele, keskkonnale jm majandusvälisele valdkonnale ning on raskesti määratletav; nende riskide olulisim joon on aga see, et need riskid on läbi imbunud ebakindlusest – ebapiisav kogemus ei võimalda määrata nende regulaarsust ega tõenäosust; ei ole võimalik ennustada riskide mõju konkreetset asukohta, ulatust, loomust ega kestust. Ettevaatusprintsiibi üheks peamiseks väljenduseks on keskkonnamõju hindamise kohustus enne olulise keskkonnamõjuga tegevustele loa andmist.
Tegemist on mitte õigusnormiga (kui A - siis B) vaid just printsiibiga, mis demonstreerib teatud eesmärki, mille poole tuleb püüelda . Ettevaatusprintsiibi eesmärgiks on, et ka ebakindlaid ohte ei tohiks ignoreerida ja sellega tagada nii keskkonna kui ka inimese heaolu KÕRGE TASE, mis on Euroopa Liidu (seega ka Eesti) üks olulisemaid eesmärke. Ettevaatusprintsiip on esile kutsunud olulise muutuse kaasaegses õiguslikus paradigmas. Keskkonnakaitse õiguslik olemus seisneb isikute keskkonnaalaste õiguste kitsendamises. Igasugune õiguste kitsendamine peab õigusriigis olema põhjendatud. Keskkonnaõiguse varasemas ajaloos oli selliseks põhjenduseks teadus – teaduslikud faktid. Varem mindi teadlaste - kui oraaklite juurde - kes teavad lõplikku tõde. Ettevaatusprintsiibi alusel võib õiguste kitsendamisel põhjendusena kasutada ka mittelõplikke tõendeid ja ka teaduslikku (SIC!) kahtlust võimaliku negatiivse mõju osas. Viimast eriti siis, kui võib olla oluline oht inimtervisele.
Ettevaatusprintsiibi kõrval tuntakse ka vältimise printsiipi. Ettevaatusprintsiibi ja vältimise printsiibi vahekorra kohta on esitatud erinevaid seisukohti. Varem ei nähtud neil suurt erinevust. Viimasel ajal aga on nende eristamine reegliks muutumas, kuna nende printsiipide rakendamisel kasutatakse erinevaid põhimõtteid. Aluse vaheteoks on andnud Saksa õigus. Saksa õiguses rakendub vältimise printsiip (Prävention) siis, kui tegemist on teadaoleva ohuga (Gefahr), ettevaatusprintsiip (Vorsorge) aga siis, kui tegemist on ebakindlusega varjutatud ohuga (Risiko). Lisaks sellele eristatakse riske, mida tuleb taluda (Restrisiko) ja mille vastu abinõude võtmine ei ole õigustatud.
Otsene ettevaatusprintsiip toetub keskkonda kasutava isiku omavastutusele ja kirjutab talle ette, et lisaks kõigile õigusaktides (sealhulgas keskkonnalubades) sätestatud keskkonnanõuetele tuleb tal võtta ka kõik muud vajalikud meetmed selleks, et ära hoida ebakindlusega varjatud ohte. Näide Eesti õiguseset – KK ministri määrus prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded.
*Arvulise normi piiresse jääva (SIC!) või arvulise normiga reguleerimata keskkonnahäiringu nagu hais , tolm, müra, aerosoolide teke, prügilapõlengud, ladestatud jäätmete tuulega kandumine, lindude, näriliste ja putukate kogunemine, vähendamiseks ja võimalusel vältimiseks tuleb rakendada kõiki asjakohaseid meetmeid, mille kulud ei ole selgelt ülemäärased.
Kaudne ettevaatusprintsiip rakendub keskkonnamõju hindamise kaudu, tõendamiskoormise saastajale ümberasetamise kaudu, keskkonnakvaliteedi normatiivide kaudu, turueelse teavitamise vahendite kaudu, keskkonnalubade mehhanismi kaudu jne.
7. Säästev areng
Säästva arengu printsiibi kohaselt peab inimareng olema jätkusuutlik ning otsuste tegemisel tuleb majandus- ja sotsiaalsete kaalutluste kõrval võrdselt arvesse võtta ka keskkonnakaalutlusi. Jätkusuutlik on areng, mis rahuldab tänaseid vajadusi selliselt , et säiliks ka tulevaste põlvkondade võimalused oma vajaduste rahuldamiseks. Säästev areng ei ole eesmärk omaette, vaid vahend inimkonna tegevuse tasakaalustamiseks loodusega pikas perspektiivis.
Säästva arengu elluviimine tuleneb sellest, et esimest korda inimajaloos on oht planeedi elamiskõlbmatuks muutumiseks juhul, kui jätkub senine tootmisviis ja tarbimismudel. Ettevaatusprintsiip on säästva arengu mudeli elluviimise olulisim nurgakivi . Üks definitsioone on arengutee, mis rahuldab praeguste põlvedevajadused ja püüdlused, seejuures seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Säästev areng on seotud põlvkondadevahelise õiglusega. Vanas- Roomas teostus juba naabrusõigus- näiteks- maaomanik kasutas maad viisil, et see ei tekitanud naabrile kahju (naabri maale oma reovett ei suunatud). 20.sajandil lisandus sellele veel riikidevaheline naabrusõigus, mis ei luba riigi territooriumil sellist tegevust, mis tekitaks piiriülese keskkonnakahju naabritele. Praeguste ja tulevaste põlvede suhe on välja toodud mitmetes konventsioonides.
Hetkel käib vaidlus selle üle, kas põlvkondadevahelises suhtes tuleb arvestada tulevaste põlvede õigusi või on tegemist meie kohustusega arvestades nende huviga ? Tulevaste põlvkondade õigusega arvestamine on muutunud rahvusvaheliseks tavaõiguse normiks. Beckerman siiski ei nõustu sellega, kes leiab hoopis, et subjektidel, keda veel olemas ei ole, ei saa ka õigusi olla. See ei tähenda muidugi seda, et me ei peaks Maad edasi andma sellisena nagu meile see anti.
8. Saastaja maksab printsiip
Saastaja maksab printsiip ei ole tegelikult vaid keskkonnakaitse põhimõte, vaid pärineb ka majandusteadusest. Majanduses on printsiibi tuum ressursside õige hinna saamiseks saastamisega seotud kulude „hõlmamine“ - nende integreerimine toodete ja teenuste lõpphinda nii, et tegelikuks vastutajaks jääb saastaja. Alles hiljem hakati printsiibist juhinduma keskkonnareostuse ohjamisel, kui riigid asusid nõudma saastajate osalust kulude kandmisel. Keskkonnaõiguse printsiibina tugineb “saastaja maksab” põhimõte seisukohtadele, et igasugune kahju tuleb hüvitada selle tekitaja poolt ja et kellelgi pole a priori õigust saastata, seda võib erandlikult lubada vaid riik.
Saastaja maksab printsiip on olnud üheks peamiseks aluseks Euroopa Liidu riigiabi piiramist reguleerivatele õigusaktidele, kuna selle üheks eesmärgiks on välistada olukorrad, kus soodustatakse ebasäästlikke majanduse osasid või toetatakse ettevõtjat tema poolt tekitatud keskkonnakahjude likvideerimisel. Samuti on printsiip aluseks keskkonnavastutust ning keskkonnatasusid puudutavatele õigusaktidele, mis näevad ette negatiivsete keskkonnamõjude heastamise ja hüvitamise mõjutaja poolt.
9. Kaitstuse kõrge taseme printsiip
Keskkonna kaitstuse kõrge taseme põhimõte tähendab üldjoontes seda, et majanduslikku ja sotsiaalset arengut ei tohi edendada keskkonna kahjustamise arvelt.
Samamoodi nagu tervisekaitse ja toiduohutus, peab ka keskkonnakaitse kui elusolendite heaolu eest vastutav valdkond olema kõrgetasemeline . Kõrgetasemelist keskkonnakaitset saab tagada, kui keskkonnakaalutlusi järjepidevalt kõikide valdkondade ja tasandite otsustustesse integreeritakse. Rõhuasetus kaitstuse kõrgele tasemele viitab sellele, et keskkonnakaitses tuleks eeskujuks võtta keskkonnasõbralikumate liikmesriikide tase, võtta arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi, parimat võimalikku tehnikat , ning vältida riskide võtmist, mille mõjude ohjamise võimalikkuses ei olda kindlad.
Kaitstuse maksimaalne tase tuleneb rahvusvahelistest või regionaalsetest vabakaubandusrežiimidest, mis ei luba võtta selliseid keskkonnakaitsemeetmeid, mis on suvalise diskrimineerimise vahendiks või kaubanduse varjatud piiranguks . Minimaalne tase on määratud rahvusvaheliseks tavaõiguseks kujunenud riigi kohustusega mitte lubada territooriumil selliseid tegevusi, mis tekitaks kahju teistele riikidele (keskkonnale ja elanikele). Miinimumtaseme mõõdupuuks on keskkonnaga seotud põhiõiguste riivete vältimine .
10. Keskkonnameetmete proportsionaalsus
Nii Euroopa Kohtu kui ka Eesti Riigikohtu tõlgenduses tuleb meetme proportsionaalsuse hindamisel läbida kolmeastmeline test:
* Meede peab olema sobiv eesmärgi saavutamiseks;
* Meede peab olema vajalik selles mõttes, et puudub teine, vähemkoormav meede;  
* Meede peab olema mõõdukas.
Meetmete proportsionaalsus on ebakindlusega varjatud keskkonna- ja terviseohtude puhul peamiseks õiguslikuks probleemiks. Õigusloome ja halduse tasandil on probleem selles, et õigusaktiga ei sekkutaks ettekäändel liigselt isikute õigustesse ja vabadusse. See on ka probleemiks normatiivse ettevaatusprintsiibi puhul, mille alusel tekib saastajal üldine hoolsuskohustus keskkonna suhtes ja kohustus rakendada lisaks õigusaktides sätestatud keskkonnanõuetele ka omaalgatuslikke ettevaatusmeetmeid.
11. EÜ keskkonnaõiguse õigusliku aluse areng
Programm hõlmab tavaliselt 5 aastat. Kinnitatakse nõukogude poolt. Eesmärgiks on määratleda üldised arengusuunad ja juhtnöörid ning mitte minna detailidesse.
Vastu võetud on 6 keskkonnaprogrammi:
1. Esimene keskkonnaprogramm ( 1973-1976)
Kandvaks ideeks oli lisaks muudele Rooma lepingus sätestatud tegevussuundadele ja eesmärkidele oli parandada inimeste elutingimusi ja majanduse harmoonilise kasvu tagamine. See keskkonnaprogramm oli oma ülesehituselt kõige detailsem ja konkreetseid ülesandeid püstitav.
Keskkonnaprogrammi sisu jaotati kolmeks:
1. Ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkide sõnastamine
N. Saastuse ja muude keskkonnahäiringute vältimine või vähendamine
N. Looduslikku tasakaalu kahjustava looduskasutuse vältimine
2. Ühenduse keskkonnapoliitika printsiipide määratlemine
3. Konkreetsete tegevuste kirjeldamine
Keskkonnaõigus on võrreldes 1972. aastaga oluliselt muutunud kuid 11 põhiprintsiipi rakendatakse ka tänapäeval.
Ennetada saastust kergem kui tagajärgi kõrvaldada
Arendustegevuses arvestada võimalikke keskkonna mõjusid
Vältida looduskasutust, mis võib kahjustada looduslikku tasakaalu
EÜ raames, teaduse ja tehnoloogia taseme tõstmine
„Saastaja maksab“ printsiibi rakendamine
Üks riik ei tohi oma tegevusega saastata teist riiki
EÜ peab arvesse võtma arengumaasid
EÜ keskkonnaprintsiibid peavad olema selged ja aitama rahvusvahelist keskkonnakaitset
Rahva keskkonnaalase teadmiste tõstmine
Keskkonnaabinõusid kasutada vastavalt saastuse liigi omapärast
Liikmesriikide keskkonnaprogrammid peavad olema koordineeritud
2. Teine keskkonnaprogramm (1977-1981)
Taaskinnitati esimeses programmis määratletud põhimõtted ja tegevused. Põhitähelepanu tegevustel, mille eesmärgiks oli saastuse ennetamine.
3. Kolmas keskonnaprogramm (1982-1986)
Kolmas progaramm tugines esimeses kkprogrammis defineeritud põhimõtetele. Lisades neile uusi elemente , mis kajastavad kkpoliitika vahepealset arengut.
Rõhutati, vajadust tagada kkmeetmete efektiivsus, hinnata tulusid, kulusid , arvestada liikmesriikide majanduslikke erinevusi.
4. Neljas keskkonnaprogramm ( 1987-1992)
See programm oli nii ülesehituse kui sisu osas uuenduslik. Programm toetus kk kompleksse kaitse põhimõttele ja rõhutas vajadust ennetada saastust selle allikas.
Vajadus kehtestada ranged kknormatiivid
Kkdirektiivide tegelik elluviimine, kontroll
Kkalane haridus , teave
Esmakordelt biotehnoloogia, pinnase kaitse, ranniku-mägipiirkondade kaitse
5. Viies keskkonnaprogramm (1993-2000)
Viies programm oli pealkirjastatud „Säästvuse suunas“. Programm põhineb säästva arengu konseptsioonil. Viies keskkonnaprogramm keskendus viiele majandusharule, millel leiti olevat negatiivne keskkonnamõju: tööstus, transport, energeetika , põllumajandus ja turism.
Seda programmi iseloomustas ja suurema tähelepanu pööramine turumehhanismidele.
6. Kuues keskkonnaprogramm (2001-2010)
EÜ 6. kkprogramm tekitas palju vaidlusi ja selle kinnitamine lükati edasi. Kksõbralikud liikmesriigid nõudsid programmi rohkem konkreetsust ja mõõdetavaid eesmärke. Pealkiri: Keskkond 210- meie tulevik, meie valik.
Prioriteetsed valdkonnad: kliimamuutused, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, tervisekaitse, loodusvarad ja jäätmed.
Edu saavutamiseks 5 lähenemisviisi:
Kkõiguse tegelik elluviimine
Integreerimine
Tihedam koostöö tööstuse, tarbijatega
Kkteabe parem juurdepääs
Kksäästlik maakasutus
12. EÜ keskkonnadirektiivide elluviimine, jõustamine ja otsemõju
(See peatükk oli väga segane, ma ei saanud midagi aru...)
EÜ direktiivid on suunatud liikmesriikidele ning need tuleb ellu viia direktiivis sisalduvate kohustuste liikmesriigi õigussüsteemi ülekandmisega ja seda direktiivis ettemähtud tähtajal. Sellega liikmesriigi kohustused ei lõppe. Peamine kohustus on tagada direktiivi eesmärkide tegelik saavutamine.
Liikmesriigil on õigus ja kohustus tagada direktiivi elluviimine , rakendades selleks oma õigussüsteemile omaseid instrumente , terminoloogiat ja haldussüsteemi.
Direktiivide elluviimise 5 taset:
Sätted riigi õiguskorda
Elluviimiseks sobivaim rakendusmehhanism
Vajalike meetmete fektiivne rakendamine
Ei ole õigus taluda kehtestatud normide rikkumist
Direktiivi eesmärgi saavutamine- KÕIGE OLULISEM!
Oma suutmatust tagada EÜ õiguse korrektne rakendamine on põhjendatud rahapuudusega. Euroopa Kohus on rõhutanud, et finantssfääri kuuluvad raskused ei saa olla liikmesriigi lepingujärgsete kohustuste täitama jätmise õigustuseks.
E KOHTU Põhiprintsiip: Liikmesriigil tuleb rahvuslikku õiguskorda üle võtta kõik need sätted, mille eesmärgiks on isikutele õiguste ja kohustuste tekitamine. Liikmesriik võib vabaneda EÜ õiguse ülevõtmise kohustusest üksnes sel juhul, kui direktiiviga keelatud tegevus ei saa liikmesriigis objektiivselt toimuda.
Direktiivi otsemõju olemasolu tuleb seada sõltuvusse eelkõige sellest, kas ühenduse sätted on tingimusteta ja piisavalt täpsed. Direktiivid ei too kaasa horisontaalset otsemõju, ehk teisisõnu, liikmesriigi vastavate rakendussätete puudumisel ei saa need tekitada kohustusi eraisikutele. Direktiivid on adresseeritud liikmesriikidele.
Kk.alaseid direktiive võib jagada toote- ja kvaliteedidirektiivideks. On selge, et nende direktiivide eri tüüpide puhul on täheldatavad ka üsna olulised erinevused otsemõju osas.
13. Rahvusvaheline keskkonnaõigus
Rahvusvahelisel kkõigusel 2 arenguetappi:
1. Klassikaline positivistlik rahvusvaheline keskkonnaõigus
Esimeselt teise üleminekut seostati 1972. a. Stockhomis toimunud kkkonverentsiga
I arenguetappi iseloomustavad põhitunnused:
Kkõigus on suunatud naabritevaheliste probleemide lahendamisele
Inimkeskne lähenemine . Kk lülitamine õiguslikku regulatsiooni sfääri toimus üksnes juhul, kui tegemist oli olulise kahju tekkimise võimalusega inimeste elule- tervisele või majanduslikele huvidele.
Oluliseks probleemiks loodusvarade, veeressursside jagamine riikide vahel
2. nn. Moodne keskkonnaõigus
II arenguetappi iseloomustavad põhitunnused:
Kaitsta kk kui väärtust iseenesest
Koduõue poliitika ja naabritevahelised suhted on asendunud regionaalse või isegi globaalse kontekstiga
n. Osoonikihi konvensioon, Kliimamuutuste konvensioon
Kkväärtusi käsitletakse inimkonna pärandina, kkprobleeme ühise murena
Kkõiguse üldtunnustatud printsiibid:
Säästva arengu p., saasaja- maksab p., ettevaatusp., saastuse vältimise p.
Rahvusvahelise kkõiguse printsiip: ühiste kuid erinevate kohustuste p.
Printsiip lähtub sellest, et kuna erinevate riikide panus (ka ajalooline) ülemaailmse kk kahjustumisse on erinev, peavad ka nende kohustused olema ühised, kuid samas erinevad. Riikide kohustused peavad olemena mitte ainult nende panusest kk kahjustumisse, vaid ka majanduslikest ja tehnilistest võimalustest.
Rahvusvahelise tähtsusega märgalade konvensioon, RAMSAR 1971
Eluslooduse ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon, CITES 1973
Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Rio de Jainero, 1992
Moodsa kkõiguse printsiipe kõige paremini kajastab kliimamuutuste konventsiooni Kyoto protokoll . See protokoll teeb vahet industriaal- ja arengumaade vahel. Industriaalmaade suhtes rakendatakse kohustuslikke kasvuhoonegaaside vähendamise kvoote. Ka arengumaad peavad kasvuhoonegaaside heitmeid vähendama, kuid neil ei ole konkreetseid, määratletud kvoote. Kyoto protokoll loob üleilmse heitmetega kauplemise turu. See turg loob võimaluse mitte üksnes vähendada heitmeid majanduslikult efektiivsel moel, vaid ka aidata arenguriike heitmete koguse vähendamisel.
Mitte üksnes riikide, vaid ka rahvusvahelisse kkõiguse arengu seisukohalt oli pöördepunktiks Stockholmi 1972. a. kkkonverent, kus 113 riiki jõudsid ühisele arusaamisele tähtsamates kkkaitse põhiprintsiipides.
Printsiip 21.
Riikidel on vastavalt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidele ja ÜRO hartale suveränne õigus kasutada oma loodusvarasid vastavalt oma keskkonnapoliitikale ja kohustus tagada, et nende jurosdiktsiooni või kontrolli all olevatest tegevustest ei tekiks kahju teiste riikide kk või aladele , mis ei allu riigi jurisdiktsioonile.
Printsiip 22.
Riigid teevad koostööd rahvusvahelise õiguse edasiarendamiseks selleks, et tagada kaitse kksaastatuse või muu kkkahjustuse läbi kannatanutele.
14. Seotud haldus ja kaalutlusõigus
Kaalutlusõigus
* Olukorda, kus haldusorgan võib, kuid ei pea õigusnormi kohaselt haldusakti andma, nimetatakse kaalutlusõiguseks (diskretsiooniks või suvaõiguseks) otsustusdiskretsioon.
* Valikudiskretsioon – võimalus valida erineva sisuga haldusaktide andmise
vahel;
* Kaalutlusõigus määratlemata õigusmõiste kasutamisel , nt „piisav valgustus “, „vastuolus heade kommetega“, „ümbruskonda sobi“ jne;
* Kui haldusorganil puudub igasugune õigus kaaluda, kas haldusakt anda või toiming sooritada, ei ole tegu kaalutlusõigusega;
* Planeerimisotsuste puhul on igal juhul tegu.
Planeerimisdirektsiooniga
*Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusest peab nähtuma, et haldusorgan on kaalutlusõigust teostades arvestanud kõiki asjaolusid ja huve ning teostanud erinevate huvide kaalumist ratsionaalselt (RKHK 3-3-1-42-02);
* Planeerimismenetluse käigus tuleb arvestada kõiki põhjendatud huve (RKHK 3-3-1-54-03);
* Ratsionaalne ja õiguspärane kaalumine eeldab ka, et haldusorgani vastused isikute ettepanekutele ja seisukohtadele oleks samas argumenteeritud.
Kaalutlusvead
● Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine
● Kaalutlusõiguse piiride ületamine
● Kaalutlusõiguse kuritarvitamine
- vastuolu normi eesmärgiga
- oluliste asjaolude arvestamata jätmine
15. Haldusmenetluse põhimõtted
Haldusmenetluse mõiste:
(1) Haldusmenetlus on haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel.
(2) Tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus, riigihangete teostamine ja vaidlustuste lahendamine riigihangete seaduse tähenduses ning väärteomenetlus ja süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses.
Põhimõtted:
Õiguste kaitse
(1) Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.
(2) Halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes
Kaalutlusõigus
(1) Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.
(2) Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
Vormivabadus ja eesmärgipärasus
(1) Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.
(2) Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
(3) Menetlustoimingute sooritamise eest võib haldusorgan tasu võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja suuruses.
(4) Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul.
(5) Kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme.
(6) Elektrooniline asjaajamine on haldusmenetluses võrdsustatud kirjaliku asjaajamisega. Digitaalallkirja kasutatakse haldusmenetluses digitaalallkirja seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras. Õigusakti või volikirja võib anda elektroonilises vormis seaduses või määruses sätestatud juhtudel.
Uurimispõhimõte
Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.
Avalikkus ja andmekaitse
(1) Haldusmenetlus on avalik.
(2) Haldusorgan hoolitseb haldusmenetlust käsitleva olulise teabe (dokumentide esitamise juhendid, näidisvormide täitmise juhendid, blanketid, käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud selgitused jms) väljapaneku eest oma asukohas ning avaldab selle teabe oma ametlikul veebilehel, kui see on haldusorganil olemas.
(3) Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses salastatud välisteabe ja asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed.
(4) Haldusmenetluses tuleb järgida isikuandmete töötlemise korda vastavalt isikuandmete kaitse seadusele
16. Kaebeõigus
Kaebeõigus- Taotluse läbi vaatamata jätmise korral on taotlejal õigus esitada maksuhaldurile vaie vastavalt käesoleva seaduse või pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse.
Maksuhalduri eelotsuses antud hinnanguga mittenõustumise korral kaebeõigust ei ole.
17. Keskkonnanormatiivid
Keskkonnakaitses rakendatakse keskkonnanormatiive, millega kehtestatakse keskkonnakomponentide kvaliteedinõuded, lähtudes esmajoones inimese tervisest (keskkonnakvaliteedi normatiivid), ja piirnõuded saasteallikatele (saasteainete emissiooni normatiivid).
Lihtsamalt- keskkonnanormatiivide puhul on tegemist kohustuslike käitumisreeglitega, mille eiramine kujutab endast õigusrikkumist.
Kvaliteedi normatiivid
Kehtestatakse saastuse maksimaalsed lubatud tasemed mingis keskkonnaelemendis. On olulised eelkõige seetõttu et nad on aluseks teiste keskkonnanormatiivide välja töötamisel. kvaliteedinormatiiviga võidakse kehtestada näiteks mingi aine maksimaalne lubatud kontsentratsioon vees, lubatud maksimaalses müratasemed seadmetel(eriti transpordi vahenditel)
Emissiooninormatiivid
Määravad kindlaks keskkonda saastavate või saastavata võivate ainete lubatud emissioonihulga või piirkontsentratsiooni teatavas ajaühikus. Nende kehtestamisel võetakse aluseks saasteallikate hulk ehk saastekoormus teatud piirkonnas, territooriumi klimaatilised iseärasused, samuti keskkonna taluvusvõime. Kasutatakse eelkõige liikumatute saasteallikate puhul, nt elektrijaamad. Liikuvate saasteallikate (nt transpordivahendid) puhul kasutatakse sageli tootenormatiive
Tehnoloogilised ehk protsessinormatiivid
Kehtestavad nõuded tootmisprotsessi tehnoloogilisele ülesehitusele ja konkreetsetele tehnilistele lahendustele. Erinevalt emisiooninormatiividest ei võimalda need saastajal valida vahendeidseatud eesmärgi saavutamiseks. Küllaltki jäik regulatsioon, mida viimasel ajal kasutatakse järjest vähem. Kohtame kõige enam puhastus- ja filtreerimisseadeid puudutavates regulatsioonides. Kasutatakse enamasti seal kus on tegemist suurte ja ilmsete keskkonnariskidega.
Produkti ehk tootenormatiivid
On võrdlemisi erineva sisuga ja võivad määrata kindlaks:
Toote füüsikalised ja keemilised parameetrid , nt ravimite või pesupulbrite lubatud koostise;
Toote käsitlemise, märgistamise ja pakendamise nõuded, eriti nende toodete puhul mis sisaldavad toksilisi ja ohtlikke aineid;
Saastuse hulga, mida toode teatava aja jooksul võib emiteerida.
Kõikidele tootjatele ühesugused
18. Keskkonnaload
Keskkonnaluba on luba, millega antakse õigus kasutada loodusressursse, viia keskkonda saasteaineid ja jäätmeid ning arendada seaduses sätestatud juhtudel majandustegevusi. Oma olemuselt jagunevad keskkonnaload nelja erinevasse rühma: lihtload, keskkonnakompleksload, eriload ja erakorralised load .
Jagunevad:
Lihtluba on luba, mis antakse ühe loodusressursi kasutamiseks või ühest saasteallikast saasteainete keskkonda viimiseks või ühele isikule jäätmekäitluseks (näiteks geoloogilise uuringu luba, kaevandamisluba, vee- erikasutusluba , välisõhu saasteluba , kiirgustegevusluba, metsateatis jne). Neid lube antakse välja juhindudes vastavat valdkonda reguleerivatest õigusaktidest – kaevandusloa puhul maapõueseadusest, vee-erikasutusloa puhul veeseadusest, kiirgustegevusloa puhul kiirgusseadusest, metsateatise puhul metsaseadusest jne.
Keskkonnakompleksluba on luba, mida antakse üheaegseks saasteainete välisõhku, veekogusse, pinnasesse või põhjaveekihti viimiseks ning jäätmete käitlemiseks. Selle loa välja andmise põhimõtted on sätestatud saastuse komplekse vältimise ja kontrollimise seaduses ja seaduse alusel kehtestatud määrustes. Eesti keskkonnakomplekslubade alane regulatsioon on üle võetud Euroopa Nõukogu direktiivist 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta.
Eriluba on luba, mida antakse välisõhu saasteloa ja vee-erikasutusloa kehtivuse ajal. Selle loaga lubatakse teatud tingimustel ajutiselt ületada kehtestatud keskkonnanormatiive, kui see ei kahjusta inimese tervist ega põhjusta keskkonnaseisundi halvendamist ulatuses, mis muudab selle kasutamiskõlbmatuks. Sellest lubade grupist on Eestis käibel ajutised vee-erikasutusload ja välisõhu erisaasteload.
Erakorralised load on load, mida antakse ühekordseks toiminguks kindla loodusobjektiga. Nendest lubadest kõige enim on kasutusel olnud üle riigipiiri loodusobjekti (ohustatud liikide isendite) viimise , kaitsealuste liikide isendite kasutamise load, liikide isendite ümberasustamise load jne.
Keskkonnalubasid menetlevad põhiliselt Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet , teatud valdkondades ka kohalikud omavalitsused . Viimaste osa on väiksem ja piirdub teatud kalapüügilubade ja maa-ainese kaevandamise lubade andmisega. Samas on omavalitsustel oluline roll ehituslubade ja ehitiste kasutuslubade menetleja ja väljastajana. Erandina annavad maaparandussüsteemi ehituslube välja põllumajandusministeeriumi alluvuses tegutsevad maaparandusbürood.
Avalikkuse teavitamist ja kaasamist loamenetluse protsessides reguleerivad põhiliselt haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätted (§§ 46-50). Avatud menetluse reegliks on see, et inimestel on võimalik loa taotluse ja muude asjakohaste dokumentidega tutvuda ja esitada teatud tähtaja jooksul haldusorganile taotluse või otsuse eelnõu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. Avalik väljapanek ning ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaeg peab kestma vähemalt kaks nädalat. Avatud menetlus viiakse läbi koos avaliku aruteluga või teatud tingimustel ka ilma selleta.
Kui loa alusel kavandatava tegevusega võib kaasneda oluline negatiivne keskkonnamõju, tuleb enne loa väljaandmise üle otsustamist läbi viia keskkonnamõju hindamine, mis annab otsustajale tegevuse mõjude kohta täpsemat informatsiooni. Tegevused, mille mõjusid tuleb kindlasti hinnata või mõjude hindamise vajadust kaaluda, on kirjas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-s 6.
19. Keskkonnamõju hindamine
Keskkonnamõjude hindamine laiemas mõttes on keskkonnaotsuste langetamisele eelnev uuring, mille käigus antakse hinnang kavandatava tegevuse või kava võimalikele keskkonnamõjudele ning mille tulemuste alusel otsustatakse, kas ja millistel tingimustel kavandatavat tegevust lubada või kava kehtestada.
Eestis reguleerib keskkonnamõju hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS).
Keskkonnamõju hindamine kitsamas tähenduses (KMH) viiakse läbi keskkonnalubade andmise menetluses, keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) aga keskkonda mõjutada võivate kavade (nt planeeringud ja arengukavad) menetluses.
KMH-t ei tule läbi viia mitte iga keskkonnaloa väljaandmise otsustamisel , vaid ainult selliste tegevuste kavandamisel, millel võib olla oluline keskkonnamõju.
Keskkonnamõju
Keskkonnamõju on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.
Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara
Milliste tegevuste puhul läbi viiakse
KMH tuleb läbi viia olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamise korral. KeHJS sätestab loetelu tegevustest, mille puhul eeldatakse, et tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevustega (nt tuumaelektrijaama rajamine). Muude tegevuste puhul tuleb loa andmise üle otsustajal igal üksikjuhul kaaluda, kas tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju ning vastavalt ka seda, kas KMH tuleb läbi viia või mitte.
KSH tuleb läbi viia kõigi kavade, strateegiate või programmide puhul, mis on aluseks olulise keskkonnamõjuga tegevusele, samuti üleriigilise, maakonna- ja üldplaneeringu puhul.
KMH ja KSH tulemuste arvestamine otsuse tegemisel
Tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel peab otsustaja arvestama KMH tulemusi ja aruandele lisatud keskkonnanõudeid – kui otsustaja KMH tulemusi või keskkonnanõudeid ei arvesta, peab ta seda oma otsuses põhjendama. Samuti tuleb kava või planeeringu koostamisel arvesse võtta KSH tulemusi.
Nn Natura hindamine
Juhul, kui kavandatav tegevus või kava võib avaldada olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale , tuleb läbi viia teatud erisustega mõju hindamise menetlus. Sellise, nn Natura hindamise menetluse läbiviimise näeb ette EL direktiiv 92/42/ EMÜ (loodusdirektiiv) ning Eestis viiakse see läbi koos KMH või KSH menetlusega.
Sellise mõju hindamise käigus peab arvestama eelkõige Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärki. Tegevusloa võib anda ainult juhul, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse-eesmärki.
Juhul, kui ilmneb, et kavandataval tegevusel on eeldatavalt oluline negatiivne mõju Natura 2000 alale, võib tegevusloa anda ainult juhul, kui puuduvad alternatiivsed lahendused ning tegevuse elluviimine on vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel tungivatel põhjustel. Sel juhul tuleb rakendada hüvitusmeetmeid, et säiliks Natura 2000 võrgustiku üldine sidusus.
Tegevuste lubamisel on lisapiirangud juhul, kui tegevus võib mõjutada esmatähtsat elupaika või liiki.
Piiriülese keskkonnamõju hindamine
Juhul, kui kavandatava tegevuse või kava elluviimisega kaasneb eeldatavalt oluline mõju teise riigi keskkonnale, viiakse läbi piiriülese keskkonnamõju hindamine. Piiriülese hindamise puhul kaasab keskkonnamõju päritoluriik mõjutatava riigi mõjude hindamisse, seejuures tuleb tagada ka mõjutatava riigi avalikkuse võimalused menetluses osaleda. Need kohustused tulenevad lisaks siseriiklikest õigusaktidele piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonist ehk Espoo konventsioonist, mis allkirjastati 1991. aastal.
Õigusaktid
Eesti Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS)
Planeerimisseadus (PlanS)
Euroopa Liit
Euroopa Nõukogu direktiiv 85/337/EMÜ, 27. juuni 1985, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ, 27. juuni 2001, teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta
Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta
Rahvusvahelised
Piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (nn Espoo konventsioon)
Espoo konventsiooni KSH protokoll (inglise k)
20. Keskkonnaalane vastutus
Keskkonnaalane vastutus ehk keskkonnavastutus on kohustus, mis tekib keskkonnaga seotud kahju tekitamise , keskkonnanormi rikkumise ja/või keskkonnaohtliku olukorra tekitamise tagajärjel. Reeglina on tegemist kohustusega kahju hüvitada, heastada või ära hoida. Keskkonnaalast vastutust võivad reguleerida nii haldus-, kriminaal- kui tsiviilõiguse normid.
Keskkonnavastutuse seadus, nii nagu ka Keskkonnavastutuse direktiiv, keskendub keskkonnakahju heastamisele looduses ega puuduta kahju rahalist hüvitamist. Seadus kohaldub kolme tüüpi kahjule: pinnasele, veele ning bioloogilisele mitmekesisusele tekkivale kahjule (välja on jäänud näiteks välisõhu kahju). Seadus sätestab, et otsese ohu korral tuleb võtta meetmed sellise kahju vältimiseks e vältimismeetmed, kahju tekkimisel on kahju tekitaja kohustatud rakendama heastamismeetmed (selleks sünnib koostöös keskkonnateenistusega heastamismeetmete plaan) või hüvitab ta juba heastatud kahju heastamise kulud. Puudutatud isikutel, sealhulgas keskkonnakaitseorganisatsioonidel, on õigus esitada keskkonnakahju ilmnemisel taotlus haldusorganile keskkonnavastutuse seaduse alusel haldusmenetluse algatamiseks. Otsus haldusmenetluse algatamise kohta on kohtus vaidlustatav. Keskkonnavastutuse seadus vabastab vastutaja kulude kandmise kohustusest, kui viimase tegevus vastab avaliku võimu loale või teaduse- ja tehnoloogia hetkeseisule. Järelevalveasutuseks ei ole selle seaduse puhul mitte keskkonnainspektsioon vaid Keskkonnaamet. Vastutus – aitab hinnata vastutus riski ja seda vältida.
21. Ruumiline planeerimine
Ruumiline planeerimine on tegevus, mille käigus lepitakse kokku ja töötatakse välja pikaajalised keskkonnakasutuse tingimused teatud piiritletud maa-alale – näiteks kinnistule, omavalitsusüksusele või maakonnale. Ruumilise planeerimise ülesandeks on luua võimalused terviklikult toimiva jätkusuutliku elukeskkonna tekkeks. Selleks tuleb integreerida looduskeskkonna, majanduse, sotsiaal-ja kultuurivaldkonna arenguvajadused ja seada oluliste väärtuste säilimiseks tarviklikud piirangud. Ruumilise planeerimise tulemus - planeering - koosneb seletuskirjast ja kaartidest. Ruumiline planeerimine toimub alati teatud tingimuste kontekstis, mille seavad olemasolev keskkond, õigusnormid ja planeerimises osalevate inimeste huvid.
Eestis reguleerib ruumilise planeerimise valdkonda peamise seadusena planeerimisseadus. Planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse alusel. 
Lähtuvalt planeeritava ala suurusest ja planeeringu detailsus astmest jagunevad planeeringud: * üleriigiline planeering * maakonnaplaneering * üldplaneering * detailplaneering .
22. Loodusobjektide kaitse alla võtmise eesmärgid ja menetlus.
Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused:
Loodusobjekti käesoleva seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus , tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis -kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
Seaduse eesmärk on:
1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega ;
2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine;
3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus
(1) Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatab Keskkonnaministeerium, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, arvestades käesoleva seadusega sätestatud eeldusi loodusobjekti kaitse alla võtmiseks.
(2) Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatab kohalik omavalitsus .
(3) Kaitse alla võtmise algataja avaldab teate loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetluse algatamise teade avaldatakse kohalikus ajalehes.
(4) Teade peab sisaldama teavet:
1) loodusobjekti kohta, mida kavandatakse kaitse alla võtta;
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekuga või otsuse eelnõuga tutvumise võimalustest;
3) avaliku arutelu toimumise koha ning aja kohta või ettepanekut arutada asja ilma avaliku aruteluta;
4) vastuväidete ja ettepanekute esitamise tähtaja kohta.
(5) Kaitse alla võtmise algataja saadab loodusobjekti asukoha kohalikule omavalitsusele ja kinnisasja omanikule käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmetega teate tähtkirjaga.
(6) Kui menetlusosaline ei ole ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks esitanud vastuväidet algataja ettepanekule mitte korraldada kaitse alla võtmisel avalikku arutelu, loetakse menetlusosaline asja arutamisest avalikul arutelul loobunuks.
(7) Loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu koos menetluse senises käigus saadud või koostatud dokumentidega, mille avalikustamine ei ole seadusega keelatud, pannakse tutvumiseks välja loodusobjekti asukohajärgses keskkonnateenistuses ja valla- või linnavalitsuses. Avalik väljapanek ei tohi kesta vähem kui kaks nädalat.
(8) Avaliku väljapaneku kestel kirjalikult esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastab algataja kahe nädala jooksul pärast väljapaneku lõppemist.
(9) Pärast ettepanekute ja vastuväidete menetlemist ning kaitse alla võtmise otsuse eelnõu uuendamist korraldatakse avalik arutelu, välja arvatud juhul, kui tähtaja kestel ettepanekuid või vastuväiteid ei esitatud ja käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 3 kohaselt oli tehtud ettepanek asja avalikku arutelu mitte korraldada.
23. Kaitstavate loodusobjektide liigid
(1) Kaitstavad loodusobjektid on:1) kaitsealad ; 2) hoiualad;
3) kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; 4) püsielupaigad; 5) kaitstavad looduse üksikobjektid; 6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
(2) Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Kaitsealad on:…
1) rahvuspargid ; 2) looduskaitsealad; 3) maastikukaitsealad .
(3) Hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused.
(4) Kaitsealune liik on looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel või mida on nimetatud EL Nõukogu määruse 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 061, 03.03.1997, lk 1) lisades A–D. Kaitsealune kivistis või mineraal on kaitsekategooriasse kantud kivistis või mineraal, mille eksemplare või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
(5) Püsielupaik käesoleva seaduse tähenduses on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav: 1) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik; 2) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht; 3) lõhe või jõesilmu kudemispaik ; 4) pruunkaru talvitumispaik; 5) jõevähi looduslik elupaik; 6) mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak.
(6) Kaitstav looduse üksikobjekt on teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt, nagu puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank , astang, paljand , koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
(7) Kohaliku omavalitsuse tasandil võib kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik , väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal .
24. Kaitsealad ja nende režiimi määramine
Kaitsealad:
(1) Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
(2) Eesti rahvuspargid on:
1) Lahemaa – Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;
2) Karula – Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;
3) Soomaa – Vahe-Eesti soo- ja lammimaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;
4) Vilsandi – Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;
5) Matsalu – Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja kultuuripärandi kaitseks.
(3) Rahvuspargis võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
§ 27. Looduskaitseala
(1) Looduskaitseala on kaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
(2) Looduskaitseala võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
§ 28. Maastikukaitseala ( looduspark )
(1) Maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks.
(2) Maastikukaitseala eritüübid on park, arboreetum ja puistu .
(3) Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
§ 29. Loodusreservaat
(1) Loodusreservaat on kaitseala otsesest inimtegevusest puutumata loodusega maa- või veeala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine ja kujunemine üksnes looduslike protsesside tulemusena.
(2) Loodusreservaadis on keelatud igasugune inimtegevus, sealhulgas inimeste viibimine , välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud juhtudel.
(3) Inimeste viibimine loodusreservaadis on lubatud järelevalve ja päästetööde ning loodusobjekti valitsemise ja kaitse korraldamise eesmärgil.
(4) Teadustegevuse ning loodusobjektide seisundi jälgimise ja hindamise eesmärgil tohib loodusreservaadis viibida kaitse korraldaja nõusolekul.
§ 30. Sihtkaitsevöönd
(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena.
(2) Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud:
1) majandustegevus ; 2) loodusvarade kasutamine; 3) uute ehitiste püstitamine; 4) inimeste viibimine kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas; 5) sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine; 6) telkimine , lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktidega 4 ja 5 kehtestatud keeld ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, loodusobjekti kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusele ning kaitse korraldaja nõusolekul teostatavale teadustegevusele.
(4) Kaitstava loodusobjekti säilitamiseks vajalike tegevustena või tegevustena, mis seda objekti ei kahjusta, võib sihtkaitsevööndis kaitse-eeskirjaga lubada:
1) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid ja veerežiimi taastamist; 2) koosluse kujundamist vastavalt kaitse eesmärgile; 3) marjade , seente ja muude metsa kõrvalsaaduste varumist; 4) jahipidamist; 5) kalapüüki; 6) tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta ehitise püstitamist kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks ja olemasolevate ehitiste hooldustöid; 7) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikku tegevust; 8) pilliroo ja adru varumist.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 4–6 ja lõike 4 punkti 8 alusel kaitse-eeskirjaga sätestatud vajaliku nõusoleku annab kaitse korraldaja.
§ 31. Piiranguvöönd
(1) Piiranguvöönd on kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades käesoleva seadusega sätestatud kitsendusi. (2) Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud: 1) uue maaparandussüsteemi rajamine; 2) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine; 3) maavara kaevandamine; 4) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine;5) uuendusraie; 6) maastikukaitseala eritüübina kaitstavates parkides, arboreetumites ja puistutes puuvõrade või põõsaste kujundamine, puittaimestiku istutustööd ja raie ilma kaitseala valitseja nõusolekuta ; 7) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine; 8) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine; 9) jahipidamine ja kalapüük ; 10) sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks;
11) telkimine, lõkketegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas; 12) roo varumine külmumata pinnasel .
(3) Kaitse-eeskirjaga võib piiranguvööndis kohustada säilitama koosluse looduslikku tasakaalu, liigilist ja vanuselist mitmekesisust ning keelata puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu kuiva ilmaga.
(4) Kaitse-eeskirjaga võib piiranguvööndis seada raielangi suurusele ja kujule ning metsa vanuselisele koosseisule metsaseaduses sätestatust erinevaid piiranguid, mis on vajalikud koosluse või selles vööndis oleva kaitsealuse liigi säilimiseks. Püsielupaiga piiranguvööndis võib kaitse-eeskirjaga seada raie tegemise ajale piiranguid.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 10–12 nimetatud tööde tegemiseks annab kaitse-eeskirjaga sätestatud vajaliku nõusoleku kaitse korraldaja.
25. Natura alade režiim
Iga liikmesriik võib Natura 2000 alade kaitse korraldamiseks valida endale sobivad meetmed (kaitsealade moodustamine, lepingute sõlmimine, planeeringud vms). Oluline on, et valitud kaitsemeetmed tagaks nende elupaigatüüpide ja liikide säilimise, mille kaitseks alad on valitud. Tegevused, mis ei ohusta olulisel määral ala kaitseväärtusi, on lubatud. Eestis jäävad kaitsealad kaitsealadeks; praeguste kaitsealade kaitse-eeskirjad tagavad alade piisava kaitstuse ja enamasti jääb nende režiim muutmata. Nendel kaitsealadel, kus kaitse-eeskiri veel puudub, tähendab võrgustikku arvamine vajadust kiirendada oma töid. Väljaspool kaitsealasid asuvatest, aga Natura-võrgustikku arvatud aladest, mille loodusväärtused ei vaja säilimiseks ranget kaitserežiimi, saavad hoiualad. Hoiualadel ei kehtestata rangeid piiranguid, küll aga peavad keskkonna- või muud luba nõudvad tegevused läbima eelnevalt keskkonnamõjude hindamise. Hindamise käigus selgitatakse välja, ega plaanitav tegevus kahjusta neid elupaigatüüpe ja liikide elupaiku, mille kaitseks ala on valitud.