Hamlet, Terve Raamat (33)

WILLIAM SHAKESPEARE
HAMLET
Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva ja Anu Lamp
Kasutatud on lõike Georg Meri varasemast tõlkest
TALLINNA LINNATEATER 1999
I VAATUS
1. stseen
Vaheruum. Kroonimistalituselt tulevad pidurõivastes KUNINGAS; KUNINGANNA, HAMLET , POLONIUS , LAERTES , OPHELIA ja õukondlased.
NARR : Tulevad! Elagu Taanimaa uus kuningas!
KÕIK: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Ehk Hamleti, me kalli venna surm
küll värskelt meeles veel ja sünnis on,
et süda tarduks leina sünguses,
on mõistlikum meil võita loomusund
ning, kuigi tundes kurbust kadunust,
meil tuleb mõelda elavailegi.
Seepärast senise me õe ja nüüd
me kuninganna, kes on pärijaks
ses vapras riigis leseõigust mööda,
nii-öelda rõõmuga, mis murtud on,
õnn ühes silmas, valupisar teises,
me naiseks võtsime - kuuldes teie nõu,
mis kulus marjaks; olge tänatud.
KÕIK: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Nüüd edasi. Noor Fortinbras, te teate,
meid alahinnates või arvates,
et kadund kalli venna surma järel
me riik on liimist lahti lagumas,
on unelemas oma ülemvõimust
ning tüütab meid kui uni nõudega
nüüd anda talle tagasi need maad,
mis võitis õiguspäraselt ta isalt
me ülivapper vend. Niipalju sellest.
Nüüd aga kohtumisest tänasest.
Ei ole istunud me rüpes käed,
vaid oma saadiku – Corneliuse,
kes hästi tunneb sealseid olusid
me kiirelt Norramaale saatsime.
Tal kaasas kiri Norra kuningale ,
et hoiaks ohjes ta noort Fortinbrast
ja taas me rahulepet kinnitaks.
KÕIK: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Ja nüüd, Laertes - mis on sinul uudist?
Üks palve , ütlesid - mis asi siis?
Ei Taanimaal või mööda minna kõrvust
küll ükski mõistlik nõu. Ons midagi,
Laertes, mida sulle ma ei lubaks?
Nii nagu pea on seltsiks südamele,
nii lähedal kui käsi huultele
on Taani troon su auväärt isale .
Mis on su soov, Laertes?
LAERTES: Mu kuningas,
ma tahaks Prantsusmaale tagasi.
Heal meelel küll ma Taani tõttasin
te kroonimisepidustustele -
kuid nüüd, kus need on möödas - tunnistan,
et süda taas mind tõmbab Prantsusmaale
ja lahket mõistmist loodab teie poolt.
KUNINGAS: Kas isa lubab? Mis Polonius ütleb?
POLONIUS: Mu isand , pika lunimise peale
mu tõrksus andis lõpuks järele
ning kinnitasin ta nii kindla soovi.
Ma palun, lubage tal sõita.
KUNINGAS: Olgu siis,
õnn kaasa, Laertes, aeg on sinu päralt.
Nüüd, Hamlet, minu vennapoeg ja poeg -
HAMLET: Veest pisut paksem, verest vedelam.
KUNINGAS: Miks ikka veel nii pilves on su pale?
HAMLET: Ei, kõrgus, kõrben liiga päikse käes.
KUNINGANNA: Hea Hamlet, heida endalt öine värv
ja sõbralikult vaata Taanimaad.
Pilk tõsta põrmust, kus sa kogu aeg
näed mõttes ainult oma üllast isa.
Sest elav, tead ju küll, on surelik
ja maise pärib ikka igavik.
HAMLET: Jah, nii see käib.
KUNINGANNA: Kui nii see käib,
miks iseäralik see sulle näib?
HAMLET: Näib, proua? O n .
Piin minu sees
ei lase osa võtta välispidisest -
neist hästilavastatud leinaohetest.
KUNINGAS: On sinust, Hamlet, kiiduväärt ja kena,
et oma isa nõnda mälestad.
Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa,
see oma isa. Mahajääjalt nõuab
ta lapsekohus mõne aja jooksul
küll leinalõivu, aga püsida
põikpäiselt muremust - nii mees ei tee.
See patt on kadunu ja taeva tahte ees,
patt loomuvastane ja mõistmatu,
sest vanemate surm on olnud ikka
me olemise paras proovikivi:
see peab nii olema. Ja sinagi
nüüd loobu üleliigsest leinast, mõtle meist
kui oma vanematest - ilma ees
sa oled lähim meie troonile.
Ei armasta sind vähem õilsamalt
ma õrnast isast... Aga sinu plaan
taas Wittenbergi minna õppima -
see risti vastu käib me soovile.
Me palume, me vannutame: jää
me silmarõõmuks siia, ainus õis
õukonnas, armas vennapoeg ja poeg.
KUNINGANNA: Kurt ära ole ema palvetele,
jää koju, Hamlet, jäta Wittenberg.
HAMLET: Ma püüan olla teile kuulekas.
KUNINGAS: Noh, see on alles armas kuulda! Tunne
end Taanis nagu omas kodus! Nii,
nüüd võime minna, naine. Südame
teeb soojaks nõnda lahke nõustumine.
Me seda tähistada tahame.
Ja iga kord, kui joome terviseks ,
las kõlab kogupauk. Kuid lähme nüüd.
Kuninganna ja kuningas lahkuvad , nende järel õukond.
HAMLET: Oh laguneks see liig, liig sitke liha
ja sulaks ainsaks kastepisaraks!
Kui vaid ei keelaks Looja käsulaud
end tapmast! Jumal, jumal, jumal küll!...
Kui läila, lame, tüütult tühine
näib kõik see ilm!... Tuim tavapärasus -
see võtab sülitama - harimata aed,
kus vohab räigelt vaid umbrohurämps
ja sigib üha.
Ah, et nii võis minna!
Kaks kuud vaid tagasi - kui sedagi !...
Kas meenutama pean, mismoodi ema
ta küljes rippus - nagu kasvanuks
ta iha üha... Jah, ja siis - oh kurat.
Naine, nõrkus on su nimi.
Kuu vaevalt möödas; vaevu kulunud
need kingad, milles isa surnukeha
ta saatis, nagu Niobe pisarais...
Et tema, et just tema...jumal küll,
ka loom, kel pole oidu ega aru,
peaks leina kauem! Ja et just lellega,
mu isa vennaga läks paari - vaevalt kuu
ta silmis püsis pisarate sool,
siis juba kihlus...Võika kiiruga
end visand verepilastuse sängi -
ei tule sellest head; ei võigi tulla.
Kuid lõhke süda, suu peab seisma lukus.
Ilmuvad HORATIO , MARCELLUS JA BERNARDO.
HORATIO: Prints , soovin tervist teie kõrgusele!
HAMLET: Ma rõõmustan, et sind näen tervena ,
Horatio - kui mina olen mina.
Suruvad teineteisel kätt.
Mis tõi su Wittenbergist siia? - Oo, Marcellus!
MARCELLUS: Aulik prints!
HAMLET: Rõõm näha teidki.
Tere õhtust.
Kuid mis sind Wittenbergist siiski siia tõi?
Viib HORATIO kõrvale.
HORATIO: Ah, tuli tuju pisut logelda.
HAMLET: Ei väidaks seda sust ka vaenlane ,
nii ära puhu mulle ette eiteamida.
Ma väga hästi tean, sa pole laisk .
Mis tõi su Helsingöri? Õpetame
su vähemasti jooma, seda küll.
HORATIO: Ma tulin, prints, te isa matusele.
HAMLET: Mind palun ära pilka, koolivend -
sa tahtsid öelda vist mu ema pulma, eks?
HORATIO: Tõepoolest, prints, see järgnes üsna kohe.
HAMLET: Sääst, sääst, Horatio - nii peiepraed
külmroaks veel pulmalauda kõlbasid.
Mu isa!... Vahel on, kui näeksin teda.
HORATIO: Kus, kallis prints?
HAMLET: Mu vaimusilma ees.
HORATIO: Kord nägin teda: tubli kuningas.
HAMLET: Ta oli igas asjas mees mis mees,
ei leidu temasarnast enam.
HORATIO: Möödund ööl
ma nagu nägin teda, prints.
HAMLET: Sa nägid? Keda?
HORATIO: Kuningat, te isa.
HAMLET: Mu isa? Kuningat?
Siis taeva nimel, räägi!
HORATIO: Kaks ööd on järjest need kaks aadlimeest,
Marcellus ja Bernardo, näinud vahil
te isa sarnast kuju. Siis mullegi
nad tunnistasid sellest. Vahti jäin -
ja nägin omaenda silmaga.
Ma tundsin teie isa: täpipealt
niisama nagu kaks mu enda kätt.
HAMLET: Te temaga ei kõnelnud?
HORATIO: Ma püüdsin,
kuid ta ei vastanud.
HAMLET: Kui imelik!
HORATIO: Me igatahes tundsime, me kohus
on teile sellest teatada .
HAMLET: Nojah,
see tõesti, tõesti teeb mind rahutuks...
Kas täna öösi peate teie vahti?
KÕIK: Meie.
HAMLET: Kas näis ta süngena?
HORATIO: Ta paistis pigem kurb kui vihane .
HAMLET: Näost õhetav või kaame?
HORATIO: Väga kaame.
HAMLET: Ja teid ei lasknud silmist?
HORATIO: Hetkekski.
HAMLET: Küll oleks alles tahtnud olla seal.
HORATIO: See oleks kohutanud teidki vist.
HAMLET: Vist küll, vist küll... Ja kas ta püsis kaua?
HORATIO: Noh, jõudis lugeda vast sajani.
MARCELLUS, BERNARDO: Ei, kauem, kauem.
HORATIO: Mitte minu nähes.
HAMLET: Tulen täna vahti, ehk ilmub jälle.
HORATIO: Ilmub kindlasti.
HAMLET: Teid kõiki palun: nagu senini
te asja varjasite, jätkake;
mis ka ei juhtuks täna öösel muud,
te võtke teadmiseks, kuid vaikige.
Te armastuse tasun; hüvasti.
KÕIK: See on me kohus.
HAMLET: Ei; armastus meid liidab; hüvasti.
2. stseen
Ilmuvad HAMLET ja OPHELIA.
OPHELIA: (naerdes) Prints Hamlet! Soojem! Soojem!
Ilmub Laertes.
LAERTES: Mu reisikraam on laeval. Ela hästi!
Hamlet lahkub .
LAERTES: Ning, õde, kui on õnnelikku juhust
sul saata sõnumit, siis ära maga,
vaid anna endast märku.
OPHELIA: Kahtled selles?
LAERTES: Kuid Hamlet... tema armutuhinat -
pea seda tühjaks tujuks, vere mänguhooks,
mis nagu kevadine kannike
küll lõhnab, samas närbub - õrn, kuid kaduv.
Muud midagi.
OPHELIA: Muud midagi?
LAERTES: Ei muud.
Võib-olla tõesti armastab ta sind,
kuid tema tungidel on piirid ees,
sest tema seisus teda kammitseb.
Ei oma saatust ise määra ta,
sest riigi hüvang sõltub valikust.
Ta armutõotusi, sa mõistad ju,
võib tõena võtta ainult sedavõrd,
kuivõrd ta eriseisund ja ta koht
teoks teha võimaldab - mis tähendab,
et piiri määrab Taani ühishääl.
Niisiis , sa kaalu omaenda au
ja ohtu, mida kergeusklik kõrv
võiks tuua kuulda võttes tema häält -
mis siis, kui südame, veel halvem , kui
sa neitsiaarde talle kaotaksid?
Ophelia, karda seda, karda, õde,
su valvsus sulle parim kaitsja on.
OPHELIA: Hea õppetund; ta võtan endasse
mu südant valvama. Kuid sina, vend,
sa ära nagu mõni raisus hingekarjane
küll okkalist ja järsku taevateed
vaid mulle juhata, kui ise sa...
Ka ise ära kergemeelselt käi
sa ula nurmenukurada...
LAERTES: Ära karda.
Ilmub POLONIUS.
POLONIUS: Mis, sa veel siin, Laertes! Teele, teele!
Laev ootab sind. Mu õnnistus sind saatku!
Paneb käe LAERTESELE pea peale.
Need vähesed nõuanded meeles pea:
Sa ära kanna oma mõtteid keelel
ja teoks neid ära uisapäisa tee.
Sa ole lahke, aga mitte libe.
Kõrv ava kõigile, suu vähestele;
nõu kuula kõigilt, oma hoia varuks .
Nii kallilt riides käi, kui kukkur lubab,
kuid alpimata - rikkalt, mitte räigelt -
sest rõivastest võib tihti tunda meest
ja laenu ära võta ega anna.
Eelkõige ole ustav endale,
sest sellest järgneb nagu ööle päev,
et ei või olla teiste vastu võlts.
Head teed - mu õnnistus sind saatku kõiges!
LAERTES: Jää hüvasti, Ophelia! Pea meeles, mis ütlesin.
OPHELIA: Kõik lukustasin mällu ning selle võtit hoian enda käes.
Kallistavad.
LAERTES: Head tervist teile!
Lahkub.
POLONIUS: Ophelia, mis asjast ta siis rääkis?
OPHELIA: Prints Hamletist, te ärge pange pahaks.
POLONIUS: Või nii? See polegi nii halb.
Ma olen kuulnud , et ta sageli
nüüd veetvat aega sinu seltsis,
kui see on nii ja nii sest ette kanti ,
siis pean küll ütlema, et...
Mis teie vahel on?
OPHELIA: Ta juba mõnda aega
on andnud märku tundeist minu vastu küll.
POLONIUS: Häh, tundeist! Kõneled kui rumal laps,
kel pole ohust õiget aimugi.
Ta tundeid, nagu ütled, usud ka või?
OPHELIA: Ei tea ma isegi, mis mõelda, isa.
POLONIUS: Eks ma siis ütle. Ainult sülelaps
võiks võtta kõike puhta kullana,
mis õrnutsedes öeldud. Kõrgemaks
end hinda - või teed päris narriks mind.
OPHELIA: Mu isa, armastust näis püüdlevat
ta minult ausal moel.
POLONIUS: Just nimelt moeks sa seda hüüagi, mis muud.
OPHELIA: Ning oma sõnu kinnitas ta küll
pea iga püha taeva vandega.
POLONIUS: Päh,
need nepipüünised! Kui veri keeb -
tean omast käest - siis varmad valguma
on vanded keelele. Ent Hamletist
niipalju usu vaid: et ta on noor
ning lõõg on temal uitamiseks pikem
kui sinul. Lühidalt, Ophelia:
ma keelan nüüdsest peale suhelda
sul asja eest, teist taga, Hamletiga.
Pea meeles, see on käsk. Võid minna nüüd.
OPHELIA: Ma kuulan sõna, isa.
Lahkuvad.
3. stseen
Tulevad HAMLET, HORATIO, MARCELLUS, BERNARDO.
BERNARDO: Kes on?
MARCELLUS: Elagu kuningas!
BERNARDO: Marcellus, sina?
MARCELLUS: Mina.
BERNARDO: Sa tuled õige täpselt.
MARCELLUS: Kas oli vaikne su vahikord?
BERNARDO: Ei krabistanud hiirgi.
HAMLET: Mis kell on?
HORATIO: Küllap varsti saab kaksteist.
MARCELLUS: Ei, juba lõi.
HORATIO: Kas tõesti? Ma ei kuulnd.
Siis ligi on see tund,
mil vaimul tavaks saand on kõndida.
Trompetite hüüud ja kaks kahuripauku.
Mis tähendab see, prints?
HAMLET: Öö läbi prassib täna kuningas,
peab pillerkaari, joob ja uhab tantsu;
kui reinvein kurgust alla voolab tal,
siis röögatavad trumm ja pasun saateks
ta tervissōōmule.
HORATIO: On komme see?
HAMLET: Jah, nii see on,
kuid arvan - ehkki olen sündind siin
ja kommetega kohanend, et au
sest kombest loobumine rohkem tooks.
See purjus trall nii idast kui ka läänest
toob meile laitust teistelt rahvastelt -
nad hüüavad meid joodikuiks; me nimel
sea tiitel kannul käib...
Ilmub VAIM.
HORATIO: Mu prints, ta tuleb!
HAMLET: Inglid ja pühad mehed kaitsku meid!
Ole sa õnnis vaim või neetud tont,
too taevahingust sa või põrguleitset,
sul olgu kuri nõu või armulik,
kuid ilmud nõnda kõnevalmis kujul,
et räägin sinuga. Sind hüüan, Hamlet,
mu isa, Taani kuningas! Oo, vasta!
Mis tähendab, et sina, koolja, täis-
kuu helgis kõnnid taas, ööd võikaks muutes?
Miks, ütle? Misjaoks? Mis meil tuleks teha?
VAIM viipab Hamletile.
HORATIO: Ta kutsub enesega kaasa teid.
kui tahaks ainult teile midagi
ta ilmutada.
MARCELLUS: Kuid ärge minge.
HORATIO: Mitte mingil juhul!
HAMLET: Ei vasta ta. Ma järgnen temale.
HORATIO: Ei, ärge minge, prints.
HAMLET: Mis karta mul?
Ma oma elust küünevõrd ei hooli;
ja mis ta vōib mu hingelegi teha?
See nagu temagi on surematu.
Ta kutsub jälle mind. Ma järgnen tal.
HORATIO: Kui aga võtab seal nii kohutava kuju,
et tõukab troonilt teie mõistuse
ning ajab hulluks teid?
HAMLET: Käi ees, sul järgnen ma.
MARCELLUS: Ei lähe te, mu prints.
HORATIO: Prints Hamlet!
HAMLET: Mu saatus kutsub mind.
VAIM ja HAMLET lahkuvad.
HORATIO: Ta läheb kujutlusest meeletuks
MARCELLUS: Siis lähme. Millega see lõpeb kõik?
HORATIO: Jah, miski on küll Taani riigis mäda.
Lahkuvad.
Tulevad VAIM ja HAMLET.
HAMLET: Kuhu sa mind viid? Ma edasi ei tule. Ei tule! Räägi!
VAIM: Kuula mind.
HAMLET: Ma kuulan.
VAIM: Sa kuulma pead, mis on mul sulle öelda.
HAMLET: Siis räägi, kuulata on minu kohus.
VAIM: Ja kätte maksta ka, kui kuuled .
HAMLET: Mida?
VAIM: Kui eales oma isa armastasid…
HAMLET: Oo, Jumal!
VAIM: Siis maksa kätte tema ilge mõrv!
HAMLET: Mis? Mõrv?
VAIM: Jah, mõrv. Mind kuula, kallis poeg:
jutt pandi käima, et mind une pealt
uss nōeland aias; iga kōrva Taanis
nii petetakse valega mu surmast.
Kuid Hamlet, minu kallis poeg, sa tea:
uss, kes su isa nōelas, kannab nüüd
ta krooni peas.
HAMLET: Mu ennustaja hing!
Mu lell?
VAIM: Jah, tema just. Kui aias puhkasin,
nii kuis mul kombeks pealelõunati,
mu rahuhetke varitses su lell,
käes pudel surmatoovat mürki...
Nii riisus vennakäsi hetkega
mult elu, krooni, kuninganna - kõik.
Kuis nüüd ka toimid, ära rüveta
sa oma meelt ja halba vähimat
sa ära ema vastu sepitse.
Jää jumalaga siis, pea meeles mind!
VAIM kaob.
HAMLET: Oo taevaväed, oo maa, kas põrgu ka
veel hüüan appi? Vait, mu süda, vait!
Mu lihased, te ärge nõtruge,
mind kandke püsti veel. Pea meeles mind?
Jah, vaene vaim, kui kohta mälul veel
on selles põrund peas. Pean meeles sind?
Mu ajuraamatus vaid sinu käsk
las seista kirjas, lahus kõigest muust , mil väärtust vähem. Taeva nimel, jah!
Oo, hukatuslik naine!
Oo, lurjus , naeratav ja neetud lurjus!
Jah, naeratada lakkamata võib
ja olla ise lurjus - vähemalt
ma tean, et nii võib olla Taanimaal.
Nüüd mu deviis :
“Jää Jumalaga siis, pea meeles mind."
HORATIO: Mu prints!
MARCELLUS: Prints Hamlet!
HORATIO: Taevas kaitsku teda.
MARCELLUS: Mis on, mu üllas prints?
HAMLET: Ei ela ühtki lurjust Taanimaal,
kes poleks kaabakas.
HORATIO: Ei hauast tõusta vaimul tarvitse,
et seda teatada.
HAMLET: Sul õigus on.
Ja niisiis, ilma pika jututa,
mul tundub kohane, kätt anname
ja lähme lahku;
mis puutub vaimusse, see vaim on eht.
HORATIO: Te jutt on pöörane ja põiklev, prints.
HAMLET: Head sõbrad, palun teid,
kui sōpru, koolivendi, sōdureid
mu palvet täita.
HORATIO: Täidame. Mis palve see?
HAMLET: Sest vaikige, mis nägite sel ööl.
HORATIO & MARCELLUS: Mu prints, me vaikime.
HAMLET: Üks asi veel
Kui edaspidi juhtuda võib see,
et vahel võtan veidralt käituda,
siis ärge iitsatage kellelgi,
et sellest asjast teate midagi.
Minge nüüd!
VAIMU HÄÄL: Jutt pandi käima, et mind une pealt
uss nōeland aias; iga kōrva Taanis
nii petetakse valega mu surmast.
Kuid Hamlet, minu kallis poeg, sa tea:
uss, kes su isa nōelas, kannab nüüd
ta krooni peas.
HAMLET: Aeg liigestest on lahti - neetud rist ,
et minult nōuab paikapanemist! -
Nüüd tulge, lähme koos.
Möödub mōni nädal.
4. stseen
POLONIUS. Tuleb OPHELIA.
POLONIUS: Ophelia, mis juhtund on?
OPHELIA: Oh, isa, isa, küll ma ehmusin!
POLONIUS: Mis kohutas sind, taevas küll?
OPHELIA: Kui olin oma kambris ōmblemas,
prints Hamlet, vammus nööbit lahti eest,
samm nõtkuv, hamekarva valge palg
ja pilk nii piina uhkav tulnuks ta
kui põrgust, õudusi et rääkida.
Nii seisis minu ees.
POLONIUS: Kas armust sinu vastu hull?
OPHELIA: Ei tea,
kuid kardan seda küll.
POLONIUS: Mis rääkis ta?
OPHELIA: Mul haaras randmest, hoidis kinni mind.
Siis taganes, kätt lahti laskmata,
ja teist kätt oma laubal hoides nii
mu nägu uuris teraselt,
kui soov tal olnuks joonistada mind.
Siis lõpuks raputas mul kergelt kätt,
ja noogutades peaga korda kolm
nii sügav ohe paiskus rinnust tal,
et katkeda näis keha, lõppeda
ta maine matk . Siis laskis lahti mind.
Pea pöörat üle õla tagasi,
näis silmadeta kätte leidvat tee,
sest väljus uksest nende abita ,
pilk piinamas mind lahkumiseni.
POLONIUS: See on ju ehtsaim armuhullustus,
mis ägeduses hukkab iseend
ja meeletusi ajab tegema.
Ehk oled printsi solvand hiljuti?
OPHELIA: Hea isa, ei.
POLONIUS: Ta sellest ongi hull.
Ma kahetsen, et mõistmist mul ta jaoks
liig vähe jagus. Kartsin, mängleb vaid
ja hukutab sind, laps. Mu kiivust küll!
Teab taevas, minu eale samavõrd
on omane kõik üle soolata,
nii nagu kombeks noorusel on, et
neil puudub takt. Kuid lähme, kuningas
sest loost peab kuulma. Varjamine tooks
veel rohkem muresid kui pahameel,
mis lahvatab tõtt kuuldes. Lähme siis.
Väljuvad.
5. stseen.
Vaheruum. Ilmuvad KUNINGAS ja KUNINGANNA, , ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN.
KUNINGAS: Teid tervitame, kallis Rosencrantz
ja Guildenstern! Kiirkutse ajendiks
nii soov teid näha taas kui vajadus
te abi järele. Ehk kuulnud te
siin Hamletiga toimund muundustest -
nii seda nimetan -, sest väliselt,
ei seesmiselt ta ole endine.
Ei arvata ma oska muud, kui et
ta isa surm on põhjuseks, miks nii
on enesest ta ära. Palun teid,
sest kasvasite koos maast-madalast
ja tunnete ta kombeid lähedalt,
et meie juurde jääda suvatseks
te mõneks ajaks, seltsi pakkudes
tal mõtteid lõbudele juhiks siis
ja selgitaks, kui selleks juhust on,
kas teda miski, mis meil teadmata
ehk vaevab .
KUNINGANNA: Ta palju teist on rääkind, härrased,
ja olen kindel, ilmas kedagi
teist pole, kellesse ta kiindund nii.
Kui lahkust osutama nõustute,
me juures mõnda aega viibides,
et kuhtund lootus taas meis tõstaks pead,
siis teie külaskäik saab tasutud
eht kuninglikul moel.
ROSENCRANTZ: Ent Kõrgused…
GUILDENSTERN: Te käsuna ja mitte soovina
ju oma palvet esitada võiks.
KUNINGAS: Ma tänan, armas Guildenstern ja Rosencrantz.
KUNINGANNA: Ka mina tänan,armas Rosencrantz ja Guildenstern. Ja palun väga teid
et poega külastaks te sedamaid.
GUILDENSTERN: (vaikselt) Rosencrantz!
ROSENCRANTZ: Ah?
GUILDENSTERN: Guildenstern!
ROSENCRANTZ: Ah?
Rosencrantz ja Guildenstern lahkuvad. Tuleb Polonius.
POLONIUS: Mu kuningas, me saadik Norramaalt
on rõõmsas tujus saabund tagasi.
KUNINGAS: Sa ikka isaks olnd häil uudiseil.
POLONIUS: Eks ole! Kinnitan , mu käskija
et nii mu hing kui kohus pühendet
on Jumalal ja lahkel kuningal .
Ja tundub mul - vōi nupp mul kavalust
ei võta enam kinni iga naks
nii nagu varemalt - et käes mul on
see pärispõhjus, miks on Hamlet hull.
KUNINGAS: Oo, räägi sellest, sellest ihkan kuulda.
POLONIUS: Te võtke enne ette meie saadik,
las minu uudis siiski jääb desserdiks.
Polonius lahkub.
KUNINGAS: Ta ütleb, kallis Gertrud , käes tal et
on kurja juur, miks hull on sinu poeg.
KUNINGANNA: Ma kardan, pōhjust muud siin pole kui
ta isa surm ja meie kiire pulm.
Polonius juhatab sisse Corneliuse ja tema abikaasa.
KUNINGAS: Noh, küll talt välja pigistame kõik.
Mu hea Cornelius , tere tulemast !
Mis vastas meile Norra kuningas?
CORNELIUS: Me teate peale Norra kuningas
noort Fortinbrast ju kohe taltsutas,
väevärbamise sundis peatama,
mis tema teada sõjaks Poolaga
sai käima pandud. Asja uurides
ent selgus tal, et hoopis sõjaplaan
see oli meie vastu. Nördinud,
et tema haigust, vanust , nõrkust nii
on kuritarvitet, ta vahistab
siis Fortinbrase, saab talt tõotuse,
et Taaniga ei sõdi Norra eal.
Ja seega taas kord Norra kuningas
nii ühist rahulepet kinnitab,
vaid väikse palve meile esitab,
et rahumeelselt oma valdustest
me läbi lubaks viia vägesid,
neid tagatisi silmas pidades,
mis kirja pandud siin.
Ulatab Kuningale kirja.
KUNINGAS: Me kohasemal tunnil loeme seda.
Sa puhka nüüd ja õhtul peame pidu.
Cornelius kummardab ja lahkub.
POLONIUS: Mu kõrgused, kui määratleda mis
suursugususe tuum on, alamail
mis kohus, päev miks päev on, öö miks öö
ja aeg miks aeg, see oleks raisata
nii päeva, ööd kui aega. Sestap siis,
et lühidus on arukuse hing
ja igavuseks taandub väliskest,
teen lühidalt. Te auväärt poeg on hull.
Ma ütlen hull, sest määratleda, mis
on hullus, ongi ehtne hullus ju.
See selleks.
KUNINGANNA: Rohkem sisu, vähem kunsti!
POLONIUS: Ausõna, kunst mul täitsa võõras on.
Et hull ta - tõsi; kahju, et on tõsi
ja tõsi, et on kahju. Tobe kujund -
Kuid aitab, mulle võõras on ju kunst .
Ja nõustugem, et ta on hull. Nüüd jääb
veel uurida, kust lähtub see efekt,
vōi ōigem oleks öelda küll defekt ,
sest osutund defektseks see efekt.
Nii on ja see, mis on, näeb välja nii:
nüüd pange tähele,
mul tütar on - on, kuni ta mul on,
kes truilt ja sõnakuulelikult tõi
mu kätte selle. Mõistatage nüüd.
(Loeb.)
Mu hinge ebajumalale, taevalikule, ilustatud Opheliale . - see on halb väljend, nüri väljend, "ilustatud" on nüri väljend. Aga kuulake edasi - tema vōrratul valgel rinnal need read - ja nii edasi.
KUNINGANNA: Kas selle saatis talle Hamlet?
POLONIUS: Hetk kannatust.
Sa kahtle, kas on tähed tuli,
kas päike ikka liigub veel,
kas tōde pole mitte suli,
kuid usu, truu on minu meel.
Oo, kallis Ophelia, värsijalad pole mu tugevaim külg. Ei ole mul oskust, et oma ohkeid kokku arvata. Aga et ma sind, oo kõige parem, kõige rohkem armastan, seda usu. Jumalaga.
Sa kōige kallim daam ,
igavesti Sinu Hamlet,
kuni see masinavärk veel talle kuuletub.
Mu tütar seda näitas kuulekalt
ja kandis ette mul kõik palved, mis
prints kunagi ja kusagil ja kuis
tal esitanud on.
KUNINGAS: Kuis võttis vastu printsi armastust?
POLONIUS: Mis arvate ? Eks ütlin piigale:
Prints Hamlet on ju prints ja prints on prints.
Ei see või sündida. Siis käskisin
tal lukustada uksed printsi ees,
kõik kirjad, kingid ära põlata:
prints, tõrjutu - et teha lühidalt -
siis langes kurbusse, sealt isutusse,
sealt unetusse, sealt siis nõrkusse,
sealt nõtrusse ja langus säärane
viis hulluseni, milles jampsib nüüd
ja mis meid kurvastab.
KUNINGAS: Kas arvad , et see sellest on?
KUNINGANNA: Võib olla küll.
POLONIUS: Kas eal on juhtund - tahaks teada ma -
et kindlalt väitnud oleksin: “Nii on!”,
kui oli teisiti?
KUNINGAS: Ei tea ma küll.
POLONIUS: Siit võtke maha see, kui juhtund nii.
Osutab oma peale ja õlgadele.
KUNINGAS: Kuis tõendeid edasisi saaksime?
POLONIUS: Ta vahel mitmeid tunde jalutab
siin vahekojas ringi.
KUNINGANNA: Nii see on.
POLONIUS: Ta juurde sellal päästan tütre lõast
ja meie kahekesi varjume.
Te jälgige: kui pole armund prints
ja sellepärast kaotand mõistuse,
siis ärgu enam kantsler olgu ma,
vaid mats ja voorimees.
KUNIGAS : Eks saame näha.
Tuleb HAMLET raamatut lugedes .
KUNINGANNA: Kuid näe, ta vaeseke sealt tulebki.
POLONIUS: Te minge minema. Ma kõnetan
nüüdsama teda. Palun lahkuge.
KUNINGAS ja KUNINGANNA koos SAATJATEGA lahkuvad.
Kuis kalli printsi käsi käib?
HAMLET: Hästi, teid Jumal kaitsku.
POLONIUS: Kas tunnete mind, prints?
HAMLET: Väga hästi: oled kalakaupmees.
POLONIUS: Mitte päris, mu prints.
HAMLET: Siis sooviksin, et oleksid niisama aus mees.
POLONIUS: Aus, mu prints?
HAMLET: Jah, härra. Sellessinases ilmas aus olla tähendab olla ainus väljavalitu kümne tuhande seast.
POLONIUS: See on väga õige, mu prints.
HAMLET: Sest kui päike juba kärvanud koerast vaklu sigitab, roiskunud raibet suudlemisväärseks pidades - on sul tütar?
POLONIUS: On küll, mu prints.
HAMLET: Ära lase tal päikese käes käia. Sigivus on ōnnistus, aga kui sinu tütar sigima hakkab - sōber, vaata ette.
POLONIUS: Mida te loete, prints?
HAMLET: Sōnu, sōnu, sōnu.
POLONIUS: Millest jutt käib, mu prints?
HAMLET: Kelle vahel?
POLONIUS: Ma mōtlen, mis küsimus raamatus jutuks on võetud.
HAMLET: Puha laim on jutuks, härra. Sest see satiiriline vōllaroog ütleb siin, et vanadel meestel on hall habe, nende näod on kortsus, silmad ajavad välja kollakaspaksu rähma ja ploomilöga, et neil on ohtrasti puudu mõistusest ja ülilōdvad kintsud . Ehkki ma seda kõike äärmiselt kindlalt ja võimsalt usun, ei pea ma siiski sündsaks seda niimoodi kirja panna. Sest sinagi, härra, saad kord sama vanaks kui mina - kui vähi kombel tagurpidi suudaksid käia.
POLONIUS: (kõrvale) Ses hulluses on siiski oma mõte. - Kas te ei läheks tuulevarju, mu prints?
HAMLET: Kas hauda?
POLONIUS: Seal on tõesti täielik tuulevaikus. - Mu prints, palun teilt saada luba lahkuda.
HAMLET: Härra, te ei saaks mult midagi saada, mida ma meelsamini käest ära annaksin - peale mu elu, peale mu elu, peale mu elu.
POLONIUS: Elage hästi, mu prints.
Polonius lahkub.
HAMLET: Neid tüütuid vanu narre küll! See suur rinnalaps pole veel mähkmeist välja saanud, või on sinna teist korda sattunud.
6. stseen
Hamlet, Rosencrantz ja Guildenstern.
GUILDENSTERN: Mu kõrgeaulik prints.
ROSENCRANTZ: Mu kõige kallim prints.
HAMLET: Mu võrratud head sõbrad. Kuidas sa elad , Guildenstern? Aa, Rosencrantz. Kuidas te mõlemad elate, poisid?
GUILDENSTERN: Fortuna mütsil pole me just tutiks.
HAMLET: Ka tema kingatallad mitte?
ROSENCRANTZ: Ei kumbagi, mu prints.
HAMLET: Siis pesitsete kuskil ta piha kandis või suisa üsa rüpes?
GUILDENSTERN: Me käime temaga tõesti tihedasti läbi.
HAMLET: Oo, Fortuna on ju hoor ! Mis uudist?
ROSENCRANTZ: Ei midagi, mu prints. Ainult maailma on ausaks läinud.
HAMLET: Siis on viimnepäev ligi. Aga teie uudis on vale. No mis teenete eest ta teid siia vanglasse saadab?
GUILDENSTERN: Vanglasse, mu prints?
HAMLET: Taanimaa on vangla.
ROSENCRANTZ: Siis on seda ka terve maailm.
HAMLET: Üks üsna suur vangla, kus on palju piiranguid, konge ja koopaid. Taanimaa on üks hullemaid.
ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN vaatavad teineteisele otsa.
GUILDENSTERN: Meie seda ei arva , mu prints.
HAMLET: No siis ta seda teie jaoks pole. Miski pole iseenesest hea või halb, vaid mõtlemine teeb ta selleks. Minu jaoks on ta vangla.
ROSENCRANTZ: No siis muudab te auahnus ta selleks: teie vaimu jaoks on ta liiga kitsas .
HAMLET: Oo jumal, mind võiks sulgeda pähklikoorde ja ma loeksin end mõõtmatu ruumi kuningaks … kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.
GUILDENSTERN: Need unenäod just ongi auahnus.
HAMLET: Kas me ei läheks siit ära? Sest ausõna – targutada ma ei oska.
ROSENCRANTZ & GUILDENSTERN: Me saadame teid.
HAMLET: See ei tule kõne allagi. Ma ei taha teid oma ülejäänud teenritega ühte patta panna; sest kui teiega avameelselt rääkida, siis mul on igal pool sabad taga. Kuid jätkates sõpruse sissetallatud rada – mis asjus te Helsingöris olete?
ROSENCRANTZ: Tulime teile külla, mu prints, muud asja meil ajada pole.
HAMLET: Kas teid mitte ei kutsutud? Kas see on teie enda soov? On see vabatahtlik külaskäik? Rääkige, olge ausad mu vastu. ( Vaikus .) Rääkige - rääkige. (Vaikus.) Noh, ütelge.
GUILDENSTERN: Mida me peaksime ütlema, mu prints?
HAMLET: Midagi, mis puudutaks mu küsimust. Teid kutsuti, te silmis on mingi ülestunnistus, mida te ei suuda piisavalt varjata. Ma tean, hea kuningas ja kuninganna läkitasid teile kutse.
ROSENCRANTZ: Milleks?
HAMLET: Seda peate teie mulle seletama . Aga ma palun teid tungivalt meie koolisõpruse, meie eakaasluse, meie alati kestnud armastuse ja kõigi muude väärtuste nimel: olge minuga ausad ja otsekohesed ja ütelge, kas teid kutsuti või mitte.
ROSENCRANTZ: (kõrvale GUILDENSTERNILE) Mis sa ütled?
HAMLET: Ma ju jälgin teid. Kui te armastate mind, öelge otse välja.
GUILDENSTERN: Mu prints, meid kutsuti.
HAMLET: Ma ütlen teile, milleks. Ja ka teie vaikimistõotus kuningale ja kuningannale ei hakka lekkima . Olen viimasel ajal, aga ma ei tea isegi miks, kaotanud kõik oma elurõõmu, jätnud unarusse kõik oma tegemised; ja ma olen sellest tõesti nii rusutud, et maailm, see ilus ehitis, tundub mulle viljatu paljandik, õhk, see imelisim baldahhiin, näete, see hunnitu ülestõmmatud taevalaotus, see kuldtähiselt kirjatud majesteetlik lagi pole minu jaoks muud kui haisev ja mürgine aurudekogum. Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kui imeteldav kujult, kui väljendusrikas liigutusis, mõjuv kui ingel , mõistev kui Jumal: maailma ilu, elava tipp – ja ometi, mis on minule see põrmu kvintessents? Ma ei tunne rõõmu mehest … ega naisestki mitte, ehkki teie naeratusest võib seda välja lugeda.
ROSENCRANTZ: Mu prints, mul polnud midagi sellist mõttes.
HAMLET: Miks te siis naersite, kui ma ütlesin, et ma ei tunne inimesest rõõmu?
GUILDENSTERN: Mu prints, me mõtlesime, et kui te ei tunne inimestest rõõmu, millise viletsa vastuvõtu osaliseks saavad siis näitlejad.
HAMLET: Mis näitlejad?
GUILDENSTERN: Needsamad, kellest te vanasti vaimustusite – pealinna traagikud. Nad ongi lossis.
HAMLET: Miks nad ringi reisivad? Või on nad rooste läinud? Või on neist saanud keskpärased näitlejad? Tont võtaks, siin on midagi üleloomulikku.
Tuleb Polonius.
POLONIUS: Tervist teile, isandad.
HAMLET: (vaikselt) Pange tähele, ta tuleb mulle näitlejatest teatama. ( valjult ) Teil on õigus, sõber, esmaspäeva hommikul , just siis see oligi.
POLONIUS: Mu prints, mul on teile uudis.
HAMLET: Mu isand, mul on teile uudis. Kui Roscius oli Roomas näitlejaks…
POLONIUS: Näitlejad on siia tulnud, mu prints!
HAMLET: Tohoh imet !
POLONIUS: Ausõna!
HAMLET: All eesel igal näitlejal!
POLONIUS: Parimad näitlejad maailmas igal alal, olgu see tragöödia, komöödia, ajalookroonika …
Polonius lahkub.
HAMLET: Muide, mu lellest onu ja tädist ema peavad pettuma.
GUILDENSTERN: Mis mõttes?
HAMLET: Ma olen hull ainult põhja-loode tuulega. Kui tuul on lõunast, oskan teha vahet kana ja kulli vahel.
Tulevad näitlejad, Narr ja Polonius.
NARR: Näitlejad on tulnud!
HAMLET: (POLONIUSE jutu vahele.) Tere tulemast, meistrid. Tervist kõigile. – Mul on rõõm sind hea tervise juures näha. – Tere tulemast, head sõbrad. Oi, vana sõber, missuguse puhma sa oled endale ette kasvatanud pärast seda, kui ma sind viimati nägin. Hakkad Taanimaal habemesse kargama või mis? – Meistrid, olge tervitatud. Ja nüüd – nagu prantslaste treenitud pistrikud – lööme küüned taha kõigele, mis silma hakkab. Las hoobilt kõlada üks monoloog . Anna meile pisut aimu oma andeist. Esita üks kirglik monoloog.
TEINE NÄITLEJA: Milline monoloog, mu lahke prints?
HAMLET: Sa esitasid mulle kord ühe monoloogi . Seda näidendit ei mängitud mitte kunagi või kui mängiti, siis mitte üle ühe korra, sest nagu ma mäletan, see ei meeldinud hulkadele, rahva jaoks oli see liig hõrk roog. Mulle meeldis sealt üle kõige üks monoloog – Aenease jutustus Didole – ja sealt eriti see koht, kus ta räägib Priamose tapmisest. Kui see monoloog sul meeles on, alusta sellest reast – oot, ma kohe tuletan meelde –
Julm Pyrrhos kui Hürkaania kiskja –
Mitte nii. Aga Pyrrhosega see algab –
Söetükkidena silmad hõõgumas
see põrguline Pyrrhos otsimas
on vanaisa Priamost seal nüüd.
Jätka nüüd sina.
KOLMAS NÄITLEJA :
Pea märkab rauka, käest kel langend mõõk –
Ei allund käsule, ei kuuletund,
ei kreeklasini küündind rauga relv .
Ning Pyrrhos ründab ebavõrdset vastast.
Lööb vihas mööda, rauk ent jõuetu
ta hirmsa mõõga tuulevuhast vaob.
Kui tundes hoopi, Trooja võpatab –
ta leegitsevad tornid langevad.
See õudne ragin peatab Pyrrhose .
Ta mõõk, ennäe! – kui õhku naelutet
jääb seisma kohal lumivalge pea.
Kui lõuendile maalitud türann,
kui siht ja tahe oleks unund tal,
nüüd Pyrrhos seisab, midagi ei tee.
Kuid nagu teame – tihti tormi eel
jääb taevas vait, ei liigu pilverünk,
tuul hingetu, kui surmaunne maa
on suikund. Korraga ent laotust kõu
siis rebib. Tardumusest Pyrrhoski
nüüd virgub, kättemaksust aetuna.
Ei Marsi raudrüüd kestvaks tagund eal
kükloobi vasar armutumal moel,
kui Pyrrhose käest tapatalgumõõk
nüüd Priamosel pähe variseb .
Fortuna, hoor, sa kao! Oo, jumalad!
Kõik tulge kokku, võtke temalt võim!
POLONIUS: See on liiga pikk.
HAMLET: Las läheb habemeajaja juurde ühes sinu habemega. – Palun, mine edasi. Temale anna nalja või roppust, muidu ta jääb magama. Mine edasi, Hecuba juurde.
KOLMAS NÄITLEJA: Kuid kes – oo õud! kes oleks näind
seal sõgestunud kuningannat –
HAMLET: “Sõgestunud kuninganna”?
KOLMAS NÄITLEJA:
kes paljajalu jooksis, needis tuld,
peast silmi nuttes , ümber selle pea,
kus äsja veikles diadeem, vaid narts
ja kleidiks ümber kurnat niue tekk,
mis haarat ähmiga. Kes seda näind,
see mürki kastet keelel reeturiks
Fortuna-hoora oleks kuulutand.
Ent oleks jumalad Hecubat näind
ja kuulnud naise valukarjatust,
kui Pyrrhos tükeldas ta silme all
ta kaasat mõnitaval õhinal –
kui üldse maisest asjust hoolivad –
kaastunne oleks ärgand jumalais
ja taeva kirkail silmil voolata
nad lasknud oleks siis.
HAMLET : Kas pole rabav, et see näitleja
vaid kujutluses, kirge manades
end oma kujutelmal allutas
niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,
hääl murdus, silmi tõusid pisarad ,
pilk hullus, oma jõu kõik rakendas
ta kujutelma kehastuse heaks?
Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!
Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,
et peaks Hecuba pärast nutma ta?
Mis teeks ta siis, kui vallandada kirge
tal põhjust oleks samavõrd kui mul?
Siis uputaks ta lava silmaveega,
ja võikal kõnel kõrvu lõhestaks
kel süüd, see hulluks, süütu võpataks
kõik kõrvad – silmad tõega hämmastuks.
Kuid mina, lurjus tuim, siin norutan
kui uneleja, teoks kes võimetu,
ei sõnagi ma paota kuningast,
kelt tema kallis elu ja kõik vara
on röövit neetud moel. Kas argpüks olen?
Mul tuvi maks, ses puudub sapp, et äng
mind kõrvetaks. Sest muidu raisakulle
ju ammu selle orja raipega
ma nuumand oleks. Rõve kaabakas!
Sa autu , julm ja kiimas kaabakas!
Mind eeslit! Tore lugu küll, et mina –
poeg, kelle kallis isa mõrvati,
kel kättemaksu taevas õhutand,
kui hoor siin sõnadega südant paotan
ja kukun vanduma kui köögitüdruk,
kui ehtne libu! Ptüi!
POLONIUS: Vaadake, kas pole ta jume muutunud ja silmis pisarad? Palun, aitab nüüd.
HAMLET: Olgu. Õige pea lasen ma sul lõpu ka ette kanda. – Mu isand, kas te hoolitseksite näitlejate majutamise eest? Pidage meeles – näitlejaid tuleb hästi kohelda, sest nemad on ajastu kokkuvõte ja lühikroonika. Parem pärast surma sõimusõnad hauakivil kui eluajal halb kuulsus näitlejate hulgas.
POLONIUS: Mu prints, ma kohtlen neid nende teenete järgi.
HAMLET: Jumalapärast, mees, palju paremini. Kui igaüht tema teenete järgi kohelda, kes siis pääseks piitsutusest? (Rosencrantzile ja Guildensternile) Mu kallid sõbrad, jätan teiega õhtuni hüvasti. Olete Helsingöris teretulnud.
Rosencrantz ja Guildenstern lahkuvad.
POLONIUS: (näitlejatele) Tulge, härrased.
HAMLET: Minge temaga kaasa, sõbrad. Homme saame etendust näha. (ESIMESELE NÄITLEJALE) Kuule , vana sõber, kas te “Gonzago mõrva” saaksite mängida?
TEINE NÄITLEJA: Jah, mu prints.
HAMLET: Siis seda homme õhtul mängitegi. (TEISELE Näitlejale) Kas sa saaksid vajaduse korral ühe kaheteist – või kuueteistrealise monoloogi ära õppida, mille ma ise kirjutan ja näidendisse sisse panen ?
TEINE NÄITLEJA: Saan küll, mu prints.
HAMLET: Väga hea. (Kõigile NÄITLEJAILE) Minge selle härra järel, aga vaadake, et te teda järele ei ahvi.(POLONIUS ja NÄITLEJAD lahkuvad.) Lelle ees ma lasen etendada
mõnd näidendit, mis meenutada võiks
mu isa mõrvamist. Ta ilmet jälgin,
ta hinge kompan siis. Kui võpatab,
tean teed, mis käia. Vaim, kes ilmutus,
võib olla saatan. Vaja läheb mul
ju tunnistusi kindlamaid kui see.
Las näitemäng siis näidatagi nüüd,
kas lellel on või pole hingel süüd.
7. stseen
Ilmuvad KUNINGAS, KUNINGANNA, POLONIUS, ROSENCRANTZ, GUILDENSTERN, siis ka OPHELIA.
KUNINGAS: Kas juhuslikult juttu käänates
ei saa talt välja meelitada te,
kust tuleb kõik see sonimine - Taanile ,
ja meile ohtlik palavikujamps?
ROSENCRANTZ: Ta tunnistab , et vaim tal hälbib teelt,
kuid põhjust mingi hinna eest ei ütle
vaid põikleb osavasti kõrvale.
GUILDENSTERN: Ei lase sugugi end usutleda,
kui õhutame teda tunnistama,
mis on tal tõeliselt.
On hullumoodi kaval.
KUNINGANNA: Ja kuidas vastu võttis teid?
ROSENCRANTZ: Oh, väga rüütellikult.
GUILDENSTERN: Kuid selleks kõvasti end sundides.
ROSENCRANTZ: On kitsi küsima, kuid vastab ohtralt
kui meie küsime.
KUNINGANNA: Kas proovisite
mõnd ajaviidet talle pakkuda?
ROSENCRANTZ: Me juhtumisi tee peal kohtasime
üht näitetruppi: kui sest tuli jutt,
ta erksat huvi ilmutas ja näis
peaaegu rõõmsana.
GUILDENSTERN: Nad ongi lossis.
Ja käes neil juba käsk on mängida.
POLONIUS: Jah, nii see on;
ja minul palus Hamlet kutsuda
teid, majesteedid, tükki jälgima.
KUNINGAS: Hea meelega. See rahustab mind tõesti,
et miski teda huvitab . No nii,
head härrased, te laske samas vaimus
nüüd muudkui edasi; tal lahutage meelt.
ROSENCRANTZ: Nii, kõrgus, teemegi.
ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN lahkuvad.
KUNINGAS: Mu kallis Gertrud, lahku sinagi,
sest Hamletile saadetud on sõna,
et nagu kogemata võib ta kohata
Opheliat siinsamas.
KUNINGANNA: Mis puutub sinusse, Ophelia,
siis loodan et, su ilu oleks see
mis Hamleti on hullutanud, nii
võiks loota , et su voorus tagasi
ta mõistusele toob - te mõlema
auks, mõistagi.
OPHELIA: Ma loodan, kõrgus.
KUNINGANNA lahkub.
POLONIUS: Ophelia, sa kõnni siin. Ja meie,
mu kõrgus, peaksime ehk varjuma.
Annab OPHELIALE raamatu.
Säh, loe, et näiks su oleskelul värvi
kah väheke. On ette heidetud -
- ja õigusega - õige sageli,
et vaga näo ja harda moega kelmustes
ka kuradi me üle trumpame.
KUNINGAS: (kõrvale) Jah, paraku!
See tabab südant nagu piitsahoop!
Ei ole võikam libu võõbat põsk
sest abinõust kui minu enda tegu
mu valitud toon-toonis sõnadest...
Ränk koorem küll!
POLONIUS: Ma kuulen samme , isand;
ehk läheks peitu?
Varjuvad. Ilmub HAMLET.
HAMLET: Olla või mitte olla - see on küsimus
Mis siis on ōilsam: kas taluda
kõik truult, mis sõge saatus ette paiskab,
või tõsta mässu, et see hädaorg
kord lõpeks?
Surra - jääda magama,
muud midagi - ehk unes ununeb
ka hingepiin , kõik tuhat painajat,
me keha kaasaanne tahtmatu?
Mis magus lahendus! Jah, surra, magada -
ehk undki näha?
Jah, seal ongi konks .
Sest see, mis kangastuda võib, kui oleme
kord maise kesta maha raputand -
see võtab mõtlema.
Ja seletab
me vaevapõlve visa venimist.
Kes taluks aja alandust ja ängi,
ürgülekohut, kõrgi põlastust,
küll armastuse piinu, kohtu aeglust,
küll võimu jultumust ning jalahoope,
mis malbe tublidus saab väärituilt,
kui kõigest nõksti vabastada võiks
üks vahe väits?
Kes väherdaks
ja higistaks, veaks hingeldades koormat,
kui hirm ei hiiliks hinges selle ees,
mis tuleb pärast surma - tume maa,
kust rändureilt ei saabu enam teateid.
Nii tõmbub kössi tahe, talub pigem,
mis käes, kui haarab käsitamatut.
Jah, arutledes araks lööme kõik
ja õhetava südikuse säde
me kaalutluse kaalul kahvatab.
Nii mõni suurejooneline nõu
jääb sootuks soiku, jookseb umbe teelt
või teotab siis teo nime. Aga tasa!
Ophelia? Nümf, oma palveis kõiki
mu patte meenuta.
OPHELIA: Mu lahke prints,
kuis elas teie kõrgus kõik need päevad?
HAMLET: Teid tänan alandlikult; hästi, hästi.
OPHELIA: Prints, mu käes on mõned meened teilt,
mis olen tahtnud anda tagasi.
Nüüd palun, võtke nad.
HAMLET: Misasjad?
Ma pole teile andnud midagi.
OPHELIA: Te teate küll ju, prints, et andsite,
koos sõnadega, mille magus hingus
need tegi veelgi kallimaks. Kuid hõng
on nendest haihtunud. Kink endist keelt
ei kõnele, kui andja muudab meelt.
Nad võtke tagasi, prints Hamlet.
(Võtab pihikust juveelid ja annab HAMLETILE.)
HAMLET (meenutades sepitsust): Hahaa! Kas olete süütu?
OPHELIA: Mu isand?
HAMLET: Kas olete ilus?
OPHELIA: Mida teie kõrgus sellega mõtleb?
HAMLET: Aga seda, et kui olete süütu ja ilus, peaks teie süütus vältima läbikäimist teie iluga .
OPHELIA: Kas ilul võiks olla veel soodsamat seltsi kui süütus?
HAMLET: Siiski, siiski - sest pigem võtab ilu võimust süütuse üle ja teeb temast kupeldaja, kui et süütus suudaks ilu oma näo järgi vormida; omal ajal paradoks, on see nüüdseks paraku enam kui tõestatud. Ma armastasin teid kord.
OPHELIA: Tõepoolest, prints, te veensite mind selles.
HAMLET: Ilmaasjata; voorust ei anna vana tüve külge pookida, ilma et kõrvalmaitset jääks. Ma ei armastanud teid.
OPHELIA: Siis seda rängem on mu pettumus.
HAMLET: Mine kloostrisse ; miks peaksid saama patuste sigitajaks? Ma isegi olen keskmiselt süütu, aga ometi võin ennast süüdistada sihukestes asjades, et oleks parem, kui mu ema poleks mind ilmale toonudki. Olen väga uhke, kättemaksuhimuline, auahne; mul on varuks rohkem patte kui mõtteid nende põhjenduseks, kujutlusvõimet nende kujundamiseks või aega nende kordasaatmiseks. Mis peaks minusugustel sellidel siin maa ja taeva vahel ukerdada olema? Me kõik oleme viimased kelmid, ära usu ühtegi. Kebi aga kähku kloostrisse. (Järsku.) Kus su isa on?
OPHELIA: Kodus, mus isand.
HAMLET: Lase ta luku taha panna, et ta kusagil mujal lolli ei mängiks. Hüvasti.
Väljub.
OPHELIA: Oh püha taevas, heida talle armu !
HAMLET tuleb tagasi.
HAMLET: Ja kui peaksid mehele minema, siin on sulle kaasavaraks paras needus : ole nii karske kui jää, nii puhas kui lumi, laimust ei pääse ikkagi. Käi kloostrisse, kao, hüvasti. (Sammub edasi-tagasi.)Või kui sa pead just mehele minema, siis võta lollpea, sest targad teavad liigagi hästi, mis peletisteks teie nad teete. Kloostrisse! Kähku! Hüvasti.
Tormab välja.
OPHELIA: Taeva väed, tehke ta jälle terveks!
HAMLET tuleb veel kord tagasi.
HAMLET: Olen kuulnud ka teie võõpamiskunstist - rohkem kui vaja. Jumal on andnud teile ühe näo, teie aga teete endale teise, te keksite ja keerutate, lillutate ja nunnutate ja püüate oma lihahimu esitada lihtsameelsuse pähe. Kurat, mul on sellest rohkem kui villand , see ajab öökima. Igatahes, abieludest aitab. Kes juba paari on pandud, elagu edasi - kõik peale ühe. Ülejäänud jäägu nagu on. Kloostrisse! Mine.
Lahkub.
OPHELIA: Mis ülev vaim on varisend! Rüütli,
õukondlase ja õpetlase mõõk,
silm, keel - me riigi õis ja lootus,
see maitse peegel, kombe valuvorm,
see silmapaistvaist silmapaistvaim - läbi!
Ja mina, kõigist naistest armetuim,
kes jõin ta lubaduste muusikat,
pean nägema, kuis ülev, kõrge mõistus
nüüd pläriseb kui pragunenud kell -
kuis tema, näolt ja kujult võrratuim,
on pöörand ära sootuks. Taevas küll -
et pärast olnut praegust näha antud mul!
KUNINGAS ja POLONIUS hiilivad välja.
KUNINGAS: Ah armastus? See vaevalt on ta tõbi.
Jutt oli vähe isemoodi küll,
kuid mitte hull. Tal miskit hinge peal
on, mida tema kurvameelsus visalt haub
ja ma ei imestaks kui koorumas
sealt oleks oht. Et seda vältida
ma juba otsustasin: viibimatult
tal tuleb sõita ära Inglismaale
et nõuda sisse vana maksuvõlg.
OPHELIA tõuseb.
POLONIUS: Plaan pole paha; kuigi mina usun,
et tema mure allikas ja kulg
on vastamata armastus. Mu laps,
sul pole vaja kõnelda, me ise
ju kuulsime, mis toimus. Nii et, isand,
nii tehke, nagu arvate. Kui näib
see sünnis, las siis pärast näitemängu
me kuninganna teda manitseb -
ning karmilt - et ta üles tunnistaks -
ning teie loal ma kuulataksin pealt.
Ei saa ka ema selgust, saatke siis
prints Inglismaale - või siis pange kinni,
kui nii on kindlam .
KUNINGAS: Jah, nii teengi ma;
hull suurus ei või käia valveta.
Lahkuvad.
8. stseen
Tulevad HAMLET ja KOLM NÄITLEJAT.
NARR: Sünk mõte peas, teoks valmis käed, mürk segat .
Hetk soodne, ühtki hinge, aeg ju tabat…
HAMLET: Palun esita see monoloog nii, nagu ma ta sulle ette lugesin. Kergelt.
NARR: Sünk mõte peas, teoks valmis käed, mürk segat.
Hetk soodne, ühtki hinge, aeg ju tabat.
Jälk segu keskööl korjat vängeilt taimilt,
Kolm needust peal, kolm nõidust Hekatelt.
Su nõidusvägi ja su halvav õud
ju kohe neelab kõigilt elujõud.
HAMLET: Ja ära kätega liiga palju vehi. Palun väldi seda.
Juhtigu sind su enda vaist. Kohanda tegevus sõnale, sõna tegevusele, silmas pidades, et sa looduse mõõdukust ei ületa. Sest kui seda nõuet ei arvestata, eemaldutakse mängu mõttest, mille eesmärk oli ja on hoida loodu ees peeglit; näidata voorusele tema võlu, lollusele tema enda palet ja ajastule tema toimimist ja vormi. Ülemängimine, mis küll harimatuid naerma ajab, võib üknes nukrusega täita intelligentse inimese hinge, kelle arvamus peab teie jaoks üles kaaluma kogu ülejäänud saalitäie vaimustuse. Ma olen näinud laval mõningaid näitlejaid, kelle puhul olen end tabanud mõttelt – inimene on mõne Looduse palgatöölise äpardunud looming, sest sedavõrd ilgelt kehastasid nad inimloomust.
NARR: Ma loodan, et selle maneeri olen ma oma mängulaadist peaaegu välja juurinud.
HAMLET: Juurige see täiesti välja. Minge seadke ennast valmis.
NÄITLEJAD lahkuvad.
HAMLET: Keda ma näen! Horatio!
Tuleb HORATIO.
HORATIO: Te teenistuses, kallis prints.
HAMLET: Horatio,
siin hakkab kuninga ees näitemäng,
kus ühes stseenis sama olukord,
mis isa surmast sulle rääkisin.
Ma palun, teravdatud pilgul sa
mu onu jälgi, kui see stseen on käes.
Kui ühes monoloogis varjat süü
tal salapaost ei paisku esile,
siis on see põrguvaim, kes ilmutand.
Ka oma pilgu naelutan ta näkku.
Ja hiljem oma muljed liidame,
et nähtut hinnata.
HORATIO : Hea küll, mu prints.
Tulevad TROMPETID ja TIMPANID. Kõlab pidulik signatuur.
HAMLET : Mäng algab. Ma teesklen tegevusetust. Otsi endal koht.
Tulevad KUNINGAS, KUNINGANNA, POLONIUS, OPHELIA, GUILDENSTERN ja teised ÕUKONDLASED koos Kuninga IHUKAITSJAGA, kes kannab tõrvikuid.
KUNINGAS: Kuidas elab meie vennapoeg Hamlet?
HAMLET: Suurepäraselt, ausõna, – kameeleoni toidust. Söön lubadustega täidetud õhku. Kabunaid te selle toidu peal rasva ei ajaks.
KUNINGAS: Ma ei mõista seda vastust, Hamlet. Need sõnad ei puuduta mu küsimust.
HAMLET: Ei, ja ka mind enam mitte. Kas näitlejad on valmis?
ROSENCRANTZ: Jah, mu prints, nad ootavad te käsku.
KUNINGANNA: Tule siia, armas Hamlet, istu minu kõrvale.
HAMLET: Ei, kallis ema, siin on ligitõmbavam magnet.
Pöördub OPHELIA poole.
POLONIUS:(tasa KUNINGALE) Ohoo! Kas panite tähele?
HAMLET: (OPHELIA jalge ette pikali heites) Mu preili , kas heidan te rüppe?
OPHELIA: Ei, mu prints.
HAMLET: Ma mõtlesin : panen pea te sülle.
OPHELIA: Jah, mu prints.
HAMLET: Kas te arvate, et ma tahtsin ehale tulla?
OPHELIA: Ma ei arva midagi, mu prints.
HAMLET: See on hea mõte tütarlaste jalge vahel lamada.
OPHELIA: Mis on, mu prints?
HAMLET: Ei midagi.
OPHELIA: Te olete lõbus, mu prints.
HAMLET: Kes, mina?
OPHELIA: Jah, mu prints.
HAMLET: Jumaluke, parim komödiant! Miks ei peaks inimene lõbus olema? Sest vaadake, kui rõõmus mu ema välja näeb ja mu isa suri kahe tunni eest.
OPHELIA: Ei, kaks kord kahe kuu eest, mu prints.
HAMLET: Nii ammu? No siis las vanakurat kannab musta, mina tõmban endale sooblinahad selga. Taevake, kaks kuud tagasi surnud ja pole ikka veel unustatud! Siis on lootust, et mälestus suurest mehest võib elada pool aastat kauem kui mees ise.
Tuleb Polonius ja näitlejad.
POLONIUS: Parimad näitlejad maailmas igal alal, olgu see tragöödia, komöödia, ajalookroonika, pastoraal, pastoraalne komöödia, ajalooline pastoraal, traagilis-ajalooline mäng või traagilis-komöödialik-ajalooline
pastoraalmäng, lahutamatu lavatükk või piiramatu luulelugu. Ka sina Brutus ! Ja siis langes Caesar!
HAMLET: Mu isand, te rääkisite, et te mängisite kunagi ülikoolipõlves?
POLONIUS: Mängisin küll, mu prints, ja mind peeti heaks näitlejaks.
HAMLET: Keda te mängisite?
POLONIUS: Ma mängisin Julius Caesarit. Mind tapeti Kapitooliumil. Brutus tappis mu ära.
HAMLET: Tal oli täita brutaalne osa, kui ta nii kapitaalset vasikat Kapitooliumil pidi tapma .
KOLMAS NÄITLEJA: Teilt etenduse huvides,
mis alandlikult näitame,
me kannatlikkust palume.
HAMLET: Kas see on proloog või sõrmuse sisse graveeritud salmike?
OPHELIA: Tõepoolest. See ei kestnud kaua, mu prints.
HAMLET: Nagu naise armastus.
KOLMAS NÄITLEJA: Sest a’ast kui arm neil hinged , Jumal käed
kord liitis pühimate seoste väel,
on päiksevankril ümber maa ja vee,
ju kaetud kolmekümne ringi tee
ja kuu on sirand päikselt laenat helgil
kolmkümmend tosin korda taevatelgil.
TEINE NÄITLEJA: Arm kestku meil ka siis, kui kuu ja päike
teist sama palju teha jõudnud käike.
Kuid oh, sul tervis hiljuti on just
läind kehvaks, huulil pole naeratust.
Ma olen mures, aga sinu meel
mu murest ärgu ehmatagu veel.
Oh, jäta see!
Siis reetja oleksin; ma nii ei tee!
Teist meest – ei, ennem ma end ära neaks!
Vaid mehetapja teist kord pulmi peaks.
KOLMAS NÄITLEJA: Kibe kui koirohi .
TEINE NÄITLEJA:
Teist abielu kasuhimu seoks ,
ei saaks see armastuse tõukel teoks.
Teist korda kadund kaasa tapaks ma,
kui suudleks sängis teise mehega.
KOLMAS NÄITLEJA:
Ma usun, et nii mõtlebki ta just,
kuid tihti murrame ju lubadust.
Mis kirehoos me endal lubanud –
koos kire lõpuga see kadunud.
TEINE NÄITLEJA: Las toitu maa ja valgust taevas keelab,
las päev mu lõbu, öö mu rahu neelab.
Mu usk ja lootus meeleheiteks saagu ,
mul osaks erakluse piinad jäägu.
Mu soovid vastukarva pöördugu
ja kõik mu rõõmud ära rikkugu.
Mind nuhtlus jälitagu siin ja seal,
kui lesepõlves mehele läen eal.
KOLMAS NÄITLEJA:
Ränk vanne ! Kui ta nüüd seda hakkabki näitama!
HAMLET: Ema, kuidas sulle see näitemäng meeldib?
KUNINGANNA: Mul tundub, kuninganna tõotab liiga palju.
HAMLET: Oo, aga ta peab oma sõna.
KUNINGAS: Tunned sa näidendi sisu? Ega seal midagi ebameeldivat ei ole?
HAMLET: Ei, ei, nad ju ainult mängivad – mürgitavad naljapärast. Ausõna, verelaskmiseks ei lähe.
KUNINGAS: Mis on selle näidendi pealkiri?
HAMLET: “Hiirelõks” – oo, tõesti, milline kujund! See näidend kujutab üht Viinis toimepandud mõrva. Hertsogi nimi on Gonzago, naine on Baptista. Kohe saate näha. See on alatu lugu. Aga mis meil sest! Teie Majesteeti ja meid, kel südametunnistus puhas, see ei puuduta.
Tuleb LUCIANUS.
OPHELIA: Mida see tähendab, prints?
HAMLET: Kuulge, preili, see on ju hiiliv kurjus. See on keegi Lucianus, kuninga vennapoeg.
OPHELIA: See stseen valgustab arvatavasti näidendi mõtet.
HAMLET: Kohe saame näha. Hakka peale, mõrtsukas. Jäta oma neetud lõustad ja hakka peale. Vares kraaksub kättemaksu.
LUCIANUS: Sünk mõte peas, teoks valmis käed, mürk segat.
Hetk soodne, ühtki hinge, aeg ju tabat.
Jälk segu keskööl korjat vängeilt taimilt,
Kolm needust peal, kolm nõidust Hekatelt.
Su nõidusvägi ja su halvav õud
ju kohe neelab kõigilt elujõud.
(Valab magaja kõrva mürki.)
HAMLET: Ta mürgitab teda aias, tema seisuse pärast. Magaja nimi on Gonzago. Kohe näete, kuidas mõrtsukas võidab Gonzago naise armastuse.
Kuningas tõuseb.
HAMLET: Mis, kas ehmund paukpadrunite tühipaljast kõmast?
KUNINGANNA: Mis on, mu kallim?
POLONIUS: Lõpetage mäng.
KUNINGAS: Andke valgust. Lähme!
POLONIUS: Valgust. Valgust. Valgust.
Kõik lahkuvad peale HAMLETI ja HORATIO.
HAMLET: Hirv ulub, kes sai salvata,
kes terve, kepselgu.
Kel magada, kel valvata –
nii ilmakord on ju.
Horatio, kas märkasid?
HORATIO: Väga hästi, mu prints.
HAMLET: Kui jutt käis mürgitamisest?
HORATIO: Ma jälgisin teda pingsalt.
HAMLET: Las kõlab muusika ja hüüab pill!
Ei hooli kuningas komöödiast?
Kuis tundub teil? Mul tundub küll!
Las kõlab muusika !
Tulevad ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN.
GUILDENSTERN: Mu kallis prints, lubage paar sõna.
HAMLET: Oo, kasvõi terve lugu.
GUILDENSTERN: Kuningas, –
HAMLET: Jah, mis temaga on?
GUILDENSTERN: … on äärmiselt erutatud.
HAMLET: Kas viskist?
GUILDENSTERN: Ei, mu prints, sapist.
HAMLET: Te hiilgaksite rohkem oma mõistusega, kui te sellest arstile räägiksite, sest kui mina tema sappi hakkan lahutama , võib sapivool suureneda .
GUILDENSTERN: Kuninganna, teie ema, läkitas mind oma hingeahastuses teie juurde.
HAMLET: Tere tulemast.
GUILDENSTERN: Mu prints, kui te suvatsete anda mulle aruka vastuse, täidaksin teie ema käsu; kui ei, palun luba lahkuda ja loen asja lõpetatuks.
HAMLET: Mu härra, ma ei saa.
GULDENSTERN: Mida, mu prints?
HAMLET: Anda teile arukat vastust. Ma olen arust ära. Niisiis, mu ema, nagu te ütlete –
ROSENCRANTZ: Teda üllatab teie käitumine...
HAMLET: Oo, milline suurepärane poeg, kes suudab oma ema niimoodi üllatada!
ROSENCRANTZ: Ta soovib teiega oma kambris kõnelda, enne kui te magama lähete.
HAMLET: Me kuulame sõna, olgu ta kasvõi kümme korda meie ema. On teil veel meiega asja?
ROSENCRANTZ: Mu prints, mis on teie märatseva käitumise põhjus? Uskuge, te sulgete ukse omaenda vabaduse ees, kui varjate sõprade eest oma muresid.
HAMLET: Mul pole tulevikku, mu härra.
GUILDENSTERN: Kuidas see saab võimalik olla, kui kuningas on oma sõnaga kuulutanud teid Taani troonipärijaks?
HAMLET: (võtab maast plokkflöödi) Oo, plokkflööt. Omavahel öeldes – miks te püüate mind üle kavaldada, nagu tahaksite mind püünisesse ajada? Kas te mängiksite seda pilli?
GUILDENSTERN: Ma ei oska, mu prints.
HAMLET: Palun teid.
GUILDENSTERN: Uskuge mind, ma ei oska.
HAMLET: Ma anun teid.
GUILDENSTERN: Ma ei tunne ühtki sõrmevõtet, mu prints.
HAMLET: Mängida on sama kerge nagu valetada. Valitsege sõrmede ja pöidla abil neid avasid, puhuge suuga hingeõhk sisse ja pill hakkab kõnelema kõige kõnekamat muusikat. Näete, need ongi need avad.
GUILDENSTERN: Aga minu võimuses pole neist vähimatki harmooniat kuuldavale tuua. Mul puuduvad selleks oskused.
HAMLET: Näete nüüd, kui vääritu asjakese te minust teete. Tahaksite mängida mind kui pilli, arvate teadvat minu hingeavasid, tahaksite mu sisima saladuse päevavalgele tirida, mu kõlaulatuse madalaimast noodist kõrgeimani üle kuulata; jah, selles väikeses instrumendis on palju muusikat, imelisi helisid , ometi ei suuda teie seda kõnelema panna. Tont võtku, kas te arvate, et mind on kergem mängida kui vilepilli ? Nimetage mind mistahes pilliks, sõrmitsege mind kuidas tahate, aga mängida te minul ikkagi ei saa.
Tuleb POLONIUS.
Tere jumalime!
POLONIUS: Mu prints, kuninganna tahab teiega rääkida. Ja kohe.
HAMLET: Kas näete taamal seda pilve, mis meenutaks justkui kaamlit?
POLONIUS: Kaamel mis kaamel, tõepoolest.
HAMLET: Mulle tundub, et see meenutab nirki.
POLONIUS: Selg on tal nagu nirgil.
HAMLET: Või nagu vaalal .
POLONIUS: Täpipealt vaal.
HAMLET: Sel juhul lähen ma kohe oma ema juurde. – (kõrvale) Nad lollitavad mind, kuni mu kannatusekeel katkeb. – Ma tulen kohe.
POLONIUS: Nii ma ütlen.
HAMLET: Kerge on öelda – “kohe”. Jätke mind üksi, sõbrad.
Lahkuvad kõik peale HAMLETI.
HAMLET : Nüüd ongi käes see öise lummu tund,
mil kalmud irvakil ja tõveläpp
on põrgust hõõgumas. Nüüd kuuma verd
ma võiksin juua, teha tegusid,
mis päeva paneks kahvatama. Kuss !
Mind ootab ema. Süda, endaks jää!
9. stseen
Vaheruum. Ilmub KUNINGAS.
KUNINGAS: Mu süü on jälk, ta lehkab taevani
tal lasub iidne needus, surmasüü -
ah, vennatapp! Ei saa ma palvetadagi -
kuitahes tungiv, terav oleks tahe,
süütunne tundub veelgi teravam.
Kaks kohust, mille vahel kõheldes
ei tea, kust alustada - nõnda siis
nad jäävad lohakile mõlemad... Ent kui
see käsi vennaverest kasvõi nõretaks,
kas siis ei jätku heldes taevas vihma,
et lumivalgeks uhtuda mu patt?
Misjaoks on halastus kui mitte selleks,
et süüle näkku vaadata? Või palve,
kui temas puudub kaksikvõim, mis kas
ei laseks langeda või lunastust
tooks langenule? Tõstan pilgu siin -
mu patt on olnud. Aga ometi,
m i s palve võiks mind päästa? " Andesta
mu jõle mõrv?" No vaevalt, sest mul kõik
on alles, mille pärast mõrvasin - mu kroon,
mu ihaldatud võim, mu kuninganna...
Kas andeks saab siis see, kes püsib patus?
Siinilmas, korruptsiooni keeristes,
võib õigust vägagi küll väänata;
näeb tihti, kuidas süüteost saadud tulu
eest seadus müüakse. Siin küll - ent s e a l
ei maksa riukad midagi. Mis on,
on oma selgel kujul; palgest palge
sääl seisame me oma pattudega.
Ja siis - mis saab meist siis? Noh, siis
peab katsuma, mis suudab kahetsus...
Mis on, mis ta ei suuda? Aga kui
ei jätku kahetsustki patusel - mis siis?
Oh kurat küll. Oh surmaraske rind -
hing võrgus rabeldes ju kinni jääb
veel rohkem!
Inglid, appi! Painduge,
mu tõrksad põlved; teraskiudne süda,
saa õrnaks, süütuks kui vastsündinu!
Ehk läheb hästi veel!...
Laskub põlvili. Ilmub HAMLET, silmitseb kuningat.
HAMLET: Nüüd võiksin seda teha, nüüd, ennäe,
ta palvetab; ja nüüd ma seda teengi.
Tōmbab mōōga.
Ja ongi taevas mees... Kuid kas siis see
on minu kättemaks? Siin tarvis mõelda.
See lurjus tappis minu isa, ent
nüüd mina, ainus poeg, siis selle eest
nii taevasse ju saadan lurjuse.
See oleks tasu, mitte kättemaks.
Ei.
Kao tuppe, mõõk, küll saabub hirmsam hetk,
kui põõnab purjuspäi või märatseb
või vähkreb verepatu asemel -
teeb teo, kus puudub vähim lunastus -
siis lange, mõõk, et pea ees põrgusse
ta kaoks ja neetud hing tal mustaks jääks,
kui haud, kus läeb. Mind ootab ema nüüd.
Su palve pikendab vaid hingesüüd.
HAMLET lahkub.
KUNINGAS: Suust kerkib sõnu, mõtted jäävad maha -
kuid tühje sõnu taevas eal ei taha.
Lahkub.
10. stseen
Kuninganna tuba; kuningas Hamleti ja Claudiuse pildid, ja voodi. KUNINGANNA ja POLONIUS.
POLONIUS: Ta tuleb kohe. Noomige ta läbi;
ta tembud , ütelge, on talumatud
ja ainult teie kõrgus kaitsnud veel
on teda majesteedi raevu eest.
Kuid nagu targalt mainis kuningas,
on soovitav , kui peale ema veel
seal mõni sünnilt erapooletum
kõrv kuulaks pealt.
HAMLET: Ema, ema, ema!
KUNINGANNA: Ta tuleb.
POLONIUS varjub. Ilmub HAMLET.
HAMLET: Noh, mis lahti, ema?
KUNINGANNA: Hamlet, sa oled solvand oma isa.
HAMLET: Ema, sa oled solvand minu isa.
KUNINGANNA: No kuule, vastad liiga kergel keelel.
HAMLET: No vaata, mis sa küsid kurjal keelel.
KUNINGANNA: Mis jutt see on nüüd, Hamlet?
HAMLET: Mis siis on?
KUNINGANNA: Saad aru üldse, kellega sa räägid?
HAMLET: Jah, muidugi - sa oled kuninganna
ja oma mehe venna naine oled
ja - ah, et poleks nii - ka minu ema.
KUNINGANNA: Las räägib sinuga siis see, kes oskab.
Tahab ära minna.
HAMLET (haarab tal käest):
Ei, ei, sa istud ega liigu paigast
siit enne, kui su ette peegli sean ,
mis paljastab su hingepõhjani.
KUNINGANNA: Mis sa must tahad ? Tahad tappa või?
POLONIUS: Appi, vahtkond , appi!
HAMLET (tõmbab mõõga): Mis, rott või? (Torkab mõõgaga)
Noh, vean kihla, surnud rott.
POLONIUS: Ta tappiski mu.
KUNINGANNA: Taevas, mis sa tegid!
HAMLET: Mul pole aimugi. Kas kuningas?
KUNINGANNA: Mis järsk ja jõle veretöö, oh arm!
HAMLET: Just, jõle veretöö - peaaegu sama hull
kui tappa kuningas ja naituda
seejärel tema vennaga või mis?
KUNINGANNA: Kui tappa kuningas...?
HAMLET: Jah, aulik proua, just nii ütlesin.
Avastab surnud POLONIUSE.
Sa vaene vilets narr. Ma pidasin
sind üheks teiseks - sinust kõrgemaks.
Näed nüüd, ei maksa nina kõikjal toppida.
Pöördub KUNINGANNA poole.
Vait, ära mulju käsi, istu rahus,
su südant muljun nüüd, kui võimalik
see üleüldse on!
KUNINGANNA: Mis olen sulle teinud, et sa mind
nii häbematult söandad rünnata?
HAMLET: Sa oled sooritanud teo, mis teeb
kõik silmakirjalikuks - kogu sündsuse -,
ilmsüütu armastuse laubale
ta õitsva roosiõie asemel
kui jälgi paise häbimärgi lööb
nii hirmsa teo, et ...
KUNINGANNA: Mis see tegu on?
HAMLET: Näed seda pilti siin ja seda seal,
mis kujutavad kahte venda? Näed -
see o l i sinu abikaasa. Nii
nüüd vaata - see on sinu praegune,
kes oma venna sala-suretas.
Kus on su silmad? Mis sind sõgestas?
KUNINGANNA: Jää, Hamlet, vait - sa sunnid mind
ju heitma pilku hingepõhja, kus
näen sissesööbind musti plekke, ah...
HAMLET: Kuid aeleda ses voodis roojases,
kesk vänget higi mesiarmatseda
sealaudas...
KUNINGANNA: Aitab, ära räägi rohkem!
Su sõnad mõjuvad kui pussihoobid!
Küll, kallis Hamlet.
HAMLET: Lurjus, mõrtsukas,
su esimese mehe kümnendikust
kakskümmend korda tühisem, see pajats
ja kuningriigi kukrupügaja,
kes kalli krooni näppas riiulilt
ja pistis oma tasku ..
KUNINGANNA: Nüüd küllalt!
HAMLET: See kokkutraageldatud kuningas...
Ilmub isa VAIM.
Oh taeva väed, te tiiva alla võtke
mind, päästke! Mis sa tahad, auväärt kuju?
Kas tulid laiska poega noomima,
kel aeg ja kirg on liiva jooksmas käest
ja ikka täitmata su hirmus käsk?
Oh räägi!
KUNINGANNA: Kes on see, kellele sa seda räägid?
HAMLET: Kas sa ei näe siis?
KUNINGANNA: Mitte midagi,
ehk küll näen kõike, mis on olemas.
HAMLET: Ja sa ei kuulnud - mitte midagi?
KUNINGANNA: Ei muud kui ainult meie endi juttu.
HAMLET: Näed? Vaata! Seal! Ta hakkab minema -
mu isa, täpselt samasugune kui elus!
Näe, seal, just praegu läheb uksest välja!
VAIM kaob.
KUNINGANNA: See on su oma aju sigitis;
su vaimupalaviku pettepilt!
HAMLET: Mis vaimupalavik! Mis pettepilt!
Mu ema, taeva nimel, petad end
kui oma süüd pead minu hulluseks!
KUNINGANNA: Oh Hamlet, lõhestad mu südame...
HAMLET: Eks viska minema ta mustem pool
ja ela puhtalt teise poolega!
Head ööd... Kuid ära heida lelle sängi;
sa teeskle voorust, kui see puudub sul.
Jää täna karskeks. Veelkord siis - head ööd.
Osutab Poloniusele.
Ma koristan ta siit ja vastutan
ta surma eest. Nii. Veel üks kord head ööd.
Tahab lahkuda, kuid tuleb tagasi.
Üks sõna siiski veel.
KUNINGANNA: Mis on, mu poeg?
HAMLET: Kõik vastupidi tee, kui käskisin!
Las kuningas taas meelitab sind sängi,
las välja pigistab sult kogu loo -
et tegelikult polegi ma hull,
vaid hullupööra kaval.
Kas sa tead,
et ma pean sõitma Inglismaale?
KUNINGANNA: Ah,
see läks mul meelest: nii on otsustatud.
HAMLET: Mu lelle tervita! Oh mõnusust,
kui kokku põrkavad kaks kavalust!
Lohistab Poloniuse minema.
Ilmub KUNINGAS koos ROSENCRANTZI ja GUILDENSTERNIGA.
KUNINGAS (tōstes KUNINGANNA üles):
Kus on su poeg?
KUNINGANNA: Te hetkeks lahkuge.
ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN lahkuvad.
KUNINGAS: Kuis Hamletiga lood on, Gertrud?
KUNINGANNA: On sama pöörane kui mäslev torm.
Rapiiri haaras meeletusehoos
ja huupi surnuks lõi Poloniuse.
KUNINGAS: Seal sama oleks juhtund meilegi.
Ta vabadus meid kõiki ähvardab -
sind ennastki ja mind ja igaüht.
Kuid kuhu on ta läinud nüüd?
KUNINGANNA: Ta surnukeha välja kandma läks
ja nuttes kahetses, mis oli teind.
KUNINGAS: Oo, Gertrud, tule!
Ta saadame veel enne laevale,
kui päike mäkke ronib. - Guildenstern!
Tulevad ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN.
Te sōbrad, minge abi järele.
On Hamlet tapnud oma hulluses
Poloniuse ja ema toast ta viind.
Ta leidke, rahulikult rääkige
ja surnu kandke kabelisse siis.
Ma palun, tegutsege kiiresti.
Rosencrantz ja Guildenstern lahkuvad.
Me kokku oma sõbrad targimad
nüüd kutsume, neil teatame, mis on
meil nõuks ja mis siin juhtund paraku.
Et laim, mis üle ilma kahiseb
ja sappi märgi pihta läkitab,
ei riivaks meie nime. Lähme nüüd.
Kuningas ja kuninganna lahkuvad.
11. stseen
GUILDENSTERN: Ja surnu kabelisse kandke siis. Ja kõik see muu. Ütleks keegi, kust alustada.
ROSENCRANTZ: (hüüab) Hamlet!
GUILDENSTERN: Hamlet!
ROSENCRANTZ: (hõikab) Prints Hamlet!
Tuleb HAMLET.
HAMLET: Kindlalt peidus.
ROSENCRANTZ JA GUILDENSTERN:
Hamlet! Prints Hamlet!
HAMLET: Mis kisa see? Kes hüüab Hamletit? Oo,
sealt nad tulevadki.
Tulevad ROSENCRANTZ, GUILDENSTERN jt.
ROSENCRANTZ: Mu prints, mis tegite te surnukehaga?
HAMLET: Eks liitsin põrmuga, kust ta ju pärit.
ROSENCRANTZ: Öelge meile, kus ta on, et saaksime ta kabelisse viia.
HAMLET: Ärge seda uskuge.
ROSENCRANTZ: Mida?
HAMLET: Et ma teie saladust oskan pidada ja enda oma mitte. Pealegi, kui küsijaks on käsn, mis vastuse peaks kuningapoeg andma?
ROSENCRANTZ: Kas te peate mind käsnaks, mu prints?
HAMLET: Jah, isand, käsnaks, mis imab endasse kuninga soosingut, autasusid ja mõjuvõimu. Aga sellised ametimehed osutavad kuningale parima teene alles lõpus ta hoiab neid nagu ahv suunurgas – esimesena pistab suhu, viimasena neelab alla. Kui tal läheb vaja seda, mida te olete kogunud , tarvitseb tal teid ainult pigistada ja ennäe! – kuivad olete te käsnad jällegi.
ROSENCRANTZ: Ma ei mõista teid, mu prints.
HAMLET: Mul on selle üle hea meel. Rumal kõrv ei oska igat juttu kinni püüda.
GUILDENSTERN: Mu prints, te peate ütlema meile, kus surnukeha on, ja minema koos meiega kuninga juurde.
HAMLET: Keha on kuninga juures, aga kuningas pole keha juures. Kuningas on miski –
GUILDENSTERN: Miski, mu prints?
HAMLET: Miski eimiski. Viige mind tema juurde.
Lahkuvad.
12. stseen
Vaheruum.
Tulevad KUNINGAS, HAMLET (VALVURITE saatel), ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN.
KUNINGAS: Nii, Hamlet, kus Polonius on?
HAMLET: Ōhtusöögil.
KUNINGAS: Ōhtusöögil? Kus?
HAMLET: Mitte kus tema sööb, vaid kus teda süüakse. Teatav kogu poliitilisi vaklu on praegu tema kallal. Vagel on toidulaua ainuvalitseja: me nuumame kōiki teisi elukaid, et iseendid nuumata, ja iseendid nuumame vaklade jaoks. Lihav kuningas ja lahja kerjus on üksnes eri road - kaks toitu, aga söögilaud on sama. Niisugune on lõpptulemus.
KUNINGAS: Paraku, paraku.
HAMLET: Inimene vōib kala püüda ussiga, kes on söönud kuningat, ja süüa kala, kes selle ussi ära ōgis.
KUNINGAS: Mis sa sellega öelda tahad?
HAMLET: Ei midagi, kui et näidata teile, kuidas kuningas vōib teha kuningliku paraadreisi läbi kerjuse soolestiku.
KUNINGAS: Kus Polonius on?
HAMLET: Taevas. Saatke sinna otsima . Kui teie käskjalg teda sealt ei leia, otsige teda põrgust ise. Aga kui te teda tõesti selle kuu jooksul ei leia, siis tunnete tema haisu, kui te treppidest üles lähete.
KUNINGAS (osadele VALVURITELE): Minge otsige teda sealt.
HAMLET: Ta ootab te tuleku ära. (VALVURID lahkuvad.)
KUNINGAS: Su enda ohutuse pärast, prints,
mis muret meile teeb ju samavõrd,
kui kurvastab meid see, mis oled teind,
su kiirelt peame ära saatma siit.
End teele sestap sea. On purjeis laev
ja tuul on päri, saatkond ootab sind -
kõik valmis Inglismaale minekuks ,
et sisse nõuda vana maksuvõlg.
HAMLET: Inglismaale?
KUNINGAS: Jah, Hamlet. Siin, Rosencrantz ja Guildenstern, on teile volikirjad, te saatke Hamletit.
HAMLET: Hästi.
KUNINGAS: Just nii, kui meie sihte mõistaksid.
HAMLET: Tean keerubit, kes näeb neid läbi. Nii - siis Inglismaale! Hüvasti, mu kallis ema.
KUNINGAS: Su armastav isa, Hamlet.
HAMLET: Mu ema. Isa ja ema on mees ja naine, mees ja naine on üks liha; seega - mu ema. Inglismaale siis!
II VAATUS
13. stseen
Kuninga pidulaud. Õukond istub ümber laua, laua peal tantsib kojanarr. Kõik on lõbusas tujus. Tuleb Ophelia.
OPHELIA: Olla või mitte olla - see on küsimus.
KUNINGANNA: Mis on, Ophelia?
OPHELIA: Mis siis on ōilsam: kas taluda
kõik truult, mis sõge saatus ette paiskab,
või tõsta mässu, et see hädaorg
kord lõpeks?
Surra - jääda magama,
muud midagi - ehk unes ununeb
ka hingepiin, kõik tuhat painajat,
me keha kaasaanne tahtmatu?
KUNINGAS: Kuidas siis ka kena neiu käsi käib?
OPHELIA: Mis magus lahendus! Jah, surra, magada
- ehk undki näha?
Jah, seal ongi konks. Sest see, mis kangastuda võib, kui oleme
kord maise kesta maha raputand - see võtab mõtlema.
Ja seletab
me vaevapõlve visa venimist.
KUNINGANNA: Mu armas laps, mida need sõnad peaksid tähendama?
OPHELIA: Kes taluks aja alandust ja ängi,
ürgülekohut, kõrgi põlastust,
küll armastuse piinu, kohtu aeglust,
küll võimu jultumust ning jalahoope,
mis malbe tublidus saab väärituilt,
kui kõigest nõksti vabastada võiks
üks vahe väits?
Kes väherdaks
ja higistaks, veaks hingeldades koormat,
kui hirm ei hiiliks hinges selle ees,
mis tuleb pärast surma - tume maa,
kust rändureilt ei saabu enam teateid.
Nii tõmbub kössi tahe, talub pigem,
mis käes, kui haarab käsitamatut.
KUNINGAS: Kaua ta juba niimoodi on?
OPHELIA: Jah, arutledes araks lööme kõik
ja õhetava südikuse säde
me kaalutluse kaalul kahvatab.
Nii mõni suurejooneline nõu
jääb sootuks soiku, jookseb umbe teelt
või teotab siis teo nime. Aga tasa!
Väljast kostavad Laertese hüüded.
LAERTES: (ukse tagant) Eest ära!
KUNINGAS: Mis lärm see on?
LAERTES: (ukse tagant) Kus on see kuningas? Kus on kuningas?
OPHELIA: Mu vend! Mu vend peab sellest muidugi teada saama, nii et ma tänan teid hea nõu eest.
KUNINGAS: Ust valvake! Viige ta ruttu minema!
OPHELIA: Saatke mu tõld siiapoole! Head ööd, mu daamid , head ööd. Kallid daamid, head ööd.
Ophelia viiakse õuedaamide vahel ära.
KUNINGAS: Hoidke tal silm hoolega peal.
Sisse tormab relvastatud LAERTES.
LAERTES: Kus on see kuningas?
Nüüd, närukael, mu isa siia too!
KUNINGANNA: Laertes, vaiksemalt.
LAERTES: Üksainus vaikiv veretilk - see teeks
mu isa sarvekandjaks, sohilapseks minu
ja keset ema karsket puhast laupa
lööks hooramärgi!
Läheneb ähvardavalt; KUNINGANNA ruttab tal teed tõkestama.
KUNINGAS: Laertes, mis on lahti,
et müristad kui kõu? Las olla, Gertrud,
sa ära meie pärast muretse ,
me kuninglikkust kaitsev pühadus
ei lase reetmist ligi ega luba
tal toorutseda. Noh, Laertes,
sa lausa suitsed vihast ! Rahu, Gertrud,
las mees siis räägib.
LAERTES: Kus mu isa on?
KUNINGAS: Sai surma.
KUNINGANNA: Aga mitte tema läbi.
KUNINGAS: Las küsib himu täis.
LAERTES: Mismoodi siis?
Ja ärge puru silma ajage!
KUNINGAS: Hea Laertes,
kui tahad isa surmast teada tõtt,
kas kättemaksuks huupi nagu mängur
siis rabad vaenlast , sõpra, kaotajat
ja võitjat?
LAERTES: Ainult tema vaenlasi.
KUNINGAS: Siis tahad teada neid?
LAERTES: Ta sõpradele
on minu süli laialt avatud.
KUNINGAS: Nii juba räägib õige poeg ja rüütel!
OPHELIA ilmub uuesti, lilled käes.
LAERTES: Ophelia!
OPHELIA: Räägitakse, et pagari tütar muundati öökulliks, sest ta ei andnud nälgijale leiba. Jumala eest, me teame, kes me oleme, aga mitte, mis meist saada võib... Jätkugu teil leiba enestele ja teistelegi!
LAERTES: Ophelia, õeke, maikuu õieke!
OPHELIA: Ma loodan, et kõik läheb hästi. Peame muidugi olema kannatlikud - aga kuidas mitte nutta, kui mõelda, et ta pandi külma mulla alla... Isa! Ema!
OPHELIA (LAERTESELE): Siin on rosmariini, see on mälestuseks - pea meeles, mu arm - ja siin on käoorvikuid, need on mõtiskluseks. (KUNINGALE) Teile on siin köömneid, hingele puhastuseks ja kurekelli kavaluseks, (KUNINGANNALE) siin on ängelheinad teie jaoks ja siin on minu omad - oi, aga leinalille tuleb ju teistmoodi kanda! Ja see siin on maarjalill – õnnetu armastus, see jääb minule. Tahaksin kinkida teile kannikesi, aga kõik need närbusid, kui mu isa suri, räägitakse, et õndsat surma... Jää jumalaga.
Ophelia lahkub, Kuninganna tema järel.
KUNINGAS: Kõik minge siit! Laertes, siia jää!
Lahkuvad kõik peale Kuninga ja Laertese.
KUNINGAS: Laertes, las ma kõnetan su valu,
kui sa ei keela . Vali keda tahes
sa oma targimatest sõpradest,
et mõistaksid nad kohut meie vahel.
Kui otseselt või kaudselt süüdlaseks
nad tunnistavad mind, saad kuningriigi
ja krooni, elu - mida iganes -
mult hüvituseks. Kui ent süüd ei leita,
siis kannatlikult püüdkem üheskoos
su hingerahu taastada.
LAERTES: Hea küll.
Ta surma asjaolud , veider matus -
ei vappi, kilpi ega mõõka haual,
ei väärilist ja sündsat talitust -
see kisendab maast taevani nii valjult,
et nõuab arupärimist.
KUNINGAS: Just nii.
Sa kuula arusaaja kõrvaga,
sest see, kes sinu ülla isa tappis,
on varitsend ka mind.
LAERTES: Siis Hamlet?
KUNINGAS: Jah. Nüüd tule kaasa, palun.
Kuningas ja Laertes lahkuvad. Tuleb Horatio, tema järel Marcellus.
MARCELLUS: Horatio, siin on sulle kiri kelleltki, kes olevat nimetanud end sinu sõbraks Wittenbergi päevilt.
HORATIO: Kes selle tõi?
MARCELLUS: Ma ei tea. Üks meremees .
Marcellus lahkub.
HORATIO: (loeb kirja) Horatio, et teha lühidalt - olime merel vaevalt kaks päeva, kui meid ründasid piraadid . Kargasin üle nende laevale, nad teadsid, mida nad tegid ja ma pean nüüd neile selle eest mingisuguse teene osutama. Toimeta need kirjad kuninga ja kuninganna kätte ja tõtta ise minu juurde nii ruttu kui võimalik. Mul on sulle kõrva sisse öelda sõnu, mis su tummaks teevad. Ela hästi. Sinu Hamlet.
Horatio lahkub.
17. stseen
Tulevad Claudius ja Laertes.
KUNINGAS: Just nii –
las süüdlast kättemaksukirves tababki.
LAERTES: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Tead, Normandiast
üks rüütel viibis kahe kuu eest siin...
LAERTES: Normandlane?
KUNINGAS: Normandlane.
LAERTES: Lamord?
KUNINGAS: Just tema jah.
LAERTES: Ma tunnen teda hästi;
see mees on päris oma rahva pärl.
KUNINGAS: Su võimeid meisterlikuks ülistas
ta mõõgavõitluses - nii vilund kaitses
kui eriti rapiirivehkluses,
et hüüdis: oleks see vast vaatepilt,
kui leiduks võrdne vastane! Ta vandus,
et tema rahva seast ei leia silma
ja nõtkust, tõrjet, kiirust väärilist
su vastu panna. Kõik see kiitus
nii kiivaks ärgitas ent Hamleti,
kes aina unistas su kojutulekust,
et mõõku mõõta võiks. Su terviseks!
Et meie sõprus ikka kestma jääks!
Tuleb Horatio.
HORATIO: Te kõrgusele - ja see kuningannale.
KUNINGAS: Mis? Hamletilt? Kes tõi need kirjad siia?
HORATIO: Eks meremehed. Mina neid ei näinud.
Horatio lahkub.
KUNINGAS: (Loeb): Kõrge ja võimas, teadke, et olen paljalt teie kuningriigis kaldale pandud. Palun luba homme Teie kuningliku silma alla ilmuda.
Taani prints Hamlet.
Mis see siis tähendab? Kas kõik on tagasi?
Või hoopis lõks?
LAERTES: Käekirja tunnete?
KUNINGAS: Jah, Hamleti... Miks "paljalt"? (loeb) P.S. Üksi...
Kas sina taipad?
LAERTES: Ei, kuid las ta tuleb.
Ma lõikan kirikus tal kõri läbi!
KUNINGAS: Noh, kui on nii ja kuis veel olla võiks?,
siis püsi algul varjul - küllap Hamlet
pea kuuleb sinu kojujõudmisest.
Su võitluskunsti üles kiidame
ja kihlveo peale kokku viime teid.
Et usaldab meid oma õilsal moel,
siis mõõku ta ei hakka uurima .
Saad nürimata mõõga valida
ja maksta kätte isa surma eest.
LAERTES: Jah, nii ma teen - veel enam, mõõga otsa
ma määrin mürgiga, et vastane
ka kerge kriimustuse korral surma saaks.
KUNINGAS: Pea, olgu varuks teine variant,
Sa ründa teda nõnda tuliselt,
et Hamlet küsiks juua. Mis siis nüüd?
Ilmub KUNINGANNA.
KUNINGANNA: Üks häda ajab aina taga teist,
ei vahet hingetõmbekski! Laertes,
su õde uppus ära.
LAERTES: Uppus? Kus?
KUNINGANNA: Üks paju kasvab oja kohal längus
ja peegeldab veevoolus hõbelehti;
neid punus ta sääl kummalisse pärga
koos tulikate, maarjalillede
ja nõgeste ja juudakäppadega -
neil rahvasuus küll ropum nimi liikvel,
ent karsked neiud surnusõrmedeks
neid hüüavad. Kui lookas okstele
ta ronis riputama vanikut,
siis murdus reetlik oks ja pillas neiu
koos lilledega nutva oja rüppe.
Ta riided vee peal laotudes küll hoidsid
tükk aega teda pinnal nagu näkki;
ta ise mitmes vanast laulust juppe
veel laulis nagu ohtu mõistmata
või nagu olend , kes on sündinud
vees hõljumiseks. Kuid ei kestnud kaua,
kui heliseva lauluviisi pealt
liig raskeks muutund kehakate põhja
viis vaesekese.
LAERTES: Oh häda, siis ta uppus?
KUNINGANNA: Uppus, uppus.
LAERTES: Liig palju vett, Ophelia, su päralt
on niigi - talitsema pean ma pisaraid.
Ent loomusund meist nagu ikka võitu saab
ka häbitunde kiuste. Kui see möödub,
taas olen mees...Head aega, kuningas.
Mu huulilt leekivsõnu lahvataks,
kui nad ei niiskuks sellest narrusest.
Lahkub.
KUNINGAS: Peab teda saatma, Gertrud. Kui suurt vaeva
ma nägin teda rahustades! Nüüd
võib puhkeda raev uuesti - seepärast
on parem, kui me talle järgneme.
Lahkuvad.
18. stseen
Surnuaed. Tulevad kaks hauakaevajat. Ilmub ka Hamlet.

HAUAKAEVAJA: Kas saab ristiinimese kombel matta seda, kes ise tahtlikult oma lunastust otsib? Kas tahad tõtt kuulda? Kui ta poleks olnud kõrgest soost neiu, siis teda kristliku kombe kohaselt ei maetaks. Tõsi ta on. Ja veelgi halvem on see, et suurtsugu rahval oleks nagu suurem õigus ennast uputada või üles puua kui nende usuvendadel. Ma panen sulle ühe küsimuse ette: “Kes ehitab kõvemini kui müürsepp, laevategija või puusepp ?”

HAUAKAEVAJA: Võllategija.

HAUAKAEVAJA: Sinu taibukus meeldib mulle. Võllas on hea, aga mismoodi ta hea on? Ta on hea nendele, kes kurja teevad. Sina aga teedki kurja, kui sa üled, et võllas on kirikust kõvemini ehitatud. Ergu – võllas oleks hea ka sulle. Ära oma ajusid kauem sellega vaeva. Kui sinult seda teinekord küsitakse, siis vasta – hauakaevaja. Sest tema ehitised püsivad viimsepäeva laupäevani. Aga lippa nüüd kõrtsi ja too mulle kortel viina .
( Laulab .) Kui noorelt tundsin armastust
küll see aga magus näis,
aeg kadus aga käest, oh õnnetust,
ei saand mina himu täis.
HAMLET: Mul kõigest õhkub vastu süüdistust,
mis loidu kättemaksu õhutab.
Mis on siis inimene, kui vaid sööb
ja magab terve elu? Loom, ei muud.
Sest see, kes lõi meid nii, et meie vaim
võiks olnust õppida, ei kinkinud
meil jumalikku mõistust, pilgu avarust
ju selleks, et see pehkiks tarbetult.
Ons mälu lühike kui loomal mul
või on need ara loomu kõhklused,
et tagajärgi peensusteni vaen? –
ses mõttekäigus tarkust vaid üks kild ,
kolmveerand sellest argust on! – Ei tea,
miks elan veel ja räägin, mida teha,
kui põhjust, tahet, jõudu, vahendeid
mul on, et seda teha. Olla suur
ei tähenda suurt põhjust leida teoks,
vaid tõsta tüli õlekõrrestki,
kui au on kaalul.
Ilmub Horatio.
HAMLET: Hei Horatio!
HORATIO: Siin olen, kallis prints, te teenistuses.
HAMLET: Horatio, sa tõega kõige ausam mees
eal kellega ma mõtteid vahetand.
HORATIO: Oo, kallis prints.
HAMLET: Ei, ma ei meelita.
Mis kasu võiksin loota sinult, kel
on ainsaks varaks, millest ammutad,
su nõtke vaim? Miks meelitada vaest?
HAUAKAEVAJA laulab.
HAUAKAEVAJA: (laulab)
Kui noorelt tundsin armastust
küll see alles magus näis,
aeg kadus aga käest, oh õnnetust,
ei saand mina himu täis.
HAMLET: Kas sel mehel puudub arusaamine oma tegevusest, et ta hauda kaevates laulab?
HORATIO: Harjumus on ta oma ametis tuimaks teinud.
HAMLET: See on tõesti nii. Mida vähem sa kätt tööle külge paned, seda tundlikum ta on.
HAUAKAEVAJA: (laulab)
Kuid hiilis ligi vanadus
ja küüned külge lõi.
Ning justkui poleks elandki,
mind maa pealt ära tõi.
(Viskab hauast pealuu välja.)
HAMLET: Sel pealuul oli kord keel ja ta võis laulda . Kuidas see lontrus teda vastu maad virutab, nagu see oleks eesli lõualuu, millega Kain esimese mõrva toime pani! See võis olla mõne poliitiku peakolu, kelle üle see eesel nüüd valitseb, mõne, kes Jumalat ennast püüdis tüssata, nagu Kain seda tegi. Eks?
HORATIO: Võis küll, mu prints.
HAMLET: Jah, ja nüüd on ta vaglaemanda omand ja labidaisanda pillutada. On see alles täispööre!
(Hauast lendavad välja mõned kondid.)
HAMLET: Kui me ainult suudaksime seda taibata. Kas need luud sigitati ainult selleks, et nendega saaks kurni mängida? Minu kondid hakkavad selle mõtte peale valutama.
HAUAKAEVAJA : (laulab)
Las käia, kirka, labidas,
sest surilina üll.
Meil külaline ootamas,
auk varsti valmis küll.
(Viskab veel ühe pealuu hauast välja.)
HAMLET: Veel üks. Kas ei võinud see olla mõne advokaadi pealuu? Kus on nüüd ta konksud ja nõksud, hagid ja haagid, võtted ja nükked? Miks ta talub, et see poolearuline lontrus oma labidaga talle vastu pead taob ja miks ta teda peksmise eest vastutusele ei võta? On see nüüd tema tasude tasu, et ta peen peakolu peenliiva täis on? Peremees , kelle haud see on?
HAUAKAEVAJA: Minu. (Laulab.) Auk varsti valmis küll –
HAMLET: Usun, et ta sinu on, kui sa sisse heidad.
HAUAKAEVAJA: Teie heidate tema üle nalja, isand, sest ta ei ole teie oma; mina omalt poolt ei heida küll ise sisse, aga minu ta on.
HAMLET: Sina heidad nalja, sest ise sisse ei heida, aga ütled, et ta on sinu oma. See on surnu jaoks, mitte elus inimeste tarvis; nii et ära heida nalja.
HAUAKAEVAJA: See on elus etteheide, isand, ta kipub minu juurest teie juurde tagasi.
HAMLET: Mis mees see on, kellele sa hauda kaevad?
HAUAKAEVAJA: Pole see kellegi mees, isand.
HAMLET: Mis naine siis?
HAUAKAEVAJA: Naine ka mitte.
HAMLET: Kes siia siis maetakse?
HAUAKAEVAJA: See, kes oli naine; aga rahu tema hingele, nüüd on ta laip.
HAMLET: Jumala eest, Horatio, ma olen märganud, et inimesed on viimase aasta jooksul teraseks läinud. Kui kaua sa juba hauakaevaja oled olnud?
HAUAKAEVAJA: Sellestsamast Jumala päevast peale, kui meie kadunud kuningas Norra Fortinbrase ära võitis.
HAMLET: Kui palju sinna aega tagasi on?
HAUAKAEVAJA: Kas teie ei tea siis või? Iga loll võib seda öelda. See oli samal päeval, kui noor Hamlet sündis. Toosama, kes on hull ja Inglismaale saadeti.
HAMLET: Soo-soo. Miks ta Inglismaale saadeti?
HAUAKAEVAJA: No eks ikka sellepärast, et ta hull oli. Ta saab seal oma mõistuse tagasi. Või kui ei saa, siis seal pole sellest suurt lugu.
HAMLET: Miks?
HAUAKAEVAJA: Seal ei panda seda tähele. Seal on kõik sama hullud kui temagi.
HAMLET: Kuidas ta hulluks läks?
HAUAKAEVAJA: Väga veidral viisil, öeldakse.
HAMLET: Mis mõttes “veidral viisil”?
HAUAKAEVAJA: Kaotas mõistuse ära.
HAMLET: Mille peale?
HAUAKAEVAJA: Eks ikka siia, Taanimaa peale. Olen olnud siin kolmkümmend aastat surnumatja. Poisipõlvest saati.
HAMLET: Kui kaua peab inimene mullas olema, enne kui ta ära kõduneb?
HAUAKAEVAJA: No kui ta enne surma kõdu pole, siis oma kaheksa – üheksa aastat. See pealuu siin on mullas olnud kakskümmend kolm aastat.
HAMLET: Kelle oma see on?
HAUAKAEVAJA: Ühe kuramuse hullu selli oma, et susi teda söögu! Ta valas mulle kord pudelitäie reiniviina pähe. See pealuu, härra, on kuninga kojanarri Yoricku pealuu.
HAMLET: See siin?
Võtab pealuu enda kätte.
HAUAKAEVAJA: See, jah.
HAMLET: Vaene Yorick! Ma tundsin teda, Horatio. Piiritu naljasoone, võrratu kujutlusvõimega mees. Ta on mind lugematuid kordi kukil kandnud. Siin olid need huuled, mida ma olen suudelnud ei tea mitu korda ja nüüd … kui võigas on seda kujutleda. Kus on nüüd su pilked, su hüpped, su laulud, su lustlikud sähvatused, mis terve laudkonna naerust röökima panid? Ei ühtki enam? Lõuad läinud, lõuapoolik? Mine nüüd mõne daami tuppa ja ütle talle, et pangu või tollipaksuselt värvi peale, selliseks muutub ta ikkagi. Horatio, ütle mulle üht asja.
HORATIO: Mida, mu prints?
HAMLET: Kas sina usud, et Aleksander Suur nägi mulla all samasugune välja? Kui madalaks võib meie otstarve muutuda, Horatio! Me võime Aleksandri üllast põrmu jälgida seni, kuni ta teisendub punniks augu ees, eks?
HORATIO: Jah, kui me oma mõttel sedavõrd veidralt laseme lennata .
HAMLET: Ei, ma räägin tõega, tõenäosuse võimalikkust silmas pidades. Aleksander maeti maha, Aleksander muutus põrmuks, põrmust saame savi, savist teeme punni õllevaadi ette.
HORATIO: Kõrk Caesar suri, saviks sai – ja täiteks
ta kõlbas pragudesse, seina näiteks …
Oo põrm, mis kord maailma hoidis vaos,
sai tuisutõkestajaks seinapraos!
Sealt tuleb kuningas.
Kalmistule tuleb leinarongkäik; kantakse lahtist kirstu OPHELIA surnukehaga, järgnevad LAERTES, KUNINGAS, KUNINGANNA, ÕUKONDLASED ja VAIMULIK. HAMLET ja HORATIO istuvad jugapuu alla.
KUNINGANNA: Jää jumalaga, õrn Ophelia,
sind lootsin naiseks oma Hamletile.
Ma tahtsin ehtida su mõrsjasängi,
armas laps, kuid mitte hauda katta.
LAERTES: Oo, kolmekordne needus tabagu
kolmkümmend korda seda nurjatut,
kes röövis teraseima mõistuse
sult julmal viisil, õrn Ophelia!
Sind tahan kaisutada kordki veel.
Hüppab hauda.
Nüüd surnule ja elavale liiv
te kuhjake, et mägi sellest saaks.
HAMLET ( astub esile): Kes kuulutab seal oma kurbusest
nii ränga rõhuga, et peatuvad
rändtähedki ja jäävad kuulama ?
See olen mina, Hamlet, Taani prints.
Astub haua äärde.
LAERTES: Siis ole neetud, võtku saatan sind!
Ronib hauast välja ja ründab HAMLETIT.
KUNINGANNA: Nad lahutage ometi! Oh, Hamlet!
KUNINGAS: Laertes!
Kaaskondlased lahutavad nad.
HAMLET: Ma teab kui äge ega järsk küll pole, kuid ohtlik võin ma olla ikkagi,
nii hoia parem minust eemal käed.
HORATIO: Ma palun, rahunege, kallis prints!
HAMLET: Ma selles asjas võitlen lõpuni.
KUNINGANNA: Mis asjas, kallis poeg?
HAMLET: Ma armastasin ju
Opheliat; ka nelikümmend tuhat venda
ei ületaks mind armukülluselt.
Mis asja sina ta eest õige teeksid?
KUNINGAS: Oh, ta on hull, Laertes.
KUNINGANNA: Laertes, taeva pärast,
ta juttu ära pane tähele.
HAMLET: Tont võtku, ütle, mis sa õige teed?
Kas ulud , võitled, paastud , katkud juukseid,
jood äädikat? Sööd ära krokodilli?
Võin ka! Kas tulid siia halama
ja muljet jätma hauda hüpates?
Jah, mata ennast elusalt ta juurde -
teen sama. Ja see jura mägedest...
Eks laamenda, ma vastan samaga.
KUNINGANNA: See on vaid hullus - korraks märatseb,
küll peagi möödub hoog .
HAMLET: Kas kuuled mees?
Mis on see põhjus, et mind kohtled nii?
Sind olen ikka armastanud… Olgu!
Kõik, mis ta suudab, tehku Herakles ,
kass näub, ja koeral oma päev on ees.
Lahkub.
KUNINGAS: Jää palun temaga, Horatio.
HORATIO järgneb HAMLETILE.
(LAERTESELE) Las kinnitab su kannatlikku meelt
me eilne jutt. Eks teeme kiiresti.
Mu kallis Gertrud, valva oma poega.
Küll peagi nüüd me rahuaega näeme,
kuid seni kõiges kannatlikuks jääme.
Lahkuvad.
19. stseen
Vaheruum.
Tulevad HAMLET ja HORATIO vesteldes.
HAMLET: Ei, Horatio, nad teadsid väga hästi, mis nad tegid.
Tuleb CORNELIUS.
CORNELIUS: Prints, tema majesteet laseb küsida, kas jääte oma valmisoleku juurde Laertesega võistelda või tahaksite võitlust edasi lükata.
HAMLET: Ma ei muuda oma kavatsusi; kui tema majesteet arvab , et see on sünnis, siis mina olen valmis. Nii ütlegi.
CORNELIUS lahkub.
HAMLET: Niipalju sellest; nüüd siis kuuled muust.
Sain, mis ma tahtsin; näppasin neilt kirja
Ning mis ma leidsin sealt, Horatio?
Oh, kuninglikku kelmust! Kindla käsu,
et Inglismaal mul otsast löödaks pea.
See käsk on siin; loe, kui sa aega saad.
Kuid kas tahad kuulda, mis ma tegin ?
Ma hakkasin uut kirja koostama.
Kord tundsin - nagu kõik me riigimehed -
ka mina ilusast käekirjast häbi
ja püüdsin sellest lahti saada; nüüd
ta osutus mu teenriks. Tahad teada,
mis ma kirja panin?
Vaid karmi vannutuse kuningalt:
et Inglismaa on ustav läänimaa,
et rahu nisupärg bla-bla-bla-bla...
Siis, niipea kui on teada kirja sisu,
ta toojad ilma pika jututa
sealsamas hukataks ning aegagi
ei jäetaks pihi jaoks.
See tähendab, et Rosencrantz ja
Guildenstern on surnud.
HORATIO: Te kaotate selle kihlveo, prints.
HAMLET: Ma ei usu. Ma olen viimasel ajal pidevalt harjutanud. Ma vōidan, sest tingimused pole võrdsed. Kuningas mängib minu peale, mulle on kolm punkti ette antud.
HORATIO: Ma lähen neile vastu ja ütlen, et te pole vormis.
HAMLET: Ei midagi sarnast. Me trotsime endeid. Ka varblase kukkumine on ette määratud. Kui see nüüd ei juhtu, juhtub see ükskord ometi. Valmisolek on kōik. Olla või mitte olla.
Tuleb LAERTES.
HAMLET: Mind vabanda, ma olin ülekohtune,
kuid anna mulle andeks rüütlina.
Eks küllap oled kuulnud sinagi
sest meelesegadusest, mis mind tabanud.
Võiks Hamlet teha liiga Laertesele?
Ei, Hamlet mitte. Aga kes siis teeb?
Ta hullus. Ja kui nii, ka Hamlet siis
on see, kes kannatada saanud on,
ta hullus on ta enda vaenlane.
LAERTES: Kui nii, end talitsen ja sõpruse
sult võtan vastu nagu sõpruse.
Tulevad Kuningas ja Kuninganna.
HAMLET: Me kihlveo lahendame vennalikult.
KUNINGAS: Hamlet, mu vennapoeg, kas tingimused on sulle teada?
HAMLET: Suurepäraselt, kuid kihlveo sõlmisite nõrgemale.
KUNINGAS: Ei arva seda; tean teid mõlemaid -
kui ta end täiendanud ongi, edumaa
on see-eest meil.
Kui võidab Hamlet esimesel tuuril
või seis jääb võrdseks kolmandalgi tuuril,
las kahurist siis kõmab kogupauk.
Siis kuningas joob tervist Hamletile
ja karikasse heidab kauni pärli,
mis Taani krooni ehib neljat põlve.
Nüüd kuningas joob tervist Hamletile!
Noh, alustage. Teritage pilk
nüüd, kohtunikud.
HAMLET ja LAERTES asuvad kohtadele.
HAMLET: Noh, peale.
LAERTES: Peale, prints.
Vehklevad.
HAMLET: Üks.
LAERTES: Ei.
HAMLET: Mis otsus?
NARR: Tabas, ilmselt tabas.
Katkestavad vehklemise. Lüüakse trummi , puhutakse pasunaid, väljast kostab suurtükkide kogupauk.
LAERTES: Noh, hästi. Veel kord.
KUNINGAS: Oodake, ma joon.
Täidab peekri.
See pärl (näitab pärli) on sinu, Hamlet; terviseks!
Joob ja näitab, et heidab pärli peekrisse.
Vii talle peeker.
HAMLET: Teen tuuri ära, las ta seni seista.
Paneb peekri lauale.
Noh!
Vehklevad.
Teist korda pihta! Kuidas otsus on?
LAERTES:
Jah, riivas, riivas, ma ei vaidle vastu.
Katkestavad.
KUNINGAS: Näib nii, et võitjaks tuleb meie poeg.
KUNINGANNA: Ta läbimärg on higist, hingeldab. Siin, laps,
mu taskurätik võta, pühi silmi.
Ulatab HAMLETILE oma taskuräti, võtab peekri.
Ka kuninganna joob su õnneks, Hamlet.
HAMLET: Mu lahke ema!
KUNINGAS: Gertrud, ära joo!
KUNINGANNA: Ma tahan juua, luba ometi!
Joob ja pakub peekrit HAMLETILE.
KUNINGAS (kõrvale):
Ses peekris on ju mürk! Liig hilja juba!
HAMLET: Ei julge ma veel juua, ema - hiljem.
KUNINGANNA: Siis tule siia, kuivatan su nägu. (Kuivatab.)
LAERTES (KUNINGALE): Nüüd taban teda küll.
HAMLET: Laertes, kolmas tuur. Sa teed ju nalja,
ma palun, tule peale tõsiselt,
või muidu näib, et ainult lollitad.
Vehklevad kolmandat korda. Katkestavad.
NARR: Kuis on, mu prints? Kuis on, Laertes?
HAMLET: See tuur jäi viiki.
LAERTES (järsku): Säh sulle siis!
Lööb HAMLETILE ootamatu torkega kerge haava. HAMLET vihastub, lööb LAERTESEL mõõga käest, näeb, et see on nürimata ja surub LAERTESELE pihku oma mõõga. HAMLET torkab LAERTESELE sügava haava. KUNINGANNA variseb kokku.
HORATIO: Prints, vaadake, mis kuningannal on!
HAMLET: Mis kuningannal on?
KUNINGAS: Ta minestas verd nähes.
KUNINGANNA: Ei, ei, see jook , see jook - oo, kallis Hamlet! - see jook, see jook!..Ma olen mürgitatud!
Sureb. Sisse tormab MARCELLUS.
MARCELLUS: Noor Fortinbras on rikkund rahulepet
ja tungind oma väega Helsingöri!
HAMLET: Oo nurjatust! Uks lukku kiiresti!
Kus reetur on? Ta tuleb leida kohe.
Uks võetakse valve alla.
LAERTES: Siin, Hamlet.. Hamlet, surm on küljes sul.
See oli reetlik relv, ots nürimata
ja mürgine. Mu enda vastu pöördus
see sepitsus - ei jaksa enam.
Ja kuningas... ja kuningas on süüdi...
HAMLET: Siis asu tööle, mürk!
Torkab KUNINGA läbi.
KUNINGAS: Mind kaitske, sõbrad, see on kõigest haav.
Kuningas sureb.
HAMLET: Horatio, ma suren , sina elad –
jää tunnistajaks minust ja mu loost.
HORATIO: Ma olen pigem vana roomlane kui taanlane!
Ära.
HAMLET: (talle järele) Kui oled eales kalliks pidand mind,
siis pea veel veidi vastu selles ilmas,
et rääkida mu lugu, mis siin toimus,
et mis viis milleni… Ja siis…
LAERTES: Teineteisele
meil tuleb andestada , üllas Hamlet.
HAMLET: Oo, võtku taevas hingelt sul see vaev !
Ma järgnen pea!
LAERTES: Lõpp on vaikus.
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Surevad.