Kordamisküsimused

1. Ruumiline planeerimine - Ruumiline planeerimine on eri tasanditel ühiskonnaplaneerimine, mille eesmärgiks on mingi maa-ala arengu eesmärkides ja tingimustes kokkuleppimine. Ruumilise planeerimise eesmärgiks on leida kõiki osapooli rahuldavad tasakaalukad lahendused tervikliku ja jätkusuutliku elukeskkonna loomiseks teatud maa-alal. – arvestades sotsiaalseid, majanduslikke, looduslikke ja kultuurilisi reaalsus ja tulevikuvisioone.
füüsiline planeerimine - Füüsiline planeerimine tegeleb looduse ja antropogeense keskkonna säilitamise või muudatuste planeerimisega. Sünonüümideks füüsilisele planeerimisele on viimasel sajandil olnud territoriaalne planeerimine (mis viitab seotusele kindla territooriumiga), ruumilis -territoriaalne planeerimine, ruumiline planeerimine, areaalplaneerimine.
territoriaalne planeerimine - Territoriaalne planeerimine käsitleb kõiki teemasid (funktsioone või sektoreid) korraga ja ühe tervikuna mingil haldusüksusel või muud moodi piiritletud territooriumil (nt Noarootsi valla üldplaneering, Supilinna üldplaneering, Tallinna Haabersti linnaosa üldplaneering).
Ajaloolisest traditsioonist tulenevalt käsitletakse kahemõõtmelise territoriaalplaneerimisena ka seda osa ühiskonnaplaneerimisest, mis käsitleb looduslike ja kultuuriliste territoriaalsete ressursside olemuse, seisundi ja kasutuse analüüsi, nende ressursside edaspidiste kasutusvõimaluste hindamist, võimalike maakasutusviiside koordineerimist, eri lahendusvariantide seast valiku tegemist, otsustamist ja planeeritu elluviimist.
Ajalooliselt tuginebki territoriaalplaneerimine nn füüsilise maakasutuse planeerimisele, mis, nagu nimetuski ütleb, on seotud peamiselt füüsiliste territooriumi looduslike ja kultuuriliste ressursside kasutamisega, kuid mida on siiski tihti raske selgelt eristada ülejäänud ühiskonnaplaneerimise valdkondadest. Territoriaalplaneerimine saab ise ja seab piiranguid sotsiaalmajanduslikule planeerimisele.
funktsionaalne planeerimine - Teema- ehk sektor - ehk funktsionaalne planeerimine käsitleb ühiskonna jaoks vaid ühte või mitut antud hetkel olulist (täpsustamist vajavat) teemat, sektorit või funktsiooni mingil haldusüksusel või piiritletud territooriumil (nt linna jalgrattateede planeering , valla puhkealade planeering). Teemaplaneeringuga täpsustatakse tavalistelt juba olemasolevat terviklikku territoriaalset planeeringut.
sektorplaneerimine (teemaplaneerimine),
tervikplaneerimine - Ühiskonnaplaneerimine on koondnimetus erinevatele planeerimistegevustele, mille eesmärgiks on terviklik planeerimine erinevatel ühiskonna tasanditel. Terviklik planeerimine toetub nii territoriaalse- kui ka teemaplaneerimise põhimõtetele.
2. Planeerimisprotsessi põhietapid.
• olemasoleva keskkonna looduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike osiste analüüs, sh nende keskkonnaosiste omaduste muutmise piirangud ja võimalused;
• hinnangu andmine looduslike ja inimtekkeliste ressursside võimalikule jaotamisele ja kasutamisele;
• eri huvide ja huvigruppide (asjaliste ja kooskondade) väljaselgitamine;
• eri valikuvõimaluste hindamine ning valikustrateegiate väljatöötamine;
• otsustamine, mis on suunatud kindla eesmärgi saavutamisele või võimalikult suure toimimisvabaduse saavutamisele;
• sellise juriidiliste aktide süsteemi kujundamine, mis teeks planeerimise ja planeeringu, kui kokkuleppel põhineva kohaliku juriidilise akti, elluviimise võimalikuks ning takistaks ebasoovitatavaid arengutrende;
• selliste reeglite ja normatiivide väljatöötamine, mis võimaldaks luua positiivset füüsilist ja sotsiaalset elukeskkonda.
3. Lineaarne ja tsükliline planeerimine.
Kui kirjeldada planeerimisprotsessi etappe lineaarsel kujul, oleks üks võimalik tinglike etappide järjestus järgmine:
1. eelhinnangu andmine ja probleemistiku kirjeldamine
2. esialgse programmi (visiooni, eesmärgi) kujundamine
3. registreerimistöö – andmete kogumine (olemasolevate ja originaalsete), taustaga tutvumine 4. analüüs - andmete muutmine mõtestatud informatsiooniks
5. eesmärgi ja programmi täpsustamine
6. lahendi koostamine (süntees)
a. põhistruktuuri kirjeldamine ( kontseptsiooni arendamine)
b. planeeringu ettepaneku kujundamine ja formuleerimine
7. rakendamine ja hinnangu andmine
4. Planeerimise poolt- ja vastuargumentide neli gruppi.
• majanduslikud argumendid turumajanduse eelistest ja puudustest;
• pluralistlikud argumendid ühiskondlike ressursside jaotamisel;
• traditsioonilised argumendid kaasaegse planeerimise alg- aastatest ;
• marksistlikud argumendid suurte lääne ülikoolide akadeemilistest ringkondadest.
5. Kaasaegse planeeringuprotsessi osapooled (viis) ja nende roll planeeringu koostamisel ja elluviimisel
Kui vaadata planeerimisprotsessi ajalises kulgemises, esinevad protsessis järgmised osapooled alljärgnevas järjekorras: tellija ehk ülesande püstitaja – planeerija ehk spetsialist – otsustaja ehk poliitik – haldaja ehk administratiivne võim – tarbija ehk (planeeritu) kasutaja. Kuna tihtipeale (kuid mitte alati) on tellija ja otsustaja üks ja seesama – rahva poolt valitud poliitik, siis võib rolle käsitleda alljärgnevalt.
Poliitik esindab nii ühiskonna huvisid oma valimisringkonnas kui ka nn eri huvigruppide huvisid (geograafilise, sotsiaalse või eriala grupi). Tihtipeale ei kattu valimisringkonna kui terviku ja nn erihuvid (nt parteid on moodustunud tootmissuhete järgi, huvid aga on kujunenud tarbimistavade ja võimaluste järgi) ning seetõttu on poliitikud teatud tüüpi ebakindlas otsustussituatsioonis.
Poliitiku teadmistepagas planeerimistegevuse käivitamiseks ( tellimiseks ) ja selle üle otsustamiseks (kehtestamiseks) sõltub sellest, milline on poliitiku esindatav ringkond , milline on tema enda hariduslik tagapõhi ja kogemus. Võrrelduna haldusaparaadi ja planeerijatega on poliitiku tegutsemises rohkem diletantlikku probleemi käsitlemist ja teiste poolt ettevalmistatud argumentatsioonile toetumist.
Haldusaparaat vastutab poliitilisi otsuseid rakendava organisatsiooni majandamise, järjepidevuse ja töökorras hoidmise eest. Roll seisneb osaliselt olemasolevate juriidiliste aktide järgimises (nt kohaliku omavalitsuse kompetentsi ja vastutuspiiride kohta), osalt aga erialateadmiste ja praktilise kogemuse rakendamises.
Planeerijal on ülesanne teha kindlaks püstitatud planeerimisülesande lahendamise eeldused, probleemi ajalised ja ruumilised seosed ning leida võimalikke probleemi lahendeid, tuues välja ka vajalikud argumendid erinevate lahendite poolt ja vastu, mis oleks otsustusprotsessi lähtekohaks. Kui haldusaparaadi roll on seotud peamiselt järjepidevuse hoidmisega, siis planeerija roll on seotud olemasoleva olukorra muutmisega. Samas võib ka planeerija roll olla küllaltki varieeruv , sõltudes planeerimistegevuse eesmärgist ja tööpositsioonist. Planeerimise eesmärk on seotud rohkem ressurssi jagamisega (nn jaotuse planeerimine) tarbija ehk avalikkuse poolt vaadatuna, kui planeerija esindab avalikku sektorit, töötades mingi haldusaparaadi koosseisus . Samas kui planeerija esineb mingi kitsama huvigrupi “advokaadina”, on tegemist nn innovatiivse planeerija rolliga.
Tarbija peab otseses mõttes elama selles keskkonnas (ja võib olla, et terve elu), mida haldusaparaat haldab vastavalt poliitikute poolt kehtestatud, kuid planeerijate väljatöötatud ja soovitatud planeeringute järgi. Tarbija peab oma soovid, vajadused ja argumendid poliitikutele, haldajatele ja planeerijatele teatavaks tegema, selleks et need saaksid neid soove, vajadusi ja argumente planeerimisprotsessis arvestada. Selleks on vaja aga ressursse (aega ja raha), initsiatiivi ja teatud aktiivsust ning häid kanaleid teiste planeeringu osapooltega suhtlemiseks. Tarbijate aktiviseerimiseks on mitmeid võimalusi, alates üldisest informeerimisest ja arutelude korraldamisest (sätestatud juba ka meie planeerimisseaduses) ja lõpetades drastiliste tegevusmeetmete kasutamisega, toomaks esile ka nende huvigruppide huvisid, kellel muidu jääks puudu oskusi ja võimalusi oma huvide eest seismisel .
6. Analüüsi teostamise eesmärgid
• esile tuua ja kindlustada vajalikke ühiskondlikke ühishuve;
• käsitleda individuaalse või huvigruppide tegevuse negatiivseid kõrvalmõjusid;
• luua ja parandad taustinformatsiooni paremate avaliku ja era sektori otsuste tegemiseks;
• käsitleda avaliku ja erasektori tegevustest tulenevat ressursside jaotusefekti.
7. Planeerimisteooria ja planeerimismetoodika põhisisu ja erinevused
Planeerimise puhul tuleb tavaliselt eristada :
• planeerimisteooriat (teooriat planeerimisest; “ sisuline ”), mis käsitleb planeerimise funktsiooni ühiskonnas, protseduurilisi suhteid ja põhilisi vaatenurki planeerimistegevusele;
• planeerimismetoodikat (teooriat planeerimises, “vormilis- normatiivne ”), mis käsitleb metoodikaid konkreetsetes planeerimissituatsioonides.
Planeerimisteooria hõlmab lisaks eelnimetatule ka järgmisi teemasid:
• planeerimise poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised funktsioonid ning tingimused;
• peamiste planeerimisprotsessis osalevate osapoolte: tellija, planeerija, poliitiline kogu, täidesaatev võim ning tarbija suhted ja rollid planeerimisel;
• indiviidide ja gruppide mõju ja koostöö planeerimises ning planeerimise mõju neile endile;
• põhilised printsiibid planeerimise läbiviimiseks.
Planeerimismetoodika hõlmab lisaks eelpool nimetatule ka järgmisi teemasid:
• meetodid ajaloolise ning olemasoleva situatsiooni kohta käiva taustinfo kogumiseks;
• meetodid kogutud taustinfo ja konkreetse planeeringupiirkonna edasise arengu võimaluste ning piirangute analüüsimiseks (kirjeldamine, selgitamine , tõlgendamine, hindamine);
• meetodid võimalike sünteesiproduktide (eskiislahendid, planeerimisettepanekud jt) loomiseks ja esitamiseks ning kokkusobitamiseks;
• meetodid erinevate lahendite hulgast valiku tegemiseks;
• printsiibid, normatiivid ja teised juriidilised aktid konkreetseks planeerimistegevuseks.
8. Planeerimisteooria tundmise vajadus praktikule
Teadmised planeerimisteooria eri harudest on praktilises planeerimises kasulikud, sest teooria võib aidata praktikutel:
• identifitseerida ja hõlmata teemakäsitlusega keskkonda ja ühiskonda mõjutavaid tegureid;
• identifitseerida süstemaatilisi suundumusi (trende) muidu häguses ja kaootilises igapäevas;
• aru saada komplektsetest seostest konkreetses planeerimissituatsioonis;
• leida iseenda, kui spetsialisti rolli ja näha oma töö asendit ühiskonna halduslikuspoliitilises süsteemis;
• suhelda teiste planeeringu osapooltega ja erinevate huvigruppidega (asjaliste ja kooskondadega);
• tunnetada ja esile tuua omi väärtushinnanguid ja saavutada omi eesmärke (positiivne siis kui eesmärgid on “head”);
• püstitada kriitilisi küsimusi oma elukutse kohta, vältida takerdumist kindlakskujunenud rutiinidesse ning olla avatud novaatorlusele (uutele lahendustele) planeerimises.
Teiselt poolt võib pealiskaudne planeerimismudelite käsitlemine juhtida praktikuid tõelisuse algelise “äratundmiseni” ja kategooriliste “kinnisideede” kasutamiseni planeerimispraktikas. “Kinnisideeline planeerimine” toetub sageli teooriate pimesi ülevõtmisele maadest, mille poliitilised tavad ja ühiskondlikud tingimused ning väärtushinnangud ei vasta kohalikele oludele. Teooriat saab ära kasutada ka teadlikult või alateadlikult tellija ning üldsuse eksitamiseks.
9. Planeerimistraditsioonid (5 tk) ja nende põhiiseloomustused, nende avaldumine Eesti planeerimissüsteemis ja -praktikas
Põhimõtteliselt võiks rääkida edasi 5 erinevast lähenemisviisist planeerimisele:
1. Sünoptiline e. ülevaatlik e. ratsionaalne e. kõikehõlmav tervikplaneerimine
2. Inkrementaalne e. samm-sammuline e. järkjärguline parendusplaneerimine
3. Transaktiivne planeerimine e. planeerimine kui õppeprotsess
4. Advokaatplaneerimine e. usaldusmees e. huvigruppide esindusplaneerimine
5. Radikaalne planeerimine e. ühiskonnakriitiline ja reformiv planeerimine.
10. Sünoptilise ja inkrementaalse planeerimismudelite tugevused ja nõrkused
Sünoptiline (ehk ratsionaalne) planeerimine baseerub ideaalsete normide rakendamisel kõikehõlmava, süstemaatilise ja etteprogrammeeritud protsessi kaudu toimuvas planeerimistegevuses, kus eesmärgiks on kõikvõimalikke asjaolude väljaselgitamine igakülgse ja ülevaatlikku analüüsi kaudu.
Kõige tavalisem kriitika kõikehõlmava planeerimise vastu on, et see:
• takistab fundamentaalsete küsimuste tõstatamist;
• mõjub konserveerivana ja juhib tähelepanu kõrvale ühiskonna erinevatelt probleemsetelt situatsioonidelt;
• mõjub komplitseerituna ja eemaletõukavana, takistades avalikkuse kaasamist planeerimisse ja tekitab ‘planeerijate eliidi’, kes võtab tegeliku võimu (otsustusõiguse) poliitikutelt ja ülejäänud avalikkuselt;
• tekitab juurde uusi konflikte;
• segab fakte ja väärtusi;