Ruumiline planeerimine - kordamisküsimused (0)

Kordamisküsimused

1. Ruumiline planeerimine - Ruumiline planeerimine on eri tasanditel ühiskonnaplaneerimine, mille eesmärgiks on mingi maa-ala arengu eesmärkides ja tingimustes kokkuleppimine. Ruumilise planeerimise eesmärgiks on leida kõiki osapooli rahuldavad tasakaalukad lahendused tervikliku ja jätkusuutliku elukeskkonna loomiseks teatud maa-alal. – arvestades sotsiaalseid, majanduslikke, looduslikke ja kultuurilisi reaalsus ja tulevikuvisioone.
füüsiline planeerimine - Füüsiline planeerimine tegeleb looduse ja antropogeense keskkonna säilitamise või muudatuste planeerimisega. Sünonüümideks füüsilisele planeerimisele on viimasel sajandil olnud territoriaalne planeerimine (mis viitab seotusele kindla territooriumiga), ruumilis -territoriaalne planeerimine, ruumiline planeerimine, areaalplaneerimine.
territoriaalne planeerimine - Territoriaalne planeerimine käsitleb kõiki teemasid (funktsioone või sektoreid) korraga ja ühe tervikuna mingil haldusüksusel või muud moodi piiritletud territooriumil (nt Noarootsi valla üldplaneering, Supilinna üldplaneering, Tallinna Haabersti linnaosa üldplaneering).
Ajaloolisest traditsioonist tulenevalt käsitletakse kahemõõtmelise territoriaalplaneerimisena ka seda osa ühiskonnaplaneerimisest, mis käsitleb looduslike ja kultuuriliste territoriaalsete ressursside olemuse, seisundi ja kasutuse analüüsi, nende ressursside edaspidiste kasutusvõimaluste hindamist, võimalike maakasutusviiside koordineerimist, eri lahendusvariantide seast valiku tegemist, otsustamist ja planeeritu elluviimist.
Ajalooliselt tuginebki territoriaalplaneerimine nn füüsilise maakasutuse planeerimisele, mis, nagu nimetuski ütleb, on seotud peamiselt füüsiliste territooriumi looduslike ja kultuuriliste ressursside kasutamisega, kuid mida on siiski tihti raske selgelt eristada ülejäänud ühiskonnaplaneerimise valdkondadest. Territoriaalplaneerimine saab ise ja seab piiranguid sotsiaalmajanduslikule planeerimisele.
funktsionaalne planeerimine - Teema- ehk sektor - ehk funktsionaalne planeerimine käsitleb ühiskonna jaoks vaid ühte või mitut antud hetkel olulist (täpsustamist vajavat) teemat, sektorit või funktsiooni mingil haldusüksusel või piiritletud territooriumil (nt linna jalgrattateede planeering , valla puhkealade planeering). Teemaplaneeringuga täpsustatakse tavalistelt juba olemasolevat terviklikku territoriaalset planeeringut.
sektorplaneerimine (teemaplaneerimine),
tervikplaneerimine - Ühiskonnaplaneerimine on koondnimetus erinevatele planeerimistegevustele, mille eesmärgiks on terviklik planeerimine erinevatel ühiskonna tasanditel. Terviklik planeerimine toetub nii territoriaalse- kui ka teemaplaneerimise põhimõtetele.
2. Planeerimisprotsessi põhietapid.
• olemasoleva keskkonna looduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike osiste analüüs, sh nende keskkonnaosiste omaduste muutmise piirangud ja võimalused;
• hinnangu andmine looduslike ja inimtekkeliste ressursside võimalikule jaotamisele ja kasutamisele;
• eri huvide ja huvigruppide (asjaliste ja kooskondade) väljaselgitamine;
• eri valikuvõimaluste hindamine ning valikustrateegiate väljatöötamine;
• otsustamine, mis on suunatud kindla eesmärgi saavutamisele või võimalikult suure toimimisvabaduse saavutamisele;
• sellise juriidiliste aktide süsteemi kujundamine, mis teeks planeerimise ja planeeringu, kui kokkuleppel põhineva kohaliku juriidilise akti, elluviimise võimalikuks ning takistaks ebasoovitatavaid arengutrende;
• selliste reeglite ja normatiivide väljatöötamine, mis võimaldaks luua positiivset füüsilist ja sotsiaalset elukeskkonda.
3. Lineaarne ja tsükliline planeerimine.
Kui kirjeldada planeerimisprotsessi etappe lineaarsel kujul, oleks üks võimalik tinglike etappide järjestus järgmine:
1. eelhinnangu andmine ja probleemistiku kirjeldamine
2. esialgse programmi (visiooni, eesmärgi) kujundamine
3. registreerimistöö – andmete kogumine (olemasolevate ja originaalsete), taustaga tutvumine 4. analüüs - andmete muutmine mõtestatud informatsiooniks
5. eesmärgi ja programmi täpsustamine
6. lahendi koostamine (süntees)
a. põhistruktuuri kirjeldamine ( kontseptsiooni arendamine)
b. planeeringu ettepaneku kujundamine ja formuleerimine
7. rakendamine ja hinnangu andmine
4. Planeerimise poolt- ja vastuargumentide neli gruppi.
• majanduslikud argumendid turumajanduse eelistest ja puudustest;
• pluralistlikud argumendid ühiskondlike ressursside jaotamisel;
• traditsioonilised argumendid kaasaegse planeerimise alg- aastatest ;
• marksistlikud argumendid suurte lääne ülikoolide akadeemilistest ringkondadest.
5. Kaasaegse planeeringuprotsessi osapooled (viis) ja nende roll planeeringu koostamisel ja elluviimisel
Kui vaadata planeerimisprotsessi ajalises kulgemises, esinevad protsessis järgmised osapooled alljärgnevas järjekorras: tellija ehk ülesande püstitaja – planeerija ehk spetsialist – otsustaja ehk poliitik – haldaja ehk administratiivne võim – tarbija ehk (planeeritu) kasutaja. Kuna tihtipeale (kuid mitte alati) on tellija ja otsustaja üks ja seesama – rahva poolt valitud poliitik, siis võib rolle käsitleda alljärgnevalt.
Poliitik esindab nii ühiskonna huvisid oma valimisringkonnas kui ka nn eri huvigruppide huvisid (geograafilise, sotsiaalse või eriala grupi). Tihtipeale ei kattu valimisringkonna kui terviku ja nn erihuvid (nt parteid on moodustunud tootmissuhete järgi, huvid aga on kujunenud tarbimistavade ja võimaluste järgi) ning seetõttu on poliitikud teatud tüüpi ebakindlas otsustussituatsioonis.
Poliitiku teadmistepagas planeerimistegevuse käivitamiseks ( tellimiseks ) ja selle üle otsustamiseks (kehtestamiseks) sõltub sellest, milline on poliitiku esindatav ringkond , milline on tema enda hariduslik tagapõhi ja kogemus. Võrrelduna haldusaparaadi ja planeerijatega on poliitiku tegutsemises rohkem diletantlikku probleemi käsitlemist ja teiste poolt ettevalmistatud argumentatsioonile toetumist.
Haldusaparaat vastutab poliitilisi otsuseid rakendava organisatsiooni majandamise, järjepidevuse ja töökorras hoidmise eest. Roll seisneb osaliselt olemasolevate juriidiliste aktide järgimises (nt kohaliku omavalitsuse kompetentsi ja vastutuspiiride kohta), osalt aga erialateadmiste ja praktilise kogemuse rakendamises.
Planeerijal on ülesanne teha kindlaks püstitatud planeerimisülesande lahendamise eeldused, probleemi ajalised ja ruumilised seosed ning leida võimalikke probleemi lahendeid, tuues välja ka vajalikud argumendid erinevate lahendite poolt ja vastu, mis oleks otsustusprotsessi lähtekohaks. Kui haldusaparaadi roll on seotud peamiselt järjepidevuse hoidmisega, siis planeerija roll on seotud olemasoleva olukorra muutmisega. Samas võib ka planeerija roll olla küllaltki varieeruv , sõltudes planeerimistegevuse eesmärgist ja tööpositsioonist. Planeerimise eesmärk on seotud rohkem ressurssi jagamisega (nn jaotuse planeerimine) tarbija ehk avalikkuse poolt vaadatuna, kui planeerija esindab avalikku sektorit, töötades mingi haldusaparaadi koosseisus . Samas kui planeerija esineb mingi kitsama huvigrupi “advokaadina”, on tegemist nn innovatiivse planeerija rolliga.
Tarbija peab otseses mõttes elama selles keskkonnas (ja võib olla, et terve elu), mida haldusaparaat haldab vastavalt poliitikute poolt kehtestatud, kuid planeerijate väljatöötatud ja soovitatud planeeringute järgi. Tarbija peab oma soovid, vajadused ja argumendid poliitikutele, haldajatele ja planeerijatele teatavaks tegema, selleks et need saaksid neid soove, vajadusi ja argumente planeerimisprotsessis arvestada. Selleks on vaja aga ressursse (aega ja raha), initsiatiivi ja teatud aktiivsust ning häid kanaleid teiste planeeringu osapooltega suhtlemiseks. Tarbijate aktiviseerimiseks on mitmeid võimalusi, alates üldisest informeerimisest ja arutelude korraldamisest (sätestatud juba ka meie planeerimisseaduses) ja lõpetades drastiliste tegevusmeetmete kasutamisega, toomaks esile ka nende huvigruppide huvisid, kellel muidu jääks puudu oskusi ja võimalusi oma huvide eest seismisel .
6. Analüüsi teostamise eesmärgid
• esile tuua ja kindlustada vajalikke ühiskondlikke ühishuve;
• käsitleda individuaalse või huvigruppide tegevuse negatiivseid kõrvalmõjusid;
• luua ja parandad taustinformatsiooni paremate avaliku ja era sektori otsuste tegemiseks;
• käsitleda avaliku ja erasektori tegevustest tulenevat ressursside jaotusefekti.
7. Planeerimisteooria ja planeerimismetoodika põhisisu ja erinevused
Planeerimise puhul tuleb tavaliselt eristada :
• planeerimisteooriat (teooriat planeerimisest; “ sisuline ”), mis käsitleb planeerimise funktsiooni ühiskonnas, protseduurilisi suhteid ja põhilisi vaatenurki planeerimistegevusele;
• planeerimismetoodikat (teooriat planeerimises, “vormilis- normatiivne ”), mis käsitleb metoodikaid konkreetsetes planeerimissituatsioonides.
Planeerimisteooria hõlmab lisaks eelnimetatule ka järgmisi teemasid:
• planeerimise poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised funktsioonid ning tingimused;
• peamiste planeerimisprotsessis osalevate osapoolte: tellija, planeerija, poliitiline kogu, täidesaatev võim ning tarbija suhted ja rollid planeerimisel;
• indiviidide ja gruppide mõju ja koostöö planeerimises ning planeerimise mõju neile endile;
• põhilised printsiibid planeerimise läbiviimiseks.
Planeerimismetoodika hõlmab lisaks eelpool nimetatule ka järgmisi teemasid:
• meetodid ajaloolise ning olemasoleva situatsiooni kohta käiva taustinfo kogumiseks;
• meetodid kogutud taustinfo ja konkreetse planeeringupiirkonna edasise arengu võimaluste ning piirangute analüüsimiseks (kirjeldamine, selgitamine , tõlgendamine, hindamine);
• meetodid võimalike sünteesiproduktide (eskiislahendid, planeerimisettepanekud jt) loomiseks ja esitamiseks ning kokkusobitamiseks;
• meetodid erinevate lahendite hulgast valiku tegemiseks;
• printsiibid, normatiivid ja teised juriidilised aktid konkreetseks planeerimistegevuseks.
8. Planeerimisteooria tundmise vajadus praktikule
Teadmised planeerimisteooria eri harudest on praktilises planeerimises kasulikud, sest teooria võib aidata praktikutel:
• identifitseerida ja hõlmata teemakäsitlusega keskkonda ja ühiskonda mõjutavaid tegureid;
• identifitseerida süstemaatilisi suundumusi (trende) muidu häguses ja kaootilises igapäevas;
• aru saada komplektsetest seostest konkreetses planeerimissituatsioonis;
• leida iseenda, kui spetsialisti rolli ja näha oma töö asendit ühiskonna halduslikuspoliitilises süsteemis;
• suhelda teiste planeeringu osapooltega ja erinevate huvigruppidega (asjaliste ja kooskondadega);
• tunnetada ja esile tuua omi väärtushinnanguid ja saavutada omi eesmärke (positiivne siis kui eesmärgid on “head”);
• püstitada kriitilisi küsimusi oma elukutse kohta, vältida takerdumist kindlakskujunenud rutiinidesse ning olla avatud novaatorlusele (uutele lahendustele) planeerimises.
Teiselt poolt võib pealiskaudne planeerimismudelite käsitlemine juhtida praktikuid tõelisuse algelise “äratundmiseni” ja kategooriliste “kinnisideede” kasutamiseni planeerimispraktikas. “Kinnisideeline planeerimine” toetub sageli teooriate pimesi ülevõtmisele maadest, mille poliitilised tavad ja ühiskondlikud tingimused ning väärtushinnangud ei vasta kohalikele oludele. Teooriat saab ära kasutada ka teadlikult või alateadlikult tellija ning üldsuse eksitamiseks.
9. Planeerimistraditsioonid (5 tk) ja nende põhiiseloomustused, nende avaldumine Eesti planeerimissüsteemis ja -praktikas
Põhimõtteliselt võiks rääkida edasi 5 erinevast lähenemisviisist planeerimisele:
1. Sünoptiline e. ülevaatlik e. ratsionaalne e. kõikehõlmav tervikplaneerimine
2. Inkrementaalne e. samm-sammuline e. järkjärguline parendusplaneerimine
3. Transaktiivne planeerimine e. planeerimine kui õppeprotsess
4. Advokaatplaneerimine e. usaldusmees e. huvigruppide esindusplaneerimine
5. Radikaalne planeerimine e. ühiskonnakriitiline ja reformiv planeerimine.
10. Sünoptilise ja inkrementaalse planeerimismudelite tugevused ja nõrkused
Sünoptiline (ehk ratsionaalne) planeerimine baseerub ideaalsete normide rakendamisel kõikehõlmava, süstemaatilise ja etteprogrammeeritud protsessi kaudu toimuvas planeerimistegevuses, kus eesmärgiks on kõikvõimalikke asjaolude väljaselgitamine igakülgse ja ülevaatlikku analüüsi kaudu.
Kõige tavalisem kriitika kõikehõlmava planeerimise vastu on, et see:
• takistab fundamentaalsete küsimuste tõstatamist;
• mõjub konserveerivana ja juhib tähelepanu kõrvale ühiskonna erinevatelt probleemsetelt situatsioonidelt;
• mõjub komplitseerituna ja eemaletõukavana, takistades avalikkuse kaasamist planeerimisse ja tekitab ‘planeerijate eliidi’, kes võtab tegeliku võimu (otsustusõiguse) poliitikutelt ja ülejäänud avalikkuselt;
• tekitab juurde uusi konflikte;
• segab fakte ja väärtusi;
• loob hoomamatuid informatsioonihulkasid ja tervikhinnanguid;
• takistab novaatorlust.
Vastandiks eelpool nimetatud analüütilisele, ratsionaalsele, sünoptilisele lähenemisnurgale on vähem ambitsioonikas lähenemine planeerimisele, baseerudes järkjärgulisele edasiliikumisele planeerimistegevuses.
Selle vaatenurga järgi keskendutakse rohkem planeerimisprotsessile endale ja sellest saadavale kogemusele. Välistatakse kõikehõlmavate ülevaadete ja hinnangute andmine kõikvõimalikele alternatiividele, keskendudes rohkem piiritletud otsuste ettevalmistamisele, mis muudavad vähe kuid piisavalt olemasolevat olukorda antud piirkonnas ja mis võimaldavad saavutada suuremat toetust ühiskonna eri huvigruppide hulgas. Selle lähenemisenurga kriitikud väidavad, et samm-sammulise planeerimise korral:
• miski ei garanteeri, et üksikute positiivsete väikeste muudatuste summa annaks ka positiivse terviklahenduse;
• põhimõttelised ühiskondlikud mõtteavaldused ja visioonide arendamine on tagaplaanil;
• kokkulepe eri huvigruppide vahel ilma põhimõtteliste ühiskonna regulatsioonimehhanismide kasutamiseta on väikese väärtusega ja tihti lühiajaline;
• selle mudeli järgi tehtud otsused peegeldavad tugevate huvigruppide huvisid rohkem kui suurte hajusate huvidega huvigruppide omasid.
11. Kombinatsioonimudel planeerimises, selle avaldumine Eesti planeerimissüsteemis ja - praktikas
Sisaldab nii vajalikke fundamentaalseid otsuseid, mis annavad peamise arengu suuna, kui ka samm-sammulisi otsuseid, mis annavad vajaliku detailsuse, nüansseerituse ja põhjuse eelnimetatud arengu suuna muutmiseks (nn kaugelähedane analüüs). Igas planeerimismudelis peab aga sisalduma märgatav kogus ratsionaalsust. Samas peab moodne planeerimisprotsess olema avatud ja andma võimalusi vabaks arvamuste avaldamiseks, kaasatöötamiseks ja suhtlemiseks eri planeeringu osapoolte ja huvigruppide vahel.
12. Poliitik versus planeerija tänapäeva planeerimistegevuses
Planeerimine käsitleb poliitilisi väärtusi ja poliitika kätkeb endas planeerimist. Selline rollide ja tegevuste kattumine tingib planeerija ja poliitiku rolli võrdlemise vajaduse. Esinevad kaks äärmuslikku vaatenurka planeerija rollile (viimane on kaasajal valdavam):
1. Avalikus sektoris töötav planeerija ei pea, ega tohi, omada kindlaid poliitilisi tõekspidamisi ja ilmseid väärtushinnanguid. Ta peab jääma ülesande püstitaja (poliitiku) poolt seatud formuleeringute ja reeglite raamidesse ja ei tohi segada planeerimistegevusse omi väärtushinnanguid, mis erinevad poliitikute poolt seatud raamidest ja põhimõtetest.
2. Planeerija ei saa, ega tohi, käituda väärtusneutraalselt. Hinnangute andmine on iga planeerimisprotsessi lahutamatu osa, ning planeerija, lähtudes oma erialakompetentsusest, on igati õigustatud ja kohustatud kasutama kogu oma intelligentsust ja südametunnistust parima planeerimislahendi saavutamiseks (kuni otsustamishetkeni välja).
13. Planeerija missioon, asulaplaneerimise eesmärk
Planeerijal on tänapäeval kolm olulist ülesannet ehk missiooni oma erialases töös:

Kuidas kaitsta nn ressursivaeste ühiskonnakihtide huvisid? Planeerijal on lähtuvalt oma erialasest ettevalmistusest ja erialaeetikast kohustus arvestada oma erialases töös ka nende huvidega, kes ei saa, või kellel on vähe võimalusi oma huvide kaitsmiseks.

Kuidas käsitleda nn ressursirikaste investorite huvisid selliselt , et ühiskonna huvid oleks kaitstud kuid samas ka investoril oleks veel piisav tegevusvabadus kasumlikuks toimimiseks, ning minimeeritud oleks majandusliku ja poliitilise võimu väärkasutamine.

Kuidas tuua planeerimisprotsessis esile ühiskonna pikaajalised huvid, sh ka keskkonnakaitse huvid?
14. Linnatänavate kasutusfunktsioonides toimunud muutused ajaloo kestel
• Hoonestuse paigutus lõi tänavad ja väljakud kolme funktsiooniga:
- sotsiaalsed kohtumispaigad
- turuplatsid ja kauplemiskeskkond tänavatel
- transpordisooned inimestele ja kaupadele
• domineeriva rolli muutus: kauplemise kohast (kuni keskajani) transpordisooneks (industrialismist kaasajani)
• Tänavatevõrk kui sümbol tähistas ühiskonna struktuuri, seoseid :
- võimuga;
- religiooniga;
- sõjaväeliste suhetega .
• tänava esteetika: tänava väljanägemine sõltub peamiselt hoonestuse väljanägemisest
• tänav on ka kui hoonete paiknemise arvestusühik (aadress sõnastatakse tänava kaudu)
• hoonestus tänava joonel ja ruudustikukujuline tänavatevõrk  nn vundament linnastruktuurile läbi ajaloo – sest ruudustiklinna tänavatevõrk ja maakastutus on kõige paindlikum (ruudustik struktuur on kestev – funktsioon muutuv)
linna areng  geograafiline asend + looduslikud tingimused + transpordivajadus + ühiskonnakorraldus + poliitika + religioon = majad tänava ääres
Linna puhul on olulisim püsiv infrastruktuur – tänavatevõrk – funktsioonid muutuvad, kuid tänavad jäävad sajanditeks (tänavate eluiga on ajaloo kestel olnud mitu korda pikem kui nt hoonetel )
Linna plaani vaadati ja käsitleti lähtudes samast esteetilisest, religioossest ja funktsionaalsest vaatenurgast kui hoone plaani.
Ajalooline lähtekoht linnaplaneerimisele – nn klassikaline linnakujundusprintsiip:
o ühtlane ehk ühetaoline linnaruum
o fassaad ühtlane – tagahoov mitmekesine
15. Industriaalrevolutsiooniga kaasnenud muutused linnade arengus.
• 1764 ketrusmasina "The Spinning Jenny" leiutamine Inglismaal – tööstusrevolutsiooni algus Inglismaal 18. sajandil, mujal Euroopas USAs 19 saj algusest.
• kiire tehnoloogia areng ja kaubavahetuse mahu kasv
• tööjõu vajaduse kasv  linnade kiire kasv
• raudtee ajastu  linnakasvu mootor
• meretransport asendus maismaatranspordiga (peamiselt raudtee esialgu)
• uued teed ja sillad – malm ja teras konstruktsioonid
• üliliberaalne vabaturumajandus  vana traditsionaalsus (ka linnaplaneerimises) heidetakse kõrvale
• kontrollimatu “varaliberaalne” linnaehituse periood 1780 – 1830
• turutingimused tingisid elamute ja tööstushoonestuse segunemise linna siseselt
16. I, II ja III keskkonnakriisi tekkimise põhjused, olemus ja lahenduste mõju linnakeskkonna arengule
I keskkonnakriis – lokaalne reostatus ja puudulik planeerimine
• Liberalistliku linnaehituse eesmärk: maksimaalselt elamuid minimaalse maa ja rahakuluga maksimaalse kasumi eesmärgil
• Selle tulemuseks:
o tööstussaast linnas – suits ja tahm – Londoni smog
o kanalisatsiooniprobleemid
• liberaalne turumajandus polnud linnaarengu seisukohalt otstarbekas
• kerkis päevakorrale linnaehituse normeerimine – esimene moodsa planeerimise alge
Lahenduseks – modernism: üksikhoone fookuses , vabapaigutusega hooned, omavahel konkureerivate üksikhoonetega kompleks .
II keskkonnakriis - sotsiaalne reaktsioon modernismile ja majanduskliima muutus
• Üliõpilasrahutused Pariisis 1968  esimene poliitiline vastuhakk modernismile
• Senine majanduslik kasv oli olnud aluseks modernistliku planeerimisideaalide ja –praktika levikule
• 1973 aasta energiakriis lõpetas majandusliku õitsenguperioodi, mis oli kestnud alates II maailmasõjast alates - löök autotranspordi kasvule. Energiakriisi järel hakati ka hajaasustatud territooriume käsitlema planeeringutes.
• Üha enam vajasid tähelepanu ja säilitamist loodus- ja kultuuriväärtused, mis vahepealsel kiire ja ekspansiivse arenguga ajajärgul tahaplaanile “ununesid”.
Modernismi langus. Linnade saneerimine ja rekonstrueerimine . Positiivsed tulemused: terviklik lähenemine kogu linna arengu planeerimisel, linnaruumi hinnati jälle kui tervikut . Mõisteti, et linnaelanikel olid puudujäägid sotsiaalses lävimises, turvalisuses ja linnaruumi visuaalses kvaliteedis.
III keskkonnakriis – globaalne saastatus
Euroopa Ruumilise/Regionaalse Planeerimise Harta – esmakordselt sätestati tervikliku linnaruumi mõiste kaasaegse planeerimise jaoks. Normatiivne keskkond – sektoriline lähenemine on põhjustanud poolikute lahenduste saamist elurajoonides. Keskkonna laiendatud mõiste – keskkond väga lai mõiste. Keskkonnateadlik planeerimine.
17. Utopistide, reformistide ja urbanistide ideestik linnaplaneerimisel ja mõju modernistliku linnaruumi tekkimisele.
Utopistid – vastandumine ajaloolise linnaga – avatud vabakujuline linn, avatud linnaruumi idee – vaadet ilmestaks loodus ja mitte vabrikuhooned.
Reformaatorid – korrigeerida linna arengut, mitte muuta ega luua uut ühiskonna korda. Urbanistid – tahtsid sisse viia uusi linnamudeleid ja ideaale planeerimisse.
18. Modernistliku linnakäsitluse põhiseisukohad (lähtekohad)
o Kubismi ruumikäsitlus – maastikus vabalt paiknevad hooned.
o Tony Garnier’i nn avatud linn – funktsioonide eraldumine.
o Sotsiaalsed utopistid – lahknemine ajaloolisest nn “kodanlikust” linnast.
o Massitransport autodega ühendamaks erinevaid funktsionaalseid linnaosi kokku – võimaldades ellu viia funktsionaalselt tsoneeritud linna ideed.
o Diferentseeritud ( hierarhiline ja eraldatud liikleja gruppidega) tänavate-teede süsteem nn Radburn’i-printsiibid – tõi kaasa suure transpordivajaduse kasvu.
19. Funktsionaalse tsoneerimise põhimõte ja peamised maakasutustüübid (neli) modernistlikus linnas.
Funktsionalistide uus mudel koosnes tsoneeritud antiruumist, kus paiknesid vaba paigutusega hooned ja nn diferentseeritud liikluse süsteem.
Modernistlik linnaühiskond käsitles nelja printsipiaalselt erinevat tegevust ja maakasutust:
o elamine
o töötamine
o puhkamine
o transport ( mobiilsus ) ehk liikumine eelnimetatud kolme tegevusvälja vahel
20. Liikluse diferentseerimise põhimõtted – hierarhiline ja eraldatud liiklejagruppidega transpordisüsteem – nn Radburn’i põhimõtted.
Kui leiti, et autode arvukus võib lähiaastatel kasvada kuni 6 korda, võeti transpordiplaneeringus aluseks transpordisüsteemi diferentseerimise põhimõtted - hierarhiline ja eraldatud liiklejagruppidega transpordisüsteem – nn Radburn’i põhimõtted New Jersey ’st 1928 aastast. Radburni planeerimisel oli eeskujuks Howardi aedlinna ideaal, kuid uueks elemendiks oli autoliikluse suhteliselt suur osatähtsus. Radburni põhimõtet jälgiti suuresti Inglismaal nn New Town liikumise poolt 50’ aastatel, kuid hiljem on aru saadud, et need uus-linnad ei toiminud ei sotsiaalselt ega ka majanduslikult. Eriti suured probleemid tekkisid kaubanduskeskustega neis linnades. Kui uus-linnad rajati tavaliselt diferentseeritud liiklussüsteemiga lagedatele põllualadele, siis liikluse diferentseerimise põhimõtteid taheti rakendada ka vanade linnade puhul. Vana polüfunktsionaalse tänavate võrgu ümber kujundamine diferentseeritud süsteemiks on aga siiamaani suureks probleemiks.
21. Nõudlusanalüüsil ja kontrollarvudel põhineva modernistliku linnaehituse idee
Linna nähti samasuguse hierarhilise struktuurina nagu liiklust  nn puu-struktuuri printsiip, mis oli planeerimisel mugav ja planeerijatele endile arusaadav. Tekkisid nn elamukooperatiivid – ühistud, mis uusi elamunaabruskondi haldasid. Korterelamud ja kõrghooned pargimaastikus olid modernistliku linnaehituse ideaali alustaladeks. Walter Gropius väitis 1920 aastal, et 12 korruseline kortermaja annab palju efektiivsema pinnakasutuse kui perimetraalne ehk karree-hoonestus (kõnnitee servas paiknevad kinnise siseõuega hoonestus) sama suurel maa-alal. Ta arvutas ka välja korruselamute vahekaugused, millisel juhul kõik korruselamus olevad korterid saavad nautida päikesevalgust oma toas.
22. II keskkonnakriisi positiivsed tulemused linnaplaneerimisele.
• Selleks et välja selgitada ja säilitada väärtusi, mida esindavad vanemad linnaosad , hakati välja töötama mitmesuguseid asula- ehk paigaanalüüsi metoodikaid (ka Eesti keskkonnastrateegia üks eesmärke kaasajal)
• Terviklik lähenemine võeti kasutusele kogu linna arengu planeerimisel ja linnaruumi analüüs sai planeeringute koostamisprotsessi üheks oluliseks osaks
• Linnaruumi hinnati jälle kui tervikut, kus tänavaruum ja hooned kuuluvad kokku ja täiendavad teineteist
• Kinnisvara väärtus ajaloolistes linnaosades tõusis koos uute linnakeskkonda arvestava renoveerimistöö läbiviimisega
• Saadi aru, et modernistlik funktsionaalne linnaehitus põhjustab puudujääke linnaelanike sotsiaalses lävimises, turvalisuses, orienteerumisvõimes ja linnaruumi visuaalses kvaliteedis
• Palju Euroopa linnu on hiljem näinud suurt vaeva sellega, et taastada linnaruumi endist omapära ja mitmekesisust.
• Sellest tulenevalt väärtustavad läänemaade ruumiplaneerijad Eesti puitlinnaosasid, nagu Supilinn, Karlova Tartus ja Kalamaja ja Kopli Tallinnas
• Lääneriikides on sellised linnaosad valdavalt lammutatud ja uuendatud modernistliku hoonestusega
23. Keskkonna laiendatud mõiste ja selle erinevus nn kitsast normatiivse keskkonna mõistest.
Bruntland’i komisjon toob välja keskkonna laiendatud mõiste, mille järgi käsitletakse keskkonnana väga laia valdkonda ja seega suurt vastutuspiirkonda paljudele sektoritele:
o Ideoloogiliselt on oluline laiendatud keskkonna mõistest arusaamine (Eesti keskkonnaministeeriumis seda veel pole)
o Planeerimises on oluline saada aru transpordi planeerimisega kaasnevatest tagajärgedest keskkonnale, sh:

• Tervis: müra, tolm, saastatus/reostatus, liiklusohutus
  
• Visuaalsed suhted
  
• Sotsiaalsed suhted
  
• Kultuurilised suhted
  

o Elluviimisel on eesmärgiks nii majanduslikult kui ka tehniliselt väärtustada keskkonnahoidu, planeeringud tuleb sellest lähtuvalt üle vaadata
24. Ajaloolise ja funktsionaalse (modernistliku) linnamudeli võrdlus kaasaegse kombineeritud linnamudeliga.
25. Jalakäimisel, rööbastranspordil ja autotranspordil baseeruva linnamudeli erinevused, põhiskeemid (kolm) - erinevused ulatuse ja ligipääsetavuse osas
Jalakäija linnas on elanikud kõik kokku koondunud, tihedalt koos. Raudtee tulekul hakkasid linnad laienema, tekkisid eeslinnad . Autodega algas veel kiirem linnade suurenemine, sest kõigil oma transpordivahend , ja sai läbida suurema distantsi . Mõjutasid ka rahvastikukasv, suurenenud territooriumi vajadus.
Jalakäigulinna põhimõte – minimeerida transpordivajadust toimis seni, kuni isiklikuks tarbeks kodus toodetud ja käsitööliste poolt tehtud või esmastes vabrikutes valmistatud kaubad olid enamvähem ühe hinnaga. Tööstusrevolutsioon lõi linnade toimimisele hoopis teistsugused alused. Elamud suruti vabrikute tõttu linnast üha rohkem eemale. Toimuma hakkas ka tööjaotus ning eri tooraine kokkutoomine ühte kohta, kus neist toodet luua. Sellest tulenevalt muutus transport palju tähtsamaks, kui ta seda varem oli olnud. Tekkis vajadus hobukaarikutest ja jalakäimisest efektiivsemate transpordimooduste järele.
Rööbastranspordi kasutuselevõtt lubas elada väljaspool kitsaid kesklinnaolusid (ka kaugemal kui oli jalakäigu distants ), kuid samas ikka osaleda aktiivselt linna majanduslikus elus ja tööjõuturul. Tekkisid eeslinnad, mis olid nii füüsiliselt kui ka poliitiliselt esmasest linnast eraldatud. Samal ajal tekkis sotsiaalne kihistumine linnas (see avaldus ka elupaiga valikus ). Elanikud, kes tunnetasid teatud kokkukuuluvustunnet nii sotsiaalselt, etniliselt kui ka intellektuaalselt said võimaluse kujundada oma elupaiga naabruskonda. Vaesemad elanikud jäid elama aga tööstuspiirkondade vahetusse lähedusse või hakkasid koonduma nn slummistuvatesse piirkondadesse, kus elamistingimused olid kehvad.
Individuaalautode kasutuselevõtmine andis esmalt efekti raudteetranspordil baseeruvates eeslinnaosades, kus elukoha ja raudteejaama vaheline distants oli pikenenud elanike suutlikkuse piirini. Autosid kasutatigi esmalt elukoha ja raudteejaama vahelise vahemaa katmiseks kaks korda päevas. Peale teist maailmasõda tekkisid aga suured muutused ühiskonnas, elurajoonide planeerimises ja inimeste vajadustes. Rahvastikukasv, suurenenud territooriumi vajadus (suuremad krundid), ruumipuudus uushoonestusele linna-südametes ja eeslinnaosades, põllumajanduse madalseis ja individuaalautode suurenenud kätte-saadavusest tingisid linnade kiire ekspansiivse laienemine. Rööbastranspordi tulemusena tekkinud nn tähekujulised linnad “kasvasid täis”, sest autotransport võimaldas raudteekiirte vahelised alad kasutusel võtta. Suurenes liiklussagedus linna radiaalmaanteedel ja nn parkway’dest kujunesid radiaalmaanteede vahelised ühendusteed..
26. Linna roheline vöönd – tekke põhjused ja funktsioonid
Inglismaa on kujunenud peamiseks eeskujumaaks linnasid ümbritsevate planeeritud roheliste vööndite osas. Mõiste “roheline vöönd” on tavaliselt seostatav suure hoonestamata (va põllumajandushooned) tsooniga linna ümber, mis sisaldab nii riigi, munitsipaal- kui ka eraomandis olevaid põllu- ja metsamajandus alasid, kus riigi või munitsipaalvõimud on kehtestanud teatud piirangud maakasutusele ja eriti ehitustegevusele. Arvatakse, et vöönd täidab ka pargi- (rekreatsiooniala), maastikukaitse ja viljakate muldade kaitse funktsioone. Briti traditsioonis on viimastel funktsioonidel pigem teisejärguline tähtsus. Peamiseks eesmärgiks on olnud hoida linn kompaktsena ja piirata linna ekstensiivset kasvu. Hiljem kombineeriti seda eesmärki ka ideega, mille järgi ehitati olemasoleva linna täitumisel (sobiva rahvaarvu saavutamisel) uus linn väljapoole rohelise vööndi ala.
27. Asustuse piirkonnatüübid (kolm, nende erinevused).
1) Hajaasustusega alad, hõreda hoonestusega või hoonestuseta. Loodus ja põllumajandusmaastik on visuaalselt domineerivad. Hoonestus paikneb vabalt tee suhtes ja on seotud eelkõige reljeefiga. Tee on sageli ainus inimtekkeline element piirkonnas. Tee põhifunktsiooniks on tagada efektiivne ja ohutu transport.
2) Keskmise tihedusega asustus avatud hoonestuse paigutus. Siia kuuluvad alad, mis on väga laia karakteri diapasooniga: alates tillukestest tihedamatest küladest kuni suurte satelliitlinnadeni suurlinna servaaladel. Hoonestusstruktuur on avatud ning linnalikud elemendid nagu äärekivid ja kõnnitee ei sobiks sellisesse konteksti. Oluline on saavutada selge ja lihtne teetrass säilitades piirkonna avatud iseloomu. Hoonestuse vahel on avarad liiklus -, parkimis - ja haljasalad .
Jaguneb omakorda kolmeks:
a) reljeef ja taimestik on domineerivam kui hoonestus. (puht elamurajoonid, mis on vaba hoonestusstruktuuriga). Teedevõrk on sageli diferentseeritud ja eri liiklusvahendid eraldatud. b) ei hoonestus ega reljeef ole ülekaalukalt domineeriv. (äri- ja tööstushoonestus, vanemad korterelamurajoonid). Tähtsad transpordisooned läbivad sageli piirkonda.
c) suhteliselt tihedalt hoonestatud alad, kus hoonestus domineerib reljeefivormide üle. (vanemad elurajoonid väikeste majadega ühe tänava ääres). Tänavageomeetria on sageli vabam kui tiheasustusega asulates.
3) Tiheasustusalad (linnad, alevid ). Piirkond on enamasti tiheda hoonestuse ja suure pinnakasutusteguriga. Traditsiooniline on keskusefunktsiooni kandmine, eri tüüpi äri- ja elamuhoonestuse esinemine. Rohkem või vähem reeglipärane kvartalstruktuur. Hooned asetsevad kõnnitee servas ja moodustavad tänavaruumile seinad. Hooned asetsevad üksteisele lähedal või pideva reana, üksikud augud reas on täidetud kõrge tara , heki või puudereaga.
28. Tee ja tänava erinevused
Tee – kui majad asetsevad omaette siis on tänav tee.
Tänav – kui majad moodustavad fassaadi siis on tee tänav.
Tee – visuaalselt avatud ruumis, hooned pole tee ääres piisavalt tihedalt et tänavat moodustuks. Spetsialiseerunud liikluskeem. Vähe valikuvõimalusi.
Tänav – vastupidi.
29. Kaasaegsete linnakeskuste väliste ostukeskuste rajamise poolt ja vastuargumendid.
POOLT ARGUMENDID:
1. hea kaubapakkumine
2. madalad hinnad
3. palju kaubagruppe
4. suur valik
5. kõik ühes kohas koos (aja kokkuhoid )
6. hea juurdepääsetavus autoga
7. suur parkimiskohtade arv ( mahutavus , autosid ei teisaldata ega saada parkimistrahve)
8. hea sotsiaalne miljöö
9. elamuslikkus
10. turvalisus
VASTU ARGUMENDID:
1. Ostukeskus nõrgendab traditsioonilist elamutele ja keskusele orienteeritud jaemüügi võrgu struktuuri, väheneb esmatarbekaupade pakkumine suurele elanikkonna grupile, kellele pole oma autot (lapsed- ja noorukid (puudub autojuhtimise õigus), vanemad inimesed (väike pension ), madalapalgalised (puudub auto või raha bensiini ostmiseks ), osad üksikvanemad). Kohalikud keskused kaotavad nii era- kui avaliku sektori tähtsad teenindusfunktsioonid (postiteenus, pank , valla/linna ametnike vastuvõtukohad kolivad ostukeskustesse) ja halveneb üldine miljöö, sest ei teha investeeringuid kesklinnamiljöösse.
2. Laiemas plaanis suurendab autotranspordil baseeruv ostukeskus suurenenud liikluse ja energiakasutuse läbi õhusaastatust, mürataset ja liiklusõnnetuste arvu. Väheneb võimalus arendada ühistransporti ja elamuehitust kooskõlas, sest pole selge, milliseid ostukeskusi uute elamupiirkondade elanikud kasutaksid.
3. Kaubanduskeskusega seotud liiklus võib koormata üle kohalikud peateed ja -tänavad, ning seega nõuda lisa investeeringuid (ristmikud, laiendused, mahasõidud, mürabarjäärid, kõnni- ja jalgrattateed, ülekäigulahendused) kohalikust ja riiklikust eelarvest – raha, mida muul juhul saaks kasutada juba olemasoleva keskkonna parendamiseks.
4. Suur kaubanduspindade üleküllus vähendab kasulike investeeringute hulka ühiskonnas, ja investeering jääb pikaks ajaks madala tootlusega – vähenevad erasektori võimalused teha muid investeeringuid – näide turumajanduse nõrgast regulatsioonivõimest.
5. Ostukeskuse lokaliseerimisel üks tähtis põhimõte - võimalikult hea nähtavus peateedelt (reklaamivõimalus) ja visuaalne domineerimine (tähelepanu köitmine), on vastuolus ruumilise planeerimise üldise põhimõtetega, mille järgi peaks iga ala maakasutus arvestama ka kohaliku maastikulise eripära, visuaalse elamuslikkuse ja liiklusturvalisusega kõigile liiklejagruppidele.
30. Eesti planeerimistasandid ja KOV tasandi arendusdokumentide seosed
Kohalik tasand – üldplaneering ja detailplaneering
Riiklik tasand – maakonnaplaneering ja üleriigiline planeering, kehtestatakse riigikogus
Planeering on konkreetse maa-ala kohta koostatav terviklik ruumilahendus, millega määratakse seaduses sätestatud juhtudel maakasutus- ja ehitustingimused. Koosneb planeerimise tulemusena valminud seletuskirjast ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku (tekstiosast ja kaartidest) kahest erinevast osast.
31. Eesti planeeringute liigid ja eri liiki planeeringute kasutuseesmärgid
Üleriigiline planeering – riigi territoriaalse arengu strateegia kujundamine, asustuse suunamine
Maakonnaplaneering – riiklike ja maakondlike piirangute kehtestamine, majandusliku ja füüsilise planeerimise sidumine, määratleb üldised maakasutuse suunad, asustuse suunamine
Üldplaneering – üldiste maakasutus ja hoonestustingimuste määratlemine, fuktsionaalne tsoneerimine, (ehitus)maade varumine , piirangute kehtestamine hajaasustuses
Detailplaneering – detailsete (ja lõplike) maakasutus- ja ehitustingimuste kehtestamine (kinnisvaraomanikele), kruntimine , määrab krundi ehitusõiguse
Üleriigiline planeering on pikaajaline plaan, milles määratakse kogu riigi ruumilise arengu kõige üldisemad põhimõtted. Koostatakse kogu riigi territooriumi ja majandusvööndi kohta. Üleriigiline planeering tehakse seetõttu, et määratleda riigi ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused . On maakonnaplaneeringu koostamise aluseks.
Maakonnaplaneering- Riigitasandi ruumiline planeering, mis paneb paika maakonna ruumilised suundumused ja põhimõtted. Maakonnaplaneeringu võib koostada mitme maakonna territooriumi või nende osade kohta või kindla teema lahendamiseks.
32. Üld- ja detailplaneeringute ülesannete sisu
Üldplaneeringu eesmärgid on:
1) valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine;
2) puhke - ja virgestusalade määramine;
3) maa- ja veealadele üldiste kasutamis - ja ehitustingimuste määramine;
4) detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramine väljaspool linnu ja aleveid
5) põhiliste tehnovõrkude trasside ja tehnorajatiste määramine
Detailplaneeringu ülesanded on:
1) planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine;
2) krundi ehitusõiguse määramine;
3) krundi hoonestusala, see tähendab krundi osa, kuhu võib rajada krundi ehitusõigusega lubatud hooneid , piiritlemine;
4) tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine.
33. Üld- ja detailplaneeringu protsessi ülesehituse peamised komponendid (tegevused) ja nende järgnevus protsessis
Detailplaneering:
Detailplaneeringu algatamise ettepanek  detailplaneeringu lahenduse koostamine ja algatamine  avalik arutelu  detailplaneeringu lahenduse täpsustamine ja vastuvõtmine  avalik väljapanek ja arutelu  kehtestamine
Üldplaneering:
Üldplaneeringu algatamine ja lähteülesande kinnitamine  üldplaneeringu lahenduse koostamine  üldplaneeringu lahenduse kooskõlastamine  üldplaneeringu vastuvõtmine  üldplaneeringu avalik väljapanek ja arutelu  maavanema järelevalve üldplaneeringule  üldplaneeringu kehtestamine
34. Üldplaneeringu koostamise osapooled ja nende roll ning kaasatus planeerimisprotsessi
Koostab kohalik omavalitsus , kooskõlastatakse riigiametnikega, avalikkus kaasatakse vaid avalikul väljapanekul ja maavanem teostab järelvalvet enne lõplikku kehtestamist.
35. Planeeringutoiminguid korraldavad institutsioonid üld- ja detailplaneeringute koostamise protsessis Eestis
Planeeringud koostatakse:
üldplaneeringu puhul koostöös planeeritava maa-ala naabrusesse jäävate kohalike omavalitsuste ja maavanemaga;
üldplaneeringu puhul koostöös planeeritava maa-ala elanike ja teiste huvitatud isikutega;
detailplaneeringu puhul koostöös planeeritava maa-ala elanike ning kinnisasjade ja naaberkinnisasjade omanikega;
detailplaneeringu puhul koostöös olemasolevate või kavandatavate tehnovõrkude omanike või valdajatega;
koostöös Keskkonnaametiga, kui planeeringu elluviimisega võib kaasneda oluline mõju keskkonnale;
koostöös päästeteenistusega, kui riskianalüüsist tulenevalt jääb planeeritavale maa- alale või selle lähiümbrusesse olemasolev või kavandatav suure riskiohuga objekt;
koostöös Muinsuskaitseametiga, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd;
üldplaneeringu ja detailplaneeringu puhul koostöös planeeritava maa-ala elanikke esindavate mittetulundusühingute (ka korteriühistud) ja sihtasutustega;
Keskkonnaministeeriumiga (riigi omandis olevate maade puhul)
Siseministeeriumiga, kui planeering on seotud merre ehitise püstitamisega.
36. Avalike koosolekute ja väljapanekute peamised eesmärgid (miks tehakse) üld- ja detailplaneeringute koostamise protsessis.
37. Eesti planeerimisinfo edastamise moodused/ kanalid üld- ja detailplaneeringute koostamise protsessis.

• vähemalt üks kord kuus ilmuv valla- või linnaleht; vastav ajaleht
  
• regulaarselt ilmuv linnaosa leht;
  
• regulaarselt ilmuv maakonnaleht;
  
• üleriigilise levikuga päevaleht;
  
• kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse veebileht;
  
• tähtkiri;
  
• elektronpost (siis, kui osapool on sellise võimaluse valinud);
  
• informatsioonitahvel (sõlmpunktides – bussipeatused, poodide juures jms);
  
• avalik arutelu;
  
• avalik väljapanek;
  
• infotahvel detailplaneeringu alal.
  

38. Asulaid iseloomustavad omadused ja võrdlemise alused (5 gruppi omadusi)
- omadused, mis on seotud asula funktsiooni ja tagamaatähendusega;
- omadused, mis on seotud asula geograafilisest asendiga;
- omadused, mis on seotud asula funktsionaalse ja majandusliku struktuuriga;
- omadused, mis on seotud asula füüsilise vormi ja struktuuriga;
- omadused, mis on seotud asula mentaalse tajutavusega.
39. Asula kui teeninduskeskus, keskuse mõjupiirkond (tagamaa) ja keskuse domineerivuspiirkond (turupiirkond) – skeemid.
40. Asustushierarhia mõiste
Hierarhiline asustusüksuste süsteem (Eestis viieastmeline süsteem – Tallinn, regioonikeskused, maakonnakeskuste linnaregioonid, väikelinnad, maalised vallad)
41. Paiga geograafilise asendiga seotud absoluutsed ja relatiivsed omadused
Reljeef, aluspõhi, kliima, veestik , mullastik, taimestik ja maastiku iseloom
42. Asula erinevad suuremad alamstruktuurid lisaks rohestruktuurile. Materjal: Asula- ehk kohaanalüüs – olemus ja meetodid

• tänavate ja teede võrk – liiklusstruktuur
  
• ruumistruktuur
  
• rohestruktuur ehk haljastu
  
• hoonestusstruktuur
  
• krundistruktuur
  

43. Genius loci olemus – kolm põhikomponenti
Kolm põhikomponenti: paiga füüsiline ülesehitus (elementideobjektide struktuur); inimeste tegevused (nt kalmistul, hiiemäel, kiigeplatsil); paika kasutavate inimeste mõttelaad ja väärtushinnangud.
44. Kohaanalüüsi tegemise eesmärgid
- tuua esile asulale iseloomulikud omadused;
- selgitada nende omaduste tausta ;
- selgitada neist omadustest tulenevaid edasise arengu võimalusi ja piiranguid;
- tuua esile ideid ja printsiipe, mille abil oleks võimalik asula omadusi säilitada ja kasutada elukeskkonna arendamisel.
45. Asula- ehk kohaanalüüsi põhiteemad (4), mida erinevad analüüsimetoodikad enamasti hõlmavad
1. koha asula ajalooline areng - mõjurid ja arenguetapid;
2. asula loodus ja maastik - kohale omased absoluutsed omadused;
3. asula struktuurid - koha asulasisese inimtekkelise füüsilise keskkonna ülesehitus;
4. hooned ja teised üksikelemendid - koha asula füüsilise identiteedi võtmeobjektid.
46. Kohaanalüüsi rakendamisvaldkonnad KOV tegevuses
Kohaanalüüsi peamine kasutus on seotud lisaks planeerimisvaldkonnale ka ehitiste projekteerimislubade menetlemisega ja strateegilise keskkonnamõju hindamisega.
Kohalikud omavalitsused töötavad mitmete ülesannetega, millega tegelemine eeldab teadmisi kohast. Tihti on vajalik teadmiste süstematiseerimine lähtuvalt kaasaegsest arusaamisest koha (asula) arengust. Põhjamaades kasutatakse kohaanalüüsi seoses asulaarendusega (1), asula tihendamisega (2), rohestruktuuri (ja kultuurmaastiku ) arendamisega (3), teede ja tänavaruumi ehitamise ja parendamisega (4) ning asula esteetilise (visuaalse) kvaliteedi ja ehitustava kujundamise, parendamise ja hooldusega/ hoidmisega (5).
47. Asula- ehk kohaanalüüsi traditsioonid (üks pluss kolm pluss üks) Materjal: Maastikuanalüüsi metoodikad – olemus ja meetodid
1. Kunstiajaloolised analüüsimeetodid (muinsuskaitse erialatraditsioonist)
• Kultuur-miljöö analüüs
• (Valla-/ linnaatlas (SAVE-analüüs))
2. Visuaalsed analüüsimeetodid (arhitektuuri erialatraditsioonist)
• Esteetiline asulakujundus
• Valla-/ linnaatlas (SAVE-analüüs)
3. Arhitektooniliste sidemete ja seoste tõlgendamine (arhitektuuri erialatraditsioonist)
• Realistlik asulaanalüüs
4. Terviklikkuse tõlgendamine (arhitektuuri erialatraditsioonist)
• Kvalitatiivne asulaanalüüs
5. Maastikuanalüüsi meetodid (maastikuarhitektuuri erialatraditsioonist)
• Looduse ja maastikuanalüüs
48. Maastikuanalüüsi traditsioonid (6) – lühiiseloomustus, milleks kasutatakse
1) ajalooline analüüs – meetod, mille järgi toimub eri ajastutest pärit kaartide kihitamine ja erinevuste väljaselgitamine
2) ruumianalüüs – ülevaate saamine maastiku füüsiliselt tajutavatest elementidest ja nende struktuuridest
3) väärtuseanalüüs – kaardistada maastikus leiduvad erinevad maakasutushuvid, nende huvidega seotud maastikuväärtused ja konfliktid
4) piirkonnaanalüüs – jaotada maastik mingi tunnuse või tunnuste kompleksi kaudu väiksemateks maastikuüksusteks
5) lokaliseerimisfaktorite analüüs – leida maastikus sobivad kohad mingiks kindlaks maakasutuseks või isegi konkreetsemalt ehitise rajamiseks
6) keskkonnamõjude analüüs – kirjeldada mõjusid mida plaanitav maastikumuutus keskkonnale põhjustab
49. Kevin Lynch’i analüüsimetoodika põhielemendid.
• Liikumistee – path
• Serv/piir, barjäär – edge
• Sõlmpunkt – node
• Iseloomulik piirkond – distrikt
• Maamärk – landmark
50. Maastiku olemus (komponendid, kihilisus, dünaamilisus).
Levinuim (aga mitte ainuvõimalik) on maastikusüsteemist välja tuua kolm kihti elemente ja seoseid:
• füüsilised ( geoloogia , kliima, veestik jt)
• bioloogilised ( muld , taimestik, loomastik jt)
• antropogeensed (maakasutus, ehitised jt)
Komponendid:
LOODUSTINGIMUSED
MAAKASUTUS
HOONESTUS JA RAJATISED (SH KULTUURIMÄLESTISED)
TERVIKILME
51. Kultuurmaastiku kirjeldamise kriteeriumid ja nende võimalik sisu.
Kultuurmaastikuks nimetatakse maastikku , kus inimtegevus (nt põlluharimine, heinaniitmine) ja inimkultuuri tegevuse jäljed on domineerivamad maastiku looduslik olemuse üle. Inimtegevuse jälgedeks võivad olla ka lood erinevate maastikuelementidest ja kohtadest .
Maastikku võib käsitleda kui:
• atraktiivset ja inimsõbralikku (jätkusuutlikku) kohta elamiseks;
• väärtuslikku ressurssi ettevõtluse (sh turismi) arendamiseks maapiirkondades.
Mitmekesise maakasutuse ja taimestikuga maastikus (väärtuslikus maastikus) leidub nii kohalikku identiteeti loovaid inimkultuurist pärit elemente kui sobivaid kasvu- ja elupaiku erinevatele taimedele, loomadele ja teistele elusolenditele.
52. Looduse- ja kultuurmaastiku väärtuste kaitsetegevuse kriteeriumid.
Selles on lahti seletatud viit tüüpi väärtusi:
• kultuurilis -ajalooline väärtus
• esteetiline väärtus • looduslik väärtus
• rekreatiivne ja turismipotentsiaal ehk puhkeväärtus
• identiteediväärtus
Kultuurilis-ajaloolise väärtusega on traditsioonilise ilmega küla- või mõisamaastikud ehk sisuliselt kohad, kus on tehtud suhteliselt vähe maaparandust, samuti traditsioonilise ilmega kirikukülad ja väikelinnad. Väärtuslikud on veel kohad, kus on tihedalt üksteise kõrval säilinud jälgi erinevatest ajalooperioodidest muinasajast tänapäevani, samuti ajaloosündmuste, muistendite või kohaliku või rahvusliku kultuurilooga seonduvad paigad .
Esteetilise väärtusega on maastikud , mis on mitmekesised , vaheldusrikkad, omapärased või lihtsalt väga ilusad. Väärtust tõstavad teedelt avanevad kaunid vaated ja maastiku hooldatud ilme. Väärtust kahandavad maastikku halvasti sobitatud suuremad hooned või rajatised, kõrgepingeliinid, prügimäed jt häirivad tegurid. Kuigi ilu olemuse üle võib palju vaielda (nt ilu on vaataja silmades (tema varasemates (tihti pärit lapsepõlvest) kogemustes ja hilisemates eeskujudes)), kehtivad teatud kogukonna või kultuurikoosluse sisesed kirjutamata kokkulepped, selle kohta, mis on ilus ja mis ei ole ilus. Samas ajaloo kestel on mõiste “ilus maastik” sisu muutunud väga kardinaalselt, sõltuvalt ühiskonna arengust ja otsuste tegijatest tagapõhjast ( kirik , aadlik , talunik, proletariaat , keskklass jpt).
Looduslikku väärtust omavad raietest puutumata vanemad metsad (nn põlismetsad), suuremad looduslikus seisundis olevad märgalad, looduslikud rohumaad ehk niidud ning puhtaveelised veekogud, mis on maaparandusest rikkumata. Lisaks on väärtuslikud ka väiksema pindalaga looduslikud ja looduslähedased elupaigad ja looduslikud elemendid, mis asuvad põllumajandusmaastikul või selle vahetus naabruses (väiksemad veekogud, märgalad, metsatukad ja puudesalud, kiviaiad ja -hunnikud, põllusaared, alleed jne).
Väärtuslik puhkemaastik võib olla nii põlismets kui kohalikku ajalugu ja traditsioone väljendav, ilus kultuurmaastik. Ala väärtust tõstab läheduses asuv meri, järv või muu veekogu, samuti kõikvõimalikud vaatamisväärsused . Puhkemaastik peab olema kergesti ligipääsetav. Potentsiaalne puhkemaastik on selline ala, mida praeguses seisus eriti ei kasutata (hoolduse puudumine vms), kuid kus on head eeldused puhkeala kujundamiseks.
Identiteediväärtust omavad alad ja objektid, mis on kohalike elanike jaoks tähtsad või kõrgelt hinnatud. Kirjeldatud väärtusi leidub vähemal või rohkemal määral igal pool. Teatud aladel on aga need väärtused selgelt koondunud, paremini säilinud või eksponeeritud. Seetõttu on ka võimalik piiritleda maastikke, millel on teistest suurem väärtus, ning mis seetõttu väärivad meie erilist tähelepanu.
53. Euroopa maastikukonventsiooni olemus ja eesmärk
Konventsiooni eesmärk on edendada maastike kaitset, korraldust ja planeerimist ning organiseerida Euroopa maastikualast koostööd.
54. Maastikuplaneerimise põhilised teemavaldkonnad
Taimestik ja loomastik, maastikupilt, muld, vesi, õhk ja kliima
55. Maastikuplaneerimislikud teemad Eesti planeeringutes
56. Maastikuökoloogilised põhimõisted
Laigud – väiksemad ümbritsevast massiivsemast keskkonnast erinevad alad
Koridorid – pikad ja kitsad laigud, mis ühendavad teisi laike omavahel kuid pakuvad ka samas elupaigavõimalusi
Maatriks, tagaplaan – domineeriv ja kõige sidusam keskkonnatüüp, väga mosaiikses maastikus võib puududa
Liikumisteed – loomade (imetajate) liikumisteed laikude, koridoride ja maatriksi sisemuses
Mosaiik – tagaplaanist, laikudest ja koridoridest moodustuv tervik, mille kvaliteedi määrab liigestatus ehk varieeruvus.
57. Maastikuökoloogiliste laikude tekkimise põhjused ja maastikuökoloogiliste suurte ja väikeste laikude erinevused.
1) Jäänuk laigud – osad endistest suurematest loodusaladest piirkonnas
2) Inimeste kaasabil loodud uued laigud – uued elurajoonid põllumajandusmaastikus, uued metsalagendikud, uued märgalapuhastid
3) Looduslikud segamised ehk häirimised – tulekahju alad, tormikahjustuse alad, putukarüüste alad;
4) Keskkonna tingimuste pikaajaline muutumine – uute märgalade tekkimine, avamaastike metsastumine, veekogude eutrofeerumine.
Suure laigu eelised: Suur loodusuliku taimkattega laik on ainus, kus võib esineda looduslikke veestikuelupaiku, sest suur laik mahutab eri veestikuelemente terviklikumalt kui väike laik. Vaid suurtel laikudel suudavad sisealade liikide populatsioonid püsida ja leidub piisavalt toitu ja varju suurematele taimetoidulistele. Suurel laigul on elupaigatingimuste muudatused looduslikumad ja vähem antropogeensed.
Väikese laigu eelised: Väikeste laikude kogum moodustab taga-plaanimaastikus nn astmekive, mis on sobilikud mõningate sisealade liikide liikumiseks. Väikesed laigud võivad pakkuda elu-paigatingimusi liikidele, kes ei leia sobivaid tingimusi suurtel laikudel suure konkurentsi ja vaenlaste arvu tõttu. Täiendavad elupaikade mitmekesisust lisaks suurtele laikudele.
58. Peamised ohud rohelisele võrgustikule (ökoloogilisele võrgustikule) hajaasustuses (ja tiheasula rohestruktuurile).
59. Tiheasula rohestruktuuri olemus ja elementide tüübid (millest koosneb)
Tiheasula struktuuri olulised osad:
Rohestruktuuri elemendid on tiheasula struktuuri olulised osad, mis:
1) moodustavad raamistiku tiheasula ümber;
2) jagavad tiheasula kergemini tajutavateks osadeks ;
3) on tihtipeale seotud tiheasula või selle osa ajaloolise järjepidevuse ning identiteedi (oma näo) kandmise ja kujunemisega.
Tiheasula raamistik ja tagapõhi:
Loodusalad ja mitmesugused reljeefivormid moodustavad sageli raamistiku tiheasula ümber, olles ka üleminekualaks tiheasula ja põllu- ning metsamajanduspiirkonna vahel. Sellised alad on oluliseks koostisosaks tiheasula omanäolise ilme kujunemises.
Tiheasula seinad ja ruumid:
Tihti jagavad erinevad rohealad tiheasula väiksemateks ja selgemini mõistetavateks üksusteks. Sellisteks haljasteks aladeks võivad olla puude-põõsastega väiksemad künkad, orud, jõe- ja ojakaldad, suuremad haljasalad - pargid, puuderead, alleed, puudegrupid. Selliste alade või nende taimkatte elementide kahjustamine võib kaas tuua ebasoovitavaid esteetilisi mõjusid, tiheasula struktuuri loetavuse halvenemise ja inimeste orienteerumisvõime vähenemise.
Tiheasula identiteet , ajalugu ja oma nägu:
Sageli, ilma et mõtleksime selle üle teadlikult, esindavad rohestruktuuri osad tähtsaid ajaloolisi või kultuuriloolisi sündmusi ja tiheasula või paiga identiteeti. Sellised sündmused ei pea olema tingimata rahvusliku tähtsusega, vaid mõni kena vanem aed või park, eriline puu, huvitav reljeefivorm või orientiir (maamärk: kiriku- või mõne teise hoone torn, kõrgemal pinnavormil paiknev hoone vmt) võib olla ka kohalikus plaanis oluline. Sellised seosed annavad rohestruktuurile ajaloolist sügavust ja suurendavad temaga seotud elamuslikkust.
60. Tiheasula rohestruktuuri peamised funktsioonid (5 tk, lühiiseloomustus)

• üleminekualad linna ja maa vahel,
  
  • võib olla rohkem kultuuristatud ala kui seda on suuremad metsamassiivid linnapiirist kaugemal. Tavaliselt loodusilmelised maastikud (metsad), kuid võivad koosneda ka üksikutest põllumajandusaladest, mis on metsamaastikuga segunenud. Hästi väljaarendatud teedevõrk, mis peateede osas on hästi hooldatud ja sobilikud ka liikumispuuetega inimestele. Valgustatud suusa-, rattasõidu- ja tervisejooksu rajad . Kelgutamise ja muude talvemängude alad võivad olla integreeritud peateede võrgustikuga. Suuremad spordirajatised, kui ehituslikud objektid tuleks aga eraldi maastiku sobitada. Peab olema ühendatud elurajoonidega nii ühistranspordi ( bussid , rongid ) marsruutide ja peatuste kui ka vabalt kasutatavate autoteede ja parklate kaudu. Parkimisalad valgustatud radade alguspunktides.
    
• suuremad üldkasutatavad puhkealad,
  
  • nii loodusilmelised- kui ka kultuurmaastiku alad, varieeruva taimkattega. Head jalutusrajad, kohati ka suusaradadega, valgustatus pimedal ajal, pingid . Rõhuasetus turvalisusele peateede vahetus läheduses. Kompaktsema kujuga territooriumid on soodsamad kui piklikud ja väljavenitatud kujuga, ka müra leviku osas.
    
• väiksemad üldkasutatavad puhkealad (skväär, spordiväljak),
  
  • loodusala, park või haljak, varieeruva taimkatte või/ ja taimekasutusega (haljastusega). Osad alad kvaliteetse kujunduse ja hooldusega, lilled, purskkaevud, skulptuurid jmt. Mänguatribuudid, palliplatsid, pingid, valgustatus. Oluline on eraldad vaiksemad ja kärarikkamad tegevused.
    
• rohelised koridorid inimesele,
  
  • roheline üldmulje koos mitmekesise taimestikuga. Maastiku (sh reljeefi) hästi sobitatud jalutus-, rattasõidu ja suusarajad. Valgustatus pimedal ajal ja soovitatavalt mitte asfaltkattega (va juhul kui kasutuseks on ka rulluisutamine või linnatõukeratastega sõitmine). Kahetasapinnalised ristmikud kergliikluse teede ristumisel intensiivse liiklusega tänavate ja teedega või raudteega.
    
• ühiskasutusega virgestusalad elamupiirkondades
  
  • päikesepaistelised alad (nt rohkemal kui 50% piirkonnast (25% kompaktse hoonestuse korral) päikesepaiste kevadisel ja sügisesel pööripäeval kell 15:00). Nii looduslikud kui kultuuristatud alad (sõltuvalt ala kasutusintensiivsusest ja eesmärgist). Varieeruv taimkate. Oluline on eraldad vähemalt visuaalselt (mõnikord ka füüsiliselt) privaatsed või poolprivaatsed (piiratud kasutajaskonnaga) ja ühiskasutusega alad ning vaiksemad ja kärarikkamad tegevused. Mänguatribuudid, liivakastid, kiigud, lauad, toolid , tuletegemise ja välitoidu valmistamise kohad. Soovitatavalt mõningaid vaikseid mängu ja istumisnurki.
    

61. Tiheasula rohestruktuuri ohustavad protsessid ja tegurid
Kui üheks ohuks on haljasalade otsene täisehitamine, siis teiseks ja tõsisemaks ohuks on rohestruktuuri fragmentiseerumine ehk killustumine väiksemateks osadeks. Sellised protsessid on toimunud viimase poolsajandi kestel küllaltki kiiresti Põhjamaades, kus rohestruktuuri eri elementide territoorium tiheasulates on vähenenud isegi kuni 20-30 %. Tiheasula rohestruktuur tervikuna on jäänud aga mitmeid kordi hõredamaks ja mitmed varasemad ühendused suuremate rohealade vahel on katkenud. Eesti majanduse kosudes võime seista samasuguse trendiga olukorras.
62. Universaalse disaini kontseptsiooni põhiolemus
Universaalne disain on toodete ja keskkonna kujundamine nõnda, et seda saaksid kasutada kõik inimesed nii suurel määral kui võimalik ilma vajaduseta kohaldamiste või erilahenduste järele. Universaalne disain on toodete, teenuste ja keskkonna planeerimise ja kujundamise strateegia, eesmärgiga tagada kaasav ühiskond ning võrdsed võimalused ja osalemine kõigi jaoks.
63. Peamised maakasutuslikud probleemid universaalse disaini kontseptsioonist lähtuvalt (pole vastuses kindel)
Universaalne disaini rakendamisel tagab eduka tulemuse see, kui erinevate erialade esindajad lähtuvad samast lõppeesmärgist – võrdne kasutatavus kõigile. See tähendab aga, et nii keskkonna ja toodete kavandajad, projekteerijad, ehitajad / tootjad, haldajad kui ka hooldajad on ühtviisi teadlikud püstitatud lõppeesmärgist.
Nii kujunduse, ehitamise kui ka hoolduse puhul on vaja rakendada ülimat täpsust ja järjepidevust. Näiteks teadlikult kujundatud kuid algset lahendust muutvalt ehitatud või puudulikult hooldatud lahenduse kõigile kasutajatele sobivad omadused kaovad sageli nn tavakasutajale märkamatult. Ära ei tohi ka unustada, et avaliku väliruumi hooldus peab tagama keskkonna kasutatavuse nii suvel kui ka talvel.
64. Universaalse disaini suhted ruumilise planeerimisega
Universaalse disaini alla käivad otseselt kujundamisele suunatud tegevused nagu linnaruumi ja maastiku kujundamine, hoonete ja siseruumide kujundamine, disain ja tootearendus kuid ka sellised tegevused nagu ruumiline planeerimine, ehitus, kinnisvarahooldus , transpordikorraldus, avaliku ruumi haldus jt tegevusvaldkonnad.
68. Igaüheõiguse olemus, taust Eestis ja üldine levik maailmas
Igaüheõigus annab igale inimesele loa nautida loodust meelepärasel viisil, saada osa tema rikkusest ja ilust , olenemata maa omandist. Loomulikult ei anna see õigust teha igal pool mida tahes. Igaüheõiguses sisalduvad soovitused ja käsud lähtuvad eetilistest tõekspidamistest, mida on austanud juba meie esiisad, mis tuginevad headele tavadele ning on kirjutatud ka seadustesse.
2014 aasta kirjutati igaüheõigus eraldi seadusena. Varem pidi seda otsima erinevatest seadustest ja panema ise kokku.
Inglimaa kodakondsusega inimesed omavad seadusega reguleeritud õigust eraomandis oleval maaüksusel liikuda . Rootsis võib eramaid, millel on ajalooline traditsioon ehk alad, kus on ajalooliselt ka avalik juurdepääs olnud, vaba aja veetmiseks kasutada. Sarnane Eestile on USA, kus on määratud maaomaniku õiguseks valida, kas avalik kasutus sobib neile või ei. Taani Looduskaitse Akt (The Danish Protection of Nature Act) sätestab, et ujumiskohad ja teised ranniku maa-alad peavad olema jalgsi liikumisele, lühiajalisele tegevusele ja suplemisele avatud juhul, kui viiekümne meetri raadiuses ei asu elumaju . Šotimaa elanikel on ajalooline õigus avalikult kasutada kallasrada rekreatsiooni eesmärgil. Selline õigus on tekkinud Maapiirkonna Akti ( Country -side Act) (1967) alusel, mis annab 5 kohalikele planeerijatele õiguse selliselt luua avalikke õigusi. Samuti on võimalik luua kokkuleppeid maa kasutamise osas maaomaniku ja maakasutaja, näiteks matkajate või kalastajate, vahel. Itaalias ja Hispaanias on seadusega lubatud võõra kinnistu ületamise eest küsida kompensatsiooni , näiteks kui suusataja ületab naabri kinnistut, siis maksab ta hüvitist.
69. Igaüheõiguse kasutamisega seotud peamised probleemid Eestis
Suurim oht igaüheõigusele on nn ükskõiksusseadus. Inimesed ei ole valmis kulutama igaüheõiguse ja loodusele juurdepääsu säilitamise ja kaitsmise eest ei oma aega ega raha. Seetõttu halveneb pidevalt juurdepääs veekogude kallastele ja elamute virgestusaladele (lähipuhkealadele) – uued krundid, tarastatud alad jmt
70. Igaüheõiguse seos ruumilise planeerimisega