Muinas-Eesti sõjandus (0)

Muinas-Eesti sõjandus
Kirjandus: Harri Moora „Eestlaste sõjaline kultuur muistsel iseseisvusajal“ (71-97)
Sissejuhatus
Eestlaste tavaettekujutus muinasaegsest sõjandusest põhineb: ilukirjandusel, maalidel, joonistel ja illustratsioonidel, mängufilmidel, ajalooõpikutel ja populaarteaduslikel ajalooraamatutel. Kõige olulisemal kohal on olnud tõenäoliselt ilukirjandus, mis on aga üpriski eksitav.
Eduard Bornhöhe „ Tasuja “ on täenäoliselt raamat, mida enamik on lugenud. Bornhöhel raamatu kirjutamise ajal tõenäoliselt erilisi ajalooteadmisi aga ei olnud, kuigi võib arvata, et tänapäeva noorte teadmisi muinasajast on see oluliselt vorminud. August Mälk „Läänemere isandad“ on samuti olnud oluline raamat Muinas-Eesti sõjanduse arusaamade kujundamisel. Relvastuse ja sõjanduse seisukohalt ei ole sellele aga erilist kriitikat teha. Mait Metsanurk „ Ümera jõel“ on vahest üks kõige tuntumaid raamatuid, ajaloolise romaanina võib see olla hea lugemine, aga olustiku kirjeldusega ajaloolased üldiselt rahul ei ole. Enn Kippel „Meelis“ on relvastuse ja olustiku seisukohalt samuti kehvakene ning seal on sees kõvasti ka nõukogudelikku ideoloogiat ( venelased kui suurimad sõbrad).
On olemas ka konkreetsed allikad, millest saame informatsiooni muinasrelvastuse ja sõjanduse kohta. Näiteks Skandinaavia saagad, mis on enamasti kirja pandud 13. sajandil, kuid käsitlevad sündmusi ka 6.-7. sajandist. Neid on päris palju huvitavat informatsiooni, mis puudutab viikingite relvastust ja nende kasutust . On mainitud ka mitmeid sõjakäike, mis on tehtud Eesti aladele . Kõiki sündmusi, mis on neisse kirja pandud muidugi siiski uskuda ei saa. Sõjakäikude ning lahingute kohta on informatsiooni näiteks Vene kroonikatest, kuigi need on üpriski lakoonilised. Arheoloogilised kaevamised on tänapäevaks kinnitanud üpriski suure osa Vene kroonikas kirjutatud sündmuseid , kuna enamikes kohtades, kus kroonika järgi on toimunud Eestis lahingud, on leitud kaevamiste käigus ka venepäraseid relvi . Asjalikku informatsiooni leidub ka kindlasti Läti Henriku kroonikast. Teatud viperusi ning sogasust on, kuid see võib olla tingitud sellest, et kroonika on kirja pandud ladina keeles ning see ei olnud autori emakeel , mis tõttu võis sõjaliste terminite ja relvastuse tõlkimise osas olla raskusi.
Kirjalike allikate kõrval on arheoloogilised leiud tähtsad ja olulised allikad, mis muinasaja relvastusest ja sõjandusest informatsiooni annavad.
Relvad olid küll omal ajal võitlusvahendiks, kuid nende tähendus oli suurem. Neid kasutati ka mitmesuguste kombetalituste juures. Näiteks on Henriku kroonika järgi latgalid ja liivlased sõlminud omavahel vandenõu ning selle vandenõu paganate moodi mõõkadele astudes kinnitanud. Odasid on kasutatud ka näiteks liisu heitmisel, odasid kasutati ka rahulepete kinnitamisel (vahetati omavahel odasid). Võib olla, et relvad sümboliseerisid omal ajal ka teatud sotsiaalset kuuluvust. Näiteks teatud inimesed ei tohtinud mingeid relvasid omada. On teada ka näiteks, et mõõkadele on omistatud nimesid, kuna see oli ikkagi väga oluline ese. Neist on kirjutatud isegi ülistuslaule. Eesti kohta neid konkreetseid fakte ei ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik.
Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi.

• Ründerelvad
  
  • Lähirelvad
    
    • Käepide
      
    • Keskmine vars
      
    • Pikk vars
      
  • Kaugrelvad
    
    • Viskerelvad
      
    • Laskerelvad ( laske - ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu , kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks , kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks.
      
• Kaitserelvad
  
  • Kiiver
    
  • Kilp
    
  • Kaitserüü
    

9. september, teine loeng
Pistodad , sõjanoad ja mõõgad
Kiviaeg
Need on relvad, millel on väga lühike vars ehk lihtsalt käepide. Mõõk kui relv kujuneb alles pronksiajal ning kujuneb pistoda muutmise läbi. Pistoda muutub nii pikaks, et temaga saab peale torkamise ka juba lüüa ning kujuneb välja mõõk.
Kas Eestis on kiviajal olnud juba sõjarelvasid? Enamik arheolooge, ütleks, et tõenäoliselt Eesti aladel kiviajal mingeid konflikte ega lahinguid ei ole saanud toimuda, kuna rahvastik oli väga hõre. Esimeseks tõepoolest sõjarelvaks võib pidada pistoda, kuna sellega vaevalt inimesed on jahti pidanud ning jahil oleks sellest väga vähe kasu olnud. Eestist on leitud mesoliitikumist (ca 9000-5000 eKr) sarvest ja luust pistodasid: ohvrileid (?) Tõrvalast, pistoda Pärnu jõest. Neoliitilisest Kääpa asulast on leitud juba ilusamaks lihvitud ning teravamaid pistodasid. Neoliitikumi lõpul jõuavad Eesti aladele küllaltki ilusad ja teravad tulekivist pistosad. Neoliitikumi lõpp oli Skandinaavias tulekivipistodade periood (ca 2500-1800 eKr).
Mille poolest erineb pistoda noast? Pistoda on sümmeetriline , nii käepide kui ka teraviku osa. On sarnane kaheteralise mõõgaga.
Miks inimesed kiviajal võitlesid? Üldjuhul võib olla kolm suuremat põhjust, millest esimene on seotud toidu hankimisega, teine maaga ning kolmandaks on naised. Kiviajal ei olnud lihtne jahisaaki kätte saada ning inimesed ei olnud eriti säästlikud. Näiteks Euroopast ja ka Ameerikast on näiteid, kus on terved karjad loomi aetud kaljukünkale ning nad sealt alla kukutatud, kuna ühte isendit oli liiga raske püüda. Seetõttu läks väga palju liha roiskuma ja lihtsalt hävines.
Pronksiaeg
Pronksiajal areneb pistodast mõõk.
Mõõga osad: nupp (käepideme otsas nupp, esiteks selleks, et käest ära ei tuleks, teisalt teine oluline funktsioon, nimelt ta tasakaalustab mõõka käes. On mugavam mõõgaga vehelda kui tagaosas on samuti mingi raskus. – käepide (tema sees roots) – kaitseraud ( ühelt poolt aitab mugavamalt mõõka käes hoida, teisalt selleks, et vastase relv mööda teramikku libisedes kätte ei saaks lõigata) – teramik e terik – tera (lõikeosa) – „ veresoon “ (kaheteraliste mõõkade keskmes on soon, see on tehtud mõõga teramiku kergendamiseks ning teisalt ka selleks, et mõõk oleks painduvam ning oleks mugavam võidelda). Enamikul veresoonega mõõkadel on ka spetsiifiline teramiku valmistatud viis ning need on sageli olnud damastseeritud.
Ka Eestist on leitud pronksiaja mõõkasid. Näiteks Tehumardi peitleid sisaldas endas kahe lühimõõga katkeid ning odaosakatkeid. Sisaldasid endas võõrmaterjale Lõuna-Skandinaaviast. Sealt leitud esemed on Eesti pronksiajale võõrad esemetüübid, mis näitab, et kusagilt mujalt on toodud/ostetud esemete katkeid ning need siis Eestisse toodud. Aastal 2001 avastati Eestis veel üks pronksmõõk, Vajangu pronksmõõk, mis oli juba 25 aastat tegelikkuses olnud muuseumis . Hiljem, kui Tõnno Jonuks seda mõõka nägi, tuli välja, et see pärineb kuskil 1000-750 eKr ning on Hallstatti stiilis mõõk. Taolisi on leitud ka Taanist ja Rootsist.
Eelrooma rauaaeg
Eelrooma rauaajast (500 eKr – 50 pKr) pärineb varane nn lateeni tüüpi mõõk, mis leiti Jäbara kivikirstkalmest ning seda peetakse Eesti vanimaks raudesemeks. Eelrooma rauaaja lõpust on leitud hiline nn lateeni tüüpi mõõk Arknast, mis leiti jõest. Jõest leitud relvade puhul on arvatud, et omal ajal võidi sinna ohverdada. Eelrooma rauaaja mõõga leiud on koondunud eelkõige Ida-Virumaale. Üks roostetanud mõõk on leitud ka Alulinnast.
Rooma rauaaeg
Rooma rauaaega on Eestis arheoloogid pidanud pikka aega rahumeelseks perioodiks , kuna sellest ajast pärinevad tarandkalmed ning neis ei ole enamasti relvi, sellest ajast ei olnud teada ka linnuseid. Hilisemalt on leitud aga näiteks linnuseid, kus on leitud söeproovide abil, et seal on inimesed elanud ka Rooma rauaajal. Linnuseid ei ole sel perioodil aga pidevalt kasutatud.
Sellest ajajärgust on leitud neli mõõka.
Keskmine rauaaeg (450-800)
Eestist leitud mõõkade arv mõnevõrra kasvab, kui aga arvestada Salme laevmatuseid, siis kasvas mõõkade arv üpriski drastiliselt. Kahest laevast leiti kokku kuskil 40 mõõka, neist enamik üheteralised. Ühes laevas on 7, teises 34 meest ning enamikul neist on tuvastatud äratuntavad relvajäljed luustikel. Suurem osa on mõõgajäljed, kuid leidub ka noolejälgi. Esijalgsed andmed viitavad , et tegemist oli skandinaavlastega. Tekkinud küsimus, et kuna mõõgad olid sel ajal väga kallid, siis miks olid nad maetud koos mõõkadega? Vastuseks võib olla tõsiasi, et skandinaavlased on lahingus lüüa saanud. Kuna nii paljudel meestel oli neis laevades mõõk, siis oli arvatavasti tegemist eliitsõdalastega. Lahing toimus kuskil 750 aastate paiku. Enamik mõõkasid olid üheteralised, kuid leiti ka 5 kaheteralist mõõka, mis olid luksusmõõgad. Ühel neist on lausa kuldkaunistustega ornamendid.
Viikingiaeg
Gleb Lebedev – Väga oluline viikingite mõõkade uurija, Peterburi Ülikooli arheoloogiaprofessor ning tema oli viikingite üks põhiuurijaid Venemaal. Võttis kätte ka Skandinaavia saagad ning neis on mõõkadest juttu umbes 300 korral, kuna need olid viikingite jaoks väga olulised relvad. Lebedev üritas nende mõõkade kaitseraudade ja nuppude põhjal eristada teatud rühmad ning teisalt jälgis ta saagade teateid ning tõi välja mõõkade erinevad tähendused: funktsionaalsed , konstruktiivsed, dekoratiivsed , semantilised. Esimene tähendus mõõkadel on sõjalis-tehnoloogiline funktsioon, mis tähendab, et mõõk on relv, kui inimese tapmise instrument . Toob välja ka huvitavaid näiteid mõõga kasutamise kirjeldustest (läbistas mehe mõõgaga, lõikas mõõgaga vastasel pea ära, tõmbas mõõga välja ja riputas käele).
Mõõk on olnud ka teatud prestiiži näitaja. Paljud mõõgad olid väga kallid, kõik olenes selles, kuidas ning mis moel neid valmistati. Mõõgad võisid olla väga erineva hinnaga. Mõningas mõttes oli mõõk hea investeering , kuna kui isand kinkis sõdalasele mõõga, siis tõenäoliselt oli sõdalane talle sellevõrra rohkem ustav. Sellega võidi osta endale sõpru ja alluvaid ning mõõgal oli seetõttu oluline majanduslik funktsioon.
Mõõku võib pidada ka inimestevahelise suhtluse vahendid. Mõõga kinkimine muudab inimestevahelisi suhteid. Suhete muutumine võib käia ka näiteks nii, kui kellegi lähisugulane tapeti mõõga läbi, siis pidi tapjale selle eest ka mõõga läbi kätte maksma. Haavad, mida saadi mõõgaga, olid eriliselt austatud haavad. Need olid tunduvalt kõrgemalt hinnatud, kui oda läbi saadud haavad. Kõige õilsam surm oli mõõga läbi, kõige jälestusväärsem, kui surid voodis.
Mõõkade teramikud valmistati tõenäoliselt Reini-äärsetes piirkondades ning mõõga käepide ning kaunistused lisati juurde Skandinaavias, kuid sellegipoolest ei ole välistatud, et ka Skandinaavias valmistati mingil määra mõõgateramikke.
Viikingiajal toimusid mõõkades ka teatud muutused. Mõõgad muutusid mõnevõrra pikemaks ning kaitserauad muutusid pikemaks. Mõõganupud muutusid umbes 13. sajandil kettakujulisteks, varem olid nad olnud pigem nupukujulised.
Viikingiaegsetel mõõkadel on mitmeid märke ning kirju. Üks sagedamini esinevaid kirju on ’Ulfberht’. Algselt arvati, et see on mõõgameistri nimi, kuid see ei saa kuidagi paika pidada, kuna selle nimetusega leitud mõõgad on dateeritud 250 aasta pikkusesse perioodi. Võib olla, et kuna see nimi sai tuntuks , siis hakati seda ka hiljem kasutama näitamaks mõõga kvaliteeti või oli see teatud mõõgavalmistus töökodade nimeks. On muidugi ka see versioon , et mõne mõõga puhul oli tegemist petukaubaga, kuna nimi ei ole kõikidel mõõkadel ühesuguselt kirjutatud.
Alates 12. sajandist kaovad ära nimed nagu ’ Ulfberth ’ ja teised taolised, mõõgateramikele tekivad hoopis üksiktähed , peamiselt ristid või tähtede kombinatsioonid, mis on valdavalt kristliku sisuga. X –X(ristus), I – J(esus), S – S(alvator) jne. Ka Eestis on mitmeid mõõku, millel on peal üksiktähed, või tähekombinatsioonid. Maidla kalmest leitud mõõgal on kirjas lühendid, mis pikemalt tähendab tõenäoliselt I IN NOMIE DOMINI (Jeesuse Issanda nimel). Samuti on terve rida tähti Haimre kalme mõõga teramikul, mis on samuti lühend kristliku sisuga lausest. Tõenäoliselt on need ristisõdijate mõõgad ning kuidas nad Eestisse on sattunud, see ei ole teada.
Nende kõrval on ka teatud erandeid , milleks on näiteks Saaremaalt Leedri kalmest leitud mõõk. Sellel mõõgal on teramiku peal igasugu kaunistusi, mitmesuguseid kunstipäraseid kujundeid.
Mõõkade juures oli oluline ka tõsiasi, kuidas mõõka kanti ning kuidas selle eest hoolitseti. 12. sajandil olid levinud juba spetsiaalsed mõõkadele mõeldud mõõgavööd. Tavalise vöö külge neid ei kinnitatud, kuna mõõgad olid rasked. Samuti pidi mõõk vöö külge kinnituma kahe koha pealt, et ta seisaks püsti, kuid samas ei hakkaks kõndides ringi tilpnema ning jalge vahele kippuma. Mõõgavöödelt pärinevad ka tõenäoliselt kõige uhkemad ja peenemad pandlad ning naastud ja kaunistused, tavalistel vöödel võisid ka kaunistused olla, kuid algselt olid need kõige uhkemad just mõõgavöödel.
Skandinaavia saagadest on välja tulnud, et mõõgatupp on sageli tehtud lambanahast ning lambavill on sissepoole. Mõõgatupp on seest lambavillaga vooderdatud, tänu millele on mõõk kuivas ning kuna lambavill on seest rasvane , siis ta ei lase mõõgateramikul ka roostetama minna.
Sõjanoad (e võitlusnoad)
Sõjanuge on eraldatakse erinevate kriteeriumite alusel. Osad uurijad leiavad, et kui tera on üle 20 cm pikk, siis on juba tegemist sõjanoaga. Mõned leiavad, et tera peab olema üle 30 cm pikkune . Samas kui tera küündib juba üle 60 cm, siis on tõenäoliselt tegemist juba lühimõõgaga.
Sõjanuga on Eestist leitud näiteks Jäbara kivikirstkalmest. See on üks kõige vanem sõjanuga, mis pärineb 4.-3. sajandist eKr. Sellel on kumer selg, kuid mõõtmetelt sellise pikkusega, et tavaliseks tööriistaks seda päris pidada ei saa. Ka Rikassaare ohvrileiust on leitud võimalikud võitlusnoad, kuid need ei ole eriti hästi säilinud. Dateeritud kuhugi 5.-6. sajandi vahetusse, mis tõttu võib olla tegemist üsna varaste sõjanugadega. Rikassaare leiukoht paikneb soisel ajal omaaegse kolme maakonna piiril, mis tõttu tehti järeldus, et tegemist oli mingisuguse omaaegse lepingu sõlmimisega ning lepingu sõlmimise märgiks olid need relvad sinna maha pandud.
Kõige huvitavamad on sõjanoad, mis pärinevad 10.-11. sajandist ning need on suhteliselt pikad. Neid on kokku 42. Kõige pikem neist on 54,5 cm, kuid enamik on üle 40 cm. Võrreldes üheteraliste mõõkadega on nad siiski lühikesed ning ühelgi mõõgal ei ole sellist paksust.
Võitlusnoa teramik on mitmekihiline , tänu millele on teramik elastne ega murdu nii lihtsasti .
Võitlusnuge on peamiselt leitud kalmetest , nii et nad on suhteliselt hästi dateeritavad ning suurem osa pärineb just 10.-11. sajandist.
Odad
Oda on olnud muinaseestlaste jaoks tõenäoliselt kõige tähtsam relv.
Kiviaegsete odaotste kohta ei osata öelda, kas neid on kasutatud sõjalisel eesmärgil inimestevaheliste konfliktide lahendamisel või jahipidamise eesmärgil, kuid tõenäoliselt kasutati neid mõlemal puhul.
Pronksiaegseteste odaotstest on leitud näiteks odaotsi Muhu saarelt, mis on valmistatud Seima-Turbino kultuuri alal, mis jääb kahele poole Uurale. Seal valmistatud odaotsad on väga kvaliteetsed ning kallid. Eesti kohta on see väga haruldane leid.
Eelrooma rauaajast ei ole odaotsi ning Rooma rauaajast on mõned üksikud odaotsad. Need ei ole eriti midagi efektset, kuna need on väga roostetanud. Enamasti leitakse juhuleidudena, kuid imelikul kombel on neid välja tulnud ka tarandkalmetest (Viimsi).
Keskmisest rauaajast on üpriski palju odaotsi. Leidude arvu päris täpselt praegu ei teata, kuna Kohtla kalmest kaevati hiljuti välja väga suurel hulgal odaotsi. Enne seda oli neid umbes 150, kuid praeguseks võib see arv olla kahekordistunud. Keskmisest rauaajast on Kivimäelt leitud veel üks leid, mida täpselt seletada ei osatagi. Ka sealt tuli välja hulgaliselt odaotsi. Keskmise rauaaja odaotstele on iseloomulik veel putk, millesse pannakse vars sisse. Valdavalt on odaotsad lehekujulised ning leht on väga väljaulatuv. Üks osa on veel sellised, mis on väga pika ja peene kaelaga, kuid leheosa on väga väike.
Eestis on odad jaotatud üldjuhul vaid kaheks: torkeoda ja viskeoda . Paljudes teistes keeltes on odaotste termineid rohkem. Eraldi terminid on veel jalamehe ja ratsaoda jaoks, jahimehe oda jaoks ning ka viskeoda jaoks. Meil ei ole aga seda vana keeletraditsiooni säilinud. Eestis on veel üks mõiste, mida oda kohta kasutatakse, kuid seda kasutatakse väga erinevalt, kuna eesti keeles ei ole sellel otsest tähendust – piik . Mitmes Lääne-Euroopa keeles tuleb see sõna tarvitusele 15. sajandil ning tähendab tegelikkuses pikkoda. Varre pikkus võib olla 5-6 m. Piikidel on tavaliselt ka tagumised otsad teravad. Kasutati näiteks lahingus, kus mehed olid ridadega ning hoidsid odasid erinevatel kõrgustel, nö piikidega meestel olid tagumistes ridades pikemad odad, mille tagumine ots oli maasse toetatud. Eestis aga sellegipoolest ei ole tegelikkuses sõna ’piik’ otseselt määratletud, mis tõttu kasutame siiski kaheks jaotust odade puhul.
Kõige rohkem odaotsi on nooremast rauaajast. Neid on kokku kusagil 600 ning nende hulgas on kõige selgemad ja paremini eristatavad just viikingiaegsed odaotsad, mis tulevad 9.-11. sajandil. Viikingiaegsed odaotsad on üldjuhul ääretult ilusad ja uhked. Küllalt sageli on odaotsa keskosa damastseeritud ning putkeosa on hõbelateeringuga kaunistatud. Seetõttu valitses pikka aega seisukoht, et need on valmistatud Skandinaavias, eriti Ojamaal.
Damastseeritud relv - Sepp on võtnud teravast ja pehmest rauast materjali, sättinud need punti ning seejärel on need kuumaks aetud ja neid väänatud. Peale seda lüüakse see lapikuks ning see pannakse mõõga teraviku keskossa. Äärtesse pannakse õhuke terasleht.
Eestist on leitud kokku 226 damastseeritud odaotsa, praeguseks on juba tõenäoliselt enam.
Kristina Creutz tundis huvi odaotste vastu ning ta tegeles nendega väga pikalt ja põhjalikult. Uuris põhjalikult M-tüüpi odaotsi, jagas odaotsad veel omakorda kaheksasse kategooriasse. Ta eristas odaotsi vastavalt nende kaela kujule ja sealsele ornamendile. Pööras tähelepanu ka kaunistustega odaotstele ning kuidas neid kaunistusi tehtud on. Ta avastas, et väliselt on need odaotsad omavahel küllaltki sarnased, kuid detailides on siiski üpriski palju erinevusi. Ta üritas välja tuua iga maa odaotsad ning neid võrreldes avastas ta ka teatud omaaegsete seppade käekirja ning nüansse, mida naaberpiirkonna odaotstel ei olnud. Eesti territooriumil eristas ta välja lausa 9 erinevat seppa, kes on valmistanud 105 odaotsa.
Hilisrauaaegsete odadega on probleeme, kuna keegi neid tüüpe täpselt ei tea. Leitud on neid näiteks Lõhavere linnusest ning Randvere kivikalmest. Muinasaja lõpust leitud odadel enamasti enam damastseeritud odaotsi ei ole, kuid mingil määral on damastseeritust imiteeritud.
Lõhavere linnuse kaevust on leitud kaks oda, millel olid teatud määral säilinud ka varred. Leiti üks torke - ning üks viskeoda. Viskeodadel olid varred lühemad, kui torkeodadel.
Viskeodad
Viskeodasid on Eestis küllaltki erinevaid. Viskeoda eristab torkeodast väiksemad mõõtmed ning kergem kaal. Neid on kasutatud ilmselt igal ajajärgul, kuid viskeodad ei ole nii hästi säilinud, mis tõttu ei ole nendega nii tõsiselt tegeldud.
Noakujulise lehega viskeodaotsad on üks viskeoda alaliike. Odaotsa tera näeb välja nagu nuga, mille tagaotsas on kida. Odaotsa vars on ülevalt kuidagi ära keeratud. Varasemal ajal pole neid isegi odaotsteks peetud, vaid arvati, et need on omalaadsed ahingud. Taolisi odaotsi on leitud peale Eesti veel ka Soomest, Lätist, Loode-Venemaalt ja Valgevenest.
Sõjakirved ja sõjanuiad
Põhiliselt on need keskmise varre pikkusega relvad.
Sõjakirved
Venekirved, mis ilmusid noorema kiviaja teisel poolel (3000 eKr) on esimesed sõjakirved. Venekirveste kultuuri on nimetatud ka sõjakirveste kultuuriks (eriti 19. sajandil). Tegemist on väga uhkete kirvestega, mille juures on välja lihvitud randid, nii serval kui ka silmaava juures. Arvatakse, et neid otseselt puude lõhkumises ei kasutatud, peamiselt siiski vast sõjalisel otstarvel ning kirved olid teatud staatuse sümboliks . On ka paarist varasemast kalmistust leitud märke, kuhu on maetud mehed, kes võisid relvastatud konfliktis surma saada, kuid viimasel ajal leitakse, et kultuuride vahetumine ei ole toimunud niivõrd suurte rahvamasside liikumise tulemusel, vaid pigem siiski kultuuride laenude mõjul.
Venekujulisi kirveid on leitud näiteks Karlovast, Külasemast.
Ka vanema ning noorema pronksiaja kirveid kasutati tõenäoliselt eelkõige sõjarelvadena. Sel ajal tihenevad olulisel määral sidemed Skandinaaviaga, meresõit areneb. Pronkskirvestel on selles tõenäoliselt olnud oluline roll, kuna nende abil on olnud võimalik valmistada tõhusamaid veesõidukeid. Veel üks huvitav nähtus, mis pronksiajal on levinud, on palkidest elamud ning tundub jällegi olevat loogiline, et oma roll selles on olnud pronkskirvestel, kuna kivikirveste abil nii suuri palke raiuda on keeruline.
Putkkirved on varre otsa kergemini kinnitatavad ning nendega on võimalik tõhusamalt tööd teha. Mõned putkkirvestest on väga kaunite ornamentidega, mis sageli viitab sellele, et tegemist ei ole niivõrd tööriistaga, vaid pigem staatust näitava esemega. Sellegipoolest on need siiski vaid oletused. Relvasid on läbi aegade uhkemalt kaunistatud ning tööriistadel enamasti kaunistusi ei ole, seetõttu võib vaid arvata, et ka kirved olid teatud mõttes siiski relvad.
Eestis ei ole keegi tegelenud spetsiifiliselt sõjakirvestega. Ühe teedrajava tüpoloogia eest peab tänama Anatoli Kirpitšnikovi, kes võttis ette Venemaalt leitud relvad ning eristas välja kirved, mida võis eelkõige pidada sõjakirvesteks. Ta on välja toonud kaks võimalust, kuidas sõjakirveid tavalistest töökirvestest eristada. Neil kirvestel on kanna osas mingisugune pikendus , terav nukk . Kand meenutab mõningas mõttes kirve otsa. Neil kirvestel on ka tavaliselt märgatud teatud ornamente, mis viitab samuti sõjalisele otstarvele. Teine tunnus on kirve kaal, mida ta on väga rõhutanud . Sõjakirves ei tohtinud tõenäoliselt olla väga raske, muidu oleks olnud sellega raske võidelga. Piiriks on 450 grammi, kui kirves oli raskem, siis pidas ta seda pigem töökirveks, kuna see oleks lahinguks liiga raske. Samas on ka töökirveste seas selliseid, mis võivad olla kergemad (näiteks tahumiskirved).
Kirumpäält on leitud uhkete kaunistustega sõjakirves. Kirve peal on ornament , mis meenutab mingit sarvedega looma. Ka mujalt Euroopast on leitud sarnaste ornamentidega esemeid, näiteks Firenzest on leitud mõõk, mille kaitseraual on samasugune ornament nagu Kirumpää kirvel, ka Lõuna-Venemaalt on leitud sarnane kirves. Tavaliselt on need kirved olnud juhuleiud , mis tõttu on neid raske dateerida, kuid Lõuna-Venemaalt leitud kirves leiti kääpast, mis tõenäoliselt pärines 13. sajandist. Sellegipoolest võis kirves olla ka varem valmistatud.
Eestis on Jüri Selirand samuti üritanud sõjakirveid välja eraldada. Ta on leidnud, et mõningad lõuaga kirved (mõlemapoolsete silmalappidega, silma- ja kannalappidega) on üpriski kaunilt kaunistatud. Labaosas on neil kirvestel läbistav auk. Umbes pooltel silmalappidega või silma- ja kannalappidega kirvestel on seesugune läbistav auk sees. Milleks neid auke tehti, seda tegelikkuses ei teata, kuid on palju erinevaid versioone: näiteks pandi enne lahingut august pulk läbi, et kui kirves kellelegi sisse lüüa, siis jaksatakse see pärast ka välja tõmmata ning kirves ei lähe liiga sügavale. Auk võis olla ka selleks, et seda saaks kuidagi vöö külge kinnitada. Sellist tüüpi kirveid on eestis kuskil 50. On veel üks lõuaga kirve tüüp, mida on peetud võitluskirveks ning see on laiendatud kannaga kirves.
Lõuata nn Peterseni M-tüüpi kirved on viikingiaegsed kirved, millel on kahel pool ilusad silmalapid. Need M-tüüpi kirved on väga laialt levinud 10.-11. sajandil kogu Skandinaavias, kuid ka Läänemere idakalda maades. Need on levinud alates Islandist kuni Laadoga järveni. Eestis on siiski kõige varasemad seda tüüpi kirved dateeritud 11. sajandisse. Paistab, et siin kohapeal õpiti valmistamistehnoloogia ära ning neid hakati valmistama üsna arvukalt. Enamasti on nad Eestis dateeritavad 12.-13. sajandisse. Võrreldes lõuaga kirvestega on neil üpriski pikk tera ning kirve laba on suhteliselt õhuke ning ka silmaosa on õhuke, mis tõttu on need ka kaalult küllaltki kerged kirved, seetõttu võiks neid esmajoones pidada siiski sõjakirvesteks.
Rahvaluules on sõjakirve tähenduseks olnud tihtipeale ’ tapper ’. Ei ole teada, kas M-tüüpi kirveid võib ka nimetada tapperiteks? Ei ole muidugi välistatud, et see sõna on küllaltki vana ning ulatub juba muinasaega välja, kuid võib olla ka võimalik, et pärineb venekeelsest sõnast, mis tähistab kirvest.
Läti Henriku kroonikas on kirveid mainitud vaid kaks korda. Üks kord kasutasid neid saarlased , kes piinasid kedagi (munka?) ning tapsid ta lõpuks tapritega abaluude vahele lüües.
Sõjanuiad
Eestist on leitud fassetitud nurkadega nuiapead, millest mõned on üpriski hästi dateeritavad: Pada kalmistu (13. saj), Siksali kalmistu (12.-13. saj), Otepää linnamägi (13. saj II pool).
Sõjanuiapeade tüübid pani jällegi paika Anatoli Kirpitšnikov, moodustades 6 erinevat tüüpi. Teise sõjanuiade tüpoloogia tegi rootslane F. Sanstedt, kuid tema jagas sõjanuiad 5 tüüpi.
ERM-is on margapuud, mille otstes on sõjanuiapead. Ei ole välistatud, et keegi 19. sajandil keegi leidis sõjanuiapea ning kasutas neid margapuuotstena ning keegi sepp hakkas neid jäljendama. Taolisi on mõnes Venemaa väikemuuseumis ning ka Lätis.
Rootsist, Taanist ning Inglismaalt on leitud sõjanuiapäid, mille kunstiline lahendus on väga peen ning mis olid tõelised staatusesümbolid. Kõige uhkem sõjanuiapea leid on Ahvenamaalt Finby’st leitud pronksist sõjanuiapea. ( ristisõdija annab vannet?) See on pärit 12. sajandi lõpust – 13. sajandist (?)
Peale tavaliste sõjanuiade on omal ajal olnud ka piitsnuiad (kettnuiad?), need on samuti ääretult efektiivsed ning head relvad.
Vibu
Venelastega seoses on Henrik korduvalt maininud vibukütte. Eestlastega seoses Henrik vibulaskmist maininud eriti ei ole, vaid kahel korral. Ta mainis saarlasi.
Eestlased küll kasutasid vibu, kuid kasutasid seda suhteliselt vähe. Põhjuseks võib olla näiteks see, et meil muinasaja lõpul kütiti metsloomi vähe (metsloomaluid kõigist luudest vaid 10%). See näitab, et jahil on teisejärguline roll, vibu juures on oluline aga see, et vibu saab hästi lasta vaid siis, kui seda iga päev lasta ning harjutada.
Ammud ja ammunooled
Ammu rekonstruktsioon ca 1220 - 1250 , originaalambe sellest ajast säilinud ei ole. Amb ehk arvalet ehk vibupüss. Ammukaar, ammulaad (pikk puust osa), ammunöör, ammu lae sees on ammu päästemehhanism. Eesti keeles ei ole eriti asjalikku ammu kohta käivat terminoloogiat.
Eraldi on amb leiutatud Hiinas ning Vana-Kreekas ning ei saa kindlalt öelda, kuid võib-olla nendest mõlemast veel eraldi ka Vana-Roomas. Nende ambude mehhanismid on niivõrd erinevad, mistõttu võib eeldada, et nad leiutati eraldi erinevates kohtades.
Pulkpäästikuga amb – tegemist on väga primitiivse ammuga.
Eraldi on ammud, millel on päästekettaga päästemehhanism, mis on juba keerulisema ehitusega kui pulkpäästik.
Ambu võis vinnastada nii, et pandi kaar vastu maad ning tõmmati kahe käega nöör vinna. See oli kõige lihtsam viis. Paistab, et vähemalt 13. sajandi alguses (piltide järgi) on kasutusel olnud ka vööhaak.
Ammunooled hakkavad lendu lastes ümber enda telje keerlema ning see on äärmiselt kasulik, kuna see lendab küllaltki täpselt ning külgtuul ümber enda telje keerlevatele kehadele ei mõju.
Aleksander Medvedev , kes on teinud väga korraliku vibunoolte tüpoloogia ning ta on sinna lisaks kaasa haaranud ka ammunooled. Erinevalt tavalistest ammunooleotstest on Eestist Viljandist ( 1223 . a piiramisest) leitud ka erandlikult suured ja raskemad ammunooleotsed. Kaalult on need tavalistest ammunooleotstest u 3 korda raskemad.
Ammunooli pole 13. sajandi algusest mitte kusagil säilinud. Siin-seal on olemas hilisemast ajast, kuid ei ole teada, millisel määral nad sarnanesid. Ammunoole tunneb vibunoolest kenasti ära, kuna tagumine ots on ammunoolel erinev. Vibunoolel on olnud kolm sulge , ammunoolel kaks. Tagumises osas on vibunoolel väike sälk sees nööri jaoks, ammunool on tagant kitsam.
Ammunoole valmistamine: nooli ei saanud teha oksast, vaid selleks valiti jämedam puupakk (u poole meetrise läbimõõduga). Sobis selleks näiteks tamm, Kesk-Euroopas kasutati ka pööki, Norras on kasutatud küllaltki palju kaski, Venemaal on kasutatud enamasti okaspuid. Tõenäoliselt lõigati või saeti see maha vajalik pakk talvel ning õige pikkusega juppideks. Aeglaselt lasti neil pakkudel kuivada (kuivasid arvatavasti mitu aastat). Seejärel lõhestati pakk parajate jämedustega varbadeks ning neist neljakandilistest varbadest vooliti ilusad ümarad nooled. Noolevars peab olema ideaalselt sirge, et nool otse lendaks.
2002. aastal tuli Viljandis välja üks hästi suur ammunooleots, mis kaalus kuskil 3-4 korda rohkem, kui tavalised ammunooled. Tavalised kaaluvad kuskil 15 g. Suur ammunooleots tuli välja linnusest kuskil 150 m kauguselt . Seda tüüpi ammunooleots on leitud ka Riiast. Taolised on olemas ka Turaida linnuses. Üks raskeammu nooleots on leitud ka Tartust Jakobi tänava kaevamistelt välja, kuid see on putkega ning see on küllatki väändunud. 15. sajandist on leitud raskeambe, mis on sätitud koguni vankri peale. Neid kasutati küllaltki palju piiramistel.
15. sajandi lõpust – 16. sajandi algusest on pärit veel jooniseid päris hiidambudest, kuid neid 13. sajandil kindlasti ei eksisteerinud ning võib-olla ka mitte isegi 15.-16. sajandil. Võivad olla lihtsalt tehnoloogiahuviliste joonised, milline üks taoline amb välja võis näha.
Henriku Liivimaa kroonikas on ambe nimetatud ballistadeks (baliste).
Laske- ja heitemasinad
Meil tõenäoliselt kasutati vastukaalu jõul põhinevat masinat (blide, trebuchet) 13.-15. sajandil. Henrik nii uhkeid sõnu ei kasuta, räägib suurest ja väiksest masinast ning lisaks neile on tal veel üks mõistetamatu sõna batarelv.
Kaitserelvastus
Kuna kaitserelvastuse leide on leitud väga vähe, siis arvati, et kohalikud Eesti aladel eriti kaitsevarustust ei kasutanudki. Kui hakata aga võrdlema naabermaadega , siis tuleb välja, et kaitsevarustust on tegelikult igalpool vähe leitud. Peamiselt on need välja tulnud juhuleidudena, hauda neid eriti kaasa ei pandud. Kaitserelvadeks on kiivrid , kilbid , kaitserüüd .
Kiivrid
Ilukirjandusest tekivad teatud ettekujutused, millised võisid need kiivrid välja näha. Muinaseestlaste kiivreid on kujutatud enamasti lihtsate nahast mütsidena, millel on üks rauast plekiriba ümber tõmmatud ning kaks plekiriba seal peal. Selline kujutus on väga laialt käibele läinud. Selliseid kiivreid siiski tegelikkuses ei kasutatud. Arvatakse, et kaitsekiivriteks olid ka viikingitelt tuntud sarvedega kiivrid. Neid küll Eestis võib-olla kasutati, kuid mitte kaitse ega sõjalisel eesmärgil, vaid tõenäoliselt teatud religioossetel rituaalidel vms.
Rootsist Valsgärde laevkalmetest on leitud vendeliajastu (550-800) kiivreid, kuid Eestis samaaegsest Salme laevast ei ole ühtegi taolist kiivrit leitud. Neil on olemas ka silma ja ninakaitsed, näevad välja veidi nagu maskid .
Kiivreid on vähe leitud, kuna need olid nii suured asjad, et niisama vedelema neid kuskile ei jäetud ning ruad kasutati enamasti ära.
Ristisõdijaid on sageli kujutatud pottkiivritega, kuid 13. sajandi I poolel taolisi veel siiski kasutusel ei olnud. Rüütlitel olid 1220. aastatel näomaskiga kiivrid, kuid see ei olnud kõigi sõjameeste kiivritüüp. Oli kasutusel tähtsamate sõjameeste poolt. 13. saj keskpaigas – 14. sajandil levisid juba tõesti potikujulised kiivrid. Oli üks küllaltki levinud kiiver, kuid see pandi tõenäoliselt pähe alles vahetult enne lahingut. 13. sajandi pottkiivrileide on väga vähe, tervelt Saksamaalt vaid 2 tükki . Nii vähe neid tõenäoliselt ei kasutatud, mis näitab väga hästi, et kiivreid on üldse väga vähe leitud. 14. sajandist on neid leitud kümmekond. Pottkiivritel on küllatki pikk ja kitsas silmaava, need võivad viidata sellele, et lahingu ajal liigutas pead kiivri see, mitte ei liigutanud kiivrit. Kiivri alumine serv võis toetuda õlgade peale, kuna see oli üpriski raske.
13. sajandil, võimalik, et isegi selle alguses tuleb kasutusele veel üks kiivritüüp, milleks on sõjakübar. See on kiiver, millel on küllaltki lai alumine äär. On välja pakutud , et need kübarataolised kiivrid katsid hästi ülevalt poolt tulevate noolte eest mitte ainult pead, vaid ka õlgu. Need pidid olema rihmaga tugevasti lõua alt kinni pandud, kuna vastasel juhul oleks see relvahoobi korral peas viltu läinud või üldse minema läinud. Üks sõjakübar on leitud ka Eestist Kodasoost. Sõjakübar on olnud rohkem jalaväelaste peakate , mitte niivõrd rüütlite oma.
Kaitserüüd
Kaitserüüde kohta on Eestis kasutusel erinevaid mõisteid. Enamasti kasutatakse neid termineid sünonüümidena. Omal ajal oli neil sõnadel tõenäoliselt kindlam ja spetsiifilisem tähendus.
Rõngassärk, rõngasrüü – Väikestest raudrõngakestest valmistatud kaitserüü, need on omavahel ühendatud neetidega või sepakeevisega (?). Rõngassärk tuli keltide juures kasutusele juba 1. sajandi paiku ning ka viikingitel on olnud rõngassärgid (need on olnud küllaltki pikad, peaaegu põlvedeni). Rõngasrüü tuli kasutusele ca 1200.
Eestis on rõngassärke ja nende katkeid üle paarikümne. Mõned neist on pärit ka muinasaja lõpust. On ka rõngassärke, mis on pooleldi sepakeevistega ning pooleldi neetidega ühendatud, on ka lihtsalt neetidega ja lihtsalt sepakeevistega.
Rõngassärke valmistati raudtraatidest, mida tõmmati kuumast rauast spetsiaalsete riistade abil. Tõmmati ümara ristlõikega traat . See traat keriti ümber mingi puupulga ning seejärjel rauasaega saeti sälk sisse. Nii võis korraga saada 20-30 raudrõngakest. Nende otsad pandi eraldi kokku, kas siis neetidega või sepakeevistega. On öeldud , et üks sepp tegi rõngassärki aasta aega, kuid tegelikkuses sai see siiski kiiremini valmis. On pakutud, et kui rõnga traat on ümara ristlõikega, siis need on varasemad. Hiljem avastati, et rõngassärk kaitseb paremini, kui rõngad lapikuks lüüa.
Otepäält leitud rõngassärgi katkel on näha, et rõngaid on üritatud kergelt juba lapikuks lüüa. Võib pärineda 12. sajandi lõpust – 13. sajandi algusest.
Varem arvati rõngassärkide sekka ka varrasahelikest eseme katked, mida kasutati mitmete tarbevahendite kinnitamiseks vööle. Üks taoline ese on leitud Lihula lähedalt ning pärineb tegelikkuses hoopis ilmselt naise peaehtest. Pealegi on varrasahelike vahed liiga suured ning keha eriti ei kaitseks.
Soomussärk, soomusrüü – Soomusrüüsid kasutati Bütsantsis ning sealt levisid need ka Venemaale. Kasutati neid ka mingil moel nagu soomusrüü ja rõngasrüü seguna. Omal ajal olid nad aga siiski ka täiesti erinevat tüüpi kaitserüüd. Näeb välja nagu soomused ning on kinnitatud nahkaluse peale.
Lamellrüü – Tuleb kasutusele pronksiajal ning soomusüüga võrreldes on tal mõnevõrra suuremad plaadid . Erinevalt soomusrüüst ei kinnitata neid nahkaluse peale, vaid plaatides on nagu avaused, kust pannakse nahkrihmad läbi ning tõmmatakse nii pingule, et need osaliselt katavad üksteist. See rüü pannakse mõnest muust materjalist aluse peale. Võimaldab küllaltki hästi liikumist ning on küllaltki hea kaitserüü tüüp. Neid kasutati rohkem idamaades, kuid viikingiajal jõuab neid mingil määral ka Põhja-Euroopasse. Eestis ei ole ühtegi näidet. Põhjarahvaste puhul on neid plaadikesi valmistatud luust ja sarvest ning veel 19. sajandil olevat mõngingad rahvad neid kasutanud.
Raudrüü – võiks kasutada mõistena klassikalise 15. sajandi raudrüü kohta.
Plaatrüü – Sarnane lamellrüüga, aga plaadid vast suuremad (?)
Turvis , turvistik – Võiks olla üldine mõiste kaitserüüde kohta.
Raudrüü ja turvis võivad olla teatud mõttes üldistavad mõisted, klassikalised. Üldmõistena veelgi parem oleks vast kaitserüü.
Kaitserajatised
Muinaslinnuste hulka loetakse ka pronksiaegsed kindlustatud asulad: Asva, Ridala , Iru, Narva Joaoru, Kaali.
Vanema rauaaja (ca 500 eKr – 450 pKr) linnused või suletud asulad ehk sulendikud.
Mäepealsed asulad – paiknevad tavaliselt küllaltki järsunõlvalistel küngastel ning nendes on leide ääretult vähe. Kaitserajatiste jäänuseid pole samuti võimalik eristada. Enamik mäepealseid asulaid paiknevad enamasti hilisematel linnustel ning hilisemate ehitustöödega on varasem kultuurkiht suures osas segamini keeratud. Sinna hulka kuuluvad Alatskivi Kalevipoja säng , Pada II asula, Peedu linnus, sinna on loetud ka Tartu linnus jne.
Tõlgenduste järgi neid tegelikkuses linnuseks nimetada ei saanudki, kuna kaitserajatisi neil tõenäoliselt ei olnud. Oli pigem prestiiži küsimus – kui olid rikkam, siis elasid nö alamatest elukoha poolest kõrgemal.
Varased ringvall-linnused – hästi madala ringvalliga linnused, aluseks on mingi küngas. Läbimõõt on tavaliselt kuskil 50-60 m, pindalalt ei ole eriti suured. Vall on üpriski korrapärane. Ringvall-linnuseid on rohkem saartel, kuid neid on ka mujal Eestis, ka Lääne-Eestis (Ehmja „Kuradimägi“). Nende arheoloogilised kaevamised ei ole andnud eriti häid tulemusi, leitud on üpriski vähe leide ning süsinikuproovid dateerivad need enamasti eelrooma rauaaega. Nende hulka kuuluvad ka Lipa ringvall-linnus ning Keava Võnnumägi.
Varased neemiklinnused :

Ringvallid või pühapaigad? (Kaali, Võhma, Pidula)

Ringvallid kui linnused? (Massu, Päälda, Lipa)

Poolringvallid – neemiklinnused? Meenutavad väliselt neemiklinnust.
Keskmise rauaaja (450-800) ja viikingiaja (800-1050) linnused.
Keskmisest rauaajast on kõige rohkem linnuseid. Keskmise rauaaja lõpul rajatud linnused on oma olemuselt ja tüübilt väga sarnased viikingaja linnustega.
Mägilinnused – kõige arvukam rühm, paiknevad eraldiseisva mäe peal. Otepää linnus on tüüpiline näide.
Neemiklinnused – Esindajaks on Rõuge linnus.
Kalevipoja sängi tüüpi linnused – Paiknevad vooremaal ja Põhja-Tartumaal. Pikema voore kõrgemasse otsa rajatud linnused. (Alatskivi) Korralikud kaitserajatised on Kalevipoja sängidel vaid kahes otsas.
Ringvallid – on iseloomulikud just Lääne-Eestile ja Saaremaale. Nendega on see häda, et neid ei ole eriti kaevatud ning enamik neist on hilisrauaaegsed.
Hilisrauaaegsed linnused (1050-1224/27)
Enamik on ringvall-linnused. Erinevused varasemate linnustega seisnevad tugevamates kaitserajatistes ning suuremast pindalast.
Linnuste piiramine ja kaitsmine
Tegelikult suur osa sõjategevusest, mis Eesti aladel toimus, oligi just linnuste piiramine. Piiramine tähendab seda, et väed piiravad teatud linnuse sisse ning ümbritsevad seda ringina. Ilmselt ei asu nad linnuse jalamil, vaid veidi eemal, kuna alati on linnuses ka laskerelvadega mehi. Piirajad paiknevad kuskil paarisaja meetri kaugusel. Seal hakatakse kõigepealt tegema aktiivseks piiramiseks ettevalmistusi. Mõningas mõttes tuleb kroonika tekstist ka välja, et seda tehakse teatud mõttes demonstratiivselt, et linnuse kaitsjaid igatmoodi hirmutada ning ehmatada. Linnus piiratakse tõenäoliselt nii sisse, et keegi sealt välja ei saa.
Alati ei pruugi kohe piiramisele järgneda aktiivne sõjaline tegevus, kuna kaitsjatel võis juba piiramise tõttu tekkida ebameeldivusi. Linnuses võis tekkida veepuudus ning ka toidumoona puudus. Seda tuuakse mitmel korral Henriku kroonikas põhjuseks, miks linnuse kaitsjad alla annavad. Linnuse piiramise ajal püüti linnuse kaitsjaid mitmel moel mõjutada. 1217 . Otepää linnuse piiramisel, kui Ugandi mehed koos sakslastega olid kaitsjad ning teised eestlased koos venelastega olid piirajad. Venelased võtsid mehi kinni, lõid nad maha ning laibad heideti linnuse juurde veekogusse, et kaitsjad ei saaks sealt vett saada. Öösiti võisid kaitsjad linnusest välja hiilida ning vett ammutada lähedastest allikatest.
Selline piiramine võib kesta küllatki kaua aega. Henrik ei ole alati piiramise kestust märkinud. Mõningatel juhtudel teatud andmeid ta siiski toob. Henriku järgi on kõige kauem ristisõja ajal piiratud Tallinna linnust 1223. aastal, kui suured eestlaste ja venelaste väed taanlaste käes olevat Tallinnat piiravat. Henriku vältel piirasid nad seda neli nädalat, kuid ei suutnud linnust vallutada.
Kuna linnustes oli palkehitisi üpriski palju, siis üritati tavaliselt esimese võttena linnuse puidust kaitserajatised põlema süüdata. Seda on Henrik kirjeldanud kokku koguni 16 korral. Seda tegid nii sakslased kui ka kohalikud. Eestlased üritasid süüdata näiteks Võnnu linnust. Linnuse rajatiste põlema süütamiseks, kanti puid kaitseehitiste jalamile ning need pandi põlema. Kui ristisõdijad piirasid, siis nemad panid tihtipeale puid tassima lätlastest ja liivlastest abiväed. Tavaliselt puude vedajad said haavata või surma. Näiteks Viljandi linnuse esimese piiramise käigus tegid ristisõdijad nii suure puuvirna, mis ulatus linnuse plankudeni. Linnusesse võidi üritada heita ka mingit põlevainet (näiteks tulepotte ja tulist rauda Tartu linnuse piiramise näitel 1224. aastal).
Linnuste piiramise juures on küllatki tähtsal kohal ka piiramistorn. Henrik räägib piiramistornide valmistamisest 10 piiramisel, ühel juhul ehitasid ka eestlased piiramistorni. Need on vähemalt Henriku sõnul küllaltki suurejoonelised ehitised. Henrik ei ole aga kordagi piiramistornide puhul maininud sildasid. Tõenäoliselt ei olnudki võimalik neid sildasid ehitada, kuna linnused olid rajatud looduslike küngaste peale või olid püstitatud kõrged vallid ning kalle võis olla väga väike.
Peale piiramistornide on kasutatud veel mitmesugust sõjatehnikat, kuid Henrik on neid sõjariistu nimetanud omaette nimedega, mida teistes allikates kirjas ei ole. Üks riistapuud, mille kasutamist Henrik on maininud on kass , mille kohta on ÕISi slaidides ka pildid. Teine asi on siil , mida Henriku sõnul valmistavad vaid ristisõdijad, kuid selle kohta ei ole ühtegi joonist. On pakutud, et see siil võis olla raudkonksuga palk, millega kisti maha linnuse kaitsesild.
Sõjakäigud
Sõjaretki väga korralikult seni veel analüüsitud ei ole.
Sõjaretkedel võis olla väga erinevaid eesmärke. Eesmärgist aga omakorda sõltus konkreetne sõjaretke tüüp, aeg, millal retk ette võeti, relvastus, mida kaasa võeti, transport, mida kaasa võeti, sõjamehed, kes kaasa võeti (kas on erilisi spetsialiste vaja), väekontingendi suurus.
Kevaditi ja sügiseti muutsid vihmad või lumesulamisveed teed põhjatuks, jõed tõusid üle kallaste ning liiklemine oli väga keeruline. Suvel olid teed kuivad ja veekogud kergemini ületatavad ja/või laevatatavad. Talvel külmusid veekogud ja sood kinni; regede ja kelkudega võimalik otse ja üldse väga kergesti liikuda.
Werner Paravicini on liigitanud sõjaretki eesmärkide järgi. Ta on sõjaretked liigitanud viieks tüübiks: rüüsteretked, piiramisretked , ehitusretked, lahingretked, kaitseretked. Lisada võib veel vabastus/varustusretked. Ristisõdijate retkedest olid arvulises ülekaalus kindlasti rüüsteretked. Rüüstamine andis ühelt poolt kindlasti saaki, kuid teisalt valmistas ette ka vastase võimalikku alistumist. Ristisõdijad tegelesid rüüstamiseg väga aktiivselt. Peale selle nõrgestas sagedane rüüstamine vastast ka psühholoogiliselt, nõrgestas vastupanutahet. 1216. aastal sooritasid sakslased latgalitega väga palju retki ugalastele.
Eestis ei osatud hobustega võidelda, eriti.
Rüüsteretked
Kui vaadata rüüsteretki lähemalt, võib ka seal eristada teatud alaliike. On kaks põhilist liiki. Üks liik on väheste jõududega kiire retk, mis võis ulatuda väga kaugele vaenlase tagalasse. Kuna osalejaid oli vähe, siis nad liikusid väga kiiresti. Sel juhul ei tohi rüüstatav ala ega rüüstamise kestus suur olla. Teine liik on suure väega retk. Sel juhul jaotatakse vägi osadeks ning ette võetakse juba suurem territoorium rüüstamiseks. Rüüstatakse enamasti piiride lähedasi alasid. Kõik rüüsteretked ei mahu nende kahe alaliigi alla, võib suuri retki toimuda ka päris kaugel vastase territooriumil.
Tol ajal rüüsteretkede puhul väga palju varustust kaasa ei võetud, kuna loodeti, et toidupoolist leitakse ka rüüstamise ajal. Probleemid tekkisid siis, kui vägi oli liiga suur, kuna toitu ei pruukinud jätkuda. Väiksem retk kestab üldjuhul päev või paar. Suuremad retked võisid kesta kauem, kuid siiski mitte üle kahe nädala.
Hendrik on kasutusele võtnud rüüsteretkede ning sõjaretkede puhul üldse sellise sõna nagu ’ maia ’. Selle sõna kasutamist analüüsides on järeldatud, et Hendrik kasutab seda sõna teatud kogunemiskoha või ööbimiskoha tähenduses. Retkel osalejate ajutine baas. Tõenäoliselt ei ole tegemist mingi puust üles ehitatud majana, vaid pigem on tegemist mingisuguse kohaga, mis oli varem kokku lepitud ning kuhu koguneti. Võimalik, et olid välja pandud ka teatud valvemehed.
Piiramisretked
Piiramisretked on need retked, mida võetakse ette eesmärgiga mingi kindel linnus enda võimu alla saada. Nad on oma olemuselt täiesti erinevad, kuna nendele võeti kaasa ka sõjatehnikat, et piiramist läbi viia. Hendrik räägib vahel ka heitemasinatest, kuid see ei tähenda alati, et tervenisti toodi kohale heitemasin. Talvel regedega liikudes oli masinaid isegi lihtsam kaasa võtta, kui muudel aastaaegadel.
Eduka piiramisretke tulemuseks võib olla mitte ainult ühe linnuse alistamine, vaid isegi teatud suurema piirkonna alistamine. Näiteks 1227. piiramisretk, mille käigus piirati Muhu linnust, mis andis alla ning liiguti seejärel edasi Valjala linnust piirama, ka seal anti alla.
Ehitusretked
Tähendab tegelikult seda, et ristisõdijad üritasid vastase territooriumile ehitada ühte kindlustatud punkti, mis oleks baasiks , et ümbritsevaid piirkondi alistama hakata. Vana-Liivimaalt võib selliseid näiteid tuua ridamisi. Eesti alal on kõige paremini Hendriku poolt kirja pandud kolm Taani kuninga katset: 1206. Saaremaal, 1218 . Saaremaal, 1219. Tallinn. Saaremaa katsed ei õnnestunud, Tallinna oma aga õnnestus.
Kui luuakse uus oma linnus, siis selle asukoht on enamasti küllaltki hästi valitud, paljudel juhtudel on olemas ka seos merega, et oleks taganemistee. Saaremaal pole Taani kuninga ehitatud linnuste asukoha kohta midagi teada, on pakutud erinevaid võimalusi, kuid konkreetseid andmeid ei ole.
Lahingretked
Eestlased üritasid välilahinguid üldiselt vältida. Põhjuseks võis olla see, et nad ei olnud kogenud välilahingutes, mistõttu oli ristsõdijatel suur eelis. Neil olid pikaajalised kogemused välilahingute pidamisel. Välilahingutel võisid tagajärjed olla väga tõsised , kuna taolised lahingud toimuvad siis, kui on kogutud suur vägi (mis ei mahu linnusesse ära). Eestist on olemas ka hea näide: Madisepäeva lahing. See on eestlaste arvu poolest kõige suurem välilahing (u 6000 meest). See oli tegelikult eestlastele pealesunnitud lahing. Eestlased plaanisid Riiat rünnata ning sakslased Vana-Liivimaalt üldse minema kihutada. Koguti mehi, kuid ristisõdijad otsustasid eestlasi üllatada ning võimalikud tagajärjed ära hoida (eestlastel olid juba kokkulepped venelastega, mis oleks ristisõdijatele olnud suureks ohuks ). Seetõttu otsustati eestlasi rünnata enne, kui abiväed kohale jõuavad.
Kaitseretked
Mõte oli kahjustada vastase jõuda, kes on sinu maale ründama. Põhimõte oli kaitsta end vastase eest ning astuda ründajatele vastu. Üritati kiiresti väed koondada ning peale lennata . Teiseks variandiks oli vastase ründamine tema kodu teel. Oli võimalus saada enda varandus ning võib-olla ka röövitud naised-lapsed tagasi.
Vahel võisid taolised retked mõneti kummaliselt lõppeda. 1216. sakslased tegid suure rüüsteretke Harjumaale, eestlased jälitasid sakslasi ning tahtsid tagantpoolt kallale minna. Eestlased heitsid liisku, et jumalatelt nõu küsida, said teada, et ei ole hea mõte ja läksid hoopis koju tagasi.
Kaitseretkedega nii, et edu toob see, kui on hea luure ja ettekujutus vastasest. Veelgi parem, kui on täpselt teada vastase maale tungimise plaan.
Vabastus/varustusretk
Tähendab seda, et vahel võisid mõned linnused olla rajatud juba vastase territooriumile. Kui seda linnust hakati rüüstama, siis üritati linnuste kaitsjale appi minna. Vabastusretkede puhul on vahel kaitsjatele viidud ka varustust, mistõttu kutsutakse seda vahel ka varusturetkeks.
Iga sõjaretk tollel ajal oli ikkagi planeeritud ettevõmine. Planeeritud olid sihtpunktid, sageli ka ööbimiskohad ning kogunemiskohad. Enne uuriti ka kasutamiskõlblike teede olemasolu. Ei olnud sõjaretked lihtsalt kiire ettevõtmine, vaid seda plaaniti päris pikalt.
Eestlaste puhul sõjakäikudest mitmeid liike ei eksisteerinudki. Näiteks ei ole teada ühtki eestlaste ehitusretke. Ehitusretk on teatud mõttes näitaja, et eesmärgiks on kindlasti vastase territoorium oma võimu alla saada.
Sõjaretkede suurus
Arve on teada üpriski vähe. Üks kindel arv on antu Madisepäeva lahingu (1217) kohta. Eestlasi oli väidetavalt kokku kogunenud 6000. Metsepoole lahingus 1218 on märgitud umbes 1000 eestlast. Tegelikult ega ei teatudki, palju inimesi vastas oli, ega ju ei loendatud neid inimesi üle.
Sakslasi on Hendrik iseloomustanud detailsemalt. Üldjuhul jäid arvud kuskile 3000-8000 mehe vahele. Muistse vabadusvõitluse lõppjärgus on ristisõdijate arv kasvanud. Erakordselt suur arv ristisõdijaid oli 1227, kui tungiti Saaremaale. Märgitud oli 20 000 meest, kuid see hõlmas väga paljusid erinevaid salku: sakslasi, mandri-eestlasi, liivlasi jt.
Väga sageli on Hendrik märkinud venelaste vägede suurust. Nende väed on üllatavalt suured: 15 000-20 000 meest. Küsimused, kas Hendrik pole nende arvudega üle pingutanud? Teisest küljest ei ole teada, kas vene väed olid üles loetud, samas ka hilisemal ajal näha, et kui venelased teevad siiamaile sõjakäike, siis nad tulevad suhteliselt suure massiga. Päris täpselt neid arve uskuda ei saa, kõikumine võib olla kuni paarituhande võrra.
Kui vaadata palju maakondi on eestlaste sõjaretkedel osalenud, siis palju on selliseid retki, kus on vaid ühe-kahe maakonna väed koondatud. (ühe mk retki – 17, kahe mk retki – 10). Rohkemate maakondadega retki on juba tunduvalt vähem. 6 maakonna retki on olnud vaid üks, ning see oli Madisepäeva lahing.
Välilahingud
Arvult neid palju ei ole, kokku on 17, kus on eestlased osalenud. Lembit Mark on välja pakkunud 4 tüüpi välilahinguid:
Kohtumislahingud – (2) väed üles rivistatud ja mõlemad väed lähenevad teineteisele ja tungivad peale. Üheks neist on pakutud Madisepäeva lahing, teiseks on Ümera lahing, kuid Ümera lahinguid tuuakse tavaliselt välja 2, kuid Mark on leidnud kroonikast veel ühe Ümera lahingu, mida ta peab kohtumislahinguks.
Pealetungilahing – (5) tegemist lahinguga, kus üks pool on aktiivne, tungib peale, teine pool püsib paigal. Näideteks Turaida all toimunud lahing (eestlased tegid suure sõjakäigu), 1217 Otepää linnuse all toimunud lahing, mil üritati piirajatest läbi tungida ning linnusesse pääseda
Jälituslahing – (3) Üks pool tungib peale, aga teine pool taganeb ning mingil momendil otsustatakse lahing ikkagi vastu võtta. Näiteks 1210 Ümera lahing, 1218 Metsepoole lahing, 1223 Ümera lahing.
Väljatungilahingud – (6) Toimub tavaliselt mingi kindlustatud punkti, linnuse juures. Piiratavad mingil hetkel tungivad linnusest välja. Kas see on ajutine väljatung või on kaugemad eesmärgid, see ei olegi antud juhul oluline. Näiteks 1211 metsa rajatud ajutise kindlustuse juures toimunud lahing, kus eestlased end kaitsesid, 1215 Lõhaväere ehk Leola linnuse juures toimunud lahing. Kui esimene väeüksus kohale jõudis, siis tungisid eestlased välja, 1220 Lihula piiramine, kõige edukam väljatungilahing. Saarlased piiravad rootslasi ning rootslased tungivad välja. Põhjus võis olla ka selles, et saarlastel õnnestus linnus põlema süüdata ja rootslased lihtsalt pidid välja tungima , 1221 ja 1223 Tallinna piiramisel on ka taanlased teinud väljasööste.
Välilahingutest eelistati hoiduda, suuremad välilahingud olid lõppenud õnnetult. Pärast 1219 aastat üritasid eestlased iga hinnaga välilahinguid vältida. Kokkuvõttes paistab, et eestlaste vastupanu ning võitlusmeel avaldasid ristisõdijatele küllaltki suurt muljet, kuna eesti keelest võetakse üle mitu sõjalist terminit, mida sakslased ka edaspidi kasutavad. Need kajastuvad juba Hendriku kroonikas ning hiljem ka kirjalikes allikates. Näiteks malev, maja/maia (arvatakse, et tähendab sõjaväe koondumiskohta).
Ümera lahing
1210. aasta
Eestlasi oli kindlasti üle tuhande, vastasi ka umbes sadadega (500-600?)
Kas toimus põhja või lõuna pool Ümera jõge? Siiani arvatud, et pigem ikka lõunapool, kuid Mäesalu arvab , et äkki siiski põhjapool.
Tegemist võis olla küllaltki suure eestlaste väega. Eestlaste poolel olid ugandi mehed, sakala mehed ning võimalik, et kaasas olid ka Soontaga mehed. Pärast Ümera lahingut olid sakslased üpriski kitsikuses, üritasid sõlmida erinevaid lepinguid vene piirkondadega. Sõlmitakse rahu nt Poolotski (?) vürstiga.
Esimene sõjakäik , mis ristisõdijate poolt Eesti aladele tehakse toimub peale jõule 1210 ning retk toimub just Soontagana piirkonndale. Organiseeriti kättemaksuretk eestlaste hõimudele. Enne seda läänlaste ehk Soontagana meeste ja ristisõdijate vahel ei ole. Võib vihjata, et Soontagana mehed olid ka Ümera all osalised.
Vägi, nagu juba mainitud, oli korralik, kuna abivägedega tulid ka lätlased ja liivlased, kellele lisaks tuli kaasa veel ka üks salk Pihkva venelasi .
Madisepäeva lahing
1217. aasta
Tegemist on Eesti kõige suurema välilahinguga.
Algas Otepää piiramisega, kus vene vägede abiga sunniti sasklased sealt lahkuma , sunniti lahkuma ka Sakalast. Oli ristisõdijate üks suuremaid tagasilööke, kuna nad pidid lahkuma juba vallutatud territooriumitelt.