Eestlaste relvastus aastal 1200 (0)

Eestlaste relvastus aastal 1200
Eesti muinasaegsetest linnustest ja matmispaikadest on kogutud sadu 12.-13. sajandi vahetusest pärinevaid relvi : oda- ja nooleotsi, mõõku ning sõjakirveid. Muid sõjariistu ja nende osi on leitud vähem. Mõningaid andmeid relvade kasutamise ja eestlaste sõjanduse kohta pakuvad ka tolleaegsed kirjalikud allikad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika.
Relvastus
Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus. Lahingus kasutatava relvastuse määras ära, kas sõdalane oli jala või ratsa . Jalamehe kaugvõitlusrelvadeks olid vibu , nooled ja viskeodad. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides . Vibukaar valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud.
Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini.
Tähtsal kohal oli oda. Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke - ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda , lähedalt heidetuna tungis selline torkeoda läbi rõngasrüü ning purustas isegi kilbi. Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp . Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis.
Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti.
Tõhus relv oli kirves . Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi kasutada nii löögi- kui ka viskerelvana.
Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse juba pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused . Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini-äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Muinasajal Eestis selliseid relvi ei tehtud, küll aga valmistasid Eesti meistrid mõõkadele kaitseraudu ja pidemenuppe. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Taolisi mõõgapidemeosi valmistati Kuramaal, muistsete kurelaste või kuršide töökodades. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast mõõgatupeotsikuid. Pronksist eksemplarid olid kaunistatud ornamentidega. Mõõka kanti vasakul küljel vöö küljes. Eestist pole mõõgavöösid leitud, kuid pronksist ja rauast pandlaid, vöövahelülisid ning vööd kaunistanud naastukesi on leitud. Mõõka on peetud eeskätt pealiku või üliku relvaks, nagu viitavad kalmetest leitud relvad. Muinasaja lõpusajandite leidudes on odaotste ja mõõkade suhe üks kolmele, odaotste kasuks. Mõõk kuulus kindlasti 12.-13. sajandi vahetusel vähemalt ratsasõdalase relvastusse.
Üks muinasajal laialt levinud relv oli sõjanuga. Pikkuselt oli see umbes 50-60 cm pikkune, sarnanedes tavalisele noale. Eestis seda relvaliiki ei valmistatud ega kasutatud.
Kaitserelvastus
Kaitserelvastuses oli kõige olulisem roll kilbil. Vastu sõjakilpe pekstes ja karjudes tekitati sõjakära. Sellise tegevusega õhutati malevat aktiivsemalt võitlema ja tõsteti omaenese meeleolu. Eestist pole terveid kilpe leitud, küll aga nende metallosi. Kilp oli enamast kuuse-, männi-, või haavapuulaudadest valmistatud, mõnikord oli selle tugevdamiseks lisatud välisäärele raudvits. Tagaküljele kinnitati neetidega raudvarb, mille keskossa oli sepistatud käepide. Eestis olid kilbid enamast ümmargused.
Eesti kalmetest on leitud ka mõned 12.-13. sajandisse kuuluvate rõngassärkide katkendid. Rõngassärk oli kallis ning seetõttu vähestele kättesaadav. Arvatakse, et rõngassärgi hankisid endale just pealikud ja vanemad, kuid siiski tundub, et rõngassärk ei saavutanud vabadusvõitluse käigus eriti suurt populaarsust. Teadaolevalt pole Eestlased metallkiivreid kandnud, kuid nad võisid kanda umbes samalaadseid raudnaastudega tugevdatud nahkmütse.
Muu sõjavarustus
Eestlaste hobused olid väikest kasvu, kuid vastupidavad ja vähenõudlikud. Regede kohta andmed puuduvad. On leitud rohkesti hobusesuuraudu, kuigi hobuseid hakati rautama alles 13. sajandil.
Saarlased ja muu mererahvas kasutas vaenuretkedel laevu. Üldiselt on arvatud, et eestlaste laevad sarnanesid viikingilaevadega, kuid kindlad andmed selle kohta puuduvad.
Sõdimisviisid
Muinasaja lõpul pidasid eestlased nii ründe- kui ka kaitselahinguid. Suuri strateegilisi lahinguplaane ei kavandatud. Naabrite alale ette võetud sõjakäigud kandsid kättemaksu- või saagiretke iseloomu. Tapeti vastuhakkajad ja kiirustati saadud varaga koju. Henriku kroonikast võib leida, et 13. sajandi algul olid just eestlased aktiivsemad sarnaste retkede koostajad, kuigi Baltikumis olid kõige aktiivsemateks leedulased.
Röövretkedel käidi ratsa ja meritsi, talvel aga regedel. Mõnikord on eestlaste ratsavägi üsnagi arvukas, moodustades Muistse Vabadusvõitluse päevil Henriku andmete põhjal kolmandiku kuni poole malevast. Madisepäeva lahinguks suutis Lembitu kroonik Henriku andmete põhjal kokku koguda umbes 6000 meest. Erinevad asjaolud kinnitavad, et eestlastel polnud Muistse Vabadusvõitluse ajaks veel kindlat taktikat välja kujunenud. Olgu selle tunnisuseks kasvõi lahinguks mitte rivistamine või ratsaväele eriülesannete mitte andmine.
Madisepäeva lahingu kohta on teada, et nii eestlaste kui ka ristisõdijate malev oli jagatud kolme kolonni. Eestlaste paremal tiival asus Sakala malev Lembitu juhtimisel. Keskmine parv oli tugevam kui tiivad ning koosnes nagu vasakule tiivale jäänud suurmaleva osagi Lääne, Harju, Rävala, Viru ja Järva malevast, mille täpsem paigutus pole teada. Arvatakse, et keskmisesse parve kuulus umbes pool kogu väest ning tema sügavus oli suurem kui laius. Välilahingus tegutseti parvedena, ühekandi mehed koos. Sellise grupeeringu eelis oli omavaheline tutvus ja mehed mõistsid üksteist isegi poole sõna pealt. Kui välilahingus vastase rünnakut vältida ei õnnestunud, pöörati algul põgenema ning siis üritati vähehaaval vastast rünnata. Nii tehti näiteks Ümera ääres. Mõnikord üritasid eestlased vastase linnuseid vallutada.
Merelahingutes kasutasid saarlased tuleparvesid, et vastase laevad põlema panna. Tuleparved on kerged loomarasvaga määritud kuivade puude virnad, mis süüdatuna tuulega ristisõdijate laevade poole suunati. Üldiselt võrreldakse eestlaste võitlusviisi merel viikingite omaga. Lähenedes lasti vibudes ja loobiti kivide ja odadega. Kuigi koged olid aeglasemad, olid nad kõrgemad ja neil kasutati ambusid. Saarlastele tundus see laev vallutamatu kindlusena.
Kui käsi võitluses halvasti käis, hüppasid ellujäänud eestlased tavaliselt merre, eelistades vabasurma vangistusele või piinadele ja tapmisele.
Eestlaste laevastikud on olnud üsna suured, kroonik mainib isegi 300 laevast koosnevad laevastikku, mis kõik langes ristisõdijate valdusesse pärast Turaida sõjakäigu õnnetut lõppu. Aratakse, et see arv on küll natuke liialdatud.
Vabadusvõitluse käigus õppisid eestlased koostama isegi suuri strateegilisi plaane. Üks selliseid oli näiteks koordineeritud sõjakäik Turaidasse 1211. aasta suvel. Eestlaste kogu hoiak on siiski märkimisväärne, st et eestlased ei lasknud ennast enda maalt välja suruda, kõik jõud tuli mängu panna et vaenlane ajada tagasi sinna, kust ta on tulnud.
12.-13. sajandi vahetuse Baltikumi rahvad olid enam-vähem ühesugusel arengutasemel. Kuigi eestlased olid õppimisvõimelised, ei olnud neid midagi enamad vastu panna, sest eestlaste inimressurss ei olnud lõputu, vallutajate taga seisis aga kogu katoliiklik Euroopa.
Koostatud raamatu „Eesti aastal 1200” abiga.