Eestlaste sõjavarustus Muistses vabadusvõitluses (0)

Eestlaste sõjavarustus Muistses vabadusvõitluses
Uurimustöö
Sisukord
Sissejuhatus 3
Muistne vabadusvõitlus 4
Eestlaste sõjavarustus muistses vabadusvõitluses 5
Käsirelvad 5
Oda 5
Kirves 5
Mõõk 6
Võitlusnuga 7
Laskerelvad 7
Vibu 7
Amb 7
Kaitsevarustus 8
Turvised 8
Kiiver 8
Kilp 9
Piiramistorn 10
Kas eestlaste allajäämine Muistses vabadusvõitluses tulenes nende kehvemast varustusest? 11
Kokkuvõte 12
Summary 13
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Läbi ajaloo on toimunud sadu suuri sõdasid, mis on muutnud nii mõnegi riigi saatust. Ka Eesti pole erand - 1208-1227. aastatel toimus Muistne vabadusvõitlus eestlaste ja Mõõgavendade Ordu vahel, mille tulemusena uhketest eestlastest aastasadadeks orjarahvas sai. Enne Muistset vabadusvõitlust olid eestlased sõdinud ainult ümberkaudsete hõimudega ja käinud ka mõningatel kaugematel röövretkedel, kuid suuri sõdasid siinne rahvas läbi elanud ei olnud. Siiski oli neil olemas mingisugune sõjavarustus, nii et kui ristirüütlid eestlasi ründasid, ei alistunud nood mitte kergesti, vaid võitlesid vapralt, kuni vaenlane neist lõpuks jagu sai.
Minu eesmärgiks selle tööga on uurida, missugust sõjavarustust kasutati Muistse vabadusvõitluse ajal ning seda eriti eestlaste poolel, missugused olid erinevate relvade plussid ja miinused, kuidas neid valmistati, jne.
Informatsiooni saamiseks olen uurinud kirjalikke ajalooallikaid ja ajaloolaste väljakaevamisi, kuulanud loenguid ning praktiseerinud võitlust muinasaegsete relvade koopiatega.

Muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistne vabadusvõitlus toimus 13. sajandil, aastatel 1208-1227. See on väga tähtis sündmus meie ajaloos, sest sellega kaasnes eestlaste kokkupuude ristiusu ja Euroopa suuremate rahvastega, lisaks on Muistne vabadusvõitlus peamiseks põhjuseks, miks Eesti alad sellele järgnenud 700 aastat võõrvõimu all olid.
12. sajandil tänapäeva Eesti ja Läti aladel elanud eestlased, latgalid ja liivlased olid paganlikud rahvad ning Euroopas valitsev ristiusk paganlust ei sallinud. Otsiti ettekäändeid nende vastu sõja alustamiseks ja vägivaldseks ristimiseks. Kirikuvõimude plaanid sobisid hästi kokku ka saksa kaupmeeste soovidega, kes ei tahtnud jagada idakaubanduse tulusid kohalike rahvastega ning lootsid lõpetada paganate mere- ja rannaröövid. Munk Fulco ja piiskop Meinhardi rahumeelsete ristiusustamiskatsete läbikukkumise järel tungisidki sakslased piiskop Alberti juhtimisel Liivimaale sisse ning algas ristiusustamine tule ja mõõgaga. Edukuse tagamiseks sõjas loodi 1202. aastal kohalik vaimulik rüütliordu Kristuse sõjateenistuse vennad, mida hakati hiljem kutsuma Mõõgavendade orduks. Ordu esimesed sõjakäigud olid edukad , latgalid ja liivlased alistusid kiiresti sakslaste ülemvõimule ja võtsid ristiusu omaks. Pärast nende rahvaste alistamist pöördus Saksa agressioon Eesti poole, seda peamiselt kaupmeeste survel - just Eestist käisid läbi tähtsad kaubateed . Algas Muistne vabadussõda.
Võitlus Eesti alistamiseks algas 1208. aastal latgalite ja sakslaste ühise rüüsteretkega Ugandisse - ajendiks oli vana tüli Pihkvasse reisivate saksa kaupmeeste paljaksriisumise pärast. Eestlased vastasid sellele tasuretkega Latgalliasse, tappes, põletades ja röövides samamoodi, nagu vaenlasedki. Sellele vastati jälle omakorda, jne. Väiksemad rüüsteetked hakkasid toimuma ka mujale Eesti aladele , kuid otsest ülekaalu sakslastel ei olnud. Esimene suurem välilahing 1210. aastal Ümera jõel lõppes eestlaste võiduga. Sõda aga muudkui laienes ja muutus eestlaste jaoks harjumatult pikaks; vaenlasi voolas aina juurde ning eestlastel polnud abi kuskilt loota. 1211 . piirasid ühendväed juba Riiat, pärast 3-aastast vaherahu 1212 -1215. aastatel algasid uued rüüsteretked. 1217 . aastal suures Madisepäeva lahingus said eestlased rängalt lüüa ning langes ka nende vanem Lembitu . Olukord oli lootusetu. 1218. aastal sõlmis piiskop Albert liidu Taani kuningaga, kes 1219. aastal suure laevastikuga Tallinna alla saabus ning ümberkaudseid alasid ristima hakkas. Lahing lahingu järel jäid eestlased võõrvallutajatele alla. 1224. aastal langes Tartu ning 1227. aastal vallutati viimane eestlaste linnus Saaremaal ning eestlased suruti tervikuna võõrvõimu alla. Lõppes oluline periood eesti rahva ajaloos – muistse iseseisvuse aeg.

Eestlaste sõjavarustus muistses vabadusvõitluses

Eestlaste varustatuse üle Muistses vabadusvõitluses on palju vaidlusi olnud, nii et otsustada, mis oli ja mis ei olnud, on raske. Väljakaevamiste ja kroonikate põhjal on enam-vähem mingi ettekujutus saadud, mis varustust Muistse vabadusvõitluse ajal kasutati. Ristirüütlite tulekuga kaasnes ka uute relvade kasutuselevõtt eestlaste seas, nii et raske on määrata, kumb pool leitud relva kasutanud oli. Järgnevalt teeme juttu mõnedest tähtsamatest relvadest, mis eestlaste käes kasutust leidsid .

Käsirelvad

Oda

Oda on olnud läbi muinasaja kõige levinum relv , seda nii eestlaste kui ka teiste rahvaste käes. Põhjusteks on tema valmistamise lihtsus, suur efektiivsus lahingus ning rakendusvõimaluste rohkus . Oda koosnes kahest osast: vars ja odaots . Varred olid valmistatud puidust, odaotsad metallist, tavaliselt rauast. Odaotsa kuju võis väga palju varieeruda, olenevalt oda otstarbest või asukohast, kus oda valmistati. Teada on, et osadel riikidel või rahvastel olid ainult neile iseloomulikud odaotsad, eestlastel midagi väga erilist ei olnud.
Torkeoda oli lahingus väga ohtlik relv oma pika (kuni 2,5 meetrit) torkeulatuse tõttu, eriti hästi sai seda kasutada ratsa võitlevate vaenlaste vastu. Kasutati ka viskeodasid, mille vars oli lühem ja ots kergem.
Oda kasutati ka väljaspool lahingutandrit – jahipidamiseks, ohvritalitlustel, ka rahulepingute sõlmimisel ja lõeptamisel: rahu sõlmides vahetasid leppivad pooled odasid, lepingu purustamiseks heideti saadud oda jõkke.
Odaotsi on leitud üle Eesti, kõige rohkem Saaremaalt .

Kirves

Sõjakirves e. tapper oli muinasaja eestlaste seas väga palju kasutust leidnud relv. Teda kasutati Muistses vabadusvõitluses laialdaselt tema odavuse ja efektiivsuse tõttu. Eestlaste sõjakirved olid puitvarre ja ühe, enamasti rauast teraga . Kirveterasid valmistada ei olnud väga keerukas, sellega said hakkama ka kohalikud eesti soost sepad . Taprivarre pikkus varieerus 70 ja 100 cm vahel; mida pikem oli vars, seda kergem pidi olema tera . Sõjakirvestel olid tihtipeale peal ka kaunistused.
Sõjakirve efektiivsus seisnes mitmes heas omaduses . Erinevalt mõõgast, mille suurima raskuse moodustas tema pide , moodustas kirve suurima raskuse varre otsas olev tera ning see tagas väga jõulise löögi. Lisaks, kirve tera sai haakida vastase kilbi taha ja kilp eest ära või üldse käest tõmmata ning tugeva kirve ja osava kandja korral võis kirvega rüütli ratsu seljast maha tõmmata.
Teada on ka, et Muistses vabadusvõitluses kasutasid kirveid ainult kohalikud rahvad, ordurüütlite varustuse seas sõjakirveid tol ajal ei olnud.

Mõõk

Mõõk võib tunduda küll lihtsaim ja elementaarseim relv, mis sõjamehe varustuses olema peaks, kuid teada on, et eestlastel oli neid suhteliselt vähe. Siinne sepakunst ei olnud nii arenenud, et häid mõõku valmistada. Mõõgad olid enamasti ainult jõukamatel sõjameestel või vanematel, kes ostsid neid peamiselt Venemaalt, kuid ka läänest: on teada, et Eestisse on jõudnud Reini-äärsete seppade tehtud mõõku. Mõõk oli üldiselt aga väga kallis, Ojamaal olevat korralik mõõk maksnud 30 lehma hinna. Tavasõduritel asendas mõõka kas võitlusnuga, sõjakirves või rautatud sõjanui. Muistse vabadusvõitluse lõpu poole oli mõõku ka lihtsõdurite kasutuses tunduvalt rohkem, sest ordurüütlid kasutasid neid palju ja võidetud lahingutest said eestlased mõõku sõjasaagina. Mõõgad olid kaheteralised ja sirged , sarnased tänapäeval rohkem tuntud viikingimõõkadele. Valmistati neid peamiselt rauast, kallimad ja vastupidavamad mõõgad olid terasest . Vanemate mõõgad olid mõnikord hõbetatud pidemetega, näitamaks nende seisust .
Teada on, et rohkem kasutati mõõku Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel , põhjuseks varasemad kokkupuuted viikingitega .
Kureverest leitud mõõga käepide.

Võitlusnuga

Võitlusnuga on puhtalt võitlemiseks valmistatud terariist, mille pikkuseks on 25-80 cm. Üle 80 cm. pikkusi loetakse juba mõõkadeks. Muistses vabadusvõitluses kasutasid eestlased sõjanuge suhteliselt palju, sest nad olid odavad ja neid oli kergem valmistada kui mõõku. Võitlusnoad olid üheteralised, sirged või kõverad, tavaliselt rauast valmistatud. Oma lühiduse tõttu olid nad kerged ja kiired ning ei jäänud seetõttu lahingus alla isegi pikkadele mõõkadele. Sõjanuge on Euroopa raames leitud ainult Eestist, Lätist, Leedust ja Skandinaaviast. Esimene Eestist leitud sõjanuga oli natuke üle 20 cm. pikk, kumera selja ja sirge lõikeosaga.

Laskerelvad

Vibu

Vibu on Eestis kasutatud esimeste rahvaste tulekust saadik. Eesti ala vanimast asulast Pullilt on leitud puust ja kivist nooleotsi, mida kasutati tol ajal suuremas osas jahiotstarbel, kuid kindlasti ka sõjas. Teada on, et Muistses vabadusvõitluses oli vibu eestlaste seas suhteliselt vähelevinud, küll aga oli palju vibumehi sakslastel ja eriti venelastel. Märke eestlaste vibukasutamisest on leitud vaid Saaremaalt ja Lääne-Eesti rannikult, Henrik oma „ Liivimaa kroonikas“ on maininud eestlasi vibu kasutamas vaid korra. Eestlaste vibud olid maksimaalselt 130 cm’se kaarepikkusega, valmistati neid puust, konkreetset puitu ei ole teada. Eestlaste nooleotsad olid saledad ja kvaliteetsed, parimad nooleotsad tegi iga vibukütt endale ise. Osav vibukütt lasi 10-12 noolt minutis .

Amb

Peamise laskerelvana kasutasid eestlased Muistses vabadusvõitluses vibu asemel tihtipeale hoopis ambu . Eestlased olid esimesed rahvad Läänemere idakaldal, kes ammud kasutusele võtsid (1222). Teada on, et ammud tulid siia koos ristisõdijatega ja kogusid eestlaste seas kiiresti populaarsust. Ambe saadi ristirüütlitelt tagasivallutatud linnustest, ise neid alguses valmistada ei osatud. Amb oli oluline kaitserelv, temaga oli hea linnusemüürilt lasta. Lisaboonus oli see, et väga tugeva tõmbejõu tõttu läbistas ammunool peaaegu igasuguse turvise, mida tol ajal kasutati. Suurimaks ammu miinuseks oli keeruline laadimine . Muistse vabadusvõitluse-aegsest ammust sai minutis lasta ainult 1-2 noolt.
Muinas- ja keskajal oli amb üldse väga laialt kasutuses oma suure efektiivsuse tõttu. Ambu taheti korduvalt kirikuvande alla panna tema mõrvarlikkuse tõttu, aga see ei õnnestunud mitte ühelgi paavstil.

Kaitsevarustus

Muinasaegse sõdalase varustuse hulka kuulus peale mitmete relvade ka kaitsevarustus – turvised, kilbid , kiivrid , jala- ja käekaitsmed, jms. Mitte ükski endast ja oma elust hooliv sõdalane ei läinud lahingusse ilma vähemalt osalise kaitsevarustuseta.

Turvised

Turviseid kasutati Muistses vabadusvõitluses palju nii ordurüütlite kui ka kohalike rahvaste seas. Eestlaste kehaturvised olid peamiselt nahast , leidus ka raudvitstega tugevdatud nahkturviseid ja mõningaid rõngassärke. Arvatakse, et kehv turvistus võis olla tähtis põhjus, miks eestlased täisrauas rüütlitele Muistses vabadusvõitluses alla jäid.
Rõngassärk oli 12.-13. sajandil levinuim turvis üle Euroopa. Väga palju kasutasid teda ristisõdijad, koos nendega tulid need ka Eestisse. Teada on, et vähestel Eesti ülikutel olid juba enne Muistset vabadusvõitlust rõngassärgid, need olid ilmselt ostetud Skandinaaviast või Lääne-Euroopast. Eesti sepad rõngassärke valmistada ei osanud. Enamiku neist vähestest rõngassärkidest, mida eestlased kasutasid, said nad võidetud lahingutest. Teada on, et 1210. a. toimunud Ümera lahingust saadi palju rõngassärke, kuid needki pandi selga ülikutele jm. tähtsamatele meestele. Levinumadd olid 4/1 koega rõngassärgid, s.t. 4 rõngast olid ühenduses ühe rõngaga. 4/1 koe lähivaade
Käe- ja jalakaitsmed olid ka tähtsal kohal. Teada on, et eestlased kasutasid Muistses vabadusvõitluses nahast käekaitsmeid. Käekaitsmete alla seoti alati linased sidemed, et pehmendada kätte löödavaid hoope. Nahast jalakaitsmeid Vabdusvõitluse ajal eestlased ei kasutanud, jalgade ümber olid lihtsalt paksud sidemed seotud. Mõned mehed panid nende sidemete vahele puidu- ja isegi metallitükke, et jalad paremini kaitstud oleksid. Ristirüütlite poolel oli ka nahast ja isegi metallist jalakaitsmeid, mida eestlased ka võidetud lahingutest vähesel määral endale said.

Kiiver

Kiiver oli elutähis kaitsevahend , sest pähe löödavad löögid olid väga tihti surmavad. Eestlaste seas olid laialt levinud nahkmütsid, mis olid raudvitstega tugevdatud. Neid valmistasid kohalikud sepad. Ristirüütlitega tulid Eestisse ka raskemad, üleni metallist kiivrid. Kiivrid olid tihtipeale kaunistatud ning valmistatud erinevatest metallidest – ühel kiivril võis olla nii pronksist kui ka rauast osi.
Kiivrid olid tol ajal väga kallid ja vedelema ei jäetud neid mitte kuskile. Isegi surnutega hauda kaasa neid ei pandud, sest headest kiivritest oli alati puudus.

Kilp

Kilp oli muinasajal kõige levinum sõjapidamisvahend – neid kasutasid nii jalamehed , ratsanikud kui ka vaesed inimesed. Sõltuvalt materjalist võis kilpide hind ja kvaliteet väga laialt varieeruda.
Eestlaste seas olid laialt kasutatud puidust kilbid, mis olid kaetud nahaga. Palju käib jutte tammepuidust kilpidest, kuid arvata on, et selliseid väga palju ei kasutatud, sest tammepuit on väga raske. Enamik kilpe oli tehtud pärnapuust, kujult kas tilgakujulised või ümmargused. Ümarkilpidel oli rauast tehtud kupal. Muinasaegseid kuplaid ei ole eesti aladelt praktiliselt üldse leitud, nii et arvatakse, et tilgakujulised olid siin rohkem levinud. Rüütlitega tulid Eestisse ka täismetallist kilbid, mida siin valmistada ei osatud. Need olid kergemad ja liikuvamad, kui puitkilbid.
Kilpide peal oli alati ohtralt kaunistusi. Sinna maaliti tavaliselt malevasümboolikat, et omasid ära tunda või niisama kaunistusi.

Piiramistorn

Piiramistorn on tugev mitmekorruseline palkehitus linnade ja linnuste ründamiseks. Piiramistorne kasutati juba enne Kristuse sündi, taaskasutusele võeti need ristisõdades ning valmistati kuni 16. sajandini. Läti Henriku andmetel kasutati neid üsna laialt Eesti- ja Liivimaa linnuste piiramisel. Nii Tartu linnuse piiramisel 1224. ehitavad sakslased "… väga tugeva puust torni, mille nad valmistavad osavalt suurtest ja väga kõrgetest puudest kaheksa päevaga linnusega ühekõrguse."
Torni piiratava objekti poolne külg ja sageli ka kaks külgmist seina olid lattidega kaetud. Lisaks kaeti torn väljapoolt märgade loomanahkadega, et vastane seda põlema ei süütaks ja et kaitsta tornis viibijaid noolte eest. Torni liigse raskuse vältimiseks oli see ju ehitatud metsakuivast puust. Sel eesmärgil välditi ka vahekorruseid ja treppe ning torni roniti tagumise kaldredeli abil. Torni liigutamiseks kasutati selle alla pandud ümaraid palke, mille peal seda linnusele vintside ja inimjõu abil järjest lähemale nihutati. Rajati kuni 20 meetri kõrguseid torne. Piiramistorni müürini nihutamine nõudis küllaltki tasast pinnast ja sageli ka müüri ees paikneva vallikraavi täitmist. Kuna torni rajamine oli töömahukas, siis rajati neid vaid suuremate piiramiste ajal.
Piiramistorni funktsiooniks oli torni ülaosas paikneva ja liigutatava puusilla kaudu piiratava linnuse müürile tungimine. Torni kasutati ka vibu- ja ammuküttide laskeplatvormina, kes ägeda laskmise abil linnuse kaitsjad vastava koha (värava) kaitselt eemale tõrjuda, et siis linnuse vastavast osast läbi murda. Eesti maastikku arvestades oli tornide liigutamine müürideni vägagi raske, seetõttu kasutati neid eelkõige lasketornina.

Kas eestlaste allajäämine Muistses vabadusvõitluses tulenes nende kehvemast varustusest?

Saksamaal elanud ristisõdijad olid näinud palju rohkem sõdu, kui eesti maarahvas. Saksa seppadel oli palju rohkem kogemusi ning nad oskasid valmistada palju efektiivsemaid taparelvi ja tugevamat kaitsevarustust. Eestlased aga olid sõdinud ainult ümberkaudsete hõimudega ning neil ei olnud erilisi kogemusi, mistõttu ei osanud nad ka endale korralikku sõjavarustust valmistada. Rüütlitelt küll saadi võidetud lahingutes uudset sõjavarustust, kuid sellest oli liiga vähe, et üldist massi paremini relvastada. Rüütlid olid pandud tugevatesse terasturvistesse, mida eestlaste pehmest rauast mõõgad ja kirved vahel isegi kriimustada ei suutnud.
Eestlased aga harjusid võitlema ülekaaluka vastasega ning kasutasid väga kavalaid võtteid, et hästi turvistatud, kuid kohmakaid rüütleid võita. Mõned lahingud võidetigi, kuid üldine sõjaõnn oli ikkagi Ordu poolel, sest rolli hakkasid mängima muud nüansid. Eestlased väsisid sõjast, Ordu vägedele tuli aga pidevalt täiendusi, mehed vahetusid rindel, jne. Eestlastel polnud ka suurt ühisväge, nad võitlesid väiksemate malevatena, kes omavahel ei pruukinud üldse hästi läbi saada.. Kõik see viis eestlased lõpuks Vabadusvõitluse kaotuseni ning nagu näha, ei omanud kehvem sõjavarustus siin eriti suurt rolli.

Kokkuvõte

Muistse vabadusvõitluse ajal kasutasid eestlased mitmeid erinevaid relvi . Relvavalik sõltus meeste jõukusest, seppade osavusest ja ka kokkupuutest erinevate rahvastega. Keskmine eesti sõjamees kandis seljas vammust, selle peal nahkturvist, vööl taprit ja sõjanuga, käes pikka oda, käte ja jalgade ümber sidemeid , jalas pastlaid, peas nahkmütsi ja suurt pärnapuust kilpi. Ülikud kandsid rõngasturviseid ja mõõku.
Lihtrelvastuse valmistasid eesti sepad ise, keerukam varustus (mõõgad, rõngassärgid, jms.) osteti välismaalt, peamiselt Venemaalt või Saksa kaupmeeste käest. Hinnad aga olid väga kõrged ning luksusi, nagu rõngassärk või korralik pikk terasmõõk, said endale lubada vaid ülikud.
Ordurüütlitega peetud lahingutest said eestlased veel oma relvalaole täiendust. Muistse vabadusvõitluse lõpuks olid Eesti väed juba suhteliselt hästi relvastatud, kuid nagu näha, ei kinkinud see siiski neile vabadust.

Summary

There have been many wars on Earth that have changed the destiny of different countries. Estonia is no exception. During the years 1208-1227 there was a war between the joint forces of Estonian tribes and a Christian knights’ order „Swordbrothers“ that led the Estonians to a 500- year slavery. This was the first larger war on Estonians’ territory.
Estonians used different weapons and armor during that war. Simple weapons like war axes, maces, daggers and spears were smithed by Estonian blacksmiths, but more expensive and exotic weapons like swords, crossbows and most armor (an exception for the basic leather armor) were bought from Russian , Scandinavian or German merchants.
Some weapons and most metal armor were taken looted from dead knights on the battlefields, so for the end of the war the Estonians were quite well armoured. But still , as we can see, they lost the war and were enslaved by the Germans for hundreds of years.

Kasutatud kirjandus

A. Adamson, S. Valdmaa „Eesti ajalugu“
J. Selirand, E. Tõnisson „Läbi aastatuhandete“
Internet : http://www.militaar.net , www. varbola .ee
Henrik „Liivimaa kroonika“
Hillar Palamets „ Lugusid Eesti keskajast“
Ain Mäesalu loengud