· Kirved hakkasid populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati erinevaid mõõku · -enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis hiljem olid nad rohkem torkerelvad. · Mõõga kirjeldus rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. · Bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk -- teramiku pikkus oli u. 120-140 cm -- raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada. Amb koosnes mitmest osast: 1. kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, loomakõõlustest, pärgamendist, Sellel oli eeliseks loomulikult
Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü 3 Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u 1 m) Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil olid nad rohkem torkerelvad Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks. XIV sajandi keskpaigani kasutati löögi ja torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti populaarseks XIV sajandil, sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Samuti oli väga levinud ka pistoda. XIV sajandil kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida
13. saj alguseks on ammud muutunud juba üheks olulisimaks relvaks. Linnade peamine relvastus. On isegi antud korraldusi, et iga majapidamine peab omama ambu ja sadakond noolt. 14. saj Tallinnal võis varuks olla umbes 150 000 ammu noolt. MÕÕK Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj
ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Taolisi mõõgapidemeosi valmistati Kuramaal, muistsete kurelaste või kurside töökodades. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast mõõgatupeotsikuid. Pronksist eksemplarid olid kaunistatud ornamentidega. Mõõka kanti vasakul küljel vöö küljes. Eestist pole mõõgavöösid leitud, kuid pronksist ja rauast pandlaid, vöövahelülisid ning vööd kaunistanud
läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis 6 iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast mõõgatupeotsikuid. Pronksist eksemplarid olid kaunistatud ornamentidega. Mõõka kanti vasakul küljel vöö küljes. Mõõka on peetud eeskätt pealiku või üliku relvaks, nagu viitavad kalmetest leitud relvad
süütama: päästikut ei olnud. Mõned käsipüssid olid ka suuremad ja raskemad, sellisetega sai suuremaid kuule lasta ja seega ka suuremat hävitustööd teha Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis 15. sajandil olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. 14. saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks. 14. saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk, teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega,
hävines. Pronksiaeg Pronksiajal areneb pistodast mõõk. Mõõga osad: nupp (käepideme otsas nupp, esiteks selleks, et käest ära ei tuleks, teisalt teine oluline funktsioon, nimelt ta tasakaalustab mõõka käes. On mugavam mõõgaga vehelda kui tagaosas on samuti mingi raskus. – käepide (tema sees roots) – kaitseraud (ühelt poolt aitab mugavamalt mõõka käes hoida, teisalt selleks, et vastase relv mööda teramikku libisedes kätte ei saaks lõigata) – teramik e terik – tera (lõikeosa) – „veresoon“ (kaheteraliste mõõkade keskmes on soon, see on tehtud mõõga teramiku kergendamiseks ning teisalt ka selleks, et mõõk oleks painduvam ning oleks mugavam võidelda). Enamikul veresoonega mõõkadel on ka spetsiifiline teramiku valmistatud viis ning need on sageli olnud damastseeritud. Ka Eestist on leitud pronksiaja mõõkasid. Näiteks Tehumardi peitleid sisaldas endas kahe lühimõõga katkeid ning odaosakatkeid. Sisaldasid endas
Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü. Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil -- isegi juba XIII sajandil -- olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. XIV saj. keskpaigani kasutati nn. löögi- ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti populaarseks XIV saj., sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Samuti oli väga levinud ka pistoda Rüütlitel oli hobuselt kasutamiseks suur oda, mida ette sirutades kasutati torkamiseks.
annaabi.ee 
