kuhugi. Leidub kaunistatud, vahest isegi väga keerulise ornamendiga kirveid. Eestis mitte nii levinud, kuid kahtlemata tuntud olid sõjanuiad. Meie piirkonnas on säilinud eelkõige selliseid sõjanuiasid, millel oli rauast, sageli oraline pea. Muinasaja lõpu mõõgad on tavaliselt kaheteralised. Osa relvi, eriti luksuslikumad neist, toodi kahtlemata ka mujalt sisse. Viimaste hulgas moodustavad omaette rühma nn. ULFBERTH-mõõgad, st. mõõgad, mille terale on graveeritud nimi Ulfberth. Arvatakse, et tegu oli algselt ühe meistriga, kelle nimi hakkas aga hiljem tähistama kogu töökoja toodangut. Mõõgateradel leidub ka muid kirju ja sümboleid, mis tihtipeale on kristliku sisuga ning osutavad seega vähemalt nende konkreetsete mõõkade valmistamisele kristlikel aladel. Mõõk on kõige õilsam relv, mida ilmselt ei kandnud iga lihtsõdalane. Parematel mõõkadel olid koguni nimed. Eesti muinasaja lõpu kilbid olid ilmselt ilma rauast kupaldeta. Kilpide leiud
Ümarkääpad Viikingiaeg (800 - 1050 m.a.j) Viikingid e normannid e varjaagid. Tänu viikingitele hakkasid Põhja-Euroopas levima linnad. Kõige rahumeelsemateks peetakse Rootsi viikingeid, kes viljelesid enim kaubandust. Viikingite laevade triibulised purjed olid tingitud tolleagsest tekstiilivalmistamistehnikast. Staraja Ladoga - Venemaa vanim linn, viikingite pärand ja tugipunkt aastast 753. aastast. 862. a. sai see linn vikingipealiku Rjuriku tugipunktiks. ULFBERTH - levinud kiri viikingite relvade peal. Kuningate kääpad. Viikingiaeg Eestis Levisid damastseeritud relvad - tugevamad ja vastupidavamad relvad, mitmest raua sulamist sepistatud. Viikingiaja lõpus hakkasid Eestis levima laibamatused. Alates 9. saj. hakkavad siinmail levima vermitud araabia mündid. Eestist leitud aaretes on u. 5000 araabia hõbemünti. Hilisrauaaeg (1050 - 1225 [1227]) 11
ei saa kuidagi paika pidada, kuna selle nimetusega leitud mõõgad on dateeritud 250 aasta pikkusesse perioodi. Võib olla, et kuna see nimi sai tuntuks, siis hakati seda ka hiljem kasutama näitamaks mõõga kvaliteeti või oli see teatud mõõgavalmistus töökodade nimeks. On muidugi ka see versioon, et mõne mõõga puhul oli tegemist petukaubaga, kuna nimi ei ole kõikidel mõõkadel ühesuguselt kirjutatud. Alates 12. sajandist kaovad ära nimed nagu ’Ulfberth’ ja teised taolised, mõõgateramikele tekivad hoopis üksiktähed, peamiselt ristid või tähtede kombinatsioonid, mis on valdavalt kristliku sisuga. X –X(ristus), I – J(esus), S – S(alvator) jne. Ka Eestis on mitmeid mõõku, millel on peal üksiktähed, või tähekombinatsioonid. Maidla kalmest leitud mõõgal on kirjas lühendid, mis pikemalt tähendab tõenäoliselt I IN NOMIE DOMINI (Jeesuse Issanda nimel).
annaabi.ee 
