kuhugi. Leidub kaunistatud, vahest isegi väga keerulise ornamendiga kirveid. Eestis mitte nii levinud, kuid kahtlemata tuntud olid sõjanuiad. Meie piirkonnas on säilinud eelkõige selliseid sõjanuiasid, millel oli rauast, sageli oraline pea. Muinasaja lõpu mõõgad on tavaliselt kaheteralised. Osa relvi, eriti luksuslikumad neist, toodi kahtlemata ka mujalt sisse. Viimaste hulgas moodustavad omaette rühma nn. ULFBERTH-mõõgad, st. mõõgad, mille terale on graveeritud nimi Ulfberth. Arvatakse, et tegu oli algselt ühe meistriga, kelle nimi hakkas aga hiljem tähistama kogu töökoja toodangut. Mõõgateradel leidub ka muid kirju ja sümboleid, mis tihtipeale on kristliku sisuga ning osutavad seega vähemalt nende konkreetsete mõõkade valmistamisele kristlikel aladel. Mõõk on kõige õilsam relv, mida ilmselt ei kandnud iga lihtsõdalane. Parematel mõõkadel olid koguni nimed. Eesti muinasaja lõpu kilbid olid ilmselt ilma rauast kupaldeta. Kilpide leiud
EUROOPA MUINASKULTUURID Arheoloogia mõiste archaios - vana, muistne logos - sõna, kõne, mõistus, käsitlus, teadus Sõna `arheoloogia' kasutas esmakordselt Platon 4. saj. e.m.a. dialoogis "Hippius". Arheoloogia on ajalooteaduste haru, mis uurib muistiseid ja rekonstrueerib nende põhjal ajalugu. Arheoloogia ajalugu Renessanssi ajal olid arheoloogid antiikkunsti uurijad-eksperdid. Ajalugu kui teadus hakkas kujunema valgustusajastul 17.-18. sajandil. Arheoloogia omandas oma tänapäevase mõiste 19. sajandil. Arheoloogia jagunemine perioodide järgi (Arheoloogiline periood algab u. 2,6 milj. a. tagasi.) Esiaja arheoloogia Klassikaline arheoloogia Keskaja arheoloogia Uusaja arheoloogia Arheoloogia jagunemine uurimisvaldkondade järgi Linnaarheoloogia Asustusarheoloogia Majandusarheoloogia Arhitektuuriar...
Muinas-Eesti sõjandus Kirjandus: Harri Moora „Eestlaste sõjaline kultuur muistsel iseseisvusajal“ (71- 97) Sissejuhatus Eestlaste tavaettekujutus muinasaegsest sõjandusest põhineb: ilukirjandusel, maalidel, joonistel ja illustratsioonidel, mängufilmidel, ajalooõpikutel ja populaarteaduslikel ajalooraamatutel. Kõige olulisemal kohal on olnud tõenäoliselt ilukirjandus, mis on aga üpriski eksitav. Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on täenäoliselt raamat, mida enamik on lugenud. Bornhöhel raamatu kirjutamise ajal tõenäoliselt erilisi ajalooteadmisi aga ei olnud, kuigi võib arvata, et tänapäeva noorte teadmisi muinasajast on see oluliselt vorminud. August Mälk „Läänemere isandad“ on samuti olnud oluline raamat Muinas-Eesti sõjanduse arusaamade kujundamisel. Relvastuse ja sõjanduse seisukohalt ei ole sellele aga erilist kriitikat teha. Mait Metsanurk „Ümera jõel“...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
