Eesti Ajalugu (0)

Kohtla-Järve Täiskasvanute gümnaasium

Jonafan Smirnov

10.kl
Eesti Ajalugu
Referaat
Juhendaja :
Alla Sviridova
Kohtla-Järve 15.05.2014
Võetud materjal
www.eestiajalugu.ee
Jääaeg
114000 eKr
Viimast jääaega nimetatakse sõltuvalt geograafilisest piirkonnast erinevalt: Skandinaavias ja Põhja-Euroopas Weichseli jääaeg ( Visla jõe saksakeelse nime järgi); Lääne-Euroopas ja Alpides Würmi jääaeg ning Ida-Euroopas Valdai jääaeg.
Varasemast asustusest pole jälgi leitud,sest Euroopa põhjaosa katsid mitmel korral paksud jääkihid.Jääaegu põhjustasid kliimamuutused kogu Maal.Üldist jahenemist on püütud seletada mitmeti:Päikese kiirguse nõrgemise,Maa pooluste asukoha muutumise,mitmesuguste protsessidega atmosfääris ja teste loodusnaähtustega .
Weichseli jääaja esimesel poolel veel mandrijää Eestini ei ulatunud ning 35000— 30000 aastat tagasi oli siinne kliima veel sobiv karvastele mammutitele, kelle luid ja hambaid on Eestist leitud. Umbes samal ajal, kuni 40000 aastat tagasi, jõudsid esimesed tänapäeva inimesed — Homo sapiens'id — Aafrikast Euroopasse. Ka need varased tänapäeva inimesed ehk kromanjoonlased võisid sel ajal Eestisse välja jõuda.
2.

Esimesed inimesed Eestis
10000 eKr

Jää taandumise järel Eesti alalt rändasid siia esimesed kütid ja korilased, kes asustasid veekogude kaldaid.
Need inimesed olid keskmisesse kiviaega (mesoliitikumi) kuuluva Kunda kultuuri kandjad .
Kunda kultuur ulatus Lõuna-Soomest Põhja-Poola ja Valgeveneni ning Läänemerest Loode-Venemaani.
Kunda kultuuri inimeste päritolu on segane ja kindlaid andmeid selle kohta, kust nad tulid ja milline on nende keeleline ja etniline taust, ei ole.
On siiski oletatud, et Kunda kultuuri inimesed võisid olla soomeugrilaste esivanemad .
Kunda kultuurile järgnes Eestis varaneoliitiline Narva kultuur, mille kandjad olid ilmselt Kunda kultuuri inimeste otsesed järglased .

3.
Kiviaeg
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemist leiutamist, mil inimesed valmistasid tööristu enamasti kivist.
Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi ,obsiidian,mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi.
Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid.
Kiviaja alguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansii oma.
Kiviaja kronoloogilised piirid ei ole üheselt kindlaks määratud.Nad on vaieldavad ja sõltuvad piirkonnast, millega on tegemist.Üldiselt siiski arvatakse,et kiviaeg algas 2 kuni 5 miljonit aastat tagasi.
Termin "kiviaeg" pärineb kolme perioodi süüsteemist Tänapäeval jaotatakse kiviaeg paleoliitikumiks
ehk vanemaks kiviajaks,mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks ja neoliitikumiks
ehk nooremaks kiviajaks.
Eesti vanem ja keskmine kiviaeg
Vanemal kiviajal ehk paleoliitikumis kattis Eesti ala mandrijää. Võimalik, et juba jää taandumise ajal vanema kiviaja lõpus jõudsid Eestisse esimesed inimesed, kütid, kes järgnesid põhjapõdrakarjadele.
Jäljed esimestest püsiasukatest on leitud umbes aastast 9000 e.Kr. ning seda loetakse ka keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi alguseks Eestis. Keskmisel kiviajal elasid Eestis Kunda kultuuri inimesed.
Koos selle looga mängitakse ajateljel ette ka sündmused samal ajal mujal maailmas!

Eesti noorem kiviaeg

Noorema kiviaja alguseks Eestis loetakse keraamika valmistamise algust, mis toimus Eestis umbes 5000 aastat e.Kr. Lisaks keraamikale jõudis neoliitikumis Eestisse ka maaviljelus ja karjakasvatus ning laiemalt levis ka kivilihvimise oskus.
4.
Pronksiaeg
1800-1100 eKr
Pronksiajal hakati Eestis valmistama pronksist tööriistu, relvi ja ehteid . Inimesed hakkasid elama põhiliselt taludes , rajati esimesed põlispõllud ning ehitati kivikirstkalmeid. Saaremaal ja rannikualadel ehitati ka kindlustatud asulaid, kus tegeleti kaubanduse ja pronksivalamisega. Eesti sai tugevaid mõjutusi Skandinaavia pronksikultuurilt.
Noorem pronksiaeg
1100 eKr
Enamik Eesti pronksiaja muististest on pärit nooremast pronksiajast (1100—500 e.Kr.). Kõige rohkem muutus elu Põhja- ja Lääne-Eestis, kus ehitati kindlustatud asulaid ning kivikirstkalmeid, hakati harima muinaspõlde ja oldi tihedas kontaktis Lõuna-Skandinaaviaga, mille kultuurist saadi palju mõjutusi.
Eesti sisemaal oli rannikuga võrreldes elukorraldus märksa erinevam. Kindlustatud asulaid ei rajatud ning muinaspõlde veel ei haritud. Nähtavasti võimaldas rannikupiirkondadel uuendused kiiremini omaks võtta tihe suhtlus Skandinaaviaga. Sisemaal jäädi paljuski veel kiviaegsete majandamisviiside juurde.
5.
Eelrooma rauaaeg
500 eKr
Aasta 500 e.Kr. on kokkuleppeliselt rauaaja alguseks nii Eestis kui meie naabermaades.
Eelrooma ehk varase rauaaja esimesest poolest on Eestist leitud aga vähe raudesemeid: üks raudnaaskel, mis võib olla pärit veel pronksiaja lõpust ; raudkäevõru; mõõk ja nuga .
Need esemed on suure tõenäosusega Eestisse sisse toodud. Niisiis õpiti juba rauaaja alguses Eestis rauda tundma, kuid see ei omanud igapäevaelus veel erilist tähtsust. Küll kadusid eelrooma rauaajal lõplikult kasutusest kivist terariistad.
Sõna „raud" on läänemeresoome keeltesse laenatud germaani keeltest ilmselt juba pronksiaja lõpus.See viitab sellele, et esimesed kokkupuuted selle metalliga toimusid skandinaavlaste kaudu.
Eesti esimesed ringvall- linnused rajati Lääne-Eestisse. Neil linnustel oli madal paest või raudkivist ümmargune või ovaalne vall . Kultuurkihti linnustelt enamasti ei ole leitud.
Eelrooma rauaaja lõpus ehitati linnuseid ka Ida- ja Kagu-Eestisse.
Samal ajal ehitati linnuseid ka metsaaladel Eestist idas ning ka Lätis, vähemal määral ka Rootsis ja Soomes.
Viimastel sajandeil e.Kr. hakati Ojamaal, Ölandil, ja Ida-Rootsis kalmetesse taas relvi kaasa panema . Sama toimus ka Eestis.
Eestist on tollest ajast leitud üks kaheteraline ja üks üheteraline raudmõõk ning suurte võitlusnugade tükke.
Linnuste rajamine ja relvapanuste tegemine jäi siiski ajutiseks nähtuseks. Tolle aja ühiskonnas ebastabiilsust tekitanud põhjused pole praegu teada.
Raud hakkas Eestis levima nooremal eelrooma rauaajal umbes alates aastast 200 e.Kr.
6.
Rooma rauaaeg
50-450 pKr
Rooma rauaaeg ehk vanem rauaaeg langeb kokku Rooma impeeriumi suurima võimsuse ja mõjuajaga. Eestil küll ei olnud Rooma aladega otsest kontakti, kuid kultuurimõjud olid ka siin tugevad. Rooma riigist pärit esemeid on Eestist leitud vähe: mõned mündid, üks pronkslamp, vähesed ehted. Ainult klaashelmeid on Roomast Eestisse ohtramalt jõudnud. Samas on pea kõik siin kasutusel olnud ehtetüübid pärit Rooma provintsidest.
Rooma esemete vähesus näitab suhete katkemist Skandinaaviaga. Sealtkaudu oleksid roomlastelt germaanlastele antud esemed muidu suure tõenäosusega ka Eestisse jõudnud. Rooma ehtetüüpide lai levik näitab ilmselt Skandinaavia asemel tihedamat suhtlemist lõunapoolsete naabritega .
Rauast tööriistad võimaldasid põlluharimise tõhusamaks muuta. Rooma rauaajal rajati palju uusi põlde ja talusid uutesse piirkondadesse, sealhulgas ka seni vähekasutatud raskete savikate muldadega aladele .
Rooma rauaajal hakati ehitama tüüpilisi ehk klassikaliselt liitunud tarandkalmeid. Need kivikalmed on korrapärase kujuga piklikud nelinurksed kividest laotud tarandid, mis on seest kividega täidetud.
Metallesemetega võrreldes ei ole savinõudel nii tugevat välismõju märgata. Vahepeal esilekerkinud Ilmandu tüüpi ning nöör- ja kammornamendiga keraamika kõrval oli siiski kogu aeg edasi kestnud juba pronksiajast pärit jagunemine peen- ja jämekeraamikaks. Nõnda valmistati savinõusid ka Rooma rauaajal. Rooma rauaaja keraamika on enamikus kaunistamata. Esineb vaid riipeid ja tekstiilivajutust.
7.
Keskmine rauaaeg ja Viikingiaeg
450- 1080 pKr
Keskmine rauaaeg algas rahvasterännuajaga, mil muutus tundmatuseni Euroopa hõimude asustuspilt . Eesti ala need sündmused kuigivõrd ei puudutanud, kuid ka siin võib märgata ühiskonna stabiilsuse vähenemist: ehitati linnuseid ning maasse peideti ohtralt väärisesemeid.
Ka viikingiajal ei sattunud Eesti just sündmuste keskpunkti, kuid aeg-ajalt jõudsid siiagi viikingid Skandinaaviast. Samuti võeti kasutusele uued ja uhkemad relvad ning ka Eestisse jõudis suur hulk araabia hõberaha. Vana-Vene riigi asutamine lõi uue võimsa keskuse Eestist ida poole.
Keskmisel rauaajal ehitatud linnused kasutati üsna pikka aega, enamasti kuni viikingiaja lõpuni (1050). Nende linnuste kõrval oli tavaliselt ka asula.
Välja kujunes kolm peamist linnusetüüpi:
1. neemiklinnused, mis asusid jõe või järve ääres või lihtsalt maastikul oleva pikliku kõrgendiku, neemiku tipus ning olid niimoodi kolmest küljest looduslikult kaitstud. Neljandast küljest ehk ülejäänud neemikust eraldas linnust vall ja kraav .
2. nn. Kalevipoja sängid, mis asusid piklikul seljakul või voorel, olles nii looduslikult kahest küljest kaitstud. Kahest teisest küljest eraldas linnust ülejäänud mäest vall ja kraav.
3. omaette kõrgendikul paiknevad linnused
4. ringvall-linnused, mis olid tervenisti valliga ümbritsetud.
Peamiselt ehitati neemiklinnuseid ja Kalevipoja sänge. Omaette kõrgendikul paiknevaid linnuseid oli vähe ja ringvall-linnuseid mõned üksikud.
Tähtsamad keskmise rauaaja linnused asuvad Rõuges, Tõrva Tantsumäel ja Iru Linnapäral.
Eestis erandlik Helme kihelkonnas asuv Valgjärve järveasula kujutas endast vaiadele ja palkparvedele ehitatud hooneid, kuhu viis kaldalt sild. Hiljem, viikingiajal, olid sellised järveasulad üpris levinud Lätis.
Lääne-Euroopas loetakse viikingiaja alguseks aastat 793, kui skandinaavlased rüüstasid Lindisfarne'i kloostri Ida-Inglismaal.
Ida poole reisinud Rootsi viikingid ( varjaagid , russid) ei teinud erinevalt taanlastest ja norralastest suuri rüüsteretki, vaid tegelesid rohkem kaubateede oma kontrolli all hoidmisega. Läänemere idakaldale Lätti Grobiņasse rajasid nad oma koloonia juba 650. aasta paiku. Kui skandinaavlased olid 750. aasta paiku rajanud koloonia ka Vana-Laadogasse (vene Staraja Ladoga ), siis kontrollisid nad tähtsamaid kaubateid, mis viisid Läänemerelt Venemaa jõgede kaudu Bütsantsi ja Araabia kalifaati.
Tee Bütsantsi käis Soome lahe, Neeva jõe, Laadoga järve, Volhovi jõe, Ilmjärve, Lovati, Väina ja Dnepri jõe ning Musta mere kaudu. Kusjuures Lovati jõelt Väinale tuli laevad maad mööda üle vedada. Sama tuli teha ka Väinalt Dneprile saamiseks, ületades Väina lisajõe Kasplja ja ühe väiksema Dnepri lisajõe vahelist maariba. Ida poole minnes jõudsid varjaagid Volga jõe kaudu Volga-Bulgaariasse ja sealt Kaspia mere kaudu Araabia kalifaati. Oluline oli ka Läänemerelt Väina jõge mööda Venemaale ja sealt edasi Idamaadesse viiv kaubatee. Merekaubanduse arengus oli oluline purjelaevade kasutuselevõtt seniste sõudelaevade kõrvale.
8.
Muinasusund
1082 pKr
Mõned teated eestlaste muinasusundi kohta leiduvad Henriku Liivimaa kroonikas . Seal mainitakse saarlaste või kõigi eestlaste jumalat nimega Tarapita.
On pakutud , et selline nimekuju on tuletatud hüüust „ Taara , avita !". Taara nime on seostatud skandinaavlaste Thoriga.

Henrik räägib Ebavere mäest Virumaal, kus olnud eestlaste puust tehtud jumalate kujud. See olevat olnud mets, kus Taara sündis.
Henrik räägib ka eestlaste tavast otsuste tegemisel erinevatel viisidel liisku heita, et jumalate tahtmist teada saada. Liisuheitmisel võidi ohverdada loomi.
Peale võimalike jumalate uskusid eestlased mitmeid loodusvaime. Kõiksugused haldjad ja vaimud olid seotud looduses leiduvaga, näiteks puude, kivide, ojade jms. Kui jumalad ristiusu levimisega unustati, siis väiksemad olendid jäid rahvausundisse alles.

Arvestades Eestis levinud skandinaaviapäraseid kivikalmeid, võib arvata, et eestlaste muinasusund võis olla mõjutatud Skandinaavia mütoloogiast.
9.
Keskaeg

Liivimaa ristisõja algus ja Vene

1198.a

Liivimaa esimene piiskop, misjonär Meinhard suri 1196 . aastal ning tema ametijärglaseks pühitseti tsistertslaste ordu Loccumi kloostri abt Berthold , kes aga langes juba 1198. aasta suvel lahingus liivlaste vastu. Kuigi Berthold tapeti , võitsid lahingu tema poolt maale kutsutud ristisõdijad, kes sundisid liivlased tunnustama Üksküla ja Holmi linnuste võimu ning maksma nende ülalpidamiseks hinnust. 1199 . aastal nimetati Liivimaa kolmandaks piiskopiks Bremeni toomhärra Albert , kes rajas piiskopkonna uueks keskuseks Riia linna ning asus maale saabuvate ristisõdijate teol aktiivsemalt tegelema Liivimaa rahvaste ristimisega. 12.-13. sajandi vahetusel oli niiviisi Väina jõe alamjooksul üles ehitatud katoliiklik võimuala, mis aga hakkas häirima piirkonna sellist maksuisandat Polotski vürstiriiki, kellega olid seotud ka Jersika ja Koknese vürstid Väina ääres.
Liidus leedulastega võtsid Polotski ja Jersika vürstid 1203.-05.aastal ette sõjaretki Riia vastu, aga ei suutnud selle positsiooni kõigutada. Arvatavsti olid rünnakud tingitud piiskop Alberti keeldumisest Polotski vürstile maksude maksmisesest, mis oli selge märk, et misjonäridel oli kavas rajada Väina äärde oma isesesisv vürstkond. Peagi hakkasid riialased laiendama oma võimubaasi ja vallutasid ristisõdijate ning 1202. aastal rajatud Mõõgavendade ordu vägede toetusel üha rohkem alasid. Riia ristisõdijad allutasid kõik liivlaste elualad ning ristisid ka teisi kohalike rahvaid, ühe enam latgaleid ja seele, liikudes mööda Väinat itta . 1205. aastal jõudsid ladinakristlased Aizkraule linnuseni, mis põletati ja alistati. Nii olid riialsed jõudnud vaid umbes viie kilomeetri kaugusele Konkesest, mille õigeusklik vürst Vjatško palus piiskopit rahulepingut, mis püsis siiski vaid lühikest aega.
1206. aastal saatis piiskop Albert isegi saadikud Polotski vürsti vastu, soovides saavutada vürsti sõprust ja soosivat suhtumist , nagu too oli ilmutanud tema eelkäija, piiskop Meinhardi suhtes. Kohapeal selgus aga, et Polotskisse olid juba saabunud liivlaste saadikud, kes taotlesid vürsti abi Alberti vastu, kes väidetavalt süüdistasid piiskoppi vägivallas ja liigsete kirikukümniste nõudmises. Nii luhtus kava Riia ja Polotski vahel rahu sõlmida. Liivlaste katse saada Polotski vürsti toetust viitab aga nende valmidusele jätkata venelastele andami maksmist. 1207. aastal sõlmiti siiski ka uus kokkulepe Koknese vürsti Vjatškoha, aga peagi puhkes konflikt ning Vjatško lahkus Venemaale. Järgmisel ajal rajati ja mehitati Kokneses riialaste linnus ning 1209. aastal surus Riia vasallivõltuvuse peale õigeusklikule Jersika vürstile. Samal ajal aga jätkus Väina jõel kaubandustegevus ning kogu sündmustikus ei avaldunud ka mingit põhimõtteliset religioosset vastasseisu katoliiklaste ja õigeusklike vahel.
10.

Piiskop Alberti saabumine Liivimaal

1200.a

1200. aastal saabus uus Liivimaa piiskop viimaks Liivimaale, maabudes Väina jõe suudmes.
Ehkki tal oli kaasas küllaltki suur ristisõdijate vägi, mida on hinnatud kuni 1500 mehe peale, oli enamik liivlasi endiselt valmis talle vastu panema.
Pildil Riga
Albert koges oma esimesel sealviibimise ajal mitmeid tagasilööke ja otsustas, et misjoni püsivama edu saavutamiseks on vaja veelgi enam ristisõdijaid ning tuua ka misjoni keskus merele lähemale.
1200. aasta teisel poolel läks ta tagasi Saksamaale, et neid plaane isiklikult ellu viia.

Riia linna asutamine

1201.a
Tõeline vallutussõda Läänmere idakalda rahvaste vastu algas 1200. aastal, kui piiskop Albert saabus 23 laeva ning umbes 500 mehega Väina ( Daugava ) jõe äärde esimesele sõjaretkele.
Oma teisel käigul Liivimaale asutas Albert Väina jõe suudmesse Riia linna. Henriku järgi näitasid piiskopile soodsa asukoha kätte kohalikud liivlased. Riiast kujunes kiiresti misjoni keskus ja piirkonna olulisim sadamalinn . Selleks lasi Albert kaupmeestele keelata ka kauplemise teistes sadamates, eriti semgalite sadamas, mis ilmselt oli seni olnud saksa kaupmeeste olulisim kauplemiskoht Liivimaal. Võimalik, et semgalite sadam asus hilisema Liibavi (Liepaja) piirkonnas.
Läänemere idakalda kaubanduse kiire koondumine Riiga tegi muret seni Väinat kontrollinud Polotski vürstile, kes korraldas järgnevatel aastatel mitu rünnakut ristisõdijate linnuste vastu, jõudes nii Üksküla kui ka Holmi (Salaspilsi) alla, ent Riiani ei jõudnud tema väed kunagi.
Riiast sai piiskopi residents ning toomkiriku asukoht. Koos toomkirikuga pühendati kogu vallutatav maa neitsi Maarjale ning seetõttu hakati hiljem kogu Eesti ja Läti ala nimetama Maarjamaaks. Albert ise hakkas Riiga residentsi rajamise järel kandma Riia piiskopi tiitlit . Riiast kujunes ristisõjas liivlaste ning eestlaste vastu üks olulisimaid tugipunkte.
11.

Eestlaste muistne vabadusvõitlus Liivimaa ristisõjas

Eestlaste alistamine 13. sajandi alguses oli osa suuremast kampaaniast Läänemere idakalda rahvaste vastu, kes olid viimased ristimata paganad kristlikus Euroopas. Paavstikuuria toel, ent kohalike Põhja-Saksa piiskopide ja Taani vaimulike ja ilmalike võimude initsiatiivil võeti ette suurejooneline ristisõda ning sajakonna aasta jooksul (12. sajandi lõpust 13. sajandi lõpuni)alistati ja ristitigi kõik Läänemere idakalda rahvad , välja arvatud leedulased .Kokku on seda ettevõtmist hakatud kutsuma Liivimaa ristisõjaks. Eestlastega seotud sündmuste põhiliseks ajalooallikaks on kaasaegse saksa preestri Henriku kirjutatud Liivimaa kroonika. Selle kohaselt kestsid ägedad võitlused eestlaste ja ristisõdijate vahel kakskümmend aastat ja seegi ei taganud eestlaste lõplikku alistumist. Eriti saarlased püüdsid mitmel korral võõrvõimust vabaneda .
Nimetus 'eestlaste muistne vabadusvõitlus' on tinglik ja problemaatiline mõiste, sest see tekkis rahvusromantilisel foonil 1920. aastatel, kui 13. sajandi võitlusi kõrvutati Vabadussõjaga. Selle kontseptsiooni nõrkusi on mitu: nimelt ei olnud 13. sajandi alguses eestlasi veel rahvana otseselt olemas, pealegi ei sõdinud nad enamasti mitte kogu Eesti, vaid üksikute maakondade iseolemise eest. Mingi ühtse Eesti tunnetus võis sel ajal eksisteerida, kuid see ei sarnanenud kindlasti 19. sajandil kujunenud rahvusliku ühtsustundega. Muistset vabadusvõitlust loetigi aga varaste Eesti ajaloolaste poolt üheks esimeseks sammuks eesti rahva kujunemise teel ning selle sammumisel riigi kujunemise suunal. Viimasel ajal on ajaloolased aga sellisest kontseptsioonist loobunud ning muistse vabadusvõitluse mõiste tugeva kriitika alla lagenud.
12.

Võnnu piiramine ja Ümera lahing

september 1210
Pärast mitmeid rüüste- ja piiramisretki Ugandisse otsustasid kohalikud eesti vanemad anda sakslastele otsustavama vastulöögi.
Korraldati sõjakäik Võnnu linnuse alla mõõgavendade vastu. Piirati sisse ordurüütlite käes olev niinimetatud vana linnus, mis asus hilisema Võnnu lossi pargis Pähklimäel (Riekstu kalns, pildil).
Eestlaste rünnakud olid ägedad, kuid siis selgus, et Võnnu alla oli Riiast tulemas abivägi. Eestlaste malev seepeale otsustas taanduda, et otsida sakslastele lahinguandmiseks sobiv koht.
Orduvennad koos Kaupo juhitud liivlaste ja latgalitega asusid nüüd eestlasi jälitama , kuid sattusid Ümera (Jumara) jõel ootamatult eestlaste varitsuse ohvriks. Eestlased ajasid segadusse sattunud vaenuväe põgenema, jälitades tapeti ja võeti vangi hulk sakslasi, liivlasi ja latgaleid, kes hiljem surnuks piinati.
Eestlaste maleva võit oli täielik, kuid selle tähtsust ei tasuks kohe kindlasti üle hinnata.
Selleks oli hukkunud ja vangi võetud sakslaste arv liialt väike. Igal juhul tõstis võit sakslaste üle aga eestlaste moraali ning näitas, et uued vallutajad pole võitmatud. Võiduteade kanti laiali kõikidesse Eestimaa maakondadesse.
13.

Taani vägede saabumine Tallinna

juuni 1219
1219. aasta alguses korraldasid üllatusretke Kesk- ja Lääne-Eestisse leedulased, vähendades seeläbi oluliselt eestlaste vastupanupotentsiaali.
Samal ajal tegid orduvennad koos liivlaste ja latgalitega rüüsteretke üle merejää Rävala maakonda . Teekonnal kimbutas retkelisi kibe külm, mis tekitas ristisõdijatele hulga kahjustusi.
Samal ajal pöördusid Eestimaa poole taas Taani pilgud. Taanlaste sekkumine Liivimaa ristisõtta oli tegelikult otsustatud juba 1218. aastal Schleswigis Taani riigipäeval, kus viibisid ka piiskop Albert ning Riia ristisõdijate esindajad.
1219. aasta juunis saabusidki Tallinna lahele Taani kuninga Valdemar II Võitja laevad, maabudes koos suure väega ning kõrgetest aukandjatest piiskopide ja vasallidega Rävala maakonnas Lindanise linnuse juures Toompeal.Selle nõlvale hakati kiiresti uut linnust ehitama. Rävalased ja harjulased organiseerisid kiiresti suure sõjaväe ning ründasid taanlasi ootamatult viiest eri suunast .
Lahing algas eestlastele edukalt, kuid Rügeni slaavlaste eestvõttel alustati peagi vastupealetungi. Sellest innustusid ka taanlased ja sakslased ning eestlaste malev aeti põgenema. Pärimuse kohaselt olevat kõige raskemal hetkel piiskoppide palve peale taevast imeläbi alla langenud valge ristiga punane lipp (pildil). Sellest said Valdemari väed uut jõudu ja lahing võidetigi. Imepärasest lipust sai aga Taani riigilipp Dannebrog . Lahingus langes Liivimaa ristisõja üks tähtsamaid tegelasi, Eestimaa piiskop Theoderich , kes oli hakanud taotlema oma võimuala eestlaste seas Taani kuninga abiga.
Valdemar jättis Tallinna oma garnisoni ning pöördus ise kodumaale tagasi. Järk-järgult hakkasid taanlased hõivama linnuse ümbruskonda ning rävalasi ristiusku pöörama . Kindlasti ei õnnestunud see kõigis paigus rahumeelselt, kuid taanlased olid rajanud Eestimaale olulise tugipunkti, kindlustades seeläbi igati oma taotlusi Eestimaale.
14.

Valjala alistumine ja saarlaste ristimine

Veebruar 1227
Pärast Muhu vallutamist siirdus ristisõdijate vägi Saaremaa tugevaima linnuse alla Valjalas.
Hakati rüüstama ümbruskonda ning alustati piiramise ettevalmistamist. Saarlased mõistsid Muhu linnuses toimunut arvestades, et igasugune vastupanu pole antud olukorras kuigi mõistlik, ning pakkusid sakslastele rahu.
Pärast Valjala vanemate poegade pantvangiks andmist sakslased saarlaste ettepanekutega ka nõustusid ning järgnes üldine saarlaste ristimine, mille tarbeks tulid kohale Saare vanemad ka teistest kihelkondadest (pildil). Esimesed saarlased ristis piiskop Albert isiklikult. Saarlaste käest vabastati ka nende viimaste röövretkede (mida on nimetatud ka eestlaste viikingiretkedeks) käigus vangistatud rootslased.
Nõnda oli alistatud ka Saaremaa ning kogu Eestimaa oli nüüdsest ristisõdijate valduses.
Valjala alistumisega lõppes küll Muistne vabadusvõitlus, kuid eestlaste vastupanu polnud veel murtud . Saaremaal puhkes 13. sajandil mitu vastuhakku ning vabadusvõitluse tõeliseks lõppakordiks kujunes alles Jüriöö ülestõus 14. sajandi keskel.
15.

Linnade teke

1230
Linnade teke ja areng kõrgkeskajal muutis otsustavalt Lääne-Euroopa ühiskonna üldilmet ja pani aluse tänaseni keskvale kapitalistlikule majandusviisile. 13. sajandiks olid kõikjal Euroopas linnades saanud piirkondade käsitöö- ja kaubanduskeskused, mis moodustasid üleeuroopalise tootmis- ning kaubandusvõrgu. Hiliskeskajaks oli tavaliseks saanud ka linnaõiguse olemasolu, mis eristas linnalist asulat küladest ning alevitest. Linnad tekkisid ka keskaegsel Liivimaal, mis oli eriti hansakaubanduse läbi seotud eelkõige Läänemere ruumiga, aga kaudsemalt ka kaugemate ladinakristliku maailma aladega.
13. sajandi alguseks Eesti aladel linnu veel tekkinud ei olnud, kuigi eksisteerisid mõned kauplemiskeskused. Siiski puudusid keskaegsel Liivimaal tekkinud linnadel muinasaegsed eellased. Uute linnade rajamisel polnud eeskätt tähtis muinasaegse asustuskeskuse olemasolu, vaid geograafiliselt soodsad tingimused, eeskätte hea ligipääs meretranspordile või asend suure vee- või maismaatee ääres. Linnade kujunemise rütm oli Eestis küll sama, kui lääne- ja idapoolsetel aladel, aga areng jäi siin mõneti seisma – väga suuri linnasid siinsetel aladel keskajal ei tekkinud.
Keskaegse Eesti linnad, mille elanike seas oli sisserändajate kõrval ka eestlasi, tekkisid ristisõdade tulemusena Liivimaale uue võimu tugipunktideks olevate linnuste juurde – eeskätt kaugsuhtlusteede sõlmpunktidesse ja sadamakohtadesse. See võimaldas niihästi suhtlust vallutajate emamaa ja teiste keskustega kui ka tagamaade kontrollimist. Uutele linnadele hankisid kohalikud maaisandad või linnaelanikud ise kiiresti ka linnaõigusi. Linn ise moodustas aga omavalitsusliku kogukonna, mille eesotsaas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid peamiselt rikkad kaupmehed.
Kuigi linna kodanikkond omas enda elu korraldamisel tähtsat ja laialdast rolli, soosid ka Liivimaa maaisandad – Taani kuningas, piiskopid ja Saksa ordu – linnade teket, lootes nenede kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Linlased vabanesid enamasti aga maahärra kohtuvõimu alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Isandale jäi õigus nõuda linnale kaupmelise eest tolli ning muid makse. Kuna Liivimaa linnade taga oli suuresti vallutajate eliit , kujunes linnaelu selgesti saksapäraseks nii elukorralduse kui õiguslike aluste ja kultuuri poolest.
16.

Reformatsiooni algus

31. oktoober 1517
Ehkki rahulolematus katoliku kirikuga oli sama vana kui kirik ise, suutsid paavstid kuni 16. sajandi alguseni kristlusesiseseid õpetusi edukalt kas ketserluseks kuulutada ja hävitada või kiriku õpetusse sisse sulandada.
Olukord muutus aga 1517. aastal, mil aastaid usuteadust õppinud augustiini munk Martin Luther (pildil) avaldas Wittenbergis 95 teesi, milles ta kritiseeris katoliku kirikus toimuvat. Tema peamine kriitika oli suunatud indulgentside (patukaristuse kustutamise kirjad) müümise vastu, mis sel ajal oli saavutanud eriti suure ulatuse, sest sellest saadava tuluga finantseeris paavst Roomas Püha Peetri kiriku ehitust. Lisaks protesteeris Luther katoliku kirikus toimuva onupojapoliitika ja teiste väärnähtuste vastu, eriti selle vastu, et kirikuvürstid omaksid ilmalikku võimu, nagu see Saksamaal mitmel pool oli. Samas sisaldas tema protest ka mitmeid vastuväiteid kiriku õpetusele: tema ilmselt olulisimaks seisukohaks oli see, et inimene võib ennekõike õndsaks saada usu läbi.
Siiski ei olnud Lutheri esimene protestiaktsioon tegelikult eriti radikaalne , eriti arvestades tema hilisemat tegevust. Ta pühendas oma kirjad paavstile ning lootis, et katoliku kirik võtab tema kriitikat kuulda. Erinevalt üldlevinud legendist ei naelutanud Luther oma teese siiski tõenäoliselt Wittenbergi lossikiriku seinale, vaid saatis neid laiali Saksamaa vaimulikele autoriteetidele.
Paavsti reaktsioon Lutheri tegevusele oli esialgu ettevaatlik, kuid pigem siiski tõrjuv. Saksamaa kirikuvürstid aga nägid Lutheri kriitikat olevat suunatud eelkõige enda vastu ning suhtusid temasse seetõttu täiesti eitavalt. Luther solvus aga kiriku negatiivse suhtumise peale ning muutus oma mõtetes üha radikaalsemaks. 1519. aastaks oli lõhe endise munga ja katoliku kiriku vahel juba ületamatu: Luther pandi ketserina kirikuvande alla, kuid tema toetajaskond üha kasvas.
1521. aastal kutsuti Luther aru andma Saksa Riigipäeva ette. Keiser Karl V nõudis temalt oma veendumustest lahti ütlemist, kuid too keeldus sellest. Järgnevalt sattus ta ka riigivande alla, mis tähendas tema lindpriiks kuulutamist, kuid reformaatorit kaitses järgnevalt Saksi kuurvürst Friedrich III Tark. Järgnevad aastad olid Lutherile väga tegusad, mille jooksul ta reljeefsemal kujul välja õpetuse, mis sai hiljem tuntuks luterlusena. Samuti alustas ta Piibli tõlkimist saksa keelde. Tegemist polnud küll esimese tõlkega sellesse keelde, kuid see sai hiljem standardtekstiks, mille baasil hiljem Piibel ka eesti keelde tõlgiti.
17.

Liivi sõda (1558–1583)

Liivi sõda oli konflikt, mis sai alguse Ivan Julma vägede sissetungiga Liivimaale 1558. aasta jaanuaris. Esialgu Vene-Liivi sõjana alanud konfrontatsioon laienes peagi, kui Vana-Liivimaa kokku varises ning see jagati Taani, Rootsi ja Poola-Leedu vahel. Puhkes ulatuslik konflikt, mis koosnes tegelikult mitmest erinevast sõjast ja mida saab ühte siduda vaid Ivan Julma isiku tõttu. Ometi on nimetus Liivi sõda ajalookirjutuses juurdunud ja 1582 ning 1583 sõlmitud Jam Zapolski ning Pljussa rahulepingud võimaldavad esimesele konfliktideseeriale Liivimaal 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi alguses (seda on nimetatud ka Liivimaa Saja-aastaseks sõjaks) teatava vahejoone tõmmata.
Pildil Liivimaa kaart 1573. aastast, kaardil kujutatud piirid pärinevad aga sõjaeelsest ajast.
18.