Muinasaja referaat (0)

Sissejuhatus
Vanimat ajastut nimetatakse esiajaks ehk muinasajaks. See ajajärk kestis Eestimaal esimeste inimeste saabumisest 13. sajandi alguseni . Esimesed teadaolevad inimasutused tekkisid Eestis 8. aastatuhandel e.Kr. Seega oli muinasaeg väga pikk aeg, üle üheksa aastatuhande. Muinasaeg jagatakse peamiste tööriistade materjali järgi kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks.
Pronksiaeg kestis Eestis 1500. kuni 500. aastani e.Kr. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma. Pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarelt leitud sirpi. Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga.
Rauaaeg jagatakse vanemaks , keskmiseks ja nooremaks. Vanemal rauaajal (1. kuni 5. sajandini) tõusis Eestis esikohale põlluharimine. Keskmisel rauaajal (5.-8. sajandini) oli Eestis rahutum, ehitati linnuseid jne. Noorem rauaaeg(9.-13. sajand) oli eestlaste elus eriline tõusuaeg, rahvaarv kasvas ja asustus levis üle kogu maa.
Pronksiaeg 1500.-500. e.Kr.
Elatusalad
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid , veiseid, kitsi , sigu , hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk , mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksuga maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15. aastaks puhkama jätta. Külvati ka otra , nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra -ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus , saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.
Vanem pronksiaeg (1500 - 1100 aastat e.Kr.)
Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud , kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe.
Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast.
Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinaga. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.-. sajandist e.Kr.
Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida - Preisist. Neil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis, Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid.
Mehed kogusid ahju lähistele hulga soomaaki. Nad leotasid mullakämpusid vees, et neist maagitükikesi eraldada. Siis tampisid nad soomaagitükid peeneks, kuivatasid need hoolikalt ja kogusid varjualusesse. Kui sütt oli küllaldaselt ja ahi kuiv, asetasid mehed sinna ühe kihi hõõguvat puusütt, peenestatud soomaaki ning sekka lubjakivitükke. Ahju parajalt soomaagi ja puusöega täitnud, asus üks meestest lõõtsaga tuld õhutama.
Möödus kaua aega, kuni üks sulatajatest koldeavast koos põlenud sütega rauakängu välja tõmbas.
Sepp kuumutas sepikojas rauakänkusid tules ja tagus kaua kahe tugeva raudkivi vahel, et räbu eemaldada. Kamakas kahanes tasapisi väikeseks rauatükiks. Sellest tagus sepp noa ja karastas tööriista mitu korda: ajas tules hõõguma ning pistis vette. Niiviisi muutus tööriist tugevamaks.
Noorem pronksiaeg (1100 - 500 aastat e.Kr.)
Suhteliselt vähe on andmeid ka Eesti sisemaa nooremast pronksiajast, mille areng on olnud omanäoline ja Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises ainetes taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Põhja-Eestis ja Saaremaal on esmakordselt esiajaloos hakatud asulakohti kindlustama. Muutused toimusid ka matmisviisis — hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid — põllupeenrad ja -kivihunnikud - on säilinud tänaseni.
Seni teadaolevalt paiknevad vanimad muinaspõllud Saha- Lool , kus omakorda vanimaks on dateering , mis tõendab, et sealne põllusüsteem hakkas kujunema hiljemalt I at esimestel sajanditel eKr.
Asustuse jätkumises ei ole põhjust kahelda, ka majanduses oli kesksel kohal maaviljelus ja karjakasvatus. Ühiskonna sotsiaalne ja kultuuriline areng kulges aga sisemaal teisiti kui rannikulähedases piirkonnas. See osutab muudatustele muinasühiskonnas, mida iseloomustavad valdavalt üksiktalulised ja põhiliselt viljelusmajandusega tegelevad asustusüksused koos suhteliselt teravalt esile tuleva sotsiaalse ja majandusliku diferentseeritusega.
Leitud esemed
Valdav osa leiuainesest pärineb kindlustatud asulatest, millest põhjalikumalt on arheoloogiliselt uuritud Asvat ja Ridalat Saaremaal ning Irut Põhja-Eestis. Vähem leide on kivikirstkalmetest ( silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud . Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkõplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid. Jahi- ja kalapüügivahenditest on saadud luust nooleotsi ning harpuune. Metallitööst on järele jäänud valamisvormide ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe: mõned pronksist odaotsad, kahe pronksist lühimõõga katkendid ja üks pronksist nooleots . Ehetest on leitud luust ja pronksist ehtenõelu, pronksist käe- ja kaelavõrusid, luust ja pronksist nööpe, pronksist oimurõngaid, pronkssõle fragment, pronksist tutulus, mõned merevaikehted ja luuripatsid.
Pronksiaja lõpuks võib kokkuleppeliselt pidada aastat 500 eKr, kuid sellele järgnes mitmesaja aastane üleminekuperiood n-ö päris rauaajale. Mõningates paremini uuritud piirkondades võib noorema pronksiaja sees eristada omakorda kahte alaetappi, mille piiriks on u aasta 800 eKr. Nooremasse järku (800–500 eKr.) kuulub nimelt enamik meie kindlustatud asulate leiumaterjalist koos pronksivalamisjäänustega, sel ajal rajati ilmselt suurem osa meie kivikirstkalmeid, tutvuti ka rauaga jne.
 
Varasematel aegadel ja kohati ka praegu on arheoloogilises kirjanduses kasutatud ka mõistet "varane metalliaeg". See periood hõlmab kogu pronksiaega ja eelrooma rauaaega, mil metalle kasutati veel suhteliselt vähe. Viimasel ajal on vähemalt Eestis hakatud loobuma selle perioodi eraldi väljatoomisest ning kasutatakse eraldi pronksi- ja eelrooma rauaaja nimetust .
Rauaaeg (1.-13. sajand)
Eestlased tutvusid uue metalli, rauaga juba 6. sajandil e.Kr. Rauast tehtud tööriistad olid pronksist tööriistadega võrreldes hoopis tugevamad ja teravamad. Vanimad rauast esemed-mõõk ja suur nuga - on leitud Ida-Virumaalt Jäbarast. Raud oli veelgi kallim kui pronks ning selle eest tuli vahetuskaubana loovutada rohkesti nahku , teravilja, kariloomi, mett, tõrva ja muud. Kuid eestlased õppisid ise rauda tootma. Nad panid tähele, et meilgi leidub mitmel pool soodes rauamaaki ehk soomaaki. Nupukamad mehed tegid esimesed rauasulatusahjud. Umbes meetrikõrgused ahjud ehitati savist ja kividest. Et põletamist soodustada valmistati ka sepalõõts.
Vanem rauaaeg (1. kuni 5. sajand)
Vanemal rauaajal hakati rohkem tegelema põlluharimise ja karjakasvatusega. See tõi kaasa jõukuse ja rahva arvukuse kasvu. Põllunduse kõrval edenesid käsitöö ja kaubandus.
Rauast tööriistadega võis juba paremini põldu harida ja rikkalikumat viljasaaki saada. Tänu raudkirvestele sai rohkem metsa raiuda ja alet põletada. Kohavate laante asemele sündisid üha uued ja uued põllusiilud. Mõnda aega haritud maa jäeti paariks aastaks sööti ja kasutati marjamaana. Selliselt puhkavad maad nimetatakse kesaks. Kui loomasõnnik oli kesamaad küllalt väetanud, künti see jälle üles ja sealt võis head saaki loota . Niiviisi tekkisidki põlispõllud, kus maa oli pidevalt kasutuses. Põlispõldude rajamine muutis elanikud paiksemaks. Vanimad muistsete põldude jäänused on avastatud Tallinna lähedal Rebala küla väljadel. Eestlaste külade vanuseks võib pidada isegi kahte aastatuhandet.
Keskmine rauaaeg (5.-8. sajand)
Keskmisel rauaajal ehitati linnuseid. Küllap toimus kokkupõrkeid naaberrahvastega eelkõige Skandinaaviast päris viikingitega ning idakaarest ilmunud slaavlastega.
Linnuse rajamiseks valiti tavaliselt järskude nõlvadega küngas. Vähem kaitstud mäekülgedele kuhjati muldvall. Künkale ehitati palkidest kaitseseinad ja ümber valli kaevati kraav. Mõni linnus oli juba looduslikult hästi kaitstud, asudes kas järve või jõe ääres, mäeseljakul või soosaarel. Muinaslinnuseid leidub Eestis kokku umbes 120. Rahvasuus tuntakse neid linnamägedena, Kalevipoja sängidena või maalinnadena. Tookord elati enamasti linnuse lähedal, sest vaenuväed võisid saabuda ootamatult. Rõuge linnus oli näiteks kuus korda maha põletatud.
Noorem rauaaeg (9.-13. sajand)
Morfoloogiliselt võib ka noorema rauaaja linnused jagada samasugustesse põhitüüpidesse, nagu keskmisel rauaajal: neemiklinnused (sh Kalevipojasängi tüüpi linnused), mägilinnused, ringvall–linnused, pelgupaiklinnused.
Enamikus meie hilisrauaaja linnustes on olnud püsielanikkond, millest tunnistab tüse ja leiurikas kultuurkiht. Arvestades linnuste suurust, kaitseliini ulatust ja kultuurkihi iseloomu pidi selliste linnuste elanikkond olema küllalt suur. Omal ajal oli hoonete arv aga kindlasti suurem, sest küllaltki arvestatav osa linnuse õuest kujundati keskajal ümber kalmistuks. Tuhatkond inimest Varbolas elamas ei tohiks mingil juhul liialdus olla, pigem vastupidi. Teiselt poolt on eriti just põhjarannikult teada linnuseid, kus kultuurkiht on kas väga nõrk või puudub üldse. Neil linnustel püsielanikkond arvatavasti puudus. Selliseid linnuseid, nagu Tallinna Toompea , Padise Vanalinnamägi, Toolse , Muuksi, ongi peetud kas pelgupaikadeks või näiteks sadamakohtade kaitseks ehitatud rajatisteks.
Kokkuvõte
Pronks-ja rauaaeg oli eestlaste elus eriline tõusuaeg, toimus tohutu areng, mitmetes erinevates valdkondades. Kindlasti on see tingitud inimeste töökusest, sellega kaasnes ka nende elutingimuste paranemine ja koos sellega muutusid inimesed targemateks ja kavalamateks. Õpiti tundma pronksi ja rauda ning leiutati erinevaid tööriistu, millel on ka suur mõju tänapäevastele tööriistadele. Enamus vajalikke asju tehti ise, luksuslikumat kaupa vahetati läänest. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega (Eestist välja: karusnahad, vaha, röövretkedelt saadu; Eestisse sisse: metallid, luksuskaubad, sool ja paremad relvad). Sellest ajast on meile ka tulnud mitmeid erinevaid sõnu ja väljendeid. Muinasaja lõpul ei kustutanud eestlased enam nälga metsloomade, vaid üksnes põllu ja karjamaa saaduste arvelt. Muinasaja lõpuks oli suur osa Põhja-Eesti külasid juba olemas.
Kasutatud kirjandus:
Sarapuu, Jaak. „Eesti Ajaloo algõpetus 1.” 1994.
http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Pronksiaeg
http://64.233.183.104/search?q=cache:to48IYlyVzAJ:www.kahju.pri.ee/kg29d/ajalugu_11/ajaloo%2520i%2520arvestus.doc+muinasaja+l%C3%B5pp&hl=et&ct=clnk&cd=25&gl=ee
Lang, Valter . http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad_501.ht m