Muinaseestlased (0)

Gustav Adolfi gümnaasium
Muinaseestlaste ühiskond
ja eluolu
Juhendaja :
Õpilane:
Tallinn 2008
Sisukord:
1. Sissejuhatus
2. Elatusalad
3. Relvastus
4. Asustus
Linnused
5. Suhted lähinaabritega
6. Elu-olu
Perekond
7. Riietus ja ehted
Ehted
Naiste rõivastus
Naiste peakatted
Põlled
Meeste rõivastus
Meeste peakatted
Laste rõivastus
8. Muinasusund
9. Kokkuvõte
Meie ajaarvamise algul elasid juba eesti keele sarnast keelt rääkivad muinaseestlased praegusest laiemal territooriumil ja asustasid ka suurt osa tänasest Lätist. Lätlased omakorda asustasid ka Leedu, Valgevene ja Preisi alasid. Eestlased on harjunud teadmisega , et muistses vabadusvõitluses alistati lätlased ja liivlased kiiresti ja neist said mõõgavendade liitlased eestlaste vastupanu murdmisel, mis teatavasti viidi lõpule 1227.
Elatusalad
Eestlaste peamiseks elatusalaks oli maaharimine ja karjakasvatus . Valdavalt harrastati Põhja-Eestis künnipõllundust, Lõuna-Eestis pigem alepõllundust. Põllunduse liik oli seotud loodusoludega. Karjakasvatus oli samuti tähtis, kuna loomadelt saadi piima, liha, villa ja väetist põllu jaoks. Karja suurus oli üpriski suur.
8.-9. sajandist alates tunti Eestis raudteraga atru, mis muutusid üldisemaks muinasaja lõpul. Ilmus ka uus adratüüp – harkader, mis püsis Lõuna-Eestis kasutusel kohati kuni 19. sajandini. Lääne-Eestis jäi kasutusele konksader, millega oli sobivam harida sealseid õhukesi mulde. Künniloomana hakati järjest rohkem kasutama hobust. Kui varem arvati, et juba muinasaja lõpul võeti kasutusele kolmeväljasüsteem, siis nüüd usutakse, et kasutati täiustatud kaheväljasüsteemi.
Viljeldavatest kultuuridest oli ülekaalus rukis , millest suure osa moodustas talirukis. Kasvatati ka otra, nisu, kaera, hernest , põlduba, lina ja kanepit.
Muinasajal elasid ja töötasid käsitöölised maal. Sel ajal polnud Eestis veel Lääne-Euroopalikke linnu. Vaenlaste eest kaitset pakkuvaid tugevaid linnuseid oli aga küll. Käsitöötooted valmistati peamiselt ise. Nii sõjapidamiseks kui ka tavalisteks puhkudeks. Sepatöö jaoks oli tarvis soomaagist rauda sulatada, kohalikust rauast valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi.
Savinõu Raatvere maahaudkalmistust
Kolmnurkse labaga kirves Varangult
Relvastus
Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu . Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata . Visatud odad jäid sageli kilpi kinni ning muutsid selle kasutuks. On ka teateid, et lähivõitlusse astumise korral murti odavars. Ida-Eestist Raatvere matusest on koos torkeodaga leitud arvatav odaotsa vimpel.
Levinud relvaks oli kirves. Tõsi, sageli on raske teha vahet sõjakirve ja tavalise töökirve vahel, mida ju vajadusel võidi samuti kasutada relvana. Matusepanuste põhjal otsustades oli kirves ka üks levinumaid naiste relvi-tööriistu. Vahel on muinasaja lõpu kirveste labas auk, mis tõenäoliselt oli kasutusel kirveste kinnitamisel kuhugi. Leidub kaunistatud, vahest isegi väga keerulise ornamendiga kirveid.
Eestis mitte nii levinud, kuid kahtlemata tuntud olid sõjanuiad. Meie piirkonnas on säilinud eelkõige selliseid sõjanuiasid, millel oli rauast, sageli oraline pea.
Muinasaja lõpu mõõgad on tavaliselt kaheteralised. Osa relvi, eriti luksuslikumad neist, toodi kahtlemata ka mujalt sisse. Viimaste hulgas moodustavad omaette rühma nn. ULFBERTH -mõõgad, st. mõõgad, mille terale on graveeritud nimi Ulfberth. Arvatakse, et tegu oli algselt ühe meistriga, kelle nimi hakkas aga hiljem tähistama kogu töökoja toodangut. Mõõgateradel leidub ka muid kirju ja sümboleid, mis tihtipeale on kristliku sisuga ning osutavad seega vähemalt nende konkreetsete mõõkade valmistamisele kristlikel aladel. Mõõk on kõige õilsam relv, mida ilmselt ei kandnud iga lihtsõdalane. Parematel mõõkadel olid koguni nimed.
Eesti muinasaja lõpu kilbid olid ilmselt ilma rauast kupaldeta. Kilpide leiud Lätis osutavad, et need olid valmistatud kuuse-, männi- või haavapuulaudadest paksusega üldiselt alla 1 cm. Vahel olid kilbid nahaga pealistatud, vahel mitte. Liivlaste haudadest leitud kilbid olid kaunistatud maalingutega otse laudadel, vahel ka kilbi siseküljel. Osa Lätist saadud kilpe olid ka mandlikujulised.
Eestlaste rõngasrüüdest ja kiivritest pole peaaegu jälgi säilinud. Tõenäoliselt polnud need eriti laialt levinud, kuid kindlasti mitte ka päris tundmata.
11.sajandi relvaleid Viltinast
Asustus
Muinasajal võis Eestis elada 120 000-180 000 inimest. Täpset elanike arvu pole aga teada.
Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eestis säilusid mõned kihelkonnad (mõnede ajaloolaste arvates väikemaakonnad), sest nende asukoha tõttu olid nad vaenlasele raskemini kättesaadavad ja nii polnud nad ühinenud ei naabermaakondadega ega ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana. Ühtset riiki veel eestlastel polnud.
Maakonnad:
Linnused
Enam-vähem kindlaid 11.-12. sajandi linnuseid on Eestist teada umbes 50, neist umbes pooled rajatigi alles sel perioodil. Sarnaselt siinsetele aladele oli ka suurem osa Euroopa pisilinnustest puust. Kivilinnuseid suutsid püstitada vaid mõnevõrra jõukamad vasallid.
Eesti linnuste ehituses ongi murrangupunktiks 11. sajandi 1.-2. veerand. Paljud linnused jäeti sellal maha või ehitati ümber. Paljudel juhtudel hüljati vana ja väiksem linnus ning rajati sellest mitte kuigi kaugele suurem ja võimsam.
Selge on see, et Eesti muinasaja lõpu linnused olid väga erineva funktsiooniga. Osades linnustes on elatud ilmselt pidevalt, teised on olnud kasutusel vaid hädaohu korral (pelgupaiklinnused). Osa linnuseid on suuremad, osa väiksemad. Mõnede linnuste puhul on olnud ilmselt tegu piirkonna poliitilise keskustega (näiteks Otepää ja Viljandi), teised on jällegi kujutanud endast tõenäoliselt vaid ühe ülikuperekonna kantsi (näiteks Lõhavere).
Enamike Eesti linnuste paks kultuurkiht osutab, et neis elati pidevalt. Neil leidub nii meeste kui ka naistega seotud esemeid, samuti mänguasju, mis viitab nö normaalsele elanikkonnale, mitte üksnes sõjaväelisele kaitsemeeskonnale. Mitmetest linnustest on kaevatud välja eluhooneid. Enamasti on need suhteliselt väikesed ning enam-vähem ühe suurusega.
Lõhavere linnus
Kaarma linnus
Soontagana linnus
Suhted lähinaabritega
Suhted naabritega muutusid alles tõsisemaks siis, kui naabermaades nagu Venemaal, Rootsis ja Taanis tekkisid algelised riigid. Aeg-ajalt puhkes meie esivanematel tülisid lõunanaabritega. Latgalid ehk lätlaste esivanemad olid vahepeal sõjakate eestlastega lausa hädas. Teiste läänemeresoome rahvastega ehk lähimate sugulastega (liivlaste-, soomlaste- ja vadjalastega) olid eestlased rahumeelsed.
1030. aastal tegi Kiievi suurvürst Jaroslav Tark Eestisse retke. Ta vallutas praeguse Tartu kohal oleva linnuse ja rajas sinna oma tugipunkti. Eestlased vallutasid selle 1061. aastal tagasi ja jälitasid venelasi üle oma asualade Pihkvani, kus toimus suur lahing.
XI sajandil, kui viikingite retked raugesid, asusid Läänemerel vilkalt tegutsema idakaldalt pärit meresõitjad – peamiselt eestlased ja kurelased.
Retked Taani ja Rootsi rannikualadele polnud sugugi haruldased . 1187. aastal tehti maatasa Rootsi kaubalinn Sigtuna . Arvatakse, et seal käsid meie esivanemad, näiteks saarlased.
Elu-olu
Perekond
Nii naise positsioon kui ka pärilussüsteem on tihedalt seotud perekondliku korraldusega.
12. ja 13. sajandi vahetusel käsitlesid kirikuseadused lähisugulastena nii enda kui abikaasa sugulasi kuni seitsmenda põlveni välja ning abielud nende vahel olid rangelt keelatud. Ilmselt 1199 . aastal välja antud paavsti bullaga tehti Baltikumi vastristitutele mõningaid mööndusi, lubades muuhulgas neil, kes olid abiellunud enne ristimist, säilitada abielud, mis olid sõlmitud teise ja kolmanda põlve sugulaste vahel. Ühiskonnas, kus taolised reeglid ei kehtinud , olid kiriku mõistes lähisugulaste abielud üsna tavalised ja samade suguvõsade vahelised rohked abielusidemed isegi soositud.
Abielu sõlmimisega seotud kombestiku kohta Eestis on isegi tõsiseltvõetavates uurimustes mõnikord oletatud, nagu oleks vallutuseelses Eestis sõlmitud abielud põhiliselt naiste “tõmbamise”, seega röövimise teel. Abielu oli tol ajal siiski eelkõige kahe suguvõsa omavaheline leping ning naiste röövimine käsitletav kuriteona, mille eest oli ette nähtud karistus .
Nii Eesti kui ka teiste läänemeresoomlaste folklooris leidub pealegi viiteid tõenäoliselt varasemale kosja - või kaasa valimise kombestikule, kus initsiatiiv kuulus hoopis neidudele. Veel möödunud sajandil käisid naised ka ise kosjas, siis küll juba eeskätt juhtudel, kui tegemist oli kas talu pärijanna või lesega.
Ilmselt polnud abielu muinasajal kaugeltki nii püsiv, kui kristlikul keskajal. Vähemalt viikingiaegses Skandinaavias oli see kergesti lahutatav nii mehe kui ka naise algatusel.
Riietus ja ehted
Ehted
Sellest, milliseid rõivaid ja ehteid muinasaja lõpu eestlased kandsid, saame mõningase ettekujutuse üksnes kalmeleidude põhjal. Tuleb seepärast meeles pidada, et tegelikult teame me üksnes seda, millises riietuses inimesed maeti, mitte kuidas nad eluajal rõivastatud olid. Ka matuserüüde osas pole pilt kuigi täielik. Põhjuseks on eelkõige tekstiili halb säilumine, mistõttu kangast leitakse enamasti vaid kohtades, kus see puutus kokku säilitamist soodustava pronksiga. Selles osas aitab meid muistsete eestlaste komme kaunistada rõivaid pronksspiraalide või –rõngakestega. Tekstiili võib olla säilinud ka näiteks pronkssõlgede ja ehtenõelte all. Öeldu kehtib siiski vaid laibamatuste puhul. Põletusmatuses ei säilu tekstiil mõistagi kunagi.
Matustes leituiga sarnased ehted linnuste ja asulakohtade leiumaterjalis viitavad sellele, et surnud maeti enam-vähem samasugustes rõivastes ja ehetes, mida nad pidulikel puhkudel kandsid ka eluajal. Hilisemast ajast on samas teada, et läänemeresoome naiste riietus varieerus väga oluliselt sõltuvalt naise east, abielulisest staatusest ja laste olemasolust. Omaette küsimus on, kas naised maeti sellises riietuses, mida nad vahetult surmale eelnenud ajal kandsid või näiteks pruudirõivastes. Lapsena surnud tüdrukute matustes leitakse üldjuhul siiski hoopis vähem ehteid, kui täiskasvanueas surnutele kaasa pandi. Rikkalikult ehteid leidub tihti ka tollases mõistes juba vanemate naiste haudades, kuigi etnograafia andmetele tuginedes loobusid läänemeresoome naised peale viljakusea möödumist kõigist ehetest.
Varbola linnusest leitud esemeid
Meeste mood, nagu ka nende rõivastuse juurde kuuluvad ehted ja muu atribuutika, oli hoopis rahvusvahelisema iseloomuga . Tekstiili säilitavat pronksi on Eesti meeste matustes küll vähem ning konkreetsest rõivastusest seetõttu teated napid, teatud reservatsioonidega võib aga tõmmata paralleele lähinaabrite arheoloogilise ja kunstiajaloolise materjaliga.
12. sajandi mehed kandsid veel väga rohkesti ehteid, 13. sajandi matustes on aga meeste haudades ehteid suhteliselt vähe. Võimalik, et neid polnud lihtsalt enam kombeks hauda kaasa panna.
Vast kõige silmatorkavam osa mehe rõivastuses oli pronks- või hõbenaastudega ilustatud nahkvöö. Naastudega vöö ühes otsas oli pannal, teine ots hargnes aga enamasti kaheks, millest üks haru oli lihtne nahkrihm, mis tõmmati läbi pandla. Teine haru, mis lõppes rihmakeelega, oli pealistatud naastudega ning jäi vabalt rippu. Mitmel pool vöö küljes võis rippuda veel täiendavaid ilunaaste. Nahkvöö külge kinnitati noatupp, mille servad olid sageli pronksiga ääristatud.
Nii naiste kui ka meeste puhul tuleb arvestada, et ilmselt olid erinevad eri- sotsiaalsetesse kihtidesse kuuluvate inimeste rõivad ja ehted. Lisaks sellele, et kallid kangad ja rohked ehted polnud kõigile juba nende kõrge materiaalse väärtuse poolest kättesaadavad, reguleerisid rõivastust teatud piirideni ilmselt ka sotsiaalsed reeglid. Luksuslikumad rõivastusdetailid, näiteks pronks- ja hõbekaunistustega vööd ja osa ehteid, võisid olla kõrgemasse sotsiaalsesse kihti kuulumise tunnuseks.
Läänemeresoomlastele iseloomulik rõivakaunistusviis oli väikestest pronksspiraalikestest ja -rõngakestest muster. Tekstiili kaunistamine pronksiga oli siiski laiemalt levinud nähtus. Eriti tuntud on selles osas latgali naiste uhkete mustritega sõbad, mille kaunistamisel on aga lisaks spiraalikestele kasutatud rohkesti pronksklambreid. Viimaseid esineb ka teiste balti rahvaste, näiteks kurśide rõivastel.
Lisaks pronksile kuulusid mustrisse vahel ka tinailustused, mis tina halvema säiluvuse tõttu on enamasti lagunenud. Teatud määral on neid leitud liivlaste matustest. Suuremate ja pikemate spiraalidega kaunistati rõivaste nurki, samuti naiste peakatteid. Viimaseid on leitud eriti Saaremaa 12. sajandi lõpu laibamatustest.
Kumna hõbeaarded
Naiste rõivastus
Niipalju, kui on teada, kuulusid Eesti 12.–13. sajandi naise rõivastuskompleksi särk, vaipseelik , umbkuub või pihikseelik, peakate (pealinik või rätik), jalamähised, sõba ja põll. Rõivad vöötati nahast või kõlapaelast vöödega. Riietus oli paikkonniti erinev ning ka ühes kohas ei kandnud kõik naised täpselt ühtmoodi rõivaid.
Alussärkidest pole midagi teada, kuid ilmselt olid need sageli valmistatud linasest kangast. Suvel soojade ilmadega ning igapäevatööd tehes kantigi ainult särki, talvel külmaga võis aga umbkuue all olla mitu villast särki pealistikku. Lõua alt kinnitati särk kas paelakeste, puupööra või väikese hoburaudsõlega.
Naiste peakatted
Abiellumata tüdrukute peakatetest 12. sajandi Eestis pole midagi teada, kuid arvatavasti kandsid nad pidulikel juhtumitel pärgi, nagu hilisematelgi sajanditel. 18. sajandi ja 19. sajandi alguse eesti neide kirjeldavad allikad väidavad üksmeelselt, et nii neidude kui ka noormeeste juuksed ulatusid umbes kaelani ning nii ühed kui teised käisid palja peaga, isegi talvel. Arvatakse, et abielunaiste üldlevinud peakatteks muinasaja lõpu Eestis oli pealinik ehk linuk.
Mõned ajaloolised allikad teatavad, et nii eesti kui ka vadja naised lõikasid abielludes oma juuksed maha. Samas on Soome 12. sajandi matustes säilinud juukseid, mis on peakatte all olnud krunniks sõlmitud. Kuna kirik on juuste lõikamise kombesse kui läbinisti paganlikku alati halvasti suhtunud, võiks arvata, et komme ulatub siiski tagasi eelkristlikku aega. Skandinaaviamaadest on samas teada, et viikingiajal käisid nii tüdrukud kui ka abielunaised pikkade lahtiste juustega. Võimalik, et Soomes, kus Skandinaavia mõjud tugevamad, oli sealset kombestikku ka rohkem üle võetud. Teadaolevalt aeti pea päris paljaks siiski üksnes noorikutel, emaks saades lasti aga juuksed taas kasvada. Eestist kogutud etnograafilistel andmetel lõikasid abielunaised juuksed igal juhul lühikeseks. “Karvast pead” peeti inetuks ning seda kaeti kogu aeg, isegi magades. Hiljem taandus see komme üksnes nõudeks, et abielunaine ei või katmata peaga majast väljuda.
Põlled
Põllel naisterahva riideesemena on olnud minevikus ilmselt sügavalt sümboolne tähendus. Jutt pole sealjuures mitte majapidamistööde puhul ettepandavast määrdumise eest kaitsvast tööpõllest, vaid pidulikust, naise seisundit näitavast põllest. Mitmete pronksspiraalilustustega kaunistatud põllede jäänuseid on leitud Soomest ning vähemalt paikkonniti olid taolised põlled levinud ka Eestis. Põll, nagu seda tuntakse meie rahvarõivastes, levis siinmail alles 19. sajandil.
Etnograafilisest materjalist teada olevaid vanemaid põllesid kanti mitte ees, vaid puusade peal ja taga, sageli mitu korraga või isegi pealistikku. Need olid eriti rohkesti kaunistatud ning kujutasid endist naise piduliku rõivastuse üht silmatorkavamat osa. Üsna üksmeelsed ollakse selles, varasemal ajal sai neiu põlle või põlled viljakasse ikka jõudmisel, mitte abiellumisel.
Meeste rõivastus
Meeste liikuvamale eluviisile vastavalt on meesterõivastuses olnud palju rahvusvaheliselt sarnaseid jooni, samas kui naised esindavad rohkem lokaalseid eripärasid. Meeste rõivad olid ühtlasi naistest vähem pronksilustustega kaunistatud, mistõttu nende säilivus on halvem ka laibamatustes. Eestis on ühe Siksali matuse põhjal suudetud siiski rekonstrueerida 14. sajandi mehe kuub. Võib oletada, et üldjoontes samasuguseid kuubesid kandsid mehed ka mõnisada aastat varem.
Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja keebist ehk üleviskest. Säärte ümber olid mässitud samasugused jalamähised, nagu naistelgi. Nii liivlaste laibamatustest kui ka 11. sajandisse kuuluvast Raatvere mehematusest on leitud pronksspiraalidega kaunistatud jalamähiseid, mis võib-olla olid kasutusel sajand hiljemgi. Jalgu võisid kaunistada ka ümber pahkluu olnud pronks- või hõbevõrud.
Meeste peakatted
Meeste peakatetest pole peaaegu midagi teada. 12. sajandisse kuuluvate figuurikeste põhjal arvatakse, et liivi meeste peakatted olid lihtsad ümarad mütsid, mille küljes võisid olla kõrvalapid. Rikkamates matustes olid mütsid vahel kaunistatud kuldse ja hõbedase brokaatpaelaga. Pole võimatu, et kanti ka kapuutse, nagu ülejäänud Euroopas sel ajal, mingeid jäänuseid pole neist aga säilinud.
18.–19. sajandi kirjamehed on üksmeelselt maininud, et eesti mehed lasevad nii oma juuksed kui ka habeme pikaks kasvada ning olevat seetõttu “ metsiku ” ja “kohutava” välimusega. Selle poolest erinenud nad nii venelastest kui ka lätlastest. Kuna on teateid ka sellest, et poistel ehk abiellumata meestel habet ei olnud ning nende juuksed ulatusid umbes kaelani nagu tütarlastelgi, on pikad juuksed ja habe olnud ilmselt abielumehe tunnuseks. Võib arvata, et selline juustemood meestel, nagu ka abielulisuse eristamine, ulatub tagasi muinasaega . Kas meil on kunagi tehtud vahet ka poiste ja meeste rõivastuses, nagu näiteks Skandinaavias, pole teada.
Laste rõivastus
Nii 12.–13. sajandi matuste kui ka etnograafia andmetel olid laste rõivad ja ehted hoopis tagasihoidlikumad. Saaremaa ja liivi kalmistutel on siiski teada ka üsna rikkalike panustega laste matuseid, kelle ehted ja muud panused olid tehtud spetsiaalselt väiksemad. Liivi poisid ja tüdrukud olid vahel maetud lühikestes pronkskaunistustega umbkuubedes, mis sarnanesid täiskasvanud naiste haudadest leituile. Rikkalikud pronkskaunistused on saadud ka ühest Saaremaa Karja kalmistu 13. sajandi lapsematusest.
Kõige tavapärasemateks eheteks laste matustes olid helmestest , spiraalidest, kaurikarpidest ja ripatsitest kaelakeed, mõnikord ka kaelavõrud. Vahel esines lihtsaid käevõrusid. Üsna levinud nähtuseks oli üldjuhul naistega seostatavate ehete, näiteks kaelakeede ja vahel spiraalkäevõrude kohatine esinemine mitte ainult tüdrukute, vaid ka väikeste poiste matustes. Lisaks on laste matustest leitud nahkvööde jäänuseid, mille külge oli riputatud väikeses tupes nuga . Tegelikult on laste sugu isegi säilinud luude põhjal väga raske määrata ning seetõttu on tihti keeruline otsustada, millised erinevused olid poiste ja tüdrukute ehetes ja rõivastuses. Kui laps suri veidi vanemas eas, maeti ta juba täiskasvanule sarnaneva atribuutikaga.
Muinasusund
Esivanemate jaoks oli loodus elav ja hingestatud. Üleloomulikud jõud ümbritsesid neid igal sammul . Nendega pidi oskama ümber käia, sest neilt võis oodata nii halba kui ka head. Nähtamatutele jõududele toodi ohvreid, et saada abi või lepitust.
Surnud esivanemate hinged olid muistsetel eestlastel au sees. Surnule pandi kaasa mitmesuguseid tarbeesemeid ja toitu. Hingi pidi samuti kostitama, sest usuti , et nad käivad elavatel aeg-ajalt külas.
Ennustamine oli esivanemate elus tavaline asi. Seda toimetati tähtsamate sündmuste nagu sõjakäikude eel. Ennustamisega tegeles arbuja.-.inimene, kes oli hingede ja elavate maailma vahendaja. Ennustamisel saadud märke usuti ja arvestati.
Ainus eestlaste kirjalikes allikates mainitud jumal on Tharapitha (ka Taara või Tarapita ) keda austati nii Saare-, Viru- kui ka Läänemaal.Ka on öeldud et ta oli saarlaste “suur jumal”, kes Läti Henriku teateil olevat sündinud Virumaal ühel mäel (Ebavere?) ja sealt lennanud Saaremaale. kuigi Henrik nimetab Tharapitkat (meessoost) jumalaks, on ta nimi toodud ära ja ka käänatud nagu oleks see naissoost . See viib mõtted võimalusele, kas polnud äkki tegemist mõlemasoolise jumalusega?
Üldiselt arvatakse, et eestlastel polnudki jumalaid indoeuroopa tähenduses, mütoloogilised tegelased olid pigem haldjad ja loodusvaimud. Kui põhjapoolse Eesti folklooris domineerivad haldjad, kes enamasti näivad jäävat sootuks, siis Kesk-Eesti ja eriti Kagu-Eesti loodusvaimud tunduvad vähemalt vanemas kihistuses olevat enamasti naissoost, emad (ka eided, memmed jne).
Kokkuvõte
Muinasaeg hõlmab kogu Eesti ajaloost kõige pikema perioodi - üheksandast aastatuhandest e.Kr. kuni muistse vabadusvõitluse lõpuni XIII sajandi esimesel veerandil p.Kr. Pika esiaja vältel toimus inimeste elus märgatavaid muutusi, mille põhjal saab seda jagada perioodideks.
Arheoloogid on periodiseerimise aluseks võtnud materjali, millest valmistati peamised töö- ja tarberiistad.
Kasutatud kirjandus:
http://www.kke.ee/index_bin.php?action=REF&fname=575_ajalugu7-2.pdf
http://www.ai.ee/failid/67.pdf
www.google.ee
http://www.ai.ee/failid/357.pdf
KESKAEG II. Ajalooõpik 7.klassile