Motivatsioon (0)

Motivatsioon
Motivatsioon in indiviidi sisemine seisund, mis ajandab teda kindlal viisil käituma.
Motivatsioonis mängib kaasa kolme liiki tegureid.
1.Käitumist determineerivad bioloogilised ajejõud: instinktid, tungid ja tarbed. Selle vaatepunkti absolutiseerimisel kujutab inimene endast oma sünnipäraste bioloogiliste tungide pidevas meelevallas viibivat olendit.
2. Biheivioristide lähtekohalt ei ole põhiosa käitumisajandeid mitte kaasasündinud, vaid õpistrateegiate kaudu elu käigus omandatud, ning motivatsioonis on keskne õppimise osa.
3. Humanistlik psühholoogia toonitab motivatsioonis füsioologiliste ning sotsiaalsete vajaduste kõrval kõrgemaid, üksnes inimesele omaseid eneseaktualiseerimisega seotud vajadusi.
Instinkt
W.McDougall eristab järgmisi instinktiivseid reageerimisviise
- toiduotsing
- sugutung
- ebameeldiva vältimine
- põgenemine kannatusi ja valu põhjustava eest
- uudishimu: püüd uurida tundmatuid kohti ja esemeid
- vanemlik hool : järeltulijate toitmine ja nende eest hoolitsemine
- suhtlussoov: püüd vältida üksindust ning lävida omasugustega
- enesekinnitus: püüd domineerida, võtta üle juhi positsioon, demonstreerida oma staatust või üleolekut
- sõnakuulelikkus: leplus ja alluvus endast tugevamate ees
- viha vallapäästmine: agressiivsuse vallandamine eesmärkide saavutamist takistavate tegurite suhtes
- abipalumine: abiotsimine olukorras, kus oma jõudega ei saada hakkama
- terviklike asjade- elupaiga, tööristade jm- valmistamine
- endale kuuluva ja tarvikliku kaitsmine
- near : teiste inimeste äpardumiste väljanaemine
- mugavuse taotlemine : poosi vahetamine, asukoga muutmine jne
- puhkuse ja une võimaldamine väsinult
- rännutung: ringiliikumuse ja uute muljete saamise soov.
Tung (проникновение)
Tung tekib diferentseerimata, hähuselt tajutud vajaduse alusel ning väljendub püüdes asuda kohe seda vajadust rahuldama. Kui tungi kohene rahuldamine pole võimalik, toob see kaasa organismi aktivatsiooni üldise tõusu, mis võimaldab suurendada soovitud objekti saavutamise tõenaosust. S. Freud rõhutas käitumise põhiregulaatorina seksuaaltungi (libiidot). Psühhoanalüüsis on arvatud keskseks tungiks ka hävitamistungi(surmatungi).
Vajadused(potrebnosti)
Loomade käitumiste juhivad instinktid ja nende alusel tekkinud vilumused. Inimese aktiivsuse põhiallikaks, tema käitumise varjatud tõukejõuks on aga tema vajadused. Vajadust on vaadeldud organisrni sisemise rahn ja rahuldatuse seisundi iseloomuiiku hairena, mis sunnib teda tasakaalu taastamiseks teatud laadi aktiivsust üles näitama. Vajadus äratab püüadluse midagi saavutada, näiteks hankida toitu, leida endale seksuaalpartner, tagada perele peavari .
Vajaduste kestev rahuldamatus ehk vajaduste rahuldamisvõimaluste puudumine mõjub organismile häirivalt, nende rahuldamine toob aga kaasa heaolutunde. Inimese mitmesuguseid vajadusi võib kirjeldada kolme põhinäitaja järgi: nende modaalsuse, jõu ehk vajaduse aktiveeriva toime ja teravuse ehk vajaduse tingimatu laadi alusel. Mõned vajaduse on regulaarse, teise episoodilised.
Vajadust võib vaadelda veel mitmest aspektis. Vene psühholoog rõhutab järgmisi momente.

Vajadus on millegi defitsiidi - nappuse, piiratud varude , olulise puudumise- tajumine . Vajaliku puudumine põhjustab rahulolematus , selle saavutamine aga taastab tasakaalu ja heaolutunde.

Vajaduses on esiplaanil kahjutundmine minge hüve või väärtuse puudumises.

Vajadus on möödapääsmatu, vältimatu tarve midagi saavutada.

Vajadus on emotsionaalne seisund. Vajadusega seotud emotsiooni võivad varieeruda suures ulatuses kannatusest ja kärsitusest huvitatuse ning innustuseni, siia kuuluvad ka iha, igatsuse ja eelnaudingu tundmine .
Neurootiliste vajadustena märgitakse kõrgenenud hoolitsustarvet, suurenenud võimuiha, rahuldamatut kuulsusjamu, isiklikust vastutust vabastavat sõötuvust teistest inimestest, ebaadekvaatselt kõrgelt turvatunde tavidust jt.
Hoiak
Hoiak on vajaduse alusel formeerunud püsiv valmisolek mingiks positiivseks või negatiivseks reageeringuks või hinnanguks. Hoiakulise regulatsiooni tõttu vabaneme vajadusest uute olukordade või asjade inimestega kokku puutudes neid hindama asuda ja põhjalikult järele mütelda, kuidas oleks ostarbekas antud juhul käituda. Sellega tagavad hoiakud käitumise endastmõistetavuse ja vaimsete pingutuste ökonoomia.
Iga hoiaku teadvustatuse aste,pusivus ning oskaal käitumise regulatsioonis on isegune.
Hoiak määratleb enamaste üldse eelistuse, sü´mpaatia, lähenemise või eemaldumise soovi, konktreetseks motiiviks kujunemiseks peab sellest saamsa kavastus.
Unistus
Unistuste osa motivatsioonis on vastuoluline , ühest küljest on unelemine tahtejõuetu ja teovõimetu inimese põgenemine kalgist tõelisust soovkujutluste riiki.
Teiselt poolt võivad unistustest lahtuvad kujutlused ja kavatsused virgutada loomevõimet ning anda järgitud eesmärkide realiseerimisele töiendava tõukejõu. Mainekas sotsiaalpsühholoog T.Shibutani leidis, et unistused võimaldavad vabaneda koormavast pingest, täites ajutise kompensatsiooni saamise üöesannet olukorras, kus tegelikkus soovitav on saavatamutu. Sellega võivad unistused toita nõrka lootust, leevendada laväärsustunnet ja vähendada näiteks häbi - või solvumistunnet.
Iha,soov ja tahtmine(strastj,zelanie,volja)
Ihas peegeldub kirglik püüd saada midagi meelepärast.,nauditavat. Rahukdamata ihad hoiavad inimese oma soovide ja kapriiside lõas. Elutark oleks seepärast ihaldada üksnes seda, mille saavutamine on hõlbus ja mis ei kujunda, nagu narkootikumid , meis sõltuvussündroomi.
Soovi on käsitatud hateakti nõrgema, emotsionaalsema vormina. Soovid võivad tuaa kaasa ni fantaasiarännu kui pisaraid. Soovkapriisid on nagu ihadki eksitavad ja siduvad, soovunelmate heietamine kahandab tegeliku eluga kohanemise võimet. Soovimatuse seisundis võib näitekst jooga või budismi järgi olla uuel viisil taibatud rõõmu allikas.
Tahtmine on soovist jahedam ja resoluutsem ajejõud ehk motivatsiooni alge. Püüdlus näib sobivat katusmõisteks, mis haarab enda alla niihästi unistustest ja soovidest kui ka huvidest, kalduvustest, ideaalidest, kutsumusest ja hoiakutest kujuneva aktiivsuse.
Kalduvus (sklonnostj)
Eluviisi mõistega lähedane “kalduvus” iseloomustab kujukalt inimesele omast eelsoodumust ehk väljakujunenud harjumuste kogumit mingi harrastuse, elamistava valikul . Kalduvust tuleks vaadelda ennemini isiksusliku kui olukorrast tingitud motivaatorina. Kalduvuses peegeldub tihti võimekus, kuid samuti püüd oma puudusi kompenseerida. Kalduvusi võib vaadelda ka moraalsest spektist.
Harjumus
Harjumuse olemuse on kujukalt lahti mõtestanud W.James, kes võrdleb harjumusi hiiglasuure hoorattaga, mille käigus olek hoiab meid kasutoovate tegevuste raugematus rütmis. Harjumuste aluseks olev dünaamiline stereotüüp vabastab meid paljudes argielu ettevõtmistes ja olukordades sisekõhklustest ja valikuraskustest. Ühest küljest tõstab enese millegi korduva tegemisele harjutamine meie selle ala vilumusi, samas on omaette väärtus ka sisemisel vajadusel harjumuspäraselt toimida. Need kaks ajejõudu võivad mõistagi teineteist ka tegusalt võimendada.
Harjumuses võib peitudaa ka vääralt omandatud tegutsemisviis. Näiteks on paljudel tudengitel harjumuseks loen sõna-sünalt üles kirjutada. Harjumuste orjuses olek toob kaasa otsingulise aktiivsuse kustumise, ükskõiksuse ja tuimuse.
Kavatsus (namerenie,plan,zamqsel)
Kavatsus tärkab juhul, kui inimene mõttes plaanib millegi tegemist ja kavasndab oma järgnevalt astutavaid same . Asjalik inimene ei andu kavatsemistegevusele rohkem kui tegutsemisele suunavate sihtide sadmiseks tarvis. Kavatsusmõtete katkilõikamise üheks võtteks on asetada endale küsimus: aga edasi – millise konkreetse sammuga asufa koge kavatsust realiseerima?
Väärtus
Väärtus väljendab mingi asja positiivset või negatiivset rähendust inimese jaoks. Enamasti kasutatakse väärtuse mõistet abstraktsemas tähenduses, isiksuse suunduse keske näitajana. Erinevad väärtuse- näiteks lõbusa elu nautimine, teadmiste juurde saamine, raha teenimine- on omavahel mingis mõtles opositsioonis ning me tajume neid hierarhias olevatena.
Milyon Rokeach jaotab inimese väärtussüsteemi kaheks:

lõppväärtused ehk soovitavad seisundid peegeldavad seda, mida inimesed soovivad elu jooksul saavutada; ( tõeline sõprus, perekonnda turvalisus, mugav ja jõukas elu, elutarku,põnev ja entav elu jne)

instrumentaalsed ehk abistavad väärtused aitavad soovitava lõpputulemuseni jõuda.(püüdlikkus ja visa töö, julgus ja vaprus , ausus ja siirus , abivalmidus, enesekontroll ,pädevus ja võimekus, korralikkus ja puhtas )
Veendumus (ubezdenie)
Veendumus on kindle argumenteeritud teadmine millegi esinemisest või mitteesinemisest. Veendumuste juhtuvaks tunnuseks on nende põhjendatavus, “olla veendunud” on midagi enamat kui “mulle tundub…” . Veendumise iseloomustavad teatud kindlus, stabiilsus ning- nii nagu see on omane väärtustelegi – ühte süsteemi sobitumine. Veendumuste kujunemises mängivad olulist osa sotsiaalne keskkond, autoriteedid ja inimese väärtusbaas.
Usk
Usku võime vaadelda veendumuse hingeluse ja emotsionaalse ekvivalendina. Usuline ehk religioosne suundus on midagi unitaarset ja isiksuse terviklikku käitumist organiseerivat, erinevalt näiteks ebausul põhinevate uskumuste suvalisest kogumist. Neurootilise uskumuse ja terve usu on suur erinevus. Neurootilise usu otstarve on pakkuda ebakindlale, elust maserdatud inimesele troosti j tuge. Säärases usus ei ole armastust ega anduvust, ennemini on see endas puuduvale kompensatsiooni otsimine väljastpollt või ülimuslikkuse taotlus. Nagu veendumused, ei ajenda ka usk inimkätumist enamasti otseselt. Väärtuste, veendumuste ja usu al.usel arenevad inimese isiksuslik suundus ja maailmapilt, millel võib olla juhtiv osa tema motivatsiooni kujunemisel.
Motiiv
Motiiv on otsene käitumisajend, mille taustaks võib olla mis tahes motiveeriv tegur, tung, vajadus, usuline veendumus, emotsioon . Psühholoogiakirjanduses on motiivi mõiste leidnud erinevat kord kitsamat, teinekord laiemat tõögendamist.

• Motiivis on plajude organisatsioonikäitumise seindajate jaoks keskne mingi eesmärgi- näiteks soovitud objekti, seisundi, olukoora – taotlemine. Motiiv toimib samas ka otsese vahetu stimuli ehk tõukejõuna.
  
• Aktveeriv mootiv kujundab konkreetse kavatsuse, mille sisuks on tulevikus soovitud olukorrani viivate sammude planeerimine .
  
• Motiivina võib toimida mingi psüühiline seisund(emotsionaalne stress, loidus).
  
• Teadvustatud mootiiv avaldub soovi formuleeringu.
  

Vajaduse tungivus ja edu tõenäosus
Otsuse langetamisel on olulisel kohal vajaduse tungivuse ja edu tõenäosuse kõrvutamine.
Teiseks tähtsaks momendiks on valitud tee ragajärgede ennustamine.
Motivatsiooni võime kujutada miniotsuste jadana, kus antakse aru oma ressursid (raha,oskused,tutvused,kogemused) ning vaetakse oma huvide ja soovide rahuldamise reaalseid tingimusi ja võimalusi.
Impulsiivsus avaldyb kalduvuses järgida kohe oma tärganud käitumisajendit, tugevat tunnet või väliskeskkinna stiimulit. Inimesel kujuneb ajapikku välja kogemus kasutada oma motivatsiooni loomisel hoiakuid ja käitumismalle, väärtuskujutlusi ja probleemilahendamise algoritme sisaldavaid kognitiiivseid skeeme.
Eesmärgist loobumine
E.Klinger eristab kindlast vjadusest võu huvist tärganud eesmärgi lahtiütlemises viit faasi:
1. Käitumisviisi rõhutamine.
2. Käitumise lihtsustumine.
3. Agressiivsuse vallandumine.
4. Masendus ja käegalöömine.
5. Aktiivsuse taastumine .
Skeem võimaldab paremini mõista, mis toimub sõneluse või olmekonflikti ajal, aga ka seda, kuidas üöetatakse leinaperiood või elatakse läbi abielu lahutamise protsessi.
Motivatsiooni kujunemise problem(problema formirovanija motivacii)
Välise motivatsiooni tekkes mängib kaasa inimeste sotsiaalsest keskkonnast sõltuvuse määr,
Referentne sõltuvus tekib siis,kui inimene võtab kuulekalt üle väikerühma vüi sotsiaalse kihi hoiakud, väärtuskujutlused, käitumismallid , lootes sel kombel elus lahedamalt hakkama saada ja kiiremini edu saavutada.
Informatsioonilise sõltuvuse põhjustab vajadus saada teiste inimeste käest endale hädavajalikku teavet.
Sõltuvust põhjustab ka tahtmatu või tahtlik alluvus suurt võimu omavale isikule või instantsile.
Välis- ja sisemotivatsiooni eraldusjoon on raske tõmmata, kuna paljud algselt välised mõjurid ja stiimulid võivad omaks võetuna hakata toimuma seesmiselt.
Motiiv ja motivator
Motiiv on definitsioonis isiksuslik kvaliteet, selle tekkse mängivad kaasa inimese vajaduse ja tundmused, väärtusarusaamad ja mõttetöö. Motiivil on käitumisele stimuleeriv, reguleeriv ja organiseeriv toime.
Motivaator on väliskeskkonna selline mõjur- impulses, kutsung, nõue, ähvardus , väljakutse , appihüüd, ahvatlus, millel on indiviidi kindlat käitumisviisi vallanda või kindlustav toime.
Kaugeltki mitte kõik inimeste palved, soovitused, nõuded, vihjed, emotsioonid , vended ja mõjutamiskatsed ei toimi teiste käitumist tegelikult kujudavate motivaatorina.
Naistele toimivad meeldiv keskkond, pensionieelikuid motiveerib rahulik õhkkond