Motivatsioon (0)

Motivatsioon
Motivatsioon in indiviidi sisemine seisund, mis ajandab teda kindlal viisil käituma.
Motivatsioonis mängib kaasa kolme liiki tegureid.
1.Käitumist determineerivad bioloogilised ajejõud: instinktid, tungid ja tarbed. Selle vaatepunkti absolutiseerimisel kujutab inimene endast oma sünnipäraste bioloogiliste tungide pidevas meelevallas viibivat olendit.
2. Biheivioristide lähtekohalt ei ole põhiosa käitumisajandeid mitte kaasasündinud, vaid õpistrateegiate kaudu elu käigus omandatud, ning motivatsioonis on keskne õppimise osa.
3. Humanistlik psühholoogia toonitab motivatsioonis füsioologiliste ning sotsiaalsete vajaduste kõrval kõrgemaid, üksnes inimesele omaseid eneseaktualiseerimisega seotud vajadusi.
Instinkt
W.McDougall eristab järgmisi instinktiivseid reageerimisviise
- toiduotsing
- sugutung
- ebameeldiva vältimine
- põgenemine kannatusi ja valu põhjustava eest
- uudishimu: püüd uurida tundmatuid kohti ja esemeid
- vanemlik hool : järeltulijate toitmine ja nende eest hoolitsemine
- suhtlussoov: püüd vältida üksindust ning lävida omasugustega
- enesekinnitus: püüd domineerida, võtta üle juhi positsioon, demonstreerida oma staatust või üleolekut
- sõnakuulelikkus: leplus ja alluvus endast tugevamate ees
- viha vallapäästmine: agressiivsuse vallandamine eesmärkide saavutamist takistavate tegurite suhtes
- abipalumine: abiotsimine olukorras, kus oma jõudega ei saada hakkama
- terviklike asjade- elupaiga, tööristade jm- valmistamine
- endale kuuluva ja tarvikliku kaitsmine
- near : teiste inimeste äpardumiste väljanaemine
- mugavuse taotlemine : poosi vahetamine, asukoga muutmine jne
- puhkuse ja une võimaldamine väsinult
- rännutung: ringiliikumuse ja uute muljete saamise soov.
Tung (проникновение)
Tung tekib diferentseerimata, hähuselt tajutud vajaduse alusel ning väljendub püüdes asuda kohe seda vajadust rahuldama. Kui tungi kohene rahuldamine pole võimalik, toob see kaasa organismi aktivatsiooni üldise tõusu, mis võimaldab suurendada soovitud objekti saavutamise tõenaosust. S. Freud rõhutas käitumise põhiregulaatorina seksuaaltungi (libiidot). Psühhoanalüüsis on arvatud keskseks tungiks ka hävitamistungi(surmatungi).
Vajadused(potrebnosti)
Loomade käitumiste juhivad instinktid ja nende alusel tekkinud vilumused. Inimese aktiivsuse põhiallikaks, tema käitumise varjatud tõukejõuks on aga tema vajadused. Vajadust on vaadeldud organisrni sisemise rahn ja rahuldatuse seisundi iseloomuiiku hairena, mis sunnib teda tasakaalu taastamiseks teatud laadi aktiivsust üles näitama. Vajadus äratab püüadluse midagi saavutada, näiteks hankida toitu, leida endale seksuaalpartner, tagada perele peavari .
Vajaduste kestev rahuldamatus ehk vajaduste rahuldamisvõimaluste puudumine mõjub organismile häirivalt, nende rahuldamine toob aga kaasa heaolutunde. Inimese mitmesuguseid vajadusi võib kirjeldada kolme põhinäitaja järgi: nende modaalsuse, jõu ehk vajaduse aktiveeriva toime ja teravuse ehk vajaduse tingimatu laadi alusel. Mõned vajaduse on regulaarse, teise episoodilised.
Vajadust võib vaadelda veel mitmest aspektis. Vene psühholoog rõhutab järgmisi momente.

Vajadus on millegi defitsiidi - nappuse, piiratud varude , olulise puudumise- tajumine . Vajaliku puudumine põhjustab rahulolematus , selle saavutamine aga taastab tasakaalu ja heaolutunde.

Vajaduses on esiplaanil kahjutundmine minge hüve või väärtuse puudumises.

Vajadus on möödapääsmatu, vältimatu tarve midagi saavutada.

Vajadus on emotsionaalne seisund. Vajadusega seotud emotsiooni võivad varieeruda suures ulatuses kannatusest ja kärsitusest huvitatuse ning innustuseni, siia kuuluvad ka iha, igatsuse ja eelnaudingu tundmine .
Neurootiliste vajadustena märgitakse kõrgenenud hoolitsustarvet, suurenenud võimuiha, rahuldamatut kuulsusjamu, isiklikust vastutust vabastavat sõötuvust teistest inimestest, ebaadekvaatselt kõrgelt turvatunde tavidust jt.
Hoiak
Hoiak on vajaduse alusel formeerunud püsiv valmisolek mingiks positiivseks või negatiivseks reageeringuks või hinnanguks. Hoiakulise regulatsiooni tõttu vabaneme vajadusest uute olukordade või asjade inimestega kokku puutudes neid hindama asuda ja põhjalikult järele mütelda, kuidas oleks ostarbekas antud juhul käituda. Sellega tagavad hoiakud käitumise endastmõistetavuse ja vaimsete pingutuste ökonoomia.
Iga hoiaku teadvustatuse aste,pusivus ning oskaal käitumise regulatsioonis on isegune.
Hoiak määratleb enamaste üldse eelistuse, sü´mpaatia, lähenemise või eemaldumise soovi, konktreetseks motiiviks kujunemiseks peab sellest saamsa kavastus.
Unistus
Unistuste osa motivatsioonis on vastuoluline , ühest küljest on unelemine tahtejõuetu ja teovõimetu inimese põgenemine kalgist tõelisust soovkujutluste riiki.
Teiselt poolt võivad unistustest lahtuvad kujutlused ja kavatsused virgutada loomevõimet ning anda järgitud eesmärkide realiseerimisele töiendava tõukejõu. Mainekas sotsiaalpsühholoog T.Shibutani leidis, et unistused võimaldavad vabaneda koormavast pingest, täites ajutise kompensatsiooni saamise üöesannet olukorras, kus tegelikkus soovitav on saavatamutu. Sellega võivad unistused toita nõrka lootust, leevendada laväärsustunnet ja vähendada näiteks häbi - või solvumistunnet.
Iha,soov ja tahtmine(strastj,zelanie,volja)
Ihas peegeldub kirglik püüd saada midagi meelepärast.,nauditavat. Rahukdamata ihad hoiavad inimese oma soovide ja kapriiside lõas. Elutark oleks seepärast ihaldada üksnes seda, mille saavutamine on hõlbus ja mis ei kujunda, nagu narkootikumid , meis sõltuvussündroomi.
Soovi on käsitatud hateakti nõrgema, emotsionaalsema vormina. Soovid võivad tuaa kaasa ni fantaasiarännu kui pisaraid. Soovkapriisid on nagu ihadki eksitavad ja siduvad, soovunelmate heietamine kahandab tegeliku eluga kohanemise võimet. Soovimatuse seisundis võib näitekst jooga või budismi järgi olla uuel viisil taibatud rõõmu allikas.
Tahtmine on soovist jahedam ja resoluutsem ajejõud ehk motivatsiooni alge. Püüdlus näib sobivat katusmõisteks, mis haarab enda alla niihästi unistustest ja soovidest kui ka huvidest, kalduvustest, ideaalidest, kutsumusest ja hoiakutest kujuneva aktiivsuse.
Kalduvus (sklonnostj)
Eluviisi mõistega lähedane “kalduvus” iseloomustab kujukalt inimesele omast eelsoodumust ehk väljakujunenud harjumuste kogumit mingi harrastuse, elamistava valikul . Kalduvust tuleks vaadelda ennemini isiksusliku kui olukorrast tingitud motivaatorina. Kalduvuses peegeldub tihti võimekus, kuid samuti püüd oma puudusi kompenseerida. Kalduvusi võib vaadelda ka moraalsest spektist.
Harjumus
Harjumuse olemuse on kujukalt lahti mõtestanud W.James, kes võrdleb harjumusi hiiglasuure hoorattaga, mille käigus olek hoiab meid kasutoovate tegevuste raugematus rütmis. Harjumuste aluseks olev dünaamiline stereotüüp vabastab meid paljudes argielu ettevõtmistes ja olukordades sisekõhklustest ja valikuraskustest. Ühest küljest tõstab enese millegi korduva tegemisele harjutamine meie selle ala vilumusi, samas on omaette väärtus ka sisemisel vajadusel harjumuspäraselt toimida. Need kaks ajejõudu võivad mõistagi teineteist ka tegusalt võimendada.
Harjumuses võib peitudaa ka vääralt omandatud tegutsemisviis. Näiteks on paljudel tudengitel harjumuseks loen sõna-sünalt üles kirjutada. Harjumuste orjuses olek toob kaasa otsingulise aktiivsuse kustumise, ükskõiksuse ja tuimuse.
Kavatsus (namerenie,plan,zamqsel)
Kavatsus tärkab juhul, kui inimene mõttes plaanib millegi tegemist ja kavasndab oma järgnevalt astutavaid same . Asjalik inimene ei andu kavatsemistegevusele rohkem kui tegutsemisele suunavate sihtide sadmiseks tarvis. Kavatsusmõtete katkilõikamise üheks võtteks on asetada endale küsimus: aga edasi – millise konkreetse sammuga asufa koge kavatsust realiseerima?
Väärtus
Väärtus väljendab mingi asja positiivset või negatiivset rähendust inimese jaoks. Enamasti kasutatakse väärtuse mõistet abstraktsemas tähenduses, isiksuse suunduse keske näitajana. Erinevad väärtuse- näiteks lõbusa elu nautimine, teadmiste juurde saamine, raha teenimine- on omavahel mingis mõtles opositsioonis ning me tajume neid hierarhias olevatena.
Milyon Rokeach jaotab inimese väärtussüsteemi kaheks:

lõppväärtused ehk soovitavad seisundid peegeldavad seda, mida inimesed soovivad elu jooksul saavutada; ( tõeline sõprus, perekonnda turvalisus, mugav ja jõukas elu, elutarku,põnev ja entav elu jne)

instrumentaalsed ehk abistavad väärtused aitavad soovitava lõpputulemuseni jõuda.(püüdlikkus ja visa töö, julgus ja vaprus , ausus ja siirus , abivalmidus, enesekontroll ,pädevus ja võimekus, korralikkus ja puhtas )
Veendumus (ubezdenie)
Veendumus on kindle argumenteeritud teadmine millegi esinemisest või mitteesinemisest. Veendumuste juhtuvaks tunnuseks on nende põhjendatavus, “olla veendunud” on midagi enamat kui “mulle tundub…” . Veendumise iseloomustavad teatud kindlus, stabiilsus ning- nii nagu see on omane väärtustelegi – ühte süsteemi sobitumine. Veendumuste kujunemises mängivad olulist osa sotsiaalne keskkond, autoriteedid ja inimese väärtusbaas.
Usk
Usku võime vaadelda veendumuse hingeluse ja emotsionaalse ekvivalendina. Usuline ehk religioosne suundus on midagi unitaarset ja isiksuse terviklikku käitumist organiseerivat, erinevalt näiteks ebausul põhinevate uskumuste suvalisest kogumist. Neurootilise uskumuse ja terve usu on suur erinevus. Neurootilise usu otstarve on pakkuda ebakindlale, elust maserdatud inimesele troosti j tuge. Säärases usus ei ole armastust ega anduvust, ennemini on see endas puuduvale kompensatsiooni otsimine väljastpollt või ülimuslikkuse taotlus. Nagu veendumused, ei ajenda ka usk inimkätumist enamasti otseselt. Väärtuste, veendumuste ja usu al.usel arenevad inimese isiksuslik suundus ja maailmapilt, millel võib olla juhtiv osa tema motivatsiooni kujunemisel.
Motiiv
Motiiv on otsene käitumisajend, mille taustaks võib olla mis tahes motiveeriv tegur, tung, vajadus, usuline veendumus, emotsioon . Psühholoogiakirjanduses on motiivi mõiste leidnud erinevat kord kitsamat, teinekord laiemat tõögendamist.

• Motiivis on plajude organisatsioonikäitumise seindajate jaoks keskne mingi eesmärgi- näiteks soovitud objekti, seisundi, olukoora – taotlemine. Motiiv toimib samas ka otsese vahetu stimuli ehk tõukejõuna.
  
• Aktveeriv mootiv kujundab konkreetse kavatsuse, mille sisuks on tulevikus soovitud olukorrani viivate sammude planeerimine .
  
• Motiivina võib toimida mingi psüühiline seisund(emotsionaalne stress, loidus).
  
• Teadvustatud mootiiv avaldub soovi formuleeringu.
  

Vajaduse tungivus ja edu tõenäosus
Otsuse langetamisel on olulisel kohal vajaduse tungivuse ja edu tõenäosuse kõrvutamine.
Teiseks tähtsaks momendiks on valitud tee ragajärgede ennustamine.
Motivatsiooni võime kujutada miniotsuste jadana, kus antakse aru oma ressursid (raha,oskused,tutvused,kogemused) ning vaetakse oma huvide ja soovide rahuldamise reaalseid tingimusi ja võimalusi.
Impulsiivsus avaldyb kalduvuses järgida kohe oma tärganud käitumisajendit, tugevat tunnet või väliskeskkinna stiimulit. Inimesel kujuneb ajapikku välja kogemus kasutada oma motivatsiooni loomisel hoiakuid ja käitumismalle, väärtuskujutlusi ja probleemilahendamise algoritme sisaldavaid kognitiiivseid skeeme.
Eesmärgist loobumine
E.Klinger eristab kindlast vjadusest võu huvist tärganud eesmärgi lahtiütlemises viit faasi:
1. Käitumisviisi rõhutamine.
2. Käitumise lihtsustumine.
3. Agressiivsuse vallandumine.
4. Masendus ja käegalöömine.
5. Aktiivsuse taastumine .
Skeem võimaldab paremini mõista, mis toimub sõneluse või olmekonflikti ajal, aga ka seda, kuidas üöetatakse leinaperiood või elatakse läbi abielu lahutamise protsessi.
Motivatsiooni kujunemise problem(problema formirovanija motivacii)
Välise motivatsiooni tekkes mängib kaasa inimeste sotsiaalsest keskkonnast sõltuvuse määr,
Referentne sõltuvus tekib siis,kui inimene võtab kuulekalt üle väikerühma vüi sotsiaalse kihi hoiakud, väärtuskujutlused, käitumismallid , lootes sel kombel elus lahedamalt hakkama saada ja kiiremini edu saavutada.
Informatsioonilise sõltuvuse põhjustab vajadus saada teiste inimeste käest endale hädavajalikku teavet.
Sõltuvust põhjustab ka tahtmatu või tahtlik alluvus suurt võimu omavale isikule või instantsile.
Välis- ja sisemotivatsiooni eraldusjoon on raske tõmmata, kuna paljud algselt välised mõjurid ja stiimulid võivad omaks võetuna hakata toimuma seesmiselt.
Motiiv ja motivator
Motiiv on definitsioonis isiksuslik kvaliteet, selle tekkse mängivad kaasa inimese vajaduse ja tundmused, väärtusarusaamad ja mõttetöö. Motiivil on käitumisele stimuleeriv, reguleeriv ja organiseeriv toime.
Motivaator on väliskeskkonna selline mõjur- impulses, kutsung, nõue, ähvardus , väljakutse , appihüüd, ahvatlus, millel on indiviidi kindlat käitumisviisi vallanda või kindlustav toime.
Kaugeltki mitte kõik inimeste palved, soovitused, nõuded, vihjed, emotsioonid , vended ja mõjutamiskatsed ei toimi teiste käitumist tegelikult kujudavate motivaatorina.
Naistele toimivad meeldiv keskkond, pensionieelikuid motiveerib rahulik õhkkond jne.
Palve (molitva)
Sageli antakse tool ja peresuhetes palve vormis edasi sisuliselt nõeu või käsk , mida abipalvena on mugavam anda,aga ka meeldivam täita. Kui vanem õpib oma nõuedeid esitama aktsepteeritud palve vormis, millele on raske ei öelda,võtab ta lapselt käsu võir järsu nõuede puhul otsekui õigustatud oleva meelepaha ja jonni.
Nõuanne
Soovitus on vähem emotsionaalne kui palve. Ehkki öeldakse, et hea nõu on kallis, pole inimeste valmisolek üksteise soovitusi kuulda võtta teab kui kõrge. Nõuannete suhtumine näib olenevat ka temperamenditüübist. Flegmatik reageerib soovitusele inertselt, soovib selle üöe enne rahus järele mõelda. Koleeriku esmane reaktsioon kipub samuti olema kärsitult tõrjuv. Sangviinik võtab soovituse vastu uudishimulikult. Tundeline melanhoolik kaldub soovitustes nägema etteheiteid.
Sugestioon(vnuwenie)
Sugereerimisel püütakse toimida inimesele, kellele avaldatakse mõju,vahetult, emotsionaalselt, alateadlikult. Igapäevasel suhtlemisel saadab teisele inimesele millegi emotsionaalse sisendamise vaistlik püüd sageli sõnumeid, mida vastastikku vahetatakse . Sugestiivsus mängib kaasa ka veenmisel, soovitamisel, käskimisel.
Suurima sisendatavusega ehk sugestioonile altimad on kõrge konformsusega ebakindlad isikud, kellel on nõrk närvisüsteem, kõrge närvilisus ja suur emotsionaalne erutuvus. Sisendatavust lisavad anduvus, truudus, fanatism , kõrge religioossus , häbelikkus, unistavus, usalduslikkus, madal intelligentsus, eelarvamuslikkus jne.
Manipuleerimine
Manipuleerimise olemuseks on teise inimese “asjastamine”, tema valikuvabaduse ja iseotsustamise piiramine miinimumini ning talle soovitus arusaamade ja käitumisviiside kaelamääramine. Igasugune manipuleerimine on amoraalne.
Levinud manipuleerimisviisideks on ähvardamine, koha kätte näitamine, hämamine , sildikleepimine, probleemidest möödahiilimine, kaudse surve avaldamine, solvava vihje poetamine jne.
Motiivide teadvustamine, konflikt ja otsustamisdilemmad.
Motiivide teadvustamisel on kolm tasandit:

• motiivi tunnetamine ja läbielamine
  
• motiivi olemuse mõistmine
  
• motiivi sügavam lahtimõtestamine- selle vaagimine nt kõlbelisest või pragmaatilisest aspektist .
  

Motiivide konflikt tähendab seesmist võitlust iseendas , mille aluseks on mingi vastuolu, näiteks konflikt soovide ja tegelikkuse, hedonistlike impulsside ja moraali, võistlevate soovide ja sihtide vahel.
Konfliktse ja kooskõlastama ajejõudude juhtumiseks on säärased otustamisdilemmad, kus kummagi alternatiivi valik võib tuua probleeme või ei tõesta kumbki valikuviis oma üleolekut.
Kognitiivse dissonantsi teooria järgi kaldub mingi raske valiku teinud inimene pärast otsuse langetamist otsima täiendavaid kinnitusi oma valiku õigsuse ja hüljatud alternatiivi puuduste kohta.
Huvid
Huvi säärane lai kasutusala liidab sellesse mõostesse suure osa vajadustest . Huvid pole kaasasündinud, need omandatakse sotsiaalses keskkonnas.
Põhimõtteliselt on võimalik olukord, kus inimesel on teatud huvid sõna laiemas mõttes, mis teda emotsionaalselt põrnugi ei huvita.
Tahe (volja)
Tahte sekkumine mõjustab paljude psüühiliste prostsesside kulgu ; meeleorganeile kättesaadavate objektide tundmaõppimist ja tajupiltide meeldejätmist, judlevat mõttetööd, kujutlust , fantaasiat, tundeelu.
Tahtevadadust nagu isiksuse iseväärtustki hakati rõhutama alles inimajaloo uuemal perioodil renessansist alates. Erilist huvi pakkus tahtevabaduse problemaatika eksistentsialistliku suuna filosoofidele.
Ülimat tahtevabadust nautiv inimene ei lase end piirata moralist ja südametunnistusest ning on vaba ka vastutustundest teiste inimeste ees.
Tahteline ja mittetahteline tegutsemine
Mittetahteline tegutsemine on tahtelisest varasema tekkeajaga. Selle näideteks on silmatera iseeneslik ahenemine ja suurenemine, silmade pilgutamine, neelatamine, aevastamine ja reflektiivsed reaktsioonid.
Tahteline tegevus eeldab teadvuse sekkumist: mõttelise eesmärgi seadmist, selle sihi saavutamiseks tarvilike vahendite valikut, tegutsemistingimuste ja ootuspäraste tulemuste prognoosi.
Sisemistekst takistusteks on väsimus, igavus , kõrvaleevivad himud ja huvid, kirg ,häbi, enesearmastus , inertsus võib kõige tavalisem laiskus.
Enamik sistakistusi osutab iseloomu ja isiksuse neile negatiivsetele külgedele,millest eelistatakse mitte.
Temperament
Temperament on ühtaegu ja samas kõige laialivalguvam isiksuslike iseärasuste näutaja.
Motivatsiooni ja võimeid näitavaid omadusi, mis temperamendi teaduslikku käsitlusse kuidagi ei mahu.
Temperament kujundab märgatavalt individual-psühholoogilisi iseärasusi. Samas on temperament pigem potenstiaal, võimallikus, mille realiseerimine oleneb palju isiksusest, tema tahteomadustest, arukusest, tegevusalast, motivatsioonist, tundmuste kultuurist.Temperamenti iseloomustab energeetiline invariantsus: psüühika erinevad dünaamilised omadused täiendavad ja kompenseerivad vastastikku üksteist, nii et nende üldist energeetilist potenstsiaali ei kahjusta õhe omaduse “nõrk” tase.
Temperamenditeooriad
Vana-Kreekas oldi arvamusel, et kogu maailma kirev mitmekesisus tuleneb nelja ürgolluse-tule, vee, õhu ja maa- lõputuist kombinatsioonidest. Hippokrates arendas selle õpetuse analoogia alusel välja oma kehamahlade teooria. Selle järgi kujunevad inimeste omadused välja neljast kehamahlast. Sanguis- veri - annab kehale soojuse , chole- kollane sapp - kuivuse, melas chole – must sapp- niiskuse, flegma - lima- kõlmuse. Hippokratese vaated vastavad üllatavalt hästi tänapäeval üldist tuunustust võitnud sisesekretsiooni ja psüühika seoste käsitusele.
Neli kehamahla iseloomulikud segud ehk kombinatsioonid kujundavad inimloomuse neli keskset tüüpi:
Sangviinik-ülekaalus veri
Koleerik – ülekaalus kollane sapp
Melanhoolik- ülekaalus must sapp
Flegmatik- ülekaalus lima.

Steeniline pikakasvuline tüüp.

Asteeniline pikakasvuline tüüp on nõrga kehaehitusega.

Steeniline lühikasvuline on suhteliselt väheldase pikkusega ja hea isuga.

Asteeniline lühikasvuline tüüp on lapseliku kehaehitusega infantiilsed inimesed.
Temperamendiomadused kujundavad inimeste iseloomu.
Temperamendi somaatilise teooria edasiarendus Sheldoni õpetuses
Ameerika psühholoog W.H.Sheldon lähtus faktist, et inimorganism areneb kolmest lootelehest: endotermist, ektodemist ja mesodermist.Üldiselt arvatakse, eti siseelundid arenevad endoremist, närvisüsteem ektodermist ja nahk ning luustik mesodermist.
Temperamenditüüpide nimetused tulenevad Sheldonil organismi domineerivatest süsteemidest. Põhjaliku korrelatsioonianalüüsi järgi vastab igale kehaehituse tüübile kindle temperamenditüüp :
Endomorfseile- vistserotoonik ehk kõhunemine
Mesomorfseile- somatotoonik ehk kehainimene
Ektomorfseile – tserebroonik ehk peainimene
Vistserotoonik on mugavust, seltsielu ja head toitu armastav tüüp. Rahulik ja emotsionaalselt stabiilne.
Somatotoonik on oma füüsilist jõudu tunnetav inimene. Talub suhteliselt kergesti nii kehalisi jõupingutusi kui valu, käitumine on mõngi kord tahumatu ja agressivne.
Tserebroonik on omaenda mõtte- ja tundemaailma kasulduv tüüp, kes ei armasta palju rääkida, ei näita eriti välja oma tundmusi ning eelistab lärmakaile seltskondadele ja lobisemisele omaette olekut.
Temperamendi neurodünaamiline käsitus
Närvisüsteemi jõud seisneb selle võimes taluda tugevaid ärritajaid. Erutus- ja pidurdusprotsesside vahekord näitab närvisusteemi tasakaalu, nende vaheldumise iseloom aga selle liikuvust.
Sensitiivsus- kõrge sensoorne tundlikkus, madal aistingute lävi ,
Reaktiivsus - tugevad emotsioonalsed reageerungud ärritajale,
Aktiivsus- väliskeskkonna mõjutamise tegevus,
Aktiivsuse-reaktiivsus suhe
Reaktsioonide tempo – psüühiliste protsesside kiirus
Pastilisus-reaktivsus- välistingimuste kohanemise paindlikkus või inertsus,
Ekstraverteeritus-introverteeritus- kas reageeritakse rohkem völiskeskkonnale või sisemaailmale.
Sangvinik on madala sensitiivsusega, reaktiivne ,aktiivne,kiire tempoga, paindlik, ekstraverteeritud isik.
Koleerik on madala sensitiivsusega, väga kõrge reaktiivsusega, kiirete reaktsioonidega, regiidne ja ekstravertne isik.
Flegmaatikust iseloomustavad madal sensitiivsus ja reaktiivsus.
Melanhoolik on väga tundlik, madala reaktiivsuse ja aktiivsusega,aeglase tempoga, rigiidne ja introvertne.
Võimed(sposobnosti)
Iga laps on omal viisil genius ja iga genius- laps. (A.Schopenhauer)
Inimese võuimed tihti õhte ritta tema kogemuste, teadmiste, oskuste ja vilumustega, mis on mõnel määral hägustanud selle mõiste tähendust. Võime ehk võimeks pole kaugeltki seesama mis mingil alal tegutsemise võimelisus.
Võimed ilmnevad, virguvad ja arenevad üksnes nende tegelikul kasutamis.
Ehkki võimed peegelduvad vilumustes, oskustes ja teadmistes, ei võrdu need mingil juhul viimastega. Ennekõike näitavad võimed seda, kui kergesti inimesed omandavad mingil alal vajalikke teadmisi ja oskusi, kui kiiresti edeneb neil uue õppimine. Võimed on teadmiste, oskuste, vilumuste omandamise võimallikus, mille realiseerimine oleneb seesmisest motivatsioonist ja keskkonna tingimustes.
Võimete olemasolu tõenduseks on edukus mingi tegevuse sooritamisel. Tegelikult ei saa me ilma võimeid proovile panemata olla kindlad, kui andekad või andetud me mingil alal üldse oleme.
Võimed kujutavad endast keerukat sünteetilist moodustist, milles ei sisaldu mitte üksnes mitmesugused psühhofusioloogilised funktsioonid ja protsessid, vaid ka isiksuse arengu tase.
Algmed(azq)
Võimete sünnipäraseks aluseks loetakse meeleelundite ja aju iseärasustest tekivadi algmed.Paljud algmed on universaalsed nendest vüib välja kujuneda mitmesuguseid võimeid.
Algmeist sõltub see, mis suunas võimed arenevad, kui kiiresti edasimine edeneb ja millise teadmiste ja vilumuste tasemele inimene jõuab.
Algmed on mitmetähenduslikud. Algmete olemus, esinemuse diagnostika ja liigitamise problemaatika pole psühholoogias tänini korralikult läbi uuritud.
Võimete pärilikus
Erinevad v] imed avalduvad eri elueas. Juba varases nooruses arvatakse avalduvat võimekujs muusikas ja matemaatikas.
Andekuse all mõeldakse psühholoogias vüimete kõrgemat arengutaset.Kui ütleme,et keegi on andekas keeltes või muusika , kunstis või matemaatikas, siis tähendab see kahte asja. Esiteks ilmutab vastav isik ilma erilise õppimiseta säärast võimekust , mis üldiselt iseloomustab selles valdkonnas põhjaliku ettevalmistuse saanud inemesi. Teiseks sujuvad mingil alal andeka inimese õpingud kiiremini kui selles vallas andetul. Andekad lapse on võimelised neid köitavate asjadega tegelema keskendunult ja kannatlikult.
Talent on andekuse kõrgem järk, mida iseloomustavad vastaval alal tegutsemise omapära ja originaalsus. Igal inimesel võib olla andeid vähemalt ühel alal- näiteks käsitöö. Pillimängu, spordis või võõrkeeltes. Talent on aga andekuses palju haruldasem. Talendi kujundab sagely erinevate võimete omapärane produktiivne kogum.Talentide areng näib olevat suures sõltuvuses ajastust.
Genius. Talendi kõrgeimaks arenfuastmeks ning sügava ja küpse võimekuse väljenduseks on mingis vallas epohhi rajav geniaaalsus.
Suur hulk geniaalseid inimesi on ilmutanud tippandekust mitmel alal. Arvatakse , et inimkonna ajaloo viimas 5000 aasta jooksul on esile kerkinud üsna piiratud arv – 400- geniaalseid isikuid.
Võimete liigid
Kõigipealt tuleks vahet teha kehaliste ja vaimsete võimele vahel. Kehaliste võimete hulka kuuluvad painduvus, osavus , jõud ja kiirus.
Elementaar - ehk üksikvõimeid ei anna enam väiksemaisk koostiosadeks lahti võtta. Siia klassi kuuluvad põhimõtteliselt kõik selles käsiraamatus psüühiliste protsesside kvaliteediga seotud võimed: taju täpsus ja kiirus, tähelepanu math ja kestus, ruumikujutlus, mõtlemise paindlikkus, silmamõõt. Elementaarvõimeile avaneb vaid harva üks ja eraldi rakendusala. Hästi arenenud üksikvõimed leiavad aga teistega ühendatult rakenduse väga paljudes elutegevuse sfäärides.
Erivõimed arvatakse koosnevat mitmest üht tervikut kujudavast osisest ning need on rakendatavad vaid mingil kitsamal alal, näiteks tehnikas või matemaatika , muuusikas või teatris.
Valik erivõimeid:

• Kuulmismälu
  
• Loov fantasia
  
• Kujundlik keel
  
• Emotsionaalne ekspressiivsus
  
• Ruumukujutlusvõime
  
• Manuaalne osavus
  
• Hea koordinatsioon
  
• Liigutuste kiirus ja täpsus
  

Võimeid väljendavad nende väljendumisaste ja arengutase.Näiteks on igal võimekal pianistil, pedagoogil või sisekujunduskunstnikul oma käekiri, võimekas advokaat , rahvajuht või müügimees saab olla eredalt isikupärasel viisil.
Nii üksik- kui erivõimete rakendamine süötub inimese arukusest ehk üldises vaimsest võimekusest ehk intelligentsusest.
Võimed on kompenseeritavad
Võimed nagu ka teadmised ja vilumused on isegi ühe konkreetse tegevuse raames tihti vastastikku kompenseeritavad. Oskus kasutusele võtta oma tugevad küljed ja korvata nõrku on elus edu saavutamise üks eeltingimusi.
Eeldusid ja võimeid:

• oskus seletada keerukas ja raske lahti lihtsalt ja arusaadavalt,
  
• oskus innustada, huvi äratada ,
  
• võime olla autoriteetne,
  
• huumoritaju,
  
• empatia ja mõistvus õppijate sihtes,
  
• suur lugemus,
  
• artistlikkus,
  
• oraatori võimed,
  
• pedagoogiline taktitunne
  
• nõudlikkus,
  
• leidlikkus.
  

Loomepsühholoogias on tehtud edukaid katseid, kuidas kompenseerida õht, juhtivaks peetavat võimet komponenti teisega.
Enamik võimed teiseneb elu jooksul vastavalt sellele, kuidas me realiseerime teisi võimeid, omandame uusi oskusi ja teadmisi.
Mõnede kutsealade iseloomulikke võimeid
Mõistuse- ja kunstiinimesi eristavad loogilis-arutlev ja analüütiline või kujundlik sünteetiline mõtlemistüüp. Kunstniku tüüpi inimesed on tundlikumad, enam uute muljete näljas ja emotsionaalsemad kui ratsionaalsed ja vähem aktiivse teadlase tüüpi isikud.
Arukuse teooriad ja intelligentsuse struktuur
Arukus on vaimse tegevuse tulemuslikkust määravate psüühiliste vüimete kogum, mida võime vaadelda nii unitaarse joonena kui ka erinevate eelduste, üksikvõimete kooslusena.
Intelligentsuse ühefaktoriteooriad
Arukuse ühefaktoriteooriad defineeriva intelligentsust põhiliselt kolmel järgmisel viisil:

arukus on õpivõime

arukus on abstraktsete mõistetega opereerimise võime

arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime
Tuleb tunnistada, et need arukuse määratluse pole oma tähendust kaotanud tänapäevalgi.
Intelligentsuse kahefaktoriteooria
Arukuse ühefaktoriteooriatele rääkisid vastu paljud faktid.Näiteks ei saa nende abil rahuldavalt seletada küllaltki segadasi juhtmeid , kus keskpärase intelligenttsusega inimene saavutab silmapaistvalt kõrgeid tulemusi mingil alal, samal ajal kui väga arukaks hinnatud isik ilmutab mõnel kitsal alal, näiteks ärielus või kunstis, täielikku saamatust ja õpivõime puudumist.Arukuse kahefaktpriteooria alusepanija inglane C.E.Spearman lähtub oletuses, et üldintelligentuse kõrval eksisteerib veel loendamatu hulk teisi spetsiifilisi arukuse vorme, mille tähendus ja toime ilmnevad neile vastavais eritoiminguis. G-faktor aitab oma vaimu energiaga paljuski ka säärastel tegevusaladel- muusika , maalikunst- kus mõtlemistegevus näib olevat tagaplaanil. Eriintelligentsuse algmed saavad oma jõu üldarukusest, sõltudes samas palju enam kasvumiljööst ja inimese arengust.
Intelligentsuse mitmefaktoriteooria
Seitse keskset intelligentsuse faktorit :
Faktor P- taju kiirus ja täpsus
Faktor S- ruumikujutlus,
Faktor N – numbritega opereerimise ja arvutamisfaktor,
Faktor W- kõne ladususe faktor
Faktor V- kõnemõistmise ja sõnatähenduse tundmise faktor
Faktor M- mälufaktor
Faktor R- mõtlemis ja järeldamisfaktor
Thurstonei teooria lubab esitada hüpoteese plajude võimete tekke-eelduste kohta.
Kirjandusliku andekuse tagatiseks on faktorid V,W ja R; matemaatikul peaksid primaarvõimetest olema arenenud faktorid P,S,N ja R.
Võimete mõõtmine
Ameerika Ühendriikide ettevõtteis testitakse uute töötajate ametisse sobivuseks järgmisi võimeid:

• õpivõime
  
• verbaaalsed võimed(sõnatundmisoskus ja aktiivne sõnavara)
  
• arvutamisoskus
  
• ruumikujutlusvõime
  
• ruumitaju kvaliteet,
  
• kujutlusvõime
  
• vormitaju,
  
• motoorse koordinatsiooni võimed.
  

Iseloom
Iseloom ehk karakter väljendab inimese individuaalsust, see on tema psüühiliste joonte isikupärane kogum. Iseloom kujuneb ja väljendub kätumisviisides.
Karakter võib olla tugev või nõrk, raske,mõnus, kergemeelne, vallatu, kelmikas,vastuoluline.
Iseloomatu väljalugemine kellegi käitumisest pole lihtne,sest paljusid käitumismalle ja tegevusviisile kujundavad omandatu harjumused, sotsiaalsed konvetsioonid ja tegutsemisrutiin märksa rohkem kui inimloomuse omadused.Pealegi väljenduvad mitmed iseloomuomaduse vastavalt inimese sole, haridusele, temperamenditüübile ja tegevusalale erineval moel.
Oluline on teha vahet isikupära ja iseloomu vahel.Igaüks evib talle omase iseloomu, ent kaugeltki igas iseloomus pole rõhutatud isikupära. Samas ei maksa unustada, et paljud intensiivselt esiletulevad iseloomujooned loovad elus probleeme nii nende joonte kandjale kui temaga lävivaile kaasinimestele.
Iseloomu käsitluse ajaloos
Karakter tähendas algul kreeka keeles asjade märgistamise tööriista, hiljem tähistatud märke endid, veel hiljem tunnustekogumeid, millega asju omavahel eristati.Karakter esitab nähtuse selle välisjoonte, tüübi kujul, mille põhitunnuseks on selge piirilisus, rõhutatud lihtsajoonelisus.
30 erinevat negatiivset inimtüüpi - silmakirjatseja,lipitseja,laterdaja,mühakas,labatseja,koonerdaja,rõvetseja,ülipüüdlik,tore, sõgeusklik,iriseja,räpakas,eneseupitaja, kergats,ahnitseja- neile iseloomulikes käitumisviisides.
Mõnede Theophrastose inimtüüpide kirjelduste näiteid
Laterdaja on selline, kes, sättinud end istuma kellegi kõrvale, keda ta ei tunne, esitab kõigepealt kiidulaulu omaenda naise kohta; siis jutustab ta seda, mis unenägu ta öösel nägi, seejärel räägib ta üksikasjaliselt nendest asjadest, mida lõunassöögiks olid.
Mühakas. Tänavatel ta mitte millegi muu üle ei imesta ega hämmastu, kui aga märkab härga, eeslit või sokku, jab ta seisma ja jõllitab.
Koonerdaja tuleb sisseoste tehes koju tagasi ostmata.
Kohatult agar kutsub need, kes äsja pikalt teekonnalt tulnud, jalutuskäigule ja on varmas selle juurde, kes oma kauba juba müünud, tooma ostjat,kes pakub rohkem.
Theophrastose kirjeldusi lugudes tekib mulje, et tüpoloogia eesmärgiks pole mitte üksnes olude kirjeldamine ja õpetamine, vaid ka moraliseerimine ja lugeja naerutamine.
Iseloom väljendub selles, mida inimene teeb, aga ka tegemise laadis – kuidas ta midagi teeb, ning kvaliteedis - milliste tulemustega ta tegutseb.
Iseloomu ebateaduslikke käsitlusi
Tänapäeval on erakordse populaarsuse saavutanud vahepeal peaaegu unustusse vajunud astroloogia , eriti tähtkujudele vastavate horoskoopide kirjeldused.
Kabalistika üritab otsida seoseid inimese iseloomu ja tem anime vahel.
Juba antiikajast peale on fpsiognoomika otsinud seoseid inimese välimustunnuste ja iseloomu vahel.
Hiromantiat peeti pärast selle tormilist õitsengut hilisel keskajal pikka aega tobeda ebateaduse musternäiteks.
Grafoloogia on saanud psühholoogias märksa parema vastuvütu osaliseks .Tähelepanuväärne on muuseas see,et oma käekirja sihipärases kujundamises näib peituvat täiendavaid reserve iseloomu väöjaarendamiseks.
Karakteri üle pole mõter arutleda avstraktselt, lahus selle konkreetsest avaldumises. Ühed või teised iseloomujppned kinnistuvad, arenevad ja tulevad ilmsiks ikka mingis konkreerses tegevuses, maitse-eelistustes, sihtlemistavades, riietusesjne.
Iseloomu,temperamendi ja võimete erinevused
Kui temperament on paljuski pärilik, kujuneb isellom välja järk-järgult, elutingimuste mõjul .Temperamendi ja iseloomu eristamisel võib aluseks võtta järgmise lähteüunkti.
Kui teatud omadus väljendub iseloomulikus olukorras ja väljendab kindlat suhtumist , on see karakterijoon, kui see esineb pidevalt ega sõltu suhtumisest,siis temperamendiomadus.
Iseloomujooned avalduvad selgesti korduvais, hajumusüärastes situatsioonisd;temperamendiomaduse ekstreemolukordades,näiteks frustratsioonis, ajadefitsiidi juhtumil.
Iseloomu struktuur
Karakterijooned mõjustavad ja põjustavad vastasikku üksteist, õigemini põhjustab neid miski üldisem ja sügavam psüühikas, mille tulemiks ongi teatud iseloomujoonte kombinatsioon. Konkreetse inimese iseloomujooned ei saa juhuslikult talle omasekd, need koonduvad mingi nähtamatu ttelje umber, moodustades omavahel põimudes teatud terviku.
Sümptomokompleksi all mõistame psüühiliste omaduste vastastikku seotud süsteeme.
Üksiomaduste ja joonte kogum väljendub iseloomu struktuursust peegeldavas kvaliteedis.
Psühholoogia eelistab vaadelda üskikuid karakteri omadusi hierarhias: mõned jooned on isiksuse põhisuunduse kujundamisel eredad ning juhtivad, teised vähem esiletulevad, kolmandad kahvatud, nõrgalt arenenud.
Psühholoogias on tehtud arvukaid ktaeid iseloomujppni mitmelt aluselt rühmitada.
Iseloomujoonte vastastikune toime
Tähendusrikas on see, et karakteri omadused näivad valdavat motiveerivat toime nii inimese üksikuile omadustele kui iseloomule tervikuna .Samal ajal võib üks või teine eraldi joon tähendada igas koosluses jai gal tekketaustal üsna isesugust kvaliteeti.
Lõtvus võib olla tingitud spontraansusest ja loomulikkusest, aga ka upsakusest ja suurelisust.
Argus võib esila tulla niihästi ärevusest ja ebakindlusest kui ka vastutustundetust nahahoidmisest.
Kirglikkus võib põsivust toetada, ent lisada sihipärasusele ka ohjeldamatut fanatismi.
Tundlikkus vüib olla osavütlikkuse ja inimarmastuse toeks, ent madala enesehinnangu ja häbelikkusega liitudes põhjustab see kergesti solvuva ja vihapidava isiku.
Emotsionaalsus ja elavaloomulisis võivad anda sihipärasele tegutsemisele energeetilist tuge, ent kahjustada lõbujannuga liitudes oluliselt töökust ja kohusetunnet.
Karakterijoonte vahel valitse nii harmoonia kui vastanlikkus. Harmooniline on inimene, kelles “sugulaslikud jooned”- näiteks osavütlikkus, enesevalitsemine, abivalmidus- moodustavad loogilise terviku. Mõnes inimesem on koos äsketism ja liigsöömine; ohjeldamatus jar angus.
Karakteri loetavust hõlbustab asjaolu, et ühe silmahakkava joone olemasolu lubab suure tõenaosusega oletada teiste sellele lähedaste omaduste esinemist.
Isiksuse tüpoloogiaid
Igapäevaelus räägitakse näitekst tuned ja mõistuseinimestest, unistajaist ja teoinimestest.
Kolm tüüpi inimesi:

Sensitiivseil ehk kaemus- ja tundeinimestel on kom alaliiki :

need, kellel on vähe tahet ja vähe mõistust- impulsiivsed, pidurdamatud ehk anakiitsed isikud.

Need, kellel on tugev tahe, kuid vähe mõistust- vägivaldsed, afektiivse, pahatihti kriminaalsed isikud.

Arenenud mõistuse,kuid nõrga tahtega isikud – tunnevad sügavalt maailma nähtusi, ent ei vii oma kavatsusi täide.

Tahtelised:

vähese mõistuse ja madala sensitiivusega- tõrksad ja kandekaelsed

tunlikud, kuid mitte kuigi targad- äkilised ja ägedad, aga suhteliselt ohutud

madala tundlikkuse ja terava mõistusega- külmalt kalkuleerivad natuurid.

Mõistuseinimesed:

abstraktselt arutlevad isikud

kujudlikult mõtlevad
Saksa karakteroloog E.Upitz on uurinud loomingulise intelligentsi hulgas levinud inimtüüüe, eristades kunstirahva ja teadlast seas komle alaliiki.

Võteteomandajate jaoks on kunst või teadus nendest väljas, objekti tasemel: omandades täisuliku tehnika oma taotluste objekti valitamiseks, suhtuvad nad sellese külmlt, pigem kui vahendisse, mitte omaette eesmärki.

Oma laga samastujad paistavad elavat teaduse või kunsti sees kõigi oma aadete,igatsuste ja tunnetega.

Eneväljendajad püüavad kunstis või teaduses leida iseenda loomuse põhilise väljendusvahendi elus, sellise keele ja koodi, mis võimaldab neil ennas avada ja luua maailmaga kontakti.
Iseloomu kujunemine
Närvisüsteemi põhitüübist ja algetelt erinedes pole inimeste iseloom sünnipärane , see kujuneb koduse kasvatusi,kooli, elutingimuste ning enesearendamise koostoimes. Iseloomujoonte väljakujunemisele, nende sügavusele ja püsivusele avaldavad mõju paljud tegurid:

• temperamentitüüp
  
• tervislik seisund ja põetud haigused
  
• hooliv või kalk kohtlemine lapseeas
  
• sünnipärased võimed
  
• kasvamine külluses või vaesuses
  
• õedede- vendade olemasolu
  
• kultuurikeskkonna normid ja väärtused
  
• kasvatusüsteem koolis
  
• suhte koolikaaslastega
  
• staatus koolis
  
• massimeedia mõjutused
  
• esimese armastuse kogemus
  
• ameti eripära
  
• kitsas või lai suhtlusring
  

psüühilised protsessid-psüühilised seisundid- harjumused- karakteri omadused= Iseloom
E.Frommi sotsiaalse iseloomu liigid
1. Retseptiivne(vastuvõettev) orientatsioon
2. Ekspluateeriv(valitsev,valdav) orientatsioon
3. Koonerdaja(säästev) orientatsioon.
4. Turuoerientatsioon( kasulikku vahetust taotlev suundus).
Iseloomustuse osi

Karakteri moraalne külg väljendub hoolivas vüi kalgis suhtumises ümberitsevasse keskkonda.
Suhtumist teistesse inimestesse näitavas kollektiivsus, uhkus, kõrkus, hoolimatus, koostöövalmidus , siirus, taktitunne, aga ka sõdametus, kinnisus, jõhkrus, põlgus, isekus .
Suhtumine endasse väljendub nõudlikkuses, tagasihoidlikkuses, häbelikkuses, egoismis .
Töössuhetumise üle saab otsustada algatusvõime,kohusetundlikkuse, säästlikkuse, virkuse, hoolikuse kuulekuse,visaduse ja neile vastlike omaduste passiivsuse,lohakuse, laiskuse alusel.
Asjadess suhtumise näitajaks on korralikkus, säästlikkus, heldus, ihnsus , hooletus või hoolimatus.

Karakteri hateline külg
Tahteomaduse on peetud iseloomu juhtivateks joonteks. Iseloomulikke omadusi: visadus , enesekontroll, enesekundlus, kannatlikkus,püüdlikus, iseseisvus .

Karakteri emotsionaalset külge näitab inimese valitsev meeleolu,see, kas tema puhul on ülekaalus lõbu või norg, innustuv või huviloid olek, aga ka empaatiavõime.

Temperamentist tulenevad karakterijooned on elavu, elurõõm, liikuvus ja vallatus.
Karakteri avaldumine
Iseloom avaldub küll inimese elutegevuse kõigis sfäärides- tööl, õppimises, perekonnaelus, kuid iga iseloomujoon tuleb ilmsiks isesuguse selguse ja intensiivsusega.
Mingi iseloomujoone esinemine tähendab seda, et me vüime eeldada ja loota vastava karakteriomaduse esiletulekut teatud kindlail asjaoludel.
Iseloomu avaldumine töös ja õppimises
Suhtlemine peegeldab paljuski inimeste suhtumist teistesse inimestesse, mida märgivad vastndpaarid lugupidav või ülbe , diskreetne või räme,viisakas või kasvatamatu, enesekeskne või mõistev. Suhtlemisel tulevad kiiresti esile inimeste siirus, eksalteeritus, ägedus,häbelikkus või solvuv loomus. Iseloom peegeldub nii selles, millest inimene räägib, kui ka tema rääkimisviisi eripäras.
Suhtlemisel võib täheldada ikka ja jälle, et ükssama kätimisviis tähendab igas olukorras ja erinevate inimeste juures ise laadi seisundedi ja iseloomujooni.
Isiksus ja sotsiaalsed suhted
Isiksuse mõiste ja teooriad
Isiksuse mõiste defineerimisel lähtub osa määratlustest nendest erinevustest,mis inimesi omavahel eristavad. Ühe sellise definatsiooni järgi on isiksus järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum. Teistes definitsioonides nihkub rõhuasetus mingile konkreetsele inimesele ainuomaste tunnusjoonte komplekti määratlemisele ja kirjeldamisele. Isiksus on sellin psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omadatud kalduvustest ja eelustest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt . Liigi homo sapiens iga sündinud isend ehk inimindiviid ei kujune ilmtingimata täisvereliseks isiksuseks,kui selleks pole täidetud teatud füsioloogilised, kultuurilised ja sotsiaalsed eeldused.
Isiksuse mõistmise ja määratlemise aluseks on selliste järjepidevate käitumuslike ja psüühiliste omaduste kogum, mis sama isiku puhul samades või sarnastes tingimustes seaduspäraselt või suure tõenäosusega avaldub. Seega aitab isiksuse iseloomu ja muude omaduste tundmine antud isiku käitumist,eelistusi ja valikuid küööaötki suure täpsusega ennustada.
Olulisemateks isiksuse omadusteks, mis omakorda jagunevad konkreetsemateks karakteristikuteks, on temperamendiomaduses, vaimsed võimed, iseloom, ja väärtused.

Psühhodünaamilised teooriad. Motivatsiooni käsitletakse eelkõige psüühilise tegurina, mid domineerib bioloogiliste tegurite üle. Selle suuna ehk olulisim eripära on see, et inimese olemust ja tema motivatsiooni tuuma otsitakse alateadvusest . Psühhodünaamilistest teooriatest kuulsaim ja mõjukaim on S.Freuid psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus . Milles freudistlikust seksuaaltungi kultusest arendati välja uued õpetused. Jung pööras põhitahelepanu igas inimeses peidus olevale kollektiivsele alateadvusele, mis on psüühikasse ladestunud arhetüüpidena ja mis ilmekalt väljenduvad müütides ning inimkuultuuris kasutusele võetud sümbolites. Adler rõhutas oma individuaalpsüholoogias võimu ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel. Neofreudistid liikusid individuaalpsühholoogiliselt tasandilt sotsiaalse elu tasandile nind pidasid põhitähtsateks sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid( seotus , konformsus ,kuuluvus)

Tunnusjoonte teooriad. Isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Selline lähenemine oli omane juba Hiüüpkratsele, kes eristas neli temperamenditüüpi – sangviiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku. E.Kreschmeri ja W.Sheldoni süsteemid liigitasid isiksused sõltuvalt kehatüübist, lähtused oletustest ja eelteadusliku psühholoogia käibearvamustest selle kohta, er erineva konstitutsiooniga inimestel on erinev iseloom. Tegelikkus aga näitab, et inimestele ainuomaseid isiksuseomaduste kombinatsioone on palju. Seetõttu on perpektiivsem rääkida teatud omadustest ja nende sutelise väljendamise määrast. Iga inimene saab kiiresti iseloomustada vähem kui kümne sõnaga, mis on selle inimese ilmsete ja käitumist suunavate ning ennustada võimaldavate kesksete iseloomujoonte kokkuvüte . Teised tunnujooned on need, mis avalduvad eriollukordades ega määra käitumise põhisuunitlust.

Kognitiiv-käitumuslikud teooriad. Selle rühma teooriate autorid rõhutavad sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemises ja koostegevuses.
Toimingute ja nendest sõötuvate keskkonnamuutuse vastastikuse determineerituse kaud võivad vaenulikkus või ebaedu iseennast võimendada. Edukogemus loob eduootuse, tsementeerib isiksust, teeb ta kindlamaks, positiivsemaks, stabiilsemaks, kasvab enesega rahulolu. Isiksust oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil. Otsitakse vastust küsimustele, millised on need püsivad ja tüüpilised tunnetusmallid, mille abil inimete tõögendab maailma, korrastab ja liigendab teavet ümbritseva kohta ning tegevust, tajub enda ja ümbritseva maailma suhteid, lahendab eluprobleeme. Olulisemad isiksuse kognitiivse stiili mõõtmed on sõltuvus väljast, korraarmastus, otsinguulatus, nivelleerimistendents,kahemõttelisuse taluvus.

Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad.Humasnistliku koolkonna esindajad rõhutavad isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Toetakse ja suunatakse isiksuse arengu eneseaktualisatsioonile ja –teostusele läbi mitmete arenguetappide. Indiviid areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kuni tippelamuseni välja. Psühholoogide, vanemte ja õpetajate roll on kaasa aidata kõigis meis peituva potentsiaali parimale realiseerimisele. Keskel kohal on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesse ja isiku elukäiku determineeriv enesekonsteptsioon.
Isiksuseomaduste mõõtmine
Intelligentsustestid
Vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemiskoskuses, mäletamisvõimes, mõistamisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste rakendamise oskuses ning ulatuses. Umbes 50-70% intelligentsusest on determineeritud geneedtiliselt. Lahus kasvanud monotsügootide sarnasus intelligentsuses on suurem kui koos kasvanud, aga geneetiliselt erinevamatel isikutel. Teise poole tagavad haridus , kasvatus, arengukeskkond, tingimuste ja abivahendite olemasolu ja kvaliteet. Ent vastavate minimaalsetegi kasvatuslike ja haridustingimusteta ei arene kaasasündinud eeldused headeks vaimseteks võimeteks.
Intelligentsust on teoreetiliselt seletatud mitmeti. Psühhomeetrilises suunas on püütud välja selgitada mõõdetavaid intelligentsuse faktoreid. C. Spearmani , Inglise psühholoogi ja statistikateadlase arvates on intelligentsuse aluseks kahte tüüpi faktorid: üldandekuse faktor(G) ja erinavad spetsiaalfaktorid(S). Spetsiaalfaktorid avalduvad spesiifiliste üöesannete täitmisel erivõimetena, et kõige erinevamate vaimse võimekuse hindamise meetoditega saadud tulemused tugevasti korreleeruvad, võiks tõepoolest oletada mingi üldise universaalse andekus - või võimekusteguri olemasolu.
R. Catelli arvates on siiski kohta ka üldisematele intelligentsusfaktoritele, kuid ühe üldise asemel pakub ta välja kaks- voolav ja kristalliseerunud intelligentsus. Esimene nendest väljendub probleemide lahendamise võimes ja mõtlemiskiiruses, teine omandatud ja „settinud“ teadmisteks-kogemustes. Voolav intellektikomponent areneb kuni 25-30 eluaastani, seejärel hakkab aegamisi nõrgema, kristalliseerunud komponent on arenemisvõomeline kuni väga kõrge vanuseni, kui orgaanilised haigused vahele ei sega.
Informatsioonitöötluse paradigmast lähtuvas suunas rõhutatakse, et mõtlemisprostsessi ise intelligentsuse hindamisel olulisemad kui nende protsesside tulemused. Mõtlemist analüüsitakse mitmetasandilise psüühilise teabetöötlussüsteemi mõistetes. Intellekti kvaliteetse avaldumise alusekd on tähelepanu kiirus ja püsivus, arutluskäikude ja järelduste kiirus, lühimäli kvaliteet ja maht, teabeedastuse ja muunduste veastus, samatüübilise materjali säilimine sellisena pikemate ajavahemiku vältel, arutluste ja arvestuste vahetulemuste meelespidamine ning muutumatuna säilimine nende hilisema kasutamise hetkeks. R.Sternbergi kolmekomponendilises intelligentsusteoorias taotletakse integraalsemat lähenemist.
Sund,mis tunnustab intelligentsuse pljusust, hülgab komplekslähenemise. Iga inimene valdab mitmeid intellektuaalseid eeldusi .
Eriliseks teemaks vaimsete võimejate ja andekuse probleemis on loovuse kui isiksuse intellektuaalse karateristiku olemus,tunnused ja mehhanismid. Loovad vaimse tegevuse tulemused põhinevad uudsetel, kuid samas efektiivsetel ja tulemuslikult rakendatavatel ideedel.
Loovisiksuse mõtlemist ja tajusid iseloomustavad mõtlemise ja kujutluse divergenstus, ruumilise kujutluse võime, visualiseerimisvõime,mitmemõttelisuse taluvus, samade asjade erineva ja uudse kasutamise võime, lateraalne mõtlemine jne.Loovisiksuse ajukoore töö on hästu arenenud paremas polkeras, mis on sünteesiva,kujundilise ja intuitiivse võimetekompleksi alusekd. Ajukoores loob suurem hulk üheaegselt aktiivseid neuronipopulatsioone suuremad vüimalused sesote tekkimiseks kaugelasetsevate ja erinevate representatsioonide vahel.
Kõige levinumaks meetodiks isiksuse vaimsete võimete mõõtmisel on intelligentustestid. Need testid mõõdavad teadmiste olemasolu, võimet kasutada teadmisi maailma asjade üle arutlemiseks ning rakendada vaimseid oskusi probleemide lahendamiseks ja keskkonnaga kohanemiseks.
Isiksustestid
Teoreetikud toetudes psühhobioologilistele uuringutele,väidavad, et 30-60% isiksust iseloomustavatest joontest on pärilike faktorite kanda. Nagu inteööigentsuse puhulgi, moodustab teise poole elu kestel omandatu. See, kuidas geenid väljenduvad, sõötub väga palju olukordadest, sotsiaalsetest ootustest ja tavadest. Näiteks sotsiaalne müüt sellest, et „prillipapad on targad“, kutsub esile vastava suhtumise, mis omakorda meid ja huvialasid arendada. See omakorda süvendab teiste inimeste vastavasuunalisi suhtumisi.
Kaheks tuntumaks isiksusetestide liigiks on objektiivtestid ja projektiivtestid. Objektiivtestid võimaldavad saada vastuseid isiku elu seikade ja teda iseloomustavate omaduste kohta selliselt , et sõlmatud kolmandad isikud võivad kinnitada vastuste paikapidavust või paikapidamatust. Tuntuim ja vist ka kasutatuim selline test on MMPI(minnesota multiphasic personality inventory ). See koosneb suurest hulgast üle 500 küsimustest, millele saab vastata „õige“ või „vale“ vormis. Küsimused esitati vastamiseks nii psüühiliste häirete ja haiguste all kannatavatele inimestele kui ka normgrupile.
Projektiivtestidele antud vastuste puhul ei saa sedastada, kas vastus on „õige“ või „vale“. Projektiivtestides esitatakse testiküsimused tajutava materjalina, mida vastaja peab tõlgendama. Eeldatakse, et sellise materjali tõlgendamine ei ole juhuslik, vaid väljendab isiksuse kalduvusi, huvisid, muresid , komplekse, hirme , sunideid. Nii on frutstrasioonitesti kujutatud ebameeldivatele olukordadele võimalik reageerida ekstrapunitiivselt, teisi karistades, rünnates või süüdistades, või impunitiivselt,iseennast haletsedes või parastades. Projektiivtestide kasutatavuse tagab see, et eelnevatest uuringutest on kogunenud andmed selle kohta, millist tüüpi vastuseid mingit kondlat tüüpi isikud tavaliselt annadavad.
Lisaks objektiivsetele küsimustik-testidele ja projektiivtestidele on isiksust võimalik uurida ja hinnata ka muude meetoditega. Selleks kõlbavad objektiivne vaatlus, käitumuslikud testid ja üöesanded, dokumentide analüüs, biograafiline analüüs,loomingu analüüs.
Subjektiivne heaolu väljendab subjekti hinnangut oma rahulolule eluga, üldisele meeleseisundile,kärsitusele. Elamusteotsing on mõõde, mis näitab, kuivõrd inimene otsib seiklusi, elamusi ,uusi kogemusi ja riski. Isiksust mõõdetakse ka skaalal maaaskuliinsus-feminiinsus(mehelikkus-naiselikkus). Lisaks bioloogilistele esmastele ja teisestele sootunnustele on olemas ka psüholoogilised sootunnused.Teatud individuaalsed psüühilised jooned ja käitumisvormid esinevad tüüpilisemalt meestel, teised aga naistel. Feminiinseteks tunnusteks loetakse empaatiavõimet, konservatiivsust elumuutuste suhtes, turvatunde vajadust,vähest agressiivsust, sõnalise psüühika valdamist ruumikujutlusliku eest, meestega võrreldes vähem väljendunud võimutungi. Mehed on keskeltläbi paremate sünnipäraste eeldustega matemaatilistes sfäärides.
Sotsiaalselt väga päevakajaline ja tõsiseltvõetav on isiksuse agressiivsus kui psühholohiline dimension.
Isiksuse agressiivsus
Agressiivne käitumine on teist isikut kahjustav käitumine. Agressiivne isiksus on isiksus,kellel on kalduvus agressiivsesk käitumiseks, äärmuslikul juhul lausa vajadus selle järele. Agressioon võib olla füüsiline või psuhholoogiline. Isiku agressiivsus ei pruugi tähendada enesekaitses või ausas võistluses avalduvat. Mõnikord on agressiivsuse eskalatsiooni kirjeldatud skaalal: pilge- halvastamine- mõnitamine- ähvardus- sõim- vägivald . Etoloogidki on näidanud et paras annus agressiivsust on hädavajalik evolutsioonis ostarbeka kohastumusliku käitumisena. Agressiivsus on üks peamisi antisostsiaalse käitumise aluseid ja väljendusi.
Agressiivsusel on geneetilised, emotsionaalsed ,motivatsioonilised ja käitumuslikud komponendid. Agressiooniga kaasneb viha- või raevuemotsioon. Agressiivsuse väljendumine sõltub agressiivsete impulsside endi tegevusest, nende impullside avalumist piiravate ja pidurdavate kontrollimehhanismide efektiivsusest. Piirangumehhanismideks on sotsiaalne teadvus koos moraalinormidega, empaatiavõime ja –tunne, hirm karistuse eest, süütunne.
Instinktiteooriates eristame etoloogilisi ja psühhoanalüütilisi teooriaid . Lorenzi teoorias esinevad siiski küsitavused: ürgkarjas oli jahimeeste ja korilaste kõrval ka sõdalaste tööjaotus , samuti on teada loomade „vennatappusid“ ja lastesöömist. Tekib hävitamis- ja agressiivsustung.
Frustratsiooni-agressiooni teooria pärineb J.Dollardi ja N. Milleri „sulest“. Kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on takistused eesmärgipärasel käitumisel. Tüüpilisek agressiooni vallandavaks sündmusteagelaks on järgmine: eesmärgipärase tegevuse teele ilmub ootamatu takistus, takistust tajutakse kellegi poolt ettekavatsetune, tekib järsk frustratsiooniseisund, vallandub agressiivne reaktsioon .
Agressiivsuse sotsiaalse õppimise teooria. Teiste inimeste poolt korda saadetud agressiivsed teod, kui nad ei vii järjekindlalt negatiivsetele tulemustele ja jäävad karistamata või esinevad hoopiski meelelahutusliku kontekstis, õpitakse pahatihti ära jäljendusõppe seesmiste mehhanismide abil. Kui kõrvaltjälgitavad agressiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi, siis võib ka vaatluse teel toimiv õppimine olla küllaltki efektiivne.
Tv-ekraanilt nähtud agressiivsel käitumisel on peamiselt 4 efekti: suureneb vaataja erutusaste, kasvab käitumise pidurdamatus, sest sisendatud on agressiooni põhimõtteliselt lubatavatust, käivituvad jäljendamismehhanismid, leiab aset nüristumine agressiivsusega kaasneva julmuse.
Hoiakud ja nende muutumine
Hoiak on isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse suhtumuslikke, sotsiaalseid hoiakuid ning sättumuslikke hoiakuid- sättumusi.
Kui tahetakse muuta või suunata kellegi käitumist, on sellisel kavatsusel lootust endali siis, kui suudetakse ennekõike muuta vastavaid hoiakuid.
Hoiaku kolmeks olulisekd komponendik on:

• afektiivne, mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes,kas ta hindab seda positiivselt,neutraalselt või negatiivselt
  
• kognitiivne- tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist,tema objektiivne määratlus
  
• käitumuslik- kuidas isik tegelikult reageerib hoiaku objektile , millised on tema toimingud suhtes.
  

Hoiakutel on isiksuse jaoks mitmed olulised funktsioonid, Kõigipealt on hoiak motivatsioonili nähtus. Hoiakud mõtestavad kogemusi ja annavad aluse hinnangutele. Hoiakul on kommunikatiivne funtksioon ja selle abil aitab hoiak suhelda ja teavet vahetada. Hoiakul on minakaitse funktsioon. Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühhologilised ökonoomia.
Millised tegurid ja kuidas mõjutavad veenmise tulemuslikkust.

• Asjatundja poolt tehtud veenmine on tulemuslikum kui antud teema osas asjatundmatu isiku või grupi poolt tehtud veenmine ja seda isegi juhul, kui nad esitavad samad argumendid või sama teksti.
  
• Atraktiivsema välimusega veenjal on suurem mõjut
  
• Huumor aitab leevendada vastuseisu
  
• Veenja autoriteet,enesekindlus ja samas enseiroonia suurendavad veenvust
  

Tänapäevas veenmis- ja hoiakute muutumise psühholoogias on teadmiste alusekd esperimendid, kus inimeste hoiakumuutusi mõõdetakse reaalse käitumise kaudu rinevates olukordades. Peamiseks sõltumatuks muutujaks on mingi kindel hoiakut manipuuleeriv tegur või kommunikatsiooni toimumise erinevus või muutus.
Mudel ELM (elaboration likelihood model) kujutab endast kognitiivse koolkonna ideede rakendust veenmisele suunatud kommunikatsiooni ning sellest tulenevate hoiakumuutuste kirjeldamiseks ja lahtimõtestamisekd. Käsitlust nimetatakse ka heuristilis-süstemaatiliseks länemiseks. Võtmeküsimuseks on mõjustav sõnumikompleksis sisalduva teabe(sõnad,pildid,argumendid, toetav materjal,vormistus) psühholoogilise töötlemise sügavus ja suunitlus.
Hoiakute muutmisele taötletakse sageli ka olemasolevate hoiakute kaitsmis , säilimist, kinnistumist ja tugevnemist.
Sotsiaalsed suhted ja sotsiaalsed grupid
Inimese eluviis on sotsiaalne.
Inimrühmi iseloomustavad teatud kindlad suhted ja suhlusmallid. See, kes ja kuidas suhtlevad ja kindlat tüüpi suhteid omavad, ei ole juhuslik. Inimestevahelised suhted ja omavahel tihedamini suhtlevate inimeste konkreetsed kooslused kujunevad teatud seaduspärasuste alusel.
Suhete tekkimine ja areng
Suhete tekkimine inimeste vahel on protsee, mis läbib teatud staadiumid. Inimsuhete tekkes on tarvis ka teatud eeltingimusi. Kõigepealt peavad olema tagatud teatud keskkonnatingimused, et suhtlemine üldse tekkida saaks.
Algselt võõraste inimeste vahel kujunevad meeldimissuhted tulenevad suurel määral sellest, kuivõrd sarnased on inimeste hoiakud enne tutvumist.Suhete loomisel eelistatakse atraktiivsemaid, kuid siin kehtib kaks olulist reeglit: intuitiivselt kalduvad inimesed partnereid valima omaenda“atraktiivsusklassi“ või „atraktiivsustüübiga“ inimeste hulgast; vastasugupoolte külgetõmbel on olulised need tunnused, mis rõhutavad soolist kuuluvust.
Suhete tekkes ja kestvamasa arengus osutuvad erinevatel etappidel olulisemateks erinevad tegurid.
Suhete mallid
Normid on sotsiaalselt õpitavad reeglid, mis karjutavad ette, mida inimesed tohivad või ei tohi teha teatud tüüpsituatsioonides. Iga indiviid, ohverdades oma isiklikku vabadust ja impulsiivusust normide järgimise nimer, ootab seda isiklikku vabadust ja impulsiivusust normide järgimise nimel, ottab seda ka teistel.
Deskriptiivsed normid näitavad seda, mida enamik inimesi antud olukorras teeb. Suunavad normid annavas otseselt viite sellele, mida tuleks heask kiida , mida pahaks panna.
Konformsus tähistab tõekspidamiste või käitumise muutumist vastusena grupi survele või ootustele olukorras, kus seda muutust otseselt ei nõutagi.
Konformsus on seda tugevam, mida rohkem on survegrupis inimesi, naised kalduvad olema meestega võrreldes rohkem orienteeritud grupilisele kooskõlale ja seega lähtuma järeleandlikkuse strateegiast. Konformsus sõltub ka kultuurilisest ja rahvuslikust foonist. Konformistlikud tendentsid- peataolekus järgitakse kergemini teiste soovitusi ja toiminguid .
Järeleandlikkus tähistab muutust käitumises vüi suhtluses vastusena palvele või korraldusele.
Kuuletumise puhul tuleb järeleandmine autoriteeti või võimu omava isiku poolt esitatud nõudmisele.
Kui keegi näitab oma allumatusega eeskuju, suureneb ka tõenaosus, et teisedki kuuletu kii kergesti. Ajapikku on välja arenenud empaatiavõime- vüime sisse elada teise inimese tunnetusse, teisele kaasa tunda. Isiksuseomadustest on altruism kui kalduvus hoolida ja muretseda teiste inimeste pärast eeskujuliku sotsiaalse käitumise parimaks näiteks.
Interpersonaalse konflikti puhul leiab aset sotsiaalne vaidlus või rivaliteet, kus üks isik usub, et teine takistab millegi väärtusliku saavutamist või järgmist.
Konflikti soodustav on ebapiisav või ebaadekvaatne kommunikatsioon, eriti age teabeedastuse moonutused. Konftlikti intrapersonaalseks eriliigiks on rollide konflikt.
Suhetekonflikti teema süvendatumask käsitlemiseks soovitame kasutada T.Lehtsaare raamatut „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“.
Sotsiaalsed grupid
Inimkooslused pole lihtsalt indiviidide mehhaaniliselt kokku liidetud kogumid.Grupp on kogum kahest või enamast inimesest, kes mõjutavad üksteist vastasikku suhtlemise kaudu. Grupp on suhteliselt püsiva koosseisuga, mingite omaduste alusel moodustunud. Suhtlemisel toel aset leidvat koostegevust grupis nimetatakse interaktsiooniks. Juba lihtsaimas sotsiaalses interaktsioonis kahe inimese vahel – diaadis – pole need inimesed oma sotsiaalselt määratluselt täiesti sransed, vaid neil on erinevaid ülesandeid, nad osaleva kommunikatsioonis eri määral vüi moel, omavad erinevusi vastutuses.
Roll on teatud selline ootus inimese käitumisest grupis, mida grupi liikmed jagavadx. Seega defineeritakse rolle rolliootuste kaudu. Lapse rollis eeldatakse sõnakuulelikkust, õppimist, eluliste otsuste tegemist vanemate kaudu.
Enesehinnangu kujundamisel ning arengu suunamisel on võtmepositsioonil nn tähtsad teised, s.o need inimesed, kelle sarnased tahetakse olla, kelle väärtusi jagatakse ning kelle hinnangut resrekteeritakse.
Grupid jagunevad:

• tinglikeks ehk statistilisteks, nt sotsioologilise uuringu tulemusel saadud mingi tunnuse alusel sarnane abstraktne inimrühm ;
  
• reaalseteks ehk loomulikeks
  

Grupid jagunevad ka:

• suurteks
  
• lokaalseteks
  
• väikesteks.
  

Psühholooge huvitavad eelkõige väikesed grupid ja nendes toimuvad protsessid.Väikeses grupis on tüüpiliselt kuni paarkümmend inimest , kes kõik üksteist tunnevad, kelle vahel on kujunenud tööjaotus, kelle liikmetel on kindlad rollid. Sotsiaalne staatus näitab ära indiviidi positsiooni grupi teiste isikute suhtes. Staatus kaasneb väljapaistvusega, respekteeritavusega, mõjukusega teiste silmis . Staatuse kolmeks peamiseks allikaks on pärilikud võimalused ja positsioon, tegevuse edukus, telent.
Peamiseks strateegiaks on võtted, mille avil isik püüab naäidata oma väärtust grupile kui tervikule.
Gruppide oluliseks liigituseks on:

• esmased grupid, mille liikmed suhtlevad vahetult, neil on emotsionaalseid suhteid ning enamasti samastavad ennas grupiga.
  
• Teised grupid, mille raames inimestevaheline side ja suhtlus on lõdvemad ja juhuslikumad, teisese grupi liikmed ei pruugu münikord peale „tuttava näo“ äratundmist enam intesiivsemalt suhelda.
  

Oluliseks on ka liigus:

• formaalsed grupid, mille struktuur ja sageli ka ametlikud rollid määratakse väljaspoolt ning mis on enamasti juriidiliseks isikuks või selle allaülekuseks.
  
• Mitteformaalsed grupid, mille kujunemine on stiihilisem, mille eripärad ja rollistruktuur tulenevad inimeste isiklikest omadustest ja milles kasutatavad sanktsioonid tolliootuste ja reeglite eiramise või rikkumise eest on psühholoogilist laadi ning mitteametlikud.
  

20