Iseloomu kasvatamine, mis see on? (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Kasvatusteaduste osakond
ISELOOMU KASVATAMINE - MIS SEE ON?
Referaat
Õppejõud: Marika Veisson
Tallinn 2009

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 3
1. MÕISTE ISELOOM ( KARAKTER ) KÄSITLUS 4
2. ISELOOMU KASVATAMINE 5
Sissejuhatus 3
1. Mõiste iseloom (karakter) käsitlus 4
2. Iseloomu kasvatamine 5
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11

SISSEJUHATUS

Inimese areng hõlmab süstemaatilisi muutusi alates munaraku viljastumise hetkest, kuni surmani. Maailmas on miljoneid erineva iseloomuga inimesi, kuid ometigi on neist nii mõnedki kasvanud sarnastel elutingimustel. Seega võiks arvata, et karakterit ehk iseloomu ei määra niivõrd keskkond vaid selle interpreteerimine.
Antropoloogid eesotsas Franz Boasi (1858–1942) ja Cora du Bois’ga (1903–1991) olid aga veendunud, et ka inimese iseloom sõltub peamiselt kultuurist, milles ta üles kasvab: inimene on seda nägu, milline on teda ümbritsev kultuur. Valitseva arvamuse kohaselt jätab kasvatus ja kodune miljöö peale harjumuste ja kommete sügava jälje ka iseloomu.
Arengu temaatikaga tegeleb eelkõige arengupsühholoogia. Uuritakse, millises järjekorras, millisel kiirusel ja millisel moel need muutused toimuvad. Arengu puhul käsitletakse tavaliselt eraldi füüsilist, kognitiivset kui ka sotsiaalset arengut. Ka selle põhjal saab teha järeldusi, kas iseloomul on bioloogiline põhi.
Arengupsühholoogia keskseid küsimusi on, kuivõrd mõjutab inimese arengut pärilikkus ja kuivõrd keskkond. Just keskkonnal, sest igal inimesel on sünniga kaasa antud oma kindlad iseloomujooned, kuid kui last kasvatatakse õieti, ei pruugi need iseloomujooned vallanduda. Kuid kui laps/nooruk/täiskasvanu võtab psühhogeenset ainet, siis võib see iseloomujoon vallanduda.
Inimesed on ainulaadsed seetõttu, et igaühe geneetiline programm on ainulaadne omamoodi, ja ka seetõttu, et me käitume paindlikult – kohaneme keskkonnaga erineval moel.

1. MÕISTE ISELOOM (KARAKTER) KÄSITLUS

Sõna “karakter” on tulnud kreeka keelest, kus see algselt tähistas tööriista, millega asju märgistada sai. Hiljem hakati sama sõnaga tähistama märke ehk tunnust ennast, seejärel eri tunnuste kogumit, mille abil oli võimalik esemeid omavahel eristada. Seega võis siis rääkida mis tahes esemete või nähtuste karakterist ehk esemetele omastest tunnustest.
Järgnevalt tooksin välja erinevate autorite mõiste iseloom määratlusi. Aristotelese õpilane Theophrastos hakkas sõnaga “karakter” tähistama inimese omapära. V. N. Mjassištševi järgi on karakter isiksus tema omapäras. V. A. Krutetski arvates on iseloom isiksuse oluliste joonte individuaalomapärane ühendus. K. K. Platonov loeb aga karakteriks kõige selgemini väljenduvate ja suhteliselt püsivate joonte kogumit, mis ilmnevad kõikides inimeste toimingutes ja käitumisaktides. K. N. Kornilovi järgi on iseloom indiviidi psüühiline iseärasus, mis väljendab inimese põhilist elulist hoiakut ja ilmneb inimese tegevuses. B. M. Teplov rõhutab aga, et karakteri määravad suhtumine maailma, teistesse inimestesse, töösse ja iseendasse. Tänapäeval kasutatakse terminit “iseloom” kitsamas (igapäevases elus räägime tugevast, nõrgast, heast, halvast jne karakterist) ja laiemas (inimese psüühiliste joonte kogum, mis määrab inimese kvalitatiivse omapära ning mõjutab tema käitumist) tähenduses.
N. D. Levitovi liigitas isiksuse omadused kolme rühma: temperament , võimed ja iseloom. Igapäevaelu kõnest lähtudes võime aga eristada ka karakterist ehk iseloomust kolme põhidimensiooni: tugevus-nõrkus, headus -halbus, elavus- tuimus ( Kivistik , 1999).

2. ISELOOMU KASVATAMINE

Iseloomujooned ei ole sünnipärased, looduse poolt antud, vaid neid võib võrrelda juhtjoontega, mis püsivad inimeses šabloonina ja võimaldavad tal igas olukorras pikema kaalutluseta väljendada oma terviklikku isiksust. Nad ei vasta mingisugustele sünnipärastele jõududele ega alustele , vaid on juba väga varajases eas omandatud teatud kindla hoiaku säilitamiseks ( Adler 1995).
Inimese iseloom hakkab formeeruma juba lapsepõlves ning kujuneb lõplikult välja 20-teks eluaastateks. Pärast seda vanust on iseloomu juba raskem mõjutada või muuta, sest inimene muutub kinnisemaks ja tema vastuvõtlikus väheneb ( http://www.hot.ee/wlavio/Est/Per_Iseloom.ht m). Täiskasvanueas on tähendatud olulisi muutusi vaid siis, kui inimene elab üle näiteks mõne raske õnnetuse, mille tagajärjel ta invaliidistub. Ühed inimesed kibestuvad, tõmbuvad endasse ning võivad moraalselt laostuda. Teised aga vastupidiselt muutuvad aktiivseks ja osavõtlikuks. Muutused sõltuvad eelkõige aga sellest, millise väljapääsu inimene antud olukorras enese jaoks leiab (Kivistik 1999). Ühest küljest on hea, et iseloom kuskil 20-ndateks eluaastateks välja kujuneb - inimene muutub iseseisvamaks, enesekindlamaks, otsusekindlamaks ning vastutusvõimelisemaks. Samal ajal aga takistab see tema arengut - väheneb uue omandamise võime, inimene muutub oma eelarvamuste orjaks. Tihti kordame me oma iseloomule ja käitumise stereotüübile toetudes ühtesid ja samu vigu ning ei saa sinna midagi parata. Aga milline pikk rida komplekse ja hirme lohiseb meile järgi, segades meil elada täisväärtuslikku elu ( http://www.hot.ee/wlavio/Est/Per_Iseloom.ht m)? Leian, et ka täiskasvanud on võimelised oma tõekspidamisi korrigeerima, seda eelkõige läbi täiendõpete. Kuna tänapäeval toimub õppimine läbi kogu elu, siis omandatakse ka pidevalt uusi teadmisi, mis järjest silmaringi laiendavad ning uute tõekspidamiste vastuvõtmist kergendavad .
Karakteri kujunemisel on kõige sensitiivsemaks perioodiks eluaastad 2-3 kuni 9-10, kus laps aktiivselt suhtleb nii täiskasvanute kui ka eakaaslastega. Täiskasvanud omavad sel perioodil lapse täielikku usaldust, seega on neil võimalik last mõjutada nii sõna kui teoga.
Kõige tugevamaks faktoriks karakteri kujunemisel on sotsiaalne faktor, kuid olulist osa etendab ka bioloogiline faktor (inimene pärib oma esivanematelt rea omadusi, pärilikud on ka mitmed haigused – kõik need võivad iseloomule mitmesugust mõju avaldada). Omamoel mängib suurt rolli ka pärilikkus – konservatiivsus , enesealalhoid, muutumisvõime, nn sotsiaalne pärilikkus (inimene võtab elu jooksul üle varasemate põlvkondade kogemuse: teatud mõistete süsteemi, kombed, tööviisid jne). Üheks bioloogiliseks faktoriks on ka soofaktor (Kivistik 1999). Iseloomu areng sõltub aga eelkõige siiski erinevatesse faktoritesse ja nende osadesse suhtumisest, nende atraktiivsusest või vastumeelsusest (Kera 1991).
Kasvatust vaadeldakse psühholoogias kõige laiemas mõttes: kasvatajaks ei ole ainult õpetajad, internaatide kasvatajad, vaid kasvatajaks on ühiskonna iga liige, kellega indiviid elu vältel kokku puutub – kogu kollektiiv , ühiskond. Kasvatuse mõju karakteri kujunemisel on küllalt määrav. Ühes ja samas inimeses võib kasvatada väga mitmesuguseid karakterjooni. Sihipärane kasvatus, mida teostavad ühiskondlikud organisatsioonid, võib toimuda väga mitmeti. Ka igasugune õpetamine on kasvatus. Õpetamise käigus kujunevad niisugused iseloomujooned nagu vastutustunne, kollektiivsus, vastupidavus jt. Isiksus tervikuna küll nn puhta õpetamise käigus ei arene, kuna vajaka jäävad kasvatuse esteetilised ja moraalsed küljed. Kui aga ei saavutata kasvatustöös edu, siis on põhjuseks see, et kasvatajatena on mõjunud muud isikud (sõbrad, kambad, vanemad, nende tuttavad jne) kogu sotsiaalne ümbrus, kus laps elab. Seega on ilmselt olnud nende faktorite mõju tugevam, misstõttu õpetaja ei saavutanud oma eesmärki. Võrreldes kasvumiljöö kui tervikuga võib öelda, et isegi vanemate osatähtsus laste kasvatamisel on suhteliselt väike (Kivistik 1999). Arvestades seda kui palju puutuvad lapsed kokku näiteks koolieelses eas eakaaslastega (eriti just need lapsed, kes on kodus) võib aga öelda, et vanemate osatähtsus kasvatamisel on väga suur. Samuti muidugi ka neil lastel kes lasteaias käivad, kuna antud eas on vanemad lapse jaoks tähtsal kohal ning eeskuju võetakse siiski enamasti (kuigi ei saa alahinnata eakaaslaste ja meedia mõju) lähedaselt vanemalt inimeselt. Kui aga vaadata siinkohal murdeealisi, siis nendele avaldavad just peamist mõju eakaaslased. Seega ei saa öelda, et iseloomu kujunemisele avaldab suurimat mõju üks või teine faktor – neil kõigil on selles oma roll ja teatud ajahetkedel on üks domineerivam kui teine.
Siiski on aga ka oluliseks lapse iseloomu kujundajaks vanemate omavaheline suhtlemine , samuti ka see, kuidas suheldakse lapsega (Kivistik 1999). Lapsele, on suurimaks eeskujuks lähedased inimesed, sageli kanduvad vanemate tõekspidamised ja harjumused üle ka lastele. Alles siis, kui lapsel on juba piisavalt ülevaatlikud teadmised maailmast ning tema iseseisvust ja analüüsivõimet on arendatud on ta võimeline tegema otsuseid, et kas lähedaste/kaaslaste käitumine, tõekspidamised on õiged või väärad. Üldiselt mõjutab lapse iseloomu arengut aga kogu perekonna elukorraldus. Kui perekonnas valitseb austus , hoolitsus ja usaldus, kui igal pereliikmel on ülesanded ja vastutus nende täitmise eest, kui kodus on puhtud ja kord, mõjutab see positiivsete karakterjoonte kujunemist, kasvatab tööarmastust, ausust, heatahtlikkust, otsekohesust ja ka teisi kõlbelisi iseloomujuuni (Kivistik 1999). Iseloomujoonte väljakujunemisele, nende sügavusele ja püsivusele avaldavad mõju veel ka paljud teised tegurid: temperamenditüüp, tervislik seisund põetud haigused, hooliv või kalk kohtlemine lapseeas ( Kidron 2001), stabiilne elukeskkond (Goebrl & Glockler 1998), sünnipärased võimed, kasvamine külluses või vaesuses , õdede vendade olemasolu, vanemate inimeste ja eakaaslaste eeskuju, kultuurikeskkonna normid ja väärtused, kasvatussüsteem koolis, suhted koolikaaslastega, staatus kooliklassis, huvide ja harrastuste väljakujunemine, massimeedia mõjutused (Kidron 2001) (siinkohal on eriti oluline just see, et millist meediat tarbitakse ning mis kaasneb selle tarbimisele – kas vanemad seletavad toimunut või interpreteerib laps ise vaadatu/kuulatu sisu (Goebrl & Glockler 1998)), kuulumine noorterühma, esimese armastuse kogemus ja palju muudki (Kidron 2001).
Seega võib öelda, et üldiselt toimub iseloomu areng kokkupuutest teiste inimestega – st teistega suhtlemist ja ühistegevust, inimese aktiivsust ja tegevust rühmas (Kera 1991). Samas aga on erinevate tegurite suhtetoime paljuski ettearvamatu , juhuslik. Üks ja sama keskkond võib kujundada erinevaid inimesi, mingi loomuomadus võib kujuneda mitme põhjuse risttoimes. See aga teebki inimeste iseloomud erinevateks. Iseloom kujuneb koduse kasvatuse, kooli, elutingimuste ning enesearendamise koostoimes. Lisaks sellele väljenduvad mitmed iseloomujooned vastavalt inimese soole, haridusele, temperamenditüübile ja tegevusalale erineval moel (Kidron 2001). Küllalt suur osa karakteri kujunemisel on ka kollektiivil (kooskõlastatud tegevusega ühist eesmärki taotlev grupp) (Kivistik 1999).
Vastavalt suunale (kas täiesti otsejoones või kõrvalepõigetega), mille laps valib oma hingelises arengus, kujunevad ka ta iseloomujooned. Esimesel juhul (täiesti otsejoones) taotleb laps otsejoones oma eesmärki ja arendab seega agressiivsust ja julget iseloomu. Teatavasti seisvad vastaste suured vastupanujõud vahel ka teepeal ees ja seega ei saa laps otsejoones jõuda oma eesmärgini. Katsudes neist raskustest mööda hiilida omandab laps kõrvalteel teatud iseloomujooni. Samal viisil mõjutavad iseloomu arengut ka teised, juba tundmaõpitud raskused (Adler 1995).
Oma iseloomu pole aga täiskasvanueas kerge muuta, selles eas ollakse tõrksad uusi suundi/põhimõtteid omaks võtma – leitakse, et siiamaani olen nii saanud küll ja on olnud “hea”, miks peaks nüüd midagi muutma . Põhiline probleem seisneb selles, et enamuse kompleksidest omandatakse varases lapsepõlves. Neid kutsuvad vanemate ja teiste ümbritsevate kaasmõjul esile ühekordsed ja korduvad sündmused. Reeglina ei suudeta paljudest halbadest omadustest vabaneda selletõttu, et ei taheta või ei mäletata, selle põhjust ning arvatakse, et see on isikupärane omadus. Kui aga minevikust meenub juhtum, mis oli teatud kompleksi põhjuseks, mõistab inimene kohe enda loodud valelikkust ning vabaneb sellest kompleksist igaveseks. Sageli soovivad inimesed vabaneda mingisugustest iseloomuomadustest. Nendeks võivad olla liigne tarmukus, närvilisus või vastupidi – melanhoolsus. Tavaliselt juhtub see siis, kui mingid emotsioonid lähevad tasakaalust välja ja hakkavad juhtima teisi ( http://www.hot.ee/wlavio/Est/Per_Iseloom.ht m). See on ühtlasi ka pöördepunktiks, kus inimene on võimeline lahti laskma oma tõekspidamistest ning vastu võtma uued .
Karakterjooned kujunevad välja psüühiliste seisundite kordumise tagajärjel. Psüühilistele seisunditele vastavad käitumisaktid jaotatakse vastavalt nende toimumise tingimustele kolme rühma: käitumine raskustes; käitumine rõõmsate sündmuste puhul ja käitumine vastuolulistes, konfliktsetes situatsioonides.
Karakterijoontest kujunevad esmajärjekorras välja headus, abivalmidus, seltsivus aga ka negatiivsed omadused, nagu egoism, südametus, ükskõiksus – need omadused võivad lastel kujuneda juba maimikueas. Omadused, mis kõige sagedamini avalduvad töös kujunevad välja koolieelses eas laste mängudes ja jõukohastes kodustes töödes. Kainikueas formeerub suhtumine inimestesse, mida soodustab ka lapse suhtlusringi laienemine. Kui kodus kujundatud karakterijooned leiavad toetust ka koolis, siis nad tugevnevad ning võivad püsida kogu elu. Murdeeas arenevad ja tugevnevad iseloomu tahteomadused . Noorukieas täiustuvad ja tugevnevad kõlbelised ja maailmavaatelised jooned. Kooli lõpetamisel võib iseloomu üldiselt lugeda väljakujunenuks (Kivistik 1999).
Iseloomu kujunemise üle otsustades tuleb olulise tegurina arvestada inimese tervikpositsiooni, ei piisa üksiknähtuste väljanoppimisest, ei tule vaadelda ainult kehalisi aluseid, ainult miljööd või ainult kasvatust. Seega on ainult süvendatud enesetunnetamise kaudu võimalik kohesemalt käituda, seega saame edukamalt mõjutada ka teisi, eriti lapsi ja ära hoida, et nende arengut ei määraks pime saatus (Adler 1995).
Erinevalt Franz Boasi ja teiste antropoloogide arvamusest on uuringud näidanud, et isiksuseomadused sõltuvad kultuurist väga vähe. Tavad ja kombed võivad eri paikades olla erinevad, kuid põhiliste isiksuseseadumuste osas on inimkond väga ühetaoline. Igal pool on nii, et kui inimene kaldub tundma hirmu, siis on ta samal ajal ka teiste inimeste vastu vaenulik . Kuigi võib olla üksikuid kõrvalekaldeid, kehtib üldreegel, et jutukad inimesed on loomult pigem rõõmsa- kui kurvameelsed. See on ühtemoodi nii Koreas , Islandil kui ka Zimbabwes. Kuigi stereotüüpse kujutluse kohaselt peaksid eri rahvuste vahel olema suured erinevused, on need erinevused tegelikult suhteliselt väikesed.
Nende kolme leiu seletuseks esitasid Robert R. McCrae ja Paul T. Costa , kes töötavad USA rahvuslikus tervishoiuinstituudis, 1996. aastal teooria, mille kohaselt kultuur, kasvatus ja keskkond ei avalda isiksuseomaduste kujunemisele olulist mõju. Isiksuseomadused on olemuselt bioloogilised ning nende avaldumine sõltub aju närviringest, mida kontrollivad vanematelt päritud geenid .
Enamik inimese omadusi seostub mitme geeni mõjuga, s.t nad on polügeensed. See, kuidas inimese pärilike tegurite kogum ehk genotüüp avaldub, sõltub keskkonnast. Inimese fenotüüp põhineb keskkonna ja genotüübi koosmõjul ja näitab, millised on tema seesmised ja välimised omadused.
Jaanus Remme ,Tartu Ülikooli dotsent filosoofiadoktor, Eesti TA KBFI teadur väidab, et elu ei põhine ainult geenidel. Sisuliselt võiks Jaanus Remme artikli põhjal järeldada, et bioloogiline põhi iseloomul justkui oleks, kuid pole teoreetiliselt täielikult tõestatud.
Kuid Erich Fromm oma raamatus „Autentne elu“ (Authentisch leben, Herder ,Freiburg 2000) toob välja erinevusi autentse ja fassaadilaadse nägemise vahel ning seda raamatut lugedes ja sirvides tundub, et siiski, iseloomul on bioloogiline põhi. Täiesti reaalselt olemas.
KOKKUVÕTE
Iseloom ehk karakter on isiksuse struktuuri element: inimese kõige selgemini väljenduvate ja suhteliselt püsivate psüühiliste omaduste kogum. Karakter ilmneb inimese igapäevases elus tema hoiakutes, käitumises ja suhtumistes.
„Iga inimene vajab tunnet iseendast, identiteeditunnet. Me muutuksime hullumeelseks, kui meil poleks “enese- tunnet”. Kuid see identiteeditunne on vastavalt kultuurile , milles me elame, erinev“, on minu meelest sisuliselt tõestatud, et iseloomul on siiski bioloogiline põhi, ehk siis me saame oma iseloomu siiski kaasa oma vanematelt. Ka ühiskond vormib meid, kuid kui meil on tugevad vanemad, siis ei suuda ka keskkond kasvatada meis jõhkrust, vägivalda jms.
Inimese käitumine on pärilike tegurite ja keskkonna mõju tulemus. Tugevasti mõjutab meid ka see, mida me õpime ja kuidas me õpitud omandame. Inimene suudab vastavalt keskkonnale ennast kujundada.
ALLIKAD
Adler, A. (1995). Inimesetundmine. Inimeste iseloomude peategurid ja nende areng. Tln.: AS Kupar , 157.
Goebel, W., Glockler, M. (1998). Laps. Meditsiinilis-pedagoogiline nõuandja. Tln.: Raamatutrükikoda, 571.
Fromm, E. Autentne elu. 2003
Kera, S. (1991). Noorsooliikumine ja isiksuse areng. Teadustööde kogumik. Tln.: E. Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut, 92.
Kidron, A. (2001). Psühholoogia põhisuunad. Tln.: Mondo, 251.
Kivistik, A. (1999). Üldpsühholoogia lugemik II. Võimed. Temperament. Iseloom. Tln.: Sisekaitseakadeemia kirjastus, 80.
Remme, J . Elu ei põhine ainult geenidel. http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/7-896/remme.ht m
Internet : http://www.hot.ee/wlavio/Est/Per_Iseloom.ht m