ÜLDPSÜHHOLOOGIA EKSAM (0)

ÜLDPSÜHHOLOOGIA EKSAM
KEEL JA KÕNE
1. Kõne tekke teooriad
Jumaliku tekke käsitlus- mitme usundi meelest andis Jumal koos inimeste loomisega neile ka kõnelemisvõime ja keele. Kõnekasutuse alged on bioloogilise päritoluga ning inimesed sünnivad ilma valmis kõnelemisvõimega. Kui inimene ei õpi kõnelema kriitlises elueas, läheb tal keele omandamine hiljem äärmiselt vaevaliselt .
Sotsiaalse leppe teooria- sõnad ja grammatika alged tekkisid meie kaugete esivanemate omapärase kompromissi tulemusena eelistada ühtesid mõisteid ja muutevorme teistele.
Auh auh teooria- inimkõne tekkis loodushäälte jäljendamisel, häälitsuste edasiarendamisel.
Häälitsuste ja hõikamiste arendus- inimkõnet mõisteti valdavalt reflektoorse protsessina. Watsoni meelest õpib laps kõnelema oma keskkonda jäljendavate häälitsuste kinnitamise kaudu.
Kognitiivne käsitlus- keele aluseks on tunnetusskeemide e. kognitiivsete struktuuride teke.
Piktograafiline kiri- kirjaliku kõne algusajaks peetakse 4. sajandit eKr. Iga lihtne joonis tähendas mingit objekti. Abstraktsemaid sõnu hakati tähistama ideograafias e. mõistekirjas.
2. Suhtlemisel kasutusel märgid.
Märk on mis tahes kindlat tähendust kandev tajutav materiaalne asi: häälikute kominatsioon(sõna), värv jne. Inimestevahelisel suhtlemisel on olulised märkide mõistmine, kasutamine ja loomine. Igal märgil on kaks plaani- väljendusvorm ja sisuline tähendus. Verbaalseid märke - sõnu- on nimetatud märkide märkideks sest nende abil võib selgitada või vahendada mis tahes teisi märgisüsteeme.
Valik suhtlemisel kasutatavaid märke: hääletoon, näoilme, käeliigutused, kehaasend jne.
Märkide kaudu toimub maailmast arusaamine. Teisisõnu on suhtlemise põhisisuks edasiantava info kodeerimine kindlasse märgisüsteemi ja vastuvõetud märkide lahtimõtestamine e. dekodeerimine.
3. Keele funktsioonid (kogemuste vahendamine , suhtlemine jt.) ning omadused (struktueeritus, loovus , mõtestatus, osavus ).
Kogemuste vahendamine- keele keskne omadus. Tänu keelele suudame elu jooksul kujunevad kogemused siduda inimajaloo varasemate kogemustega ning täiendada seda kogemusvaru peaaegu lakkamatult uute teadmistega, arusaamade ja oskustega.
Sõnaline mõtlemine- teise tähtsa funktsioonina võimaldab keel igapäevaste probleemülesannete lahendamiseks hädavajalikku sõnalist mõtlemist. Mõtlemisel vajame kõnet konkreetsete nähtuste üldistamiseks, aga ka asjade ja olukordade mõistmiseks. Seega täidab kõne mõtlemisel üldistavat ja signaliseerivat funktsiooni.
Suhtlemise võimaldamine- keele kolmas ülesanne. Meie igapäevane suuline või kirjalik, otsene või kaudne(telefon) suhtlemine saab teoks üksnes tänu täisulikult väljatöötayud keeleliste märkide süsteemile.
Sõnaline kõne on ainult inimese valduses olev suhtlemisviis ja tunnetusvahend. Suhtlemisel täidab kõne kommunikatiivse funktsiooni kõrval ka ekspressiivset- eneseväljendamist võimaldavat. Ülesannet.
4. Foneem , morfeem ja fraas .
Foneem-
Morfeem- keele kõige väiksem tähenduslik üksis. Koosneb foneemidest.
Fraas- üks lause moodustaja. Sõnade ühend, mis koosneb sisuliselt kokku kuuluvatest sõnavormidest.
5. Kõnetegevuse liigid.
Koorkõne- teistega koos, teiste toetusel millegi lausumine. Omapäraseks vormiks on koos mantrate retsiteerimine (krišnaiitide austusavaldus jumal Krišnale)
Kajakõne (ehholaalia)- öeldu lihtne kordamine. Selline harjumus kujuneb vahel välja autistlikel lastel, kes kipuvad mõttetult kordama teiste inimeste öeldut.
Nimetamiskõne- mainitakse asjade ja nähtuste nimetusi, ilma et sel teel soovitakse teistega suhtlust arendada.
Kommunikatiivne kõne- märksa keerukame tekkemehhanismiga ning otstarbeks on suhtlus.
6. Monoloogiline ja dialoogiline suhtlus.
Monoloogiline suhtlus- monoloogilise suhtlemise puhul- nt sõnavõtt, loengu pidamine jne peab rääkija toetuma täies ulatuses iseendale , oma mälule. Asja või nähtust tuleb nimetada või selle kuulajaile arusaadav kirjeldus anda. Monaloogiline kõne on valdavas osas tahteline ja ulatuslikult kavandatud sisuga. Üksikkõnet pidades tuleb väljendeid valida, sobitada, kasutada ainult iseendale lootes. See on üpris väsitav. Monoloogilise kõne näitajad on sisukus, ilmekus, veenvus ja mõjukus.
Monoloogilise kõne tunnused:

• Tahteline, mitte reaktiivne .
  
• Suure organiseeritusega
  
• Põhineb millegi meenutamisel, nimetamisel.
  
• Väljendust saab mittesõnaliste vahenditega arusaadavamaks muuta.
  
• Kõne kuulajatelt ei saa vahetut tagasisidet.
  

Dialoogiline suhtlus- suur osa argipäevasest suhtlusest leiab aset dialoogi vormis- kaks või enam osapoolt osalevad kiirete repliikidega üksteist suunavas ja täiendavas vestluses . Dialoogiline kõne on kontekstiline- üksikud väited, ütlused, hinnangud on tihedalt seotud teistega. Dialoogi repliigid on elliptilised - mõned lauseliikmed võivad olla välja jäetud, sõnade järjestus võib olla vaba. Lubab kõne kokku suruda ning aitab seega aega kokku hoida. Dialoogiline kõne on valdavalt reaktiivne, spontaalselt teiste kõnelejate ütlustele reageeriv. Diaoogi tulemuslikkust näitavad inimestevaheline mõistvus, arutluse ladusus ja köitvus.
Dialoogi kõne tunnused:

• Ulatuslik tagasiside.
  
• Kokkusurutud
  
• Kasutab suhtlejate ühismälu
  
• Vähese organiseeritusega
  
• Voolab otsekui iseendast
  
• Sisaldab ohtarsti küsimusi
  
• Kõrge ekspressiivsusega
  

7. Sisekõne ja kirjalik kõne.
Sisekõne- midagi kavatsedes, probleemolukorda lahendades astume tihti otsekui iseendaga vestlusse. Me arutleme, kaalutleme, esitame mingi asja kohta poolt- ja vastuargumente, noomime ning julgustame iseennast . Sisekõnele on omane fragmentaarsus, katkendlikkus .
Iseendaga tekkiv dialoog on alati situatsiooniline, see tuleneb inimese akuutsetest vajadustest ning on seotud konkreetse olukorra või probleemiga. Huvitav on märkida, et sisekõne ajal võime märgata kuidas inimene liigutab oma kuuli või keelt. Endaga mõttes nõu pidamine toetab keerukamate võõrkeelsete väljendite otsingut ning on loomulikuks toeks kirjaliku teksti koostamisel.
Kirjalik kõne- tagasiside puudumise tõttu ei saa me oma arutlust üles ehitada teiste toele ja küsimustele kostmistele. Kirjalikku kõnet peetakse küsimusi ennetavaks, oletavaks ja kompenseerivaks. Püüe teha oma tekst üldarusaadavaks. Üleskirjutatud kõnel on mitu alaliiki. Madala sisemise organiseerituse korral tekib tekst jaokaupa, otsekui iseendale dikteeritult. Kõrge organiseerituse korral voolavad sõnad vabalt ja vahetult, nagu iseendast paberile.
Kirjaliku kõne tunnused:

• Tahteline
  
• Põhineb sisekõnel, seesmisel dialoogil
  
• Nõutav väljenduse suurem täpsus
  
• Puudub vahetu tagasiside
  
• Kõrge keerukus
  
• Kasutatakse stiilivõtteid
  

8.Lapse kõne areng.
Iga vanem teab, et enne kõnelemist hakkab laps häälikutega mängima ja vanemaid matkima e. lallama. Selline imiteeriv käitumine on muide omane üksnes inimestele. Kuuldavale toodavad häälikud on muide kõigis kultuurides ühesugused. Aegamööda muutub lallamine vanemate kõne mõjul täiskasvanute keeleks. Uuringud on näidanud, et lapsed alustavad juba emaüsas alates kolmandast lootekuust keele rütmi jälgimist ja omandamist. Mida rohkem last kandev ema räägib, seda kiiremini hakkab ilmale tulev laps edaspidi rääkima. Arvatakse, et teiseks elueaks on laps taibanud seda, et igal asjal on oma nimetus.
9. Kõnehäired : dünaamiline, semaatiline ja sensoorne afaasia .
Aju lokaalsete kahjustuste korral nt traumade ja kasvajate puhul tekib mitu iseloomulikku afaasiat e. kõnehäiret. Kõnedefektiga laste seas on poisse tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, kuna tüdrukud jutustavad omaette kui nad nukkudega mängivad, aga poisid mängivad sagedamini vaikides.
Dünaamiline afaasia- kannatajal on raskusi sõnadest lausete moodustamisega, ehkki talle ei valmista probleeme sõnade hääldamine ja kordamine ega ka kõne mõistmine.
Semaatiline afaasia- haigel on raskusi sobivate sõnade leidmise ja omavahelise suhtestamisega. Haige saab küll aru, mis tähendab nt ,,isa’’ või ,,vend’’, aga ei suuda lahti mõtestada, kes on isa vend (onu).
Sensoorne afaasia- avaldub võimetuses kõnet tajuda Nüüd on häiritud häälikulise koosseisu ja selle tähenduse vaheline seos.
10. Kõne iseärasuste mõõtmine.
Kõne annab edasi rääkija isikupära: sugu, vanus, haridus jne. Mõistagi pole kõiki kõne iseärasusi võimalik teaduslike uurimismeetoditega fikseerida . Verbaalseid võimeid võib otseselt mõõta katseisiku aktiivse ja passiivse sõnavara testidega, sõnade tähendusvarjunditega eristamise oskuse uurimisega, sünanüümide leidmise ülesannetega, lihtsaile ja keerukamaile küsimustele vastata laskmisel ja iseseisva küsimuste formuleerimise ülesannetega ning laiemast tekstis kokkuvõtte tegemise ülesannetega.
MÕTLEMINE
1. Mõtlemise kui tunnetusprotsessi iseärasused. Mõtlemise seotus teiste kognitiivsete protsessidega.
Mõtlemise kui inimese keskse tunnetusprotsessi olemuse määratlemine polne olnud hõlbus ka teaduslikule psühholoogiale, millest annab tunnistust tõsiasi, et mõtlemisprotsessialaste katsetega tehti algust palju hiljem kui mälu ja eksperimentaalse uurimisega.
Mõttetöö põhisisuks on lõdvemas või rangemas vormis arvatud loogikareeglite rakendamist.
Mõtlemist on ikka vaadeldud tihedas seoses keele kasutamisega. Kognitiivse psühholoogia järgi seisneb mõtlemise olemus sääraste kognitiivsete tehnikate või strateegiate rakendamises, mis suurendavad soovitud lõpptulemuse saamise tõenäosust.
Inimesele omane mõttetöö saab teoks ainult tänu kindla tähendusega märkide, sümbolite ja mõistete kasutamisele. Niisiis võib öelda, et mõtlemine on tegelikkuse vahendatud tunnetamine keele märkide ja sümboolika vahendusel. Kui aistingud , taju ja kujutlused peegeldavad asjade ja nähtuste paljusid väikseid omadusi- vorme, värve, lõhnu- siis sõnaline mõtlemine toob esile elunähtuste sellised sisemised omadused, mis otseselt ja ühese tähendusega viimaste meelelises tunnetuses ei peegeldu.
Mõttelennul pole piire.
Mõtlemisvõimel on inimühiskonnas üha suurenev tähtsus. Raske on ette kujutada ametit kus selge mõtlemine osutuks liigseks.
Mõtlemine on tihedalt seotud teiste psüühiliste protsessidega. Keele abil toimuv mõtlemine võimaldab tajukujundeid mõtestada. Mõttetöö pole mõeldav ilma mälu, tähelepanu ja kujutlusvõimeta. Loova mõtlemise eredaimaks avalduseks on fantaasia .
2. Taip.
Nii mõtlemises kui õppimises on keskel kohal taiplikkus ehk asjade ja nähtuste olemuse kiire lahtimõtestamise võime. Taibukus tagab mõttetööle vajaliku selguse ehk arusaadavuse ning ühemõttelisuse. Otsekohe kui mõttetöös kustub selgus, võtab see pinna kiirelt taiplikkuselt (kahaneb huvi asja vastu). Sellepärast tuleks selguse nõuet pidada mõtlemisel üheks kesksemaks. Osa õppijaid ei seeta endale lahti, mis tähendab info mõtestatud kujul vastuvõtt ja meeldejätmine.
3. Teadmise olemus, teadmiste tasemed ja näitajad.
Mõtlemine saab olemasolevatest teadmistest toormaterjali uute teadmiste tuletamiseks, omandamiseks. Sel viisil võimalda mõtlemine korvata üksikute teadmiste puudumist nende ,,kohapeal’’ tuletamise ja juurdesoetamisega. Tänu edasimõtlemise võimele saame varem kogutud, olemasolevaid teadmisi suhteliselt kerge vaevaga süstematiseerida jne.
Teadmine pole fikseeritud arusaam või fakti mäletamine, tegelikult on igasugune sisukam ja sügavam teadmine loomult dünaamiline.
Me omandame teadmisi uute mõistet ja ideedega tutvudes. Uut teavet kasutatakse sealjuures kognitiivse psühholoogia keeles väljendatult sisemise teadmiste struktuuri loomiseks.
4. Mõtlemise abioperatsioonid: analüüs ja süntees, võrdlemine, abstraheerimine ja üldistamine, klassifitseerimine ja süstematiseerimine, otsustamine ja järeldamine, induktsioon ja deduktsioon.
Analüüs- analüüsi aluseks on vaadeldava nähtuse mõtteline jaotamine üksikosadeks, tervikut moodistavaiks elementideks: külgedeks, tegevuseks, omadusteks jne.( raudtee koosneb liipritsest, jaamahoonest, veduritest, vagunitest). See on kõige käepärasemaks maailma tundmaõppimise viisiks. Ettevõtluses võib esile tuua tootmise, raamatupidamise, turunduse.
Süntees- analüüsi täiendab ja väärtustab sellele vanstanduv süntees, mille käigus liidetakse üksikud osad, tunnused, omadused jne. üheks mõtteliseks tervikuks. Sünteesi käigus suhtestatakse eraldi seisvad detailid või elemendid mingil alusel üheks kogumiks- nähtuseks või esemeks. (süntees seletab lahti kuidas hapnik ja vesinik annavad omavahel reageerides vee). Mõtlemisele on omane analüüsi-sünteesi järjepidev vastastikune väljavahetamine- täiendamine, teineteiseks üleminek. Iga analüüs eeldab kokkuvõtvat üldistust, sünteesimiseks on aga tarvis üksikosi.
Võrdlemine- võrdlemise aluseks on asjade ja nähtuste omavaheline kõrvutamine, mis toob esile nende sarnasused ja erinevused. (Nt. temperament ja iseloom peegeldavad indiviidi iskupära, esimene tuleneb aga närvisüsteemi iseärasustest, teine aga tekib kasvatuse, võimete jne koostoime tulemusena).
Abstraheerimine ja üldistamine- abstraheerimine eraldab uuritavast objektist iseseisvaks kasutamiseks olulisi tunnuseid. Sel teel on loodud tuhandeid mõisteid. Üldistamine ühendab kaks või enam asja ja nähtust mingi neile ühise, abstarheerimise alusel saadud tunnuse alusel üheks (ploome, pirne, õunu määratleb ,puuvilja’’ mõiste). Üldistamine haarab tunnetusse suure hulga ühe kategooria või määratlusega nähtusi, millele kõigile on ühised teatud omadused.
Klassifitseerimine ja süstematiseerimine- klassifitseerimine tähendab nähtuste jaotamist eraldi liikidesse, rubriikidesse, allosadesse ( kreeklane , udmurt, linlane , tehasetööline, pankur, saarlane, müügiagent, võib välja tuua vähemalt kolm klassi: rahvus, elukoht, ametiala). Süstematiseerimine eeldab nähtuste hõlmamist ühte terviklikku kogumisse, mille osad moodustavad terviku.
Otsustamine ja järeldamine- otsustamine on mõtlemisvorm, milles millegi kohta midagi eitatakse või jaatatakse (Ants on inimene).
Deduktiivne ja induktiivne järeldamine lubab olemasolevaist teadmistest tuletada uusi teadmisi.
Deduktsiooni korral kulgeb mõte milleltki üldiselt üksikule, induktiivse järelduse korral vastupidi- üksikult üldisele. Deduktiivne arutlus saab lähtepunkti mingist tõeseks loetavast väitest, millest võime loogiliselt tuletada uue otsustuse (kui pank nõuab laenu andmisel tingimata tagatist, siis võime olla kindlad, et ilma tagatiseta me laenu ei saa).
Induktiivne arutlus algab tihti mingit järeldust toetavate või kummutavate andmete kogumisest. Just sel teel õpime lapsest saati oma maailma tundma.
Induktsioon üldistab meie kogemusi, luues aluse kujutluseks, oletusteks ja ootusteks. Õppimisel kasutame induktiivseid järeldusi iga kord kui siirdume näite või nähtuse alusel mingile seaduspärasusele või teooriale.
5. Mõistete moodustamine.
Mõiste on asja või nähtuse oluliste tunnuste kogum. Mistahes abstraktsel mõistel on iga inimese jaoks isesugune meeleline sisu. Vastavalt isiklikele kogemustele ja väärtushinnagutele äratab mõiste inimestes eri tundeid. Pole võimatu, et mingi mõistega soetud ere isiklik läbielamine teeb selle sõna näiteks rikkaks.
6. Algoritmide ja heuristikate kasutamine mõtlemisel.
Seeria küsimusi, millest teatavat osa võib korrata mõtlemisprotsessi käigus, sest need on üldisemad ja võivad olla kasulikud terve hulga ülesannete täitmisel, kaasa arvatud andmetest järelduste tegemine, argumentide analüüs jne. Kuigi kõigi nende ülesannete lahendamisel jääb algoritm samaks, muutuvad konkreetsed vahendid sõltuvad ülesande iseloomust.
7. Mõtlemise liigid: reprodutseeriv ja loov; diskursiivne ja intuitiivne, loogilis- abstraktne ja kaemuslik- motoorne , teoreetiline ja praktiline;konvergentne ja divergentne ; kujundlik ja verbaalne mõtlemine.
Reprodutseeriv ja loov- reprodutseeriv mõtlemine kordab , toob esile varem teadaolevat, näiteks loengul või õpikus esitatu. Loov mõtlemine genereerib aga uusi ja originaalseid ideid või nende väljendusi helis, värvis jne. Loovuse takistuseks ehk sisetõketeks võivad olla madal motivatsioon ja mõttelaiskus, aga ka madal enesehinnang .
Diskursiivne ja intuitiivne- etapiviisilise, loogiliselt järeldava arutluse korral on tegemist diskursiivse mõtlemisega. Intuitiivne mõtlemine saab seevastu teoks järelduste ülehüppamisena ühelt teabehulgalt või eelduselt järgmisele.
Loogilis-abstraktne ja kaemuslik-motoorne- Loogilis-abstraktne mõtlemine opereerib üldiste kategooriate, skeemide ja süsteemidega, eelistab verbaalseid arutlusi ja rangeid tõestusi praktilisele tegutsemisele.
Kaemuslik-motoorse ehk tegevusliku mõtlemise korral lahendatakse eluline ülesanne reaalse tegutsemise käigus. Nimetatakse kätega mõtlemiseks.
Kujundlik ja verbaalne mõtlemine- samal ajal kui kujundlik (piltlik) mõtlemine opereerib tajukujundite, kujutluste, tulevikuvisioonidega, on sõnalise ehk verbaalse mõtlemise põhisisuks mõistete kasutamine.
FANTAASIA
1. Reprodutseeriv ja loov kujutlus .
Reprodutseeriv fantaasia- aluseks on mingile mallile, nõudele, kirjeldusele vastavate kujundite loomine (eksamil on reprodutseeriv fantaasia abiks loetu või loengul kuuldu meenutamisel). Meenutav kujutlusvõime ( võimaldab äsjaseid sündmusi värvikalt kirjeldada). Ruumiline kujutlusvõime( tehniliste jooniste lugemine on kerge).
Kujutlus on tihedasti seotud tajuga: mida kirkamalt, detailsemalt midagi tajume, seda parem tuleb selle töötlemine fantaasiavallas.
Loov fantaasia- kui reprodutseeriv kujutlus üritab meeles taastada kirjeldust, siis loov fantaasia visualiseerib ja mõtleb välja midagi täiesti uut. Loova kujutlusvõime tulemus võib materialiseeruda leiutises või uues äriidees jne. Loova fantaasiata ei valmiks ükski kunstiteos ega ei tehtaks teaduslikke avastusi.
2. Unistamine, päevauned, unelemine; unistuste loov ja irratsionaalne olemus.
Unelemine- kujutab endast tegevust, millega tegelikkuses puuduv asendatakse väljamõeldisega, just nagu oleks see mängult juba olemas (N. Gogol ,,Surnud hinged ’’ unelemise tarbeks lasi endale ehitada erilise aiamaja ).
Psühhoanalüütikud näevad unistamises erilist kaitsemehhanismi, millega indiviid pageb heidutavast reaalsusest.
Päevauned- ehk ärkvel või pooleldi suigatades tekkivad kujutluspildid ilmuvad aga enamasti ettekavatsematult. Need võivad anda tunnistust ühest küljest tugevast motivatsioonist mingi loominguline ülesanne lahendada, samas võib olla ka üleväsimus.
3. Fantaseerimisvõtted: assotsiatsioonide leidmine, aglutinatsioon, hüperboliseerimine, aktsentueerimine, skematiseerimine.
Assotsiatsioonide leidmine- fantaseerimise ehk loova kujutlemise põhiliseks tooraineks on arvukad mõtteseosed ehk assotsialtsioonid, mis ülesande kallale asumise järel hakkavad tekkima. Mis tahes sõna, tajukujundi võib teadvusesse ilmudes tekitada kohese kajaefekti uue ilmuma sõna või kujundi näol (öeldes järv meenub nt peegel ). Loovale fantaasiale on omane värskete, tavatute, üllatavate assotsiatsioonide teke.
Aglutinatsioon- kujundiloome lihtsaimaks mooduseks on mitmesuguste argielus tavaliselt lahus seisvate elementide, omaduste kokkuliimimine, ühteviimine. Eriti levinud muinaslugudes nt tareke kanajalgadel.
Hüperboliseerimine- kasutab fanatastiliste kujundite loomisel millegi suurendamist või vähendamist. Hüperbool on otsekui katapult, millega me muudame tavalised olukorrad ainsa kujundiga värskelt või koomiliselt fantastiliseks (olen sulle tuhandeid kordi rääkinud).
Aktsentueerimine- teravdamine toimub mingi tunnuse rõhutamise teel. Selle võtte abil luuakse nii lõbusaid žanre kui õelaid karikatuure.
Skematiseerimine- fantaasiakujutluste erinevuste vähendamise ja omavahelise sarnastamisega luuakse mitmesuguseid skeeme (inimeste poose ja emotsioone kujundavad kriipsujukud).
4. Fantaasia seos teise psüühika funktsioonidega.
Fantaasia peegeldab igatsusi, täitumata unistusi, salasoove, alateadvuse tunge . Fantaasial on ka toniseeriv ja reguleeriv toime psüühikale . Psühhoanalüüsi vaatevinklist peegeldub fantaasias paljugi unustatut või teadvusest tõrjutut. Fantaasia toel ületab indiviid heidutava lõhe ideaali ja reaalsuse vahel.
5. Laste fantaasia.
Lapseeas on looval kujutlusvõimel eriline osa isiksuse arengus. Lapse fantaasia omandab uusi vorme seoses kõne arenguga. Lapseeas on fantaasia seotud tavaliselt mänguga. Mängu käigus omandab laps aga olulisi teadmisi, õpib ja katsetab (rollimängus) erinevaid sotsiaalseid rolle.
ÕPPIMINE
1. Õpikäitumise põhisisu ja funktsioonid.
Kõigile on omane üks ühendav tunnus, indiviidi kohanemis võime suurendamise funktsioon. Õppimise põhisisuks on sellele vastavalt käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Kogemuse mõiste haarab omakorda erakordselt laia ampluaa juhtumeid. Siia kuuluvad nii juhuslikud tähelepanekud kui ka erinevate käitumisviiside elus läbiproovimise olukorrad, nii sihipäraselt omandatud teadmiste süsteem kui ka ükskikfaktidest tuletatud üldistused, ka igapäevased äratundmised. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi. Õppimiskäitumise hulka EI ARVATA organismi ja kesknärvisüsteemi kasvuga kaasnevaid arengulisi muutusi.
2. I. Pavlovi koerakatsetused.
Vene füsioloog I. Palvlov märkas koerakatsetuste seerias, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toidunõuga. Avastatud seduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingutuseks ning seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks.
Niisiis oli toidupala näljasele koerale bioloogiliseks stiimuliks, mis vallandas automaatselt kaasasündinud tingimatu refleksi (sülje eritus ). Algul oli toidpala andmisega samaaegselt toimuv kellukese helistamine neutraalne stiimul, mis ei kutsunud esile süljeeritust ent mõni aeg pärast seda, kui vahetult toidujagamise eel iga kord kella helistati, hakkas koeral sülge nõristuma juba ainuüksi kellahelina peale, enne kui talle toitu oli toodud. Koera ajus oli tekkinud seos kellahelina ja toidupala saamise vahel ehk teisisõnu tingitud refleks . Õppimise üheks ilminguks ongi see, kui mingist esialgu neutraalsest stiimulist (nt kella helin) saab tingitud stiimul.
3. Klassikalise tingituse kolm lähtealust- eristamine, üldistamine ja kustumine.
Stiimuli üldistamine- reageeritakse tingitud stiimuliga sarnasele ärritajale ( helile , värvile). Üldistamise tekke tõenäosus on seda suurem, mida sarnasemad on stiimulid . Halb on see, et sarnased stiimulid võivad segi minna.
Stiimulite eristamine- leiab aset siis, kui kaks stiimulit hinnatakse sedavõrd erinevateks, et ühele reageeritakse ja teisele mitte. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus.
Kustumine- paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnita. Teisisõnu toimub kustumine siis, kui varem tingitud reaktsioon nõrgeneb ja viimaks kaob. Reaktsiooni vaibumise tekkeks tuleb tingitud stiimulit esitada niisiis korduvalt ilma tingimatu stiimulita. Nõnda nõrgeneb ja kaob ajus kahe nähtuse seostamine. Seda seadspärasust määratletakse mõistega kustumine (kasutatakse ärevuse kõrvaldamiseks ehk desensibiliseerimiseks nt. maod , liftis sõitmine jne).
4. Kinnitamise 4 viisi.

Otsene tasu- soovitav toiming toob kaasa positiivse stiimuli

Kaudne karistus (tasu ärajätmine)- ebasoovitav toiming toob kaasa positiivse stiimuli kõrvaldamise.

Otsene karistus- ebasoovitav teguviis toob kaasa varasema positiivse stiimuli kõrvaldamise.

Kaudne tasu( karistuse ärajätmine)- soovitav tegu põhjustab negatiivse stiimuli kõrvaldamise.
1-2 mõjutamine positiivse stiimuliga- tunnustamine, kiitus jne.
3-4 mõjutamine negatiivse stiimuliga- laitus, rangus jne.
5. B. Skinneri järgi ja operantse õppimise seadused.
B. Skinner tõestas klassikalise ja instrumentaalse tingituse olulise erinevuse. Esimene õppimisviis kinnitab valmisreaktsioone(nt. sülje eritamine ), teises õpitakse uusi käitumisviise. Klassikaline tingitus põhineb kaasasündinud refleksidel, instrumentaalse õppimisega luuakse uusi reaktsioone või reorganiseeritakse vanu käitumisviise.
Operantse õppimise kuus põhisedust:

• Õppimine toimub algul seda kiiremini, mida sagedamini kinnitavat stiimulit rakendatakse.
  
• Õppimine toimub seda kindlamini, mida vahetumalt kinnitavat stiimulit rakendatakse.
  
• Õpitu kinnistub seda paremini, mida harvemini ja vahendatumalt stiimulite rakendamist vajatakse.
  
• Õpetamise algul tuleks stimuleerida iga õiget käitumisviisi.
  
• Selleks et stiimulid tegusana hoida, tuleks nende rakendamist edaspidi korda-korralt harvemaks reeglipäratumaks muuta.
  
• Soovimatust käitumisest võõrandumisel tuleks oodatud tasust ilmajätmist rakendada järjekindlalt, vastasel korral tajutakse seda lünkliku premeerimist.
  

6. Käitumise modifitseerimine.
Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifikatseerimine, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õppeedukuse parandamiseks jne. Käitumisviiside muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitud tulemus (nt. õigeaegne arvestuste sooritamine ). Seejärel asutakse kavakindlalt tasustama iga selle eesmärgi saavutamisele viivat sammu. (salon+, saad templi iga 500.- ostu puhul ja teatud arvu templite olemasolu puhul saad kingituse). Kasutatakse ka liigsöömise ja suitsetamise puhul.
Ümberõppimise 5 astet (V.N. Quinn):

määra täpselt kindlaks soovitud eesmärk ( kaalust alla 10kg ).

fikseeri oma lähteseisund (nt. algul kaalun 90 kg.).

vali endale saavutatud edu kinnitamiseks meelepärane ergutusvahend(nt. võid lubada endale iga allavõetud kilo eest mingi riideeseme).

määra kindlaks selged etapieesmärgid(iga nädalaga maha veerand kilo).

pane kirja kõik oma väiksed saavutused(kõik korrad kui loobusid rasvase prae söömisest või muudest ahvatlustest).
7. Kognitiivne õpiteooria.
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötlemisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilike sisemisi mudeleid . R. Gagne vaatles hierarhias: madalaimal astmel on klassikaline tingitus ehk signaalide eristama õppimine, aste kõrgemal paikneb instrumentaalne õppimine, sellest edasi tuleb reaktsioonijadade õping, seepeale sõnaliste assotsiatsioonide tasand, mõistete eristamine ja moodustamise omandamine ning lõpuks probleemilahendamise oskus.
Tänapäeval ei vaadata enam hierarhias vaid paralleelsena õpioperatsioone.
Kognitiivsed strateegiad osutavad inimeste tavadele analüüsida ja kodineerida oma taju, mälu ja mõttetööd. Strateegiad: ainekäsitluse skeemid, mälutehnikad, probleemanalüüsi-ja lahenduse võtted, loova mõtlemise meetodid jne.
Kognitiivne stiil iseloomustab seda, milliseid põhistrateegiaid inimene kasutab välismaailma tundmaõppimisel, info hankimisel, probleemide lahendamisel.
8. Vilumuste omandamise etapid.
Vilumus on harjutamise tulemusel tekkinud tegevuse oluline automatiseerumine. Vilumus põhineb aja ja energia kokkuhoiul, tegevus sooritatakse sujuvalt ökonoomsel viisil, ilma, et inimene peaks jäägitu tähelepanuga oma operatsioone jälgima ( autojuht keerab rooli, vahetab käiku jne automaatselt, ilma suurt tähelepanu pööramata).
9. Humanistlik kogemusõppe kontspetsioon (Kolb).

• Õpiviisid varieeruvad isikuti, iga õppija toob oma ainulaadse kogemustepagasi.
  
• Puhtsubjektiivsed arusaamad ja tõlgendused ei tarvitse õppimist kahjustada vaid võivad sellele kasuks tulla.
  
• Õppijate kogemused võivad õpet oluliselt rikastada.
  
• Koolides ja kursustel on õppijate isiklike kogemuste kasutuselevõtuks soovitatav arendada vaimset dialoogi.
  
• Õppimine on uute kogemuste, tõlgenduste, oletuste jne katkematu ahel.
  
• Kogemuse lahtimõtestamisel saadud teadmised juhatavad uutele teadmistele.
  

MOTIVATSIOON JA TAHE
1. Motivatsiooni olemus.
Motivatsioon on indiviidi sisemine seisund, mis ajendab teda kindlal viisil käituma. Enasmasti on motivatsiooni taustal siiski hulk ajejõude ehk käitumist kujundavaid stiimuleid. Seega loob konkreetse motivatsiooni midagi teha või tegemata jätta organismi aktiivsust kujundavate ja suunavate, osalt teadvustatud ja mõnes osas teadvustamata tegurite kogum ehk konfiguratsioon. Motivatsioonis mängib kaasa kolme liiki tegureid:

• Käitumist determineerivad biloogilised ajejõud: instinktid , tungid ja tarbed
  
• Biheivioristide lähtekohalt on motivatsioonis keskne õppimise osa.
  
• Humanistlik psühholoogia leiab, et üksnes inimesele on omased eneseaktualiseerimisega seotud vajadused.
  

2. Instinktid ja käitumise biloogilised ajejõud.
Instinktiivsed reageerimisviisid:

• Toiduotsing
  
• Sugutung
  
• Ebameeldiva vältimine
  
• Uudishimu
  
• Vanemlik hool
  
• Abipalumine jne.
  

Nüüdisaegse motivatsiooniteooria seisukohalt on instinktid inimkäitumises ajejõudude hulgas tõrjutud seisundis. Instinktid pääsevad vahetu motivaatorina mõjule üksnes eksistentsi piirsituatsioonis (surmaga silmitsi seistes).
3. Motivatsiooni käsitlus freudismis ja tungide teooria A. Maslow vajaduste klassifikatsioon ja ennast aktualiseeriva isksuse käsitlus.
Tung- tung tekib diferentseerimata, hägusalt tajutud vajaduse alusel ning väljendub püüdes asuda kohe seda vajadust rahuldama. S. Freud rõhutas käitumise põhiregulaatorina sugutungi ( libiido ). Psühhoanalüüsis on arvatud keskseks tungiks ka hävitamistungi (surmatung).
Humanistlik psühholoog A. Maslow teeb vahet hädatarviliku saavutamise vajaduse ning isiklikku kasvu ja eneseaktualiseerimist virgutavate vajaduste vahel. Neurootiliste vajadustena märgitakse kõrgenenud hoolitsustarvet, suurenenud võimuiha jne.
Vajaduste motiveeriv toime arvatakse olevat seoses nii soo ja vanuse kui ka kehaehituse ja temeperamenditüübiga (Mehed taluvad kehvemini nälga ja janu, tahavad rohkem ekstreemsusi, naised tahavad aga rohkem suhelda ning vajavad hellust).
4. Vajaduste seos isiksuse arenguga.
Inimese aktiivsuse põhiallikaks, tema käitumise varjatud tõukejõuks on tema vajadused. Vajadust on vaadeldud organismi sisemise rahu ja rahuldatuse seisundi iseloomuliku häirena, mis sunnib teda tasakaalu taastamiseks teatud laadi aktiivsust üles näitama (toidu hankimine ). Eri inimeste vajadused on erinevad, oleneb ka väliskeskkonna teguritest, kultuurist, sotsiaalsest kihist jne.
5. Hoiak, harjumus, huvi, kalduvus , veendumus , usk.
Hoiak- vajaduse alusel formuleerunud püsiv valmisolek mingiks positiivseks või negatiivseks reageeringuks või hinnanguks. Hoiakud tagavad käitumise endastmõistetavuse ja vaimsete pingutuste ökonoomia.
Harjumus- Harjumuste aluseks olev dünaamiline stereotüüp (psüühika omadus toimida teatud iseloomulikes olukordades varem omandatud rutiini järgi). Vabastab meid paljudes argielu ettevõtmistes ja olukordades sisekõhklustest ja valikuraskustest.
Ei maksa unustada, et on ka halbi harjumusi ( saamatu mängimine jne.). Harjumustes võib peituda ka vääralt omandatud tegutsemisviis (paljud tudengid armastavd loengu sõnasõnalt üles kirjutada). Harjumuste orjuses olek toob kaasa ükskõiksuse ja tuimuse.
Kalduvus- väljakujunenud harjumuste kogum mingi harrastuse valikul . Kalduvust tuleks vaadelda ennemini isiksusliku kui olukorrast tingitud motivaatorina (pillav koonerdav jne). kalduvuses peegeldub tihti võimekus.
Veendumus- veendumus on kindel argumenteeritud teadmine millegi esinemisest või mitte esinemisest. Veendumusi iseloomustavad teatud kindlus , stabiilsus ning ühte süsteemi sobitumine. Veendumuste kujunemises mängivad olulist osa sotsiaalne keskkond, autoriteedid ja väärtusbaas. Kõikumatu veendumine võib põhjustada jäikust (nõukogude propaganda ainuke eesmärk oli vähendada inimese iseseisvat mõtlemist).
Usk- midagi uskudes ei otsi me enam argumente ega lase enamasti end ka kahtlejate vastuargumentidest mõjustada. Neurootilise uskumuse ja terve, ennast aktualiseeruva isiksuse usu vahel on suur erinevus. Neurootilise usu otstarve on pakkuda ebakindlale, elust muserdatud inimesele troosti ja tuge. Küps, terve isiksuse usku iseloomustavad püsivus, anduvus ja keskendumine .
Nagu veendumused, ei ajenda ka usk inimkäitumist enamasti otseselt. Väärtuste, veendumuste ja usu alusel arenevad inimese isiksuslik suundus ja maailmapilt , millel võib olla juhtiv osa tema motivatsiooni kujunemisel.
6. Väärtused ja M. Rokeachi väärtuste liigitus.
Väärtus väljendab mingi asja positiivset või negatiivset tähendust inimese jaoks. Kasutatakse inimese suundumuste keskse näitajana. On olemas juhtivad väärtused (nt raha teenimine ), tagaplaanil väärtused (teadmiste omandamine), tõrjutud väärtused (peo panek ).
Milton Rokeach väärtussüsteem:

lõppväärtused ehk soovitavad seisundid peegeldavad seda, mida inimesed sooviva elu jooksul saavutada (tõeline sõprus, perekonna turvalisus, elutarkus jne).

instrumentaalsed ehk abistavad väärtused aitavad soovitava lõpptulemuseni jõuda ( julgus ja vaprus, ausus ja siirus, enesekontroll jne).
7. Yerkes -Dodsoni seadus.
Inimese võimekus on parim mõõduka ärevuse taseme korral.
8. Motiivide konflikt ja otsustamisdilemmad.
Motiiv- otsene käitumisajend, mille taustaks võib olla mistahes motiveeriv tegur: tung, vajadus jne.
Motiivide konflikt tähendab seesmist võitlust iseendas, mille aluseks on mingi vastuolu, näiteks konflikt soovide ja tegelikkuse vahel võistlevad soovide ja sihtide vahel. Seda seesmist võitlust elatakse läbi dilemmadena tegutseda või mitte, rünnata või taanduda jne.
Konfliktse ja kooskõlastamata ajejõudude juhtumiteks on säärased otsustamisdilemmad, kus kummagi alternatiivi valik võib tuua probleeme või ei tõesta kumbki valikuviis oma üleolekut.
Üheks otsustamisdilemma vältimise viisiks on liisu heitmine , kulli ja kirja viskamine (võib ka endale öelda, et kui ta 7 min pärast ei tule siis ma lahkun).
9. Tahtelise käitumise eripära.
Tahe kujutab endast säärast psüühika aktiivsuse avaldumist, kus subjekt püstitab endale teatud eesmärgi, ohjab oma käitumist ja pidurdab teistele eesmärkidele suunavad impulsid või püüdlused. Tahteline tegevus eeldab teadvuse sekkumist: mõttelise eesmärgi seadmist, selle sihi saavutamiseks tarvilike vahendite valikut, tegutsemistingimuste ja ootuspäraste tulemuste progrnoosi. Tagab tarviliku eneseregulatsiooni. Tahtelise käitumise põhisisuks on närvisüsteemi stimuleerimine ja pidurdamine.
10. Tahtepingutus.
Tahtejõu kujunemisel ja iseloomu karastumisel mängib otsustavat osa võimalikult jõuliste, kestvate ja tulemuslike tahtepingutuste sooritamine
Tahtepingutusi tingivad:

• heitlus võistlevate motiividega (oled valmis loobuma vähem tähtsast).
  
• Millega läbielamise või endale saamise ihade ja soovimpulsside allasurumine.
  
• Eneseusund.
  
• Takistavate välismõjude ületamine.
  
• Võitlus halbade harjumustega.
  

Tahtepingutust läheb vaja ka vastuvõetud otsuste ellurakendamiseks.
11. Tahteakti lülid.

• Elementaarse valikuvabaduse taju (valitakse kahe või enamama tegutsemissihi vahel).
  
• Eesmärgiseisundi ettekujutamine.
  
• Alternatiivse sihi teadvustamine.
  
• Tegutsema ajendavate stiimulite toime.
  
• Motiivide võitlus (kõhklused, kahtlused).
  
• Otsustamise paine ja risk.
  
• Eesmärgi saavutamist kindlustavate vahendite läbikaalumine.
  
• Kahtluste uus esiletulek või ületamine.
  
• Jne
  

12. Otsustamisviisid W.James’i järgi.

• Mõistlik otsustavus.
  
• Ka väär otsus on parem kui lõpmatu otsustamatus.
  
• otsustamatuse ebameeldivast tundest hoidumiseks hakkab inimene tegutsema automaatselt.
  
• võistlevate motiivide hierarhia kiire paikapanemine.
  
• kui inimesele tundub üks tegutsemisviis õigena, siis hakkab ta tahtlikult seda tugevndama, aga tegelikult see pole teistest valikutest parem, lihtsalt talle meeldib rohkem.
  

13. Tahteomadused .

Otsustamisvõimet väljendab meelekindlus (oluliste asjade viivitamatuks otsustamiseks).

Meelekindlust toetav eneseusaldus (peegeldab võimet olla iseenda silmis austusväärne).

Enesekontroll ehk enesevalitsemine (näitab toimetulekut oma ihadega ).

Iseseisvus (väljendub võimes vältida mugandumist teiste arusaamade järgi).

Püsivus (avaldub võimes pühenduda pikema aja vältel mingile tegevusele).

Kannatlikkus ( takistuste ja häirete meelekindlas ja leplikus talumises).

Visadus (püüdlemine seatud eesmärkide poole).
TEMPERAMENT
1. Temaperament individuaal-psühholoogiliste iseärasuste kujundajana.
Temperament kujundab märgatavalt individuaal-psühholoogilisi iseärasusi. Samas on temperament pigem potentsiaal, võimalikkus, mille realiseerimine oleneb palju isiksusest, tema tahteomadustest, arukusest, tegevusalast, votivatsioonist jne. Temperamenti iseloomustab energeetiline invariantsus: psüühika erinevad dünaamilised omadused täiendavad ja kompenseerivad vastastikku üksteist, nii et nende üldist energeetilist potentsiaali ei kahjusta ühe omaduse ,,nõrk’’ tase (menalhoolik võib oma madalat aktiivsust korvata kõrge püsivused).
2. Temperamendi avaldumisviisid.
Üldine psüühiline aktiivsus, motoorika ja emotsionaalsus.
3. Hippokratese temperamendi käsitlus.
Arendas välja kehamahlade teooria. Selle järgi kujunevad inimese omadused välja neljast kehamahlast. Veri - annab kehale soojuse, kollane sapp -kuivuse, musta sapp- niiskuse ja lima-külmuse.
4. I. Pavlov temperamendi käsitlus.
Närvisüsteemi jõud seisneb selle võimes taluda tugevaid ärritajaid. Erutus - ja pidurdusprotsesside vahekord näitab närvisüsteemi tasakaalu, nende vaheldumise iseloom aga selle likviitsust .Tingitud reflekside väljakujunemise kiirust ja kergust väljendab närvisüsteemi dünaamilisus.
Temperamendi füsioloogiliseks aluseks on ajukoore suhtetoime aju koorealuste osadega.
5. H. Eysenck temperamendi käsitlus.
On kirjeldanud temperamenti kahemõõtmelisena mõiste neurotism ja ekstravertsus- intravertsus kaudu, millele ta hiljem liitis ka kolmanda juhtiva omaduse psühhotism.
Neurotismis peegeldub inimese emotsionaalsus.
Ekstravertsuses impulsiivsus ja sotsiaalsus.
Introvertsuses häbelikkus ja ettevaatlikkus.
Psühhotismis tuimus , vaenulikkus ja eraldatud.
6. W. Sheldoni temperamendi käsitlus.
Lähtus faktist, et inimorganism areneb kolmest lootelehest: endotermist, ektodermist ja mesodermist.
Põhjaliku korrelatsioonianalüüsi järgi vastab igale kehaehituse tüübile kindel temperamenditüüp:
Endomorfseile : vistserotoonik e. kõhuinimene.
Mesomorfseile: somatotoonik e. kehainimene.
Ektomorfseile: tserebroonik e. peainimene.
Vistserotoonik on mugavust , seltsielu ja head toitu armastav tüüp.
Somatotoonik on füüsilist jõudu tunnetav inimene, talub kergesti kehalisi jõupingutusi kui ka valu. Käitumine võib olla agressiivne.
Tserebroonik on omaenda mõtte- ja tundemaailma kapselduv tüüp, kes ei armasta palju rääkida.
7. Kretschmeri klassifikatsioon: leptosoom , atleet , püknik.
Leptosoom e. asteetiline tüüp- siia kuuluvad inimesed on pikad ja peenikesed, nõrga kehaehitusega, nägu piklik , laup kõrge, nina ulatub teravalt ette, selgroog on tahapoole kumeras, habemekasv on nõrk ja korrapäratu.
Asteetilis-muskulaarne tüüp- laiaõlgne, kummunud rinnaga, tugeva kehaehitusega, munakujuline nägu, luustik tugev, käed/jalad suhteliselt lühikesed .
Püknik- ümar paksuke , kõhuümbermõõt ületab õlgade ümbermõõdu, nägu ümar, lihastik mõõdukas, jäsemed nõrgad ja väiksed.
VÕIMED
1. Võimete erinevus teadmistest, oskustest, vilumustest.
Ehki võimed peegelduvad vilumustes, oskustes ja teadmistes, ei võrdu need mingil juhul viimastega. Ennekõike näitavad võimed seda, kui kergesti inimesed omandavad mingil alalvajalikke teadmisi ja oskusi, kui kiiresti edeneb neil uue õppimine. Võimed on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamise võimalikkus, mille realiseerimine oleneb seesmisest motivatsioonist ja keskkonnatingimustest (ilma soodsate tingimusteta-õpivõimaluste, perekonna toetuseta jne võimed känguvad).
Võimete olemasolu tõenduseks on edukus mingi tegevuse sooritamisel.
2. Algmed ja nende osa võimete arendamisel.
Võimete sünnipäraseks aluseks loetakse meeleelundite ja aju iseärasustest tekkivaid algmeid. Paljud algmed on universaalsed- nendest võib välja kujuneda mitmesuguseid võimeid (suurepärane mälu võib olla toeks nii poliitikule, teadlasele jne.). Algmeist sõltub see, mis suunas võimed arenevad, kui kiiresti edasiminek edeneb ja millise teadmiste ja vilumuste tasemele inimene jõuab. Algmete edukas kasutuselevõtt eeldab nii motivatsiooni kui ka soodasaid keskkonnatingimusi.
3. Andekus , talent ja geenius .
Andekus- võimete kõrgem arengutase. Kui ütleme, et keegi on andekas keeltes või muusikas jne, siis tähendab see kahte asja. Esiteks ilmutab vastav isik ilma erilise õppimiseta säärast võimekust. Teiseks sujuvad mingil alal andeka inimese õpingud kiiremini kui selles vallas andetul. Andekuse kaudseks tunnusjooneks on elav huvi, mida inimene näitab teatud valdkonna vastu.
Talent- andekuse kõrgem järk, mida iseloomustavad vastaval alal tegutsemise omapära ja originaalsus. Talen on aga andekusest palju haruldasem. Talendi kujundab sageli erinevate võimete omapärane produktiivne kogum. Vahel juhtub ka nii, et haruldase talendi arenguks lihtsalt ei kujune tingimusi.
Geenius- talendi kõrgeimaks arenguastmeks ning sügava ja küpse võimekuse väljenduseks on mingis vallas epohhi rajav geenius (20 saj geenius Einstein).
Suur hulk geniaalseid inimesi on ilmutanud tippandekust mitmel alal. Viimase 5000 aasta jooksul on esile kerkinud üsna piiratud arv-400- geniaalset isikut. Naiste hulk nende hulgas ei küüni isegi 1 protsendini.
4. Elementaar - ja erivõimed.
Elementaar e. üksikvõimed ei anna enam väiksemaiks koostisosadeks lahti võtta. Siia klassi kuuluvad pmts kõik selles käsiraamatus psüühiliste protsesside kvaliteediga seotud võimed: taju täpsus ja kiirus, tähelepanu maht ja kestus, ruumikujutlus, mõtlemise paindlikkus, silmamõõt jne.
Elementaarvõimeile avaneb vaid harva üks ja eraldi rakendusala . Hästi arenenud üksikvõimed leiavad aga teistega ühendatult rakenduse väga paljudes elutegevuse sfäärides (silmamõõdu täpsusest on abi nii sportlasele kui käsitöölasele).
Erivõimed arvatakse koosnevat mitmest ühet terikut kujundavast osisest ning need on rakendatavad vaid mingil kitsamal alal (nt tehinikas või matemaatikas, muusikas või teatris). Sageli kaasneb erivõimetega innustus mingi alaga tegelemiseks.
Valik erivõimeid:

• Kuulmismälu
  
• Loov fantaasia
  
• Ruumikujutlusvõime
  
• Liigutuste kiirus ja täpsus
  

5. Võimete kompenseerimine ja teadlik arendamine.
Oskus kasutusele võtta oma tugevad küljed ja korvata nõrku on elus edu saavutamise üks eeltingimusi. Näiteks õpetajakutse, selles võib esile tuua tosin eeldusi ja võimeid:

• Oskus huvi äratada
  
• Huumoritaju
  
• Suur lugemus
  
• Leidlikkus jne
  

Võimete kompenseerimise üheks mooduseks on tegevusstiili ümberkujundamine (juhtimisel võib edukalt toimida nii diktaatorliku kui ka demokraatliku stiili harrastades).
Loomepsühholoogias on tehtud edukaid katseid, kuidas kompenseerida üht, juhtivaks peetavat võimete komponenti teisega (absoluutne kuulamine kompenseerida suhtelise kuulamisega).
Enamik võimeid teiseneb elu jooksul vastavalt sellele, kuidas me realiseerime teisi võimeid, omandame uusi oskusi ja teadmisi.
ARUKUS JA LOOVUS
1. Intelligentsuse ühe-, kahe- ja mitmefaktoriteooriate üldine iseloomustus.
Intelligentsuse ühefaktoriteooria- arukuse ühefaktoriteooriad defineerivad intelligentsust põhiliselt kolmel järgneval viisil:

• Arukus on õpivõime
  
• Arukus on abstraktsete mõistetega oponeerimise võime
  
• Arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime.
  

Intelligentsuse kahefaktoriteooria- alusepanija on inglane Spearman, kes lähtub oletusest, et üldintelligentsuse kõrval eksisteerib veel loendamatu hulk teisi spetsiifilisi arukuse vorme, mille tähendus ja toime ilmnevad neile vatavais eritoiminguis. Üldarukus e. g-faktor on inimestel sünnipärane ja aastate jooksul püsiv. Eriintelligentsus e. s-faktor.
Intelligentsuse mitmefaktoriteooria- USA psühholoog Thurstone töötas esimesena välja intelligentsuse primaarvõimete ehk mitme osafaktori kontseptsiooni . Arukus väljendub tema järgi kümmekonna sünnipärase tasemega autonoomse üksikfaktori koostöös:
Seeitse keskset intelligentsuse faktorit :

• Faktor P- taju kiirus ja täpsus
  
• S- ruumikujutlus
  
• N- numbritega opereerimis ja arvutamis faktor
  
• V- kõnemõistmise ja sõnatähenduse tundmise faktor
  
• W- kõne ladususe faktor
  
• M- mälufaktor
  
• R- mõtlemis ja järeldamisfaktor.
  

ISELOOM
1. Iseloomu eelteaduslikke käsitlusi astroloogias , kabalistikas . iromantias ja grafoloogias.
Astroloogia - tänapäeval on saavutanud suht suure populaarsuse, misiiis et vahepeal unarusse jäi. Tähtedele vastava horoskoobi kirjeldus eriti pop. Ehkki üldhoroskoopide paikapidavus pole leidnud teaduslikku tõestust, tuleb tunnistada neis toodud iseloomustuste otse sugetiivset süsteemsust.
Kabalistika- üritab otsida seoseid inimese iseloomu ja tema nime vahel. Inimene on tundlik neile vibratsioonidele, mida oma nime kuulmine tekitab. Nimemaagiasse uskujate meelest on sama nimega isikuil mõndagi sarnast.
Hiromantia- peeti pärast selle tormilist õitsengut hilisel keskajal pikka aega tobeda ebateaduse musternäiteks. Ent peopesa mustris peitub indiviidi genotüüp , aga ka kromosoomsed hälbed.
Grafoloogia - käekirja analüüs. Tänapäeval mil arvuti asendab üha enam käsitsi kirjutamist, on grafoloogia võimalused kahanemas. Käekirjas arvatakse peegelduvat ennekõike inimese emotsionaalsus ning kalduvus afektiivsusele (suur algstäht, mis sümoliseerib kirjutajat ennast. Näitab kui tähtsana ta ennast tunne jne).
2. Iseloomu, temperamendi ja võimete erinevus.
Kui temperament on paljuski pärilik, kujuneb iseloom välja järkjärgult, elutingimuste mõjul. Temperamendi ja iseloomu eristamisel võib aluseks võtta järgmise lähtepunkti:
Kui teatud omadus väljendub iseloomulikus olukorras ja väljendab kindlat suhtumist, on see karakteijoon, kui see esineb pidevalt ega sõltu suhtumisest, siis temperamendiomadus.
Iseloomujooned avalduvad selgesti korduvais, harjumuspärastes situatsioonides; temperamendiomadused ekstreemolukordades.
3. E. Frommi neli sotsiaalsed orientatsiooni.
Fromm tõi välja sotsiaalse orientatsiooni neli põhitüüpi, mis iseloomustavad muide erakordselt selgelt meie ühiskonnas viimase kümne aasta jooksul aset leidnud muutusi:

retseptiivne (vastuvõttev) orientatsioon

ekspluateeriv(valitsev) orientatsioon

koonerdaja(säästev) orientatsioon

turuorientatsioon( kasulikku vahetust taotlev suundus)
4. Iseloomu avaldumine töös, õppimises ja suhtlemisel.
Inimese töösse suhtumisest annab tunnistust see, mil määral temas on kohusetunnet ja algatusvõimet, kas ta on räpakas või korralik jne. Töö tulemuslikkust saame mõõta niihästi kvaliteedi kui ka kvantiteedi näitajais. Töössesuhtumist näitab ka töövahendeisse ja kaastöötjaiasse hooliv või hoolimatu suhtumine. Õppimine toob esile selle kui visa , teadmisjanuline, organiseeritud tahtejõuline keegi on.
Suhtlemusel- suhtlemine peegeldab paljuski inimeste suhtumist teistesse inimestesse, mida märgivad vastandpaarid lugupidav ja ülbe jne. Suhtlemisel tulevad kiiresti esile inimeste siirus, ägedus, häbelikkus jne. Iseloom peegeldub nii selles, millest inimene räägib, kui ka tema rääkimisviisi eripäras.
5. Iseloomujoonte uurimise meetodid.

Teaduslik eksperiment - säärase olukorra loomine, mis sunnib katseisiku esile tooma teatud omaduse olemasolu määra.

Situatsioon- katseisik seatakse teatud situatsiooni, kus ta näitab välja mingit oma iseloomu külge.

Test- diagnoosivate küsimuste või ülesannete kogu, mis mõõdab kindlaksmääratud omaduste esinemuse intensiivsust.

Grafoloogia- käekirja analüüs.

Füsiognoomika- näojoonte analüüs.

Eksperthinnangud- konkreetset isikut tundvate inimeste hinnangute arvestamine etteantud omadustes