Liisoja ja Mäe talu mullastik (0)

EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Liisoja ja Mäe talu mullastik
Muldade väliuurimise arvestustöö
Juhendaja : PhD dots . Endla Reintam
Tartu 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Töö metoodika 4
2.Uurimisalade üldiseloomustus 6
3.Mullatekketingimused uuritaval maa-alal 8
4.Muldkatte koosseis 10
4.1Muldade liigiline ja lõimislik koosseis 10
4.2 Muldkattetingimuste osa muldkatte kujunemisel 11
5.Muldade morfoloogia 13
4.1Põllukaeve morfoloogia 13
5.1.1Levik ja osatähtsus 14
5.2Rohumaakaeve 14
5.2.1Levik ja osatähtsus 16
5.3Metsakaeve 16
5.3.1Levik ja osatähtsus 17
5.4Vaatluse all olevate muldade võrdlus 18
5.5Põllu ja looduslike muldade erinevuse põhjuslikkus 19
6.Muldade agronoomilised omadused 21
6.1Huumuskate ja huumusesisaldus 21
6.1.1Leetjad mullad 21
6.1.1Nõrgalt erodeeritud rähkmullad 22
6.1.2Rähksed gleimullad 24
7.Uuritud muldade kasutamine ja kaitse 26
7.1Muldade üldine kaitse 26
7.2Muldade omaduste ja kasutamise parandamine 27
Kokkuvõte 29
Kasutatud kirjandus 30
Lisad 31

Sissejuhatus

Muld on väga tähtis ökosüsteemi osa, olles eluta ja elusa looduse vahelüli , kuid ka nende resultaat. Kuigi mulla olemasolu on vajalik tavainimestele, siis põllu- ja metsameestele on see möödapääsmatu ressurss, eeldusel , et inimesed on kursus muldade hetkeolukorraga. Mullastiku uuringuid aitavad on parimaks viisiks, et seda teha. Lisaks saab sellega kindlaks teha mulla aintete puudeused või vajaka jäämised, hinnata nende kasutussobivust erinevate põllumajandusvaldkondadega tegelemiseks ning välitida ohtusid, mida võib põllumajanduslik tegevus kaasa tuua. Kui mullaproovide võtmisele järgneva mullaanalüüsi käigus on võimalik kindlaks määrata ainete sisaldust mullas, siis tehes sügavkaeveid saab juba profiili visuaalsel analüüsil määrata suurt hulka mulla morfoloogilisi omadusi ning nendest lähtuvalt teha järeldusi. [4]
Välipraktika välitööde õigeks sooritamiseks käidi Eesti mullastiku õppejõududega Eerika katsepõllul, kus määrati huumushorisondi ühtlikkust. Seejärel toimus väljasõit Kapsla külas ja Kavilda ürgoru serval , kus õpiti tegema ja kirjeldama sügavkaeve mullaprofiili, et teha kindlaks mulla liik. Praktika käigus rakendati varaseimaid teadmisi mullateadusest ja Eesti mullastikust.
Arvestustöö eesmärgiks on tudengil õppida kasutama Maa-ameti mullastikukaarti, selgitada välja muldade morfoloogilised ja agronoomilised tunnused, võrrelda omavahel uuritavaid muldi ning et nende omadusi ja tunnuseid omavahel analüüsida. Veel uuriti valla tasemel muldade tekketingimusi ja prooviti neid mullatekkeprotsessidega seostada . Viimaks selgitati välja, milline on parim viis muldade edaspidiseks kasutamiseks.

Töö metoodika

Enne välipraktikat koguti eelmise õppeaasta jooksul valmistati ette uurimisala taustinfo, milleks olid mullatekketingimused, aluspõhi, pinnakate jms. Arvestustöö raames oli vaja sooritada iseseisvalt kolm mullakaevet (sügavusega 1 m) autori kodukohas, mis asub Tartumaal , Konguta vallas, Karijärvel. Labidaga kaevati auk, mille üks sein oli vertikaalne ning millele langes päikesevalgus, teine sein jäeti trepikujuliseks. Vältimaks mullahorisontide segunemist tõsteti kõigi horisontide mullad erinevatesse hunnikutesse. Kõik välipraktika käigus tehtud sügavkaeved olid üksteisest võimalikult erinevad - üks põllul, üks rohumaal ning üks metsas. Lisaks tehti iga sügavkaeve kohta kaheksa poolkaevet ehk huumushorisondi sügavune (u 30 cm) kaeve ringis ümber sügavkaeve (u 5m kauguselt ). Kõikide kaevete kirjeldamiseks kasutati muldade väliuurimise raamatut, labidat, mõõdulinti, portselankaussi , süstalt, 10%-list soolhapet, universaalindikaatorit, vihikut, joonlauda, vett, mobiili ja paberümbrikuid.
Sügavkaevetel ja huumusringis mõõdeti mulla horisondi tüsedus , pH, lõimis ja keemine , täiendavalt leiti huumusprotsent ning hinnatakse muldi ehk määratakse boniteet . Lõimise määramiseks tehti sõrmeproov nii: võeti mulda ja seda niisutati veega, sellest tehakse pallike ning kui õnnestub, siis voolitakse nöörike ning keeratakse rõngasse. Kui pallikest teha ei saa, siis on lõimiseks liiv; kui aga nöörikest ei saa teha, siis on saviliiv ; kui nöör paintuamisel murdub, siis on tegu kerge liivsaviga; kui nöör keeramisel ei pragune või praguneb vähe, siis on tegemist keskmise või raske liivsaviga; kui mõrasid üldse ei teki, siis on lõimis savi. PH märamiseks kasutatakse portselankaussi, kuhu pannakse mulda ja lisatakse universaalinidkaatorit, saadud värvust võrreldakse ette antud skaalaga. Keemise välja selgitamiseks kasutati 10 %-list HCl, mida pritsiti süstlaga sügavkaeve seinale, mullikeste tekkimisest võib järeldada, et mullas esinevad karbonaadid. Täiendavalt tehti kindlaks ka mulla tihedusaste, juurestatus ja pooride suurus. Tihedusastme leidmiseks kasutati kühvlit, millega katsuti, mitme sentimeetri sügavuselt on tunda, et muld on muutunud tihkemaks.
Seejärel võeti nii sügavkaeve igast geneetilisest horisondist ja huumushorisondist kui ka poolkaevetest iga 5 cm kihist mullaproovid isetehtud paberümbrikutesse, millele märgiti peale vajalik informatsioon, et hiljem oleks võimalik muldi tuvastada ja valmistada neist liimmonoliidid. Mullaproovide transportimiseks kasutati autot. Muldi kuivatati paar nädalat ahju läheduses, et neist siis liimmonoliidid valmistada. Selleks võeti 10x15 pappkaartid, liimi segu oli veega 1:2, see segati mullaga ja kanti papile horisontide kaupa. Kokku tehti üheksa liimmonoliiti, iga sügavkaeve kohta kolm tükki, üks geneetiliste horisontide, huumusesisalduse vertikaaljaotuse ning viimane huumusringi kohta. Kusjuures välipäevikusse tehti mulla profiili ehituse joonis, kaeve asukoha skeem, iga kaeve juures kirjeldati ka lühidalt ökoloogilisi tingimusi. Mullahorisontide iseloomustamiseks kasutati ette antud kava ning lõpuks koostati iga huumusringi kohta tabel. Sisetöödena arvutati iga mulla kohta lõimisevalem, huumusprofiili valem ning agronoomiline hinnang.

Uurimisalade üldiseloomustus

Peatükis antakse ülevaade uurimisala paiknemisest Eestimaal skeemil ja kaardil. Kaardid võeti PRIA Põllumassiivide registrist ning skeemid tehti Paintiga. Skeemil on ringidena märgitud puud, kaks paralleelset joont tähistavad teed ning rist sügavkaeve asukohta . Kaardil (Joonis 1) on märgitud punase täpiga sügavkaeve asukoht, ning musta ringjoonena poolkaeve piirkond ja järjekorra numbriga on tähistatud I - põllukaeve, II – rohumaakaeve ja III – metsakeve.
Joonis 1. Sügavkaevete asukohad kaardil
Esimese, põllukaeve asukoht on Mäe talu, Karijärve, Konguta vald, Tartumaa. Põllukaeve püsiorientiirid olid B:58⁰17’ 33,56’’ ja L:26⁰23’ 52,07’’(X:6463903.6 Y:640554.6). Põhiorientiirid on tee ja puud. (Joonis 2) Puuderindes kasvavad kased ja kuused, rohurindes on põldosi, küüslauk ja harilik mailane . Putukatest leidub põllul sipelgaid ja mardikaid. Mulla veerežiim on parasniiske. 20. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi alguseni on samal maa-alal kasvatatud rühvelultuure (punapeeti, sibulat, kapsast). Viimati kasvatati samal põllul (umbes 3 aastat tagasi) kartulit, 2015. aasta suvel on piirkonnas kesa .
Joonis 2. Põllukaeve asukoha skeem
Teise kaeve täpne asukoht on B58⁰17 38,07’’ ja L:26⁰23 50,69’’ (X:6463982.3 Y6405655.6). Asukohaks on Liisoja talu, Karijärve, Konguta vald, Tartumaa. Püsiorientiirideks on puud. (Joonis 3) Taimestikust on esindatud eelkõige puurinne , õunapuud , pirnipuud ning looduslikult kasvavad kased, rohurindes kasvab aasnurmikas. Rohumaa loomastiku alla kuuluvad teod, sipelgad , vihmaussid, mesilased , sääsed ja mardikad . Veerežiimilt on rohumaa põuakarlik. Inimtegevuse kohta võib öelda niipalju, et viis aasta vältel ei ole seal enam marjakultuure kasvatatud, vaid maa on jäetud rohumaaks. Kuni 2001. aastani kasvatati veel samas kohas rühvelkultuure ning eelmisel sajandil kasvatati ka vilja. Kaeve tehti täpselt selles kohas, kus peeti varem mesilasi , kuid pärast mesilaste surma lõpetati see tegevus, samas jäeti mesitarud alles.
Joonis 3. Rohumaakaeve asukoha skeem
Kolmas sügavkaeve on tehtud Liisoja talu lähedal metsas, Karjärvel, Konguta vallas, Tartumaal. Sügavkaeve orientiiridel B:58⁰17’ 39,29’ ja L: 26⁰23 48,74’’ (X:6464019.8 Y:6405358.7) Püsiorientiiriks on puud. (Joonis 4) Puurindes on vaher , kask , kuusk , pihlakas ja sarapuu. Loomastikust on esindatud kägu, sääsk , mardikas, tigu ja sipelgas. Metsakaeve on veerežiimi poolest liigniiske . Eelnevalt on selles piirkonnas võetud vajadusel kütteks puid.
Joonis 4. Metsakaeve asukoha skeem

Mullatekketingimused uuritaval maa-alal

Sügavkaeve asukohad on Tartumaal, Konguta vallas, Karijärve külas, Liisoja ja Mäe talus (naabertalu). Pealiskorraks on Kesk- Devoni ladestik (D2 br), mis koosneb liivakivist ja aleuroliidist, kuid paljandid selles piirkonnas puuduvad. Pinnakatteks on nii turvas kui ka moreenid , moreentasandikud. Piirkonnas on moreenreljeef künklik. Reljeefi kujundavad voored, moreenid ja Kagu-Eesti lavamaa lainjad moreentasandikud. Karijärve kui vaadeldava piirkonna kõrgus merepinnast on 30-60 m. Lähtekivimi moodustavad turvasmullad, Kesk-Eesti leostunud ja leetjad mullad, liivsavimullad . Tartumaal on lähtekivimiks nõrgalt karbonaatne või karbonaadivaene punakaspruun liivsavi ja saviliivmoreen. [1][6]
Keskmine temperatuuur on juulikuus 17,0⁰C ning veebruaris -7⁰C. Sademeid on alla 600 mm/a, lumikatet on 110-115 cm ning domineerib läänetuul . Külmavaba perioodi kestvus on Karijärvel keskmiselt 120 päeva aastas. Ööpäeva keskmise õhutemperatuuri summa on üle 10⁰C ilma juures 1750. Aastas on 125 päeval ööpäeva keskmine õhutemperatuur üle 10⁰C. Keskmise temperatuuriga 0⁰C on aastas 220 päeva. Aastas on 170 päeval ööpäeva keskmine temperatuur üle 5⁰C. Karijärve hüdrograafilise võrku kuuluvad Karijärv, Elva jõgi, Keeri järv, Kevila jõgi ja Peipsi järve vesikond . Viimane kuivendussüsteem rajati 1988. aastal, see on kehtiv ka praegusel hetkel. [6]
Taimestiku poolest on uuritav maa-ala ümbritsetud kuusikute ja kuusesesegametsadega. Puuliikidest on esindatud eelkõige kuusk. Karijärvel asuvad väärtuslikud loodusmaastikud jt kaitsealad , meri- ja kalakotka pesitsusala, samuti musta toonekure ning rohunepi pesitsusala. Koht on eriline veel seal kasvavate haruldaste taimede nagu pung -kirburohu, võsu-liivsibula ja sinise emajuure poolest. Inimtegevust on uuritaval alal vähe, 5 el/km2. Veerežiim on antud piirkonnas auto- või poolhüdromofrne. Maafondi struktuur ja haritava maa kvaliteet on 42-45 hindepunkti, seega kuulub maa kvaliteedi poolest keskmiste hulka. Maakasutus on Karijärvel järgmine: põllumajanduslikku maad 21%, metsa 44%, sood 9 % ja muud maad 26%. http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=MA10A&user_id=at&bbox=641705.844827586,6464121.99425287,647541.66091954,6467268.99425287&LANG=1Põllumajanduslikust küljest tegeldakse piirkonnas kartulikasvatusega (saak 11-16 000 t), veisekasvatusega (15-20 000), seakasvatus (15-30 000) ja linnukasvatusega (50-200 000). Suuremaks rajatiseks on kõrgepingeliin . Muldkate koosneb Lõuna-Eesti näivleetunud ehk kahkjatest ja leetunud muldadest. Haritava maa kvaliteet on Karijärvel võrreldes teiste põllumaadega Eestis kõrge 45-50 hindepunkti. Taimkattel, kivisusel ja mullaelustikul peatutakse iga sügavkaeve juures eraldi. [4][6]

Muldkatte koosseis

Muldade liigiline ja lõimislik koosseis

Piirkonna ehk Mäe ning Liisoja talu alade mullastikku iseloomustab joonis 5. Selgub , et enim on maa-alal leostunud muldi (Ko). Kuid väga suurel hulgal on ka deluviaalmuldi D (28,8%) , mis on tekkinud pealeuhetest ning kuulub kaitse alla. Enam-vähem ühtlaselt (umbes 11%) on näivleetunud ja rähkmuldi. Vähemuse hulka kuuluvad nõrgalt erodeeritud mullad 6,5%, vähim on seal keskmiselt erodeeritud rähkmuldi E2k. (5,9%)
Joonis 5. Muldade liigiline koosseis
Joonis 6. Muldade lõimislik koosseis
Muldade lõimisliku koosseisu moodustavad liivsavi, saviliiv või liivsavi, keskmiselt rähkne saviliiv või kruus ning saviliiv. (Joonis 6) Mäe ja Liisoja talu maadel on lõimiseks kõige sagedamini saviliiv või liivsavi (65,7%). Lõimis on saviliiv 17,4% maa-alast, 11% lõimisest on keskmise rähksusega saviliiv või kruus ning vähim – 5,9% maast on lõimiseks liivsavi.

Muldkattetingimuste osa muldkatte kujunemisel

Mulla teket ja arengut mõjutavad tegurid on lähtekivim , rohelised taimed, mikroorganismid , kliima, reljeef, aeg ja inimetegevus. Bioloogiline aineringe tagab uue orgaanilise aine juurde tekke mullas. Väga oluline koht mullatekkes on taimedel, sest taimed ja ka mõned mikroorganismid sünteesivad primaarset orgaanilist ainet. Taimed mõjutavad mulla teket nii kasvu ajal tarbides, transpiratsioonil kui ka pärast surma, ladestudes varena. Seega aitavad aktiivselt aine ja energia muundumisele ning ümberpaiknemisele kaasa kõrgemad taimed. Loomad muundavad orgaanilist ainet ja aitavad kaasa mulla mineraliseerumisele, selle tulemusena tekivad mulla horisondid. Mullatekke oluliseks mõjuriks on kliima, mis kujundab mulda sademete, atmosfäärigaaside, veeauru ja päikesekiirguse kaudu. Esineb otsest mõju, mis avaldub kliimaelementide vahetu tegevusena ja kaudset, mille puhul toimub muutus taimsete ja loomsete organismide kaudu. Taimestiku koosseis, varise hulk, selle lagunemise kiirus, laguahelate iseloom ja bioloogilisse aineringesse võetavate elementide arv sõltuvad kõik kliimast . Pinnamood mõjutab mullateket kaudselt , näiteks kallakulistel aladel võib esineda ligniiskust ning lõunapoolse nõlva muld saab rohkem otsest päikesekiirgust. Mulla vanus on see aeg, mis kulub lähtekivimi muutmiseks mullaks pikaajalise mullatekkeprotsessi tagajärjel. Eesti mullad on noored (2000-4000 a), võrreldes maailma muldadega (10 000-13 000 a). Antropogeenne ehk inimetegur mõjutab muldi kas negatiivselt või positiivselt. Muldade kultuuristamisel suureneneb bioloogilise aineringe aastakäive , kuid samas võib sellega kaasneda ka muldkatte saastumine. Samas muldade loodushoidliku kasutamise hea tava võib muuta mulla nii produktiivsemaks kui ka viljakamaks. Uuritava ala lähtekivim on punakaspruun liivsavi- ja saviliivmoreen. Sellisel karbonaadivabal mullal on tekkinud näivleetunud mullad, kuid karbonaate sisaldaval moreenil leetjad ja leostunud mullad. [4] Liisoja ja Mäe talu aladel on enim leostunud muldi, ning enim levinud lõimis on saviliiv või liivsavi. Olulisemad mullatekketegurid on kliima, aeg, bioloogiline aineringe, lähtekivim ja reljeef ja inimtegevus, kõigist neist sõltub, mis protsessid kulgevad, kas mulda tekib juurde ja selle omadused paranevad või toimub hoopiski degradatsioon. Inimene on peamine tegur, kes saab olukorda positiivses suunas parandada ja muuta.

Muldade morfoloogia

Põllukaeve morfoloogia

Põllukaeve asukoht on Mäe talu, Karijärve, Konguta vald, Tartumaa. Mulla profiil A-El-Bt-C. (Joonis 7) Huumushorisont (A) 0-30 cm, selgelt välja kujunenud, väga nõrgalt rähkne. Värvuselt on horisont mustjaspruun, tegu on keskmise liivsaviga. Universaalindikaatoriga mõõdetud pH on 6,4. Mulla struktuur on jäme pähkeljas, tihenemine algab alates 22 cm-st. Esineb nii keskmisi kui ka väga peeneid poore. Vihmaussikäike on vähe ning ka juurestatus on nõrk. Üleminek järgmisele horisondile on regulaarne ja järsk.
Lessiveerunud (El) horisont ulatub 30-62 cm-ni. Väljauhtehorisondis esineb laike ja värvuselt on kollakaspruun. Lõimiseks on saviliiv ning mulla pH on 6,8. Samuti esineb rähka, rähksuse aste on nõrk. Struktuuri poolest on tegu jämepähkelja mullaga. Muld on katsudes niiske. Juuri on keskmiselt, kuid juurestatus on nõrk. Üleminek väljauhtehorisondilt sisseuhtehorisondile on järsk ja regulaarne.
Tekstuurne sisseuhtehorisont (Bt) algab 62 cm ja kestab kuni 78 cm-ni. Bt on värvunud valkjaspruuniks. Mulla struktuur on keskmiselt pähkeljas, lõimis on saviliiv ja pH 6,6. Juured on keskmise suurusega, aga juurestatus on väga nõrk. Horisondis on rähksuse aste keskmine ning alates 76 cm-st esineb keemine.
Lähtekivimi (C) puhul on tegu karbonaatse punakaspruuni moreeniga. Horisont hõlmab 78-100 cm suurust pinda. Mulla lõimis on keskmine liivsavi ja reaktsioon 6,6. Struktuur on keskmine pähkeljas. Juured on suurusjärgus jämedad kuni keskmised, samas on juurestatus väga nõrk.
Profiili ehituse (A-El-Bt-C) ja keemise kõrguse järgi (76 cm) võib öelda, et tegu on leetja mullaga. Lessiveerunud horisont on selgesti välja kujunenud nng keemine algab Bt horisondist, jäädes 60-90 cm vahele. Järelikult on mulla nimetus leetjas muld, šiffer KI. Muldade klassifikatsioonis kuulub see pruunmuldade alla. [4]
Joonis 7. Põllukaeve profiil

Levik ja osatähtsus

Leetjad mullad levivad peamiselt Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Järvamaal, Viljandimaal ja Tartumaal. Need mullad esinevad Põhja- ja Kesk-Eestis tavaliselt üheskoos leostunud muldadega. Kaasnevateks mullaliikideks võivad olla näivleetunud (Lõuna-Eestis), gleistunud leetjad ja leetjad näivleetunud mullad, madalamates lohkudes aga leostunud glei- küllastunud glei- ja küllastunud turvastunud mullad. Üks Tartumaa suurema leetjate muldade osatähtusega valdasid on Konguta (28,6%). [1]

Rohumaakaeve

Teise sügavkaeve asukoht on Liisoja talu, Karijärve, Konguta vald, Tartumaa. Mulla profiil on järgmine: Ae-Bw-C. (Joonis 8)
Esimene on huumushorisont 0-40 cm, lõimis on saviliiv. Värvuselt on horisont pruunikasmust ning pH määrati universaalindikaatoriga 7. Alates 25 cm sügavuselt algab tihenemine. Mulla struktuur on jäme pähkeljas, vihmaussikäike on vähe ning juurestatus on keskmine. Mullapoorid on enamasti väga peened . Muld on kuivas olekus pehme, niiskes olekus vähekleepuv ja kobe . Horisont on rähkne ja keemine algab 30 cm sügavuselt. Üleminek sisseuhtehorisondile on järsk, kuid regulaarne.
Metamorfse sisseuhtehorisont (Bw) ulatub sügavusele kuni 56 cm. Sõrmeproovist selgus, et on tegemist kerge liivsaviga, mille pH on 6,8. Mulla struktuur on jämepähkeljas. Juured on suuremas osas peened ning tiheduse poolest on neid vähe. Üleminek järgmisele horisondile on järk, regulaarne.
Lähtekivim algab 56-cm-st ning on selgelt välja kujunenud. Muld on värvuselt kollakaspruun ning lõimis on kerge liivsavi, mõõdetud pH on 6,8. Struktuur on selles horisondis keskmiselt pähkeljas. Lähtekivimis esineb väga nõrgalt rähka, juurestatus on väga harv.
Vähe arenenud mulla profiili järgi võib öelda, et tegu on rähkmullaga. Seda toetab ka fakt, et muld on koreserikas ja keemine algab 30 cm sügavuselt. Samuti on selle rohumaa osa kohta elanikelt teada, et kannatab sademetevaesel perioodil põua all. Mulla šiffer on siiski Ke, nõrgalt erodeeritud rähkmuld . Muldade klassifikatsioonis kuulub see erodeeritud muldade alla. [4]
Joonis 8. Rohumaakaeve profiil

Levik ja osatähtsus

Erodeeritud muldi on kogu Eesti muldkattest 1,2% ning põllumaadest 3,1%. Erodeeritud mullad on laialt levinud Otepää, Haanja ja Karula kõrgustikul, Tartus, Põlvas, Vastseliinas, Viljandis , Abjas ja Tõrvas. Haanjas, Kasaritsa-Ruusmäel, Otepääl , Kambja-Keenis, Haabsaares ja Karula ümbruses on aga erodeeritud muldade osakaal üle 20 %-di. Erodeeritud mullad kaasnevad reljeefi madalamatel osadel asuvate deluviaalmuldadega ning erodeerumata leostunud, leetjate, näivleetunud ja leetunud muldadega, kuid ka turvastutunud glei- ja madalsoomuldadega. Tartumaal on nõrgalt erodeeritud rähkmuldi 576 ha ulatuses (0,20%). [1][4]

Metsakaeve

Kolmas sügavkaeve on tehtud Liisoja talu lähedal metsas, Karjärvel, Konguta vallas, Tartumaal. Horisonte on uuritaval mullal kaks, AT ja BwC. (Joonis 9)
Esimene horisont metsa sügavkaevel on toorhuumuslik (AT) 0-10 cm. Mulla värvus on mustjaspruun. Sõrmeproovil selgus, et lõimiskeks on saviliiv, pH-ga 6,8. Mulla tihenemine esineb alates 10 cm-st, muld on tugevasti niiske. Mullaelustiku tegevus ei ole eriti aktiivne, sest vihmaussikäike on vähe. Kuid juurestatus on keskmine ning enamasti leidub jämedaid ja keskmisi juuri. Toorhuumusliku horisondi üleminek teisele horisondile on lainjas, mõõdukas.
Järgmiseks horisondiks on BwC, mis koosneb nii sisseuhtehorisondist kui ka lähtekivimist. Horisont on selgelt välja kujunenud, värvuselt punakaspruun. Sõrmeproovil tehti kindlaks, et mulla lõimis on raske liivsavi ning universaalindikaatoriga pH 6,6. Mulla struktuur on keskmiselt tulpjas, poorid on suuremalt jaolt keskmised. Muld on kivine, esindatud on veeris, vähem klibu. Horisondis märgatavad ka roostetäpid. Kuna horisont on tugevalt rähkne, siis algab keemine juba 23 cm sügavuselt.
Rähksuse, liigniiskuse ja keemise kõrguse järgi (20 cm) selgub, et tegemist on rähkse gleimullaga, mulla kood on Gk. Muldade klassifikatsioonis kuulub see gleimuldade alla. [4]
Joonis 9. Metsakeve profiil

Levik ja osatähtsus

Gleistunud rähkmuldada suurimad levikualad asuvad Saare-, Lääne- ja Hiiumaal. Kui kõrgematel aladel kaasnevad selliste muldadega paepealsed mullad, siis madalamatel kohtadel küllastunud turvastutnud ja madalsoomullad . Tartumaal on rähkne gleimuld väga vähe levinud, moodustades kõikidest muldadest tühise osa. (10 ha) [1] [4]

Vaatluse all olevate muldade võrdlus

Esimene sügavkaeve tehti põllul, mullaks määrati KI. Rohumaakaevest selgus, et tegemist on Ke mullaga. Metsas tehtud kaeve muld on Gk. Profiili ehituselt leidub neil nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Kõikide uuritud muldade ühiseks tunnuseks on see, et esineb sisseuhtehorisont ja lähtekivim, kuid erinevused on geneetiliste horisontide tüseduses. Esimese kaeve huumushorisondi tüsedus on 30 cm, teisel mullal 40 ja kolmanda toorhuumuslik horisont on 10 cm sügav. Erinevusena võib välja tuua põllukaevel El ehk väljauhte horisondi, kust on lessiveerumise tulemusena peene tolmu ja savi osakesed laskuva veega allpool asuvasse horisonti. Selline eluvioakumulatiivne protsess saab toimuda ainult neutralsetes tingimustes. Lessiveerumise tagajärjeks on pindmise kihi vaesumine ibest ja tolmuosakestest ning rauast ning sisseuhtehorisondi rikastumine nende osakestega. ( Mullateadus ) El-horisondi tüsedus on 32 cm. Põllumullal on sisseuhtehorisondiks illuviaalhorisont, (16 cm) mis on tekkinud ülemistest horisontidest pärit savi- ja ibeosakeste sisseuhtel väljauhtehorisondi alla. Värvuse poolest on horisont, kas kakao - või šokolaadipruun. Kahes järgnevas sügavkaeves - rohumaa ja metsa omas esineb Bw horisont (viimases küll BwC üleminekuhorisondina), mis on moodustunud mulla mineraalse osa murenemissaaduste ja tuhaelementide kuhjumisel ning nendest sekundaarsete savimineraalide tekkel. Metamorfne horisont Bw on iseloomulik eelkõige vähe arenenud muldadele , muutused on toimunud kohapeal. Nii metsa-, rohumaa-, kui põllukaeve mullas tehti kindlaks keemine. Lähtekivim on kõigil sügavkaevetel vähe karbonaatne punakaspruun saviliiv- ja liivsavimoreen. Põllukaeve valdavad mullad olid saviliivad ja keskmised liivsavid, rohumaakaeve lõimisliku koostise moodustasid enamuses kerged liivsavid ning metsakaeve lõimis oli saviliiv ja raske liivsavi. Seega olid kõik vaadeldud mullad lõimiselt keskmise raskusega. [1][4][9]
Uuritud mullad on leetjas muld, erodeeritud rähkmuld ja rähkne gleimuld. Kõik uuritud mullad on sisaldavad optimaalselt CaCO3 sest nendel muldadel on ühine lähtekivim ja see soodustab mikroorganismide tegevust. Sarnasus on kahel esimesel – põllu- ja rohumaakaevel, sest mõlemad on bioloogiliselt aktiivsed, samas kui metsas on ülekaalus anaroobsed bakterid , sest tegemist on liigniiske pinnasega. Kui võrrelda põllu- ja rohumaakaevet metsakaevega, siis on liigniiskes metsas mineralisatsioon väiksem kui teistes kaevetes, ka lagundajate osatähtsus on väiksem. Happesuse poolest on uuritud mullad neutraalsed kuni leeliselised, mis tähendab, et bakteriaalne lagunemine ületab seenelise lagunemise. Mulla õhustatus on parem rohu- ja põllumaal, mistõttu laguneb seal ka orgaaniline aine paremini. Põllukaeve LI mulla veerežiim on parasniiske, kuid rohumaal on Ke muld põuakartlik ning metsamuld Gk on liigniiske. Maaharimine on nii põllu- kui ka rohumaakaeve piirkonnas veel mõned aastad tagasi olnud intensiivne, kuid erinevus on metsakaevel, sest need mullad on jäetud metsa alla. Muldade harimisel on mehaaniliselt hävinud mulla struktuur, eriti rohmaakaeve puhul, kus oli enne põld, sest seal on kuib muld. Samas ei ole teada, et nendel põldudel oleks mulla struktuuri säilitamiseks võetud kasutuseke abinõusid nagu sügavat sügiskündi või õiget kultuuride vaheludmist, sest tegemist on siiski asjaaarmastajte maadega. Inimtegevus on mõjutanud suuresti põllu ja rohumaa mulda, muutes neid vähem viljakamaks, kui metsakaeve piirkonnas on vanade ja ohtlike puude langetamine on seganud küll looduslikku tasakaalu, kuid on kasu toonid inimesele. Kõige rikkam muld huumusainete poolest on uuritavatest muldadest leetjas muld, millel on seetõttu ka paremad soojusomadused ning biokeemilised protsessid kulgevad kiiremini. [7][4]

Põllu ja looduslike muldade erinevuse põhjuslikkus

Looduslikud mullad reguleerivad end ise, kuid põllu- ja metsamehed kasvatavad neid kultuurtaimi , millele nad on eelnevalt soodsad kasvutingimused loonud. Erinevus põllu- ja looduslike muldadega on selles, et põllumuldi haritakse. Metsamullad on kindlasti happelisemad, kui põllumullad, sest haritavaid muldi lubjatakse, et parandada vee- ja õhurežiimi ning suurendada kasulike mikroorganismide arvukust. Samas on metsamuldades kasulike mikroorganismide levik vähenenud ning lisaks levivad seal taimehaigusi põhjustavad seened. Kvaliteedi järgi jagunevad mullad kas looduslikult või kunstlikult viljakaks. Looduslik saab olla ainult see muld, mis on inimtegevusest puutumata. Kuid kunstlik viljakus on see, kui inimene maaharimise, väetamise, niisutamise ja kuivendamisega taime kasvu-tingimusi parandada püüab. [4][8]
Mäe talus tehtud esimese põllukaeve mullaks määrati leetjas muld. KI mulda leidub väga sageli Konguta vallas. Teise, rohumaal tehtud sügavkaeve uurimisel selgus, et tegu on erodeeritud rähkmullaga, mille levikuala on küll suur, kuid kogu Eesti pindalast ainult 4 %. Metsas tehtud sügavkaeve järel tehti kindlaks, et seal on rähkne gleimuld. See on levinud peamiselt Saare- ja Hiiumaal. Muldade sarnasteks külgedeks oli keskmine lõimis, rohumaa- ja metsakaeve profiilis Bw horisont ning põllu ja niidu sügavkaevel huumushorisondi olemasolu. Ühise joonena saab ka välja tuua selle, et kõik mullad olid karbonaatsed ning kõigis muldades esines keemine. Põllu ja rohumaa muldade põhjuslikkus seisneb nende kasutamises – põllumuldasid haritakse ning tahetakse tootmise tõttu (kunstlikult) viljakatena hoida, kuid looduslikud reguleerivad end ise.

Muldade agronoomilised omadused

Huumuskate ja huumusesisaldus

Leetjad mullad

Joonis 10. Huumuskatte tüseduse ja huumusesisalduse võrdlus leetjal mullal
Üldiselt on leetjates põllumuldades keskmisehuumuslik huumuskate, metsamuldadega võrreldes on see väiksema huumusesisaldusega (2,4-2,8%). Uuritava mulla keskmine huumusesisaldus jääb 1-3% vahele. Graafikut (Joonis 10) vaadates võib järeldada, et mida väiksem on huumushorisondi sügavus, seda väiksem on ka huumusprotsent. Vaadeldava mulla A-horisondi sügavus ulatub 20-33 cm-ni, jäädes üsna ebaühtlaseks, ilmselt on põhjus maaharimises. [4]
Tabel 1. Huumusringi füüsikalised ja keemilised omadused leetjal mullal
Näitajad
Kaeve number
1
2
3
4
5
6
7
8
pH
6,8
6,8
6,4
7,0
6,8
6,8
7,0
7
Lõimis
ls1
sl
ls1
sl
sl
sl
ls1
sl
Boniteet, hp
54
48
55
35
48
44
58
51
Lõimiseks määrati, kas kerge liivsavi või saviliiv. Punakaspruunil liivsavimoreenil kujunenud mulla huumushorisondi huumusvaru on väiksem (75-80 Mg ha-1), võrreldes kollakashallil liivsavimoreenil kujunenud või leetja liivsavi-põllumulla omaga. Kui leetjate põllumuldade keskmine reaktisoon on pHKCl 5,8-6,1, siis uuritaval mullal jääb see 6,4-7,0 vahele (tabel 1), need on optimaalsed kasvatamaks kõrvitsat, baklažaani, porgandit, maasikaid jms. Selliste põllumuldade lubajatrve on 4,2 t/ha. Leetjad mullad on ühed viljakamad ja sobivad ka intensiivsemaks kasvatamiseks. Viljakus on tingitud optimaalsest huumusesisaldusest, soodsast veemahutavusesest, veeläbilsaksvusest ja nõrgalt happelisest reaktsioonist, mis on tamekasvuks täpselt paras . Saagikust limiteerib väetamine. Põllumaade boniteet on keskmise lõimise korral 50-55 hindepunkti ning kaevatud mullal jääb see 35 kuni 58 vahele. [2][4][11]
Leetjad mullad on savisisalduse järgi diferentseerunud, suurim on see Bt-horisondi ülemises osas. Huumushorisondi lasuvustihedus on põllul ligikaudu 1,5 Mg m-3 kohta. Põllumulla aktiivveemahutavus on 145-155 mm. Leetjate põllumuldade küllastusaste on 85-95%. Liikuva alumiiniumi sisaldus leetjal mullal probleeme ei valmista, kuid puudujääk võib tekkida mitemete makroelementide ( boor , mangaan ) vähenemise tõttu eluvieerumise tõustes. [4]

Nõrgalt erodeeritud rähkmullad

Nõgalt erodeeritud rähkse mulla keskmine huumuse kontsentratsioon ja varu on vastava erodeerumata mullaliigiga võrreldes ühe neljandiku võrra väiksem. Vaadeldava mulla huumushorisondi tüsedus on 20 kuni 35 cm (Joonis 12), keskmine huumusesisaldus jääb 2-3 % vahele. Selliste muldade huumuskate on vähehuumuslik karbonaatne või põhmehuumuslik rähkne. [4]
Joonis 12. Huumuskatte tüseduse ja huumusesisalduse võrdlus nõrgalt erodeeritud rähkmullal
Huumushorisondi reaktsioon kõigub 6,5-7,5, konkreetsel uuritud mullal on see 6,6-7,2. Sellise reaktsiooniga mullal saab kasvatada daaliaid, lutserni , otra ja suhktupeeti. Tabelist 2 selgub, et sügavkaeve ümber esineb nii kerget, kui keskmist liivsavi. Nõrgalt erodeeritud karbonaatsed mullad on parema struktuuriga kui leetunud erodeeritud mullad, kuid samas on vähenendu üldine poorsus. Mida suurem erosiooniaste, seda suurem on mulla karbonaatsus, seepärast muutub ka keskmine lõimis raskemaks. Seega on nõrgalt erodeeritud mullad küll karbonaatsed, kuid nende muldade lõimis ei ole muutunud raskemaks, sellistest muldadest on tugevasti koreselised mullad ka põuakartlikud. Küllastusaste on rähksetel muldadel keskmiselt lausa üle 95%. Boniteet jääb 35-44 vahele. [4]
Tabel 2. Huumusringi füüsikalised ja keemilised omadused nõrgalt erodeeritud rähkmullal
Näitajad
Kaeve number
1
2
3
4
5
6
7
8
pH
6,8
6,8
6,8
6,8
6,6
7,2
7,0
7,0
Lõimis
ls2
ls2
ls2
ls1
ls1
ls1
ls1
ls1
Boniteet
44
35
40
39
38
36
44
40

Rähksed gleimullad

Mulla liigniiskuse mõjul on huumuskate toorhuumuslik või turvastunud, orgaaniline aine on sealjuures poollagunenud. Leivinuim huumuskate selliste muldade puhul on turvastunud mull. Looduslike rähksete gleimuldade huumuskatteks on märg kaltsimull, pindmiseks osaks on õhuke kobe detriitne metsa- või rohumaakõdu, sellele järgneb suure orgaanilise aine sisaldusega (11,0-15,0%), vähe humifitseerunud ja tihekstumata huumusega toorhuumuslik horisont. Uuritava mulla AT horisont on 7-8 cm tüse (Joonis 13), olles sealjuures keskmiselt 1,5 % huumuse sisaldusega. Ka viljakus sõltub sellest, kui õhukesed või koreserikkad mullad on, järelikult on uuritava mulla viljakus üsna madal. [4][11]
Joonis 13. Huumuskatte tüseduse ja huumusesisalduse võrdlus rähksel gleimullal
PH on rähksel gleimullal 6,4-7,2. Hernes , raps , uba ja punapeet sobivad kõik kasvama sellise pH vahemikuga maa- alale . Lõimis võib olla saviliiv, kerge või keskmine liivsavi. Sügavamatel rähksetel gleimuldadel kasvavad liigirikkad sõnajala salulehtpuumetsad, mis on kõrge boniteediga I-III, kuid uuritava mulla boniteet jääb väga väikseks (tabel 3), mistõttu kuulub halbade maade hulka. [4]
Tabel 3. Huumusringi füüsikalised ja keemilised omadused rähksel gleimullal
Näitajad
Kaeve number
1
2
3
4
5
6
7
8
pH
7,2
6,8
6,8
6,8
6,4
7,0
6,8
6,6
Lõimis
ls1
ls2
sl
sl
sl
sl
ls1
ls1
Boniteet
28
28
18
18
18
18
28
28
Rähksel gleimullal puudub AT-horisondis asendushapesus, hüdrolüütiline hapsesus on 6 cmolc kg-1 ja küllastusaste on umbes 90%. Rähksetel muldadel on turvastutnud mull suure tuhasuse astmega (20-25%), see on tingitud varise mineraalainerikkusest ja mullavee kaltsiumirikkusest. Turvastunud mulli küllastusaste jääb 65-75% vahele ja liikuva alumiiniumi sisaldus (60 mg kg-1) ning osutab headele metsakasvatsuslikele omadustele. Lisaks on see lämmastikurikas ja C:N suhe on võrdlemisi väike (18-22). [4]
Leetjates põllumuldades oli keskmisehuumuslik huumuskate, lõimis oli kerge liivsavi või saviliiv, mulla reaktsiooni poolest oli see kas nõrgalt happeline või neutraalne . Sellistel muldadel on oht tekkida makroelementide puudus. Niidu sügavkaeve huumushorisondi sügavus oli ebaühtlane ning huumuskate oli rähkne ja keskmise huumusesisaldusega. Nõrgalt erodeeritud rähkmulla reaktsioon on nõrgalt happeline kuni leeliseline , lõimise poolest oli esindatud keskmine ja kerge liivsavi. Suurim puudus on sellistel muldadel põuakartlikkus. Rähksed gleimulla toorhuumuslik horisont oli 7-13 cm tüse, olles sealjuures madala huumusesisaldusega. Lõimise poolest oli metsamuld kas saviliiva, kerge või keskmise liivsaviga, mulla reaktsioon jäi nõrgalt happelise kuni leeliselise vahele. Sellised mullad on suure küllastusastme, kuid madala boniteediga. [4]

Uuritud muldade kasutamine ja kaitse

Leetjad mullad sobivad väga hästi intensiivseks kultuuride kasvatamiseks. Põllumajanduskultuuride saagikust piirab puuduliku väetamise korral väike toitaimenet seisaldus, kuid nad on harimiskindlad ja universaalse kasutussobivusega. Kultuurid, mis sobivad hästi kuivendatud leetjal mullal kasvatamiseks on lupiin , rukis ja lutsern . Tähelepanu peaks pöörama ka sellele, et huumusesisaldus ei langeks alla normaalse taseme. Samuti sobivad leetjad mullad rohumuaaks, nad on hea tallamiskindlusega ja keskmise söödaväärtusega. Hästi kuivendatud ja parasniisketel leetjatel muldadel kasvab hästi karjamaa raihein, punane ja roosa ristik , ja mesikas. Leetjte muldade keskmine rohumaa saagikus on 1,0-1,4 Mg kuiva heina hektari kohta. [4][11]
Kui tugevalt erodeeritud mullad tuleks metsastada, siis nõrgalt erodeeritud muldi võib vajadusel haritava maana kasutada, kuid samas peaks võtma kasutusele erosiooni tõkestavaid agrotehnilisi võtteid. Erosioonialal kasvava metsa boniteet on kõrge (I-III), peapuuliigiks on soovitavad nii kuusk, mänd kui ka kask. [4]
Rähksete gleimuldade kasutamine sõltub eelkõige huumuskatte väljakujunemise astmest ja rähksusest. Kuigi sellistel muldadel on üldiselt kõrge fütoproduktiivsus ning korraliku kuivendamise tagajärjel sobib muld põllukultuuride, näiteks kaera ja põldheina kavatamiseks, siis uuritava mulla künnihorisont on selle harimiseks liiga koreseline. [4][11]

Muldade üldine kaitse

Mullakaitse on aktuaalne probleem juba ammu alates ajast, mil tekkis põllumajandustegevusest tingitud degradatsioon. Probleem on põllumajanduse intensiivistumise, maaharimise mehhaniseerimise, kemiseerimise ja maapinna suurema saastumisega aina süvenenud. Selle lahendamiseks on Euroopa Liidus koostatud ka vastav mullakaitse dirketiiv, vähendamaks viljaka põllu- ja metsakadu, takistamaks sooldumist, vee erosiooni jm. Eestis aga mullakaitse seadust pole, mullakaitset käsitlevad sätted sisalduvad pigem mitme valdkonna õigusaktides, kuid seda ei saa nimetada mullakaitsepoliitikaks. Üldse on mulla tähtsust Maa elus alahinnatud, sellele on pööratud häbiväärselt vähe tähelepanu ning mulda ja selle kaitset kätkev seadus puudub Eestis endiselt. [4]

Muldade omaduste ja kasutamise parandamine

Leetjate muldade puhul võib koguneda pinnale ülavett, sest paiguti võib esineda tekstuurset sisseuhtehorisondi tihenemist. Mida saab vältida või vähemalt vähendada mulla tallamise vähendamisega, hea drenaaži ja lupjamisega. Leetjate muldade saagikust limiteerivateks teguriteks on peamiselt madal toitainetesisaldus, agrotehnikast ning sademete hulgast ja jaotusest vegetatsiooniperioodil. Ka tuleks tähelepanu pöörata huumusesisaldusele, et see ei langeks alla normaalset taset, selleks tuleb kasutada heintaimedega külvikordi ning kasvatada vahekultuure. Leetja mulla kasutussobivus on odrale, nisule ja kaerale 10, rukkile, põldheinale ja kartulile 9. [4][10][11]
Uuritava mulla Ke erosioon on tehnoloogiline, mis tähendab, et on tekkinud mullaharimise ja saagikoristusega, muld on paigutunud maaharimise käigus ümber. Keskele kokkukündmine põhjustab huumushorisondi paksuse suurenemist , kuid äärealadel on huumust vähem. Sellistes muldades on huumusvaru ja –sisaldus väga ebaühtlane ning põlluna kasutamine on keeruline. Parim lahendus erosiooni vähendamiseks on kas mullaharimise minimeerimine , püsirohumaade ja kaitseribade rajamine. Teisalt on erodeeritud rähkmulla harimine raskendatud ka koerselisuse tõttu ning muld on põuakartlik. [5][12]
Kolmanda vaatlusaluse mulla Gk üks negatiivne omadus on kevadine ja sügisene liigniiskus. Seetõttu saab orgaanilise aine lagunemine ja humifitseerumine toimuda ainult suvel, sest siis on mullas rohkem õhku ja vähem vett. Kuna mullas on vesi kaltsiumirikas ja kiiresti vahelduv, siis on mullas loodud hea keskkond juurte arenguks. Kuna vesi on pidevalt veega küllastunud, siis on muld küm ja soojeneb aeglaselt ning vegetatsiooniperiood hilineb. Maade metsana kasutamisel ei pruugi kuivendamine vajalik olla, kui reguleerida puistu koosseisu. Näiteks saab sellisel mullal edukalt kasvada harilik mänd ja sanglepp. Ebasoodne veerežiim , ja mulla madal efektiivne viljakus on põhjuseks, mis ei sobi sellised mullad enamiku kultuuride kasvatamiseks. Suure rähasuse tõttu on need mullad piiratud kasutussobivusega. Gleistunud rähkmuldadel saab ilma kuivendamata heintaimi kasvatada. [4][11]
Leetjad mullad sobivad väga hästi intensiivseks kultuuride kasvatamiseks, kuid ka rohumaa rajamiseks. Nõrgalt erodeeritud maa-alal võib kasvatada kultuure, aga edukas oleks selle metsatamine. Rähksele gleimullale on parim lahendus metsa rajamine, sest kultuuristamiseks on künnikihis liiga palju rähka. Kuigi Eestis aga mullakaitse seadust pole, on Euroopa Liit liikunud järgmise sammu oluliste mullaga seonduvate probleemide nagu erosiooni, viljaka põllu- ja metsakao vähendamine lahedamiseks. Leetjate muldade puhul peaks tähelepanu pöörama huumuse ja toitainete sisaldusele, seda aitab tasakaalus hoida heintaimedega külvikordi kasutades. Nõrgalt erodeeritud rähkmuldade kasutamine põllumaadena on raskendatud, sest huumusesisaldus on ebaühtlane. Erosiooniprobleemi aitab lahendada mullaharimise minimeerimine. Rähkset gleimulda saab kasutada nii metsa kui heintaimede kavatamiseks ning see ei vaja eelnevat kuivendamist .

Kokkuvõte

Kõik eluks vajalik saab alguse mullast, kuid mulla ressurssidega ei saa ümber käia hoolimatult, sest muld on taastumatu loodusvara . Seepärast on ülioluline mulda mõtestatult kasutada ning luua Eestis mullakaitse seadus, sh oli ka üks uuritavatest muldadest selline, mis vajaks kaitset.
Kasutades Maa-ameti mullakaarte leiti, et Liisoja ja Mäe talu aladel on enim leostunud muldi ning levinuim lõimis on saviliiv või liivsavi. Mulla uuringute tulemusena selgus, et kolme sügavkaeve mullad olid järgmised: leetjas, nõrgalt erodeeritud rähk - ja rähkne gleimuld. Kõik mullad olid lõimise poolest kerged ning reaktsioonilt kuulusid nõrgalt happeliste kuni aluseliste hulka. Sarnasuseks oli veel põllu- ja rohumaakaevel Bw-horisondi ning A-horisondi oemasolu. Ühise joonena oli kõigis muldades keemine, mis tähendab, et nad olid ka karbonaatsed. Põllu ja niidu sügavkaeve mulla huumuskate oli keskmise huumusesisaldusega, kuid metsakaeve muld oli pigem madala huumusesisaldusega. Nii leetjat kui ka nõrgalt erodeeritud mulda võib kasutada maaharimiseks, kuid Ke mullal on soovitatav minimeeritud harimine, samas kui Gk mullale on parim valik metsastamine või rohumaa rajamine.

Kasutatud kirjandus

Astover , A. Kõlli, R. Kukk, L. Tamm, I. Tartumaa maaressurss. http://www.tas.ee/files/Tartu_maaressurss_loplik.pdf 25.09.2015

Astover, A. Ilumäe, E. Kanger, J. Kevvai, L. Kevvai, T. Kärblane, H. Lauringson, E. Loide , V. Rooma , L. Sepp , K. Talgre, L. Tamm, U. 2014. Väetamise ABC. Saku, 50 lk.

Astover, A. Kõlli, R. Leedu, E. Reintam, E. 2013. Muldade väliuurimine Tartu, 70 lk.

Astover, A. Kõlli, R. Leedu, E. Reintam, E. Roostalu, H. 2012. Mullateadus. Tartu, 486 lk.

Astover, A. Tehnogenne erosioon. http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/muld/erosioon/tehnogeenne-erosioon#.VgWFM5cqcrg 25.09.2015

Aunap, R. 2007. Eesti atlas [Kaart]. Tallinn, 56 lk.

Garkuša, I, F. 1953. Mullateadus. Tallinn, 423 lk.

Kanal , A. 2004. Mullakaitsest ei saa üle ega ümber. Eesti loodus. www.eestiloodus.ee/artikkel855_818.html

Kask, R. Tõnisson , H. Mullateadus. Tallinn, 256 lk.

Kuidas vältida mulla tihenemist? http://www.vaderstad.com/ee/vaderstadist/uudised--pressiteated/news--press/2013/kuidas-valtida-mulla-tihenemist 25.09.2015

Kõlli, R. Lemetti, I. 1999. Eesti muldade lühiiseloomustus. 1. Normaalsed mineraalmullad . Tartu, 122 lk.

Penu , P. 2006. Muldadest Eesti põllumehele. 33 lk.

Lisad

Põllukaeve lõimisevalem: r1ls230/r2sl32/r3sl16/r1s22
Nõrgalt erodeeritud rähkmulla lõimisevalem: r2sl40/r1ls116/rls144
Rähkse gleimulla lõimisevalem: sl10 /r3ls60