Mullastikukaardi analu�u�s (0)

Mullastikukaardi analüüs



  Eesti Maaülikool  Põllumajandus- ja keskkonnainstituut  Mullastikukaardi analüüs   Iseseisev töö  Tartu 2020 


Sisukord  Põllumassiivi asukoht    3 Põllumassiivi nr. 63253619700 mullastik    4 Šifrite ja lõimisevalemite seletused    4 Suurima osatähtsusega mulla liikide horisontide tüüpprofiil ja selle selgitus    5 Põllul esinevate muldade omaduste, viljakuse, kontrastsuse ja põllu kuju  iseloomustus    6 Hinnang kasutussobivusele    9 Ala kaalutud keskmine perpektiivboniteet    10 Agromelioratiivsete võtete kasutamine    12 Metsakasvukohatüüp neil muldadel    12 Loodusliku rohumaa tüüp nendel muldadel    13 Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast  maast (%) ning selle mulla peamine levikuala Eestis.    14 Kasutatud kirjandus  15 2


Põllumassiivi asukoht 
Analüüsitav  põllumassiv  numbriga  63253619700  asub  Lääne-Viru  maakonnas,  Väike-Maarja 
vallas, Sootaguse külas. Põllumassiivi pindala on 27,99 ha.   Joonis 1. Mullastikukaardi väljavõte põllumassiivi nr. 63253619700 kohta. Põllumassiiv märgitud 
punase joonega. (Maa-ameti kaardirakendus)  Joonis 2. Põllumassiivi asukoht märgitud Eesti kaardil punase täpiga.  3


Põllumassiivi nr. 63253619700 mullastik  Tabel 1. Põllumassiivi nr. 63253619700 mullastik  * Põllumassivi  pindala  on  Maa-ameti  mullakaardi  andmete  järgi  27,99  ha.  Mullastiku  kaardirakenduselt mõõdetud tulemus on 27,95 ha. Mõõtmise veaprotsent on 0,04.  Šifrite ja lõimisevalemite seletused  Ko - leostunud muld   Kl -  leetjas muld  Klg - gleistunud leetjas muld  Lklg - gleistunud nõrgalt leetunud muld  K - rähkmuld  Go - leostunud gleimuld  k⁰ - raudkivi, läbimõõt 10-20 cm  ls - liivsavi  sl - saviliiv  l - liiv  v - veeris   r - rähk   k⁰₁ls₁40-60/r₁(₂)ls₁  -  väga  nõrgalt  raudkivine  40-60  cm  tüsedune  kerge  liivsavi,  millele  järgneb  nõrgalt rähkne (keskmiselt rähkne) kerge liivsavi.   k⁰₁ls₁60-100/r₁ls₁  - väga nõrgalt raudkivine 60-100 cm tüsedusene kerge liivsavi, millele järgneb  nõrgalt rähkne kerge liivsavi.   k⁰₁sl/rls₁ - väga nõrgalt raudkivine saviliiv, millele järgneb rähkne kerge liivsavi.  l - liiv  Mulla  kood Lõimisevalem Lihtlõimis Huumus-  horisondi  tüsedus,  (cm) Kivisuse   aste Pindala,  (ha) Osatähtsus  (%) Ko  Kl  k⁰₁ls₁40-60/r₁(₂)ls₁  k⁰₁ls₁60-100/r₁ls₁   v1ls/r1 23-28 16,70 ha  59,75% Klg k⁰₁sl/rls₁  v1sl/rls 23-25 3,52 ha 12,59% Lklg l l 28-32 1,03 ha 3,69% K v₁ls₁/r₂ls₁  r1ls/r2ls 0,69 ha 2,47% Klg k⁰₂ls₁65-80/r₁ls₁  v2ls/r1ls 24-28 0,30 ha 1,07% Klg k⁰₁ls₁50-80/r₁ls₁  v1ls/r1ls 25 4,54 ha  16,24% Go k⁰₁ls₁70/r₁ls₁  v1ls/r1ls 28 1,17 ha 4,19% Kokku:               27,95 ha*          100% 4


v₁ls₁/r₂ls₁  -  väga  nõrgalt  veeriseline  kerge  liivsavi,  millele  järgneb  keskmiselt  rähkne  kerge  liivsavi.   k⁰₂ls₁65-80/r₁ls₁  -  nõrgalt  raudkivine  65-80  cm  tüsedune  kerge  liivsavi,  millele  järgneb  nõrgalt  rähkne kerge liivsavi.  k⁰₁ls₁50-80/r₁ls₁  -  väga  nõrgalt  raudkivine  50-80  cm  tüsedusega  kerge  liivsavi,  millele  järgneb  nõrgalt rähkne kerge liivsavi.   k⁰₁ls₁70/r₁ls₁  -  väga  nõrgalt  raudkivine  70  cm  tüsedune  kerge  liivsavi,  millele  järgneb  nõrgelt  rähkne kerge liivsavi.   Suurima  osatähtsusega  mulla  liikide  horisontide  tüüpprofiil  ja  selle  selgitus  Ko – leostunud muld   Profiil: A- Bw- C, võib esineda ka üleminekuhorisonte (ABw või BC).     A-Bw-C.  Esimene  horisont  on  huumushorisont,  huumushorisondi  all  paikneb  metamorfne  sisseuhtehorisont ehk akumulatsioonihorisont, mis on savistunud ja pruuni värvi ja sellele järgneb  karbonaatne lähtekivim. [1,2]  KI – leetjas muld  Profiil: A-El-Bt-C või A-ElB-B- (BC)- C; võib esineda ka üleminekuhorisontidega profiile A-El-Bt- C ja A-AEl-B-C.  A-El-Bt-C. Esimene horisont on huumushorisont, huumushorisondi all asub hele, kollakashalli või  pruunikaskollaka  värvusega  lessiveerunud  horisont,  mille  all  on  savistunud  pruunikas  või  punakaspruun  tekstuurne  sisseuhte-  ehk  illuviaalhorisont  ja  sellele  järgneb  lähtekivim,  mis  on  sõltuvalt moreenist kollakashall, kollakaspruun või punakaspruun [1,2]  Klg – gleistunud leetjas muld  Profiil: A-Elg-  Btg-  Cg  ja A-ElBg-Bg-(BCg)-Cg,  võib  esineda  ka A-Bt(g)-  BCg-Cg  ja A-AEl(g)- Btg-Cg,   5


A-Elg-Btg-Cg:  Huumushorisont,  sellele  järgneb  näivleetunud  horisont,  millele  omakorda  järgneb  gleistunud  tekstuurne  sisseuhte-  ehk  illuviaalhorisont  ja  sellele  järgneb  gleistunud  lähtekivim  (kollakashall, kollakaspruun või punakaspruun moreen). [1,2]  Põllul  esinevate  muldade  omaduste,  viljakuse,  kontrastsuse  ja  põllu  kuju iseloomustus  Maa-ameti  kaardirakenduse  andmete  põhjal  on  tegemist  haritava  põllumaaga.  Põllumasiiv  meenutab  kujult  rõõpkülikut,  kus  põhjapoolses  osast  tuleb  välja  üks  sopistus.  Meenutab  natuke  labidat. Põllu suuruseks on 27,99 ha. Kandilise kuju alusel võib järeldada, et hea on maad harida  põllutöö masinatega. [3]  Põllumassiivil on kõige suurema osatähtsusega leostunud ja leetjas muld (Kl,Ko). Teise väga suure  osatähtsusega on gleistunud leetjas muld (Klg). [2]  Leostunud mullad (Ko) on kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ja nende pindmine osa on  vähemalt 30cm tüseduselt ja vabadest karbonaatidest leostunud. Keemine algab tavaliselt 30-60 cm  sügavusel.  Leostunud  mulddadele  on  iseloomulik  pruuni  savistunud  horisondi  esinemine  huumushorisondi  ja  lähtekivimi  vahel.  Peamisteks  lähtekivimiteks  on  valkjashall,  kollakashall  ja  kollakaspruun moreen. Põlluks haritud leostunud muldade huumuse kontsentratsioon on vahemikus  2,7-3,1%,  mis  on  väiksem  metsamuldade  omast.  Leostunud  mulla  pindmises  kihis  on  korese  osakaal mulla üld massis lähtekivimiga võrreldes vähenenud. Leostunud põllumuldade pH on 6,5-7,  mis on sobiv taimekasvatuseks. Leostunud muldade niiskusrežiim on nii vegetatsiooniperioodil kui  ka  aastati  võrdlemisi  stabiilne.  Leostunud  mullad  ei  karda  pikaajalisi  sademeid  ja  ega  lühemaid  põuaperioode. Mulla profiili ei kogune ülavett. Haritavate leostunud muldade boniteet võib parimal  juhul ületada 60 hindepunkti piiri. Leostunud mullad on head põllumullad ja sobivad intensiivseks  kasutamiseks.  Levinud Tartu ja Viljandi vahelisel alal, Kagu-Eestis. [2]   Leetjad mullad (Kl) on karbonaatsel lähtekivimil kujunenud mullad, mille profiilis esineb selgesti  väljakujunenud  lessiveerunud  horisont  (El).  Keemine  esineb  selles  profiilis  tavaliselt  sügavusvahemikus 60-90 cm. Leetjad mullad on tavaliselt kasutusel põllumaana, metsastatud aladel  kasvavad aga kõrgtootlikud salu- ja laanemetsad, puistudest domineerivad kuusikud ja männikud.  Leetjate  muldade  huumuskate,  mille  all  esineb  eluvieerumise  tunnuseid,  on  keskmisehuumuslik  (2,4-2,8%),  võrreldes  metsamuldadega  on  see  väiksema  huumusesisaldusega.  Üldlämmastiku  6


sisaldus  on  leetjatel  metsa-  ja  põllumuldadel  suhteliselt  sama  –  0,15-0,16%.  Tänu  mulla  struktuursusest  tingitud  heale  õhustatusele  ja  rikkalikust  peenesisaldusest  tingitud  optimaalsetele  ning  vegetatsiooniperioodil  stabiilsetele  niiskusoludele  on  leetjate  muldade  mullaelustiku  tugevusest  ja  juurestikust  hõivatud  kiht  suhteliselt  tüse.  Tüseduse  tõttu  ei  karda  need  mullad  lühemaid  põuaperioode.  Mulda  iseloomustab  ka  mõõdukas  happesus,  mis  pärsib  bakteriaalset  lagunemist. Enamus leetjaid muldi on lõimiselt liivsavid, kuid esineb ka saviliivasid ja saviliivasid  liivsavidel.  Muldade  profiil  on  vertikaalselt  diferentseerunud.  Leetjate  põllumaade  pH  on  5,8-6,1,  mis  sobib  hästi  taimekasvatuseks.  Leetjad  mullad  on  suure  produktiivsusega  head  põllumullad  ja  sobivad  intensiivses  kasutamiseks,  haritava  maa  boniteet  on  keskmiste  lõimiste  korral  50-55  hindepunkti. Need mullad on sobivad kõikide kultuuride kasvatamiseks. Leetjate muldade viljakus  tuleneb  nende  taimekasvuks  parajasti  nõrgalt  happelisest  reaktsioonist,  optimaalsest  huumuse  sisaldusest,  soodsast  veemahutatavusest  ja  heast  veeläbilaskvusest.  Levinud  Põhja-  ja  Kesk-Eesti  maastikel. [2]  Gleistunud leetjas muld (Klg) on osatähtsuselt kolmas muld põllumassiivil. Gleistunud leetjas muld  erineb  leetjast  mullast  eelkõige  selle  poolest,  et  profiili  alumine  osa  on  gleistunud.  Nad  on  kujunenud  tugevasti  karbonaatsel  lähtekivimil  ajutiselt  kõrgele  tõusvast  põhjaveest  või  seiskuvast  pinnaveest  tingitud  lühiajalise  liigniiskuse  mõjul.  Gleistunud  leetjad  mullad  on  kasutusel  kultuurrohumaadena või kuivendatud põlluna. Mullal on head tingimused suhteliselt huumusrikka,  kuid  veidi  toorhuumusliku  endogeense  epipedoni  tekkimiseks,  seda  tänu  lähtekivimi  karbonaadirikkusele,  ajutisele  liigniiskusele  ja  mineraalsele  mitmekesisusele.  Põlluks  haritud  gleistunud leetjate muldade huumusesisaldus on 2,9-3,2%. Gleistunud leetjate muldade bioloogilist  aktiivsust  piiravad  kevadeti  ja  sügiseti  mullas  valitsevad  anaeroobsed  tingimused  ja  mõõdukas  happesus,  mis  mõlemad  pärsivad  bakteriaalselt  lagunemist.  Gleistunud  leetjate  muldade  aktiivveemahutuvus  on  75  cm  tüseduse  kihi  kohta  saviliiv-  ja  liivsavilõimiel  140-160  mm.  Põllumuldade pH on 5,8-6,1. Need mullad on kevadeti ja sügiseti umbes 1-2 nädlat liigniisked, kas  pealevalguvasst pinnaveest või mullaprofiilis kõrgele tõusvast kapillaarveest. Profiilis võib olla ka  ülavett.  Gleistunud  leetjate  muldade  kasutamine  haritava  maana  sõltub  eelkõige  kuivendamisest,  sest kuivendatud muld on head põllumullad ja sobivad paljude kultuuride kasatamiseks. Gleistunud  leerjad mullad esinevad tavaliselt koos leostunud ja leetjate muldadega. [2]  Gleistunud  nõrgalt  leetunud  muld  (Lklg)  on  alaliselt  liigniisked  mullad,  millel  on  selgelt  välja  kujunenud  huumushorisont  (A),  sisseuhtehorisont  (Bh,  Bs)  ja  leethorisont  (Ea).  On  tekkinud  7


karbonaadivabal  lähtekivimil.  Keemia  puudub.  Huumushorisont  on  mõõdukalt  või  tugevalt  happeline  ja  keemine  üldiselt  profiilis  puudub.  Juhtivaks  mullatekkeprotsessiks  on  leetumine.  Leetunud  mullad  on  lõimiselt  valdavalt  liivad,  vähesel  määral  saviliivad.  Veerežiimilt  on  parasniisked  või  põuakartlikud.  Eristatakse  ka  erinevates  variatsioonides  esinevaid  gleistunud  leetunud  muldasid,  mis  on  põhjustatud  perioodilise  või  ajutise  liigniiskuse  mõjul.  Tänu  kergele  lõimisele  soojenevad  leetunud  mullad  teistest  kiiremini,  saades  põllul  üpriski  varakult  harimisküpseks. Et nende veevaru on väike võivad leetunud mullad kannataada veepuuduse all ka  normaalsete sademetehulgaga suvel. Sobivamad kultuurid on lupiin ja tatar. Nõrgalt leetunud mulla  metsakasvukohatüüp on jänesekapsa. Looduslik rohumaatüüp on niiske palurohumaa. Levikuala on  Pärnu-, Lääne-, Hiiu- ja Raplamaal. [2]  Rähkmullad  (K)  on  karbonaatsel  rähk-  või  veerismoreenil,  rannaklibul  või  koreselistel  fluvioglatsiaalsetel setetel kujunenud koreserikkad mullad, mida iseloomustab tugev karbonaatsus,  suur kivisus ja lühike mullaprofiil. Keemine on kõrgemal kui 30 cm. Rähkmullad võivad kevadeti ja  sügiseti kannatada liigniiskuse all ning sademetevaesel perioodil on põuakartlikud. Rähkmullad on  tekkinud  tugevasti  kivisel  ja  karbonaatsel  moreenil  -  rähkmoreenil.  Paiknevad  nad  tasastel  või  nõrgalt  lainjatel  põhimoreentasandikel.  Vähem  leidub  neid  oosidel  ja  teistel  positiivsetel  pinnavormidel.  Rähkmuldade  lähtekivimiks  on  kõige  sagedamini  valkjas-  või  kollakashall  rähkmoreen.  Põlluks  haritud  rähkmuldade  huumuskate  on  rähkne  ja  pehmehuumuslik  ning  metsamuldadega  võrreldes  mõnevõrra  väiksema  huumusesisaldusega,  varieerudes  vahemikus  3,3-4%.  Mullad  paistavad  silma  kvaliteetse  huumuse  ja  sellega  seotud  suure  üldlämmastikusisalduse  poolest.  Eriti  palju  on  üldlämmastikku  toorhuumusliku  horisondiga  gleistunud  rähksetes  muldades.    Mulla  keemiliste  omaduste  järgi  võib  rähkmuldi  pidada  suure  toitainesisaldusega  muldadeks.  Viljakus  kõigub  suurtes  piirides.  Nende  muldade  hulka  kuuluvad  ühed kõige halvema viljakusega automorfsed mullad (koreserikkad klibu-, veeris-, ja rähkmullad),  aga  ka  ühed  viljakamad  mullad  (tüsedad  nõrgalt  rähksed  liivsavimullad).  Kergema  lõimisega  koreseliste  rähkmuldade  boniteet  on  ligikaudu  25  hindepunkti,  liivsavilõimisega  sügavamate  rähkmuldadel  umbes  50.  Rähkmuldade  peamine  levikuala  on  Põhja-  ja  Loode-Eesti  ning  saared.  Need mullad on ülekaalus Harju, Lääne ja Saare maakonnas.  [2]  Leostunud  gleimuld  (Go)  on  tekkinud  karbonaatsel  liivsavi-  või  saviliivmoreenil,  toimub  saviakumulatiivse  horisondi  moodustumine  ja  vabade  karbonaatide  leostumine.  Need  mullad  on  alaliselt  liigniisked  mullad,  mille  pealmiseks  horisondiks  on  toorhuumuslik  horisont.  Keemine  8


algab  vahemikus  30-70  cm.  Niitmise  ja  karjatamise  mõjul  kujunevad  looduslikele  leostunud  gleimuldadele  soostunud  rohumaad.  Mulla  ülesharimisel  moodustub  eutroofne  toorhuumuslik  horisont,  milles  orgaanilise  aine  ja  huumusesisaldus  on  7,0-8,0%,  üldlämmastiku  sisaldus  0,35-0,4%.  kultuuristamisel  väheneb  leostatud  gleimuldadel  orgaaniline  aine  ja  lämmastiku  sisaldus. Mulla pH on alla 5,5. Liikuva või kiirelt vahelduva mullaveega leostunud gleimuld on hea  keskkond  nii  juurte  arenguks  kui  ka  mullaelustiku  tegevuseks.  Peale  selle,  et  liikuv  mullavesi  rikastub paremini hapnikuga, soodustab neis muldades organismide tegevust ka mullavee ja mulla  neelava  kompleksi  kaltsiumirikkus.  Gleimullad  on  aeglasti  soojenevad,  sest  nad  on  veest  küllastunud,  seepärast  algab  nendel  muldadel  kevadine  vegetatsioon  kuskil  kaks  nädalat  hiljem.  Kultuurimaana  kasutamisel  vajavad  kuivendamist.  Looduslikud  leostunud  gleimullad  on  heaks  reserviks  haritava  maa  laiendamisel.  Nende  kuivendatud  muldade  perspektiiviboniteet  võib  olla  35-40 hindepunkti. Suurimad levikualad on Pärnu-, Hiiu-, Lääne- ja Raplamaa. [2]  Hinnang kasutussobivusele  Antud  põllumassiiv  sobib  üldjuhul  kõige  paremini  heinamaaks  või  mingil  määral  ka  põllumaaks  kuna valdav osa sel alal on niiskemad mullad, mis on heaks omaduseks rohttaimede kasvu puhul.  Vähem sobib antud maa puittaimede kasvuks niiskuse tõttu.   Leostunud  muldadel  (Ko)  on  universaalne  kasutussobivus,  tänu  suhteliselt  vastupidavale  struktuursele  on  leostunud  mullad  harimiskindlad.  Tasastel  või  nõrgalt  kallakulistel  aladel  on  leostunud mullad normaalselt haritavad - minu põllumassiiv on suhteliselt tasasel alal, esineb üks  langus, aga see ei takista põlluharimist. Need mullad sobivad pea kõigile põllukultuuridele, näiteks  kõige suurem on kasutussobivus nisul, odral ja kaeral, väikseim aga tatral. [2]  Leetjad mullad (Kl) on suhteliselt harimiskindlad ja universaalse kasutussobivusega. Vaid leetjatel  liiv-  ja  savimuldade  haritavus  on  alla  keskmise.  Leetjad  mullad  on  hea  põllumullad  ja  sobivad  intensiivseks  kasutamiseks.  Väga  hästi  sobivad  teraviljade  kasvatamiseks,  kasutussobivus  teraviljade  kasvatamisele  on  10  punkti.  Kõige  madalam  kasutussobivus  ehk  7  punkti  on  tatra  kasvatamiseks. [2]  Põllumassiivil  väiksema  osatähtsusega  kahe  mulla,  gleistunud  leetja  ja  leostunud  gleimulla,  kasutussobivus  sõltub  kuivendamisest.  Keskmise  lõimisega  kuivendatud  leostunud  gleimullad  on  9


head  põllutüübilised  haritavad  maad  ja  sobivad  hästi  peamiste  põllukultuuride  kasvatamiseks.  Gleistunud  nõrgalt  leetunud  mullad  (LkIg)  sobivad  hästi  põllumaaks,  tänu  kergele  lõimisele  soojenevad  leetunud  mullad  teistest  kiiremini,  saades  põllul  varakult  harimisküpseks.  Hästi  sobib  kasvatada  neil  põldudel  lupiini  ja  tatart.  Gleistunud  leetjad  mullad  on  umbes  1-2  nädala  jooksul  kevadeti  ja  sügiseti  liigniisked  kas  pealevalguvast  pinnaveest  või  mullaprofiilis  kõrgele  tõusvast  kapillaarveest. Nad on hästi õhustatud huumushorisondi piires, kuid suhteliselt halvasti alusmullas.  Seega võib nende profiili koguneda ka ülavett.[2]  Leostunud gleimuld (Go) on heaks reserviks harivata maa laiendamisel. Kergema lõimisega muld  nagu  ka  antud  maatükil  sobib  kõige  paremini  põldheinte  kasvatamiseks,  vähem  aga  kartulile,  kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule.  Sobib ka metsamaaks kasutamiseks, kuid siis on  tõenäoliselt  vaja  kuivendada,  et  metsa  tootlikus  suureneks.  Nende  muldade  hästi  kuivendatud  keskmise lõimisega erimite perspektiivboniteet võib olla 50-55 hindepunkti. Kui on tegemist kergel  lõimisel oleva gleimullaga, ei ületa perpektiivboniteet 35-40 hindepunkti. [2]  Rähkmuldi  (K)  võib  keemiliste  omaduste  järgi  pidada  suure  toitainesisaldusega  muldadeks.   Rähkmullad  sobivad  hästi  nt  heinamaaks,  kuid  võivad  sobida  ka  põllu-  või  metsamaaks.  Sobivad  kõige  paremini  tugeva  ja  sügavale  ulatuva  juurestikuga  taimedele  ning  ökonoomsetele  veekasutajatele. Hästi sobib neil muldadel kasvatada näiteks otra, rukkist, kaera, talinisu, lutserni,  mesikat. [2]  Kõige  suurema  osatähtsusega  kaks  mulda  katavad  pea  terve  põllumassiivi  ja  need  mõlemad  on  universaalse kasutussobivusega, millest järeldan, et uuritav maa on väga hea põlluharimiseks. Põld  on väga sobilik erinevate teraviljade kasvatamiseks.  Ala kaalutud keskmine perpektiivboniteet  Tabel 2. Põllumassiivi nr. 63253619700 perspektiivboniteedid.   Muld Perspektiivboniteet Ko, Kl 54 Klg 45 Klg 55 K 55 10


Kaalutud keskmine perpektiivboniteet on 48,16 hindepunkti  Lklg 30 Go 50 11


Agromelioratiivsete võtete kasutamine  Leostunud  mulla  veerežiim  on  peamiselt  parasniiske.  Saagikus  sõltub  peamiselt  muldade  väetamisest  ja  sademete  hulgast.  Leostunud  muldadel  puudub  kuivenduse  vajadus.  Leetjas  muld  vajab  väetamist,  sest  puuduliku  väetamise  korral  võib  toitainete  vähene  sisaldus  piirata  põllumajanduskultuuride  saagikust.  Nõrgalt  leetunud  mullad  on  veerežiimilt  parasniisked  või  põuakartlikud. Kuna nende veevaru on väike võivad leetunud mullad kannatada veepuuduse all ka  normaalsete sademetehulgaga suvel, seega tuleb kasuks niisutamine. Leostunud gleimuldade puhul  on  vajalik  samuti  kuivendamine.  Rähkmullad  on  suure  kivisusega,  seeda  tuleks  kasuks  nendel  muldadel  kivide  välja  korjamine.  Kuna  rähkmullad  võivad  kevadeti  ja  sügiseti  kannatada  liigniiskuse all ning sademetevaesel perioodil on põuakartlikud, siis tuleks vastavalt vajadusele neid  muldi kas kuivendada või niisutada. [2]  Metsakasvukohatüüp neil muldadel   Leostunud muld - leostunud muldade metsad kuuluvad valdavalt sinilille kasvukohatüüpi- tegemist  on  kõrge  tootlikkusega  salu-  ja  sürjametsadega.  Puistudest  domineerivad  kuusikud,  vähem  on  männikuid ja kaasikuid. Alusmets on hõre või keskmiselt tihe ning sagedasemad liigid on pihlakas,  sarapuu,  kuslapuu,  paakspuu  ja  mage  sõstar.  Alustaimestik  on  liigirikas  ja  selle  moodustavad  maasikas, sinilill, lillakas, jänesekapsas, võsaülane jt. [2]  Leetjas  muld  -  sellel  mullal  kasvavad  metsad  kuuluvad  sinilille,  sinilille-jänesakapsa  või  naadi  kasvukohatüüpi. Tegemist on kõrge tootlikkusega salu- ja laanemetsadega, niiskematel muldadel on  ülekaalus kaasikud ja kuuse-letpuu segametsad. Hõredamas alusmetsas kasvab sagedamini pihlakas,  kuslapuu,  paakspuu,  vaarikas  jt.  Jänesekapsa-mustika  kasvukohatüübi  metsaks  oleks  palumets.  Sammalkate oleks tihe ja pidev, alustaimestikus palju mustikat. Alusmets kui esineb on hõre. [2]  Gleistunud  leetjatel  muldadel  kasvavad  metsad  kuuluvad  naadi  kasvukohatüüpi.  Tegemist  oleks  kõrge  tootlikkusega  salu-  ja  laanemetsadega.  Puistutest  domineeriksid  kuusikud  ja  männikud,  niiskematel  muldadel  on  ülekaalus  kaasikud  ja  kuuse-lehtpuu  segametsad.  Hõredas  alusmetsas  kasvab sagedamini pihlakas, kuslapuu, paakspuu, vaarikas jt. [2]  Gleistunud nõrgalt leetunud mullal kasvavad peamiselt laane- või palumetsadega. Põhilised puistud  on  jänesekapsa-,  jänesakapsa-pohla-,  mustika-  ja  mustika-jänesekapsamännikud,  kuid  esineb  ka  12


kuusikuid, okas- ja lehtpuu segapuistuid ning kuusikuid. Alusmets on neil puistutel hõre (pihlakas,  vaarikas). Alustaimestiku puhmarindes on esindatud peamiselt mustikas ja pohl.  [2]  Rähkmuldade  metsastumise  korral  on  iseloomulik  kuiva-  ja  lubjalembene  taimestik.  Metsade  taimkate oleneb mulla põuakartlikkusest. Kuivemal ja õhema huumushorisondiga aladel kasvavad  madalboniteedil  sinilillemetsad.  Sinilille  kasvukohatüübi  korral  domineerivad  kuusikud,  vähem  esineb  männikuid  ja  kaasikuid  ning  veelgi  harvem  haavikuid  ja  hall-lepikuid.  Rähkmuldade  alustaimestikule on iseloomulikud lubikas, vesihaljas tarn, hirsstarn, angerpist, tedremaran jt. [2]  Leostund  gleimuld  –  metsastumise  korral  moodustuvad  leostunud  gleimuldadele  sõnajala,  angervaksa  või  osja  kasvukohatüübi  lehtpuu-  või  leht-  ja  okaspuu  segapuistuga  sooviku-  ja  salumetsad. Alusmets on liigirikas ja keskmiselt tihe (toomingas, mage sõstar, vaarikas jt). [2]  Loodusliku rohumaa tüüp nendel muldadel  Leostunud  muld  -  leostunud  muldade  looduslikud  rohumaad  on  kas  kuivad  pärisaru-  või  sürjarohumaad  või  niisked  pärisarurohumaad.  Taimekooslustest  on  lagedamatel  ja  kõrgematel  aladel suurema osakaaluga angerpisti-lubika, lubika-mägitarna,   mägiristiku – madala mustjuure ja  angerpisti-mägiristiku  kooslused  ning  niiskematel  aladel  madala  mustjuure  –  hariliku  härgheina,  kahkja  tarna  –  madala  mustjuure,  tulika  –  luht-kastevarre,  kõrveköömne-sinihelmika,  lubika- hirsstarna jt kooslused. [2]  Leetjad ja gleistunud leetjad mullad - looduslikel metsata leetjatel muldadel on kuivad pärisaru- või  palurohumaad.  Taimekooslusest  suurima  osakaaluga  on  hariliku  kasteheina  -  madala  mustjuure,  angerpisti-lubika, hariliku kasteheina – punase aruheina ja maarjaheina kooslused. Metsaga katmata  gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure - hariliku  härgheina,  kahkja  tarna  -  madala  mustjuure,  tulika  -  luht-kastevarre,  kõrveköömne-sinihelmika,  lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2]  Nõrgalt  gleistunud  leetunud  muld  -  looduslikke  metsastumata  leetunud  muldi  esineb  Eestis  vähe.  Suurema  mineraalse  ja  keemilise  potentsiaali  korral  on  neil  levinud  parasniisked  või  kuivad  palurohumaad,  kus  kasvavad  hariliku  kasteheina  -  punase  aruheina,  maarjaheina  või  võnkvarre  kooslused. [2]  13


Rähkmullad  -  looduslikest  rohumaadest  on  enim  levinud  loo-  ja  künka-arud  ning  lausk- aruhohumaad.  Taimkate  on  väga  liigirikas,  kuid  põuakartlikumatel  aladel  on  enamik  taimi  kääbusjad.  Looduslikel  rohumaadel  esineb  sageli  kadakat  ja  sarapuud  ning  mitmeid  lehtpuuliike  (puisniidud).  [2]  Leostunud  gleimuld  -  niitmise  ja  intensiivse  karjatamise  tõttu  kujunevad  looduslikele  leostunud  gleimuldadele liigirikkad soostunud rohumaad. Rohurinne on lopsakas ja liigirikad (paljud sõnajala-  ja tarnaliigid, angervaks, seaohakas, sookastik, kõrvenõges jt). [2]  Analüüsitud  põllul  enamlevinud  mulla  osatähtsus  kogu  Eesti  maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine levikuala  Eestis.   Leetjad  mullad  (KI)  moodustavad  2,4%  kogu  maafondist  ja  6,3%  põllumaast.  Levinud  Põhja-  ja  Kesk-Eesti  maastikel.  Levikualaks  on  kollakashalli  moreeni  puhul  Pandivere  kõrgustik  ja  punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. [4]  Leostunud mullad (Ko) moodustavad ca 4,2% kogu maafondist ja 9,7% põllumaast. Levikuala on  peamiselt Kesk-Eestis. [4]  14


Kasutatud kirjandus  1. Astover, A.,  Reintam,  E.,  Leedu,  E.,  Kõlli  R.  (2013).  Muldade  väliuurimine.  Tartu:  Eesti  Maaülikool.  2. Astover,  A.,  Kõlli,  R.,  Roostalu,  H.,  Reintam,  E.,  Leedu,  E.  (2012).  Mullateadus.  Õpik  kõrgkoolidele. Tartu: Eesti Maaülikool  3. M a a - a m e t i  k a a r d i s e r v e r  X - G I S .  h t t p s : / / x g i s . m a a a m e t . e e / m a p s / X G i s ? app_id=UU82A&user_id=at&LANG=1&WIDTH=1122&HEIGHT=655&zlevel=0,552500, 6505000  4. Astover,  A.  (2005).  Eesti  mullastik  ja  muldade  kasutussobivus.  http://maad.maad.ee/ avalik_leht/img/Eesti-mullastik.pdf 15

Document Outline

• Põllumassiivi asukoht
• Põllumassiivi nr. 63253619700 mullastik
• Šifrite ja lõimisevalemite seletused
• Suurima osatähtsusega mulla liikide horisontide tüüpprofiil ja selle selgitus
• Põllul esinevate muldade omaduste, viljakuse, kontrastsuse ja põllu kuju iseloomustus
• Hinnang kasutussobivusele
• Ala kaalutud keskmine perpektiivboniteet
• Agromelioratiivsete võtete kasutamine
• Metsakasvukohatüüp neil muldadel
• Loodusliku rohumaa tüüp nendel muldadel
• Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine levikuala Eestis.
• Kasutatud kirjandus